Toeta
Otsi

feminism

  • Enn Säde silmast ja meelest

    Enn S?

     

     

     

  • EMTA X Sügisfestival pearõhuga belglastel

    Nele-Eva Steinfeld

    Sügisfestivali olulisemate külaliste hulgast võib ära märkida nüüdismuusikat viljelevad ansamblid Atelier de XX’eme siecle Lyonist, Pierrot Lunaire Ensemble Wien ja Uue Muusika Stuudio Moskvast, samuti heliloojad Louis Andriessen ja Krzysztof Penderecki.

    Tänavuste osalejate hulgast kerkivad äsjase loetelu täienduseks esile festivali peakülaline belgia helilooja Wim Henderickx (1962) ning rahvusvahelise tuntusega belgia puhkpilliansambel I Solisti del Vento. Välismaiseid nüüdismuusikuid esindasid veel duo con:fusion Saksamaalt ning USA helilooja ja õppejõud Benjamin Broening, kes Fulbrighti stipendiaadina on õppinud aasta ka EMTAs. Kohalike esitajate hulgas olid ansambel U:, EMTA nüüdismuusika ansambel ja mitmed üliõpilaskoosseisud.

    X Sügisfestivali avaõhtu (21. IX) toimumispaigaks oli Kultuurikatla väike saal, kus ülejäänud festivali kontsertidega võrreldes kohale tulnud väheldane publik võis osa saada multimeediaetendusest, mille andis duo con:fusion (Saksamaa) koosseisus Marcia Lemke-Kern (helilooja, sopran, performance) ning Sascha Lino Lemke (helilooja, elektroonika). Duo on spetsialiseerunud lavalistele kompositsioonidele, kus segunevad nüüdismuusika, teatrielemendid ja live-elektroonika ning video. Sünkmustas katlasaalis ümbritses kuulajaid rõske kliima, surround-helipilt ning ärev-sähvivad arvutihääled, mis segunesid soprani jõulise tämbri ning eksalteeritud ja lopsakate tantsuliigutustega.

    Sündmuse ühisnimetajaks oli etteaste elementide läbitöötatud koostoime. Oli ka passiivsemaid hetki, nende seas üksik ja igavavõitu filmilõik „Too late” Sonja Schierbaumilt ning Oliver Frei teos „Not here, not now, not with this guy”, kus oodanuks juba heliloojalt suuremat vastavust programmi ja väljendusvahendite osas.

    Sügisfestivalil saavad end igal aastal proovile panna ka algajad komponistid. EMTA kammersaalis toodi 22. IX kaasüliõpilaste ettekandes kuuldavale tosin teost üheteistkümnelt noorelt heliloojalt, kelle seas samuti kaks välistudengit. Komponistide suhtelise nooruse tõttu (sünniaastad mahtusid enamasti vahemikku 1984–1989) ei saa objektiivsel põhjusel rääkida väljakujunenud teadmistest, stiilist ja kompositsioonitehnikast, see-eest saab ära märkida omapäraseid ideid ja hinnata teoseid „toreduse” kategoorias.

    Silma hakkas Bryan Christiani impressionistlik, unenäoline ja kõhedust tekitavate kujunditega „Sonata da Sabbia Dorata” Liis Jürgensi (harf) ja Ida Teppo (viiul) esituses. Karakteersuse poolest võib esile tuua pisut veljotormislike mõjutustega Evelin Seppari kooriteose „Kuri kodu” (Noored Eesti Hääled, dirigent Maret Alango) ning Kadri Laanese lüheldase, ent hoogsa „Reigi laulu” saksofonikvartetile (Eve Neumann, Liis Mäevälja, Jandra Puusepp, Maret Melesk). Efektsusega mõjus samuti ka Juliana Kuklini „Kitarritrio” (Daniel Julle, Vahur Kubja, Kirill Ogorodnikov), kus põhitöö tegid esitajad varda otsa sätitud poolikute põrkepallidega.

    Elektroakustilisi kompositsioone, mille autoriks Benjamin Broening (USA), sai kuulda ansambel U: ettekandes. Hämardatud EMTA kammersaalis kanti ette viis teost, neist kaks tervele ansamblikoosseisule ning kolm solistidele koos fonogrammiga. Kõlapilt oli enamjaolt mediteeriv ning väheste tunglevate lõikudega, mängeldes elusa (akustiline) ja hingetu (elektrooniline) piirimail.

    Tõsi, siinkohal tuleb märkida, et ansambel U: hea sisemine koostöö lisas kõlanud teostele hulga isikupärast sisupinget. Elektronpooluse ebaisikulist mõju elavdasid oskuslikult ansambel U: solistid, seda eelkõige niisugustes helitöödes nagu „Dark Wood” tšellole ja elektroonikale (Levi-Danel Mägila) ning „Trembling Air” flöödile ja elektroonikale (Tarmo Johannes).

    Sügisfestivali viimase päeva sündmuste hulka mahtusid kohtumine festivali peakülalise Wim Henderickxiga (Belgia) ning rahvusvaheline ümarlaud, kus teemaks kunsti- ja muusikaülikoolide koostöö linnaga. Festivali kõrgetasemelisim hetk oli aga lõppkontsert, kus esines belgia tunnustatuim puhkpilliansambel I Solisti del Vento.

    Maailmaesiettekandena kõlas kontserdi avateosena Märt-Matis Lille „Kolm joogilaulu” (2008). Kõnealuse tsükli tagamaad peituvad hiina veiniluules, teose tekstid on loonud legendaarse rühmituse Kaheksa Veiniklaasi Surematut liige Li Bai (701–762). Luuletekstidest õhkuva hägusa meeleseisundi oli helilooja ääristanud omapoolse hapra kõlaraamiga, mille napid kujundid sobisid hästi kokku poeesia kui kunstivormiga, jättes kandvaima mõju kõnelähedasele tekstiesitusele.

    Igor Stravinski „Sõduri lugu” oli esitatud kvaliteetselt, kohati jäi aga puudu rütmi kui Stravinski loomingu ühe kandvaima alustala eredast mõtestamisest.

    Sügisfestivalile pani värvika punkti Wim Henderickxi teos „Olek lasi karu maha” (2006). Lugu põhineb Bart Moeyaerti jutustusel, mille aluseks on vene muinasjutu „Tulilind” temaatika, mille on omakorda muusikasse pannud Igor Stravinski. Ka instrumentide valik näis selles helitöös olevat inspireeritud Stravinski „Sõduri loost”: koosseisu kuulusid klarnet, fagott, trompet, tromboon, viiul, kontrabass ja löökpillid.

    Kui vaadelda belglase teost nüüdismuusikas valitsevate suundumuste taustal, kus mis tahes nähtuste või häälitsuste muusikaks muundamine näib olevat lausa vältimatu ning suurimaid ponnistusi tehakse uute pillimänguvõtete avastamise ning üksteise otsa lükkimisega, mille käigus teinekord leitakse küll vahend, ent kaotatakse mõte (õnneks mitte alati), siis Henderickxi lugu näitas, et nüüdismuusikat saab kirjutada ka selgetele struktuuridele, eredatele rütmikujunditele ning vaheldusrikastele tämbritele toetudes. Heatahtlik jutustus karukütt Olekist oli muusikasse pandud vaimukalt ning saali külgseintele projekteeritud visualisatsioon lisas i-le punkti.

     

  • Mõningaid kohtumisi, lende ja nokatäisi Sommeriga

    Paavo Matsin

    Eeldustest ja põhjendustest

    Olen Viljandiga olnud seotud päris mitmeid aastaid. Mingil ajahetkel oli mul võimalus asustada Viljandi vanalinnas koguni kolme korterit, millest kahel oli järvevaade ja ühe keldrisauna kaunistas igivana linnamüür. Aga siis, kinnisvarahangeldamise kõrghetkel, lahkusin linnast, ja ostsin algselt ühele lähikondsele mõisnikule kuulunud hooned ja maavaldused. Arvan, et tunnen Viljandit mingil määral. Lugesin süstemaatiliselt kõike, mis tundus Viljandiga seotud, uurisin vanu kaarte, otsisin kadunud hoonete asupaiku. Tegelesin otseselt ka geomantiaga. Hiljem juba provotseerisin kohalikke inimesi, küsides neilt, kus asub näiteks juudi kalmistu. Üldjuhul jäid nad vastuse võlgu. Viljandi on muidu väga huvitavate inimeste linn, nii oli kord mu naabriks Viljandi paadimehe poeg. Selle sümpaatse härra isa oli olnud vabariigi ajal järvevaht, nii et tal oli tõsi taga. Sarnaseid uskumatuid lugusid ja isikuid õppisin tundma päris mitmeid ning need kohtumised tundusid antud linna hästi iseloomustavat. Kõik ei olnud aga nii uskumatult loogiline. Ajalise distantsi puudumise tõttu ei suuda ma oma toonast tegevust veel väga selgesti analüüsida, täielikuks mõistatuseks on mulle jäänud näiteks põhjused, mis viisid mind sisustama üht oma tuba (mis oli vaatega legendaarselt järsule Kõrgemäe tänavale) just hiina stiilis. Selles toas kuulasin ma päris sageli sufide kõrval ka Lauri Sommeri muusikalugusid. Muide, sama korteri teisest aknast paistis rosettidega kaunistatud kunagine Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumi hoone, kus õppis ka Sommerile oluline luuletaja Eha Lättemäe, kellest ta on teinud nii raadiosaate Klassikaraadios kui ka kirjutanud pikema artikli (vt Sakala 20. II). Mõnes mõttes on Viljandi ikkagi vägagi väike, kontsentreeritud ja ajalooliselt huvitav linn. Niisiis, muude teoste ja kadunud autorite kõrval tutvusin ka veel elavate ning kunagi Viljandiga seotud olnud või jätkuvalt ühenduses kirjanike loominguga, sealhulgas ka Lauri Sommeri kirjutatu ja plaadistatuga. Hiljem tagasi mõeldes tundus ta looming järsku kõige muu Viljandi-teemalise kõrval kuidagi eriti oluline. Ma ei osanud seda tunnet kuidagi seletada ja kui nüüd ilmus Sommeri uus luulekogu „ K. L. ja N. ”, otsustasin ka ta varasemad asjad põgusalt just sellisest vaatenurgast üle lugeda.

