Toeta
Otsi

feminism

  • Inimesed BAMil

    Olev Remsu

    Tunnistan, et Jouni Hiltuse filmi „BAM” asusin ma jälgima teatud kõhedusega. Mida üldse teab üks soomlane sotsialismist, selle praktikast, selle bluffidest? Oletasin, et kindla peale läheb kõvaks materdamiseks, seda hiiglama pikka ja välismaailmast ilmselt mõttetuna näivat sotsialismikuriositeeti mõnitatakse nii, et on mõnitatud.

     

    Ajastu täpne tabamine

    Olen ise BAMil umbes nädala jagu päevi viibinud (ootasime Põhja-Baikalimaal Angarakani jõe ääres lennuilma ekspeditsioonil evenkide juurde), kohalikud eesti bamlased, kenad neiud ja noormehed, pakkusid meile öömaja oma barakis, nii kuulsin ja nägin üht-teist seestpoolt.

    Kahtlused ei õigustanud ennast. Juba esimene kaader lööb pahviks. Milline täpne visuaalne ja auditiivne tabamus! Kihutava reisirongi viimasest, pakasega külmunud tamburiakna sulatatud august näeme lohepikka raudteed keset taigat, seda saadab karehäälne sõnumilaul. Mis sest, et kaader pole just eriti originaalne, ikkagi on see mõjuv. Laul paneb ruumi ja aja punktipealt paika: Nõukogude Liit, seitsmekümnendad ja alternatiivkunst, millele hakati juba läbi sõrmede vaatama. Muide, ajastumääranguna ongi kõige sobilikumad toonane poplaul ja arhitektuur, need on haaranud endasse ajastu olemuse. Sotsialismi arhitektuurigi näeme filmis – pilpakülad ja hruštšovkad.

    Dokumentaalfilmi ülesandeks on luua vaatajas kohalolekutunne. Parim viis selle tekitamiseks on vaataja emotsionaalne viimine autori(te)le vajalikule lainele ning „BAMis” on see paugupealt juba avakaadriga tehtud. Edaspidi kardad ainult, et äkki läheb tase alla, ja loodad hinge kinni pidades, et seda ei juhtuks.

    Seda õnneks ei juhtugi, ainult et…

    Kõigepealt, helikujundus on nii õigesti paigas, et autor(id) on ilmselt seda ka ise tajunud ning pisut üle vindi keeranud. Heale kuhi otsa laduda tundub liialdamisena, siin tulnuks olla mõõdukas: ajastut täpselt ilmestavat muusikat on veidi ülearu saanud. Helikujundust on palju, mõttekat vaikust liiga vähe, mõnes kohas film venib. Mulle tundub, et on otsitud lihtsalt asendustegevust visuaalseks katteks väärt laulule, millest pole suudetud loobuda.

    Küsitavusi tekitab veel diktoritekst, see on määratud neile, kes asjast midagi ei tea, nii kodu- kui välismaal. Aga niisugune ongi vist tänane sihtauditoorium, kui seda filmi mingil vaadataval telekanalil näidata.

    Siiski on tekst kuidagi ülemäära lojaalne Nõukogude Liidule, ainult korra kuuldub kogu filmi jooksul sõna „strateegia”, aga seegi jääb lahti mõtestamata.

    Inimesed, kes on vähegi kursis Nõukogude tee-ehitusega, teavad, et iga meeter mis tahes teed projekteeriti ainult sõjalist eesmärki silmas pidades. Ja sugugi mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid juba Tsaari-Venemaal. Nii sündiski Turk-Sib (maailma pikim raudtee, mis ühendab Kesk-Venemaad Vladivostokiga, toona koguni Vene valdusega Kollase mere ääres, Port Arturiga, mis kannab praegu Daliani nime, seegi tuleb venekeelsest Dalnõist) tulevasi vallutusi silmas pidades. Tsiviilvajadused nõudsid raudteed riigi territooriumi sees, et selle majanduslik kasu oleks nii põhja kui lõunasse. Sõjaväelased lootsid Hiinalt 1861. aastal annekteeritud tohutule maa-alale lisa vallutada ning nii sai 1908. aastal sõidetavaks piiriäärne Turk-Sib, kuigi juba aastal 1885 tõmbasid majandusmehed kaardile tänase BAMi joone. Läinud sajandi seitsmekümnendate keskpaigaks olukord muutus: Nõukogude Liit oli erinevalt Tsaari-Venemaast siinkandis nüüd kaitsjaks, kartis Hiina partisane, kes võinuksid raudtee mitmest kohast läbi lõigata. Piisanuks ju ühest pommiplahvatusest, et seisata mingiks ajaks kogu maismaaühendus Kaug-Idaga. Nüüd nõudsid strateegilised huvid haru riigi sees ja nii tuldigi tsaariaegse, üheksakümmend aastat vana projekti juurde tagasi. Alustati pakazuhha laadis komsomoli löökehitusena, ettekäändeks toodi ümbruskonna tohutud maavarad (mida diktoritekst naiivselt ikka ja jälle rõhutab), kuid tegelikult oli majandusel ainult sõjaline põhjus, nagu Nõukogude riigis kombeks.

    Kuigi faktistik polegi selles emotsioonidele rajatud dokumentaalfilmis eriti tähtis, olgu õiendatud pisiasi, mis häirivana kõrvu jäi. Filmitekstis kuuleme mitu korda kahte magistraali pikkust: 3200 ja 3600 kilomeetrit, aga selgitust ei anta. Õiged on mõlemad: üks on puhas ida-lääne suunaline BAM, teise puhul on arvestatud ka põhja-lõuna suunaga lõiku, mis oli olemas varem ja mis nüüd ühendab BAMi Turk-Sibiga.

