Toeta
Otsi

feminism

  • Kas sellel on mõtet?

     

    ?Teatrielu? on hea ja vajalik selleks, et eesti keeles saaks rääkida teatrist pisut süvenenumalt ja samas üldistavamalt, kui seda võimaldab ajaleheformaat või ühe etenduse arvustus. See viimane on ju meil kõige levinum, peaaegu ainuvalitsev teatrikirjutise ?anr. Eesti kirjandus- ja kunstiteadlastel on mitmesuguseid oma väljaandeid, kus areneb teoreetiline mõte ja sünnib diskussioon. Ma usun, eesti teater väärib ka üht kohati keeruliselt rääkivat väljaannet, mis ei ripuks läbimüüginumbrite küljes.

    ?Teatrielu? toimetajad vahetuvad igal teisel aastal ning see annab võimaluse koostada oma ideaalne teatriraamat, mida ise lugeda tahaksid. Näiteks tundsime kaastoimetaja Sven Karjaga puudust eesti teatri hetkeseisu üldistavatest artiklitest ning püüdsime seda auku mitmel viisil täita. Meid huvitab teater ja teatraalsus ka väljaspool teatrit ? tellisime artiklid poliitikateatrist ja häppeningidest jne. Suurem osa tekste keerleb siiski näitleja ja näitlemise ümber. ?Teatrielu 2003? on nagu rahvaraamat, sisaldab eri teemadel, eri stiilis ja pikkusega teatrikirjutisi, lootuses, et näiteks ajaloohuviline saab juhuslikult valgustatud teooriast, teoreetik leiab sädeleva stseenikirjelduse, oma nime otsiv praktik leiab mõttekaaslase või teatritegemise mõtte.

    Kuidas hindate teatriteadlasena ?Teatrielu?  kaalukust ja adekvaatsust?

    Kas see, mis seal sees, on ka ajaloos sees ja vastupidi?

    Püüdsime koostada raamatu, mis oleks hariv ja põnev lugemine kultuurihuvilisele ning esimese ringi ajalookirjutus. Kindlasti hinnatakse mõned meie autorite teatriloolised rõhuasetused hiljem ümber, kuid see on juba tagantjäreletarkus, tõde, millel pole rohkem kaalu kui ühel vahetul üldistatud kogemusel. Teatriajalugu pole ju lavastuste kirjelduste rida, vaid eelkõige vastus küsimusele, millest ja kuidas rääkis teater oma publikuga ühel või teisel ajal, ühes või teises kohas.

    MADIS KOLK, TMK

    Kas teie väljaande teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Tulevased ajaloolased peavad nägema oma algmaterjalina tänast kultuurikajastust tervikuna, igal väljaandel on selles tervikpildis oma roll ja ?anrilised ning stiililised eripärad. Ka TMK peab suhestuma sellega, kui palju kajastavad teatrit teised väljaanded. Kui muu meedia on teatrisõbralikum, võiks ehk TMK lubada endale rohkem ka eksperimente metateksti ?anrikülluse huvides, kui aga päevalehtede kultuuriküljed on kokku surutud, tuleb rohkem hoolitseda jooksva teatrielu jäädvustamise eest. Lisaks sellele tahaks aga ruumi leida ka teooriale, esseistikale ja praktikule suunatud õppeotstarbelistele materjalidele. See tasakaalu otsimine on pidev protsess, milles tuleb iga päev uuesti üle hinnata oma väljaande asend ja funktsioon üldises kultuuripildis. Artiklid saavad olla adekvaatsed just neid kriteeriume silmas pidades. Aga kui nüüd konkreetselt vastata, siis, jah, põhisuund on ikka pragmaatiline ja loodetavasti sobilik teatriajaloolaste jaoks. Eriliseks kultuurisnobismiks ei anna tänane päev põhjust.

    MARGOT VISNAP, Sirp

    Milline on teie väljaande teatrikriitika sihtgrupp? Kas arvestate ka võimaliku lugejaga teatri siseringist või tegelete peamiselt nn teatrikunsti populariseerimisega?

    Sirbi teatriarvustuste ja teatriteemaliste kirjutiste lugeja on loodetavasti eelkõige teatrivaataja ? aktiivne, aga miks mitte ka passiivne teatrisõber (kes ise alati või enam teatrisse ei jõua, aga tahab toimuvaga kursis olla). Usun, et nende aktiivsete ja passiivsete teatrisõprade hulka kuuluvad ka teatritegijad.

    Populariseerimisega pole vahest Sirbi veergudel õnneks vaja veel tegelda. Ei alahinda meie päevalehtedegi lugejaid, mistap arvan, et ka nende väljaannete veergudel pole vaja teatrikunsti populariseerida. Nii et, hää küsija, mulle on arusaamatu küsimuses sisalduv polaarsus ? sisering versus teatrikunsti populariseerimine? Kui mõelda, et aastas käib teatris üle miljoni vaataja (külastuste arv), siis mida ja kellele on vaja populariseerida?

    Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Tegin oma diplomitöö aastatel 1934 ? 40 ilmunud Eesti esimesest ja kahjuks ka viimasest teatriajakirjast Teater. Lugesin selle tarvis palju tolle ajastu teatrikriitikat (lisaks Teatrile ka päevalehtedest, ajakirjast Looming, Varamu jt). Kõik mõjus lugedes ehe, usutav ja äärmiselt põnev. Kas ka adekvaatne? Jah, tundus tookord, 80ndatel raamatukogu erifondis ?keelatud? ajakirjandust neelates. Aga ei saa ju lõpuni kindel olla. Ent selles olen kindel, et noil 30ndatel ilmus teatrialaseid kirjutisi tunduvalt rohkem kui täna (muuseas, Teatri ilmumisaastal, s.o 1934 ilmus Eestis 101 ajalehte ja 194 ajakirja).

    Samas: kui keegi 50 aasta pärast võtab lugeda tänaste väljaannete teatrikülgi (sh ka Sirpi), küllap on see tema jaoks samamoodi piisavalt adekvaatne.

    MARGIT ADORF, Eesti Ekspress

    Kas teatrikriitikal on üldse mõtet ? keegi selle järgi ju lavastust ei muuda?

    Kui seda lavastust ei muuda, siis ehk järgmisi. Kriitika ei olegi ju mõeldud konkreetse lavastuse muutmiseks, ega siis kirjanduskriitika pärast raamatuid ümber ei kirjutata ja filmikriitika pärast filme ümber ei monteerita…

    Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Mis mõttes ? adekvaatsed? Kriitika on alati subjektiivne. See on alati konkreetse inimese isiklik arvamus ? ja kas saab seda arvamust tembeldada adekvaatseks või mitte? Ühe kriitilise artikli põhjal ei kirjuta keegi teatriajalugu, selleks kogutakse siiski kokku kõikides väljaannetes ilmunud kriitilised artiklid ja sellesse mosaiiki lisatuna on tulevikus teatriajaloo koostamise seisukohalt iga artikkel adekvaatne, ükskõik, kus see ka ilmunud poleks.

