Toeta
Otsi

feminism

  • Interviuu Ain Mäeotsaga

    Rait Avestik

    Ei kammitsenud küll mitte. Vastupidi. Nii kummaline, kui see ka pole, ?Taarkat? ei saa võtta päris tavalise näidendina. ?anriliselt oleme ?Taarka? nimetanud setu looks. Seda lugu tuleks võtta piltidena Taarka ja setude elust ? ning see määrab kogu lavastuse vormi. Me näeme üksikuid pilte, kohati väga kontsentreeritud kujul. Tohutult palju sündmusi, mis viimase saja aasta jooksul on Setumaal toimunud, on surutud lühikestesse hetkedesse. See pakub palju võimalusi ja fantaasiat. Ole ainult mees ja tee asi huvitavaks. Kõik sündmused, mida lavalt näeb, on tegelikkuses ka aset leidnud. Kas sel või teisel kujul, rohkem või vähem naljakana ? see on iseasi. Aga ?kunsti? tegemisele pole ma selle lavastuse puhul küll hetkegi mõelnud. Kindlasti ei ole ?Taarka? museaalne folkloorilavastus, kus astuvad üles folklooriansamblid ja vahepeal on dialoogikesed. ?Taarka? ongi setu lugu.

     

    Kas pärimusteater peaks kasutama mingeid erilisi teatrivõtteid, nii vormilisi kui sisulisi, või pole vahet? Mida peaks pärimuse lavastamisel kindlasti silmas pidama ja mida pidasid?

    Mina ei võtaks ?Taarkat? pärimusteatrina. Kas dokumentaalne materjal on pärimus? Ega vist. Tõsi, setude laulud ja tantsud, mida on loo vahel tihedalt, on küll selles mõttes pärimus, et need on tulnud ei tea kust. Osa rahvalaule on Taarka enda sisselauldud. Mina ei teeks selget vahet pärimusteatri ja tavateatri vahel, lavastusvõtted tingib ikkagi materjal ise, loo sisu. Oluline on aga see, et lavastaja, kes võtab ette lavastada lugu, mis põhineb kindlalt piiritletud kultuuril ja selle märgisüsteemil, peab kindlasti seda maailma ise tundma. Muidu ei tohi seda asja teha. Ma võin selle kultuuri märgisüsteemi reegleid eirata, neid rikkuda, aga ma pean seda tegema teadlikult, mitte kogemata, juhuslikult. Olen ise Võru kandist pärit ja kuna Setumaa on Võrumaa kõrval, siis ma olen väikesest peale setudega palju kokku puutunud. Võin öelda, et see kultuur ei ole mulle võõras. Erineb aga küll. Rääkimata sellest, et ?Taarka? lavastamisele eelnes terve aasta tihedat ettevalmistustööd. 

     

    Millise tarkuseiva saab lavastusest näiteks paadunud põhjaeestlane?

    Kui rääkida ?Taarka? sõnumist, siis seda ei saa päris üheselt määratleda. Sama lugu on rahvalaulude ja ?tantsudega, nende sõnumit ei saa väga täpselt piiritleda. Ei saa üheselt küsida, et mis oli Taarka elu sõnum. Keskmiselt urbaniseerunud vaatajale on see lavastus võib-olla tõesti pisut raske vaadata, sest puudub klassikaline näidendi narratiiv. Vaataja näeb ainult kilde setude ajaloost. Kas need killud teda huvitavad ja kas ta viitsib neist endale mosaiiki kokku panna, seda ei oska ma öelda. Kindlasti ei ole see lugu vorsti ja õlle kõrvale tehtud suvelavastus, pull setu vaatemäng. Põhjaeestlasele tundub setu kultuur ikka üks veider värk. Aga selles veidruses on väga võimas vägi sees. Ja sellel veidrusel on oma põhjused. Seda saab vaataja küll teada. Või vähemalt aimu, miks setud on just sellised. Setude maailmapilt on teistsugune kas või juba seepärast, et erinevalt eestlastest on setud olnud kogu aeg vaba rahvas, Setumaal pole kunagi olnud pärisorjust. Ja see määrab rahva psüühikas väga palju. 

    Kui ?Taarka? lavastusel õnnestub kas või natuke kummutada väärarusaama, et setud on venestunud eestlased, siis on kõik väga hästi.

  • VVV:Surija ei valeta

    Vaapo Vaher

    Vahel teeb re?issöör eluaeg filme, kogub väärikust, saab preemiaid nii Stalinilt kui Cannes?ist, ent ta hingepõhjas püsib üksainus, ammune, noorusaegne, siiras, südamlik ja aus, ilma auhinnasärata linatöö, lihtne ja sentimentaalne nagu nooruki armastus. Leo Arn?tamile (1905 ? 1979) oli selleks legendaarne ?Sõbrannad?.

    Olen juba vihjanud, et nõukogude kinematograafiat ei loonud õpetatud professionaalid ega egotsentrilised boheemid, vaid tulised töölispoisid tänavalt, hulkuvad provintsiaalid, t?ekistid, proviisorid, madrused. Arn?tam oli muusik. Üliandekas. Juba kolmeteistkümneselt tudeeris konservatooriumi kütmata saalides, kus sõrmi soojendati konservikarpidest meisterdatud ahjukeste kohal. Ka Leo arstist isa mängis klaverit, hommikuti äratas poja Chopini valssidega. Koos koolikaaslase ?ostakovit?iga käis Leo kooli kõrvalt raha tegemas, mängides seansi aegu kinosaalides. Kinematograafiasse jõudis ?ostakovit? enne Arn?tami, kirjutades muusika Kozintsevi-Traubergi ?Uuele Babülonile?. Kui aga re?issööritandem kutsus Dmitri muusikat tegema filmile ?Üksi?, tõi ta stuudiosse ka sõbra Leo. ?Üksist? sai Leningradi esimene helifilm ja Leo Arn?tamist esimene helire?issöör. Sergei Jutkevit?i ?Kuldsetesse mägedesse? haudus ka kirjanduslikke stseene, sama re?issööri ?Vastulöögis? oli juba üks stsenaariumi autoreid. Vahepeal vehkis kolm aastat muusikalist kujundust teha Meierholdi juures. Teatrigeenius vaimustas Arn?tami, ta lootis meistri juures omandatut filmikunstis kasutada.

