Toeta
Otsi

feminism

  • Helmi Tohvelmani nimeline auhind Indrek Sammulile

     

    Täna  antakse üle Helmi Tohvelmani nimeline auhind (asutatud 2000. aastal, Teatriliidu juhatuse otsusega).

    Auhind määratakse igal aastal kas loominguliselt silmapaistvale näitlejale, kelle plastiline või psühhofüüsiline liikumine väärib tunnustust, või liikumisjuhile, kelle ühe või mitme sõnalavastuse liikumisseade on esiletõstmist väärt.

    Sel aastal antakse auhind Indrek Sammu­lile kui „ausale, südamlikule, põhimõttekindlale võitlejale”.

     Auhinna annab Väätsal Helmi Tohvel­mani kodukohas  üle Laine Mägi, žürii liige ja auhinna 2000. aastal laureaat.

    Auhinna iga-aastase piduliku üleandmise korraldab Väätsa põhikool.

     

    Auhinna laureaadid ja ühtlasi ka žürii:

    Laine Mägi – tuletungla ülevõtmise eest (2000),

    Rein Oja – kaasaegse lavavõitluse isale (2001),

    Mall Noormets – tantsuga ja tantsus (2002),

    Hannes Kaljujärv – hingega igas viipes (2003),

    Juhan Ulfsak – provokatiivsele, väljendusrikkale ja mõtestatud kehakeele  valdajale nii draama- kui ka tantsulaval (2004),

    Aleksander Eelmaa – isikupäraselt täpse ja kordumatu lavalise plastika eest ning põhjaliku ja süvenenud pedagoogitöö eest lavalise liikumise õpetamisel (2005),

    Tambet Tuisk – pideva enesetäiendamisega tegelevale omapärase plastikaga näitlejale (2006),

    Margot Visnap – žürii liige ja auhinna algataja.

     

     

  • Raamatututvustus

     

    SÕJAST

    Kindral Carl von Clausewitzist järele jäänud teos. Vahest üks Lääne olulisem sõja-alane, -filosoofiline või -teoreetiline teos. Põnev lugemine ka neile, kes sõdu ajaloolise nähtusena heroiseerima ei kipu. Tõlkinud Krista Räni, toimetanud Andres Langemets, Rein Helme, Peeter Helme. Kujundanud Jüri Kaarma. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 1116 lk.

     

    Jaan Oks

    ORJAPOJAD

    Oksa kirjad, muljendused, mõtisklused, kujutused Saaremaast, väljarännanutest (Samaara kubermangust), kirjandusest, kannatamisest jpm. Lisaks lühikesed uurimused, arutlused Oksa elust, kirjutusest jne mitme eri kirjutaja sulest. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Endel Priidel, neile abiks olnud Marika Oper, Kristina Schmidt, Vaino Vahing, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2004. 422 lk.

     

    Leonhard Lapin

    TÜHJUS JA RUUM II

    1998. aastal ilmunud raamatu jätk, kompositsiooniõpetuse õppevahend akadeemia teisel kursusel. Põhimõisted ja baasfilosoofia, innu ja lustiga kirjutatud asi. Inglise keelde tõlkinud Peeter Tammisto, toimetanud Liina Lutsepp, kujundanud Leonhard Lapin, tehniliselt teostanud Terje Mäepalu. Eesti Kunstiakadeemia kompositsiooni ja värviõpetuse õppetool, 2004. 156 lk.

     

    KIHNU LUGÕMIK

    Siin on Jõgisalu jutukatkeid ning lastelt ja vanainimestelt kuuldud jutte. Tore, et lisaks lõunaeestlastele hakkavad ka teised kandid oma kultuurilist ja keelelist autonoomiat rihtima. Või vähemasti talletama, seda, mis veel on. Koostanud Ly Leas, Külli Sepp, Evi Vesik, pildid joonistanud Epp Maria Kokamägi ja Jaan Oad, kujundanud Jüri Kass, toimetanud Joel Sang. Kihnu, 2004. 80 lk.

     

    ÄITSNEMISE AIGU

    Henrik Adamsoni murdeluulevõistlus 1994 ? 2002. Valimik laureaatide, ergutuspreemia saanute või muul moel esile tõstetute murdeluuletusi üle aasta aset leidvalt murdeluulevõistluselt. Mõnus kogumik, hää vaimuga ja kerge lugeda. Koostanud Jüri Viikberg, konsulteerinud, saatesõna kirjutanud Nikolai Baturin, Karl Muru, kaane kujundanud Peeter Laurits, küljendanud Sirje Ratso. Eesti Keele Instituut, Tarvastun 2004. 80 lk.

     

    Peeter Ilus

    MÕNED LUULETUSEDIlusa järjekordne ilus luulekogu. Sisaldab valiku vanematest luuletustest ning sekka veidi uusi. Kujundanud Tõnis Vint.

    Eesti Keele Sihtasutus, 2004.

  • Teisipäeval, 19.märtsil kl 17 esitletakse Pärnu muuseumis näituse „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri” kataloogi.

    Elmar Trink

    „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri” oli Eesti Arhitektuurimuuseumis 2012. aastal Eesti Filmi 100. juubelisünnipäevale pühendatud näitus, mis koondas kokku sajandijagu kinoks kavandatud arhitektuuri. Alustades esimestest ajutise iseloomuga filminäitamise paikadest 20. sajandi esimestel aastatel ja jätkates seejärel esimeste kinodeks ehitatud hoonetega, hõlmab kataloog rohket pildi- ja projektmaterjali kõikide kinodeks ehitatud hoonete kohta Eestis, kuid samuti ka paljude kinodeks kohandatud ehitiste kohta. Nii on esindatud päris esimesed kinopaviljonid, esinduskinod, seltsimajade kinod, kohvik-kinod, kino-kultuurimajad ja ka kobarkinod. On unikaalehitisi ja tüüpprojekte, tuntud arhitektide arhitektuuriajalukku kirjutatud tähtteoseid ja tuvastamata autorite loomingut, suurlinlikku tähesära ja väikeasulate praktilisust. Siia on talletatud kogu sajandipikkune lugu sellest, milliseid kinosid Eestis on ehitatud.

    Mahukas, 160 lk kinokataloog on eesti ja inglise keeles.