    ANDRES KEIL, Postimees

    Kas teatrikriitikal on üldse mõtet ? keegi selle järgi ju lavastust ei muuda?

    Noh, ma ei oleks selles nii kindel, et teatrikriitika ei muuda lavastusi. Jah, kindlasti mitte seda konkreetset tööd, kuid mingil määral lavastaja tulevasi ettevõtmisi. Ma ei taha öelda, et ma peaksin teatrikriitikut kunniks, kes nautleb oma võimus looja otsuseid mõjutada. See ei ole ju nii. Vaid ? teatrikriitik on ideaalis lavastajale ja näitlejale heaks partneriks. Me ajame ju üht ja sama asja. Ning usutavasti, või mis, kindlasti, selline partnerlussuhe ka toimub. Parimatel hetkedel. Samas on kindel ka see, et nii nagu iga lavastaja iga lavastus pole kuldmuna, pole seda ka iga kirjatükk. Kuid siiski ütleb kõhutunne, et kuldmunad saavad omavahel tavaliselt kokku. Väärtuslikule lavastusele sekundeerib väärtuslik ja asjalik kriitika. Ja vastupidi, mõttelagedus laval sünnitab mõttelagedat juttu. Sest polegi ju nagu midagi ütelda. Tahan veel lisada ühe isikliku veendumuse: nimelt peab kriitika, selle väljendusvahendid, vorm ja keel ühtima arvustatava tükiga. Vähemalt mingit nurka pidi kokku puutuma. Nad peavad teineteist kõditama.

    Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Kahe otsaga asi. Millist ajalookirjutamise viisi me mõtleme? Kindlasti ei saa viiekümne aasta pärast teada, mismoodi näitlejad mängisid. Aga, kui kontekstis vaadata, siis näeb päris kindlasti, mismoodi teater mõtles. Anno Domini 2005.

    MIHKEL RAUD, Eesti Päevaleht

    Kas teatrikriitikal on üldse mõtet ? keegi selle järgi ju lavastust ei muuda?

    Teatrikriitika, nagu mis tahes muu kunstikriitika, on suveräänne kunstivorm ja loomulikult on tal sellisena mõtet (eeldusel, et kunstil üleüldse mingit mõtet on ? see on aga eraldi arutlusteema). Kunstikriitika eesmärk ei ole mitte loojaga kõnelemine, vaid nähtuste suuremasse konteksti paigutamine.

    Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriaj
    aloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Mis on adekvaatne ajalugu?

    EGLE RÄÄSK, kirjastus Atlex

    Mis on raamatu ?Seitse? seeria raamideks?

    Sari tutvustab oma vallas hinnatud tegelasi, keda üldsus aga ei pruugi nii hästi tunda. Ka esimese raamatu seitse meesnäitlejat on oma koduteatris ühed hõivatumad, olles igal õhtul laval. Kuid kas kõik teavad, kes on näiteks Suuman või Tommingas?

    Kes on sihtgrupp? Arvestades ülepakkuvat värvilisust ja ?pehmet? lähenemist ?eriti laiad lugejahulgad??

    Sarja värvide valik tuleb seitsmest vikerkaarevärvist. Inimesed ja erialad, millest juttu tehakse, on värvikirevad ja elavad. Arvestades teisi valdkondi, on eesmärgiks tõesti laiemale lugejaskonnale kohati ka tundmatute-kaugemate erialainimeste tutvustamine. Viidates esimesele raamatule, arvan, et Eesti Teatriliidu tegevust arvestades on teatritegemist tõsiselt analüüsivad inimesed vastava kirjandusega varustatud, kuid tagaplaanile on jäänud inimesed, kellele teater lihtsalt meeldib.

    JAANUS KULLI, SL Õhtuleht

    Mis põhimõtete järgi valite, mis lavastused peavad saama kajastatud (ja kelle poolt arvustatud) ning mis mitte?

    Arvestades SL Õhtulehe kui tabloidlehe ülesehitust, strateegiat, põhimõtteid ja mida kõike veel, siis arvustusi Õhtuleht ei avalda. Küll aga on elu osakonna üheks ülesandeks jagada oma lugejatele informatsiooni ja teavet muu hulgas ka Eesti teatris toimuva kohta. Seda ennekõike intervjuude, aga ka olemuslugude või reportaa?ide vormis.

    Püüame kajastada ennekõike lavastusi, mis tunduvad märkimisväärsed ja huvitavad kas dramaturgi (näiteks endale juba nime teinud ja justkui publiku huvi kindlustava Kiviräha), mõne näitleja (staari), näiteks Ita Everi kaasategemise pärast, või kui näiteks on lavastusega seotud perekond (Kaljusted, Ever ? Roman Baskin). Ühesõnaga, see lavastus peab üldises teatripildis ühe või teise nurga alt eristuma.

    Milline on teie väljaande teatrikriitika sihtgrupp? Arvestate ka võimaliku lugejaga teatri siseringist või tegelete peamiselt nn teatrikunsti populariseerimisega?

    Eelnevast vastusest lähtuvalt tegeleb SL Õhtuleht ennekõike teatrikunsti populariseerimisega, kuigi samas näitab tagasiside, et SL Õhtulehe lugeja on suuresti ka teatriga otseselt seotud inimene (SL Õhtuleht käib vist peaaegu igasse teatrisse).

    Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Ma loodan, et teatriajaloo kirjutajal on taipu SL Õhtulehes ilmunud teatrit puudutavate artiklite põhjal välja sõtkuda teatriloo seisukohast oluline info või seik ning hinnata adekvaatselt materjali, mis kuulub tabloidlehe juurde.

    MEELIS KAPSTAS, Kroonika

    Kas teie väljaande teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

    Mida saab siin tähendada sõna ?adekvaatne?? Peegelduse peegeldus on teatri arvustamine, kirjeldamine või mõtestamine nii ehk nii…

    Küll saab ajakirjandus adekvaatselt vahendada näitleja/lavastaja mõtteid intervjuus.

    Näiteja/lavastaja on samasugune lihtsalt inimene nagu mis tahes teine loovtegelane. Seegi on teatriajalugu. Eeldusel, et rollid sünnivad ikka näitleja enda elust-kogemustest, reisidest, loetud raamatutest, nähtud etendustest-filmidest, pole kõrvaline, millist elu näitleja/lavastaja ise elab, mida ilmaelust mõtleb.

    Teatriajakirjanikuna ? olgu üheksa aastat päevalehe kultuurikülgedel või nüüd Kroonika n-ö kultuuritoimetajana ? olen püüdnud vahendada näitleja ühisosa tema (populaarsete) rollidega. Usun, et ka lugejale-vaatajale toob see teatri lähemale, kui ta näeb, et see, mida laval mängitakse, puudutab tegijaid lähedalt ka elus.

    Olles kogunud teatrikorüfeede juubeliteks, sünniaastapäevadeks nende kolleegide mälestusi, olen täheldanud, et rohkem räägitakse ikka neist, kes ka väljaspool lava meenuvad värvikate legendidena. Need tähed, kelle elu märgistavad ainult lavastused/rollid, ununevad kiiremini.

