Toeta
Otsi

feminism

  • Esiettekandeid: arve ja geograafiat

    Evi Arujärv

    Esiettekannete arvu silmas pidades oli viljakas loominguaasta Arvo Pärdil, Helena Tulvel, Tõnu Kõrvitsal, René Eesperel, Märt-Matis Lillel, Eino Tambergil, Tõnis Kaumannil, Galina Grigorjeval, Urmas Sisaskil, Mirjam Tallyl ja Timo Steineril. 

    Rohkesti oli eesti muusika välisesiettekandeid: peale Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve teoste tuli mujal maailmas esiettekandele ka Toivo Tulevi, Tõnu Kõrvitsa, Tõnis Kaumanni, Ülo Kriguli, Urmas Sisaski, Mirjam Tally, Kairi Kose, Malle Maltise ja Peeter Vähi teoseid.

    Arvo Pärdi sulest ilmus tervelt kaheksa uut parituuri – viie varasema teose uusversioonide kõrval ka kolm uut. „The Deer’s Cry” segakoorile tuli esiettekandele Iirimaal, „These Words …” kammerorkestrile Taanis ning „Alleluia-Tropus” koorile ja kaheksale tšellole Itaalias festivalil „Le voci dell’Anima”.  Uusversioonide esiettekanded said teoks Saksamaal, Hollandis, Viinis (Wiener Festwochen’il), ja Taanis. Arvo Pärt oli ka 2008. aasta veebruaris toimunud Iiri Rahvusliku Ringhäälingu Living Music Festival’i helilooja. Festivali kavas oli 6 kontserti, kus kõlas üle 20 helilooja teose nimekate muusikute esituses. Pärt pälvis ka Taani riigi kõrgeima muusikalise tunnustuse – Sonningi fondi auhinna.

    Väljaspool Eestit jõudis publiku ette terve hulk Tõnu Kõrvitsa uusi teoseid: „Helios Helios” kahele tšellole ja sümfooniaorkestrile kõlas Adelaide’i rahvusvahelisel tšellofestivalil  Austraalias, „Kolm islandi laulu” segakoorile Islandil, fagotipala „Laul kaugele sõbrale” Kanadas ning „Thule visandid” saksofonikvartetile ja orelile Hollandis.

    Helena Tulve „Hõbevalge” viiulile ja keelpilliorkestrile tuli esiettekandele suurepärase akustikaga Lahti Sibeliustalos ning „L’Équinoxe de l’âme” sopranile, barokkharfile ja keelpillikvartetile Monacos Monte Carlo Ooperis. Soome režissööri JukkaPekka Valkeapää mängufilm „Külaline” Tulve muusikaga linastus Veneetsia rahvusvahelisel filmifestivalil.

    Erkki-Sven Tüüri vioolakontsert „Illuminatio” sai esmaesituse  Taanis. Tüür oli ka Frankfurdi Alte Operi festivali „Auftakt 2007” nimihelilooja. Sellega seoses ilmus Saksa kirjastuse Schott Music sarjas „Neue zeitschrift für musik” tema loomingule pühendatud raamat, Hans-Klaus Jungheinrichi toimetatud artiklikogumik „Schwarze Milch und bunte Steine”, mis sisaldab ettekandeid festivali raames toimunud sümpoosionilt.

    Ülo Kriguli „Kolm laulu Indrek Hirve sõnadele” bassile ja klaverile kõlasid maailma esiettekandes Austrias Viini Musikvereinis ning „Presence” trompetile ja keelpilliorkestrile Soomes Lahti Sibeliustalos. Galina Grigorjeva keelpillikvartett „Ad infinitum”  tuli esiettekandele Iirimaal West Corki kammermuusika festivalil. Malle Maltise uued teosed „Colliding Waves” keelpillikvartetile ja siinushelidele ning „Si tingués veu …” tenora’le ja elektroonikale said esmaesituse Hispaanias, Toivo Tulevi „Flow, My Tears” vokaalansamblile Taanis, Urmas Sisaski „Veni creator spiritus” naiskoorile, segakoorile, flöödile ja löökpillidele Londonis, Mirjam Tally „Shift” suurele ansamblile Itaalias Stresa festivalil, Peeter Vähi „Call of Sacred Drums” taiko-ansamblile ja sümfooniaorkestrile Austrias Grafeneggi festivalil ja Kairi Kose „Udu puile” metsosopranile, flöödile ja klaverile  Saksamaal. Eesti nüüdismuusika jõudis taas ka mitmele heliplaadile: Timo Steineril sai teoks esimene autoriplaat (ER ) ning Toivo Tulevil (Harmonia Mundi) ja Helena Tulvel (ECM) juba teine.

    Muidugi ei ole numbrid kõige tähtsamad – ka mõtlemispaus loomingus võib ennustada uusi horisonte. Ka ei anna esiettekannete nimekiri aimu eesti nüüdismuusika kui terviku käekäigust ja sisulistest suundumustest. Ometi on sellelgi tähendus: muusika, mis jõuab kuulajani, ei ole asjata sündinud. Evi Arujärv,  Eesti Muusika Infokeskus

  • Pealelend: Sirje Eelma, Kärt Summatavet

    R. V.

    Mida lisab tänavuse “Kunstisuve” näitus “Kam-mer-suvi” Pärnu mudaravilas  uue kunsti muuseumi, Non Grata rühmituse ja Rael Arteli galerii aktiivse tegevuse kõrval? Millisele publikule see on eelkõige suunatud?

