Toeta
Otsi

feminism

  • Kunstiga tehnokraatia vastu: kus tegijaid, seal nägijaid

    Riin K?sepp

    Rolls Rolf Langhans (Saksamaa).ANONYMOUS BOH

    Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse “Tehnobia” raames toimus ka performance’i-festival “Diverse. Universe II”. Kõrgetasemelise programmi ning rahvusvahelist tunnustust leidnud esinejatega üritus on välja kasvanud meie lokaalsest kontekstist. Kui kaks aastat tagasi  toimus viimane Paide tegevuskunstifestival “Aeg. Ruum. Liikumine”, pandi alus hoopis radikaalsema teemakäsitlusega “Diverse Universe’ile”.

    “Tehnobia” kontseptsiooni järgides olid ka performance’id üles ehitatud ökoloogia- ja keskkonnakeskseid ideid ja lähenemisnurki silmas pidades. Kohati ökoanarhistlik biotsentrism oli kunstnike käte vahel muutunud äärmiselt rituaalseks.

    Viimasel ajal on kapitalismivastased ja looduslähedast maailmavaadet propageerivad projektid ka eesti (kunsti)maailmas aktuaalsed. Olgu nendeks siis Peeter Lauritsa ja ja Aivar Mäe korraldatud “Mullatoidurestoran” või hiljutine väljapanek “Kapital. See veab meid alt” Tallinna Kunstihoones. Igatahes teema on õhus.

    Selleks, et kogu “Tehnobiat” või “Diverse. Universe’i” tegevust analüüsida, võiks eelkõige toetuda Clifford Geertzi omakandi tarkust analüüsivatele esseedele. Uurides antropoloogia võimalusi inimtegevuse ja käitumise mõtestamisel, tugineb ta konkreetsele etnograafilisele ning ajaloolisele ainesele.  Lugege tema käsitlusi “Žanride ähmastumine”, “Tõlkes leitud. Moraalikujutelmade ajaloost” või “Kunst kui kultuurisüsteem”, siis saab selge(ma)ks ka korporatiivpoliitika ning ühiskonnakorraldus.

     

    Berliinlased peajagu üle

     

    Mis puutub konkreetselt “Diverse. Universe’i”, siis domineerima jäi klassikalistel draamatraditsioonidel põhinev Berliinis tegutsev rühmitus Open Space Performunion. Tegemist ei olnud pelgalt lühikeste, juhuslikkusele rajatud happening’idega, vaid põhjalikult ette valmistatud etendustega, millel oli süžee, tekst ning taustsüsteem. Oma osa mängis loomulikult ka endise katlamaja kohaspetsiifiline atmosfäär Põhja puiesteel linnahalli külje all.

    Open Space Performunion produtseerib kunsti kaudu kultuurilisi, sotsiaalseid ning poliitilisi sündmusi kommuunis Open Space. Valdavalt homodest koosneva kollektiivi liikmed on väga erineva päritoluga (USA, Austria, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa).

    Ühingu tagamaade alus ja põhjapanev jõud on Performunioni loominguline juht Philip Phrese. (Elu)kunstnik tegutses varem New Yorgi Living  ja Alchemical Theater’s, mis paistsid silma eksperimentaalsete teatriuuenduste ning sotsiaalpoliitiliste teemade käsitlemise poolest. Open Space kannab edasi just selliseid eriilmelisi ideid ka oma loomingulises tegevuses.

    Sotsiaalse elu draamaanaloogiat on nähtud juba kaua. Lavatermin “roll” on olnud sotsioloogilise diskursuse raudvaras juba 1930ndatest saadik. Tundub, et ka Open Space’i  ühiskonnakriitiline draama toetub ritualistlikele draamateooriatele, mida võib seostada Jane Harrisoni, Francis Fergussoni, T. S. Elioti ning Artaud’ nimega. Filoloogiliste küsimustega tegeles oma etteastes Andreas Stadler, kes tõelise estofiili ja eestlaste (loe: Academia Non Grata) sõbrana õpib järjekindlalt eesti keelt. Kõrgelt poodiumilt kordas ta retooriliselt eesti keeles kümne minuti jooksul: “Meil on probleeme! Meil on probleeme!”, mis mõjus lausa mantrana.

    Kõige iroonilisem ja vahest ka dekadentlikum oli aga Michael Stegeri ja Nicholas D. Vargelise performance “Free Your own Pig”, kus puuris hoitav inimloom “siga” ühel hetkel peremehe üle võimust võttis. See oli justkui allegooria, mille aluseks 1968. aasta 23. augustil Chicagos aset leidnud Jerry Rubini ja Abbie Hoffmani loodud YIPi noorsoopartei korraldatud meeleavaldus, kus valimiste eel nõuti presidendiks siga.

    Alex Weber ja Malys Im esitasid aga heli-performance’i, mis torkas kõrva samuti eelkõige kvaliteedi poolest. Eesti helikunstnikud ja -disainerid, keda kahjuks kohal polnud, jäävad sellele kindlasti alla.

    Omamoodi vapina võttis episoodilisest üritusest osa ka Rolls Rolf Langhans, kes alustas tegevust kunstis koos Joseph Beuysi ja Otto Mühliga. Eakas konformist on jälle areenil. Langhansi maailmavaadet on väga palju mõjutanud ka legendaarne Fluxuse rühmitus, kus tema koostööpartnerid olid nii Vytautas Landsbergis, George Macˇiunas kui ka Jonas Mekas. Tänaseks on kindlate piiride ja vaba vormiga liikumisest saanud üks avangardkunsti märgilisi nähtusi. Selles peitub demokraatlik anarhism, mis keskendub esteetilistele ja sotisaalsetele vabadustele, selles kajastub kindel hoiak. Fluxus manifesteeris ennast kui programmi, mis oli kõigele lisaks orienteeritud ka kunstikäsitluse fundamentaalsele ümberdefineerimisele. Samu ideid kannab osaliselt edasi ka Open Space Performunion.

    4. VI Tallinna Kunstihoones toimunud etteastel “Danger/Trust/Virtual Control/Censorship” jäid sakslased meelde põhjalikkuse ja läbitöötatuse poolest. Kontrabassi ja klavessiini helide taustal malereeglite järgi liikunud robotiteks maskeerunud kunstnikud matsid protsessi lõpul turbamulla alla ühe oma liikme, istutades sinna peale umbrohtu ja võililli. Kohe meenus Ene-Liis Semperi 1999. aasta videoperformance “Oasis”, kus Semperi suhu istutati õitsvaid taimi, mis oli mõeldud inimliku keelepeksu ja heade sõnade metafoorina.

    Open Space võttis oma tegevusega selgelt, kuid atraktiivselt kokku “Tehnobia” kogu kontseptsiooni: “Uus tehnoloogia põhineb inimestel, inimesed põhinevad aga taimedel ning loomadel.” Kogu projekti juures oli kõige olulisem just sidusus ja intertekstuaalsus. See oli nagu manifestatsioon: “Mina olengi ju tegelikult tsivilisatsioon.”