  • Galeriid

    Jüri Hain, Raivo Kelomees, Andri Ksenofontov

    Renaldo Veeberi näitus ?Kalevite aeg? G-galeriis kuni 27. XI

     

    Renaldo Veeberi Kalevipoja loost tõukuvaid tu?ijoonistused on juba jõutud ka ?Kalevipoja? illustratsioonideks ristida. Selline määratlus on küll eksitav; illustratsioonid peaksid olema tugevamalt seotud kirjasõnas esitatuga ning arvestama raamatu kui füüsilise objekti ja kunstilise tervikuga. Veeber annab  töödes vaatajaile teatud pidepunktid, markeerides eepose sü?ee peamised käänukohad, kuid ei enamat. Ta ei lasku detailidesse, tähistab tegevuspaiku minimaalselt ja laseb pildi pinnal valitseda jõulistel meesfiguuridel. Seejuures on ta säilitanud joone voolavuse ning väleduse, mis sobivalt rõhutab tegevuslikku dünaamikat. Kunstnik talitab toimekalt ning kohati kärsitultki ? nagu Kalevipoeg. Siinkohal aga kunstniku sarnasus joonistuste tsükli peategelasega ka lõpeb. Sest kui viimane kuulas ka nõuandeid, siis kunstnik on siilirollis kunstiteadlase nõu suhtes kurt, küsimata, kas igapäevaste (kunsti)uudiste ja uuenduste tulvast tuimestatud ühiskonnaliikmete tähelepanu äratamiseks ei peaks äigama ikka serviti? Õnneks nii, sest selline seisukoht lähendab kunstnikku dr Kreutzwaldile kui nende ühisele meeliskangelasele. Kaks aastat pingelist tööd, tulemuseks sadakond joonistust (millest paarkümmend moodustavad kõnesoleva näituse). Kas on see lõpp või vahepeatus pikal teel, seda ei tea isegi siil, Kalevipojast rääkimata. Kunstniku tegevus on tulevikku suunatud, sest olevikult on raske niisuguse teemaasetusega ära teenida tunnustavat paitust, materiaalsest tulemist kõnelemata. Renaldo Veeberi tegemised ja suhtumised teljel minevik-olevik-tulevik on aga üsna kaugel täna- ja igapäevasusest. Kes loosunglikku postuleeringut siinkirjutaja poosiks peab, see pole lihtsalt veel jõudnud Eesti kagunurka Saatse külla, kus Renaldo Veeber toimetab tema isa rajatud setu muuseumi korraldaja ja edendajana, seal on ka tema kunstitegemise juured.

    Argisus ja ürgsus, tänane tegu ja mineviku pärand sulavad ühte, fiktiivne muinasaeg kaigub vastu Renaldo Veeberi uutes joonistustes. Suurejooneliselt ja teatud hoolimatusega võimalike konkreetsuste suhtes vormib ta enda nägemuspilti. See pole uurija ja rekonstrueerija, vaid teadjamehe positsioon.

    Kunstniku künnivagu jääb meie kunstimaastikku küll üsna eripärase vormina ehtima. Ajastu endastmõistetavusena, kui sellest juhtume lihtsalt mööda astuma, kummastava vägitööna, kui leiame põhjust seda lähemalt vaadelda.

     

     

     

    Enn Põldroosi vastuhakk

     

    Enn Põldroosi näitus ?Panoptikum? Vivian Napi galeriis kuni 2. ? 24. XI. Korsakov.

     

    Põldroosi digitrükkide näitust tuleks vaadata huvist selle vastu, mis sünnib traditsioonilise kunsti autori kokkupõrkel digitehnoloogiaga. Põldroosil toimib uus tehnika meediumina, mille kaudu ta vormistab oma visuaalse ja maalilise mõtlemise, kuid ka keskkonna endana, kus kujutav mateeria sünnib. Põhiosas on arvuti jätnud kunstniku mõtlemise sarnaseks varasemas kunstis nähtuga, lisades rõhuasetusi, kujundeid ja kombinatsioone, mis olnuks varem võimatud. Lõpptulemus on muidugi teistsugune, kuna realistlike meediapiltide osakaal on suurem.

    Varem või hiljem tekib tõelisel maalikunstnikul soov käed materjalist nii-ütelda puhtaks pesta: unustada reaalsed füüsilised värvid, pintslite puidust varte kokkupuude ja lõuendite trummipind. Põldroosi digitrükke võib vaadata rutiini lõhkumisena, seljast raputatakse ajastu, haridus ja isegi kultuur. Sest digitaalajastuga on uuele alusele siirdunud kogu infovahetuskeskkond ja kujutav kunst on üks selliseid ?infosfääre?, kus toimetavad kunstnikud, kellel on mingi sõnum ütelda.

    Sõnumivahendajatena erinevad kunstnikud näiteks ajakirjanikest selle poolest, et nende sõnum tuleb ?seest?. Vaidlustamine on võimalik, kuna ajakirjanikudki mõtlevad lugusid välja, kuid nõustugem, et kunstniku ?väljamõtlemine? on aktsepteeritud ja kohustuslik, ajakirjaniku puhul erandlik.

    Põhiosas on kunstnik see, kes kanaliseerib oma sõnumi oskustesse, mille kaudu see saab nähtavaks auditooriumile. Vormistatud sõnum pannakse meediasse, mis levi toel võimendub ja kus sünnib ehk uusi tähendusi. ?Meedium ongi teade? ja muud säärased laused tähendavad Põldroosi näituse kontekstis seda, et tähtis ei ole ainult ?mida? ehk sisu, vaid ka ?millega?. Mitte ainult kujutatav, vaid selle saavutamise vahendid.

    Põldroosi maalid näivad küsivat, kuidas infovooluga hakkama saada. Photoshopi kasutamise tehnilistes finessides võivad disainiüliõpilased talle silmad ette anda. Tal on aga aastakümnete pikkune värvide ja vormidega tegelemise kogemus. Arvestades, et Photoshop on oma olemuselt loomekeskkond, pildikombineerimise tehniline abivahend, tekib küsimus sellest, kes keda: kas kunstnik dikteerib visuaalsust või pilditöötlemisprogramm kui loomevahend? Põldroosi tulemusi vaadates kaldub arvamus esimese kasuks, mis tähendab, et kunstnik kasutab programmi oma kujutluses tekkinud nägemise vormistamiseks. Pindmisel vaatlusel võib jääda mulje, et ta ei ole kõiki võimalusi kasutanud küllaldaselt. Kas peakski? Kas pärisvärvidega maalides kasutatakse kõiki võimalusi ja kombinatsioone?

    Põldroosi digikollaa?ide realismilembus tipneb kunstniku enda maalide sisseskaneeritud detailide miksimisega. See on omalaadne auto­tsiteerimine, kuid uues meediumis, mis võimaldab justkui peeglist oma varasemat toimetamist kõrvalt vaadata, lasta see läbi digitaalse toru, põimida see kokku meediavisuaalsusega.  

    Milleski võib Põldroosi kunsti?esti näha vastupanuliigutusena, kuigi see on digitaalselt pärisuunaline. See on kui soovimatus olla defineeritud värvi-maalikunstnikuna ja tahtmatus olla neelatud meediainfo poolt.