    Pärnu mudaravila on selleks suveks saanud täiesti uue sisu. Kogu maja on täis kunsti: ühes tiivas on Non Grata muuseum, teises “Kunstisuvi”  ja arvatavasti on see kokku hetkel suurim eesti kunsti väljapanek. Mõlemad näitused on totaalselt muutnud miljööd, võrreldes mudaravimise-aegsega, ja toimivad põneva teineteist täiendava kontrastina. Graatade terviklikuks lavastuseks sobivad vannidega kambrid suurepäraselt. Teine, kammerlik tiib oma 11 kabineti, basseini ja pikkade koridoridega võimaldab välja mängida oma tsooni väga erinevatele autoritele. Valik lähtus seekord motiivist naised ja lilled – sest mis võiks olla veel kaunim suvel ja Pärnus! Üleskutse ilule mõjub väljakutsuvalt, aga kunstnike nimekirja vaadates võib olla kindel, et igaüks jääb iseendaks. Ja just seetõttu ongi näitus kaunis. XII “Kunstisuvel” on kuni 20. VIII vaadata Ksenija Belokoni, Owe Büttneri, Sirje Eelma, Silva Eheri, Ruth Huimerinna, Andrus Joonase, Virge Jõekalda, Katrin Kaevu, Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo, Edith Karlsoni, Urve Küttneri, Peeter Lauritsa, Marje Mee, Kadri Metstaku, Mare Mikoffi, Juss Piho, Rait Präätsa, Delina Reissi, Piret Rohusaare, Hannes Starkopfi, Mari-Liis Tammi, Vergo Verniku ja Urmas Viigi töid. Rahvarohkel avamisel lummasid  kõiki Terje Ojaveri “Amandus Adamsoni elavad skulptuurid” mudaravilaesisel murul.

     

     

    Kärt Summatavet

     

    Miks on vaja setode traditioonilise ehtekultuuri taassündi toetada ning kuidas saaksid kunstnikud toetada Eesti Kunstiakadeemia ja setode algatust?

    Seto hõbeehete traditsioon on tänaseni ainsana säilinud elujõulise ning küllaltki terviklikuna, mida tunneme paremini kui mujal Eestis vanasti eksisteerinud ehtekultuuri. Nii põhjalikult pole uuritud ühegi teise Eesti piirkonna ehteid ning nendega seotud kombeid ja uskumusi. Seto ehteid on peamiselt uurinud etnoloog Mare Piho, kelle elutöö on aidanud seda unikaalset kultuurinähtust nii säilitada kui ka kaasaja uurimiskontekstis mõtestada. Kuid samas oleme kurva fakti ees, et vanade sõlemeistrite ja ehtetegijate töövõtted on ununenud ning ametialane järjepidevus kohapeal katkenud, sest nõukogude okupatsiooni tingimustes ei lubatud väljaspool riiklikke tootmisüksusi väärismetalli töödelda. See toimus range miilitsavalve all ning seto hõbeehete valmistamine kohapeal ei olnud enam võimalik.

    Kuid huvi vanade meistrite oskuste ja nippide vastu on seoses setode tänapäevaste kultuuriliste vajadustega silmatorkavalt tõusnud. Setomaa Valdade Liit ja Seto Kuningriigi Kroonikogo koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga on seetõttu välja kuulutanud seto hõpõraha (hõberaha) konkursi (täpsem info konkursi kohta on EKA ja Setomaa Valdade Liidu kodulehel www.artun.ee ja www.setomaa.ee).

    Setod vajavad traditsiooniliselt ehetes kasutatud tsaarirahade kõrvale ka päris oma raha, millel oleks kujutatud setodele olulisi sümboleid. Setod loodavad siin kõigi kunstnike abile.

    Seto Kuningriigi tsootska Evar Riitsaar kutsub meid kõiki osalema: “Peko käsk kõigil, kiä tundva, tahtva ja mõistva umma seto rahha luvva – märgo paprõlõ panda nii asjatundjidõ komisjoni ette tuvva. Njoist valitagu kõkõ meeleperädsõmb vällä, minkõst saagi seto uma hõpõ.”

    “Seto hõpõraha“ konkursi töid oodatakse juuli lõpuni, eesmärk on leida sobiv seto ehetes kasutatava mündi või müntide kujundus, millest on võimalik valmistada uusi seto ehteid. “Seto hõpõraha“ kavandi valmistamisel tuleb lähtuda seto ehete traditsioonist, kus olulisel kohal on münt ja mündiga seotud erinevad ehtetüübid. Kõik kujurid, graafikud, ehtekunstnikud ja teised professionaalid, samuti üliõpilased on oodatud osalema.

    Tsaariaegsed hõbemündid on väärtus omaette, mida kindlasti kasutatakse ka edaspidi, niikaua, kui neid jätkub. Kuid minu jaoks on võõristav, et oma meistrite puudusel ostavad setod mitmete Venemaa poolel tegutsevate lukkseppade ja muidu metallimeeste valmistatud ehteid, mis pole hõbedast. Setod ostavad parema puudusel ka praegustest vene müntidest valmistatud ehteid, mis on kroomitud ning läigivad plekiselt ja võltsilt. Olen näinud ka plekist suurt sõlge, millele on hambapuuriga veetud hõre muster, mis imiteerib endisaegseid uhkeid graveeringuid ja peenkohrutusornamente. Venemaalt pakutavate variantide hulgas ringleb ka mingeid täiesti imelikke plekist hübriide, mida kantakse suures hädas ning millel pole mingit seost enam seto ehete tegeliku tähendusega. Minu arvates devalveerib see seto ehete põhiolemust ja väärtushinnanguid, millele Mare Piho oma uurimustes ja filmides on korduvalt tähelepanu pööranud. Kuid mida setod hädaga ikka teha saavad? Probleem on ju tegelikult palju üldisem ning häid ja kvaliteetseid ehtenäiteid pole ju ka teiste Eesti rahvarõivaste juurde kusagilt saada. Erandiks võiks tuua vaid Eesti Ajaloomuuseumiga koostöös alustatud ajalooliste kodarrahade ja sõlgede koopiate valmistamise projekti, mis ka heade tööoskustega meistrite puudusel ei kata tegelikke tantsu- ja laulupeoliste vajadusi. “Seto hõpõraha“ konkurss aitabki ühel elujõulisel kultuurisaarel oma tervikstruktuuri säilitada ning iseseisvalt omi asju ajada. Mis aga peamine: konkursi võitjale on välja pandud märkimisväärne auhind – 15 000 krooni.

