Siinses kirjutises püüan pigem arutleda selle üle, mida Changi ja Halliday telliseteos peaks meile ütlema ja tähendama. Millisesse valgusse peaks see asetama inimlikkuse? Mida peaks raamat lisama asjaolule, et Mao „oli prohvetlik, jõhker, halastamatu, ajuti tapahimuline revolutsionäär”, nagu iseloomustas teda seesama Kissinger?
2.
Üks esimesi asju, mille „Maod” lugedes teada saab, on see, et Mao luges kogu elu väga palju raamatuid. Ometi ei selgu, mida ta täpselt luges. Ühes kohas öeldakse nii: „Mao pulmakink oli komplekt nahkköites raamatuid, mida ta ise kunagi ei lugenud: Marxi ja Engelsi teosed” (lk 594). Lauset saab mõista kaheti: et Mao ei lugenud kunagi Marxi ja Engelsi teoseid või et ta ei lugenud kunagi konkreetset nahkköites komplekti. Loogilisem on arvata, et mõeldakse esimest varianti. Seda intrigeerivam oleks teada, mis olid end pidevalt marksistiks kutsunud diktaatori lugemislaua lemmikud, eriti tema nooruses. Chagi ja Halliday teoses on esitatud üldse kaunis vähe ajaloolist ja sotsiaalset konteksti, mis võiks selgitada, kuidas sai võimalikuks Mao aastakümneid väldanud edukas verepulm. Näiteks Hitleri looga käib täiesti enesestmõistetavalt kaasas Versailles’i leping ja selle mõju rahvuslikule enesetundele. Kuid „Esimees Mao”, mis on loomulikult huvitavalt kirja pandud kronoloogiline jutustus, jääb Mao tekitanud vaimse taustsüsteemi osas napisõnaliseks. Selle kohta saab rohkem teada mõnest teisest mastaapsest ajalooteosest, mille keskne teema pole sugugi Mao ega Hiina.
Meenub, mida kirjutas marksismi kohta Max Jakobson: „Kahtlemata oli marksism lääne idee, valgustusfilosoofia produkt, aga Vene revolutsioonil ja selle tagajärgedel olid ka vene juured. Lenini poolt väljasaadetud filosoof Berdjajev näitas, et Dostojevski oli „Vene revolutsiooni prohvet”, kes paljastas selle vene algupära. Ta nägi, et sotsialismist on saamas uus religioon, ja aimas, et vabaduse idee pöörab iseenda vastu: „Miski ei ole kunagi olnud inimesele ja inimkonnale vastumeelsem kui vabadus!” ütleb suurinkvisiitor romaanis „Vennad Karamazovid”. Dostojevski mõistis sedagi, et revolutsioon vajab õnnestumiseks müüti suurest juhist, keda teenitakse nagu uut jumalat ja kes seisab väljaspool kõiki seadusi ja tavamoraali. Lenini eeskuju järgisid revolutsioonijuhid mitmel maal: Mao Zedong, Ho Chi Minh, Kim Il Sung. Pol Poth, Castro …” („XX sajandi lõpparve”, lk 67-68). Seda laadi mõttearendus oleks kulunud marjaks ära ka Changi ja Halliday „Esimees Maos”. Lugeja ei saa teada, kas Mao luges Dostojevskit, kuigi seda võib ju eeldada.
3.
„Esimees Maost” saab aga põhjalikult teada Mao diktaatorluse mastaapidest ja sügavustest ning siin ei ole autorid kontekstiga kitsid. Ka elavdavad lääne lugeja ettekujutust võrdlused Hitleri ja Staliniga. Neid võrdlusi lugedes meenus George Orwelli „1984”, kus piinaja O’Brien räägib piinatavale Winston Smithile, kuidas kahekümnenda sajandi totalitaarsed režiimid, Saksa natsid ja Vene kommunistid, ei kasutanud ära totalitaarse süsteemi kõiki võimalusi. Kuigi sisuliselt erinevad O’Brieni selja taga seisva Partei ja esimees Mao meetodid teineteisest diametraalselt, näitab Changi ja Halliday raamat, kuidas kommunistlikus Hiinas mindi elanikkonna terroriseerimisel teatud aspektides palju kaugemale kui natsiSaksamaal või Stalini NSV Lis. Näiteks kirjeldatakse, kuidas Mao „tegi inimeste kolleegidest nende valvurid, kes elasid nendega samades ruumides. (Kommunistlikus Hiinas oli inimese töö- ja elukoht sageli sama.)
