Toeta
Otsi

feminism

  • TTT:Ma tahan, et teater oleks suurem ja ilusam kui mu elu

    Liina Valdre

    Hea kirjanduslik tekst ei ole tingimata sama mis hea teatritekst. Väga tekstimahukate näidendite puhul tekib sageli küsimus, miks on kirjanik pidanud vajalikuks väljendada oma mõtteid just näidendi vormis. Näidendit kirjutades peaks minu meelest  arvestama, et potentsiaalselt võiks see ka kunagi lavale jõuda. Teatrispetsiifika erineb printsipiaalselt kirjanduse omast. Teatri üheks olulisemaks jooneks on tema toimimine siin ja praegu: etendust ei saa tagasi kerida nagu filmi  või üle lugeda nagu raamatut, vastuvõtuprotsess on vahetu.

    Väga mahukad tekstid töötavad laval harva. Soovimata kuidagi vähendada sõna tähtsust (sõna on oluline mõtte edasiandja teatriski), peaks siiski üks hea näidend arvestama ka teatri väljendusvahenditega, mitte ainult kirjanduslikega.

    Just see teebki näitekirjaniku rolli eriti nõudlikuks, sest lisaks kirjanduslike väljendusvahendite valdamisele peab ta teadlik olema teatri võimalustest, teatrispetsiifikast. Kui teksti vaid loetakse, siis teatrietendust võetakse vastu kõigi meeltega. Lihtsalt heast tekstist ei piisa, et sellest saaks hea lavastus.

    Oleks muidugi võimalik väita, et hea lavastuse tekitamine on lavastaja ülesanne ning las kirjanik lihtsalt kirjutab. Samas, kui kirjanik on valinud oma mõtete väljendamiseks näidendi vormi, siis peaks ta kindlasti arvestama, et seda võetakse vastu teisiti kui lihtsalt kirjanduslikku teksti. Ma ei taha sellega öelda, et näidend peaks  lavastajale ette kirjutama, kuidas ta tekst peaks lavalt ette kantuna välja nägema. Pealegi ei ole teatri ülesanne pelk teksti ettekandmine. Pigem võiks tekstis sisalduda potentsiaalseid huvitavaid lavalisi lahendusi. Uuenduslik vorm iseenesest ei anna veel head näidendit, sisu tähtsusest ei saa ka parima tahtmise korral mööda vaadata. Kuid sisu puudumine ei olegi eesti näitekirjanduse probleem, kirjatekstina huvitavaid näidendeid on meil küll ja küll. Probleem on pigem selles, et kuigi enamik meie autorite näidendeist on huvitavad lugeda, ei kaotaks  need palju, kui panna need näiteks novellivormi. Lavastus on aga siiski rohkem kui vaid tekstile visuaalse pildi loomine.

    Siinkohal oleks sobiv vaadata, kas antud tingimustele vastavaid tekste eesti näitekirjanduses üldse leidub või on tegemist idealistliku utoopiaga. Esimese näitena liigub mõte Paul-Erik Rummo ?Tuhkatriinumängu? peale, mille näol on tegemist teatri kui meediumi spetsiifikat arvestava tekstiga, kuid millel on ka arvestatav filosoofiline mõõde. Visuaalne pilt, mis teksti lugedes tekib, ei aseta sündmustikku mitte reaalsesse aegruumi, vaid lavale. Kujutlus hakkab automaatselt otsima vahendeid, kuidas oleks seda teksti võimalik teatrivahenditega kõige huvitavamalt lahendada. Kirjutas ju Rummo selle teksti juba rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi?

    Viimase aja dramaturgiast on aga näidete leidmine keerulisem. Ühe ilmeka näitena torkab siiski silma Jaan Tätte näidend ?Sild?, kus teise vaatuse sündmustik toimub samas ajas kui esimene vaatus ja teise vaatuse tegelased käivad aeg-ajalt esimeses vaatuses n-ö külas. See on huvitav tekstiline lahendus just teatri aspektist, murdes tavapärase aja ja ruumi loogika ning pakkudes huvitavaid võimalusi mänguks.

    Üldisest pildist eristub ka Jakob Karu ?Asjade seis?, mida võib pidada üheks tähelepanuväärsemaks tekstiks viimaste aastate eesti näitekirjanduses ja mis Tiit Ojasoo lavastatuna oli ka teatrisündmus. Tekstina on see sotsiaalne ning provokatsiooni taotlev, viimasega oleks saanud kindlasti ka kaugemale minna, kuid eesti teatri üldises pildis oli oluline edasiminek seegi. Need kaks aspekti tulevad  antud teksti puhul veelgi tugevamalt ning rõhutatumalt esile laval näitlejate mängu kaudu, kui toimub vahetu kontakt teksti vastuvõtja ehk publikuga. 

    Kuigi erandeid leidub, pakub meie viimase aja näitekirjandus vähe üllatavat. On autoreid, kes kirjutavad oma tuntud headuses. On huvitavaid ja põnevaid, absurdseid ja humoorikaid tekste. Kuid enamasti paistab näidendivorm olevat autorile justkui peale surutud ja tekstid töötaksid mõnes muus ?anris ehk pareminigi. Mida rohkem suudab näitekirjanik kirjutades arvestada teatri olemusega, seda orgaanilisemana see laval mõjub. Ja alles siis on lootust, et teatrist tulles olen ma tõesti näinud midagi elust suuremat ja ilusamat.

     

  • Hämmastavalt ilus lein

    Ivar Sild

    Loomulikult on Lepik kogenud ka tõelist leina, ent ma ei taha seda kuidagi raamatu otseseks aluseks võtta, sest äärmisel juhul saab looming olla leina järelkaja, mitte hetkel toimuva täieline ülestähendus. Ent kunstiks saanud järelkaja on juba peenenenud, ilustunud, seega kõrgema tasandi väljendus.

    Ning tõesti, ega see kogu nii masendav ei olegi, ei meeleolult ega tasemelt. Tundub, et kurbuse kaasabil on Jana Lepiku luulesoon alles tõeliselt avanenud. Ehkki ei saa ka kiitmata jätta tugevat toimetajatööd, käsikirja muudeti kogunisti kolm korda. Tänu sellele on meie ees väga küps ja hästi läbi komponeeritud kahekümne kolme aastase inimese luulekogu, mis võiks kindlasti kandideerida mingile auhinnale, kuigi raamatu tegelik mõju jääb sellesse aastasse, sest ilmus ta ju nii 2004 lõpus. Aasta 2005 on seega avatud esimese särava teosega.

    Jana esimeste luuletustega TNTs ja ka pärast suurrühmitust tundus ikka, et tegu on rohkem kõlalise (kuulatava) luulega kui paberil mõjuvaga, ent nüüd on poolused vahetunud ja just vaikselt ilma eest peitudes ning silmi pingutades saab täiusliku elamuse. Luule läheb tõesti otse poetessi hingest lugeja hinge ning alustab seal oma iseseisvat elu. Mitte mingit kammitsas olekut või vormivigu, mis katkestaksid lugemistaju ja sunniksid kahtlustavalt küsima, kas luuletaja ikka tõesti mõtleb nii või ainult mängib minuga.

