Toeta
Otsi

feminism

  • Müütidest lühilugudeni

    Andri Ksenofontov

    Asi taandub mõtlemisele. Me võime jagada sõnu vasakusse ajupoolkerra ja kujundeid paremasse, aju on ikka üks. Maailm on elav ja huvitav tänu neile inimestele, kes keelduvad mõtlemast ainult ühe diplomeeritud, registreeritud ja litsenseeritud ajusektoriga. Aju on orkester ja selle asjaolu mahavaikimine on eneserõhumine, isikliku vabaduse mahamängimine.  Ette ära öeldes, Enn Põldroos on renessanslik sürrealist. 

    Noore mehena, neli aastakümmet tagasi, pääses ta kunstnikele korraldatud Itaalia reisile ja leidis Firenzes oma vaimse kodulinna. Seal ta tundis, kuidas tema kogemused ja hoiakud paika läksid. Kas Firenze kunstimetseenidest poliitikud nagu Medicid või kirjameestest võimuteoreetikud nagu Machiavelli inspireerisid teda kui tunnustatud kunstnikku heast peast kommunistlikku parteisse ja keskkomiteesse astuma? Kes aga Medicite dünastia liikmeid ja Niccolò Machiavellit inspireerisid? Renessanslikkus seisnebki selles, et mitmekülgsed huvid ja teadmised sisendavad usaldust enese vastu. Renessansi-inimene ei peida end põhimõtete taha mittetegutsemise õigustuseks, vaid kasutab neid oma eesmärkide saavutamiseks. Ei tsenseeri oma veendumusi, vaid otsib neile rakendust. Kes peab Machiavellit põhimõttelagedaks inimeseks, see las mõtleb selle peale, kuidas teda ülestunnistuse saamiseks piinati ja käed õlaliigestest välja väänati, tema aga lõpuni kõike eitas. Enn Põldroosi ei olnud vaja piinata. Kui tal oli poliitikuna midagi üles tunnistada, siis tegi ta seda uue võimu ajal ise ja palus ka vabandust. Renessanslik inimene on oma tegude mõõt ja aus eelkõige enda ees. 

    Sürrealisti enesekindlus läheb renessansisti omast veelgi kaugemale. Sürrealist ei usalda ainult oma teadmisi ja arutluskäike, ta on valmis usaldama ka seda, mis aju pimedast põhjamudast pinnale ujub. Miks Mona Lisa naeratab? Miks Enn Põldroos Mona Lisa näo pea peale pöörab? Psühhoanalüüs andis instrumendi selliste kunstiprobleemide lahendamiseks. Enn Põldroos rakendas psühhoanalüütilist meetodit oma sõbra Olev Subbi loomingu lahkamiseks. See raamat üllatas nagu augustilumi, erandlik kõrvalehüpe loomingulises karjääris. Aga mis kärbes teda siis hammustas, kui ta meremaalide horisontidele pintsliga punktiirjooni vedama hakkas? Selle pähkli katkihammustamine käiks ka Freudile üle jõu. Kõige parema seletuse andis ehk Enn Põldroos ise, et tihtipeale see mõte, mis kunstniku kätt juhib, on nii loll ja labane, et seda on parem mitte küsidagi. Näiteks „kui õige tõmbaks horisondile ühe punktiirjoone”. Ta on automatisti tõugu sürrealist, kes mõnikord käe omapäi ulale laseb. Automaatkäsi trükib tavaliselt pildi sisse mingi geomeetrilise maatriksi nagu rõhtsad sebratriibud Firenze arhitektuuris. „Lühilugudes” võib näha  koordinaatpunkte perforeeritud klaasis, mille taga stseen aset leiab, või ristkülikute lainetust ehk portfellide trajektoori trepil kõndijate kätes, või hoopis neoonpaela, mis seob inimesed kokku nagu optiline kaabel arvutid. See on tavaliselt midagi elementaarselt ratsionaalset vastandina traditsiooniliselt maalilisele. Nagu suurte meistrite tööde pööramine mustvalgeks ja siis negatiiviks, näiteks Leonardo da Vinci ja Botticelli maalid „Müütides”. Automaatkäsi pakub ka jumalannadele kataloogipäid ja -tutte, töötleb itaalia renessanssi futuristlikult ning miksib kokku mehi-naisi vaimufirenzlase Põldroosi varasematest töödest, lisades XXI sajandi flirdiatribuutikat. Ent see on pigem postmodernism kui sürrealism, ning 1960. aastate turvatablettide asendamine kaasaegse turvalateksiga on pigem arvestus kui alateadvuse avaldus. Postmodernistlik tsiteerimine on Enn Põldroosi jaoks ehk liiga irooniline, stiilne tingimatus on ehk poliitiliselt liiga tingitud. Teda ja paljusid sama põlvkonna kunstnikke tabas halvatus, mida põhjustas kunsti konstrueerimise algoritmi kehtestamine dekonstrueerimise sildi all. (Derrida ei ole süüdi, tema dekonstrueeris kirjanduse lugemist.) Vaatamata võimust võtvale maalihalvatusele ei vedanud Enn Põldroosi automaatkäsi ka „Müütides” alt. Vestlevate jumalannade näod riivavad seletamatut äratundmist nagu tajuvõimatut mälestust mitmemõõtmeliste olevuste maailmast. Siin meenuvad Tiit Pääsukese värvikapriiside kontrollimatud pursatused ja Kaljo Põllu 4D-Eldoraado otsingud.

    Mõtisklus ei ole ainult vaimse vabaduse avaldus, vaid ka vaimukriisi leevendus. Kellele sobib puhastav meditatsioon, kellele skolastiline mõisteakrobaatika. Kõige kättesaadavam on kirjandus ehk keele meisterlik väljendus. Keel on mõtiskluse universum, allikas ja materjal. „Lühilugudest” paistab, et Enn Põldroosile on mõjunud kirjandusele pühendatud aastad kosutavalt. Need pildid tabavad fotograafilist momenti kui eksistentsialistlikku, nende maalilisus võimendab jutustavust. Platsis on ka automaatkäsi, mis maalib tegelaste suhu nullide ja ühtede binaar-bla-blaad ja tõmbab kukkuja tagumikule märklauarõnga, mida maa peab tabama. Vabadusetunnet Enn Põldroosi uutes õlimaalides seletab tema kunstihariduslik taust, sest klassikaline kool on tema teada ainus süsteem, mis õpetab kätt täpselt oma tahte järgi juhtima. Ja seda ütleb mees, kes armastab kätte vahel autopiloodi peale lülitada ja ise imestades pealt vaadata, mida see kokku keerab.

     

  • Vead ja vigadused religiooni vallas

    Toomas Paul

    Sissejuhatuses öeldakse: “See raamat on ühtaegu detektiivlugu ja teatmeteos” (lk 7). Raamat on nutikalt komponeeritud ja kogu heterogeenset materjali hoiab koos põnev raamjutustus. Paraku on paratamatu, et alternatiivmeditsiini gurudelt ei saa oodata anatoomia tundmist. Ja palju nende fännidestki teeb pankreasel ja põrnal vahet! Sama lugu on siingi: “Seda legendi võimendab tähelepanuväärne kiri Püha Augustinuselt paavst Gregoriusele 600. aastal” (lk 140) – vahva küll, kui Augustinuse eluajaks antakse 345–430 (lk 147). Prohvet Eelija elas XIX sajandil eKr (lk 20)! Jne.

    Osa vääratusi on lohakusest. Kui autor väidab piiblit tutvustades: “Jeesuse religioosset ristisõda alustas tema sugulane Ristija Johannes. [—] Johannes sündis samuti imelisel kombel neitsist” (lk 22), siis on selge, et ta ei ole lugenud Luuka evangeeliumi esimese peatüki algust, kus sünni imelisus on hoopis Eliisabeti sigimatuse ja kõrge ea trotsimine (Lk 1:6-25). Rääkides oletusest, et Jeesus oli ufonaut, nenditakse: “See oli antiiksete müütide tekkimise allikas, kaasa arvatud Uue Testamendi lugu Aadamast ja Eevast, kelle “Jumal” lõi teenriteks” (lk 234) – lugu asub siiski Vanas Testamendis.

    Osa vigadest on sugenenud tõlkimisel. Seni on eesti keeles piibel jagatud peatükkidesse ja salmidesse, selle raamatu tõlkija ja toimetaja räägivad “evangeeliumi värssidest” (lk 31, 151 jm). Loetelus, kellega on Kristusel sarnaseid jooni, nimetatakse ka, et “Rooma Caesaridega, keda austati kui jumalaid” (lk 52) – mõeldud on ilmselt Rooma keisreid.