    Raamatu autorid: Karen Jagodin, Sirli Naska

    Raamatu kujundajad: Mikk Heinsoo, Kaarel Nõmmik

    Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

    Näitus „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri” on avatud Pärnu muuseumis 21. aprillini, samas müügil ka kataloog.

  • Stalinismi ajalugu

    Olaf Mertelsmann

    Tõlkijad ja toimetajad on teinud väga head tööd, trükivigasid esineb harva, viited on põhjalikult läbi töötatud ja tekst hästi loetav. Tõnu Tannberg on Eesti lugeja jaoks lisanud informatiivse järelsõna ning isikuregister on abiks tekstis orienteerumisel. Raamatu struktuur on autoril hästi läbi mõeldud, tema kirjutamisstiil on meeldiv, ei kasutata liigselt  erialast žargooni, tekst on tasakaalukas ning argumenteeriv. Sisse on lipsanud mõningad faktilised ebatäpsused, kuid arvestades materjali rohkust on see täiesti mõistetav. Siinkirjutaja arvates on tegemist praegu parima Balti riikide stalinismiaegset sovetiseerimist käsitleva monograafiaga ning Zubkova tugineb oma argumentatsiooni puhul sovetiseerimise kontseptsioonile. Zubkova on läbi töötanud vene-, ingliseja  saksakeelse vastavat teemat käsitleva kirjanduse, on arvestanud nii nõukogudeaegsete publikatsioonide, Balti eksiilis ilmunud teoste kui ka uuemate uurimustega.

    Ainsa reservatsioonina tuleb välja tuua asjaolu, et autor ei valda eesti, läti ega ka leedu keelt – seega on talle kaduma läinud oluline osa uurimustest. Samas häirib see lugemisel vähe. Ka mõned Baltimaade ajaloolased ei orienteeru näiteks eksiilis ilmunud kirjanduses kuigi hästi. Kõige  olulisema osa Zubkova raamatust moodustab töö Moskva allikmaterjaliga. Mitte keegi pole seniajani neid allikaid nii põhjalikult käsitlenud; sealhulgas tuleb raamatus ette ka selliseid dokumente, mis tänaseks on pärast seda, kui neid oli mõnda aega lubatud kasutada, taas salastatud. Seega on Zubkoval õnnestunud tuua avalikkuse ette palju uusi fakte, mis olid siiamaani tundmatud.

    Kuid ajaloolase peamiseks ülesandeks ei ole arhiivil rääkida lasta ning fakte presenteerida, vaid avardada meie teadmisi mineviku kohta ning esitada küsimus „miks?”. Ja siin avaldub Zubkova kvaliteet. Sündmuste sügavuti minev ning diferentseeritud interpretatsioon on õnnestunud temal kui ühel paremal stalinismi asjatundjal paremini kui paljudel teistel ajaloolastel. Tema raamatule tuleb kasuks asjaolu, et Zubkova ei positsioneeru ainult soliidsesse vene arhiivimaterjalide töötlemise  traditsiooni – mõeldagu siinkohal vaid umbes 300-le väärtuslikule Nõukogude Liidu ajalugu puudutavale allikapublikatsioonile, mis on 1991. aastast peale Venemaal ilmunud –, vaid ta on tänu palju kordi välismaal viibimisele tuttav Saksa sotsiaalajalookirjutusega ning ingliskeelsete stalinismi uurimustega. Selles mõttes esindab tema uurimus mitmekülgset metoodilist ja teoreetilist lähenemisviisi. Lisaks tuleb esile tõsta võrdlevat aspekti,  kuna Kremlis mõisteti Eestit, Lätit ja Leedut regionaalse tervikuna (sovetskaja Pribaltika). Kuid kohapeal võis olukord kardinaalselt erineda, nagu toonitab ka Zubkova. Samuti esitab autor võrdlusi Ida-Euroopaga ja „vanade” liiduvabariikidega. Kokkuvõttes on see raamat nii erialainimestele kui ka lihtsalt asjast huvitatud lugejale suure väärtusega ning juba lühikese ajaga on see saavutanud standardteose staatuse. 

    Ei hakka siinkohal sisukokkuvõtet tegema või üksikuid lõike ümber jutustama, vaid esitan Zubkova üldiselt vägagi veenvale interpretatsioonile kaks pisikest vastuväidet, mis ei ole suunatud Zubkova saavutuste vähendamisele. Minu arvates alahindab Zubkova väheke riikliku vägivalla osakaalu, mis oli stalinismi keskne punkt ja arvukate poliitiliste meetmete teostamise osa. Sõjajärgse sovetiseerimise jaotab Zubkova kahte perioodi:  veidi leebem esimene periood kuni 1947. aastani ning sellele järgnenud intensiivsem ajajärk, mis oli seotud külma sõja algamisega. Seoses rea poliitiliste meetmetega – mõeldagu näiteks põllumajanduse kollektiviseerimisele – on tal kindlasti õigus. Rahvastiku vaatenurgast oli pilt aga teistsugune. Vahetult pärast 1944. aasta lahinguid algas suurim poliitiliste vahistamiste laine, Balti riikide puhastamine oli regiooni poliitiliste eesmärkide hulgas prioriteet. Samaaegselt toimusid massilised Nõukogude armee sõdurite õigusrikkumised tsiviilelanikkonna arvel. Relvastatud vastupanu saavutas oma kõrgpunkti ja 1946.-47. aasta näljahäda mõjud jõudsid ka Baltikumi. Paljude elanike jaoks algas pärast 1947. aastat esimene, tagasihoidlik elukorralduse „normaliseerumine”, kui jätta välja kaks erandit  sundkollektiviseerimise ja massiküüditamiste näol, mis märkisid sovetiseerimise veelgi suuremat intensiivistamist.

