Juri Bašmet (1953) on mees parimais aastais ja kindlasti kõlavaima nimega altviiulisolist maailmas. Bašmet on lõpetanud Moskva konservatooriumi ning on juba aastaid sama õppeasutuse professor ja eksperimentaalse altviiuli kateedri looja ning juhataja. Peab siiski lisama, et ta ei ole lihtsalt üks muusik, vaid sellest klassist interpreet, kuhu kuuluvad tänaseks juba lahkunud Svjatoslav Richter, Mstislav Rostropovitš, Oleg Kagan, Isaac Stern ja praegu intensiivselt tegutsevad Natalja Gutman, Gidon Kremer, Shlomo Mintz, Anne-Sophie Mutter, Martha Argerich – nendest nimedest piisab, et anda Juri Bašmetile hinnang.
Tema kammerorkester on asutatud 1986. aastal, koosneb kaheksateistkümnest kõrgklassi muusikust ning see tähendab 22 aastat maailmalavadel esimese Grammyni. Ansambli repertuaaris on teosed Bachist kuni Schnittke ja Kantšelini ning kõik võimalik ja võimatu altviiulile orkestriga. Juri Bašmet mängib Paolo Antonio Testore 1758. aastal valminud instrumendil.
Kõigepealt Grammyst. Nagu mainitud, saadi see oluline auhind 2008. aastal nn väikese ansambli kategoorias ja auhinnatud plaadikava oli järgmine: Igor Stravinski „Apollo” (1947) ja Concerto in D („Basler concerto”, 1947) ning Sergei Prokofjevi „Vision Fugitives” op. 22 (R. Baršai seades). Viimase Prokofjevi klaveripalade (20) tsükli pealkiri on inspireeritud Konstantin Balmonti sümbolistlikust luulest ja on eesti keelde peaaegu et tõlkimatu. Ma ei ole veel kohanud adekvaatset vastet venekeelsele sõnale „mimoljotnost”. Paistab, et ka muidu särava ja kõvakaanelise kontserdi kavalehe autorid pole osanud seda ei vene („videnija”) ega eesti keelde tõlkida („nägemused”).
Siinkohal ei saa mitte jätta jutustamata samalaadse efektse tõlketelefoni mängu tulemust seitsmekümnendatest aastatest. Aimée Beekmani romaan „Viinakuu” tõlgiti vene keelde kenasti „Listopad”, aga kui teos sai Moskvas mingi preemia, siis tõlgiti eestikeelses informatsioonis pealkiri juba kindlalt – „Lehesadu”. Kuid lähme nüüd Bašmetiga edasi.
Bašmeti orkester on kuulus oma tämbririkka kõlaga
Tallinna kontserdi kava oli täismõõduline läbilõige kammerorkestri repertuaarist koos kahe seadega altviiulile ja orkestrile. Alustati Edvard Griegi Süidiga op. 40 „Holbergi aegadest” ning selle igihalja keelpilliorkestriteose esitus mõjus absoluutse fenomenaalsusena, mida ei osanud oodatagi. Bašmeti orkester on kuulus oma pehme, aga tämbririkka kõlaga, kuid et see erineb kõigest varem kuuldust niivõrd, poleks küll arvanud. Viieosalisest teosest ei oskagi midagi eriti esile tõsta, kui siis IV osa „Aaria” ja V Rigaudon, eriti viimases viiul ja altviiul orkestrist. Siiski eelkõige oli see lõpuni läbipaistev partituur ja müstiliselt kõlavad keelpillitämbrid kogu nende värvigammas.
Sellele vapustusele järgnes Max Bruchi (1838–1920) teos „Kol Nidrei” op. 47a (iidne juudi palve) altviiulile ja keelpilliorkestrile, nii oli teos välja hõigatud kavas. Tegelikult on teose originaalne pealkiri järgmine: „Kol Nidrei. Adagio nach hebräischen Melodien” op. 47 tšellole ja orkestrile. Kuskilt ei leia ma helilooja oopust numbriga 47a, seda esiteks. Teiseks – „Kol Nidrei” on sõnad, millega palvetajad alustavad oma heebreakeelseid palveid alati, ning kolmandaks on teoses kasutatud mitmeid vanaheebrea meloodiaid. Ja veel tahaks ikkagi teada, kes on arranžeeringu autor, sest ka orkestratsioonis on oluline koosseisu vahe – originaalis on lisaks keelpillidele partituuris veel ühene puupillide koosseis. See kõik on alustuseks, kuna nimetatud helitöö esitus polnud vastuvõetav mitte ühestki aspektist, kui sellele eelnes Griegi nii fenomenaalne ettekanne.
Kontserdi esimese osa lõpuks esitati Johann Sebastian Bachi „Brandenburgi kontsert” nr 3 G-duur BWV 1048 ja see oopus kukkus esimesest veelgi kaugemale. Nii kiired tempod on Bachi puhul mulle vastuvõetavad ainult siis, kui esitus on kõlaliselt läbipaistev, s.t forsseerimata ning pulsile ei pea ansambli tarvis rõhuma, vaid see kulgeb justkui iseenesest.
