Toeta
Otsi

feminism

  • Ametlik ajalugu kehtestuks vaid mõnede mõtete ärakeelamisega

    Valle-Sten Maiste

    Aeg-ajalt nõretavate pealkirjade all ilmuvad vaimuväitlused ühe või teise ajaloosündmuse ümber on pigem osa meedia turunduspoliitikast. Ja lõpuks, kuidas üldse ametlik ajalugu kehtestuks? Ainuke viis oleks unifitseeritud ja tsenseeritud kooli ajalooõpetus ning mõnede väidete ja mõtete ärakeelamine. Aga seda meil pole.  See, kui palju pöörab riik tähelepanu oma ajaloole, sõltub ajaloo rollist riigi ja rahvuse identiteedis. Meie seas elab veel inimesi, kes on sündinud enne Eesti riigi sündi. Seega ei ole olukord, kus Eesti riiki ei ole, sugugi kujuteldamatu. Samuti on Eesti riigi sünnist peale ajaloolistele argumentidele toetudes vaidlustatud meie õigust omariiklusele ja õigustatud me omariikluse hävitamist II maailmasõja ajal. Samasugused probleemid on enamikul I maailmasõja tulemusena sündinud IdaEuroopa riikidel, mis enamasti jäid pärast II maailmasõda ka Nõukogude Liidu mõjusfääri. Ühele erisusele tahan siiski tähelepanu  juhtida: Ida-Euroopa riikides Lätist Rumeeniani, Tšehhi ja Poola kaasa arvatud, tegelevad riigi poolt asutatud totalitarismiperioodi uurimise keskused või mälu instituudid vms sama katuse all meeste ja naistega, kes uurivad konkreetseid inimsusvastaseid kuritegusid. Meil on ajaloo uurimine ja politseitöö teineteisest lahutatud. Suurtel riikidel on teistsugused ajalooprobleemid, olgu need siis seotud kolonialismiga, sõjasurmade ja väljaandmistega (Soome) vms; oma ajalookomisjon on aga ka näiteks Liechtensteinil1 ja see ei tegelenud sugugi ainult mineviku pangandusprobleemidega.   

    Ashi ja Davise masti ajaloolaste ühe Eesti ajalooprojekti juurde meelitamine on kahtlemata erakordselt hinnatav. Ometi, kas me ei forsseeri kannatuste kaardistamisega üle ja kas ei jää selle ülesande varju ka mõned teised pakilised sihid? Mälu instituudi loomist põhjendades on viidatud, et lähiajaloo uurimist on vaja intensiivistada, sest unustusehõlm  võtab iga päevaga ja paljuski jäädavalt oma. Mis siiski konkreetselt kaob – kas elavate mälestused, juurdepääs mingitele arhiividele, netis ajutiselt üleval asjassepuutuv info?

    Laiemas mõttes on see jälle me rahvusliku ja riikliku identiteedi küsimus. Eesti riigi okupeerimine oli vastuolus rahvusvahelise õigusega ning kümnete tuhandete Eesti kodanike ja elanike tapmine, suretamine, vangis ja küüdituses pidamine sovetliku ja natsliku režiimi ajal oli õigusvastane. Meie riik väidab seda muuhulgas oma seadustes kuni pensionimäärusteni välja. Veel  1990. aastatel tunti Eestit paljuski kui riiki, mida valitses 1930. aastatel verine diktatuur, mis liitus 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liiduga ja mille mehed võitlesid II maailmasõjas SS-diviisis, pannes toime tohutul hulgal inimsusvastaseid kuritegusid. Tänaseks on suurem töö kannatuste kaardistamisel tehtud ja üksiti on suuresti muutunud ka Eesti ajalooline kuvand, kui nii tohib ütelda, rahvusvahelise avalikkuse silmis. Ma ei pea seda ainult küüditatute ja tapetute kokkulugemise ning ajalookomisjonide tegutsemise teeneks. Vähemalt sama suur roll on siin Eesti vastuvõtmisel Euroopa Liitu ja NATOsse. 

    Kuid ajalooküsimused olid ka liitumisläbirääkimiste ajal jutuks. Ning siin oli ajalookomisjonide tööl oma väike osa küll. Palju olulisem komisjoni töö tulemus on aga ajaloolised üldistused ühe või teise ajalooperioodi kohta. Mitte tuhanded leheküljed aruandeid, vaid mõnekümneleheküljelised tekstid, nagu näiteks Jakobsoni komisjoni omad, mille Eestit esimest korda väisav asjamees jõuab Kopenhaageni ja Tallinna vahel läbi lugeda. Ainult et need üldistused peavad valmima alguse ja lõpuga ajaühiku sees ja põhinema väga mahukal materjalil, et need oleksid veenvad. Lõpuks on Jakobsoni komisjoni rahvusvaheline  koosseis andnud ka teatava rahvusvahelise usaldusväärsuse. See ei ole mitte eesti ajaloolaste, vaid inimlike stereotüüpide süüdistus. Paljud meistki ei usuks tadžiki ajaloolaste ülevaadet nende riigi kuulsusrikkast ajaloost. Me ei peaks arvama, et lääne poolt vaadati meie peale paremini, kui me ise ida poole vaatame.       

    President Ilves on küll vabandanud näiteks mugava arguse pärast Talvesõja päevil. Ent Tony Judt on viidanud, et me ei räägi piisavalt Eestis juutidega toimunust. Kuidas teie arvates nende asjadega eesti rahva kannatuste uurimise taustal on?

    Ega ajalookomisjonide töö ei võta sugugi leiba akadeemilistelt ajaloolastelt ja populaarselt ajalooteaduselt. Komisjonidele heidetakse ette ajaloo uurimise justkui monopoliseerimist, aga ka ühe või teise asjaga mitte tegelemist. Aga küllap see on igas valdkonnas nii. Mis Tony Judti arvamusse puutub, siis  kui palju on piisavalt? Jakobsoni komisjon uuris juutide Eestis mõrvamisega ja Eestis vangi- ja koonduslaagrites pidamisega seotud asjad läbi. Kas Tony Judt on neid asju lugenud või mitte, ma ei tea. Pigem peegeldub tema arvamuses too Balti riikide suhtes varem levinud stereotüüp, mida eespool nimetasin.       

    Instituudi huviorbiiti mahuvad ka aastad, mille uurimiseks ajalooteaduses vajalikuks peetavat ajalist distantsi veel napib. Äsja tutvustas meedia Arvo Pesti raamatu toel Riho Illaku kommunisti-teed jne. Sellised meeldetuletused kuluvad muidugi ära, ometi oleks näotu, kui mälu instituut hakkaks niisugustes vahetutes ärapanemistes kaasa mängima. Kuidas olete mõelnud sellist arenguliini  vältida?

    Vigadest õpitakse. Meil on meediast silme ees ja teada Tšehhi ja Poola kolleegide kogemus seoses Milan Kundera ja Lech Wałęsa juhtumitega. Lõpuks ei olnud ka Jakobsoni komisjoni distants uuritava perioodi, Teise maailmasõjaga, mõne meelest sugugi piisav, aga enam-vähem tuldi toime. Kaitsmist vajavaid andmeid ja isikuandmeid kaitseb Eestis seadus, ülejäänu on ajaloolase tasakaalukuse ja tema käsitluse tasakaalustatuse küsimus. Lõpuks ei ole varasem kuulumine NLKPsse kuritegu ja lahmiv süüdistamine on kohatu eriti nende poolt, kes juba  sünniaasta tõttu ei saanud seista valiku ees, kas astuda või mitte astuda. Eestis ei ole see, et üks või teine inimene on endine kommunist, eriline saladus. Siiski pean positiivseks, et seda pigem häbenetakse kui et kiideldakse.     

    Olete viidanud intervjuus AK-le, et erinevalt akadeemilistest institutsioonidest tegeldakse mälu instituudis rakendusteadusega. Ajalugu loomulikult rakendatakse pidevalt igasuguste eesmärkide teenistusse, kuid mis siiski eristab ajalugu kui rakendusteadust propagandast?

    See piir on sama mõtteline kui välis- ja sisepoliitikal. Eriti sõltub see propaganda definitsioonist. Definitsioon, mis teil meeles mõlgub, võimaldab minul väita, et propaganda ei kohku ainueesmärgi nimel tagasi ka pooltõdedest ja päris valedest.  Ühe või teise perioodi ajaloo uurimisel niisugust vajadust ei ole.     

    Eestis on levinud arusaam, et kui inimene on olnud kommunist, siis on ta olnud a priori eksiteel, kui mitte süüdi. Niisugust arvamust ei esinda sugugi harimata inimesed. See hoiak on Venemaalt lähtunud ja jätkuvalt lähtuva  imperialismi ja saatanlike võimukuritarvituste kontekstis igati mõistetav, kuid siiski lihtsustavalt ekslik. Kardetavasti niisugune eristamine mälu instituudi huviorbiiti siiski ei jää ning näiteks Malle Saluperet te oma meeskonda ei värba, kuigi okupatsiooniaja ja inimõigustega on neilgi küsimustel seos, kui mõelda kas või respublikaanide ettepanekule kõik vanad karjeristid puhtalt parteipileti alusel häbistusnimistutesse kanda jms? Millised on siiski konkreetselt instituudi tegevust suunava ideoloogilise horisondi piirjooned? 

    Ideoloogilise horisondi määravad vanad ajalookirjutamise põhimõtted, mida Seppo Zetterberg meenutas alles hiljuti: sine ira et studio ja wie es eigentlich gewesen (ist). Värbamispoliitikat dikteerib pigem keeleoskus ning muud oskused ja kogemused kui mõttelaad – sedavõrd on ajalugu ikka teadus. Nõnda on uuritava ajastu spetsiifikast tulenevalt Malle Salupere igati pa
    rem kandidaat kui noor ajaloomagister, kes valdab võõrkeeltest vaid inglise keelt ja mäletab keskkoolist vene keele tähti. Malle  Saluperega ühendab mind huvi XIX sajandi Eesti ajaloo ja baltisaksa ajaloo vastu. Soovitan kõigile tema mõne aasta tagust Jannseni raamatut.   