  • Up Close & Personal. Ohutult lähedale

    Anneli Porri

    Marge Monko on ise väga hea fotokunstnik, kes valdab nii tehnikat kui ideed ja sisu. Mõlemad oskused on tal alles jäänud ka näituse kureerivas rollis. Selgele ja hõlmatava haardega sõnastatud sisule pakub ta vastukaaluks mitmekülgset tehnilist võttestikku, kusjuures just kaamera kasutamise viis ja kujutise fotona ilmumine on kaks kriitilist momenti, kus väljendub Monko otsitud personaalsus. Paradoksaalselt on foto kunstivahendina palju isiklikum kui mõned teised, mis hoolimata vahetust kontaktist kunstniku käega ei väljenda kunagi sellist intiimsust. Näiteks Jari Silomäki töid nähes olen ma alati kusagil nutmahakkamise ja armumise vahepeal, tema käsitsi kirjutatud pealkirjade või seletustega fotodes on selline lähedus ja pühendatus, mida oleks kuivade ja armumata silmadega vaadata lihtsalt sündsusetu. Kaarel Nurk on oma snapshot’idega sarnase situatsiooni loomisele ohtlikult lähedal. Nii nagu igaühe valulävi erineb, nii erineb ka läheduslävi.

    Kokkuvõttes selgub, et iga kunstnik avaldab siiski tugevat vastupanu enda lõplikule avamisele: nad lasevad endale nimelt ohutult lähedale, mis on turvaline ka vaatajale. Mulle tundub see resistentsus isegi kõnekam kui piiritu avali olek. Noore fotograafi jaoks võib olla hetk, kui ta mõistab, et ükskõik kuhu ta kaamera ka ei suunaks, on ta ise ikkagi alati pildis kohal, šokeeriv. Kui ta saab aru, et objektiivi ees ja taga on tegelikult üks ja sama koht ja et see, mida ta on pildistanud, annab vaatajale infot ka pildistaja kohta. Et tal ei ole kunagi pildistatava üle täielikku autonoomset kontrolli. (Jah, ka vastupidi: ükskõik, mida ka ei pildistaks, ikka represseeritakse pildistatavat.) Kuidas olukorrast terve nahaga välja tulla? Külmaverelisemad tüübid Kaarel Nurk ja Tõnu Tunnel ühendavad kohad „kaamera ees” ja „taga” ning suunavad objektiivi endale, saavutades fotograafina kontrolli modelli üle ja, mis kõige olulisem, ka modell juhib pildistajat oma tahtmise järgi.

    Iraagi päritolu ja autobiograafiliste töödega täielikult Soome näitustepilti muutnud Adel Abidin kasutab seekordses sketšilaadses animatsioonis alastivõtmise piinlikkusest üle saamiseks liialdust ja lennuki ohutuskaardi joonistustega sarnast keelt. Tõnu Tunnel illustreerib privaatsfääri olemust sellega, et hoiab ennast ümber oma telje keerutades endale suunatud kaamerat samal ajal ettesirutatud käes, teeb pilti ning monteerib saadud fotod äärmiselt sugestiivseks ja ilusaks filmiks. Jutt käib küll „isiklikust mullist” ja tundub, et Tõnu Tunnel avab oma mulli vaatajatele. Ta pakub vaatajale siiski igas pildis kohal oleva autoportree näol nii tugevat dominanti, millele keskenduda, et sfäär taandub uduseks taustaks, kuhu meid ikkagi sisse ei lasta. Samas on „ohutult lähedale” kujund ka Tõnu Tunneli filmis kohal, seesama käsivarre mõõt, mis määrab ära meie isikliku tsooni, ongi see kaugus, kus Tunnel hoiab kaamerat ja koos sellega ka vaatajat.

    Sigrid Viiri koduriietes poseerivad modellid on küll oma augulistes väljaveninud dressides ja jänkutuhvlites, aga professionaalsele mannekeenile iseloomulik hoiak ja pilk püüab ületada esindusliku väljanägemise puudumisest tulenevat ebamugavust. Olen näinud töö esimest varianti, kus autor mängib koduriiete fenomeni läbi, kusjuures modellideks on kaastudengid ja pildistatud on neutraalses stuudios. Mulle meeldis see variant rohkem, võimalik, et praegused segamini korterid ja igasugused asjad tõmbavad liiga palju tähelepanu, lisaks tekib tunne kahekordsest sissetungist: esiteks korterisse, teiseks rõivastesse. Esimeses variandis tundsid modellid ennast tunduvalt vabamalt ja neutraalne taust lasi kuidagi sõbralikumalt nende kostüüme uurida.

    Krista Möldri nimeta vaikelukaadrid avasid selle näituse kontekstis minu jaoks uue ja selge tähenduse. Sigrid Viir demonstreerib oma töödes riideid, mis ei ole mõeldud teistele vaatamiseks, Krista Mölder näitab aga vaateid, mis on igaühe meelest unikaalsed ja hinnalised, teistele seevastu täiesti väärtusetud. Need ei ole teisele mõeldud esindusvaated: päikeselaik tapeedil, raamaturiiul, riiulist väljaulatuv vinüülplaadi nurk, trepikoda lebava kassiga. Need ei ole pildistatud nii nagu tavaliselt,  et näidata foto abil objekti teistele (näe, kui nunnu kass), vaid dokumenteeritud on sellised hetked, kus pilk on juhuslikult ja tahtmatult fokuseeritud kuhugi, juhtumisi tapeedi ühenduskohale, mingid mõtted ringlevad peas ja kokkuvõttes on see äärmiselt eneseküllane hetk. Ja nüüd on Krista Möldri ülesanne mitte kasutada fotoaparaati selleks, milleks silm ei ole suuteline, vaid vastupidi: tõsta vaikselt-vaikselt pildiotsija silma juurde ja seada sügavusteravus võimalikult täpseks enda juhusliku pilgu omaga, teha aparaadist võimalikult vähe muutev salvestaja.

    Näitusega kaasneb ka väike praktiline voldik-plakat eesti ja inglise keeles, kus on lühidalt tutvustatud kõiki kunstnikke ja nende töid. Mulle südamest meeldib viis, kuidas „Up, Close & Personal” kohtleb vaatajat, kellele antakse vahendid, et iseseisvalt näitus ära vaadata, ega koormata tarbetute ja selget niigi üle või ümber seletavate materjalidega. Fotograafia nagunii avardab meie vaatamise viise ja õpetab meid endid vaatama lähemalt, ka ilma fotoaparaadita.