Nii väikses koosseisus, nagu Bachil see teos on komponeeritud: kolm viiulit, kolm altviiulit, kolm tšellot ja basso continuo, peaks selliste kõrgprofessionaalide puhul olema ju kõik võimalik. Aga ei olnud, esitusest jäi paks ja diferentseerimatu mulje, kus eriti võimutses continuo kontrabass ning see ei sobi tänapäeva kohe kuidagi. Seetõttu jõudis paika ainult nn teine osa Adagio, mis seekord oli antud improviseerida viiulile ja klavessiinile (Mihhail Muntjan), ning see jättis hea mulje.
Kontserdi teine pool algas veel ühe arranžeeringuga ja see oli Igor Stravinski „Vene laul” altviiulile ja keelpillidele (seadnud S. Duškin). Nimetatud palake on hästi populaarne just seadetes klaveri saatel (tšello, viiul, altviiul ja veel palju variante), kuid selle päris ammendav pealkiri on järgmine: „Vene neiu laul” ooperist „Mavra” (Paraša aaria). Ka siin selles teoses on Juri Bašmet otsinud oma lahendust ning selle ehk leidnudki, kuid tema versioon ei istu, sest ees ja väga kindlalt istub Rostropovitši esitus ning seda ei kõiguta esialgu miski, kuigi oleks juba aeg. Arvan küll, et Stravinski sarkasmist lüürilist Parašat vormida on juba hiljaks jäänud üritus.
Kõnealune muusikaõhtu lõpetati Pjotr Tšaikovski teosega „Souvenir de Florence” op. 70 (1892). Seegi teos ei olnud esitatud originaalis, s.t sekstetina – kaks viiulit, kaks altviiulit ja kaks tšellot –, vaid maksimumkoosseisuga ehk kammerorkestriga, kaasa arvatud kontrabass. Sel juhul tahaks ikka teada, kes on arranžeerija. Veel tuleb tunnistada, et originaal on mulle küll lähedasem, kuid müts tuleb maha võtta orkestriartistide ees, kellel siin mingeid probleeme polnud. Lõppkokkuvõttes oli kontserdil fantastiline algus ja suurepärane lõpp, kuhu lisandusid veel Toru Takemitsu „Blues” ning Mozarti „Väikese öömuusika” finaal.
Ebaeetiline raha väljapressimine
Edasi aga painavad mind juba ammu mõned probleemid seoses kontserdiagentuuri Art Music tegevusega. Kõigepealt pean ütlema, et olen vene kultuuri ja eriti tõsise muusika ja teatrikunsti suur austaja ning seetõttu kipun lausa igale meile nendes valdkondades toodud kontserdile või etendusele. Ent kui draamaetendused on veel kuidagi taskukohased, siis mulle jääb arusaamatuks agentuuri hinnapoliitika kontsertide puhul.
On paremaid ja halvemaid päevi, kuid Bašmeti kontserdi piletite hinnakäärid olid vahemikus 450–1500 krooni. Ei saa öelda, et maja oleks pooltühi olnud, vastupidi – pileteid oli väga raske saada ja maja oli lõhki, aga see on üks teine publik, keda ei varem ega hiljem kontserdimajas ei näe. Ning kes ka vastavalt, s.t nagu külakinos ennast ülal peavad. Sarnane raha väljapressimine kaasmaalastelt on vähemalt ebaeetiline, kui mitte rohkem.
Ma mõistan, et nii Vladimir Spivakov kui Juri Bašmet on kallid artistid, kuid maailmas mitte kallimad kui Arkadi Volodos, mis siis veel rääkida Simon Rattle’ist Berliini Filharmoonikutega või Valeri Gergijevist Maria teatri orkestriga. Miks ma seal ei näe osakestki Art Musicu publikust? Muide, Venemaal on Moskva Solistide hinnad samuti kõrged, s.t numbrid on samad, ainult et rahaühikuks on rubla. Peale kõige muu on orkestri sponsoriks Vene gaasifirma NOVATEK JSC ja ka rõivafirma Bosco & Liliegi ning Eesti Kultuurkapitalgi on oma panuse andnud Bašmeti maaletoomiseks – ainult, et kellele?
Mäletan aega, kui suured vene artistid Gilels, Oistrahh, Rostropovitš, Višnevskaja, Šafran, Grinberg jt käisid Tallinnas kavu sisse mängimas ja asjatundlikule publikule hindamiseks pakkumas. Varsti, s.t 13. märtsil saabub meile jälle Vladimir Spivakov Moskva Virtuoosidega ning sinna lisandub sponsorina juba ka Sampo pank.
Ja kui juba reklaami teha, siis 31. detsembril peaks vene kultuurikeskuses esinema The Harlem Gospel Choir – hakka
ks raha korjama, või kuidas? Too info ripub esialgu veel ainult Art Musicu kodulehel üleval, Harlemi koor seda ise veel ei reklaami.
