Toeta
Otsi

feminism

  • Toimus Veneetsia Biennaali Eesti paviljoni pressikonverents

    Rebeka Põldsam

    Esmaspäeval, 18. märtsis kell 12 esitleti Kumus Veneetsia biennaali Eesti paviljoni näitust “Evident in Advance”. Esitlust tegid näituse tiim kunstnik Dénes Farkas, kuraator Adam Budak, arhitekt Markus Miessen ning üks kahest kataloogi kujundajast Gregory Ambos (Zak Group), komissaar Maria Arusoo ning peamise rahastaja Eesti Kultuuriministeeriumi esindaja Maria-Kristiina Soomre, näituse Eesti partneri Kumu direktor Anu Liivak.

    Pressikonverentsil osales ligi 40 ajakirjanikku, toetajat ja huvilist.

    Näituseprojekt “Evident in Advance” tegeleb keele tabamatuse, tõlkimise ja tõlgendamise eri aspektidega. Lisaks Dénes Farkasile osaleb projektis arhitektide ja teoreetikute rahvusvaheline meeskond, seda kureerib Washingtonis asuva Hirshhorni muuseumi ja skulptuuriaia kuraator Adam Budak, kes töötas Farkasiga 2010. aastal KUMU-s toimunud Fotokuu näituse “Teisele poole” raames. Budak on kureerinud hulgaliselt olulisi rahvusvahelisi näitusi, sh “Architectures: Metastructures of Humanity, Morphic Strategies of Exposure”, mis oli eksponeeritud 2004. aastal 9. Veneetsia Arhitektuuribiennaalil Poola paviljonis, ta oli Manifesta 7 kaaskuraator. Arhitektuurilise lahenduse eest vastutab Berliinis asuv Studio Miessen eesotsas loovarhitekt Markus Miesseniga.

    Dénes Farkase näitusekataloogi kujundajaks on valitud kõrgelt tunnustatud disainer Zak Kyes (Zak Group). Raamat antakse välja maineka Berliini/New Yorgi kirjastuse Sternberg Pressi poolt. Kataloogi autorid on filosoofid Daniele Monticelli ja Adriana Cavarero, lingvist Martin Prinzhorn, kirjanik Bruce Duffy ning arhitekt Markus Miessen.

    Dénes Farkas on Tallinnas elav ja töötav postkontseptualistlik fotokunstnik, kelle teoste läbivaks jooneks on alates 2000. aastate teisest poolest olnud sotsiaalsete struktuuride vaatlus ning nende peegeldamine võimalikult lakoonilisse fotot ja pildiallkirja meediumina ühendavasse kunstikeelde. Tema teoseid kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogudesse ja erakollektsioonidesse.

    55. rahvusvaheline kunstibiennaal on publikule avatud 1. juunist 24. novembrini 2013, biennaali peakuraator on Massimiliano Gioni. Eesti näituse asukoht Veneetsias 2013. aastal on jätkuvalt Palazzo Malipiero, ent sedapuhku sissepääsuga San Samuele väljaku esifassaadilt, aadressiga S. Marco 3199 (III korrus). Uued näituseruumid on varasemast avaramad ja nähtavamad, senise 100 ruutmeetri asemel on meie käsutuses 166 ruutmeetrit kasulikku näitusepinda.

    Veneetsia kunstibiennaal on vanim ning suurim rahvusvaheline kunstifoorum, Eesti osaleb oma paviljoniga Veneetsias alates 1997. aastast. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on Eesti ekspositsiooni ametlik esindaja Veneetsia biennaalil.

    Eesti osalemist Veneetsia 55. rahvusvahelisel kunstibiennaalil rahastab Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, toetajate hulka kuuluvad ka advokaadibüroo Borenius, Ameerika Saatkond, Briti Nõukogu ja DSV ning institutsionaalseks partneriks on KUMU kunstimuuseum.

  • Kaunimad naised

    Tiit Hennoste

    Igasuguseid kriteeriume võib välja tuua, aga põhiliseks juhiks on ajakirjanduses ikka olnud näitamiseks valitud rühma omadustega seotud visuaalsed klišeed: vaene pensionär peab kandma turuletilt ostetud rõivaid ja uusrikas kuldketti kaelas. Õpetajal  peab olema range välimus ja arstil valge kittel seljas. Ja kui pannakse mitu sama rühma inimest, siis valitakse tavaliselt nii, et tulemus oleks mitmekesine.

    Aga viimasel ajal on mulle naiste piltide juures silma jäänud üha enam ja enam üks tunnus, millest ajakirjandusõpikud ei kõnele. See on ilu. Silmanähtavalt eelistatakse rühma esindajaks ilusaid naisi. Uudisloo pildil on suvalised inimesed, kes räägivad sellest,  kuidas nad suhtuvad hinnatõusu. Enamasti ilusad inimesed, olenemata sellest, kas suhtuvad või mitte. Vaatan koolis tehtud intervjuud riigitelevisioonis ja näen, kuidas gümnaasiumilapsi esindab kolm ilusat tüdrukut. Kuulan uudislugu lasteaiast ja näen, kuidas kaamera otsib pildi peale ilusaid tüdrukuid. Isegi kaupluses intervjueeritav rämpstoidu ostja on valitud vaikselt ilu eelistades. Mis selles siis halba on? Kui ta muude  parameetrite poolest sobib?

    Ilus naine on ju ilusam vaadata. Ja lõpuks pole selles ju midagi uut! Meedia on reklaami täis ja kõik me teame, et reklaamides tegutsevad ainult ilusad naised. Vähesed katsed kedagi muud sisse tuua on üldjuhul lõppenud kesiselt. Kuigi räägitakse sellest, et suurem osa naisi, kes poest rõivaid ostavad, ei vastavatki mannekeenide mõõtudele. Ja hiljuti sai loetud ka tahtmisest võidelda moefotode töötlemise vastu, sest reklaamkehade arvutiga maha kustutatud rasvavoldid aitavat kaasa söömishäirete tekkimisele. Aga asi pole ju ainult reklaamis. Ka filmides tegutsevad üldjuhul ilusad naised. Pole tähtis, kas nad on hea- või kurjategijad. Tõsi, mõnikord on heategija blond ja kurjategija brünett, mõnikord on ka vastupidi. Haruharva suudab keskpärase välimusega naine seda millegagi kompenseerida. Siis peab  ta olema supernäitleja või hästi eripärase ja meeldejääva näoga. Nii on alati olnud, tummfilmist peale. Ja seal pole kellelgi volte pisemaks lõigatud. Ja teame, et ka lauljannad on tänapäeval üha ilusamad naised. See aeg, kus rolli mängis veel hääl, on ammu seljataga. Toodete puhul on pakend olulisim. Ja kui seda pole, siis tuleb kõhunahk kõrva taha vedada ja küll ta läheb.  Ühesõnaga: ajalehed ja tele on hakanud oma uudislugudes üha enam ära kasutama ilusaid naisi.

    Mis on selle põhjus? Võib-olla see, et suurem osa fotograafe ja operaatoreid on mehed. Aga nii on ka varem olnud. Võibolla see, et ka neile mõjuvad pikapeale filmi, meelelahutuse ja reklaami klišeed, mis tulevad vaikselt uudismaailma klišeede kõrvale või asemele.  Mis on selle eesmärk? Võib-olla püüda lugeja pilku. Muidugi, pilku püüda ei tähenda seda vangistada. Ilus naine püüab pea alati pilku, aga vangistab harva. Selleks on vaja veel midagi. Me teame, et on näitlejaid, kes vangistavad pilku. Ükskõik, kas nad mängivad suurt või väikest rolli, hästi või halvasti. See karisma on vist suuresti kaasa antud ja sellel pole iluga suurt midagi pistmist. Samas, ega lehes või teles see vangistamine polegi tähtis,  oluline on nimelt püüda pilk hetkeks kinni ja loota, et siis vaatab inimene ka teksti või jääb ekraani tähelepanelikumalt põrnitsema.