     

  • Tõnis Mägi: „Sa loo, sa loo, sa loo…”

    Heili Vaus-Tamm

    Ajal, kui koolidirektori võtab esimese klassi lapsi vastu sõnumiga naaberriigi sõjast ja Eesti majanduskriisist, toob Tõnis Mägi oma koolioratooriumiga „Tarkus” sõnumi loomisest, selle võimalikkusest ja selle vajalikkusest. Võib-olla ongi just see ainus, mis võib aidata – kui mitte sõja, siis vähemalt vaimse ja materiaalse kriisi vastu. Üldise objektiivse masenduse ning rahvusliku omapärana negatiivse tagasihoidlikkuse taustal vägagi üllatav, aga kas ka põhjendamatult ja naiivselt positiivne sõnum.

    Igatahes on neidudekoori helge „Sa loo, sa loo, sa loo…” oma tõusva käiguga ja Tõnis Mäe vastupidise suunaga vahelehüüded „Suur maalritöö…” ja veidi aja pärast „Sind ootab ees…” sellise laengu ning võimsusega, et jääb tõesti kummitama. Sellele on nii raske analoogiat leida eesti tõsises kui ka levimuusikas.

    Sellise paari ülimalt õnnestunud hetke tõttu võib öelda, et on sündinud teos, mis jääb südamesse helisema! Võib-olla mitte just tervikuna, kuid eraldi lauludena päris kindlasti.

    Sama koolidirektori kõnega haakub ka teose algus, gongide kõrvulukustav kõmin kui apokalüptilise maailmalõpu meeleolu, sekka metalse vihinaga lõikuvad marimbafoni poogendamise helid. Ja Mäe sünge hääl piibli Koguja raamatust teatamas: „Tühisuse tühisus…” Ning edasi – kui mõttetu kõik tundub, mis meie ümber toimub, kui väike ja võimetu on inimene. Elektrooniline heliruum on ängistav, tühi ning kõle.

    Just muusika ja teksti koosmõjult on selles teoses andekaid, et mitte öelda lausa geniaalseid leide. Me võime muidugi arvata, et geenius on ju ikka keegi kaugemalt, ja mõistagi hoopis muust rahvusest kui meie tagasihoidlik eestlane. Ning võib-olla oleks ka mõnevõrra kindlam, kui ta oleks juba surnud?!

    Tõnis Mäe oratoorium „Tarkus” mõjub esmapilgul laulude reana, mida seovad üleminekud ning ka mõningad instrumentaalsed osad. Süvenemisel hakkab aga pilk nägema teksti-muusika ühistasandi läbikomponeeritud liine. Ja selles ongi minu arvates kõnealuse suurteose põhiline väärtus.

    Tehnitsistlikust külmtühjast maailmast jõutakse noore ja vana mehe vaidluste-argumenteerimiste juurde. Mürisevate häältega mehed Mägi ja Chalice esitavad publiku ees oma maailmavaate. Üks teose tipphetki on minu meelest noore mehe (Chalice) esitatud saavutuste loetelu ja vana mehe (Tõnis Mäe) oponeerimine sellele. Dalai-laama on selle teksti autor: „Meil on rohkem ravimeid,” ütleb Chalice. „Kuid meil on ka rohkem haigeid,” väidab Mägi õigustatult vastu. „Me valmistame uusi arvuteid, et koguda ja hoida informatsiooni,” ei anna Chalice alla. „Kuid millal viimati kokku saime… aega jääb aina vähemaks,” on Tõnis Mäel siiski oma arvamus.

    Tavaliselt sai laulude vahel imetleda ansambli otsinguid uude nišši sisenemisel. Väga kujundlik oli üks süntesaatori (Taavi Kerikmäe) uitamine, mis äkki ühel helil pidama jäi, ning hetkega liitus sellele kogu ansambli kõla, nagu oleks puhkenud kaunis õis. Pärast meeste pahurat duetti jääb instrumentaarium aga nõutult vait, kõrv aga huviga ootama, mis nüüd siis toimuma hakkab… Ja kohe ongi oodatu juba käes, laulma hakkab veidi väreleva intonatsiooniga lapsehääl (Liidia Mägi): „Ma joonistan taeva ja väikese maja… ja rohkem ju palju polegi vaja… maailm on ilus ja lõpmata”.

    Ülimalt loomulik ja lihtne (kus ma seda küll kuulnud olen!) saade on siin kitarrilt (Robert Jürjendal) ja see on omakorda värvitud süntesaatoriga. Ning Tõnis Mägi läheb siit edasi avastusega, et lapselik või jumalik loovus on see, mis meis puudu on.

    Tõsiselt karuste meeshäälte ja ansambli elektrooniliselt võimendatud undamise järel saab kõlalise ülekaalu heledahäälne ETV Tütarlastekoor Aarne Saluveere dirigeerimisel ning hõre akustiline saatefaktuur. Ning kõlab Ellen Niidu lasteraamatu „Suur maalritöö” lõpuridade parafraseering: „Suur maalritöö, meid ootab ees… sa loo, sa loo, sa loo!” Ja jälle kõmisevad gongid – millegi lõpp on ju ühtaegu ka millegi algus. Jaani kiriku täis rahvast tõuseb aplodeerides püsti.

     

     

  • Üks roll: Pille Lukini Sarah – väike nähvits täiskuuleedi

    Pille-Riin Purje

     

    Viimasel ajal kipun juurdlema, ja mitte ainult teatris, et kuis küll meestele on antud heldemalt huumorimeelt ning oskust iseenda üle naerda?! Õnneks lõi mu ohtlik kinnismõte kõikuma, kui jälgisin selle suve üht elurõõmsamat näitemängu “Täiskuu”. Roman Baskin on üle hulga aja lavastanud täisverelise komöödia, Alan Ayckbourni “Normani vallutuste” triloogia kolme näidendi vaimuka sulami. Inimsuhete komöödia “kolm paari ja üksindus” ei hellita illusioone kummagi soo suhtes. Täiskuu ei tee ärevaks ainult naisi. Vastassugupoolte vahel sähvivad tõmbe- ja tõukejõud on naljakad, ometi ka nukrad. Kuidas saaksid mees ja naine lävida nii, et suhe oleks kindel, aga vabadus ei kaoks? Selle küsimusega lõpeb lavastus. Lootuses, et tuleb “homme”, veel üks ilus lohutu päev, mil ei pea midagi otsustama, ei pea ennast “ära lubama”.

