Toeta
Otsi

feminism

  • Kretiini kiri Reaganile

    Vaapo Vaher

    Kõige uskumatum tundus mehe füsiognoomia puhul aga tõsiasi, et rahvuselt oli Kramarov juut. Ta ehtsalt venelik kartulinina ja Ivan-tobukese mask nii linal kui elus vihjasid muudele juurtele. Ühel oma karjääri hilisperioodi estraadikontserdil, kus ta ka oma tõust pajatas, sõnas ta publikule: ?Kui te poleks mind vaatama tulnud, oleksite kokku hoidnud piletiraha, ent poleks iial teada saanud, et Saveli Kramarov on juut.?

    Nõukogude salaluurel oli ta päritolu muidugi arvel, nagu seegi, et Saveli advokaadist isa kolmekümnendate lõpul laagrisse kupatati, pärast sõda korraks vabadusse lasti, siis aga taas vagunisse topiti. Teistkordset vangistust ei elanud vana jurist üle ja pani barakis endale nööri kaela.

    Saveli lapsepõli möödus näljas, koolis oli ta huligaan, kahemees ja kakleja. Poisi üks silmalaug oli defektiga, see lõi mulje kõõrdsilmsusest, mida kaasjõmpsikad tükkisid pilkama, siis lasi Saveli käiku rusikad. Lemmikpaik, kus ta hing rahu leidis, oli kino. Ülikooli rahvavaenlase poega ei võetud, astus siis metsatehnikumi. Hiljem jõudis näitlejakooli ja juhuse tahtel ka varakult kinolinale. Esimest talvist filmirolli tegema sõites polnud tal palitutki, Oskar Volin laenas oma.

    Populaarsus tuli otsemaid, liialt hõlpsalt sai ta käppa naerutamise ?abloonid ja üks debiiliroll järgnes teisele. Kramarovi osaks said naljakad jobud, koomilised varganäod, topakad degenerandid. Seda kõike kogunes lõpuks sedavõrd ohtralt, et võimumehed adusid ohtu. Kramarovi pealiskaudsed, ent sugestiivsed tohmanid kippusid moodustama kunstilist üldistust, mingit tüüpilist nõukogulikku optimistlikku juhmaklust. Ta filmimisi hakati pidurdama.

    Pealegi, Kramarov erines järsult sovetlikust keskmisest näitlejast. Kõigepealt ? ta ei joonud. Tähtpäeval nilpsas vaid tilga veidrat liköörikest. Heitis magama päevaplaani järgi, hoolitses maniakaalselt oma tervise eest, näljutas end dieetiliselt, jooksis ja ujus. Haiglaselt kartis surma, iseäranis vähktõbe. Tasapisi hakati ka meest ennast lollikese pähe võtma. Ta muretses endale kellegi diplomaadi pruugitud valge Volkswageni, peatus sellega moekaupluse Leipzig ukse ees ja keerutas näpu otsas paljutähendavalt autovõtmeid ? et ehk mõni poest väljuv kaunitar palub end sõidutada. Naissuhteid oli tal ohtralt, pidevaid ja ajutisi. Siis pööras Saveli aga äkitselt usuteele. Tast sai ortodoksne judaist. Külastas karmi korrapäraga sünagoogi, keeldus järsult igasugustest tööotsadest ja filmimistest laupäeviti, mil juutidel hingamispäev, sabat.

    Kuid filmidesse kutsuti teda niigi üha harvemini, kolme aasta jooksul oli tal 12 võttepäeva. Televisioonis pääses võimule ?huumorimaffia?, Juri Aleksandrov hoiatas andeka ?vanetski kuritegelikkuse eest ja kuulutas, et peagi algab televisioonis Jossif Kobzoni ajastu ja et need mehed maksavad eetri kinni.

    Kramarov tundis hüljatust, ta lihtsas hinges elas juba aastaid lapsemeelne unistus isiklikust basseinist. Ta hakkas taotlema lahkumist Iisraeli, et jõuda USAsse. Luba ta ei saanud ja Saveli kirjutas kirja Ronald Reaganile kui ?näitleja näitlejale?. Kirus olukorda NSVLis ja enda muserdatud seisu. Kiri loeti kolm korda ette Ameerika Hääles. Nördinud nõukogude võim otsustas Savelist vabaneda ja tal lasti minna.

    Kramarov maandus Viinis, kahe pooltühja kohvriga, peas sonilodu, seesama, millega oli mänginud oma lemmikfilmis ?Minu sõber Kolka?. See vormitu peakate oli ta talisman. Savelil oligi õnne: USAs sai ta ruttu jalad alla, osales reklaamiklippides, episooditi mängis Hollywoodis, karikeeris KGB-last jne. Tähte tast ei saanud, sest andenivoo ei olnud tal kõrge ja venelikku töntsilt naljakat vargalõusta Ameerikas keegi ei vajanud. Ent mitmed unistused täitusid, 53aastaselt sai ta tütre isaks, ostis vaiksesse kohta maja ja lasi kaevata ? basseini. Käis metsas jooksmas ja aina ujus ning kartis endise paanilisusega vähktõbe. Kuni ühel päeval tuvastas arst tal pärakukasvaja. Viimased kuud oli ta pime, kurt ja halvatud. Lõpuks vabanes ta maise elu tobukese-rollist.

  • Uued tuuled. Nüüd ka eesti keeles

    Kristel Nõlvak

    Peaaegu 600-leheküljeline raamat lääne teatriuuendusest eesti keeles ja eesti autori poolt ? selle ilmumise puhul ei saa lihtsalt rõõmustada lisanduse üle meie teatriajaloo käsitluste ritta. Linnuste raamat paigutub tühjale kohale, mille laiust me seni pole saanud veel õieti mõõtmagi hakata. Üksikuid piirjooni on kaardistatud, juba Thespis andis väheke aimu mujal toimuvast, Grotowski kohta on meil mitmeid esinduslikke artikleid, samuti tema enda tekstide kogumik, meil on Barba ja loomulikult Artaud, kelle esseed ilmusid juba 1975. Huvipuudust meile ette heita ei saa. Seda enam on selge, et Linnuste raamatu vajalikkust pole võimalik ülehinnata ja tekib ainult küsimus, miks poleks see võinud ilmuda näiteks 15 aastat varem? Raamatus avaldatud tekstid olid pea eranditult selleks ajaks ammu olemas.