    Korralik dramaturgia

    Näeme päris korralikku mängufilmi tasemel dramaturgiat. Meenutatakse kahe toona propaganda poolt ülistatud brigaadi, Aleksandr Bondari ja Ivan Varšavski brigaadi töövõistlust, duell on aga üks dramaturgilisemat pinget loovamat tegevusi üldse. Filmis ootab vaataja ida poolt tulijate-ehitajate (Varšavski) kohtumist lääne poolt (Bondar) lähenejatega. Mängufilmi dramaturgia seisab kohtumistel (mida vaataja kannatamatult ootab) ja vastandamistel, mis lisavad pinget. Filmis „BAM” on vastandatud arhiivlõigud ja originaalkaadrid, seega „enne” ja „nüüd”, nagu seda tehakse süžeearendusega filmilugudeski. „Enne” on ajastutäpselt hurraaoptimistlik, „nüüd” nostalgiline, mis äratab alati poolehoidu. Vastandus on veel tehniline, kuna toonase filmi pildikvaliteet lihtsalt oli kehvem, mis annab justkui hinnangu hurraaoptimismile, komsomolikongressidele ja muule propagandategevusele, mille kohta targu otseselt ühtki negatiivset repliiki ei poetata.

    Söömine on üks kinematograafilisemaid tegevusi, selle kaudu väljendub dokumentaalfilmis inimeste iseloom (ja mängufilmis tegelaste karakter). Kui palju süüakse Hiltuse „BAMis”! Ja kui nii-öelda õigesti seda tehakse! Kaetud laud, sööjate liigutused, jookide eelistused avavad meile ajastu olemuse ning loovad inimeste portreed.

    Režissöör Hiltunen on tabanud selle, mille peale mõnel kohalikul sotsialismivihkajal on võimatu tulla. Nimelt inimesed (keda Hiltunen portreteerib) ei olnud valetajad. Nemad olid ausad romantikud, ehk mõnevõrra lihtsameelsed, aga seda sümpaatsemad. Valetas keskkomitee, valetas Nõukogude valitsus, kuid seda ei teinud lihtsad bamlased. Ja ausat inimest petta on hoopis teine asi kui tüssata omasugust suli.

    Evenkidegi pühamutest on märke, näeme puudele riputatud rõivatükke. Märkame veel, et vene elu pole kolmekümne aasta jooksul suurt muutunud. Ikka seesama aiamaapidamine, räpasus, vaesus ja viletsus. Ainult pilpaosmikute asemel on hruštšovkad, mis on küll mugavamad, kuid mitte ilusamad. Osmikus võis teinekord väljenduda peremehe individuaalsus, kivikarpides ei iialgi.

    Juhtumisi olen näinud Ameerika filmegi suure kontinentaalraudtee ehitamisest Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini pärast kodusõda. Vähemalt neis, mis minu silma ette on jäänud, domineerib riiklik propaganda, ollakse uhked, et loodus on jällegi alistatud. Hiltuse film on inimlik, see on vaade altpoolt, mis autori puhul, kes elab hoopis teises riigis, on tegelikult kaelamurdev üritus. Sellega on aga suurepäraselt toime tuldud.

    Meil nagu ei söandata teha emotsionaalseid dokfilme, võib-olla kardetakse olla goebbelslikud või sovetlikud. Või peljatakse siis, et kriitika hakkab süüdistama halbades eeskujudes. Aga emotsionaalne dokumentaalfilm võib minna vaatajale hinge tunduvalt rohkem kui faktistikule rajatud teos.

    „BAMis” pole sõnagi Eesti bamlastest, film nendest ootab alles tegemist. Huvitaval kombel kordus sel puhulgi üleliiduline mudel. Oli üks komandöriks hakanud aferist, kes istus ise Ulan-Udes ja tööd ei teinudki, kuid saatis Eesti komsomoli keskkomiteele kastaneid tulest välja tuues bluffartikleid ajalehele Noorte Hääl olematu rühma elust. Kõik neis sulepeast välja imetud kirjutistes oli vale ja sihilik väljamõeldis, rühma tegelikult ei eksisteerinudki, ainult inimeste nimed olid õiged. Loomulikult tekitas see segadust, sest ajalehte lugesid inimeste omaksed ja tuttavad.

    Arhiivimaterjali leidub kuhj
    aga, ka meie bamlased on veel elus.

     

     

  • Eva Klemets, “Birdy” lavastaja

    R. A.

    Homme esietendub Tallinna Linnateatris William Whartoni romaanil põhinev näidend “Birdy”. Su eelmistes töödes selles teatris mäslevad ühes kolm meest vanglas ja teises üks mees metsas. Nüüd murravad pead kaks meest. Mis värk sul selle meeste hingeelu ja mõttemaailmaga on ja mis põhjusel “Birdy” sind köitis?