    Mõnest lausest ei ole kerge aru saada: “Budismil ja ristiusul on abielutute munkade organisatsioonid, nad kasutavad päästjakuju kui keskset templit või kirikut ja omavad pühasid reliikviaid” (lk 52). “On olemas tohutu hulk materjali kristliku juutluse kvaliteedist ja ulatusest, ning üks inimene võib veeta seda uurides terve oma elu” (lk 78). “Paulusel või kellel iganes, kes tõlkis mõned tema nime kandvad kirjad, õnnestus segi ajada keha ja vaimu teema kõigi tulevaste kristlaste jaoks” (lk 91).

    Tavalugejal on muidugi täiesti ükskõik, kuidas muistseid mehi ja maakohti maakeeles nimetada, püüdlikkus või ükskõiksus selle suhtes näitab pigem kirjastuse suhtumist. Apologeet Justinus Märtrist on saanud “kirikukirjanik Justin” (lk 39), Klemensist Klement (lk 47 ja 147; ei ole selge, kas lk 188 “kristlik isa Clement” on sama), Hieronymusest Jerome (lk 76 ja 147), Flavius Josephus on vahel ka Joosep (lk 81), Jaakobuse kirja tsiteeritakse: “Jamesi autor väidab” (lk 91, samuti lk 157). Samasugune lugu on kohanimedega: Kaisareast on saanud Caesarea (lk 47), Trentost Trent (lk 50), Tüürosest Tyre (lk 98), Kidronist Cedron (lk 207). Peeter Pälli teatmeteosest “Maailma kohanimed” (1999) saanuks vaadata, kuidas inglise nimekuju on tavaks resp. normiks eesti keeles kirjutada. Budismi kirjeldamisel (lk 126–128) võinuks korrektsete vastete leidmiseks arvestada Linnart Mälli, Märt Läänemetsa ja Teet Toome “Ida mõtteloo leksikoni” (2006) terminoloogiat.

    Võib ju öelda, et see ei ole teoloogi asi uriseda, milliste vigade ja vigadustega pikitult mõni selletaoline kristlust murendada üritav teos ilmub. Aga kultuuriruum ning lugejaskond on sama. Tahame või ei, postmodernsel ajal on piirid teaduste ja salateaduste vahel voolavad. Mõnigi tubli arst on südames mingi alternatiivmeditsiini teooria vaimustunud pooldaja. Nimepidi näiteid ei ole vist vaja tuua.

    Bramley tutvustab peatükis “Jeesus – must mees” Graali ja templiordu saladustega tegeleva Marilyn Hopkinsi paljastust, et Jeruusalemma tempel juhtis internaatkoole tähtsatest perekondadest lastele, kelle hulgas oli ka Jeesuse ema Maarja. Kõrgemaid preestreid nimetati inglite ja peainglite järgi. “Need preestrid mitte ainult ei vastutanud laste hariduse eest, vaid neil võis olla ka kohustus tüdrukud viljastada, kui nood jõudsid sünnitusikka, nii et preesterlikud vereliinid jäid puhtaks. Tüdrukud abiellusid siis kõrgest soost juudi meestega. Rex Deus pakub välja teooria, et kõrge preester Gabriel viljastas Maarja, mille järel viimane abiellus rikka noore (mitte vana) mehe Joosepiga, kes oli vabamüürlaste legendi Hiram Abifi järglane” (lk 150).

    Nii sain Bramley kaudu lõpuks jälile, millel baseerub usuteaduse instituudi kirikuloo professori Riho Saardi esindusliku teose “Euroopa üldine kirikuajalugu selle algusest kuni tänapäevani” teooria, et “noor 12-aastane Jeesus püüdis vähemalt kord oma tegelikku isa ka Jeruusalemma templist leida” (lk 16).

    Saardi raamatus on rohkesti ebakonventsionaalset teavet. Näiteks, esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat oli 1535. aastal Simon Wanradti katekismus, “mis Lutheri nõudel Tallinna rae poolt konfiskeeriti” (lk 209). Kardan, et eesti kirjandusteadlased ei loe teoloogiatudengitele määratud õpikuid, muidu ehk keegi neist küsiks: kust on autor saanud sensatsioonilise informatsiooni, et keelamine sündis usuisa isiklikul nõudel?

    Teistpidi jälle teoloogid ei loe ilmalikke raamatuid. Ilus näide on Gunnar Erikssoni ja Tore Frängsmyri ülikooliõpik “Ideedeajaloo põhijooni” (Atlex, 2007), kus kirjutatakse Kristuse õpetuse levimise kohta: “Eelkõige sai selle aktiivseks kuulutajaks Paulus, kellelt pärinevad jutustus apostlite tegudest ja kirjad mitmele Vahemere-äärse piirkonna kogudusele” (lk 41). Minu teada on see esimene kord, kus apostlite tegude raamat, mida on seni täiesti üksmeelselt peetud Luuka evangeeliumi järjeks – ka siis, kui Luukas on pseudonüüm – , omistatakse Paulusele. Ideeajalugu on ilmunud Rootsis neljas trükis ja nüüd ka eesti keeles, aga see veider lausvõimatus on alles. Keegi mitteteoloogidest ei tihka kahtlustadagi, et tark raamat võib eksida.

    Kasina resp. olematu toimetamise korral läheb puhuti raskeks otsustada, kas tegemist on autori avastusliku seisukohaga või viltuvajunud väitega. Näiteks Riho Saard arutleb sügavamõtteliselt: “Võiks koguni väita, et keisriteta ei oleks kristlust. Juba Kristuse sünni juures oli keiser Augustuse kehtestatud Pax Augustanal ja ediktil – korraldada Rooma impeeriumis rahvaloendus – teoloogiline tähendus. Evangelist Matteus nägi selles ediktis vanade prohveteeringute täitumist (Mt 2:5-6)” (lk 52). Viidatud kirjakohas ei ole aga sõnagi rahvaloendusest, sellest räägib ainult Luukas ja teises ühenduses (Lk 2:1-5). Või siis: “Renessansiaegne humanist Desiderius Erasmus tõlkis 16. sajandi algul Uue Testamendi kreeka keelest uuesti ladina keelde ja see ilmus aastal 1516. Seda tõlget hakati nimetama Textus receptus’eks e heakskiidetud tekstiks, ning selle põhjal on tehtud kõik hilisemad Euroopa protestantlikud rahvakeelsed tõlked” (lk 25). Tegelikult nimetatakse Textus receptus’eks Erasmuse publitseeritud kreeka tekstiväljaannet ning protestantide tõlked on tehtud algkeelest.

    Vigadel on visa hing. Nagu võilillel. On võimatu vältida selliseid võluvaid trükivigu nagu “See lõpetab tõendite, et Jeesus Kirstus oli olemas, viljatud otsingud” (Bramley, lk 50). Aga võidelda nende võimutsemise vastu tuleb ikka.

     

     

  • Festivalisuvi jätkub

    Priit Kuusk

    Kirche Saanen pakkus kammerkava ka noortele, kus kaastegevad viiuldaja Patricia Kopatchinskaja, soome pianist Henri Sigfridsson ja Echo-Klassiku tänavuse peapreemia saanud argentiinlannast tšellist Sol Gabetta (preemia saab ta kätte Münchenis oktoobris). Mängiti sealhulgas Beethoveni triosid op. 1, kuna festivalil on eraldi Beethoveni noorpõlveloomingu sari. Noorte laureaatide sarjas sopran Elizabeth Bailey, pianist Dejan Lazic ja viiuldaja Valeri Sokolov, lastelegi uuel nädalal H. W. Henze muinasjutuooper “Pollicino”.

    Homme esineb sarjas “Todays Music” Bobby McFerrin, kes oma soolode kõrval dirigeerib Prokofjevi ja Mendelssohni sümfooniaid. Kuulsamatest orkestritest saab kuulda Iisraeli FOd (dirigent Zubin Mehta, põnevana kavas Jossif Bardanašvili Flöödikontsert), Zürichi Tonhalle orkestrit (solist Sarah Chang), Vene Rahvusorkestrit (solist Martha Argerich) ning Müncheni Kammerorkestrit. Suurte kontsertide proovidki on festivalitelgis avalikud.