    Kuid see materjal õnneks ei vanane, nagu kinnitab ka soovitaja Mati Unt kogumiku esilehel. Muu hulgas nimetab Unt teost ?peaaegu teatriuuenduse entsüklopeediaks?. Entsüklopeediat saab lugeda igast otsast, nii haarasin ka ise kõigepealt tuntumate-lemmikumate järele, neelasin kiirelt ülevaate Grotowskist ja Kaug-Ida teatrist ja tegin sellega vea. Linnuste raamat koosneb kirjutistest, mis on mõeldud avaldamiseks (ja avaldatigi) omaaegsetes (välis)ajalehtedes, mis loomulikult on seadnud piirid teksti pikkusele, stiilile ja kohati ka süvenemisastmele. Mitte kõik artiklid pole kirjutatud ühesuguse kirglikkuse ja asjatundlikkusega, kuid kõik on info- ja faktitihedad ja neid on kokku väga palju. Õnneks hajub esialgne hirm, et tõepoolest mosaiikse raamatu lugemine võiks kujuneda väsitavaks, kui mitte lausa tüütuks, niipea, kui alustada korralikult otsast. See pole sugugi ootuspärane, sest pealtnäha puudub vähemalt kolme esimese osa kompositsioonis (raamat on jaotatud tinglikult viieks osaks) selgelt eristuv või vähemalt vastuvaidlematu loogika, kuid lugemise käigus tekib eri aegadel ja teemadel kirjutatud tekstide vahel teatav sidusus. Igal juhul tundub, et autorile südamelähedasemad või lihtsalt meelierutavamad tekstid on paigutatud kogumiku esimesse neljandikku ja selle power kannab lugeja märkamatult lõpuni välja. Komistus tekib vahest siiski ?Lahtiste lehtede?, raamatu viimase osa juures. Kõik eelmised tekstid puudutavad tähtsaid (ja hulgaliselt meie lugejale seni vähe tuntud) teatriuuenduslikke tekste, lavastusi ja isikuid 1960ndate-70ndate maailmateatris, raamatu lõpp viskab meid aga järsku tänapäeva Eesti kaasaegse kunsti ja tantsu juurde. Pealegi artiklite kaudu, mis kõik alles hiljaaegu Eesti Ekspressis avaldatud. Miks peaksin ma kogumikus ?Uued tuuled teatris? lugema Helme ja Kangilaski eesti kunstiajaloo raamatu retsensiooni?

    Kui kogumiku viimane osa tahab tõmmata paralleele muu maailma ja Eesti kultuurielu vahel, siis on see nii või teisiti hilinenud. Pealegi pole selleks vajadust, meie rahvuslikku uhkust kõditab juba võimalus lugeda lk 125 häppeningi manifesti alt Linnuste nime kõrvu kuulsate kunstnike ja poeetidega.

    Tekstid häppeningist ja Artaud?st ongi raamatus haaravaimad. Artaud? lavastuste kirjeldused (kust küll autor need sai?) tunduvad kahtlaselt vahetud. Igal juhul ääretult tänuväärne materjal igale teatritudengile ja -huvilisele.

    Kurioosumeid on muidugi ka, näiteks eesti keeles juba kinnistunud Schechneri ?keskkonnateatri? mõiste asemel ?ümbrusteatri? kasutamine, või ammu tõlgitud Artaud? teksti ?Teater ja tema teisik? asendamine tõlkega ?Teater ja ta teine külg?. Muidugi on igal tõlkijal õigus oma interpretatsioonile. Halvem on lugu siis, kui hakkad tõsiselt kahtlema, kas Grotowski asemel pole pildil hoopis Ludwig Flaszen (lk 172).

    Värskelt mõjub väliseestlasest autori rikas emakeel. Millal näiteks Teie kohtusite viimati sõnapaaridega nagu ?kõikmalnis armuk? (lk 515) või ?sõjaväeline üsa? (lk 39)?

    Laiema lugejaskonna tarbeks tuleb aga mainida, et vastavalt kirjeldatava ajastu vaimule on raamatus rohkelt seksi ja vägivalda. Kui liita siia veel indigosinised kaaned, libedad lehed ja loendamatu hulk moekaid must-valgeid ülesvõtteid, saategi vajaliku kinkeraamatu oma abikaasale või arenevale kultuurihuvilisele lapsele.

     

  • Sõnumik

    Marko Martinson, Edward Kess, Olev Remsu, ?ürii esimees

    Helsingi raamatumess 28. X ? 31. X 2004

    Juba neljanda Helsingi raamatumessi teemaks oli seekord ?Ideaalid ja reaalsus?. Nelja päeva jooksul käsitleti neid nähtusi erinevate alateemade raames: kangelased ja eeskujud, Soome argielu ja antiigi pärand. Sinna alla mahuvad naiste ja meeste rollid, lastekasvatus, kasiinode sangarid ja luuserid; alates lastekirjandusest kuni sci-fi?ni välja. Esimest korda olid ka koomiksid esindatud.

    Mitmel eri laval esinesid nii kohalikud kuulsused kui ka maailmanimed (messi korraldaja Anja Snellman on ka ise kirjanik). Messil ja Soome pressis äratas tähelepanu noor Rootsi kirjanik Jonas Khemir oma esikromaaniga, millel on olnud ka Rootsis suur menu. Ta kirjutab noortest immigrantidest oma kodumaal. Peategelane Halimin võitleb rootsistumise vastu. Raamat ?Ett öga rött? (pealkirja tõlkimise muudab keeruliseks sama slängiväljendi puudumine; Soomes tõlgiti see ?Ajatussulttaaniks? ehk siis ?Mõttesultan? vms) võtab Rootsi kriitikute meelest seisukoha rootslaste suhtumise kohta sisserändajaisse ? et nood peaksid unustama oma keele ja juured.

    Jörn Donner kõneles sääl kahest oma vastilmunud raamatust  ?Linnuvari? (Otava kirjastus) ja ?Elupilte? (Kirjapaja Oy). Esimene räägib ärimehest stagnatsioonis; teises lahkab Donner elu tavaküsimusi, segades sinna hulka mälestusi ja fiktsioone, fakte ja uite. Lava pääl, intervjueeritavana, mõtiskles ta selle üle, et kirjanik on enesekeskne ja seda just oma kirjutamise tõttu; peab palju üksinduses viibima. Sestap on tal oma elus olnud sääraseid perioode, kus ta on lihtsalt teinud palgatööd, löönud kaasa poliitikas, et vähegi sotsiaalne olla.

    Väga huvitav figuur oli noor briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore. ?Stalin ja ta õukond? (?Stalin. The Red Court?, 2003) peaks kuuluma ka iga eestlase kohustusliku kirjanduse hulka, eriti nõukanostalgitsejate ja selle taganutjate omasse. Selles raamatus kirjeldab ta värvikalt soveti-?aadli? perverssusi ja sadismi. 26% venelastest valiksid Stalini taas oma ebajumalaks. Ka Eestis on jäänud mulje, nagu oleks Stalini kuritegude suhtes valitsemas omanäoline amneesia.