    Mis värk? Mingit värki ei ole. Peab mingi värk olema või? (See on “Meeletust”) Lihtsalt on läinud nii… Võib-olla kokkusattumus. Kevadel lavastan Vanemuises loo, kus tegelasteks peamiselt naised. Eks näis… “Birdy” puhul võlub ikka see unistuste maailm, kuhu kõik vahel tahaksid põgeneda. Kui õigustatud selline põgenemine on ja kui kaugele sellesse  enda loodud reaalsusesse minna? Mis juhtub, kui suurimad unistused osutuvad hulludeks pettekujutelmadeks? Kust leida jõudu, et silmaklappe veidi avaramaks lükata? Kas seda ongi üldse vaja? Eriti kui vaadata kõike seda, mis ümberringi toimub. Sellised küsimused tekkisid. Ilma unistamata ei saa (minu meelest) elada ja liigselt unistades samuti mitte. Tegelased Birdy ja Al on samuti justkui mitte kokku käiv paar: üks on linnufanatt, teine maadlusfanatt. Aga mingil kombel nende sõprus toimib ja on mõlemale vajalik. Wharton on ise öelnud, et pole olemas asja, mida inimene ei teeks selle nimel, et anda elule eesmärk.

     

  • Respublika juhtkonnale!

    Rui, endine Fie

    Sellepärast tuleks alustada valijate tagasivõitmist lihtsamast. Mitte vaimust, vaid kehast! Kõikidel Respublika liikmetel tuleb minu plaani kohaselt teha kohustuslikuks käia stripiklubides strippi tegemas. Ka uusi klubisid tuleb luua, võimalikult Euroopa Liidu struktuurifondide arvel. Siis rahvas näeb, mis kellelgi on, Sest kui sul ikka midagi ripub, siis seda niimoodi ei peida nagu mingeid kavalaid parteimõtteid. Rippuvat asja on kohe näha, sellepärast see ongi aususe proovikivi. Kui ikka valijad näevad, et sul ripub, ja sa seda ausalt tunnistad ega kavatsegi pükste või pintsakuga varjata, siis hakkavad kõik uskuma, et ka mõtted, mida te nende ees välja laotate, on sama siirad kui see, mis ripub. Te võite olla kindlad, et kui te niimoodi, paljalt ja ausalt esinete, siis on Respublikal peagi kõikide naisvalijate ja ka väikese osa meesvalijate igavene toetus. Teil on seni veel see eelis, et teie seas on palju noori, teie võite vabalt strippida. Aga see eelis kaob aastatega, nii et kohe strippima!

    Strippimisel on veel teisigi kasulikke omadusi. Näiteks see sunnib end füüsiliselt vormis hoidma. Strip on ka eesti rahva rahvuslik spordiala ja see viib Respublika rahvale lähemale. Vahepeal te kippusite kaugemale minema. Mina oleksin nõus kümne õlle eest juba praegu Toompea saalis strippi tegema. Ma usun, et Liina Tõnisson ka, me teeksime koos. Tema ei olegi veel ühtegi erakonda astunud, värbame ta ära. Ma arvan, et ka Mark Soosaar stripiks koos meiega. Marrandit ma ei tea, maainimesed on teinekord väga alalhoidlikud. Aga nii või naa, paneme selle asja käima ja järgmistel valimistel virutab Respublika nii, et teised kiunuvad käes.

    Palka ma võtaksin sama palju kui endine esimees. Aga mul on tingimus. Kui me võidame, siis kuluksid mulle ära ka mõned kohad nõukogudesse. Korsten, tuntud vokalist, peaks saama Sadama nõukogusse. Küntsa, tuntud literaat, peaks saama Eesti Energia nõukogusse. Aga Orumetsa Velts, rahva lemmik, tahaks minna Briti nõukogusse.

    Positiivset vastust lootma jäädes

  • Elmar Kitse “Esimene eesti laulupidu Tartu 1869. a” avalik esitlus

    Kaari Siemer

    4.-16. aprill 2013

    Tartu Laulupeomuuseumis, Jaama 14

    Maal “Esimene eesti laulupidu Tartu 1869. a.” valmis Elmar Kitsel tellimusena toonasele ENSV Teaduste Akadeemiale, mis asus praeguses Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste hoones.

    Teose mõõdud on aukartust äratavad 3×7 meetrit.

    Tegelikult oli antud töö puhul tegemist triptühhoniga, äärmised Tartu vaated olid maalitud kunstnike Aleksander Vardi ja Johannes Võerahansu poolt.

    Kahjuks eksponeeriti maali väga lühiajaliselt, kuna majast sai peatselt Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoone ning kolmikmaal rändas Eesti Rahva Muuseumi hoidlasse.

    Pärast seda maali näidatud ainult kahel korral. 1994. aastal Tartus ja 2006. aastal Viinistus.

    Avamine 4. aprillil, kell 16 Tartu Laulupeomuuseumis.

    Külas Tiiu Talvistu ( Tartu Kunstimuuseum) ja Margus Kits (Vanemuine)

  • Taskud tagurpidi

    Ülle Madise

    Kui palju saaks olema pealekaebusi maksuametile: üürib naaber vist oma korterit välja, aga ega ta makse maksa, laseks õige kontrollida! Katse oleks ühiskonnale veelgi haavavam, kui kaebajad välja anda. Tõeline puhastus! Rahvususk – umbusk ligimese vastu – saaks tublisti toitu.