    See võimalus saabus aastal 1935, kui Jutkevit? ja veel kamp kineaste sõnastasid  deklaratsiooni, milles montaa?ikino päevad kuulutati loetuks ja troonile tõsteti näitlejakino. Arn?tami film pidi olema selle võidukaks illustratsiooniks.

    1935. aasta kujunes punariigis värvikaks ja pöördeliseks. 1. jaanuarist rehabiliteeriti uusaastakuusk ja fikseeriti näärivana staatus. Kaotati toidukaardid leiva ja jahu, aasta lõpupoolel ka liha, rasva, kala, suhkru ja kartuli ostmiseks. Impeeriumi peaprokuröriks sai lihunik Võ?inski. Jõudis linale jänkide ?Anna Karenina? Greta Garboga. Stalin saatis tervituse nõukogude kineastidele, kirjast õhkus ideoloogilist iha ja soovitust jätkata bol?evistlikke traditsioone.

    Arn?tami film tahtis täita Juhi mõlemat soovi. Vormilt kujunes ?Sõbrannad? aasta eest käivitunud Kozintsevi-Traubergi Maksimi triloogia naisvariandiks. Ühes olid peategelasteks kolm töölispoissi, teises kolm töölistüdrukut. Mõlemad räbaldunud triod olid sirgunud virelevas tehaseasulas ja revolutsiooni sissemurdel said neist kirglikud enamlased. Samas ei dubleerinud kinematograafilise idee kordus filmitööd kunstiliselt. Arn?tami filmi eraldas lüüriline pehmus, siiras sentimentaalsus, leebelt oskuslik töö näitlejaga, lõhnade ja lehkadeni aistitav atmosfäär. Näiteks nauditavad joomad ja laulud trahterisuitsus. Et filmis puudus range sü?eejooks ja lugu koosnes poeetilistest või heroilistest stseenidest, siis lõi läbi teatraalsus, mis kummalisel kombel kujunes ?Sõbrannade? plussiks.

    Filmi oli kogutud Leningradi näitlejate eliit, neid jätkus pisiosadessegi. Boriss Babot?kin, hiljutine ilmakuulus T?apai, tegi juhtiva bol?eviku rolli ja ainuüksi tema kaasalöömine pidi tagama publikuedu. Menu saabuski, esimese kuuga vaatas filmi üle kolme miljoni inimese. Kuid vaatajaid ei sütitanud kuulsused, vaid kolme noore naisosatäitja liigutav meisterlikkus. Justkui iseenesest kujunes peategelaseks Janina ?eimo kujutatud Asja, ?eimo oskus libiseda lüürikalt koomikasse ja sealt dramaatikasse viis vaataja silda.

    Ent tõeline ajastudramaatika keerdus filmitegevustikust väljaspool. Veel väntamise aegu arreteeriti stsenarist Raissa Vassiljeva, ta kadus jäljetult ja igaveseks. Zoja osatäitja Zoja Fjodorova tõusis täheks, teda ümbritsesid armuintriigid, trotslikud teod ja klat?. Sõja lõppedes tutvus ta romantiliselt ameerika ohvitseriga, järgnes muidugi süüdistus spionaa?is ja 9 aastat laagrilüürikat. Vabanenult tegi Fjodorova veel filmides kaasa, kuid hukkus siis korteriröövlite käe läbi.  

    Leo Arn?tam elas pika tunnustatud elu ja hääbus vähki. Onkoloogiahaigla kuuekohalises palatis kidudes oli ta ainus igatsus pääseda vähemasse, omaette surmaruumi. Nagu ta külastanud sõpradele ütles ? et saaks mõelda ja mäletada. Surivoodi vintskete linade vahel väherdes tunnistas ta oma ainsaks armsaks tööks ?Sõbrannad?. Lapse ja surija suu ei valeta. 

     

  • 28.märtsil 2013 esitetendub dokumentaal-poeetiline etendus e s s e n t i a l s

    Katrin Essenson

    MTÜ Kirbutsirkus, kaastöös Sõltumatu Tantsu Ühendusega esitlevad

    Katrin Essenson, Kadri Noormets, Jaak Sapas, Margo Teder

    dokumentaal-poeetilises etenduses

    e s s e n t i a l s

    28 + 29 + 30 märts 2013 kl 19.00

    Okasroosikese lossi mustas saalis (Uus tn 19)

    Essentsiaalselt arusaadavalt võtame luubi alla vastuoludest laetud informatsiooni. Poeetiliselt. Keskendume läbi isiklike kokkupuudete, läbi keskkonna mõjude võimule ja võimusuhetele. Küsime, milline on sisekommunikatsioon neljandas võimusektoris. Jõuame versusteni – nt peavool ja alternatiiv – pidades silmas meediaajastu kehtivaid tendentse, uurides vastupanutaktikate võimalikkust ja funktsiooni; poeetilis-kriitiliselt. Me kaardistame keha-praktikasse maailmasuuri pingekoldeid, et näha, millest koosneb inimeseks olemise sümboolne ja reaalne kapital. Jättes kõrvale juriidilise võimu vaatenurga, milles võimu mõistet harjumuslikult käsitletakse, – oleme kokkuvõtvalt huvitatud võimustseoses tõe-küsimusega, seoses tõe küsimisega. Poeetiliselt. Tulemuseks mitte teaduslik, küll aga sügavalt subjektiiv-teaduslik uurimustöö. See on etendusest ning selle käigus vormuvast dokumentaalsest linateosest koosnev reaalajas ettekantav teos, dokumentaalne ja poeetiline – ja poeetiline ja sügav – rännak tagasi ehk käik edasi. Lahkudes kustutame tuled, seda põhjusega muidugi.

    Piletid müügil Piletilevis ja tund ennem algust koha peal!

