Toeta
Otsi

feminism

  • Kiizu-Miizu Lugemizaasta

    Kaarel Tarand

    Ühesõnaga, lugemisaastat välja kuulutades on kultuuriministeerium jõudnud tormilise tegevuse imiteerimise alal uue kvaliteedini. Selles veendumiseks piisab igaühel lugemisaasta kodulehekülje külastamisest (http://lugemisaasta. ee), kus lugema õpetab keegi Kiizu  Miizu. „Lugemisaasta eesmärk on tuletada meelde, et lugemine on nauding, mis annab nii elamusi kui teadmisi,” loeme sealt naudinguga. Tagapool täpsustatakse: „Lugemisaasta on mõeldud kõigile, kes oskavad ja tahavad lugeda või alles õpivad lugema või kes mingil põhjusel veel ei loe.” Kõike kõigile. Aastate „nimetamine” on juba aastakümneid vohanud rahvusvaheline mood. Kas keegi aga mäletab, millal viimati oli ülemaailmne  laste aasta või naiste aasta? Kultuuri alal lõppes meil hiljuti muuseumiaasta. Aga mida „väärtustati” rahvuskultuuris nimelise aastaga enne seda?

    Me oleme jälle jõudnud kõikvõimsa turunduse ja müügi juurde. Riigi kodanikele antakse nende enda raha eest teada, et lugemine on hea ja tarvilik tegevus. Selle sõnumi viimine vaimupimeda rahvani oleks olnud ehk täiesti edumeelne samm nii Forseliuse kui ka Masingu  ajal, aga mitte ometi nüüd! Kuid mõlemad nimetatudki eelistasid omal ajal rahva lugemisoskuse edendamiseks midagi hoopis muud kui propaganda. Üks õpetas välja koolmeistreid, teine andis välja ajalehte ja tootis muud lugemisvara. Eks muidugi võiks ju alles hakata lugema. Häda on aga selles, et juba rohkem kui sajandi vältel kohaldatakse Eestis aina suurematele elanike rühmadele lugemissundust. Kohustust. 

    See jama algab üldise kohustusliku kooliharidusega peale. Praegu kehtib üheksa aastat lugemissundust, kuid ühiskond on nii üles ehitatud, et pärast põhikooli lõpetamist allutavad peaaegu kõik noored end edasisele lugemissundusele kolmeks, kuueks, kaheksaks ja kümneks aastaks. Tekste lugemata ei saa edasi ühegi astme koolis. Lugemisest kui kohustusest ei päästa aga ka lõpueksamid ega teaduskraad. Ligi pool Eesti töökohtadest kuulub  „valgekraedele”, kes ametis püsimiseks peavad pidevalt lugema. Igasuguseid tekste, ka arvutabeleid, koguni võõrkeelset juttu. Lühidalt, arenenud ja kõrgelt haritud ühiskonnas on lugemine elanikkonna enamusele sundus ja kohustus, aga samavõrra harjumus, olemise loomulik osa. Miks seda peaks propageerima? Kui arvata, et peab, siis võiks arvamuse aluseks olla mingi uurimus, mis kinnitab, et lugemine läheb rahva hulgas allamäge. Aga allamäge  võrreldes millega ja kellega ajas ja ruumis? Kindlasti ei ole võtta ühesuguse metoodika alusel tehtud uuringuid aastakümnete ja -sadade tagant. Ja mida üldse mõõta saakski? Näiteks raamatute puhul trükiarvu, müüdud kogust, laenutuste hulka raamatukogude. See kõik ei anna kokku lugemisele tegelikult kulunud tundide summat. Sotsioloogiliste küsitlustega pole asi parem.

    Võib ju küsida, mitu tundi päevas/nädalas inimesed  lugemisele kulutavad, kuid esiteks, inimeste enesehinnangud ei pruugi paika pidada. Teiseks, pole lihtsalt võimalik, et kõik inimesed mahutaksid mõistesse „lugemine” ühesuguse sisu. Kolmandaks, tähtis pole ju kulunud aeg, vaid haaratud tekstimaht. Kes aga peaks arvet loetud tähemärkide hulga üle? Ja siit edasi, kas pole tähemärkide hulgast hoopis olulisem loetu mõistmine? Soliidsetele uuringutele nende puudusel  toetumata julgen väita, et eestlased ei ole kunagi varem lugenud nii palju (ajas ja mahus) kui tänapäeval. Asi on lihtsalt selles, et viimase vabadusaja kahe kümnendi jooksul on tekstid, olgu kas või ainult ühesõnalised, tunginud kõikjale nii avalikus kui eraruumis. Koolis lugema treenitud inimene loeb automaatselt läbi kõik tekstilise, mis talle silma ette pannakse. Ja pannakse palju, kui mõelda olgu tänavapildi, poe kaubariiuli või isikliku postkasti peale. Seega, lugemisaastaks pole põhjust. Kui mitte arvestada väikest toetust lugemisvara paberile tootjatele.

    Aga siis öeldagugi, et tegemist on varjatud abiga kirjastustele. Ning lõpuks: X,Y ja Z on meie alfabeedis täiesti kasutatavad tähed, ent nende väärkasutusega epateerimispüüd võis ehk olla andestatav sajanditagusele noorkirjanikule, mitte aga XXI sajandi riigiametile. Lapsik, ministeeriumikiizud, väga lapsik! 

  • Muusika-aasta 2008 – milline ta siis oli?

    Igor Garšnek

     

    Selle aasta kontserdielu vaieldamatu  tippsündmus toimus kahtlemata 4. mail, kui Estonia kontserdisaalis esinesid Berliini Filharmoonikud Sir Simon Rattle’i dirigeerimisel. Niisuguse, maailma absoluutsesse tippklassi kuuluva sümfooniaorkestri Eesti visiit on ilmselt võimalik vaid kord sajandis ning tundub ka takkajärele lausa uskumatu sündmusena. Ja mõistagi on uskumatu samuti Berliini Filharmoonikute musitseerimise kvaliteet, mis tegi ka meie kogenuimad  muusikakriitikud ülivõrdeliste epiteetide otsimisel veidi nõutuks. Noh, unistada ju võib, et ükskord külastavad meid ka New Yorgi või Clevelandi filharmoonikud, aga eks elu näita, kuivõrd neil unelmatel on määratud teoks saada …

    Kuid tipporkestreid külastas Eestit teisigi, näiteks Maria teatri sümfooniaorkester Kristjan Järvi juhatusel Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil (1. I X). Tõsi, alguses  oli küll välja kuulutatud, et Maria teatri SOd dirigeerib Valeri Gergijev, ent paraku osutus tõeks vana mõttetera, et kui kahurid kõnelevad, siis peavad muusad vaikima: augustikuised sündmused Gruusias ja Lõuna-Osseetias sundisidki osseedi rahvusest Gergijevi Eestimaal „vaikima”. Ning oktoobris rõõmustasid meie muusikasõpru koguni kaks silmapaistvat orkestrit: Bergeni Sümfoonikud ja Moskva Solistid  koos Juri Bašmetiga. Viimase puhul, muuseas, oli see rõõm tembitud murega rahakoti pärast, kuna piletite hind oli päris pöörane. Aga eks suur rõõm ja väike mure käi tihti käsikäes.

    Nüüd õnnestunud kontserdisarjadest. Kampaania „Eesti Vabariik 90” jättis oma jälje ka Eesti Kontserdi sarjadesse, vähemalt „Eesti muusika kullafondi”, mille keskmes meie muusikaklassika esitused. Sel aastal tipnes see sari Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” suurettekandega Neeme Järvi juhatusel (21. XI). Tähendusrikas on seegi, et „Joonase lähetamise” piletid olid juba kuu aega varem viimseni välja müüdud. Ütle siis veel, et eesti muusika eesti kuulajat eriti ei huvita … Õnnestunuks tuleb kahtlemata lugeda ka EK uut kontserdisarja „Violino bis!”, millega on kontsentreerutud kammerlikule  keelpillimuusikale, samuti meie kammerlaulule pühendatud sarja „Vocalissimo” jätkumist.