    Ometi on riike, kus sissetulekud on laiemalt avalikud kui meil siin, kuigi riikide enamus piirdub samasuguse või väiksema  avalikustamise määraga. Küllap nõuab läbipaistvusega toimetulek rohkesti vaimset tugevust. Ebaõiglus ja ülekohus ajavad ju tuimemagi inimese rusika rulli. Ja teise inimese sissetulek, olgu ta siis sama palgatöö tegija teises kohas või valitud rahvaesindaja või hoopis vabakutseline, tekitab ikka pahameelt. Igaüks tunneb kõige paremini oma tööd ja pingutust ja tahab olla tunnustatud. Palka kiputakse aga pidama inimese väärtuse  näitajaks. Ekslikult küll, ent siiski. Siin see solvumise allikas ongi. Tõsi, heaoluriigis, kus palgavahe võrdlemisi väike ja tasuküsimused põhjalikult reguleeritud, oleks palgasaladuse kaotamine vähem valus. Sama käib traditsioonidele ja üldiselt aktsepteeritud väärtustele rajatud süsteemide kohta: kui on selge, et ametikõrgendus ja palgakasv ootavad lojaalset töötajat aja kulgedes, siis nii on. Pahandada pole  midagi. Eestis on aga palgavahed suured ja ühist väärtuste skaalat pole.

    Nii on mõistetav, et vähemalt paar korda aastas lööb tuha all hõõguv pahameele leek lõkendama. Rahvaesindajate palgateema taustal sai nähtavaks mitu huvitavat mõttekäiku. Ühed leidsid, et võrdlemisi arusaamatu tegevuse eest makstakse parlamendiliikmeile üle mõistuse palju. Teised olid valmis korraldama „viimase mehe jooksu”, pidades õiglaseks kõige rumalama ja ebaeetilisema saadiku turuväärtusest lähtuvat tasu. Üllatavaim oli aga seltskond ametnikke, kes tundsid end haavatuna selle tõttu, et uue seadusega määrati tavaametnike palga laeks riigikogu liikme palk. „Lausa solvav!” oli kosta kurtmist, „palk väheneb parlamendiliikme tasemele”. Vaat milline on olnud vahepealsete aastate palgaralli. Muidugi puudutab see vaid üksikuid, kes on suutnud asja eest või vahel ka asjata  endale riigikogu liiget või ministrit ületava töötasu kaubelda. Rõhuv enamik riigi või kohalikust eelarvest palgasaajaid vaatab, kuidas palgapäevast palgapäevani toime tulla. Mõnigi neist on omakorda rangelt palga avaldamise vastu, sest ettevõtjaist sõbrad-tuttavad võivad mõelda, et madal palk ja madal laup. Muidugi on selline arvamus ebaõiglane ja erakordselt solvav. On ju teada, et tegevusala valikul pole esmatähtis mitte palk,  vaid hoopiski kutsumus, keskkond, isiksuse areng. See aga sunnib küsima, mille alusel Eestis õigupoolest töötasu määratakse?

    Üldiselt kehtib kasupõhimõte. See tähendab, et omast taskust teisele makstakse nii vähe kui võimalik. Need aga, kes saavad endale ise palga määrata, määravad selle nii suure kui võimalik, sõltumata töö vastutusrikkusest, kurnavusest või õppimisele kulunud aastatest. Ah et võiks ju maksta ühe või  teise eluala väärtuse järgi ühiskonnas? Või selle alusel, kui palju keegi pingutab? Ehk sõltuvalt andekusest ja töökusest? Vaevalt oleks võimalik kokku leppida, millises väärtusreas on

    Ärimehed, ametnikud,
    madrused ja admiralid
    Kunstnikud ja luuletajad,
    leemekulbi liigutajad.
    Pillimehed, baaridaamid,
    näitlejad ja advokaadid,
    saadikud ja diplomaadid*

    Õiglase tasu määramise valemit ei olegi leitud. Just sellepärast on palgasaladus üldise rahu ja rõõmsa meele seisukohalt hea. Õigus vihastada riigieelarvest palgasaajate peale ja ootus, et vähemalt riigiameteis on selgel alusel määratud parajad palgad, on aga vabade kodanike pärisosa.  

    * Kuldne Trio, „Kes ei tööta, see ei söö”

  • Kellega koos olen kõige rohkem mina ise?

    Heili Vaus-Tamm

    Keelpillisarjas „Violino bis!” mainitakse vähegi väärtuslikuma pilli puhul ära meister ja päritolu, näidatakse pilli eri koosseisude ning  ajastute repertuaari kaudu. Ja muidugi lisab see väärtust solistile kui isiksusele. Selline kontserdi keskmes olemine ja oma pilliga pjedestaalile tõusmine on jõukohane vaid parimatele interpreetidele, ja eks neil kõnealune sari ju põhinegi.

    Arvo Haasmat (vioola) olen seni kuulnud mõningates kammerkoosseisudes ja põhiliselt orkestrandina Tallinna Kammerorkestri koosseisus. See esinemine oli aga üllatav, sest  avas tema interpreedinatuuri hoopis sügavamalt ning mitmetahulisemalt. Sellises ennast ja pilli demonstreerivas kavas minnakse lavale nendega, kellega koos saab end võimalikult hästi teostada. Siin paistab kummardus Lea Leitenile (klaver) ja Toomas Vavilovile (klarnet). Ja mida neilt siis oodati? Leitenilt tundlikku koostööd ja Vavilovilt sära? Mina ootasin sellelt kontserdilt Haasma jõulise ja Vavilovi särava natuuri vastandumist ning Leiteni  ühendavat rolli. Paraku olid aga nii vioola kui klarnet ansambliteostes mõlemad suhteliselt sarnaselt püüdlikud. Paindlikud, musikaalsed, aga kuidagi sarnased. Siit tuligi esimene üllatus, et Haasma võib olla väga delikaatne ja tasane ansamblipartner. Schumanni ja Kurtági trio kulgesid mõnes mõttes nagu kikivarvul.