    Üksikpilet 9€ / 6€ grupipilet 4€

    Täiendav info: kerli@stu.ee / +372 53420246

  • MUUSEUMIAASTA. Maakonnamuuseumide reform on toores

    Kaido Orula, Tartumaa muuseumi direktor

    Ekspertkomisjon on seni pidanud ainult kaks töökoosolekut. Arutelude tulemusena on saanud selgeks, et maakonnamuuseumide  senise süsteemi likvideerimine toob kaasa palju keerukaid probleeme. Neljateistkümne muuseumi ja rohkem kui kahesaja oma piirkonnaga tihedalt seotud kultuuritöötaja tegevuse lõpetamine on seotud väljakujunenud võrgustiku lõhkumise riskiga, kiirustamisest tingitud valearvestused nõrgestavad muuseumide sidusust oma paikkonnaga. Siiani pole õnnestunud saada kavandatud ümberkorralduse sotsiaalkultuuriliste, regionaalsete, sotsiaalsete ja majanduslike mõjude süsteemset ja terviklikku ülevaadet. Senise olukorra analüüs, uue struktuuri riskide hindamine, juhtimis- ja finantseerimisskeem  on alles algusjärgus. Puudub ka reformi läbiviimisega kaasnevate kulude finantsanalüüs.

    Komisjoni arvamused läksid lahku: ühele poole jäid liitmuuseumi moodustamist nõudvad ametnikud ja teisele muuseumide esindajad. Esimesed toetavad ülalt alla moodustatud suurorganisatsiooni loomist, teised lähtuvad aga veendumusest, et jätkusuutlik koostöö peab põhinema ühistel huvidel ning olema vabatahtlik. Sellisel alusel koostöö perspektiivse vormina pakkus maakonnamuuseumide koostöökogu ekspertkomisjonile arutamiseks välja muuseumide kompetentsikeskuse  loomise idee. Senise maakonnamuuseumide süsteemi kõrvale rajatava muuseumide kompetentsikeskuse pädevus võimaldaks alustatud reformist kasu saada kogu Eesti muuseumimaastikul. Kompetentsikeskuses lahendataks eelkõige neid küsimusi, mille koordineerimist vajavad kõik muuseumid. 19. ja 20. novembri töökoosolekul õnnestus ekspertidel esimest korda välja öelda oma arvamus reformi variantide kohta. Alustati riskide väljaselgitamise ja põhimääruse eelnõu analüüsiga, püüti jõuda selgusele liitmuuseumi eesmärkide osas, tegevuse  ampluaas.

    Tuleb aga siiski tõdeda, et riigimuuseumide reformi läbiviimise põhjendatud ettepanekute esitamiseks on ekspertidel vaja palju rohkem aega. Kiirustamine on lubamatu ning sellel võib olla regionaalsele kultuurielule negatiivne mõju. Ekspertkomisjoni ettepanekute lõpptähtajaks määrati 1. detsember.

     

  • Elu nagu EÜE taidlus

    Jaanus Kulli

    Kuuldavasti pidanuks algselt Suure Munamäe jalamil mängitama hoopis Mart Kivastiku näidendit, kuid ühe versiooni kohaselt ei sobinud Kivastiku lugu mõnele omaaegsele maleva­isale, teiste sõnul olnud Kivastiku lugu lihtsalt liiga ropp. Abi leiti Lauri Vahtrelt, kes ennast varemgi dramaturgina proovile pannud, ning, mis pole mitte vähem oluline, omal ajal ka aastaid ise malevaõhku nuusutanud.

    Kas saakski kirjutada malevast lugu see, kes ise igal kevadel ikka ja jälle sinist särki selga poleks tõmmanud? Küllap saaks. Ent usutavasti jääks ka kõige andekama dramaturgi sõrmede all sündinud malevateemalises tekstis vajaka just sellest, mis jääb ridade vahele, mis pole nähtav, adutav, sõrmega kombatav. Ehk siis see, mille iga endine eüekas malevast rääkides kohe ära tunneb ja mida EÜEs mitte käinu ei saagi kunagi aduma. Kõige enam ja sageli (isegi äraleierdamiseni) on seda vist nimetatud malevavaimuks ja selle liitsõna sügavamat tähendust on  liig sage kasutamine teinekord isegi nivelleerinud või kompromiteerinud.

    Seda malevavaimu on Vahtre oma loosse suutnud suurepäraselt kodeerida ja kus see (rühma)vaim ikka kõige selgemalt väljendus, kui mitte taidluskavades, kus lisaks ühisele nimetajale, milleks tavaliselt oli teravam või hillitsetum poliitiline meelsuseavaldus, kajastus tavapäraselt veel mingi ainult sellele rühmale ainuomane joon ja olemus.  

    Sestap igati mõistetav, et ka Vahtre on oma näidendi (või vähemalt selle esimese osa) ehitanud üles malevakokkutulekuks valmistumisele, mis võimaldab erinevate taidlusjuppide ja sinna vahele pikitud legendaarsete malevalaulude kaudu kõige paremini tabada tollast õhustikku ja malevaelu. Lisaks pakub selline dramaturgia lõputut äratundmisrõõmu nendele pealtvaatajatele, kes ise kunagi eüekad olnud ning  tänaseni paljusid nüüdki lavalt kõlanud laule peast teavad.

    Taidlusteema tundub ühtviisi olevat aga Vahtre näidendi tugevus ja nõrkus. Eriti endistele eüekatele emotsioonidest pakatava esimese vaatuse kõrval hakkad üha närvilisemalt ühte lugu ootama, kuid pakutakse vaid nagu šašlõkivardasse ritta aetud taidlusjuppe. (Teadmisest, et näidendi aluseks on 1982. aasta EÜE kokkutulek Intsikurmus, lihtsalt ei piisa.)

    Sestap küsid endalt pärast vaheaega, et kas selliselt, estraadikavalikult lugu jätkubki. Õnneks mitte. See võtab hoopis ootamatu pöörde.  

