Toeta
Otsi

feminism

  • MUUSEUMIAASTA. Muuseumiaasta lõppenud

    Mariell Piispea, muuseumiaasta projektijuht

    Muuseumiaasta oranži logo, mis püüdis pilku nii meedias, välireklaamis kui muuseumide  kodulehtedel, rääkimata muuseumiaastal välja antud trükistest ja reklaamplakatitest, lõi disainibüroo Rakett, tele- ja raadioteadete tunnusmuusika komponeeris Tiit Kikas. Anti välja mitmed eritrükised, mis osutusid oodatult populaarseks. Muuseumiaastal korraldati üle Eesti rohkem kui 500 üritust, avati mitu uut muuseumi: Iloni Imedemaa Haapsalus, Kihnu muuseum, lastemuuseum Mia-Milla-Manda Tallinnas,  Eesti pressimuuseum Põltsamaal. Avalöök anti 2008. aasta 24. novembril Narvas, kuhu traditsioonilisele muuseumide festivalile oli suurt lumetormi trotsides kohale tulnud arvukalt nii muuseumitöötajaid, ministeeriumi esindajaid kui ka muuseumisõpru. 16. märtsil korraldas Võrumaa Muuseum Võrumaa muuseumide messi, kus eksponentideks olid Vana-Võrumaa aladele jäävad muuseumid. Kuigi nimetatud mess oli pigem  lokaalne, tagasid piisavalt suur külastajate arv ja huvi muuseumide vastu ning ka korralik reklaam kohalikus meedias ja Internetis ürituse õnnestumise. Seekordne Võrumaa muuseumide mess on hea näide, kui väheste võimalustega on võimalik palju ära teha. Aprillikuus kulmineerusid „ERM 100” sündmused, selle aasta üks kõige olulisemaid tähtpäevi, mis oli ka põhiajendiks kogu muuseumiaasta  korraldamisele. Nädala väldanud üritused jõudsid ilmselt pea igasse Eestimaa kodusse. Mai on traditsiooniliselt Tartu muuseumikuu.

    Oli palju üritusi, millest tasub eraldi nimetada muuseumide laata 2. mail Taskus ja arvuka osavõtjaskonnaga, kooliõpilastele suunatud orienteerumismängu „Muuseumijaht”. 12. mail leidis Tartus Tamme staadionil aset jalgpallimatš Eesti ja Soome museoloogide  vahel. Suurima tähelepanu tõmbas endale 16. mail toimunud üliedukas muuseumiöö, mis sellisel kujul ja sellises ulatuses leidis Eestis aset esmakordselt. Tänu välireklaamile mitmes linnas ja telekampaaniale ning reklaamidele mõlemakeelses meedias saavutati tähelepanu, millest on kindlasti abi ka järgmistel muuseumiöödel. Suurim tänu kuulub kahtlemata peakorraldajale Mariann Raismale ja  entusiastlikele muuseumitöötajatele, kes ei pidanud paljuks tulla sel ööl vabast ajast ilma tasuta oma muuseumi tutvustama. Südaööni ja tasuta oli avatud ligi sada muuseumi, mida külastas üle 20 000 inimese! Ja muuseumidele lisaks avaldasid soovi meie üritusega liituda ka näiteks Hiiumaa majakad ning restoran Olde Hansa Tallinnas. Suvel oli peatähelepanu suunatud lääneregioonile.

    1. juunil valiti juba kolmandat aastat  muuseumi sõber. Sel aastal pälvis Hiiumaa Muuseumi ettepanekul selle tiitli ettevõtja ja Eesti Kunstimuuseumi kunstisõprade seltsi juhatuse esimees Enn Kunila. 3. – 5. juulini peeti Saaremaa Muuseumi korraldatud IX Kuressaare lossipäevi. Kolme kuu jooksul leidis aset üle poolesaja sündmuse ning uue väljapaneku avamise. Kõigis maakondades korraldati sealseid muuseume tutvustavaid muuseumiretki.  Septembri lõpus võõrustas muuseumirahvast taas Narva, kui toimus XII muuseumide festival. Seal teatati ka parima muuseumimeene EMMA konkursi võitjad: žürii valis peapreemia kandidaatideks Eesti Tervishoiu Muuseumi seljapesuharja ja Eesti Maanteemuuseumi hääletajakinda. Kokku konkureeris esmakordselt korraldatud võistlusel ligi 70 muuseumimeenet 33 muuseumilt. 9. novembril korraldati Kumus 90. sünnipäeva tähistavas Eesti Kunstimuuseumis muuseumiaasta maskiball ja 2009. aasta parimaks muuseumitöötajaks nimetati Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo. Eesti muuseumid olid esindatud ka Helsingi mardilaadal 21. ja 22. novembril.

  • Klaveritrio

    Toomas Velmet

    Šostakovitši oopust võiks kutsuda autori romantiliseks puhanguks. Eriti, kui võrrelda helikeelt tema samaaegselt juba töös olnud I sümfooniaga op. 10. Trio op. 8 nägi trükivalgust alles aastal 1983, kui teose käsikirjas puudu olevad viimased 22 takti oli taastanud helilooja Boriss Tištšenko. Teosel on veel üks väga oluline eelis klaveritriode repertuaaris üldse: see on selles valdkonnas üks lühemaid ning sobib seetõttu hästi sellise gigandi kui Schuberti Es-duur trio (40 minutit) ette. Õige oli muidugi neid teoseid just selles järjekorras esitada ja mitte vastupidi, nagu kavalehele trükitud.

    Klaveritrioks istutakse kokku kahel moel. Üks ja hästi levinud viis on, et kolm kõrgeima klassi interpreeti on otsustanud esitada kolmekesi koos head muusikat, mida ju ükshaaval teha ei saa. Näiteks sellised ajaloolised koosseisud nagu Cortot, Thibaud, Casals või Stern, Rose, Istomin või tänapäevast Perlman, Yo-Yo Ma ja Barenboim. Pean kohaseks siinkohal meenutada ka umbes nelikümmend aastat tagasi laineid löönud koosseisu Igor Bezrodnõi, Mihhail Homitser ja Dmitri Baškirov.

    Teise, mitte vähem levinud tava kohaselt istuvad kokku muusikud, kes teevad endale nime just trio kui ansamblina. Neile on olulisem koosseisu nimi kui isiklikud ambitsioonid. Heaks näiteks on siin Moskva Trio, mis on asutatud 1968. aastal ja töötab tänaseni, või siis 2005. aastal ansambli 50. aastapäeva tähistanud Beaux Arts Trio.