    Teadupärast on kehv ansambel see, kus igaüks kisub ise kanti ja ühist tunnetust ei teki. Ideaalne on ansambel siis, kui kõigi erinevad  natuurid rikastavad esituslikku üldpilti, ent on üksikult ja erinevalt nauditavad. Korralik ansambel on samas niisugune, kus kõik nivelleeruvad mingi ühise nimetaja alla.

    Kontserdil kõlanud teosed ise olid aga igas mõttes huvitavad leiud. Ühendavaks lüliks Robert Schumanni ülitundlik natuur ja selle vastandlikkus. Florestan ja Eusebius – mis need olid? Kas haiglaselt kahestunud isiksuse kaks poolust, Schumanni kui muusikakriitiku kirjutaja sünonüümid või meis kõigis peituva ekstravertse ja introvertse alge sümbolid. See on Schumanni uurijatel palju vaieldud küsimus. Igal juhul on need kaks poolust andnud ainet järgmiste põlvkondade heliloojatele. Ungari päritolu György Kurtági teose pealkirjad on Schumannile iseloomulikult literatuursed: „Eusebius: piiratud ring …”, „… ja taas värisevad Florestani huuled ahastuses”. XX sajandi muusikaline esteetika pööras romantismi  tundlemisele üldiselt väga otsustavalt selja. Nii et romantikust helilooja sisemaailma kajastamine on eelmise sajandi lõpu kohta väga erandlik. Teos ise on hästi huvitav, ekspressiivse helikeele ja heitliku tundelaadiga.

    Edasi tuli Arvo Haasma publiku ette lausa üksi (Tõnu Kõrvitsa uudisteos Chaconne) või duos (Šostakovitši Sonaat vioolale ja klaverile op. 147). Kõrvitsa neoimpressionismi ja helimaalingutega harjunult tundub tema viimase  aja pöördumine vanade vormide poole üllatavana. Vahest on ta endas midagi uut otsimas, Chaconne’i variatsiooniline vorm on ju sisuliselt ka üks katsetamine ja otsimine. Teos oli päris huviga jälgitav: algas nagu häälest ära lautoga, siis kuuldus hispaania rahvamuusika motiive, virtuoossust (käike ja passaaže), erinevaid tehnikaid lipsas läbi, äkki pööras ära ja keeras mujale. Ning Haasma kõike seda läbi käimas-mängimas süvenemise, õrnuse ning  eredusega.

    Šostakovitši sonaat kujunes aga õhtu emotsionaalseks kulminatsiooniks, see helitöö peaks ka natuurilt olema Haasmale kõige lähedasem. Tema esituses tulid eredalt esile nõukaaja hall ängistus või sisemine raev. Ka klaveri kiledad „karjatused” olid heliloojale iseloomulikust leksikast. Niivõrd ere materjal viis mõttele, et tahaks veel enam oodata Lea Leiteni kui pianisti enda avamisele. Teda  iseloomustades peab märkima, et ta on väga kujunditäpne ja hoolitsev ansamblipartner. Ja kõik, mis vaja – tehnika ning eredus on Leitenil kah olemas. Nii et kohati võiks lasta klaveripartiil ja enda tõlgendusel rohkem esile tulla. Juhtida tähelepanu oma partii kõige meeletumatele kohtadele, tungida esile. Seeläbi teos vaid võidaks ja see inspireeriks kahtlemata ka tema ansambliparterit.

    Kahtlemata on kõik, mis Toomas Vavilov kontserdilaval teeb, väga hea ja sisukas, aga seekord ei olnud tal justkui võimalust ennast piisavalt avada. Jään huviga ootama, kellega Toomas Vavilov klarneti kui pilli esitlemise kontserdil lavale läheb.

    Aga selleks peaks ühe sarja veel juurde tegema! Sest kui klaveri- ja keelpillimängijatel ning lauljatel oma „issimo’d” ning „bis’id” ehk siis maakeeli öeldes ülivõrrete-nimelised kontserdisarjad olemas, siis puhkpilli- ja  löökpillimängijatel polegi seda võimalust antud. Loodan, et Eesti Kontsert või Tallinna Filharmoonia selle ükskord ka ära teevad. Sest mõlema pilli valdajate seas on meil väga eredaid isiksusi, kelle õhtule pileti juba ette ära broneeriks. Rääkimata väga palju võimalusi pakkuvast kavast.

  • Poolvillane kommertsfilm Vilniuse juudigetost

    Aare Ermel

    2005. aastal korraldati seoses PÖFFiga neljandat korda „Baltic Event”, mille eesmärgiks on tutvustada Euroopa ja maailma filmi- ja teleprofessionaalidele uusimaid Baltimaade mängufilme, et edendada nende rahvusvahelist levi ning tõsta Balti filmikunsti rahvusvahelist tuntust. „Event’i” külalistele näidati kinnistel linastustel Eesti, Läti ja Leedu 11 uut mängufilmi. Leedut esindasid Algimantas Puipa „Jumalate mets” ja Audrius Juzėnase „Ghetto”.

    „Jumalate mets” (film linastus 16. veebruaril ETVs) valmis Leedu ja Suurbritannia koostööprojektina ning põhineb Balys Sruoga mälestusteraamatul. Koos 47 kaasmaalasest intellektuaaliga saadeti literaat Teise maailmasõja päevil natside koonduslaagrisse Stutthofi. Pärast ränki kannatusaastaid helgesse kommunismi pääsemine ei toonud endaga loodetud vabadust. Keeldunud koostööst võimudega, suri räsitud tervisega mees mõni aasta hiljem.