     

     

  • Fassbinder kui Saksa revolutsiooni peegel

    Olev Remsu

    Rainer Werner Fassbinderi filmiprogramm “Fassbinder: mõlemal pool kaamerat” 9. – 14. juunini kinos Sõprus.

     

    Möödunud sajandi kuuekümnendail-seitsmekümnendail aastail Lääne-Saksamaa kees. Inimestel olid selgelt meeles häbistavad autoriteediküürutamise ajad ja sõjajärgne kisendav vaesus, pärast majandusimet valitses Saksamaal esimest korda ajaloos pikka aega tõeline demokraatia. Riik oli tõusnud tuhast: selle, mida oli tõotanud Hitler oma sisepoliitikalubadusis, oli teostanud mitmeparteisüsteem – Saksamaast oli saanud Euroopa arenenuim riik, sakslase elatustase püris aina kõrgemale ja kõrgemale. PÖFFi suvekino ja Goethe Instituudi  9. – 14. juunini Sõpruse kinos esitletavas Rainer Werner Fassbinderi programmis näidatakse ka Wolf Gremmi kriminaaldraamat-ulmethriller’it “Kamikaze-1989” (1982), kus Fassbinder mängib peaosa, inspektor Jannsenit. Selle proloogis teatataksegi nöökava diktoritekstiga, et 1989. aastal on Saksamaa maailma rikkaim riik, kadunud on kõik halb (haigused, narkootikumid, kuritegevus, töötus jne), jäänud on ainult hea, Saksamaa on maine paradiis.

    Kas tuleb tuttav ette? Meilgi pillutakse hõisates õhku mütse meie kiire majanduskasvu puhul, meilegi lubatakse, et peatselt kuulume Euroopa jõukamate rahvaste hulka. Minuvanused inimesed mäletavad Nikita Sergejevitš Hruštšovi juttu: “Partei kuulutab pidulikult – Nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks au elada kommunismis.”

    Kõik see on üks- ja seesama, kuigi paistab vastandlik.

     

    Terrotistid, aina terroristid

     

    Saksamaa toona ülevoolava õnne rikkusid terroristid, neist eriti legendaarseks kujunes Ulrike Mainhoffi ja Andreas Baaderi juhitud RAF (Punaarmeerühmitus) ehk kõige siniverelisem ja kõige kõrgemalt haritud seltskond, kes kunagi kuulunud ühe mütsi alla.

    Oli seal keisrite järeltulijaid ja doktorikraadiga filosoofe, aga ka lihtsaid kriminaalpätte, neist organiseerus terroristide alamkiht. Markii de Sade’ilt oli laenatud tees õiguseks kuritööle, kehtestatud oli enesetapu ja kollektiivse seksi kohustus, mõlemale oli antud õilistav funktsioon. Rühmituse deviis kõlas: tõde ja vabadus luuakse ohverdamise teel. Sõditi tarbimisterrori vastu, ühiskonna vastu, milles töölisklass oli ära ostetud järjest kasvava palgatõusuga. Kaubamajades plahvatasid pommid, tapeti pankureid, kuulutati, et kahtlemata on ausam kaubamaju süüdata, kui sealt midagi osta või, mis veel hullem, neid omada.

    Kuidas puudutab see Fassbinderit?

    Peaaegu kogu loominguline intelligents (shike linke) oli terroristidega vaimselt ühte meelt, kirjanikud, kunstnikud ja lavastajadki võitlesid amorfse diktatuuri (s.o demokraatia) vastu. Tee, mis sa teed, vali, keda valid, ikka on võimul ahnus, ikka määrab kõike rahahimu! Suli istub suli kukil, korruptandid pesevad üksteise käsi. Aga omakasupüüdliku roti hing on kale ja tühi. Viskame nad üle parda! Mädasoost päästavad välja ainult provokatsioonid (tapmised, plahvatused), need peaksid esile kutsuma võimude repressioonid, mis omakorda süütama revolutsiooni ja see puhastaks maailma egoismist, küünte kõveras enda poole hoidmisest.

    Tagantjärele teame, et triaadi kahte viimast osa ei tulnud, kuid Fassbinderi eluajal loodeti, et kõik läheb paremini…

    Fassbinder ise tegi 1979. aastal režissööri-stsenaristi-operaatorina vapratest põrandaalustest musta poliitsatriiri “Kolmas põlvkond”, kus on selgelt RAFi poolel. Terroristides on nähtud Robin Hoode, kuigi ei salata maha nende perverssusigi. Fassbinderi lemmiknäitleja Hanna Schygulla mängib seal Susannet, selles tegelases võib ära tunda Ulrike Mainhoffi. Aasta varem oli tehtud kollektiivne, lühipaladest (nii mängu- kui dokfilmidest) koosnev manifest “Saksamaa sügis”. See kogupauk üheksast kahurist ei jäta vähimatki kahtlust, kellele kuulub autorite poolehoid – nendele, kes tahavad sotsiaalsele äraostusüsteemile põhinevat ühiskonda muuta! Aga autoritena astub üles saksa uue filmi eliit, Fassbinderi kõrval Volker Schlöndorff, Bernhard Sinkel, Alexander Kluge jt.