     

    Viited kalmule ja surmale

     

    Tegelikult esineb sõna ?lein? kogus piisava järjekindlusega, et seda põhiteemaks pidada, ja nõnda tõlgendab oma raamatut ka asjaosaline ise. Ent mitmeski luuletuses jääb leina olemus sügavamalt, surmaga seostatult, avamata: poetess on peenetundeline ega kisu pisaraid välja, pigem saaks neid tekste käsitleda lahkumisvaluna. / nägin unes et sa kolid ära / ? / et sa siiski mõtled minu leinale / (lk 20, ?Naine?), / Minu nimi saab olema Lein, / kauaks? ? ei või küsida. /?/kaht inimest, kaht elu üks aasta kokku viis / ja siis / nad rebis lahku. / (lk 28). Eks armastusest ilmajäämine sarnanegi üliväga kalli inimese surmaga, eks ole need tundedki ühtviisi põdeja hinge purustavad.

    Muidugi on tekste, kus räägitakse ka otseselt surmast, kalmust, nähakse teed taevasse: / ta eluküünla kustutas surmatuul vinge / (lk 30) /? ma olen siin!? ? / Läbi kordumatu hoole / juhatas mind kalmule / (lk 27, ?Net! Ne?et! Ne?t!? ) / Surnuaeda kannan enesega kaasas, / mind temaga seovad / kõik sõlmed, silmused ja aasad. / (lk 4, ?Surnuaeda kannan enesega kaasas?).

    Ehk ei ole õige koht öelda, ent mind isegi veidi häirisid otsesed viited kalmule ja surmale, sest nõnda oskab ka lihtsalt surmast fantaseerija öelda. Õnneks on selliseid otseütlemisi vähe ja enamasti jäetakse võimalus otsida kujundite tagant teisi tähendusi.

    Jana Lepikul on mõned kinniskujundid nagu leek, igavik, lahkumine, valgus, teeviit või tee, mis annavad aimu tema kristlikust ilmapildist. Ka oma pealkirjata luuletuste tähistamiseks kasutab ta kolme risti. Ent Jana ei kuuluta usku ning ei mässi meid kristliku sümboolika ahistavasse virvarri. Kuidagi kergelt aimub, et poetessi ilmapilti kuulub midagi jumalast, ent see pole prohvetlik rinnaletagumine: ?On ainult üks!? Kujundid on kantud hoopis lootusest, et lahkunu on ikka taevas ja kord saab ka talle järele minna, et elu ei ole suletud lõks:

    / Tahan sinna Issand, / kus on kõrged mäed / ja mu kaela ümber / jahedad käed, / tema omad, / keda siinmail vaevalt / enam endisena näen. / (lk 25, ?Unekõne?). Samas on nii meelierutav ja maine ihaldada taevas just kellegi jahedaid käsi.

    Ei, usuraamatuks oleks seda lausa patt pidada. Kui ikka luuletaja suudab oma surnud koerast issanda jumala teha, siis on siin pigem tegu valusa irooniaga enda ja oma tunnete arvel: / Issand Jumal! Keset lage, / minu vana, / murtud jalgadega koer / ? / Issand Jumal keset lage — / tema eest ei page! / (lk 18, ?TOMile?).  / kobades pimedas otsides valgust / põrkasin vastu suletud ust / (lk 34). Oma valus ja piinades leida kübeke irooniat ilmaelu korralduse üle on ju märk tervenemisest. / Ah, leinad! Ja ei vallatlegi, / (lk 21).

     

    Marie Heiberg

     

    Oma tundlikkust ilma valu suhtes on ta paaris kohas ka loomade kaudu väljendanud, üheks neist taas koer, teiseks albiino hobune (lk 29 ja 17). Veel põimib ta sisse langevaid pomme, peitusemängu, tonte, nõiaringis kingi. Üldisest melanhoolsest foonist hoolimata on väga palju kunstiliselt nauditavat.

    Üks avastus jäi üsna lõpuks, lehekülgede ülaservades on väikeste tähtedega pealkirjad, mis vist jagavad kogu mõttelisteks osadeks või näitavad, kust tsüklist luuletused pärit on. Esimesel leheküljel on ?Joondu! ?, viimasel ?Vabalt!? Omamoodi vihje sellele, et kui oled mu käsuread (luuletused) ära kuulanud (lugenud), siis võid taas kergemalt olla. Vahepeale jääb veel kristlikke sümboleid nagu ?Kaheteistkümnes löök?, ?Õnnetuseingel?, ?Ülestõusmispüha? jms. Kuid ei tundu, et need pealkirjad oleksid kuidagi seotud luuletustega, mis on kirjas neil lehekülgedel?!

    Jana Lepiku luuletused on suhteliselt napilt vormistatud, nii kujundid kui kohatised riimid on puhtad. Huvitavaim riimipaar oli ?karje vist ? karjerist? (lk 26). Mis vormi pandud, selle rütm ja sisu ei lohise. Olen suisa sunnitud Betti Alveriga võrdlema, ehkki loomult ja sisultki oleks võib-olla kohasem võrdlus Marie Heibergiga. Vabavärsis vahelduvad proosalikumad rütmid luulelisematega (rütmikamatega). Näiteks ?Kellamängus? annab ta edasi argiolu, mis lausa nõuab väga vaba värssi. Kui välja jätta leinamotiivi kordumine, siis pole kogus kordagi kõrvuti kahte sarnast luuletust ei meeleolult ega vormiliselt. Kõik see detailne viimistletus ja minimalistlik kujundikasutus loob kokku kuidagi eriti puhta ja süütu maailma, ilma et ekspluateeritaks üle valget, puhtust vms.

    Küllap ?Lahtise taeva? lummav valgus ongi see, mis sunnib mind kuidagi kõrvale põiklema leinast. Lein ja surm on ju ikka alateadvuses musta värviga seotud, piinarikkad ja ilutud. Pealegi ei ole kombeks ju rääkida oma leinast võhivõõrastele, tundub kuidagi sündsusetu. Kas võiks siit leida tõelist kristlikku rõõmu, et surm ei ole lõpp ega põrgu, vaid võimalus olla jumala juures? Samas pole ju raamatus ühtki tõeliselt rõõmsat luuletust, kuigi lootus õnnelikum olla jääb alles: / Kohas, kus närtsis üks taim, /sina kord õitsema hakkad / ja sinu pisuke vaim / kasvamast eales ei lakka? / (lk 40

  • Eesti ja Ungari muinaslood saavad kokku näitusel Ristipidi lood

    Helina Pukk

    Täna, 6. märtsil kell 16 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses esmakordselt Eesti ja Ungari illustraatorite ühisnäitus „Ristipidi lood”.

