Teos „käsitleb Baltimaade sovetiseerimisel tehtud otsuste ajalugu”. Hiljem lisab või täpsustab Zubkova: „Baltimaades kehtestatud režiim ei olnud okupatsioonirežiim – see oli nõukogulik kommunistlik režiim”. Veel enam. Neljakümnendate teisel poolel, kui Moskva poliitika Ida-Euroopa riikide osas oli alles kujunemisjärgus, katsetati tollel juba inkorporeeritud territooriumil „sovetiseerimismudelit, mis erines klassikalisest (sõjaeelsest) mudelist. [—] See lubab meil vaadelda Moskva ja Balti vabariikide vahelisi suhteid mitte ainult kui NSV Liidu siseasja, vaid ka kui osa nõukogude mõju levitamist sõjajärgses Euroopas”. Monograafia võlu ja tugevuse on taganud autori ligipääs paljudele arhiividele. Tõenäoliselt ei ole ühelgi teisel ajaloolasel, kes on huvi tundnud Balti riikide käekäigu vastu aastatel 1940–53, läinud korda tutvuda sellisel hulgal kompartei struktuuride allikmaterjalidega ning N Liidu keskametkondade dokumentidega nagu temal. Peamine instants, kus otsuseid langetati, oli mõistagi ÜK(b)P Keskkomitee Orgbüroo ja Sekretariaat. Aga väga olulist teavet, kuidas masinavärk käima pandi ja seda käigus hoiti, leidub mujalgi. Siiski, toonitab Zubkova, on osa Baltimaade kohta langetatud otsuseid „uurijatele seniajani kättesaamatud”, rääkimata sellest, „et nõukogude kombe kohaselt ei jäänud mõnedest otsustest ühtegi jälge”. Tulemuseks on tüse ja teaberohke käsitlus.
See erineb enamiku tänapäeva Vene ajaloolaste Pribaltija’t puudutavatest nn uurimustest (jah, pahatihti vajuvad idanaabri profid oma kallutatud moonutustega tasemele, mis sunnib sõna „uurimus” panema jutumärkidesse) selge sooviga rekonstrueerida minevik „sellisena, nagu see oli”. Ajalõik tähendab, et üles tuleb tunnistada kohutav vägivald, ülekohus, vale. Zubkova puhul ei teki kahtlust, et ta varjaks või pehmendaks midagi olulist. Kusagil ei õigusta ta Stalini ja tema kambameeste kuritegusid ega anna mõista, et Stalini sobing Hitleriga ja Balti riikide annekteerimine olid N Liidu seisukohast nendel aastatel vältimatud. Ta ei kuulu putinlike-medvedevlike ajalookaitsjate armeesse, kelle järgi eesmärk ise – näiteks deržava laiendamine ning kindlustamine või suursõja alguse edasilükkamine – pühendas abinõu. Ometi võiks oletada, et kasutatud materjali põhjal oleks mõni teine analüütik jõudnud veel rabavamate ja masendavamate järeldusteni. Objektiivsuse taotlus seab raamid ega luba uurijal „emotsionaalseks” minna. Ootuspäraselt heidab Zubkova kolleegidele ette „poliitilist retoorikat”.
Ma lugesin „Baltimaid ja Kremlit” ega saanud lahti kiuslikust mõttest. Zubkova panus Balti-teema erapooletusse käsitlusse on märkimisväärne ja eriti kaalukas seepärast, et teos põhineb nõukogude arhiivimaterjalidel ja toonaseid kassi-hiire mänge on üritatud kaardistada nii nende halastamatuses kui ka absurdsuses. Samal ajal teame, et XX sajandi suurte totalitaarrežiimide (bolševike, natsistide, maoistide) moraalne ja füüsiline hävitustöö oli totaalne sõna otsese mõttes. See laostas ühiskonna kõiki kihte. Klassi-, rassi- või rahvavaenlasteks tembeldatud lasti maha, saadeti vangilaagrisse, küüditati. Aga ülejäänud? Siin ilmutaski „moodne” totalitarism oma iseäranis õõvastavat nägu. Kedagi ei jäetud omapead, kõik sunniti osalema. Kes ei olnud valmis huntidega koos murdma ja ulguma, neil oli kaks võimalust: tilluke vähemus kangekaelseid peksis ennast astla vastu veriseks, suursuur enamus Stalini-Venemaal, Hitleri-Saksamaal ja Mao-Hiinas aga mugandus, mugandus, mugandus. Ma saan aru ajaloolaste tsunftivajadusest olla ja jääda kõrvalseisjaks, kes fikseerib maksimaalse neutraalsusega olnut. Mida laiem ajakuristik haigutab oleviku ja mineviku vahel, seda vältimatum ning tulemuslikum on säärane ainekäsitlus.