    Dokumentaalklassika vaieldamatu pärl on prantslase Claude Lanzmanni 566minutine suurprojekt „Shoah” (1974–85), mille loomiseks ei kasutatud väidetavasti ainsatki omaaegset filmikaadrit. Juudi rahva süstemaatilise hävitamise lugu jutustati genotsiidiõuduste passiivsete pealtnägijate, holokausti-ohvrite ja nende toonaste tagakiusajate pikavõitu intervjuudena.

    Holokausti-teemalisi kinofilme ei ole tehtud just palju. Eriline koht on Steven Spielbergi seitsme Oscariga pärjatud „Schindleri nimekirjal” (1993) ja Roman Polanski „Pianistil” (2002), mida tunnustati kolme Oscari, seitsme Césari ja Cannes’is Kuldse Palmioksaga. Kui „Schindleri nimekirjas” näidatakse realistlikult elukorraldust Saksa okupatsiooni aegses Krakówi juudigetos, siis „Pianistis” elatakse ilmasõja-aegses Varssavis. Varssavi geto temaatikale on pühendatud ka poola kineasti Andrzej Wajda filmid „Samson” (1961), „Korczak” (1990) ja „Vaikne nädal” (1995).

    „Ghetto” on praegu 45aastase Audrius Juzėnase kolmas filmilavastus, mille aluseks on Iisraeli kodaniku Joshua Soboli samanimeline näidend aastast 1984. Lugu algab juulis 1941, kui võõrvallutajad jõuavad Leedumaa pealinna. Vilniuses ja selle lähiümbruses elab umbkaudu 55 000 juuti, kelle füüsiline hävitamine usaldatakse 22aastasele Gestapo ohvitserile Bruno Kittelile (mingil teadmata põhjusel kannab ta küll Wehrmachti mundrit!). Noor ja kogenematu Kittel on ülipüüdlik. Paraku ei jätku tal piisavalt Saksa sõdureid, mistõttu on sunnitud kasutama poolvabatahtlike juudi kaasajooksikute teeneid. Tapatalgust esialgu eluga pääsenud 15 000 õnnetut aetakse spetsiaalselt selleks rajatud kitsukesele territooriumile. Infantiilsete kapriisidega sadistist Kittelist saab geto komandant ja omakasupüüdlikust Jacob Gensist getopolitsei pealik. Kuna Kittelil on teatav nõrkus teatri ja (džäss)muusika vastu, kasutab Gens selle osavalt ära. 1942.-1943. aastal tegutseb Vilniuse geto südames üsna korraliku tasemega teatritrupp.

    „Ghetto” esilinastust tuli oodata pikki aastaid. Küllap loodeti, et see toimub kas Cannes’is, Veneetsias või vähemalt Berliinis. Sestap helindati film kohe algul saksa- ja ingliskeelsena. „Ghetto” esilinastus aga Vilniuses leedukeelsete subtiitritega ja sentimentaalse alapealkirjaga „Kirg surma varjus”. Kõige krooniks kõlas lühiannotatsioon eksitavalt: film jutustab Saksa ohvitseri Kitteli ja juudi lauljatari Hayyah saatuslikust ja traagilisest armastusest. Mingit suurt armastust (ja veel mõlemapoolset) ekraanil igatahes ei näe.

    Näidendis ja seega ka filmis pole silpigi geto hävitamise kohta. Teatavasti eelnes sellele 1. septembril 1943. aastal Fareinigte Partizaner Organizacje (s.o esimese okupeeritud Euroopas formeeritud juutide partisaniüksuse) ebaõnnestunud mässukatse.

    Joshua Soboli näidendi ekraniseering oleks kindlasti etem välja kukkunud, kui oleks kasutatud illustreerimiseks omaaegseid dokfilmikatkeid ning ühtlasi rõhutatud juudi teatri võimalikkuse unikaalsust 65 aasta taguses aegruumis.

     

  • Teod

     

    Mitmeid aastaid tagasi sattus see näidend minu kätte ning mulle ta väga meeldis. Nüüd, kui pidin hakkama mõtlema, millist kooli lõppu ma endale soovin, tuli see materjal meelde. Kui näitemäng pärast mitmeid läbilugemisi ikka meeldib, tuleb ta lihtsalt ära teha.

    Autoril on tegelasteks mehed, kolm sõpra. Teie lavastuses mängivad naised: Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Miks nii otsustasite? Ja kas naistegelastega on tükki lisandunud ka uusi tähendusvarjundeid?

    Materjali valik langes kokku ka näitlejatega, kellega soovisin töötada. See materjal hakkas lihtsalt kokku kõlksuma nende konkreetsete naistega ning mul läks endal põnevaks. Tööprotsessis oleme ajapikku veendunud, et pole erilist vahet, kas seda Reza teksti räägivad mehed või naised. Aga loomulikult annab see teatud jõu juurde. Ja kui ikka näidend väga meeldib ja on olemas konkreetsed näitlejad, siis tulebki teha arutuid samme, mille üle saab pärast palju arutada. Erilisi tähendusvarjundeid teemal „naine versus mees” vältisin, sest muud küsimused on tähtsamad ning suuremad.

    Mis kogemuse on teile, lavastajateed alles alustavale lavastajale, andnud töö päris teatris?