     

    Päris algusest, kujundusest ja mulksuvatest torudest

    Sommeri kõige varasemaid luuletusi sisaldav kogu on „Raagraamis poiss” (2001). Iseloomulik ja teema seisukohalt oluline on selle raamatu lõppu paigutatud fotoseeria pealkirjaga „Viljandi”, kus pungilike ja hipilike tegelaste piltide juurde on alati pandud kirja ka see, mis tänavalt nad pärit on. See natuke ansambel Vennaskonna enesedokumenteerimist meenutav võte tutvustab lugejale teiste huvitavate persoonide hulgas ka Sommeri luulekogude illustreerijat Ramo Tederit (Riia maanteelt). Kuna Ramo on olnud peaaegu kõigi Sommeri luulekogude illustreerimise juures, siis on ta Eha Lättemäe kõrval teine Sommerile ja tema loomingule oluline Viljandiga seotud isik. Ramo kujutatud inimfiguurid näevad minu arvates välja nagu mingid kummalised melanhool-sentimentaalsed nukud, kes viibivad justkui suletud fataalses maailmas. Pigem kannavad nad emotsiooni, mitte tegevust, erinedes seega oluliselt näiteks Jüri Arraku kunagistest maividest, kes olid ühte nägu, suunates põhitähelepanu oma tegevusele. Ramo figuurid meenutavad  rohkem vanu Tšehhi nukuteatri nukke, millega sai erinevates kombinatsioonides edasi anda elu müstilisi põhiprintsiipe ka ilma erilise loogilise mõtlemiseta, tunnetuslikult ja otse. Selles mõttes tooksin eriti esile kõige viimase luulekogu „K. L. ja N.” kujunduse ja illustratsioonid. Siin on tekstid ja Ramo figuurid paigutatud punastele lehtedele ja kaanel on lähivõte mingist gigerlikuna mõjuvast faktuurist (tegelikult kuuldavasti haidade rahvakunst ja totemismipõhjendused). Mulle lõi see veidi ähvardava õhkkonna, sest siin võiks leida (vaatamata kunstniku või kujundaja ilmselt hoopis teistele teadvustatud ideedele) mingit kujundaja sügavamat arhetüüpset geniaalsust, kuna ka H. R. Giger tegeles masina (tehnika, metall) ja inimese ühendamise teemadega, kaudselt seega nukuteemaga. Gigeri ja masin-inimese motiividega seondub pealegi skisofreenia. Kunagistest Hasso Krulli skisoanalüüsi loengutest EHIs on mulle ähmaselt meelde jäänud, et ka skisofreeniku fantaasia töötas vist nagu vabrik või mulksuv kanalisatsioon (Krull joonistas terve hiiglasliku tahvli näitlikke torusid täis ja kõik saalis viibinud kopeerisid need püüdlikult oma konspektidesse), näeksin siin kaanekujunduses ja illustratsioonides kokkuvõtlikult mingisugust teadvustamata viibet Sommerile olulise hullumeelsuse ja hullumaja temaatika suunas, mida ta on käsitlenud nii luuletustes kui ka avaldatud mälestustes.

     

    Jämpsist, Valuojast ja Kauge tänavast ehk Viljandi geomantilistest alustest

    Teatav kohatine morbiidsus ja nukrameelsus (vahel helgemas variandis) esineb ka Sommeri tekstides, näiteks on päris mitmes luulekogus ülalmainitud hullumeelsuse teema (vt kogu „Raagraamis poiss” tekst  „Tony 2 kirja vaimuhaiglast” või kogu „Nõidade õrnus”, kus tuuakse ära luuletus Jämejala psühhiaatriahaigla almanahhist Kontakt). Viljandi seisukohalt on aga Jämejala ehk Jämps oma kinnise asutusega vägagi märgilise tähendusega. See lähikonna, kohe-kohe linnaga kokku sulav asula toob sisse ka geomantiliselt skisofreenilise, kahestunud, kord üks, kord teine motiivi. Asutus, millest isegi Viljandis palju ei teata, on Jungi mõistes Vari, mis kogub elaniku jaoks kõik ebahariliku ja negatiivse, ja millest kuuleb vahest vaid politseiteadetes, kui keegi on sealt põgenenud. Niisuguseid juhtumeid võiks vaadelda mitteteadvuse läbilöökidena. Sommer, kes on olnud selle asulaga seotud lapsepõlvest peale, on kohta ja selle meeleolu ning mõju kirjeldanud oma mälestustes üksikasjaliselt (vt Looming 2007, nr 5). Siit tuleneb ka üks Sommeri erinevus (ja ebaharilik tugevus) teiste Viljandiga seotud kirjanikega võrreldes: nimelt on tal olemas haruldane kogemus mõlemast poolusest (mida, muide, ühendab linnamaastikul tähendusliku nimega oja – Valuoja) ja ta on neid ka oma loomingus ühendanud. Valuojal, mis kulgeb Jämejala poolt läbi Viljandi, on tähtis koht Sommeri kodulinnaga seotud luuletustes (vt kogu „Nõidade õrnus” luuletused „Lumes käimine on vaatemäng” või  „maastik jõuab suure tyki õitsemist…” ja viimases kogus „K. L. ja N.” luuletus „Kymme aastat…” ). Nendes luuletustes kujuneb Valuoja oluliseks piiritähiseks, kohaks, kus mõtted peatuvad, kuhu igatsetakse nagu palverändur, millest eemalolek valmistab kurbust ja millega on seotud väga olulised mälestused ja läbielamised. See on koht, mis sümboliseerib individuatsiooni­protsessis leiduvate vastandite, päeva-printsiibi, s.o teadvuse ning öö valguse, s.o mitteteadvusliku ühinemist. Sommer kasutab siin sümboleid arhetüüpselt, toimub coniunctio Solis et Lunae (vt näit Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna XVI sajandist pärit kõige levinumat alkeemilist pildiraamatut „Rosarium Philosophorum”, fondinumber Giese 41), niisiis kuu ja päikese ühinemine. Jung on sellist sümboolikat põhjalikult käsitlenud ja näitlikustanud oma 1946. aastal ilmunud teoses „Ülekande psühholoogia”. Tähelepanuväärselt võimsas Sommeri luuletuses „Siit nõlva juurest, kus praegu valitseb põdrakanep…” (kogu „K. L. ja N.”) visatakse sellel tähenduslikult koormatud territooriumil, lapsepõlve mängumaal, õunu õhku: „Mõni neist jäigi õhku seisma, ja vaatas, kuidas kahanes aed, kerkis haigla”. Õun on siin kadunud paradiisliku õnne klassikaline sümbol, lapsepõlv oma mängudega on paratamatult vaid üks etapp alanud vastandite ühinemise (coniunctio) müstilises protsessis: „Õun aegus õhedaks, / kuu ja päike sõid ta / kordamööda ampsates ära / j
    äid vahel kylla tulev lõhn / ja sõnad, mis sadasid siia paberile.”

    Hilisem elukoht Kauge tänaval jätab alles emotsionaalselt olulise ja „helgelt nukra” sideme Jämejalaga: „Tänane e-mail Ramolt: „praegu… / on öö…see on kõik.” / Tõesti, sama ka Kauge tänavas. / Jämejala tuled paistavad nyyd selgemalt ja neid on rohkem, / sest oksad ei kata alumisi enam kinni.” (vt kogu „Nõidade õrnus” luuletus „Tänane e-mail Ramolt: „praegu…”). Maastikuline pinge linna ja mitteteadvust presenteeriva asula vahel on selgelt tajutav. Seda on Sommer edasi andnud ka oma mälestustes: „Jämejala on yks minu jalg, millega ma mööda maailma käin, teine on Virukülä (või Räestu) Sänna kylje all – neile on hea toetuda. Viljandi (Paalalinna lõpp Kauge tänavas, mille aknast paistab „soo”, uue haigla tuledemäng ja ka Jämejala) ja Tartu kohad (Karlova – Annelinn – Vaksali, pluss lähedus Supilinnaga) on siis justkui kere, käed ja pea – hariduse saamise, kogemise ja mõnede asjade teostamise paigad” (Looming 2007, nr 5, lk 737).