Niimoodi lõi Mao kõrvuti elavate ja töötavate inimeste vahele suure kiilu ning suurendas otseselt repressioonide ja piinamistega seotute arvu, tehes nende mõjuorbiidi palju laiemaks kui Stalinil ja Hitleril, kes enamasti kasutasid julgeolekueliiti (NKV D-d ja Gestapot), kes pidas oma ohvreid kinni eraldatud ja üldsusele nähtamatutes paikades” (lk 248). Avalik hukkam(õistm) ine oli Mao leivanumber, ta on isegi laipade kõrval kõnesid pidanud. Muide, raamatuid neelav Mao kuulutas üldsusele: „Mida rohkem raamatuid sa loed, seda juhmimaks sa jääd” (lk 480). Kirjanduse, teatri, filmi, kujutava kunsti peaaegu täielikus keelamises „oli ta palju äärmuslikum kui Hitler või Stalin, sest Hitler lubas rahvale apoliitilist meelelahutust ja Stalin jättis puutumata klassikud” (lk 481–482).
4.
William James räägib seoses oma pragmatismi käsitlusega inimese kohusest „ühilduda reaalsusega” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 152). See haakub Jamesi mõttega, et idee väljendub ennekõike selle reaalsuses teostumisel, sündmustes ja seetõttu on reaalsus see, mida tõed peavad arvesse võtma. Selle valguses võiks küsida, mis oli Mao idee, mida ta pidi reaalsuses teostama ja reaalsusega kohandama. Selle avas Changi ja Halliday raamatus üks huvitav kirjakoht: „Mao polnud mingi fanaatik, kes otsib vaenlasi ideoloogilisest agarusest. Ta oli praktiline inimene, kelle eesmärgiks oli vaenlaste loomine, keda kommunistliku õpetuse põhjal „seaduslikult” riisuda ja lasta surnuks töötada, mida ta ise nimetas „piiramatuks sunnitööks”” (lk 117). Korduvalt mainitakse just teose algusosas Mao kainust ja teatud pragmatismi (millest raamatu teises pooles õnneks loobutakse, nimetades asju õige nimega nagu „suurushullustus”).
Kuid kui mõelda inimese kohusest ühilduda reaalsusega, siis sellest püüdis Mao rebida ennast totaalselt priiks. Reaalsusega ühildumine, sellega arvestamine tähendab, et ühe inimese kujutlus reaalsusest peab arvestama reaalsusega, mis sisaldab muu hulgas ka kõiki teisi kujutlusi ja nendest moodustuvat mustrit – kujutluste keerulist ja kihilist kogusummat. Mao lähtus vastupidisest: ihast ühildada reaalsus oma kujutlusega, mis tähendab ühtlasi reaalsuse eiramise iha: „Maod süüdistati „lugupidamatus suhtumises partei juhtkonda ja organisatsiooniga mittearvestamises” – teisisõnu sõnakuulmatuses” (lk 126). Loomulikult järgnes igale Mao aktsioonile reaktsioon, mis Mao jaoks tähendas seda, et reaalsus pole ikkagi allutatud, reaalsus pole „kuulekas”, ei allu Mao kujutlusele. See jättis tema kujutlusse igavese jälje, mis kutsus esile põhimõtteliselt lõpmatuid katseid reaalsust allutada: „Mao pahameele peamiseks märklauaks oli Zhou, kuigi too oli üritanud teda kaitsta. Põhjuseks oli see, et Zhou sai endale tema ametikoha. Hiljem esitas Zhou oma elu jooksul üle saja avaliku patukahetsuse …” (lk 126). „Esimees Mao” ongi põhimõtteliselt lugu kujutlusest, mis eirab reaalsust.
