Toeta
Otsi

feminism

  • Kas töö käibki kirjaniku arvelt?

    Elo Viiding

    Niisiis, probleem number üks: autorite soov mis tahes väljaantavates raamatutes oma tekste avaldada tuleks välja selgitada tunduvalt varem kui kaks nädalat enne raamatu trükkiminekut konkreetsete, asjalike ja vastaspoolt arvesse võtvate argumentide toel. Autorilt loa küsimine ei seisne üksnes autori teavitamises kirjastuse plaanidest tema kirjutatud tekstimaterjaliga, vaid üheselt mõistetavates kokkulepetes, mis rahuldavad ka autorit.

    Kui autor mingil talle teadaoleval põhjusel keeldub oma (või kellegi teise, kelle õigusi ta valdab) tekste avaldamast, respekteeritakse seda otsust ega arutata seda edasi, sundides autorit põhjendama, miks ta sellisest ettevõtmisest keeldub. Samuti ei ole lugupidav autorit mõjutada, veenda või astuda mainitud variantide ebaõnnestumise korral autori selgest otsusest üle. Seda nimetataksegi töökultuuriks, mis nähtavasti enamikus meie kirjastustest veel puudub.

    Teiseks, autoritele ei ole hea toon saata manguva sisuga kirju à la kas te oleksite nõus avaldama oma loomingut a) tasuta või b) 50 krooni tekst, vaid küsitakse kõigepealt, missuguste töötingimustega autor nõus on ja tutvustatakse oma ideed/projekti põhjalikumalt, ka sisulistele küsimustele võimalikult ammendavalt vastates. Samuti ei kõlba harrastada väljapressimist, tsiteerin kirjastuselt saadud teksti: “Kõik teised autorid on juba olnud avaldamistingimustega nõus…/ Raamatu trükkiminek on hetkel päevade küsimus…”

    Samuti ei saadeta autoritele lepinguid allkirjastamiseks kirjastuse määratud töötasuga, kui pole eelnevalt autoriga läbi räägitud ega temaga kontakti saadud. Kontakti otsimine ei ole ka autori mure (“Kui te ei vasta kirjale 2 nädala jooksul, tõlgendame seda teie nõusolekuna”), vaid kirjastuse konkreetne tööülesanne, mida ei tee olematuks see, et parasjagu on kesksuvi või autor viibib välismaal.

    Juhul “kui ei ole kuidagi võimalik tasuda autoritele” (kirjastuste alaline ja üsnagi tüütuks muutunud argument) arvessevõetava summa ulatuses konkreetse töö eest, siis ei ole mõtet neid raamatuid üldse välja anda, sest eesti kirjandust ei levita ega teadvusta esmajoones mitte kirjastus ja toimetajad vaid eelkõige inimesed, kes seda kirjutavad/on kirjutanud, ehk siis autorid, töö reaalsed tegijad. Seega ei peaks kirjastajad koputama ka (tuleb märkida, et nende jaoks küllaltki turvalisel moel!) ebamajanduslikult mõtlevate autorite südametunnistusele või rõhuma kirjanike süütundele à la “…Võimalused eesti luule või proosa levitamiseks on piiratud, aga projekt on meile ja usun, kogu eesti rahvale, väga oluline…” vms.

    Kui autor otsustab tegelda tänuväärse heategevusega, siis teavitab ta tööpakkujaid sellest ise, omal algatusel, kuid see ei tohiks olla tööpakkuja iseendastmõistetav ja automaatne eeldus.

    Ka kirjastajate tavapakkumine autoritele, üks-kaks raamatueksemplari kingituseks (kuna reaalset töötasu ei ole sageli võimalik maksta), ei ole oma triviaalsuses mitte sugugi alati meeldiv kingitus, vaid sageli ka häbiväärne ja autorile lausalandav. Paraku on meil just niimoodi kombeks raamatuid välja anda – kirjanike, reaalsete töötegijate arvelt.

    Siinkohal tahakski küsida, kas fotograafidele tasutakse nende töö eest nii, et nad saavad endale tasuks, ehk mälestuseks või tänutäheks ainult oma pildistatava näopildi? Kas ehitajad saavad palgaks ainult kaks eksemplari (koopiat) maja plaanist, mille nad on valmis ehitanud? Selline suhtumine on lugupidamatus nende inimeste suhtes, kes hoiavad alal eesti keelt ja teevad eesti kirjandust, ning seda laadi tööprintsiibid kirjastustes vajavad kindlasti väljavahetamist. Tööd tehakse tasu eest ja mitte kedagi ei palgata ka tema selja taga tegema tööd, mida ta kas ei soovi üldse teha, või ei soovi teha olematu tasu eest.

     

  • Teod: Lembit Peterson

    Margot Visnap

    Pühapäeval tuleb Theatrumi saalis esmaettekandele Karol Wojtyła (tulevane paavst Johannes Paulus II ) “Juveliiri poe ees”. Kuidas see idee-teema sinuni jõudis, ehk siis miks võtsid just Wojtyła teksti lavale tuua?

    Idee tuua lavale mõni Karol Wojtyła näidend tekkis kohe, kui olin kuulnud tema noorepõlve teatritegevusest ning sain teada, et ta on kirjutanud ka luuletusi ja lavatekste. See oli 1980ndate teises pooles. Üks minu poola sõpradest rääkis mulle sellest tekstist, avas selle filosoofilis-poeetilise sisu, luges ette ka mingeid kohti kui dialooginäiteid. See näidend on kirjutatud 1960. aastal, samal aastal kui tema personaalprintsiibi kontseptsiooni esitav raamat “Armastus ja vastutus”. Ja ma palusin oma õel Tiinal, kes õppis tollal Lublini ülikoolis, selle teksti eesti keelde tõlkida. Olen teinud selle teksti lugemisi üliõpilastega, esmalt Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri näitejuhtidega 1990. aastate algul (lugemisest võtsid osa ka Juhan Viiding ja Elle Are), hiljem paaril korral ka EHI teatriüliõpilastega. Tekst andis rohkesti mõtteainet, jäädes siiski paljuski salapäraseks. Lükkasin selle lavaletoomist edasi. Möödunud aastal tekkis mõte seoses Johannes Paulus II surmaga mälestada teda festivalil “Trialogos”. Tundus, et tema seni eesti keeles avaldamata teksti avalik lugemisettekanne võiks selleks sobida. Kuna see lugemisõhtu läks korda ja puudutas paljusid kuulajaid, siis otsustasime teksti võtta Theatrumi repertuaari ning proovida sellele (rohkem) etenduse vorm anda.

     

    Kui palju Wojtyła teatritekste üldse maailmas või vähemalt Poolas siis on lavastatud?

    Ta on kirjutanud umbes 4-5 teatriteksti ja osalenud Poolas legendaarse Kotlarczyki “Rapsoodilise teatri” asutamisel. Ta õppis sel ajal põrandaaluses seminaris (see oli Saksa okupatsiooni aeg), mängis ise kaasa selles teatris. Mingi hetk oli tõsise valiku ees, kas pühenduda teatriõpingutele  või järgida vaimuliku kutsumust. Meil on tuntud ehk tema näidend “Meie Issanda vend”, mille järgi tehtud Zanussi filmi on ka Eestis näidatud. Tal on veel müsteeriumilaadseid tekste, samuti mõned teatriteemalised kirjutised, mis meil samuti tõlkimisel.

     

    Autor ise on määratlenud teksti kui “hetketi draamasse kalduva meditatsiooni abielusakramendi teemadel”. Mis laadi tekstiga on tegu,  kui võrrelda seda traditsioonilise näidendiga?

    Tekst koosneb kummalistest monoloogidest, mis on nagu tegelaste mõtterännakud: tagasivaated minevikku ja tulevikukujutelmad. Monoloogid vahelduvad dialoogidega, mis lähevad jälle hetketi monoloogideks. Seotud nende (tegelaste) elu sündmustega, milles nad parajasti on: abieluettepanek, eelseisev laualatus, mõra armastuses, tee abielulahutuse poole, uued armunud ühise elu võimalikkust kaalumas vanemate elusaatuse valguses jne. Tegemist on teatriga, kus keskendutakse eelkõige mõttele, kujutlusele, neid väljendavale  sõnale. Näitlejailt nõuab see head mõttevalitsemist ning suutlikkust tegelase mõttekäikudega publikut nakatada. Ja loomulikult orienteerumist näidendi teemades.

     

    Kuidas kõnetab “Juveliiri poe ees” tänast aega?

    Siin on palju mõtteid, mis on üllatavad ja selged. On ka palju salapärast, kuid sisekaemusele sama selgelt nähtavaks saavat. Näidend kõneleb armastusest, milles on inimese piirid ja millest väljaspool pole midagi – on vaid eimiski (mis ei saa alles jääda, kuna inimene on katkematu tervik). Armastusest, mis on kui Jumala inimesele heidetud väljakutse, et inimesed omakorda heidaksid selle abil väljakutse saatusele. Ja kui saatus ei purusta armastust, saavutavad inimesed võidu. Armastus määrab inimese piirid. Tema tulevik oleneb armastusest. Kuidas saavutada tugev, saatust kujundav ja igavikuline armastus? Siin on minu arvates ka tee tõelise solidaarsuse juurde, mida me tänases ühiskonnas eelkõige vajame. See on näidend ka abielust kui kustumusest ja inimarmastusest kui inimese olemise sügavaimast draamast. Näidendi teemade aktuaalsuse kinnituseks on  ka uue paavsti Benedictus XVI esimene entsüklika, mille  pealkiri kõlab “Jumal on Armastus”.