    Aga eks kontserdikorraldajaid ole peale EK ju teisigi. Tallinna Filharmoonia võib lõppevat muusika-aastat lugeda kahtlemata kordaläinuks juba tänu augustikuisele Birgitta festivalile, mis oli tänavu Eri Klasi kunstilisel juhtimisel veel esinduslikum kui eelmistel aastatel. Kuna sel suvel said muusikateatri  austajad peale Moskva Novaja Opera ja Gidon Kremeri (muusikaliste sketšide show’s) näha ka Benjamin Britteni müstilist ooperit „Kruvipööre”, lavateost, mis teadupärast kuulub XX sajandi ooperikunsti kullafondi.

    Ent kui jutt juba muusikateatri maile läks, siis märgilise tähendusega sündmus oli kindlasti Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde” esietendus rahvusooperis Estonia  maikuus. Ning ütlematagi on selge, et iga eesti helilooja uudisooperi lavaletulek on samuti märgilise tähendusega sündmus – tänavu oli selleks Maimu Bergi libretole kirjutatud Mari Vihmandi „Armastuse valem”, mille esietendus oli rahvusooperis 17. oktoobril. Tõsi, meie muusikakriitikud kirjutasid sellest lavateosest siin-seal (niipalju kui juhtusin lugema) võrdlemisi ettevaatlikult, igatahes mingit erilist kiidukoori just  ei kostnud. Aga sellest asjaolust ei tasu ilmselt veel sügavamaid järeldusi teha, võibolla vajab iga uus asi pisut harjumist.

    Vanemuise teater tõi veebruaris lavale Verdi ooperi „Trubaduur” ja novembris muusikali „Savoy ball”, kuid märksa enam kõneainet andis augustikuus Vanemuise vabaõhulaval etendunud Ojasoo-SemperiRannapi muusika(video)etendus „Ruja”. Pole tähtsust, kas nimetada seda rockooperiks (nagu oli välja reklaamitud) või rock-muusikaliks, oluline on hoopis see, et nii hoogsa tegevustikuga, nii hästi laulvate näitlejatega ja nii hästi koos toimiva videomeeskonnaga muusikaetendust kohtab meie lavalaudadel haruharva. Vaatamata üksikutele küsitavustele faabulas (norida saab ju alati!), tuleb toda etendust kahtlemata kviteerida täistabamuseks kümnesse.

    Ning õnnestunud muusikaetenduste  teemat jätkates ei tohi mõistagi mainimata jätta ka juunikuus Kultuurikatlas etendunud Tormise-Kaljuste-Jalaka „Eesti meeste laule” – väga leidlikult-vaimukalt lavastatud lugu, millest saadud elamus sööbib mällu tõenäoliselt päris pikaks ajaks.

    Ka popmuusika maailmamõõtu staare jõudis sel aastal rohkelt Eestimaale – ei hakka neid kõiki üles lugemagi, ent Bob Dylani, Sparksi ja Keith Emersoni ansambli  esinemist peab ikka meenutama. Kuid ega muusikaelu kulge ainult kontserdisaalides ja ooperilavadel, oma osa on siin ka meedial ning siinkohal selgus rõõmustav tõsiasi, et sügisest alates võib Eesti Televisiooni vahendusel jälgida uut, Timo Steineri juhitavat muusikasaadet „MI ”, mis vahetas välja neli aastat kestnud „Muusikaelu” (too kippuski viimases otsas juba kuidagi liigselt ära väsima). ETV muusikasaated  on üldse sel aastal meeldivalt elavnenud: meie vaatajale on ETV sel aastal näidanud lausa hindamatu väärtusega muusikadokumentaale Glenn Gouldist, David Oistrahhist, Gidon Kremerist, Daniel Barenboimist, Elvis Presleyst, Freddie Mercuryst jt.

    Muusikalistest õnnestumistest võiks rääkida märksa pikemalt (näiteks festivalidest pole ju peale Birgitta festivali juttu  olnudki), ent paraku tõi lõppev aasta endaga kaasa ka negatiivseid äratõmbeid. Mäletatavasti puhkes kevadel üsna terav poleemika etendusasutuste piletite käibemaksu tõstmise küsimuses. Mitmed kultuuriametnikud andsid vastukäivaid ja katteta lubadusi, segati ja sogati, aga ära tehti see ikkagi. Läks mööda paar kuud ning siis selgus, et majanduslangus lööb meie muusikateatreid päris valusa vitsaga – usun, et  paljud mäletavad Estonia senise direktori Paul Himma teleintervjuud, kus ta meelekibedusega rääkis vajadusest koondada kümneid rahvusooperi töötajaid. Nüüd on küll rahvusooperi etteotsa valitud uus direktor Aivar Mäe näol, kuid on kahtlane, et isegi nii võimekas inimene nagu Mäe saab süveneva majanduslanguse tingimustes imesid teha.

    Sel aastal oli nii tulekuid kui paraku ka  minekuid: manalateele läksid viiuliprofessor Endel Lippus, helilooja ja orkestrijuht Kustas Kikerpuu ning kodumaise helirežissuuri guru Hannes Valdma. Korvamatuks kaotuseks, kui pilk välismaale heita, on samuti Pink Floydi klahvpillimängija Rick Wrighti ja meie põhjanaabrite väljapaistva bassimehe Pekka Pohjola lahkumine.

    Millest veel peaks rääkima, et lõpetada positiivse noodiga? Ah jaa, muidugi – lõppev  aasta oli Gustav Ernesaksa aasta, mis tipnes 14. detsembril hiigelkontserdiga meie laulutaadi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks.

  • Eesti filmi andmebaas vajab 16 miljonit krooni

    Reet Sokmann, Hagi Šein

    Nii otsustaski töögrupp algatada Eesti rahvusfilmograafia koostamise, eesmärgiks on koondada ühte teosesse olulisem informatsioon kõigi Eestis 1912. aastast saadik tehtud filmide kohta. 2007. aasta hilissügisel moodustati selleks MTÜ Eesti Filmi  Andmebaas, mida hakkasid juhtima stuudio F-Seitse filmiprodutsent Reet Sokmann projektijuhi ja Tallinna ülikooli meediaprofessor Hagi Šein peatoimetajana.

    Ettevalmistustöö käigus esialgne idee laienes. Otsustati, et trükise asemel on otstarbekam luua elektrooniline andmebaas, millel võiks olla atraktiivne ja interaktiivne avalikkusele kättesaadav veebiväljund ja mille andmestikku võiks edaspidi kasutada mitmel otstarbel. Andmebaasi põhjal võiks koostada mitmesuguseid publikatsioone: valikfilmograafiaid, filmileksikone, bibliograafiaid, personaaliaid, antoloogiaid, teaduslikke, õppe- ja laiatarbeväljaandeid nii elektroonilistel (veeb, CD, DVD) kui paberkandjatel.

    Filmide kirjeldamiseks on erialaselt välja töötatud mitmeid häid süsteeme ja märksõnastikke, millest Eestis eeskuju võtta. Iga filmi digiandmestik peaks olema võimalikult täielik ning sisaldama andmeid filmi sisu, žanri, autorite, osatäitjate, võttegrupi, tootjate, tehniliste parameetrite, võttekohtade, autoriõiguste ja levitajate kohta; samuti filmi bibliograafiat, viiteid filmi ja tegijate kohta ilmunud arvustustest, artiklitest ja raamatutest, võimalusel digiteeritud filmikaadreid, filmide stsenaariume, promoklippe, treilereid ja muud huvitavat. Filmide sisu kodeerimine peaks andma võimaluse teha andmebaasis päringut isikute, kohtade, objektide, aja või sündmuste järgi. Peamine on, et andmebaas oleks ühtne, usaldusväärne ja tagaks veebis ligipääsu kõigile huvilistele.

