Toeta
Otsi

feminism

  • Katkendeid lugemispäevikust

     

    Millalgi oktoobris ja november 2005

    …erinevalt kirjanikest, on mõned raamatud lugemiseks liiga õrnad. Isegi kui kõva kaanega, nagu see siin. Su esimene mõte on, et kriitika tuleb kohe vahetada vähemalt arvustuse vastu. Ja seegi oleks kuidagi vale. Tegelikult on kõik juba otsustatud, ja sul pole midagi teha. Oled juba jooksev ja ärev, märg ja sügav, valus ka. …sa ei saa ratsionaalselt aru õrnuse väärtusest, aga sa tead, et oled selle järele ahne. Siit sa selle saad.

     

    …selles polegi midagi imelikku! Mingi loosung tuli meelde – “Inimene on see, mida ta loeb” vms. Ja siin sa nüüd oled kuu külm kuma.

     

    …tuleb vist hoiduda paranoilisest “mida autor sellega ütelda on tahtnud”. Kunagi tapsin nii ühe teose ja ühe suhteliselt surematu kirjaniku (Dostojevski), ja enda ka. Nüüd tean, et kõige võluvam on lugemise juures see, et kohati sa ei saa mitte mõhkugi aru. Kardad, et äkki saab kõik selgeks, ja sa pead sellest tegema ümberjutustuse.

     

    …seega sa ei luba endale mingit üle-, ette- ega taaslugemist – kõik see oleks liiga intellektuaalne, tähendusehaige lugemine. (Pealegi, kes juba tähenduse järele igatseb, nendele võib alati soovitada olla mitte nii kärsitu – tähendus ei pruugi selguda kohe. Jõudu tööle!)

     

    Lugema õppimine on nagu ujuma õppimine – õpid ennast veel kanda laskma. Ja vett selles romaanis on. Seekord läks kaua. Umbes 80 lehekülge ulpimist. Niisiis, lased sel tekstiveel end kanda – uhad sellest läbi – ilukirjanduslik ajupesu. Esimest korda elus tunnen ajupesust naudingut. Võib-olla olen ebaõiglane?! Ei, autor näib sellega nõus olevat – raamat kui pesuvahend. Sest takistusi teeb ta haruharva, siis, kui naudid ahnelt edasivuramist, kutsutakse sind viivuks sulgude vahele. Ja siis ta tuiskab edasi; ei, pigem tuulab ja pritsib vett – merest, kraanist, silmist. Mõnikord ei saagi aru, kas tõttad sina või tõttab kirjanik või lugu ise – mis tahes, loodad, et sulle andestatakse.

     

     

    Öö, 17./18. november 2005

    Alates 80. lk ei saa sa ilma Uue kumata surra – oled veeloom, kuigi vahepeal pole sa mitu päeva lugenud. Lohutad ehk petad end mõttega, et kirjanik tegi sama. Samas ei ole midagi hullu. Kõik kestab edasi, pole vaja midagi meelde jätta, kes kellega käib, kes, kus, millal, miks. Kõik läheb hästi! Kõik saab korda.

     

    Lugemine ise annab sulle kõik teemad, arendused, mõisted. Ja millised siis? Vesi ja kuu, vesi ja hallitus ja kopitus duširuumis – kõik selle uhud endast läbi. Lased endast läbi ja kaifid iga rida, kus selgub, et sind ei koormata teema ja süžeega.

     

    …igatsema ei saa sundida. Siiski pihid, et umbes 80.-90.-100. leheküljest alates ei saa raamatuta elada – või hirmuta, et varsti see kõik lõpeb. Mis kõik, mis see? See õhtu, see öö, see kõik. Või nii sulle vähemalt tundub.

     

    …niisiis umbes sellest ajast loodad, et depressiivne veeromaan kestaks, et sellest ei saaks suhteromaan. Ja Jumal tänatud. Õnneks ei ole see reisiromaan, reisikirjeldus, reisikiri Tai vaatamisväärsustest, ühes lõputute lõputult ilusate looduskirjeldustega. Väkk! OK. Üks klišee: kes otsib, see leiab!

     

    …selge, aga millest see romaan on? Jumal tänatud, sind ei rünnata esimestest lehtedest peale mingi looga – puhas kirjanduslik voorus, mõtled. On suhteliin, mis õnneks avaneb delikaatselt – seda ei juhatata sisse: ühtäkki leiad eest Mione ja Ardeni mitte väga selge suhte. Aga enne seda palju muud. Kirjeldused Tai koolist, läbikäimised koolikaaslastega, õppimine, tunnid, vaba aeg jne. Mitte ainult seda. Mitte ainult seda, vähemasti mitte liiga palju. Jäägu depressiivseks, eksistentsiaaliks. Õnneks jääb.

     

    …nimed, nimed, mingid veidrad nimed! Tundub, et autor mängib nukkudega – neile nimesid pannes: Lisette, Mione (Endymion), Carisma! Appi! Aga ikkagi, millest on tehtud väikesed Mioned? Ajast ja veest ja olemisvalust.

     

     

    Kusagil oktoobri lõpus ja 26./27. novembril

    …Lolitadest enam ei kirjutata. Lolitad on ammu ise kirjutama hakanud. Aga on see siis mingi tibiromaan, lasteraamat? Varraku ja mingi reisibüroo ühine ilukarp, kinkeraamat, seest aga tühi? Ei. Ei. Ei.

     

    …mõned eelhirmud, noorkirjanike puhul, on umbes sellised: appi, nüüd tuleb ca 300 lk lihtsalt maailmavalu või masendavat eksistentsiaalset maailmavalu, või eksistentsiaalselt masendavat maailmavalu…koos refrääniga “kuidas te mind ei mõista”. Pealkiri justkui lubab  (à la “kurbus kummaline tunne”). Jah. Deprekat siin on, kuid mitte remargitaride kopsuverejookse, ja Zelda hullust. Lõigud Plathilt peatükkide alguses ei ole vägivaldsed – eksistentsiaalne, suitsiidne mõõde… niisiis, sa usud, et pealkiri on pigem kusagilt Plathi maailmast – eks need Plathi kuud on külmad. Tuleb ju meelde: “kui kuu naerataks meenutaks ta sind.”  See ei ole lihtsalt moodne stressikeel, popp elu ja surma üle mossitamine. Liiga tark, et olla tavaline.

     

    Mingi väljakirjutis leheküljelt 215, kus oled Plathiga kokku sulanud: Püüad peatada hetke, ja seda sekundit, kui see juhtub, olla õnnelik. Ei saa! Või mis kunagi oli. Ka see kättesaamatu, sest “möödunud aja leidmine on keerulisem, kui sa arvad, ning olemasoleva hetke söövad ära just seesugused nukrameelsed otsingud” Seda lõiku lugesid n korda.

     

    …vahepeal ei saanud kaua lugemispäevikusse tulla. Lugesin. Lõpuks jõuan lõppu. Tagaukseni. Jah, sa tead, seal ei ole suvalise tüdruku pilt – see ei ole raamatukunstniku ponnistus, kes otsis kangelasega sarnanevat illustratsiooni. See ongi autor – või kas nõutakse peategelase kujutlemist temana? Ok. No ja mis sellest – selle vastu ei ole sul midagi.

  • VVV: Rähni pea valutab

    Vaapo Vaher

    Kirgiisides peitus veel möödunud sajandi keskel harras austus kirjaoskuse vastu, seepärast tahtsid vanemad koolitada tütrest kooliõpetaja. Tüdruk ajas aga üha, et tema hakkab hoopis kino tegema. Ehkki ta ei teadnud, kuidas see värk käib. Kaheksateistkümneselt aga juba teadis, sest oli vapra visadusega pressinud end tööle stuudiosse Kirgizfilm. Seejärel vuras ta Moskva kinoinstituuti, sattudes Mihhail Rommi õppegruppi. Viimane asjaolu hämmastas ühtmoodi nii Dinarat kui Rommi, sest üldteada tõsiasi oli ju, et tavaliselt Romm enda kampa naisi ei võtnud. Koostööd ei kahetsenud hiljem kumbki.