     

    Lavastuses teeb kaasa viis Petersoni. Niisugust valikut võib tõlgendada sümboolsena, kui mõelda Wojtyła tekstile. Või on see pigem juhus, asjaolude kokkulangemine? Kuidas sündis-kujunes lavastuse trupp?

    Ma ei usu eriti juhustesse. Need inimesed olid lihtsalt minu lähedal, ka mõtetes ja kujutluses, kui ma tegelasi valima hakkasin. Ning tundus, et nad võiksid vahendada selle näidendi tegelasi, nende mõtteid; et ma saan nendega näidendi teemadel vabalt rääkida. Meile meeldis see materjal. Koostöö on olnud huvitav. Ehkki see on vist kõige raskem tekst, mida meil on kunagi tulnud  ette kanda. Lavalise vormi leidmisest rääkimata.

     

    Miks Karol Wojtyła on pannud draamale niisuguse pealkirja “Juveliiri poe ees”? Mis selle poe ees juhtub, sünnib, selgeks saab?

    See on üks iseäralik juveliir, kes selles poes tegutseb. Tema käsitöö tungib sügavale inimese ellu. Näiteks  kuldab ta kelli, mis mõõdavad kõige kaduvust, mööduvust.  Inimesed käivad selles poes ostmas laulatussõrmuseid. Või proovivad maha müüa tarbetuks muutunud sõrmuseid. Tema pilk jääb mõnele sooja, õrna ja läbitungivana meelde kogu eluks, teisele ei ütle tema sõnad muud kui tavalisi asju. Ei midagi erilist. Tema ei kaalu metalli, tema kaalud näitavad “inimese erikaalu”. See erikaal on seotud inimese armastuse ja vastutusega. Ja tema (igavikulise) saatusega. Selle juveliiri salapärased kaalud mõõdavad inimese sisemist väärtust, tema imelikus peeglis võib näha inimene oma mineviku seoseid tulevikuga… selle hetkeni, mil algab saladus. Või teadmatus? Igatahes punktini, millest edasi liikuda saab “usu pimedas öös”. Mis püha Juan de la Cruzi sõnade kohaselt ongi see valgus, mis eksimatult Jumalani viib.

     

  • VVV: Kus on mehelikkuse haud?

    Vaapo Vaher

    Me elame haletsusväärselt ebamehelikul ajal. Feministlik ekspansioon ei triumfeeri üksnes seepärast, et naised ihkavad võrdõigust, vaid et meestest on saanud lõdvad nokud. Ehkki televisioonis möllavad maskuliinsed musklid ja kestab katkematu kätš, on see vaid imiteeriv gümnastika ja ohutu virtuaalsus. Kino toitub dekoratiivsetest kangelasmüütidest, muinasjuttudest ja ulmadest.

    Viimane rahuaja tõeline meesollus jäi Nanseni-Amundseni aegadesse, mil maailm  andus Arktikale-Antarktikale. Siis tõusid huvipunkti ühtaegu nii tehnikaimed kui Põhja primitiivrahvaste eksootika, jäälõhkujad ja nartad, dirižaablid ja koerarakendid. Tol ajal elektriseeris kinopublikut seikluslik dokumentalistika, dramaatiline rännufilm, kus ei serveeritud stampides siplevaid näitlejaid ega etendatud kujutletavaid seiklusi, vaid mis oligi filmitud riskialtite režissööride-operaatorite poolt ohtlikel ekspeditsioonidel. Tõsi, vene esimese dokumentaalse ekstreemfilmi tegi Vladimir Jerofejev veel ohutust kaugusest, nimelt monteeris ta 1927. aastal filmi “Polaarjoone taga” vanadest, veel tsaariaja operaatorite Arktikas vändatud dokkaadritest, kombineerides neist täiesti suveräänse, Jules Verne’i romantikat, kuid samas ka jääväljade külma reaalsust õhkava kinoteose. Filmis kätkes ohtralt naturaalseid ja naturalistlikke stseene, sealhulgas üsna võigas episood, kus meremehed hukkavad jääkarupere.

    Aasta hiljem tegid vennad Vassiljevid (needsamad, kes tegelikult polnud vennad, väntasid hiljem surematu “Tšapajevi”) virtuoosse montaažfilmi Nobile ekspeditsiooni riismete päästmisest. Mussolini finantseeritud avantüür, mis oli lõppenud hukuga kõledatel lumeväljadel, haaras toona kogu maailma ja kui nõukogude päästeekspeditsioon teele asus, jälgisid sündmuste kulgu miljonid erutatud inimesed. Päästma ruttas kolm jäälõhkujat, millest Krassin oli toona maailma võimsaim, ent, mis veelgi olulisem, selle kapteniks oli eesti mees Karl Jõgi. Kõigil laevadel ja lennukil olid surmatrotsivad kroonikaoperaatorid, kes filmisid ülalt ja alt. Ja see, mis ekspeditsioonil sündis, polnud õõnes lavastus, kinoline ersats, vaid ehe riskimäng. Reaalne oht, lendurite ja laevnike armutu heitlus stiihiaga. Ahistavad valged väljad, jäässe külmuvad laevad, pimestavad tormid. Karm põhja poeesia, tühjus ja igavik. Vassiljevid konstrueerisid mahukast materjalist pooleteise kuuga dünaamilise, eksperimentaalse filmikeelega töö, milles dramaatiline pinge püsis kuni happy end’ini, Nobeli päästmiseni. Filmist sai rahvusvaheline bestseller, pealkirjaga “Valge saladus”, Vassiljevite nimi kostis kõrvu Robert Flaherty omaga.

    Ent ekspeditsioonifilme ei tehtud üksnes põhjast, väga kõva sõna oli ka Jerofejevi tööd rändudest Pamiiri ja Afganistani. Viimase väntamisel oli Jerofejevi ja ta kaaslaste elu pidevas ohus, sest ehkki tal oli ametlikult Afganistanis filmimise luba taskus, suhtusid kohalikud kinomeestesse sageli ähvardava vaenulikkusega. Nendes filmides settis lõplikult Jerofejevi režissöörikäekiri, kus harmoneerus hetke ja igaviku vastuolu. Nagu mees ise kirjutas: igavikulises atmosfääris (mägedes, jääväljadel, kõrbes) tuleb unustada inimese loodud tinglikud ajamäärad nagu aastad, sajandid või Kristuse sünd.

    Jerofejev oli ülimalt andekas filmimees, kelle nimi vahepeal Venes unustusse muljuti. 1930. aastal hülgas ta ootamatult kauged rännurajad ja tegi pamflett-filmi Saksamaast, kuulutades, et ta näitab Saksat nii, nagu see on. Tulemuseks oli kummaline töö, kus irooniliselt fikseeritud sotsiaalsed grimassid ja natsluse tärkamine. Ent suures plaanis jääb mulje, et režissöör vaatab kogu mängu kui sipelgate sagimist, millel pole aja ürgse sujumise foonil tähtsust. Punasel kodumaal pandi filmile veto peale. Leiti, et ehkki töö kajastas klassilõhesid Saksamaal, polnud filmis küllaldaselt agiteerivat energeetikat.

    Jerofejev pöördus taas rännukino poole, alustas helifilmi “Kaugel Aasias”, kuid ta oli usalduse kaotanud, filmi lõpetamisele veeretati ette takistusi. Ajakirjandus hakkas režissööri nime vältima, mees ei leidnud enam iseseisvat tööd ja tegi kaasa vaid abijõuna. 1940. aastal, oli ta ühes Dagestani auulis filmimas, küünitas lõunalauas leivatüki järele ja langes äkki südamerabanduses maha. Moskvast jõudis kohale käsk filmimist jätkata, Jerofejev maetagu kuhugi maha. Tänaseni ei tea keegi ta hauakohta. Nagu ei teata ka, kuhu on maetud maailma maskuliinsus.

     

     

  • Bibliograaf Elle Tariku ettekanne teemal “Raamatupealinn Tartu: kirjastamisest aastatel 1920-1940” Tartu Linnamuuseumis

    Kaari Siemer

    Kolmapäeval, 13. märtsil kell 16 jätkub Tartu Linnamuuseumis (Narva mnt 23) kohaliku tööstuse ajalugu tutvustav loengusari, mil bibliograaf Elle Tarik räägib teemal  “Raamatupealinn Tartu: kirjastamisest aastatel 1920-1940”.