    Triol Bezrodny-Varema-Lassmann on ilmselgelt ja seniste saavutustega õigustatult esimese variandi pretensiooni, mida oli toonitatud ka annotatsioonis. Kõrgtasemel klaveritrio mängimise esimeseks eelduseks on üks klaver, aga heas korras kontsertklaver. Kadrioru lossis see teatavasti puudub. Nokk kinni ja saba lahti, sest Mederi saalis on see olemas, kuid akustika jälle nigelavõitu. Äkki oleks siiski võinud leida harva kodumail noortele võimaluse ennast Estonia kontserdisaalis proovile panna, lisaks veel Tartu ülikooli aulas ning Pärnu raekojas, muidu tundub see ju raiskamisenagi. Sellele vaatamata oli kontsert ka Kadrioru lossis väga nauditav. Ansambel kõlas eriliselt sooja ja mahukalt heas mõttes domineerivate keelpillitämbritega, sealjuures läbipaistvalt, kuigi Schuberti partituur on ebainimlikult noodirohke.

    Šostakovitši Trio op. 8 vormilahendus pakkus põnevust ja seetõttu ei tundunudki teos liiga lühike. Vastupidine efekt rakendus neljakümne minutise Schuberti puhul: vormiliselt laialivalguva IV osa Allegro moderato’s lubasid artistide virtuooslikud võimed moderato likvideerida ning efekt oli nauditav.

    Usun ja loodan, et see kord ei jää viimaseks, kus kolm suurepärast interpreeti kodus kokku saavad, sest head triomuusikat ning selle kuulajaid jätkub kahtlemata ka suurematesse saalidesse.

     

  • Kunstiraamatute rohkus ei taga taset

    Reet Varblane

     

    Digitaalajastu paradoksaalne olukord tundub olevat jõudnud meilegi: üha enam antakse välja üha paksemaid ja aina atraktiivsemalt kujundatud raamatuid. Igaüks, kellel on midagi öelda või kes peab mainekaks verbaalset eneseväljendust, raiub ennast raamatusse. Raamatupoed täituvad aina uute trükistega. See käib ka kunstiväljaannete kohta: kunstiraamatuid tõstetakse esinduslikes raamatupoodides ringi järjest pikematele ja kõrgematele riiulitele. Apollo raamatupoe koduleheküljelt müügil olevate viimastel aastatel välja antud kunstiraamatute nimekirja koostamine (need olid koduleheküljel koos teatri-, muusika- ja kinoalaste väljaannetega) nõudis mitu tundi tõsist tööd. Kuid lausrõõmuks pole kahjuks põhjust: mitmesaja esindusliku väljaande põhjal ei ole võimalik kunstist, selle tähendusest ning ajas muutumisest pilti saada. Nüüdiskunstist pole mõtet rääkidagi: meie raamatupoodides saadaval raamatud ei tee seda meie publikule kodusemaks ega õpeta neid praeguse kunsti keelt mõistma. Lademes leiab populaarteaduslikke maalikunsti või ka üldiselt kunsti ülevaateid (“Väike raamat suurest kunstist” või “… ismid”), hinnalisi suveniiralbumeid (“Loire’i oru lossid”), tõlkimist on leidnud ikka veel kõige tuntumate, lausa ikooniliste kunstnike nagu Leonardo da Vinci, Picasso, Boticelli, Dalí käsitlused. Küsimus pole selles, et nende loomingu kohta ei peaks raamatuid avaldama või et kunstiklassika kohta ei kirjutataks intrigeerivaid käsitlusi, kuid eesti keelde pole need kahjuks jõudnud.

    Laushalaks pole samuti mingit vajadust. Kunstiinstitutsioonid, eelkõige muuseumid on arendanud igati läbimõeldud kirjastamistegevust. Nii Tallinna kunstimuuseumi, aga ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi, arhitektuurimuuseumi ning Tartu kunstimuuseumi väljaanded, kõige sagedamini kataloogid, pole kaugeltki mitte ainult näituste kokkusurutud lisa, vaid väljapanekutel käsitletud teemade laiendatud ja süvendatud uurimus, mis ka siis, kui sissejuhatav(ad) tekst(id) on jäänud traditsiooniliseks stiili- ja mõjutuste analüüsiks, annavad lisamaterjaliga meie kunstile ja kunstiajaloole tõsist täiendust.  

    Üldkäsitluste esireas seisavad kahjuks endiselt rohkem kui viis aastat tagasi välja antud Ernst Gombrichi “Kunsti lugu” ja Norbert Lyntoni “Moodsa kunsti lugu”. Päris viimase kunsti poole pealt on lisandunud kunstiakadeemia väljaandena uue meedia tõlkekogumik “net.art 2.0”. Eesti kunsti üldkäsitlustega on õnneks paremad lood: eesti kunsti ajaloo uue väljaande II köide jõudis lugejateni ülemöödunud suvel (ja pälvis ka riigi kultuuripreemia), lisa on tulnud ka kunstikriitiliste tekstide (“Tekste kunstist ja arhitektuurist”), ajastu (“Võistlevad õnned. Elukeskkond külma sõja ajal”, kaasaegse kunsti keskuse kunstiajaloo lisandused) või nähtuste (“Meistriteoste lummus”, Ants Juske “Joonistav laps”) või põlvkondade üldkäsitluste (“22+ Noored eesti kunstnikud”) näol. Ja siin tuleks taas kiita kunstiinstitutsioonide, seekord eelkõige EKA kirjastustegevust. Jääb loota, et lisa tuleb ka subjektiivsetele kunstikäsitlustele, sest seni on  Juske “Külmetav kunstnik” ainuke selles vallas. Lausa hädasti on ikka veel puudus nii tõlkelistest kui ka oma autorite kirjutatud teoreetilistest käsitlustest. Ostja huvipuudust ei maksa peljata: Umberto Eco ilukäsitlus on vähemalt Apollos läbi müüdud. Vaevalt meie oma autorid nüüd nii populaarsed on, kuid mingi märk on seegi.