    Eesti ja Ungari vahel on tihedad ja sõbralikud kultuurisuhted, milles on olulisel kohal hõimusugulus. Eesti lugejatele on Ungari muinasjutud ja lastekirjandus olnud tuttav juba üle poolsajandi. Mõnigi maailmatuntusega Ungari lasteraamat on meil ilmunud mitme kordustrükina nagu muinasjutukogumik „Imeflööt” ja noorteromaan „Pįl tänava poisid”. Ungari raamatuillustratsioonist teame aga vähem, seetõttu on avatav ühisnäitus mõlemaid osapooli rikastav nn sillaprojekt.

    Näitusel kohtuvad tänased muinaslood Ungarist ja Eestist. Koostöö algas mõlema maa lastekirjanike poolt muinasjuttude kirjutamisega, mis saadeti vastastikku illustreerimiseks. Ungari illustraatorid valisid lemmikmuinasloo Eesti autorite loomingust ja Eesti kunstnikud Ungari muinasjuttudest. Tänaseks on illustratsioonid valmis ning ühistöö jõuab vaatajate ette näitusel „Ristipidi lood”.

    Näituse Eesti-poolne kuraator Viive Noor hindab tulemust kõrgelt: „Osalejate arv on aukartustäratav ja kokku on saanud mõlema riigi parimate illustraatorite tööd. Samuti pole kuulda olnud, et ühegi teise näituse jaoks oleks kirjanikud kirjutanud spetsiaalseid lugusid. Ühisnäitusel on huvitav võrrelda kunstnike käekirju ja tehnikat ning leida rahvuslikku omapära.”

    Ettevõtmises osalenud Ungari lasteraamatuillustraatorite hulgas on nii tuntud ja tunnustatud kui ka noori tegijaid: Anna Holló, Kinga Rofusz, Katalin Szegedi, Panni Bodonyi, Gabriella Makhult, Jacqueline Molnįr jt. Nende pildid said inspiratsiooni Eesti kirjanike Leelo Tungla, Aidi Valliku, Aino Perviku, Piret Raua, Kätlin Kaldmaa, Kristiina Kassi, Tiia Toometi, Kerttu Soansi ja Jaanus Vaiksoo loomingust.

    Ungari autorite Jįnos Lackfi, Anna Menyhérti, Petra Finy, Péter Dóka jt loomingut vahendasid pildikeelde Eesti tuntuimad illustraatorid Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Maara Vint, Regina Lukk-Toompere, Kerttu Sillaste, Katrin Erlich, Urmas Viik, Enno Ootsing, Jüri ja Piret Mildeberg jt.

    Näitusega kaasneb kataloog eesti, ungari ja inglise keeles.

    Koostööprojekti partnerid on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Instituut Ungaris ja Ungari Instituut Eestis.

    Tallinnas on näitus avatud aprilli lõpuni, seejärel läheb väljapanek Haapsalusse, Tapale ja Kuressaarde. Sügisest on näitus üleval Budapestis Petőfi kirjandusmuuseumis ja mitmes teises Ungari suurlinnas.

    Projekti toetasid Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Ungari lastekirjanduse ajakiri Csodaceruza.

    Olete oodatud!

  • Paljas elu

    Aet Annist

    Organiseeritud eesmärgid kujunevad aga paraku viisil, mis annavad võimaluse mõnedel teisi alla suruda. Sellest on rääkinud terve plejaad teoreetikuid ja praktikuid, SaintSimonist Che Guevarani, Marxist Maoni. Ühelt poolt pannakse oma elanikkonna „hea elu” nimel toime tegusid, mis teiste elu võtavad või selle jalge alla tallavad, näiteks teisi orjusse sundides, teiselt poolt eristatakse ka oma elanikkonna  hulgas „kodanikud” neist, kel pole teistega võrdseid õigusi ja kelle elu üle võivad otsustada võimulolijad, sh langetades eluvõimalusi ahendavaid või surmaotsuseid. Sellised inimgrupid taandatakse positsiooni zoe ja bios’e vahel, Agambeni terminit kasutades „paljaks eluks”, mis on küll osa inimelust, ent pigem selle sotsiaalsuse eitusena – sellele sootsium kaitset ei paku.

    Agambenit edasi lihtsustades võib ütelda, et teatud inimrühmade ühiskonnast väljaarvamise õigustuseks on mõnel puhul erakorraline olukord nagu sõda või väidetav  sõda (meenutagem George Orwelli, aga ka George Bushi) ja üldse terve rida väidetavusi, sh ohud rahvuskehandile ja riigile ning kriisid nende erinevates ilmingutes. Teatud gruppide riikliku seadusevälise kohtlemise kõrval – maailma mastaabis näiteks illegaalsed immigrandid, Guantánamo vangid – on mitmeid passiivseid eristamise vorme, nt vaesuse püsimine ja heaolusüsteemide puudumine rikkusest upakil riikides. Eesti tänases majanduskriisis väljendub eelarvekärbetes seisukoht, et seni riiklikust toest sõltunud grupid seda tegelikult ei vääri. Riigil on tähtsamatki teha,  näiteks tagada teatavale klikile eriti hästi sobiv majanduskeskkond, edukate paljunemismotivatsioon ja oletatav maine välisinvestorite silmis.

    Ülejäänute olukorra halvenemist ning mõnede gruppide lumpeniseerumist saadab retoorika, et pole põhjust lolli kaitsta, saamatut upitada, nõrka abistada. Osa gruppide elu üle otsustamine on olemuselt surmapoliitika – riiklik otsus, keda saata sõtta, milliseid lootusetuid haigeid mitte ravida. Surmapoliitika hulka kuulub aga ka otsus kujundada lootusetust, masendust, rahatust, ebakindlust eelarvekärpeid kindlal viisil kanaliseerides ja väljaminekute piiramist sissetulekute suurendamisele eelistades, tõugates mõned asotsiaalsesse olekusse, mis eelnes Hobbesi arvates ühiskondlikule kokkuleppele. Poliitika, mis heidab inimõigused, eetilised ja moraalsed põhimõtted kõrvale ja lähtub paljast läbilöögivõimest, viib kõrgete enesetapunäitajate, lühikese eluea, enesehävitusliku käitumise ja kõigi elukvaliteedi vähenemiseni.

    Ühe korra on Eesti sellest sügavikust juba läbi käinud, kui pärast 1992. aastat varakapitalistliku metsikusega hävitati paljude inimeste  eluvõimalused ja saavutati ridamisi esikohti terves reas statistilistes kolenäitajates. Ka nüüd pudenevad kodudest välja tõstetud, SMS-laenudega kahvlisse jäänud, puudega inimesed, töötud – ja nende kõikide pered rühma ühiskonna äärealadel, nendega tegelemine saab aga tembeldatud populismiks ja õpitud abituse toetamiseks ning kelle süvenev mandumine on õigustuseks nende jätkuvale hülgamisele. Rahatute gruppide vaesusseläkitamine, pensioniosakutega börsil mängimine ja tervishoiusüsteemi vene rulett kujutavad endast eri viise rõhutada ühtede elu  tühisust ja teiste õigust nende elu haavatavusest kasu lõigata.