     

    Kokkuvõtteks

    Sommeri panust Viljandi ruumipoeesiasse on seega raske alahinnata ja juba ülalkirjeldatud  geomantilistel alustel ja unikaalsetel eluloolistel põhjustel on seda ka äärmiselt raske ületada. Nii jäävadki näiteks Aare Pilve Viljandiga seotud lapsepõlvetekstid kogus „Näoline” (vt „Ekspositsioon: ise” või „Mina”) suhteliselt triviaalseteks ja liigsentimentaalseteks, lihtsalt ühtedeks paljudest teiste omasuguste poeetiliste tagasivaadete seas. Raamatuesitluse pressiteates oli kirjas, et enamik Sommeri uue kogu luuletusi on kirjutatud Võrumaal Varstu vallas Räestu külas. „K. L. ja N.” ongi ilmselt siis jätkuvat ruumipoeetilise fookuse nihkumist registreeriv päevaraamat, kus ei ole enam väga palju Viljandiga seotud tekste. Paradoksaalselt on selles teoses oluline isegi see, mida seal (enam) ei ole. Ka Viljandi parnass on võrdlemisi tühjaks jäänud, lahkunud on Vello Lattik ja Siim Kärner. Näitasin ikka küllatulnud sõpradele eemalt vana baretiga poeeti, kes istus ka kõige palavama ilmaga konjakiklaasi taga, diplomaat käsikirjadega laua kõrval, vaadates justkui kõikenägevalt läbi seinte. Selliste isikute ja nende loomingu olemasolu on tegelikult äärmiselt oluline, mis siis, et vahel unustati mõtlikult lahkudes isegi kohver käsikirjadega laua kõrvale maha. Jah, Viljandi lossimägedes Filosoofide alleel ei kõnni enam vana kooli metafüüsilisi jalutajaid, kellele tuleks järsku meelde, et diplomaadikohver uue luuletusega ununes kultuurimaja kohvikusse nimega Parnass.

     

     

  • Jalutuskäik galeriides

    Andri Ksenofontov

     

    Viimsi Püha Jaakobi kirikus on välja pandud kümme pilti Siim-Tanel Annuse sarjast „Merekarbid” ning kolm pilti sarjast „Kasvamise võlu”, kus kujutatud oksi kui koralle. Martin Aunini ja Erkki Ristoja projekteeritud ning 2003. aastal alustatud kirik ehitati kindlaks kantsiks, mille seinad jaksavad kanda Siim-Tanel Annuse dolomiiditolmust kasvatatud reljeefmaale. Sellega saab täis üks ring tema loomingus. Siim-Tanel Annus on ehitanud paetolmu pastast taevakehasid, torne taevasse ja keharakkusid. Lõpuks jõudis ta vormideni, mis kujutavad paekivi settematerjali ennast. Nende merikarpide ja korallide miljoneid aastaid kestnud rännak jõudis iseenda ilmutamiseni kunstniku töödes, nagu palverännak omanäolise jumalani. Tänapäeva kipssein ei pea reljeefmaali raskuse all vastu.

    Esimene pilt eesruumis – portreteeritud on Püha Jaakobuse sümbolit kammkarpi – on annetatud kirikule. Seda võib traditsiooniks pidada, sest keegi hea tsemenditaidur jättis kord paar kammkarbikujulist vaasi kiriku ukse taha. Viimsi uude kirikusse minnes on ikka kohane merikarp kaasa võtta, sest kammkarp on ka palverändurite märk. Ja teekond Tallinnast Viimsisse on sama hea kui palverännak. Shelli bensiini kammkarp-logo pühitseb ka moto-palverändurid. Püha Jaakobuse ehk kohalikus keelepruugis Sant’Iago säilmete oletatav matmispaik asub Galicia pealinnas Santiago de Compostelas. See on Jeruusalemma ja Rooma kõrval tähtsuselt kolmas katoliiklaste pühalinn ja palverändurite siht. Seda tõlgitakse kui Tähevälja Püha Jaakobust, ladina keeles campus stellae, selle tähe järgi, mis hauale koha ja peakatedraalile ehitusplatsi kätte näitas. Ent sama hästi võib Compostela tähendada ka matmispaika, Composita Tella, siis nagu püha taasringluse kompost mis tahes Viimsi aias.

    Kammkarp oli mõõduks, mille mahus oli palveränduril õigus kõikjalt tasuta toitu saada. Paljud kammkarpide liigid kõlbavad ka ise söögiks. Pruukis karp välja õngitseda, lahti muukida ning alla neelata mollusk, kes vabastas koha kokkukerjatud viljateradele ja veinirüüpele. Püha Jaakobuse ja kammkarbi seose kohta on mitu seletust. Nendest tuntuim on lugu sellest, kuidas kalur Sebedeuse poeg Jaakobus päästis rüütli, kes oli kammkarpidega kaetud. Kas üritasid merikarbid rüütli turvist lahti kangutada ja sisu ära süüa?

    Planktonitoidulise kammkarbi koda on laegas, mis kandis ilmaletulnud Aphrodite Küprose randa. See on muusikapaviljoni kõlakoda, purskkaevu pesa, viljakuse sümbol. Merikarbi vöödiline muster väljendab kasvamist graafilise täpsusega, aastaringide kaupa. Kasvamise võlu, nagu looduses, nagu kunstis.

     

    Laurentsiuse armuarmid

    Lauri Sillaku enda sõnul on see näitus untsu­läinud armastusest. Kujutage ette grafitit, mis on nii kõrge, kui käsi ulatab, ja nii pikk, et parasjagu galerii seinale mahub. See grafiti on oma alusest välja lõigatud, sellest on saanud skulptuur, kohrutatud plekiga üle löödud, neetidega kinnitatud. Ja ometi on võimalik, et kiri „love” on loetamatu. Kui kisada „armastus” häälepaelte katkemise äärel, varjutab esitus sõnumi. Nii ongi mõeldud, untsuläinud armastus.

    Lauri Sillaku kunsti võib võrrelda kõigega: ta leiab kõige labasemast inspiratsiooni ja kõige tagasihoidlikumat materjali. Ta on nagu filmi „Ratatouille” rott Remy, kes saab oma kulinaariandele ülendust ära visatud toidust ning ära leierdatud kokandussaatest. Tõsi, ta loeb ka raamatuid. Kulinaarne võrdlus Lauri Sillaku puhul peab paika, sest ka tema töödes on narratiiv sama oluline kui retsept toiduvalmistamises. Ent toit ei ole sellepärast veel untsus, kui seda maitstes retsept ei meenu. Kulinaarne võrdlus Lauri Sillaku puhul ei pea üldse paika selles mõttes, et toitu tuleb teha värskest kraamist ja see ruttu ära süüa, kunst on aga igavene. Toidu puhul retsept jääb ja toit kaob. Kunstis töö jääb, seletused sünnivad ja kaovad kui suits selle ümber. 

    Ülelöödud plekk moonutab Robert Indiana ruutu paigutatud tähti „LOVE” tundmatuseni, sama untsus kui eelkirjeldatud grafitikarjatus. Nende vahel ripub Dorian Yatesi fotograafiliselt suurendatud biitseps, mis sarnaneb puhkava peenisega. Selle kõrval on klassikaline portree ovaalses raamis, üleni siniseks võõbatud ja lõhki defloreeritud. Armastusega maalitud ja krakleelakiga kaetud kolp robustse metalli okladis prigistab hammaste vahelt trafarett-jutumulli. Sealt on maha nühitud „love”, jälle untsu läinud. Kulturist Dorian Yates on lahutatud hetero, popkunstnik Robert Indiana on Manhattani melust põgenenud homo, mõlemad elus ja terved. Fotograaf Robert Mapplethorpe, kelle kallaõit Lauri Sillak kopeerib, suri aidsi.

    Vaala siserõdule on paigutatud kuus pilti ühest ja samast Mapplethorpe’i kallast, igaüks erinevas klaasvaasis, mis on kokku ostetud täikadelt. Nägemisoptika seaduste järgi on need kujutatud täiuslikult. Ent üks vaas on nii väike, et gravitatsiooniseaduste järgi peaks see ümber kukkuma, pakkudes sama uskumatut pilti kui sambapühak, kes kordagi alla ei saja. Nii habras ja untsuminemise äärel nagu elu. Nii maaliline ja klassikaliselt jääv nagu kunst. Kunst, mis tuleb vastu „Ratatouille’” toidukriitiku Anton Ego imperatiivile: „Üllata mind!”.

     

     

  • Üllatusvaba poliitiline akt

    Ivar Põllu

    See on Afganistanis sõdinud meeste elulugude jutustamine, mida on illustreeritud teatraalsete vahenditega. Poliitilis-kunstilised lisandused on problemaatiliselt vormistatud, kuid põhjendatud. Miks peame me üldse sõdima, oma lapsepõlveideaalidele kuuli andma, kambavaimus väikerahvastele nagu meiegi lolli valge mehe õnnekuvandit peale suruma?