     

    La Roque d’Anthéroni klaverimuusikafestival (21. VII – 22. VIII) on võimsamaid tipp-pianistide paraade maailmas. Tänavu toimub see juba 27. korda, enamiku kontserte salvestab France Musique. Kuulsamaid esinejaid on kõrvuti isegi raske ette kujutada: tuntud pianiste tuleb kokku 42, nooremat generatsiooni 29, lisaks veel kammeransamblid ja paar koori-orkestrit, pianistidest kõigil programmis soolokavad. Tuntute reas (tähestiku järjekorras) Pierre-Laurent Aimard, Piotr Anderszewski, Nicholas Angelich, Boriss Berezovski, Nelson Freire, lõpuosas Dezsö Ránki, Grigori Sokolov, Alexandre Tharaud, Arkadi Volodos, Christian Zacharias.

    Noortest teatumad ehk Lang Lang, Deniss Matsujev, Jevgeni Sudbin, Severin von Eckardstein, kammermuusikuist vennad Capuçonid. Märkigem ka Mozarti kontsertide sarja koos Sinfonia Varsoviaga (dirigent Peter Csaba), kus solistideks Anne Queffélec, Michel Dalberto, Momo ja Mari Kodama (otseülekandega 8. VIII Euroopa Liidule) ning “Schumanni ööd” (11. VIII, samuti EL-le). Pidustuste pealava asub Floransi lossi pargis, 2006. aasta festivalil oli 73 000 kuulajat.

     

    Salzburgi festival annab Haydni aasta puhul viimase “Armida” etenduse homme, nimiosas saksa sopran Annette Dasch, dirigent Ivor Bolton Mozarteumi Orkestri ees. Teised ooperid Viini Filharmoonikutega: täna “Figaro pulm” Mozarti majas (dirigent Daniel Harding, peaosades Luca Piscaroni, Dorothea Röschmann ja Diana Damrau), homme Berliozi “Benvenuto Cellini” Suures Festivalimajas (dirigent Valeri Gergijev).

    Ülehomme Viini FO kolmas kontserdikava (neid on kokku viis), kus dirigendiks Daniel Harding ja Renée Fleming R. Straussi “Nelja viimase lauluga”. Esmaspäeval Daniel Barenboimi asutatud iisraeli-araabia noorte West-Eastern Divan Orchestra (kavas sealhulgas Tšaikovski VI sümfoonia), kes pole seal esmakordselt.

     

    Luzerni festivali (10. VIII – 16. IX) alustas eelmisel reedel juba viiendat korda Claudio Abbado oma Luzerni Festivaliorkestriga: Beethoveni IX sümfoonia koos Baieri Raadio kooriga, solistideks Melanie Diener, Anna Larsson, Jonas Kaufmann, Reinhard Hagen. Avaõhtu üks peategelasi oli Šveitsi presidendi kõrval kõnelejana ka ungari literaat Péter Esterházy. Pidustused mälestavad austusväärset György Ligetit, resideeriv helilooja on aga Peter Eötvös.

    Uuel nädalal on kavas ka Yo-Yo Ma algatatud “Silk Road Project” tema ansambliga, toimus kaks oreliesiettekannet: Luzerni organistilt Wolfgang Sieberilt Mahleri I sümfoonia avaosa ja Bartóki “Allegro barbaro” transkriptsioonid.

    Müügile jõudis festivali plaadisarja esimene CD: Bruckneri IV sümfoonia Luzerni FO-lt Abbadoga kontserdivõttena Tōkyōst. Järgmise aasta festival kannab oma asutaja (1948) Herbert von Karajani nime, sest toimub tema 100. sünniaastal. Teist suve järjest viib siin oma akadeemia läbi Pierre Boulez: osaleb 140 noort muusikut, töötatakse nüüdismuusika kavadega – Karlheinz Stockhausen (“Gruppen”), Béla Bartók, György Kurtág, György Ligeti, Pierre Boulez ja Peter Eötvös.

     

    Bregenzi festival (kuni 19. VIII) peetakse moto all “Made in Britain”. Alustati festivaliteatris Britteni ooperiga “Surm Veneetsias” (koostöö Aldeburghi festivaliga), järvelavale toodi Puccini “Tosca”, mõlemad uuslavastuses. Kuna “Toscat” on peamiselt Ulf Schirmeri dirigeerimisel kokku 26 etendust (!), on nimiosatäitjaid kolm: Nadja Michael, Karine Babadjanyan ja Tatjana Serjan, Cavaradossit laulis esimesel õhtul Zoran Todorović.

    Uudisteks on ka Britteni “Paul Bunyan” ning Benedict Masoni jalgpalliooper “Playing Away”, mis kuulub sarja “Kunst aus der Zeit”. Pidutuste alatine orkester on Viini Sümfoonikud, tänavu ka Baieri Raadio SO Māris Jansonsi juhatusel, orkestrikavades peamiselt Britten ja Šostakovitš.

     

    Rheinsbergi lossifestivalil (Saksamaa, homseni), mis helilooja Siegfried Matthuse algatatud (1991) noortele ooperilauljatele, on pealavastusteks Weberi “Nõidkütt” ja Verdi “Falstaff”. Kreeka bariton Aris Argiris, kelle karjäär sai sealt alguse, oli üks sooloõhtuga festivali toetajaid.

     

    Puccini festival Torre del Lagos sai teoks vabaõhuteatris järve kaldal juba 53. korda taas tähtlauljatega. Uuslavastusteks olid “Madama Butterfly” (festivali lõpetuseks ülehomme, nimiosas Tiziana Ducati) ja koostöös Nice’i Ooperiga “La Rondine” (Magda osas Svetla Vassileva).

     

    Turu muusikafestival (10. – 19. VIII) on Soome suvistest pidustustest sisukamaid, vaid kümne päeva jooksul 38 üritust linnas ja ümbruskonnas. Festivali avas Olli Mustonen Tapiola Sinfonietta solisti ja dirigendina.

    Turus on ka toredaid Eesti märke: avaõhtul kõlas Erkki-Sven Tüüri Tšellokontsert Martti Rousiga solistina, pühapäeval esines duos Pavel Vernikoviga viiulisolistina Itaalia Noorteorkestri kontserdil Gabriel Ferro juhatusel Andres Mustonen (Kantšeli “Ex Contrario”) ning esmaspäeval toimus viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny sooloõhtu koos pianist Matilda Kärkkäineniga, nende kavas Elgari ja Prokofjevi sonaadid, samas põnevana John Adamsi “Road Movies”.

    Sündis ka viis Aurinkobaletti etendust lauljatega “Mozarti reis Prahasse”, ülehomme lõpetuseks Seppo Pohjola “Kaks kammerooperit armastusest” (“Kaappi” ja “Rakkaimpani”), kus dirigendiks Tuomas Rousi.

     

     

  • Skalpell: Kas filmi võib näidata saras?

    Tarmo Teder

    Filmiesitluste tungis alternatiivsesse kinosaali või sarassegi võiks näha filmi kui AV-etenduse teatraliseerimist, hädast tingitud lisaväärtusega mängitsemist.

    Kobarkino avati Tallinnas pea üheksa aastat tagasi. Üle ilma karastusjoogi levitajad maksid kõva raha ja Finnkino otsustajad onud panid selle plekist hiigelküüni katusele reklaami, mida Helsingisse poleks ehk püssitikkude ähvarduselgi üles sokutatud. Kunagine kaskadöör ja edukas filmiärimees Aldo Tammsaar ütles siis, et “filmi ei saa näidata saras”. Jutt käis kunagise Heliose ja Oktoobri hallitava seintevahe kohta, kus seenetab tänini. Hiljem, kui kalkuleeriti BDG plaanitud kobarkino ehitust, arvasid MPDEga (st olemasoleva kobarkinoga) mestis panganduskonsultandid selle projekti majanduslikult ebaotstarbekaks ning platsi võttis seal hoopis Kristiine kaubanduskeskus. Eks näeme paari aasta pärast, milliste butiikide ja kölniveekioskitega päädib Sakala keskuse ümberehitus, kuhu peaks mahtuma ka nn väärtfilmikeskus.

    15 aasta jooksul on Tallinnas ka oma 15 vana head kino kinni pandud. Aga filme tuleb robinal. Mida teha? Ega Lõhmus pole ainuke, kurdetud on kogu aeg ja kultuuriministeerium on igal aastal 2-3 miljonit krooni üle Eesti kinode arengusse andnud. Pigem võiks selle eest osta köhatilku.

