feminism

Kuid lisaks on Riigikontroll tähistanud oma juubelit veel teisegi tüseda publikatsiooniga, nimelt on avaldatud sõja  eel pikka aega Eesti Vabariigi riigikontrolöri ametit pidanud Karl Johannes Soonpää (1895–1944, kuni 1939. aastani kandis nime Soonberg) päevikud aastatest 1939-1940 koos autori pikema eluloo, mahuka dokumentide valimiku ja illustratsioonidega. Mõlema nimetatud raamatu koostajaks ja kommentaaride autoriks on Küllo Arjakas. Alljärgnevalt mõned mõtted Karl Soonpääle pühendatud publikatsioonist.

Kindlasti on tegemist mitmel põhjusel olulise väljaandega. Esmalt kas või seetõttu, et raamat aitab teadvustada Karl Soonpää tegevust riigiametnikuna ja tema kaudu  laiemalt ka üldse riigiteenistust, mida tänapäeval kiputakse pigem alavääristama. Tubli ametnik on aga riigi üks olulisemaid tugisambaid. Ülemöödunud sajandi lõpus Tartumaal Kambja kihelkonnas Pangodi vallas paljulapselises peres sündinud Karl Soonpää ei mõelnud kindlasti poliitiku ja avaliku elu tegelase karjäärist. Tollal oli hoopis olulisem siht korralik haridus: koolitee algas 1902. aastal Tamsa algkoolis ja päädis 1914. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonda astumise ja selle lõpetamisega, tõsi küll, üle kümne aasta hiljem. 

Ülikoolihariduse omandamine jäi Soonpääl vallandunud maailmasõja tõttu pooleli, kuna 1916. aastal saadeti ta kaugele Taškenti sõjakooli, millele järgnes sama aasta detsembris lipnikuks ülendamine, teenistus nooremohvitserina tsaariarmees, haavatasaamine Lõuna-Ukrainas Ternopoli all ning ravi koduses Tartus ülikooli haavakliinikumis ja Tartu Daamide Komitee laatsaretis. Tolleks ajaks, 1917. aasta suveks, oli aga isevalitsus Venemaal juba kukutatud ja poliitilised olud teisenenud – Eestist oli saanud Venemaa autonoomne osa. Kevadel formeeriti eesti rahvusväeosad, kus pärast paranemist, jätkas kuni 1918. aasta märtsini teenistust ka Soonpää. Siis saatsid sakslased need üksused laiali. Saksa okupatsiooni aja veetis ta oma kodutalus Pangodis. Vabadussõja puhkedes mobiliseeriti ta juba 29. novembril 1918. aastal Eesti rahvaväkke, täpsemalt 2. jalaväepolku, kuhu jäi teenistusse kuni Vabadussõja lõpuni, erru läks 1920. aasta mais. Teda autasustati sõjas üles näidatud isikliku vapruse eest Vabadusristi II liigi 3. järguga, anti 25 000 marka ja lisaks ka asunikutalu Luunja vallas Põvvatu asunduses. Sõja lõppedes jätkas Soonpää õpinguid Tartu ülikoolis, mille ta 1926. aastal lõpetas nüüd hoopis agronoomina, mitte  vaimulikuna. Kohe järgnes ka poliitiku karjäär, kuna 1926. aastal valiti Soonpää Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllupidajate Koonduse nimekirjas Tartumaalt III riigikogu liikmeks.

Juba järgmisel aastal läks ta aga valitsusse, olles aastatel 1927–1929 asunike esindajana alul töö- ja hoolekande, hiljem põllutööminister. 1929. aastal valiti ta, IV riigikogu liikmeks, kuid ka sel korral jäi saadikutöö lühiajaliseks: 1929. aasta juulis valiti Soonpää Eesti Vabariigi riigikontrolöriks ja sellesse ametisse jäi ta kuni riigikaotuseni 1940. aastal. Seega võime tõdeda, et Soonpää oli üks teenekamaid riigiametnikke  sõdadevahelises Eesti Vabariigis, kelle eluloost oleme seni teadnud üsna vähe ja lünklikult.