    Aga see polegi nii tähtis. Tähtis on see, et uue klišee teadlikuks või tahtmatuks tagajärjeks on ajakirjanduse väärtuste muutumine. Ajalahe- ja teleuudise maailm, mille väärtusteks on fakt ja erapooletus, asendub piltidel ja filmilõikudel vaikselt reklaami-, meelelahutuseja kunstimaailma hierarhiatega, mis  on hoopis midagi muud.

    PS. Teisipäeval lugesin Õhtulehest pornoajakirja Maaja väljaandja intervjuud, mille pealkiri kuulutas selgelt ja suurelt: „Inetud inimesed on Maajale tabu”. Aga lohutuseks kõigile: pornoni läheb meedial veel aega. Tiit Hennoste

  • Eesti helid võeti omaks

    Tiina V?aste

    Prantsusmaa suurima tiraažiga ajalehes Ouest-France ilmus teadaanne, et 8.–11. aprillini on Rennes eestlaste ja nende muusika päralt. „Tänavu tähistab Eesti Vabariik oma 90. aastapäeva. Sestap saab Orchestre de Bretagne’i kunstilise juhi Olari Eltsi eestvõttel ja siinse Eesti saatkonna toel korraldatud muusikafestivalil „Marathon XXI” kuulata eelkõige eesti heliloojate loomingut. Kohal on Helena Tulve ja Erkki-Sven Tüür, kes esinesid ülikoolis korraldatud konverentsil.” Teadaannet illustreeris kirev foto meie mullusuvisest laulupeost.

    Täpsemalt, tegu oli põhjamaise muusikapeoga. Eesti autorite Pärdi, Tüüri ja Tulve kõrval mängiti soome kaasaegse muusika tippude Esa-Pekka Saloneni, Kaija Saariaho ja Magnus Lindbergi loomingut. Lisaks sai kuulda ühte prantsuse noorema põlvkonna põnevama helilooja Thierry Escaichi loomingut.

    Minul õnnestus osa saada viie festivalipäeva kahest viimasest. Kontserdipaik, Rennes’i ooperimaja, asub linnasüdames, otse raekoja vastas. Auväärt vana teatri kiviseinad hingasid kaasaegse muusikaga kaasa, luues meeldiva ajatuse atmosfääri. Vestibüüli oli üles pandud näitus Tõnu Tormise fotodest, millel jäädvustatud helilooja Arvo Pärti.

    Ei saa öelda, et saal oleks puupüsti publikut täis olnud, paar esirida jäid kaunikesti hõredaks. Kuid arvestades kõlanud muusika elitaarsust ja seda, et üliõpilaslinnas oli samal ajal käimas veel teisigi festivale, oli publikuhuvi siiski tuntav.

     

    Idamaist ja igavikulist

    Ühe kontserdi lava oli NYYD Ensemble’i muusikute päralt ning õhtu ise kandis nimetust „Something Elts!”. Olari Eltsist teatakse, et tema kontserdikavad on enamasti veenvalt komponeeritud ning teravmeelseid pealkirju oskab mees ka välja mõelda. Seekordse kontserdi pealkirja mõtles siiski välja orkestri mänedžer. Ja tõepoolest, midagi muud, midagi eltsilikku ja erilist püüdis kontserdiõhtu meile pakkuda.

    Avalugu, Magnus Lindbergi rütmikas, vahelduvate meloodiajoonistega „Coyote Blues”, mida autor ise on „araabia amatöörmuusikaks” nimetanud, raputas publiku tardumusest lahti. Soojendust oli vaja, sest kohe järgnes Saloneni rahutu, spiraalina liikuv, korduvate-varieeruvate motiividega „Mania”, mille esitamise põhiraskus jäi tšellist Leho Karini kanda. Escaichi „Chorus” kätkes riukalikke viiteid nii inglise renessanssmuusikale kui jazz-improvisatsioonidele ning oli lõpuni erutav.

    Äkiliste üleminekutega kõlavärvis ja heli tugevuses, samaaegsete vastandlike rütmimuutustega Erkki-Sven Tüüri „Oxymoron” pole minu jaoks kergesti kuulatav teos. Kõrv igatseb tabada harmooniat, jääb aga ikka pika ninaga (sic! pika ninaga kõrv). Tüüri „vastandite muusika” külvab rahutust, ängi ja ebamugavustunnet. Nagu sügisene tühirand või viimsepäeva ootus, prrr!

    Õhtu lemmikuks, vähemasti minule, kujunes Pärdi „Fratres’e” kõrval Helena Tulve kontsert sopranile ja ansamblile. Küllap juba seepärast, et enne kuuldud kapatäie instrumentaalmuusika järel tõi Arianna Savalli puhas, aukartust äratavatesse kõrgustesse küündiv hääl vaheldust. Üleminekud viiulilt vokaalile ja vastupidi olid meisterlikud. Hoolimata sellest, et hollandikeelsest tekstist polnud võimalik aru saada, mõjus Tulve idamaiselt voolav helipilt huvitavalt ja ürgtargalt. Hollandikeelsed tekstid olevat Tulvet inspireerinud nende haikulaadse kõla pärast – olnud kaunilt liikumatud, hetke kirjeldavad ja mõtlikud.

     

    Lõppakord akordioniga

    Olgu sündmuste kulust ette rutates öeldud, et kuigi järgmise päeva kontserdiprogramm oli osavalt kokku pandud, ei leidnud esitaja Orchestre de Bretagne kahjuks üles oma tippvormi. Igatahes oli NYYD Ensemble’i mäng bretoonidega võrreldes palju veenvam ja tehniliselt täpsem. Ajaloolise tõe huvides tuleb ka märkida, et nii rahvusvahelise koosseisuga pole kunagi varem esinetud. Näib, et eri maade ja mõtteviiside sünergia tuleb vaid kasuks.

    Jõud ja täpsus tulid bretooni orkestrantide pillidesse alles teises kontserdiosas, kui mängiti Escaichi uudisteost „Baroque Song” ning Tüüri Kontserti akordionile „Prophecy”. Ka viimane on verivärske lugu, tellitud heliloojalt Turu Sümfoonikute ning sellesama Bretagne’i orkestri poolt. Rennes’is sai teoks „Prophecy” kolmas ettekanne.

    Kas olid pikast festivalist väsinud pillimehed end lõpuks käima saanud või oli dirigent neile vaheajal säru teinud, igatahes õnnestus kontserdi teine pool paremini, ning taevale tänu! Muidu oleks orkestri kahekõne soomlase Mika Väyryse virtuoosliku akordioniga lonkama jäänud. Nüüd aga sündis ime. Nii palju vaheldusrikkust – põhjamaiselt aeglastest tempodest tangorütmideni välja – ei jätnud kuulajaid sugugi külmaks. Eriti efektne oli „Prophecy” lõpp, mõjudes iroonilis-kirglikult kui García Márqueze maailm.