     

    Elamine kui looming

     

    Rahahimu kehtestab teatavasti üsna kohustuslikud käitumisnormid, nõuab silmakirjalikkust, vaoshoitust, tagasihoidlikkust rõivastuses. Fassbinder mässas amorfse diktatuuri vastu ka isikliku eluga. Ta oli moraalituse apostel, kes paiskas intiimsemagi üksikasja oma tegemistest päevavalgele. Fassbinder tahtis luua elamisest kunstiteost, nagu kirjanik teeb seda kirjutades ja režissöör lavastades. Selles pole iseenesest midagi ainukordset, seda on püüdnud teha enam-vähem kõik romantikud ja rohked mitteromantikud. Fassbinderi epataaž oli selge kodanlusele näkkusülitamine. Ta oli avalik homo-bi 15. eluaastast, isegi pulmaöö veetis ta kolmekesi: koos Fassbinderiga olid tema laulatatud abikaasa Ingrid Caven tema meesarmuke, tema teine lemmiknäitleja Günther Kaufmann. Ja kõik see seisis järgmisel päeval ajalehtedes.

    Kuidas sihukest mürgeldajat kahjutuks teha? Väga lihtsalt – tee ta kuulsaks ja rikkaks ning tema vastuhaku mõju kahaneb poisikeselikuks tembutamiseks. Samamoodi nagu töölisklassi revolutsioonivaim pärsiti palgatõusuga, muudeti shike linke mässulehüüd tühjade lõugade lõksutamiseks tunnustamisega.

    Fassbinderit see aga ei puuduta, tema sai küll kuulsaks, kuid ta ei murdunud. Fassbinder lahkus, olles võtnud ülearu suure annuse kokaiini (kogemata või meelega?) 37. eluaastal, mil ta valmistus tegema oma 43. filmi, sedapuhku Rosa Luxemburgist, võluvast feministist ja kommunistist. Fassbinderi minekut võib kõrvutada RAFi rühmituse kollektiivse enesetapuga Schtammheimi vanglas, siniverelised terroristid lõpetasid püstolilasuga meelekohta, järgides oma tõotusi ja auprintsiipe.

    *

    Sõpruses võib peale “Kamikaze-1989” näha Fassbinderi lavastatud filme “Katku jumalad”, “Ameerika sõdur”, “Hoiatus püha hoora eest”, “Nelja aastaaja kaupmees” ja “Vabaduse rusikaõigus”. Kõigis neis on Fassbinder ikka Fassbinder.

     

     

  • Igas hetkes peitub head ja halba

    Veiko M?a

    “Georg” on kavalehe ja reklaami järgi muusikal. Ometi pole sel heliloojatki, kes on (kui lähtuda EEst) kõige tähtsam isik muusikali juures. Veel enam, mõned laulud on koguni teistest muusikalidest üle võetud. Nii on tegemist rangelt võttes mingi muu žanriga, näiteks sõnalis-muusikalise põimikuga. Võiks kasutada ka Wiera-aegset terminit “laulumäng”, aga sellel on veidi põlastav alatoon. Georg Ots oli ja on ikkagi kordumatu ja huvitav lauljaisiksus, mitte mõni Udumäe kuningas.

    Aga jumal temaga, eestlastel on ammustest aegadest tavaks ebasoovitavaid või hirmsaid asju teiste nimedega nimetada, näiteks hunti hallivatimeheks või SS-lasi vabadusvõitlejateks. Olgu siis pealegi muusikal, ilma jutumärkideta.

    Muusikali kohta ebatavaline on ka armastajapaari puudumine “Georgis”. Ükski naiskujudest, välja arvatud Näkk, ei tõuse keskseks, viimase kohta jääb aga õhku küsimus, kuivõrd ta üldse reaalselt eksisteerib. 

    “Georgi” veel üks huvitav mittemuusikalipärasus on olematu ajavektor. Aeg ei muutu, ühegi pildi tegevus ei tulene eelnenust. Georg jääb kogu aeg selleks, kes ta on. Erandiks on vaid tema kokkupuuted veealuse maailmaga, mis üha suurendavad igatsust selle järele ning põlastust argimaailma vastu.

    Veealune maailm eesotsas Näkiga (Liisi Koikson) on muusikalis väga tähtis tegur, selle lahtimõtestamine avab kogu travestia ja isikudraama piirimail mängiva libreto. Kui vaataja aktsepteerib Georgi väidet, et see on “päriselt” olemas, lahkub ta saalist ju hoopis teistsuguste tunnetega kui vastupidisel juhul.

    Kuigi Georg Ots oli hea ujuja (Eesti meister aastal 1939), ei saa tema vee-elamusi siiski üksüheselt võtta. Need nõuavad sügavamat tõlgendamist. Üks versioon võiks olla järgmine: veealune riik on kadunud Eesti Vabariigi võrdkuju. Faktiliselt kaotatud, rahva mälus (ehk vee all) aga kustumatult meeles. Ega siis asjata veena just kõvemad kommunistid Georgi kõige rohkem selle olematuses. Näkk kehastab kadunud maa kadunud ilu. Et asi selgem oleks, ütleme et Näkk – see on näiteks Milvi Laid. Ja tema loss on purukspommitatud Estonia teater.*

    “Georgi” ülesehitus on leidlik ja huvitav, kontrastiprintsiibile toetuv. Lapsikult lihtsad ning komödiantlikult lõbusad ja hoogsad pildid vahelduvad Georg Otsa rohkem või vähem traagiliste menulauludega. Sest võta kust otsast tahes – Georg Otsa lauljanatuur oli jäägitult tõsine. Ka Urmas Vadi libretos on selle tunnetamist piisavalt, kõige meeldejäävamalt Otsa valgusekartlikkuses.