    “Muna EÜE ehk viimase kava” I ehk taidluskava-vaatus põhineb mõttel, et kui head ideed ei ole, hakatakse taidlust tegema teemal, kuidas see rühm taidlust tegema hakkas. Triviaalne? Muidugi, aga samas ka kongeniaalne, sest just nii väga sageli juhtuski. Ja nagu öeldud, annab estraadikava võti võimaluse pikkida sisse palju tsitaate omaaegsest originaaltaidustest ja Haiti, Inboili jt lauludest. Ehk siis: ehedat ajalugu. Mis natuke aitab päästa olukorda, sest EÜE-teema on siiski ülimalt raske – tegelikult on ju nagunii tegemist tõlkimatu sõnademänguga neile, kes sündinud post-eüe ajastul.

    Tabav leid (küllap samuti kuskilt rühmast folkloorina näidendisse tulnud – ikka leidus ju malevlane, kes jokkis peaga mõne sihukese atribuutika kuskilt kogemata kaasa haaras) on laval pidevalt asukohta vahetav Eesti NSV ja Läti NSV piiritulp. Näidendit läbib universaalne lause: “Ja pange see Läti piir ükskord oma kohale!” – sobilik kasutada ükskõik millisel tuskategeval puhul. Päriselt sümboliseerib see tulp teadagi seda lõputut piiri peal käimist, mida üliõpilasmalev tähendas nii lihtliikmeile kui ka funktsionääridele. Veelgi enam: malev oli üks pidev piiriületamine. Mäng piirivalvuriga –  kui kaugele lubamatule territooriumile tohin ma oma varba sirutada? Vabaduse illusioonis on maleva võlu ja jõud. See korvas vahel napiks jäänud teenitud rublad, see vabandas ka ära joodud alkoholihulka, sest nagunii oldi kogu aeg natuke üle piiri.

    Muna EÜE taidluses on piiri märkivate tegelastena sees nii pahad fašistid kui ka mausoleumis viimset und puhkav Lenin, kes EÜE-aegset konteksti arvestades oli kindlasti väga riskantne tegelane.

    Kui ajaloolist konteksti veel sisse tuua, siis jäi just tol aastal – vist oli see 82 – taidluse eest auhind andmata. Sest nagu meenutavad tollased funktsionäärid, joodeti parteiliinis saadetud kontrollid aegsasti piisavalt purju ning hommikuks – üllatus, üllatus – olid hindamisprotokollid kadunud. Ja muidugi ei mäletanud keegi midagi.

    Võib-olla võinuks selle loo tegelikku tausta, mida teadsid ja teavad vaid valitud asjassepühendatud, mõnevõrra rohkem avada, kui seda suutis kahtlemata suurepäraselt mängitud, kuid siiski vihjeliseks jääv Ülemuse (Indrek Taalma) Brežnevi kõne.

    Samas, mine tea. Kogu maailmale seda arusaadavaks nagunii ei räägi, ja praegusel moel jätab näidend rohkem mõtestamise võimalusi.  

    Dramaturgiareeglitele vilistades alustab Vahtre looga tegelikult alles II vaatusest, sest I on – nagu juba öeldud – pikk introduktsioon estraadieeskava vormis. Lugu on lihtne, kuigi tõtt-öelda, ega keerukat poleks oodanud ega tahtnudki.

    Teises vaatuses saame teada, mis on saanud Muna rühma EÜE-taatidest. Ja teame ju näidenditagi, et osal neist on läinud paremini (need, kes juhtisid EÜEd, juhivad ka täna kõikvõimalikke firmasid ning sektoreid), teistel jälle kehvemini (on ju EÜE paari põlvkonna läbilõige Eesti NSV ühiskonnast).

    Loomulikult valitsevad endiste eüekate vahel keerulised inimsuhted. Loomulikult on EÜE põlvkond juba teist või ka kolmandat korda abielus. Jne. Kõik selle võiks ju tavaliseks, üllatuseta, võib-olla isegi banaalseks tituleerida, kui mitte… poleks Vahtre kirjutatud lõpupuänti. Ja seda ei arva ära, kuigi teatud eelteadmistega vihje kujul oleks võinud, oleks pidanud…

    Kes norida tahab, võib ette tuua mitmeid dramaturgiareeglite eiramisi, ning küllap on üsna õiglane öelda, et “Muna EÜE…” pole miski isemängiv näidend. Aga seda näidendit võib vaadelda ka teistmoodi: ajal, mil reeglite eiramine on ise reegliks saanud, on toimiva uue žanri sünd igati tervitatav. Võib-olla mitte veel laitmatu, võib-olla pisut arendamist vääriv, kuid novelli ja krimka ülesehitust ära kasutavat näitemängu polnudki veel siinmail kirjutatud.

    Muna EÜE taidluskava A.D. 2007 kahes vaatuses sisaldab endas mitu värvikat näitlejatööd. Kes tahab, teab ja mäletab, võib ju Jaan Rekkori mängitud Säinas, Ago Andersoni Rupertis või ka teistes tegelaskujudes omaaegseid EÜE legende ära tunda. See on antud kontekstis küllap lubatud, ja nii saab kindlasti veelgi rohkem nalja, kuigi teadmine pole siin üldse mitte kohustuslik ega vajalik. Hea on, et mõnigi neist lavale tulijaist kasvatab oma tegelase üldistuseni. Hea on, et kogu lugu oma pretensioonituses annab vaataja vabaks nii ajaloo- kui ka suure dramaturgia painest. “Muna EÜE…” on lustlik jant, kus lubatud naerda, kaasa laulda (kui juhtud sõnu teadma), oma tahtmist mööda asjadest aru saada. Kontekst, kus elu seekord käib, on lihtsalt EÜE. On isegi rõõmustav, et Vahtre pole kirjutanud kõikehõlmavat eüenäidendit. See annab vabaduse sama teema juurde veel tagasi tulla – EÕMi film (“Sigade revolutsioon”) on küll tehtud, EÜE film ootab veel kirjutamist ja ärategemist.  