Siiski tundub mulle – täna paraku kindlasti veel –, et kui eelmise sajandi võimuhullude hävituslikku eneseteostust ja jõugusisest võimuvõitlust esitatakse kuiva nendingute reana, jääb tolle aja mõistmisel midagi tarvilikku puudu. Kuidas seda vastuolu lahendada, mina ei tea. Nagu ma ei tea, kuidas ajalooteaduses vältida ohtu, et kaasinimeste massiline tapmine, vintsutamine ja mõnitamine ei taanduks Suure Ajaloo väikeseks kõrvalproduktiks. Balti riikide ülevõtmise ja sovetiseerimise peaarhitekt oli mõistagi Jossif Stalin. Zubkova kinnitab: „Baltimaade sovetiseerimist võib täie õigusega nimetada Stalini üheks kõige ambitsioonikamaks plaaniks. See projekt tugines ideele taastada kunagine impeerium, kuid teostamine meenutas kummalisel moel „kommunismi suurehitusi”” (lk. 246). Kremli kõige kõrgema ehitusmeistrina viis stalinliku plaani ellu Vjatšeslav Molotov. Tema dirigeeris ning koordineeris suurprojekti nii aastatel 1939–41 kui ka uue vallutuse järgsetel esimestel aastatel. Stalin tundis avalikku ja aktiivset huvi Balti küsimuse vastu eriti kahel korral. Esimene oli 1939. aasta septembris-oktoobris, kui Kremlis käisid Eesti, Läti ja Leedu esindajatega läbirääkimised baaside lepingu asjus. Nendel nädalatel kulutas Stalin korduvalt pikki (öö)tunde, et ühelt poolt meelituste, lubaduste ja „järeleandmistega”, teiselt poolt otsese ja kaudse šantaažiga vastased murda. Kõige tõrksamat vastupanu osutas Läti toonane välisminister Vilhelms Munters, aga loomulikult pandi ka tema paika. Zubkova järgi avaldas Tallinna, Riia ja Kaunase otsustajatele eriti rusuvat mõju Punaarmee: selle kiire koondumine piiride taha, provokatsioonid, blokaadi imitatsioonid, Nõukogude juhtkonna korduvad ultimatiivsed mõistaandmised või „hoiatused” vältida olukorda, kus kõnelema hakkavad kahurid. „Ähvardav sõjaoht ja Baltimaade selgesti prognoositav lüüasaamine (kui Punaarmee rünnanuks) muutusidki Nõukogude poole kõige kaalukamaks argumendiks” (lk 247).
Teine kord ilmutas Stalin isiklikult aktiivsust sõjaajal, 1942. ja 1943. aastal. Ta pidas tähtsaks, et lääneliitlased tunnistaksid Balti riikide inkorporeerimise seaduslikuks ja tõstis nendega läbirääkimistel küsimuse mitmel puhul üles. Ühemõttelist kinnitust ta ei saanud. Ent kui Roosevelt oli Teheranis lubanud, et Punaarmee uus sissetung Baltimaadele ei too kaasa liitlaste vastuaktsioone, oli asi Stalini jaoks lõpetatud. Jaltas ja Potsdamis ei kuulunud Eesti, Läti ja Leedu sõjajärgne saatus enam ametlikku päevakorda. Muide, EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Karotamm nägi oktoobris 1943 ette, et Eestis võib sündida Otto Tiefi valitsuse laadne moodustis, ja väljendas kirjas Molotovile sündmuste sellise arenguvõimaluse pärast muret. Molotov kehitanud vaid õlgu. Kõutside huvi rauges kiiresti pärast seda, kui hiired olid käes ja murtud. Kremli peremees viis oma isiklikud kontakti Balti vabariikide juhtidega miinimumini, kirjutab Zubkova irooniaga. „Pärast protokollide allakirjutamisega seotud kohtumisi 1940. aastal võttis Stalin Leedu, Läti ja Eesti juhte oma Kremli kabinetis vastu vaid kahel korral ja, mis eriti iseloomulik, kõiki koos – 16. augustil 1944. aastal ja 18. jaanuaril 1949. aastal. Esimene kohtumine kestis tund ja 10 minutit, teine vaid 45 minutit”.