    Kõige mõjusam on lavastus täiskasvanute ja laste kõrvutamises. Väikesed indiaanlasi mängivad poisid mõjusid küll plakatlikult, kuid vähemalt esimeses vaatuses väga vajalikult ? lapsed olid sõtta läinud poiste seikluslik süda. Kui poistest said kõrilõikajad või kohanejad, jooksis rindejoon nende ja lapsepõlve vahelt läbi. Esiteks pärismaalaste õigusi kaitsvad poisikesed versus pärismaalasi valgete meeste korra-arusaama alla painutavad poisid. Teiseks iidsed, valgustuslikust vaatepunktist ?lapsekingades? kultuurid, mille elanikke tuli ja tuleb aidata ja/või kõrvale lükata ? ?neil ahvidel on seal ju XIV sajand?. Karusoo demonstreerib mõnuga ka paradoksaalsust, et valged mehed käituvad arutult ja (täiskasvanu jaoks) järelemõtlematult, rõhutades veelgi küsitavat hierarhiat vastuseisus: lapsed kui vanade kultuuride pärismaalased ja täiskasvanud kui tehniliselt arenenud tsivilisatsioonide pealesurujad.

    Laste mängu sissetoomine muudab lavastuse küll eriti asjaarmastajalikuks, kuid seda kõnekamaks. Laste etteasted indiaanlastena ja ?pioneeridena? on küll rütmistatud ja kindla alguse ja lõpuga, kuid siiski eriti ?eeskavalikud?, balansseerides vaid enda jaoks mängimise (kus välised usutavuse parameetrid ei ole olulised) ja aktusliku etlemise vahel (mis on kohane Afganistanis sõdinud poiste lapsepõlve keskkonnale). Eriti kõnekas on see kontrastis täiskasvanud meestega, kes veendunult esitavad oma (läbimõeldud) teksti, sisse elades, infot andes ja lavalise reaalsuse usutavuse piires elades.  

    Nii on tagantjärele mittenäitleja mängitud Rahva Ustava Poja (Martin Leemets) monoloogid kõige kriipivamad (esiteks on juba algmaterjal erinev ? tema tekst on pärit otse rindelt koju saadetud kirjadest); sündmusi meenutavate ellujäänute teksti esitavad näitlejad jäävad kaugemaks, eriti pärast seda, kui nendega liitub pudukaupmees Vaatleja (Eduard Salmistu poolt hästi tehtud ebameeldiv tüüp).

    Rakvere teatri näitlejatest tõuseb enim esile Tarvo Sõmer, kes mängib oma tegelaskuju Snaiperi sümpaatseks eesti töömeheks, kes tegi võõral maal seda, mis oli tema (töö)kohus ja kodust kaasa antud (jahimehe)kutsumus ? ja tegi seda väga hästi. Velvo Väli, Hannes Prikk ja Margus Stalte jäävad lavastuse lõpuni täis kasvamata, sõjast rikutud poisteks.

    Kõikides arvustajates suurt elevust tekitanud Rahutuvi (Märt Avandi) on tõesti pigem surm kui rahutooja või -hoidja, nagu märgib Eesti Päevalehe netikommentaator. Rahutuvi on ka tegelane, kelle lavalolek seab kogu lavastusele alguses suuremad teatraalsuseootused. Liigagi tähenduslik on see, et Rahutuvi esitatud ?Ljube? laulud olid väga populaarsed Vene-T?et?eenia sõja ajal.

    Lavakujundus on läbimõeldud, kuid eelkõige pildivahetusmasin tekstimassiivide liigendamiseks. Ühteaegu poiste mänguonne, sõjamasinaid ja Afganistani elamuid tähistavad (ja kujutavad!) ratastel raamid olid kergesti ümberpaigutatavad ning oma lõpututes kombinatsioonides huvitavad ja kaasarääkivad, poole pealt aga juba teisejärgulised.

    Karusoo on intrigaan. Talle meeldib näidata asju teises valguses, kui ?enamasti on harjutud nägema?. Ja enamasti on Karusool õigus. Seekord oli üllatust vähe ? ja mul on piinlik seda tunnistada, et ma seda üllatust ootasingi. Tegemist polnud ju dokumentaalteatriga, vaid -projektiga.

  • “Anna uus elu” – taaskasutus-teemalised töötoad koolivaheajal Uue Kunsti Muuseumis

    Uue Kunsti Muuseum

    “ANNA UUS ELU”
    Taaskasutus-teemaline kunstinäitus ja töötoad
    Uue Kunsti Muuseumis
    13. märts – 14. aprill 2013

    Taaskasutus-teemalise näituse “Anna uus elu” raames toimuvad ka töötoad, kus õpetatakse, kuidas mängida erinevate materjalide, tehnikate ja ideedega. Töötoad on mõeldud leidmaks uusi ideid, oskusi ning tehnikaid, millega igaüks meist saaks luua enda jaoks ühe kunstiteose. Sihtgrupiks on igas vanuses käsitöömeistrid, kellele meeldib nokitseda ning näputööd teha. Eelkõige ootame töötubadesse lapsi koos vanematega. Töötoad pakuvad võimalust laiendada oma teadmisi taaskasutamise valdkonnas läbi kunstilise vaatenurga ning arutada erinevaid loomevõimalusi professionaalsete kunstnikega.
    Töötubades osalemine laiendab silmaringi ja arendab suhtlemisoskust ning meeskonnatööd. Lisaks annab see enesekindlust midagi ise luua ja ära teha.

    Igast töötoast osavõtuks palume ennast eelnevalt registreerida tel: 4430772 või muuseum@chaplin.ee

    Üleskutsele lisatud Ruth Ruudu vilditud ehted

    Taaskasutusnäitus “Anna uus elu ” TÖÖTUBADE ajakava

    19. märts kell 14.00
    “Vilditud ehted”
    Töötoas valmivad viltides erinevatest materjalidest rinnaehted. Kasutatakse villa, märke, pärleid, pitsi jne.
    Igal osalejal palume kaasa võtta viltimisnõel ning mõningaid kaunistuselemente, mida soovitakse ehtele lisada.
    Töötoa juhendaja : Ruth Ruut
    Töötoa kestvus: 2 h.

    20. märts kell 14.00
    “Paberhelmed”
    Töötoas õpitakse tegema paberist (ajalehtedest, värvilistest ajakirjadest) paberhelmeid.
    Igal osalejal palume kaasa võtta käärid.
    Töötoa juhendaja: Ruth Ruut
    Töötoa kestvus 1,5 h

    21. märts kell 14.00
    “Kilepakenditest heegeldatud vaibad”
    Töötoas õpetatakse,kuidas piima-jogurti ja teiste kilepakenditest saab kergel viisil heegeldada põrandavaipu.
    Igal osalejal palume kaasa võtta puust-plastikust heegelnõel nr. 12 või 4,5 / 5 metallist heegelnõel.
    Töötoa juhendaja:Helgi Ilo
    Töötoa kestvust:2 h.

    22. märts kell  14.00
    “Taaskasutuse meetodil teksaehete valmistamine”
    Igaüks saab endale kingituseks ise meisterdada teksakäevõru ja -kõrvarõngad .
    Materjal on kohapeal olemas. Kaasa võtta rõõmus tuju!
    Töötoa juhendaja:Tuuli Mann.

    23. märts kell  14.00
    “Paberpunutise kursus – ajalehest karp “
    Öpime meiepärandis oleva  laastukorvi ehk kasetohu punumistehnikat kasutades valmistama karpi ehk kotti. Aga laastu ehk tohu asemel kasutame ajalehti. Voldime, punume, rebime, jätkame ja topime. Vitstest valmistame sangad. Kursusel kasutame punumismaterjalina makulatuuri: vanu ajalehti, reklaamlehti, plakateid ja muud kraami, mis näiteks  igapäevaselt meie postkaste ummistavad. Õpime tundma materjali omadusi: kuidas valida, ettevalmistada, sobilikke töövõtteid ja erinevaid nippe.Nii ajalehed kui ka muud töövahendid on varutud ja ootavad kasutamist.
    Töötoa juhendaja: Margus Rebane
    Töötoa kestvust: 4 h.

    6. aprill kell 12.00
    “T-särgist põrandavaiba heegeldamine”
    Ära viska ära oma vanu T-särke. Lõika nendest parem peened ribad ja tule õpi, kuidas nendest tore siiru-viiruline põrandavaip heegeldada.
    Töötuppa palume kaasa võtta heegelnõel nr. 10.
    Töötoa juhendaja: Aini Roomet
    Töötoa kestvus:2 h.

    6. aprill kell 15.00
    “Kodukaunistus”
    Töötoas nokitsetakse läbipaistev kodukaunistuselement, mida saab kardinate ja muude esemete külge kinnitada.
    Töötoa juhendaja: Tiia Mets
    Töötoa kestvus: 1,5 h.

    12. aprill kell 12.00 ja kell 15.00
    “Anna Wildrose maailm”
    Kauni, lillelise ja kuldse maailma loomine läbi vanade pitslinikute, lillede ja sädelevate kivikeste.
    Töötuba lastele!
    Kaasa palume võtta ühe eseme, mida soovite kaunistada. Selleks võib olla vana pudel, taldrik, pildiraam, kell vms.
    Töötoa juhendaja: Anna WildRose (Soome)
    Töötoa kestvus: 1,5 h.

    13. aprill kell 12 ja kell 15.00
    “Anna Wildrose maailm”
    Kauni, lillelise ja kuldse maailma loomine läbi vanade pitslinikute, lillede ja sädelevate kivikeste.
    Kaasa palume võtta ühe eseme, mida soovite kaunistada. Selleks võib olla vana pudel, taldrik, pildiraam, kell vms.
    Töötoa juhendaja: Anna WildRose (Soome)
    Töötoa kestvus: 1,5 h.