    Vajalikud traagika ja koomika vahetoonid tekivad Georgi ja teiste tegelaste konfliktidest, mis ulatuvad naeruväärsusest (isa manitsused tööle hakata) traagikani (süvenev haigus). Kogu see tundeskaala muudab lavastuse rütmiliseks ning huviga jälgitavaks. Juba ainuüksi tänu sellele, et vaatajal kahe ja poole tunni jooksul kordagi igav ei hakka, saab lavastaja Andrus Vaariku töö lugeda suurepäraseks. Ta on hästi paika pannud tempod, aga ta on ka täpselt ja värvikalt edasi andnud libreto travestia-atmosfääri. 

    Etenduse lauludki on hästi valitud, kummalisel kombel on meeldejäävam ja mõjuvam just eesti autorite looming (võib-olla on see Matverele hingelähedasem?). Ebaõnnestunud on vaid tunnusmeloodia, mis pärineb teleseriaalist “Seitseteist kevadist hetke”. Kuigi viimase kangelane Vjatšeslav Tihhonov oli Venemaal vähemalt sama populaarne mees kui Ots, kuulub see hilisemasse aega ja on liiga triviaalne. Kui “Georgi” sisusse süüvida, leidub igas hetkes siiski nii head kui halba – tõsiasi, mis tänu Heldur Karmole ja Gennadi Podelskile eesti rahvale ammu universaalseks tõeks saanud.

    Lapsena kartsin Georg Otsa koledal kombel. Vaevalt et ma üksinda toas olles tema hirmsat häält ja sünget kuju telekast näha oleksin kannatanud. Seda mälestust arvestades on Marko Matvere õige valik peaossa. Üks tema seniseid meeldejäävamaid rolle on ju Rando Pettai karmis road-movie’s “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Seal torkab ta Egon Nuterile koguni püssi nina alla. “Georgis” mitte. Kuigi ju võiks.

    Leidlik on omaaegse legendaarse NSV Liidu kultuuriministri Furtseva (seesama, kes Eino Baskini mälestusteraamatu andmetel Alla Pugatšovat lehmaks nimetas) lavaletoomine. Tema (Anne Veesaar) duett Hruštšoviga (Andrus Vaarik) on lavastuse poliitiline puänt. Kuid selleski paaris annab end tunda lavastuse suurim puudus: hirmsuure tegelaste arvu tõttu ei ole nende suhetes inimlikku mõõdet, nad jäävad rohkem või vähem kriipsujukudeks. Kogu selle näitlejate, lauljate ja tantsijate armee ainsaks ülesandeks on oma kerglase olekuga vastanduda Georgi tõsidusele. Ega Georg nendega kuigi asjalikku juttu ajagi, lööb tavaliselt käega. Tema paneb end laval maksma laulude abil.

    Lavastuses leidub säravaid karaktereid, kuid kõik nad on ikkagi vaid rongiaknast mööda vilksatavad näod. Mõjuvaim on Egon Nuteri kodanik K. Tema äraviimine Tumeda Kogu (Jaan Rekkor) poolt on etenduse tragikoomiline tipp. Märkimist väärib ka Jaan Pehk (vanem Vaho), kes ülinapist lavaloleku ajast hoolimata annab meeldejäävalt edasi nii muistsete eestlaste verejanu kui rumalust. Veel jääb meelde Elvis (Ines Aru), küll mitte osatäitmise, vaid selle tõttu, et Presley üldse “kampa võeti”. Eriti häirivalt mõjub primitiviseerimine nuhkide (Anne Paluver ja Raivo Rüütel) puhul. Neil on küllaldaselt mänguaega, et mingisugustki sügavamat mõõdet pakkuda. Aga ei, sinnasamasse postiljon Petškini ja krokodill Gena maailma nad jäävad.

    Muusikali “Georg” loomisel peeti kindlasti silmas Georg Otsa populaarsust Venemaal ja Soomes ning sellest järelduvat lisapublikut. Esietendusel soomlasi natuke oli, aga mitte üle paari protsendi. Vene keelt ei juhtunud üldse kuulma. Tumedale ja süngele vene hingele selline kerglane pila Otsa arvel ilmselt peale ei lähe. Teda armastati ja armastatakse Venemaal ikka sellesama tumeda ja sünge võlu tõttu, mida tema lauljaisiksus kiirgas. Matvere on hea ja sobiv näitleja küll, aga Otsa reinkarnatsioon ta ometi pole. “Me tahame tagasi oma elu, mida me ei ole elanud,” öeldakse “Georgis”. Lavastus tõestab, et vähemalt Georg Ots elas oma elu kogu hingega. Tal oli täielik õigus see nüüd tagasi saada.

    * Võib leida teisigi tõlgendamisvõimalusi. Näiteks: libreto ei räägi mitte lauljast, vaid hoopis Soome vahet sõitnud samanimelisest reisilaevast. Veealune unistuste maailm on sel juhul Soome, vaba maa, millest reisijad unistasid ja kuhu nad ikka tagasi pöörduda soovisid. Nagu laev kulges ENSV ja Soome vahel, kulgeb Georg etenduses nõukogude masendava argipäeva ja igatsuste riigi vahel.  