    Diplomifilmi aluseks valis Dinara Valentin Rasputini riskantse loo ?Rudolfio?, ehkki oli ilmselge, et see polnud nõukogulik sü?ee. Film kõneles kooliplika kirest täiskasvanud mehe, totralt korraliku pereisa vastu. Kusjuures moraalne perekonnamees sai kunstilise hukkamõistu osaliseks. Filmiga tekkis teadagi otsatu jama, diplomitööna läks asi küll lõpuks kirja, kuid ekraanile ametnikud (minister isiklikult!) pilti ei lasknud.

    Kirgizfilm Dinarat pikalt ei rahuldanud, ta imbus sisse Lenfilmi, ehkki pidi ligi viis aastat omaenda filmivõimalust ootama. Kui ta lõpuks noorsoofilmiga ?Rähni pea ei valuta? (1974) täismetraa?iliselt debüteeris, oli see jõuline läbilöök. Siiani oli noortefilme  toodetud rakursis ?täiskasvanuilt lastele?, linal valitsesid moralism ja pseudo. ?Rähn? oli aga aus film, seda imesid endasse ka kõige suuremad pubekatest ?küünikud?, film liigutas neid ja nad ei varjanud seda.

    Järgnes kümme aastat puhkuseta tööd. Film valmis filmi järel ja suuremas jaos olid tegelasteks lapsed, noorukid, puberteetselt mässavad kambad. Assanova sai noortega kiiresti vahetu kontakti, improviseeris nendega, saavutas siiruse, ehtsuse, noorureist näitlejad avasid enda, nende reaktsioonid olid tõesed ja anduvad. Ekraanil märatsesid alaealised (jessas, kui depressiivne termin!), keda ei mõisteta, kes kannatavad õigusetuse ja üksinduse käes, kes saadavad korda mõistetamatuid tegusid ja kelle vastu on kogu jäik täiskasvanud maailm.

    Assanovast sai ametliku kriitika poolt tunnustatud noorsooprobleemide lahkaja, ka ta ise pidi intervjuusid andes kõnelema samas mallis, targutades kasvatusest, perekonnast, sotsiaalsetest tingimustest jne. Kuni lõpuks prahvatas teleekraanil välja tegeliku tõe: ?Sageli öeldakse mulle veendunult, et teie, Dinara, tunnete noori. See arusaam on kategooriliselt vale. Minu asi ei ole tunda ja mõista praegust noorte põlvkonda. Minu loomingul on vaid üks eesmärk, mõista ? iseennast!?

    Sellest avaldusest koorus kunstniku egoism, mis tarvilik ?edöövrite loomisel, ent mis paratamatult pidi kandma endaga traagikat. 1976. aasta novembris tappis end äkki Dinara verinoor näitleja Andrei Lavrikov. Filmigrupp oli hakanud lagunema, Dinaral tekkisid uued loome-eesmärgid, teda lõpuni usaldanud noores Lavrikovis purunesid illusioonid ja ta valis halli tegelikkuse asemel surma.

    Dinara viimases lõpetatud filmis ?Patsaanid? mängis Beloussovi rolli poiss nimega Sergei Naumov. Huligaanses osas kaasategemine viis selleni, et mõne aasta pärast istus juba Sergei Naumov ise Arhangelski oblasti laagris, kohus oli talle relvastatud röövi eest mõistnud seitse aastat. Dinara äkilisest surmast sai ta teada okastraadi taga. Sellega must aura Dinara loome ümber veel ei lõppenud. Viis päeva pärast Dinara  surma, 9. aprillil 1985, tapeti elajalikult Aleksandr Bogdanov, juba abiellunud noormees, kes oli mänginud Assanova esimestes filmides.

    Dinara enda lõpp oli tulnud ootamatult ja oodatult. Ta haige ja koormatud, ent alles 42aastane süda ütles üles Murmanski hotelli Arktika numbritoas. Filmi ?Tundmatu? võttegrupp oli Leningradist sõitnud põhjamaale lumekatet otsima, ehkki asjata, sest kohemaid pärast nende lahkumist hakkas ka Neeva ääres langema paksu, rasket, puhast lund.

     

  • Teod

    Rait Avestik

    ?Piibel kahe tunniga? lavastaja, Endla pealavastaja

     

    Sel teisipäeval esietendunud vabaõhuteatris näidati maailmaloomine ära kahe tunniga ja kolme mehe poolt. Kas paratamatu pinnapealsus on selle tüki puhul vooruseks või vastupidi?

    Üritasime pinnal libisemist oma kasuks pöörata. Sel korral on piibel meie käes kui kirjandusteos, muistendite kogu. See eeldus lubab jätta vahele, eksida kaanonites, lisada oma. Loomulikult on tegemist raamatuga, millel seisab meie õhtumaine kultuur. Sama kultuuri saadus on ka see tekst ja mõtteviis, et kõike saab esitada ja omastada kiiresti. Usu ja kristluse küsimusega lavastus ei tegele. Laval on kolm tegelast, ?sõbrakest?, kes on endale võtnud ilmselgelt üle jõu käiva ülesande. Näeme, kuidas nad sellega hakkama saavad, kuidas püüavad ennast välja keerutada. Mäng kli?eedega, labasuste võluv esitus, on alati mäng tulega, mis kas hakkab tööle või ei. Katsetasime proovides ka tõsiseid tekste, lugesime ?Aadama mängu?, tegelesime tõlgendustega. Aga äraseletamine, tähenduslikkus, tundus täiesti võimatu, isegi naeruväärne. Nii on selles lavastuse juures tähtsaim kohalolu, mitte läbielamine.

     

    Kellele oled tahtnud lavastades rohkem meele järele olla ? teatrisõbrale või teoloogile? Mida lavastades eriti silmas pidasid?

    Eesti ja Läti on ELi kõige vähem usklikud maad. See tähendab, et piiblilood pole meil kuigi tuntud ja teatris ei teki äratundmist. Inglaste tekstist jätsime välja stseenid, mis oleksid Eestis midagi öelnud vaid vähestele. Lisasime tuntud lugusid ja kasvatasime teksti. Palju ruumi on ka näitlejate kiiretel kohanemistel, improvisatsioonil. Lavastust ette valmistades oli raskeim iseendaga hakkama saada: selline materjal, selline tekst, selline esituseviis ? et mis sest kõigest saab? Vaatasin videot inglaste lavastusest: neil puudus piibli suhtes igasugune pieteet. Minu meelest tehti hirmsaid tempe ja rahvas saalis lõugas. Ja see nende publik on meie mõistes tõsiusklik. Meie nii karmiks ei läinud, sest kontekst on teine. Võivad tulla ka teoloogid, neid võib huvitada see lavastus kui fenomen. Mitmed nendest on teatrisõbrad nagunii.

     

    Millega Endlas uuel hooajal üllatad?

    Jaanuarist detsembrini 2006 esietendame ainult Eesti näidendeid ja tekste. Selleks valmistume. Esimene esietendus sügisel on Synge?i ?Martini ja Mary lugu?, mille lavastab Ingo Normet ja kujundab Aime Unt.  Siin on mitu sündmust koos: Normet üle aastate Pärnus, iiri klassika, peaosades Lii Tedre ja Jüri Vlassov. Tõsine väljakutse. Üksikasjalikest plaanidest võiks rääkida sügisel.

     

  • Antti Sinitsyn Draakoni galeriis

    EKL

    Esmaspäeval, 18.03.2013 kell 17.00 avab ANTTI SINITSYN (1988) Draakoni galeriis isiknäituse „419890“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2013.

    “419890” märgib hiljutisel rahvaloendusel saadud Tallinna populatsiooni suurust. Kogusumma jaguneb omakorda kaheksaks, ehk linnaosadeks: Lasnamägi, Pirita, Kesklinn, Kristiine, Põhja-Tallinn, Mustamägi, Nõmme ja Haabersti. Igapäeva elus väärtustab Tallinna kodanik aega ja logistilist planeerimist, mis lubab tal kõige soodsamalt jõuda punktist A punkti B. Sellises praktikas ei ole midagi halba, kuid elanikul jääb seetõttu linn nägemata. Jääb mulje, et tallinlane ei tunne oma elukohta.