    Kui viimsed helid vaibusid, võis publiku reaktsioonist välja lugeda siirast omaksvõttu. Dirigent ja helilooja kutsuti korduvalt lavale tagasi, viimasel paaril korral püsti seistes, jalgade müdistamise ja braavohõigete saatel. „Oh, mis võimas lõpp!” hüüatas naabruses istuv prantslanna ega saanud Erkki-Sven Tüüri, Olari Eltsi ja üleüldse kõigi eesti muusikute ning seejärel juba kogu meie maa ja rahva kiitmisega pidama.

    Väga tore! Kõrgkultuuriga ärahellitatud prantsuse publikut pole kerge vaimustada. Tüüri akordionikontsert „Prophecy” on end tõestanud. Tegu on tippteosega, mille edulugu on küllap alles ees.

    Meile lõppes „Marathon XXI” reede õhtul. Kontserdijärgset pidutuju oli kutsutud kruttima eesti elektronmuusika DJ Galaktlan. Ometi ei tähendanud see veel puhkust muusikuile. Juba järgmisel hommikul pidid Orchestre de Bretagne’i pillimehed ja dirigent Olari Elts taas triksis-traksis olema, et salvestada Rennes’i Ooperi saalis Erkki-Sven Tüüri „Prophecy”.

    Ka heliloojat ennast nähti teatrimaja treppidest kaks astet korraga üles jooksmas: sall lehvis Erkki-Sveni kaelas, oli laupäev, kell näitas pool kümme.

     

     

  • Jääkuubik soojas soos

    Rait Avestik

    Suure osa suvel tehtava teatriga kaasneb potentsiaalsele vaatajale alati mingi häda või jama. Kas kunstinõudlik ei näe kunsti, kas rahvas peab jälle kuidagi kuhugi “karuperse” saama-sõitma, kas kunst tuli kätte siiski liiga kallilt, kas “kunst” tuli kätte siiski liiga kallilt jne. Veel kimbutavad inimesi meeleheitehood “kuidas küll jõuaks igale poole” ja “kas küsin piletiraha tagasi ja jätan online-lehes kommimata või ei küsi tagasi ja kommin ropult”. Ilmselt pole kerge ka tegijatel, kes rähmlevad higis, üritades konkurente “enneolematu” võtte, teksti või paigaga üle trumbata, üritades massidelt välja pigistada viimanegi…, üritades põgeneda või end kaitsta vihase pealtvaataja eest jne. Ja mille nimel? Aga rahvas on ka rumal – no kes see läheb vabasse õhku võsa sisse või tiigi taha teatrielamust saama?! Mingi elamuse saab, aga no mis see teater siia puutub. Teatri(elamuse)ks on vaja ruumi, vähemalt tugevat fooni, mis ei lase näitlejal ära kaduda või joosta ning vaataja silmal ja kõrval segaseks minna. Võrdlusmomente ja näiteid võiks tuua ju palju. Laulda ja pilli võib mängida probleemideta karjamaal ja mäe otsas, mitte näidelda-näidata.

    Tänavuse suve teatri(hulluse)maastikul toimuva taustal mõjub mõni ettevõtmine paratamatult sümpaatsemalt. Suvel rõõmsalt ja rahulikult kahe teatrikorraga piirdununa valdab mind ennastki mõnevõrra imestama panev rahulolu selle teise korra üle. Ehk suurema kisa-kärata vaatajateni jõudnud ja Eesti Teatriliidu majas Tallinnas Uuel tänaval esitatud Lauri Lagle lavastuse “Portselansuits” üle. Ilmselt tuli siin mängu ka ootushorisont, mis “Portselansuitsu” puhul oli pea olematu ehk ei lubatud midagi (ennekuulmatut) ja ega ei osanud oodata ka (pigem oli meeleolu valdavalt skeptiline nagu ikka). Olulisim on aga see, et lavastus ei tekitanud rahulolu mitte ainult metatasandil – võsateater versus ruumiteater –, ka ei tundunud lavastus teistest “normaalsem” skaalal tunne-oma-kodumaad-teater – kodu-on-lähedal-teater, vaid see, et kamp noori inimesi tegi teatrit selle (peaaegu) parimas tähenduses – tegeleti teatriga spetsiifiliselt.

    Kui märgiliseks üks mängupaik olevikus või tulevikus üldse muutuda võib, aga esiteks on lavastusgrupp valinud teatriloomeks ilmselgelt innustavalt mõjuva ruumi. Või, mis ruumi – ikka terve maja, ja mitte ka ainult maja, vaid assotsiatsioonide ja teatrilooni välja. Kuhu teatritegu veel paremini sobiks kui teatreid, näitlejaid, lavastajaid, teatritöölisi, teatrikriitikuid jt ühendavasse liitu (olgu selle liidu postiaadressiks kas või mingi Lasnamäe ühiselamu)… Siiski jäi lavastuse “tootja” Eesti Draamateater (kuigi teatri nimi on siinsel juhul täiesti tähtsusetu) õnnelikku seisu, kuna teatriliidul on just selline maja just sellise alumise saali ja välishooviga. Lavastusse laskumata mõjus teater teatriliidu majas otsekui noorte ja vihaste teatraalide tungimine jalahoopidest lahti paiskunud uksest otse väärikasse “troonisaali”. Ja teistmoodi poleks see mõeldavgi.

    Ma ei ole kindel, kas väljend “algaja õnn” ka teatris käibel on, aga Draamateatri näitleja Lauri Lagle esimest lavastust võiks ju küünilisemal suhtumise korral nii märgistada küll. Siiski võib selletaolisi väljendeid rohkem kuulda õnnestunud teo puhul võistlejatelt või konkurentidelt ning seega jätan targu teooria “kobina peale tehtud lavastustest” teistele, pealegi pole ma selle lavastuse kontekstis nimetatud “teooria” pooldaja. Pigem ei õhku nähtust mitte niivõrd tead(us)likku ja näiteks postmodernismi mõistete kohast käitumist, kui just süütu lavastaja klaari ja kohati geniaalset leidlikkust, tunnetust ja maitsekust konkreetses ruumis ja eelkõige – konkreetse teksti puhul. Lavastaja, näitlejate, autori kui ka kunstniku mõttekaaslus on ilmselt üks võtmesõnu.

    Jim Ashilevi näidend meenutas eelmisel aastal VAT-teatris lavastatud Amelie Nothombi näitemängu “Vaenlase kosmeetika”. Mõlemas näidendis kohtume tegelikult tavaliste (tänapäevases mõttes) inimeste ja nende kollidega, kes istuvad neil peas kinni. Kas “Portselansuits” on autorist “välja tunginud” tänu noore natuuri tundlikkusele maailmaasjade vastu või “noormehest sirgub mees”-perioodi tõttu, aga mingit intiim-metafüüsilist ohet on tunda küll. Kuigi võitluses armastuse ja armastatu eest ning võitluses endaga avaldavad tegelased Ike (Kristo Viiding), Kioko (Maarja Mitt) ning Kassini (Sten Karpov) huvitavaid mõtteid ning lauseid, on siiski seda tugeva narratiivi tekkeks vähe. Ilmselt polnud see ka näitekirjaniku eesmärk, sest pigem koorus kirjapandud tekstist välja mingi seisundi või tunde jäädvustuse püüe. Paraku tundus Ashilevi tekst lugedes toekam kui lavastuses, sest mõni tekstijupp pole lihtsalt kõlamiseks loodud.