    Muuseas mainib ta ära ka selle, et Putini vanaisa oli Stalini kokk, ning et ka Putinil endal on tugev nostalgia tolle aja suhtes. Igal juhul hoiatab ta meid idanaabri eest.

    Paljude bokside vahel ringi ukerdades jäi mulle pühapäeval silma lava, kus hakati just sci-fi?st rääkima.

    Itaallasest kirjaniku Stefano Benni keel on ainulaadne. Tema terava satiiri alla on sattunud nii mõnedki praeguse ühiskonna jooned. Nõnda ta siis mõtlebki eriskummalisemaid ja kaasakiskuvamaid maailmu välja, mida rikastab huumoriga. Raamatu ?Keplo? (Loki-Kirjat) esikaant kaunistab Fabrizio De Andrè lause ?Unistasin nii kõvasti, et ninast hakkas verd jooksma?, eks see kõnele enda eest.

    Kes mulle endale antud laval eriti palju huvi pakkus, oli Islandi kirjanik Sjòn. Rokkar ja kosmopoliit ühes isikus, segab ta eri stiile, säälhulgas islandi pärimustekste. Teda küsitlenud soome ajakirjanik päris ta käest, et miks tal päikseprille ees pole, kuna Sjóni on alati nendega harjutud nägema. Selle pääle vastas too oma väga eripärases inglise keeles (?otipärane, rootsi-soome segaaktsendiga), et varem oli ta optimist, ent nüüd pessimist.  15aastaselt esimese luulekogu välja andnud, avastas ta juba toona sürrealismi. Ta on muide kirjutanud ka Björkile laulusõnu. Pungiga olevat ta ka sina pääl olnud, on vist siiani.

    Tema kolmas romaan ?Sinu silmad nägid mind? (Otava) on armastusromaan. Seda peetakse lummavaks muinasjutuks, kus eriti veetlevad eriskummalised lood on põimunud üksteisesse. Loodetavasti tõlgitakse midagi ka eesti keelde.

    Õigupoolest oli seda kõike sääl nii paganama palju, et kõike ei jõudnudki hoomata.

    See on iga-aastane raamatusõprade kohtumispaik. Raamatumessi koduleheküljelt (www.finnexpo.fi/exhibition.asp?Id=1281) võib lugeda, et tänavu oli külastajaid 43 000, koolipäevadel (neljapäeval ja reedel) külastas messi 4500 kooliõpilast.

    Mulle torkasid silma ?karvased?, punkarid, ilmselged teisitimõtlejad, ent oli ka palju keskklassi peresid. Küllap tõik, et 80% külastajatest ostsid ühe või rohkem raamatuid, näitab nii mõndagi.

    Midagi jäi siiski kripeldama. Kogu selle käimise pääle ei hakanud mulle silma ühtki Eesti esindust. Kas puudub Eestis kirjandus või on antud mess meie kirjandusele liiga väike?

     

     

     

    Rahu on oluline

     

    ?Lasteraamat päästab maailma?, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse rahvusvaheline konverents rahvusraamatukogus 27. X.

    Selle-aastasel lastekirjanduse konverentsil keskenduti lasteraamatu positiivsele mõjule. Arutleti, kas ja kuidas lasteraamatud suudavad mõjutada noori lugejaid, et neist kasvaks täisväärtuslik kodanik, kes tuleviku muutlikus maailmas kannaksid endas headust. Sõna anti nii kooliõpilastele kui kutselistele kirjanikenikele.

    Jan Kaus avas konverentsi mõtetega lastekirjanduse osast suures kirjanduses. Kas eksistentsialism lasteraamatutes on võimalik? ?Trollitalve? ja ?Sisyphose müüdi? võrdluses leidub ühe Janssoni tegelase tõdemus, et kui kõik on nii ebakindel, siis just see teda rahustabki. Rahu olulisust rõhutas ka Aino Pervik, kes väitis, et lastele kirjutaval inimesel on raske valida poolt, viidates Iraagile ja Beslanis toimunule. Paraku kujundavat kaasaegne maailm lapsest infatiilset ?oppajat ning raamatud on kuulutatud keeruliseks ja raskeks. Ilona Kivirähk leidis sarnaseid käsitlusi laste- ja noorteajakirju võrreldes, kus just kommertsväljaanded rõhuvad noorele tarbijale.

    Lasteaia- ja kooliõpetajad käsitlesid erinevaid lugemaõhutamise võtteid. Lapsed tahavad tegelikult lugeda, kuid vanemad ei vii neid raamatuni (Karoliina Leon). Kui lapsed juba raamatuid loevad, siis saab kasutada erinevaid teose käsitlemise võtteid koomiksist kuuldemänguni (Mariken Puks). Samas ei tohi unustada ettelugemise võlujõudu ja loo või muinasjutu jutustamist, sest jutuvestmine ajal sünnib emotsionaalne lisaväärtus (Piret Päär).

    Lasteraamatuid lugemata ei ole võimalik saada vaimselt täiskasvanuks (Helle Laanpere), mida tõestas ka Rakvere reaalgümnaasiumi õpilaste uuring oma kodulinna tuntud tegelaste seas.

    Hea meel oli kuulda, et Aidi Valliku ?Kuidas elad, Ann?? ja Veiko Belialsi ?Ossum-possum pannkoogielukas? on Lätis väga sooja vastuvõtu saanud ning lapsed on neid kõrgelt hinnatud. Samuti saavad lõunanaabrid nüüd ka Nukitsamehe seiklusi nautida.

    Kui iga lapsevanem seisaks hea selle eest, et tema järeltulija leiaks rõõmu ja rahulolu raamatust, siis oleksid lapsed rahulikumad ja vähem vägivaldsed. Pahad asjad tulevat ikkagi televisioonist ja virtuaalmaailmast.

     

     

     

    ÜLESKUTSE

    Kes on head kirjanikud?

    Kolm korda on koos istunud tänavune Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2004. aasta auhindade ?ürii, et 14. märtsil, emakeelepäeval välja kuulutada kaheksa laureaati. Kaheksa? Jah, tänavu on proosa-, luule-, näite- ning laste ja noorsookirjanduse, esseistika ja kahele tõlkepreemiale (eesti keelde ja eesti keelest ümberpanijale) lisandunud nõndanimetatud vabaauhind, võrdselt teistega 40 000 krooni väärt.

    Kes iganes on lehetoimetuses töötanud, teab, et mõnda head lugu ei ole kuhugi paigutada, ei leidu vastavat rubriiki. Ka premeerimisel olevat varemalt ette tulnud samasugune häda ? hea teos, aga ei liha ega kala. Vabaauhinnal aga statuudist lähtuvaid ettekirjutisi ei ole. Tagavaravariandina on seega lahendatud ka olukord, mil ?ürii ei suuda valikut langetada kahe teose vahel mõnes kindlas ?anris. Nii et tänavu võib juhtuda, et auhinna saab näiteks üks määratlemata ?anris kirjutav autor või kaks esseisti/kaks luuletajat/kaks… Elame, näeme.