     

  • VVV:Eisenstein ja gangster Mi?ka

    Vaapo Vaher

    Ent Japont?ik ei tahtnud hukkuda ja tegi riskantse sammu. Ta hõikas oma arvuka  jõugu kokku, astus bol?evike palge ette ja kuulutas, et terve ta kamp on ümber kasvanud ja ihkab töörahva eest rindel võidelda. Kuningal lastigi formeerida väeosa. Enne edevalt ?okolaadikarva kuube, kreemikaid pükse ja vaarikalisi sihvte kandnud Mi?ka ilmus nüüd jüngrite ette nahkse frent?i, kalifeede ja säärikutega. Kuninga bande madistas rindel edukalt, ei omanud aga bol?evike silmis ikkagi täit usaldust ja ühel hommikul lasid viisnurgamehed Kuningale kuuli kuklasse.

    Just Kuninga saaga selle staadiumi filmi sättimisega tekkis raskusi. Iial ei saa me teada, milliseks kujunenuks film uljast Mi?ka Japont?ikust alias Benja Krikist Eisensteini käsitluses, sest keset hoogsat ettevalmistust loobus ta äkki Kuninga-loost. Kurat teab, mis selle meelemuutuse taga täpselt oli. Võib-olla suurmeister adus, et temale omase monumentalismiga pole sahvtise röövliloo puhul midagi peale hakata. Filmi re?issööriks sai tundmatu Vladimir Vilner. Ja jumala klaar, et valminud ?Benja Krik? (1927) oli kõike muud kui eisensteinlik. Filmiloolane Darja Redkina: ?Eisensteini iga kaader on puhas kino, geniaalse väljamõeldise vili. Eisensteinil liiguvad inimesed rivis ning kukuvad ja surevad geomeetriliselt. Eisensteini Odessa on reaalsusest ilmkaugel. ?Soomuslaevas? pole ainsatki liigset detaili, kübetki, mis võiks segada Ideed. Vilneri ideeta tehtud ?Benja Krik? aga üksnes nendest kõrvaldetailidest, kübemetest koosnebki.?

    Tõepoolest, Vilneri film on üks organiseerimatu möll, re?issööri diktaadita ohjeldamatu vabajooks, mida kannab tüpaa?ide maagia, pidude ja pulmade orgialikud tantsud, Babeli segu irooniast, pateetikast ja lüürikast. Ja muidugi Odessa-eksootika, see ammune, nüüdseks jäädavalt hajunud unikaalne olustik, uimerdav linnapilt, ekstaatiline turg, kaluripaatide lõputu laisk rivi, arbuusilaadimine, juudikalmistu kiviräga, voorimeeste kummvankrid ? ja see kõik mitte kit?ilikus restauratsioonis, vaid perfektses räpasuses, tolmus ja poris.

    Kriitika võttis filmi vastu sõimuga. Küsiti valjult, et kuidas küll tohib ?nüüdses banditismi vastu võitlemise ajastus? poetiseerida vargaid, üles soojendada kahjulikke legende Kuningas Mi?ka Japont?ikust. Tuntud stsenarist Aleksei Kapler mäletas, kuis Harkovis ?Benja Kriki? läbivaatusel nimetas ärritunud Lazar Kaganovit? filmi ?banditismi romantiseerimiseks?. Film võetigi rajalt maha.

    Ka Babel ei jäänud filmivariandiga rahule. Eriti ikka selle lõpuga, kus Benjale kuul pähe kihutatakse. Justkui aimates, et paarikümne aasta pärast toimivad t?ekistid nii ka tema endaga.

     

     

  • Haiguse vivisektsioon?

    Marko Martinson

    Ometigi päris nii see pole. Tõepoolest, tema luuletusis võib olla palju (enese)irooniat, ent omal kummalisel kombel tekitas ta tunde, et igaüks, kes seda loeb, tunneb ühtäkki samamoodi. Mina tundsin. ?kange alkohol ja kultuur/ nemad hoiavad elus/ muidu me kylmuks surnuks/ või läheks päris hulluks/ kirglikud nagu me oleme ? eitage kui tahate, aga kipub nii olema küll.

    Nõndaks, kui olete esimese luuletuse läbi saanud, siis jälgige fotot 13. leheküljel. Jälgige kaua. See iseloomustabki neid tundeid ehk tunderägastikku, millest fs nii tabavalt ja lühidalt kõneleb. Nii elabki meie modernne inimene: maa ja taeva vahel; palju õhku, natuke tunnet ? ja kõik.  

    fs kirjeldab tavalist; see, mis teda ümbritseb, kõik see on (või on olnud) ka teiste elus olemas. Kuid fs-i lihtne sõnastus, paratamatuse hoomamine, nukrus, helgus on lihtsalt võimsad. Ja nii ongi. Luuletajale omaselt leiab ta ka ennast, avastab, vaiksete sammudega hiilides, ja peidab siis avastused iroonia alla. Aus, väga aus. Huvitav, kui paljud proovivad luuletust kirjutada, nagu kästakse 15. leheküljel?

    Lugedes tekkis  tunne, kuidas ma tõusen vahepeal laineharjale, kuid rõõm jääb üürikeseks ja juba peksabki külm vesi pää kohal kokku. Ent mitte meres, vaid porilombis. Läbivaks motiiviks on suured autod, mis surma veavad, betooni hall toon ja külmus, olgu siis viimase puhul tegemist ilmaga või meie endiga. Ja ei õigusta end ühti selle viimase juures!

    Ta ei räägi, et masinad võtavad varsti üle, ei, kindlasti mitte. Pigem räägib ta inimese ja masina perverssest sümbioosist. (Telekast saab hilisööni sms-iga armastust nõuda.)

     ?mis me kyll teeks/ kui masinaid poleks/ armastuse abimehi.

    Pohmell, masinad, armastus, kultuur, külm, kenad noored naised, väsimus ? valus hakkab, kui mõelda, kui väga ma ise eiran reaalsust.