    Clifford Geertz on selle kohta ilusasti öelnud, et kunstniku maailmapilt sõltub paljuski sellest, kas ta kunst toetub ehkidele või eirab neid. Nii “Tehnobia” kui ka “Diverse. Universe” panevad Einsteini relatiivsusteooria kahtluse alla. Einstein on praegu popp, samas tõuseb järjest teravamalt esile kunsti(ja -elu) integreerimise probleem.

    Kolumbias sündinud Jorge Hidalgo performance’id puudutasid indiaanirituaale, sinna oli kätketud tugev ühiskonnakriitiline iroonia. Muide, Hidalgole saatis festivalikutse kultuuriminister Raivo Palmaru ise.

    Kultuuride paljususes kulgenud üritusel oli kahjuks publikuks suures jaos vaid tegijad ise. Kuigi sihilikult fookusest väljas üritus ei nõudnudki suurt vaatajaskonda ning seda ka dokumenteeriti usinasti, lausa täiuslikult, ei asenda see vahetut kogemust.

     

  • VVV: Piraadi surm Vilniuses

    Vaapo Vaher

    Seal sai tärkavat rahhiiti põdevast poisist laps-sadistide spordivahend, teda pruugiti poksikotina. Iga mööda sibav julmur võis Talgatile lajatada. Poisisse sadestus kuuma kättemaksuiha. Kuuekümnendate alul asusid Kirgiisia korealased moodustama karatet harrastavaid treeningrühmi. Talgat pani end kirja, temast sai pühendunud karateka ja lastekodu kasimata barbarid tõmbusid atleedistuvast noorukist ohutusse kaugusse.

    Karate kõrval veetles poissi teater, ent draamaringis mängiti vene keeles ja poiss trennis selle suhtlusvahendi endale vabalt suhu. See oli muidugi hädavajalik, sest pärast kümmet klassi kihutas Talgat Moskvasse kinokooli, sattudes Sergei Gerassimovi utsitamise alla. Seal süttis särinal esimene tõeline armulugu hilisema tuntud näitlejanna Irina Ševtšukiga — kirglik ja dramaatiline suhe. Seesuguseid kuhjus Talgat Nigmatulini rahutusse ellu terve hulk: ta abiellus korduvalt, ta naised olid kauninimelised – Halima, Venera…

    Filmi pääses Talgat peatselt, ta asiaatlikult lööv näojoonis, esteetiline lihasmass ja võime linal etendada naturaalset idavõitlust ahvatles režissööre pakkuma talle supermeeste rolle. Ta jätkas mentaalse karate harrastamist ja tuli Usbeki meistriks. Kõigi noorukite iidoliks paiskas Talgati aga Stanislav Govoruhhini stsenaariumi põhjal ja režissöör Boriss Durovi vändatud esimene nõukogude moodne bojevik “XX sajandi piraadid”.  See oli hasartne löömafilm, millest sai paugupealt hitt, veenev kassaliider, seda vahtis 1980. aastal 87,6 miljonit ahnest vaimustusest jõllis silmapaari.

    Menurolle järgnes veel, näiteks Bolotbek Šamšijevi linastatud “Hundiaugus”. Ent filmitöö kõrval kiindus Nigmatulin üha enam idafilosoofiatesse, zen-budismi, jaapani kirjandusse. Kaheksakümnendate alul tungis nõukogude intellektuaalide vaimukeskkonda kõiksugu šarlatanlikke figuure, imearste, ekstrasensse, inimteadvuse ääremaile kiikajaid, Kosmosega hingeside otsijaid. Talgat tutvus sektiga, mida vedasid kaks vastandlikku hüsteerilist tüüpi, kirjaoskamatust külahullust sensitiiv Mirza Kõmbatbajev ja prestiižika ülikooli aspirant Abai Borubajev. Mirza juurde kaugesse kišlakki sõitsid teaduste kandidaadid, poeedid, kunstnikud, näitlejad, keskkomitee liikmete võsud ja ministripojud. Elasid Mirza juures nädalaid, suplesid niisutuskanalis, määrisid end saviga kokku. Kišlakielanikud tagusid hämmeldusest käsi kokku, nähes külajuhmi juurde kogunevaid lihtsameelseid haritlasi.

    Peenevaistuline aspirant Borubajev kutsus Mirza Moskvasse, külajobust sai pealinnas “unikaalse suutlikkusega” imeinimene, kes võivat “inimpsüühika uurimisel teadusse palju uut lisada”. Moodustati laboratoorium, kus aspirant Abai uuris looduslaps Mirza “fenomenaalseid võimeid”, sektiga ühines suur hulk jaburat vaimurahvast. Ka Nigmatulin. Ta kirjutas ühes erakirjas: “Oleme ookeanist lendu paisatud piisad. Kehtivad Kõiksuse seadused, need tuleb endas avastada ja nendega harmoonias elada”.

    Kinokuulsuse ühinemine kõditas Borubajevi enesearmastust, ta asus Talgatiga vaimselt eraldi tegelema. Tegelikult oli aga gurust juba vaikselt saanud bandepealik, kes suunas andunuid kuritegevusse. Abai ümbritses end karatekate, judomeeste, sambomaadlejatega. Paljudelt kultuurilollidelt meelitati või pressiti välja raha. Ent Nigmatulin uskus petistesse, väntas neist kümneminutilise imetleva doki “Kaja”.

    Siis aga lõi Borubajevi üleliidulist ulatust haaravasse usulahku mõra. Õpilased Vilniusest otsustasid juhist lahku lüüa, lahknejate hulgas oli Vilniuse vene teatri lavastaja Murauskas jts. Borubajev kihutas kaaskonnaga Leetu, et raskolnikutele kätte maksta. Ka Nigmatulin, kui karateäss haarati kaasa. Kuid kohapeal keeldus näitleja veretööle minemast. Raevunud Borubajev käskis narkopilves löömameestel Nigmatulin tombuks peksta. See oli võigas klohm, miskipärast ei püüdnudki Talgat ennast kaitsta. Talle sai selgeks peksu pöördumatu resultaat – surm.

    Kohus mõistis tapjaile vahedad karistused, aspirant Borubajev sai 14, külajuhmard Kõmbatbajev 10 aastat. Borubajev kärvas tsoonis mõne aasta pärast kopsuhaigusse.

    Mentaalne karate, rituaalne puhastav lööma, millesse Talgat nii ustavalt oli uskunud, tabas saatusliku bumerangina nõukakino meisterpiraati ennast.  

     

  • TMW klassikaprogrammis esmakordselt ka noored talendid

    PLMF

    Tallinn Music Weeki raames on taaskord võimalik osa saada säravate klassikatalentide esitlustest 6. aprillil kell 15:00 Hopneri majas (endine Matkamaja) ja 19:00 Estonia kontserdisaalis.