    Lähiajaloo ja totalitarismi uurimise problemaatikaga kaasnes möödunud sajandil eriti saksa ajalookultuuris  ka muljetavaldav ajalooteoreetiline ja metodoloogiline areng. Kas instituut peab nimetatud poolust ka meie ajaloo uurimisel tähtsaks?

    Muidugi ei ole mõtet jalgratast leiutada. Samas on mälu instituudi ülesandeks seatud kindlaks teha, kuidas tegelikult oli. Kui see töö on tehtud, siis on alus, millelt Eesti näitel teoretiseerima hakata. Rakendusajalugu, nagu nimetasite. Eesti akadeemilises ajaloolaskonnas on mitu meest ja naist, kes on nende teoreetiliste ja metodoloogiliste diskussioonidega detailideni tuttavad ja tegutsevad selles valdkonnas autoriteetselt.     

    Ajalooteoretiseeringutes sisaldub nii mõnigi kord ajalooteaduse relativismimomendi tunnistamine, kõneldakse dialoogilisusest, osaliste mängutõmbamisest jne. Seppo Zetterbergki väidab kõrval, et ajaloos tõde ei ole. On arusaadav, et otsese küüditamise või vangi(laagri) kogemusega  inimesele ei pruugi osundatud arutlused jälle kuidagi arusaadavad või kohased tunduda. Kuivõrd saab ajaloolase töös jõuda ühemõtteliste ajalooüleste hinnanguteni ja kuivõrd tuleb tunnistada vastuoluliste kontekstuaalsete rägastike paratamatust?

    Sellepärast võttiski Jakobsoni komisjon endale raamiks Rooma rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi inimsusvastase kuriteo, sõjakuriteo ja genotsiidi definitsioonid ning mälu instituudile on raamiks seatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. Ühelt poolt hoiab see teemade laialivalgumise eest. Teiselt  poolt aga – kui loete Jakobsoni komisjoni tekste – on need tahtlikult eeskätt kirjeldavad aruanded selle kohta, mis juhtus, koos komisjoni kokkuvõtte ja hinnangutega. Ma loodan, et teistel uurijatel on kindlam tunne selle materjali seltsis juba ka kontekstuaalseisse rägastikesse sukelduda.   

    Kas instituuti luues ei käinud siiski peast läbi mõte, et ehk oleks kohasem selle alla koonduma kippuvad ressursid ja energia kõigele vaatamata juba olemasolevate erapooletute akadeemiliste institutsioonide vabalt valitud uurimishuvide ja tegevuse jõulisemasse arendamisse suunata? Miks niisugune initsiatiiv poliitikute ja ärimeeste seas apetiitne ei ole?

    1990. aastate lõpus, kui Lennart Meri käivitas Jakobsoni komisjoni,  uuriti ka seda võimalust. Ei tundunud perspektiivikas. Ei tundunud perspektiivikas ei ajaloolastele endile ega ka riigimeestele. Ja mitte sellepärast, et akadeemiline ajaloolaskond poleks toime tulnud. Põhjus oli hoopis selles, et riigimehed ja majandustegelased soovisid näha eesmärgi saavutamist käegakatsutavas tulevikus. Akadeemilistel ajaloolastel olid oma eesmärgid, sihtfinantseerimised, grandid, õppetöö, konverentsid, artiklid ja monograafiad, mis nihutanuks tulemuse kaugemasse tulevikku. Läti ajaloolaste komisjon on valinud mõneti niisuguse tee. Nende töö tulemus – minu jaoks on  probleemiks, et see on suuresti lätikeelne – on kahtlemata mahukam, kuid mitte nii terviklik ja üldistav. 

    Kas Eesti läände kuulumise kinnistamiseks ei oleks pakiline ja hädavajalik tegelda ka näiteks lähimineviku sotsiaal-, eraelu- ja mentaliteediajalooga, et leevendada meie ELi suurimaid sugudevahelisi lõhesid palgapoliitikas  ning inimest väga vahendlikult käsitavaid töösuhteid? Paraku nimetatud temaatika instituudi uurimissihtide alla ei mahu ja on küllap mõne instituudi nõukogu liikme firmas valitseva töö- ja tasustamiskultuuri seisukohalt ka otse ebasoovitav?

    Minu meelest on sotsiaalteadlased viimasel paarikümnel aastal nende teemadega pidevalt pildil püsinud. See on sotsiaalpoliitika küsimus. Lõpuks on tegemist probleemidega, mis on vähemasti mingis ulatuses lahendatavad. Niisuguste probleemide lahendamine on poliitika ja riigi, mitte ajaloolaste ülesanne.   

    Mis rolli üldse mängivad instituudi töös nõukokku kuuluvad ärimehed? On tegu heade ajalooalaste nõustajatega või mõnel puhul sooviga rahvusromantilisel ratsul ärielus sooritatud segaseid füüripakkumisüritusi seebitada? Kui kulukaks indulgents ärimehele  läheb?

    Eesti Mälu Instituudi kui sihtasutuse asutajateks on eraisikud, kellest osa on majandustegelased. Suurem osa asutajatest on nõukogu liikmed. Mida peab tegema sihtasutuse nõukogu, võib igaüks lugeda Riigi Teataja veebiversioonist. Kuid nõukogu liikmete roll on ka sisuline. Lõpuks on nad kõik selles ajas, mida instituut uurima hakkab, elanud ja esindavad erinevaid eluvaldkondi, mis võivad olla ajaloouurijale täiesti võõrad. Seega on nende  üks roll paljudest näiteks ka ajaloolaste jaoks ootamatud probleemiasetused. 

    Kuidas on üldse korraldatud instituudi rahastamine. Millise eelarve poole püüdlemine on realistlik? Kuidas jaotub raha raamkulude, ekspertide ja grantide vahel? Kui suur on oht, et mälu instituut võib nõrgestada ka olemasolevaid  akadeemilisi institutsioone, võimaldades meelitavamaid töö- ja palgatingimusi või koguni tõmmates osaliselt otseselt ära nende raha?

    Instituudi rahastamine sõltub riigieelarvelistest eraldistest ning annetustest nii kodu- kui välismaalt. Alustame paarimiljonise eelarvega, selle kasvu võimalusi näitab tulevik. Raamkulud tuleb hoida madalad ning eksperte eelistada, sest ainult nii on võimalik saavutada tulemus. Ajaloo uurimise toetamine annetajate poolt – kui tegemist ei ole annetaja enda ajaloohuviga oma ajaloo vastu – ei ole Eestis seni just väga populaarne,  kui me võrdleme näiteks spordi toetamisega. Aga neid valdkondi reguleerivad ka täiesti erinevad mängureeglid. Kuid ka ajaloo vallas pole asi enam lootusetu, kui sirvida mõne päris korraliku ajalooraamatu tiitellehti. Mälu instituut ei nõrgesta olemasolevaid akadeemilisi institutsioone. Meil tuleb maa peale tagasi tulla ja näha, kui palju inimesi täna Eestis ajalugu ja teisi humanitaar- ja sotsiaalteadusi õpib ning kui vähe on neile akadeemilisi institutsioone ja ametikohti. Lõpuks ei ole aastate veetmine arhiivides ja raamatukogudes sugugi lihtne töö, pealegi eeldab uurimine kutsumust. Noorel magistril  on palju lihtsam ja, mis peaasi, glamuursem, kandideerida nooremametnikuks mõnes ministeeriumis, läbida koolitused ja karjäär ning minna erru kas kantsleri või suursaadiku ametikohalt poliitilistest väljakutsetest kõnelematagi.

    Küsinud Valle-Sten Maiste

    1 Vt http://www.liechtenstein.li/pdf-fl-historikerkommisssion-schlussfolgerungen.pdf.

  • Muusika ulatub üle jõuluaja

    Immo Mihkelson

    Esiettekandel Eesti Raadio I stuudios olid laval Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester (dirigent Risto Joost) ja noortekoor (dirigent Ingrid Kõrvits), mitmes vanusegrupis ja eri pikkusega muusikud, sekka ka õppejõude  ja külalissoliste (Pirjo Püvi, Andres Köster, Priit Volmer). Helilooja vaatas pealt esireast, olles osa publikust, mida stuudiosse mahtus vähem kui esitajaid. Tekstimeister Jaan Pehk astus aga Miljonäri rollis ise lavale ja esitas paar laulunumbrit.

    See oli noorteteos, nagu neid õppurorkestritele on aegade jooksul kirjutanud mõnigi eesti helilooja. Parasjagu vaoshoitud kompositsioonikeerukuse mõttes. Kohati suisa lõbus, üldmuljelt helge ja headust jutlustav. Paljudel noortel muusikutel olid peas jõulumütsid, riietuskood  näis vaba ja meeleolu ennem lõbus kui tõsiselt keskendunud. Muidugi tähendas see ka siin-seal kergeid komistusi ja ümber-nurga-noote, kuid see tundus pigem asjakohane kui andestamatu.

    Teose sünnilugu osutab ühemõtteliselt Alo Mattiiseni kunagisele tegevusele. Paarkümmend aastat tagasi kirjutas ta samuti muusikaõppuritele naljatlevalt oratooriumivormis risotooriumiks nimetatud teose „Näärmed”. Ülo Krigul tegi mullu sellele muusikakooli orkestri tarvis uue seade ja nii sai tema uuest oopusest risotooriumi mõtteline  järg. Tegevusliini ja kujundeisse oli sisse toodud ühemõttelisi osutusi algallikatele: kust mujalt oli näiteks pärit Roheline Muna, mida Miljonär pakkus tühja kingikoti täitmiseks, kui mitte Mattiiseni samanimelisest risotooriumist.