    See kõik on seal väljas olemas, see kõik, mille ma olen oma elus teinud nõnda kirjuks? ja fs tõi kõik must-valgelt tagasi, palju selgemate joontega, võib-olla koguni kõige selgematega. Ei mingit utoopiat, absurdi ehk sõnade mitmetähenduslikke veeretamisi. Selge, puhas ja rusuv, ent mingil põhjusel nii positiivne, võib-olla just selle nukruse tõttu, mis selles on.

    fs lahkab omamoodi haigust. Haigust, mida me kanname oma geenidega, meie hirme, paineid, kuulumatuse tunnet. Vast ei ole asjatult pandud motoks lõigukest Orwelli ?1984st? ja kummalisel kombel ongi põhjust ? 20 aastat. Ent haigus oli varem, seda Orwell ennustaski, ja seda fs vaatlebki, sellega ta kokku puutubki.

    Sünnime üksinda, sureme üksinda ja vahepeal muutume automaatseks: kooli, tööle, nädalalõpud väljas semudega, ent tubades oleme üksinda, kardame omi mõtteid, mida vere kohin kõrvu toob. Ometigi liigume, nagu poleks meid olemas, üksindus on jubedaim asi, kuid samas nii vajalik. Tunned, et oled olemas. ?korraga parema käe sõrmed/ tundsid midagi sooja/ ehmusin/ siis sain aru/ see oli muu vasak kylg / peast käis läbi mõte/ veider ja raskesti usutav/ olen olemas.

    Elu pole mängimiseks. Kõik, mida sa teed, ei ole ainuüksi sinu tegemine, vaid mõjutab paljusid inimesi. Ja ka seda leiab ?2004st?. Keegi pole kellestki parem. Natukenegi mõelda, siis jõuab igaüks selle mõistmiseni. Ma ei räägi siin mingist new age-suhtumisest, vaid igaüks on keegi ja alati tuleb ka vastutust kanda. Ja ka see moraal, moraali kujunemine leidub nondes tekstides.

    Elasin kaasa, elasin ennast uuesti läbi, mõistsin. Olin see, kes oli võõras ja lihtne inimene ja mõistsin ja fs rääkis sellest kõigest. Polegi saanud pidama.  

  • Marko Mäetamme kunsti lätetel

    Andri Ksenofontov

    ERKI üliõpilasi võib jaotada eesrindlasteks ja reaüliõpilasteks. Eesrindlased vorpisid rohkem töid, kui oli ette nähtud ja katsid nendega insta koridoriseinu. Pildid, mida metoodilisse fondi ei korjatud, kogusid nad kokku ja viisid koju. Reaüliõpilased tegid, mis nõuti. Pärast hindamisjärgset väljamagamist kooli naastes möödusid nad oma piltidest, mis koridoriseintelt prügikonteinerisse olid jõudnud.

    Eesrindlase Marko Mäetamme kunsti võib jaotada noorpõlvetöödeks ja küpseteks omamütoloogilisteks popkunstitabeliteks. Hausi galerii praegune näitus koosneb tervenisti koolitöödest. Ent see jaotus on tinglik, sest tabelisse on seatud näiteks ladina-ameerika rütmid või naised rannas.

    Mäetamme kunsti võib jaotada laenudeks ja originaalteosteks. Nii on avalikud naised laenatud Matisse?ilt, inglid Picassolt, kabistaja Alo Hoidrelt ja kõvera jalutuskepiga poseeriv legendaarne modell Grauberg Maria-Kristiina Ulaselt. Kitkutud kanade ja kihutavate härgade maastikud on originaalsed tööd. Ent see jaotus on tinglik. Kuigi Mäetamme tabelmaalide tegelane, lõngus ülikonnas, kasvas ja paljunes pildist ?Hipi? sama isikupäraselt ja iseseisvalt nagu Walt Disney Miki ühest naturalistlikust hiireportreest, peetakse seda mustvalget pintsakuhipit tulnukaks biitlite multifilmist ?Kollane allveelaev?.  

    Mäetamme kunsti võib jaotada tegelaste järgi: need, kellel on eeldusi kasutada preservatiivi ja kellel mitte. Esimeste hulka kuuluksid preservatiivivabriku direktor Frantsuaa, Jeesus ja neeger. Teiste hulka punased naised, sinine Marge ja kitkutud kanad. Ent see jaotus on tinglik, sest jaotusele ei allu sootud inglid ega kihutavad härjad. Viimaste puhul puudub silmaga eristatav tunnus, kas tegemist on kohiveistega või härjavõitluse areeniloomadega.

     

    Mäetamm kui kunstiseletaja

    Kunstikriitika armastab tinglikke jaotusi. Marko Mäetamm on selle ära teeninud, sest selle järgi teda tuntaksegi, kuidas ta jumalat, kuradit ja kogu ilma tabelitesse lahterdab. Mäetamme ?õu teejuht ja esitleja on tuntud pintsakuhipi, keda jätkub igasse pildinurka midagi osutama ja selgitama.

    Mäetamm usub, et kunst on seletatav asi. Sarnaselt XX sajandi alguse avangardistidele õppis ja matkis üliõpilane Mäetamm teiste kunstnike töid selleks, et neil nagu kivilt kivile kareldes uue loomingu randa jõuda. Et luua uus hullumeelne ism, mis maailmas katkuna levib. Kuigi kunst sünnib deliiriumitaolisest teadvuseseisundist, ärkveloleku ja une vahelisest hämarast eeskojast, peab kunstnik olema võimeline ise oma pilte analüüsima ja uudse saavutuse ära tundma.

    Analüüs võib alata allkirjade väljamõtlemisest. Suurte tähtedega pildiserva maalitud vaimukatest pildiallkirjadest arenesid edaspidi tabelmaalide hiidkirjalohed, mida talutati näitusele trükikojast. Tekst sai kujutisest lahti ja nüüdseks on ta lahkunud tükkis pildiallkirjadega, mida Mäetamme töödelt tänapäeval ei leia.  

    Mäetammes nähakse iroonilist vembumeest. Ka sellele näitusele on valitud lõbusad tööd, nende hulgas Hausi oksjonil müüdud ?Jamaaha, Kavasaki ja Honda maitsevad muna?.