     

  • Priimägi kui avalik saladus

    Kalle Kurg

    Meie ajal seostatakse kõike armastusse puutuvat kehakeemia ja ajuelektriga. Aga armastusest kirjutav Priimägi ei pelga küsida valguse järele. Valgusekujund leidub kogu pealkirja tsitaadikatkeski. ?Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?? küsib Piiblis Iiob (Ib 3: 23). Sellest võib leida Priimäe armastusluule häälestuse: kurbus, rahutus, saatuseteadlikkus. Ta ei ole armastuse kõikvõimsuse lihtsameelne kinnitaja, vaid eritleja.

    Nagu teatud renessansiaja luuletajad, ei räägi ka Priimägi nii palju armastatust kui armastajast. Armastatu ei vasta, on mujal, unes, klaasi taga, ?ilusate ilmas? ja ekstaaski aimub järelkajades või siis katkenud sideme sõrmitsemisel. Pärast madonna-ikoonina mõjuvat esimest nimelist pühendusluuletust kaob armastatu konkreetsus ja teda nimetatakse Sinaks. Priimäe luule peateema on armastamisvajadus, keskne kujutamisobjekt aga armastaja vaimuilm (armastus kui kirg ja igatsemine üksilduses).

    Selles vaimuilmas jääb silma nii otse kui ka kaude esitatud, nii metafüüsilist kui ka retoorilist laadi küsimiste rohkus. Küsiv armastaja seisab abitult ajalikuna kahe jõuallika vahel: Kumb pilkab kumba? Kirge kas pilkab aeg / või kirg see aega ? aere perennius? Ja: Ma otsustasin selgusele jõuda, / kas armastan ma armastust ? või sind.  Priimägi loob meelsasti hetki, mil kõik on poolik, kahevahel, võimalik.

    Ometi on armastaja tema luuletustes just seotud ? ootusesse. Aga oodatud  ilu on õigupoolest kõigeomane ja armastuse ainulised täitumishetked haprad. Ehk sobiks sellele seisundile värvi andma sõna p a s s i o o n ? kirg ja kannatus ühes tervikus. Armastaja tundub Priimäel evangeelse, s. o tingimusteta armastajana, ja et leidub maise elu mööduvust tajuv inimene, kellel jagub palju armastust, mida keegi eriti ei vaja, on iseendast ju traagiline.

    Minu meelest on Priimägi näiliselt ajatu luule tabanud siin midagi olulist just praegusest maailmast, mille kohta on öeldud, et tragöödiaks ei tuleks pidada mitte õnnetult armastamist, vaid seda, kui armastust ei sünnigi. Ehk ei kirjuta ta niivõrd õnnetust armastusest kui armastuse õnnetusest. Selle üheks nimeks võiks olla elu fragmenteerumine ja sellest johtuv elutus. Kuigi Priimägi ise nimetab ainult surma, võib oletada, et elutus on vahest hullemgi kui surm.

    Usutavasti selle taustaga ongi imperatiivsuse surve, mille Priimägi armastava mina vaimuilma toob. Ehk siis elutrots. Sa pead mõistma! Sa pead armastama! Olla, mitte näida! Tuleb elada! Umbes nii võiksid tuksuda sõnastamata käsuimpulsid tema luuleihus. Käske on ka välja öeldud, kuigi väljaspool luuleteksti: ?Ilu nimel!?, ?Transzendieren!? On see veendumus, et ihast ja ihkamisest haaratud inimese lõhestatuse valu tansformeerub iluks ja seotakse igavesega? Meenub Mircea Eliade: ?Tõeliselt olemas ollakse siis, kui aega eirates hüütakse sellest väljapoole.? Ja mis see küsiminegi muud on kui omamoodi hüüdmine.

    Ei tea, kas Priimägi on seadnud endale nii kõrgeid sihte nagu katse visandada ajastu armastaja portreed, nüüdse inimese vaimuelu dramaatilisust või inimvaimu  igavest kriisi. Hea tahte korral võib midagi konstrueerida. Või käsitleda seda luulet nagu kannatusmängu, platonismist ja petrarkismist rääkimata. Nii või teisiti on see kõrgelennuline luule. Meie praeguses kultuurikeskkonnas mõjub Priimäe lembeluulega esileast nagu shakespeareliku protagonisti ilmumine genitaalidega vehkivale laadapublikule, kes ootab nalla.

    Priimäele paistab omane olevat kõikumatu usk vaimuväe, tekstiesteetika, vana kultuuriruumi ja ka oskusliku eksponeerimise ning häbenematu artistlikkuse mõjusse. Tsitaat ja vihje (keskaja liturgiline tekst ja Dante, Heine ja Hölderlin, Boėsset ja Musset, ?Aida? ja ?Lili Marlen? jm), seostatav kujund (Petrarca, Oividus jt) motona või luuletuse tekstis püüdlevad luua avarama konteksti, kui eesti armastusluules tavaks. Sapere aude!

    Priimägi toestab kujundimängu klassikaliste vormidega ega pelga endisaegse luule heade aegade kujundipaletti (mõõk, peegel, malvaasia jm) Ka mitte harva kasutatavaid sõnu (aen, ärmad, äed jm), meelevaldsuseni julgeid sõnakujusid, kiillauseliste kõrvalepõigete ohtrust ega muidu keerukat lausestust. Konteksti väänates sobitan siia põhjenduseks: ?Nad näevad ju peegeldust ja mitte peeglit.?