    Tallinna Kinomaja oli nõukogude ajal pooleldi kinnine, valitud publiku jaoks töötav filmiasutus, mille elitaarne traditsioon jätkus ka taastatud iseseisvuse aastatel, kuid sumbus siis kinoliidu mitme juhtkonna asjaajamatusse. Nüüd püütakse konkurentsi pakkuda Sõprusele, mis on Kinomajalt üle löönud Europa Cinemas kinoketi jm abiraha ja au.

    Üks häda on selles, et meil pole (või on see siis väga õhuke) art house’i publikukultuuri ja paari-kolme aastaga seda luua pole võimalik. Teine häda on selles, et meil on väga vähe kinosaale, kuhu tuua eelkõige Euroopa ja Aasia väärtfilme, ning see häda pärsib ka filmilevi kui vaimsema äri arengut ja ka PÖFFi arengut. Niisiis sõlmub probleemipuntraks suhtekolmnurk: väärtfilmivaatamise kultuuri järjepidevus, kinod, filmide levitamine. Ning riikliku kultuuripoliitika ignorantsus seda arutada ja leevendada.

    Vaatan Eestis jooksvate filmide eeskava, kus leidub üksikuid erutavaid pealkirju, seda ka tagasiulatuvalt. Küll aga müüakse massiliselt igasuguseid DVD-ketaste peale kantud filme, mida vaadatakse mitte läbi projektori lastavalt tselluloidlindilt kinosaalis, vaid nn high tech kodukinodes. Kui ei suudeta anda klassikalisi seansse, siis korraldab vaatamise nõudlus selle tuhandel eri viisil. Turg pole väga loll, aga ahne alati.

    Selge see, et pikemat aega saras väärtfilmi näidata ei saa. Aga ainult lamedamõõtmelise kodukino tümpsuga ka ei saa lasta meie filmivaatamise kultuuril “edeneda”.

     

  • Pahest ja teatrist

    Mati Unt

    Teatrit on tegelikult ikka peetud veidi paheliseks. Tõsi, Schiller ju rääkis sellest kui moraalsest institutsioonist ja paljud teisedki on soovinud, et teater kasvataks ja arendaks ja propageeriks väärtusi. Väärtus oleks justkui pahe vastand, tundub ju, et pahelisus eitab väärtusi. Samas räägiti mu arust Carriere Jean Claude?i ja Higgins Colini näidendis ?Harold ja Maude?, et liiga moraalne ei tohi ka olla. Ja see näidend ise on ju kaunis imelik ? olemata seejuures paheline, kuid siiski mingile tavaelu piirile lähedal. Ja kui me mõtleme veel Jean Genet? näidenditele ja Sarah Kane?ile ja… isegi T?ehhovile… Muidugi on soovitatav, et teater midagi õpetaks. Kõik see käib ikkagi draamakirjanduse, mitte aga teatri kohta. Teater on ju hoopis midagi muud kui draamakirjandus. Mõnes mõttes on teatritruppe tõesti ülistatud. Tuleb meelde Ariane Mnouchkine?i  film Molière?ist , Theo Angelopoulose ?O Thiassos? ja François Truffaut? ?Viimane metroo?.

    Et näitetrupp seisab ise moraalsete väärtuste eest keset pahelist maailma. Kuid samas on näiteks näitlejannasid peetud teatud aegadel justkui prostituutideks. Isegi kui nende eraelu vastas kehtivatele normidele, kui nende abielu oli vormistatud ja neil olid ametlikud lapsed ning muidu oldi ka truud, nähti eriti naiste näitlemises miskisugust avalikku ekshibitsionismi. Ka tragedienne on omamoodi enesepaljastaja, mitte ainult kabareetantsijanna ? sellist suhtumist on viljeldud mitu sajandit ja salaja elab see ehk tänagi edasi, ehkki sellest ei sobi enam rääkida. Meesnäitlejate narkomaania, joomine või nende seksuaalne orientatsioon on ju ikka olnud kollase ajakirjanduse lemmikteema. Kas teater on siis paheline? Mu arust pole õige nii küsida, sest asja tuleb vaadelda laiemalt. Tegelikult aga ongi kogu elu paheline. Kes suudab oma elu ära elada, jäädes seejuures puhtaks? Ja mis see puhtus siis on? Voorusest on hea rääkida küll, aga elus seda õieti ei ole, või on vähesel määral.

     

  • Tartu Laulupeomuuseumis avatakse näitus Rahvuspühad Lätis

    Kaari Siemer

    12. märtsist – 30. märtsini on Tartu Laulupeomuuseumis (Jaama 14) avatud näitus „Rahvuspühad Lätis“.

    Kui palju me tegelikult teame oma lõunanaabrite rahvuspühadest?

    Kas on need meil pigem sarnased või sootuks erinevad? Kuidas lätlased neid tähistavad, mida söövad-joovad, milliseid mänge mängivad?

    Näitus on saksa ja läti keeles eestikeelse tõlkega.

    Külastamine muuseumipääsmega!

  • Ennustaja kimbatus ehk Tulevikku vaatamise asjaolud

    Alari Purju

    Selle kohtumise ametlikuks tulemuseks oli professorite Tim Besley ja Peter Hennessy allkirjaga kiri Tema  Kõrgusele, kus esitati kokkuvõte esinejate seisukohtadest. Kiri algab tõdemusega, et paljud inimesed siiski nägid kriisi ette, aga kellelgi polnud täpset aimu, millise kuju see võtab, millal see puhkeb ja kui tõsiseks kokkuvõttes osutub. Kirja lõpus väljendatakse lootust, et valdkonnaga seotud institutsioonid arendavad horisondil terendavate asjaolude hindamise oskust ning Tema Kõrgus ei pea  sama küsimust uuesti esitama. Financial Times’i kommentaator Samuel Brittan, kes on eespool nimetatud kohtumist kirjeldanud, peab majandusekspertide olukorda sarnaseks 1912. aastal uppunud Titanicu konstruktorite omaga. Laev oli teatavasti kuulutatud uppumatuks, kuid sõitis  jäämäe otsa ja läks põhja. Ilmselt oli oma süü õnnetuses ka konstruktoritel, aga eelkõige siiski kaptenil ja tüürimehel. 

    Mis on selles siis nii keerulist?

    Majandusennustajate põhiline õigustus on see,  et enamasti on ennustused tegelikult õiged või suhteliselt täpsed, aga ei suudeta tuvastada olulisi pöördepunkte või eelkõige nende toimumise aega. Lohutuseks väidetakse, et ka evolutsiooniteoreetikud ei oska täpselt ennustada inimese kui liigi tulevikku. Ennustamise objekti poolelt on võib-olla kõige olulisem erinevus loodusteadustest see, et majandus koosneb paljudest omavahel seotud, kuid vastandlike huvidega osalistest. Modelleerimise  seisukohast moodustavad need osalised dünaamilisi ja mittelineaarseid seoseid, mille käitumisparameetreid saab ette näha üksnes tõenäosuslikult. Parim, mida majandusteadus saab teha, on empiiriliste regulaarsuste tuvastamine teatud kontekstis. Sageli on sündmuste kulg seotud tühiste juhustega. Sümboolseks sellekohaseks näiteks on liblika tiivalöögi toimel vallanduv sündmuste ahel, mis maailma teises servas tuhandete kilomeetrite kaugusel tekitab purustava tornaado. Niisuguste süsteemide puhul saab välja tuua suure hulga huvitavaid üksikasju, kuid täpsete ennustuste eelduseks olevate üldistusteni on veel pikk maa minna. Situatsioon on analoogiline ka ilmaennustuse või kliima soojenemise mõjude hindamisega. Ilma puhul saab üsna täpselt kirjeldada sündmuste järjekorda, s.o mis ühe või teise muutuseni viib, aga täpselt saab ilma ennustada siiski ainult mõne  päeva ulatuses, vähemalt meie geograafilises piirkonnas. Majandusennustuste puhul, erinevalt ilmast, on aga oluline ka tulemusi mõjutav subjektiivne pool. Kuigi inimesed nõuavad ennustusi, ei taha nad sageli tõde kuulda, vaid otsivad pigem kinnitust oma veendumustele. Sellel põhineb aastasadade jooksul edukat äri ajanud selgeltnägemine, mis segab kokteiliks sündmuste ebaselguse ja inimeste lootuse  parimale lahendusele. Majandusprognooside turg on sellega üsna sarnane. Selle turu eriti suured kangelased erinevad pigem oma esinemismaneerilt kui ennustustelt. Nende klientidele meeldib, et neid kiidetakse nende õige arvamuse eest, ja on küllalt palju inimesi, kes on seda nendesamade klientide raha eest nõus tegema. Kui see on vastuolus suurema tõenäosusega juhtuvate ebameeldivustega, valitakse  pigem väiksema tõenäosusega, aga meeldiv ja klientide uskumusele vastav variant. Näiteks ei taha enne kinnisvara mulli lõhkemist sellise sündmuse võimatusest rääkinud inimesed, et neile seda meelde tuletatakse. Nüüd interpreteerivad nad seda nii, et olid kogu aeg teadlikud kinnisvara mulli lõhkemise võimalusest või et sattusid lihtsalt ettenägematute sündmuste ohvriks.   