    Võib nentida, et kõigi arvates ei ole meie pealinna teatud tsoonid kõige kaunimad ja kohati võivad isegi piinlikust tekitada. Samas, nagu öeldakse, tuleb halvas head leida. Olenevalt maitsest, võib ükskõik millises tänavanurgas midagi põnevat leida. Ma ei väida, et minu näitusel olevad fotod esindavad just neid nö „kõige põnevamaid” leide, kuid tuleb arvestada ka asjaoluga, et linn on suur ja üksinda ei jõua kõiki kohti limiteeritud ajaaknas läbi käia. Minu eesmärk selle näitusega on põgusalt edasi anda mõtteid ja tundeid, millele tavaline linnakodanik ei pruugi tähelepanu pöörata.

    Seda projekti ei käsitle ma kunstiteosena, vaid eelkõige visuaalse teavitustööna. Sügavaid ühiskonnakriitilisi nüansse siit ei leia. Saab ainult leida uut vaatevinklit enda igapäeva ellu.

    Antti Sinitsyn

    Antti Sinitsyn omandab hetkel Eesti Kunstiakadeemias bakalureuseõpet foto erialal, töötab kujundajana reklaamiagentuuris Tiigervisioon ja on kaasasutaja loovagentuuris-multimeedia produktsioonifirmas OÜ Kataloog Multimeedia.

  • „Ellujäämisretkel” hakkab vesi suuni tõusma

    Jaak Allik

    Aga võta näpust! Toon näitena väljavõtte nimetatud seletuskirja kõiki kultuuritöötajaid ilmselt kõige  enam erutavast kohast, kus kõneldakse kultuuriministeeriumi valitsemisala palkadest: „Keskmine palk 2009. aastal oli 11 169 krooni, mis võrreldes 2008. aastaga vähenes 5,6%. 2010. aastal planeeritakse keskmise palga langust 11,3% (2007. aasta keskmine palk oli 10 353 krooni)”. Kas te saite aru, kui suur on siis 2010. aastaks kultuuritöötajaile planeeritud keskmine palk? Muidugi mitte, selleks tuleb iseseisvalt teha mõned protsentarvutused  ja me saame kätte lohutu tulemuse, mis näitab järgmist kultuuritöötajate keskmise palga muutumisjada: 2007 – 10 353 krooni, 2008 – 11 794 krooni, 2009 – 11 169 krooni, 2010 – 9907 krooni. Küsigem, milleks meile TALO ja valitsuse vahelised palgaläbirääkimised? Milleks meile palgakokkulepped tööandjate ja -võtjate vahel kultuuriinstitutsioonide sees (näiteks Näitlejate Liidu ja Etendusasutuste Liidu vahel)?  Valitsus lihtsalt sülitab neile. Küsigem, milleks meile siis ametiühingud ja liikmemaks? Kas selleks, et valitsuse „raskele olukorrale” kaasa tunda? Finnairi piloodid igatahes ei tundnud tööandjale kaasa ega lasknud ennast palgata puhkusele sundida ning firmas odavat võõrtööjõudu kasutada. Kummatigi pole valitsuse olukord sugugi ühtlaselt „raske”. Sama eelarve-eelnõu haridusja teadusministeeriumi puudutavast osast võime lugeda, et keskmine palk sealses valitsemisalas oli 2009. aastal 12 099 krooni, mis vähenes 2008. aastaga võrreldes 6,6%. 2010. aastaks planeeritakse keskmise palga tõusu 3,6%. Saame seega järgmise muutumisjada: 2008 – 12 897 krooni, 2009 – 12 099 krooni, 2010 – 12 534 krooni. Siit näeme, et haridus- ja kultuuritöötaja keskmise palga vahe, mis oli 2009. aastal 930 krooni, käriseb ühe (!) aastaga 2627-krooniseks .       

    Valitsusele pole rahvuskultuur prioriteet

    Ülaltoodust võime järeldada, et praegusele valitsusele pole rahvuskultuur prioriteet. Võime ka järeldada, et minister Jänes (erinevalt minister Lukasest) pole kas suutnud või tahtnudki oma valitsemisala huve eelarve läbirääkimistel kaitsta. Sama tõestavad ka kõik teised eelarve-eelnõus toodud arvud. Tegevusala  „vaba aeg, kultuur ja religioon” kulutuste osakaal kogueelarves on langenud 2,99%-lt 2,79%-ni. Vaatamata riigieelarve üldmahu 243 miljoni kroonisele kasvule (võrreldes 2009. aastaga korduvalt kärbitud eelarvega), vähenevad  kultuuriministeeriumi kulud ometigi 177 miljoni krooni (4,48%) võrra, seega on see üks kuuest ministeeriumist, kelle eelarvemaht järgmisel aastal väheneb. Haridus- ja teadusministeeriumi eelarve kasvab seevastu üle 1 miljardi krooni ja kuigi lõviosa sellest moodustab välisabi, on haridusminister siiski saavutanud ka n-ö omamaise raha juurdesaamise  20 miljoni krooni ulatuses. Aasta tagasi nimetas minister Laine Jänes 2009. aasta kultuurieelarvet „ellujäämise eelarveks”. Tol hetkel oli selle eelarve maht 2,630 miljardit krooni, mida aasta jooksul kärbiti 2,388 miljardini. Eeloleval aastal on kogusummaks kavandatud vaid 2,281 miljardit, ehk aastatagusest „ellujäämisvõimalusest” 349 miljonit krooni vähem. Üldkokkuvõttes on kultuuriministeeriumi 2010. aasta eelarve (millesse lisandusid ju ka rahvastikuministri  büroo likvideerimisega seoses üle tulnud summad) 13% võrra väiksem kui 2008. aasta eelarve, sealjuures on riigieelarve kogumaht samal ajavahemikul vähenenud vaid 1% võrra. Huvitav oleks kuulda, kuidas kultuuriminister ise 2010. aasta eelarvet nimetab ja oma töötulemust hindab.

    Teiselt poolt on kultuuriministeeriumi eelarvekava analüüs hämmastavalt lihtne. Seda ministeeriumi-sisese tegevuse osas. Näib nagu  töötaksid seal vaid arvutid ja mitte inimesed. Sisulise tegevuse, s.t allasutuste eelarve osas on summasid kärbitud ühtlaselt 9%.Vaid Eesti Filmi Sihtasutus on millegipärast pälvinud ministeeriumi juhtkonna erilise tõrjutuse ja tema toetussummat on vähendatud 11,9% (võrreldes 2008. aastaga koguni 20,5% ulatuses). Väiksem on olnud investeeringute vähenemine, mille on põhjustanud loomulikult ministeeriumi möödapääsmatud kohustused  maksta pankadele kinni eelmistel aastatel võetud rekonstrueerimislaenud ning 30 miljonit krooni Ringhäälingumaja ja 24 miljonit ERM i ehituse alustamiseks. Võrreldes 2009. aastal antuga on 3,9% kasvanud projektipõhised toetused kultuurile ja spordile, kuigi seda on ikkagi 3 miljoni krooni võrra vähem 2009. aastal  esialgselt planeeritust. Tundub, et raha selleks on leitud tõsiasja tõttu, et 2010. aastal ei toimu laulupidu. Kiiduväärselt pole kavandatud vähendada rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks eraldatavat summat, kuid arvestades, et see langes juba 2009. aastal 25%, kõigi muude alaeelarvete/ toetuste vähenemine on aga kahe aasta  jooksul olnud keskmiselt 22%, oleks õiglane olnud seda summat ehk hoopiski tõsta.   