Küllo Arjakas on nüüd selle lünga osaliselt täitnud, andes raamatu kolmes esimeses osas küllaltki põhjaliku ülevaate Karl Soonpää elust ja tegevusest, samuti ka tema traagilisest hukkumisest Nõukogude langevarjurite kuulide läbi 14. juuni öösel 1944. aastal Elva lähistel metsas. Soonpää eluloo aluseks on nii arhiiviallikad, teemakohased uurimused kui ka lähedaste ja sugulaste käest saadud andmestik. Arvustatava raamatu teeb oluliseks ka Karl Soonpää päevik  aastatest 1939-1940 kui tolle murranguperioodi üks olulisemaid ajalooallikaid. 1939. ja 1940. aasta kohta on ilmunud küll üsna palju eripalgelist memuaristikat, dokumentide publikatsioone ja eriuurimusi. Seevastu vahetult sündmuste ajal ja järel talletatud päevikumärkmeid sellest ajast eriti palju meie käsutuses ei ole.

Nii ongi Soonpää päevik tänaseni endiselt oluliseks allikaks kõneks oleva perioodi uurimisel, tollaste sündmuste tagamaade ja nendes osalenute tegutsemismotiivide avamisel ning kindlasti ka ajastu olme ja üldise poliitilise õhustiku mõistmisel. See kõik teeb päevikust nauditava lugemismaterjali  nii ajaloolasele kui lihtsalt ajaloohuvilisele lugejale. Soonpää on olnud terane sündmuste ja olude jälgija ning, mis veelgi olulisem, ka fikseerija, s.t kohusetundlik päevikupidaja. Tema päevik jäi Eestisse (kuigi abikaasa Antonina oli kavatsenud selle 1944. aastal kaasa võtta, kui Eestist põgenes) ning ei läinud perekonnaringis ka nõukogude ajal kaduma ning publitseeriti esimest korda ajakirjas Akadeemia 1990. aasta teisel poolel. Lisaks on raamatus avaldatud esmakordselt ka Soonpää Vabadussõjast tehtud päevikumärkmed, mis on igati tervitatav, kuid sisu poolest ei ole need ülestähendused kindlasti võrreldavad 1939.-1940. aasta päevikuga.

Raamatu on rikkalikult ja asjatundlikult illustreerinud Toomas Mattson ning maitsekalt kujundatud Andres Tali. Teksti illustreerimiseks on kasutatud fotodele lisaks dokumentide koopiaid ja tolleaegset ajakirjandust. Paljud fotod on esimest korda avaldatud ning uudsed. Õigupoolest võib seda raamatut ka teatud mõttes omamoodi albumiks nimetada. Üht-teist jäi siiski ka häirima. Raamatu sissejuhatusest selgub, et esialgse kava järgi oli plaanis välja anda Karl Soonpää  päeviku taastrükk koos kommentaaridega. Seejärel aga otsustati koostada ka päeviku autori põhjalikum elulugu ning publikatsiooni ettevalmistamise viimases faasis langetati otsus lisada mahukas dokumentide valik 1939.-1940. aasta kohta. Viimase puhul ei olnud ilmselt esmatähtis sisuline vajadus, vaid suuresti päevapoliitiline aspekt – MRP 70. aastapäev.

Kui Karl Soonpää põhjaliku eluloo koostamist võib üksnes tervitada, siis sellisel kujul dokumentide lisamine pole olnud küll otstarbekas. Ja seda eelkõige seetõttu, et dokumentide puhul on tegemist enamikus juba paarkümmend aastat tagasi  trükivalgust näinud materjalidega, mis publitseeritud kogumikes „Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale” (Tallinn 1989) ja „Baasidelepingust anneksioonini. Dokumente ja materjale” (Tallinn 1991). Kõnealuses publikatsioonis aga viited nendele kogumikele puuduvad ning lugejale võib jääda ekslik mulje, et näiteks arhiiviviitega varustatud dokumendid ongi avaldatud esmakordselt. Antud juhul olnuks korrektne ikkagi viidata kogumikule, kus konkreetne dokument on avaldatud, sellekohasest märkusest sissejuhatuses päris ei piisa.