    14. aprill kell 12
    “Anna Wildrose maailm”
    Kauni, lillelise ja kuldse maailma loomine läbi vanade pitslinikute, lillede ja sädelevate kivikeste.
    Kaasa palume võtta ühe eseme, mida soovite kaunistada. Selleks võib olla vana pudel, taldrik, pildiraam, kell vms.
    Töötoa juhendaja: Anna WildRose (Soome)
    Töötoa kestvus: 1,5 h.

  • Balti keelepoliitika õigustuseks

    Leelo Keevallik

    Seepärast tekibki kõigepealt küsimus, miks tahtsid autorid Gabrielle Hogan-Brun, Uldis Ozolins, Meilutė Ramonienė ja Mart Rannut oma rahvusvahelise ajakirja jaoks kirjutatud teose kaks aastat hiljem kohalikult veel kord välja anda. Uues sissejuhatuses oleks võinud seda selgitada, sest eesmärke leiaks isegi mitu. Esiteks laiendab kolme Balti riigi keeleolukorra ja poliitika võrdlus kindlasti kohaliku lugeja silmaringi. Teiseks on huvitav lugeda ülevaadet viimase paarikümne aasta keelepoliitilistest otsustest ja nende tagamaadest, rajamaks uut narratiivi, mida üksiksündmuste kooshoidjana on loomulikult vaja. Kolmandaks eesmärgiks  oleks võinud olla siinse keelesituatsiooni võrdlev käsitlus, sest kokkupuutepunkte maailma ajaloost leiaks kindlasti. Seda eesmärki aga autorid pole endale seadnud. Küll toovad nad välja rea punkte, mille puhul teised meilt õppida võiksid, aga põhirõhk on ikkagi tõestusel, kui erakordne on olnud Balti riikide olukord. Selline lähenemine on õigustatud rahvusvahelises teaduskontekstis, kus lugejal on ridamisi kogemusi mitmete keelesituatsioonidega ning ta oskab ise võrdlevalt üldistusi luua.

    Samas on küsitav, kas Balti lugejale on vaja veel kord seletada, et siinsed keeled olid varem riigikeeled ja kaotasid nõukogude ajal staatuse  ning seda püütakse nüüd poliitikaga korvata. Siinsele lugejale tuleks ilmselt rohkem kasuks just pilgu tõstmine kohalikust perspektiivist kõrgemale, otsides rahvusvahelist võrdlusmaterjali, mis võiks argumendina mõjuda ka kodusest ringist väljaspool. Sest eks teistel ole ka lihtsam meist aru saada, kui oskame viidata asjadele, mis neile intuitiivselt tuttavad. Raamatu tugevuseks on Balti olukorra erijoonte väljatoomine. Kõige põhilisem neist on ehk see, et terve rida nähtusi, mida prototüüpselt sisaldab vastandus enamus-vähemus, Balti riikide puhul ei kehti. Sellega on otseselt seotud küsimus, milline  keel väärib kaitset ja milline on niigi elujõuline. Riigikeeli pole harjutud ohustatuks pidama. Teiselt poolt on vähemuse elunormiks tavaliselt assimileerumine ja keelevahetus, kuid vene keele edasiandmine järgmisele põlvkonnale on Balti riikides siiani peaaegu sajaprotsendiline ja assimileerimine pole seega päevakorral. Rääkimata keele väljasuremisest. Raamat rõhutab, et Balti riikides on tegu pigem vene keele nõukogudeaegsete keeleliste privileegide (need võimaldasid osal rahvastikust olla ükskeelne) piiramisega.

    Nende privileegide kaitsmine liigitatakse hoopis välispoliitiliseks küsimuseks, näidates jällegi traditsioonilise võimuka  enamuse ja võimuta vähemuse suhte nihestumist Balti riikides. Eraldi tõstetakse pjedestaalile fakt, et Balti keelepoliitika on hiljemalt esimesest iseseisvusperioodist peale olnud suunatud mitmekeelsusele ja mitmekultuurilisusele, mis peaks igati sobima Euroopa praeguste arusaamadega demokraatiast. Suhted Euroopa Ühenduse instantside, eriti Euroopa Julgeolekuja Koostööorganisatsiooniga ning sealt pärit nõudmised moodustavad samuti teosest olulise osa. Tundub, et neis suhetes tajutud ebaõiglus on olnud isegi töö motivatsiooniks. Korduvalt tõstetakse esile, et nn rahvusvahelised normid ja standardid pole  tegelikult paigas, eriti mis puudutab kodakondsust. Rida Eestile ja Lätile esitatud keelepoliitilisi nõudmisi on suvalisel alusel ning pretsedenditud, kuid need seoti strateegiliselt Euroopa Ühenduse liikmesriigiks saamise ning NATOsse pääsemisega.

    Pealegi on nõudmised Balti riikide taasiseseisvusaastate jooksul muutunud, nii et näiteks Euroopa Nõukogu poolt 1993. aastal heaks kiidetud Eesti kodakondsusseadus sai peagi OSCE kriitika osaliseks. Raamat argumenteerib, et Euroopa organisatsioonide käitumine Eesti ja Läti suhtes on olnud ebaõiglane ja vastuoluline, kuid jätab seletamata tagamaad.  Loomulikult on tülis oluline näidata ühe osapoole tõlgendusi, kuid selleks, et mõtlev lugeja saaks ise langetada otsuse toimunu kohta, ei piisa teise esitamisest irratsionaalselt pahatahtliku tegelasena. Miks oli nende organisatsioonide huvides Eestile ja Lätile ühel või teisel ajahetkel just selliseid nõudmisi esitada? Taas võib aduda, et käesolev raamat ehk tegelikult ajakirjanumber, on suunatud Euroopa keelepoliitikas teadlikumale lugejale, kes oskab pildi ise kokku panna.

    Suur osa raamatust on seevastu pühendatud ajaloolisele taustale, mida jälle kodulugeja ilmselt üsna hästi teab. Pealegi  öeldakse alguses, et kirjutise eesmärgiks on vaadelda just viimase aja muutusi keeleolukorras ja -poliitikas. Selleni jõudmiseks aga tuleb läbida ligi nelikümmend lehekülge ajalugu, mistõttu tundub ka ajaloo esitus olevat eraldi eesmärk. Samas on kaheldav, kas kõik faktid esimeste omakeelsete raamatute ilmumisest kuni leedu keele rollini indoeuroopa keelte uurimises on ikka vajalikud viimase aja Balti keelepoliitika mõistmiseks. Autorid ei defineeri küll kusagil, mida nad mõtlevad „viimase aja” all, kuid eeldatavasti on selle alguseks üleminek nõukogude korralt iseseisvusele. Hiliseimad viited on aastast 2007. Nende kahe tärmini  vahelisel perioodil vaadeldakse võrdlevalt Balti riikide keelealast seadusandlust, keeleõpet, teste ning keelesituatsiooni. Monograafia see osa on esitatud süstemaatiliselt, vaheldades üldisi seisukohti iga riigi üksikasjadega. Eriti põhjalik on koolisüsteemi ning testimise kirjeldus, mida pakutakse välja olulise kogemusena teistele, kes soovivad väikest keelt levitada või oma riigi keelt kaitsta. Osavalt on ära kasutatud kolmes riigis tehtud erimoelised uurimused ning need ühtseks pildiks põimitud. Siit selgub kohe Leedu teistsugune staatus demograafilise koosseisu ja sellega seotud kodakondsuse nullvariandi tõttu. Kuid autorid  osutavad ka, et keeleseaduse osas on Leedu saanud „ebaõiglaselt” vähe kriitikat, kuigi see on teiste Balti riikide seadusega üsna sarnane. Erinevalt Eestist ja Lätist pole sätestatud Leedu keeleseaduses küll riigikeele kasutust erasektoris, kuid see on pärand ajast, mil erasektor alles puudus. Eesti ja Läti keelesituatsioon ja kodakondsusseadusedki on sarnasemad.

    Nii mõnigi tähelepanek, mis toodud vaid ühe riigi sisese kirjeldusena, kehtib tõenäoliselt kogu alal. Näiteks on Läti olukorra puhul kirjeldatud, et kahe põhilise rahvusgrupi keeleoskus erineb kasutusalati: kui lätlased hindavad oma vene keele oskuses paremaks  kuulmist ja rääkimist, siis venelased väidavad end olevat ladusamad läti keele lugejad kui rääkijad. See peegeldab omandamisviisi erinevust: läti keelt õpitakse klassitoas, aga vene keelt elust enesest. Teiseks on Leedu puhul oletatud, et koolis vene keele võõrkeeleks valimise sagedust seletab õpetajate olemasolu, töökohtade osaline toimimine vene keeles ning vanemate keeleoskus. Mõlema tõdemuse puhul võib oletada, et ka ülejäänud maadel on olukord sama. Nii moodustub raamatu eri lõikudest omamoodi sünergia, mis annab sisuka ning täpse pildi Baltimaade keelekeskkonnast, koolidest, testidest ja keeleküsimustega tegelevatest  ametitest. Mõnel puhul oleks siiski soovinud kõigi kolme riigi materjalide ühtlustamist. Näiteks on millegipärast ära toodud ainult Läti elanike kodakondsus rahvuste kaupa. Samasugused tabelid teiste riikide kohta oleksid andnud hea ülevaate, kus Eesti oleks muidugi negatiivselt silma torganud oma suure hulga Venemaa kodanikega (kelle arvu leiab tekstist) ning Lätist mõnevõrra väiksema mittekodanike osakaaluga (mida tekstis pole). Lõpetuseks tehakse raamatus kokkuvõtted kaasaegsetest keelesuhtumistest, kus puudutatakse probleemseid territooriume, vene kogukonna killustumist, vene keele prestiiži kahanemist,  eraldi meediaruumi ja lojaalsusküsimusi.