    Protektsionism ellujäämise nimel

    Eelmisel aastal kiitsin kultuuriministeeriumi põhimõtte eest säilitada ka kokkuhoiu tingimustes  kõik nn eelarveread, sulgemata ühtegi asutust või lõpetamata programmi. Kindlasti on nii talitada õige ka praegu, kuid see ei peaks tähendama ühe vitsaga löömist ja prioriteetide täielikku puudumist. Jätkuvate kärbete tingimuses peaks ainuprioriteediks saama eesti loovharitlaskonna ellujäämine, seega selge toetus just kodumaisele kunstiloomele. Näitena võiks teatritoetuste määramisel eelistada algupärast dramaturgiat ja kohalikke  lavastajaid, välisesinejate toetamisel lähtuma põhimõttest, et see toimub vahetuskorras jne. Muidugi oleks selline „protektsionism” mõeldav vaid ajutisena, sest muidu vaesestuks meie kultuuripilt. Kuid kas praegu polegi see „äärmusaeg” käes? Loomulikult eeldaks selline poliitika kultuuriministeeriumi spetsialistidelt ka sisulist kontrolli raha sihipärase kasutamise üle allasutustes, millest on aastaid hoidutud kui  millestki „nõukogulikust”. Selle asemel on ministeeriumis kohati mindud kõige ohtlikumat teed ja hakatud kärpe olukorras sihitult rabelema ja süsteemi tsentraliseerima. Pean siin silmas kavandatavat „muuseumireformi”, mis kaotaks maakonnamuuseumide iseseisvuse ja teeks neist Vabaõhumuuseumi filiaalid (Tallinnast vaadatuna ju tõesti üks küla kõik!). Unustatakse kultuuri üks ülimaid printsiipe, et „väike on ilus”. Mis aga kõige ohtlikum – just  raha vähesuse korral saab selle kasutamisel aruka (kärpe)otsuse vastu võtta vaid võimalikult lõppkasutaja lähedal, mitte aga Tallinna kabinetist nii Hiiumaa kui Iisaku kohta. Raha üldine vähesus pole Eestis tingitud mitte niivõrd masust kui valitsuse soovist minna üle eurole. Kui 24s Euroopa Liidu riigis 27st ei hoolita eelarvedefitsiidi surumisest alla 3%, siis mitte seepärast, et kõik need valitsused on Eesti omast rumalamad või hoolimatud  raiskajad. Nad lihtsalt hoolivad oma rahvast, tema tervishoiust, haridusest ja kultuurist rohkem.

    Eesti paaniline üleminek eurole sarnaneb praegu takistussõiduga, kus ratsanik annab hobusele enne viimast hüpet metsikult piitsa. Hobune (rahvas) võib selle isegi ületada, kuid siis elutult maha langeda. Ratsanik (eliit) võtab oma eurod ja kõnnib välismaale (näiteks Marbellasse) puhkama. Eesti Õdede Liidu president Ester Pruuden kirjutas mõned nädalad  tagasi, et inimelude ja tervise hinnaga riigieelarvet tasakaalus hoida on ebaeetiline, sest surnuid ja püsiva tervisekahjustusega inimesi euro kasutuselevõtmine ei aita. Eesti loomeinimesed paistavad praegu millegipärast uskuvat, et euro toob õnne ka nende õuele, rahvuskultuuri elujõud peab sellele „takistussõidule” vastu ning seetõttu tasub „solidaarselt” kannatada. Tundub, et minister Jänese juhtimisel teostataval  „ellujäämisretkel” on kultuuril põhi alt kadumas ja kultuuritegijail vesi suuni tõusmas. Mida küll kirjutame kultuuriministeeriumi eelarve analüüsiks 2010. ja 2011. aastal?

  • Sajandis kord?

    Matti Reimann

    Eesti publikule oli selle kontserdi toimumine peaaegu et hädavajalik. Olles siin nagu ära uppunud sellesse, et iga asi, mis seina löödud, on kunst või iga noot, mis paberile sattunud, on igal juhul muusika, lisaks veel kõik maailmatasemel. Ja nüüd saame äkki kogeda sellist korrastatud mõtlemist. See, mida kuulda sai, annab kindlust, et teadmised ja maitse on endiselt olulised.

    1882. aastast, mil orkester asutati, on selle kallal töötanud maailma parimad dirigendid, esimesena Ludwig von Brenner ja edasi Hans von Bülow, Arthur Nikisch, Wilhelm Furtwängler, Sergiu Celibidache, Herbert von Karajan, Claudio Abbado. See orkester valib endale dirigente ja 2002. aastast on peadirigent Simon Rattle.

    Dirigent Sir Simon Rattle tundub olevat helge isiksus. See ei pruugi dirigendi keerulise ja palju nõudva ameti puhul alati nii olla. Muidugi valdab ta seda salapärast kunsti oma soove orkestrile üle kanda nii, et see kõike näinud ja kogenud, parimate põhjendatud nõudmistega harjunud kollektiiv neid täita soovib. Tema tegevus orkestri ees vastab muusika iseloomule, olgu siis tegemist millise heliloojaga tahes.

    Kontsert algas Johannes Brahmsi „Traagilise avamänguga” op. 81. Muusika mõjus pigem oma tõsiduse, vaoshoitusega, mis saavutati kõla forsseerimata, esitusele ilma liigset „traagilist õhku” sisse puhumata.

    Nähtavasti ei ole vähem traagiline teos Anton Weberni „Kuus pala orkestrile” op. 6. Webern on üks kõige napisõnalisematest heliloojatest. Kogu orkester selle teose vältel koos ei mängi. Ei söanda neid pillilt pillile kanduvaid hämaraid repliike meloodiateks või soolodeks nimetadagi, niivõrd ühtne tervik moodustus. Seesugust atmosfääri, mis saalis valitses, ei leia ühelgi plaadil.

    Seejärel siirduti Igor Stravinski kõlaesteetikasse – „Sümfoonia kolmes osas”, kus muusika mitmeplaanilisus reljeefselt esile toodi. Selles teoses peibutab küllalt ulatuslik klaveripartii teost muutuma mingiks mini-klaverikontserdiks. Seda välditi täielikult ja klaverit käsitleti kui üht orkestriinstrumenti. Erk, sädelevate rütmidega pingestatud esitus oli nagu tagajärjeks sellele, et orkester tahab ja soovib mängida parimal võimalikul moel. Igaüks oli keerulises rütmikas nagu kontsertmeister, ometi hingas kogu kollektiiv ühes rütmis ja tegelik kontsertmeister meie tavapärases mõttes võis end küll kindlalt tunda, hoides kontakti teiste pillirühmade kontsertmeistritega.

    Kontserdi teises pooles esitatud Ludwig van Beethoveni VII sümfoonia A-duur op. 92 särav ettekanne sundis jälle mõtlema asjaolule, et orkestri kõlas ei esinenud vähimatki agressiivsuse märki. Suurima tähelepanuga järgiti partituuris kirja pandud helilooja nõudeid. Esimeses osas tuleb pärast sissejuhatust mängida vivace tempos, mitte aeglasemalt. Teises, võrratu sugestiivsusega osas nõuab Beethoven allegretto’t. See osa ei tohiks olla liiga aeglane, nagu seda aeg-ajalt kahjuks kuulda võib. Presto on märge kolmanda osa liikumiseks ja viimase, neljanda osa tempo on ainult allegro – allegro con brio (tulega). Just sellise põlemisena kostus see muusika saali.

    Selle orkestri liikmete tegevus muusikamaastikul väljendub õige mitmeti. Piisab vaid mõnest näitest, nagu võrratu flöödisolisti Emmanuel Pahud’ esinemised või Mozarti kontsertide plaadistused. Tšellist Richard Duven ja kontrabassist Peter Riegelbauer esitavad Schuberti „Forellide kvintetti” koos Alfred Brendeli, Thomas Zehetmairi ja Tabea Zimmermanniga. Edasi selle orkestri kvartetid, kvintetid, ühesõnaga kõige erinevamad kooslused lisaks põhitööle. See kõik moodustabki kokku taseme ja tagajärje, mida me korraks Estonias kuulsime.

    Muide, Berliini Filharmoonikutel on ka varasemast mõningane side Eestiga – aastal 1899 esinesid nad Tartus, 1937 Tallinnas. Sajandis kord?

     

     

  • Oksjonid 2007

    Piia Ausmanit k?leb Reet Varblane

     

     

    Hausi galerii on kümme aastat oksjoneid korraldanud. See on ju üsna pikk aeg. Mis on selle aja jooksul kõige rohkem muutunud?