     

     

     

    Roode, mere dekonstruktueerija

     

    Henn Roode (1924 ? 1974) maale saab selle nädala sees vaadata Hausi galeriis.

     

    Sõprade mälestuste kohaselt kuulas Henn Roode pealt pikki kunstivaidlusi, siis aga pani muheda eruditsiooniga lühidalt kõik paika. Teda iseloomustas intellektuaalne vabadus ja intensiivne töökus, mis Siberis kaotatud aastad tasa tegi.

    Henn Roode otsis tõde maalis ja maailmas, võimalikult lihtsa motiivi maksimaalset väljendusrikkust. Moodi läks strukturalism. Näitusel on valik Roode merestruktuuri otsingutest. Need meenutavad Mondriani õunapuu vormianalüüsi, mis viis püst- ja rõhtjoonte kompositsioonideni. Nüüd võib Henn Roode loomingut vaadelda kui maastiku dekonstruktsiooni.

     

  • Angela Maasalu Draakoni galerii keldrisaalis

    EKL

    Esmaspäeval, 18.03.2013 kell 17.00 avab ANGELA MAASALU (1990) Draakoni galerii keldrisaalis isiknäituse „Mikk Madissoni ülestunnistused“.

    Avatav näitus on Eesti Kunstiakadeemias Marko Mäetamme poolt magistritaseme esimese kursuse üliõpilastega läbiviidava kuraatoriprojekti nimelise kursuse lõpptulem. Alustades kahekümne tudengiga projekti elluviimist, andis Marko Mäetamm tudengitele ülesandeks leida ühine idee, millest vormuks õppetöö käigus näituseprojekt Draakoni galerii keldrisaalis 2013. aasta kevadsemestril. Kuid nagu selliste suhteliselt vabas vormis antud lähteülesannete puhul ikka aeg-ajalt kipub juhtuma, ei leidunud pika mõttetegevuse jooskul ühtegi tõsiseltvõetavat ega ühiskasutatavat ideed ega olnud seega ka võimalust lõpptulemuseks. Kõikehõlmava mõttetegevusetuse jooksul pakkus kursusel osalev Mikk Madisson õppejõule ja kaastudengitele välja idee korraldada omavaheline võistlus. Iga kursusel osalev tudeng valmistab ette kümne minuti pikkuse esitluse, tutvustades enda ideed, esitlused dokumenteeritakse ja hääletuse tulemusel enim hääli saanu saab auhinnaks broneeritud näituseaja, teostuseks ettenähtud ressursid ja võistluses kaotajaks jäänud tudengite jäägitu ning omakasupüüdmatu abi näituseprojekti teostamisel. Võistlusel mitteosalenuid jääb aegade lõpuni saatma Mäetamme poolt koostatud kaaskiri: „Kes ei osale, on muna“. Auhinnalisele kohale mittetulnute ideekavandeid ja salvestust konkursi finaalist on võimalik näha avataval näitusel.   

    Tihedas ja närvesöövas võistluses esikohale jõudnud Angela Maasalu projekt on inspireeritud näituse idee autorist Mikk Madissonist. Mööndustega võib seda nimetada dokumentatsiooniks protsessist, milles autori ja idee jõuvahekorrad ning rollid muutuvad. Avatav näitus on seega nii Angela Maasalu näitus Mikk Madissonist, Mikk Madissoni näitus Angela Maasalust ja ka ühisnäitus, kus osalevad Doris Feldmann,  Eldar Jakubov, Eva Järv, Kärri Jürisson, Anna Lihodedova, Mari Lääne, Jane Lappo, Angela Maasalu, Mikk Madisson, Deniss Orlov, Maria Sidljarevitš, Jana Soans, Mart Vainre, Mihkel Vorsman, Susanna Salama, Olivia Parmasto ja Alina Orav.

    Näitus jääb avatuks 30. märtsini 2013.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

  • Väike, põhjamaine, kristlik?

    Hasso Krull

    Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate  oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui  lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

    Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud  tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole  me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri”  raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

    Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui  see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri  euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

  • Tallinna Filharmoonia avakontsert ja millega üllatab uus hooaeg

    Tamara Unanova

    Tallinna Filharmoonia uue hooaja avakontsert noore andeka dirigendi Risto Joosti ja särava viiuldaja Vadim Gluzmaniga rõõmustas Tallinna Kammerorkestri ammuseid austajaid ja pani uue hooaja märgi maha.

    Ameerika heliloojate teostest koosnev kava „Ameerika visioonid” peegeldab Tallinna Filharmoonia ja orkestri kontseptsiooni tutvustada publikule harva esitatavaid teoseid, kusjuures neid eksponeeritakse kõrvuti tuntumate lugudega. Ning kõiges selles pole mingit eklektikat. Antud juhul oli valik väga loogiline: Ameerika muusika läbilõige aastatest 1936–1978, Ameerika helikunsti kolm palet.

    Kontserdi avas Samuel Barberi ilmselt kõige populaarsem teos „Adagio”. Nimetatud helitöö on kirjutatud keelpillikvarteti ühe osana ja seatud hiljem orkestrile. Keelpillid esitasid selle lahkumiskurbusest ja taagana lasuvast nukrusest kantud hilisromantilise teose õrnalt ja puhtalt. Risto Joosi väga peene tajuga fraseerimise juures torkab silma loogika ja läbimõeldus, dünaamilistes üleminekutes aga nüansi rohkus.

    Kui Samuel Barberi „Adagio” viis meid oma läbitungivalt ängistava meloodiaga unistuste ja millegi pöördumatult kadunu sfääridesse, siis John Adamsi „Shaker Loops” tõi kuulajad hetkega maa peale, julma ning hingetusse reaalsusse tagasi. John Adams on üks esimesi minimalistide esindajaid ja tema „Shaker Loops” (1978) üks selle stiili etapilisi teoseid. Kuigi praegu, 30 aastat hiljem, on Adamsi muusikat raske kindlatesse piiridesse paigutada. On ju tema muusika selle aja jooksul teinud läbi palju muutusi ja tegelikult hoidub Adams ka ise igasugusest sahteldamisest ja määratlemisest.

    „Shaker Loops’is” kasutab autor muusikalist materjali, mis oli varem kirjutatud keelpillikvartetile Wavemaker. On huvitav, et teose pealkiri haakub nii muusikalise terminiga „triller” kui ka ususektiga „shakers” (värisejad). Nimetatud usulahu esindajad jõudsid USAsse XVIII sajandil. Adamsil aga oli võimalus neid lapsepõlves jälgida, sest ta kasvas üles nende koloonia läheduses. „Iga kord, kui möödusin poisikesena nende askeetlikest majakestest, püüdsin ette kujutada, mida küll pidid sektandid oma riituste ajal tundma, et need muidu nii karmid inimesed äkki oma Loojaga ühendusse astudes religioosses ekstaasis värisema hakkasid,” on meenutanud autor. Teine sõna pealkirjas „loops” (silmus) viitab pidevalt korduvale materjalile ja selle kaudu teose kompositsioonilisele ülesehitusele. Tunnistan ausalt, et ma pole minimalismi austaja, aga seda küllaltki osavalt, originaalselt ja meisterlikult konstrueeritud teost kuulasin tõelise huviga.