    Muu hulgas saab selgeks, et Ida-Virumaa keelelisele olukorrale pole teistes Balti riikides võrreldavat, kuna mujal ei ole ükski nii suur piirkond nii ükskeelne. Ida-Leedu rahvastik on mitmekesisem. Ilmselt seletab see ka muret tekitavat fakti, et isegi Lätiga võrreldes ollakse Eesti venelaste hulgas vähem veendunud vajaduses vallata riigikeelt (David Laitini uur
    imuse põhjal vastavalt 70,6% ja 58,2%). Argumentatsiooni üldvoona jääb siiski kõlama positiivne noot, et kohalikud elanikud otsustavad välismürast hoolimata tasapisi riigikeele omandamise kasuks ja riigid soosivad seda koolide ja  kursuste kaudu. Kuna tegemist on teadustööga, on põhiosa väiteid ja fakte kaetud viidetega, mis aitavad vajadusel asja veel lähemalt uurida.

    Esimestel lehekülgedel ehmatavad küll paar ebateaduslikult emotsionaalset nõukogude võimu kirjeldavat sõna (wreckage ’vrakk’, ravage ’rüüstamine’), nii et autorite subjektiivne suhtumine on alatoonina kogu aeg kõlamas. Suureks kasuks oleks tulnud käsikirja keeleline toimetamine. Kirjavigu ja apsakaid on vähe, küll aga teeb lugemise kohati vaevaliseks kohmakas inglise keel. Näiteks ei ole ma kindel, et autorid soovisid nõukogude kirjastussüsteemile  positiivse epiteediga komplimenti teha. Just nii aga kõlab tänapäeval omadussõna sophisticated (lk 44). Rahvusvahelist lugejat võib segadusse ajada sõna nationality kasutamine rahvuse tähenduses. Eriti süntaks ja rektsioonid vajanuks kohendamist. Teosele lähenemist raskendab sisukorra puudumine. Kahtlemata on tegu Balti keelesituatsiooni väärtusliku ülevaatega. Iseasi, kas keelepoliitika asjatundja väljaspool Eestit, kellele teos on suunatud, ka selle hinnangutega ühineb. Argumentatsiooni aluseks on ju needsamad raskesti defineeritavad keelelised inimõigused, mille suhtelisust, problemaatilisust ja isegi  vajalikkust autorid lahkavad. Teiseks aluseks on kindel tunne, et meie keel on meile tähtis, mida on pea võimatu ratsionaalselt vahendada. Kultuure, kus keelt tähtsaks peetakse, tulebki teisiti kohelda, leiavad autorid (lk 151).

    Rahvusvaheliselt opereeritakse üldjoontes postulaatidega, et igal inimesel on õigus oma emakeelt kasutada, et väikesed keeled ja neid rääkivad võimuta inimrühmad vajavad kaitset, sest iga keel on iseenesest väärtus. Aga ühe keele/kõneleja kaitse hakkab varem või hiljem teise keele/ kõneleja õigusi piirama. Kui palju õigust on õige ja kellel on õigus oma õigust teisele kohustuslikuks teha? Teos Balti keelepoliitikast  lisab ühe hästi dokumenteeritud vaatenurga sellesse keerulisse arutellu.

  • Straussi „Salome” Metropolitanis

    Toomas Kuter

    Kuningas Herodese palee trepil peetakse luksuslikku pidu. Noor Süüria sõjapealik Narraboth on armunud Herodese imekaunisse kasutütresse Salomesse, kelle iga liigutust ta salamisi jälgib. Salome läheb aeda värsket õhku hingama ning kuuleb korraga vangikongist kostuvat häält, mis kuulutab Messiase tulekut. Salome on võlutud sellest häälest, mille omanikuks on kongis vaevlev Ristija Johannes. Ta tahab vangi näha. Alguses valvurid keelduvad, kuid Narraboth ei suuda siiski Salome võludele vastu seista ning annab valvuritele käsu Johannes kongist välja tuua.

    Salzburgi festivali direktor, lavastaja Jürgen Flimm on „Salome” loo viinud ajatusse konteksti, mis igati põhjendatud ja loogiline – elus kordub kõik. Draama areneb korraga kaasajas ja muistsete legendide õhustikus, laval on piisavalt mõtisklust soosivaid detaile, samas ka ajastutruud kõrbeluited ja sümboolsed inimlinnud nende vahel. Kostüümid (lava- ja kostüümikunstnik Santo Loquasto) on kokku põimitud eri ajastute detailidest, kuid moodustavad terviku, mis mõjub oma kaootilisuses kummastavalt korrapärasena. Ilmselt taotluslik tulem on igati meeldejääv, sulandudes muusikalise draama atmosfääriga.

    Salome partii on äärmiselt keeruline, see nõuab perfektset vokaaltehnikat ja suurt psüühilist ning füüsilist vastupidavust. Selles ühevaatuselises ooperis on Salome laval pea kaks tundi järjest, ilma vaheajata ning pidevalt gradatsiooniliselt kasvavas psüühilises pinges.

    Tegu on Karita Mattila hiilgerolliga. Mattila on Meti lavalaudadel primadonnana üles astunud juba 1990. aastast, seda jätkuvalt edukalt, säravalt ning hingeminevalt. Salome partii tundub olevat nagu tema jaoks kirjutatud. Tema hääles on nii palju saatanlikku kirge, meelust, ürgset kosena pulbitsevat iha, mis purustab kõik, mis teele ette jääb ning hävitab lõpuks ka ta enda.

    Mattilal ei ole mingeid vokaalseid raskusi; Salomena lubab ta enesele kohati parlando’t ja hakitud fraase, mis mõjuvad sedavõrd ehedalt, et tekitavad hirmujudinaid. Sellele järgnevad hurmavalt kaunid armastuse helid, filigraanselt läbi töötatud õhulised piano’d, legato, mis mõjub ühtlaselt peene katkematu valgusjoana, ning metsik forte, mis läheb kohati hulluseni brutaalseks.

    Mattila Salome on saavutus vokaalses, muusikalises ja artistlikus mõttes. Laval pole enam kirest haaratud naine, vaid mingi ebamaine olend, kelles on ühinenud inimlik, saatanlik ning jumalik. See olend tekitab saalis vaikuse ja rusutuse, tuues suure sammu võrra lähemale Straussi keerulise muusika nüansid. Ilmselt on Mattila üks paremaid Salomesid selle ooperi esitusloos üleüldse.

    Herodes tahab, et Salome talle tantsiks. Viimane keeldub, kuid kuningas on nõus maksma mis tahes hinda. Sellel tingimusel Salome lõpuks nõustubki.

    Järgneb üks ooperi kütkestavamaid stseene, Salome seitsme loori tants, mille koreograaf Doug Varone on lahendanud omapäraselt ja huvitavalt. Karita Mattilale on abiks toodud tantsijad, ent primadonna tantsib ka ise, tehes seda loomupäraselt ning kütkestavalt. Mattilale on jäetud minimaalsed liigutused, ta ei tantsi palju, kuid see, mis ta teeb, on tulvil sensuaalsust ning tahes-tahtmata oled sellest sisse võetud. Mõned üksikud liigutused, jalatõsted, pöörded, üha vähenevad riided, mida tantsijad Salomelt ära võtavad ning mida Salome aeg-ajalt ka ise eneselt maha libistab.

    Pärast erootilist tantsu nõuab Salome tasu, milleks on Johannese pea hõbedasel kandikul. Herodes on haaratud õudusest, veiniuimas Herodias võidutseb ja on vaimustatud Salome kavalusest. Miski ei aita, kuningas peab täitma lubaduse ning Salomele tuuakse hõbedasel kandikul Johannese pea. Himuralt surub Salome huuled surnud mehe huultele. Ta on oma tahtmise saanud ning Johannese suudlus kuulub nüüd ainult talle. Herodes käsib Salome tappa ning naine surebki tabatuna valvurite piigilöökidest ning õnnelikuna oma kires.

    Järgneb hetkeline vaikus ja maruline aplaus. Kui tavaliselt tõuseb Meti publik saalis püsti aegamisi, siis pärast „Salomed” on pool saali automaatselt püsti ning Karita Mattilale, kes on jäänud üksinda lavale, kuulub maailma esiooperi publiku võimas tunnustus.

     „Salome” on vaieldamatult Mattila ooper ja Mattila triumf. Samas aga teeb vokaalselt meisterliku rolli ka ungari päritolu metsosopran Ildikó Komlósi Herodiasena. Tema ilusa tämbriga hääles on piisavalt kavalust ning liiderlikkust, mis haakub rolliga suurepäraselt. Primadonnat assisteerivad ning loovad talle soodsa pinnase inglise tenor Kim Begley (Herodes), Kanada tenor Joseph Kaiser (Narraboth) ning loomulikult Karita Mattila rahvuskaaslane, Johannese rollis esinenud soome bass-bariton Juha Uusitalo.