    Kolmandat aastat korraldavad Eesti Interpreetide Liit (EIL) ja Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) laiapõhjalise talendifestivali raames klassikaartistide esitluskontserdi meie esindussaalis ning esmakordselt toimub koostöös Eesti Muusika Arenduskeskusega (EMAK) ka noorte talentide showcase Hopneri majas. „Esitluste eesmärgiks on näidata nii kodupublikule kui rahvusvahelisele muusikatööstusele ja pressile meie andekamaid interpreete“, sõnas PLMF looja ja kunstiline juht, ooperilaulja Pille Lill.

    „Suurejoonelise õhtuse galakontserdi raames jõuavad teiste hulgas lavale Eesti tipud Irina Zahharenkova, Ralf Taal, Andreas Lend ja Virgo Veldi ning Eestis loodud rahvusvaheline kollektiiv Artimus Ensemble“, lisas ta. „3 tunnise esitluse kägus astuvad oma 15-minutilise hoolikalt valitud lühikavaga lavale veel ka Ivi Ots, Kristel Pärtna, Pirjo Püvi ja keelpillikvartett Prezioso ning Adan Delgado Illada Hispaaniast,“ täiendas EIL juhatuse esimees, rahvusvaheliselt tunnustatud tšellist Henry-David Varema.

    Klassikatähti on kuulama kutsutud maailma mainekate agentuuride, festivalide ja orkestrite juhid ning ka Eesti muusikamaastiku juhtfiguurid. „ Sellest ajendatuna sündiski mõte esitleda Tallinna saabuvatele külalistele ka meie päris noori andeid“, lausus EMAKi juhatuse esimees, aktiivne muusikaelu tegelane Marje Lohuaru. Noorte esitlusel astuvad teiste hulgas lavale ka Klassikatähtede võistlussaatest tuttavad pianist Johan Randvere ja tšellist Marcel Johannes Kits.

    Kontserdipiletid on saadaval Piletilevis ja Estonia kontserdisaalis ning Hopneri majas kohapeal!

  • Mälu instituut = demokraatia Venemaal

    Eero Medijainen

    Täiesti arusaadavatel põhjustel ei taha ega saa mitmed nooremad võimekad uurijad end siduda asutusega, kus sulle esitatakse ridamisi suhteliselt kõrgeid nõudmisi teaduskraadi, grantide hankimise, juhendamise ja muu õppetöö ning eriti nn artiklipunktide kogumise osas. Jõuvahekord pole päris õiglane, sama raske oleks üksiküritajatel läbi lüüa riigikogu valimistel. Kui tipp-poliitik ütleb või kirjutab lollusi, siis unustatakse see oskusliku  kampaania järel juba järgmisteks valimisteks ja tasuks on ikkagi kolm korda kõrgem töötasu kui professoril ülikoolis. HTMile alluvates instituutides kehtivad regulaarsete ümbervalimiste reeglid paraku mitte ainult tippude (professorite) puhul nagu parlamendis. Reeglina alluvad instituudis 1–5aastasele valimistsüklile kõik töötajad. Seepärast on mõistetav, et uurimisega seotud instituute püütakse luua väljaspool HTMi haldusala. Uurimistöö eeldab pikaajalist keskendumist ja mitte ainult artiklite vorpimist, et oma olemasolu mõne aastaga õigustada.  Vähemalt kehtib see ajaloo ja osaliselt poliitika puhul. Pole kerge selgitada, kes ja kuidas rahastab teaduse ja koolitusega seotud Jaan Tõnissoni instituuti.

    Lihtsam on lugu näiteks välispoliitika või usuteaduste instituudiga, kus samuti ajalooga tegeldakse. Lühikese „googeldamise” tulemusel leiame aga Eestist veel inimõiguste keskuse ning inimõiguste instituudi ning justiitsministeeriumi alt verivärskena mälu instituudi! Viimane pole seotud Endel Tulvingu või tema kolleegidega Eestis. Vaevalt keegi üldse küsis, mida psühholoogid, neuroloogid  jt mälu-uurijad mälu instituudist arvavad. Polnud vajagi, sest uue instituudi eesmärk on inimõiguste rikkumiste kindlakstegemine ja fikseerimine Eestis II maailmasõja järel. See vist peaks õigustama tema ühendamist justiitsministeeriumiga? Aga miks küll inimõiguste instituut samaga hakkama ei saa? Eesti mälu instituudi juhatuse liige Toomas Hiio kirjutab 4. detsembri Sirbis: „Pärast 1950. aastate keskpaika inimsusevastaseid kuritegusid Eestis enam toime ei pandud. See ei tähenda sugugi, et sovetiaeg Eestis muutus pärast Stalini surma, tribunalide ja erinõupidamiste sulgemist ning ellujäänute Gulagist ja asumiselt tagasipöördumist inimõigusi austavaks demokraatiaks”. Loodetavasti toetavad juristid ajaloolasi selles, kuidas saada hakkama rahvusvahelise õigusega seotud probleemidega. ÜRO üldine inimõiguste deklaratsioon võeti vastu 1948. aasta detsembris. Kehtima hakkas see pärast ratifitseerimist liikmesriikide poolt. NSVL ja mitmed tema liitlased (ja veel paar riiki) seda dokumenti ei tunnustanud. Kuivõrd ulatus selle mõju 1950. aastate  alguse Eesti NSVsse? Kas inimõigused on ikka hoopis midagi muud, kui võrrelda näiteks samuti ÜRO egiidi all koostatud Kyoto protokolliga?

    Ajalugu ja poliitika kuuluvad tõesti nn pehmete teaduste hulka, sisult sama nähtust on võimalik varjata, hägustada või lihtsalt teiste sõnade-mõistete taha peita. „Mälu” ei tähista uue instituudi nimes midagi muud kui „Eesti NSV ajalugu”. Võimalik, et rõhuasetusega selle perioodi üksikutele aspektidele, aga siiski pole mälu midagi muud kui ajalugu. Samas pole midagi ette heita: masu tingimustes  poleks ehk olnud viisakas asutada Eestisse järjekordset „ajaloo instituuti”. Kes sellist tahakski, sest siis järgneksid kohe võrdlused nendega, mis juba olemas. Täiesti arusaadavad on katsed rahapaigutuse kattena kasutada määratlusi nagu „erapooletu, iseseisev, ajaloolist õigust välja selgitav” jne. Need tekitavad loodetavasti nii eneseusku kui ka usaldust. Varjatult on see muidugi koha kättenäitamine teistele ajalooga tegelevatele instituutidele – miks nad siis lasevad kõikidelt oma projektidelt ja uurimisteemadelt 20 protsenti maha pügada! Kui mälu instituudile  vaadata praktilise, talupojamõistuse seisukohalt, siis näib kõik esmapilgul üsna mõistlik: magistrantidele, doktorantidele ja teistele ajaloohuvilistele makstakse töötasu (stipendiume) jms nii, et „vanemaid tegijaid” haldavatele asutustele (ülikoolidele) lisalõivu mitte tasuda. Võimalik, et see ongi sobilik lahendus masu ajal; see on üks võimalus maksumaksja raha ümber jagada.