    Risto Joosti peenelt ja oskuslikult juhitud orkester suutis selles muusikas, kus kõik põhineb rütmil, edasi anda nii helipildi närvi kui elavat pulssi. Kõla sünkroonsus, paindlikkus ja intonatsiooniline puhtus paelusid nii, nagu võib paeluda rituaalne protsessioon või rongi liikumine, tormaku see kas või eikuhugi. Kuuldavasti oli kõnealuses esituses ka mitmeid ebatäpsusi ja vääratusi, aga ma ei pea end selle muusika eriliseks asjatundjaks ning seetõttu hoidun ka liigsetest kommentaaridest. Luban endale vaid tsiteerida Gidon Kremeri sõnu ta raamatust „Ülemhelid”: „Minimalism – mis tundub või ka on tõesti lihtne – nõuab esitajatelt maksimaalseid jõupingutusi”.

    Kontserdi teine pool kulges Leonard Bernsteini muusika tähe all. Ameerika muusika üks tuntumaid heliloojaid, dirigent, muusikalise selgitustöö tegija ja legendaarne isiksus – kavandas oma „Serenaadi” kui Platoni armastusteemaliste filosoofiliste dialoogide muusikalise väljenduse. Teos esitati esmakordselt 1954. aastal Veneetsia festivalil, soleeris üks XX sajandi väljapaistavamaid viiuldajaid Isaac Stern, orkestrit juhatas helilooja ise. Sellest peale on „Serenaad” paljude viiuldajate repertuaaris. Vadim Gluzman ütles, et ta „jumaldab seda muusikat” ja esitab seda erinevate dirigentide ja orkestritega küllaltki tihti. Muide, suurt rolli Gluzmani vaadete ja muusikalise mõtlemise kujunemisel mängis just maestro Isaac Stern. Noorel Gluzmanil oli õnn kohtuda ja suhelda Sterniga peaaegu 11 aasta vältel, kuni maestro surmani 2001. aasta septembris.

    Vadim Gluzman on virtuoos selle sõna parimas mõttes. Tema jaoks ei esine tehnilisi raskusi, kuigi on raske öelda, mis ta mängus suuremat mõju avaldab: kas tema viiuli kõla ilu ja õilsus – Gluzman mängib 1690. aasta stradivaariusel, mis enne kuulus Leopold Auerile ja mille praegune omanik on Stradivaariuseühing Chicagos – või ehk ekspressiivsus ja lai emotsiooniskaala, tämbriline rikkus või interpretatsiooni sügavus ning sisukus.

    Vaimustav, kuivõrd hästi sobisid kokku (nii rütmiliselt kui ka tundeskaalalt) solist, dirigent ja orkester. Sellise tasemega orkestrid võivad „noodid ära õppida ja mängida ilma igasuguse vaevata. Aga leida ühine hingamine, tabada ühist muusikalist keelt on juba raske. Täna see õnnestus. Muidugi oli mul veidi kurb, et Eri Klas, kellega oleme mitmeid kordi koos musitseerinud, ei saanud juhatada. Aga Risto Joost – ta on vaimustav dirigent. Täna hingasime me tõesti ühes rütmis,” tunnistas Vadim Gluzman pärast kontserti. Ja soovis Eestisse veel esinema tulla.

     

  • Norman Berliinis Einsteini jalajälgedes

     

    5. aprillil läks Berliinis lahti kaasaegse kunsti biennaal (bb5), üldpealkirjaga „When things cast no shadows” („Kui asjad ei heida varju”. ) Üritus toob Berliini kokku mitmest rahvusest ja põlvkonnast kunstnikke, kelle teosed on pillutatud laiali mitmele poole lähiminevikus rangelt jagatud linnaruumi. Biennaali ürituste programm on jagatud päevaseks ja öiseks. Päeval näeb enamasti ligi poolesaja kunstniku spetsiaalselt biennaaliks valminud teoseid, millele öine biennaaliprogramm (pealkirjaga „Mes nuits sont plus belles que vos jours„ / „Minu ööd on ilusamad kui teie päevad”) annab lisa kokku 63 ürituse näol. Sealhulgas on ka Kristina Normani diafilmi „The Field of Genius” („Geniaalsuse väli”, 2003) esitles koos Paul Daviese loenguga 25. mail. Läinud korral esindas Berliini biennaalil Eestit siinse videokunsti suurim staar Jaan Toomik, kellel rahvusvahelistel näitustel esinemise kogemust ligi viisteist aastat.

     

    Kristina, sa oled eluaastatelt aga pigem oma professionaalse karjääri alguses. Nii et mis tunne on? Kas saavutuskrampi ei ole? Esinemishirmu?

    Õnneks pole mul olnud aega seda sorti tunnetele keskenduda. Aga muidugi olen ikka väga õnnelik, et olen osa saamas sellisest tunnustusest.

     

    Kus oma teost eksponeerid?

    „The Field of Genius” on õppe-diafilmi vormis lugu nn geniaalsuse välja mõjust inimkonna saavutustele läbi ajaloo. Geniaalsuse välja allikas on teose kontseptsiooni kohaselt Albert Einstein ning selle üks põhiomadus on, et see levib ajas nii tulevikku kui ka minevikku. Diafilm oligi algselt mõeldud kooliõpilastele tunnis näitamiseks, et nad saaksid teada, kuidas Einstein mõjutas oma isikliku geniaalsuse väljaga mineviku teadlasi, et nood valmistaksid ette teadusliku pinnase tema enda relatiivsusteooriale. Ka biennaali külastajatele pakutakse võimalus tunda end korraks õpilastena: vaadata diafilmi ning seejärel kuulata maailma ühe mõjukama füüsiku ja astrobioloogi Paul Daviese loengut teaduse ning usu suhtest. Muide, üritus toimub Berliini Treptowi pargis Archenholdi observatooriumis, kus Einstein pidas 1915. aastal esimese avaliku loengu relatiivsusteooria teemal. 

     

    Kas Daviese teooriad on ka presenteeritava diafilmi taustaks?

    Paul Davies avaldas 1985. aastal raamatu „Superforce: the Search for a Grand Unified Theory of Nature” („Superjõud: loomuse suure unifitseeritud teooria otsing”), mis on tõlgitud mitmesse keelde. Venekeelsena anti see välja 1989. aastal ja üks eksemplar sattus Tartusse, Rüütli tänava kasutatud asjade poodi. Mina sattusin sinna 2002. aastal ning ostsin selle raamatu naljaka pealkirja „Суперсила” pärast. Kui aga köite lahti tegin, sai sellest mu kõikide aegade lemmikraamat. Davies kirjutab seal nii kaasaegse füüsikateaduse ajaloost kui tulevikust. Iga järgmine lehekülg käivitas minu peas hulgaliselt ideid, millest üks materialiseeruski tööna „The Field of Genius”. Ausalt öeldes, kui ma tookord raamatu kolletunud lehekülgi lugesin, arvasin, et ilmselt on selle autor ammu elavate seast lahkunud. Suureks üllatuseks avastasin aga, et ta pole isegi eriti vana! Ja on kirjutanud veel umbes kümme raamatut! Sellest ajast peale olen tahtnud Paul Daviesit „Суперсила” eest isiklikult tänada. Biennaal lihtsalt osutus parimaks ettekäändeks, miks temaga elusast peast kohtuda.