    Kõige enam on muutunud raha ja kunsti suhe, aga ka klientide maitse-eelistused ja tööde valik, mida oksjonite vahendusel pakutakse. Oksjonikollektsioonid on muutunud mitmekesisemaks nii laadilt kui tehnikalt. 

    Juba esimestest sammudest oleme püüdnud väärtustada head kunsti ja mitte kaasa minna laiatarbemaitsega, nn kassipildi müümise teed. Kunstnikudki olid algul meie valiku suhtes skeptilisemad. Ikka püüti soovitada müügikindlamaid pilte. Mäletan, et valisime Evald Okase ateljees töid ja ta eelistas ise galeriisse pakkuda just lillepilte. Meie olime teisel arvamusel. Oleme püüdnud alati kunsti intrigeerivamat poolt välja tuua, head kunsti tutvustada. Piltidest hinge leida, seda seletamatut miskit, mis õigustab meie kunsti olemasolu.

     

    On sul meeles, mis oli väljas oksjonil kümme aastat tagasi?

    Esimene oksjon 1997. aasta sügisel oli meie jaoks väga suur eksperiment. Haus sai rajatud ju ikka kaasaegse kunsti galeriiks. Oksjonit koostades läksimegi eelkõige nüüdiskunsti teed, püüdes pakkuda teoseid, mis on tunnustatud, eksponeeritud näitusel, kataloogides, saanud preemiaid.  Töid, mis olid erilised. Graafikutelt näiteks oli väljas terve hulk biennaalidel auhinnatud, kataloogides reprodutseeritud töid. Esimeses valikus oli vaid  kolmandik pühendatud Pallase kunstnikele. Tööd pärinesid tol ajal põhiliselt antiigivahendajate kapitagustest. Oksjonil oli vaieldamatult suurem huvi just meie vanema kunsti vastu. Kaasaeg on siiski palju kättesaadavam ning oksjonil konkureerimise tarvidus palju väiksem. Nüüd oleme kaasaegse kunsti oksjonitel pakkumise juurde ringiga naasnud, ennast ja publikut kasvatanud. Kunstiperioodid on selle kümne aasta jooksul teisiti väärtustuma hakanud.  Kümnenditelt on pilk läinud enam kunstiajaloo tervikule ja selle parimate näidete kollektsioneerimisele. Selleni oleme me jõudnud pika protsessi tulemusel. Alustasime järgmisena siiski meie vanemast klassikast. Järgnenud oksjonite autorid olid ridamisi Pallase, riigi kunsttööstuskooli, Riia kunstikooli, Saksamaa ja Peterburi eesti soost kasvandike hulgast.  Ostja pilk langes kõigepealt varasele maastikule. Nüüd ei ole kollektsioonide piir enam II maailmasõda, vaid varasema kõrval ostetakse ka moodsamat klassikat: Arrakut, Toltsi, Vinte, Maranit, Mudistit.

     

    Kes on teie oksjonite klient? Kas kümne aasta taguse kliendiga võrreldes on midagi teisiti? Kas nägi siis või kohtab nüüd rohkem juhuslikke kunstiostjaid?

    Pigem on klientuur praegu läinud vaheldusrikkamaks. Siis olid ikkagi need inimesed, kes oskasid infot püüda, kes olid juba enne oksjonit kunsti kogunud ja teadsid, mida nad tahavad. Esimeste oksjonite ostud (siis oli keskeltläbi väljas 30 tööd) jagunesid tihtipeale viie-kuue teadliku ostja vahel, kuigi huvilist publikut saalis oli palju rohkem. 

     

    Kas nad olid kunstikogujad?

    Meie oksjonitel pole olnud edasimüüjaid. Kunsti ei osteta lühiajaliseks investeeringuks. Kümme aastat tagasi ostetud teos on ajaga lihtsalt osutunud investeeringuks. Meil on kliente, kes oma kogu töid vahetavad, midagi ostavad, midagi müüvad. Nende arusaam kogust on muutunud.  Kunagiste ostudega on nad praegu rahalises plaanis absoluutses võidus.

    Viimastel aastatel on kolmandik ostjatest ka täiesti uued inimesed, kelle kohta me midagi ei tea. Inimesed jõuavad oksjonile ilma otsese meilt saadud kutseta. Varem ei saanud me nii palju loota sellele, et info liigub ka sõltumata meist. Praegu on kunstist ja kunstiga kaubitsemisest saanud oluline teema meediaski. See näitab ikkagi, et huvi on laienenud, juurde on tulnud noori ostjaid, neid, kes alustavad kunstikogumist. Kunst ja kunsti omandamine on saanud kindlustatud inimeste, äriinimeste elu loomulikuks osaks. Oksjonil võib olla poosi ja ambitsiooni, ka hasarti ning emotsiooni, kuid selle taga on siiras huvi ning ostetakse siiski seda, mis endale meeldib.

     

    Kas ostja kunstimaitse on muutunud? Milliseid kunstnikke saadab oksjonitel suurim edu?

    Suurimad muutused on toimunud just seoses Richard Uutmaaga, kes on olnud äärmiselt produktiivne kunstnik, ent kelle teoste hind on hüppeliselt kasvanud. Võrdluse võib siinkohal koguni tuua Eduard Wiiralti viimase aja hinnatõusu fenomeniga. Kuid üksikute kõrgele tõusnud hindade foonil on protsentuaalselt võitnud kogu kunstiturg.

     

    Kuidas on kunstituruga? Kas võib öelda, et viimase kümne aasta jooksul on meil kunstiturg tekkinud? Hausi galerii ei korralda ju ainult oksjone, vaid tegutseb aktiivselt aasta läbi: kasvatab, kinnistab oma publikut, ostjaskonda.

    Minu arvates on meil kunstiturg täiesti olemas. Praegust turgu võiks võrrelda 1920ndate ja 30ndatega, kui see meil esimest korda ehedalt toimis. Iseäranis, kui pidada silmas art déco’d või teisi elitaarseid suundumusi. Nõukogude ajal ostjaskond nivelleerus: majanduslik klassivõrdsus tõi kaasa olukorra, et kõik said võimaldada endale midagi, kuid suuri kollektsioone regulaarsete ostude toel ei kujunenud. Kunsti kingiti palju, ka kunstike enda poolt. Praegu on tekkinud taas see kiht, kellel on kinnisvara, kes pöörab rohkem tähelepanu ruumide sisustamisele. Seda võib näha 1990ndate lõpust, kui majanduskasvus ülejäänud raha hakati paigutama ka kunsti alla. Ükskõik kui väike mingi kultuuriruum ka ei ole, kunstil on oma koht, oma nišš alati. Praegu on see kõik olemas, nii huvi kui ka ostujõud. Kunstituru eksisteerimise küsimus, kas seda on olemas või mitte, on viimasel ajal päevakorralt kadunud. Selles kaheldi ehk veel viis aastat tagasi, ent enam mitte. Kunstiturgu võetakse teistega võrdväärsena.  Eriti populaarne on võrdlus kinnisvaraturuga kuigi liikuvad rahasummad on teised.  Kui võrrelda meid ükskõik millise teise Põhjamaaga, kas Soome või Taani või Norraga, siis toimib kunstiturg üsna ühtemoodi: igal pool müüakse konservatiivselt eelkõige oma kunstipärandit.

    Konservatiivsus on alati olnud probleemiks igal pool, ent seda enam veenab see meid kohaliku turu olemasolus. Kui panna viie eesti kunstniku portfooliod kokku ja pakkuda neid suvalise valiku alusel Londoni mõnda galeriisse, siis vaevalt suudame huvi tekitada. Kui meile tuleb Barcelonast mõni kunstnik, siis on meil ka tema töid väga raske müüa, need ei paigutu lihtsalt väljakujunenud konteksti, mis on selge märk toimivast süsteemist ja kohalikest eelistustest.  See pole ainult meie provintslus ega kultuurkihi vähesus. Nii toimib see igal pool.