    Monograafilisi väljaandeid, eelkõige katalooge tuli aasta lõpul lausa riburada. Kuid sellele vaatamata on meie kunstnikud nii arenenud lääneriikide kui ka ülikiiresti arenevate idariikidega võrreldes ikka veel vaeslapse osas. Tänu kultuurkapitali toetusele, aga eelkõige ilmselt ikka isiklikule initsiatiivile jõuab enamik neist küll 60. eluaasta ringis personaalse kataloogini, aga seda on siiski haledalt vähevõitu. Monograafilise väljaande tase sõltub eelkõige selle koostaja(te) võimekusest, fantaasiast ning rahakotist. Ning veel, ilmselt tuleb järjest rohkem hakata mõtlema ka sellele, keda väljaanne peaks kõnetama. Sest nii nagu kunst ise, nii peaksid ka väljaanded pidama silmas oma tarbijat. Kui muuseumide väljaannete poliitika lähtub meie kunstist, kunstiajaloost kui tervikust, siis kunstnikule (ja ka tema publikule) on samavõrd olulised kõikvõimalikud kunstniku omaraamatud (nagu on seda Ly Lestbergi “Maine taevas”) või reisikirjad (Valli Lember-Bogatkina “Nii see oli”) või päevikud või mõtisklused. Või ka õige kontekst, nagu on seda poja Tunne Kelami oma isale Peeter Singile pühendatud monograafia. Peaasi, et oleks põnevalt kirjutatud, atraktiivselt kujundatud. Ja siiski, päris õhumulle pole ka mõtet puhuda, kuigi kahjuks määrab kapitalistlikus demokraatias mulli suuruse (ja ilmumise sageduse) raha.

    Õnneks on Veneetsia biennaalile valitud  kunstnikud saanud suhteliselt korralikud trükised, hiljaaegu ilmusid eraldi veel Marko Mäetamme, Kai Kaljo kataloog, Priit Pärna raamatud, kohe on tulemas Jaan Toomiku, Kaido Ole kataloog. Aga tööpõld on veel lai…

  • Teod:Mart Koldits

    Ülev Aaloe

    Minu lavaversiooni aluseks on eelkõige Orwelli romaan, olen lavastades küllalt täpselt liikunud just selle järgi. Muude tekstide kasutamist põhjendaksin sellega, et tegu on allegoorilise teosega ja suuremat osa sealsetest sündmustest võib võtta kui eraldi etüüde. Meie oleme trupiga püüdnud tõlkida need teatrikeelde. Sest kirjandus ja teatrikeel on kaks ise asja. Olen kasutanud lühikesi lõike Mrożeki näidendist ?Ulgumerel?, paari muinasjutu kaasajastatud varianti, ühe tegevusliku stseeni olen laenanud Joseph Helleri romaanist ?Me pommitasime New Heavenit? ning paar dialoogikatket Pelevini jutustusest ?Erak ja Kuuevarbaline?. Mitmed stseenid on tekkinud niimoodi, et mõtlesin kodus situatsiooni välja, nende lahtimängimine on sõltunud aga juba ühisest improvisatsioonist, mida oleme proovide käigus edasi arendanud. Tahaksin, et  improvisatsiooniline element säiliks igas etenduses. Kindlalt on paika pandud vaid see, kuhu näitlejajoonis peab arenema. Kogu lavastus on rajatud mängu peale ja see mäng peaks olema iga kord erinev. Mis muusikalisesse kujundusse puutub, siis veendumus, et lavastuses tahan kasutada just seda muusikat, neid laule, tekkis mul juba kirjutamise käigus. Me püüdleme selle poole, et laulud oleksid kui iseseisvad stseenid, mis viivad tegevust edasi.

    Teater reklaamib ?Loomade farmi? kui ?võimumängu ühes vaatuses?, kusjuures lahkelt lubatakse sooduspileteid õppuritele, pensionäridele ja riigikogu liikmetele? On see reklaamitrikk, iroonia või lihtsalt nali?

    Irooniat ei maksa siit otsida. Lavastuses osalevad noored ja eks ta ennekõike noortele olegi mõeldud. Praegused pensionärid on aga totalitarismi all kõige enam kannatanud, see teema puudutab neid väga ja miks mitte neilegi pakkuda võimalust teatrisse tulla. Hinnaalanduses riigikogule on aga vihje, et poliitikuil oleks seda asja veel kõige lõbusam vaadata ? äratundmisrõõm! Ma ei võrdsusta poliitikut a priori  halva inimesega, püüan oma lavastuses välja tuua elu paradokse, mis olid, on ja jäävad. Ja võimuvõitlustki ei maksa võtta üheselt. Samad diktatuuri ja demokraatia mehhanismid avalduvad ju näiteks ka kahe lähedase inimese suhetes, mis iganes grupi suhetes. Mis on võim inimese enda sees? ? Mõistus, kired. Inimlik ja loomalik poolus. Samas võib Orwelli ?Loomade farmi? võtta ka kui omalaadset demagoogia õpikut. Me näeme ju iga päev kasutusel samu mudeleid, olgu siis telekast AKd või riigikogu tundi vaadates. Kuigi veidi lahjemas vormis kui Orwellil ? laibad ei pea alati taga olema.  

    Sinu lavastuses teevad kaasa kõik EMA kõrgema lavakunstikooli XXII lennu tudengid, neile on see ühtlasi bakalaureusetöö. Kas musitseerimisega saab trupp ilma abijõududeta hakkama?

    Jah, see on hämmastav, aga tundub, et nad saavad hakkama. Võiks öelda, et ?sellel kursusel on iga pillirühm esindatud piisava andega?.

  • VVV: Klouniga voodis

    Vaapo Vaher

    Ahistav vari ja päikseline helgus on vaheldunud Gurt?enko (sünd 1935) saatuses lapsepõlvest peale. Sõjaeelne üheaknaline toapugerik Harkovi majakeldris oli kui sünge punker, mis sööbis tumedalt lapse mällu. Ent inimesed tollest ajast on talle meelde jäänud vaid säravalt rõõmsaina. Ei ühtki kurba nägu! Justkui Aleksandrovi paraadfilmides. Kevadine suurpüha 1. mai, kui Ljuda noor elurõõmus isa, kriidiga valgendatud presentsussid jalas, marssis bajaani mängides demonstratsioonile suunduva majarahva eesotsas, ning valge seeliku ja maikaga ema juhatas laulu.

    Siis prahvatas äkki sõda, millest laps suuremat ei taibanud, vaid veiklevad hüüdsõnad ta ümber: Stalin, SSSR, fa?ism, Hitler, Kodumaa. Isa sööstis vabatahtlikuna rindele, haarates kaasa bajaani. Seejärel laiasid sakslased juba Harkovis ja esineda armastav Ljuda laulis ja keksis hoovinurgas vaenlastest sõdureile, saades tasuks vaimustunud huilgamise ja kastrulitäie rasvast suppi. Kuni naasis Punaarmee, juba kosunud, pestud ja reibas, mitte see vildiräbalais sandikari, kes siit kunagi hirmunult taganes.