     

    Sinu üheks suurimaks hittsingliks siinse kunstielu kirjutamata edetabelites on kahtlemata 2006. aastal valminud „Pribaldid”, pea tunniajane dokumentaalvideo, mille filmisid Moskvas, külastades muu hulgas oma endisi koolikaaslasi, vene keelt kõnelevaid, enam-vähem olümpiaregati aastatel Eestis sündinud noori. Hiljutisel Tallinna noortebiennaalil Rüütelkonna hoones sai vaataja piiluda sinu värskeimat filmi „Monoliit”, mille teemaks samuti Eesti-Vene suhted. Ometigi valisid bb5 kuraatorid Adam Szymczyk ja Elena Filipović Berliinis näitamiseks just selle, 2003. aastal bakalaureusetööna valminud teose, kus poliitikat ei puudutata…

    Miks kuraatorid just selle töö valisid, ma ei tea. Igal juhul olen teosevalikuga väga rahul, sest sellega kaasneb tõeline dream-come-true ehk kohtumine Pauliga. Lisaks sain võimaluse oma Einsteini loo ka eestikeelsena välja anda, sest diafilm oli alguses ingliskeelne. Nimelt esitletakse Berliinis samateemalist raamatut, mille tekstiosa on inglise, saksa ning eesti keeles. Samas pean ütlema, et oma teoste seas mul lemmikuid ei ole: need on mulle kõik ühepalju armsad. Kuna teen oma töid suhteliselt aeglaselt, siis tähendab igaüks neist ühte perioodi minu elus. See, et biennaalil näidatakse 2003. aasta tööd, on justkui ajas rändamine. Praegusel hetkel on mul käsil aga järjekordne eksperiment dokumentalistika vallas. Ei tea, võib-olla teen kunagi ka mõne mängufilmi. Ja mis konkreetsematesse teemadesse puutub, siis pean lihtsalt vaatama, millega tulevik mind üllatab.

     

     

  • What’s up?

    Sven Karja

    Merle Palmiste ja Raimo Pass suhtlevad.Teet Malsroos

    R. Schimmelpfennigi “Push Up”. Lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kersti Varrak. Osades Külli Reinumägi, Harriet Toompere, Raimo Pass, Merle Palmiste, Tiit Sukk, Martin Veinmann, Viire Valdma, Tõnu Mikiver. Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 2. X.

    Kui palju tohib teater olla passipilt, ümbritsevat elu kiretult fikseerida, et säiliks tema roll kunstilise fenomeni kandjana? Publiku poolelt vaadates on äratundmistasand teadagi alati tänuväärne aines (“Issand, see tüüp seal oli täpselt nagu see uus meil töö juures!”) ja töölt-tänavalt tuttavaid tüüpe ohutust kaugusest piieldes justnagu ei ihkakski hing midagi enamat. Küsimusele, miks näitekirjandus ja teater siiski nii harva “keskmiste” inimeste igapäevaelu julgevad eksponeerida, võib ilmselt vastata, et küllap peetakse viimast piisavalt “madalaks”. Kes tahaks siis olla ühepäevaliblikas! Teater püüdku ikka igavikku tabada, “tõsieluseebi” koht on telekas.

    Ometi näib, et Draamateatri “Push Up” on kukkunud igati viljakale pinnasele. Valgekraedest kontoritöötajad (usutavasti märgatav protsent Draamateatri põhipublikust) saavad mõttes kaasa noogutada. Vaataja ette astuv tüüpide galerii on piisavalt representatiivne (kolm erinevat noore naise tüüpi, üks keskeas, üks sinna jõudev, üks noorem mees), et igaüks võiks leida siit kellegi, kellega samastuda. Samas osutab lavastus kujukalt Eesti ühiskonna järjest hoomamatule diferentseeritusele. Veel kakskümmend aastat tagasi sai igaüks nautida näiteks joodikust traktoristi stiilipuhtalt välja mängitud lavakuju, kuna igaüks oli mõne prototüübiga tuttav. Täna on asi keerulisem. On üsna kindel, et “talupojamõistuse” seisukohalt on “Push Up’i” tegelaste problemaatika täiesti jabur. Neil on töö, palk, autod, reisid, kodud, lõbustused, seksuaalsuhted – mis neil puudu on? Kas need inimesed mängivad lolli või ongi seda?

    Saksa tänapäevaautori Roland Schimmel­pfennigi (2003. aastal loeti saksa uue dramaturgia tutvustusüritusel Eestis ette tema näidend “Araabia ööd”) tekst esitab tööstusliku kõrghoone kontorite taustal kaks monoloogi ja kolm kahekõnet, kusjuures dialooge liigendavad omakorda vestlejate publikusse pööratud pihtimusmonoloogid. Viimased meenutavad väga naisteajakirjade “psühholoogi nurgakeses” ilmuvaid (toimetuse kaastöötajate fabritseeritud?) “murekirju”, mida sobiks kasutada näitematerjalina sotsiaalpsühholoogia õpikutes. Mees, kes väntab õhtud läbi trenažööril. Teine mees, kelle õhtuid sisustavad pizza ja netiporno. Modellivälimusega noor naine, kes arvab, et talle ei sobi ükski värv. Kõiki kõnelejaid ühendab eesmärgi puudumine, vaevalt suudaks ka ihaldatud töökoht Dehlis või kabinet 16. korrusel pakkuda neile kestvat õnnetunnet. Veelgi rohkem ühendavad neid aga moodsa ühiskonna muud levinud pained: üksindus, elust irdumine, rahulolematus iseendaga, ebakindlus suhete loomisel –  vastavate käsiraamatute järgi siis sotsiofoobia.

     

    Sotsioloogilised portreed

     

    Viimane pole muidugi ainus termin, mis tuleb endale selgeks teha, kui tahta kaasaegses kontoriatmosfääris mingitki positsiooni saavutada. Määravaks ei saa mitte ainult professionaalne suhtlemine, vaid tuleb omandada täpsed reeglid, kuidas peaks toimuma kõige argisem lävimine kolleegide, juhtivtöötajate ja klientidega. Seda kommunikatsiooni reguleerivad mõisted stiilis “enesetõhusus”, “sotsiaalne distants”, “rituaalne agressiivsus” või “sobivusotsuste teooria”. Ehk kõige kummalisem mõte, mis etendusel pähe tuli, ongi seotud asjaoluga, et ilmselt on näidendi tegelased kui tippspetsialistid läbinud põhjalikud suhtlemis- ja videotreeningud, on end kurssi viinud mõjutamis- ja manipulatsioonitehnikatega vmt. Kuidas siis korraga nii, et eeldatavalt “suhtlemisprofid” on praktikas sedavõrd abitud, et ei suuda isegi esmatasandil infot vahetada, oma tegelikke mõtteid ja tundeid kaasinimestega jagada? Kas ka suhtlemistreeningu puhul on äkki oht “üle treenida”? 