     

    Hausi galerii on kõige järjekindlam oksjonite läbiviija, kuid viimastel aastatel on meid lausa oksjonite buum tabanud: Vaala, Allee, E-salongi oksjoneid peetakse nii kevaditi kui sügiseti. Kuidas seda olukorda kommenteerida?

    Meie väikese turu kohta pean seda buumi natuke paljuks. Ma ei ütleks, et Haus ennast sellest kuidagi häirituna tunneks, sest konkurents on konkurents ja ikka võetakse midagi üle. Natuke on ainult kahju, et eesmärk, millega Haus alustas, kipub paljususes hajuma. Me alustasime oksjonite korraldamist kunsti väärtustamise mõttega, läbimõeldult turgu arendades ja samm-sammult uuele minnes.  Oksjon on oma esmase ülesande täitnud: see on meediast läbi käinud, kunsti ja raha suhe on muutunud nii äri- kui kunstiringkondades. Hinnad on tõusnud ja see märgib eelkõige kvaliteeti.  Kuid kui oksjoneid korraldatakse sellises kontsentratsioonis, siis kannatab paratamatult pakutavate tööde kvaliteet ja kogu ürituse väärtus kipub taanduma üksnes rahale. Meile on alati esmane olnud tase ja veendumus, et tasemega kaasneb raha, mitte vastupidi. Meie väikeses kultuuriruumis ei ole oksjonil mõtet oksjoni enda pärast. Tööd ei saa olla juhuslikud. Need peavad vast
    ama ostja küsimustele: miks ma peaksin selle töö pärast konkureerima, miks see töö mulle üksnes oksjoni vahendusel saadav on? Mida teadlikum on ostja, seda küsitavamad on ebaühtlased oksjonivalikud ja ka müügitulemused, mis devalveerivad üritust.

    Mõistagi on kõik subjektiivne, igaüks lähtub oma põhimõtetest. Meie jaoks on see põhimõte: kõiges ja alati sisuline kvaliteet ja professionaalsed otsused. Kuigi see kõlab nagu äriõpikust, ent siiski. Oksjonite rohkearvulisus on ühelt poolt aidanud kunstiteemadele rohkem tähelepanu tõmmata, ent tekitanud ka segadust. Oksjonipidajate korraldustingimused on ebaühtlased, hinnakujunduspoliitika samuti ning see ei tule kellelegi kasuks. Minu arvates on turul kohati hinnakujunduspoliitikas, eriti müüjatega kokkulepetes, lausrumalusi, millel on paraku väikeses süsteemis siiski mõju. Kunst on ühtepidi ju väga ratsionaalne äri ning mõneski mõttes tasub teinekord kogenenud turgudelt ja oksjonipidajatest mujal maailmas eeskuju võtta.

    Meie eesmärk on olnud kunsti väärtustamine, sellele hinna tekitamine. Ebaühtlase kvaliteediga  ja paljuski mittekoostööaldis paljusus hämab minu arvates olukorda. 

    Kas Haus on ostnud mõne töö teiselt oksjonilt, et  sellega oma oksjonikomplekti täiendada?

    Ei ole. Oleme teistel oksjonitel eelkõige oma kliente esindanud.  Kui ka teistel oksjonitel midagi silma on jäänud, siis ikkagi need tööd, mille hind oksjonitel emotsionaalselt liiga kõrgeks pakutakse ning lühiajalises perspektiivis investeeringuna ei realiseeru. Galerii eesmärk on ju siiski müüa.

     

    Kas oksjonite ostjaskond on sama? Kas ostujõuline kunstihuviline külastab mitmeid oksjoneid või on ühele galeriile truu?

    Enam-vähem ikka sama ring. Eks seetõttu on oksjonite paljususki pigem negatiivne kui positiivne nähtus. See mõjub klientidele liigselt pealesuruvana. On ostjaid, kes ei osale põhimõtteliselt oksjonitel, ning neile pakub ostmisvõimaluse meie vanema kunsti salong. Kui truu on ostja ühele või teisele galeriile, see on küsitav, ent ka mõistetav, sest inimene ostab eelkõige talle endale meeldivaid pilte. Kuigi ma olen märganud, et eelistatakse kohale tulla ennekõike juhul, kui on mitmeid huvipakkuvaid töid. Ühe töö pärast tihti aega eraldi ei võeta. Nõrgema valiku peale kehitatakse õlgu, eriti kui pakkumisi on palju. Kliente kohale saada ei olegi nii kerge, kui see tundub. Meil on sel kevadel kolm valikut 120 tööga: maal, joonistus ja graafika ning nüüdiskunst. Vaalal 88 tööd väljas, siis tuleb Allee valik, äsja oli E-salongi oksjon, siis veel uusigi katsetajaid.  Vahetevahel tekitab see tunde, et tahaks rattast välja astuda, ent protsessi käivitajatena on mõttetu iseendale selga pöörata. Samas hoiab see meid pidevas otsingus, püüame igast rutiinistki õppida ning olukorda enda kasuks ümber hinnata, katsetada, leida uusi võimalusi. Meid on ka valikult kõige novaatorlikumaks galeriiks peetud, ent iga eksperiment peab olema põhjendatud. Eks oma algse eesmärgi väärikaks säilitamiseks tule pidevalt leida uusi nõkse ja nippe. Vahetevahel on see väsitav, ent ka huvitav, hoiab meeled ärksad ja paneb usaldama intuitsiooni.

    Haus üritab oma kogutegevust – oksjonid, vana ja uue kunsti näitused, Artdepoo, koolitused – hoida ühtses tervikus ja samas väärtustada igaüht ka eraldi. Iga tükk peab aitama tervikut hoida.

     

    Kui oma esimeste oksjonite tööd omandasite sageli antikvariaatidest, siis kust saate need nüüd? Erakogudest?

    Praegu me vahendajatega peaaegu üldse ei suhtle. Teosed oleme saanud otse omanikelt.

     

    Kas nad ise pakuvad või on teil infopank?

    On suuremate kogude omanikke, kes aeg-ajalt midagi oma kogust müüvad. Me ei ole ise agressiivselt kunstiteoste omanikele peale käinud.

     

    Kes on see inimene, kes toob kunstiteoseid oksjonile? Kas noored, kelle kätte on sattunud vanematele või vanavanematele kuulunud tööd?

    Kui varem müüdi tõepoolest sellepärast, et oli kiiresti raha vaja, siis nüüd on situatsioon muutunud. Inimene on valmis ootama, kuni tema kunstiteose väärtus kasvab: kui tegemist on oksjoni kaalus tööga, siis tuleb see panna ka oksjonile ja müügiga kiirustama ei kiputa. Miljon krooni maksnud Konrad Mäe töö omanik oli küll skeptiline, kas alghind (182 000 krooni) pole liialt suur, sest tal oli tõesti raha vaja. Meie aga veensime teda vastupidises. Isegi maksime talle tarviliku summa enne müüki ette, et teos kindlasti oksjonini ootaks. Pildiomanik ei olnud pärast edukat müüki sugugi kindel, et ostja meile ka arve tasub, ent tasus tema üllatuseks siiski.  Teinekord ostame teosed välja, kui oleme kindlad nende oksjoniedus ning pildiomanik ei saa rahaga oodata. Aga ütleme seda müüjale alati, et pärast ei tekiks küsimusi, kui teose hind kahekordistub. Aga need on üksikud juhused ja enamasti siiski oodatakse.

    Kuidas nüüdiskunsti oksjon õnnestus? Te tegite ju ka enne oksjonit selgitus ja teabetööd: Olev Subbi, Ando Keskküla ja Andres Tolts vestlesid 1970ndate kunstist.  Artdepoosse oli kogunenud väike, kuid kompaktne kunstihuviliste ring, kes kuulas ja ilmselt hiljem ka ise aktiivselt vestlusesse sekkus.

    Ma ootasin kaasaegse kunsti müügi vastu suuremat huvi. Oksjon läks normaalselt, kuid ootused olid suuremad. See on aga ka alles teine puhtalt nüüdiskunsti oksjon. Oleme mõnes mõttes samas olukorras kui esimesel oksjonil kümme aastat tagasi. Teadlike nüüdiskunsti ostjate grupp eksisteerib, on ka suurem kui toona, ent tegutsevate kunstnike puhul ei osata vahet teha nende 1970ndate ja 80ndate ning viimase aja tööde väärtuse vahel. See vahe on ilmne, ent vajab veenvat selgitustööd. Kas ostjad teavad, et hüperrealismi enam ateljeedes ei leidu?