    Laulva revolutsiooni legendaarse lauliku Mattiiseni puhul on siiani päriselt selgusetu, kas teda peaks pidama rokkmuusikuks või heliloojaks selle sõna ranges mõttes. Tõenäoliselt kvalifitseerub ta mõlemaks. Erkki-Sven Tüürilt saadud bändi In Spe liidrina andis ta sellele grupile oma hääle ja kergitas selle masside teadvusse, konservatooriumi  diplomitööks kirjutatud sümfoonia andis aga märku suuremate vormide kujundamise potentsiaalist.

    Tegelikult polnud Mattiiseni kahestunud roll mingi erand siinses kultuurmuusikas. Alates 1940. aastatest kirjutas enamik heliloojate liidu liikmeid tõsirepertuaari kõrvale usinalt estraadilaulukesi, 1960ndatel ristati üllatavalt palju džässi klassikaliste vormidega ning 70ndate põlvkond eesotsas Sumera, Kangro, Eespere ja teistega tõi loomingusse rokkmuusikast nopitud elemente. Neile järgnenud tulijate, kes kasvatasid pikki juukseid ega häbenenud  noodipaberiga mäslemise kõrval end ka oma bändiga laval näidata, seas olid juba ka Tüür ja Mattiisen.

    Ülo Krigulisse ja tema loomingusse puutub eelöeldu sedavõrd, et tedagi teatakse kui vabast ajast rokkmuusikut ja džässilavadel tegutsevat pillimeest. Seda lisaks filmimuusikale ja tänapäevakõlaga heliloomingule, mis on leidnud soosivat vastukaja ka väljaspool Eestit. Temast on kujunemas oma põlvkonna üks edukamaid eesti heliloojaid. See on küll vaid oletus, kuid suure tõenäosusega mõjub žanriline mitmekülgsus ja füüsiline kokkupuude  erisuguste helienergiatega muusiku tegevusele ning mõttemaailmale viljastavalt.

    Noortele muusikutele kirjutatud jõuluoratoorium vältis küll väliseid atribuute, mis võimaldanuks seostamist rokiga, kuid nootide vahel oli nii mõndagi silmatorkavat. Ma ei mõtle siinkohal tekstimeister Jaan Pehki eristuvalt esitatud Miljonäri „aariat”, mis oli heas mõttes mitteakadeemiline. Pigem oli see pulss, arenduste loogika, elusus, meloodiad, vahetu „nüüd ja siin”. Paar koorinumbrit, mis võiksid lastelauludeks kvalifitseeruda, olid Krigulil nii  orgaanilise ja kena meloodiajoonega, et need võiks omistada suisa Alo Mattiisenile, kelle meloodiatunnetuses oli kohati geniaalsuse sähvatusi.

    See kontsertidemelus peaaegu märkamatuks jäänud noorteoratoorium möödus koos jõuludega. Jäid vaid märgid, mida see kätkes. Ja need on väga lootusrikkad.

  • Nukufilmi Lastestuudio sai Jaapani valitsuselt miljonikingituse

    K?lenud Tarmo Teder

    Juba 30. jaanuaril kirjutasid Jaapani saatkonna ajutine asjur Eestis Toshiko Shimizu ja MTÜ Nukufilmi Lastestuudio juhatuse esimees Mait Laas Tallinnas Jaapani saatkonnas alla lepingule, mille kohaselt Jaapani valitsus kingib MTÜ Nukufilmi Lastestuudiole miljon krooni uue audiovisuaalse stuudiotehnika soetamiseks.

    Nukufilmi Lastestuudio juhatuse esimehe Mait Laasi sõnul võimaldab Jaapani valitsuse toetus parimal moel teostada laste ja noorte säravad ideed ja lennukad fantaasiad.

     

    Tere, Mait Laas! Kuidas esimene töötuba läheb? Olete juba proovi teinud?

    Proovi oleme lastega teinud juba kaheksa aastat. Aga selle uue tehnika, mis Jaapani poolt üle antud, oleme pakist välja võtnud ja käivitanud, kuid sinnamaani, kus me kõiki tehnikaga võimaldatavaid oskusi saame rakendada, läheb veel tubli aeg. Olgem ausad – see tehnika on mõeldud pigem professionaalse kallakuga animaatoritele kui lastele. Nii et stuudio tehnilised võimalused ei tohiks enam takistuseks olla, edaspidine sõltub juba noortest animaatoritest.

     

    Kas ka jaapani publik on töötoa avamisele kogunenud?

    Pool tundi on veel töötoa avamiseni ja Jaapani saatkond pole siit Luise tänav number 4 töötoast kuigi kaugel. Aga õige pea on nad kohal ja eks me paneme siis oma hingestamise oskuse proovile.

     

    Kes on töötoa peamised õpetajad, juhendajad?

    Meil on suurepärased professionaalid: Leo Lätti, Katrin Kuusik, Triin Sarapik, Rutt Melioranski ja teised. Käin ise ka aeg-ajalt juhendamas, aga põhitöö Nukufilmis võtab suurema osa ajast. Astun vahel laste juurde ja soojendan oma pedagoogilisi oskusi.

     

    Hakkate koos hea partneri Tiigrihüppe sihtasutusega üldhariduskooli aineõpetajatele animatsioonikursust andma. Kes neid õpetajaid animatsiooni asjus õpetab?

    Oleme aastast 2003 teinud sümpaatset koostööd Tiigrihüppe sihtasutusega ja selle aja jooksul on peaaegu 300 õpetajat saanud algteadmisi animatsioonist. Aga õigeks animaatoriks saamiseks peab ikka kuus aastat tööd tegema. Me pigem inspireerime aineõpetajaid, et nad saaksid teadmisi, mida lastele edasi õpetada. Algav kursus on juba kolmas osa, mida me õpetajatele anname.

     

    Kuidas seda animatsiooniõpetust üldhariduskoolides antakse? Kui paljudes koolides on üldse vajalik tehnika ja pädevate alganimatsiooni õpetajate kaader?

    Tehnika osas on seis tunduvalt parem. Igal koolil on olemas arvutid ja kaamerad tänu Tiigrihüppe sihtasutusele. Aga õpetajad – need on bioloogiaõpetajad, saksa keele õpetajad, emakeele õpetajad ja huvijuhid, kes on minu arvates avastanud uue maailma, mida nad hea meelega entusiastlikult ka lastele tutvustavad tahavad.

     

    Eks need õpetajad ole ühed suured lapsed?

    Paratamatult peabki olema laps, sest lapses on kõik, on rohkem seda loovust.

    *

    MTÜ Nukufilmi Lastestuudio asutati 2001. aastal laste ja noorte animafilmialase huvi ja tegevuse toetamiseks ja arendamiseks. Kuue aasta jooksul on korraldatud animafilmi tutvustavaid töötube ning kursusi õpilastele ja õpetajatele nii Eestis kui ka välismaal. 2006. aastast on Nukufilmi Lastestuudiol koolitusluba 4194HTM ja iganädalases huvikoolis õpib kokku üle 40 lapse ja noore.

    Jaapani riigi toetus on suur tunnustus Nukufilmi Lastestuudio senisele tegevusele. Miljonikingitus on tunnustus ka kogu eesti animatsioonile, mis on kujunenud üheks Eesti omanäolisemaks visiitkaardiks välismaal, sealhulgas Jaapanis.

     

  • Läti sakslane Brotze ja Eesti ajalugu

    Anne Untera

    XVIII sajandi lõpul, valgustusajastul, ilmusid Eestissegi uute elualade esindajad: antikvaar, kodu-uurija, arheoloog, kunstiteadlane jne. Oli aja märk, et need rollid kehastusid sageli ühes isikus, kelle tegemistele vajutas pitseri kollektsioneerimiskirg. Lääne-Euroopas (Itaalias, Prantsusmaal) olid antikvaarid-paleograafid-arheoloogid tegutsenud juba üle paarisaja aasta. Nende töö tulemused salvestati ajapikku mahukates, vasegravüüridega illustreeritud kogumikes – kompendiumides, millest ühed tuntumad on benediktiini munga Bernard de Montfaucon’ “Kreeka paleograafia” (1708) ja kümneköiteline “Antiikaeg seletustes ja piltides” (1719). Antiigi uurimisest tulenes idee, et igal maal on olnud oma antiikaeg. Tänapäeval toovad omaalgatuslikud ja omakäelised arheoloogilised kaevamised kaasa õiguslikke probleeme, aga XVII ja XVIII sajandil oli rändav ja muinsusi väljakaevav antikvaar lugupeetud mees. Teadmishimu segunes reisikihuga ja ka mõned Eestist pärit aadlinoorukid viisid läbi tulemusrikkaid uurimisreise Kreekasse (Vääna mõisnik Otto Magnus von Stackelberg), Egiptusesse (Otto Friedrich von Richter) ning nende teaduslik pärand on jätkuvalt tänapäeva Eesti ajaloolaste uurimisaineks.

    On kummaline seaduspärasus, et kohaliku olustiku väärtustamiseks vajatakse distantsi ja seepärast hakkasid Liivimaad esimesena tulemusrikkalt kirjeldama sisserännanud mehed: A. W. Hupel (1737 – 1819), J. Chr. Petri (1762 – 1851), Johann Christoph Brotze (1742 – 1823). Võõras märkab tavalist, kohalik inimene erakordset-võõrast. Saksamaal sündinud Riia lütseumi aserektorist Johann Christoph Brotzest ja Põltsamaa pastorist August Wilhelm Hupelist said Liivimaal esimesed entsüklopedistid-teerajajad. Kui Brotze hõlmas peamiselt Läti ala, siis Hupel uuris Liivimaa põhjapoolsemaid kihelkondi, st tänapäeva Eestit. Mõlemal oli laialdane korrespondentide võrk ja nad vahetasid ka omavahel andmeid. Ent erinevalt “Põltsamaa erakust”, kes oma kogutud materjalid kohe trükki andis, millega need järgnevalt erakordselt suure tsiteeritavuse saavutasid, jäi Brotze aines pikaks ajaks publitseerimata. Hupeli pärandit on 2004. aastal ilmunud Indrek Jürjo monograafias ka põhjalikult analüüsitud.