    Olen nõus Kristi Eberhartiga, kes kirjutas Eesti Päevalehes (11.VIII 2007): “Ashilevi napp, tundlik ja poeetiline dialoog vaheldub eksistentsiaalsete mõtisklustega, kus autor ei pelga kasutada suulises ettekandes kohmakaks osutuvaid võõrsõnu, poeetilisi kujundeid ega põim- ja rindlauseid. Ei tahaks siinkohal ahvatleda noort autorit lihtsuse ja argikeelsuse populaarsele teele, küll aga julgustaks otsingutele, kuidas metafüüsilisi ja filosoofilisi mõttekäike dramaturgia vahenditega edasi anda nõnda, et mõtlemisest sünniks mängurõõm ja kaasamõtleja maailmatajus nihe.” Samamoodi jagan Merit Kase arvamust Postimehes (3. VIII 2007): “Visuaalse mõjuvõim oli seda suurem, et Ashilevi keele valik pani korduvalt jahmatusest käega vastu laupa lööma. Sõnaliselt küll ülimalt täpne, aga sellevõrra ka ülepingutatud ja kunstlik. Kahe lähedase inimese vestlustes peituvat potentsiaalset ilusat loomulikkust lõhkus kohatu võõrsõnade ja ülearu kirjanduslike väljendite arsenal.”

    Kuigi jätsin esietendusel oma lauba ja muud kehaosad puutumata, avastasin end küll liiga tihti mõtlemast, et miks küll lavastaja ei julgenud või tahtnud teksti “toimetada”. Pean silmas just neid “(suitsetav) elevant portselanipoes”-väljendeid ja mõttekäike, mis ilmselt autorile endale väga armsad ja peaksid eksponeerima mingit erudeeritust. Küllap nii ongi, aga paraku kujunes osa verbaalsust lihtsalt tekstiks teksti pärast. Võib-olla oli lavastaja kaval ka: lastes kohati kõlada piinlikult mõjuval väljendil või monoloogil, tahtis ta hoopis rõhutada teksti sekundaarsust teatris, mis on ju õige suhtumine ja mis meenutab kunagisi Artaud’ unelmaid. Teksti naeruvääristamine teksti abil on juba kõrgem klass!

    Mis on aga Ashilevi näidendi tugevus: tekst käivitas või avas näitlejal sellised kanalid, mille tulemusel sai (kas või korraks) näitlejast Lauri Laglest lavastaja Lauri Lagle. See on üks selliseid lavastusi, millest on üsna keeruline midagi arusaadavalt ja arusaadavat kirjutada (eks see ole ka kirjutaja probleem). Näidendi tugevus on ka see, et “materjal jättis palju vabadust ja lähenemisvõimalusi”, nagu on kinnitanud lavastaja kusagil intervjuus. Ja see vabadus on formeerunud eelkõige nii, et remargivaesest ja tegelikult ka tegevusevaesest näidendist oli saanud visuaalne, mänguline, isegi tehniline (kuid mitte eriti tugeva kontseptsiooniga) lavastus, mille pretensioonikus ei jäänud alla (loodetavasti) lavastaja omale. Rõhutada tuleks veel seda, et Ashilevi näidendiga annaks ka kergelt libastuda, kui vormida sellest mingi olmeline laud-tool-kapp-draama. Kuna lavaline tegevus kulges vabalt ja kergelt, siis jäigi mulje, et kõik läks nii, nagu kaasaegne lavastaja oli tahtnud või lootnud. Lavastuses polnudki tekst või sõnad olulised, primaarsed väljendusvahendid, esmaseks kujunes kolme näitleja ennastsalgav (ja samas ennast hästi näitav) tegutsemine mingis etteantud seisundis, käies samaaegselt raskusteta ringi mitmete kombitavate abivahenditega, mattudes ikka ja jälle kord muusikasse, vihma, vette, suitsu, lõhna. Ei tahaks nüüd muljet jätta, et algaja lavastaja kogus väiksesse ruumi kokku palju kola
    , lasi trummi ja postmodernismi peksta ja et see ongi tore. Ei – näitejuhi töö näitlejatega või näitlejate töö endaga tõestas veenvalt, et ilma näitlejateta oleks teatris igav. Nagu ka ilma kunstnikuteta.

    Tegelikult on jutt ju väiksest, peaaegu koolitöölaadsest teatrikatsetusest, mille taolisi maailmas sünnib iga päev sadu. Ja lavastusele võiks ette heita seda, et “ei ole midagi uut siin päikese all” (küll aga teatriliidus). Võib-olla tasuks siinse rahulolu väljenduse ilmestamiseks viidata jääkuubiku metafoorile või hoopis tuntud mõttearendusele “ühe maailma sees on teine maailm, mis on sellest esimesest märksa suurem”…

     

  • Vaba vaimu kehastus Kurts Fridrihsons

    Reet Pulk-Piatowska

    Kurts Fridrihsonsi näitus “Vaikuse tsoonis” Tartu kunstimuuseumis kuni 29. IV.

     

    Kurts Fridrihsonsi (1911–1991) näitus annab põgusa ülevaate tema neljakümneaastasest loometeest ja ka läti kultuuriloos Prantsuse grupi all tuntud mõttekaaslaste rühmast. Kuigi Fridrihsons ei keerelnud ametlikus kunstikarussellis ja läti kunstikriitika temast sama hästi kui vaikis, mäletavad eesti vanema põlvkonna kunstnikud teda Balti liiduvabariikide akvarellinäitustelt, graafika- ja raamatukunstibiennaalidelt isikupärase abstraheeriva käekirjaga autorina. Tunnustus tuligi esmalt välismaalt, nii näitustel esinemise kutsete kui ostude näol. 1989. aastal anti Fridrihsonsile Läti NSV teenelise kunstniku aunimetus ning aasta hiljem valiti ta Läti teaduste akadeemia liikmeks. Vaatamata sellele  ei õnnestunud tema õetütrel kirjanikul Gundega Repšel kümne aasta jooksul leida kirjastajat kunstnikust kirjutatud raamatule “Puudutused”.

    1946. aastal hoidis KGB silma peal Riia südalinnas näitlejate Irina ja Arnolds Stubausi korteril, kus poole aasta jooksul käis koos grupp läti haritlasi. Esmaspäeviti, kui teatrid olid suletud, kogunes sinna 13 luuletajat ja tõlkijat, literaati ja näitlejat, et arutada prantsuse kultuuri üle. Loeti, tõlgiti ja illustreeriti pea poolsada lääne-euroopa autori teost. Oma muljetest ja kontaktidest Prantsusmaaga said seltskonnast kõneleda vaid kolm, nende hulgas ka Kurts Fridrihsons. Ülejäänud vaid unistasid ja ootasid oma võimalust.

    Fridrihsons oli pärast arhitektuuriõpinguid Läti ülikoolis külastanud Prantsusmaad kahel korral, 1932. aastal ja 1938. aastal, täiendanud end Pariisis André Deraini ateljees ning tutvunud kuulsate kirjanike ja kunstnikega. Seal olid alguse saanud saksakeelne kirjavahetus Knut Hamsuniga ja Edvard Munchiga, millest osa jõudis Fridrihsonsi kirjutatud raamatusse, kuid hiljem läbiotsimiste ajal kaduma läks, ja kohtumised kirjanike André Gide’i, Paul Valéry jt. Sageli oligi säravate vestluste ja diskussioonide algatajaks Kurts Fridrihsons, keda toimikutes liidriks nimetati. 1951. aasta alguspäevil arreteeriti esmaspäevakutes osalejad. Fridrihsonsile autori poolt kingitud, kuid NLis keelatud Gide’i raamat “Tagasitulek Nõukogude Liidust” oli üks nn Prantsuse grupi eksisteerimise asitõendeid.