Raamat on täis uskumatuid tõsiasju, mis näitavad, kuidas Mao püüdis väänata reaalsust vastama tema kujutlusele absoluutsest võimutäiusest: „Tänu Hiina poolt annetatud toiduabile ei tundnud albaanlased toiduainete normeerimist, samal ajal kui kümned miljonid hiinlased surid nälga” (lk 457). Albaanlased said toitu seetõttu, et Mao tahtis saada kommunistliku bloki keskseks kujuks – nii nagu ta oma kujutluses ette nägi – ja reaalsus ise, kümned miljonid igaveseks kustunud kujutlused, ei tähendanud selle kõrval midagi. Reaalsuse vormimine võttis luupainajalikud mastaabid: „Kui välismaailma ajakirjanikud 1944. aasta juunis esmakordselt Yanani lubati, nägi üks Chongqingi korrespondent seal jubedat üheülbalisust. „Kui esitad sama küsimuse kahekümnele või kolmekümnele inimesele, saad alati enam-vähem ühe ja sama vastuse. … Isegi armastuse kohta küsides kuuled seisukohti, mis on koosolekutel ära otsustatud.”” (lk 250). Mis juhtus aga, kui mõni Mao kaasvõitleja hakkas korraga „reaalsusega ühilduma”, s.t nägema, kuidas reaalsus kui kujutluste kogum kannatas üheainsa kujutluse terrori all? Siis pani Mao kohe oma kujutluse kontrolli all oleva reaalsuse hävitavate tulemustega reageerima, näiteks sobib pildike tema ühe lähima võitluskaaslase Liu Shaoqi kurva saatuse lõppvaatusest: „ … niipea, kui ta püüdis midagi rohkemat öelda, le
ndasid tema pihta „Väikesed punased raamatud” ja rahvas karjus mõttetuid loosungeid” (lk 523). Loomulikult käis Maoga kaasas ka ajaloo ümberkirjutamine – reaalsuse kirjalik allutamine ühele kujutlusele: „Tuchengi lahingut – suurimat katastroofi Suure Retke ajal, mida peeti Mao juhtimisel – toodi nüüd näitena sellest, mis juhtub, kui armee „Mao põhimõtteid rikub”” (lk 271). Tegelikkust hoolimatult ja seejuures totaalselt allutava kujutluse näiteks on ka sõjalise kriisi ajal peetud kolm päeva (sic!) väldanud kõne (vt lk 219).
Üks keskne Mao kujutluse võidukäiku saatev motiiv on massilised enesetapud, mis tunduvad kirjeldatud reaalsuses, kohutav küll, loomulikuna. Reaalsust totaalselt allutada püüdva kujutluse võidukäik toob kaasa teiste kujutluste äärmusliku pärssimise. Kui inimene ei saa teostada reaalsuses mingilgi määral oma kujutlust, pole kujutlusel ka mõtet. Totaalne reaalsuse allutamine tõi kaasa ka totaalsed mastaabid reaktsioonides, mille hulgas enesetapp oli paradoksaalsel kombel üks efektiivsemaid: „1952. aasta jaanuaris, varsti pärast „kolmekordse vastukampaania” algust, käskis Mao ette võtta veel paralleelse kampaania, mida nimetati „viiekordseks vastukampaaniaks”. [—] Üks kahe kampaaniaga seotud kõrge ametnik ütles, et nende tulemusel võttis endalt elu 200 000–300 000 inimest” (lk 328).
5.
Kas Mao katse reaalsust allutada läks õnneks? Siin vist avaldubki kõnealuse raamatu põhiline väärtus, sest see näitab, et mitte. Kui lähtuda kujutlusest saada reaalsuse üle totaalne kontroll ja ühtlasi seda reaalsust eirata, siis tekib kohe vastuolu. Totaalne kontroll eeldab totaalset hirmu, aga totaalse hirmu saavutab äärmiselt mastaapsete meetmetega – kaosega. Ning kaos pole kunagi lõpuni kontrollile allutatav. Mao maailmavalitsemist ihanud kujutlus on vähemalt selle raamatu põhjal sellise mõttekäigu veenev kinnitus. Totaalne kontroll ei teostu ilma kohutavat mastaapi võtva hävinguta. Ning Mao probleem oligi selles, et häving oli tal n-ö veres: „Vaadanud, kuidas õlgkatusega hütt tuhaks põleb, sõnas Mao endamisi: „Hm. Tõesti puhas, kui maa on saanud täiesti tühjaks ja seal pole midagi!”“ (lk 388). Siit tuleb välja igatsus reaalsuse „puhtuse” järele ning see irratsionaalne igatsus teha reaalsus „puhtaks” lööb ikka ja jälle välja ning, mis kõige õudsem, reaalsus allus sellele korduvalt: „Mao saabumisest oli möödunud viisteist kuud ja lahkudes jättis ta maha tühjaks tehtud maa” (lk 77). Sõnast sai tegelikkus: „Venelased teadsid väga hästi, milline nälg Hiinas on. „Selleks ei olnud vaja midagi uurida,” ütles Tšervonenko. „Piisas lennujaamast linna sõitmisest. Teel võis näha, et puudel ei ole lehti” (lk 461).