    Brotze käsikirjadest peetakse kõige väärtuslikumaks kümmet köidet “Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente…”, mis koosneb suures osas nn visuaalidest; kaardid, plaanid, müntide ja pitserite jäljendid, akvarellid maastikest, linnadest, talurahvast jne. Kohaliku numismaatika, sfragistika jne. reprodutseerimiseks oleks sobinud vaselõige, selle viljelemine aga oli XIX sajandi Liivimaal veel väga eksklusiivne. Litograafiatehnika andis reprodutseerimisele küll suure hoo, aga siiski pidi Brotze pärand kuni digiajastuni ootama. Tõsi küll, mõned osad sellest andmepangast on ka Eestis juba ammu üldtuntud, näiteks meie esimese luuletaja, Riias elanud ja 21aastaselt tiisikusse surnud maarahva lauliku Kristjan Jaak Petersoni täisfiguurportree (B. F. Dörbecki akvatinta aastast 1822). Selle gravüüri ainuke teadaolev tõmmis kuulub Brotze kogusse.

    Läti Akadeemilise Raamatukogu varasalve (vrd meie TÜ AR Baltica) kuuluva käsikirjakogu publitseerimist alustati Riias alles 1992. aastal. Ilmunud on kolm köidet ja koostamisel järgmised Läti köited. Sorosi fondi toetusel restaureeriti ka kahjustatud, hävimisohus osad ning loodi kümneköitelise “Monumente…” digitaalne arhiiv (otsingumootoriga võrguaadress: http://www3.acadlib.lv/broce/). Kuna eestlasi puudutavat ainestikku on rohkesti, siis tekkis mõte anda välja “Estonica” eriköide, mis ei ilmu mitte Riias, vaid peatselt Tallinnas. Eesti-Läti uurijate koostöös valmiva väljaande peatoimetaja on Raimo Pullat, alajaotuste toimetajad oma ala asjatundjad Ants Hein (arhitektuur), Ivar Leimus (pitserid, mündid) ja Ants Viires (etnoloogia).

    Osakest Brotze hiigelkogus leiduvast Eesti ainestikust saab praegu näha Kuressaare lossis näitusel “Johann Christoph Brotze joonistusi ja käsikirju Eesti- ja Liivimaast Läti Akadeemilise Raamatukogu kogudest”. Nagu öeldud, on tegemist peamiselt joonistustega (näitusel muidugi digikoopiad), mida alati saadavad Brotze sõnalised kommentaarid. Joonistajana ei ole J. Chr. Brotze väga võimekas olnud, temast kunstiandekam oli ta peamine Eesti korrespondent, Võnnu pastor Eduard Körber, kelle jäädvustatud Tartu Kivisild (1800), Toolse varemed (1806) jne ilmutavad head kätt. Tartu panoraami laenas Brotze K. A. Senffi 1797. aasta akvatintalt, teisal joonistas ta ümber vene vasegravüüre ja Oleariuse reisikirja illustratsioone, peaasi, et tema “Monumente” täiendust saaks. 1782. aastal on Haapsalu toomkiriku varemed Brotze jaoks visandanud samal aastal A. W. Hupelit portreteerinud Joseph Friedrich August D’Arbes, Saaremaa talurahvakalenderi kirjelduse sai Brotze Hupelilt jne.

    Näited Osiliana’st (linna kaardid ja plaanid, raekoda ja superintendatuur jms moodustavad Kuressaare lossis peaaegu sama mahu Eesti jaoks koostatud ja varem rahvusraamatukogus esitletud stendinäitusega. Brotze suure huvi kõrval raidkivide, müntide ja pitserite vastu on tema tähelepanu pälvinud Kuressaares 1785. aastal maa-alusest võlvruumist leitud sissemüüritud rüütel, mille/kelle “ehtsuses” ta näib kahtlevat.

    Brotze tööd Liivimaa esimese paleograafina, tema koopiaid on ajaloolased ammu kasutanud, ent peatselt ilmuv eestikeelne allikapublikatsioon peaks pakkuma laialdasemat huvi ja kinnitama seda teadmist, et siinne varasem ajalugu on läbi põimunud erinevate rahvaste ühistegevuses. Kahju ainult, et Kristjan Jaagu portreed Kuressaare näitusel ei ole.

     

  • Petrarca Tartus

     

    Kogu see halvas, sõnahoolimatus tähenduses keskaegne ei vääriks kordustrükki, kui see ei vastanduks oma filoloogilise kultuuri(tuse) poolest ? justkui ajaloolisi olusid korrates ? esimeseks humanistiks peetud filoloogi ja poeedi Francesco Petrarca esimese ekloogi äsja valminud eestindusele klassikalise filoloogi Mari Murdvee sulest. Nagu varasemategi Murdvee tõlgitud tekstidega (Homerose hümnid, nunn Hrotsvithi draamad keskajast), ei usaldanud ta aga ka nüüd seda publikule esmajoones trükituna lugemiseks, vaid teatraliseeritud kujul kogemiseks, toeks Tartu antiigiteater ? valdavalt endise Tartu Lasteteatri näitlejaist ja Tartu ülikooli filoloogia ja teoloogia erialal õppinuist-õppijaist koosnev näitetrupp.  Erinevalt varasematest tõlgetest leidub Petrarca ekloogi eestindus sel korral tõlkija põhjaliku saatesõnaga varustatult siiski ka kavalehel.

    Kohtumine Petrarcaga

    Ametliku raami selle tõlke ja tõlgenduse esmaesitamiseks moodustas Petrarca 700. sünniaastapäeva tähistamine Tartu ülikooli raamatukogus 9. detsembril. Etendusele eelnes Tartu ülikooli teaduri Marju Lepajõe mõtisklus Petrarca masendavast elust ja humanistlikust vaimust.

    Eks meenu Petrarca nimi keskmise kirjandusharidusega eestlasele peamiselt ikkagi seoses Laura ja kauni armulooga (lähtudes Ain Kaalepi tõlgitud sonettidest renessansikirjanduse antoloogias) ning ehk ka keisrite-paavstide maailmast poeetide sfääri toodud kroonimise tavaga. (Viimasest ajendatuna: meie varasema, eeskätt varauusaegse kirjanduselu mõistmiseks oleks lausa hädavajalik uurida Petrarca loodud traditsiooni kohaselt pärjatud poeetide sattumist ja tegutsemist Eesti- ja Liivimaal(e)). Pea kümme aastat tagasi avardas Ülar Ploom eestikeelset Petrarca-pilti teosega ?Secretum?. 1996. aastal tõlkis ja kommenteeris Murdvee Petrarca kirja, milles too kirjeldab oma tõusu Mont Ventoux?le ja milles nähakse Petrarca maailmavaate erakordselt kontsentreeritud esitust, uue inimese sündi ? pürgida kõrgustesse lihtsalt selleks, et näha või nautida maastikku (Akadeemia 5/1996, lk 951 ? 960).

    Sel korral Murdvee tõlgitud ja tõlgendatud Petrarca avaneb eelkõige bukoolilisena. Petrarca 12 ladinakeelsest ekloogist ehk karjaselaulust, mis on vastavalt Petrarca humanismikäsitlusele kirjutatud Vergiliust ja teisi antiikaja eeskujusid matkides ajavahemikus 1346 ? 1357, on avaekloogi peetud huvipakkuvaks väga mitmekihilise allegooria poolest, just nii nagu Petrarca oma kirjas Cola di Rienzole luule olemuse kohta on väljendanud: poetica omnis intexta est (?kõik luule[line] on läbi põimunud?). 124 heksameetrist koosnevas karjaselaulus peab dialoogi kaks karjust Monicus ja Silvius. Kumbki esindab oma maailmavaadet: Monicus austab kristlikke põhimõtteid, Silvius toimib antiikse veendumuse kohaselt, et surematus on saavutatav loomingu kaudu. Dialoogi lõpuks veenab Silvius, kes allegooriliselt kehastab Petrarcat, vend Monicust, kelles on nähtud Petrarca venda Gherardot, oma ohtuderohkema teekonna võimalikkuses, ja Silvius asub teele. 

    Ekloogi autobiograafiline kiht on tõlkijal ning teda abistanud tõlgendajail (muusikaline kujundus ja tantsud Külli Kressa, kunstnik Eve Valper) taasloodud silmapaistva subtiilsusega, alates avastseeni vendadevahelise vastasseisu liikumisskeemist või veidi hiljem esitatud duetist, mis markeerib kaht olulist naisekuju Petrarca elus (armastatud Laurat ja Petrarca laste tundmatuks jäänud ema). Peategelast Silviust alias Petrarcat kehastava Enn Lillemetsa miimika, liigutused (klassikalise filoloogina vaimustas mind eriti värsside 85-86 …siis kedrust tõmbavad rasket/ raudsete kätega õed… lahendus) ja tekstiesitus, aga ka tänu õnnestunud valguslahendusele tekkiv varjude mäng veensid autobiograafilises interpreteerimisvõimaluses neidki, kel etenduse eel kavaleht lugemata jäi.

    Autobiograafiline,

    Autobiograafiline loomingulooline, teoloogiline

    Autobiograafilisega tihedalt seotud loomingulooline tasand on tõlkijale ja näitetrupile ilmselt südamelähedasim olnud. Ekloogis toob selle teema esile eeskätt Petrarca suhestumine antiiksete eeskujudega, esmajoones Vergiliuse karjaselauludega ning eeposega ?Aeneis?. Juba ekloogi pealkiri ?Parthenias? viitab Vergiliusele, olevat ju too Neitsi tähtkujus sündinuna ja loomuselt tüünena kandnud sõpruskonnas varjunime Neitsilik.