    Otseselt mingit organisatsiooni ei eksisteerinud, Prantsuse grupi ristiisadeks  olid tõendeid fabritseerinud KGB ohvitserid. Kuid arreteeritute küsimusele, miks alles viis aastat hiljem, vastasid viimased küüniliselt, et 1946. aastal polnud nad ohtlikud, kuid 1950ndate algul võisid nad mõjutada noori inimesi. Ja seda Prantsuse grupi liikmed ka tegid, nii enne kui pärast kodumaale naasmist, mil taas samal eesmärgil koos käima hakati. Nende pärandist osasaajate hulka kuulub ka luuletaja ja tõlkija Guntars Godiņš, kes vaimustunult kõneleb kohtumistest tõlkijate Maija Silmale, Milda Grīnfelde, Kurts Fridrihsonsi ja teistega.

    Muusade elupaigaks rekonstrueeritud näitusesaalis linastuvasse filmi “Karistus unelmate eest” (1994) on kokku koondatud 1980ndatel tehtud intervjuud kuue nn Prantsuse grupi liikmega. Tugevat emotsionaalset  pinget  kandvas linateoses on suurepäraselt aru saada, miks neid veel hiljemgi ei avaldatud või lausa kardeti. Neid väärikaid vaimuinimesi polnud murdnud karmid laagriaastad. Mitte kibestumine ega kaeblemine, vaid sisemine vabadus ja unistustele kindlaksjäämine tagasid ellujäämise, kuid kohanenute võõristuse. Sama sõnumi saab vaataja ka intervjuust Kurts Fridrihsonsiga. Kunstnik juhendab meid samm-sammult teda ümbritsevas maailmas, kõneldes talle olulisest kuulsate inimeste tähtpäevade ja ajaloosündmuste kalendrist, autoriteetidest ja kingitustest elus.

    Täpse kellavärgina veeres küüditamise laine samaaegselt üle ka Eestimaast. 1949. aastal saadeti Siberisse Artur Alliksaar, 1950. aastal Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis kokku saanud sõpruskond Ülo Sooster, Lembit Saarts, Heldur Viires, Valdur Ohakas ja Rooded.

    Neil kõigil, nii lätlasel kui eestlastel, oli õnn tagasi tulla. Kurts Fridrihsons naasis tuttavasse keskkonda Riiga, mis aga ei õnnestunud Ülo Soosteril. Fridrihsonsi kojusaabumine Siberist 1957. aastal oli abikaasa mäletamist mööda kui välisreisilt tulek, lillede ja naeratusega. Kuid selleks, et jääda Siberis ellu, olid nad loonud oma maailma, vaikuse tsooni, mõistes endale üksinduse karistuse.

    Enamik tänini säilinud Kurts Fridrihsonsi laagris valminud loomingust olid akvarellid (umbes 1500 teost), mida talletatakse Läti okupatsioonimuuseumis. Näitusevalikus näeb valdavalt joonistusplokilehe suurusega mälestuskilde, kus elustuvad elegantse pintslilöögiga võõramaised, päikeseküllased loodus- ja linnavaated, loetud kirjandusteoste ja ajaloolised kangelaskujud, sekka vihjed teoste reaalsele sünnipaigale. Saatusekaaslaste portreed ja illustreeritud kirjad jõudsid aeg-ajalt samuti adressaatideni, nüüdseks ka perekonnaarhiividesse ja näitusesaalidesse.

    Akvarell jäi Kurts Fridrihsonsile olulisimaks väljendusvahendiks kogu eluks, ta oli ühtlasi ka selle populariseerija ja tehnikapõhiste näituste korraldaja. Uudsena hakkas kunstnik 1960ndatel kasutama viltpliiatsit, hiljem sageli koos akvarelli ja küünlavahaga, luues äratuntavalt omanäolise segatehnika. Hilisemale loomingule iseloomulikuna kattis kunstnik akvarelli sulandumisel tekkinud hajusad pinnad kord jõulise, kord haprama joonistusega. Formaadid läksid suuremaks, värvikooslused emotsionaalsemaks. Lõputuks inspiratsiooniallikaks olid inimesed, pärit minevikust ja näib, ka tulevikust, kelle katkematu joonega kujutatud pikaks venitatud figuurid ja hingestatud näod lasevad uskuda sama sügava mõttemaailma olemasolusse kui nende loojal. Kaasaegseid eelistas Fridrihsons pigem šokeerida, nagu ta seda tegi 1970. aastal, kui kasutas Dostojevski “Idioodi” lavakujunduses suuri juurviljariive. Paratamatult meenub teine suur läti kunstnik Ilmārs Blumbergs ja nende kahe mehe loomesugulust võib leida nii raamatu- kui teatrikujunduses, joone ja jutustuse maagiani välja. 

    Kurts Fridrihsonsi iseloomustanud mänglev vestlus toimib ka näituse keskkonnas, võtkem vaid aega kuulata ja vaadata.

  • VVV:Eisenstein paaris Tarkovskiga

    Vaapo Vaher

    Venelastel on üks vapustav film, mida nad juba ligi nelikümmend aastat päriselt tunnistada ei taha. Tõsi, nüüd on see juba 1967. aastal valminud teos küll paarkümmend aastaringi peidikuist väljas ja lipsab aeg-ajalt teleekraanile, ent täiehäälselt ja ühemõtteliselt kiita saab film oma kodumaal harva. Tegelikult taheti isegi tabusid purustava perestroika päevil linatöö vargsi varjusurma jätta.

    1987. aasta pöördelise Moskva kinofestivali pressikonverentsil küsis Lääne reporter kinoliidu sekretärilt Elem Klimovilt, kas nüüdseks on nn riiulifilmid kõik avalikkuse silme alla jõudnud. Klimov kinnitas, et, jah, muidugi, glasnost on lõplikult võitnud. Saalis valitses rõõmus rahulolu. Siis aga trügis filmidiivade jalgel tallates lavale üks erutund meesterahvas, haaras reporterilt mikrofoni ja teatas hingeldades, et tema kakskümmend aastat tagasi vändatud šovinismi ründav “Komissar” on ikka veel peidus ja selle linastamisele tehakse endiselt takistusi.

    Mees oli Aleksandr Askoldov, kes otsemaid sattus tele- ja fotomeeste sähvivasse rõngasse. Ta kutsus kõlavalt üles filmi näitama nii kodus kui kaugel. Konverentsi lõppedes sai Klimov Askoldovi koridoris kätte, küsides imestunult, kas too tõesti ei tea, et “Komissari” linastamise vastu on ka Gorbatšov isiklikult.

    Järgmisel päeval kohtus Gorba aga festivali väliskülalistega ja Gabriel García Márquez päris filmi kohta aru. Polnud pääsu, avalikustamise isakesel tuli anda filmile dobroo. 1987. aasta 11. juulil jõudis “Komissar” Kinomaja Valges saalis kodu- ja väljamaiste spetsialistide vaatevälja. Vaimustus oli suur, kohemaid sai film kutse mitmetele rahvusvahelistele festivalidele. Berliinis pälvis töö Hõbekaru, algas võidukäik üle maailma, USAs olla filmi näidatud 126 linnas jne.