    Praegu analüüsime MTÜs olemasolevat filmiinformatsiooni ja kaardistame allikad. Analüüs peaks andma ettekujutuse, mida andmekogumitest on võimalik kasutada, kui lünklik on praegune filmiinformatsioon, mida tuleb kontrollida ja täiendada. Filmiandmestiku kogumise põhimõtteid on mitmeid. On perioode, kus informatsiooni süstemaatiliselt ei kogutud ning see puudub osaliselt või täielikult. Täpsustame juriidilisi ja autoriõigusega seotud küsimusi, IT-lahendusi. Selgumas on tööde maht ja maksumus (orienteeruvalt 16 miljonit krooni) ja võimalik finantseerimise skeem. 

    Eesti filmi täieliku andmekogu loomine on töömahukas ja kulukas ettevõtmine. See eeldab ennekõike võtmeorganisatsioonide, s.o Eesti Filmiarhiivi ja Eesti Rahvusringhäälingu motivatsiooni ja koostöövalmidust. Ent samuti on vaja ühtset positiivset suhtumist ja toetust kõigilt seotud osalistelt, kelleks on kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus, kultuurkapital, Balti filmi- ja meediakool, samuti kinoliit, Eesti Animatsiooni Liit, Eesti Filmitootjate Liit, Eesti Filmajakirjanike Ühing, rahvusraamatukogu, AS Tallinnfilm, filmistuudiod, fondid, „Eesti film 100„. 

    Andmebaas peaks valmima aastatel 2009–2017 ning sisaldama andmeid rohkem kui 10 000 Eestis tehtud filmi kohta. Esimene osa ja veebiväljund võiksid valmida eesti filmi 100. aastapäeva tähistamise ajaks 2012. aastal. 

    Projekti algatusperioodi finantseerivad kultuuriministeerium, EFS ja kultuurkapital. Edasise tööprojekti kavand saab valmis mai lõpuks või juuni alguseks. Eesti filmi (edaspidi ka telesaadete) professionaalse ja avalikkusele suunatud andmebaasi saab luua ühiste jõupingutustega. Kohtumised asjaosalistega on näidanud, et selle töö ettevõtmist ja tulemit peetakse vajalikuks. Loodav andmekogu asendaks praeguse hajutatud ja mittetäieliku filmiandmestiku rahvusvaheliste standarditega kooskõlas, avalikkusele huvitava ja kasuliku atraktiivse infokeskkonnaga, mis täidab nii professionaalse, haridusliku, kultuurilise kui ka meelelahutusliku eesmärgi. 2012. aastaks esimese muljetavaldava tulemuse saavutamine on võimalik, kui raha leitakse juba 2009. aasta eelarvest.

     

     

     

  • Lootustandev Liiv

    Mathura

    Raamat torkab silma kujunduse poolest. Õigupoolest jääb raamatut lehitsedes isegi tunne, et ?Oleksin ma luuletaja? on nii-öelda ülekujundatud: arvestades Liivi luule lihtsakoelisust, võib lavastatud (arvutitöödeldud?) fotode kasutuse vaidlustada. Samuti ei tahaks ma Liivi puhutisest raskemeelsusest hoolimata päriselt nõustuda musta värvi sedavõrd silmapaistva rõhutamisega raamatus. Ent kõigest sellest hoolimata on raamatu liigendatus siiski meeldiv ning pildiosad on peatuspunktid järelemõtlemiseks.

    Liivi loomingut on juba analüüsitud palju ning seda saab teha mitmeti. Sellest, mida Liiv tähendas omas ajas ning milline oli tema mõju talle järgnenud autoritele, on räägitud juba üksjagu ning ma jätan selle hea meelega siinkohal teadlikumate inimeste hooleks. Mind huvitab pigem küsimus, mida ütleb Liivi luule meile siin ja praegu, milline on selle sõnum praegusele Eestile. Ja kuidas reageeriksime sellele, kui see ei oleks kuulus klassik Liiv, vaid tegu oleks kellegi tundmatu uustulnuka Liivi värsiridadega? Ehk teisisõnu, mis oleks, kui kontekst kõrvale jätta?

    Raamat algab väga sobivalt luuletusega ?Viimne võimalus?, mis sõnastab Liivi loomemoto ning on seeläbi võtmeks ka ülejäänud värssidele. Otsing, mida Liiv oma kirjutistes enim väljendab, on iga kogemuse täielikkus. Liiv ei vali selleks ainult nii-öelda suuri tundeid ja kõikehaaravaid nähtusi, vaid püüab pigem näidata, et kogemus asjadest ja sellega kaasnevad tunded võivad olla täielikud ja endassehaaravad ka näiliselt ebaoluliste objektide puhul. Sedasi muutuvadki tema luuletuste ?peategelasteks? muu hulgas ka kuuseke, pikne, lilleõis. See on eriline avatus ja siirus ümbritseva vastu, mis suudab luua nende käsitlemises Liivile omase kvaliteedi.

    Vormiliselt kasutab Liiv selletaoliste kogemuste täielikkuse rõhutamiseks erinevaid vahendeid rahvalaulu kordustest (rahvalaulu/luule sissepõimitus on teine Liivi silmatorkav omadus) haikuliku lühiduse ja lakoonilisuseni (nagu näiteks luuletuses ?Sügise?, lk 67). Ka vormiliselt ei karda Liiv olla lihtne ? pigem ta lausa rõhutab seda, näeb lihtsuses väärtust, mitte piiratud suutlikkust.

    Tõdemust, millele Liivi selline nägemus näib rajanevat, on hästi väljendatud luuletuses ?Laulikutele? (lk 112), mis on õigupoolest omalaadne mõtteavaldus luule loomise väärilisest motiivist. Liiv lausub selle luuletuse lõpus: ?on ilu, elu, valu / nii palju ilma sees ? / ja sellest kõik nii vähe / on teie lauludes?

    Ehkki Liiv on keskmisele eestlasele ehk tuntum oma valulisemate ja raskemeelsemate värssidega, annab ka käesolev kogumik samavõrd kinnitust tema siirale ilu ja elu imetlusele, kas või erinevate loodusobjektide kogemise ja kirjeldamise kaudu, nagu eespool mainitud. Viimased kaks tunduvad läbilõikes olevat jäänud rohkem tagaplaanile ka tänapäevases eesti luules, mistõttu Liivi küsimust võib pidada aktuaalseks ja adresseerida ka praegusele luuleüldsusele. Selliseid pretensioonituid luuletusi nagu ?Talvine tihane? (lk 73) ja ?Üle vee? (lk 36) võiks tänapäevases kirjanduskriitikas ilmselt pidada isegi lihtsameelseiks. Ent oma näilisele lihtsameelsusele vaatamata hingab neis elusus, mis on iseenesest muutumatu ja aegumatu väärtus.

    Ka mitmed Liivi isamaalised, nii-öelda sotsiaalsed tekstid kõnetavad meid tänapäevalgi. Näib, et luuletused nagu ?Omakasu? (lk 47) või ?Eile nägin ma Eestimaad?

    (lk 79) ei ole oma aktuaalsust oluliselt kaotanud ega ka kaotamas. Paraku kanname me endiselt mitmeid muresid, mida Liiv nägi ja koges omaaegses Eestis.

    On loomulikult kahetsusväärne, et elu kulgedes haarasid Liivi rohkem rusutuse ja raskemeelsuse tunded, sedavõrd, et talle omases kõikehõlmavas tunnete kogemises need ta lõpuks alistasid. Luuletused nagu ?Lauliku talveüksindus? (lk 108) või ?Ei näe enam? (lk 99) on kaotanud väljapääsu ega toimi seetõttu ka samamoodi edasiviivalt ega ka kaemuslikult nagu mitmed tema teised värsid. Ent traagilisest lõpust ja sellele eelnenud süngetest meeleoludest hoolimata leidub Liivi loomingus hulgaliselt ka seda, mis suudab pakkuda teistele lootust ja inspiratsiooni. ?Oleksin ma luuletaja? tuletab seda pärandit taas meelde ning on seetõttu uudsuse puudumisest hoolimata tänuväärne väljaanne.