    Paraku on mälu instituut teatud aspektis võrreldav sõnapaariga „vene demokraatia” – sõnad oleksid nagu tuntud, aga ei vasta sisule. Midagi sellist meenub just nimelt  seoses Eesti NSVga! Huvitav, et isegi president mäletab neid vigureid.

     

  • Inglite linnas kõlas Arvo Pärdi maailmatunnetus

    Immo Mihkelson
    Inglite linnas kõlas Arvo Pärdi maailmatunnetus

    Pärdi sümfoonia on kui orkestri juurest peatselt lahkuva Saloneni hüvastijätukingitus  – tema üks viimaseid tellimusi Ameerika tippkollektiivile selle peadirigendina. Sel nädalal juhatab soomlane veel Kaija Saariaho ja Louis Andriesseni teoste esiettekandeid.

    „Mul ei olegi võib-olla sellist muusikalist elamust elus olnud. See oli midagi enneolematut, ületas kõik minu ootused,” kommenteeris Los Angeleses viibiv Arvo Pärt kontserdijärgsel päeval esitust. „Olen nende helidega igatekanti läbi kallistatud ja vastuvõtt oli väga  soe. Kui sa saad esiettekande sellise kvaliteediga orkestrilt ja sellise kvaliteediga dirigendilt niisuguse hea kõlaga saalis, siis ei olegi sinna nagu omalt poolt midagi lisada.”

    Uudis Arvo Pärdi uuest sümfooniast jõudis rahvusvahelisse meediasse eelmise aasta lõpul, kui kirjastus Universal Edition pani teose partituuri enne esiettekannet veebi kõigile vaadata. Pretsedenditu samm, mida ükski kirjastaja pole tuntud heliloojate teostega varem  ette võtnud!

    Aga vähemalt samavõrd elevust, kui isegi mitte rohkem, tekitas partituuri uurimisel ilmnenud fakt, et helilooja on pühendanud sümfoonia Mihhail Hodorkovskile, keda läänes laialt teatakse kui Venemaa kuulsaimat vangi. Autor selgitas Los Angelese kontserdi kavalehel, et ta otsekui ulatab selle muusikaga süüdimõistetule käe ja see käsi sirutub kõigi õigusteta vangide poole Venemaal. Ta soovib hingele vaprust, teadmata, kas postituvi  kunagi suudab selle muusika viia nende kõrvadeni seal kauges Siberis.

    Aga kui pühendussõna kõrvale jätta, siis on Arvo Pärdi 4. sümfoonia muusika tema enda selgituse kohaselt programmita, lihtne ja loodetavasti kosutav. „See on nagu emapiim. Muusikutele ja ma loodan ka, et kuulajatele. See on üks maailmatunnetus – minu maailmatunnetus. Kellel kõrvad on, see kuuleb.”

    Arvo Pärdi 4. sümfoonia esiettekande puhuks eeltutvustuse kirjutanud John Henken osutab oma artiklis, et Los Angelese orkester pöördus tellimusega helilooja poole 2007. aasta veebruaris, mil Pärt parajasti töötas kaitseingli teemaga. Seos inglinimelise linnaga langes kohe viljakale pinnale, kannustajaks veel fakt, et esitajad on maailma tipust ja ka kontserdipaik üks omanäolisemaid sellel planeedil.

    Kavaleht rõhutas Pärdi uue sümfoonia esiettekande  puhul, et see on pärast tintinnabulistiili kasutuselevõttu tema esimene teos, mida saab haarde poolest nimetada sümfooniliseks. Los Angeles Timesis arvustuse kirjutanud Mark Swed aga nimetab Arvo Pärdi uut sümfooniat igal tasandil sündmuseks. Teosammul kulgeva aeglase muusika kõla sobis suurepäraselt kontserdisaali akustikaga, esitus – eriti keelpillidelt – oli tema sõnul veatu ning muusika ise kogu oma 37minutilises  kestuses kaunis. „Miski selles sümfoonias polnud peidetud. Üksikhelid muutusid maailma vaatavateks akendeks,” kirjutab kriitik, kelle väitel kõlas sümfoonia nagu üks parem maailm.

    Helilooja ise kiitis orkestri ühtset hingamist esitusel ning jäi rahule ka kontserdil tehtud salvestusega, mis peaks paari kuu jooksul jõudma iTunesis müüki ehk siis kõige laiema kuulajaskonnani. 

    Järgmisel nädalal esitab Arvo Pärdi uut sümfooniat Esa-Pekka Saloneni juhatusel Chicago orkester (samuti Ameerika tippviisiku kollektiiv), mis võttis selle ootamatult kavva Saloneni uudisteose asemele. 17 aastat Los Angelese filharmoonikute juures töötanud soomlane pakkus Arvo Pärdile oma dirigenditööga rõõmsa üllatuse: „Ta on mulle avastus. Ma ei teadnud teda dirigendina kuigi hästi ja ta pole ka minu muusikat eriti palju  mänginud. Arvasin, et ta on rohkem moodsale muusikale keskendunud. Aga selles inimeses on suur loominguline potentsiaal. Ta on väga mitmekülgne. Ta läheb viimase sügavuseni välja, ta mõistab kohe”.

    Küsimusele, millal võime kuulata Eesti esiettekannet, vastust ei saanud. Arvo Pärt ütles päev pärast esiettekannet, et tema sümfooniat mängitakse lähemal ajal mitmel pool maailmas: New Yorgis, Hollandis, Austraalias, Iirimaal, Prantsusmaal, Austrias, Londonis, Helsingis … Esitus Eestis on veel kokkuleppestaadiumis. „See ei ole mulle praegu aktuaalne,” märkis helilooja. „Mulle oli tähtis kuulda autentset kõla – tõestust, et need noodid võivad eksisteerida kujul, nagu nad kirja on pandud. See on suur õnnetunne, pärast nii ulatusliku töö valmimist.”

  • Hulluse hoomamatud piirid

    Margot Visnap

    “Keisri hull”: Timotheus von Bock – Peeter Tammearu,

     Eeva – Triinu Meriste, Jakob – Aarne Soro. LEINI KÕRTSINI

     

    Jaan Kross, “Keisri hull”. Lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Peeter Tammearu, Triinu Meriste,  Aarne Soro, Tarvo Vridolin,  Anne Valge, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Meelis Rämmeld, Leila Säälik, Peeter Jürgens, Margus Vaher, Jaanus Kask, Enn Kose, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Ott Aardam, Karol Kuntsel, Janek Vadi, Tobias Tammearu, Gennadi Gorjajev, Tõnu Särki. Esietendus Ugala suures saalis 30. IX.