    Pikemalt tuleb juttu kolmest suurimast Tartu (ja kogu Eesti) kirjastusest  nii toodangu mahu kui ka kultuuriloolise tähtsuse poolest. Need olid Eesti Kirjanduse Selts, Noor-Eesti kirjastus ja kirjastus Loodus. Lisaks neile tegutsesTartus hulk väiksemaid kirjastusi, kokku 20. sajandi I poolel üle 80, nende hulgas mitmeid ühe-mehe- ja ühe-raamatu-kirjastusi. Kõik nad kokku andsid eestlaste lugemislauale ligi 90% raamatutoodangust.

    Ettekandele eelneb kell 15.30 näituse “Eesti töös on Eesti kuld. Tartu tööstus 1920-1940” külastamine koos giidiga.

    Sissepääs tasuta. Info tel. 7461906 või 7461911

    Tartu Linnamuueumis on kuni 30. aprillini avatud Eesti Vabariigi 95. sünnipäevale pühendatud näitus „Eesti töös on Eesti kuld. Tartu tööstus 1920-1940″, mis tutvustab linna tööstusettevõtteid ja nende toodangut II maailmasõja eelsetel kümnenditel.

    Aastad 1920–1940 olid Eesti majanduse ülesehituse aastad. Tartu geograafiline asend soosis kesk- ja väiketööstusi. Nii oli 1936. aastaks Tartus ligi 400 väikeettevõtet. Suurtööstusi oli küll vähem, ent toodangu poolest oli Tartu Tallinna ja Narva järel Eestis kolmas tööstuslinn.

    Loengusari avab huvilistele põhjalikumalt näitusel käsitletud teemasid.

    Loengusari toimub üks kord kuus kolmapäeviti kell 16. Sarja ettekannetes räägivad:
    23. jaanuaril Teesi Kivivare 1920.-1930. aastate toiduainetetööstuse reklaamidest
    27. veebruaril Enriko Talvistu Tartu tööstusarhitektuurist
    13. märtsil Elle Tarik Tartu kirjastustest 1918-1940
    17. aprillil Toomas Pung Hugo Masingust ja Golitsõn-Vilipi seismograafidest

  • MRP juubel jätkuvalt kolmekesi

    Toomas Alatalu

    Täna peab paraku nentima sedagi, et Eesti, Läti ja Leedu esindajate tubli selgitustöö ja rahvaid ühendav hiidkett tegid Balti riikidest koguni MRP  sünonüümi selles mõttes, nagu oleks pakt puudutanudki vaid kolme riiki. Tegelikult oli salaprotokollis juttu ju kuuest riigist, kusjuures bolševistliku N Liidu / Venemaa ja natsi-Saksamaa juhid pidasid vajalikuks täpsustada, et Balti riike on neli: Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Seega juba salaprotokolli sõnastuse järgi – mis ju ikkagi saab olla aluseks dokumendist rääkimisel – on kummaline Soomega toona toimunu (Talvesõda ja Soome Demokraatlik Vabariik) harv sidumine Eestis-Lätis-Leedus toimunuga (baaside lepingust okupatsioonini). Samamoodi  käsitletakse reeglina teineteisest lahus Poola Vabariigi hävitamist (september 1939) ja Soome Vabariigi hävitamiskatset (november 1939 kuni märts 1940), ehkki salaprotokollis on juttu mõlema „piirkonna territoriaal-poliitilisest ümberkorraldamisest”.

    Seejuures unustatakse tihti ära MRP saba: salaprotokollide „ainsat täitmata punkti” ehk Soomet arutati eraldi küsimusena 13. XI 1940 toimunud Molotovi ja Hitleri kohtumisel, kui NSVLi valitsusjuht ja välisasjade rahvakomissar käis Berliinis arutamas MRP lepingu ja salaprotokolli täitmist  ning kahe suurvõimu edasist koostööd. (Tänu Heino Arumäele said eestlased nende MR P jätkujutuajamiste protokollidega tutvuda 1990. aastal 11. – 14. jaanuarini Rahva Hääle veergudel). Iva ongi selles, et Moskva leping koos salaprotokolliga polnud üksiksündmus, vaid protsessi algus, millest tehti ka vahekokkuvõtteid.

    Kõrgel ehk algtasemel viimati 13. XI 1940. Berliini kohtumiste dokumente lugedes pole raske järeldada,  et kurikuulsas salaprotokollis leidis fikseerimist vaid mõlema suurvõimu huvisfääriks kuulutatu kokkupuutealal tehtav, ent räägiti ka mujal kavas olevast. Seda ka Berliinis, kus Molotov jõudis mainida, et Prantsusmaa lüüasaamine (samaaegselt Balti riikide okupeerimisega N Liidu poolt – T. A.) lõpetas 1939. aasta lepinguga silmas peetud teise arengustaadiumi, kuna Poola sõjaga lõppes esimene. Molotovi-Hitleri jutuajamise protokollis on veel üks huvitav avaldus, mis seob Soome MR P salaprotokollidega rohkem, kui on harjutud ette kujutama. Harjumuse all pean silmas kogu asja taandamist Talvesõjale, ehkki Moskva ametlikust seisukohast võetuna käis mitu nädalat sõjategevus Soome Vabariigi ja Soome Demokraatliku Vabariigi elik Terijoki valitsuse vahel, keda toetas temaga sõpruse ja koostöölepingu sõlminud NSVL. Nimelt teatas Molotov novembris 1940 Führer’ile Moskva soovist reguleerida Soome probleem samasugustes raamides nagu Bessaraabias, Eestis, Lätis ja Leedus. Teatavasti olid neist (esimesest Moldaavia nime all) just saanud NSVLi liiduvabariigid. Uute liiduvabariikide sünni skeem seondub baaside loomisega. Eesti, Läti, Leedu nõustusid sellega, Soome valitsus mitte,  kuid Terijoki oma küll. Samas ei saa baaside taktikast rääkida Poola (alade) suhtes ja ka Bessaraabia puhul on sündmuste seotus baasidega ulmeline (asja teeb segaseks Rumeenia nii väärtusetuks pidamine, et seda salaprotokollis isegi nimeliselt ei mainita. Stalini kambamees ja järglane Hruštšov kutsus aastaid hiljemgi rumeenlasi mammalõznikuteks ehk maisipudrusööjateks, mida Ceauşescu talle ei andestanud).

    Ent ikkagi on olemas fenomen, mille kõik kuus MRP ohvrit pidid Stalini tahtel läbi tegema ja mis nad seetõttu ka üheks tervikuks seob. Mis sest, et Soomes jäi asi pooleli kavatsuse vormis.  Nagu vihjatud, armastas Stalin sigadusi teha juriidiliselt talutavas vormis. Erinevalt Hitlerist, kes eelistas paragrahvi otsimisele kiiret ärategemist. Kui teised totalitaarsed režiimid lihtsalt nõudsid kaotsiläinud või nendele väidetavalt kuuluma pidavate alade kättesaamist, siis Stalin lähenes impeeriumi taastamisele seadusandlikult: kommunistliku maailmarevolutsiooni vaimus pandi NSVLis 1936. aastal nn stalinlikku konstitutsiooni säte uute liiduvabariikide vastuvõtmise kohta. Tõelise üllatusena paljudele ilmnes natsismi-bolševismi tandemi vormistamise hetkel, et see polnudki tühipaljas paragrahv  – Stalin oli valmis seadusandlikult tegutsema. Sõjategevus oli just lõppenud, kui 26. X 1939 toimusid Nõukogude armee poolt hõivatud Poola territooriumil Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina rahvakogu „valimised”, 30. X olid need kogud koos (Lääne-Valgevene oma Białystokis, tänases Poola linnas, kus toona oli eelnevalt peetud Nõukogude-Saksa ühist võiduparaadi) ja nende esindajad juba 2. XI Moskvas, et paluda vastuvõtmist NSVLi koosseisu. Mõistagi oli otsus jaatav ja läks veel kümme päeva, enne kui need alad vormistati Valgevene ja Ukraina NSV osaks. Kiirus, millega sovetid Ida-Poolas toimetasid,  on mõistetav, sest järge ootas Stalini MRP osa – Soome. Otto Kuusineni rahvademokraatliku valitsuse (1. XII 1939) programm kuulutas uue parlamendi valimist, milleks LääneValgevene ja -Ukraina pidid olema heaks eeskujuks.

    Fakt on seegi, et Terijoki valitsuse kontrolli all olevatel aladel jõuti moodustada nii mõnigi kohalik võimuorgan. See aga tähendab, et 1940. aastal juulis Eestis, Lätis, Leedus ja Moldaavias toimunud „valimised” olid alles neljandad kuni seitsmendad vastavas reas ja ilmselt pidasid nii Molotov kui ka Hitler (kes ei lubanud Moskval pidada uut sõda Soomega) Berliinis silmas,  et Soomes tehakse veel üks katse viia „väed sisse ja teha „valimised”” (teisiti on ju asja võimatu ette kujutada). Kaudselt viitab sellele Slovakkia kommunistidele 1. V 1941 Moskvast tulnud korraldus hakata valmistuma „Balti seltsimeeste kogemuse” kordamiseks. Slovakkia puhul pole puänt mitte selles, et tegu oli Hitleri suval moodustatud riigiga, vaid alaga, mis polnud kunagi kuulunud tsaari-Venemaa koosseisu! Ehk tegu on siis kinnitusega, et mitte ainult Hitler ei valmistunud sõjaks Staliniga – seda tegi ka Stalin. Toodu annab võimaluse väita, et Stalin üritas kõigis MR Pga  NSVLi mõjusfääri arvatud riikides ja piirkondades kasutada omamoodi legaalset võimuvõtmise taktikat territoriaalse ekspansiooni varjamiseks. Ehk oleks aeg teha üldistusi riikides toimunud „valimiste” taktika põhjal, mis tähendaks kuue riigi esindajate kokkutulekut. Miks seda siiani pole tehtud, on kõigile teada: see pole meelt mööda Moskvale ja nii mõnigi poliitjõud või valitsus loodab karu ärritamata jätmisest enda jaoks paremaid suhteid Venemaaga.