  • Kardioloog ei tunne südant

    Kerttu Soans

    Kunstiakadeemia metallikunsti kateedris (nüüd ehte- ja sepakunsti õppetool) on viimase üheksa aasta jooksul koostatud ja välja antud üheksa raamatut.  Käesolev kirjutis on inspireeritud eelkõige kahest viimasest: ehtekunstirühmituse õhuLoss 2003. aastal ilmunud kataloogist ja EKA ehte- ja sepakunsti eriala 80. sünnipäevaks eelmise aasta lõpus valminud kogumikust ?Metall 2?.

     

    Inspiratsioon viis mind ühte ammu möödunud sündmusesse. Pea kaks aastat tagasi oli Kunstihoone galeriis näitus ?Ecce libri!?, millega kaasnes raamatu ja kaasaegse inimese suhetele keskendunud ümarlaud. Et kas jääb või kaob? Suhe ja raamat, tähendab.

    Tulevikku suunatud diskussioonid tekitavad mus alati kõhedust, eriti kui diskuteerijad taandavad oma võimaluse ja siit ka kohustuse tulevikku kujundada olematuks. Arutlejad eraldavad nähtuse kui sellise inimese vastutusest ja räägivad tulevikust kui millestki, milles neil endil ei ole mingit rolli ega järjepidevust. Millestki, mida teevad teised, tuleviku-teised.

     

    Inimene hiljem või

    taandatud inimene

     

    Kuna raamatu jäävuse küsimus oli nii esitatud, siis hüüdsin tookord: ?Muidugi jääb!? ja ei mõelnud siin küll püsimist kusagil lõpmatuses, vaid seotust inimese lugemisoskusega. Lisasin veel, et seda tõestavad tunded, mis tekivad raamatut käes hoides, seda vaadates ja nuusutades, lehitsedes ja lugedes, et seda tõestab arvutites levivate tekstide vastuvõtuga võrreldes raamatu meeleliselt tajumise teistsugusus. Kübermaailma tundja Raivo Kelomees, kes juba aastaid tagasi on kirjutanud raamatu saatusest, lõikas mu emotsionaalsesse kindlameelsusse, öeldes, et väide meelte köitmise kohta ei tõesta raamatu püsimajäämist. Ehk ei tõestagi, aga raamatuid armastavate inimeste soov ja hoiak, nende tunded ja käitumine raamatu püsimajäämise nimel, mõtlesin ma siis, aga ei söandanud välja öelda.

    Ehk sobib eesti metallikunst tõesti midagi tõestama küsimuses, et soov, hoiak ja eesmärgikindel käitumine kujundab tulevikku? Ehtekunsti tulevikku, kui soovida osa tervikust eraldada, mis küll ei vähenda mõju tulevikule üldiselt. Nüüdisehe sünnib ehte looja maailmanägemisest, ta on end vabaks rebinud kandja kaelast või randmest. Temast on saanud planeedi Maa teemaline essee samalt planeedilt pärit materjalis, ka siis, kui alateemadena uuritakse Kuud või Päikest. Muidugi käib jutt kunstiakadeemia ateljeedes-salakambreis tegutsevate üliõpilaste või äsja kooliseinte vahelt väljunute loomingust. Pärast kooli muutub pilt kirjumaks, ehte- nagu ka teiste kunstnike käekiri kas avaldab osaliselt või ei avalda üldse vastupanu ühiskonnas loodud vajadustele ja ootustele. Kaelad, randmed, sõrmed, kõrvad, varbad, nabad ? kõik ootavad. Nad hüüavad ehtekunstniku poole ? väärista mind! Ma ei arva, et see tähendaks ehtekunsti mandumist. Oo, ei! Aga see pole enam see, ja kõik teavad seda. Looja eksistentsiaalsetest küsimustest saavad praktilise eksistentsi küsimused.

     

    Meeleolu hiljem või

    kadunud meeleolu

     

    Niisiis kujundavad metallikad tulevikku ka raamatutega, kujundades nii ühtlasi ja kitsamalt ka kunstiraamatu tulevikku. Raamat kui pöördumatult valmis asi (võrreldes virtuaalkeskkonnaga, millesse on justkui programmeeritud muutumine, arenemine ja uuenemine ning võimalus unustada algimpulss) saab muutumatuna säilitada selle eksistentsiaalsete küsimuste keskkonna, selle reaalse meeleolu, milles on raamatusse koondatud ehted ja objektid loodud. Muidugi, ka need ehted ja objektid jäävad alles, kuid õhustik, see kaob. Sellisena, nagu see oli, kaob see õhustik jäädavalt. Raamatut võiks siin vaadelda mõtestatud ja lõplikult materialiseeritud õhustikuna, kus noored kunstnikud saavad nii säilitada mineviku tundeid kui ka kujundada tuleviku meeleolusid.

    Mõlemad kõnealused albumid on kujundanud Pärtel Eelma (õhuLossi album tuli 2003. aasta 25 kaunima raamatu hulka), kes on ülitundlikult tabanud nende raamatute eesmärgi jäädvustada metallikate tegemiste üht hingetõmmet hingamisest kui pidevast protsessist. See hingetõmme, see raamat, on küll alguse ja lõpuga, kuid need sulavad kui raudteerööpad olnu ja tuleva silmapiiril. Seda muljet annavad edasi ehete ja objektide poolikud fotod, mis justnagu kaovad raamatu formaati, ning väljavenitatult hägusad ja kohati lausa üleelusuuruselt mõjuvad pildid üliõpilastest ja õppejõududest. ?Metall 2? puhul lisavad sama meeleolu ka raamatu lakad, mis kordavad metallitöökoja pilti kaane siseküljel. Mõlemas albumis on pisut ka teksti, on väljanoppeid kunstikriitikute artiklitest, naljakaid meenutusi üliõpilastelt, ehte- ja sepakunsti õpet ning kunstnikke tutvustavaid ridu. Needki algavad ja lõpevad silmapiiril, formaati kadumises.

     

    Aga ikkagi, miks on artikli pealkiri ?Kardioloog ei tunne südant?? See on laenatud Katrin Veegenilt, kellel on sellise pealkirjaga töö, roosast kipsist nelinurkne objekt, mis on keskelt punaseks värvitud. Sellest tööst on pilt ?Metall 2-s?. Hägusaäärelise vereva ruuduga padjakujulist ?tükki? katab nii rinnanibusid kui ka andureid meenutavate nuppudega hõbedast rest. Seda, mis resti all, näeb vaid resti enda varjudega kaetult. Kardioloogi ei huvitagi süda, teda huvitavad varjud südamel. Metallikate raamatutel ei ole resti peal, niisiis pole kardioloogidel lootustki.

  • Pilk piiri taha

    KATRIN TALTS, Teatriliidu Teabekeskus

    Doonau festival

    16. IV ? 9. V leiab Austrias Kremsis aset kaasaegseid teatri- ja kunstivorme tutvustav Doonau festival. Kavas on draama- ja muusikateatri etendused, kontserdid, performance?id ning näidendite ettelugemine. Teatriprogrammis on kesksel kohal Austria draamakirjanike uute näidendite esietendused. Tänavu on Doonau festivali juhtmotiiviks ?Konfliktid?, keskendutakse Lõuna-Aafrika, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa piirkondadele.

    Taani lasteteatrite festival

    18. ? 25. IV toimub Taanis Silkeborgi linnas 34. Taani lasteteatrite festival. Tegemist on liikuva festivaliga, mis leiab igal aastal aset erinevas linnas ning esitleb Taani lasteteatrite paremikku. Kokku esineb tänavusel festivalil 90 professionaalset lasteteatrit ning programmis on 150 etendust igas ?anris ja igale vanusele. Taani lasteteatrite festivali peetakse maailma üheks suurimaks lasteteatrite festivaliks: etendusi antakse lisaks teatritele ka koolides, lasteaedades, raamatukogudes ja lasteasutustes.

    ?Kunstenfestival des Arts?