     

    “Keisri hullu” esimene lavaversioon sündis sügaval nõuka-stagnatsiooniajal aastal 1984 toonases Tööpunalipu ordeniga Viktor Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris Mikk Mikiveri tõlgenduses. Et see Vene imperaatorile vastuhakkaja Timotheus von Bocki lugu võis tookord lavale jõuda, sellest andsid tunnistust ebalevad märgid lähenevast 80ndate “sulast” (perestroika’ni oli siiski hea mitu aastat aega): aastal 1982 suri stagnatsiooniajastu ikoon Brežnev, 1983 esietendus Draamateatris Mikiveri käe all Jaan Kruusvalli “Pilvede värvid”, Eesti okupeerimisele (tagantjärele mõeldes) üsna julgelt vihjav lavastus.

    Krossi “Keisri hull” on teatavasti tõlgendamishuvi pakkunud hiljemgi: Roman Baskin plaanis filmiversiooni Gérard Depardieu’ga peaosas, kuuldavasti olevat Tarkovski jõudnud “Keisri hullule” stsenaariumi kirjutada ja mingil ajal vilksatas ajakirjanduses teade, et Vene Draamateater üritab Krossi raamatu lavaversiooni Elmo Nüganeniga peaosas.

    Nüüd mängitakse “Keisri hullu” Ugalas ja eelmisel laupäeval esietendunud lavaversioon mõjub üllatavalt värskelt, kuigi ajakirjanduses on juba kõlanud mõtteid: miks ja kas on mõtet Krossi teost uuesti lavale tuua? (Andris Feldmanis, Livia Ulman, “Krossi “Keisri hull” küsib Ugala laval liiga vähe, EPL 2. X).

    Ugala versioon (lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik) ärgitab huvitavatele mõttearendustele. Võib-olla selle justkui mälupiltidest kokku joonistatud loo tõttu. Erinevalt Mikiveri omaaegsest tõlgendusest, mis oli truu Krossi dramatiseeringule (kogu lugu raamis tookord Timo naise, Eeva venna Jakobi jutustus), on seekordsed lavastajad Krossi dramatiseeringuga vabamalt ümber käinud, jutustades pigem Timotheus von Bocki (Peeter Tammearu) tõerääkimise lugu, mitte niivõrd Jakobi nägemust sellest. Mistap pakub von Bocki võitlus iseenese ja Venemaa keiser Aleksander I-ga isegi avaramat mõtlemisruumi kui omaaegne nn dissidentlik versioon. Küsimus tõest, tõe rääkimisest, iseeneseks jäämisest on tänases Eestis ja selle poliitilistes mängudes hoopis teised varjundid omandanud kui toonases ENSVs.  Mõeldes, et “Keisri hullu” üks lavastajaid on poliitikust teatraal (või vastupidi) Jaak Allik, on saalis istudes huvitav aduda laval arenevat mõttemängu tõerääkimise ja valetamise teemal, mis teeb lavastuse vägagi aktuaalseks. Ja paneb küsima: kus saavad kokku normaalsuse ja hulluse piirid – elus, ühiskonnas, poliitikas? Peeter Tammearu kehastatud Timotheus jätabki selle küsimuse lahtiseks ja mitte niivõrd oma tegelaskuju seisukohalt, kuivõrd oma mängus vastaseid peegeldades.

    Lavastus mõjub ühest küljest karge ja jaheda pildijadana, ent on sündmuslikult ja ka visuaalselt-muusikaliselt (kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov) omamoodi sümfooniline tervik, millele Ugala näitlejad romaani arvukat tegelaskonda kehastades sisuliselt sekundeerivad (värvikad, ent mitte pealiskaudsed karakterid!).

    Lavastuse olulise motiivina kõlab ka Põhja-Viljandimaal Võisiku mõisas elanud balti aadlimehe abikaasa, maatüdruku Eeva Mättiku roll. Triinu Meriste kehastuses on see naine, kel tuleb valida oma mehe hulluse ja normaalsuse vahel, hoida püsti perekonda ja leppida lõpuks saatusega, et on ilma jäänud nii mehest kui ka keisri sõjakoolis impeeriumivaimu voolitud pojast. Kui lavastuse finaalis elu lõpusirgele jõudnud Timotheus von Bock virutab oma piibu vastu seina, öeldes “Ei piipu, ega poega!”, siis Eeva peab leppima unistustega, millel polnud kunagi lootust täituda. Unistusega tavalisest, lihtsast elust.

  • VVV: Miks tappa suurvürste?

    Vaapo Vaher

    Mõni aasta tagasi, kui kuulsin, et režissöör Karen Šahnazarov väntab filmi Boriss Savinkovi 1909. aastal valminud romaani “Kahvatu ratsanik” järgi, sigis musse silmapilk pahelisevõitu hasart. Mind on alati kiskunud vene revolutsioonilise terrorismi manu, selles on haiglast võlu, romantilist küünikat, sugestiivset sadismi, illusoorset lunastust ja veel kümmet muud emotsionaalset elementi. Lisaks teadmine, et terroristlikes ühinguis valitses siiras venna-õe suhe, üksteist armastati selle sõna puhtaimas, omakasupüüdlikemas tähenduses. Hellust, mida tundsid üksteise vastu need mõrvarid, ei hõlju ühegi kloostri võlvide all või ususektis, kus aina armastusest kõneldakse.

    “Kahvatu ratsanik” kandis sajand tagasi avaldatuna küll autorinime V. Ropšin, kuid kirjutajaks oli tuntud terrorist Boriss Savinkov. Tapja ise seisis kirjanduskorüfeede Zinaida Hippiuse ja Dmitri Merežkovski patroneerimise all, Fjodor Stepun kirjutas “Kahvatu ratsaniku” kohta: “Ehkki Savinkovil ei ole määratut kirjanduslikku talenti, on ta teosed ometi loetavad mitte üksnes põnevuse, vaid ka erutusega…”. Merežkovski meelest kõneldi romaanis “terrorismi religioossest küsimusest”. Jne.

    Šahnazarovi filmi nähes oli mu reaktsiooniks hämmeldus. Teades, et see polnud režissööri esimene huvi terrori vastu (enne oli ta lavastanud müstitsistliku “Tsaaritapja”, kus psühhiaatri ja Nikolai II kaksikrolli kehastas suurepäraselt Oleg Jankovski), olin oodanud ilmselt midagi samas mallis. Nüüdne lugu tundus sootuks lineaarsem. Tõsi, kinohasart ja thriller’lik tõepära olid saavutatud, küll mitte hollywoodlike standardite järgi, venelikul hingemahul oli endiselt oma koht, kuid ilmselt otsisin-ootasin filmist rohkem alltekste, metafoorikat, viitemängu.

    Mulle tundub, et üks mu lemmikkriitikuid Lev Anninski oli ka veidi nõutu. Tema arvates jäi filmist püsima üksainus oluline küsimus: milleks tappa suurvürste? Et mis mõte sel on?

    Esimene motiiv võiks olla ateistlik-revolutsiooniline, seega see krestomaatiline mula rahva kannatuse lõppemisest. Film “Ratsanik nimega Surm” sellele ka viitab, pursuid restoranis nautlemas jms.

    Teiseks tõukuriks annaks mõelda midagi õigeusklik-moraalset, miskit Aljoša Karamazovi repertuaarist, vene religioossete filosoofiate hoovusest, kus oluliseks osiseks kannatus ja surm. Sellegi kohta leiab filmist allusioone.