     

    Mille vastu oli kõige suurem huvi?

    Suurim üllatus oli Marko Mäetamme töö, mis läks 90 000 krooniga. Ilmselt ei mänginud tema puhul kaasa mitte niivõrd biennaalikunstniku edukus, vaid töö toimis emotsionaalselt. Seda enam, et sama kaaluga investeeringuks sobinud tööd kõrvalt jäid ostmata.

     

    Kes oli Mäetamme töö ostja? Kas keegi, kes tahtis oma kollektsiooni täiendada, või tõesti juhuslik kunstinautija?

    Kunstikogu omanik. Hästi läksid ka Tõnis Vindi, Malle Leisi, Olav Marani, Jüri Arraku tööd. Erandlik Malle Leisi jõuline aktikompositsioon, mille ostjat tuleb õnnitleda.  Ent ridamisi teisigi teoseid.

     

    Kuidas see komplekt sai kokku pandud?

    Me keskendusime kunstnikele, kellega oleme aastaid koostööd teinud, nii-öelda oma kunstnikele. Kaasaegsele kunstile oksjoni vahendusel turgu tekitades peab jõulisem kunstnike grupp selle kuhugi välja vedama ja alles siis saab hakata selle varjus pakkuma ka midagi muud, eksperimentaalsemat. Ostjate ringkonnas on turvalisemad siiski tuntud nimed. Sama on juhtunud klassikaoksjonil: keskne tuumik, tuntud nimed esmajärjekorras ja siis sammhaaval vähem tuntud autorite, väliseesti kunstnike juurde. Midagi ei toimu järsku. Kannatlik meel ja hea närv on abiks.

     

    Mis Hausi klassikaoksjonil on sinu meelest kõige intrigeerivam ja ka oksjonikontekstis edukas töö?

    Meie praeguses valikus teeb mind isegi veidi ettevaatlikuks paljude väga heade tööde kontsentratsioon. Valik tehakse alati valikust. Laikmaa Capri maastik on väga tore töö. Ise eelistan kindlasti kunstniku Itaalia motiive Lääne-Eestile, samas ei oska öelda, kuidas see ostjale läheb. Karin Lutsu 1929. aasta särav natüürmort on just sellest perioodist, mida publik hindab. Sinna kuulub ka Endel Kõksi 1942. aasta “Varahommik”, ka Paul Burmani portree on super. Burmani fenomen on ju iseenesest midagi väärt.

     

    Kas oksjonipubliku maitse kujundamisele on kaasa aidanud kunstiajaloo uurimused, tõlgendused – nii muuseumide näitused kui ka retseptsioon.

    Näitus on väga suur argument. Me ka ise juhime publiku tähelepanu näitustele ning ole
    me aidanud ka näituste kuraatoritel erakogudeni jõuda. Väga hea on kontrollida töid näituste kataloogidest. Ka EKABL, olgugi et juba ajast ja arust, on tugev argument. Avalik tunnustatus on suur argument. Wiiralti fenomenile on tema monograafiad ja kataloogid kindlasti kaasa aidanud. Kristiina Kaasiku töö müüki oksjonil toetas tõsiasi, et selle repro on tema kataloogis. Seda ka Mari Roosvalti tööde puhul.

     

    Nii et Haus jätkab?

    Igal juhul.

     

     

  • VVV:Kahe peaga näitleja-kulturist

    Vaapo Vaher

    Kui eestlasele arusaadavas metafoorikas vastata küsimusele, kes on Aleksandr Baširov, siis: see mees on Toots, Kiir, Arno, Tõnisson, Raja Teele ja Julk-Jüri ühes isikus. Muide, kui ta viisteist aastat tagasi end USAs täiendas, abiellus ta seal ja pani pojale nimeks – Christoph Kolumbus. Seejärel lahutas, sõitis tagasi koju, abiellus rokklauljatari Inna Volkovaga, see sünnitas talle tütre, kelle isa nimetas Aleksandra-Mariaks. Venes harjumatud kaks eesnime sai tüdruk seepärast, et paps ei suutnud ühe kasuks otsustada. Ajakirjanikele kinnitas Baširov, et nii tulebki teha: kui ei jaksa valida, võta kõik. Sest kui pakutakse korraga õlut, konjakit, viina, likööri ja veini, on ju võimatu valikut teha. Seepärast vala kõhtu kogu kupatus. Pärast selgub.

    Pilusilmne, segavereline näitleja ja režissöör Aleksandr Baširov sündis Siberi urkas. Ta ema oli teivasjaamas kollase lipukese lehvitaja, isa pages varakult perekonna juurest. Lapsepõlves kamandas poissi ühekäeline onu, kes keeldus nõukogude riigi hüveks tööd tegemast ja pühendus individuaalsele kalapüügile.

    Pärast seiklusi ja sõjaväge ründas Baširov kinoinstituuti, neli aastat järjest, siis võeti vastu. Õppis režissuuri, öeldes: “Elukutseküsimuse otsustasin radikaalselt — hakkasin lavastama elu. Kuna loon ise moe, ei sõltu ma kaanonitest.”

    Enne kui Baširov lavastama hakkas, sai ta populaarseks näitlejana. Läbilöök tuli Solovjovi, Nugmanovi, Germani filmidega. Öeldakse: võib-olla mõni venelane teab ka ta nime, kuid kõik tunnevad teda nägupidi. Ta filmikujud on isevärki hüsteerilised veidrikud. Ta intervjuud on ka piirideta näitlemised, ta tahabki ka ise geniaalse tšudakina mõjuda. Kui ajakirjanik küsis talt: “Kas te olete kultusnäitleja?” vastas Baširov: “Jaa, ma olen näitleja-kulturist.” Ta on kuulutanud, et tema näitlejamina koosneb joobunud-skisoidsest ollusest ja süüdimatuist-liigutavaist elementidest. Baširov leiab, et tema tegeliku olemuseni jõudmiseks tuleb asutada üleriiklikke akadeemilisi teaduslikke uurimisasutusi, sest ta on oma näo kaotanud. Ta isiksus olla päästmatult transformeerunud tegelaskujudeks, ta kangelased vappuvat kaasa ühiskonna vastutustundetuse biorütmidega, väljendavat sootsiumi moraalset degradatsiooni.

    Baširov arvab, et võib ette aimata ja mõjutada sotsiaalseid nihkeid, näiteks rahatuusa Hodorkovski praegune vangladraama sai tema meelest transtsendentse hakatuse juba aastate eest Baširovi köögis, kus režissöör haudus filmi “Oligarhia raudne kand” ideed. Rahvas arvab, et Baširovis on ka miskit hirmutavat, temaga ei tihata kõnelusse astuda. Baširov tunnistab, et on loonud endast ebaadekvaatse imidži, monstrumi, “kel mitmeid käsi ja jalgu, kaks pead, neli silma, sadu hambaid, sõrad kätel-jalgadel, pikad juuksed ja kes haiseb kohutavalt”. Tegelikult olla ta häbelik, vaikne, õrn intellektuaal, kes telekast ei vahi ühtegi mürasaadet, vaid üksnes loodusprogramme ja kuurordireklaame, ehkki kunagi kuhugi ei reisi.

    Baširov kinnitab, et näitlejana toimib ta üksnes reflekside ajel. Iga inimese liigutus annab mingit informatsiooni. Näiteks president Putin vehib kõndides üksnes ühe käega. See on semantiline liigutus, märguanne, ilmselt mingi signaal paremast ajupoolest. Oma linategelastes püüab Baširov kõigepealt ära tabada nende salaihad — rahahimu, seksinälja, armastusevajaduse, edasine tuleb juba iseenesest.