    ?ürii peab nominentide nimekirja ajakirjanduses teatavaks tegema 1. veebruariks, et kõigil asjast huvi
    tatuil oleks võimalik oma arvamus ja suhtumine välja öelda. Nominentideks on ?anriti viis ?ürii meelest paremat teost. ?ürii lõpetab töö 1. märtsiks, ent võitjaid hoitakse siis veel kaks nädalat saladuses.

    Kolmel koosolekul on mainitud üsna mitmeid teoseid, aga neid on veel vara avalikustada: kõigile on teada, et raamatute ilmumine saab õige hoo sisse jõulude eel. Samas ei ole kellelegi saladus, et meie kirjastustegevus on üsna haaramatu, nii mõnigi korralik töö võib lihtsalt kahe silma vahele jääda.

    Ja nii palubki ?ürii koosseisus Luule Epner (näitekirjandus), Krista Kumberg (lapsed ja noorsugu), Olev Remsu (proosa ja esseistika), Jürgen Rooste (luule) ning Mati Sirkel (mõlemasuunalised tõlked) kirjastajatelt ja autoritelt abi: andke teada auhinda väärt teostest! Ja et ?ürii saaks ikkagi ise otsuse langetada, siis ehk ei ole liiast tuua head raamatud Eesti Kirjanike Liidu sekretäri Helle Aava (tel. 627 410) kätte?

     

  • „Voilà” – Prantsuse kultuurikevad koos jazzig

    Prantsuse kevade „Voilà” raames toimub „Jazzkaarel” kuus kontserti kolme maineka jazzikollektiivi osalusel. Prantsuse kevad algab pühapäeval 24. märtsil kell 17 kontserdiga Kumu Auditooriumis, mis toimub Jazzkaare,  Prantsuse Instituudi ja agentuuri Vapaad äänet koostöös. Esimesena astub tulle duo Antonio Placer – Jean-Marie Machado

     Antonio Placeri kunst täidab lava oma avatud ja lahke, kuid keskendunud olekuga. Laulja-helilooja kontserti said jazzisõbrad nautida neli aastat tagasi, mil ta esines koos hispaania lauljatari Rosa Cedróniga. Kontsert pilgeni täis jazziklubis No99 oli kirglik ja meeleolukas. Seekord tuleb Antonio uue projektiga „Republicalma”, partneriks prantsuse säravamaid jazzpianiste ja improvisaatoreid Jean-Marie Machado. Placer laulab hispaania, galiitsia, prantsuse ja tamarindola keeltes (viimane on muusiku enda leiutatud rütmikal põhinev silpkeel). Machado on säravamaid prantsuse jazzpianiste, mitmete omanimeliste ansamblite liider. Teda seob ka aastatepikkune koostöö USA saksofoniguru Dave Liebmaniga ja veel kümnete jazzitippudega. Machado pianism on emotsiooniderikas ja värvirohke. Kaks vägevat loomingulist isiksust täidavad lava kirgaste emotsioonidega.

    „Jazzkaare” raames esineb 21.–23. aprillini Narvas, Tallinnas ja Viljandis teise prantsuse silmapaistva pianisti-helilooja Andy Emler’i trio. Avatud meelega hea huumorinärviga muusik on pälvinud Prantsuse jazzi kõrgeima autasu Victorie du Jazz oma MegaOctetiga. Rockmuusikast vaimustunud jazzimees ei karda piire ületada, tema muusika skaala ulatub romantilistest meloodiatest tundmatutesse helitehnikutesse sukeldumiseni, kuid alati tuleb ta sealt võitjana välja, kaaslasteks prantsuse jazzitipud bassist Claude Tchamitchian ja trummivirtuoos Eric Echampard. Mõlemad on Tallinnas varemgi esinenud. Echampard, kes on tuuritanud ja salvestanud ka koos Kimmo Pohjoneniga, astub seekord improvisatsioonilise kavaga kuulajate ette, partneriks meie helivõlur elektroonikal ja klaveril Taavi Kerikmäe.

    Eriline maiuspalana on festivali kavas duo Michel Portal ja Bojan Z, kontsert 24. aprillil Merepaviljonis. Kumbki muusik ei vaja jazzisõpradele lähemat tutvustamist. Michel Portal on prantsuse jazzi suurim legend. 77-aastane maestro on teravmeelne virtuoos paljudel instrumentidel – sopransaksofonil, bassklarnetil, saksofonil, bandoneonil ja akordionil. Tema elutöö kirjeldamiseks läheks vaja mitmeköitelist teost. Fakt on see, et Portal on jätkuvalt äge ja aktiivne tegija Euroopa jazzimaastikul. Päritolult küll serblane, kuid pikki aastaid Prantsusmaal elanud ja kõikvõimalikud muusikaauhinnad võitnud Bojan Z on põnev pianist, balkani taust ja ere loominguline mõtlemine väljenduvad nii soolomuusikas kui ta erinevates projektides. Bojan Z on Portaliga koos musitseerinud sekstetis ja salvestanud heliplaadi Bailador. Neid kahte eri põlvkondade muusikut seob kirglik muusikaarmastus ja seiklushimu, nende iga kontsert on kordumatu ja emotsiooniderikas kunstiteos.

    www.jazzkaar.ee

    http://www.voila-voila.ee

  • MUUSEUMIAASTA: Miks me väärime Eesti Rahvuslikku Loodusmuuseumi?

    Urmas Kõljalg, Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi direktor

    Valdkonnad, kus sellist andmestikku tarvis  läheb, ulatuvad looduskaitsest kuni kliimamuutuste uuringuteni. Seetõttu pööratakse loodusarhiivide säilikutele tänapäeval suurt tähelepanu, sest aastakümneid tagasi talletatud elusorganismide koed annavad väga olulist infot selle kohta, mis on keskkonnas muutunud. Loodusarhiivid ja seal töötavad teadlased on keskse loodusmuuseumi vundament ja pealisehitus. See ei vähenda aga ekspositsioonide ja loodushariduse tähtsust ning sellele pööratakse  loodusmuuseumides suurt tähelepanu. Eesti loodusmuuseumi mudel on suures osas välja arenenud Nõukogude Liidu ajal, kui loodusarhiivi talletati ja uuriti teaduste akadeemia instituutides ning loodusmuuseumide rolliks oli eelkõige ekspositsioonidega seonduv, mitte teadustegevus.