    Koolitüdrukuna vahtis Ljuda uneledes lõpmatult ?Suurt valssi?, keerles vaimusilmas Straussi embuses, valge kübar peas, ja helises hõbehäälse ööbikuna nagu Miliza Korjus.

    Kui Gurt?enko juba Moskvas kinokoolis käis, sigis uus iidol, Lolita Torres, argentiinlannast laulev filmitäht. Ning kui ta teise kursa tudengina äkki Rjazanovi filmitud ?Karnevaliöös? üleöö ise kinopubliku iidoliks sai, jäljendas ta linal kõiges Torrest. Olles niisama sädelev, nõtke ja tühine.

    Aastate ümber, mil Gurt?enkot laviinina lämmatas kuulsus, on filmiloolased ohtralt innelnud. See oli tõepoolest periood, kus näitlejanna libises elukuristiku servale. Sinna ajastusse jääb armulugu Jossif Kobzoniga (?minu elu suurim eksimus?) ja mitmete teistega, sest noorukest veetlevat näitlejannat jälitas apla  hundikarjana kiimlev intellektuaalne meesollus. Ta sai teada, mis maitse on alkoholil, iseäranis aga filmitöös pettumisel. Gurt?enko Torrese ampluaa kujunes müüdiks, teda viibati rutiinselt mängima vaid hõredasse revüüsse või komöödiasse ja kui sattuski tõsisem materjal, siis oli re?issöör päästmatult amatöörlik, näiteks nagu Ivan Kavaleridze.  

    Ent Gurt?enko osutus visalt trotslikumaks, kui arvati, meeleheitliku tööga puristas ta end põhjalaineist taas vee peale. Ta läbilöögiks tõelisse kunsti peetakse osatäitmist Tregubovit?i linatöös ?Vanad seinad? (1974), ent  minu jaoks on olulisem Aleksei Germani ?Kakskümmend päeva ilma sõjata? (1977).

    German üritas vändata nõukogude oludes rõhutatult ebatavalist sõjafilmi ja kutsus kangelase ossa mängima ? Juri Nikulini. Mees oli siiani eeskätt tuntud kui kloun ja ekstsentriline koomik, välimuselt nägi välja kui pätistunud jota. Filmis pidi Gurt?enko Nikulinisse kõrvuni armuma ja et nad ka väljaspool filmi üksteise harjumusi teaks ja vastamisi sümpatiseeriks, pandi nad rongis, kus filmimine pikalt toimus, ööbima kõrvuti kupeedesse. Nädala pärast tundis Gurt?enko oma lihtrahvaliku partneri põhiharjumusi: ?Teadsin, kuidas ta magab, ninaga vilistab ja kuidas öösiti puuksutab. Hommik algas tal ränga pika köhaga. Söögiharjumused olid tal odavad, armastatuimaks palaks makaronid mereväe moodi?? German tahtis filmi süstida poolpaljaid andunud armustseene ja Gurt?enkol tuli läbi teha esteetilisi ja füsioloogilisi katsumusi. Ent film õnnestus ja ?Suure valsi? romantika ja Lolita Torrese sentimentalismiga alustanud Gurt?enko sai kurnava realistliku kooli.

    Ljudmila Gurt?enko peab kunsti elust ülemaks. Elus võib olla ka julm ja jõhker, oma lapsegi vastu. Ta on öelnud: ?Näitlejanna ei saa olla iialgi ema!? Kunagi ei allu ta argielus mõnele mehele. Ainult siis, kui see mees on re?issöör, Mihhalkov või Men?ov ja käsil on filmimine. Päriselu on tema jaoks mänguelu: ?Elan ainult töös, ülejäänud aja lasen lõbu, itsitan, teesklen, seesmiselt aina ootan, ootan, ootan ? millal algab taas töö ja ma elan tõeliselt.? 

     

  • Mälestuste sünge müstika

    Aarne Ruben

    Henn-Kaarel Hellat, ?Poiste sõda II?. Faatum, 2004. Tõnu R. Kallas, ?Valge paat?. Faatum, 2004.

    Henn-Kaarel Hellati mälestusteraamatut kätte võttes tundsin suurt aukartust: on ju tegemist meie esiulmekirjanikuga Eiv Elooni kõrval. Kuid mida enam raamatut loetud sai, seda enam tekkis küsimus: ja mis siis? Kõik see, millest ta kirjutab, on ju ometi teada, paljudele lausa une pealt.

    Saame näiteks teada, et autorit õpetasid pedagoogid Raandi ja Härma. Ja tundub, et õpetasid hästi, sest Hellati panus eesti kultuurilukku on ilmselge. Mõnus on ka lugeda lõiku, milles poisid leiavad metsast äravettinud seljakoti ja sellest tuleb lagedale terve hulk saksa sigaretipakke. Kohe viivad väikesed ilmakodanikud selle kodustele näha, kodus läidab keegi asja tundvam vanamees ühe sigareti, tõmbab pika mahvi ja sõnab mõtlikult: ?Kuradima fritsude ersats.? Ja siis: ?Ma eksiksin kõvasti ajaloolise tõe vastu, kui nüüd väidaksin, et meil ? leidjatel ? igasugune huvi leiu vastu oleks kadunud. Otse vastupidi. Juba järgmisel päeval saime tädipojaga karjamaal oma esimese suitsumehe kogemuse. Enne hoolega ümbrust uurinud, läitsime pidulikult kumbki sigareti, tõmbasime mitu mahvi ja see oli Väike Henn, kes Johannest jäljendades lausus niisama väärikalt ja põlglikult: ?Ersats.?? Ajalooline tõde?

     

    Isiklik ja ajalooline

    Meie, seitsmekümnendail sündinud põlvkonna ajalootunnetus on tekkinud mitut moodi. Kuid aja kohta, millest Hellat vestab, ütlesime algklassides lihtsalt: ?Enne meid.? Vana hall aeg enne meid. Imestasime, miks hiigelsuurtel raadiotel laineskaalad nii raskelt liiguvad, ja leidsime vanaisa vana lauliku vahelt ei tea kus kasvanud ürgiidse põllulille. Võttis siis vanaema meid enda kõrvale, avas kaunilt inkrusteeritud nahkalbumi ja seletas: ?Vaat. Meie suguvõsa see haru. Tiisikus, metsatöö, masina-traktorijaamad, head ja halvad metsavennad ja muidu kangelased.? Kõik need teemad on vähemal või rohkemal määral esindatud ka Hellati mälestusteraamatus, aga esitus on liiga isiklik, et laialdast huvi pakkuda. Kui allakirjutanu saab nii vanaks kui Hellat praegu, loob temagi midagi samalaadset. Aga ega ma siis hakka seda trükki viima, oh ei. Üksikisiku elu ei huvita sootsiumit kuigivõrd. Omaksed loevad, aitab sellestki. Parem panen oma päevikud metallsilindrisse ja kaevan suure tamme alla.