On siiski üllitatud ka üksikuid uuemaid dokumente,  mis viimastel aastatel on kas või ajakirja Tuna veergudel ilmunud, kuid valdavalt on tegemist siiski materjalidega, mis toodi teaduskäibesse 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Vajalikuks pole aga peetud eestindada hiljem avaldatud Eesti seisukohalt olulisi dokumente 1939.-1940. aastast. Neid leidnuks eelkõige Venemaal 1990. aastatel ja sel sajandil avaldatud dokumentide kogumikest üsna palju. Probleem on ju ka selles, et kui eespool mainitud dokumentide kogumikud meil ilmusid, polnud 1939. ja 1940. aastale pühendatud köited NSV Liidu välispoliitika ametlike dokumentide seeriapublikatsioonis  veel ilmunud. Nüüdseks on need ilmunud, lisaks veel arvukalt muid publikatsioone, kus hulgaliselt uusi materjale ka Eesti kohta (kas või NSV Liidu sõjalise planeerimise, baaside aja, 1940. aasta juunipöörde jms sündmuste kohta). Seega – kui juba peeti vajalikuks dokumentide plokk raamatule lisada, siis võinuks see kajastada ka ulatuslikumas mahus uuemaid dokumente. Lisaks teeb sellise dokumentide valimiku lisamine küsitavaks ka asjaolu, et ega need avaldatud materjalid ikka päris kenasti ja orgaaniliselt ei haaku raamatu põhiosa – päevikuga. 

Dokumente on aga tublisti üle poole raamatu mahust. Nii olen arvamusel, et lugejasõbralikum oleks olnud ikkagi selline
publikatsioon, mis piirdunuks Karl Soonpää eluloo ja tema päevikuga, millele lisatud ka korralikud kommentaarid. Praegusel kujul on tegemist nii-öelda kaks ühes tootega, mis ei ole kõige parem tulemus. Kokkuvõttes võib tõdeda, et Riigikontroll on väärikalt tähistanud oma juubelit ning ajaloohuviline lugeja saanud oma lugemislauale huvipakkuva allikapublikatsiooni.

Kunstnikud on teemat aktuaalsena üleval hoidnud juba  aastaid ja on küllaltki loogiline, et parteidest vähem populistlik ja enim pragmaatilisel kursil Reformierakond selle üles korjas. Aeg selletaolise seaduse kehtestamiseks ka meil on päramine, sest just nüüd, kui erakapitali toetav ja manipuleeriv jõud kunsti olemasoluks Eestis on majanduslangusest johtuvalt minimeeritud, kui kohustuslike avansiliste sotsiaalmaksu maksete tasumine käib üha suuremale hulgale kunstnikele üle jõu (ettevõtjaks surub aga seadusandlus kõik loovisikud, kes oma loomingut üldse müüa soovivad, kogusele vaatamata), on ainukeseks kunstnikkonnale riiklikku tööhõivet pakkuvaks struktuuriks  jäänudki needsamad neli kunstikõrgharidust andvat kõrgkooli, mis on ju nonsenss.

Milline potentsiaal jääb kasutamata, kuivõrd humaansem, märgirikkam ja atraktiivsem võiks kunstnikkonna kaasamisel olla meie igapäevane elukeskkond, sellekohast loengut Sirbi auditoorium tõenäoliselt ei vaja. Kuid vähemalt üks viimaseid kultuuriministreid on tunnistanud kultuuriministeeriumi praktiliselt olematut rolli visuaalkunsti toetamisel Eestis, aru aga sai ta sellest paraku alles ametiaja lõppedes (sic!). Seni pressis avaldatud vastukajade positiivne üldtoon seaduseelnõule on paljutõotav, ka teiste loomeliitude  aastatepikkune toetus on kunstnikkonnal tagataskus olemas. Tundub, et ühelt poolt protsendi-idee pikk laagerdusaeg ja teiselt poolt reaalkapitalismis loksutamise kogemus on keskmise ja vanema põlvkonna mälust juba pühkinud mälestuse omaaegsetest riiklikest tellimustest, kunstiostudest ja sotsiaalsetest garantiidest (aga ka parteipoliitilistest manipulatsioonidest loominguga, loomingu ümber ja selle loojatega). Ühesõnaga, mälestuse ajast, mil oldi veel täisväärtuslik ühiskonna liige, kelle igapäevasel tööl ja erialasel tegevusel oli aktsepteeritud väljund ja sellest johtuvalt ka sotsiaalne positsioon  ühiskonnas.