    Karm reaalsus aga kõneleb ekspansioonipoliitika jätkumisest, idas  räägitakse jälle avameeli huvi- ja mõjupiirkondadest jne. Arusaadavalt ei luba säärane taastekitatud õhkkond tõusetuda võimalusel, et ajalugu jääks tõepoolest vaid ajaloolaste selgitada ja poliitikud läheksid edasi puhtalt lehelt. Esmalt on vaja ajalooline tõde välja tuua, objektiivselt tehtut hinnata ning näidata üles kultuursust enda ja vastaspoole suhtes. Just nii alustasid Prantsusmaa ja Saksamaa, mida tõi kõigile eeskujuks Venemaa liider Putin oma Gdańskis 1. IX 2009 tehtud  avaldustes ja Poola ajalehes ilmunud artiklis. Mainides järgnenud Saksamaa-Poola leppimist, avaldas Putin lootust, et sama sünnib ka Poola ja Venemaa suhetes.

    Siit küsimus: miks ei võinuks Putin pakkuda sama kõigile MR P läbi kannatada saanud rahvastele, kelle liidrid olid ju ka Gdańskis kohal? Vastust sellele teavad kõik: Moskva ei ole valmis ümber hindama oma rolli 1939. – 41. aasta sündmustes, eelistab iga toonase ohvriga rääkida eraldi ja panustab endiselt oma „teiste rahvaste fašismi-ikkest vabastaja rollile”. Enamgi veel – Moskva püüab oma käitumist 1939. – 41. aastal õigustada sellega,  et samasugust kokkumängu Hitleriga olla harrastanud teisedki. Ainult, jah, võrdväärset partnerit MR P-le kui protsessile pole siiani leitud. Juba 2004. aastal hakkas Putini esinemistes vilksatama „Müncheni sobing” ja 2007. aastal lubasid Kremli propagandatorud maailmale uusi põhjapanevaid üldistusi seoses septembris 2008 täituva Müncheni sobingu (29. IX 1938) 70. aastapäevaga. Teatavasti toimu
    s vahetult enne seda Vene armee sissetung Gruusia territooriumile, 17. septembril 2008 (ehk täpselt 69 aastat pärast Nõukogude armee sissetungi Poolasse) sõlmiti Venemaa – Lõuna-Osseetia ja Venemaa – Abhaasia lepingud, mis ilmselt etendasid oma osa selles, et Müncheni sobingu aastapäeva küll märgiti, kuid mitte uue nägemusega asjast. Seejärel anti mõista, et uus sõnum kõlab Teise maailmasõja alguse 70. aastapäevaks ja midagi ka arhiividest välja nopiti. Sensatsiooni mitte, sest Poola võimude teatud kokkumäng Hitleriga 1934. – 38. aastani ja osalemine Tšehhoslovakkia jagamises oli teada.

    Sestap tahaks loota, et kaks suurt ja luhtunud katset leida arhiividest tuge Moskva praeguse ametliku seisukoha toestamiseks loovad eeldused hoopiski teiste, eeskätt 1939.–41. aasta ohvrite seisukohtade  kuulamiseks ja mõistmiseks. Kuna Moskvas on seni liigutud kronoloogilises järjekorras: München 70, Teise maailmasõja algus 70, siis järgmisena peaks tähistatama Talvesõda 70 ning seejärel tuleb Baltikumi okupeerimine 70. Siiski – enne möödub 65 aastat NSVLi võidust Suures Isamaasõjas, milleks juba praegu ulatuslikke ettevalmistusi tehakse. Balti riikide seisukohalt on tõesti huvitav kuulda, mis kõlab siis ja mis poolteist kuud hiljem!? Ikka endine jutt või uus jutt. Ent me ise? Kas me ise oleme valmis oma Gdański tseremooniat korraldama?  

  • Eespere teekond iseendasse

    Kristo K?

    „Paljude teoste loomiseks on algtõuge tulnud interpreetidelt,” ütles Eespere intervjuus Klassikaraadiole, kui jutuks tuli tema kitarrile kirjutatud loominguosa, mille hulgas on nii soolo- kui kammerteoseid ja nüüdsest ka kitarrikontsert. Tegelikult kehtib see tõdemus samuti paljude teiste teoste kohta: „Autorikontsert ja autoriplaat on seesugused motiveerivad asjad, mis sunnivad tööd tegema ja uute lugudega välja tulema,” täiendas helilooja oma mõtet enne kontserti. „Lihtsalt sahtlisse selliseid asju ju ei kirjuta!”

    Kuulates Eespere uute kitarriteoste saamislugu, võin neid mõtteid laiendada tõdemusega, et impulss loominguks võib heliloojat vahel bumerangina tabada 15 aastat hiljem. Nimelt kuulis kreeka päritolu naiskitarrist Eleftheria Kotzia mõnda aega tagasi juhuslikult Eespere „Trivium’i”, teost, kus helilooja esimest korda kitarri kasutas, ja hakkas selle temale täiesti tundmatu inimese loomingu vastu huvi tundma, otsides välja kõik Eespere teosed, kus on kitarri kasutatud. Ja, kuulanud neid, otsustas lõpuks tõsta telefonitoru ning helistada heliloojale, et tellida kitarrikontsert!

    Tulemust võisid 6. X Metodisti kirikusse tulnud kuulajad oma kõrvaga hinnata. Uusversioon originaalis kitarrile ja orelile loodud teosest „Tres clavi in crucem” moodustas kombinatsioonis esiettekandele tulnud teosega „Visionis” („Ilmutused”) komplekti, mida võibki nimetada kitarrikontserdiks. Minu kõrvale näivad need teosed küll veidi erinevad ja „Tres clavi in crucem” on iseenesest juba väga nauditav tervikteos, mille orkestriversiooni on lisandunud põnevaid värve.

    Tegemist ei ole traditsioonilises mõistes instrumentaalkontserdiga, sest sooloinstrumendil esitatav materjal ei võistle ega võitle orkestriga, kitarr on siin pigem orkestri osa. Metodisti kiriku akustika on ka piisavalt hea, et kitarr orkestri varju ei jääks, nii et võimenduse kasutamine oli siinkohal küll ülearu. Seda enam, et tegemist pole teosega, kus oleks oluline kiirus ja tehnika näitamine, vaid pigem kitarri toon.

    Suurtes kogustes ilusat tooni ja kontsertlikku esitust oli võimalik nautida aga kontserdi teises pooles, kus kõlasid kõrvuti kaks tšellokontserti: „Februarium” on uusversioon kammerteosest kahele tšellole ja klaverile ning „Concertatus celatus” juba varasemast tuntud instrumentaalkontsert tšellole ja kammerorkestrile. Esimeses soleerisid Teet ja Marius Järvi ning teises Marius Järvi, kelle esituses kõlas see teos ka aastal 2005 ning samuti äsja ilmunud heliplaadil.

    Kui püüda kokku võtta informatsiooni, mida edastavad Eespere uued ja veidi vanemad teosed (vanadeks ei saa siin küll ühtki nimetada!), siis jäävad kõlama lõputud sekundimotiividest koosnevad küsimuste ketid. Kui üht küsimust palju kordi korrata ja vastust mitte anda, on see juba retooriline küsimus ning tasub hoolega uurida, kas vastus mitte ei peitugi selle päringu sees. Tihti hääbuvad Eespere laused pärast kordamist tühjusesse.

    Lahendused oma küsimustele peab iga inimene nii või teisiti ise leidma, helilooja loob talle vaid võimaluse teekonnaks iseendasse, kui parafraseerida Eespere saatesõnu kontserdi kavalehelt. Eriti võimalik oli see kontserdi mõlemat poolt prelüüdina alustanud ja attacca instrumentaalkontsertideks üle kasvanud orkestriteoseid „Cantus” ja „Cantus II” (samuti esiettekanne!) kuulates.

     

     

  • Taevas pole ainult tähesõdade paik

    Reet Varblane

    Mai lõpunädalal toimus Palmse mõisas tavapärase turistliku tegevuse kõrval veel midagi: 20. – 27. maini peeti just seal rahvusvaheline põlisrahvaste kultuurifestival “Põhjataeva peegeldused”. Festivali peeti teist korda, mõlemal korral mõisas ning mõlemal korral oli selle taga Fenno-Ugria Asutus ning eelkõige festivali algataja ja vedaja Kersti Sepper. Mõis oli küll teine: möödunud aastal oli festivali kodu Sagadis ning graafika pandi välja Viinistus. Kuid idee ning toimumispaigast kasvanud dialoog jäid samaks.