    Kolmanda stiimulina tuleb kõne alla muidugi armastus. Tema sekkub alati sinna, kus lõhnab surma järele. Näiteks Fanny Kaplan, kellest tšekistid ja ajaloolased Lenini haavaja tegid, ei lasknud üldse, ei saanudki tulistada, sest oli poolpime ja ilmus sündmuskohale üksnes armastusest. Ta südamehärra oli üks tegelikest esseerlikest mõrtsukatest, kes värgi organiseerisid. Armuasja on muidugi Šahnazarovigi filmis.

    Neljandaks ajendiks, miks tappa suurvürste, võiks olla näiteks uus jumal nimega Dünamiit. See tähendab, et kui dünamiit juba leiutatud (kuramuse Nobel), seda valmistatakse ja tuuakse väljamaalt sisse, siis miks mitte teha ka pomme. Ent kui juba pomm, siis peab tema ka plahvatama. Ja suurvürst on ju vahva objekt.

    Nojah. Filmi “Ratsanik nimega Surm” iga tegelase silmist või sooritusest võib mõnda neist põhjustest aimata. Ainult peategelase, peamõrvari silmis pole muud kui külm fataalne tühjus. Ei ühtki ajendit. Ei ateistlik-revolutsioonilist, religioosset-filosoofilist. Kõnelemata narodniklikust õe-venna õrnusest. Üksnes kalk surmaotsus.

    Kunagi oli Savinkov teatanud, et terrorism on Venemaale sama vajalik kui inimesele hapnik. Ka toonased terroristid olid enesetapjad nagu praegused moslemid. Neil polnud tollal küll juhtmeid ümber kõhu, ent tapatööle mindi teadmisega, et tagasi ei tulda. Revolutsionääri elukoodeksisse oli sisse kirjutatud vältimatu hukk. Kohtus oldi solvunud, kui neile ei mõistetud surmanuhtlust. Tapalavale sammuti aga uhkelt ja õnnistatud olekus. Šahnazarovi filmis pole peamõrtsuka olekus ei solvumust ega uhkust. Õnnistatusest kõnelemata. Sealt hoovab vaid abstraktset mehaanilist tapahimu. Terrorismi traditsiooniline taust, rahvuslikud illusioonid on hajunud. Jäänud on vaid bioloogiline mõrvaiha. See, mida siiani on läbi ajaloo dekoreeritud vabadusvõitluse, püha sõja, veretasu, õiglase vastuhaku, revolutsiooni, surmamõistetuse, lahinguoperatsioonide, sangarluse, partisanisõja jm ajalooliste hilpudega. Iga sõda on terror. Ka see, mida terrorismi vastu peetakse. Terror oli, on ja jääb. Äkki on aeg lõpetada ajendite väljahaudumine.

    Suurvürste võib tappa, sest see on mõnus.

     

  • Berliini biennaal: teater ühel tänaval

    Rael Artel

    Tino Sehgali performance “Kiss”. Rael Artel

     

    Kaasaegses kultuurisituatsioonis ja kitsamalt kunstimaailmas näib üha kindlamalt kujunevat olukord, kus ainus ahtake ruum kunstiilmas on biennaalid, millel võimaldatakse grandioosses mahus eksperimenteerimist. Kõiksugu turundus- ja haridusprogrammide push’itud muuseumid on keskendunud eelkõige masside harimisele ja oma kollektsioonide näitamisele, piiratud võimalustega kunstikeskused kipuvad vaikimisi minema sama teed. Eragaleriide esimene eesmärk on aga loomulikult müük ja turu hoidmine. Nii ongi jäänud biennaal ainsaks formaadiks, mis võimaldab tõeliselt mastaapselt lavastada, eksperimentaalselt mõelda ja tegutseda.

    Järjekorras juba neljanda Berliini biennaali kuraatorid (Maurizio Cattelan, Massimiliano Gioni ja Ali Subotnick) on selle võimaluse (või isegi kohustuse) ainult poolenisti ära kasutanud: äärmiselt laiale äärmuslike emotsioonide eksponeerimisele keskendatud sündmus püüab hõlmata ka konkreetset linnaruumi koos selle traagilise ajaloolise tausta ja kultuurilise iseloomuga. Otsusekindlusest, kummale ideelisele lähenemisele panna põhirõhk, on puudu jäänud ning lõpptulemuseks on ülimalt teatraalne väljapanek mõningate õhustikust tingitud kohaspetsiifiliste teostega. Nii pole näitus täiel määral ei üks ega teine. “Hiirtest ja inimestest” (nii on sündmuse ametlik nimi) on kujunenud vastuoluline üritus, mille teoste valik tekitab segaseid, lausa vastakaid tundeid. Pealegi tekib näitust vaadates pidevalt vajadus otsida valiku puhul paralleele ühe kuraatori, kunstiilma enfant terrible’i Maurizio Cattelani enda loomingu ja itaalia kunstitraditsiooni kui näituse taga tiksuva taustsüsteemiga.

    Biennaal on reageering kaasaegse kunsti situatsioonile, selle mõnede tahkude väljavalgustamine ja oluliste küsimuste diskussiooni tirimine. “Hiirtest ja inimestest” tegijad on ostustavalt loobunud igasugustest päevapoliitilistest teemadest: kui igal suuremal näitusel võib enamasti näha midagi terrorismi, meediakriitika ja globaalse kapitalismiga tegelevat, siis antud väljapanek on öelnud sellele kindla “ei”. Ja nii osutubki biennaali kõige poliitilisemaks projektiks Pawel Althameri allkirjade kogumise aktsioon, mille eesmärk on päästa üks illegaalne immigrant maalt väljasaatmisest.

    Oma kaassõnas lajatavad kuraatorid otse, et sündmus otsib paralleele inimeste ja loomade käitumises. Ilmselt seetõttu võibki näitusel kohata palju paranoiat, lolle nalju, efektitsemist, trikitamist, draamat ja dramaatikat. Kogu biennaal on üks suur lavastus, midagi friigi-show, absurditeatri, maskeraadi, gooti tseremooniate, õuduste toa, kurioosumite kambri ja tsirkuse vahepealset, mis püüab vaatajas esile kutsuda eelkõige emotsioone, mitte genereerida keerdkäikuderohkeid ideid. Paras eluteater, kui lihtsalt väljenduda. Igasugu friikide siseilmad, hirmud, viirastused, allusioonid, hallutsinatsioonid, kinnisideed ja subjektiivsed valikud ongi “Hiirte ja inimeste” keskne idee. Võiks isegi öelda, et kuraatorid annavad kunsti kunstnikele tagasi: kunstnikul on õigus subjektiivsele kunstile, kunst on kunstniku omailma osa ega pea korrespondeeruma ümbritseva maailma, eriti veel selliste ühiskondlikult aktuaalsete teemadega nagu sotsiaalpoliitiline olukord, rahvustevahelised pinged, terrorism, migratsioon, meedia ja keskkonnaprobleemid. Kunstnik pole sel biennaalil mitte kellegi teenistuses, ta on oma kunstiga üksi jäetud.