    Selge, et igas poliitikas peitub palju retoorilist vahtu, kuid režiim, mille retoorikat kannab ühiskondliku leppe eelne seisund inimestevahelistes suhetes, pole oma kodanikkonna suure osa poolt üldse kontrollitav. Kontrolli omab seal ka demokraatia korral tugev, rahakas, võimukas ja isekas. Hoolivusest jutlustajat on palju kergem korrale kutsuda, kui tema teod ja sõnad kokku ei lange. Poliitika mõõdupuuks peaks ka kriisiajal olema võime luua ühiskonda, mis täidab oma ülesannet hapra elu kaitsjana. 

  • Ainult ühtsuses peitub jõud

    Reet Varblane

    Kuigi suured feministliku kunsti retronäitused on viimastel aastatel edukad olnud nii Ameerika Ühendriikides, Euroopas kui Hiinas, on selge, et feministlik kunst ei ole kivistunud võtete kogum, vaid aja-, koha- ning olukorratundlik visuaalne reageering.  Ehk ka iseenda pidev dekonstruktsioon ja ümbertõlgendamine. Seda on tõestanud „Prologue’i” ürituste sari, mis loodetavasti võimalikult paljusid Eesti feministlikult mõtlevaid kunstnikke kaasa haarates toimub järgmisel sügisel ka Tallinnas, sellest kõneleb ka praegu Berliinis  Kreuzbergi Bethania kunstikeskuses eksponeeritud „HACK.Fem.EAST”.

    Kuigi, kui täpne olla, siis näitus on vaid ürituste sarja üks osa, sest huviorbiidis ei ole mitte niivõrd emotsionaalselt mõjuva visuaalse terviku tekitamine, kuivõrd toimiva võrgustiku loomine. Ehk teisi sõnu senise võrgustiku põhjal uue laiahaardelisema ning tulevikus veelgi paindlikumalt toimiva võrgustiku loomine. Kuigi „HACK.Fem.EAST’i” eesotsas on kaks itaallannat Tatiana Bazzichelli ja Gaia Novati, on nad keskendunud Ida-Euroopa ehk Ida-Euroopa taustaga feministlikult meelestatud meediakunstnikele, kellest tubli enamiku moodustavad naised. Itaallannade Ida-Euroopa huvi viib mõtted vanema õe eeskoste-positsioonile, mille abil on hõlbus ka ise loorbereid lõigata. Kuigi, ei näitusel ega veel vähem sellega kaasnenud üritustel (konverents, performance’id, raadiosaated, ajalehed, veebisait) eeskoste maiku tunda küll ei olnud. Enamik kutsutuist on juba pikka aega omavahel seotud olnud ehk „HACK.Fem.EAST’i” leksikat järgides võrgustikku haaratud ning võrgustik toimib olenemata sellest, kas selliseid üritusi korraldatakse või ei.

    Berliin on tõeline sulatuspott, kus pole enam tähtis, kas seal tegutsev kunstnik, kirjanik, muusik, filmitegija on Ida-, Põhja-, Lõuna- või Lääne-Euroopast või hoopis Aafrikast, Aasiast või Ameerikast. Berliin kui selline on nullinud juba eos lääne kuraatorite võimaliku üleoleva positsiooni. Ja selle olid mõlemad itaallannad väga hästi ka teadvustanud: kordagi ei kasutanud nad kuraatori nimetust, nad olid võrdsed kolleegid, võrgutöötajad, networkers. Nagu Gaby Bila-Günther (Rumeenia/Saksamaa) koostöös Darina Alsteri (Tšehhi), Paula Jonssonova (Tšehhi), Albana Kozeli (Albaania), Elsa Martini (Albaania), Joana Morpurgo (Rumeenia), Eva Parcheri (Sloveenia), Kateřina Rudčenková (Tšehhi), Lucia Udvardyová (Tšehhi) ja Petra Vargovaga (Tšehhi); Dunja Kukovec (Sloveenia) ja Katja Kobolt (Sloveenia) koostöös Helena Božiči (Sloveenia), Anetta Mona Chisa (Rumeenia/ Tšehhi), Kitchi (Sloveenia), Lala Raščići (Ungari), Tina Smrekari (Sloveenia), Son:DA (Sloveenia), Starke (Bulgaaria), Lucia Tkacova  (Slovakkia),  Kanak Attaki (Saksamaa) ja FAQ Network’iga (Balkan); Andrea Carnu (Rumeenia) ja Joanne Richardson (Rumeenia/Saksamaa) koostöös DMedia (Rumeenia), Ladyfest (Rumeenia), Indymediaga (Rumeenia); Alla Georgjeva (Ukraina/Bulgaaria), Marina Gržinić (Sloveenia), Ana Hoffner (Serbia/Saksamaa), Janez Janša (Sloveenia), Anna Krenz (Poola/Saksamaa), Erika Katalina Pasztor (Ungari), Polonca Lovšin (Sloveenia), Nada Prlja (Moldaavia/Inglismaa), Boryana Rossa (Bulgaaria), Selena Savić (Serbia/Holland),  Zvonka Simčič (Sloveenia), Mare Tralla (Eesti/Inglismaa), Miss Information ja Ihre Telekommunisten (NET). Kokku 15 projekti. Kuigi, jah, enamikus Balkani maadelt ja nendegi töödest kumab ikka veel läbi Ida-Euroopa naine kui midagi eriskummalist ja vähem väärtuslikku. Aga nad on olemas!

    Ja selle taustal on tõesti hea meel rääkida Mare Tralla „Kaitstud” projektist (väiksemas ning muudetud versioonis, kui oli paar kuud tagasi Tallinnas Kunstihoone galeriis) kui millestki, mis ei rõhuta idaeurooplast ning eelkõige siinse naise igavesti eripärast seisundit ning selle läbi ka teistsugust, veidi kummalist olemust, vaid osutab millelegi, mis on üldisem ja pole nii üheselt mõistetav ega hea/halva vastanduse skaalal hinnatav. Mare Tralla installatsioon ei kõnele mitte niivõrd kodanikuvastasest jälgimisühiskonnast, kuivõrd sellest, kas turvakaamerate süsteem on üldse võimeline kodanikku kaitsma. Ning see ei ole pelgalt idaeuroopa naise, vaid Londonis elava-töötava aktiivse naise kogemus, mida ta on kontrollinud nii Grazis, Tallinnas, Londonis kui Berliinis. Ka Marina Gržinići lavastuslik monoloog naise koha ning selle (enese)peegelduse teemal ei ole kantud ainult Ljubljana (või Zagrebi või Sarajevo) kogemusest, vaid postkoloniaalsest maailmast laiemalt. Kunstniku, kes on väga tugev teoreetik, ettekandest jäi kõlama üks väga oluline mõte: postkoloniaalset maailma tuleb vaadata kui protsessi, mitte kui teatud paikkonnale kellegi poolt kinnistatud olukorda. Ning sellest protsessist tuleb lasta rääkida juba neil, kes selles ise osalevad. Nii et ka maailma kui „globaalse küla” kontseptsioon ning iseäranis selle toimiva võrgustikuga katmise idee on ikka veel (ja rohkem kui varem) päevakorral. Loodetavasti ei hõlma järgmine „HACK.Fem.EAST” mitte ainult kogu Euroopat, vaid ulatab Aasiasse, Aafrikasse, Ameerikasse, sest ka sealsed naised-kunstnikud ei ole veidralt põnevad eksootilised olendid, vaid laia ja sügava kogemusega mõtlevad inimesed-kodanikud.