    Ja veel – kellele õieti on need pihtimused suunatud? Personaalsele psühhoanalüütikule? Vaevalt. Pigem tahab autor nende kaudu joonistada välja võimalikult ammendavad “sotsioloogilised portreed”, tuua sisse varjamatu publitsistlikkuse. Kohati meenutabki see teatriõhtu nn foorumteatri mudelit (Eestis on sellega vähemal määral tegelenud VAT-teater), kus iga “elust võetud” stseeni juurde kuuluvad vaatajate diskussioon ja psühholoogi kommentaar. Muidugi ei lase sellel “näitliku õppematerjali” muljel lõpuni minna Draamateatri näitetrupp, kes on “sotsioloogilisi juhtumeid” näitlejavahenditega mõõdukalt individualiseerinud. Näitlejate ja lavastaja kiituseks peab mainima, et trupp püsib ühtlaselt koos, keegi “ei viska üle” ega jää alla. 

    Foorumteatri tüüp teatavasti ei eelda väga selget lavastajapositsiooni. Eesmärk on lugu hästi jooksma saada ja hoolitseda selle eest, et materjali esitus püsiks võimalikult tasakaalus ja käsitletava probleemi omavahel põrkuvad seisukohad saaksid võimalikult võrdselt ruumi (analoogiliselt uuriva ajakirjandusega). Ain Prosa tõlgendus väljub neist piiridest: sündmused ja tegelased on esitatud läbi interpreteeriva lavastajasilma, olgugi et viimast võiks seekord võrrelda turvakaamera liikumatu kalasilmaga. Lavastajatõlgenduse põhilisteks märksõnadeks paistavad olevat “anonüümsus”, “ebaisikulisus” ja “standardsus”. Tähele tasub panna ka muusikalist kujundust, mis osalt meenutab tugevasti klienditelefonide ooterežiimi repertuaari – märk potentsiaalse äripartneri silmakirjalikust hoolitsusest. 

    Kontoristseenide raamiks (proloog ja epiloog?) ilmuvad lavale mees ja naine hiigelbüroo turvapersonali hulgast (mängivad Tõnu Mikiver ja Viire Valdma). Küllap annaks nende persoonide kaudu tuua sisse võimsa kontrasti karjääri-inimestega, mängida neid “normaalsete” elutervete rahvalike tüüpidena. Ometi on ei erine lavastaja tahtel nemadki eriti “valgetest inimestest”, neidki iseloomustab (ka üksi olles!) samasugune hirmusegune hajevilolek. Ja kas pole ehk nemadki varem samas asutuses töötanud mõnel “kõrgemal korrusel”?

    Sellise “avatud” teatrilaadi juurde võiks kuuluda ka võimalikult selge sõnum. Kuidas see siis kõlaks? Täiuslikku rahulolu ei saa tagada üksnes köitev ja hästi tasustatud töö, sotsiaalsed privileegid, seks ega edukus rollimängudes. Kõik ripub ära ikka ja ainult tegelikust toimetulekust reaalsete inimsuhete padrikus. Mingem metsa, inimesed! 

     

     

  • Mustast roosist ja kahest pustast

     

    Herczegi arvustuses leidub ainult üks konkreetne tõlkekriitiline märkus. Ühes Gyula Illyési luuletuses esinevat väljend ?pusta rahvas?, mida tulevat seletada isegi ungarlasele, sest puszta polevat lääneungari murdes ?kõrb (omastav kõrve)?, vaid ?mõis?, mida polevat tõenäoliselt teadnud ka tõlkija. Jutt käib siinkirjutaja tõlgitud luuletusest ?Egy sapadt nö egy kis szobaban?? (?Üks kaame naine väikses kambris??). Ma teadsin kõnealuse sõna kahemõttelisust küll, kuid ei lisanud joonealust märkust, vaid lootsin, et kirjastus varustab kogumiku põhjalike kommentaaridega. Seda loomulikult ei juhtunud. Toimetamise rutakusest ja pealiskaudsusest räägib seegi ?tühiasi?, et sisukorras on tõlkija Ene Asu-Õunase eesnimeks kaks korda Eve. Eksitav on isegi antoloogia pealkiri ?Mu ema must roos?, mis laenatud ühelt Sandor Csoori luuletuselt: eesti keeles peaks olema ?Mu ema on must roos?, sest ei mõelda emale kuuluvat roosi, vaid roosiga võrreldakse ema ennast. Ungari keeles on ju ?Anyam fekete rozsa?, mitte ?Anyam fekete rozsaja?.

    Ka kriitik Herczeg pole päris täpne. Maaparandusest puutumata pusta pole Kõrvemaa moodi põlislaas, vaid kohati sooldunud ja kohati soostunud lage stepp, kust mets sajandite eest hävitatud. Sõna teine tähendus on täpsemalt ?mõisamoonakate asula?, sest eestlane nimetab mõisaks pigem mõisasüdant (häärberit, majandushooneid ja parki) kui tervet mõisniku maavaldust. Võõrkeeltesse on laenatud ainult puszta esimene (põhiline) tähendus.

    Märksa rohkem murdsin pead samas luuletuses esineva fejfa kallal. Tegemist on vanadele külakalmistutele iseloomuliku paadininakujulise puust hauatähisega. Ma ei tõlkinud seda ristiks, vaid kasutasin sõnasõnalist vastet peapuu ? seda enam, et selle liitsõna mõlemad pooled on iidsed sugulassõnad: fö, fej ?pää, pea?; fa ?puu?. Kas lugeja saab sellest aru või oleks parem rääkida moonakülast ja ristidest? Tõlget ei saa kultuuriliselt läbinisti kodustada ? muidu juhtuks nii, nagu Kalju Kassi naljajutus broðüürist ?Vastasseina nael?, kus ?Lapsed tuppa, tali tuleb!? tõlgitakse mgahiili keelde: ?Lapsed bungalow?sse, vihmaperiood käes!?

    Keel on salakaval meri, kus isegi kogenud tõlkija võib vahel karile sattuda, kui pole pädevat toimetajat (lootsi) ja häid sõnaraamatuid (ajakohaseid merekaarte). Ise olen Janos Aranyi ballaadi ?Maisilüdimine? tõlkes teinud tuvist tuuba, sest ei teadnud vanamoelist saksa laensõna tuba ?tuvi? ja kontekst soodustas väärtõlgendust (poiss nimega Tuba Ferko puhus tõesti pilli). Aare Pilv on Lev Rubinsteini lause ?Odnaþdy ja uvidel takuju ogromnuju gusenicu, cto ne mogu zabyt? ee do sih por? mullu Ninniku sarjas ilmunud ?Kartoteekides? eestindanud: ?Ükskord nägin nii suurt hane, et ei suuda teda tänini unustada.? Vene gusenica pole emahani, vaid päevakoer (liblika vastne) või roomik (tehnikas). Eesti entsüklopeedia 5. köites lk 458 on Austraalia leedulaste lehe pealkiri ?Musu Pastoge? (täpsemalt ?Musu pastoge?) tõlgitud kogemata ?Meie Veri?, sest vene keeles on sõnad krov ?peavari? ja krov? ?veri? väga sarnased.