     

    Aga Pauli jälgis see põletav pilk

    Tõnu R. Kallase ?Valge paat? kujutab 1946. aasta detsembris aset leidnud Muhu- ja Läänemaa meeste nn tagasitulekuoperatsiooni, mille käigus lootis kuueliikmeline meeskond Rootsi toimetada ka oma perekonnaliikmed. Operatsiooni juhtis hilisem kuulus metsavend Richard Saaliste (1916 ? 1949), kusjuures on tehtud oletusi, et kui mehed esimest korda Kapelskäri kandist väljuda püüdsid, olnud neil kaasas ajalehe New York Herald Tribune korrespondent.

    Jutustus on küll väga ladus, kuid häirib tammsaareliku sõnakasutuse matkimine: pea igas lõigus leidub lause, mille alguses on kas ?ja?, ?ning? või ?aga?. Autori traagiline ja punnitatud paatos kestab peatükist peatükki: ?aga alles see oli, kui nad Stockholmi lähedal…?, ?aga nüüd on ta Eestis tagasi?, ?aga Pauli jälgis see põletav pilk? ? kusjuures kõik need aga-d on kahes järjestikuses lõigus ühel leheküljel.

    Siiski-siiski, kahtlemata saaks teosest hõlpsasti filmi vändata: sündmustik on selleks igati kohane.

     

    Kõnnivad moekates säärsaabastes

    Selle raamatu vaatlemine koos Hellati memuaaridega on õigustatud, sest Kallas vahendab reamees Einart Nurga mälestusi. Lugu sellest, kuidas laskurkorpuse sõdur, kaevudes miinipildujatule eest justkui ussike pooleldi valmis kaevatud kraavi mulda, endale keerulist hauakirja välja mõtleb, teeb selle teose samuti loetavaks.

    XVII peatükis annab autor visandliku sõjajärgse Tallinna kirjelduse. See pole küll nii värvikas kui Viirlaiu ?Ristideta haudades?, kuid on ajalooliselt tõepärasem. Mäletatavasti arvas Viirlaid oma teost kirjutades, et Tallinna rongid 1944. aasta oktoobrikuus veel sõiduplaani järgi ei sõitnudki.

    Romaanis on kujutatud neidki, kelle järeltulijad nüüd uute lootustega Eestisse naasevad, kõnnivad moekates säärsaabastes ? Caterpillari omades, kui kasutada kenderismi ? siin ja seal ning oma vanaisa kunagise elamiseni jõudes pastakaga uksele koputavad, et sundüürnik välja tuleks: ?Kule mees, see ei ole mitte brå, att sina elama siin.? Tähelepanuväärne, et kunagised minejad, ka Kallase romaanis, rääkisid sellest, kui palju Rootsis metsatöödel teenida võib, mitte sellest, mis keeles nende järeltulijad võõral maal kunagi suhtlema hakkavad. Rootsi Kuningriik oli nende jaoks pehme vatitupsune nukumaailm, kus elavad härrad ja prouad, mitte mingid seltsimehed. Prouad teevad näiteks vaestele puudusekannatajatele kingitusepakke, aga härrad löövad niisama taaderanti ja joovad Carlsbergi.

    Muhumaa mehe Tarvise paatidega üle mere sekeldav rühm ei soovinud Eestis jageleda varumisvolinike, täitevkomiteelaste ja viinast haisvate Punaarmee bandiitidega. Selle asemel on ju palju parem istuda ühes fru Svenssoni ja fru Erikssoniga näiteks Örebro lossis, tõsta peenest portselanist kohvitasse ja kiita: ?Mmmm, Löfbergs Lila! Lukt och smak! Här brukar man bjuda på ett utmärkt kaffe!?

    Lõpetuseks tuleks lisada, et Kallase ?Valge paat? on siiski loetavam kui Hellati ?Poiste sõda II?.

  • Stalkeri festivali showcase TMW-l loob kontrastseid elamusi

    Kuna Kultuurikatlas käib hoogne ehitustegevus, toimub Kultuurikatla Stalker festivali showcase seekordsel Tallinn Music Weekil 5. aprillil kohvikus Wabadus ja klubis Bibabo. Seekordne programm tekitab kontrastse kogemuse uuema elektroonilise muusika ja sündmuspaiga elegantse ning küllusliku sisekujunduse vahel. Kahe ruumi vahel saab õhtu jooksul vabalt liikuda, et saada osa mõlemal laval toimuvast.

    Klubis BIBABO esitleb alates kella 20st oma esikkogumikku „Asphalt Soliloquies I“ uus plaadilabel Asfaldiulmad, mis on püüd esteetilisi pidepunkte otsides koondada Eesti eksperimentaalse ja elektroonilise muusika artiste. Cubus Larviku nime taga seisab koreograaf ning muusik Karl Saks, kelle jõulised, ent meditatiivsed kompositsioonid läbi uudse lähenemise minevikule ning mälule tõlgendavad tänapäeva. Tallinn Music Weekil astub Karl üles koos pikaaegse mõttekaaslase Hendrik Kaljujärvega. Kuma on kuueliikmeline eksperimentaalgrupp Tartust, kelle kindel suund improvisatsioonil ja seisundil on püsinud muutumatuna. Lauri-Dag Tüür on helilooja ja kitarrist, kes on tegutsenud bändides Loom, Luarvik Luarvik ja Melmac ning jaganud lavalaudu paljude teiste muusikutega. Alates 2010. aastast annab ta kontserte oma sooloprojektiga. Machineries of Joy dj ja trummari „rämps-funk“ duot paneb tiksuma nii saksa techno kui jaapani elektroonika, nii jazz kui olmekrabinad, ent eeskätt jultumus seda kõike kokku segada. Joel Tammik & Madis Vahtramäe – peale Myrakaru lagunemist on Joel peamiselt keskendunud soolotöödele enda nime all, olles avaldanud ligi kümme albumit mitmete plaadifirmade all ning osalenud kogumikel. TMW’l astub Joel üles koos noore süntesaatorientusiasti Madis Vahtramäega.