     

     

     

  • Tähesadu Cardiffis

    Tiiu Levald

    Cardiffi maailma lauljate konkurss on alguse saanud BBC Raadio algatusena 1983. aastal, toimunud iga kahe aasta tagant, seega oli seekordne kolmeteistkümnes. Selle konkursi võitjad on olnud Karita Mattila, Dmitri Hvorostovski, Bryn Terfel, Kirsi Tiihonen, Tomi Hakala, 2005. aastal Nicole Cabell ja Andrew Kennedy ning siit on alguse saanud nende suur tähelend. Võisteldakse toimub kammermuusika ja ooperi valdkonnas: esimeses otsustatakse viis finalisti viimase kontserdi järel, orkestriga lauldud õhtutel auhinnatakse iga õhtu parimat. Ankeetlehtedelt selgub ka publiku auhind.

    Kammervoor kulges kaunis teatrisaalis, orkestriga kontserdid suures moodsas saalis, mis meenutas oma rõdude süsteemiga veidi Leipzigi Gewandhausi. See on väga meeldiva akustikaga ning mahutab oma tuhat kuulajat. Kui mõelda, et Walesi pealinn Cardiff on kõigest 300 000 elanikuga ja kõik kontserdid olid välja müüdud, siis on see kindlasti kõnekas fakt.

    Ka see konkurss on kannatanud mõned aastad tagasi finantskriisi all, kuid peasponsoritele: Cardiffi linnavalitsusele, Walesi rahvusooperile ja mitmele firmale lisaks tuli appi Londonist pärit jurist Lord Rosenblattning nüüd on siis kammervoor lausa temanimeline. Auhinnad olid mõistagi muljetavaldavad – juba peaauhind oli 15 000 naela.

    Žürii oli sellises koosseisus, et raske on ette kujutada kompetentsemat. Gundula Janovitz, laulja, kelle Herbert von Karajan kutsus 1959. aastal Viini Staatsoperisse, kus ta oli juhtiv solist aastani 1990. Siis Birgitte Fassbaender, kes kutsuti 21aastaselt Müncheni Ooperisse, kes on laulnud kõigis maailma juhtivates teatrites tuumakama osa metsosoprani rollidest, salvestanud üle 200 heliplaadi. Ning seejärel juba Robert Lloyd (bass, Covent Garden), Lenore Rosenberg (mänedžmendi suurkuju Metropolitan Operas jm), Sir Brian McMaster (EMI Recordsi esindaja), Adam Gatehouse (BBC Live Music peaprodutsent), Håkan Hakegård (bariton, Rootsi), Helmut Deutsch (maailma üks hinnatumaid Lied-pianiste, Austria) ning lõpuks John Fischer (METi muusikaline administraator ja Walesi rahvusliku ooperi peadirektor).

     

    Pianistid ja dirigendid

    Ei saa vist üle hinnata seda õnnemäära, mida kujutab noorele lauljale koostöö nii kõrgetasemeliste pianistide ja dirigentidega Welsh National Opera ning BBC National Orchestra of Walesi eesotsas, nagu võimaldas see ettevõtmine. Pianistide kolmikust ilmselt kõige nimekam muusik on Llyr Williams, kes on tegutsenud soolopianistina paljude juhtivate orkestritega ja ansamblistina maailma väljapaistvamate muusikutega. Philip Thomas on olnud maailma kontserdilavadel partneriks paljudele interpreetidele, on ka dirigeerinud Verdi “Ernanit”, “La traviata’t” ja “Rigolettot” Inglise Rahvusooperis ning olnud selle konkursi pianist 1995. aastast. Noorim pianistidest Simon Leper on osalenud Mozarteumi, Salzburgi ja Heidelbergi suvefestivalidel ning olnud saatepianist sellistele laulukunsti tippude nagu Teresa Berganza ja Thomas Quasthoff.

    Orkestrite eesotsas olid Carlo Rizzi, kes on sage dirigent Metropolitan Operas, kuninglikus Covent Gardenis, Opera de Bastille’s jne, praegu on ta Walesi Rahvusooperi peadirigent. Teiseks dirigendiks oli kutsutud Jacek Kaspszyk (Poola), kes on võitnud 1978. aastal Karajani konkursi ja sealtpeale teinud maailmakarjääri.

     

    Lauljatest ka

    Ja nüüd peamisest: pea kõik lauljad äratasid huvi oma eriilmeliste häälte ning repertuaari valikuga – palju oli põnevat, uut ja väga tuntu omapärast interpreteerimist. Enamuse solistide puhul oli tunda kõrget intellekti ja puudus sisutühi häälega braveerimine. Igal kontserdil esines viis lauljat ja esimesel neist jäi äärmiselt eredana meelde korealane Kanadast David DQ Lee: kontratenor, kes ülipõnevate Reynold Hahni laulude kõrval vapustas erakordse Schuberti “Metshaldja” tõlgendusega. Lõpus nautis metsanõid oma jubedat tööd võika naeratusega – nii kontrastseid häälevärve nelja persooni kujutamisel polnud ma enne kuulnud. Ka orkestrikontserdil rabas see laulja oma väga põnevatel kontrastiprintsiipidel üles ehitatud kavaga ning see tõi talle selle õhtu Kristallkarika.

    Teisel õhtul laulis meie tenor Juhan Tralla. Tema kavas olid Schuberti, Schumanni, Saare, Tšaikovski ja Rahmaninovi laulud. Suur vedamine oli, et tema klaveripartneriks sattus eelnimetatud Simon Leper. Vaimustav oli jälgida kahe noore kunstniku kirglikku ja äärmiselt ühel lainel muusikas olekut. Tralla hääl kõlas hästi sellest hoolimata, et ta oli kaks päeva maadelnud kuuma ilma ja konditsioneeri külmade hoovuste tekitatud külmetusega. Esitus sai publikult aga väga kuuma vastuvõtu osaliseks. Ka tema orkestrivoor möödus väga hästi: nii Mozarti Don Ottavio, Donizetti Edgardo kui Tšaikovski Lenski leidsid väga sooja vastuvõtu ja eriti tundus tema ülim musikaalsus meeldivat dirigent Carlo Rizzile.

    Samal kammerkontserdil Trallaga laulis ka selle konkursi favoriit, 23aastane Hiina bassbariton Shen Yang. Lummavalt soe tämber ning lausa jahmatav oli kuulata nii noorelt inimeselt nii küpset interpretatsiooni ja seda peaaegu kõikides žanrides. Peen, stiilne ning korrektses saksa keeles oli esitatud Schuberti “Prometheus” ja orkestrikontserdil Wagneri “Nürnbergi meisterlauljate” Hans Sachsi lõpustseen. Lõplikult võitis ta kõigi südamed Gounod’ Mefisto kupleedega, mis kõlasid tõelise prantsuse espriiga.