Kokkuvõtvalt: õhupuhastuseks vajalik katkestus on toimunud, kunst avalikus ruumis ei peaks enam meile (ja teile) vaid déjà-vu’na minevikku meelde tuletama, seda enam et „valge kuubi” formaadis loodu ja tippgaleriides esitatu on meie piiratud kunstitoetusi arvestades täisväärtuslik looming, millega rahvusvaheliselt võrdväärses dialoogis ollakse. Ja see, et eesti kunstist näiteks Tallinna avalikku ruumi nende aastate jooksul olulist märki pole jäänud, räägib järeltulevatele põlvedele nii mõndagi. (S)kul(p)tuurilembeses ja demokraatlikult koostatud žüriidega Tartus seevastu on edukalt lõppenud avaliku  ruumi skulptuurikonkursse neil aastail lausa ridamisi korraldatud, tulemused on linna omamütoloogiaga vägagi hästi liitunud, alates „Suudlevatest tudengitest” kuni abstraktse „Lotmanini”, puuduva seadusandluse kiuste. Kas näljasurma piiril olijaile protsendiseadusest enam kasu ongi? Tean häid kunstnikke, kes tänases Eesti Vabariigis sõna otseses mõttes nälgivad. Ehk on leem järsku liiga kange? (Meenub kultuuriministeeriumi kantsleri kartus läbirääkimiste faasis, et seadus kunsti hinna raketina taevastesse kõrgustesse viib – tule taevas appi!) 

Vaevalt et väitlused seaduse üle on möödanik, prognoosin, et patoloogilistele muiduleivasööjate (loe: kunstnike) vihkajatele lisaks võib mitmetähenduslikku retoorikat tulla ka kunstnikkonna enda seest. Ei usu aga, et seadus kunstiliikide väljakujunenud status quo’d kõigutaks või et sellest avarduvate võimaluste kontekstis enam kramplikult peaks rääkima. Vastasel juhul on see eelkõige kunstiteadlaste, teoreetikute-piirivalvurite probleem. Kuid võimaluse teatud juhtudel suurelt mõelda – püsivas materjalis ja innovaatiliselt – annab see kunstnikkonnale küll, ja tulemuseks võib olla nii laservalgustusega  valgusskulptuur maja fassaadil, statsionaarne videoinstallatsioon või veeskulptuur hoone fuajees, aga ka kümme graafilist lehte ja gobelään seinal, tahvelmaalidest ja säidskulptuurist rääkimata. Et protsendiseadus kultuuripoliitiline hoob saab olema, sellesse perspektiivi tuleb suhtuda positiivselt, neuroosivabalt. Sõltub suuresti lisade lahtikirjutusest ja tegevusjuhendist, kuidas tellija nii napi seaduse ja seletuskirjaga kogu võistluse läbiviimise töökorralduslikult lahendab (näiteks kunstnike/osavõtjate teavitamine, žürii koostamine ja lähteülesande sõnastamine). 

Tõenäoline on, et väiksemates haldusüksustes tuleb selliseid konkursse suhteliselt harva ette, seega peaks korralduslik abi ja know-how tulema ikkagi kas kultuuriministeeriumist või kunstnike liidust. Kui kultuuriministeerium on ajutiselt sulgenud ka kunstinõuniku ametikoha, kes on see instants, kes seaduse rakendamise detailid võiks kirja panna? Pakun, et tellimise korral võtaks EKLi volikogu koostada / läbi arutada / vastu võtta vastava juhendi. Sellele võimalikule juhendile (nii nagu arhitektuurikonkursside läbiviimiseks on Eesti Arhitektide Liidus vastu võetud vastav juhend, mida heade tavade põhjal rakendatakse)  viitab oma seletuskirjas ka kultuuriministeerium. Kahjuks ei ole kultuuriministeerium afišeerinud oma plaane vastava struktuuriüksuse loomiseks, ideerünnakute voorus aastatel 2007/2008 oli vastava ameti või talituse loomine päevakorras. Ministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere näidiseks toodud Hollandi mudel, kus vastav talitus on riigiarhitekti büroo küljes, viib mõtted sellele, et midagi sellesarnast on ka meil plaanis. Sel juhul miks mitte juba riigikunstniku büroo – mitte vähem harjumatu kõla?