    “Täiskuu” näitlejate sekstett Guido Kangur, Pille Lukin, Roman Baskin, Epp Eespäev, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar või Eduard Sal­mistu  mängib intelligentselt ja ülemeelikult. Vahva ja hoogne oli 9. augusti etendus, ilmselt tänu fantastilisele oranžile täiskuule, mis ilmutas end öhe lahkuvale rõõmsale publikule.

    Ansamblilavastuses on üks roll, mida tahan eraldi tunnustada, Pille Lukini Sarah. Särav ja sarkastiline, julge ja läbinägelik osatäitmine. Musternäide naiselikust huumoritajust ja (enese)irooniast.

    Sarah on Pille Lukinil detailideni viimistletud roll: väike närvlik nähvits, plikatirtsu ja daami kentsakas kombinatsioon, hästi äratuntav inimtüüp. Iga kostüüm (kunstnik Ann Lumiste) saab osaks Sarah’ elulaadist, kus jube tähtis väliskest. Rihmikkingade vahetamise tseremoonia, napid õhulised kleidikesed, toon toonis võimlemisriided… Linnalihv, kohatu maamajas. Hiilgav idee on panna Sarah harrastama energilist kepikõndi: trend pingete maandamiseks. Hõlbus on kujutleda seda naist ilusalongides, joogas, psühholoogi seanssidel… Kui sõgedalt palju kulutab Sarah energiat muljejätmiseks, kui hirmlihtsalt ta kaitsekiht puruneb ja kui osava võltssiira naeratusega ta killud otsemaid kokku kleebib… “Miks te ei kuula mind! Miks te mind mõnitate!” teeb ta pisiasjust grandioosse stseeni, et sekund hiljem naeratada oma “kõik on nii hästi”-naeratust ja täiesti loogikavabalt oma abikaasat korrale kutsuda: “Ära kaota tuju iga tühja asja pärast!” Vilunult loobib Sarah ebasiiraid komplimente ja viskub small talk’i nagu mullivanni…

    Pille Lukini päralt on uhke, omamoodi julm stseen, kui näitleja pühib rolli kaitsekihi minema. Naistevallutaja Norman (Roman Baskin) krahmab Sarah’ rohmakalt kaissu – mine tea, julgeb mees seda esimest korda või kordub vana õrritusmäng… Igatahes juhtub midagi rabavat. Sarah, too suguvõsa peps moraalilugeja, haarab initsiatiivi, muutub üleni ahneks rahuldamata naiseks, klammerdub Normani külge, samas meest automaatselt eemale tõugates, kohe uuesti kaela viskudes, aplalt  suudeldes… Sel hetkel saame aru, et oma mees, laisk ja humoorikas ja tüdinud ja lapsemeelsusse pagev Reg (Guido Kanguri muhe roll) on naise ammu unarusse jätnud, igas mõttes. Sarah nälg ei ole pelgalt seksuaalne, ta igatsuses anduda on annus hingelist alastust. Komöödiavõtmes mängitud puhang jääb kriipima. Sest viivuks vilksatas võimalus olla elus ja ehtne, kirglik ja aus – võimalus, mille Sarah eelkõige ise on eneselt ära võtnud.  

    Pille Lukini elegantset komöödiarolli nautides mõtlesin: kui stiilne ja hea naisnäitleja söandab ja oskab naerda oma sookaaslase üle (seejuures paratamatult, kaudselt, peenelt ka iseenda üle), ta läheb lõpuni, on halastamatum ja tunneb elu paremini kui mees. Ju siis mehed armastavad ennast rohkem, andestavad endale rohkem. Huvitav, on nad sellevõrra nõrgemad või kaitstumad kui meie, naised?

     

  • VVV:Esimene nõukogude Hitler

    Vaapo Vaher

    Ülimalt ekstsentrilise näitleja Sergei Martinsoni (1889 ? 1984) puhul öeldi, et ta tegelaskujud on maniküürikäärid, mitte inimesed. Artisti ?virtuooslikud jalad?, kohati akrobaatiline, buratiinolikult geomeetriline kehakeel kätkes kummalist hampelmannilikku plastikat. Ta tantsis, ilma et see olnuks tants, ja laulis, ilma et see olnuks päriselt laul. Teda peeti ületamatuks pantomiimi, bufonaadi, groteski ja grimasside meistriks. Martinsoni tegelaskujude välises joonises ühendusid satiir ja romantika, ta võis olla veider ja naljakas ja liigutavalt loll, ent vahel aimus ta tegelaste totaalse tühisuse tagant jahmatava ootamatusega tumedalt traagilisi intonatsioone. Dramaatilise suundumuse tipuks tõusis ?Kaasavaratus? mängitud Karandõ?ev. See polnud enam Ostrovski, vaid Dostojevski tüpaa?.

    Martinsoni soontes tuksles baltisaksa veri: oma vanaema mäletas ta kondise ja kõrgi frauna; isa oli Peterburi insener, kes lootis, et pojastki tuleb sirkliga sirgeldaja. Poiss nägi ka ise välja kui sirkel, kõhn ja pikakoivaline, elegantne ja koomiline ühel hoobil. Aga teda kiskus hoopis näitlema. Kui ta teatrikooli vastuvõtueksamil pateetiliselt Boriss Godunovi monoloogi etles, väänles komisjon naerupisarais. Peagi oli aga nooruk juba ühes pundis re?issööride rahutu paari Kozintsevi-Traubergiga. Need mehed hindasid ekstsentrikat üle kõige. Martinsoni tummfilmilik, hüsteeriline, peadpööritavalt liialdatud koomika lõi linal laineid ja Martinsonist sai ekstravertse vaataja lemmik.

    Ühel õnnelikul hetkel aga märkas Martinsoni palaganigeenius Meierhold ja viipas ta enda teatrisse mängima ? Hlestakovi. Selle kutsega tulistas Meierhold otse kümnesse, sest Martinsoni rollist sai vene teatri kolmas suur Hlestakov, pärast Mihhail T?ehhovi ja Erast Garini osatäitmist. Martinson etendas lurjuslikku jobu, kuid sedavõrd veetlevat, et Moskva publik püherdas vaimustusest. Martinsoni tormlev Hlestakov oli ?peaaegu ebamateriaalne, pea kippus kehast eralduma, käed elasid omaette elu, tekst viskles karjete, sosina, kiirkõnena. Hlestakov lõpuks justkui lagunes, haihtus tühjusesse?.