Ühesõnaga – puud olid tehtud puhtaks. Puhastamise, platsi puhtakslöömise motiiv läbib kogu Mao tegevust: „Mao tahtis hävitada olemasolevad linnad ja ehitada nende varemetele tööstuskeskused. 1958. aastal tegi režiim Pekingis ajalooliste mälestusmärkide ülevaatuse. Pandi kirja kaheksa tuhat objekti ja otsustati alles jätta seitsekümmend kaheksa” (lk 432). Muuseas, kui Maole vastu hakati, kui kellegi kujutlus ristas mõõgad tema kujutlusega, kasutas esimees samuti huvitavaid metafoore: „Keegi situb mulle pähe!” (lk 486), st olukord ta peas, ta kujutlus polnud enam „puhas”. Probleem väljendubki selles, et kui kontrollile allutada selleks, et hävitada, ja hävitada selleks, et kontrollida, siis totaalne kontrollitus saabub alles totaalse hävinguga – s.t siis, kui pole enam kedagi kontrollida. Kui on säilinud veel üksainus kontrollitav, on säilinud oht, et too ei allu kontrollile, et hakkab elama oma elu, hakkab teostama oma kujutlust. Seetõttu paistab Mao tegutsemise tulemus kogu oma kohutavusest hoolimata pisut naeruväärne, just Mao kujutluse efektiivsuse vaatevinklist: „Korea sõja ajal viibis ta peamiselt ülisalajases sõjaväebaasis Pekingi lähistel asuvates Nefriitallika mägedes, kus olid hästi varustatud pommivarjendid” (lk 361). Just – maailmavallutaja juhtimas kaost ja hävingut pommivarjendist, mis näitab eredalt, et samapalju kui Mao püüdis reaalsust allutada, ta ka kartis seda: „Nägemise kaotus pani teda eriti kartma oma julgeoleku pärast, seepärast anti tema personalile spetsiaalne käsk „liikuda müra tehes, et ta teaks, et keegi tuleb, ja ei ehmuks”.” (lk 601). Nii et arvatagu, kas Mao suri rahulolevana või mitte? Seda öeldakse raamatus 612. leheküljel.
6.
Niisiis polnud Mao praktiline ega ratsionaalne. Tõsi, soovi reaalsust kontrolli all hoida võib nimetada praktiliseks ja raamatu autorid kasutavadki sellega seoses väljendit „Mao praktiline külg” (vt lk 533), kuid tema hävitamiskirge peavad nad sealsamas nimetama „impulsiivseks küljeks”. Nagu näha, annab praktilisus koos impulsiivsusega tulemuseks irratsionaalsuse. Mao sügav irratsionaalsus väljenduski soovis nii kontrollida kui hävitada reaalsust, hoida tegelikkust oma tahte all ja samas sellest mitte hoolida: „Järgmisel kuul, 1964. aasta detsembris, asus sõjavägi Mao juhtnööride järgi kavandama Põhja-Hiina tasandikule kunstlikke mägesid, mis olid nagu hiiglaslikud kindlused ja pidid tõkestama Vene tankide teed. Sellest suurest kasutust projektist loobuti mõne aasta pärast tohutu hinnaga” (lk 484). Selleski tsitaadis väljendub tema olemuse ja tegude sügav irratsionaalsus: püüdes luua hirmu õhkkonda, tundis ta ise pidevalt hirmu ja ebakindlust. Ja asja eest – kontrolli saavutamine hävinguga võib iga hetk kontrolli alt väljuda nagu hungveipingidega seoses ka juhtus: „Mao oli vallandanud liikumise, mis õõnestas tema enda võimu. Ta pidi loobuma katsest nimetada fraktsioone vasakpoolseteks ja konservatiivideks ning kutsuma üles rühmituste ühinemisele. Kuid tema käske ei võetud kuulda. Väites, et nad purustavad „konservatiive”, jätkas enamik noorukeid võitlust, leides sellest rohkem lõbu kui tüütust tööst” (lk 532).
7.
Rääkides „Terevisioonis” kõnealusest teosest, kasutas Juku-Kalle Raid väljendit „Mao vingerpussid”. Selge, et see oli mõeldud Maod naeruvääristava ja pisendavana. Kuid ikkagi kõlas see kuidagi jubedalt. „Paistab, et seda peeti heaks päevaks, kui peremees loobub mõnest miljonist surnust” (lk 478) – loobudes nii mõnest „vingerpussist”? Ometi olen nõus, et Mao ja temasugused väärivad pisendamist. Ise pakuksin välja, et Mao oli niivõrd rumal, et eksis põhilise vastu – inimese kujutlus peab alati püüdma „ühilduda reaalsusega”, sest reaalsus saab jagu ka kõige vintskemast kujutlusest, kustutab ka kõige hullema maailmavalitseja teadvuse. Ei aidanud siin tuumapommid ega nende varjendid.
