Kui püüda end välja lülitada igasugusest informatsioonist (eelteadmine on tegelikult halb, kuid paratamatu), võib „Jani” vaadata kui tavalist mängufilmi. Žanrilt road-movie ja komöödia, täpsemini farss ja jant, ühtaegu nii karakteri- kui situatsioonikomöödia, kindlasti kuulub žanri „filmid filmist ja kinost”, kindlasti on see veel etenduskomöödia ja poliitsatiir.
Olmekomöödiale lisab sügavusmõõtme Georg Otsa (Tõnu Kilgas) kui mentori-eeskuju viirastuslik ilmumine (peategelase peas). Jutustamisviis on novelliline, mis eeldab stsenaristi(de)lt suuremat fantaasiat kui tavaline romaaniline jutustamisviis. See tähendab, et film koosneb ainult ühes loost.
Kanda on võetud parasjagu palju, kuid ometi on jõud sellele ka peale hakanud. Kas liiga paljuks ei lähe?
Nii road-movie’d kui komöödiad on tavaliselt ekstensiivse arenguga, episoodid on üksteisega lõdvemalt seotud. Episoodid on kõrvalepõiked, mis ei pea kasvama üksteisest välja, ning vaataja ei oska eales ette aimata, kellega peategelane kohtub järgmises episoodis. Ent episoodid-novellid-sketšid ise võiksid olla loogilised tervikud, ja nii ka „Janis” üldjuhul on, kahjuks on vaid kõige enam laineid löönud peategelase kohtumine presidendiga jäänud täiesti välja arendamata. (Huvitav, kas episood polnud tervikuks kirjutatud või ei jõutud kokkuleppele näitlejaga?) Tervikliku episoodi üheks paremaks näiteks on kasiinopala oma mitmekordse pea peale pööramisega ja puändika rusikavõitlusega.
„Janis” valitseb korralik kompositsioon, siin on arvestatud draamakunstile juba Aristotelese esitatud nõudmistega: lool olgu algus, keskpaik ja lõpp. Algus on sekeldused Tallinnas, mängitakse välja teekonna käivitav põhjus: vilets haltuuratsemine telereklaamis ning ootamatu peategelase rolli pakkumine Tartu teatris Vanemuine.
Draamakunst on vastandamise kunst. Kohe alguses on vastandatud odava reklaamiklipi tegemine kuskil võsa vahel ning tõeline kõrgkunst kunstitemplis. Keskpaik kestab kuni konfliktini, keskpaigaks on teekond, täis tegevust, konflikti järel algab rahulikum lõpp.
Mis on konfliktiks? Viiest konfliktiliigist on valitud kõige raskem: tegelase konflikt iseendaga ja see on juba päris kaelamurdev ülesanne nii stsenaristile, režissöörile kui näitlejale. Mõnedes filmidraamaõpikutes soovitatakse üldse sellest hoiduda, seda peetakse proosalikuks, sest draamategelasel endal on raske sisekonflikti vaatajale mõistetavaks teha, ainult tegevuse kaudu, ilma Jutustaja ja kõrvalinfota. „Janis” on sellega ilusti toime tuldud. Olgu mainitud, et ajakirjas Sight & Sound aastal 2002 viiekümneks kõigi aegade paremaks filmiks valitud vähemalt kuues-seitsmes on õpikute soovitustest hoolimata tegemist sisekonfliktiga. Nii et Andres Maimik ja Rain Tolk pole risti ette löönud kõige kõrgema pürgimuse ees. „Janis” on konfliktiks kahtlemata episood, kus muidu võrdlemisi passiivne Jan, ikka teiste lükata-tõugata, äkki after-party’l nagu unest ärkab, elu sisse saab ning kasimata suu ja roppude sõnadega kõik kuradile saadab, ka iseenda ja teatri.
Tegevustikus domineerivad kiired pöörakud, kõik põhjuse-tagajärje ahelas: lahkumine televõtetelt, purjutamine baaris, pereelu. Kui oleme tuttavaks saanud peategelasega, tuleb sõlmituspöörak – ja edasi uute lootustega Tartusse!
Lihtsad asjad, ometi leiad eesti filmist harva klassikalise kompositsiooni.
„Janis” on meeldejäävaid koomilisi repliike, mis iseloomustavad küll rohkem meie aega kui (kõrval)tegelaste karaktereid, kuid on ikkagi vajalikud. Meenutame: „Parem must minevik kui lilla tulevik!”, „Tead, et on üks veel sitem näitleja kui sina? See olen mina!” Ükskord, kui kindlasti ilmuvad ka eesti filmide repliikide kogumikud, mis mujal maailmas on igapäevane nähtus, oleks „Janist” sinna palju võtta.
Ja obstsöönsused? Kohe esimene repliik proloogis lajatab neljatähelisega. See mõjub nagu lubadus publikule, mis täidetakse kuhjaga.
Fuck’ikesed USA kino- ja teleekraanidel on dokumenteeritud, neid on uurinud kohtuametnikud ja filmiajaloolased. Esimest korda kõlas see proosas kogu aeg kasutusel olnud süütu jämedus 1965. aastal, sellest ajast on tasapisi levinud. Soliidsed telekanalid püüavad seda vältida tänagi, üliharvad erandid tehakse klassikale. Kuhu positsioneerisid ennast eesti telekanalid filmi näidates? Või pidas ETV teost klassikaks? Slängiuurijatel on igatahes materjali. Elust maha kirjutatud filmidialoog võiks panna otsima vastust, miks meil nüüd, uuel iseseisvusajal, russismid läbi löövad, kuigi me vene ajal nende vastu võitlesime.