    Kohvikus Wabadus alustab kell 21 vonKuusk, kuhu kuuluvad Kaarel Kuusk, Argo Vals, Marvin Mitt, Indrek Mällo, Karl-Markus Kohv ja Tõnis Kirsipu. Progest ja ilust mõjutatud muusika on hetkel siinsel pinnal üpris ainulaadne ja kohati väga tõsine ja kohati naermiseni naljakas – nii kirjeldavad muusikud ennast ise. AudioKinetica interaktiivsed visuaalsed performance’id on Kultuurikatla külalistele tuttavad juba viimasest Stalker festivalist. Jagaspace kombineerib akustlisi instrumente, 80-ndate süntesaatoreid, elektroonikat, minimalistlikku trummikomplekti ja basskitarri sensuaalse vokaaliga ning loob nii harmoonilise segu retromantilist animatsiooni meenutavast indiest ning dramaatilisest ulmefilmimuusikast. Lisaks esinevad Leedu multizhanri muusikaprodutsent ja instrumentalist Kurak koos kuueliikmelise saatebändiga, ning Peterburi ansambel Kim & Buran, keda inspireerivad robotid, kosmoselaevad, kauged planeedid. Sama teemat jätkab Kosmofon, kes on saanud vaimustunud kommentaare nii Clashis kui Drowned in Soundis. Wabaduse laval lõpetab krautrocki mõjutustega Soome trio Avasaxa.

    BIBABO lava võtavad keskööl üle Algorütmid – Roland Karlson ja Mihkel Tomberg esinevad ambientsema kontserdiga, kus rütmid on võnkes. Vul Vulpes on sooloprojekt, mille pseudonüümi taga on EE Areeni poolt käesoleva aasta tulevikutalendiks nimetatud Mari-Liis Rebane, kelle eesmärgiks on eksperiment, mis püüab hoida end pigem määratlematuna, et jätta igasugusele inspiratsioonile teed avatuks. Ruxpin on tugeva rahvusvahelise karjääriga islandlane, kes jõuab tänavu oma kuuenda albumini. Fuck Yuo I Am a Robot toob jõulise saundiga elektrot esindav duo, kelle looming valmib liikmete füüsilise distantsi tõttu bittide ja baitidena võrgu vahendusel. Nende peamiseks väljundiks on kontsertesinemised — seni Eestis, Hollandis, Saksamaal ja Poolas. Espirit on hetkel Inglismaal resideeruv eestlane, muusik, kunstnik, helitehnik Kaur Kask, kes paikneb sügavama house muusika ja ambient’i vahel, saateks kerge vabavormilisus või jazz mõjutus.

    Sissepääs Tallinn Music Weeki festivalipassiga, piletid müügil Piletilevis ja kohapeal.

    www.tmw.ee

    www.kultuurikatel.ee

    http://www.facebook.com/events/507845355923790/

  • MUUSEUMIAASTA. Muuseum veebis – veeb muuseumis

    Liisi Toom, Eesti Rahva Muuseumi kommunikatsioonijuht

    Vaatlejast kaasalööjaks

    Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et teave mingi asutuse kohta, vähemalt asutuse kontaktandmed, aga ka tegevuse kirjeldus ning seda illustreerivad pildid peavad jõudma avalikkuseni. Kui veebilehe eesmärk on tavaliselt (lisa)informatsiooni pakkumine, siis sotsiaalne meedia ehk  kõikvõimalikud võrgu suhtlusportaalid pakuvad kiiret võimalust jagada veebis leitud infot, anda edasi oma emotsioone ja kogemusi ning tekitada diskussioone. Portaalis suhtlejad kõnelevad sellest, kus nad on käinud, mida teinud, mis on neile meeldinud ja mis mitte. Varasema üksühele vestluse asemel käib nüüdne suhtlus ajaveebides, mikroblogis Twitteris ja sotsiaalvõrgustikes nagu Facebook, kus vestluse sisu jõuab ka nendeni, kellele see pole otseselt  määratud.

    Kuna sellised meediumid on enamasti loodud tasuta kasutamiseks, on need väga populaarsed nii eraisikute kui ka organisatsioonide seas. 2004. aastal loodud Facebookis on üle 300 miljoni aktiivse kasutaja, Twitteris üle 7 miljoni, iga päev lisatakse keskmiselt 900 000 ajaveebi postitust. Eespool mainitu põhjal tuleb tõdeda, et asutuse, organisatsiooni tegevuse kajastamine suhtlusportaalides on uus võimalus  ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha. Eesti Rahva Muuseum on valinud ühismeedias osalemise just seetõttu, et järjest rohkem kaasata uusi sihtgruppe ja tugevdada sidemeid olemasolevatega, et side saja-aastase muuseumiga ei kaoks. Muuseumid panustavad tänapäeval lisaks põhifunktsioonidele järjest rohkem meelelahutusele, pakuvad võimalusi, kuidas oma vaba aega sisustada. Eks see too rohkem külastajaid, mis tähendab tulu suurenemist,  see aga lubab tõhusamalt põhitegevuse, s.o kogumise, säilitamise ja uurimise alal tegutseda, et külalistele meie kultuuriloost midagi uut pakkuda.   

    Passiivsus versus aktiivsus

    Asutus, organisatsioon võib olla sotsiaalses meedias ka passiivselt esindatud ja kasutada seda pelgalt info vahendamiseks. Aktiivselt ühismeedias ja veebilehtedel suheldes otsivad muuseumid teadlikult endale uusi aktiivseid külastajaid, et nende abil ja toel täiendada kogusid, küsida nõu, milliseid näitusi organiseerida,  kutsuda neid appi koristustalgutele ehk luua publikut huvitavat lisaväärtust. ERMi puhul võib seda juba näha ERMi Twitteri kontolt edastatud linkide kaudu ERMi veebilehele tulnud külastajate arvu järgi: see on juba ligilähedane kultuuriaken.tartu.ee-st tulnud külastajatega. Kuigi üldjuhul kasutavad Twitterit samad inimesed, kes kultuuriaken.tartu.ee-d. Kuid mida rohkem sisulist väärtust muuseum läbi ühismeedia pakub, seda paremini  see ka levib. Samas ei tohi unustada ka traditsioonilisi kanaleid (otsesuhtlus, plakatid, reklaamid ajalehes), mis on siiski arvestatav võimalus, et jõuda inimesteni, kes veebi aktiivselt ei kasuta. 