    Lisaks ekloogi tekstis leiduvale rõhutab loominguloolise tasandi olulisust teistest kirjandusteostest pärit katkendite põimimine teatraliseeringusse nagu ka Lauliku kuju lisamine. Võimsaim on Petrarca lõpetamata jäänud eepose ?Aafrika? algusvärsside loomispalangu kujutamine ? eepose avasõnad ?ut mihi conspicuum meritis belloque tremendum/musa virum referes?? kostuvad esmalt segiläbi poeedi kõrvu, siis hakkab ta neid endamisi korrates värsiks ja rütmiks korrastama, kuni jõuab värisema paneva (tremendum!) lahenduseni. Kulminatsioonina lõpetab etenduse Petrarca ?Aafrika? kangelase, kuulsa Rooma väejuhi Scipio Africanuse ilmumine. Tuuli Otsuse ja Kaspar Koorti mõjusas esituses üldistub Scipio filosoofiline sõnum Petrarcale ja publikule muu hulgas ka isepäise Loova Vaimu ülistuseks.

    Andreas Kalkuni kehastatud Laulik sümboliseerib oma ilmumistega Dante ajastu stiiliideaali ja võtteid, mida Petrarca oma loomingu algusjärgus püüdis jäljendada ning millest loobununa hiljem oma isikupärase laulu juurde jõudis. Sümpaatne on see, et ei lavastaja nägemuses ega näitleja rollilahenduses märgistata seda varasemat, Petrarca poolt kõrvale heidetud luuletraditsiooni kuidagi halvustavalt. Nagu antiigiteatri ülemulluses etenduses ?Apolloni sünd? kehastatud peategelase puhul on Kalkun siingi loonud esteetiliselt nauditava rolli.

    Autobiograafilise ja loominguloolise kihistusega on etenduses tihedalt põimunud teoloogiline. Teatraliseeringu pealkiri ?Hinge killud? seostub Petrarca ajalgi moes olnud gnostikute ja hermeetikute õpetusega, mille järgi inimhinged olid kui maailma laiali pillatud valgusekillud või ühe suure maailmahinge väikesed killud, mis peavad jälle kokku saama, et inimene pääseks Jumala armu läbi. Nende kildude kokkukogumist vaadeldakse lavastuses nii vendadevahelise suhtluse kui ka peategelase sisemaailmas toimuvate otsingute tasandil.

    Etenduses on oluline ka kirjutamisajastu esteetikat laiemalt iseloomustav tasand. Siin on peamiste vahenditena kasutusel kostüümid, muusika ja miimika. Laval toimuvat on võimalik nautida ilma sõnalisse ossa süüvimata ? ümbergrupeeruvad, poose ja näoilmeid muutvad tegelased meenutavad renessansiajastu suuri maale, van Eyckide töid näiteks. Muusikalises kujunduses on kasutatud XIII ? XV sajandi meloodiaid ja laulutekste, Prantsusmaalt pärinevaid võib pidada vihjeks ekloogi loomispaigale Avignonile.

    Ülalkäsitletud nelja kihti söandaksin pidada miinimumsõnumiks, mille tõttu kirjandusõpetajad gümnaasiumiklasside õpilasi Tartusse etendust vaatama võiksid tuua.

    Laiemale publikule mängitakse jälle

    19. jaanuaril kell 19 Tartus Sadamateatris.

  • Abiks Shakespeare?i mõistmisel

     

    Vastus 1: probleem ja traagika on põhiliselt selles, et peategelane näeb vaime. konkreetselt selles tükis näeb ta isa vaimu. vaim ajab igast pada nagu neil kombeks. peategelane jääb nagu uskuma ja nagu ei jää ka. point on selles, et vaimu juttu uskuma jäädes peaks ta tapma oma ema ja/või selle armukese. moraalseks teeb selle kõik kogu ülejäänud etenduse jooksul peategelase pead vaevav dilemma, kas uskuda vaimu või mitte. kui uskuda ja tappa (=kätte maksta), siis peaks ta ennast ju hulluks tunnistama, sest kesse ikka vaimu juttu kaine peaga usuks. kui ta aga ei usu, siis võiks kuri jääda karistama (juhul, kui vaim näiteks õigust räägib) ja see kah nagu nadi variant. teoses on ka subplot?te, näiteks roosenkrantsi ja kildersterni liin, aga selle võid käsitlemata jätta, õpsid ka ise ei pööra sellele tähelepanu. (anna siis teada, mis hinde said;-)

     

    Vastus 2:  moraalitraagikat on niipalju, et hamleti ema on pmst siuke naine, kes ei suutnud lihahimu taltsutada ja heitis oma mehe vennaga ühte veel enne, kui ta oma mees jahtunud oli. ta on nii pimestatud, et isegi ei aima, et ta mees on tegelikult tapetud mehevenna poolt. siis veel: kui hamlet kohtab isa vaimu ja see avaldab talle oma tapja, siis hamlet muudkui tudiseb ja tuiab, aga ette midagi ei võta. otsustab, et selleks, et asjadest kõige paremini sotti saada, on mõistlik hullu mängida. et tõde päevavalgele tuua, paneb ta näitlejad isa tapmise stseeni mängima, ning uus kuningas reedab end. see, et vend venna tapab, käib ka moraali alla. ma näen asja niimoodi, et moraalitraagikuat kui siukest on siin niipalju:

    1. hamleti otsustusvõimetus

    2. gertrudi voorusetus

    3. vennatapp

    4. armastatu altvedamine (hamlet veab alt opheliat, jättes ta isa ja venna meelevalda)

    5. sõbra altvedamine (rosenkrants ja gildenstern on nõus raha eest hamleti surma juhatama. hamlet kavaldab nad muidugi üle)

  • Uue Kunsti Muuseumi dokfilmisari – aprillis muusikafilmid

    Uue Kunsti Muuseum

    UUE KUNSTI MUUSEUMI dokfilmisari
    Igal neljapäeval kell 18.00
    Tasuta sissepääs
     
    Uue Kunsti Muuseum
    Esplanaadi 10, Pärnu
    www.chaplin.ee | muuseum@chaplin.ee | T: 4430772
    https://www.facebook.com/Museum.of.New.Art
     
    Positiivseid emotsioone ja muusikat täis tõsielufilmid Uue Kunsti Muuseumis
    Uue Kunsti Muuseumi dokfilmisari viib aprillis vaataja muusika ja helide maailma. Igal neljapäeval linastuvad filmid on täis muusikat, tantsu ja lõbusaid hetki.
    Aprillikuu avafilmiks on hispaania režissööride Enric Bachi ja Adria Monési lõbus vaatemänguline dokk „Pühapäev Brazzaville’s“. Üksnes kolme inimest portreteerides loovad filmi autorid paljumõõtmelise ning tujuküllase koondpildi elust Kongo pealinnas Brazzaville´is. Kuigi ümbritsev elu on mõruda võitu, siis filmi kolm peategelast on täis liikumist, naljatuju ja elurõõmu, mis on heaks eeskujuks neile, kellel on raske ka keerulistes olukordades  midagi positiivset leida.

    Need kolm tüüpi on Yves Saint Laurenti´ nime ja oomiliste moeriietega ennast ehtinud mees, šerifist räppar Bakala ning maadlustšempion Palmas Yaya, kes hoolitseb liigutavalt oma vanemate eest ja minnes kaitsma oma tšempionitiitlit otsib lisajõudu voodoo salapärastest rituaalides. Eesstalstele on elegantset riietumist ja head käitumist propageeriv Yves Laurenti’l hea soovitus, kuidas väikese rahaga riietada end nii nagu oleks otse Pariisist saabunud. Selle teada saamiseks tuleb juba sel neljapäeval Uue Kunsti Muusuemi tulla.
     
    11. aprillil tasuks sammud Uue Kunsti Muuseumi seada flamenco sõpradel, sest siis näitame kuidas on õnnestunud belgialasel Victor Sagristal tabada tabamatut – flamenco hinge. Tema arvates pole flamenco üksnes tants ja laul, vaid eriline seisund, eriline eksistents

    Muusikafilmide sarja lõpetab25. aprillil portreefilm kirglikust muusikariistast – bandooniumist. Omapärase heli otsingud mööda Argentiinat, kus peamiseks muusikaliseks väljenduseks on tango. Bandoonium leiutati Saksamaal ning koos esimese suurema immigrantide lainega jõudis pill 1880-ndatel aastatel Lõuna- Ameerikasse. Kahe ilmasõja vahel Argentiinasse kolinud eurooplastega toodi siia üle 60 000 bandooniumi, mida peeti vaese mehe oreliks. Tänaseks on enamik neist pillidest oma aja ära elanud ning uusi tehakse juurde väga vähe. Kas legendaarne rahvapill kaobki nii ajaloo hämarusse?

    Kava koostas Vaiko Edur.
     
    Kava ja filmide lühitutvustused
    APRILLIS MUUSIKAFILMID
     
    4. aprillil kell 18.00

    PÜHAPÄEV BRAZZAVILLE´S (Hispaania, filmitud Kongos), 51 min.

    Režissöörid Enric Bach ja Adria Monés

    Üksnes kolme inimest portreteerides loovad filmi autorid paljumõõtmelise ning tujuküllase koondpildi elust Kongo pealinnas Brazzaville´is. Need kolm tüüpi on Yves Saint Laurenti´ nime ja oomiliste moeriietega ennast ehtinud mees, šerifist räppar Bakala ning maadlustšempion Palmas Yaya. See, mida nad kaamera ees teevad, on üks ütlemata lõbus vaatemäng.

    11. aprillil kell 18.00

    BAILAORAS, JUURTE SILMAPIIR (Belgia), 19 min.

    Režissöör Victor Sagristą

    Filmi autor püüab tabada tabamatut – flamenco hinge. Tema arvates pole flamenco üksnes tants ja laul, vaid eriline seisund, eriline eksistents.

    18. aprill kell 18.00

    NOORTEORKESTER (Portugal), 63 min.