    1994. aastast toimuv kaunite kunstide festival toob 28. IV ? 22. V Belgiasse, Brüsseli 20 erinevasse paika, teatritesse, näitusesaalidesse, kinodesse, kokku kunstnikud nii Belgiast kui mujalt Euroopast. Festivalil on kaasaegse kunsti vormidest esindatud nii teater, muusikateater, tants, multimeedia, film kui ka installatsioonikunst. Tänavuse festivali kavas on 35 kunstiprojekti, millest teatriprogrammis on koguni 16 maailmaesietendust. Festivali pilk on lisaks lääne naabritele suunatud ka Ida-Euroopasse, osalevad kunstnikud Türgist, Poolast ja Lätist (Alvis Hermanise Gogoli ?Revidendi interpretatsioon?).

    ?New Baltic Dance?

    29. IV ? 4. V toimub Vilniuses rahvusvaheline tantsufestival ?New Baltic Dance 04?. Festival esitleb Leedu kaasaegse tantsu lavastuste paremikku ning koostöös Briti Nõukoguga Suurbritannia tantsutruppide tippe. Festivalil astuvad üles ka trupid Soomest, Rootsist, Prantsusmaalt ja Venemaalt.

    ?Theatertreffen Berlin?

    1963. aastast toimuv ?Theatertreffen Berlin? (?Berliini teatrikohtumine?) on arenenud silmapaistvaimaks saksakeelsete maade teatrite kohtumispaigaks, tänavu tullakse kokku 1. ? 20. V. Kriitikutest koosnev ?ürii on valinud viimase hooaja 10 märkimisväärseimat saksakeelset lavastust Saksamaalt, Austriast ja ?veitsist. Festivali programmi mahuvad nii klassikatõlgendused kui kaasaegsed näidendid, samuti äratavad tähelepanu mastaapsed ühisprojektid, nagu näiteks Ruhri triennaali, Les Ballets C. de la B., Pariisi Rahvusooperi ja Volksbühne koostöös valminud ?Wolf? (idee ja lavastus Alain Platel). Huvitav tõotab tulla ka nimeka lavastaja Christoph Marthaleri versioon Büchneri näidendist ?Dantoni surm?.

    Berliini Teatrikohtumist täiendab paralleelselt toimuv ?Stückemarkt 2004? (?Näidenditurg?), kus esitatakse uusi teatritekste, ja rahvusvaheline noorte teatritegijate foorum, mis on mõeldud täienduskoolitusena noortele kuni 35aastastele teatriprofessionaalidele.

     

    ?New Drama in Action?

    21. ? 30. V toimub Vilniuses rahvusvaheline teatrifestival ?New Drama in Action?. Festivali eesmärgiks on esitleda kaasaegset euroopa dramaturgiat. Teatrifestivali viieaastase ajaloo jooksul on tutvustatud leedu, inglise, prantsuse, norra, poola, vene, soome ja läti dramaturgiat ning teatrit.

    Tänavuse festivali põhiprogrammis ?Reality Utopias? on nii leedu teatri uuslavastused kui ka Belgia teatri külalisetendused. Lisaks festivalilavastustele on kavas ka briti, prantsuse ja läti näidendite ettelugemine ning teatriprofessionaalide kohtumised-diskussioonid teemal ?Utopias of Our Days?. Festivali aukülalised on tunnustatud näitekirjanikud Tankred Dorst ja Roland Schimmelpfennig.

    Teatrifestival ?Kontakt?

    1991. aastast peale korraldab Wilam Horzyca nimeline teater Poolas Torunis iga aasta maikuu viimasel nädalal rahvusvahelise teatrifestivali ?Kontakt?.

    Tänavu 22. ? 28. V toimuv 14. festival on läbi aastate andnud võimaluse tutvuda Ida- ja Kesk-Euroopa teatrikunstiga. Festivalil osalevad põhiliselt teatrid naabermaadelt, kuid iga aastaga tuleb rohkem osalejaid ka kaugematest maailma paikadest nagu Austraalia, Ameerika, Lõuna-Korea jne. Lavastusi hindab rahvusvaheline ?ürii, kes annab välja kolm peaauhinda. Festivali kava pakub lisaks teatrietendustele ka muid üritusi nagu kunstinäitused, filmiprogramm, kontserdid ja teatriprofessionaalide kohtumised-diskussioonid. Eesti teatrit esindab festivalil Vanemuise teater lavastusega ?Roberto Zucco?.

    ,

  • Soome uus tekstiil Hop galeriis

    Hop

    Hanna Vainio, Minttu Sipola, Sonja Löfgren (Soome)
    VEEL ÜKS PÄEV PARADIISIS / ANOTHER DAY IN PARADISE
    04.04. – 23. 04. 2013
    Hop galerii
    Tallinn

    Näituse avamine kolmapäeval 3. aprillil kell 17.00.

    „Veel üks päev paradiisis“ on kolme Helsingis tegutseva tekstiilikunstniku ühisnäitus. Grupi siduvaks asjaoluks on õpingud Hämeen ammattikorkeakoulu’s (disaini magistriõpe) kuid ka tugevad sõprussidemed. Vaatamata eksponeeritud tööde erinevatelele tehnikatele on näitusel ka märgatav ühisosa mis on oma vormi saanud koosviibimiste ja igapäevaste arutelude kaudu. Privaatne elutuba, vihmane Helsingi linn ja globaalne reaalsus. Käesoleva näituse teemad on seotud isiklike otsustega, tugevuse ja õnne otsingutega elus. Mõtted mis on ühtaegu globaalsed kui ka väga intiimsed.

    Sonja Löfgrens’i tikitud seeria on nõela ja niidiga kangale õmmeldud otseste tähelepanekute kogum argielust. Löfgren  tikib seadeid igapäevaelu väikestest ja suurtest hetkedest – lunastavad hetked mis päästavad päeva. Tema töö “Gråt inte” (”Ära nuta”) kujutab rätikut mis ruttab lohutama ümber läinud kohvitassi.

    Minttu Sipola gobeläänid on reljeefsed ja tundlikud. Nad annavad vaatajale tugeva tunde millestki tuttavast, deja vu efekti, mõttest mida oleme juba mõelnud. Näitusel eksponeerib ta oma uut gobelääni, mille inspiratsiooniallikaks on olnud vana krohvitud sein. Minttu Sipola soovis näidata üles austust vastutustundliku ehitustöö vastu. See on midagi mida me tänapäeval võime nimetada jätkusuutlikkuseks.

    Hanna Vainio on andekas jutuvestja. Oma lugu on tajutav mitte ainult tema ˛akaartelgedel kootud teostes vaid ka tema loodud helikunstis ning joonistustes. HOP galeriis eksponeerib Hanna Vainio nii käsitsi tikitud kui digitaalselt trükitud tekstiile. Tema töid läbivaks jooneks on leitud esemetest saadud inspiratsioon. Oma teostes on ta koguja, kes ühendab mineviku tänapäevaga, leitud esemed oma isiklike kogemustega.

    Näitusi Hop galeriis toetab Kultuuriministeerium.