    „Salome” tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiides, olgu siinkohal näiteks vahemäng pärast Narrabothi enesetappu või Johannese vangikongi naasmine, mis taustaks orkestrile, kes just sel ajal kirjeldab seda, mis toimub Salome hinges. Ameerika dirigent Patrick Summers, kes on Metis mitmeid oopereid dirigeerinud juba 1998. aastast, on teinud huvitava ning suurepärase töö, mille tulemina pääsevad võrdselt mõjule nii Karita Mattila särav täht kui ka Richard Straussi psühholoogiliselt pingestatud muusika.

     

     

  • Misantroope on meil ju palju, rohkem kui keegi jaksab välja kannatada

    Margot Visnap

    VAT-teater alustab oktoobris Molière’i „Misantroobiga”, mille toob lavale teie teatris varemgi lavastanud Markus Zohner („Kalevipoeg”). Kuidas seekord koostöömõte sündis ja miks mängite Kumus?

    Ettepaneku koostööks tegi VAT-teater ja Molière’i pakkusin välja mina. Materjalivaliku ajal olid kõne all ka teised Molière’i näitemängud (näiteks „Ebahaige”), aga lõpuks pöördusime ikkagi esialgselt välja pakutud „Misantroobi” juurde. Markus Zohneriga kõnelesime asjast konkreetsemalt 2007. aasta suvel Kuressaares, kus ma lavastasin „Reigi õpetajat” ja tema käis seda kaemas. Kaasa teeb VAT-teatri põhitrupp ja külalisena Elina Pähklimägi, kunstnik on Lilja Blumenfeldi õpilane Kristel Maamägi, tõlk-assistent Kirke Org.

    Kasutame August Sanga tõlget, konsultant on Anu Lamp. Esietendus tuleb KUMU auditooriumis seepärast, et Rahvusraamatukogu teatrisaal, meie kodulava, jääb selle projekti jaoks juba natuke kitsaks. Kumuga on meil hea koostöö ja ka lavastust „Kalevipoeg” mängime seal. Aga Tallinnas on tõsiselt puudu üks 200 kohaga saal. Kultuurikatel võiks selle augu täita.

     

    Kuidas seekord, on’s tulemas Molière’i teose aineline interpretatsioon (à la  „Kalevipoeg”) või jõuab lavale kuulsa prantslase autoritruu tõlgendus?

    Autoritruid tõlgendusi pole olemas. Ma kutsusin Markus Zohneri lavastama Molière’i näitemängu sellepärast, et ta on hea lavastaja, aga ka sellepärast, et ta on sünnipärane sakslane, kes elab Šveitsis ja kellel on loomulikud sidemed nii prantsuse kui itaalia teatriga. Tundub formaalne? Üldse mitte. Markus Zohneri „Misantroop” sünnib prantsuse-itaalia, saksa ja vene teatri kohtumispunktis. Ja kohtumine saab teoks VAT-teatri trupis, kus eesti näitlejad, kes samuti erineva kooliga: vanad VATikad oma eepilis-füüsilis-poeetilise mängulaadiga ja noored äsja lavakast tulnud Ingo Normeti õpilased. Tulemus võiks tulla põnev, seda enam et lavastuse juures on konsultandina ametis Anu Lamp.

     

    Teatri kodulehekülje kommenteeriv selgitus mõjub jahmatavalt kaasaegselt: „Alceste, misantroop, tõmbub maailmast tagasi, sest ei suuda enam taluda seal valitsevat valskust, silmakirjatsemist, tehtud rõõmsameelsust ja kahemõttelist viisakust. Ta tahab olla kaasinimeste vastu lõpuni aus ning nõuab seda ka teistelt. See viib aga kogu ühiskondliku kooselu alusstruktuuri kokkuvarisemiseni”. Või tundub see ainult mulle nii?

    Mullegi tundub jutt mehest, kes kukub kõigile tõtt näkku ütlema, loona, mis on aegadest olenemata alati siin ja praegu. Ma arvan küll, et kõik meie pisikese Eesti misantroobid peaksid lugu vaatama tulema ja neid on ju pagana palju, rohkem kui keegi jaksab välja kannatada. Kõrbetes jääb ruumi väheks. Ja muidugi arvestame me ka rahvusvahelise auditooriumiga. Hoidke alt, kaamelid!

     

    Kevadel esietendub kuuldavasti Andrus Kiviräha näidend „Ingel, ingel, vii mind taeva!”, mis kuuldavasti on kirjutatud Katariina Laugule? Ehk paotaksid eesriiet: millest lugu räägib, miks Katariina Lauk ja kes lavastab?

    Kui Katariina Lauk meie trupiga lõplikult liitus ja see juhtus ju alles 2007. aastal, kuigi oleme teinud koostööd juba 2002. aastast, siis hakkasime mõtlema loost, mis oleks Katariinale mõeldud. Teate, kui trupis on näitleja, kelle anne kuulub imepäraste nähtuste hulka, siis tuleb ju katsuda seda „öökuningannat” ka õitsema meelitada. Ta ise pakkus välja, et Andrus Kivirähk võiks sellise loo kirjutada. Selle ettepanekuga me Kiviräha poole pöördusime ja mõne aja pärast oli lugu olemas. Teatris, isegi sellises mobiilses väiketeatris, nagu VAT, on mingi loomulik tootmistsükkel (kõlab kohutavalt, aga tõsi ju), nii et lugu jõuab vaataja ette plaanide järgi 2009. aasta veebruarikuus. Lavastan mina, mängivad Katariina Lauk ja Marko Matvere, lavakujunduse teeb Iir Hermeliin. Lugu kõneleb mehest ja naisest Eesti Vabariigis ajavahemikus 1924–1939, aga see ei ole ajalooline draama.

     

    Vahest kommenteerid teisigi planeeritud uuslavastusi: „Varblase Priidu”, „Värvit”  ja „Üksik saar”?

    Meie uuslavastuste plaanis on tõesti ka sellised lood nagu „Varblase Priidu”, „Värvit” ja „Üksik saar”. „Varblase Priidu” on Rudolf Herfurtneri, tuntud saksa lastekirjaniku lugu sõprusest, mis on olnud mu portfellis juba ammu ja mille ma nüüd Mart Kampusele lavastada pakkusin. Noored näitlejad, väga hea lugu, omapärase käekirjaga lavastaja, lastel rõõmu kui palju. Esietendus on detsembrikuus.

    „Värvit” on rumeenia kuulsaima kaasaegse näitekirjaniku Peca Stefani lugu, mis meieni jõudis Euroopa Liidu uue dramaturgia projekti „Teatrikohvik” vahendusel. Lavastab Panso preemia laureaat Ago Soots, osades kogu teatri trupp, lisaks Tõnu Oja ja Merle Palmiste. Pöörane lugu loob meile pildi ameerika unelmast rumeenia moodi. Võru poiss Ago (lavastaja Soots) arvas aga, et kogu see hullus, see on päris tavalise eesti loo moodi. Lavakujunduse teeb Mihkel Ehala. Esietendus on märtsis. Soome enam tõlgitud kaasaegse näitekirjaniku Laura Ruohose „Üksiku saare” tõlgin ja lavastan mina.

    Osades on Katariina Lauk, Marika Vaarik ja Ago Soots. Mõtluslik seikluslugu kõneleb eri generatsioonist kahest naisest ja ühest verinoorest meremehest üksikul saarel, inimestest, kes silmitsi põhiküsimustega. Esietenduseni tahan jõuda aprillis.

    Millised muutused (teatri, trupi koosseisus) ootavad VATi ees algaval hooajal?

    Põhiline muutus on lavakunstikooli 22. lennu lõpetanud noorte näitlejate Ago Sootsi ja Meelis Põdersoo liitumine VATi põhitrupiga. Põhitrupis on endiselt Katariina Lauk, Margo Teder, Tanel Saar. Lisaks neile teevad projektipõhiselt noortest lavajõududest kaasa Elina Pähklimägi ja Maria Lee Liivak. Külalisnäitlejatest mängivad Aarne Üksküla, Marko Matvere, Merle Palmiste, Marika Vaarik, Kaia Skoblov, Tõnu Oja, Aleksander Eelmaa, Janek Joost, Janek Sarapson.

     

    Kuidas läheb VAT Foorumgrupil ja millised on edasised plaanid?

    VAT Foorumgrupil täitus 10. aastat tegevuse algusest. Neil läheb väga hästi. Sügisel jätkuvad avalikud foorumetendused rahvusraamatukogu teatrisaalis. Foorumteater on Eestimaal jõudsasti poolehoidjaid võitnud, VATi Foorumgrupp on pälvinud olulise Euroopa Komisjoni sertifikaadi, teinud etendusi ja koolitusi raja taga, nende tegevuse on heaks kiitnud ka foorumteatri isa Augusto Boal ise. See on oluline ja omapärane teatri osa.

     

    VAT on justkui aastaid elanud nn säästurežiimil. Aga siiski, kuis mõjutab teie tegevust nüüdne teatrite säästueelarve?