    Kord pidi üliõpilane Mäetamm maalitunnist koju lapsehoidjaks jääma. Seltsi pakkus sõber veiniga. Kui noor isa kooli jõudis, oli natüürmordi maalimine juba alanud. Alkoholist lõbus Marko ei üritanudki teistele järele jõuda. Ta hakkas maalima oma pilti, olles veendunud, et juhendaja enam ei tule. Aga võta näpust, Enno Ootsing tuli ikkagi. Seisis mõnda aega kolme jaapanipärase irevilhambulise lõusta ees. Närveeriv Marko tundis, kuidas temast tõusev veinihaisupilv professor Ootsingu endasse mässis. Peaasi, et töö käib, otsustas Ootsing. Sündis kaua püüeldud uus hullumeelne ism selle maalilises vormis.

    Aktsendiga rääkiv sõber Roman arvas pildi kohta ?maaitsevad muuna?. Jäi veel otsida nimed jaapani tegelastele. Kamba peale meenusid Jamaaha, Kavasaki ja Honda.

     

    Melanhoolia tabelmaalide käivitajana

    Marko Mäetamm ise arvab, et ta leiab inspiratsiooni pigem masendavatest teemadest. Neist piltidest valiti Hausi näitusele kaks halavat inglit. Melanhoolia on hilisemate tabelmaalide käivitaja.

    Melanhoolia teema on seotud ring- ja tupikteedele eksinud intellektuaalse mõtteprotsessiga. Cranachi melanhoolia on kuuli veeretamine trajektooril. Düreri melanhoolia valutab pead ringi kvadratuuri üle. Marko Mäetamme melanhoolia on hingepööningu ja keldri sorteerimine. Nagu kalakaupmees sätib heeringaid letile suuruse järgi, nagu peesitajad katavad plaa?i nahavärvimustriga, nii lükib Mäetamm väärtuste ja pahna ikoonpilte ridadesse ja veergudesse. Nagu raamatupidaja kreedit ja deebet, moraal ja pseudomoraal. Paradoksaalsel moel mõjuvad Mäetamme tabelmaalid naljamehe pullitegemisena, lõbusa koomiksina.

    Nagu raamatupidamine sünnitas aritmo­meetri ja kalkulaatori, nii äratas Marko Mäetamme ism temas pilditootmismasina. Õigekirjavead tekstilisades reetsid, et autor on siiski inimene. Jälle paradoks: iga hinna eest midagi uut taotledes, üritades teha midagi kunstipubliku ootustest sootuks erinevat, hakkas Mäetamm toitma publiku isu uute pulamütoloogiliste taieste järele.  

    Paar aastat tagasi väsis Mäetamm plakatlike tabelite trükkimisest. Peatas joomise, sai korralikuks inimeseks, pöördus tagasi maalilise kunsti emarüppe. Nüüd rõõmustab ta kunstipublikut, joonistades pehme söega tselluliidilist keha.

  • Avatakse unikaalne Põhjamaade filmiraamatukogu

    Pärnu Linnagalerii

    25. märtsil avatakse Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli (BFM) sünnipäevanädala raames veebipõhine filmiplatvorm “Nordic Video Library in Estonia”.

    Ainulaadse filmiplatvormi idee käis välja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Ideest arendas veebiraamatukogu Tallinna Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF).

    “Põhjamaad ja Eesti on kultuuriliselt väga lähedased, mistõttu võiksid Põhjamaade väärtfilmid olla Eestis palju tuntumad kui praegu. Veebipõhise filmikogu eesmärk on pakkuda õppetöös tasuta vaatamiseks nii vanemaid kui uuemaid Põhjamaade filme. PÖFF, kellel tehniline platvorm oli juba välja arendatud, tuli algatusega rõõmuga kaasa ning aasta tagasi käivitunud projekt on nüüd kasutamiseks valmis,” selgitab filmikogu loomise mõtet Berth Sundström, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor.

    Videoraamatukogust leiab praegu 36 peamiselt viimastel aastatel valminud Põhjamaade filmi. Esindatud on näiteks auhinnatud Roy Anderssoni “Laulud teiselt korruselt” (2000), Bent Hameri “Köögilood” (2003), Tomas Alfredsoni “Lase sisse see õige” (2008) ja PÖFFil auhinnatud Klaus Härö “Uus inimene” (2007).

    “Tegemist on filmikoguga, mis aasta jooksul täieneb. Pikemas perspektiivis soovime kaasata ka Põhjamaade filmiarhiive ja pakkuda tudengitele head filmiklassikat,” ütles PÖFFi juht Tiina Lokk.

    Platvormi kasutajateks võivad registreerida Eestis tegutsevad õppeasutused ja keelekeskused.

    Põhjamaade filmiraamatukofu (Nordic Video Library in Estonia) loomist toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis ja seda koordineerib PÖFF.

    BFMi sünnipäevanädala raames 25. – 28. märtsil toimuvad BFMi kinosaalis perioodil 2012. märtsist 2013. aasta märtsini valminud tudengitööde linastused.

  • MUUSEUMIAASTA. Liitmuuseum?!

    Tõnu Sepp

    Niivõrd põhimõtteliste muudatuste eesmärgiks saab olla vaid täiesti uue pikaajalise kvaliteedi loomine. Seda on küll memodes ja koosolekutel korduvalt välja öeldud, kuid seni, kuni pole nähtud ühtegi analüüsi, kus oleks välja toodud probleemid ja nende põhjused ning esitatud parimad võimalikud teed kitsaskohtade lahendamiseks, jäävadki need ütlemised  vaid loosungiteks. See on seda kummalisem, nagu memodestki selgub, et muuseumide reformimisest on räägitud juba peaaegu kümme aastat. Minul Saaremaa muuseumi nõukogu aseesimehena igatahes puudub informatsioon, millised analüüsid viimase kümne aasta jooksul neljateistkümne maakonnamuuseumi kohta on tehtud, mille alusel on leitud, et liitmuuseum on kõige õigem tee. Statistika kõrvutamine ei ole veel analüüs!