  • Avalik kiri Eesti kultuuriüldsusele

    Avalik kiri

    Vaadelgem toimetaja tööpanust lähemalt. Maris Johannes on töötanud Eesti Raadio kultuuritoimetuses 1993. aastast. Raadio arhiivis on üle kuuesaja tema toimetatud saate kirjandusest, keelest, teatrist, rahvausundist, kosmoloogiast, filosoofiast, identiteedist jpm. Kuueteistkümne tööaasta jooksul on Maris Johannes loonud aukartustäratava koostöövõrgu keele- ja kirjandusteadlaste, kirjanike, folkloristide, näitlejate ja lavastajatega. Tema autorkond on ulatunud Madis Kõivust, Jaan Kaplinskist, Mats Traadist ja  Mikk Mikiverist Enn Kasaku, Jaan Unduski, Doris Kareva, Marin Laagi, Jürgen Rooste ja Andra Teedeni.
    Viimasel viiel aastal on Maris Johannese käe all elanud pika traditsiooniga „Keelkõrv“; teatavasti on eesti keele hoidmine ERRi üks põhiülesandeid. „Keelekõrvas“ on sõna saanud nii Tartu kui Tallinna Ülikooli keeleuurijad (Haldur Õim, Karl Pajusalu, Martin Ehala, Tiit Hennoste, Krista Kerge jpt), Eesti Keele Instituudi spetsialistid (Urmas Sutrop, Peeter Päll, Kristiina Ross) ja keelekorraldajad, murdekeele entusiastid Lõuna-Eestist, suulise keele uurijad, keeletehnoloogid, terminoloogid, vana kirjakeele uurijad. „Keelekõrvas“ on rääkinud nii auväärsed korüfeed Ilse Lehiste, Mati Hint, Mati ja Tiiu Erelt kui ka nooremad oma ala asjatundjad nagu Arvi Tavast, Ilona Tragel jt. „Keelekõrva“ on huvitanud eesti keele arendamise riiklik strateegia. Pooleli on sari inimestega, kes räägivad eesti keelt võõrkeelena („Koodivahetus“), samuti hääbuvate keelte sari („Au- ja hauasambad keelele“). Eesti Rahvuskultuuri Fond on toetanud „Keelekõrva“ populaarseid rubriike „Etümoloogiasõnastik“ (autor Udo Uibo) ja „Kujundkeele aabits“ (autor Asta Õim). Pooleli on koostöö Tartu ülikooli emeriitprofessori Huno Rätsepaga etümoloogia vallas.
    Aastast 2000 toimetab Maris Johannes „Luuleruumi“. Luule on kolmapäevase keskööprogrammi kavas 1963. aastast. Klassikakavade kõrvale on tema toimetamisel tulnud autoriprogrammid uuest eesti luulest, sarjad „Mis on su nimi, Kalevipoeg“ ja „Ütsik täht“ lõunaeesti kirjandusest. „Luuleruum“ vahendab kunstilist sõna, jäädvustab kirjandust, talletab näitlejate loomingut.  Aastatega nende saadete kultuurilooline väärtus ainult kasvab.
    Kultuurisaadete traditsioon Eesti Raadios on väga pikk. Nõukogude aja aatelise raadiotoimetaja põhivaenlane oli tsensuur, ometi tehti palju sellist, mida praegu häbenema ei pea. Kas tõesti tahame, et vabas Eestis vohab mõõdutundetult meelelahutuslikkus süvenenud kultuurikäsitluse kulul? Tänapäeva meediakülluses on kuulajal-vaatajal sadu valikuvõimalusi, kuid Rahvusringhääling on ainus, kes on põhikirja järgi kohustatud pakkuma kõige kvaliteetsemat, süvenenumat ja harivamat, mitte ainult seda, mida rahvas tahab, vaid ka seda, mida ta ei tea veel tahtagi, kuid milleni ta võib kasvada.
    Meie, allakirjutanud, leiame, et täies loomevormis ning ideederohkusega silma paistnud kultuurisfääri olulisi valdkondi professionaalselt vahendava Rahvusringhäälingu kogemustega toimetaja koondamine ei vasta avalikule huvile. Pigem ootab avalikkus Rahvusringhäälingult võimekate töötajate senisest mitmekülgsemat rakendamist. Maris Johannese senine töö ei anna mingit põhjust seda katkestada. Ootame keele- ja luulesaadete jätkumist tema toimetajakäe all.

    22.detsembril 2009

    Lea Tormis, Mari Tarand, Fred Jüssi, Marju Lauristin, Pille-Riin Purje, Külli Tüli, Aili Künstler, Margot Visnap, Kerttu Soans-Tammisto,  Andres Noormets, Urmas Vadi, Krista Kaer, Olavi Ruitlane, Mart Velsker, Sirje Kiin, Jaan Malin, Anu Saluäär, Marin Laak, Jürgen Rooste, Aarne Ruben, Hendrik Lindepuu, Jan Kaus, Arvo Vallikivi, Arne Merilai, Aare Pilv, Elo Viiding, Heidi Sarapuu, Riina Roose, Ott Sandrak, Kai-Mai Olbri-Kaarna, Piret Pääsuke, Riina Viiding, Heli Teedla, Tõnu Karjatse, Tiina Kuningas, Anne Roolaht, Olev Remsu, Meelis Kompus, Jaan Tootsen, Liina Lukas, Markus Larkovirta, Ivo Pilve, Einar Kraut, Marius Peterson, Slawomira Borowska-Peterson, Mari Tuulik, Ülo Tuulik, Vitali Belobrovtsev, Kadi Alatalu, Sven Vabar, Varje Sootak, Heiki Haljasorg, Aadu Jõgiaas, Gerd Tarand, Maria Lee Liivak, Asta Põldmäe, Jelena Rootamm-Valter, Veronika Nutar, Aime Taevere, Ingel Undusk, Ylle Rajasaar, Virve Normet, Barbi Pilvre, Evelin Pang, Priit Võigemast, Ago Tuuling, Marianne Mikko, Mall Jõgi, Paavo Piik, Leelo Tungal, Valle-Sten Maiste, Madli Pesti, Piret Kruuspere, Asko Künnap, Enn Siimer, Karol Kuntsel, Andre Help, Helena Tulve, Jaan-Eik Tulve, Riina Oruaas, Pille-Riin Pregel, Hermann Kalmus, Andres Langemets, Tõnu Õnnepalu, Maarja Undusk, Tarmo Teder, Age Raa, Anneli Ennet, Asta Õim, Doris Kareva, Anna Verschik, Toivo Tootsen, Katrin Väli (Hallas), Leino Rei, Mart Meri, Üllar Saaremäe, Aune Unt, Karl Pajusalu, Margus Mikomägi, Epp Lauk, Mart Aas, Riina Eentalu,  Andrus Saar, Ott Aardam, Indrek Mesikepp (fs), Raul Järg,  Krista Aru, Peeter Vihalemm, Margus Välja, Eve Pormeister, Tiit Hennoste , Irene Artma, Enn Kasak, Nataša Sikkemäe,  Taivo Niitvägi, Veiko Tubin, Helle Leppik, Liina Kusma, Valve Raudnask,  Kristiina Garancis, Marika Katerina Arendia Elita von Wolsky,  Krista Kerge, Tiina Hallik, Reet Sepp, Väino Klaus, Madis Norvik, Eevi Ross, Jaan Undusk, Jaak Rähesoo, Kiur Aarma, Maris Balbat, Raivo Põldmaa, Maarja Kangro, Laura Peterson, Haldur Õim,  Anu Stolovitš, Triinu Tamm, Veronika Kalmus, Vilma Luik, Kadri Bank, Ilmar Trull, Kristina Veidenbaum, Maire Kriis, Marja Vaba, Jüri Orn, Merlin Abedi, Mall Põldmäe, Mai Sein-Garcia, Madis Eenlo, Kersti Skovgaard, Katre Koit, Heikki Aasaru, Ene Pedai, Jaan Tross, Krista Strandson, Triin Sinissaar, Lembit Peterson, Mart Johanson, Kristiina Ross, Udo Uibo, Külli Habicht, Triin Iva, Maia Rõigas,  Lylian Meister, Maarja Lõhmus, Enno Poldre, Anne Ratman, Andres Heinapuu,  Kersti Raudam, Toomas Raudam, Leena Valter, Harry Liivrand, Kairi Tamuri, Silvia Karro,  Andriela Rääbis, Tuuli Tuisk, Heili Orav,  Peeter Ernits.

     

  • Mirjam Tally menukas loominguaasta

    Priit Kuusk

    Kuningliku muusikaakadeemia kodulehel on ära märgitud (mis loeti tseremoonial ka ette), et akadeemia väikese preemia vääris su orkestriteos „Turbulence”, „kus helilooja on unikaalse kõlakäsitluse kaudu suutnud kombineerida innovaatilisuse ja kunstilise küpsuse”. Mis tunne oli istuda kroonprintsessiga koos pidulauas ja enne temalt preemia vastu võtta?