    Alati on valida, kas luuletada mõtteid või lasta luulel loomismängus sündida. Priimägi kasutab mõlemat võimalust. Ühel puhul on ajuti tunda pingutatust, teisel puhul uljast ülepaisutamist. Aga seda leevendab valu ehtsus. Priimäe poeetika ei tule vastu lugeja ootuse lineaarsele loogikale, vaid rabab ootamatustega. See on kujundimahukas ja mõtterikas luule. Kohati teatraalne, aga mõjub vaiksel häälel enesele lugemisel nagu ühele inimesele määratud pihtimine. 

    Tagasi algusesse ? raamatu füüsilise kaaneni. Tiina Tammetalu kujundus teeb samasuguse vihje nagu ikoonimaalijad, kes signeerimisest loobumisega osutavad profaansest kunstist loobumisele. Ümbrisriba on murtud nii, et näha jääb ainult autori eesnimi. Võime lugeda: ?Linnar, kelle tee on varjul.? Kaanel pealkirja ega autorinime ei leidugi. Omamoodi on raamatu kujundusega modelleeritud barthes?ilik mõte ?autori surmast? ja teose sünnist Lugejas.

    Viimast luuletust võib mõista mitte ainult Sina, vaid ka Lugeja poole pöördumisena. Küsimusele, mis mõte ?sellel? (küsimisel, igatsemisel, eneseeritlusel, armastamisel, luuletamisel) on, vastab luuletaja, et ?see? võimaldab tal olla teiste hulgas nii, nagu ta tegelikult on, ja mitte sõltuda neist. Ma ei tea, kas on tegemist vastusega just Iiobi küsimusele kogu algult, aga miks ka mitte. Kui stiil on motivatsiooni ühtsus, siis võiks ehk sellest vastusest otsida Priimäe stiili aluseid.

  • Raamatuesitlus ja näituse avamine Viljandi muuseumis 5. aprillil

    Herki Helves

    Reedel, 5. aprillil kell 15 esitleb Viljandi muuseum oma toimetiste kolmandat osa „Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel“ ning avab muuseumi näitusemaja uue hooaja näitusega „Lapse põli“.

    Lisaks muuseumi toimetiste esitlusele kõnelevad värskelt ilmunud „Mulgi sõnastikust“ selle koostaja Alli Laande ning Mulgi Kultuuri Instituudi vanem Erich Palm.

    Raamat „Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel“ tutvustab ajaloolise Mulgimaa kihelkondi Viljandimaa fotokogudes säilinud kujutiste hulgast tehtud valiku ning täiendavate saatetekstide vahendusel. Tekstid on rööpselt mulgi, eesti ja inglise keeles. 264-leheküljelise raamatu koostaja ja toimetaja on muuseumi teadusdirektor Ain-Andris Vislapuu. Tegemist on muuseumi viieteistkümnenda jätkväljaandega, mis varem kandis aastaraamatu nime.

    Fotod on pärit Abja muuseumi, Helme koduloomuuseumi, Karksi külamuuseumi, Mõisaküla muuseumi, Tarvastu muuseumi ja Viljandi muuseumi fotokogust ning järgmistest erakollektsioonidest: Viktor Kuld, Helju Lehesmets, Margus Mõisavald, Ly Mäemurd, Helvi Palusaar, Tõnu Parmakson, Felix Priimägi, Sirje Rist, Kalle Räästas, Imbi-Sirje Torm, Peeter Vabrit, Jaan Vali, Heino Vares, Laine Velner ja Jüri Villemson.

    Suur tänu kõigile headele kaastöölistele ja toetajatele, kelle abiga toimetiste ilmumine võimalikuks osutus! Raamatu väljaandmist toetasid: Mulgimaa Kultuuriprogramm, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp, Viljandi linn, Viljandimaa Omavalitsuste Liit, Helgi Sooaru ja Helju Salumets.

    Raamatu sisse saab pilku heita veebilehel http://muuseum.viljandimaa.ee/?op=news&id=279.

    Näituse „Lapse põli“ sünni taga on Viljandis elav noor pere, Kiti ja Peedu Põld, kellele kuulub hulgaliselt lasteriideid ja -esemeid aastatest 1970–1985. Näitus valmis perekond Põllu erakogu põhjal ning on hea näide sellest, kuidas muuseumi näitused võivad sündida kohalike elanike abiga.

    Näitus kajastab 1970. aastate laste elu alates sünnist kuni koolini. Väljapanek pöörab tähelepanu tolleaegsele laste riietusstiilile ja lasteasjadele, väärtustab esemetega seotud mälestusi ning innustab peresid laste asju alles hoidma. Ruumist leiab midagi tuttavat iga 30–45-aastane inimene, kes ise on samasuguseid riideid kandnud ja selliste mänguasjadega mänginud ning ka selle põlvkonna laste emad-isad. Noorematele annab see näitus ettekujutust, kuidas meie väljanägemine ja mängud on ajas muutnud.

    Näitusega seoses kogusid õpilased sama perioodi lapsepõlvemälestusi, mille paremikku näitusel lugeda saab. Kokku laekus kolme kooli kolme õpetaja õpilastelt neliteist tööd. Osalejad saavad näituse avamisel muuseumilt tänutäheks erinevaid meeneid.

    Näituse kuraator on muuseumi pedagoog-projektijuht Liina Roht. Eesti Rahva Muuseumi omakultuuride osakonna korraldatud maakonnamuuseumide omanäituse projektide konkursi võitjana sai muuseum kasutada kutselise kujundaja abi. Näituse kujundaja, Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kunstikooli haridusega kujunduskunstnik ja graafiline disainer Teele Puusepp on osalenud mitmel ühisnäitusel, sealjuures olnud nendest kahel ka kuraatori rollis.
    Näituse vormistamisel andis abi ka teater Ugala.
    Täname kõiki osalejaid ja abistajaid!