    Kersti Sepper on sõnastanud festivali mõtte: “Põhjala rahvaid on iidsetest aegadest ühendanud ühesugune arusaam taevast ja tähtedest /—/. Paljudel rahvastel on uskumus, et ilmapuu on see sammas, mis hoiab taeva meie kohal kõrgel, samas kandes jumalaid. Tähine taevas on kui omamoodi raamat, mille järgi seati reisisihte, aga leiti ka kodutee.” Samuti põhilise eesmärgi, s.o kunsti ja looduse dialoogi, et siduda inimest loodusega kunsti kaudu. Festival peaks väärtustama loodust (ning selle kaudu kogu meie elukeskkonda või vähemalt peaks panema mõtlema, mis laadi elukeskkonda me ikkagi praegusel ülikiirel urbaniseerumisajal vajame) kunstniku loomingu abil ning ka vastupidi, loodus (aga ka varasemad arusaamad ja uskumused, võime loodusega ning looduses rahus elada) on selle projekti peamine inspiratsiooniallikas.

    Nii et midagi, mis annab Põhjala kunstnikele (nii Skandinaavia maade, aga ka geograafiliselt põhja pool elavatele soome-ugri kunstnikele) võimaluse kokku tulla, nädala jooksul üksteisest ning loodusest inspiratsiooni saades midagi ilusat, head teha. Ilusa all pole vaja ilmtingimata mõelda traditsiooniliselt kauneid esemekesi, ka kriitilises mõtlemises peitub vajalik ilu. Kokkutulemisvõimalus pole küllaldane, et sellest tagantjärele rääkida: see on küll  tore osalejatele endile, aga mitte rohkem. “Põhjataeva peegeldustes” on aga midagi veel, märksa enamat kui pelgalt uute-sõprade-kontaktide-rõõmsa-äraolemise-võimalus. Sinna festivali on programmeeritud loodushoidlik, isegi boreaalne mõtteviis, midagi, mis praeguses virtuaalses urbanistlikus järjest enam rahale mõtlevas maailmas hakkab kaduma. Ning veel, ja seda eelkõige toimumispaiga tõttu: europotsentristliku ning sellest väljapoole jääva, traditsionaalse kultuurikäsitluse dialoog.

    Kui tänavuse programmi põhjal võiks ehk ennatlikult (ning arrogantselt) järelduse teha, et see oli eelmise aasta vigade parandus (nende töötubade kokkukutsumine, mis mullu mingil põhjusel ei õnnestunud), siis seal oli siiski veel midagi, mis lubab kõnelda festivali sisuliselt kandvusest ning annab lootust, et tegemist ei ole ühe(kahe)kordse üritusega. Sagadis tegutsesid eelmisel aastal skulptorid, et luua eelkõige  tule ning veega seotud maakunsti objekte, ning keraamikud, nendegi tulemus oli tule ja savi  ühendamine, ja graafikud. Kujurite töötoa kuraator oli Sagadis aastaid puusümpoosioni organiseerinud Tiiu Kirsipuu (lausa omamoodi Sagadi trademark), keraamikute töötoa ees seisis Aigi Orav, graafikuid innustas Loit Jõekalda. Tänavu tegutsesid Palmses tekstiilikunstnikud, keda kureeris Kadri Viires, ning sepad, keda kureeris Kaupo Kangur. Praktilise tegevuse kõrval pidas Põhja-Ameerika põlisrahvaste uurija, ekspert, kellele ei ole võõras ka Siber ning sealsed rahvad, Müncheni antropoloogiamuuseumi asedirektor Jean-Loup Rousselot terve loengutsükli Põhjala kultuurist, mõtlemisest, mütoloogiast, aga ka selle seosest praegusaja turistliku (alias kitšiliku) kultuuriga, ühe mõjust teisele. Ning siit edasi ühe mõtteviisi ülekandumisest teisele ning tagasimõjust. Rousselot’ loengud ei olnud mõeldud käputäiele kunstnikele (mis polekski nii paha olnud, kuigi paras luksus), vaid Looduse omnibuss tõi Tallinnast huvilised nii Käsmu, Rakverre kui Palmsesse.

    Selline sümbioos viib mõtted Pariisi Branly kaldapealse aastapäevad avatud kultuuride dialoogi muuseumile (musée du quai Branly, là où dialoguent les cultures). See on üks väheseid Euroopa muuseume, kus kogu maailma, mitte ainult Euroopa-keskset kunsti peetakse võrdseks ning väljaspool Euroopat loodut ei määratleta nišši suruvate terminitega “rahvakunst” või “etnograafia”. Rääkimata hästi läbi mõeldud ning vaatajasõbralikust põhiekspositsioonist, kus kunstiobjektid vahelduvad konteksti loovate videoklippide jms, on kogu näitusepoliitika ehitatud üles kunstimõiste avardamisele ning eurooplast avaramale mõtlemisele suunamisele. Kuni 8. juulini on seal väljas Londonis elava nigeeria kunstniku Yinka Shonibare projekt “Armastuse aed”, kus kunstnik puudutab Euroopa kunstiajaloo kõige rafineerituma ning hõrguma etapi rokokoo abil tänapäeva kui ka Euroopa ning muu maailma, emamaa ja koloonia suhteid. Lopsaka kunstipäraselt kujundatud prantsuse parki meenutava labürindi vahele on pikitud anonüümsete tegelastega pikantseid armustseenikesi, aadli viimase luksuslikkuse aja nostalgilisi meenutuspildikesi. Midagi niisugust, mida on näha Fragonard’i maalidel. Ainult peadeta tegelaste kaunid rõivad on valmistatud odavast sitsist ning kaunistatud vahatehnikas mustriga, rokokoole võõra ornamentikaga, veidra kontrasti hoolikalt valitud ajastu detailidega moodustavad lastepärased auto-, lennuki-, telefonimustrid. Shonibare paneb vaataja ambivalentsesse positsiooni: ta vaatab kunstniku installatsiooni nii kõrgseltskonnast välja jäetu kui ka staatuse omavoliliselt omastanud uusaadli positsioonilt. Ning ka figuurigrupid toimivad üheaegselt nii elunautlejate kui ka seda rolli simuleerijatena. Seda kõike eelkõige muuseumi põhiekspositsiooni kontseptsiooni kontekstis. Selle kõrval osutab kunstnik ka autentsusele, tuletades meelde, et just vahatehnikat ning odavat materjali kasutati XVIII sajandi Inglismaa tekstiilitööstuses spetsiaalselt Lääne-Aafrika turule mõeldud kangaste tootmisel.

    Palmse töötubades tehtut saab suve lõpuni vaadata sepikojas omaette ekspositsioonina. On selge, et vaid nädala jooksul valminu ei  ole ei ideelt ega teostuselt nii küps kui Shonibare looming. Ega töötubades osalenud kunstnikudki ole just Shonibare masti loojad, kuid tema “Armastuse aed” Branly muuseumi kontekstis annab ometi võtme ka Palmses tehtu tõlgendamiseks. Eesti tekstiilikunstnike Kadri Viirese, Ülle Raadiku, Liisa Kallami ja Liisa Tomasbergi viltimistehnikas objektid (kellel kiiged, kellel midagi muud), selle tehnika soome gurude Papu-Pirtola ja Kirsi Kauhaneni paat, noorukeste sakslaste Heidi Grebi ja Stephen Reitmeieri objektid toimivad samamoodi sildadena, igal oma nihe ning seos praeguse ajaga. Sama kehtib ka Ollu Norrase, Henke Levay Burmani sepiste ning iseäranis Vibeke Vendelbo ja Kaupo Kanguri sepatöö ja viltimise sümbiooside kohta.

    Just mitmekihilisus on ka tulevaste festivalide edukuse tagatis. Seda iseäranis siis, kui neile kaasa haarata traditsiooniliste tehnikate (mõtlemislaadide) kõrval uuemaid meediad (mõttelaade).

    Palmse on väärt paik: tõeliselt ilus ja igati elama pandud. Festivali pidulikust lõpetamisest oleks jäänud igati kaunis elamus, kui poleks juhtunud midagi, mille kohta saab öelda, et see pole võimalik. SA Virumaa Muuseumide juhataja Ants Leemets (Palmse mõis kuulub Virumaa muuseumide majapidamisse) ei pidanud vajalikuks seal ühtegi sõna öelda, küll aga leidis bojaarina, et vernissaaži vein kuulub talle tema oma seltskonnas nautimiseks. Palmse väärtust see näotu vahejuhtum ei vähenda.

     

     

  • Eesti film Eesti koolidesse

    Anu Krabo

    Väike lühinägelik boamadu.