    Pärast Eesti vabanemist 1991. aastal jäi läänele iseloomulik loodusmuuseum meil rajamata. Tolleaegsed Eesti juhtivad loodusarhiivid asusid teaduste akadeemia  zooloogia ja botaanika ning geoloogia instituudis. Nende baasil ei loodud siiski juhtivat loodusmuuseumi, vaid need ühinesid vastavalt Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga. 1990. aastatel nimetati Tallinnas asuv Eesti riiklik, ülikoolide ja akadeemiaga seostamata loodusmuuseum keskmuuseumiks, aga kuna sinna ei antud üle Eesti suuremaid loodusarhiive, siis jäi läänelikus mõttes loodusmuuseum ikkagi loomata. 

    2003. aastal ühendas Tartu ülikool pikka aega lahus hoitud geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning botaanilised ja mükoloogilised kogud ühiseks loodusmuuseumiks. Viimane on ka Eesti vanim pidevalt tegutsev muuseum, mis loodi juba 1803. aastal. TÜ loodusmuuseum vastab küll lääne loodusmuuseumi mudelile ja seal on ligikaudu kolmandik Eesti loodusarhiivide fondidest, kuid see ei ole keskmuuseumi seisuses. TÜ loodusmuuseum asub Tartus Vanemuise  tn 46. Tegemist on Eesti ühe silmapaistvama hoonega, mis on ehitatud kindla funktsiooniga asutust, s. o loodusmuuseumi silmas pidades.

    Loodusmuuseumid ja elurikkuse informaatika

    Elurikkuse informaatikast on saanud viimase viie aasta jooksul erakordselt oluline valdkond, sest suur osa poliitilisi otsuseid on üha enam seotud keskkonnaküsimustega. Selleks,  et teha otsuseid kvaliteetselt ja kiiresti, on vaja informatsiooni korrastatud süsteemi ehk andmebaasi, millele peab saama esitada kõige erinevamaid küsimusi. Hinnanguliselt elab maakeral 15 miljonit või rohkemgi elusorganismi liiki, lisandub koosluste, keskkonna, geenide jm seotud info, mille maht on kokkuvõttes raskesti hoomatav. Kvaliteetsete otsuste tegemiseks peab see kõik olema küsimuste esitamiseks kättesaadav sisuliselt üheltainsalt  veebilehelt. Lääne kultuuriruumis on üldiste elurikkuse andmebaaside arendajateks kesksed loodusmuuseumid, kus töötavad parimad loodusetundmise spetsialistid ning kus on tugev IT -arendus. Eestis on universaalset elurikkuse andmebaasi ehitatud suurema loodusarhiiviga asutuste koostöövõrgustikuna, mida on rahastatud nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka Norra/EAA finantsvahenditest.

    Üldise elurikkuse andmebaasi arendamisel on  Eesti maailmas esirinnas ning siin on loodud lahendusi, mida enamik teisi arenenud riike alles planeerib. Kuna tegemist on peamiselt oma ala spetsialistide aktiivsusega, siis ei pruugi see olla riigi seisukohalt kõige jätkusuutlikum lahendus. Kas ülaltoodut (ja siia artiklisse mitte mahtunut) arvestades peaks Eesti looma Rahvusliku Loodusmuuseumi? Minu kindel veendumus on, et peab. Esiteks selleks, et meil oleks asutus, mis vastutab nii loodusarhiivide hea käekäigu kui ka universaalse Eesti eluslooduse digiarhiivi arendamise eest. Mil moel tuleb see muuseum luua, on juba üldisema diskussiooni teema. Tegelikult on ainult kaks arvestatavat võimalust, kui mittemidagitegemine kõrvale jätta. Esiteks tuleks luua Rahvuslik Loodusmuuseum loodusarhiive haldavate asutuste võrgustikuna või teiseks luua üks riiklik asutus. Mõlema variandi puhul  on oluline, kuidas ja kuhu koondatakse Eesti eri asutuste ligikaudu kolm miljonit säilikut. Loodusarhiivide koondamisest me ilmselt ei pääse niikuinii, sest vaevalt suudab riik välja ehitada korralike kliimaseadmetega hoidlad viies peamises asutuses (TÜ, TT Ü, EM Ü, Eesti Loodusmuuseum, Tallinna Botaanikaaed) ning varustada need kõrgelt kvalifitseeritud kaadriga.

    Paremaks näiteks on Madalmaad, kus suurem osa maa loodusarhiividest, kokku  üle 12 miljoni säiliku on koondatud ühte keskusesse Leidenis (vaata www.naturalis.nl). Loodusarhiivide koondamine ei pruugi tähendada säilikute omaniku muutust, vaid pigem kõrge kvaliteediga hoidlaid ja spetsialiste, kes neid hooldavad. Säilikud võivad jätkuvalt kuuluda eri asutuste juurde, nagu ka töötajad. Ehkki omandi muutmine ei tohiks takistuseks olla, sest suurem osa Eesti loodusarhiive on viimase kahekümne aasta  jooksul vähemalt korra omanikku vahetanud. Rahvusliku Loodusmuuseumi ülesehituse lahenduste leidmiseks on mõistlik kasutada Euroopa suuremate loodusmuuseumide-arhiivide ühenduse CETA F kaasabi. Lõpetuseks kõige tähtsamast ehk teaduskraadiga spetsialistidest, kes töötavad loodusarhiividega in vitro ja in vivo. Eestis on neid jäänud häbematult väheks ja uue loodusmuuseumi loomine on võimalik siis, kui nende  töötingimused paranevad ning kui tagatakse noorte spetsialistide areng, nii et nad saavad tulevikus varustada meid teadmistega Eesti looduse kohta.

  • Huvitav vokaalmuusika kontsert

    Toomas Velmet

    Kontsert algas Annaliisa Pillaku etteastega ning Tšaikovski lauludega „Istusime sinuga…” op. 73 nr 1, „Mustlanna laul” op. 60 nr 7 ja „Mispärast?” op. 6 nr 5. Laulude järjekord on valitud kahanevas kronoloogias ja esimene pärineb lausa helilooja surma-aastast ning teda vallanud üksindusest. Kuid sellest painavast tundest jutustab küll vist kogu autori laululooming, kuidas neid ka ritta ei sea. Hästi viimistletud ansambel pianistiga on vokaalmuusikas suur väärtus ja see omadus andis ennast tunda kohe esimestest teostest ning sai valdavaks kogu kontserdi jooksul.

    Pillaku Tšaikovskile vastas Heli Veskus kolme Rahmaninovi lauluga: „Sirel” op. 21 nr 5, „Armusin oma kurvastuseks” op. 8 nr 4 ja „Unenägu” op. 8 nr 5. Peab vist juhtima tähelepanu noore Rahmaninovi sarnasusele Tšaikovskiga, mis väljendub isegi laulude arvus ühe oopuse piires (6 või 12) ja hea võrdlus tekkis Tšaikovski op. 73 ja Rahmaninovi op. 8 vahel, mis, muide, on kirjutatud ühel ja samal aastal 1893. Mõlemad lauljad olid päris hästi süvenenud neisse miniatuuridesse, kuid Veskus hindas vähemalt Rahmaninovi lauldes pisut üle lossi saali akustilist kandevõimet, mis eriti kõrgemas registris jättis forsseeritud mulje.