    Pole veel jõudnud rahulikult kokkuvõtet teha, et mis see nüüd siis oli. Aga tundub, et järgmisel korral on rohkem julgust minna sisse proovisaali uksest, töökoja, kostüümilao, direktori kabineti, muusikalise kujundaja kabineti uksest. Ega seal väga tohutut avastust minu jaoks olnud, sest eks ma ole seda pisut ette kujutanud, ning meie kool on ju ka nagu väike teater, selle minivariant. Siin on lihtsalt rohkem inimesi, kes väga tahavad teha teatrit. Suures teatris on kogu see töö ülikollektiivne ning kogemus hoida kõikide lavastust tegevate inimestega kontakti, oli virgutav. Aga eelkõige oli loomulikult oluline kogemus töötada kolme andeka näitlejannaga, kes olid kogu oma olemusega asja juures ning kes tahtsid ning tegid. Olen nendele väga tänulik selle aja eest. 

     

  • Suured ja Vannutatud

    Sirje Helme

    Me oleme veendunud, et Saksa Rahvas näitab üles täielikku ja rõõmurikast arusaamist tõeliselt suurte  Saksa kunstnike tuleku üle. Lisaks sellele, see  peab  loomulikult hindama sündsat tööd ja ausat pingutust, võtma enda kanda mure  teenida ja tagasi tasuda kogu oma Saksa Südame sügavast põhjast meie Rahvale…”

    Adolf Hitleri kõne Suure Saksa näituse avamisel Münchenis 1937. aastal

     

    Nädalapäevad  tagasi käisin Kumu auditooriumis vaatamas filmi inimese teadvusest ja kvantfüüsikast. Mulle jäi sealt meelde üks lause, mõte sellest, et inimene on konstrueerinud oma teadvuse viisil, kus ta usub, et minevikku me teame, aga muuta ei saa, tulevikku me ei tea, aga muuta saame.

      Minevikku saab ikka muuta küll. Ajalugu kirjutatakse ümber pidevalt, tekivad väikesed ajalood,  uued interpretatsioonid. Kahtlemata puudutab see kõik ka kunstiajalugu, eriti massiivseks muutus uute ajalugude kirjutamine või pidev ümberkirjutamine, uute jutustuste konstrueerimine 1990. aastate keskpaiku, kui terve Kesk- ja Ida-Euroopa vajas uut kunstiajalugu. Ja silmapilk seisti silmitsi väga tõsiste küsimustega, milleta ajalookäsitlus pole tõsiseltvõetav.  Nimetan vaid mõne nendest: mis on rahvus, mis on rahvusriik, mis on modernism rahvusriigis, mis on avangard rahvusriigis, missugune  oli ja on võimu ning poliitika mõju, mis on vastuhakk? Jne.  Tänaseks on ilmunud sadu artikleid ja teema ei paista ammenduvat. Igaüks usub tõde otsivat, väljaspool loodusteadusi on see teatavasti eriti keeruline. Debatte on erinevaid, seisukohad on vahel vastukäivad, üks on aga selge: pole olemas absoluutselt fikseeritavat kunstiajalugu. Kui see ühel päeval nii juhtuks, kordame ajaloolisi hetki, mida nii hästi tunneme oma ajalooraamatutest, usku 1930. aastate käskivasse tõesse.

      Võimalik, et ihalus sellise tõe järele kummitab meid pidevalt. Ja paistab, et see kummitab ka Raoul Kurvitzat: “Usun, et on vältimatu kujundada põhiekspositsioon selgelt rahvuslikuna. Rahvusliku visuaalse vaimuloo lineaarse genealoogiana, selle rahvuse vabadel valikutel põhinevast põhiliinist lähtudes ja seda selgelt esile tuues.” Teatavasti on rahvuse mõiste raskesti defineeritav, pole õieti ka üksmeelele jõutud rahva, rahvuse, etnose täpses määratluses. Üldreeglina peetakse silmas inimese päritolu, keelt ja sünnikohta ning inimgruppide sees ühist ajalugu, religiooni ja kultuuri. Kurvitz hülgab selle, võttes aluseks “konkreetse kultuuri (antud juhul Eesti kultuuri) vaimse kokkukuuluvuse” niidistiku ja genealoogia. Ma jätan selle määratluse meie sotsiaalteadlastele, küllap nad tunnevad minust paremini ära selle definitsiooni allikad. Kurvitza tsitaadid võiksid ju olla naljakad, aga paraku ei piirdu see mõtteviis ainult klounaadiga vannutatud kuraatoritest.

      Kuidas käsitleb autor rahvust? Tal on oma kindel ettekujutus rahvusest ja rahvusliku kunsti narratiivist, kuhu ta kord sulandab, kord jätab välja teatud kunstnikud.  Valiku aluseks on “vaimkehandi vabad valikud” – mida rahvus  on soovinud, mida välja tõuganud. Pole põhjust siinkohal esitada küsimusi terminite ja teksti kohta, neid tuleks liiga palju, ikka laadis, kes otsustab, kes valib, mis on vaimkehand või vaimugenealoogiline ekskurss, kes on  võõras, mille poolest popkunst kuulub rahvuskehandisse, aga eesti maali pikaaegne traditsioon,  järelmodernne figuratiivne kunst on vaid põhigenealoogiast kõrvalekalduv. Jne.

      Pigem võiksime tähelepanu pöörata rahvuse ja rahvusriigi käsitlusviisidele kultuuriteooriates. Mitmetes nendes käsitletakse rahvusriiki kui poliitilist aparatuuri ja samas sümboolset vormi, millel on ajaline dimensioon, kus rahvusliku identiteedi sümboolne ja diskursiivne mõõde  jutustab ja loob ideed päritolust, kestvusest ja traditsioonist. Rahvusliku identiteediga manipuleerimine võib osutuda mehhanismiks, millega unifitseeritakse kultuuris erinevusi. Seega võib see osutuda (ja meie ajaloo põhjal saame ju kinnitada, et on ka osutunud) repressiivseks kultuuri avaldumisvormide suhtes. Kõik, mis ei mahu ühte, “rahvusliku vaimuloo lineaarsesse genealoogiasse”, peab olema represseeritud. Selline ideoloogia kaotab ära igasuguse vabaduse valikutes, tulenedes vaid müstilisest, ainult Kurvitzale teada olevast “rahvuslikust kehandist”. 