     

    2004. aastal teostas Eesti Filmi Sihtasutus eesti filmide üldhariduskoolides tutvustamise katseprojekti.  Viie Tallinna ja viie Tartu kooli õpilased said näha valiku eesti filme (animafilmid “Porgand”, “Miriami jõulupäkapikk”, “Miriam mängib peitust”, dokumentaalfilmid “Söerikastaja”, “Palju õnne”, “Elav jõud” ja mängufilm “Sigade revolutsioon”). Üritus läks korda ning algaval õppeaastal käivitatakse programm “Eesti film Eesti kooli”. See tähendab, et Eesti üldhariduskoolidele saadetakse tunnis vaatamiseks just Eestis valminud filme. Seekord saavad filmid kõik üldhariduskoolid, lisaks üheksa eesti õppekeelega kooli välismaal. Projekti rahastaja ning Eesti Filmi Sihtasutuse hea partner on haridus- ja teadusministeerium.

    Eestis on palju filme, mis sobiksid üldhariduskoolide ainekava toetava õppematerjalina ajaloo-, loodus-, kunsti- ja kirjanduse jm teemadel. Kahjuks on võimalused nende vaatamiseks olnud suhteliselt piiratud: väga paljud dokumentaalfilmid pärast kinoesilinastust ning teleekraanil käimist enam noorema publikuni ei jõuagi. Selle lünga täitmiseks ongi algatatud  programm “Eesti film Eesti kooli”.

    Haridus- ja teadusministeerium on koos Eesti Filmi Sihtasutusega valinud välja kolm filmi, mis jõuavad koolidesse juba septembri lõpus. Algkooli esimeses klassis näitamiseks sobis seekord lapsi lugema innustav animafilm “Väike lühinägelik boamadu” (režissöörid Aina Järvine ja Meelis Arulepp, A-Film Eesti, 2006), põhikoolidele läheb dokumentaalfilm “Kaali saladus” (režissöör Urmas Eero Liiv, Vesilind, 2003) ning gümnaasiumiastmele “Potisetod tulevad jälle” (režissöör Peeter Urbla, Exitfilm, 2004).

    Filmide valikul lähtuti põhimõttest, et näidatav ühtiks ainekavadega. Kui projekt järgmistel aastatel jätkub, on kindlasti võimalik eesti keele ja kirjanduse tundides kasutada ka eesti kirjandusklassika ekraniseeringuid, mida mitmetes koolides juba tehakse, aga need filmid võiksid olla kõigi koolide videokogudes.

    Valitud filmid tiražeeritakse ning kõik koolid saavad iga vanuseklassi tarvis ühe koopia. Vene õppekeelega koolidele mõeldes saavad “Kaali saladus” ja “Potisetod tulevad jälle” eestikeelsed subtiitrid ning “Väike lühinägelik boamadu” venekeelse dublaaži. Kõik filmide toimetamis- ja tiražeerimiskulud katab haridus- ja teadusministeerium ning loodetavasti projekt jätkub ning koolilasteni ja -noorteni jõuab üha uusi eesti filme.

  • Kuopio tantsib

    Triinu Aron

     

    Nädal enne jaanipäeva kogunes kogu Soome kaasaegse tantsu ringkond Kuopiosse. Igale tantsuhuvilisele peaks see Kesk-Soome linn tuttav olema kui üks mõjukamaid kaasaegse tantsu festivalide toimumiskohti Euroopas. Eestlasele on Kuopio tantsufestival kindlasti maiuspala, kuid kahjuks on sinna esinema jõudnud vähesed. Ainsatena on selle laval tantsinud Eve Andre ja Sergei Upkin 2000. aastal, kuid moderntantsijatest kahjuks seni mitte keegi. Arvestades festivali püüdlust tuua lavale just kõrgetasemelist ja professionaalset kaasaegset tantsu, siis on ehk lootust, et meie tantsukunstile veidi aega andes ja paremaid arengutoetusi pakkudes astuvad ka Eesti tantsijad kunagi Kuopios üles.

    Põhjust kõrgeimale professionaalsele redeliastmele pretendeerida on Kuopio festivalil piisavalt. Tänavune festival toimus juba 36 korda. Oma pika ajaloo vältel alustati kunagi balletist ja rahvatantsust, tänaseks on peamiselt pidama jäädud kaasaegse tantsukunsti näitamisele.

    Kuopiosse jõudes hakkas kõigepealt silma, et kogu linn, alates kaupluste ustest ja vaateakendest kuni maanteedeni, oli täis kleebitud festivaliplakateid. Kuopio tantsufestival (?Kuopio tanssii ja soi?) kannab õigustatult linna nime. Ollakse uhked oma festivali üle, mis kuulub ühte Finland festivali vihmavarju alla mahtuvate Soome olulisemate kultuurisündmustega. Mastaapsust näitab seegi, et linna kultuurieelarvest on 1/3 broneeritud tantsufestivalile. Piletimüügi tulule see ettevõtmine toetuda ei saa, sest toob tagasi vaid 1/5 kogu festivaliga kaasnevatest kuludest.

     

    Jorma Uotineni valikud

     

    Veel neli aastat tagasi oli festival kunstilises kriisis ja küsimuse all oli selle jätkumine. Siis kutsuti kunstiliseks juhiks skandaalne isiksus, Soome tantsu nn vaimne isa Jorma Uotinen. Uotineni jätkub festivalil kõikjale: hommikuti juhtis ta pressikonverentse, tunni aja pärast juhatas sisse juba turuprogrammi ja ergutas kogu linnarahvast. Ühel õhtul esitas kuulus Soome tantsulegend ise sadama välilaval prantsuse ?ansoone. Kulminatsiooniks oli, et Uotinen viskas end laval külili ja tõstis efektselt oma võrksukas ja kontskingas sääre taeva poole, hoolimata, et muu keha kattis tal must frakk.

    Kaheksa päeva kestva festivali jooksul esitati 16 Euroopa tantsulavastust (sh üks Jaapanist). Esinemisprogramm kulmineerus eelviimasel päeval, mil sai järjest vaadata kolme Euroopa kaasaegse tantsu tipptegijat. Õhtu algas Carolin Carlsoni etendusega ?Tigers in the Tea House?. Tegu on koreograafiga, kes on mõjutanud olulisel määral Soome kaasaegset tantsu ja keda võib pidada kahe pärast teda esinenud koreograafi õpetajaks. Järgnes Jorma Uotineni etendus armastuskolmnurgast, kus üleliigseks osutus naine. Õhtu lõppes Soome tänase tähe Tero Saarineni uue tööga ?Borrowed Light? koostöös Ameerika muusikutega Boston Cameratast. Tänu tema kompaniile on Soome kaasaegne tants tuntud ka ookeani taga.

    Korraldajatele üllatusena ei tulnud täissaali Kim Wandekeybusi, kes Euroopas on hetkel tuntud ja jälgitav koreograaf, etendustel. Siin lõigi välja üks festivali nõrku kohti. Mängitakse vaid kindla peale tuntud nimedele, kuid veidi intrigeerivamad ja riskantsemad esinejad jäävad publiku piisava tähelepanuta ja seega saalid pooltühjaks. 

    Oluline osa on on ka uue Soome tantsu tutvustamisel. Nii tuuakse igal aastal välja ühe noore koreograafi lavastus, mille esmaesitus toimub Kuopios. Seekord oli selleks Jenni Kivelä ?Mestarietsivät?, järgmisel aastal on kord Susanna Leinoneni käes. Karelia galal, mis on oma nime saanud festivali ühelt peasponsorilt Karelia, esines oma lühitöödega aga kogu Soome kaasaegse tantsu ladvik: Susanna Leinonen, Jenni Kivelä, Jyrki Karttunen, Tommi Kitti, Tsuumi, Jouka Valkama, Nina Hyvarinen.

     

    Festival mitte ainult vaata­miseks, vaid ka osalemiseks

     

    Festivali professionaalsust rõhutab asjaolu, et suur rõhk on pööratud tantsuharidusele. Kaheksa päeva jooksul toimus 33 kursust. Need olid mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, sisaldasid balletti, pilatest, flamenkot, tänavatantsu ja kõike muud, mis nende vahele mahub. Proffidel oli tänavu võimalus osaleda kaasaegse tantsu ühe mõjukama prantslase Carolin Carlsoni workshop?idel tutvuda Wandekeybusi ja Granhoj tehnikaga.

    Traditsiooniks on saanud ka poistelaager. Sinna kogunevad tantsuhuvilised poisid kogu Soomest, festivali lõppedes annavad nad linnarahvale etenduse. Sellest laagrist on üles kasvanud nii mitmedki tänased tuntud Soome meestantsijad, näiteks Jyrki Karttunen.

    Kuna mul õnnestus läbi käia enamik kursuste ja etenduste toimumiskohti, tõdesin jahmatusega, et linnakeses, kus elab 75 000 elanikku, on korraliku põranda, ventilatsiooni ja hügieeninõuetega tantsusaale kümneid kordi rohkem kui Eestis. Mitmeid tantsutunde saatsid löökriistadel, klahvpillidel ja muudel improvisatsioonilistel meetoditel muusikud. Igal juhul leidsid Kuopios järjekordselt suurepärase rakenduse nii muusika- kui liikumiskultuuri harrastajad, rääkimata põnevatest tulemustest, mis sellest koostööst sündis.