    Selle tükiga käidi 1930. aastal Pariisis, kus pöörane Martinson ka prantsuse vaataja oma embusse haaras. Siis aga prahvatas ta suhetesse Meierholdiga krahh. Meierhold  plaanis lavastada ?Hamletit?, kusjuures Taani printsi pidi mängima naine ? Zinaida Raihh. Eevatütar Hamleti rollis polnud küll maailmaime, printsi oli teinud juba Asta Nielsen, kuid mõjus vene oludes ekstravagantse sammuna. Kui Meierhold oma otsuse ?okeeritud näitlejaile kõrgelennuliselt teatavaks tegi, kerkis istmelt hobusenäoline Martinson, lausudes ilmsüütult: sel juhul, palun, mulle anda Ophelia osa! Kostis turtsatusi, Meierhold aga solvus, Martinson oli ta supermodernse idee ühe hetkega põrmustanud.

    Martinsoni karjäär filminäitlejana kippus peagi kiduma, sest kolmekümnendate teine pool tõstis vene kinoekraanil kesksele kohale uue tüübi, T?irkovi ja Krjut?kovi laadis nakatava töölisasula nooruki või tavotise muretu külatraktoristi. Intellektuaalset ekstsentrikat enam ei vajatud, ?viimane formalist? Martinson suruti rafineeritud vaenlase negatiivsetesse, klanitud kõrvalkujudesse. Tõsi, alanud suur sõda vajas taas linal ka groteski, fa?istlikku sõdurit tuli näidata napaka naeruväärsusega. Martinsonile langes au esimesena vene filmis kujutada Hitlerit, füürerit karikeeris ta Jutkevit?i propagandistlikus farsis ??vejki uued seiklused?. Jantlikule lahendusele vaatamata tabasid Martinsoni baltisaksa geenid midagi ka fanaatilisele Adolfile olemuslikku, sest  pärast sõda, 1948. aastal, kutsus Igor Savt?enko ta filmi ?Kolmas löök? veel kord Hitlerit mängima. Sedapuhune füürer võlus ka Kremlit, film pälvis Stalini preemia!  

    Martinsoni potentsiaal jäigi nii linal kui laval lõpuni kasutamata. Iseäranise nukrusega vihjavad sellele ta harvad hilised osatäitmised, näiteks Konstantin Voinovi Dostojevski järgi vändatud filmis ?Onukese uni? (1967). Viimast korda jõudis Sergei Martinson ekraanile Nikolai Gubenko filmis ?Ja elu, ja pisarad, ja armastus?? (1984), selle filmimise aegu oli vana näitleja juba lootusetult sklerootiline, ta lubjastunud aju ei pidanud enam teksti meeles ja ta kõrva monteeriti aparaadike, mis hoolika diktsiooniga dikteeris lause lause järele. Raugast näitleja tuhmunud kõrvad kuulsid paljuproovitud teksti justkui esmakordselt, kogu osatäitmisest kaamera ees kujunes üks suur vapustav improvisatsioon. Üksainus ekstsentrika. Nagu kogu ta tee, Hlestakovist Hitlerini.

  • Jaan Sandra panus eesti kultuurilukku

    Veronika Kivisilla

    Kahrukõrvaga Ivvan. Valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Koostanud ja toimetanud Paul Hagu ja Risto Järv, pildid joonistanud Evar Riitsaar. Tartu, 2004.

    1999. aastal alustati Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) olevate imemuinasjuttude süstematiseerimist ja digiteerimist arvutisse tekstikorpuseks. ?Kahrukõrvaga Ivvan?, valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest, kujutab endast üht suuremahulise ning mitmeaastase töö ?kõrvalsaadust?. Lõuna-Eestist kogutud jutuainest on avaldatud kogumikes varemgi.1 ?Kahrukõrvaga Ivvan? erineb mainituist, kuna sisaldab vaid ühe mehe, külarätsep Jaan Sandra poolt Jakob Hurdale saadetud tekste. Kogumik on murdekeelne, tekste on redigeerinud, häälikusüsteemi ühtlustanud ja interpunktsiooni kaasajastanud Paul Hagu.

     

    Hurda usinaim ja ustavaim kaaskoguja

    XIX sajandi teisel poolel oli rahvusromantiline tunglemine omandamas juba pisut konkreetsemat ja teadlikumat vormi. Eestlased mõistsid, et võivad ise oma elu soovitud suunas tüürida, kuid selleks on vaja navigeerimisoskusi. Esimesi juhendusi ja mõjutusi rahvaluule kogumiseks-uurimiseks saadi mõistagi Soomest. Sajandi lõpupoole oli tõsiteaduslikule eesti folkloristikale alus pandud ja Eesti-Soome mõjutused ja nõuanded juba vastastikused (näiteks Jakob Hurda tegevust hindas kõrgelt soome mõttekaaslane Kaarle Krohn, kes arendas Hurda ideede toel välja nn soome uurimismeetodi). Ühiskond uuenes ja teisenes ?  oli aeg, mil lavapilt muutus kardinaalselt, kuid õnneks taibati, et käibelt kaduvaid dekoratsioone ? vaimset ja materiaalset vanavara ? tasub alal hoida. 

    1888. aasta Olevikus nr 8 (hea meeles pidada kaheksate pärast!) avaldas Hurt ?Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele?, mis vallandas üldrahvaliku rahvaluule suurkogumise. Kolm-neli talve Tsäpsi külakoolis haridust saanud külarätsep Jaan Sandra ei olnud esimesi, keda üleskutse oleks sütitanud. Alles 1894. aastal, pärast seda, kui Vastseliina kihelkonda oli korduvalt kogumisaktsioonis mahajääjate hulka arvatud, lähetas Sandra Hurdale oma esimese saadetise. Kuni Jakob Hurda surmani 1906. aastal oli Sandra tema usinaim ja ustavaim kaaskoguja: vanavara saatnud 77 korral, kokku 8700 lehekülge, sealhulgas rahvajutte, rahvalaule, mänge, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, uskumusi ja kombeid, kultuuriloolisi ja etnograafilisi kirjeldusi. Tööpõld oli ?laialine ja söötis?, kuid mees, kes asus seda harima, õnneks erakordselt tahtejõuline ja meelekindel.