    Kammervooru võitjaks tuli sopran Eliza­beth Watts Inglismaalt, tema repertuaar oli lausa palsam hingele: vähe tuntud Schuberti laulud võlusid oma lihtsuse ja filigraansusega ning nende kõrval ülituntud Rahmaninov ning meil vähem kõlanud Barber ja Poulenc avasid selle noore esitaja mitte eriti suure, kuid kauni hääle värviderohkuse. Selles esituses oli nii palju soojust, peenust ning ka orkestrivoorus lauldud Händeli “Alcina” Morgana aaria ja muusikaliselt äärmiselt põnev ning meil tundmatu Szymanowski Tanici laul ooperist “Muinasjutu printsess” tõid saali suure vaimustusepuhangu ja selle õhtu võitja Kristallkarika.

    Juhan Trallale oli see konkurss kindlasti suur pidu ja (arvestades BBC meediaruumi) paljutõotav kogemus.

     

     

  • Võetud põrmust nagu inetu pardipoeg

    Aarne Ruben

    H. Chr. Andersen, Peer Õnneseen. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 11-12. Tõlkinud Anu Saluäär. H. Chr. Andersen, Pöial-Liisi. Taani Kultuuriinstituut ja Eesti Rahvusraamatukogu, 2005. Tõlkinud Hardi Tiidus, illustratsioonid Viktor Aleksejev.

    Hans Christian Andersen polnud ei väga piinatud ega tunnustuseta-mõistmiseta jäänud geenius. Juba eluajal öeldi talle, et oma muinasjuttude läbi saab ta surematuks.

    Taani muinasjutumeister esindas sellist inimtüüpi, kellele oli vastuvõtmatu igasugune kavaldamine armastuses. Jäägitult armunud, ei olnud ta võimeline võltsideks sõnadeks; kirjanik eelistas siis lihtsalt vaikida. Ta sulgus oma hingeruumi ja piinles seal. Samasuguseid stseene võib leida ?Peer Õnneseenestki?: näiteks episood, kus Peer nuhutab sooaure ja jääb palavikku. Peakangelane ei saa arugi, et ta on lihtsalt palavikku jäänud: oma teada mõtleb ta apteekri tütrest, kes tundub talle fantastiliselt ilus ja seetõttu ka kõige kallim siin maailmas.

     

    Pöial-Liisi nagu ?jumal masinast?

     

    Laupäevahommikuse teleprogrammi Subboteja mehed olid nii leidlikud, et andsid Anderseni naiskangelased psühholoogile analüüsida. Psühholoog analüüsis neid mitme koolkonna mustri järgi. Saime teada, et Lumekuninganna organiseeris lume, jää ja talve jäist riiki (tüüpilised naised on tihtipeale kole head organiseerijad; jätkem sada naist üksikule saarele, siis on neil varsti sada organisatsiooni piinlikult täpse dokumentatsiooniga). Merineitsi traagika seisis aga selles, et ta läks välja tehingule, millele ta mitte iialgi poleks pidanud minema. Oli tegelikult täiesti võimatu leppida dilemmaga: sa kas torkad printsile noa südamesse või muutud merevahuks. Sellest muinasjutust kooruks jälle välja mingi ühiskonnateooria: sa saad alati petta, sest ühiskond on selline.

    Või võtame või deus ex machina probleemi ?Pöial-Liisist?. Seal on igasugust karva tegelasi. Nad kõik tahavad Pöial-Liisile head: hiir, mutt, konn ? aga Pöial-Liisi ei ela ju tegelikult soos. Ta ei saa sellele headusele ise vastata ei headuse ega kurjusega, sest ta on lillehaldjas ja sooga pole temal üldse midagi tegemist. Mõnede põrnikate meelest on Pöial-Liisi liiga paks, teiste arvates ilmselt jälle liiga peenike. Ümbruskonna jaoks on tema nagu ?jumal masinast?. Siin lihtsalt peab olema mingi lahendus.

    Hiljaaegu rippus Delfis ja mujal üleval üks haldjamuinasjuttude feministlik käsitlus: Tuhkatriinu, Okasroosike ja Lumivalgeke olevat kõik antifeministlikud sümbolid. Need muinasjutud kujutavat naisi muganduvate ebaisikuliste olenditena. Tuhkatriinu tallavat ju otseselt Kirche-Küche (ja edaspidi ka Kinder) trajektoori. Ajakirjas Mäetagused (Linda Dégh. ?Ilu, jõukus ja võim: naiste karjäärivõimalused rahvajuttudes, muinasjuttudes ja tänapäeva meedias?) satub samasuguse soostereotüübi kandja rolli ka Pöial-Liisi.

    Peab aga ütlema, et Pöial-Liisi oli kindlasti naiselikkuse sisemisi väärtusi avav kangelanna. Hiir soovitab talle peigmeheks mutti, kelle kasukas olevat võrratu. Ajudeta naine jookseks niisuguse kasuka peale tormi, aga Andersen oli niisuguse dilemma juba ette näinud. ?Peer Õnneseenestki? kumab läbi tendents: kuigi tekst tundub sisuliselt naiivsevõitu, on elukogenud kirjanik siiski asja väga hästi läbi mõelnud, näiteks sellegi, mida naise kohta ei tohi öelda, kui ei taha, et tulemuseks oleks duell.

     

    Ülevoolavad emotsioonid

     

    Kõige hullem, kui ütled talle, et tal ?iluideaalist puudu jääb?, nagu ?Peer Õnneseenes? oma suud daamide kohta pruugib jurist ja vehkleja Felix. Too Felix ei taipa selles situatsioonis ka ise, kui vähe tal tegelikult korralikust koslepist puudu jäi. Samasuguseid situatsioone juhtub elus ikka, need ei kao kuhugi.

    ?Peer Õnneseen? on tüüpiline kunstnikuromaan. Pigem on küll tegemist jutustusega, romaani mõõtu see siiski välja ei anna. Natuke häirib too nunnutav toon, mis sobiks hästi küll muinasjuttude juurde, kuid pikemas proosa?anris eeldaks ka tõsisemat suhtumist: ?Ta suudles neid mõlemat, ema ja vanaema puhkesid nutma ja proua Hof koos nendega. ?See on minu elu kõige õnnelikum silmapilk!? hüüdis Peer ja embas kõiki kolme? (lk 74).

    Just neil põhjustel jäidki Anderseni romaanid perifeerseks. Liiga palju ülevoolavaid emotsioone oli neis, tundeid, mida ehk ei oskakski pidada mehelikuks.