    Edu mõjub ennustajale

    USA politoloog Philip Tetlock on teinud mitut aastakümmet hõlmava ennustajaid käsitleva uuringu, mille põhiline järeldus on, et mida tuntum on ennustaja, seda ebamäärasem on ennustus. Kusjuures sellel seosel on täiesti  tuvastatav dünaamiline mõõde: samade inimeste ennustuste täpsus väheneb koos nende tuntuse kasvuga. Sellel on lihtne seletus. Äriinimesed, poliitikud ja ajakirjanikud hindavad enam ennustuse selgust ning kindlust, võrreldes keerulise maailma ebakindluse ja raskesti prognoositavuse tunnustamisega. Kõik vajavad  ennustusi, aga need peavad olema lühidalt ja löövalt sõnastatud ning soovitavalt kooskõlas klientide eelarvamustega. Sellel on oma mõju ka ennustuse sisule. Ennustamine on äri nagu iga teine ning selle valdkonna prohvetid konkureerivad mainetööstuse turul koos poliitikute, lauljate, golfimängijate ja teiste avaliku elu tegelastega. Ennustamise keerukust tunnistavad inimesed on enamasti tõele lähemal ning suurema hulga asjaolude arvestamine vähendab täiesti metsa läinud seisukohavõtte. Selle dilemma võtab kokku ühe poliitiku pooltõsine soov, et tal oleks vaja ühekäelisi nõunikke, kuna on tüdinenud argumentidest stiilis „ühelt pool ja teiselt poolt”. Üheks huvitavaks indikaatoriks kriisi võimaluse tajumise ja sellega seotud arvamustevahelise võitluse kohta on Šveitsi mägikuurordis peeti Davosi foorum, kuhu iga aastal koguneb jaanuarikuu viimastel päevadel globaalne  äri- ja poliitiline eliit. Juba kaks aastat tagasi, 2007. aasta jaanuaris, oli seal diskussioon, peategelasteks rahandussektori jätkuvat stabiilsust kuulutanud Roger Ferguson USA Föderaalreservist ning vastaspoolel reguleerimata rahaturu väga suurt võimendust, sellega kaasnevaid riske ning globaalse rahanduskriisi võimalikkust esile toonud USA New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini. Sellel aastal oli veel vähe neid, kes Roubinit tõsiselt võtsid. 2009.  aasta Davosi vaidlusi edastanud BB C näitas sissejuhatuseks 2008. aasta diskussioone. See on ikka uskumatu, kui ebaadekvaatseks osutuvad tagantjärele suurte ülemaailmsete rahandusasutuste juhid. Roubini, jätkuvalt terav ja hästi argumenteeriv, esindas käesoleva aasta diskussioonides juba enda konsultatsioonifirmat.

    Georg Soros oli võib-olla üks vähestest rahandustegelastest, kes kriisi ette nägi ja sellest ka avalikult rääkida söandas. Financial  Times on viimase poole aasta jooksul avaldanud järjest tema veerge. Ühest pikast intervjuust tuleb aga välja huvitav detail ka tema ettenägemiste ja nende kasutamise kohta. Soros sai kuulsaks teatavasti eduka spekuleerimisega Inglise naela vastu. Intervjuus tunnistab ta aga, et tegelikult tuli naela ründamise strateegiaga välja ning viis seda ellu Quantumi fondijuht Druckenmiller. Sorosi nõu oli: „Suurenda panust!”. Sorosi hääl selles diskussioonis  on väärtuslik sisepiiri kogemuse tõttu, süsteemi päästavad aga muidugi poliitikud. Teatavasti oli Soros üks esimesi Obama talendi märkajaid ja rahastajaid. Oluline järeldus nende inimeste jutust on see, et juba 2007. aasta sügisel oli selge, et mingit tüüpi rahanduskriis on tulekul. Mis saab edasi? Financial Times pakub maailmamajanduse edasiste arenguteede kohta nelja stsenaariumi koos nende põhiliste tingimuste ja Euroopa Keskpanga ning USA Föderaalreservi võimalike reaktsioonidega intressipoliitika kujul.       

    Stsenaarium üks: aeglane taastumine

    Põhitulemuseks on stabiliseerumine koos majanduskasvu tekkimisega Euroopas 2010. aasta keskel, USAs mõnevõrra varem. Stsenaariumi eelduseks on, et majandusse pumbatud raha ei põhjusta inflatsiooni. Kuna inflatsioon on ka teiste stsenaariumide puhul võtmeteema, siis paar sõna sellega seotud asjaoludest. Kõige lihtsam viis probleemi kirjeldamiseks on kasutada kvantitatiivse rahateooria põhivalemit, mille kohaselt raha pakkumise ja selle käibekiiruse korrutis majanduse rahapoolel peaks olema võrdne kaupade ja hindade korrutisega (maksumusega) reaalmajanduse poolel. Kui rahapakkumine kasvab ning kaupade ja teenuste maht ei suurene või kahaneb majanduslanguse tõttu, siis peaks kohanemine toimuma hinnataseme tõusu ehk inflatsiooni kaudu. Nii Euroopas kui USAs  on majanduslangus ja rahapakkumine suurenenud, inflatsiooni aga ei ole. Valemi kohaselt on selle põhjuseks raha käibekiiruse märgatav vähenemine ehk teisiti öeldes: pangad on väga tõrksad nende põhikapitali suurenda
    nud vahendite väljalaenamisel, pankadevahelise rahaturu maht on oluliselt vähenenud, samuti väljastatavate laenude hulk. See ebakindlusest tulenev olukord piirab majanduskasvu, aga hoiab vaos ka hinnatõusu.  Stsenaariumi kohaselt taastub majandus aeglaselt koos üldise kindluse kasvuga. Kriitiliseks asjaoluks on see, kui palju senine kriis on kahjustanud majanduse pakkumise poolt ehk tootmispotentsiaali.

    Kas on võimalik, et firmad on lihtsalt vähendanud tootmist ja kasvanud nõudluse juures lihtsalt taastavad  oma endise tootmismahu, või teine võimalus, et paljusid firmasid enam ei olegi turul pankrottide, likvideerimiste, liitmiste jms tõttu ning majanduses käib pikaajaline ümberstruktureerimine? Kui peavad paika eeldused, et usaldus taastub ja tootmispotentsiaal ei ole liiga tõsiselt kannatanud, mille tõttu potentsiaalse ja tegeliku kogutoodangu vahel on arvestatav  erinevus, siis ei teki taastumisel inflatsioonilist survet. Sel juhul hoiavad nii Föderaalreserv kui Euroopa Keskpank baasintressimäärad madalal ja reageerivad eelkõige inflatsiooniohule. See on nn W stsenaarium, kus majanduse mõõdukas tõus vaheldub mõningase langusega, et siis jälle ülespoole venida ning uut järsku langust pole silmapiiril näha. 

    Stsenaarium kaks: saab minna ainult paremaks

    See on niinimetatud V-kujuline trend ning põhineb oletustel, et kuna majanduse kokkukukkumine  oli väga järsk, siis on võimalik ka väga järsk tõus. See saab võimalikuks, kui pangad taastavad laenamise, pakkumise pool taastub, tarbijad ostavad rohkem, turgude üldine ebakindlus asendub kasvava aktiivsusega. Juhul kui läheb nii, kaasneb sellega ka intressimäärade tõus, sest kasvav nõudlus hakkab survet avaldama hindadele ning hinnastabiilsuse tagamine sunnib keskpankasid intressimäära tõstma. Selle stsenaariumi kriitiliseks parameetriks on tööpuuduse näitajad, mille kasv on proportsioonis ostujõu vähenemisega turgudel ning üldise ebakindluse suurenemisega. See stsenaarium polnud pikka aega eriti tõenäoline, kuigi paljud tahaksid seda uskuda. Viimase kuu positiivsed arengutendentsid on aga kiiresti saabuva parema tuleviku tõenäosust mõnevõrra suurendanud.       