    Režissöörid Filipa Reis ja Joćo Miller Guerra

    Liigutav dokk Miguel Torga nimelise kooli noorteorkestrist Portugalis linnas Amadoras. Filmiloojad jäädvustasid noorte omavahelisi suhteid, mõtteid muusikast ning unistusi oma tulevikust.

    25. aprillil kell 18.00

    BANDOONIUMI HELI (Holland, filmitud Argentiinas), 75 min.

    Režissöör Jiska Rickels

    Portreefilm kirglikust muusikariistast – bandooniumist. Omapärase heli otsingud mööda Argentiinat, kus peamiseks muusikaliseks väljenduseks on tango. Bandoonium leiutati Saksamaal ning koos esimese suurema immigrantide lainega jõudis pill 1880-ndatel aastatel Lõuna- Ameerikasse. Kahe ilmasõja vahel Argentiinasse kolinud eurooplastega toodi siia üle 60 000 bandooniumi, mida peeti vaese mehe oreliks. Tänaseks on enamik neist pillidest oma aja ära elanud ning uusi tehakse juurde väga vähe. Kas legendaarne rahvapill kaobki nii ajaloo hämarusse?

  • Viletsuse võrgustik

    Evi Arujärv

    Mulle tundub üha enam, et heategevus on teatud mõttes kuritegelik nähtus – juhul  kui see toimib nagu sotsiaalne indulgents, mis tsementeerib sotsiaalset allakäiku põhjustava elukorralduse. Heategevus-show’s on ju staariks nii alkohoolik, kes kristlike prouade küpsetatud kookidele odekolonni peale joob, kui ka parteilane, kes hardas situatsioonis pildi peale püüab jääda. Heategevus annab mõlemale alibi, kinnistades pildis ja sõnas kõik positsioonid kui normaalsed ja isegi ülevad – ja välistades olulised küsimused.  Näiteks küsimuse, missugune on eestlaste ja eestluse elujõud ja elukvaliteet, kui võtta arvesse narkosõltlased, haiged ja töötud ning ka perspektiivitut elu elavad, hariduseta miinimumpalgalised, kes vaesuspiiri alla ei mahugi. Teada on, et kolmandik eesti elanikke vanuses 15–74 põeb pikaajalisi või kroonilisi haigusi. Eesti elanik on alkoholitarbimises Euroopas teisel kohal (2008 – 11,9 liitrit, aga Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel  on kriitiline piir juba üle 6 liitri absoluutalkoholi inimese kohta aastas). Ja pole siin tegu idanaabri karvase käega, mida kõikide hädade põhjusena serveeritakse, vaid meie liberaalse alkoholipoliitikaga: eestlased tarvitavad alkoholi rohkem kui kohalikud muulased. Kasiinosõltlasi on Eestis 20 000–30 000 ja nende arv kasvab. Majandussurutis on toonud töötuse, mis absoluutse tõenäosusega  süvendab kõiki nimetatud probleeme.

    Kõik need sotsiaalsetesse riskirühmadesse kuuluvad inimesed on seotud teiste inimestega (lastega, vanematega, lähedastega), kes võivad ka paremal järjel olla, kuid kes kannatavad emotsionaalselt, kannavad nendega seotud kohustusi kaudselt, maksumaksjatena, või ka konkreetselt, perekondlike sidemete tõttu. Arvudele mõeldes ei ole vist palju oletada, et viletsuse võrgustik võib hõlmata või puudutada ka poolt või kolmveerandit elanikkonnast, isegi nii-öelda parimaid peresid.

    Kuidas meil neid teemasid käsitletakse? Traditsiooniliselt kahel viisil: lõbusalt või tõrjudes. Ühest küljest on normiks saanud kõikide narko- ja läbuürituste romantiseerimine, esitamine „elustiili” osana või meelelahutusena. Endiste või praeguste joodikute elulooraamatutestki jääb kajama elumerel  seilamise uhke paatos. Sama suhtumise teine tahk on tõrjumine ja eitamine, mis väga pikka aega iseloomustab kõige kõrgemat, valitsuspoliitika tasandit. Ma ei usu, et mõnes teises suure töötute armeega riigis peale Eesti võiks peaminister poliitilise ärapanemise eesmärgil mõnitada konkureeriva erakonna toel ajutise tööotsa saanud töötuid. Ja kui keskmine valitsuspoliitik vaatab sotsiaalprobleeme läbi kohustusliku kroonuoptimismi  prillide, siis avanebki opositsioonipoliitikule suurepärane võimalus rakendada hädalised poliitilise võitluse ree ette, väristada häält kodutute jõulusöömaajal. Eesti ametliku ja põhilise – julge hundi ehk eduideoloogia kujundatud mentaliteedist kõneleb selget ja karmi keelt selle aasta „Jõulutunneli” saatejuhi Margus Saare vahendatud kolleegi kommetaar: „Inimestel on kergem halba teha, see ei võta sinult  midagi ja tugevdab kesta. Hoolimine nõuab ohvrit, paljastab su nõrga poole, teeb sind haavatavaks”.

    Või teine hiljuti loetud fakt: eesti lapsevanemad näeksid oma kooliskäivaid lapsi heameelega kas või vägivaldsena, peaasi et nad kiusatavaks ei saa. Ei ole vist juhus, et suur osa välisriikides elanud eestlastest või Eestis elanud välismaalastest märkab eestlaste puhul (eluhirmust tulenevat?) suletust või aktiivset pahatahtlikkust – ohvrivõi  agressorisündroomi. Anonüümne laadademokraatia on avaliku sõna autoriteeti tugevasti devalveerinud, ometi algab kõik sõnast, mis kujundab mõtteviisi. Võimu juures seisvate inimeste sõnumeid ei saa alahinnata, need kujundavad vaimsust isegi juhul, kui neid kirutakse. Ka ainult probleeme tunnistav ja inimsõbralik retoorika aitaks luua sotsiaalset turvatunnet. Mis põhiline – sellest saavad alguse lahendused. Et Eesti ühiskonna tervis paraneks, selleks peaks ühiskonnaasjadest väga kaua hoopis teisel viisil mõtlema ja kõnelema. Aga need peaksid uued mõtlejad ja kõnelejad olema.

     

  • Festival „Gustav Ernesaks 100” 12. XI – 14. XII 2008

    Kaie Tanner

    Gustav Ernesaksa Fond jaotas 2008. aasta stipendiumid järgmiselt: koorimuusika peastipendium Eri Klasile muusika edendamise ja koorimuusika populariseerimise eest nii Eestis  kui välismaal; koorimuusika edendamise stipendium kauaaegsele koorimuusika arendajale ja paljude laulupidude korraldajale, Eesti Kooriühingu tegevdirektorile Ilmar Mossile ning Kuressaare muusikakooli kauaaegsele direktorile ja Saaremaa Ühendatud Meeskoori dirigendile Tiit Kösterile koorimuusikaelu edendamise eest Saaremaal; õppestipendium Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia väljapaistvale  dirigeerimiseriala üliõpilasele Kuldar Schütsile tema töö eest Inseneride Meeskooriga, Tallinna Poistekoori ettevalmistuskooriga, Türi Kammerkooriga ning segakooriga Suisapäisa. Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäevale pühendatud uudisloomingu võistluse tulemused:

    II koht – Alo Ritsingu „See väike maa”, 

    III koht – Riine Pajusaare „Pane tuli põlema” ja Alo Ritsingu „Sa elama jää igavesti”   

    *

    Gustav Ernesaks on rohkem kui pelgalt helilooja, õpetaja, koorijuht või laulupeodirigent. Ernesaks oli aastakümneid  üks Eesti kultuuri ja iseolemise vedureid. Ning temaga läbis meie rahvuslik iseteadvus Nõukogude okupatsiooni aja ilmselt palju vähemate kaotustega, kui see ilma temata oleks võimalik olnud. „Mina paneksin Ernesaksa Eesti kultuuriloos samasse ritta, kus seisavad Jakobson, Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Tammsaare, Gustav Suits, Under, Palusalu ja Keres,” on öelnud laulutaadi õpilane ja kauaaegne kaasteeline Kuno Areng.

    Niisiis, kuidas avada seda suurt, mitmekülgset ja keerulist isiksust nii, et tema võimalikult paljud tahud uuele  põlvkonnale tuttavaks saaksid? Lahendus pidi olema Gustav Ernesaksa aasta – 2008. Ning selle kulminatsioonina festival 12. novembrist 14. detsembrini.

    2007. aasta 23. mail andis kultuuriminister Laine Jänes välja käskkirja Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva tähistamise komisjoni moodustamiseks koosseisus Laine Jänes (kultuuriminister), Eri Klas (Ernesaksa õpilaste esindaja), Indrek Umberg (Eesti Kontsert, Eesti Rahvusmeeskoor), Ülle Reimets (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), Heidi Pruuli (Eesti Televisioon), Marge-Ly Rookäär (Eesti Raadio), Kaie Tanner ja Silvia Mellik (Eesti Kooriühing), Jaan Ots (Eesti Meestelaulu Selts), Ardo Niinre (Raasiku vallavalitsus), Ave Sopp (Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus), Eero Raun (Rahvusooper Estonia), Alo Põldmäe (Eesti Heliloojate Liit), Toomas Kapten (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ning Eino Pedanik ja Marko Lõhmus (Kultuuriministeerium). Kui see seltskond 25. septembril esmakordselt kohtus, olid igal organisatsioonil välja pakkuda omad ideed ja sündmused. Kava sai kokku sama aasta lõpuks.