    Esmakordselt olid festivaliprogrammi lülitatud aga tantsuprodutsentide koolitusseminarid. Kultuurikorraldus kui eriala on nii nagu Eestis ka Soomes üsna uus amet ja tantsijate vajadus professionaalsete produtsentide järele suur. Koostöös Sibeliuse akadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammiga on järgmisel aastal kavas spetsialiseeruda marketingile.

    Nädala jooksul käis Kuopio tantsufestivalil 40 000 inimest, kellest 7000 olid piletiga külastajad. Hämmastas, et suur osa publikust oli kohalik keskealine teatrihuviline, mitte aga noor  modernkunsti harrastav tudeng, kes on Eestis kaasaegse tantsu põhipublik.

    Kuopio on linn, mis hingab ühel nädalal aastas kaasaegse tantsu rütmis, meelitab kokku hulga tantsuhuvilisi, professionaale, harrastajaid ja linnarahvast nii oma lähiriikidest kui Soomest ning pidutseb. Tulemus on, et järgmisest aastast lülitub Kuopio koolidesse tantsuõpetus kohustusliku õppeainena.

  • Juhan Viiding ? Eesti Hamlet

    MIHKEL MUTT

    Need olid Jüri Järvet Poloniusena ja Juhan Viiding Hamletina. Rohkem ma ei mäleta. Osalt on kindlasti põhjuseks vaatamisest möödunud veerand sajandit. Kuigi on etendusi veel varasemast, mis seisavad otsast lõpuni silme ees. Otsisin mälu värskendamiseks välja oma toonase arvustuse. Ainus, milles targemaks sain, oli, kuivõrd arvustuste kirjutamise laad ja toon on vahepeal muutunud. Kuivõrd on see muutunud vabamaks, subjektiivsemaks ja lobisevamaks. Toonased arvustused, isegi parematel kriitikutel, olid tänase pilgu läbi palju normatiivsemas toonis ja ka tehnikas. Hinnangulisemad, kasinama sõnavaraga ja stambirohkemad. Ühelt poolt kumab sellest kahtlemata läbi toonane ühiskond, kroonulik reglementeeritus (kõik ?teadsid?, mis aspektidele tuleb tingimata tähelepanu pöörata, ja valisid oma hinnangu sõnastamise paari kolme valmiskomplekti hulgast ? täpselt nagu kaubamajast kleite või pintsakuid), teisalt võisid autorid ka olla lihtsalt ülemõtlemisest krampi sattunud. Ei maksa unustada, et kriitik avaldas toona aasta jooksul paremal juhul kaks kuni neli arvustust. Ja mõistagi tahtis ta sinna panna… nii palju kui võimalik!

    Igatahes ka selle arvustuse najal ei suutnud ma rohkemat välja selgitada oma toonaste elamuste kohta peale selle, et lavastuse kontseptsioon oli keeruline, et mitte öelda seganegi.

    Mu mäletamist mööda ei olnud lavastus suursündmus. Igaks juhuks lugesin Teatrimärkmikust ülevaadet sel teemal teatriühingus toimunud arutelust. Tuli välja, et osaliselt olin mööda pannud. Või ei valda ma enam tolle ajastu ideoloogiliste tekstide keerulist interpreteerimistehnikat. Näiteks, et väga paljusid asju ei öeldud sellepärast, et nii mõeldi, vaid et peeti silmas mingit ülemat kasu või muud mõtet.

    Kokkuvõttes jääb ühineda Jaak Allikuga, kes kirjutab kõnealuses ülevaates, kuidas teda oli neliteist aastat varem jätnud ükskõikseks Ants Eskola Hamlet, kuna ta ei saanud poisikesena pihta, mis seal toimus. Ja et ilmselt on sama lugu mõne praeguse Viidingu arvustajaga. Kelle hulka mina tookord kahekümne nelja aastasena ilmselt kuulusin.

     

    Ma võin muidugi isiklikule kogemusele toetudes öelda, et selles kunstiinimeste ringkonnas, kellega ma tookord lävisin ja kuhu kuulus ühe staarina Juhan Viiding ise, ei peetud lavastust supersaavutuseks ega Hamletit ennast Juhani tipprolliks. Mis ei tähenda, et keegi oleks emba-kumba materdanud. Ei, neid võeti kui oma seltskonda kuuluja viisipärast head tööd. Lihtsalt ? sellel ei peatutud pikalt. Ja see pole ka praegu oluline.

    Mis aga on oluline, on see, et kuigi mul puuduvad andmed, et Juhan Viiding oleks teatrilaval rohkem Hamletiga kokku puutunud, ometi, kui keegi küsiks mu käest, kes on Eesti Hamlet, vastaksin ma kõhklematult: Juhan Viiding.

    Järgnevalt püüaksingi seda põhjendada.

     

    Ma ei jaga nende inimeste, sealhulgas mõnede Viidingu sõprade arvamust, mille kohaselt ta polnud hea näitleja. Taolist arvamust olen kohanud tänini. Arvan, et see johtub Viidingu isiksuse väga tugevast omapärast, mis vajutas pitseri kõikidele tema rollidele. Suur näitlemiskunst samastub enamuse jaoks ikkagi oskusega laval ümber kehastuda, mis justkui eeldaks suhteliselt neutraalset, mingit moodi keskmist algmaterjali, millest annab laval kergemini kujundada, mida tahes.

    See ei välista aga, nagu ei võiks kellegi isikupära ka ilma suurema varjamise või ümberkehastumiseta esteetilist naudingut pakkuda. Viidingu puhul see kindlasti oligi nii. Jah, Viiding erines väga tunduvalt igapäevasest elust. Temas oli kogu aeg tunda erilist vibratsiooni, mis muutis ka elus iga tema sõna ja liigutuse mingis mõttes väga kunsti sarnaseks. Ehk seepärast mõned tema sõbrad, kes teatrit tundsid ja armastasid, tema näitlemisest ei hoolinudki. Nad puutusid Juhan Viidinguga igapäevases elus piisavalt kokku, nii et nad olid tema isikupäraga lihtsalt harjunud. Lavalt vaadatuna see ei üllatanud neid. Nad ütlesid: elus on Juhan huvitavam kui laval. Aga nad ei asetanud end reavaataja olukorda, kes nägigi Viidingut üksnes laval.

    Küll on aga tõsi, et Viidingu puhul sõltus rolli resultaat tavalisest rohkem sellest, kuivõrd see roll ühtis esitaja enda isikupäraga, kui palju selles rollis oli midagi juhanviidinglikku, mida kasvatada ja arendada. Nagu see tuli suurepäraselt esile näiteks lavastuses ?Mängi, pillimees!?, kus Viiding mängis linnaluuletajat. On ilmne, et sääraseid rolle pole liiga palju. Hamlet oli üks neist, mille olemus ühtis suurel määral Viidingu enda olemusega. Ja et ta on laval seda mänginud, mõistagi tugevdab tema enda hamletlikkust.

    Ometi ma tahaksin teatri praegu kõrvale jätta. Veel enam, tahaksin kõrvale jätta kogu loomingu, kui selle all mõelda mingite taieste loomist. Asi puudutab kultuuri ja ühiskonda laiemalt. Sest Juhan Viidingu puhul oli elu-Hamlet laiem ja tähtsam kui kunsti-Hamlet.

    Ei pääse mõnest sõnast ka Shakespeare?i näidendi kohta. Muidugi näeb igaüks ?Hamletit? omamoodi. Võimalus erinevateks tõlgendusteks kuulub suurte tööde olemusse. Liiatigi, nagu uurijad tõestanud, on autor oma loo koostanud eri allikatest ja polevat suutnud lõimi põimida kõrgemal tasemel, mistõttu tulemus olevat kuidagi hirga-harga. Tunnistan, et mind pole Hamleti võimalik eklektika iialgi häirinud. Võibolla sellepärast, et ma pole kunagi tundnud vajadust seda näidendit mõistuslikult analüüsida. Sest emotsionaalselt mõjub ta mulle nii tugevalt. Ja sel emotsionaalsel tasandil on minu jaoks ? vähemalt niikaua, kui mälu ulatub ? alati selge olnud, millest see tükk räägib.

    See minu tõlgendus on kindlasti kõike muud kui originaalne. Ma lähtun monoloogist ?Olla või mitte olla??. Minu jaoks peitub kogu Hamleti põhitähendus neis ridades peituvas vastanduses. Eks ole: mis oleks üllam, kas vaimus taluda kõik nooled, mis saatus paiskab, või tõusta hädamere vastu, vaev lõpetada, surra? Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita ei ole tal lõpuks niikuinii mingit ðanssi? Kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda? See küsimus on euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroism ja inimvaimu suurus peituvad just selles, kui kõige kiuste võidelda, nii kaua kui suudad.

    Seda tegi ju ka Taani prints, sest mu meelest mõistab ta algusest peale, et ta ei saa võita. Hamlet on võitleja ette nurjunud ürituse eest.