     

    Patriarhaalsuse apologeet

     

    Anderseni aasta läks käima täie hooga. Pidevalt toimub festivale Jaapanist Tulemaani ja paljudel ei ole ehk enam meeleski, et Anderseni õige sünnipäev oli 2. aprillil. Kõik teavad seda, et terve see aasta peaks õigupoolest kuuluma Hans Christianile, sestap valitakse ka ?hea tahte saadikuid?, kes peaksid Anderseni vaimu tänapäeva maailma kandma. Sestap oleks paras silmapilk meenutada ka suure kirjaniku loomingu juuri sügaval Põhjala mütoloogias. Juba Anderseni sünnilinna nimi Odense viitab millelegi väga ürgsele ja tähendabki lihtsalt ?Odini meri?. Algne tuulejumal Odin valdas ju suurepäraselt ka luulekunsti. Just siin tegid oma pöördeid kümnenda sajandi siugjad lohelaevad, kadudes maiste ja ajalooliste horisontide taha.

    Andersen oli ka maskuliniteedi ja patriarhaalsuse apologeet. Tema tinasõduriga juhtub pea kõike: ta kukub aknast alla, lebab rentslis, kohtub passi nõudva rotiga, sõidab paberlaevukeses ja rändab kala kõhus. Tinasõdur jääb seejuures ikka sirgeks ja vankumatuks, täites ikka oma kohust niihästi südamekallima kui ka teiste sõdurite ees, neile mitte häbi tehes, järgides sõjamehekohust üldisemaltki. Tinasõduri kallimas baleriinis elas aga siiski suurem armastus kui kõike veel üsna algeliselt ette kujutavates trubaduurides, oma ajastu lastes. Kujutan väga hästi ette, kui paljud lugejad on seda lugu üle sirvides pidanud silmanurgast pisara pühkima, kindlasti on neid nüüdseks üle miljoni. ?Vankumatu tinasõdur? oli ja jääb armastuse kõrgeimaks poeesiaks.

    Surelikul on ülimalt raske arvustada seda, mis peaks inimkonna juurde jääma alatiseks. Oleme põrmust võetud nagu kord inetu pardipoegki oli, aga meie eesmärgiks on murda läbi luikede juurde. Ja tõepoolest, olemegi teel Luige tähtkuju poole kiirusel üle kahesaja kilomeetri sekundis. Kas kauged ajastud mäletavad veel Anderseni universaalseid tegelasi? Ilmselt mäletavad, kuhu nad ikka pääsevad.

     

  • Julia argipäev ja surm

    Maris Johannes

    Kus on tema languse algus? Neiu tahab teatrisse, suurele näitelavale. Kodune kallim ja koduvideo teda ei rahulda. Algaja satub kohemaid jõulise meeskonna keskele. Teatri priskemad poisid õgivad tüdrukut himura pilguga. Ja võtavad ta koolitada.

    Koolitajate seltskond on huvipakkuv. Seal on kirglik ja spontaanne Margus Prangel ? kavaler Paris ehk kõva käntsakas liha. On Tiit Sukk, kes peab kandma Julia isa koomilist rüüd, kuigi kangesti tahaks ise veel  tiiba ripsutada. Siis on veel kõigi sõber Anti Reinthal, kes sehkendab siin ja seal ja saab muuseas surmagi. Selle seltskonna must lammas on Taavi Teplenkovi Tybalt ? roosa särgiga saamatus, kes vehib liiga palju mõõgaga  ja satub sekeldustesse, st tapab. Püüab Juliale külge lüüa ja  teenib oma abitu oleku ja kauni monoloogiga saalilt aplausi.  

    Selle lavastuse kaunimaid kurja õisi on lava-Romeo Mait Malmsten.  Ja tema  partner ? naine mustas Kaie Mihkelson, kes töö käigus ka Julia  ema ja amme rolli satub. Osava mängurina räägib naine musta valgeks, pahatihti ajab segi Shakespeare?i teksti (stiilivõte?). Talle on oluline positsioon meestebändis ja suhe lava-Romeoga. Selline eduemand. Muide, lavastuse finaalis ? mis kui  õudusunenägu  maakera sisemusest meie ette keritakse ?  on naine mustas oma triumfi tipul, ta on igas pulmas pruut. Vaevalt et  igal matusel kadunuke.  

    Lava-Romeo laulda on selle lavastuse ropumad laulud.  Talle on  antud paar õrnushetke Juliaga nende noores suhtes. Aga pulmaöö lõpp on kohutav, nagu Romeo lahkumine litsimajast.

    Ja siinkohal lõpeb proov ja algab etendus. Lapsemeelne 14-aastane on  Romeoga ühte heitnud. Vanad mängurid on katnud end sametise-pärlise pidurüüga ja jalad astuvad juba sisseõpitud tantsusammu nagu õlitatult.  

    Juliagi pakitakse pidukleiti. Äkki teda vaesekest  ikka on võimalik masinavärgi jaoks ära taltsutada? Vaevalt. Ju ta peab kaduma koos oma lapsiku koduvideo-poisiga. Rumala õhinaga kisuvad nad arvatavasti kaasa ka eduka lava-Romeo, kes küll tundis hästi tantsusamme, aga oli lihtsalt valel ajal vales kohas.

    On üsna  õudne, nii selle lavastuse lõpustseene  vaadates kui seda kirjeldades.

    Olen näinud Draamateatri ?Juliat? kaks ja pool korda. Kui mäng ja tants saab õiged tuurid, siis saabub see õudustunne juba I vaatuse lõpuks. Sõltub meeste mängust. Teinekord mängitakse lugu palju mahedamas registris  ? Mirtel Pohla Julia oma armsuses võlub poisid ära  ja need on laval nagu armunud tolgused. Siis jääb lugu koomiliseks ? et vaatad Romeot ja mõtled, miks tal on traksid. Ja vaatad rohkem ilusat Juliat. Piinlik tunnistada, aga kirglik surmatantsu variant lummas mind rohkem.

    Meeldis lavastaja ja kunstniku töös sündinud stiilselt  tühi mänguruum ja reeglid, mis andsid näitlejale võimaluse kõike peapeale pöörates jääda truuks vanale Williamile. Undi intellektuaalset nahaalsust ja noore Toominga jõudu oli selles lavastuses.

     

  • Kas väärtfilm on väärt film?

    Priit Põhjala

    Tundub, et selline saatus on tabanud ka ?väärtfilmi? mõistet, mis igast eht- ja kvaasikultuursest sopist õõnsalt vastu kajab, sest need, kes seda sõna kõige aktiivsemalt pruugivad, unustavad sageli täpsustada, mida sellega tegelikult tähistatakse, mis teeb ?väärtfilmist? väärt filmi ning millised peavad olema need teised filmid, millele vastandades ?väärtfilmi? defineerida. Mõnda filmi nimetatakse (võib-olla põhjendatult) ?väärtfilmiks?, aga paljud filmid jäetakse (võib-olla põhjendamatult) kõnealusest kiidu- ehk sõimusõnast ilma. Säärane olukord sunnibki ?väärtfilmi? mõistet valvsamalt kasutama ja sügavamalt analüüsima.