    Reformi ajakava on veelgi kummalisem. Kavandada niivõrd põhimõtteline reform ellu viia nii lühikese ajaga ja siis veel toonitada, et muuseumidest ei olegi tulnud mingeid konstruktiivseid  ettepanekuid! Niimoodi ülepeakaela tormates ei saagi midagi konstruktiivset ette panna. Seda enam, et korduvalt on rõhutatud: reformi elluviimine on juba otsustatud asi! Mida konstruktiivset on siis veel lisada, kui ei kavatsetagi kaaluda mingit alternatiivi. Üksikute märksõnade kaupa on reformi eesmärgid vägagi kaalukad, kuid seni kättesaadaval materjalide alusel jääb siiski arusaamatuks, kuidas see peaks saavutatama. Esiteks muuseumide taseme ühtlustamine, mis peaks tähendama seda, et väiksemad (nõrgemad?) aidatakse suuremate-edukamatega  ühe pulga peale.

    Omaette küsimus on, milline on see mõõdupuu, millega taset võrrelda. Raamatupidamislikud protsendid ja muud arvulised näitajad seda kaheldamatult olla ei saa. Selleks erineb muuseumide ajaline ja ruumiline taust liiga palju. Saaremaa muuseum teeniks mingisugust omatulu isegi siis, kui museaalset tegevust üldse poleks. Nii atraktiivse muuseumide asukoha puhul on see ilma lisaressurssideta lihtsalt võimatu. Kohtumisest kultuuriministeeriumi esindajatega jäi kõlama uitmõte, et muuseumid võiksid omatulu teenimiseks pakkuda mitmesuguseid teenuseid (arheoloogiline järelevalve, arhitektuuriuuringud). 

    Kahjuks on unustatud tõsiasi, et tänapäeval leitakse töövõtja reeglina vähempakkumise korras ehk muuseumid peaksid konkureerima FIE de ja OÜdega. Tõsi see on, et mõnel pool on vastava teenuse pakkujatest suur puudus, aga see on siiski vaid praeguse aja märk, kus tänu ELi tõukefondidele käivad ühel ajal väga suured tööd ja arheoloogid-ajaloolased ei jõua füüsiliselt korraga igale poole. Aga milline on situatsioon viie või kümne aasta pärast? Nii suurt ja põhimõttelist reformi ei tehta ju ometi paari aasta perspektiiviga. Sellekohast analüüsi pole ma juhtunud veel nägema. Kaheldamatult oleks väga tore,  kui muuseumid suudaksid operatiivselt teenust pakkuda, aga need ei saa kohe kindlasti olla mingid isemajandavad töökohad, nii et selle tagamiseks on muuseumidel vaja lisaraha. Kui muuseumide taseme ühtlustamise all on mõeldud eelkõige tegevuse ühtlustamist, siis oleme hetkega samas punktis tagasi: vaja on lisaraha. Kui muuseumil ei ole arheoloogi või kunstiajaloolast, aga on vaja pakkuda vastavat teenust või uurida vastavat teemat, siis tuleb need inimesed palgata.

    Üsna koomiline on nõupidamisel antud soovitus, et inimesi tuleb (ümber) koolitada. Isegi kui see on de facto piisavalt viljakas, tekib  küsimus, kes teeb siis ära selle töö, mida vastav persoon muuseumis seni teinud on? Või on keegi arvamusel, et muuseumide rahvas on alakoormatud? Olemegi jõudnud teise märksõna juurde, mille sisu sai juba veidi lahatud: muuseum kui kohalik kompetentsikeskus. Kaheldamatult väga ilus mõte! Ainult et kompetents on otseselt seotud muuseumi töötaja kui spetsialistiga ehk tema ülalpidamiseks tehtavate kulutustega. Pealegi eeldab igasugune informatsiooni hankimine ja teenuse pakkumine, olgu siis välitööde või arhiiviuuringute vormis, samuti märkimisväärseid kulutusi.  Kust need peaksid tulema? Tuletagem meelde, et liitmuuseumi loomise protsessi käivitasid ca 20-protsendilised eelarvekärped, nagu meile on räägitud! Kui kogu seda kompetentsikeskuse ideed tahetakse rakendada nn katustegevusena, mis peaks vist tähendama seda, et igal muuseumil endal ei ole kõiki spetsialiste, vaid liitmuuseumi keskkontoris on spetsialistid, kes käivad mööda maakonnamuuseume neid aitamas, siis ei ole mõtet rääkida ka kompetentsikeskusest. Sellisel viisil on võimalik aidata muuseumidel teha nn majasisest tööd, aga kindlasti mitte pakkuda piirkonnas  mingit tugiteenust. Siiamaani kipub asi olema lausa küüniliselt lihtne: kui tahetakse, et muuseumid laiendavad oma tegevust, tuleb selleks eraldada ka finantse. Ei ole mõtet rääkida muinsuskaitselisest tegevusest, inventeerimisest, kultuuripärandi märgistamisest vms, kui ei julgeta välja öelda, et selleks on vaja juurde nii ja nii palju kroone või eurosid. See oleks lihtsalt enesepettus. Ja kohe kindlasti ei vabane selleks piisavalt raha kavandatavast muuseumide juhtimise osalisest tsentraliseerimisest. Pigem on sellel nn keskkontoril vaja hulka raha, et oma tööd teha. 

    Kui aga sellised summad on kusagil ootamas, siis kas nende ratsionaalne kasutamine eeldab tingimata liitmuuseumi või on siiski olemas ka muid lahendusi? Kogu selles liitmuuseumi projektis on siiski mõned mõtted, mis võiksid kaasa tuua midagi vägagi positiivset ja mille järele on ka vajadust. Pean silmas nn katustegevuste ideed. Nende tegelik väärtus kujuneks muidugi vastavalt konkreetsetele rakendussammudele. Idee poolest võiks olemas olla mingi struktuuriüksus, kus tegeldaks muuseumide strateegiliste teemadega, nii majandus-, turundus- ja planeerimisküsimustega kui ka museoloogiliste  teemadega, olgu selleks siis kogumispoliitika, rändnäitused, MuIS (muuseumide infosüsteem), et iga muuseum ei peaks omaette jalgratast leiutama. Aga kust on võetud, et liitmuuseum on selleks kõige optimaalsem variant? Millisele analüüsile tuginedes on see otsus tehtud?

Sirp