    Vene muusika oli kui kontserdi sissejuhatuseks ja üsnagi sügavaks kontrastiks nii tekstidelt kui helikeelelt eesti heliloojate loomingule, mis järgnes. Esmalt viis Mart Saart Heli Veskuselt: „Mis see oli?”, „Ennemuiste”, „Üle vee”, „Kui lillekene nurmel” ja „Üks ainus kord”. Lauljanna pingutatus oli kui käega pühitud ning vokaal oli mõnusalt kammerlik ning ansambel pianistiga meisterlik.

    Kontserdi tipphetkeks oli kolm Ester Mägi järgnenud laulu: „Puust palitu”, „Jälle ja jälle” ning „Linnud naersid” Betti Alveri tekstidele Annaliisa Pillaku esituses. Need on eesti vokaalmuusika šedöövrid ja sellisena ka esitatud. Eduard Oja „Kaks pilvekest” ja „Me olime kui lapsed” on selle žanri meie klassika ning alati nauditavad kuulata, nii ka Veskuse esituses.

    Kontserdi lõpetas Pillak „Kolme Shakespeare’isonetiga” Tõnu Kõrvitsa sulest, kes hoiab meisterlikult, traditsioonile kohaselt, seda haruldast žanrit elus tänapäeval – Annaliisa Pillaku esitus oli samaväärselt meisterlik. Väga kena, et kohal oli Klassikaraadio, kes kontserdi salvestas. Seega tõuseb hea kontserdi nautijate arv vähemalt suurusjärgu võrra, sest Kadriorus oli kuulajaid piinlikult vähe, milles esinejaid küll süüdistada ei saa. Ehk kõlbaks lõpetuseks tsitaat ühelt Võrumaa vanamemmelt: „Ega sõs latse pole süüdi, aig om säände”.

  • Jagatud luule

    Anne-Ly Sova, Ott Karulin

     

    Luulepäevade

    peaauhind kahele:

    Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate

    “Kellahääl”

    (lavastaja Lianne

    Saage-Vahur) ja

    Rakvere

    gümnaasiumi Teatriansambli: “Läki aga lavale tasakesi”

    (lavastaja Aili Teedla).

     

    ANATOLI MAKAREVITŠ

    johannes haav

     

     

    Betti Alverile pühendatud Jõgeva XIV luulepäevad “Tähetund”  23.  – 25. XI.

     

    Betti Alveri 100. sünniaastapäevale pühendatud XIV luulepäevad “Tähetund” lõppesid tulemusega, mis kajastab väga hästi ka tendentse luulele lähenemisel ja esitamisel: peaauhind läks jagamisele Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli lavastuse “Läki aga lavale tasakesi” ning Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate luulekava “Kellahääl” vahel. Nende erinevus tuleb tegelikult välja juba žanrimääratlustes: luulelavastus ja luulekava, mis on omamoodi sama joone kaks otsa, olemata samas hierarhiseeritud.

    Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli lavastus kasutas Betti Alveri luulet vahendina, mis asetatuna uude konteksti – lavastaja Aili Teedla, kes pälvis ka parima lavastaja tiitli, soovil olid selleks nii erinevad võtmestseenid Shakespeare’i ja Kitzbergi näidenditest kui räpiduell – jutustasid loo teatrilavale pürgivast rätsepast. Nii käisid lavalt läbi Hamlet, Ophelia, Romeo, Julia, aga ka Mari-Margus-Tiina, kel kõigil suus Alveri luule, mis nende karakterite esituses omandasid lisatähenduse, kaotamata siiski luuletaja algset mõtet.

    Kui Teatriansambli “Läki aga lavale tasakesi” oli mänguline teatrimaailm oma reeglistikuga, siis Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate “Kellahääl” põhines ühe luuletuse tunnetatud ja minimalistlikul esitusel, kus peamine rõhk oli Alveri luule kõlal ning püüul poetessi luuleloomingu miljööd vaatajaile saalis võimalikult puhtalt edasi anda. Publiku seast lavale tulnud noored kandsid järgemööda kõneledes luuletuse ette. Sellele häälteansamblile sekundeerisid käsikellad, mis võimendasid veelgi Alveri luule rütmi ning olid selle kõlale toetuseks.

    Nähtud kolmkümmend neli etendust saabki niimoodi kaheks jagada: luulet kasutavad ja luulet esitavad lavastused. Tuleb tunnistada, et laureaaditiitlile jäid lõpuks kandideerima just need kuus lavastust, kus oli selgelt üks või teine pool valitud. Lisaks eespool nimetatuile said laureaaditiitli Tallinna 32. keskkooli Tunderaku luulekava “Unenägude seletaja”, kus Alveri luuletused tekitasid sarnase läbipõimunud kõlamaastiku nagu kava lõpus mängitud poogenklaveri helidki, ning Rakvere reaalgümnaasiumi laulu- ja mänguseltsi Karla lavastus “Krahhh ehk viieteist minutiga ümber pirnipuu”, kus koomikat ja muusikaliparoodiat kasutades etendas värvikirev lugu lesest ja tema kolmest tütrest. Karla “Krahhh”, erinevalt Teatriansamblist, ei tõstnud Alveri poeemi uude konteksti, kuid lõi sarnaselt kaaslinlastega selle ümber oma esteetiliste reeglitega teatrimaailma, millega luulest sai üks võrdväärne osa muude märgisüsteemide kõrval.

    Nominentide nimistus olid ka Keila gümnaasiumi trupi Roheline Kass lavastus “Saatuse mäng”, kus pingestatud misanstseenis olid nutikalt ühendatud Alveri luule ning “Godot’d oodates”, ning C. R. Jakobsoni gümnaasiumi näitetrupi lavastus “Perpetuum mobile”, mille lavamaailm võlus eelkõige viie absoluutse lavalise kohaloluga mängitud rolliga (selles kategoorias polnud neile vastast).