    Ernesaksa aastal anti välja tema kujutisega mark, filmitootjal  Laara Productions valmis koostöös ETVga dokumentaalfilm „Laulutaadi hümnid” (oli esmakordselt ETV eetris 12. detsembril), korraldati kuus üle-eestilist koorivõistlust (segakoorid, kammerkoorid, koolisegakoorid, mudilaskoorid, naiskoorid ja meeskoorid), toodi rahva ette suvelavastus „Ernesaks ja Oamats” (Harju-Jaani kirikumõisas), koostati kolm näitust („Üks laul, üks maa” ja „Tormiste randade muusika. Gustav Ernesaks ooperiloojana” teatri- ja muusikamuuseumis ning „Gustav Ernesaks 100” Tartu linnaraamatukogu muusikaosakonnas), ETVs näidati Ernesaksa osalusega arhiivisaateid,  Klassikaraadios tehti kuuest saatest koosnev sari „Laulutaadi pärand” (Age Raa ja Kersti Inno), korraldati poiste- ja meeskoorilauludele (Eesti Heliloojat Liit ja Meestelaulu Selts) ning isamaaliste laulude võistlus (Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakond), anti välja Ernesaksa soololaulude kogumik (Eesti Meestelaulu Selts), album „Mu isamaa on minu arm” (teatri- ja muusikamuuseum ja kirjastus SE &JS ) ning CD „Mu isamaa on minu arm” (rahvusmeeskoor); toimus konverents (muusika- ja teatriakadeemia), muuseumiõhtu õpilaste meenutustega (teatri- ja muusikamuuseum) ning  korraldati kümneid kontserte, neist neli noortele (esinesid koolikoorid) Tallinnas, Tartus, Paides ja Jõhvis, ning suur galakontsert Estonia kontserdisaalis, kus esitati lisaks Ernesaksa kooriloomingule ka katkendeid tema ooperitest (kooriühing ja Estonia). Kuna lisaks Eesti Rahvusringhäälingule kajastas laulutaadi juubelit ka kirjutav press, poleks see küll kellelegi tähelepanuta pidanud jääma. Ernesaks ja tema 100. sünniaastapäev jõudsid isegi „Pehmetesse ja karvastesse”, seda küll kõverpeeglis …   

     

    *

    Nii ulatusliku festivali puhul on ühel inimesel ülevaadet kirjutada raske, hinnangut anda lausa võimatu. Niisiis kutsusin festivali lõppedes kaunil jõuluajal ümmarguse laua taha kaks Ernesaksa õpilast ning väsimatut festivaliideede väljapakkujat – Kuno Arengu ja Silvia Melliku. Nüüd, kui festival on läbi, saab teha kokkuvõtteid.

    Kui palju esialgsetest ideedest teostus? 

    K.A.: Kui me õpilastega esimesi kordi kokku saime, oli tõesti palju mõtteid, mida kõike võiks Ernesaksa festivalil korraldada. Aga olime ka veidi mures, kas ja kui palju sellest reaalselt teostub. Minu meelest ületas festival kõik ootused! Mul on väga hea meel, et kultuuriministeerium festivali ideele õla alla pani ja varakult komisjoni koostas ning et nii palju organisatsioone festivali korraldamises kaasa lõi. Tulemus oli mitmekülgne nagu Vana (Gustav Ernesaks – K.T.) isegi.

    S.M.: Olime mures ka sellepärast, kas Gustav Ernesaks publikut huvitab, aga rahvast oli kõigil üritustel palju. 

    K.A.: Üks meie ühine eesmärk festivali kavandades oli, et sellest jääks alles võimalikult palju käegakatsutavaid asju ajaloo tarvis. Olemegi saanud CD Ernesaksa loominguga, tema soololaulude noodi, pildialbumi ja dokumentaalfilmi. Lisaks veel põhjalikult ja konkreetselt koostatud festivalibuklet, kus on ära toodud ka kogu Ernesaksa loomingu nimekiri. Mul on ääretult hea meel, et see kõik teostus!

    S.M.: Mulle oli oluline, et üle riigi sai kogu 2008. aastast Ernesaksa aasta! Kus korraldati koorikontserte, kus laulupäevi – igal pool toonitati Gustav Ernesaksa eelseisvat juubelit ning lauldi tema laule. Festival tervikuna täitis täiesti oma ülesande. Meieealised said sellest nostalgilist meenutust, noored ettekujutuse Ernesaksast ning loodetavasti teadmise, et ta on loonud hulga ilusat laulmist väärt koorimuusikat. Olen väga tänulik Eesti Televisioonile ja Klassikaraadiole Laulutaadi sünniaastapäeva kajastamise eest ning kooriühingule festivali väga hea korralduse eest!

    Kas Ernesaksa aastal valminud film, album, CD ja soololaulude noot kajastavad laulutaati nii, nagu teie teda mäletate?

    K.A.: Film („Laulutaadi hümnid” – K.T.) on väga ausalt ja hästi  tehtud. Mulle tundus algul, et punast kraami on sinna liiga palju pandud – aga just sellisel ajal me elasimegi. Me kõik pidime laveerima, tegime kompromisse ja omi valikuid. Nagu Veljo Tormis seal ütleb: kõik heliloojad kirjutasid siis temaatilisi laule.

    Kui aga praegu ette heidetakse, et Ernesaks oli ordeneid täis riputatud … noh, igas vabariigis pidi ju tollal olema üks Stalini preemia laureaat, üks sotstöö kangelane jne. Vana oli lihtsalt nii tuntud, et läks igal pool Moskvas läbi. Geenius, nagu Eino Tamberg filmis teda nimetab.

    Gustav ei olnud aga mingi vabadusvõitleja, ta polnud võitleja  tüüp. Oli lihtsalt eestimeelne mees, kellele läks korda, kuidas elab üks Värska koor, kuidas kerkib uus laululava, kuidas läheb laulupidu. Ükskord ma küsisin: miks sa ei löö rusikat lauda? Mida sa kardad? Vana vaatas mulle otsa ja küsis: „Kas sa tead, kus ja kuidas me elame? Mina küll tean. Ja kui ma jooksen peaga vastu seina, ajud laiali, mis siis edasi saab?”. Ernesaksaga lõppes üks ajastu ning ta oli sel raskel ajal vajalik mees. Nagu Tormis ütleb, oli Gu
    stav see, kes meid ühendas. Aja- ja kultuuriloost maha tõmmata pole teda võimalik. Ja sellepärast on „Laulutaadi hümnid” film, mida igaüks peaks vaatama. 

    S.M.: Toonitaksin veel, et Eesti Meestelaulu Selts andis esmakordselt välja Ernesaksa soololaulud! Suurepäraselt õnnestus juubelialbum „Mu isamaa on minu arm” ning Klassikaraadios jooksis novembris-detsembris väga huvitav saatesari „Laulutaadi jälgedes”. Pean ütlema, et minagi sain festivali käigus Ernesaksa eluloost teada palju niisugust, mida ma varem ei teadnud, eriti Tiia Järgi ettekannetest.

    K.A.: Mina ka. Nägin Raasiku kultuurimajas näitusel üht huvitavat dokumenti, Ernesaksa avaldust 1944. aastast mingile Tallinna linna asutusele. Sisuks oli: kuna on oktoobrikuu, palun eraldada  mulle neli ja pool meetrit mantliriiet. Pean ringi käima pintsaku väel ja mul on külm …

    Festivalil ei meenutanud Gustav Ernesaksa ainult tema muusika – olid ka konverents ja muuseumiõhtud.

    S.M.: Sõnal on vähemalt sama suur jõud kui muusikal. Konverentsi ettekanded (Kuno Areng rääkis Ernesaksast pedagoogina, Olev Oja tema tegevusest RAMi dirigendina, Urve Lippus Ernesaksa loomingu ja Liedertafel’i seostest, Tiia Järg Ernesaksast oma ajas – K.T.) olid huvitavad ning täiendasid üksteist. Mulle meeldis väga Kuno ja Olevi lähenemine teemale, Tiia Järg võttis aga kogu Ernesaksa aja väga huvitavalt kokku.

    K.A.: Minu meelest oligi ajastu kajastamine kõige olulisem – andis pildi olustikust, milles Vana töötas.

    S.M.: Tiia Järg kõneles ka naiskooride kontserdil „Mu isamaast MU IS AMAANI ” rahvusraamatukogus ning rahvusmeeskoori kontserdil Estonia kontserdisaalis 12. detsembril. Sealjuures olid kõik ettekanded väga head ja erinevad – midagi ei kordunud. Ta peaks Ernesaksast korraliku monograafia kirjutama!

    K.A.: Muuseumiõhtud õigustasid ennast igati. Väga hea mulje jättis Mikk Dede esinemine soololaulude kogumiku esitlusel. 

    S.M.: Pärast õpilaste mälestusteõhtut muretsesin veidi, et kahe ja poole tunnine üritus oli liiga pikk, kuid kogu rohkearvuline publik oli ääretult rahul. Hea, et üks ettekanne käsitles Gustavi abikaasat Stella Ernesaksa. Ka albumiesitlust oli ette valmistatud hoole ja südamega ning tegijate (Ene Kuljus, Alo Põldmäe, Sirje Endre, Ülle Reimets) sõnavõtud pakkusid suurt huvi.

    Festivaliajale oli planeeritud ka konkursse: mees- ja naiskooride võistulaulmine ning mees- ja poistekooride laulude võistlus heliloojatele. Kuidas Ernesaks konkurssidesse suhtus?

    K.A.: Vana tajus, et konkursse on vaja teha, aga hindamismoment  oli tema jaoks väga raske: kui laulab viis meeskoori, siis kellele neist anda esikoht? Tal hakkas lihtsalt teistest kahju. Praegu maailma konkurssidel toimiv kategooriate ja diplomite süsteem, mille kohaselt iga osalev koor midagi näppu saab, oleks Vanale meeldinud. Aga võistlusmoment tekitab elevust ning seda on vaja nii kooridele kui dirigentidele. Üldiselt jättis meeskooride võistulaulmine mulle väga hea mulje. Kõik A-kategoorias võistelnud meeskoorid olid väljapaistval tasemel, eriti muidugi esikoha saavutanud Revalia kammermeeskoor (dirigent Hirvo Surva), kes tegi suurepärast muusikat!  B-grupis oli koore kõige rohkem ning oli hea näha, et eelmise konkursiga võrreldes parandasid paljud koorid oma tulemust. Tugevaid koore võistles aga ka C-grupis. Peab lahti saama suhtumisest, et kui sa esimese kolme hulka ei tule, pole sa keegi!