    Preemiatseremoonia toimus 24. novembril  muusikaakadeemia suures saalis Stockholmi Nybrokajenil ja need andis üle kroonprintsess Victoria. Väikese kontserdi järel pidulikul õhtusöögil istusin peaaegu printsessi kõrval, nii et sain temaga päris palju pidulauas juttu ajada! Kuulsin mõndagi n-ö kuningliku perekonnaelu poole pealt, lähimatest kuninglikest sugulastest naaberriikides – põnev! Selles mõttes on uhke tunne elada kuningriigis ning kohata ja rääkida kuningliku perekonna liikmetega.  Kuningriik on ikka kuningriik, kuigi ka rootslased ju vaidlevad selle vajalikkuse üle.

    Gotlandile tuli isegi mitu preemiat?

    Naljakas lugu on selle auhinnaga seekord, et kolm laureaati on ühest ja samast kohast, Gotlands Tonsättarskola’st: Sofia Jernberg, kes õpib siin, sai aasta jazziauhinna, siis mina ja suure Christ Johnsoni auhinna sai Per Mårtensson, kes on meil õpetaja ja kooli kunstiline juht. Varem on ka Henrik Strindberg, kes  samuti siin õpetab, saanud mõlemad Christ Johnsonid. Stockholmi lumetormist tulnud, on ka minu preemia ilusti käes ja töö juures Visby heliloojate keskuses seinale riputatud.

    Tagasi Gotlandil, mis ootab ees?

    Lõpetasin just ühe väikese laulu Norras elavale Kersti Ala-Murrile ja akordionist Jaak Lutsojale Tui Hirve tekstile. Kevadel on oodata esiettekandeid Eestis, näiteks on märtsi algul viiuldaja Mari Targo ja Tallinna Kammerorkestriga kavas minu uus lugu, mida juhatab Mikk Murdvee. Veel on visuaalsed plaanid koostöös Ülo Pikkoviga ta joonisfilmide juures. Üht-teist on pooleli. Osalen heliloojate liidu autorisarjas „Helilooja, kes sa oled?”. Rootsi-kesksed plaanid on esialgu väikesed. Elame, ootame ja loodame, et tuleb tellimusi, eriti nüüd Rootsist.

    Milles seisneb sinu töö Tonsättarskola’s ja Visby Rahvusvahelises Heliloojate Keskuses? Olid ka ise 2005. aastal siin keskuses  kutsutud stipendiaadina.

    Heliloojate keskus ja Gotlandi heliloojate kool asuvad koos ühes ja samas hoones (tegemist on endise tollilaoga). Nii on terve maja heliloojate päralt. Keskuses on mu ülesandeks külalisheliloojate plaanimine stuudiotesse ja kirjavahetus, mis puudutab avaldusi ja siiatulemist – heliloojatel on vaja ka oma noodid saata. Lisaks sellele muud igapäevaelu küsimused, et me külaliste elu siin mugavaks teha.  Keskus töötab aasta läbi, kuigi juulis ning jõuluajal ja aastavahetusel on suletud. Tavaliselt on meil siin kolm heliloojat korraga, maksimaalselt 4-5 nädalat. Külalisi saabub maailma eri nurkadest, just nüüd on meil kolm naisheliloojat: Türgist, Austraaliast ja Kanadast. Koolis on mu ülesandeks tunniplaani koostamine, workshop’ide ning õpilaste reiside planeerimine (õpitoad toimuvad sageli mujal Rootsis) ja muud praktilised küsimused, alates katkisest  printerist kuni külmade radiaatoriteni. Koolis õpib 23 noort heliloojat, nii et see on kammerlikult väike kool. Õpilased on pärit peamiselt Rootsist, praegu on ka kaks välistudengit USAst ja Norrast.

    Kuidas sattus sinu „Turbulence” Veneetsia biennaali tänavusse kavva ja sinust sai tuntud itaalia helilooja Luca Francesconi soosik?

    Luca Francesconi, kes on Veneetsia biennaali kaasaegse muusika festivali kunstiline juht,  osales ISCMi maailma muusikapäevade 2008. aasta žüriis. Talle hakkas mu lugu „Turbulence” nii meeldima, et võttis ise minuga ühendust ja ütles, et tahab, et seda esitataks ka 52. festivali avakontserdil 2. oktoobril. Mängis Teatro La Venice orkester Eliahu Inbali juhatusel. Lisaks kutsus ta mind osalema oma meistriklassis „EarLab”, mis toimus nii Bergenis kui ka Itaalias Stresas, kus töötasime Norra ansambliga BIT20. 

    Meistriklassis kirjutasingi kammeransambliteose „Shift”, mille Norra ansambel tõi esiettekandele Stresa rahvusvahelisel festivalil septembri algul. Francesconi on üsna karm õpetaja, kes ütleb oma sageli kriitilise arvamuse ka otse välja. See mõjus virgutavalt. Ja et pidime oma teose kirjutama peaaegu n-ö reaalajas, sai äsja kirjutatud materjali kohe ka muusikute esituses kuulda, et teha vajalikud parandused või vaadata, mis suunas lugu edasi arendada.  Sellises workshop’i vormis töötamine on iga helilooja unistus, pealegi kui saab veel ka kohe tagasisidet.

    Mis mulje jätsid Vilniuse maailma muusikapäevad, kus Eestist oli ainsana kavasse valitud „Turbulence”?

    Minu teose esitas 30. oktoobril Leedu RSO Robertas Šervenikase juhatusel, olin ise seal ka helipuldis. Vilnius kui linn jättis väga sügava mulje ja sinna tahaks kindlasti veel  sõita. Festivali enda elamused on vastakad, oli nii positiivset kui ka mitte. Huvitav oli Läti Rahvusorkestri 24. oktoobri kontsert Eötvösi, Harvey ning Olofssoni teostega; veel kiidan Ensemble Moderni kava 26. oktoobril Eötvösi, van der Aa, McNamara ja Yongi teostega. Ungarlane Peter Eötvös oli ju festivali keskseid heliloojaid ning eelmainitud kontserte juhataski ta ise.

    Kas meenutaksid veel oma teoste ettekandeid  väljaspool Eestit?

    Tänavu juulis esitati Fääri saartel festivalil „Summartoner” minu elektrooniline pala „Blow”. 2006. aastal on seda mängitud Islandil festivalil „Dark Music Days”. „Blow” on osalenud ka mitmel filmifestivalil, millest mul aga pole ülevaadet, kuna Ülo Pikkov on selle meie ühistöö sinna teele saatnud. Siiski on Veneetsia, Stresa ja Vilnius seni suurimad festivalid, kus ka minu muusika on kõlanud. 

    Meie muusikutega on sul olnud ju väga tihedad loomingusidemeid: oled neile kirjutanud kümneid oopusi ja väga põnevatele koosseisudele.

    Minu enda jaoks üks põnevamaid ettevõtmisi oli lugu „Swinburne” (2000, kaks lauljat, näitleja, elektrikitarr, akordion, löökpillid), mis valmis Eesti muusika päevade tellimusel ja kus mulle jäeti vabad käed muusikute valikul. Nii paningi kokku n-ö omaenda bändi, kokku kuus muusikut, juhtisin ka algusest lõpuni teose proove. Seal on päris palju tempode vahetusi, rubato’sid ning üksteise kuulamist, aga saime ilma dirigendita hakkama, millest mul oli hea meel; oli ka teatraalseid elemente, mis tegid eriti Ardo Ran Varrese ning ka Alar ja Katrin Pintsaare esituses teose esiettekandest publikule päris lõbusa ja meeldejääva elamuse. Ka Hasso Krulli tekst siin loos on kentsakas, huumoriaspekt sellest tuleneski. 

    Olen varem ja hiljemgi oma lugude juures produtsendiks olnud, kuni oma autoriplaadi ilmumiseni 2003. Aastal 2001 kutsusin kokku 15-liikmelise ansambli, millega kandsime Oistrahhi festivalil ette teose „Tean, et taassünnin linnuna”. Pärast autoriplaadi ilmumist olen aga aktiivsest asjaajamisest pisut tagasi tõmbunud, kirjutan lugusid põhiliselt siis, kui tuleb ametlik tellimus muusikult, festivalilt või kontserdikorraldajalt. Hindan seda perioodi  oma elus siiski kõige põnevamaks ja, mine tea, äkki ka jätkan tulevikus.