     

    Naiivne püüdlikkus

    Vastseliina Setumaa ?ukseesisena? ja kogu ?kagunurk? üldisemalt oli tol ajal avastamata maa igas mõttes. Iseäralikus isolatsioonis elavaid setusid ei arvanud endi hulka ei eestlased ega venelased ? mõlemil jagus hulgaliselt pejoratiivseid nimetusi ?pooleusuliste? kohta (t?uhnad, setukad, poluvertsikud, poluvernikud jne). Äkitselt aga taibati, kuivõrd olulist osa etendab Setumaa ja setude uurimine eestlaste ja kogu soome-ugri mineviku mõistmisel. Setumaa oli Eestile ühtäkki sama kui Karjala Soome ja Dalarna Rootsi jaoks. Folkloristide tähelepanu suurendas loomulikult ka setude eneseteadvust ning kummutas paljude ?maa poolt? eestlaste võõristuse.

    Jakob Hurt nõudis rahvaluulekogujailt autentsust. Sajaprotsendilist täpsust oli enne fonograafi kasutuselevõtmist võimatu saavutada. Eks keskendutigi siis loo sü?ee edasiandmisele, mitte niivõrd jutustamissituatsioonile, jutuvestja isiklikule eripärale ega stiilile. Tihti ongi jutustajaks hoopis koguja; ka kolmandik Jaan Sandra saadetistest on anonüümsed, lisatud on vaid selgitav märkus nagu ?Eesti rahva suust? või muu taoline.

    Kuid Sandra puhul kerkib autentsuseküsimus päevakorda pisut teises valguses. Tegemist oli mehega, kel küll vähe haridust, kuid tubli annus kirjanikuindu või isegi -andi. Naiivse püüdlikkuse ja emotsionaalsusega, mis kannab veidi ?Wagga Jenowewa? laadis ?wägga halledate ja armsate luggemiste? pitserit, arendas ja paisutas Sandra lugusid omalt poolt märgatavalt. Ilmselt paelusid teda kuuldud muinasjutud niivõrd, et ta ei suutnud oma sulge ohjeldada ja hakkas tahtmatult kaasautoriks. Või oli see hoopis tahtlik otsus, kuna lugu tundus talle liiga lakooniline, kiretu ja mannetu ning vajas kaunistavat vaapa?

    Setumaa on jutupärimuse poolest Eesti rikkaim kant. Väga sümpaatne on Kristi Salve arutlus sellest, et ida on pärimuse poolest rikkam kui lääs ja lõuna rikkam kui põhi, seega kagu peakski loogiliselt võttes olema kõige ?lopsakam?. On tõsi, et setu muinasjutud, eriti imemuinasjutud, on pikemad kui mujal Eestis, kuid paljud Jaan Sandra kirjapanekud ületavad teiste kogujate saavutused lausa kolmekordselt!

     

    Eelroad täidavad kõhu

    Jutu-uurijad on üsna ühesel seisukohal, milline tolleaegne autentne lugu ülesehituselt võis olla. Sandra versioonid setu ja Vastseliina muinasjuttudest on folkloristide seas alati tekitanud eriarvamusi. Kuidas suhtuda kunstmeisterlikkusesse ja eheda ainese vuntsimisse? Kui sallime ja isegi hindame seda Faehlmanni ja Kreutzwaldi ning nende kaasaegsete muinasjututöötlustes ja üldse vabas suhtumises folkloorseisse algallikaisse, miks siis Sandra puhul mitte? Muinasjuttudele pole reeglina iseloomulik kirjeldada võrdse põhjalikkusega nii pea- kui ka kõrvalsituatsiooni (selle ja paljud teised seaduspärasused ehk eepilised seadused on sõnastanud taanlane Axel Olrik). Jaan Sandra on aga piinliku põhjalikkusega välja arendanud nii põhi- kui ka kõrvalliinid ja vähetähtsad episoodilised tegelaskujudki. Kirjeldused on kohatult pikad ja kurnavad, tulemus oleks ehtsam, kui ?mõnest kirjapanekust vett välja pigistada? , nagu on öelnud Kristi Salve.

    Rokokoolikult rikkalikud ja peenekõlalised on ka tegelastevahelised vestlused, mis tunduvad eriliselt grotesksed ja koomilised just murdekeeles ja mitte vastavast seisusest tegelaskujude tekstina. Kujutage ette, et asute lõunatama ning pearoog tundub eriti ahvatlevana. Kahjuks on aga kõiksugu eelroogasid nii palju, et oodatud pala kallale asudes tunnete, et kõht on võimatult täis. Sama tunne valdas ka ?Kahrukõrvaga Ivvanit? ?maitstes? ? eelroad ehk pikaldane sissejuhatus (kolmandik ja rohkemgi jutu kogupikkusest!)  ja taustakirjeldused rikkusid isu sageli täiesti.

    Jaan Sandra on ka imemuinasjuttude traditsioonilisi algusvormeleid oma suva järgi sättinud. Näiteks meeldis talle vahel alustada tundeküllase hõikega in medias res stiilis või lausuda hakatuseks mõni vanasõna. Siinkohal olekski sobilik Sandra stiili illustreerida ühe tekstinäitega. Muinasjutt ?Petja kuningas? (AT 300) ehmatab lugejat järgmise järsu algusega: ??Ah ti, pääkelmi, viskside mu üteh-antu sada ruublit raha tühä pinikese iist vällä? Ma taha teid veritses pessäq, kui viil tõist kõrda sääne nurjatu tego ette piäs? tulõma!? Nii käräts? õige kur?astõ liina päälihonik uma kolmõ pujaga, kes timäst üteh antut raha nuumeläjide ostmisõ tarbis kulutama pidiväq ja nüüd kogoni üte palja pinikese iist tedä vällä visksiväq.?  

    Samas on vägagi tunnustatud Oskar Loorits Sandra kirjapanekuid kõrgelt hinnanud, olgugi et tolleaegne teadus oli juba vendade Grimmide ja Kreutzwaldi lähenemise folklooriainesele põlglikult maha kandnud.