    Karile võib sattuda ka lugeja. Sandor Kanyadi luuletuse ?Jumala selja taga? pealkiri on ungari keeles kõnekäänd, mis tähendab ?kolkas, kõrvalises maakohas?. Kust eestlane seda teadma peab?

    SANDER LIIVAK

  • Põllumajandusmuuseum saab kolm uut hoonet

    Merli Sild

    Tartumaal Ülenurmel asuvas Eesti Põllumajandusmuuseumis avatakse täna kell 14 rohelise investeerimisskeemi vahenditest rekonstrueeritud kolm hoonet. Suve hakul avatakse värske ilme saanud linamajas uued lina- ja linnukasvatust ning põllumajandustehnikat tutvustavad ekspositsioonid.

    Rekonstrueeritud hoonete kasutuselevõtuga avarduvad oluliselt eksponeerimisvõimalused muuseumis. „Näiteks saame luua avatud fondi, kus näeb ka neid esemeid, mis on seni olnud peidus muuseumi hoidlates,“ rääkis Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild. „Loodame, et uued võimalused ja ekspositsioonid aitavad suurendada ka muuseumi külastatavust.“

    Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi sõnul on tegemist suure arenguga põllumajandusmuuseumi töös. “Põllumajandus areneb tohutult kiiresti ja see seab kõrgendatud ootused ka muuseumile, et seda kõike jäädvustada. Nende hoonete rekonstrueerimine on suur arenguhüpe, aga ka väljakutse muuseumi töötajatele,” ütles minister Seeder.

    Rohelise investeerimisskeemi vahenditest lõpetati Ülenurme mõisaansambli peahoone remont ja rekonstrueeriti endine tõllakuur, linamaja ja osaliselt laut. Tööd toimusid 2011–2013. aastani ning need läksid kokku maksma 1,6 miljonit eurot.

    Tartumaal ajaloolises Ülenurme mõisakompleksis asuv põllumajandusmuuseum koondab museaale Eesti põllumajanduse ja maaelu kohta. Muuseumil on 15 hoonet, millest viimase seitsme aastaga on rekonstrueeritud üheksa.

    2010. aastal sai põllumajandusmuuseum uue interaktiivse püsiekspositsiooni “Põllumajanduse ja maaelu areng Eestis läbi sajandite” eest kõrgeima muuseumidele välja antava autasu Eestis, „Muuseumirott 2010″.

    Muuseumi veebileht www.epm.ee.

  • Hakkab juhtuma

    Kaarel Tarand

    Positiivses võib muutuda küll. Muidugi saab pahatahtlik hing Lissaboni lepingu ratifitseerimisprotsessi jäädagi tooma Euroopa Liidu ebaefektiivsuse ja konkurentsivõimetuse  näiteks, kuid täpselt sama hästi kõlbab see tõestama Euroopa õigusriikluse püsivust. Igal muul kontinendil oleks selline liivatera nagu ühe väiksema ja vaesema liikmesriigi jonnivast veidrikust president kohe survepesuga allavoolu lastud, aga meil Euroopas istuti ja oodati, veendi ja kannatati. Kahju ainult, et Václav Klausi jonn nii silmatorkavalt tobeda koha peal ilmnes, sest mingil määral diskrediteeris ta jonnimise kui põhimõtte, suure idee eest  seismise. Väidetavad põhimõtted taandusid lõpuks ju ikkagi lihtlabaseks kaubatehinguks, kokkuleppemenetluseks, mille käigus tšehhidele lubati nende sõjajärgsete kuritegude osas silm kinni pigistada. Täpsemalt, asi taandus varanduslikele õigustele, mida aadetega ei seo suurt miski.

    Teisipäeval sai kaheksa aastat väldanud etapp Euroopa Liidu arendamisel läbi. Euroopa liikmesmaade kolmapäeva hommikul trükitud  tähtsamad ajalehed pühendasid sündmusele lisaks uudisele vähemasti juhtkirja või kommentaari. Ma ei saa 100% kindel olla, et kõik nii tegid, sest pärast inglise, prantsuse, saksa, soome ja rootsi ajalehtede pistelist kontrolli enamat ei viitsinud, kuna kõikjal räägiti Euroopa tulevikust. Kõikjal peale Eesti. Eesti Päevaleht ega Postimees toimunut märkimisväärseks, veel vähem juhtkirja või repliigi vääriliseks ei pidanud. Muidugi, mis meil sest Euroopast, kui otse toimetuste ukse ees rullub globaalse tähtsusega ametikohtade jagamine ühe omavalitsuse allüksustes! Selge ju, et PõhjaTallinna linnaosa abivanema koht otsustab maailma saatuses hoopis rohkem kui Euroopa Liidu ühise välispoliitika kõrge esindaja või siis Euroopa Liidu presidendi oma.

    Ja ega asjata öelda, et Tallinna „munitsipaalpolitsei” järelevalve teostamise eest vastutav abilinnapea on sisuliselt Euroopa kroonimata kuningas. Kui  veel ei öeldagi, siis küllap hakatakse. Eesti poliitilise avalikkuse, sh meedia võimetus teemasid tähtsuse järjekorda seada ning kaaluga võrdelises mahus käsitleda on Eesti diplomaatidele ja valitsusele puhas kingitus. Välisminister Urmas Paet vastas mõni päev tagasi ajakirjaniku küsimusele (ligikaudselt refereerides), et Eestil Tšehhi, Poola või Iirimaa tüüpi põhimõttelise erandi vajadusi pole kunagi olnud ja me oleme oma huvid alati  kätte saanud vaikselt ja targu talitades, kabinetikõneluste tagajärjel. Selle väite paikapidavust on väga raske kontrollida, sest meedial püsihuvi Euroopa teemade iseseisva uurimise vastu puudub ja vaguralt täidetakse „linnukese” kirjasaamiseks euroteemalised lahtrid sellega, mida avalik võim pakub.

    Pealtnäha tegeleb Euroopa Liit lähinädalatel ikka ainult võimujagamisega ja tippametnike otsimisega. See on fassaad. Euroorganismi  sisemuses peaksid aga valla pääsema tohutud ametkondlikud energiavood, mis Václav Klausi nimelise paisu taga kinni seisid. On oodatud ametlikku otsust ja lepingu jõustumist ning sel ettekäändel jõude elatud. Brüsseli ja iga liikmesmaa ametnike käed, mis mitu aastat nii lühikesed olid, et sõrmeotsadki varrukast välja ei paistnud, on korraga jälle pikad, sügelevad teotahtest ja tahavad allkirju anda, arengukavasid, rohelisi ja valgeid pabereid koostada  ning jõustada. Läheb põnevaks, ja tore oleks, kui sellest ka eesti keeles osa saaks.

Sirp