     

    Probleemid

     

    Kogu sündmus on lahendatud külastajale väga mugava tänavafestivalina, kus võib mitu päeva järjest liikuda Auguststrasse ühest otsast teise, kirikust kalmistuni ja tagasi. See, et kõik näitusepinnad on ühel tänaval, on välja käidud kui sündmuse unique selling point: linnaosa traagiline ajalugu tõuseb esiplaanile, kuid seos bienaaliga on siiski ülinõrgalt põhjendatud. Kataloogi eessõnas kuraatorid küll kategooriliselt eitavad seoseid Mitte’ga, kuid näitusele aktsepteeritud teoste valik annab tunnistust vastupidisest. Jah, vana juudi linnaosa, aga so what? Oleme ju holokausti jutte juba palju kuulnud ja juudi koolis eksponeeritud Robert Kuśmirowski raudteevaguni perfektne mulaaž ei tohiks ju enam erilisi emotsioone tekitada. Eriti olukorras, kus kunstiajalugu on juba näinud näiteks Christian Boltanski vastavasisulisi teoseid. Tundub, et kuraatoreil on hästi õnnestunud nii-öelda riskivaba valik: näituse ajaloolised ekstreempunktid moodustuvad Bruce Nauman, Paul McCarthy, Tadeusz Kantori ja Otto Mühli teostest, kuid ekstra biennaali tarvis valminud teosed kalduvad ikka sinna kohaspetsiifika valda. Kahju küll, aga mitte kuidagi ei kõla kokku Jeremy Delleri kontekstispetsiifiline “Klezmer chidesch” ja terve paraad obsessioone kaasaegse kunsti ajaloo igast perioodist.

    Oleks olnud ülimalt meeldiv, kui kuraatorid olekski jäänud kunsti subjektiivsuse, kunstniku enda isiku sisevaatlusteni ja nii-öelda inimsuse grupiportreeni. Igasugune kohaspetsiifika taotlus biennaaliformaadi puhul tundub aga pärast viimase Istanbuli biennaali meisterlikku kuraatoritööd ületamatuna. Lisaks veel asjaolu, et iga kunstisündmus mõjub ikkagi sümpaatsemana, kui fookusesse on tõstetud kunstiteosed, mitte ekstravagantsusi armastav kuraatoritetiim.

     

  • Ühe tüdruku sisemine kaitseala

    Mihkel Kaevats

    Vestlesin umbes aasta tagasi ühe vanema kolleegiga Eesti kirjanduskriitikast. Ta kurtis, et kaasaegne kirjanduskriitika täidab rohkem tootetutvustaja rolli. Kriitik peab arvestama alati, et tema on üks vähestest, kes raamatut lugenud on, ja seetõttu on ta vastutav soovitamise-mittesoovitamise (seega ka ärilise edu) eest.

    Mul on hea meel, et saan kirjutada arvustuse äriedu mõjutamata. Kristiina Ehini värsket luulekogu ?Kaitseala? on paljud minu vestluspartnerid lugenud ja inimestel on selle kohta juba arvamus kujunenud. Seda, et ?Kaitseala? on populaarne, olen ise raamatupoodide Top 10test möödudes näinud ? vestluste põhjal tundub, et tegemist pole kinkeraamatuga, mida keegi päriselt ei loe. Minus tekkis teatavat laadi ärevus: ei mäleta viimasest ajast ühtki uut luuleraamatut, millest luulega mitteseotutel nii palju öelda oleks. Nõnda täidab ?Kaitseala? lünga vähemalt noorema põlvkonna kirjanduslikus vestluses. Selline lüngatäitmine ongi kirjanduse jaoks kõige olulisem, ja kui mõni raamat selle saavutab, pole vaja pikka aega teha järjekordset konverentsi kirjanduse müüvusest. Kirjandus ei sünni ju ainult kirjutamisest, arvustamistest või lugemisest. Kui puudu jääb kirjanduse suhtlus läbi oma lugejate, siis kirjandus vaikib. Ent Ehini raamat juba räägib.

     

    Vaikiv luule

     

    Eesti luulest on nii viimase 15 aasta lõikes suurel määral puudu lüürilisus. Lüürilisuse teadlik vältimine või suisa mahategemine on omakorda tekitanud rohkem või vähem teadliku vastureaktsiooni. Ma ei taha ega saagi Ehinit kuskile -ismide lahtrisse panna, kuid tema lüürilisuse püüded on ilmsed. Ehini looming kannab edasi ja säilitab teadlikult vana traditsiooni, vanamoodi luuletamise ja olemise kunsti.

    Kristiina Ehin pole ?looja ja hävitaja?, ta ei mässa iseenda vastu, väljendab ju säilitamist raamatu pealkirigi ? ?Kaitseala?. Viimase kolme aasta jooksul on Ehin välja andnud kolm luulekogu ning mulle tundub, et suund praegusele sai võetud juba 2002. aastal ilmunud ?Simunapäevaga?. Avaldatud raamatutes pole hüplemisi ega kõikumisi. Nõnda pakub ka ?Kaitseala?, kuigi mahukas, oma luulekeele ja temas jälgitava looga ühtlast lugemist.

    Luuletused mulle vahel isegi meeldisid, kuid paraku see osa kogust (luuletustele lisaks on raamatus veel päevik) ei rääkinud minuga. Just kõnetamist pean luule puhul aga kõige olulisemaks. Luule ei tohiks lasta end kõrvalt vaadata, ta peaks endasse tõmbama ? kõnetama.

    Küsimus on eelkõige poeetilises keeles. Ehini keel on aasta-aastalt aina täiustunud, ilma suuremate tõusude ja langusteta. Tulemuseks on äratuntav Kristiina Ehini stiil. Võib-olla see mind häiribki: et Ehin teab ja kirjutab, tunneb ja kirjutab, oskab ja kirjutab. Ent neile, kes eelmisi raamatuid on lugenud, ei paku seekordne suuri üllatusi. Küllap häirib  seegi, et adun teatavaid manerismi jooni. Tema poeetiline positsioon on alatasa moraalselt kindel ja edasiantavad seisukohad suhteliselt selged. Kui lahendamist vajab mõni ökoloogiline või sotsiaalne probleem, on lahendused ?Kaitsealas? olemas (ja ma olen nendega sageli päri!). Kas luule eesmärk on anda üheseid moraalseid vastuseid? Pigem mõjuvad Ehini selged hoiakud palju sümpaatsemalt tema päeviku katketes.