     

    Paleomütoloogia

    Erinevate rahvaste müüte ja pajatusi üdini uurinud filosoofiadoktor Clarissa Pinkola Estés paneb väga pahaks ?lugude kultuurilist ülevõõpamist ja liiga puhtaks kasimist? ? see rikub nende kondikava. Tema arvates saab lugu tungida inimese alateadvusse ja seeläbi tal aidata iseennast leida vaid arhetüüpsel algkujul. Nagu arheoloog, pintsel käes, et mitte mõnda olulist fragmenti hävitada, on ta juba aastakümneid tegelenud paleomütoloogiaga, nagu ta ise oma tegevust nimetab. Estés taastab iidsed saladused lugudes.

    Pole võimalik taastada ühegi muistse loo täpset algkuju ta sünnihetkel. Jutusü?eede identsust mis tahes maailma paigas seostatakse inimmõtlemise ja -olemise sarnasusega, sellest juttude polügeneetiline teke. Seega on kindlasti juttudesse talletatud mingi oluline Teadmine või Tõde ja on oluline, et iga edasijutustaja suhtuks loosse tundlikult ja heaperemehelikult. Ainult nõnda saab lugu jutu lugejat või kuulajat ravida ja avada.

    Mida peaks aga lugeja või jutustaja peale hakkama vahtuklopitud looga, kus tähelepanu on pööratud põhiliselt esteetilisele poolele ja ilukõnelisusele? Julgen väita, et praegune folklorismiajastu jutuvestja, kes elava traditsiooni katkemise (või pigem muutumise?) tõttu suurema osa ainest kirjapandud materjalist hangib, eelistab pigem mõningate valgete laikudega, lakoonilist, töötlemata jutuvarianti. Oluline polegi aga niivõrd Jaan Sandra aastatepikkusele viljakale korrespondenditööle lõplikku hinnangut anda, ammugi siis teda kui kogujat alahinnata. Fakt on see, et temasuguse meheta oleks Eesti Rahvaluule Arhiiv tükk maad vaesem. Leppigem siis Jaan Sandra pisut nahhaalse püüuga ise jutustaja positsioonile asuda ja tehkem tutvust ta omapärase stiiliga. Hea on, kui pikkade-laiade heietuste vahelt paistab ka mõni väike äratundmine või tõde. Jutuvestmist pole tegelikult ju vaja kunstlikult elus hoida, me seisame nii või naa kogu aeg jutumüüri  kõrval, me nõjatume sellele oi, kui meelsasti (kuula Johansonide ?jutumüüri laulu?!). Traditsioonilised imemuinasjutud jõuavad meieni küll teisi teid pidi kui sajand-paar tagasi, mil nende vestmine-kuulamine oli täiskasvanute tavapärane viis videvikku veeta. Arhiivitolmune saba jutte jätmas, viib tee hea õnne korral raamatukaante vahele. Vahest saab mõnele ?Kahrukõrvaga Ivvani? jutule osaks ka õiget jutuelu elada. Sügisel ju õhtud pikad, pilkased.  

    1 ?Marjakobar ja teisi setu muinasjutte? (1989, kirjakeeles, arhiivitekstide põhjal koostanud Herbert Tampere ja Erna Normann), ?Tartumaa saja-aastaste jutud? (1995, murdes, kogunud  Hella Keem), ?Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast (2001, murdes, tekstivalimiku Akadeemilise Emakeele Seltsi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest koostanud Kristi Salve), ?Setu lauludega muinasjutud? (1987, murdes, koostajad Kristi Salve ja Vaike Sarv), ?Kümme setu muinasjuttu lastele? (1990, Eesti Raamat, rahvasuust üles kirjutanud Julius Mägiste), ?Seto pajatusi ?Küla nii kõnõli?? (1999, Võru Instituut, Paul Hagu), ?Kellaga kahr? seto jutusõ (2001, Setomaa Arendusselts, Ain Sarv) ja mitmed teised.

  • Vadim Jerohhini personaalnäituse avamine

    Narva Muuseum

    Neljapäeval, 28. märtsil kell 16:00 toimub Narva Muuseumi Kunstigaleriis Vadim Jerohhini personaalnäituse avamine.

    Nimetus „Teel“ sisaldab endas sügavat sümbolistlikku tähendust. See pole niivõrd kajastus sellest, mida inimene on õppinud ja omandanud stuudios, kuivõrd omailmeline kuvand maailmatunnetusest ja –vaadetest ning valikuvabadusest oma elustiilis. Ta on rändur oma Teekonnal, et saada meistriks maalikunstis, pidevas õppimas ja otsimas omaenda loomingulist käekirja ja pintslitõmmet. Ja see Teekond on lõputu nagu on lõputu ja piiritu enesetäiustamine ja enesetunnetuse leidmine.

    Kunstniku loomingus on ülekaalus maastikuvaated. Loodus, kodumaa võlu ja imetlusväärne maailm, mis meid ümbritseb. Kuivõrd palju rõõmu ja inspiratsiooni suudab see kõik anda kunstnikule, kes värevusega kannab selle ilu edasi lõuendile ning läbi värvide koosluse avab selle kõige mitmekülgsuse ja täiuslikkuse. Rõõm on tõdeda, et need maastikumaalid, mida autor täna publiku avalikkuse ette toob, erinevad viie aasta tagusest loomingust. Kunstnik eemaldub rõhutatud realistlikust stiilist. Püüeldes parandada oma meisterlikkust hakkab kunstnik lisaks maastikumaalidele omandama ka portreekunsti saladusi ja aktimaalide ilu, astudes seega samme järgmistel etappidel oma Teekonnal.

    Vadim Jerohhin on sündinud 1962. aastal Kunda linnas. Alates 1968. aastast elab Narvas. Aastast 2000 on kunstistuudio „Stupeni“ õpilane. Meisterlikkuse poole püüdleb professionaalse kunstniku Vladislav Kuznetsovi käe all. Alates 2010. aastast kuulub Narva kunstnike ühendusse „Vestervalli“. Osaleb aktiivselt loomeelus, algatustel ja üritustel nii Narvas kui ka teistes linnades.

    Näitus on avatud kuni 29. aprillini.

    INFO: Anna Judina, näituste ja ürituste kuraator, tel. 35 99242, naitused@narvamuusem.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1274&menu=menu_kula

Sirp