     Kurvitza  rahvuslik identiteet on konstrueeritud kommunikatsiooniviiside, eeskätt populismi (kuidas valitakse kuraatoreid) ja folkkultuuri kaudu, mida efektselt populismi nimel ära kasutatakse. Aga milleks siis meile uus ERM, kui esitame Kumus “rahvusliku visuaalse vaimkehami” loogika järgi ka rahvusliku käsitöö ja arhitektuuri? Ja selle loogika põhjal tekib üldse  küsimus: milleks meile raamatukogud, kui kogu tõde võib olla ühes, “vaimkehamilises” raamatus. On selleks piibel, koraan või “Mein Kampf”?

     Tahaksin väga uskuda, et seisukohad artiklist “Kumu: väited ja teesid” on efektne ja provokatiivne kunstnikuprojekt, millisena ma kunstnikku ka tean. Sel juhul oleks idee suurepärane ja hea katalüsaator  Kumu alustatud ja jätkuvale diskussioonisarjale põhiekspositsiooni probleemidest. Teisalt, kui see nii ei ole, võib loos ära tunda üle kogu endise sotsialistliku süsteemi hõljuvat soovi lahti saada pidevast ebastabiilsuse šokist. Seda on kirjeldatud ka kui reisimise  metafoori, kus pidevad muutused toovad välja kohaigatsuse, vajaduse stabiilsuse, kindlate väärtuste  järele, ka fundamentalismi.

      Selline igatsus võib kumuleeruda pruunide särkidega nägusate noorte meeste sirgetes ridades marsiks Kumu poole, pea kohal valge marmortool, kus istub veel parimates aastates, kuid eluajaks valitud palgaline Suur Kuraator. (Paraku ei saa see “rahvuskeham” presidentigi valitud, mis siis veel kuraatorist rääkida!). Kogu vaikivat protseduuri saadab kaugelt kõmav heroiline muusika, mida kunagi nii väga armastas üks teine Suur.

      Ja  lõpetuseks tsitaat Anatoli Lunatšarskilt, 1933. aastast: “Te olete muidugi realist – te ütlete tõtt; kuid kohe torkab silma, et see tõde on tegelikult ebatõde. Inimene, kes ei mõista arengut, ei näe kunagi tõde, sest tõde ei ole  iseenda sarnane, ta ei istu ühel kohal; tõde lendab, tõde on areng, tõde on konflikt, tõde on võitlus, tõde on homne päev, on vaja seda vaadata just nii, ja kes seda nii ei näe, see on kodanlik realist ja seetõttu pessimist, viriseja ja tihtipeale petis ja võltsija…”

  • KUTSE näituse “Metsavennad!” avamisringkäigule Okupatsioonide Muuseumis

    Okupatsioonude Muuseum

    Näitus annab ülevaate Eesti territooriumil toimunud relvastatud vastupanust Nõukogude võimule alates 1944. aasta sügisest. Näitusel kajastatakse metsavendluse põhjuseid, eesmärke ja tulemusi nii organisatsioonilise tegevuse kui metsavendade elulugude kaudu. Kui 1944. aasta sügisel Eesti territooriumil teistkordselt Nõukogude võim kehtestati, algas kohe relvastatud vastupanu. Usuti, et Lääneriikide abiga õnnestub pärast sõja lõppu taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Vabaduse nimel oli valmis võitlema rohkem kui 15 000 metsavenda.

    Et külastajad saaksid aimu, millistes punkrites metsavennad elasid, on näituse kuraator Martin Andreller 2012. aasta välitööde käigus mõõdetud punkrivallide järgi spetsiaalselt näituse tarbeks rekonstrueerinud Põrgupõhja punkri ning taastanud kirjelduste põhjal selle sisemuse. Kui tänapäeval arvatakse, et metsavennad elasid maa-alustes punkrites, siis tegelikult oli enamik punkritest kas täielikult maapealsed või ainult osaliselt maasse kaevatud. Põrgupõhja punker oli relvastatud vastupanu koordineerimiseks loodud Relvastatud Võitluse Liidu juhtkonna staabiks.

    Metsavendade igapäevast eluolu tutvustab kommenteeritud slaidfilm. Metsas elamine tähendas alalist muret toidu ja talvevarude hankimise pärast, pidevat varjamist jälitajate eest ning igatsust ja muret perekonnaliikmete pärast.

    Metsavendade vastupanu suruti maha 1950. aastatel, kuigi lahinguid nõukogude julgeolekuga toimus ka hiljem. Näitusel on väljas pärast sellised lahinguid maha jäänud kuuliaukudest puretud kurva looga esemed. Nõukogude ajal käsitleti metsavendi ühemõtteliselt bandiitide ja mõrvaritena ning näitusel võib näha “banditismi” vastu võidelnud julgeolekutöötajatele kingitud sellekohaste pühendustega püstoleid TT. Enamik näitusele pandavaid esemeid jõuab avalikkuse ette esimest korda.

    Näitus “Metsavennad!” jääb Okupatsioonide Muuseumis avatuks 2013. aasta oktoobrikuuni.

Sirp