    Ei saa küsida edasikandjalt ja säilitajalt mässu. Ei oleks vajagi, tema rahu on juba ise mäss eelnevate mässajate vastu ning sellisena stiilne. Ühes ?Simunapäeva? arvustuses nentis kriitik, et Ehin on valinud esimesest kogust (?Kevad Astrahanis?) vaid ühe suuna ja jätnud teised võimalused kasutamata. Ta on valinud ühe struktuuri, kohandab oma teemasid sellega ega lase igal teemal enesele eraldi struktuuri leida. See muudab luuletaja maailma veelgi autorikesksemaks ja vähendab teemade unikaalsust. Ehinil puudub vajadus iseenda vastu mässata ja midagi täiesti uut iseenda sees otsida. Nendel, kellel on Ehini suhtes mingisugune eelarvamus (ükskõik siis, kas hea või halb), ei ole tarvis seda kuidagi muutma hakata. Luuletaja ise seda teha ei ürita.

    Ehini keel on voolav, tema kujundid algriimilised ja vanamoodsalt kaunid. Aeg-ajalt ajendab mõni sõna või kujund terve ahela ja vahel on sellised käigud nauditavad. Olen Ehinit kuulnud ütlemas, et igasugune algriim ei tasu ära, et alati ei peaks sellele teele libisema. ?Kaitsealas? on autor niimoodi libisenud üsna palju. Nii ongi tema kujundid rahulikult hajevil ja laineil edasitriivivad, mitte liialdavad, kuid tihti mitte ka teravad, suunatud. Võib-olla ei peagi luule ?lõikama?. Ehin eelistab voolamist, mitte katkestamist ? kui tema kujundid vahel lõikavadki, pehmendab ta neid järgnevatega.

     

    Päevik on luulelisem

    kui luuletused

     

    Olen kõnelenud vaid ?Kaitseala? luuletustest. Aga aeg-ajalt ilmuvad luuletuste sekka ka päevikukatked. Nendes avaldub kaitseala, Mohni saare elu ja sündmused, kirjutaja mälestused ja mõtted. Lihtne ja ilus päevik. Lugesin esimesel korral läbi just kõik päevikukatked ja luuletustest vaid üksikud. Millegipärast hakkas mulle kallis inimene ette lugema samuti vaid päevikut ja mitte luuletusi. Hiljem põhjalikult lugedes märkasin eri ?anride vahelisi seoseid. Kuid raamatu selgroog oli end päevikuna loonud ja ?pärisluuletused? ainult seostusid nendega.

    Kristiina Ehin on päevikus palju inimlikum ja lähedasem kui luuletekstides. Puudub liigne ilustatus, poeetiline ülekoormatus ? autor saavutab nendes palju suurema mõju, kõnetamise. Lühikesed ja löövad, lihtsad ja südamlikud ? ehk on nendes enam luulet kui Ehini luuletustes? Ma ei hakka arvama, kas autor pani need raamatusse luuletekstidena või mitte, lugesin neid ikka luulena. Poeetiline ?mina? on seesama, aga keel sootuks teine. Rahvaluule-juured, mis toidavad kogu Ehini luulet, saavad ka päevikus oma olulise osa. Mina, kes ma oma võhiklikkuses olin pidanud eelmise kogu pealkirja ?Luigeluulinn? veidi võikaks (teatav vastumeelsus on jäänud senini), mõistsin ühes päevikukatkes kirgastatust luigeluust.

    Teisest päevikukatkest selgub ka, et kaitseala on ühe noore handi tüdruku nägu, mida ta peab varjama. Sellest lausest peale meeldib mulle ka raamatu pealkiri ? ?Kaitseala?.

     

    Eelkõige naiselik luule,

    mitte naisluule

     

    Mulle meeldib ?Kaitseala? naiselikkus. Varem on Ehin rohkem tähelepanu pööranud naisõiguslusele, nüüd naiselikkusele. Selles on ehk mingit alistumist, mingisugust tõdemust, et ei saa pageda oma soo eest. Ühes päevikukatkes ta kirjeldabki ?müütiliste? soorollide ilu ja nende pehmenemist tänapäevases maailmas. Ehini naiselikkuse jõud on palju tugevam kui tema naisõigusluse jõud. Kauni armastusluule ja mehekujundite kõrval paeluvad rohkemgi naise kirjeldused, naiseks olemine ja teiste naiste nägemine. Kunagi pole ma sallinud määratlusi ?mees- või naisluule?, see on juba piirav ja vangistav ning hindaja positsiooni kindlustav. Nii soovingi jätta Ehini sellest määratlusest välja ja lihtsalt nautida tema naiselikku tunnetust.

     

  • Kumus saab mängida Saksa ja Prantsuse viimaste aastate parimaid arvutimängearvutimänge

    Evelina Vedom

    Reedest, 5. aprillist saab Kumu kunstimuuseumi fuajees ja multimeedia saalis vaadata arvutimängude näitust „Mängime?!”, mis koosneb valikust Saksamaal ja Prantsusmaal arendatud ja välja antud kaasaegsetest mängudest. Näitus kutsub mängulisele jalutuskäigule läbi digitaalsete mängude mitmekesise maailma, kus piirid meelelahutuse, õppimise ja kunsti vahel on muutunud ähmaseks. Esindatud on nii sõltumatud label’id kui ka suured mängud, nii action- kui ka õppimismängud, samuti olemasolevate žanrite esindajad ning tulevikutrendide näited. Sissepääs tasuta.

    Saksa ja Prantsuse arvutimängude näitus Kumus esitleb viimastel aastatel välja antud 22 arvutimängu, mida külastajad saavad erinevatel platvormidel ise proovida. Mõlemad riigid kuuluvad Euroopa suurimate digitaalse interaktiivse meelelahutuse turgude ja tootjate hulka.

    Arvutimängud ei ole mitte ainult pop-meedium, mida suur hulk inimesi üle kogu maailma on aastakümneid kasutanud, vaid neid tajutakse tänapäeval tulevikutehnoloogiate ja ka oluliste tootmise asukohta määravate teguritena. Arvutimängude kultuuriline tähendus ja seosed tänapäeva kultuuriga on alates nende massilisest ilmumisest kommertslike toodetena 1970. aastate algusest aina selgemini esile tõusnud. Tänu võimele jutustada lugusid võimaldavad arvutimängud käsitleda filmis ja televisioonis loodud sisu mänguliselt.

    Digitaalne mäng on mõne aastaga muutnud põhjalikult suhtlemist ühiskonnas, nii nagu seda on varem teinud trükikunsti leiutamine või liikuva pildi tootmise tehnoloogiad. Olles pikka aega tuntud kui lihtsalt laste mänguasi, on arvutimängud tänapäeval ühiskondliku huvi fookuses.

    Näituse on koostanud Goethe Instituut Eestis ja Prantsuse Instituut Eestis tähistamaks Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise Élysée lepingu 50. aastapäeva.

    Näitus toimub koostöös: Kumu kunstimuuseum, Computerspielemuseum Berlin ja Plaine Images.

    Näituse kuraatorid on Andreas Lange (Computerspielemuseum Berlin), Blandine Lebourg (Plaine Images).

    Näitus on avatud 30. juunini 2013 Kumu kunstimuuseumi fuajees ja multimeedia saalis.

Sirp