    Täht-tähelt kätkeb ?väärtfilm? sügavalt hinnangulist aspekti. Sellisel juhul on selle sõna tähenduse lähtepunktiks individuaalne hindaja oma isiklike eelistuste ja teadmiste ulatusega. Sellisel juhul on ka kriitika kui filmikunsti ämm, sügavalt subjektiivne, ehitades oma seisukohad erinevatele aspektidele, mida üks või teine arvustaja oskab või viitsib tähele panna ja ära märkida. Ja sellisel juhul ei peaks ega tohikski iga ?väärtfilmi? automaatselt väärt filmiks pidada, sest see, mis on ühele väärt, võib teisele olla rämps. Loomulikult ka vastupidi. Lõpuks süüakse ikka kõik ära.

    Sageli vihjatakse ?väärtfilmi? sisu avamisel selle kunstiväärtuslikule küljele, kuid see ei lihtsusta olukorda, vaid tekitab omakorda küsimuse, miks mõni kriteerium on kunstiväärtuslikum kui teine? Üks näide. On selge, et filmikeel kujuneb rohkete erinevate märgisüsteemide ? loomuliku keele, ruumisuhete, valguse, muusika, montaa?i jms põimumisel (mis andis Juri Lotmanile põhjuse nimetada filmi ?sünteetiliseks kunstiks?). ?Väärtfilmi? sageli esinev tunnus näib olevat ühe süsteemi domineerimine teiste süsteemide üle; võimutseb näiteks jutustus, ent filmitehnilised süsteemid on esteetilistel kaalutlustel või vahendite vajakajäämise tõttu sekundaarsed või koguni puudulikud. See on vahel arusaamatult ka kunstiväärtuslikkuse kriteeriumiks.

    Ometi baseerub filmikunst väljendusvahendite mitmekesisusel. Miks ei võiks filmikunstiliselt hinnata siis hoopis seda, kuidas erinevad märgisüsteemid leidlike võtete abil sidusaks ja mõjusaks tervikuks liidetakse, kuidas üks süsteem täiendab teist ja kõik kõlavad ühesuguse valjusega? Tundub, et neid tingimusi täidab popkultuurne mainstream üha paremini kui ?väärtfilmlik? mindfucker. On tõsi, et mõnikord ühe süsteemi esiletõstmisega rõhutatakse teisi, kuid tihedamini tekitab see ebamugava tunde halvasti kokkumängivast ansamblist.

    Aeg-ajalt kleebitakse ?väärtfilmi? silt teatud mõttes ebakonventsionaalsele või avangardistlikule filmile. Mida hälbivam peavoolust, mida vähem keskmise vaataja ootustele vastav, seda ?väärtfilmlikum?. Vene kirjandusteadlane Viktor ?klovski nimetab konventsionaalse või harjumuspärase moonutamist poeetikas ?kummastamiseks?. Samas leiab ta, et ?kui häire muutub kaanoniks, siis kaotab ta raskendava võttena oma mõju?. Sarnast tendentsi võib täheldada ka ?väärtfilmi? puhul: omaenda ebakonventsionaalseid võtteid või ?kummastusi? pidevalt reprodutseerides muudab ?väärtfilm? need võtted harjumuspärasteks ja kaotab niiviisi selle väärtuse, mis teda seni peavoolust eristanud on. Eristav häire muutub kordamisega äratuntavaks kaanoniks ja ?väärtfilm? sulandub selle ennasthävitava toimemehhanismi tõttu teiste filmide massi.

    Intrigeerivaks lähtepunktiks ?väärtfilmi? mõiste lahkamisel on publiku kvaliteedi ja arvukuse küsimus. Sageli loovad ?väärtfilmi? kultuurne linastuskoht, kultuurne üritus ja ennast nõndanimetatud kultuurieliidiks pidav väikesearvuline vaatajaskond. Kui filmi juba kõikjal, igal ajal ja liiga paljude poolt vaadatakse, on selle väärtus (nagu ka seda nautiva publiku oma) nii mõnegi arvates kaheldav.

    Kultuuritööstuse analüütiku Theodor Adorno teooriale tuginedes võib öelda, et massikultuuri toodang (sealhulgas publikumenule orienteeritud film) koosneb ühtlustatud tuumast ja võltsomapära pakkuvast väliskihist. Võltsuue ohvriks langev valdav enamus on ?infantiilsele arenguastmele pidama jäänud?. Samas pole kuigi keeruline ka ?väärtfilmi? taandada ühtlustatud tuumale (ülalkirjeldatud ?kummastuste? muutumine kaanoniks) ja võltsile väliskihile (kas või ?väärtfilmi? mõiste ise, mis püüab veenda potentsiaalset vaatajat olematus uudsuses). Sama lihtne on küsida: ehk on just ?väärtfilmi? publik infantiilsele arenguastmele pidama jäänud, püüdes mässumeelse teismelise kombel massist erineda ning jättes kitsarinnaliselt tähelepanuta ülejäänud filmide väärtuslikud küljed?

    Mõistagi devalveeris see põgus arutelu ?väärtfilmi? sisu veelgi, kuid loodetavasti motiveeris ka pealkirjas esitatud küsimuse üle sügavamalt järele mõtlema.

  • Mai Sööt “Tuvitaltsutaja Maria” Tartu Kunstimajas

    Tartu Kunstimaja

    TARTU KUNSTIMAJA / MONUMENTAALGALERII

    Mai Sööt

    TUVITALTSUTAJA MARIA

    Näituse avamine kolmapäeval, 13.märtsil kell 18:00.

    Mind on alati häirinud targutav küsimus, et kuidas neitsi sai rasedaks jääda? See on puhtalt kiusu küsimus, mitte teaduslik huvi! Kuid kiivalt hoitakse ka loori Neitsi salasusel – eks Pühal Vaimul omad teed.

    Aga jätame hetkeks skepsise kõrvale ja püüame seda ususaladust tihkelt (sest vaim sai tihkeks) ette kujutada:

    Ühe legendi järgi pääses Püha Vaim tuvi kujul Maarjani kõrva kaudu. Kuidas see täpsemalt toimus?

    Kas aeg seiskus, Maarjal kukkus pott käest, argipäeva läbistas taevase nägemuse ekstaas, tuvi laskus kudrutades kõrvasmi, mis muundus Maarja ihus kõige pesuehtsemaks lihaks?

    Lisaks viljastumise erakordsele elamusele ja taevalikele unenägudele järgneb Maarjal aastakümnete pikkune vastutus oma ebatavalise poja ja tema missiooni eest. Kindlasti pidi Maarja taluma hukkamõistu ja elama vastuolus suurema osa end ümbritseva ühiskonnaga.

    Maarja iseloomust teave puudub. Teda kujutatakse ette kui alandlikku naist ja täiuslikku ema. Kes oli Jeesuse ema tegelikult?

    Maria, sa oled nii vapper, et nii ebakonventsionaalse sündmusega hakkama said!

    Sellepärast pühendan selle näituse Sulle.

    Sinu Mai

    NÄITUSEL:
    Installatsioon + lühifilm “Püha Maria”, valminud koostöös Silja Saarepuuga

    NB! Selgitus: nimed Maarja, Maria, Mary tähistavad sama inimest – ajaloolist Neitsi Maarjat.

Sirp