    S.M.: Just, konkurss stimuleerib! Iga võistlev koor, ka kõige madalama tasemegrupi oma, võtab ennast kokku, valmistub ja teeb tööd, et olla rivis. Mäletan Gustav Ernesaksa vaimustust, millega ta tervitas Arezzost võiduga saabunud Tallinna kammerkoori – see oli väga oluline sündmus!

    K.A.: Just, RAM tuli meid jaama vastu võtma! Ja siis ütles Gustav  mulle, et pole kuigi keeruline koostada muusikainimestest tugev koor ja sellega konkursil võita, aga katsu sa seda koori säilitada! Tallinna kammerkoor eksisteerib õnneks tänapäevani.

    S.M.: Naiskooride konkursi tase oli samuti kõrge, kohustuslikud lood (Ernesaksa omad muidugi – K.T.) hästi valitud ning kooride kodutöö tublisti tehtud, konkursiks põhjalikult ette valmistatud. Väga võimas tegija on praegu kaheldamatult Triin Koch, tema Tartu Ülikooli Naiskoor (A-kategooria esikoht – K.T.) laulab puhtalt, väga musikaalselt ning varjundirikkalt.

    K.A.: Loominguvõistluselt ei tulnud kahjuks väga säravaid laule. Ma ei usu, et väga paljud neist kooride hulgas lauljaid leiavad – paraku kipuvad uued kompositsioonid olema siledad, aga ilmetud. Igal aastal ei sünni Pärte ja Tormiseid …

    S.M.: Peab ütlema, et lauldavaid laule kirjutati siiski mitmeid, aga hingeminevaid oli kahjuks vähe.

    Kontserte anti nii festivali kui Ernesaksa aasta raames kümneid, milliseid nende hulgast esile tõstaksite?

    S.M.: Minu meelest täitsid oma eesmärgi suurepäraselt koolikooride kontserdid (Tallinnas, Tartus, Paides, Jõhvis – K.T.), mis olid kõrgel tasemel. Reaalkooli segakoor, Tartu noortekoor, Miina  Härma gümnaasiumi segakoor, neidudekoor Kurekell tegid suurepärase „Kojuigatsuse”! Suur pluss on, et noored said laulma Ernesaksa laule, mida nad muidu vaevalt oleksid teinud. Kõige emotsionaalsema mulje jättis mulle rahvusraamatukogu kontsert „Mu isamaast MU IS AMAANI ”, kus olid seostatud Lydia Koidula 165. ja Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäev.

    K.A.: Rahvusmeeskooriga andsime kontserdi Kuressaares, Vahastus, Karksis, Tõrvas, Sindis, Viljandis, Raasikul, Tartus ja Tallinnas. Kavad pani Ernesaksa loomingust kokku põhiliselt Olev (Oja – K.T.). Valisime laulud, mida Vana ise hindas ja kontsertidel  esitas. Mitmeid neid pole praegu pea 10–15 aastat eriti lauldud. Põhjus on mõnel juhul laulu keerukus – mina juhatasin kontsertidel seekord näiteks „Kevade laulu”, mille ulatus on kaks ja pool oktaavi ning mille esitusega Ernesaks ise väga harva rahul oli.

    Järgisime kava koostamisel ka teisi Vana põhimõtteid: et kontserdil esitataks publikule tuttavaid lugusid, aga ka midagi uut; et lisaks koorilauludele oleks ka soolonumbreid. Gustavil laulis RAMi kontserdil alati ka mõni solist, olgu siis oma koorist või väljastpoolt koori. Omal ajal esinesid koos meiega sageli näiteks Uno Kreen, Ervin Kärvet ja Rostislav Gurjev. 

    Tahtsime teha koostööd ka kohalike kooridega: Viljandi kontserdil laulis lisaks RAMile ka meeskoor Sakala, Tartus ülikooli naiskoor ja kammerkoor ning Tartu Akadeemiline Meeskoor. Tegu on kõrgel tasemel kooridega ja koostöö õigustas ennast. Eriti kiidan Tartu ülikooli naiskoori ja nende dirigenti Triin Kochi, kes on ääretult tugev interpreet. Ka akadeemiline meeskoor on üks Eesti tippudest – väga hea vokaal, särisev emotsioon!

    S.M.: Segakooride kontserdile 8. detsembril Mustpeade Majas olid esinema tulnud väga erinevad koorid, kavas oli mitmeid harva esitatud laule, nagu „Kõige ilusam luule”, „Giordano Bruno  tuleriit”. Need on väga suurte kooride lood, mistõttu praegu on nende ettekandmine raske. Ernesaksa ajal oli suuri 60–80 liikmega segakoore palju, nüüd paraku pole neid peaaegu üldse mitte. Väga oluline on minu meelest, et ka Mustpeade Majas olid kaasatud noortekoorid! Meeldis Eesti Koolinoorte Segakoori „Lõikuselaul”, veenev esitus Tartu noortekoorilt, Oonurme segakoori ja kammerkoori Solare esinemine.

    K.A.: Galakontsert oli festivalile hea kokkuvõte. Suurepärane, et Estonia tõi seal välja ka Ernesaksa ooperikatkendid (ooperikava koostas Arne Mikk – K.T.). Kooriossa valitud koorid panime laulma kahesajalauljaliste ühiskoosseisudena, kuna Gustav eelistas alati suure koori kõla, ning see õigustab ennast.

    S.M.: Väga soliidne valik oli ka Eero Raun õhtujuhina. Ainus, millest mul kahju on, et Ernesaksa viiest raamatust ei jõudnud katkendid galakontserdi lavale ja et kultuuriministri haiguse tõttu jäi ära tema sõnavõtt, mis oleks festivali kokku võtnud, kõnelenud selle t
    ähendusest ja mõttest. Peaasi, et Eesti rahvas Ernesaksa laule ka edaspidi laulaks, et festival ei jääks ühekordseks austusavalduseks!

    Küsinud ja üles kirjutanud Kaie Tanner  

  • Filmimaailm: Tarantino-Rodrigueze “Grindhouse”

    Aare Ermel

    Festivaliga seotud infomüra on aidanud promoda Quentin Tarantino ja tema hea kolleegi Robert Rodrigueze uusimat hitti “Grindhouse”, mille ametlik esilinastus leiab aset 6. aprillil. Juba ette ennustati väikese-eelarvelisele kõmuprojektile tohutut publikuhuvi. Tarantino lavastatud filmi “Death Proof” antikangelaseks on oma uhke sõidumasinaga ilusaid naisi jälitav ja mõrvav psühhopaadist kaskadöör Mike (Kurt Russell). Rodrigueze “Planet Terror” omakorda jutustab väikelinna jõudnud nakkushaigusest, mis muudab linnarahva tapahimuliseks pööbliks. Väljaspool Ühendriike jõuavad mõlemad filmid kinno eraldi seanssidena.

     

     

    Scorsese päästab maailmakino

    Martin Scorsese uusima suurprojekti iseloomustavad tegurid on palju raha, Itaalia ning väsitavalt pikk ja kurnav restaureerimisprotsess. Nimelt on Scorsese ja tema mõttekaaslaste loodud organisatsioon Film Foundation saavutanud sügiseti Roomas peetava filmifestivali direktsiooniga kokkuleppe, et nood hakkavad sponseerima filmiklassika tippteoste taastamist. Väidetavasti on ligemale 40 protsenti ainuüksi viimase poolesaja aasta jooksul loodud värvifilme (tehniliste näitajate poolest) tulevastele põlvedele lootusetult kadunud. Restaureerimisprotsess on aga küllaltki kulukas ja töömahukas. Itaalia Museo Nazionale del Cinema direktori Alberto Barbera sõnutsi kulub iga väärtfilmi ennistamiseks vähemalt 40 000 kuni 150 000 eurot. Scorsese & Co esimene valik langes Sergio Leone konkurentsitult parimale makaronivesternile “Ükskord Metsikus Läänes” (1968, peaosades Henry Fonda, Charles Bronson, Claudia Cardinale ja Jason Robards).

     

     

    Lähiminevikus lahkunuid

    Freddie Francis (Frederick William Francis, 22. XII 1917 – 17. III), inglise filmioperaator, kes oli kinotööstusega seotud üle poole sajandi. Legendaarne kaameramees on üks väheseid, kes on pälvinud Oscari nii mustvalge (“Pojad ja armastajad”, 1960) kui ka värvifilmi (“Au ja kuulsus”, 1989) eest. Alustanud sõjapäevil operaatori assistendina paljude propaganda- ja õppefilmide juures, avanes Freddie Francisel esimesel rahuaastal võimalus teise kaameramehena linti võtta esimene päris oma film. Zoltan Korda Ida-Aafrikas vändatud seikluslugu põhines Ernest Hemingway jutustusel “Francis Macomberi üürike õnn”. Üsna varsti algas edukas koostöö John Hustoni “Moby Dick”, “Moulin Rouge”), Jack Claytoni (“Tee ülesmäge”), Karel Reiszi (“Laupäeva õhtu ja pühapäeva hommik”, “Öö saabub”, “Prantsuse leitnandi tüdruk”) ja mitme teise maineka kineastiga. Pärast John Wyndhami bestselleri “Trifiidide päev” ekraniseeringut tegi stuudio Hammer Films ettepaneku proovida kätt režissöörina. Hammer ja selle rivaal Amicus tootsid üle veerandsaja Freddie Francise filmilavastuse, mille paremikku on arvatud õuduspõnevikud “Dr Terror’s House of Horrors” (1965), “Dracula on hauast tõusnud” (1968), “Mumsy, Nanny, Sonny and Girly” (1969) ja “Guul” (1975. Francise come-back filmioperaatorina sai teoks tänu David Lynchile ja tema “Elevantmehele” (1980). Freddie Francise viimaseks menufilmiks jäi Martin Scorsese “Hirmu neem” (1991).

     

Sirp