    Hea näide

    Juubeliaasta kampaania „Kingi muuseumile päev oma elust!” on väga hea näide, kuidas reklaamida kogumisaktsiooni, kuid kaasata ka inimesi, kes muidu muuseumiga end ei seosta. Kampaania peamised reklaamiväljundid olidki Interneti-põhised: sotsiaalsed võrgustikud, veebibännerid, MS N ja Skype, Interneti kaudu saadetud pressiteated jõudsid ka ajaveebidesse.  Muuseumi laekus üle neljasaja töö, mis andsid meile hulganisti materjali igas vanuses inimeste igapäevategevuse kohta. 

    Oma tunne ja oma lugu

    Muuseumis näeb sageli nii-öelda oma elu fragmente,  olgu selleks ekspositsiooni mummuline kuivainete karp või kunagise Tartu raekoja platsi purskkaevu pilt. Muuseumi huvitab lisaks esemetele ja fotodele ka nende juurde kuuluv lugu, mis on iga inimese puhul erinev. Tehnoloogia abil on märgatavalt kergem kaasata külastaja, koguda tema lugusid nii muuseumi näitusesaalis kui ka veebis. ERMile oli huvitav kogemus Johannes Pääsukese fotonäitus virtuaalkeskkonnas SecondLife Eesti saatkonna  „ruumides”. Uurisin ise virtuaalkeskkonna kasutajatelt, kuidas neile näitus meeldib ja mida nad arvavad sellest, et muuseum sellise asja ette on võtnud. Kiideti, et muuseum annab võimaluse ka neile, kes füüsiliselt ei saa muuseumisse tulla, näitust vaadata ning veel vähem koguga tutvuda. Selliste võimaluste pakkumise eelduseks on digiteerimise ja veebipõhiste andmebaaside arendamine ning pidev täiendamine. Nii võib loodetavasti varsti ka Eestis näha, et keegi on avastanud veebipõhises andmebaasis leiduva eseme ning saatnud lingina koos kommentaaridega edasi oma sõpradele, kes siis omakorda eset ja oma suhet sellega kommenteerivad, andes niimoodi uurijatele omajagu huvitavat uurimistööd. Nii tunnevad inimesed end ka muuseumidega rohkem seotud olevat, muuseum ise tuleb oma tavapärastest piiridest välja ja saab astuda laienevasse dialoogi.       

    Virtuaalsed käpikud

    SecondLife’i keskkonnas püstitas vestluskaaslane huvitava küsimuse: „Kas nüüd pean hakkama virtuaalseid käpikuid koguma?”. Miks ka mitte? Mitmetes veebikeskkondades on võimalik „ehitada” üles terve maailm rõivastest kuni majade, linnadeni välja ehk luua täiesti omapärane virtuaalne kultuur. Juba „Kingi muuseumile päev oma elust!” kampaania andis lootuse saada ettekujutus, millised on inimeste veebiharjumused ja -tavad, mida, miks ja kus veebis tehakse. Meile saadeti linke ajaveebi sissekannete juurde, mis oli ERMi ajaloos esmakordne. Kahjuks ei saatnud aga keegi oma 14. aprilli MS Ni vestlustest ega ka virtuaalsete käpikute pilti.       

    Muuseumi väljakutsed veebis

    Muuseum koosneb inimeste lugudest ja püsib toimivana inimeste huvi ja vajaduse tõttu. Et hoida sidet, on vaja olla seal, kus on teised, ja olla valmis uuendusteks. Internet on muuseumidele praegu suurepärane infovahetuse kanal. Esimese kontakti saamiseks tuleb registreerida end sotsiaalses võrgustikus muuseumi sõbraks. Nii on positiivne kontakt loodud ja muuseumil jääb üle pakkuda uuele sõbrale väärtuslikku teavet, mis tooks ta reaalselt muuseumi ja ärgitaks teda ka oma loo jagamisele muuseumiga. Kui külastaja räägib veebis positiivsest muuseumikogemusest ning lisab end ka muuseumisõbraks Facebookis või jälgima Twitteris, siis toimib see omamoodi suust  suhu soovitusena. Kui kõike eelnevat arvesse võtta, kas võib olla, et varsti käime välitöödel Internetis?

  • Pealelend

    Reet Varblane

    IGBK korraldatud projekti eesmärk oli seitsmekümne seitsme kutsutud projektipõhise institutsiooni ja galerii võrgustiku loomine, mitmesuguste toimeprintsiipide tutvustamine ning koostöö tihendamine kunstnikele resideerimisvõimaluste ja uute eksponeerimispindade pakkumise kaudu. Projekti raames toimunud diskussioonil andsid non-profit institutsioonidele ja kunstnikele eurofondidest mõeldud finantseerimisvõimalustest (loe võimatusest) ülevaate Sabine Bornemann (Bonni Kultuuri kontaktpunkt, ajakiri Kulturpolitik) ning Andreas Johannes Wiesand (ERICarts, Bonn). Non-profit institutsioonide toimemehhanisme ja koostöövõimalusi tutvustavat avatud vestlusringi juhtisid Daniel Suter (OffOff, Šveits), Brigitte Külle ja Tim Voss (subvision.kunst.festival.off, Hamburg) ning Maria Backman (Nordic Art Association, Rootsi). Lisaks nimetatud rohkem või vähem avatud vormis arutlusringidele tehti galeriide ja projektiruumide esitlusi, külastati galeriisid jne.

    Aga kui nüüd pärast lühiülevaadet minna tagasi küsimuse juurde, mida see andis Hobusepea galeriile, siis sõnastaksin pigem küsimuse teisiti: mida see annab kunstnikele, kellega koos ja kelle jaoks galerii toimib? Eelkõige saab galerii vahendada kunstnikele informatsiooni 77 võimaluse kohta Euroopas projektide teostamiseks, näituste teostamiseks või resideerimiseks, alates isikutest, kelle poole vastavate soovide ja ettepanekutega pöörduda, lõpetades galeriide ja projektiruumide kontseptsioonide ja ruumiplaanide tutvustamisega. See iseenesest ei tähenda eesti kunsti lausinvasiooni Euroopa galeriiruumidesse ega sealt siiapoole. Pigem on osalenud galeriide roll lisaks infovahetusele ja kontaktide loomisele olla galeriide ning projektiruumide vahel liikuvale sümboolsele kapitalile (kunstnikele) liikumist soodustavaks ning kergendavaks garantiiks. See ehk omakorda kiirendab siinsetel kunstnikel harjumuse tekkimist valida endale neid esindav galerii, mis mujal tavapärane ja loomulik. Kahjuks ei ole Eestis galeriide vähesuse tõttu võimalik veel spetsialiseeruda enamaks kui non-profit või kommertsgaleriiks, kujutava kunsti või disainigaleriiks, ehtegaleriiks või siis seeniorkunsti galeriiks. Olgu galerii spetsialiseerumine milline tahes, pole galerii tegevuse ja olemasolu eesmärgiks mitte pelgalt kunstnikele näitusetegevuse võimaldamine paariks nädalaks seina- ja põrandapinna eraldamise vormis, vaid ennekõike huvitatus kunstniku tegevusest ja aktiivne olemasolu kunstniku jaoks. Ehk siis igakülgne abi, jälgimine, arhiveerimine, nõustamine, kontaktide loomine ja vahendamine ning kunstniku loomingu tutvustamine. Eespool nimetatud töövaldkonna n-ö tarkvara täiendamiseks oligi projekt ennekõike mõeldud.