    Stsenaarium kolm: deflatsioon ja jätkuv majanduslangus

    Keskpankadele on see ebameeldiv, kuid täiesti võimalik areng. Pärast mõningat kosumist tuleb majanduse uus langus, kuna ettevõtete pankrotid põhjustavad tööpuudust, viimane toob kaasa edasise nõudluse vähenemise ning mõjutab tootjate tulusid ja ellujäämist. Seda stsenaariumi võimendab pankade eelistus oma riski maandada koos väljastatavate laenude nappusega. Üks selle olukorra märksõnu on „likviidsuskriis”. Keskpangad suurendavad likviidsuspuhvrit, valitsused suurendavad kulutusi stimuleerimaks kogunõudlust,  aga see on maksumaksjate raha, mis suurendab eelarvedefitsiiti, kasvatab võlakoormust tulevikus ning on poliitiliselt tundlik. Tähena iseloomustab seda stsenaariumi L, kui otsida analoogiaid minevikust, siis on selleks Jaapan 1990. aastatel.       

    Stsenaarium neli: naftahindade tõusust põhjustatud stagflatsioon

    Stagflatsioon on selline (ebatüüpiline) olukord, kus majanduses on seisak, aga mingi tootmissisendi hinnatõus pressib üldist hinnataset üles, ehk inflatsioon esineb paigalseisvas majanduses. Üldise hinnatõusu piiramine  niisuguses olukorras sunnib keskpankasid intresse tõstma, mis teeb laenud kallimaks ja piirab majanduskasvu. Selle stsenaariumi käivitajaks võib olla nii traditsiooniliste mittetaastuvate energiaallikate nappus, aga ka mingi järjekordne poliitiline ebameeldivus naftat tootvates riikides. Eelmise sajandi 1970. aastad on näide  selle võimaluse realiseerumisest, tagajärgedest ning väljapääsust. Monetarism hakkas pärast seda kriisi palju rohkem mõjutama majanduspoliitika kujundamist. Selle stsenaariumi oht määrab järgmiste aastate jooksul üsna palju riikidevahelistes suhetes.     

    Kokkuvõte

    Stsenaariumide realiseerumise tõenäosusest rääkides peaksime suutma ennustada ühte või teist arengurada tekitavaid sisendparameetreid. Kas uus naftakriis tuleb? Kas mõni suur pank läheb veel pankrotti ning milliseks kujuneb rahaturu seisund? Millised reaktsioonid toob kaasa tööpuuduse kasv ning kui palju seda õnnestub mahendada? Üks viis vastata  on teha oma parim, loota, et halvimad riskid ei realiseeru ning olla valmis halbade variantidega toimetulemiseks, kui need siiski tekivad. Stsenaariumide üks hea omadus on see, et neid läbi mängides on võimalik kujundada majanduspoliitika, mis maandab kõige paremini halbade võimaluste realiseerumisest tulenevat kahju.

  • Eesti talurahvas fotoaparaadi ees XIX sajandil

    T? Liibek

     „Soovida oleks, et igast Eesti- ja Liivimaa kihelkonnast üks meeste- ja teine naesterahvas riietes ilmuks ja võimalikult ka vanad inimesed, seega jäeks ühes riietega ka Eesti rahvast näolaad alale,” – nõnda kirjutas XIX sajandi lõpul Tallinna fotograaf Heinrich Tiidermann. Eesti maarahvast pildistati aga varemgi.

    Varaseimad fotod eestlastest pärinevad juba 1840. aastatest, kuid siis sattusid kaamera ette vaid saksaliku elu- ja rõivalaadi omandanud eesti päritolu haritlased, vaimulikud, arstid, sõjaväelased ja teised tärkava eesti intelligentsi esindajad, kes fotodel ei eristu saksa või vene rahvusest kolleegidest.

    Talurahva traditsioonilise elulaadi fotograafiline jäädvustamine seostub enamasti Johannes Pääsukese nimega, kes Eesti Rahva Muuseumi tellimusel tegi XX sajandi esimesel veerandil sadu ülesvõtteid Eestimaa eri nurkades. Talurahva pildistamise traditsioon sai alguse aga ligi pool sajandit varem ning esimesi ülesvõtteid võib leida juba 1860. aastatest. See pole kuigi varajane aeg, kuid Eesti varasem fotopärand pole kahjuks kuigi hästi säilinud. 1840.-1850. aastatest pärineb vähe ülesvõtteid ja pea eranditult on tegemist stuudiopildistustega. Ka teadaolevalt varaseimad säilinud ülesvõtted Eesti linnadest on tehtud alles 1850. aastate lõpus. Teiselt poolt, suure tõenäosusega enne 1860. aastat talurahvas fotokaamera ette ka ei sattunud. Foto tegemise kallidus tingis selle, et fotograafid piirdusid maksujõulise klientuuriga, mida omakorda võimendas asjaolu, et talurahva hulgas peeti enda pildistada laskmist liigse edevuse ilminguks. Kaudsemalt sõltus maarahva harv sattumine fotokaamera ette ka asjaolust, et siinsed fotograafid olid orienteeritud rohkem kasumile, kui kunst- või dokumentaalfoto loomisele. Ka eesti kultuuri vastu huvi tundnud ühingud nagu Õpetatud Eesti Selts Tartus ja Eestimaa Kirjanduse Ühing Tallinnas oleksid võinud maaelu fotograafiliselt jäädvustada, kuid eelistasid kuni XIX sajandi lõpuni etnograafilisele fotole maali ja joonistust. See on ka mõistetav, kuna mustvalgel ja piiratud võimalustega fotograafial oli raske võistelda värvilise, komponeeritud ja üldistusvõimelise kunstiloominguga. On küll teada, et Õpetatud Eesti Selts alustas 1863. aastal eesti rahvarõivaste süstemaatilist päevapildistamist, kuid selle ettevõtmise tulemuste kohta puuduvad täpsemad andmed.

    Olemasolevad, 1860. aastate ateljeepildistused talurahvast ei eristu oluliselt samaaegsetest linnakodanike pildistustest, põhierinevus seisneb vaid kantavas rõivastuses ja stuudiorekvisiitide kasutamises. Tegemist ei ole dokumenteerivate, vaid tõenäoliselt pildistatavate endi initsiatiivil tehtud, eelkõige mälestusväärtust omavate ülesvõtetega, mis annavad aimu talupoegade muutuvast suhtumisest enda pildistada laskmisse. Seda kinnitab ka 1867. aastal Eesti Postimehes ilmunud teadaanne Tartu piltniku Carl Schulzi kohta: „Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schulzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast nõnda odava hinna eest maalida lasevad.” Odav hind tähendas sel ajal veel umbes 25 kopikat ühe visiitformaadis foto eest. 1869. aastal avas Tartus ateljee eestlane Reinhold Sachker, kelle kohta on teada, et „mõndagi korda käis ta rahva seas maal, kus talle hulk tööd ja pilditegemist anti”. See pärand, eriti mis puudutab pildistusi maal, on aga kahjuks suures osas hävinud ning teadaolevalt enne 1880. aastaid Sachker fotoaparaadiga Eesti maakohtades ringi ei liikunud.

    1860. aastail tegutses ka Tallinnas kümneid päevapiltnikke, kellest nimekaimad olid Charles Borchart, August Hermann Ellrich, Christian Constantin Schmidt ja Gustav Adolph Dietz. Vaadeldes säilinud fotosid, võib öelda, et missioonitundest või kunstilistest taotlustest sündinud fotosid tegid nad väga harva. Valdavalt tehti seda, mida oli võimalik turustada: portree- ja grupipilte, linnavaateid- ja arhitektuurifotot ning kunstiloomingu ümberpildistusi, hiljemalt 1860. aastal ilmuvad müügile ka sündmuspildistused. Teised sellel perioodil tehtud Eestimaa mõisate, vesiveskite ja väikelinnade ülesvõtted annavad tunnistust, et tehnilised tingimused võimaldasid fotograafidel käia pildistamas ka stuudiost ja linnapiiridest kaugemal.

    Sellest hoolimata pole teada, et sel perioodil, mil aktiivselt koguti talurahva esemelist ja kirjanduslikku kultuuri, oleks keegi fotograafidest pööranud suuremat tähelepanu talurahva jäädvustamisele. See on seda üllatavam, et 1860.-1870. aastate fotograafide seas leidus ka eestlasi, näiteks endine maalermeister Justus Thomson ja Pariisis õppinud Alexander Roberg. Viimase kohta võib küll öelda, et tema on 1880.-1890. aastatel rahvarõivastes eestlasi oma stuudios pildistanud. Võrdluseks võib meenutada, et Soomes leidis mitmete seltside ja muuseumide eestvedamisel samal ajal aset arvukate ekspeditsioonide korraldamine maapiirkondadesse ja tuhandetesse fotodesse ulatuva pärandi kogumine.