    Milles siis filmi säsi? Kodusõja aegu marsib ühte tühjana näivasse Ukraina linnakesse sisse punavägi (film on tehtud Vassili Grossmani jutu ainetel). Komissariks on naine: sinelis, sõduripükstes, lihavavõitu, suuretissiline, vulgaarne ja halastamatu (muidugi Nonna Mordjukova). Ootamatult ilmneb, et naine on rase. Ja sünnitusega on kiire, asi tuleb korda ajada siinsamas linnakeses. Ta paigutatakse vaesesse, seitsmelapselisse juudiperekonda. Pereisaks on kentsakas kiilaspäine ja elurõõmus mehike (teadagi, Rolan Bõkov), naiseks aga noor, ilus ja toimekas juuditar (Raissa Nedaškovskaja). Vastanduvad kaks naistüüpi, militariseerunud komissar Vavilova, kes magab, nagaan padja all, ja – emadust, madonnalikkust, elukandvust kehastav Maria (sic!). Ent sedapuhku ei pääse sünnitamisest ka naissõjard. Lapseootus ja vaese juudipere helge humanism sigitavad bolševik Vavilovas heldinud emainstinkte. Juudid õmblevad talle hilpudest kleidi, “madam komissar” heidab nurka sõdurisaapad ja libistab jalga sukad. Ent siis ähvardavad linna taas valgete väed, punased valmistuvad lahkuma. Vavilovas süttib ematruudust lämmatav revolutsiooniline kohusetunne, ta imetab viimast korda last oma lopsakast rinnast, tõmbab sineli ülle, jätab tite juutidele ja tatsab patriootiliselt punaväele järele.

    Film on ekspressiivselt kujundlik, pole ühtegi metafoorita kaadrit. Lüürika vaheldub naturalismiga. Eisenstein paaris Tarkovskiga. Vastakuti on seatud raud ja liha, julmus ja iha. Künnihärjad veavad soomusautot. Punaarmeelased niidavad kõrbes vikatitega sürreaalselt liiva. Nägemuslikud stseenid sünagoogivaremeil. Juudimees religioosse andumusega pesemas naise (Maria!) jalgu. Muusikalise leitmotiivina hällilauluvariatsioonid, mida lõhub rütmiline marsitramp (helilooja Alfred Schnittke!), internatsionaal vaheldumas matusekelladega. Filmi läbiv “juudiaktsent” on ehe ja elamuslik, vastupidiselt praegu kinomaailmas konjunktuurselt ekspluateeritava holokausti temaatikaga.

    Filmi valmimise järel sadas etteheiteid täies registris. Avalikult eelkõige poliitilisi, varjatult aga tigedalt rahvusvaenulisi. Šovinistid pidasid ja peavad tänini filmi ülbelt venevastaseks (ah et vene naised hülgavad lapsi, juudi tantad on aga õilsad maailmaviljastajad?!). Askoldovit ei vaenanud üksnes võim, vaid ka hulk kolleege-kineaste. Ta visati välja parteist, anti raharaiskamise eest kohtu alla, pagendati Moskvast. Film ähvardati hävitada, paradoksaalsel kombel, nagu sageli  Venes, päästis selle impeeriumi toonane ideoloogiline juht Suslov.

    “Komissar” on praegu läänes elava Askoldovi (1935) ainukene kunstfilm. Küllap ainsamaks see ka jääb. Ja jumal tänatud. Vaevalt ta enam etemat teeks.

     

  • Kirjandusmaailm

    Lauri Eesmaa

    .

    Esimest korda üle enam kui 60 aasta jagati ametlikku tunnustust Ezra Poundile (1885 ? 1972), kui ta pälvis 11. augustil English Heritage?i sinise mälestustahvli, mis asetati tema maja seinale Londonis Kensington Church Walkil, kus kirjanik elas aastatel 1909 ? 1914. Kirjaniku senist riiklikku tunnustamist on seganud tema osalemine valel poolel Teises maailmasõjas ning tema fa?istlikud ning antisemiitlikud vaated ning väljaütlemised. Siiski ei kahtle vast keegi tema üliolulises kohas ingliskeelse luule uuendajana ja modernismi ühe suurima eeskäijana. Siiski märgiti ka mälestustahvli avamisel, et see ei tähenda Poundi vaadete tunnustamist, vaid tema väljateenitud koha küll hilinenud, kuid nüüd siiski ametlikku äramärkimist.

    .

    Michael Moore?i raamatuid väljaandev kirjastus Simon&Schuster teatas augusti alguses, et Moore?ilt on veel enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ilmumas kaks raamatut. Esimene neist, ?The Official ?Fahrenheit 9-11? Reader?, on raamat selle dokumentaalfilmi plaanitava DVD juurde. Teine raamat ?Will They Ever Trust Us Again?? kujutab endast aga kogumikku USA vägede koosseisus Iraagis võitlevate sõdurite poolt Moore?ile saadetud kirjadest.

    .

    Poola Vabariigi Seim kuulutas oma 2003. aasta lõpu otsusega 2004. aasta Poolas Witold Gombrowiczi aastaks, et tähistada sellega ka kirjaniku 100. sünniaastapäeva. Seoses sellega on kogu Poolas toimunud rida üritusi ? konverentse, kirjaniku teoste ettelugemisi, üles on seatud näitusi, sel puhul peaks ilmuma ajakirja Pamiętnik Teatralny erinumber, lavastatakse veelgi suurema aktiivsusega Gombrowiczi näidendeid, lisaks on ilmunud ja veel ilmumas hulk monograafiaid kirjaniku elust ning loomingust. Ka välisriikides on kohalikud Poola instituudid korraldanud rea üritusi, samuti on ilmunud suuremal määral tõlkeid kirjaniku teostest. 29. juulist kuni 4. augustini toimus Gdynias sealse Gombrowiczi-nimelise teatri eestvedamisel kirjaniku sünnipäevanädala tähistamine, kus teatril valmis Waldemar Smigasiewiczi lavastajakepi all Gombrowiczi ?Trans-Atlantikust?. Lisaks toimus lõikude ettelugemine Gombrowiczi ?Päevaraamatust?, mis ainsana tema raamatutest on ilmunud ka eesti keeles. Pidustused päädisid 4. augustil kirjaniku sünnipäeva tähistamisega ning suure tangopeoga. Kogu Witold Gombrowiczi aasta kulminatsiooniks peaks aga kujunema 6.?10. oktoobrini toimuv Lublini teatrifestival.

    .

    14. augustil suri oma kodus Krakówis 93 aasta vanuselt poola üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid luuletajaid ja intellektuaale, Nobeli auhinna laureaat Czeslaw Miłosz. Ta sündis 1911. aastal praegu Leedu territooriumil asuvas Seteiniais. Tema esimene luulekogu ilmus aastal 1933. Kuni 1937. aastani tegutses ta valdavalt Vilniuses, sealse ülikooli juures lõpetas ta ka õigusteaduskonna. Pärast vasakpoolsete vaadete eest Vilniuse raadiost vallandamist kolis ta Varssavisse, kus tegutses aktiivselt rühmituse Zagary juures, mis oli tugevasti mõjutatud Spengleri eshatoloogilistest vaadetest. Kirjandus pidi väljendama kirjaniku isikut ja tema asumist lõpu äärel seisvas maailmas, sellega vastandati end radikaalselt puhtalt esteetilisele mõjule suunatud kirjandusele. Sõja ajal võttis Miłosz osa vastupanuliikumisest, aastatel 1946  ? 1951 töötas ta Poola Rahvavabariigi kultuuriata?eena Washingtonis ja Pariisis. 1951. aastast jäigi ta kommunismi eest põgenenuna Läände, algul Prantsusmaale, hiljem Ameerika Ühendriikidesse, kus ta töötas Berkeley ülikooli juures slavistika professorina. Poolasse tagasi saabus ta aastal 1989 pärast kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist.