Sovetiseerimine jätkus. Sõjajärgne suhteliselt pehmem periood, kui otsiti autori väitel sobivat stsenaariumi kogu okupeeritud idapoolse Euroopa jäädavaks lülitamiseks Nõukogude impeeriumi koosseisu, lõppes mõne aastaga. Stalinism ilmutas ennast taas 1940. ja 1941. aasta õuduses ning võikuses. Jelena Zubkova tõmbab laia pintsliga. Türanni surma eelsed kaheksa ja pool aastat tõid eestlastele, lätlastele ja leedulastele enneolematuid vintsutusi ja teotusi. Uurija ei kuuluta, kuid aines, mida ta esitab, kõneleb ise enda eest. Uued tapmised, arreteerimised, küüditamised, nõiajahid. Muide, lisaks „Priboile”, mis viidi üheaegselt läbi kolmes sõltlasriigis märtsis 1949, toimus Leedus veel kolm suurküüditamist ja ühtekokku saadeti sealt Siberisse üle saja kahekümne tuhande elaniku. „Nõukogude võim oli Baltimaades kindlaks tei
nud oma kolm peamist vaenlast, kellele anti ka vastavad tinglikud nimetused – „bandiidid”, „kulakud” ja „natsionalistid”. [—] Seejuures olid nende mõistete piirid ja sisu erakordselt segased. Seesugune ebamäärasus jättis palju ruumi ideoloogilisteks tõlgendusteks ja poliitilisteks manipulatsioonideks, seda kasutasid ära nii need, kes otsuseid tegid,kui ka need, kes otsuseid täide viisid.” Eesti nõutati esimesena 1939. aasta septembri lõpus Moskvasse läbirääkimistele ja siin vahetati esimesena neljakümnendate algupoolel moodustunud parteiladvik välja.
Puhastus, mida tuntakse „Eesti süüasjana”, kestis kolm aastat (1949–52), asendas Nikolai Karotamme EK(b)P KK esimese sekretäri kohal Johannes Käbiniga, tõi võimule „Käbini grupeeringu” ja kõrvaldas natsionalistidena juhtpositsioonidelt nn vanad poliitvangid ja intellektuaalidest juulikommunistid. Osa degradeeriti, osa visati komparteist välja, osa aga, nagu Andresen, Kruus ja Allik, arreteeriti. Zubkova toob näitena tsitaate Karotamme kirjadest Malenkovile ja seejärel Stalinile: too tunnistab ennast enamikus asjades süüdi ning tänab parteid oma silmade avamise eest. Samuti Hans Kruusi kirjast „sügavalt austatud ja kallile Jossif Vissarionovitšile”, niisiis samuti Stalinile, kes muide ei vaevunud abipalveid kunagi lugema. Sääraseid ilgeid masendavaid kirju ja süüd omaksvõtvaid ning andekspaluvaid avaldusi oli tollal palju. Režiim ei leppinud vähemaga kui isiksuse totaalse krahhiga, mandumisega. „Eesti süüasi” oli niisiis „esimene sõjajärgne puhastuskampaania, kus süüdistuse peamotiiviks oli „kohalik natsionalism””. Moskva kogus selle käigus kasulikke kogemusi, kuidas „kasvatada” piirkondlikku eliiti. Sestap ei pandud „Eesti süüasja” arhiivi. „Seda kasutati korduvalt ka hiljem – Lätis, Aserbaidžaanis, Ukrainas ja teisteski vabariikides, kus aeg-ajalt avastati „kohaliku natsionalismi” ilminguid.” Tagasivaates aastatele 1940–53 tõdeb Zubkova, et katse teha Eestist, Lätist ja Leedust „täisverelised” Nõukogude vabariigid ebaõnnetus. Hruštšovi sulaajal otsiti uut ideed. Baltimaadest üritati teha „teine NSVL” – nõukogude elulaadi vaateaken, Nõukogude Lääs. Monograafia autor möönab, et „Nõukogude Lääne” projekt oli ilmselt edukam kui „klassikaline” ehk jäik stalinistlik sovetiseerimismudel. Siiski oli läbikukkumisele määratud ka liberaalne variant. „Baltimaade rahvaste ühiskondliku teadvuse lahutamatuks osaks olid nõukogudevastased meeleolud, mis mõnikord said ka avalikuks, kuid enamasti olid varjatud. [—] Baltimaad jäid Moskva jaoks probleemseks piirkonnaks – ja seda kuni NSV Liidu lagunemiseni.”