    Millest oled unistanud kirjutada, kui avaneb võimalus?

    Huvitav oleks kirjutada kammerooper, kus saaks kasutada üheskoos nii klassikalisi-, jazzkui ka poplauljaid, vaba improvisatsiooni, klassikalisi ja jazzmuusikuid, elektroonikat ja võibolla ka mingeid pisut ebatraditsioonilisi pille. Sofia Jernberg, kes õpib meil Gotlandil, sobiks  oma hääle ja stiiliga näiteks väga hästi selles minu kujuteldavas ooperis osalema.

    Küsinud Priit Kuusk, Stockholm/Tallinn

  • Variatsioonid kujuteldava küla teemal

    Enn M?and

    See lavastus on nii õrn ja pehme, et puutudagi ei tahaks. Ei tahaks puutuda kedagi ega midagi, mis seotud ühe õnneliku külaga. Aga et küla kui haldusühik evib mitmeid tähendusi, siis on paratamatu, et mõni nendest ennast teistest olulisemaks peab. Ja endast kõnelema sunnib.

    Urmas Lennuki näidend „Päeva lõpus”, mille alapealkirjaks on autor lisanud „Õnnelik küla kahes osas”, paistab esmapilgul silma kui kavatsus viia vaataja külamiljöösse jälgima sealsete inimeste elu ja pürgimisi. Tegemist on julge ettevõtmisega, sest eesti küla kui selline on totaalses muutumises ning pole selge, kuhu need muutused viia võivad. Eesti küla nägu on laiguline ja kannatab verevaesuse käes. Samas paisuvad linnalähedased külad aina suuremaks ning on hakanud tasapisi oma nägu ja traditsioone kaotama. Küla kunagine omapära – kõik tundsid kõiki on neis juba minevik. Külade tühjenemise protsess on lavastuses küll äramärkimist leidnud. Unistuse endisaegsest olelusvormist hävitas juba kolhoosikord jäägitult ja lõplikult. Seepärast on uuem põlvkond hakanud külaelust otsima suuremat avatust ja võimalusi kohaneda ajastupärasema  elustiiliga. Küladest on saamas külaliste meelispaik.

    Kui 1938. a ilmunud Väike Entsüklopeedia avab märksõna „küla” tagasihoidlikus sõnastuses „ligistikku asetsevate elamute või talundite kogum maal”, siis uuem teatmeteos (EE, kd 12, Tallinn, 2003) pühendab „küla” tutvustamisele ligi poolsada trükirida! Ei aita ka teadmine, et 80 külas (2000. a andmed) ei ela ühtegi püsielanikku ning et 70 külas resideerib vaid üks-kaks (vana)inimest.

    Laval kujutatu on teostatud suure tinglikkusega, mis on pigem kokkuhoid ega sega väljendamast olulist sõnumit külast ja selle inimestest. Keskse tegevuspaiga – kušeti tagant algab raieküpse palgimetsa lank – kokkusurutust kompenseerib mõnevõrra metsaalune vaba ruum. On ju kasvav mets oma tumeda massiiviga üks lavastuse osalisi, mis on inimsaatusigi mõjutanud. Metsa kaitsvasse rüppe tullakse ja sealt ka lahkutakse. Tegelaste rollimuutused sünnivad mujal.

    Lavastuse üheks kandvaks teljeks on tihe suhestumine tänapäevaga. Lennuki tekst on tükati otsekui meedia peegeldus. Või kui ta seda otseselt ei ole, siis ideoloogiline ja mõtteline ühendus on märkimisväärne. Tarvitseb vaid nimetada märksõnu nagu kool, kauplus, prügimajandus, apteek, postkontor, mets… Kõigi nimetatute kohalolek on külas olnud vajalik aastakümneid. Nende kadumine või uute tekkimine on linnaellu puutuv nähtus, maaoludes peab kõik stabiilne olema, kõik peab kohal olema. Nüüd on aga hakatud arvama, et kool võib ka kaugemal olla, apteek ja kauplus ei teeni väikses maakohas midagi, et põlismetsa võiks ka rahaks teha, postkontor on hakanud känguma… Kõige selle taga on inimesed, kes kannatavad. Ettevõtlikumad võtavad linnatee jalge alla. Vanad ja väetid jäävad.

    Lavastuses on tegevustiku sotsiaalne külg mängitud esiplaanile. Kooliõpetaja Marta (Liisa Aibel) esindab külast lahkujaid, sest kool suletakse. Vennaksed Jakobi (Erik Ruus) ja  Peteri (Velvo Väli) elavad nostalgilist külaelu. Pähe tulvavad mälestused lapsepõlvest, kodust… Kirjas vend Peterile  pihib Jakobi oma elumuutustest, üleelatud masendusest ja  sellest vabanemisest… magades. Jakobi kirjutab: „Kujutad sa ette, ma jõin ennast inimeseks. Väga raske oli ennast inimeseks juua. Aga mina tegin seda.” Venna rahapalvele peab vend Jakobi vastama eitavalt, sest raha enam ei ole, kõik läks pudelisse… Aga vennad jäävad ikka vendadeks, ehkki ka nagistamist tuleb ette.

    Lavastuse kavavoldikus kirjutab Urmas Lennuk (kes nimetab ennast selles tagasihoidlikult „lavastusgrupi liikmeks”): „Rakvere teatri laval papist puude vahel ringi liikuvad Eesti Vabariigi kodanikud, kes töötavad selles teatris näitlejatena, ei saa mingite loogika reeglite järgi olla päris elu.” Isikute võrdlemine abstraktse mõistega!? On see toetusavaldus lavastuse tinglikkusele?  Või hoopis ambivalentne suhtumine tegevuspaiga autentsusesse? Kuid siit ka küsimus: kas ka kujutatav küla ei ole „päris küla”?

    Lavastuse päevakajalisus ei taha sobituda üldisemat laadi arutlustega inimese ning tema eksistentsi üle. Olmehädade ja teeninduse teema kaob kuidagi kiiresti, jättes mulje maaelus päevakorda tõusnud probleemidest, mille vastu lihtinimene on võimetu võitlema. Kui, siis vaid jahipüssiga (!), nagu teeb seda oma kujutelmades Tepo (Toomas Suuman). See episood tänu Toomas Suumani meisterlikule esitusele lisab etendusele vürtsi ning elavdab publiku reaktsiooni laval toimuvale. Samas on sel kaalukas osa lavastuse gradatsioonis.  Lennuki lavastuses märkimist väärivad tagasivaatelised hetked, mil meenutatakse kunagisi aegu (Jakobi-Peteri kõnelused), Tepo huumor ja võllanaljad  ning  ettevõtlikkus. Tahe siduda lapsepõlves kogetu elu põhiväärtustega kandub mitmesse stseeni, on need siis mälestused emast, multikate vaatamine või pilajutt kirjatundvast hobusest.

    Urmas Lennuki lavastuses ei pretendeerita ühe küla mitmemõõtelisele kujutamisele. Inimesedki ei ole päris sellised, nagu nad on meie mällu talletunud. Maainimene=külaelanik on pühaks pidanud ikka maad ja selle harimist. Poleks ju midagi kurjast, kui ka selline pasteldes talumees lavalaudadelt meile vastu vaataks ja oma tõde kuulutaks. Praegune lavastus on meie aja laps, sellel on oma asi ajada. Ja ta ajab seda eestlaslikul moel – otse või mõistu, alandlikult või ägenedes.

    Kui lavastuse reklaami peale teatrisse mineja loodab eest leida mahlaka jutuga külaseltskonna või konfliktirohke õhustiku, siis peab ta mõnevõrra  pettuma. Lavaline tonaalsus ja väljapeetus on eelkõige mõtlevale ja keskmisest tundlikumale meelele  mõeldud. „Päeva lõpus” on pigem poeetiline jutustus ühe kujuteldava maanurga, õnneliku küla  inimestest.

     

Sirp