    Nii valmis ka suurem osa Miłoszi tuntust kogunud töödest paguluses, tuntuim on vast 1953. aastal ilmunud ?Zniewolony umysł? (eesti keeli ?Vangistatud mõistus?, LR 18 ? 20/1999, tõlkinud Hendrik Lindepuu). Selle teose ilmumise järel sai kirjanikust vast tähtsaim Ida-Euroopa eestkõneleja Läänes, kus sel ajal valitses suure osa intellektuaalide seas veel lumm kommunistliku re?iimi suhtes. Nii läbib Miłoszi loomingut äärmine vastupanu kõigile totalitaarsetele süsteemidele, samas ka iroonia ameerikaliku ühiskonna suhtes. Ta pidas oluliseks kirjanduse ja kunsti moraliseerivat külge, kunst toimis talle kui üks mõjuvõimsamaid vahendeid, astumaks totalitarismi vastu ning loomaks tervet ühiskonda. Miłoszi looming ammutab suuresti ainest kirjaniku läbielamistest, tähtis koht on selles Ida-Euroopa ajaloo kajastamisel ja käsitlemisel ning enda eksiilis-oleku tundmuste kirjeldamisel. Oma kirjanikutee alguses ateistlikel vaadetel olnud Miłoszi luules hakkas poeedi vananedes järjest suuremat rolli mängima religioon. Tähtsamatest teostest luule kõrval tuleks veel mainida esseed ?Traktat poetycki? (?Poeetiline traktaat?, 1957), milles kirjanik sõnastab oma vaated luulele ning selle rollile, ja romaan ?Dolina Issy? (?Issa org?, 1955), kus leiab käsitlemist autori lapsepõlv. 1980. aastal pälvis Miłosz elutöö eest Nobeli kirjandusauhinna. Miłosz oli ka tuntud tõlkija.

     

  • E-Kunstisalongi XXX juubelioksjoni valik

    E-Kunstisalong

    Läheneva kevade ootuses on E-Kunstisalongil hea meel tutvustada oma XXX juubelioksjoni valikut.

    Oksjonihaamri alla läheb 60 kunstiteost 45 kunstnikult. Haamrit hoiab ja enampakkumist juhib Ants Toomingas.

    Juubelioksjoni puhul on meid eriti õnnistatud väärikate ja suurepäraste šedöövritega. Esindatud on nii kodu-Eesti kui välis-Eesti kunstnikud oma parimate töödega.

    Esitleme erinevates žanrites nii maali, joonistust, graafikat, akvarelli kui ka skulptuuri tuntud kunstnikelt Aleksander Vardilt, Ann Audovalt, Kristjan Tederilt, Elmar Kitselt, Ida Anton-Agult, Eduard Kutsarilt, Johannes Uigalt ja paljudelt teistelt.

    Kõige vanemaks teoseks on kaks Eduard Wiiralti graafilist lehte aastast 1920, mis on väga haruldased noore graafiku käekirja näited.

    Teise maailmasõja aegset Eesti elu on jäädvustanud Johannes Võerahansu oma maalis “Külaeided vestlemas” (1941).  Oma meelisteemale, “Kalevipojale” jäi sõjaraskustes kindlaks maestro Kristjan Raud.  Elu kaduvuse motiivi kasutab korüfee Ado Vabbe meisterlikult omaleiutatud graafikatehnikas teoses “Tütarlaps ja surm” (1945). Kannatada saanud Tartu motiividega esineb Valdemar Väli.

    Tartu ülesehitamist on detailselt edasi andnud ajastuhõngulises maalis Nigul Espe, keda on omakorda portreteerinud moodsa eesti skulptuuri isa Anton Starkopf.

    Vabariigi taasiseseisvumisaega esindavad neli Edgar Valteri vaimukat ja fantaasiarikast tööd.

    Kõige uuem teos oksjonil on 2012. aastal valminud “Uinunud linnas”, mille autoriks on Kiwa.

    Mõned päevad tagasi jõudis Kanadast meieni aastakümneid unustuses olnud Erich Pehapi grandioosne pannoo, mida näete allpool.

    Kollektsioon annab hea ülevaate 20. sajandi eesti kunstist.

    Oksjon toimub pühapäeval, 7. aprillil kell 15 E-Kunstisalongis Tartus Raekoja plats 20.

    Kõik oksjonitööd on vaadata E-Kunstisalongis ja kodulehel.

  • Aken või akna pilt müüril?

    Kaarel Tarand

    On iseloomulik, et loomemajandusena defineeritud tegevus on järjekordse pesa leidnud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, mitte kultuuriministeeriumi hõlmas, mis kriipsutab alla, kummale poolele liitsõnast loomemajandus suurem rõhk on pandud. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu juhib asja Balti juhtimiskonverents. Selle teadmisega  võikski lõpetada – loomemajandus on nüüd küllap kindlalt juhitud nagu iga teinegi äri. Sest korraldajad, vahendajad ja teised tugiteenuste osutajad on jämeda otsa enda kätte saanud. Põhitegevusele (looming ehk intellektuaalne omand) jääb tema igavene sõltlasroll. Loova Eesti koostööpartnerite nimekirja vaadates tekib küsimus, kuivõrd seal üldse loojad esindatud on ja miks on nii palju ametnikkekoolitajaid-korraldajaid. Oleks üsna loogiline  eeldada, et Loova Eesti partnerite hulgas on mõni loomeliit veel peale disainerite oma. Aga pole seal kirjanikke ega kunstnikke, näitlejaid ega muusikuid. Ometi on kaunitel kunstidel majanduslik mõõde olnud aastatuhandeid ning näiteks tekstide levitamine olnud vähemasti Gutenbergist saadik päris mahukas äri. Nii mahukas, et isegi praegusel majandusliku seisaku haripunktil on Apollo raamatumaja avanud kaks hiiglaslikku uut kauplust. 

    Loova Eesti kodulehel liigitatakse kirjastamine siiski loomemajanduse valdkonnaks (miks mitte partneriks?). Kui riik kord otsustab valdkonnaga tegeleda ja selleks struktuure moodustada, siis oleks hea, kui ta tegeleks turul juba tegutsevate subjektide muredega esmajoones. Näiteks püüaks leida mingi pikemat aega muutustele vastu pidava lahenduse eestikeelse entsüklopeedilise teabe tootmiseks ja levitamiseks. Fakt, et aastast aastasse (ja nii ka lõppeval nädalal) saab kerida uudiseid Eesti Entsüklopeediakirjastuse makseraskustest ja pankrotieelsest seisundist, ei ole just innustav. Isegi kui osa jutust sünnitab „konkurendi kadedus”, on võlad siiski reaalsus. Ja küsimus ei ole ühe kirjastuse päästmises, kvaliteetinfo eesti keeles pakkumine on avalik huvi, mis ei tohi saatuslikult sõltuda sellest, kas mõnel eraettevõttel on parasjagu head või halvad päevad.