Kopeerimine pole kultuurimudelite rakendamisel kunagi heade tulemusteni viinud, Euroopa näiteid on seinast seina, kusjuures mõni juurutab just-just süsteemi, mis ennast teisal diskrediteerinud – kui miski on Euroopas veel normeerimata, siis on see võlusõna „kultuuriline mitmekesisus” (cultural diversity). Kuigi, mured on enam-vähem ühised: avaliku ruumi (public space) mõiste erosioon ja tülpimus selle üle-ekspluateerimisest, näiteks privatiseeritud linnasüdametes, kus vohavad kas veidi parema kvaliteediga tarbimiskeskused (nagu Rotermanni kvartalisse kerkinud „huvitava arhitektuuriga” butiigilinn või Potsdami platsil Berliinis laiutav Sony IMAX oma audiovisuaalse  impeeriumiga) või rahvalikumad tarbimispaleed nagu Viru keskus (kust õnneks vihmase ilmaga ka kuiva nahaga bussi peale saab).

Kui tegelikku muutust tahetakse, siis võiks Eesti olla innovaatilises positsioonis, kui tegutseks nii, nagu unistavad protsendiahelatest vabad, tõeliselt vabad kunstnikud – kaasaks need juba projektistaadiumis avaliku raha eest tehtavates arendusprojektides. Paraku, protsendikunstist lobisevas ja üldiselt seda ka rakendavas Euroopas on kunstnike selline kaasamine jäänudki vaid retoorika, muinasjutu või õudusfilmi formaati. Saksamaal, kus jäik kahe protsendi seadus kehtis aastatel  1957–1995 ja kus tulemused Euroopa maade hulgas ühed järjekindlamad, loobuti sellest paindlikuma programmi „Kunst am Bau” kasuks. Väga austusväärne tippkunstnike ja kunstiametnike nõukoda käib koos transpordi, ehituse ja elamuehituse liiduministeeriumi juures. Protsent määratakse igal konkreetsel juhul paindlikult, samas on peaaegu loobutud avatud ja anonüümsetest konkurssidest (sihtülesandest johtuvalt vaid üksikud), ettepanek osaleda piiratud konkursil tehakse personaalselt umbes 20 kunstnikule, auhinnatud kohtadele jõuab neist tavaliselt kolm kuni viis. Just korralduslik-tehnilistes nüanssides  on kunstikonkursside korraldamine absoluutselt teine asi kui anonüümsed arhitektuurikonkursid. Ligikaudu 90% tellimustest läheb saksa kunstnikele, eraldi jälgitakse noorte kunstnike ja naiskunstnike osalusprotsenti, tehakse ka sihttellimusi konkreetse kunstniku tööpanuse saamiseks. Mitmel maal on levinud praktika, et protsendikunsti konkursse finantseeritakse sellestsamast protsendist. Konkursid on tavaliselt mitmevoorulised, kusjuures 5–10 protsenti kogumaksumusest läheb korralduskuludeks, eksperditasudeks, honorarideks ja preemiateks.