    Eestis 1860. aastatel tegutsenud fotograafide seas oli silmapaistavaks erandiks vaid Tallinna tuntuim fotograaf Charles Borchardt. 1866. aasta oktoobris kinkis ta Eestimaa Kirjanduse Ühingu muuseumile ehk 1864. aastal loodud Provintsiaalmuuseumile kümme rahvariietes eestlastega fotot. Samal aastal korraldas Provintsiaalmuuseum Kanuti gildi saalis Borchardti talurahvast jäädvustavate fotode näituse, kus oli välja pandud koguni 50 ülesvõtet. Tõenäoliselt samad fotod saadeti järgmisel aastal ka Moskvasse loodusuurijate seltsi korraldatud ülevenemaalisele etnograafianäitusele, kus need pälvisid suure hõbemedali. 1868. aastal kinkis Borchardt Provintsiaalmuuseumile veel kaheksa suurt fotot eesti tüüpide ning üheksa väiksemat fotot Eesti maastikega. Nendest fotodest on tänaseni säilinud vaid kuus ülesvõtet, millel võib näha Marri Weinbergi ja Jürri Numbergi Jüri; Matz Ramlat ja Marri Peilmanni Hageri, Ans Selmi Märjamaa ning Jürri Kaske Rapla kihelkonnast. Detailide põhjal võib kindlalt väita, et need fotod on tehtud Ch. Borchardti Laial tänaval, Buxhöwdeni majas asunud stuudios, kus ta tegutses 1861. aasta juunist 1870. aasta augustini. Tõenäoliselt oli Borchardti pildistamisajendiks 1866. aastal Provintsiaalmuuseumi avaldatud üleskutse korjata etnograafilisi ja teisi Eesti ajaloolisi materjale, sealhulgas fotosid. Eestlasi oli pildistatud küll ka varem, kuid mitte otseselt etnograafilise dokumenteerimise eesmärgil.

    Teistele siinsetele piltnikele ei tundunud kohaliku talurahva elu aga pildistamiseks piisavalt eksootiline. Suuremat huvi tunti kaugemate rahvaste vastu, keda eestimaalased võisid näha rändnäitustel, mis külastasid siinseid suuremaid linnu alates 1850. aastatest: „Teine assi, mis siin kihhinat teeb on se, et inimenne mönne koppiko eest mitmed wöerad linnad ja maad wöib nähha sada”.

    Jättes kõrvale järgnenud aastaküm­netel enamasti tundmatu fotograafi teh­tud ülesvõtted talurahva pilli- ja lau­lukooridest, vallaametnikest ja kooliõpetajatest, linnalähedastest talumajapidamistest jms, hoogustus talurahva kaduvate rahvarõivaste ja kommete pildistamine alles XIX sajandi lõpukümnendil. 1880.-1890. aastatel liikusid Liivimaal ringi küll Jakob Jobso-Livenström, Eestimaal vennad Kristinid ning pea kõigis väikelinnades ja mitmel pool maakohtades avati fotoettevõtteid, kuid pole teada, et nendel aastatel oleks süstemaatiliselt jäädvustatud maarahva eluolu. Osaliselt võib see tunduda nii ka seetõttu, et sellaste fotograafide tegevust pole seni põhjalikumalt uuritud ning nende fotopärand on jäänud laiali pillutatuks. Teada on vaid, et 1890. aastatel tungis fotograafia aeglaselt ka talutaredesse ning kambriseintele ilmusid ülesvõtted lähedastest. Samuti muutus tavapäraseks oluliste elusündmuste, eelkõige leeritamise ja pulma jäädvustamine. Fotografeerimine leidis aga endistviisi aset valdavalt fotostuudiotes. Alles XIX sajandi lõpuaastatel asuti talurahvast ja tema tegevust, esemelist kultuuri jms pildistama selle loomulikus keskkonnas.

    Teerajajaks selles va
    llas võib pidada Tallinna fotograafi Heinrich Tiidermanni, kellelt esimene dateeritud foto pärineb 1887. aastast. Kuigi tema pildistused pole vahest nõnda meeleolukad kui hilisem Pääsukese looming, on Tiidermanni pärandil suur väärtus juba seetõttu, et tema tegevus oli kantud eelkõige missioonitundest ning teda ei toetanud otseselt ükski institutsioon. XIX sajandi lõpust pärineb Tiidermannilt hulgaliselt ülesvõtteid Eestimaa tähtsamatest kohtadest, linnadest, küladest, kirikutest, rahvariietest, tähtsamatest isikutest, rahva töödest ja tegevusest, ülepea Eesti rahvast igas tähtsamas asjas. 1903. aastal koondas ta oma tööd Estonica albumitesse ja saatis ühe eksemplari Provintsiaalmuuseumile, Õpetatud Eesti Seltsile ning kolmanda oma talupidajast vennale. Albumis leiduvad pildid hõlmavad kõikvõimalikke rahvakultuuri aspekte: maakohtade vaated, looduslikud vaatamisväärsused, koolielu, laulupeod ja koorid, taluarhitektuur ja -inventar, tööelu, koduloomad, rahvarõivad, ärkamisaja tegelased jms. Ta kutsus ka korduvalt inimesi oma ateljeesse rahvariietes pildistama, lubades tasuks kolm tasuta fotot. Kindlasti mõjutas Tiidermanni selle ettevõtmise juures tutvus Soome teadlase Axel Olavi Heikeliga, kes käis korduvalt Eesti- ja Liivimaal: „Dr. Heikeli soovitusel, kes Soome sugu rahvaste vanu rahva riideid, ehteid ja mustreid Helsingis asuva sellekohase muuseumi jaoks korjab, võtan ma 15. augustist s.a. [1901] kahe aasta jooksul igatahes neid ilma hinnata päevapildina üles, kes vanades rahvariietes minu päevapildi kotta tulevad, ja igaüks saab veel kolm pilti hinnata kaasa… Iga ühest pildist läheb üks nimetatud muuseumile, teine Eesti Öpetatud Seltsile ja kolmas Eesti Üliõpilaste Seltsi muuseumile, kust need ka Dr. Hurt vabalt oma tööde juures tarvitada võib… Pääle selle palun veel neid päevapiltniku herrasid, kes minu juures Eesti- ja Liivimaalt pilditööd õppimas olivad, nii palju kui võimalik, vanu rahvariideid, ehteid, põllu- ja muid tööriistu üles võtta ja maksu eest minule saata. Aupaklikult päevapiltnik H.Tiidermann. Tallinnas, Viru uulitsas nr 410”.

    Säilinud Tiidermanni fotopärand vääriks kindlasti omaette kommenteeritud väljaannet, mis on lähiajal Eesti Ajaloomuuseumil ka plaanis. Sellest tulenevalt palume inimestel, kellel leidub Tiidermanni fotoloomingut või muud materjali, kontakteeruda mainitud muuseumiga.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuni Tiidermanni tegevuseni XIX sajandi lõpul tuli maarahvas pigem linna fotograafi juurde, kui et fotograaf läks maale. Talurahva pildistamisel tuleb nentida kahetsusväärset mahajäämust Soomest, kuna Eesti talurahvakultuuri jäädvustamisest huvitatud institutsioonid ei näidanud üles piisavat initsiatiivikust. Alles XX sajandist pärinevad suuremad etnograafilised fotoseeriad maarahva elust vendadelt Kristinitelt, Johannes Pääsukeselt, vendadelt Parikastelt, Karl Akelilt jt.

     

     

  • Algupärase dramaturgia auhind – Andrus Kivirähk

    Eero Epner

    Eelnevaga seostub ka seekordne nomi­nen­tide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda trumbiks.

    Andrus Kivirähk näitas aga „Voldemariga”, et tänases draamakirjanduses populaarseks kujunenud müüdižanri võib käsitleda ka ilma oma annet peenrahaks muutmata. Kuigi fakti- ja viitetihe, tõuseb see tekst kõrgemale loengust, püüeldud on teatud sooja üldistuse poole, mis kõnetaks nii teatrit kui ka inimest. Sümpaatne, et rõhk oligi just viimasel. See, et tekst kõneleb just Pansost, ei olnud ühel hetkel enam esmatähtis.