    Baširov on käinud ka PÖFFil, temalt on päritud eesti filmi kohta. Mees arvas, et siinset filmitegemist ähvardab eelkõige konformismiprobleem, tahetakse aina vastata mingitele standarditele, mis tegelikult nivelleerivad. “Probleem on muidugi ajutine, paari tuhande aasta pärast kujuneb välja ka eesti kino. Võib-olla leiab Eesti galaktikavahelises kontaktis oma tõelise ja õige koha — justnagu ÜRO või UNESCO liige”. See on peen kild tänase Eesti pihta. Ent mees võib olla ka otseütlevalt lõikav. Ühes Peterburis antud intervjuus kõneles Baširov: “Kui käisin Tallinnas, küsiti minult kõigepealt: “Miks te pommitate Tšetšeeniat?” Minu vastus oli: “Kui NATO pommitas Jugoslaaviat, olin mina seal ja filmisin (peab silmas oma dokki “Belgrad, Belgrad” — V. V.); miks sina, kallis kolleeg, ei sõitnud Tšetšeeniasse pommitamist filmima?””

    Tõepoolest, Baširov põnnama ei löö. “Oligarhia raudse kanna” väntas ta kümne päevaga ja laenatud 50 000 taala eest. Filmi iseloomustas ta: “Pinnapealne, lihtsamõtteline, imelikuvõitu, aga festivalilembene”. Muidugi, kesse siis kuulsust ei januneks.

     

  • Sigade­revolutsioonilik A-teater

    Rait Avestik

     

    Teine asi on aga see, kui ükskõik kui hästi või halvasti aega veetnud kollektiiv on kunstiga valmis saanud ning kui seda hakatakse avalikult eksponeerima. Siis ei mõelda enam sellele, kas ja kui tore tegijatel seda teha on, vaid siis käivitub paljudel vaatajatel mehhanism, mis töötab eelkõige selle nimel, et võõral vaatajal endal oleks huvitav.

     

    A-teatri esimest lavastust võib nimetada, üldsegi mitte halvustades, tugevaks kooliteatri tükiks. (On ka ju näitlejad veel koolinoored.) Märgatavalt kumab läbi A-teatri raudse kolmiku ehk lavastajate-näitejuhtide Anti Kobini, Tarmo Tagametsa ja Erni Kase pretensioonikus ja kontseptuaalsus. Kolmik on kokku kogunud paindliku ja vintske materjali, millega oma ideid ja soove on olnud arvatavasti kerge realiseerida. Teadlikult ?seisundit? ja ?tegevust? rakendavas lavastuses on midagi raskepäraselt kunstlikku, mis pole ka nagu paha. Järjest rohkem aga süveneb arvamus, tegelikult küll kahtlus, et kas näitlejad said ikka kõik aru, mida nad teevad? Kas mitte lavastajad ei olnud liiga kinni oma kontseptuaalsuses ja tegemislustis või lustituses, vabaduses teha ?oma teatrit?, unustades ära vaataja, kes üritab haarata tervikut. Eraldi võetavaid ilusaid hetki oli aga küll. Eriti paistsid silma paar tüdrukut ja poissi, kelle füüsiline kui ka sõnaline külg olid ajakulutamist väärt. Kui nendega nüüd kolmik kontsentreeritult edasi tegutseks, siis võiks prognoosida toredat tulemit.

     

    Eks sellel teatritööl oli ikka mõte ka, mille arusaadavalt ütles välja Andres Noormetsa hääl. (Lapse)vanemad, laske noortel mässata nii, nagu nad ise tahavad. Ärge pidurdage neid! Sellise manifestilaadse teatega, mida ikka teatud aja tagant lavalt maha räägitakse-röögitakse, kuulutatakse oma sõltumatust ja ise hakkama saamist. Samas, koolitatud häälega professionaali sekkumine pani just i-le rasvase täpi, ilma milleta oleks see i vist ära kadunudki. Ehk mingil hetkel vajatakse siiski vanemate abi?

     

    Olles uute teatrite tekkimise suur pooldaja, pole ma siiski veel päris täpselt aru saanud, kas nimetatud teatri puhul on tegemist iseseisva uue teatriga või ühe-kahekordse projektiga? Kui taoliselt pinnalt tekiks teater, kus näitlejaid koolitavad lavastajad ise jne, siis võiks sellest midagi väga sõltumatut ja raju tulla.

     

  • Diagnoos: eestlane, õgib ja oksendab

    VAHUR AFANASJEV

    Selline on minu kokkuvõte Sofi Oksaneni raamatust ?Stalini lehmad?. Kokkuvõtte järgi võiks kirjutada mitu väga igavat, tüütut, mittehaaravat, targutavat või pingutusest kärisevat raamatut. Et muudkui ?Anne raamatu? silt peale ja müüki. Küll nad ostaks. ?Nemad?. Salapärased elukad, kes nüüd ajavad sama hoolsalt säärte pealt karvu, nagu nad paarikümne aasta eest importsukapükse taga ajasid.

    Kuid ennäe, Oksanen kirjutas hoopis haarava ja erutava raamatu. Napakymppi. Otsekui mõnusa vabakäejoonega kirjutatud ?Stalini lehmades? tuleb autor lisaks toreda ajaviite pakkumisele toime kolme suure asjaga.

    Esimene suur asi on Nõukogude Eesti tundetäpne pildistamine. Mis siis, et serviti ilases nostalgias. Ükski nõukaaegne raamat ei sisalda nõnda elusa olemisega eksponaatide kogumikku. Vormileib, iiriskommid, kohukesed, banaani-igatsus, sissevalatud hinnaga jubinad, vene baabade õõtsuvad rinnad ja rohkelt muud. Vaid ühes kohas avastasin ränga prohmaka ? nõukogude ajal ei ilmunud Postimeest. Tartu leht oli Edasi, vabariiklik aga Rahva Hääl. Tühiasi, kuigi tõlkimise juures oleks võinud selle korrigeerida. Ja veel, sihvkad olid ka puudu.

    Teine suur asi raamatus on aus ja alasti kõnelemine sellest, kuidas eestlased soomlasi ekspluateerisid. Kõvasti ekspluateerisid, meenutab mulle Oksaneni tekst. Tunnistan, et soomlased tundusid mullegi lapsena mingite ebamaiste ja mitte eriti inimesesarnaste kingiloomadena. Vastupidine on ka kirjas. Eestis joomine, eesti prostituutide tarvitamine ja muu. Seda on omakorda soomlastel tore lugeda.

    Kolmas asi, millega Oksanen oma raamatus hästi toime tuleb, on ka inimkonna kui terviku jaoks oluline. Autor teeb, osalt ehk tahtmatultki, selgeks, et inimesed on üldse nõmedad. Eestlased. Soomlased. Venelased. Nõmedad on nõmedad on nõmedad. Halvad muidugi ka. Saamahimulised, rumalad ja mida kõike veel.

    Nõukogude Eesti elanikud nuhivad üksteise taga ja punuvad intriige nagu ka padu-Soome väikelinna rahvas. See tuleneb kitsast elukeskkonnast, liiga tihedast seosest sugulaste ja sunnituttavatega. Üldinimlik, paratamatu ja ootuspärane. Teose peategelane Anna ei adu olemise suunamatust ja indiviidi tühisust, köidab oma vaimu ja sigatseb oma ihu kallal. Miski pole talle hea. Ta ei oska ütelda, mis talle meeldiks. Kool jääb pooleli, luud hõrenevad ja psüühika mõraneb. Kõigi hädade juures võib ometi täheldada ebatervet uhkust probleemide küüsis rabelemise üle, seda eriti raamatu teises ja kolmandas jaos. Nagu oleks peategelane Soome ainus pooleestlasest buliimik.

    Loomulikult pole selles, mida Oksanen kirjutab, miskit üllatavat. Eestlased teavad. Soomlased teavad samuti. Üldine teadmine on jääv, kuna inimeste olemus ei muutu. Inimene on olemuselt nõme ja halb. Sofi Oksanen väärib aga tunnustust selle eest, et ta on veenvalt kirja pannud mõned viisid, kuidas oldi nõmedad ja halvad möödunud sajandi pärapooles Soome lahe kahel kaldal.

Sirp