Praegune ministeeriumis kirjutatud eelnõ
u seletuskiri viitab  ohtralt arhitektide liidule ja muudele rakenduskunstidega seotud liitudele (sisekujundajad, disainerid), samasuguse loogika alusel võiks kunstnike liit nõutada osalust ka arhitektuurikonkursside korraldamisel. Ehituskunst on küll rakenduskunst, kuid kuidas jääb siis tõepoolest rakenduslikku know-how’d valdavate klaasikunstnike liidu, keraamikute liidu, tekstiilikunstnike liidu jpt. väikeliitudega, kelle praegused ja tulevased liikmed, lisaks mis tahes erialade kunstnikud (eeldatavasti siiski professionaalid) kutsutud osalejatega ja avalikel konkurssidel osalema hakkavad? Kunstnike liitu kuulub 19 erialaliitu, aktiivne näitusepoliitika on lisaks mainitud tarbekunsti/rakenduskunstiliitudele ka Maalikunstnike Liidul, Eesti Kujurite Ühendusel, Eesti Vabagraafikute Liidul jne. Žüriis peaks kindlasti olema hoone arhitekt, mõnel juhul ka sisekujundaja, kas aga mittespetsialistide osakaal just kolmandik peaks olema, selles kahtlen. Kuid ka Kaarel Tarandi Sirbis avaldatud arvamus, et jäme ots (100%) ainult spetsialistide käes oleks, läheks avaliku ruumi kunsti-ideega veidi risti. Üks tellija esindaja peaks žüriis või töörühmas kindlasti olema, kehtivast kultuurimudelist johtuvalt on ta siis kas klaköör, õpipoiss või  kaalukeel – ranget ja ühest reeglit ei saa mitte keegi anda, kõik sõltub konkreetsetest inimestest ja kultuurikliima tsiviliseeritusest.

See, et erialainimesed on üldjuhul parimad otsustajad kolleegide töö üle, seda tuleks ju uskuda. Parim resultaat kiidab ka žüriid ja vastupidi. Protsendiseaduse juurdumine on kõikjal üle maailma käinud üle kivide ja kändude, üheselt kopeeritavat ideaalmudelit pole nii lihtne leida. Kultuuri alal ongi aga lahenduste unikaalsus rikkus. Nii on ka protsendiseadusega Soomes, kellega meil tavaks ennast võrrelda. Nimelt jõuti seal juba 1939. aastal idee  tasandil väljaöeldust tegudeni alles 1981. aastal, kui Soome Linnade Liit tegi omavalitsustele üleskutse 1-2% reserveerimiseks avalikust ehitusrahast kunstile. Helsingis on kogu korralduslik protsess Helsingi Linna Kunstimuuseumi kunstiekspertide korraldada – nii võistlused, tööde hilisem hooldamine kui ka arvestus. Kunagi, protsessi alguses, tundus ka siin mõistlikum alustada Tallinnast, kus elab üle 80 protsendi tegevkunstnikest ja mille ehitusmaht on suurim. Paraku ei näinud Tallinn võimalust.

Tsiteerin kunstnike liidu poolt tollasele linnapeale E. Savisaarele, abilinnapeale R. Langile ja linnavalitsuse haridus- ja kultuurikomisjoni  esimehele A. Keskkülale saadetud avalikku kirja (Sirp 8. II 2002): „Pöördun teie poole ettepanekuga rakendada ka Tallinnas praktikat, mis paljudel maadel, eriti Põhjamaadel, linnavalitsuse tasandil seadustatuna tagab kunsti toomise elukeskkonda. Kui konspektiivselt sisu paari lausega edastada, siis nii: igalt kohaliku omavalitsuse ja riigi tehtud ehitusinvesteeringult läheb 1 protsent kunstile, s.t selle summa eest tellitakse või ostetakse objektile kunsti. See ei tähenda lihtsalt uusehitiste „kaunistamist”, vaid näiteks liiklussõlmede ja suuremate planeerimisprojektide puhul dekoratiivskulptuure avatud linnaruumi,  haiglate, koolide, hooldekodude puhul maali, graafikat, monumentaalkunsti”.

28. veebruari kõnelustel haridus- ja kultuurikomisjonis selgus kvoorumi võimetus ja soov üldse kuhugi välja jõuda. Avaliku ruumi kunstiga seoses kasutati just seal retoorikat, justkui oleks skulptuuride püstitamisel linnaruumi tegu kunstnike egoismiga, koguni neile suunatud sotsiaalabiga, samasuguse retoorikaga õigustas linnavalitsus ka loobumist eelmise linnapea Ivi Eenmaa perioodil algatatud linna kunstikogu komplekteerimisest, käsitledes kunstioste kui kontrollimatut, subjektiivsetest  maitseotsustustest juhinduvat sotsiaalabi. Kuigi protsendiseaduses on sotsiaalne mõõde olemas, poleks suurimad võitjad siiski mitte „meie”, vaid „meie ja teie” koos. Võidaks avalik ruum, Eesti konkurentsivõime ja visuaalne atraktiivsus. Seda ei ole just vähe.