     

     

  • Muusikakultuuri tasandite avanemisest

    Nele-Eva Steinfeld

    Käesoleva kontserdihooaja „Strata” talvekontserdi kava koosnes Prokofjevi Sümfooniast nr 1 „Klassikaline” op. 25, Mendelssohni Viiulikontserdist op. 64 ning Tšaikovski Sümfooniast nr 1 op. 13 „Talveunelmad”. Kõrgetasemeline orkester, väljapaistev solist ning klassika kullakihti kuuluv kava täitsid Estonia saali publikuga otsast ääreni. Kuna tegemist oli teostega, mis elavad oma populaarsuse tõttu muusikamaailmas täiesti iseseisvat elu, ei tahakski laskuda detailsesse analüüsi, vaid peatun pigem üldisemal.

    Erarahastusel toimiva PSO juhtimine on Anu ja Kadri Talil õnnestunud siiani väga edukalt. Kontserdisarjad, mis alati on publikut saali meelitanud, lähevad aastatega üha paremaks. Võiks arvata, et kontserdi kõrge tase, alustades solisti valikust ja lõpetades hariva kavalehe koostamisega, on elementaarne. Ent sageli kohtab siinsetel kontsertidel kas siis ühe või lausa mitme „pisiasja” logisemist. Sellel kontserdil klappis kõik ning publik võis olla kindel, et esitatav oli kunstiliselt kõrgetasemeline ja aus.

    Väga tänuväärne tegu on viiuldaja Renaud Capuçoni (1976) Tallinnasse esinema kutsumine. Tegemist on maailmakuulsa muusikuga, kes on võitnud mitmeid konkursse ja esinenud koos selliste dirigentidega nagu Haitink, Masur, Boulez, Ozawa, Barenboim ja Abbado. Kellele Capuçoni nimi veel nii tuttav pole, meenutuseks, et sügisel soleeris Dvořaki Tšellokontserdiga Tallinnas viiuldaja silmapaistvast muusikust vend Gautier Capuçon ühes Kölni WDR Sümfooniaorkestriga. Samuti on vennad Capuçonid esinenud ansamblis koos Marta Argerichi, Stephen Kovacevichi, Hélène Grimaud’ ja Mischa Maiskyga.

    Renaud Capuçoni esitatud Mendelssohni Viiulikontsert oli kõrgetasemeline. Capuçon mängis Guarneri meistripillil, mis kuulus varem Isaac Sternile. Instrumendi kõla oli luksuslik ning ettekanne nii intonatsiooniliselt kui tehniliselt perfektne ja kõlaliselt soe ning avar. Esitajast õhkus suurt kontsentratsiooni ning keerukas viiuliteos, mille valmimine võttis Mendelssohnil aega kuus aastat, möödus otsekui mõne hetkega. Muusikaline aeg oli tihedalt ja rikkalikult sisustatud kõlavärvide, keerukate strihhide, loomupärase virtuoossuse ning prantslasliku peenetundelisusega. Lisapalana kõlanud Massenet’ „Meditatsioon” ooperist „Thaïs” andis veel korra pisikese võimaluse nautida tundlikku ja esmaklassilist viiulimängu.

    Kontserdil äratasid tähelepanu ka mitmekesised orkestritämbrid. Kuna PSO koosneb enamasti kõrgetasemelistest instrumentalistidest, pole ka ime, et orkestri kõlakultuur on silmapaistev. See on õnneks siinsetegi kollektiivide puhul, kes PSOga võrreldes regulaarsemalt koos harjutavad, tasapisi kasvav kvaliteet. Esile tahan tõsta orkestri kontsertmeistrit Lev Klõtškovi ning orkestrante I viiulirühmast, ka tšellorühma ning lisaks oboemängijat Kai Rapschi, kes viis Tšaikovski sümfoonia teises osas läbi tähelepanuväärse soolo. Vaskpillide liialt metalne tämber polnud kontserdil siiski muusika iseloomuga alati just parimas kooskõlas, nooruslikku mänguenergiat ja väljatöötatud kõlakontraste võis aga kuulda Prokofjevi Esimeses sümfoonias. Lisapalana kõlanud Sviridovi „Talvine tee” haakus kava talvetemaatikaga samuti väga hästi.

    Tõsi, räägitakse ohust, et akadeemilise kunsti huvilisi jääb üha vähemaks ning klassikaline muusika ei paku enam kuulajale huvi. Selle asemele olevat kerkimas masinliku tehisheli poole pürgiv põlvkond, kes on tüdinenud ahistavatest traditsioonidest. Ent neljapäevase kontserdi põhjal võib küll öelda, et pigem on huvi rahvusvaheliselt kõrgetasemeliste solistide ja orkestrite vastu nii suur, et kõigile soovijatele ei jätku saalipääsmeidki.

    Anu Tali pingutus stiilse kava ettevalmistamisel ja suurepärase solisti kaasamisel kandis vilja. Ütlematagi on selge, et seda vilja on siinsesse muusikaaeda vägagi vaja. Kava oli maitsekas, sellel puudus „siit ja sealt nurgast keskpõrandale kokku” kukkuv efekt. Loodetavasti saab nii kontserdisarjas „Strata”, mille pealkiri sümboliseerib erinevatest muusikakultuuri kihtidest väärtusliku esiletoomist, kui ka PSO tulevastel hooaegadel kuulda veel mitmeidki ühes väljapaistvate solistide ja väärikate teostega õnnestunud kontserte.

     

     

Sirp