Peategelane on kahekordselt väljapääsmatus olukorras: näitlejana on ta oma populaarsuse vang, inimesena alkoholismi küüsis. Kuidas ta välja pääseb? Eestis sureb aastas umbes kaks tuhat inimest viinasurma, seni on see kurb tõik filmimehed ükskõikseks jätnud. Maimik ja Tolk on härjal sarvist kinni haaranud. Minu meelest on filmis alkoholismiprobleemi käsitletud oskuslikult ja realistlikult: viinasõltlane käitub ja räägib just nii nagu selle filmi peategelane. Halastamatu maskirebimine on samal ajal mehine, mitte ilkuv ja silmakirjatsev kaastunne viina küüsis näitleja vastu.
Labased telešõud, produtsentide vastutulek matsliku publiku matslikule maitsele, hukutavad andekaid näitlejaid. See on teine käsitletud teema, kindlasti sama aktuaalne kui viinaviskamine.
Teatavasti peab rohkem prantsuse ja vene kultuuris levinud karakterkomöödia jääma usutavuse pinnale, anglosakside situatsioonikomöödias pannakse pöörane tüüp pöörasesse olukorda ja vaataja ei soovigi, et teda hakataks veenma tegevuse-tegelase tõepärasuses.
Peategelase Jani karakter on kujutatud absoluutselt usutavalt, ehk on pisike apsakas ainult Krišnamurti-mehe kiire ja oskuslik jalgratta parandamine. Jan on (võrdlemisi) passiivne peategelane, mis teeb tema loomise veel omaette numbriks, millega on ilusti toime tuldud. Situatsioonikomöödia näiteid on parasjagu; meeldejäävamad on Peetri peied ja orjatalu pidamine, kusjuures uje peategelane käitub ka seal karakteripäraselt – ta põgeneb.
Hollywoodi viiekümnest kõige rohkem sisse toonud filmist on üksteist komöödiad – publik lihtsalt tunneb naerunälga. „Jan” olevat esimene eesti film, mis on oma tootmiskulud tasa teeninud, ja kahtlemata on see tunnustus isegi riiklikult arendatava filmitootmise juures.
Kas mängitakse iseennast või…
Mait Malmsteni mängib Mait Malmsten, näitleja näitleb näitlejat, presidenti mängib Toomas Hendrik Ilves, Vladislav Koržetsit mängib Vladislav Koržets, ent baarimees Urmast mängib Andres Maimik. (Ja on oma kõrvalrolli täitnud täiesti individuaalselt, laskumata stampidesse, mis muidu selle osa puhul on tavaline.) Vahemärkusena peaks küll tänama presidenti, et ta sellele libedaohtlikule teel läks ja nõustus osalema. See on tunnustus meie kultuurile.
Ent selles iseenda mängimises on kaks taset. Esimene on mehaaniline ja lihtne, ei ärata vaimustust. Meenutame, et sotsialistliku realismi tähtfiguuri Sergei Gerassimovi „Ajakirjanikus” mängib ka Svetlana Balašovat Svetlana Balašova, Žanna Bolotava osa mängib Žanna Bolotava jne. Osa on isegi Sergei Gerassimovile, mida mängib Sergei Gerassimov. Ei Žanna Bolotava ega Sergei Gerassimov mängi iseennast, nad mängivad stsenaariumis kirjutatud osi nagu Vladislav Koržets ja paljud teised komöödias „Jan…”. Nii et ei mingit kindla tinglikkusenivoo teadlikku lõhkumist, lihtsalt pisut nipitatakse, tegelasele on stsenaariumis pandud selle näitleja nimi, kes teda mängima pandud.
Aga küsime Jan Uuspõllu kohta? Mida tema teeb? Ma ei tunne teda isiklikult, ma ei oska öelda, kas ta mängib iseennast või mitte. Ent saavutatud on küll Jean Luc Godard’i road-movie’ ja musta poliitsatiiri „Weekend” (koosneb samuti rohketest kõrvalepõigetest ja on üles ehitatud sürrealistlikele kokkusattumustele)
taoline avangardefekt. Seal kuulutavad tegelased Roland ja Corinne, et nad on filmist (Roland: „Milline ilge film! Millist vastikut rahvast me kogu aeg kohtame!”). Godard püüab lõhkuda tinglikkusemüüri ekraani ja vaataja vahel, Roland ja Corinne lausuvad, et nad on tegelikult Jean Yanne ja Mirelle Darc (näitlejate nimed).
Kõike seda tehti selleks, et lõpetada valetamine, lõpetada vaataja petmine illusioonide loomisega, mis sest, et vaataja tahab olla petetud, eelistab väljamõeldist tõele. Ma tunnen, et Maimik ja Tolk on liikunud sama rada.
Veel üks asi seob „Jani” „Weekend’iga”. Viimases on peatükkide jagamiseks kasutatud tummfilmide illustreeritud vahetiitreid, mis määravad aja, nädalapäeva ja kellaaja, mil episood nagu toimuks. „Janis” on episoodide teema avatud animatiitritega, mis minu meelest on põhimõtteliselt õige lahendus, kuigi need on visuaalselt roosamannalikult lääged. Veel tahaks küsida: ega õllejoomisvõistluses osaleja Allani puhul pole ekspluateeritud invaliidi? Seda ei tohiks nagu teha.
Tõde ja väljamõeldist harilikult vastandatakse, kuid tegelikult on neil kunstis ka palju ühist: mõlema abil püütakse kirjeldada-peegeldada tegelikkust. Seda ongi Maimik ja Tolk osavasti teinud.