    Teiselt poolt, kui ettevõtluse toetamise  üks põhikriteerium on ekspordivõime, ei saagi eesti keelel rajanev toodang ju toetusele pretendeerida. Kui eeldada, et oleme ise kõige pädevamad Eesti kohta käivat entsüklopeedilist teavet tootma, siis kellele me seda välismaal just eesti keeles turustaksime? Kus keel on keskne, seal jooksevad turu piirid üsna jäigalt mööda riigipiire – vähemasti, kui tegu on väiksema keeleruumiga. Loomemajanduse eduka näitena, kuid loomemajanduse  toetusmehhanismidest täiesti sõltumatuna lööb Eestis praegu laineid Andrus Kiviräha ja Asko Künnapi lauamäng „Mees, kes teadis ussisõnu”. Turunduslikult on autorid väga osavasti teinud, nimelt ärritanud üles väikese seltskonna vastaseid, kes mänguga võideldes ennast narriks ja tootele tasuta lisareklaami teevad. Autoritel ja erakirjastusel võib olla täiesti ükskõik, mida neist ja mängus esinevast kirikute põletamise ideest arvavad  usklikud kristlased. Kui aga selle loomemajandusliku toote loomiseks oleks kulutatud mõne avaliku fondi raha, oleks finantseerimisotsuse teinud ametnikul ees üsna põrgulikud päevad. Ja ühest pretsedendist pahatihti piisab, et muuta otsustaja ettevaatlikuks konservatiiviks või lausa tagurlaseks. See tähendab, et avalik finantseerimine ei pruugi julget loomingulisust sugugi edendada, vaid kujuneda vana lõputuks taastootmiseks. Aga loomine ju seegi.  

  • Vestard Šimkus ja Chick Corea

    Igor Garšnek

    Läinud nädalal toimus pea üheaegselt kolm hooaja lõppkontserti: oma sessioonile panid punkti Eesti Kontsert (15. V) ja ERSO (16. V) ning ka muusikaõhtu sarjast „Klaveripalavik” Mustpeade majas (15. V) oli välja kuulutatud Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontserdina. Eks kohusta juba sõna „lõppkontsert” ise esinejaid millekski enamaks kui n-ö tavaline muusikaõhtu – mingi trump peab tagataskus varuks olema. Ning TKO käis seekord välja koguni kolm trumpi, milleks olid Eri Klasi särav dirigendi-isiksus, pimestava mängutehnikaga läti pianist Vestard Šimkus ja tema esitatud Chick Corea Klaverikontsert nr 2 „Maailmajaod”.

    „Klaveripalaviku” nimega seostus seegi, et õhtu esimeses pooles kõlas Debussy ja Raveli klaverimuusika, ainult et orkestriseades. Claude Debussy (1862–1918) Sarabande’i (klaveritsüklist „Pour le piano”) orkestratsiooni tegi omal ajal Ravel. Ei tea, kas asi oli seade iseärasustes või hoopis selles, et orkester polnud esimese loo ajaks saali akustikaga jõudnud veel päriselt kohaneda – Debussy klaverimuusikas on rohkelt impressionistlikke, pastelseid värve, kuuldud orkestriredaktsioonis said need aga märksa intensiivsema koloriidi. Siinkirjutaja oleks forte’de asemel oodanud ehk piano-nüansse, vähem liigselget meetrumit ja rohkem „unelevat” agoogikat.

    Samas Maurice Raveli (1875–1937) süit „Couperini haud” (autori orkestriseade) kõlas tervikuna detailiderikkalt ning veenva stiilitunnetusega. Eks Raveli impressionistlik käekiri ole Debussyga võrreldes klassikaliselt vormiselgem ja see vormiselgus kajastus ka orkestri reljeefses kõlapildis juba süidi avaosas Prelude. Esile tuleb siin tõsta puhkpillide täpset artikulatsiooni ja erksalt väljajoonistuvat, energilist karakterit. Järgnev Forlane sai küll mõneti lüürilisema, aga sama ajal ka iseloomulikult tantsulise karakteri. Ning jällegi äratasid esituses tähelepanu puhkpillide täpsed, artistliku fraseerimisega ansamblid.

    Kolmas osa Menuet ei peagi selles süidis mõjuma tantsuna, pigem võib seda võrrelda sulnistes värvides pastoraalse looduspildiga. Siin võis välja kuulda kõlanüansside kõik peensused ning nautida keelpillide lüürilist meloodiakujundust. Kaunis nagu „unistuste muusika”! See-eest tsüklit lõpetav Rigaudon sai kohe kontrastselt energilise, lausa lennuka karakteri. Samas võis läbipaistvat peenfaktuurilisust tajuda ka selle osa piano’des. Nii et Raveli süidi esituslikku üldmuljet võib iseloomustada sõnadega „värske” ja/või „värskendav”.

    Kõnealuse muusikaõhtu peateoseks oli muidugi Chick Corea Klaverikontsert nr 2 „The Continents” („Maailmajaod”, 2006) noore, ülienergilise läti pianisti Vestard Šimkuse (1984) esituses. Elav jazzilegend ja klahvpillikorüfee Chick Corea (1941) ilmselt tutvustamist ei vaja – piisab, kui mõelda vaid tema fusion-bändile Return To Forever, 12 Grammy auhinnale ning jazzi suurkujudele nagu Al Di Meola, Stanley Clarke, Airto Moreira, Stan Getz jpt, kellega ta on koos musitseerinud.

    Küll aga vajab põgusat eeltutvustust Chick Corea Teine klaverikontsert, mille temalt tellis Viini jazzifestival Mozarti 250. sünniaastapäevaks. Kolmveerand tundi kestev teos on kuueosaline, millest igaüks pealkirjastatud maailmajao nimega Aafrikast Antarktikani. Iseärasuseks aga see, et helilooja lubab esitajail vabalt osade järjekorda muuta (eks maakera ole ju ümmargune!) ning soovi korral mõne osa ka vahele jätta. Mida sellest saab järeldada? Kõigepealt asjaolu (ja seda oli ka kuulda), et heliloojale polnud tolle klaverikontserdi kirjutamisel muusikalis-dramaturgiline tervik vähimalgi määral oluline. Ja nii mõjubki see „Maailmajagude”-kontsert kui mitmetasandiline hübriid: teose vormi mõttes kui segu süidist ja klaverikontserdist ning helikeelelt kui jazzi ja (neo)romantilise väljenduslaadi süntees, olemata puhtal kujul ei esimene, teine, kolmas ega neljas. Ühesõnaga kolmveerand tundi rohkem või vähem improvisatsioonilist rütmimuusikat.

    Vestard Šimkus sai oma klaveripartiiga hiilgavalt hakkama: osas „Aafrika” kogus ta plusspunkte lõunamaiselt temperamentsete jazzirütmidega, „Ameerikas” elegantsiga, kuidas muusikalisi tsitaate välja mängida, ning „Euroopas” jazzimprovisatsiooniga Beethoveni „Ood rõõmule” teemal. Samas tundus, et orkestri jaoks (kuigi kaasa tegid Toivo Unt kontrabassil ja Madis Metsamart trummikomplektil) oli Chick Corea rütmide pillerkaar ehk pisut harjumuspäratu. Kohati võis aimata mõningat ebalustki, kuid viimasena kõlanud „Antarktika” pani asjad ilusti paika – siin oli lõpupoole isegi artistlikult välja mängitud, teatraalselt mõjuvat groteski, mis kõlaliselt kujunes viimaks lausa lustlikuks bakhanaaliks. See oli küll nii efektne osa, et tuli publiku tungival nõudmisel koguni kordamisele!

     

     

Sirp