    Võib-olla siiski ka üks laiem märkus. Nimelt premeeritakse Eestis teatrit enneolematult laialt: lisaks 27 (!) aastapreemiale veel „Draama” auhinnad, kolleegipreemiad, publikupreemiad, TeMuKi küsitlusring ja nii edasi. Võib ehk tekkida mulje, et teatri hindamine preemiatega on objektiivne ja oluline, kuigi tegelikult pole ju üldse selles teatri point.

     

     

  • Täiuslik austusavaldus Maria Callasele

    Tiiu Levald

    Kindlasti on igasugune “elusalt” kuuldu alati mõjusam, ent kui reklaamigurude üles haibitud staaride galakontsertidel on enamjaolt traditsioonilises vormis reastatud valik lauljaid (kellest äärmisel juhul kaks-kolm on n-ö publikupeibutused), siis kõnealune õhtu lausa jahmatas nii lavastusliku läbimõelduse kui sõna otseses mõttes “tähesajuga”.

    Uskumatu, et ühes teatris (Moskva Novaja Opera) on selline lausa pillav sopranite küllus! Oli ju antud õhtu pühendatud sajandi suurimale sopranile Maria Callasele. La Divinale, lauljale, kes taaselustas romantilise bel canto, viis täiuseni Verdi ja veristide traditsiooni, kes ise määratles end dramaatilise koloratuursopranina, kes tajus end erilisena ning oleks soovinud elada XIX sajandil kuulsate Giudita Pasta ja Maria Malibrani ajas. Laulja, kes lapsepõlves koges äratõugatust oma lihavuse ja kohmakuse tõttu ning vihkas ema poolt peale sunnitud imelapse seisust. Kuid ta tundis end õnnelikuna ainult lauldes. 17 aasta jooksul jõudis ta laulda 600 etendusel ning omandada 47 rolli!

    Ajakirjanike poolt üle paisutatud skandaalsele imidžile annavad väärilise vastulöögi tema enda avaldatud mõtted: “Elu on kannatus, kes väidab lastele muud, on ebaõiglane, julm. Kuni elad, seni võitled, see puudutab meid kõiki. Vahe on vaid relvades, mida kasutad ja mida kasutatakse sinu vastu. See on isiksuse ning ümbruse sobivus – see on saatus… Olin kui sportlane, kes nautis lihaste kasutamist ja nende arenemist, kui hüppaja, kes nautis ja arenes samaaegselt, kui tantsiv tüdruk, kes nautis tantsimist ja samas alles õppis tantsima…”

    Täiuslik koosmõju saavutati sellel õhtul juba avanumbriga: silme ette toodi väga kvaliteetsed fotod ja tummad lõigud videosalvestustest Maria Callase rollidest ning kuulmismeeli hellitati Verdi “Juutide kooriga” ooperist “Nabucco”. Sujuvalt mindi üle “Othello” avakoorile, mida illustreeris efektne video meremöllus heitlevast purjelaevast. Koori spontaansena mõjuvad forte’d ja piano’d, liikumise dünaamika – kõik see andis efektse koosmõju. Lavale ilmus ka suur punane purjekangas, mis muutus Desdemona ja Othello imelises I vaatuse duetis sümboolseks armastuse sidemeks. Siin saime kuulda hurmavat, sobivasse meeleollu viivat tšellode kvartetti ja õhtu ühte säravatest tähtedest, Tatjana Petšnikovat. Kontserdi jooksul laulis ta veel Helena “Bolero” Verdi “Sitsiilia verepulmast” ning Tosca “Palve” Puccini samanimelisest ooperist. Olid ju kaks viimast Callase hiilgerollid. Juba see repertuaar räägib enda eest ja mulje ei ole sõnadega kirjeldatav. Petšnikovas on kõik komponendid ideaalses koosluses: erilise võlu ning kõlajõuga hääl, väga veetlev ja sale välimus ning samas hea partneritunnetus. Othellona kuulsime hea kooliga Aleksandr Skvarodkot, kellele kangelastenori roll sobis ilmselgelt rohkem kui lüüriline vürst Sinodal eelmisel õhtul.

    Säravalt duetilt mindi üle särtsakale maskeraadile Flotowi “Marthast” koori esituses ja sealtpeale hakkasid väga tegusalt figureerima kaks õuenarri, kellele oli usaldatud küllalt selge sümboolika – kui sageli on inimene nagu mängukann narride käes. Kõik koorinumbrid olid valitud heal kontrastiprintsiibil – küll tekkisid aga mõned küsitavused väga meelevaldse kontekstist väljatoomiste näol. Näiteks oleks soovinud järgmise tähe, Marina Žukova “Lucia di Lammermoori” (Donizetti) I vaatuse stseenis näha-kuulda ka seltsidaam Alisat, kellele Lucia jutustab väga tähendusrikast lugu – narride ärplev keksimine tegi selle loo kuidagi kergekaaluliseks. Žukova laulmine oli võluv, tehniliselt perfektne ja eriti veenev kava teises pooles kõlanud Amina aarias Bellini “La sonnambula’st” – siin oli laval tõeline Uneskõndija.

    Ereda ja särtsaka seadega oli Donizetti “Sevilla habemeajaja” tertsett, kus väga intrigeerivalt jäi kõrvu ja silma metsosopran Irina Romaševskaja – stiilse laulmise, hea liikumise ning sarmika väljanägemisega lauljanna.

    Kindlasti tahaks edaspidi kohtuda ka järgmise laulja, Natalja Kreslinaga. Mul on olnud võimalus kuulda Cilea ooperi “Adriana Lecouvreur” küllaltki pompoosset lavastust maailmalavadel pikki aastaid ilma teinud Renata Scottoga peaosas ning pean tunnistama, et Kreslina erutas meeli tunduvalt enam – tema hääles on meeletu maht ja metall (tuletas meelde Gena Dimitrovat Puccini “Turandotis”). Ning muidugi stseen, kus ta retsiteeris kuulsat Phaidra monoloogi, see oli vapustav – sellele lisaks lasti meie silme eest läbi kaadrid Maria Callase näoilmetest, ja efekt oli täiuslik.

    Geišade päevavarjud naiskoori käes Puccini “Boheemi” III vaatuse kooristseeni ajal oli ilmne austusavaldus Puccinile (vihje “Madama Butterflyle”), kuid nende mänglev keerutamine jäi segama Jekaterina Kitšigina sooja hingestatusega lauldud Mimi aariat ja äärmiselt kirglikku duetti Rodolfoga, keda laulis hea sisulise ning tämbrilise kõlatihedusega tenor Roman Šulakov (I pooles köitis tähelepanu Macduffi aaria Verdi “Macbethist” – siin kostus meie Hendrik Krummile ainuomast särisevat “terast”).

    Verdi “Aida” pompoossust eeldav koor oli seda aga täies mõõdus – orkester ja koor andsid võimsa kõlapildi ning videoekraanil pakuti väga häid stsenograafianäidiseid.

    Verdi “Saatuse jõu” “Palve” Galina Koroljova ja koori duetina hoidsid meeli pidevas tähelepanus ning kui kava II poole ainsa uue häälena tuli Elvira Hohlova Bellini taevaliku “Norma” kavatiiniga, siis tundus, et oleme sattunud mingile ebamaisele, unelmate planeedile – nii endasse vaatavat ning andunud musitseerimist läbi täiusliku vokaliseerimise kohtab üliharva. See oli esitatud Callase ja Caballe parimaid traditsioone silmas pidades. Verdi “La traviata” avamängu helide ajal libisesid meie silme eest läbi Maria Callase leebed ja mõtisklevad näoilmed.

    Dirigent Dmitri Volosnikovi musikaalsus oli veenev ning äärmiselt sümpaatselt mõjus tema diskreetsus žestides ja lavalises olekus, samas äärmine hoolivus lauljate suhtes. Imetlusväärne oli kõigi tegijate võime mitte lasta end segada looduse vingerpussidest. Nimelt võtsid õues möllavad tuulehood üha ähvardavamalt hoogu ja katusekonstruktsiooni plaksuv helilisand ning ruumis lippavad tuuleiilid tekitasid kindlasti suurt ebamugavust nii lauljatele kui orkestrantidele.

    Kunstniku Viktor Gerassimenko panus oli sümpaatne: eriti heas värvigammas olid kooride kostüümid (efektseks osutus leid “Macbethi” “Nõidade koori” punaste lehvikute näol) ning veel kord tahaks ära märkida suurepärast videomontaaži – ainult seda laadi kvaliteediga on põhjust tulla täiendama nii väärtuslikku muusikalist sõnumit.

     

     

Sirp