    Tegelikult on siiani kirja pandu kompromiss nii žürii, mille töös siinkirjutajad osalesid, kui ka antud artikli autorite jaoks, kuivõrd kooliteatrile saab läheneda kaheti: kui teatrile ja kui koolile. Kui esimesel puhul lähtutakse ainult sellest, mis laval näha, võtmata arvesse võimalikke intentsioone ja vahendeid (mida esindab autoritepaari meespool, kel puudub varasem isiklik kokkupuude kooliteatriga), siis teine lähenemine hindab ka juhendaja töö pedagoogilist aspekti (seda esindab autoritepaari naispool, kel varasem kokkupuude olemas), kus festivali tarbeks valmiv kava võib olla lavalolijaile esimeseks kokkupuuteks autori luulega. Olenemata lähenemisest, peaks keskne nõue siiski sama olema: lavalolijad peaksid aru saama, mida ja miks nad teevad. Kui laval toimuv ei jõua saalisistujani, on see eelkõige liiga keerulise või mittehaakuva materjali valiku tagajärg. Positiivseks näiteks oli Kolga keskkooli Kohal-olijate “Keset ajude arsenali”, mis rõhus ühiskonnakriitilisele sõnumile, mida edastati noortele arusaadavas vormis, mistõttu polnud kohatised konarused luulelugemisel enam olulised.

    Ka siin kehtib vana ütlus, et teinekord on vähem rohkem. Kaks päeva järjest Jõgeva kultuurikeskuse saalis istudes tekkis mitmel korral tunne, et ära on unustatud üks teatri põhireegleid: kõik, mis laval on või mis seal tehakse, omandab märgilise tähenduse. Laval ei saa olla juhuslikke asju. See kehtib nii kostüümide, lavakujunduse kui liikumise kohta. Unustame ära äärmuslikud näited, kus parajasti teksti mitte andvad laval olijad omavahel grimassidega suhtlevad, aga iga kujunduselement laval peab olema põhjendatud ja tasub endalt küsida, kas tervik ikka kannataks, kui näiteks kardinatest tehtud koormava rüü asemel on tavaline T-särk või kas eri märgisüsteemid ka tervikus kokku saavad. Eriti oli viimast märgata liikumise juures. Rääkimata sellest, et mitu minutit kestev “improvisatsioon” taandub pigem eesmärgita tuiamiseks mööda lava, lausa karjudes koreograafia järele, tihtilugu ei kasvanud vahetantsud lavastusloogikast välja, vaid jäidki eraldiseisvateks vahetantsudeks-kehaharjutusteks.

    Vähem on parem kehtib ka helikujunduse osas. Kahjuks oli liigagi mitu etendust, kus noorte näitlejate tekst kadus kõlaritest tuleva helikujunduse sisse lihtsalt ära. Tasub siiski meeles pidada, et laval ei ole professionaalsed koolitatud häälega näitlejad. Just selsamal põhjusel, et noor ei saagi end lõpuni välja mängida, tasub hoolikalt kaaluda äärmuslikku minimalismi valguskujunduses – pimedas end nähtavaks mängida ei õnnestu isegi paljudel pärisnäitlejatel, nii et vähemalt valguse puhul “vähem on rohkem” alati ei kehti. Sama peaks arvestama ka misanstseenis, sest seljaga saali mängimisel tavalisest hääletugevusest ei piisa.

    Üks on siiski kindel: olenemata vormist ja püstitatud eesmärkidest oli Jõgeva kahel päeval Betti Alveri luulekõla ja -mõtet täis. Klassiku tunnebki ehk ära tema loominguga ümberkäimise ambivalentsusest. “Tähetund” näitas, et Alveri luule kõlab värskelt ka praegustele ja vahest ka tulevastele noortele. See ilmnes näiteks Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate teises luulekavas “Ma olin väike…”, kus praeguste gümnasistide ja algkoolilaste esituses said uue ja värske hinge ka Alveri enim loetud luuletused “Tulipunane vihmavari” ja “Lähen müüjaks” ning millega õnnistati sisse poetessi majamuuseum.

  • VVV:Mõrvarid kiirabiautos

    Vaapo Vaher

    ?Tõsi? Ega sa ei peta?? elavnes naiivselt Bogatõrjov.

    ?Tõsi-tõsi. Sinu mastaapi näitlejaid sünnib kord sajandis.?

    ?Arvad sa päriselt nii? Sa ei valeta??

    Mihhalkov ei valetanud, liialdas vaid. Bogatõrjov uskus Mihhalkovi kui jumalat, koos olid nad trüginud filmikunsti, Bogatõrjov tegi kaasa juba Mihhalkovi diplomitöös, lühifilmis ?Rahulik päev sõja lõpus? (1971). Hiljem oli Jura jaoks koht kõigis Mihhalkovi filmides, ka ?Siberi habemeajajasse? kirjutati kindral Radlovi roll just Bogatõrjovi silmas pidades, ent võttepäeviks oli Jura juba siit ilmast läinud.

    Oma neljakümne ühe eluaastaga jõudis Bogatõrjov teatris ja filmis luua säherduse spektri erinevaid tegelasi, et pole kahtlust, näitlejana oli ta ampluaa lõputu. Iga tema osatäitmist saatis miski seletamatu võlu, ka siis, kui ta kujutas lollpead või puhast idiooti. Ta võis valutult liikuda ühest esteetikast teise, näiteks Mihhalkovi romantilisest irooniast Ilja Averbahhi nostalgiast küllastunud poeetikasse. Averbahhi ?Armastusavalduses? (1978) sai ta ootamatult mängida peaaegu iseennast, ausalt lihtsameelset hiiglast, avatud südamega kiindunud tüüpi Filipokki.

    Kehaline gigantsus ja kalduvus priskusse ähvardasid teda juba titena, sündides kaalus ta neli kilo ja oli viiskümmend üks sentimeetrit pikk. Läbi elu võitles ta kehakaaluga. Valmistudes mängima atleetlikku t?ekisti ?ilovit, sõi ta kuude kaupa üksnes kapsakotlette ilma leivata ja võttis alla tosin kilo. Hiljem oli hulk aega sootuks taimetoitlane. Ta polnud isegi poisikesena sporti teinud ja mõjus seepärast igapäevaelus füüsiliselt amorfsena. Ent filmikaadrisse ilmus ta äkki lihaselisena, trimmis ja sõjaväelises poosis. Ta võime transformeeruda oli uskumatu. Bogatõrjov polnud kunagi kokku puutunud hobustega, ent ?ilovi rollis kargas ta kartmatu vilumusega sadulasse ja ratsutas kui kauboi. Ta lihtsalt kehastus jäägitult ?iloviks.

    Homoseksuaalsuse avastas Bogatõrjov endas hiljavõitu. Seetõttu ei jõudnud ta  homodele vajaliku hingelise enesekindluseni ja elas oma suguelulist  kallet valuliselt läbi. Ta püüdis sellest koguni vabaneda. Jura abielu Sovremenniku näitlejanna Nade?da Serajaga jäi põhiolemuselt ometi fiktiivseks. Nade?da on hiljem tunnistanud, et see ühendus oli vaid ?õilis puhang? ja et ta suhtus abiellu Bogatõrjoviga ?kui mängu, kui naljatusse?. Sootuks sisulisemaks seksuaalpartneriks kujunes Jurale Kunstiteatri administraator Vassili Poljakov, kes elas Bogatõrjovist mõni aasta kauem, hääbudes siis AIDSi. Jura viimaseks ihupartneriks sai aga keegi baarimees Sa?a Jefimov.