    Mõjutab ikka. Näiteks tahtsime truppi juurde võtta veel ühe inimese, kuid see plaan jäi katki. Noor näitleja teeb nüüd kaasa rollilepingutega. Aga meie puhul on muidugi nii, et säästurežiimist on juba ammu saanud igapäevane reaalsus, või õigemini, mingit teist režiimi pole kunagi olnudki. Mis ei tähenda seda, et see oleks kuidagi vähem koormav. Teotahte olemasolu korral on võimalik kõigega harjuda, aga see pole normaalne.

     

    Naasid just Samaarast. Mida seal tegid?

    Lavastasin seal teatris Samart, mis on endine Samaara noorsooteater. Suurepärane teater väga võimeka trupiga, kus lavastavad sellised mehed nagu Adolf Šapiro, Konstantin Bogomolov, Anatoli Praudin, Aleksandr Kuzin jt. Seal korraldatakse iga kahe aasta tagant festivali „Kuldne naeris” ja meie lugu, Moskva näitekirjaniku Mihhail Bartenevi „Elas kord Herakles”, esietendus festivali raames. Kunstnik oli Inga Vares, helilooja kohalik mees Vassili Tonkovidov, lavastaja assistent Tiina Rebane. Võib ütelda, et esietendus läks väga hästi, lavastus sai juba kutse mitmetele festivalidele, esimene neist „Bolšaja peremena”, mis tuleb novembri alguses Moskvas. Ma olin Venemaal nii-ütelda äreval ajal. Kindlasti on palju neid, kes arvavad, et Venemaaga tuleb lõpetada igasugune suhtlemine. Ma arvan siiski, et inimesed peaksid ainu
    lt oma peaga mõtlema. Vene telekanalitest tuleb lauspropagandat ja sellest, et me oma meeskonnaga kuu aega Samaaras elasime, töötasime ja tegime inimestele korda mineva lavastuse, kus kõneldakse sellest, mis meile oluline (konkreetse näidendi ja lavastuse teemaks on vabadus),on kümme korda rohkem kasu kui mingitest boikottidest. See on vaid lugu, aga üks Samaara teatri töötaja ütles mulle vintis peaga tõsimeeli, et „tead, Aare, ma ei uskunud, et eestlased võiksid olla head inimesed, aga nüüd usun”. See pole nali. Meil õnnestuski ka üks puht inimlikul tasandil heategu sooritada. Nimelt oli teatris tööl ka teine lavastusgrupp, kus oli kunstnik Magnitogorskist, kes teadis, et tema vanaema oli eestlane. Tema vanaema oli talle lapsena ikka korranud sõnapaari: „Kulla kuningapoega!”. Mehel oli tähendus meelest läinud.

    Tuletasime talle siis meelde. Inimesed peavad suhtlema. Ka vastikute naabritega. Poliitikud tehku oma tööd hästi, aga teater peab olema vaba. Teater peab sellest kõigest suurem olema. Pealegi ei saa Venemaa puhul kuidagi segi ajada ametlikku poliitikat ja mõtlevate inimeste arvamusi. CNN on ju jälgitav ka Venemaal.

     

  • Pilves ei millestki

    Kris Moor

    Popikoon Kiwa liigub oma kunstilise manifestatsiooniga aina rohkem masinate ja tühjuse poole. Projektid „Tekstist masinani”, „Roboti tee on nihe” ja „Olematute bändide festival” astuvad sammu ulmelis-utoopilise metafüüsika suunas.

    ArtDepoos avatud värske isikunäitus „High on Nothing” („Pilves ei millestki„) ühendab nii ida kui lääne filosoofia, loob budismi ja küberneetika silla ning lubab ühtlasi Jumalal uuesti sündida – seekord robotina. Vormiline minimalism ja nn presenteeritud „tühjus” võiks tekitada pseudo-äratundmisahelaid mitte ainult nihkesse viidud olematute bändide nimedes, vaid kogu robodada kontseptsioonis.

    Printer trükib lõputult Malevitši „Musta ruutu”. Koos tahmakassetiga tühjeneb ja tühistab end ka traditsiooniline kunstiteos. Masin kordab protsessi, kordab teost nõnda, et iga kordus on iga kord uus. Iga ruut on erinev, aina vähem originaal, ent samas aina originaalsem ning kordumatum. Kunst kuulub masinale. Looming on nupulevajutuse paratamatu tulem. Või kui veel paremini öelda, siis kunst on ühtäkki käest ära lipsanud, allutatud mehaanilistele koodidele, ning jäetud absoluutselt juhuse hooleks.

    Tehniliselt sama ideed kannab ka teine asciis pildiseeria, kus masina hooleks jäetakse tuntud (ja miks mitte kas või peaaegu anonüümsete Interneti) piltide renderdamine. Imetillukeste sümbolite ja tähtede kombinatsioonis taasluuakse pilt, kus siduvaks elemendiks on tühik – tühjus. Ja just tühik/lünk annab pildile kolmemõõtmelise faktuuri. Mõlemad teosed on valminud n-ö „konkreetsete ja formaalsete operatsioonide” tulemusena, masinlikus 1 ja 0 kombinatsioonis. Friikidele võiks ilmselt lõbu pakkuda teksti luubiga uurimine ning teosele vabas vormis semiootilise analüüsi tegemine. Näiteks: kui juhuslik on iga sümboli kasutamine ning kas tekstina võiks sellele omistada ka mingi tähenduse? Teisisõnu, püüda läheneda masina tekstile konstruktivismipõhiselt: otsida sealt tuttavaid sõnu ning lasta juhusel end kõnetada.

    Kiwa tegi muuhulgas näituse avamisel publikule olemise ja eimiski metafüüsilised tõed pisut söödavamaks, selgitades, et kui  ei oleks ühte, ei saaks olemas olla ka nulli. Üks annab nullile väärtuse (tühjuse) või, nagu ta ütles: „1 on 0-i kõrval turvamees”.

    Huvitava lahenduse pakub ka maal eesti tähestikuga, kus puudub A-täht. Kunstniku enda sõnutsi on see „kättemaks kõikidele alfaisastele”. Teemat arendab just selle semiootiline filosoofiline loogika-uperpall. Näiteks, kui arvuti protsessorist eemaldada sümbol 1, kas see tühistab ja muudab olematuks kogu protsessi? Tegemist on justkui vana filosoofilis-teoloogilise probleemiga. Kas enne oli miski või pigem eimiski? Kas mateeria või olematus? Konkreetsemalt lähenedes: kas A-tähe eemaldamine ikka kastreerib alfaisase?

    Kiwa manifestne slogan „olla tühjust täis” – või teisisõnu „olla tühjusest tiine” – võiks sama hästi viidata nii loomise algusele kui olemasolemise eeldusele. Selle asemel, et tühistada/kõrvaldada A koos alfaisastega, on efekt hoopis vastupidine. Tähestikus haigutav A on nagu auk, mis lubab vaatajal endal selle tähe luua. Iga järgmise silmapilguga märkad uuesti puuduvat A-d. See tühik või „aukmaatiline” puuduolek kargab otse silma, ja enam mitte lihtsalt puuduva A-na, vaid alfaisase endana.

    Õhtumaa mõtlemisloogikas on siiamaani arusaamatuks jäänud, kas olemise eelduseks on olematus või on olematuse eelduseks olemine. Või platonistlikult: kuidas täpselt näeks välja ideemaailma ja koopa suhe? Või kantiaanlikult: kas asjad asetsevad pigem iseeneses või hoopis mujal? Tühjusse/tühikusse vaatamine sunnib meid nägema asju seal, mida enam (veel!) ei ole. Silm püüab koopast välja tungida, aga mitte selleks, et näha asju iseeneses, vaid selleks, et need uuesti luua.

    Spinoza räägib absoluudist/substantsist kui iseenese põhjusest, kausaalsusahela algusest. Spinoza kuvand absoluudist oli säärane, et Jumal on omaenese lõksus – see tähendab, läbi mingi müstilise determineerituse (põhjus-tagajärg  põhjustagajärg) peab ta paratamatult olema ja midagi looma. Tühjus justkui nõuab millegi tekkimist. Tühjus/tühik on nii võimas, et isegi Jumalal puudub vaba tahe ning ta ei saa teisiti kui ta peab eksisteerima olematuse (0-i) kõrval. Veelgi enam, ta peab looma, ta on programmeeritud looma midagi. Olemine ja loomine on peaaegu üks ja see sama.

    Kui Kiwa eemaldab mikrofoni eest (ja kõrvaklappide vahelt) laulja, siis iga vaataja saab selle ise uuesti luua – tühjusest materialiseerida just endale sobiva Olematu Bändi. Ka säärane loomise akt on sel hetkel automaatne ja masinlik – publiku psühholoogiline paratamatus. Nii nagu Spinoza absoluut, muutub vaataja otsekui psühholoogilis-mehaaniliseks mängukanniks ja robotiks, olles programmeeritud ei-millestki. Kõik assotsiatsioonid on allutatud psühholoogilisele juhuslikkusele. Kõrvaklappide vahele võib tekkida sama hästi Dirsten Kunst kui ka Mihkel Jaakson. Tulemus on ettearvamatu: ja kuni selleni välja, et kui olematust ei oleks olemas, siis tuleks ka see välja mõelda.

    Täna kell 17 vestleb Kiwaga Maria Juur.

     

     

Sirp