    Nüüd ma justkui räägiksin endale vastu, sest Hamlet astus võitlusse, Juhan Viiding ei võidelnud mu arvates väga kaua. Muidu soojendaks ta meie südant Draamateatri lavalt uute etteastetega.

    Ent siiski-siiski. Enne kui langetada otsus, kas edasi võidelda või mitte, tuleb kõigepealt endale teadvustada olukord, milles viibitakse ja miks on valik möödapääsmatu. Hamletlikkus algabki sellest, lahendus emma-kumma teotsemisviisi kasuks on järg. Ja Juhan Viiding teadvustas valiku teravalt ja halastamatult.

    Mis oli siis Eesti Hamleti elunurka ajanud? Miks ähvardas elu võtta tema jaoks ?alandavaid vorme?? Ma jätan teadlikult kõrvale kõik isikuloolise, millel kindlasti oli oma osa, aga mis minu sügava äratundmise järgi ei olnud määrav. Samuti välistame ohu füüsilisele eksistentsile. Eks ole, kui Hamlet oleks võtnud omaks Helsingöri lossis kehtivad reeglid, võinuks ta lahedasti ära elada. Ja võinuks ka Viiding. Asi on sotsiaalses ja hingelises taluvuses, asi on südametunnistuses.

     

    Juhan Viiding oli väga mitmekülgne inimene ja paratamatult tundsime meiegi teda erinevatest aspektidest. Ühes aga kahtlevad vist vähesed. Ta oli harvanähtavalt tundlik inimene. See tähendab, et tal oli raskem kohaneda mitmesuguste ümbruskonnas leiduvate labasuste vormidega. Ja temast välja pritsiv iroonia ning künism olid tegelikult kaitsekiht selle labasuse ja jõhkruse vastu.

    Nõukogude aeg oli teadagi tobe ja kuri aeg. Aga seal vastu pidada ja enesekinnitust leida aitas ühelt poolt niihästi har
    itlaskonna valdavalt suur omavaheline solidaarsus, teisalt rahva üldiselt soosiv suhtumine. Sest kunstnikud seisid vastavalt üldlevinud kujutlusele rindejoonel, seisid piiril, ja kandsid endas toonast eestlaseks olemise raskust.

    See suhtumine kulmineerus loomeliitude pleenumi ja laulva revolutsiooniga. Kitsamal, riiklikul tasandil kestis see veel mõnda aega, kui loomeinimesed olid hulganisti parlamendis ja saadikuteks välismaal. Üldrahvalikumal tasandil vaheldusid fookused kiiresti. Inimeste ihadeilmas nihkus rõhk vabaduse saavutamiselt selle kasutamisele. Nagu vabas ühiskonnas normaalne, tekkis tohutu sihtide paljusus, milles kunst ja kultuur polnud kaugeltki enam peamine ega ainus. Pead tõstis eesti rahvuslik kodanlus, nii väike kui suur. Ühes sellega võeti läänest kiirelt üle kogu see asjade ja materiaalsete naudingute kultus, hedonism ja tarbijalikkus.

    Enamiku kunstiinimeste saatus terves vabaturumaailmas on anda jumalale, mis jumala kohus, ning keisrile, mis keisri kohus. Ikka tuleb teha haltuurat või lausa kommertsi, et saadud rahaga teha seda, mida hing igatseb. Osa kunstiinimesi suutis uute tingimustega kiiremini ja kergemini kohaneda, võtta asja filosoofiliselt. Kõikidel see nii kergesti ei ole läinud. Osa neist ongi tagasi tõmbunud, eskapeerunud, sest hea toon ei luba kriitikat armsa eesti asja kohta. Selliste hulka kuuluvad eeskätt kesk- ja vanemaealised, nooremad kohanevad kiiremini ja on kokkuvõttes immuunsemad. Osa põhjust on selleski, et Eestis toimus kõnesolev protsess kiirenduskursiga, vanemad rahvad on selle pikema aja vältel valutumalt läbi teinud.

    Kümne aasta eest oli tõusiklik suhtumine kultuuri juba tekkimas. Naljakaid situatsioone esines. Legendaarne, kuidas üks uusrikas leheintervjuus kuulutas, kuidas ta tahaks rajada endale talveaia, kus tähtsatele külalistele võiksid ajaviidet pakkuda kunstimeistrid. Ja Juhan Viiding oli nimepidi ära toodud, temaga sel teemal eelnevalt rääkimata. Ma arvan, et see solvas teda hingepõhjani.

    Näis, nagu aimanuks Juhan Viiding ette, et kuigi bürokraatia ja matslikkus, mis tulemas, on küll omad, see tähendab eesti, mitte vene omad, aga need on siiski bürokraatia ja matslikkus.

    Juhan justkui aimas, et siin tuleb sellistki, mida vene ajal ei olnud. Sest kordan: vene ajal oli rindejoon selge ja kindel. Kottimine oli rabe, toores ja nõme ? nii nõme, et sellest sai omal kombel ülegi olla. Nüüd aga ähvardas kottimise olemus muutuda. Sind kotitakse nii, et arugi ei saa.

    Näis nagu aimanuks Juhan ette, et kõik kunstimeistrid peavad hakkama oma kaupa üles kiitma, et seda müüa. Ja et massipublik ei hooli ega tea, kas kiitja kaup on ka väärt, sest nemad otsustavad hääle valjuse järgi. Nii et reklaamiga saab panna rahvast uskuma, et kehv värsisepp x on parem kui Juhan Viiding. See on ju nii. Vaadakem, kui palju geeniusi praegu ümberringi lipendab.

    Seejuures on tragikoomiline, et ilma kahtluseta oleks Juhan Viiding tehniliselt uute nõudmistega suurepäraselt hakkama saanud. Kes siis veel, kui mitte tema, tõeliselt magneetiline isiksus, potentsiaalne meediastaar, muuhulgas ka ülivaimukas seltskonna juhuluuletaja, kelle paarirealisi reklaamilauseid igatseks praegu kõik Eesti vastavad agentuurid.

    Ent temale tundus see kuidagi mage ja alandav.

    Juhan Viiding nähtavasti ei tahtnud säärast elu. Ta pidas seda vaimurüütlile alandavaks. Samas ta mõistis, et pääsu pole. Ma mäletan, mõnikord jutu sees arutasime kunstniku koha ja rolli üle ajaloo eri etappidel. Ja tsiteerimise mõnuga kuskilt loetud väljendit sellest, kuidas lossi või mõisa esinema kutsutud artistidele pärast nende etteastet pakuti ka keelekastet. Aga neid ei lubatud saali, päriskülaliste juurde, vaid neile n.-ö. kaeti köögis. Ja me irvitasime selle üle lõbusalt. Sest kunstniku oreool oli selline, et talle kööki katmine tundus täiesti võimatu ?- kui, siis ainult selleks, et teda päästa imetlevate külaliste embusest. Nüüd paistab, et paljud kunstnikud on rahul köögigagi.

    Elava fantaasiaga kunstnikuna Juhan Viiding ilmselt mõistis, et tasapisi hakkaks temagi uute oludega kohanema, et temagi lepiks varsti köögiga. Psüühika on ju nii ehitatud, et see ei saa igavesti taluda nn. kognitiivset dissonantsi, see tähendab, ta ei saa igavesti käituda oma põhimõtete vastu. Seepärast hakkab ta oma tegevust õigustama. Juhan Viiding võiski karta, et hamletiküsimus kaotab tema jaoks oma selged piirjooned, hägustub ja laguneb laiali. Juhan Viiding, Eesti Hamlet, protesteeris sellise asjade käigu vastu oma tundliku natuuri iga rakuga. Seepärast otsustas ta käituda, kuni pea veel selge. Ta keeldus kompromissist.

    Olen arvanud, et ainus võimalus ellu jääda oleks Juhan Viidingu jaoks olnud hakata totaalset tola tegema. See on ðvejki tee. Lüüa kulpi ja kaasa kiita, endamisi mõelda, mida õigeks pead.

    Arvan ka, et Viidingu saatusest võiks tõmmata õrna paralleeli Eesti poliitikaga. On ju vaieldud, kumba oli rohkem vaja, kas neid, kes hoidsid kõige kiuste n.-ö. asja käigus, astusid isegi parteisse, või neid, kellest said teisitimõtlejad. Vastus on ilmne: vaja oli mõlemat. Ilma vabadusvõitlejateta oleks asja käigus hoidjatel meelest läinud, mille nimel kokkumäng käib, vahend oleks muutunud eesmärgiks. Nii on ka kultuuris vaja neid, kes suudavad oma isiklikus loomingus säilitada tasakaalu kommertsi ja ausa kunsti vahel, kuid on vaja ka neid, kes ei mängi kokku mitte mingil tingimusel. Sest esimestel on alati oht hakata kujutama, et kommerts ja haltuura ongi hea ja vajalik, on väärtus iseeneses. Seepärast peab nähtavasti keegi alatasa meenutama, mille nimel kõik toimub. Eesti Hamlet Juhan Viiding on meie uuema aja mittekokkumängimise võrdkuju.

    Loo aluseks on Shakespeare?i konverentsi ettekanne Eesti Teatriliidus 10. jaanuaril.

Sirp