    Üha enam imbus Bogatõrjovi ellu alkohol, juba esimeste pitsidega hakkas ta ennast haletsema, vallandusid vaibumatu pisarate vool. Siis võis ta ükskõik kellele kaeveldes jutustada isast, emast, vaesest õekesest Ritast ja omaenda otsatust üksindusest. Südaöösiti helistas ta purjuspäi tuttavaile, vabandas lõppematult mingite episoodide pärast, kurtis hingehädasid ja kui traadi teises otsas avaldati tüdimust, muutus verbaalselt agressiivseks. Pingeline töö vaheldus ohjeldamatute lõdvakslaskmistega, honoraripäevadel täitus ta korter ?sõpradega?, kelle hulka kuulus ka poolkriminaalset elementi. Pärast itaalia produtsendilt mängufilmi ?Mustad silmad? eest saadud raha läks korteris taas peoks, Jural hakkas keset möllu äkki halb ja Sa?ka Jefimov helistas välja kiirabi. Esimene brigaad saabus kohale, kotis vaid side ja joodipudel. Teine sats kiirabilisi käitus kärmelt, süstides Jurale südamesse preparaati, mis reageeris saatuslikult alkoholiga. Surm oli silmapilkne.

    Matustele ilmus baarmen Sa?a Jefimov Jura helesinises prantsuse mantlis. Aasta pärast sooritas Sa?ka salapäraselt suitsiidi. Miks? Tänaseni pole selge.

     

     

  • Pealelend

    J. R.

    Üks olulisemaid kindlasti.

    Millist suurt tulu võib sellest me kirjanikkonnale kasvada?

    Kas tulu pole juba kasvamas? Lisaks vahetutele kontaktidele müüdi kahe reisi peale kokku ligi 130 raamatut. Eesti kaasaeg­set kirjandust. Publiku huvi sai konkreetselt tajuda. Ning see on alles algus. Plaan on ju muuta sellelaadsed kohtumised/külaskäigud regulaarseteks, rohkem raamatukogusid ja kirjanikke ning seeläbi ka publikut kaasahaaravaks.

     

  • Teod

     

    A-galerii kuraator, ehtekunstnik

     

    Milline peaks olema kaasaegne ehte­galerii? Kas Eestis on see võimalik?

    Head galeriid võivad olla väga erinevad. Kõik oleneb sellest, mida oluliseks pidada. Ehtegaleriid kipuvad ikka näitusetegevuse kõrvalt (või koos) müügiga tegelema. Ühelt poolt on see kindlasti seotud ehte olemusega olla inimesega seotud ning faktiga, et tegemist on tarbekunstiga ? seega on võimaluse tekitamine ehet kanda möödapääsmatu ja loomulik. Teine aspekt on, et kõik ehtegaleriid baseeruvad erakapitalil ning sealt tuleb ka vajadus ennast ise majandada. Ideaalvariandis toimib ehtegalerii näitusepinnana, mille sisu ehk näidatav-pakutav ehe mahub kaasaegse ehte mõiste alla.

    Eestis on arenguruumi kõvasti just galeriide struktuurilise töö mõttes ning  ehte tarbija koolitamises, sest kuigi eestlased kannavad ehet suhteliselt palju, on tavaline, et ehte ja käsitsi tehtud hõbeehte vahel käib võrdusmärk. Plastik, kumm, paber, alumiinium jms kaasaegse ehte materjalina kandja silmis veel ei toimi.

    Samas on uuem eesti ehtekunst just tänu kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti kateedrile maailma mastaabis täiesti arvestatav ja hinnatud.  

    Mis on A-galeriis teie kureerimise ajal muutunud? Edasised plaanid?

    Praegu on konkretiseerumas nii mõnedki muutused, mille järele vajadus ja soov on olnud juba mõnda aega. Kõige märkimisväärsem on vahest, et A-galerii kolib. Kuna galeriis näitab ja müüb oma töid peaaegu 60 kunstnikku ning noori kasvab peale, on ruumipuudus olnud probleemiks juba tükk aega. Ka on praegune sisekujundus iganenud. Hiljemalt detsembris loodame avada uksed Hobusepea ja Pika tänava nurgal, mis asub praegusest kohast vaid paarikümne meetri kaugusel. Ka saab galerii uue sisekujunduse, paranevad nii müügiekspositsiooni kui näitusepinna tingimused.

    Samuti on plaanis hakata regulaarselt tutvustama töid ja inimesi, kes nii meil kui mujal on suurt tähelepanu pälvinud, eesmärgiks just kaasaegse ehte mõiste selgitamine. Ka väärivad kõik need tublid ehtekunstnikud rohkem tähelepanu kui lehenupud seda tihtipeale võimaldavad. A-galerii on ka müügisalong (või eelkõige?). Kuidas on ehtekunsti turuga Eestis lood?

    Praegu võib küll öelda, et A-galerii on pigem tuntud müügisalongina, kuigi juba kuus aastat vahetub iga kolme nädala tagant ka näitus. Selle põhjuseks võib pidada näituse- ja ekspositsioonipinna eraldusvõimaluse puudumist, mis küll õnneks nüüd muutub. Paljud näitused on oma sisult rohkem väärt kui tingimused lubavad. Ka on infolevik olnud tagasihoidlik ning näitusi on võetud pigem kui ühe või teise kunstniku põgusat tutvustamist.

    Mis puutub aga turgu, siis on kümne toimimisaasta jooksul tekkinud kindel klientuur, kes on saanud ka aasta-aastalt teadlikumaks. Nii peetakse eesti kunstniku originaalloomingut väärtuseks omaette ning õnneks masstootega võrreldamatuks.

    Ka tegeleb A-galerii kunstniku ja ehtekandja kokkuviimisega, kui juba teatakse, millise kunstniku tööd endale soovitakse.

    Kuidas kirjeldaksite Eesti ehteostjat? Millist ehet ta soovib?

    Kuna ehe on väga isiklik, on ehted, mida otsitakse, sama erinevad kui inimesed, kes neid otsivad. Mingit üldistust siinkohal teha ei anna. Küll aga annab töö galeriis võimaluse kõigi nende erinevate seisukohtadega kokku puutuda ning mõnes mõttes neutraalselt positsioonilt jälgida, kuidas üks või teine inimene ?oma ehteni? jõuab ning mis kriteeriumide järgi seda otsitakse. Ning enamasti on see pigem positiivne ja üllatusi pakkuv kogemus.

Sirp