    Näitus jääb avatuks 11. augustini 2013. Muuseumi näitusemaja on avatud aprillis T–L kell 10–17 ning maist augustini E–P 11–18 ning asub aadressil Johan Laidoneri plats 10, Viljandi.

  • Iseseisvumise mõte on väga noor

    Kaarel Piirimäe

    Aga sellele liimile sa ei lähe?

    Kui see oleks konkreetne ettepanek, siis võib-olla siiski läheksin, aga seda pole olnud. 

    Mille poolest on sinu Eesti ajaloo tõlgendus originaalne? Mille poolest erineb see näiteks Toivo Rauna monograafiast, mis ilmunud inglise ja ka soome keeles?

    Rauna raamat on väga hea. Ent Raunal on rõhk ikkagi uuemal ja  kõige uuemal ajal, kuigi ka tema on varasematest perioodidest kirjutanud. Rauna raamatu originaal on inglise keeles ja ilmselt pakub Ameerikas just uuem ajalugu rohkem huvi. Aga minul on ka keskaeg ja Rootsi aeg tugev. Kui mõtleme Eesti mineviku peale, siis keskaeg – sakslaste tulek – on väga oluline periood ja muidugi ka Rootsi aeg. Olen rohkem uuema aja uurija, kuid võibolla just sellepärast pakuvad varasemad ajastud suurt huvi. 

    Kuidas sa vanema ajalooga hakkama said?

    Tead, lugesin, lugesin, lugesin. Ma olen Eesti ajalooteadust aastakümneid jälginud ning juba varem väga palju lugenud, kuid viimased seitse, kaheksa, üheksa aastat lugesin ohtralt just keskaja ja Rootsi aja kohta. Seda on palju uuritud Eestis, Saksamaal ja muidugi Rootsis.   

    Kui suures ulatuses rajaneb see teos sinu oma uuringutele, allikatele ja kui palju teiste kirjutistele?

    Kui kirjutatakse üldkäsitlust, siis ei ole võimalik, et autor läheb arhiivi ja uurib arhiivimaterjale. Kui see oleks spetsiaalne monograafia, siis oleks olukord teine. Aga raamatuid ja artikleid olen palju lugenud ja sealt sünnib minu süntees.

    Mis on sinu süntees? Millised on su põhilised väited?

    Igal ajaloolased on oma vaatenurk. Eriti välismaalasel on oma vaatenurk, kuidas ta näeb ja vaatab teise maa ajalugu. Minul  on soomlase vaatenurk, mis paistab eriti silma soomekeelses Eesti ajaloos. Eestikeelses väljaandes tahtsin rohkem vaadata läbi eestlaste prillide, aga ikkagi tean, et seal on üht-teist teistmoodi, kui Eesti ajaloolaste käsitluses. Olen Eesti ajaloolastest kriitilisem „vana priiuseaja” suhtes, mis on ju vana rahvuslik müüt. Ka baltisakslaste rolli Eesti ajaloos olen pisut teisiti käsitlenud. Nõukogude ajal oli see ju ainult negatiivne, kuigi teie uuemas ajalooteaduses on käsitlus muutunud. Ma loodan, et minul ei ole ka baltisakslaste roll nii must-valge kui Vene ajal. Olen alati rõhutanud, et kuigi baltisakslaste kaudu tuli siia feodalism  ja teised Eesti ajaloos negatiivsed nähtused, tuli nende kaudu ka Lääne-Euroopa kultuur. See on tähtis. Rahvusliku ärkamise käsitlus on mul sarnane Eesti uuema käsitlusega (Ea Janseni, Mart Laari, Toomas Karjahärmi jt raamatud).

    Väga huvitav probleem, mis on samalaadne Soomes, on see, kuidas käsitleda meie iseseisvust. Me teame, et Soome sai iseseisvaks 1917. aasta 6. detsembril, kuid selle tulemuseks on detsembri kuuenda päeva „piiluauk” minevikku: me tahame leida minevikust märke, mis näitaksid, et Soome iseseisvumine oli justkui ette määratud. Eestis võib täheldada sama. On tahetud  näha, et Eesti iseseisvumine oli väga sihikindel rahvuslik projekt, mistõttu juba kaugemast minevikust otsitakse sellele viitavaid märke. Aga nii see ju ei olnud! Seda olen kritiseerinud Soomes meie ajaloo osas ja nüüd ka Eesti ajaloo osas. Iseseisvumise mõte on väga noor.     

    Kas see tähendab, et juhusel oli suurem roll? 

    Oli küll! Minu meelest oligi nii, et ilma maailmasõjata ja vana Vene impeeriumi lagunemiseta poleks olnud ei Soome ega ka Eesti iseseisvumist. 

    Kas illustratsioonid otsid ise välja?

    Ma ei ole professionaalne fotograaf, aga olen aastakümneid, alati, kui olen Eestis käinud, teinud pilte. Tulemuseks on suur  pildiarhiiv. Üle poole raamatu fotodest on minu pildistatud. Arvasin, et on parem, kui teen ise illustratsiooniplaani. Otsisin ka arhiividest ja muuseumidest. Eestis on minu arvates olemas väga head pildiarhiivid.   

     II .

    Kasutad peaaegu aegade algusest peale mõisteid „eestlased”,  „sakslased”, „rootslased” jne. Kas võtad teadlikult eitava hoiaku teooriate suhtes, mille järgi rahvus on uuem nähtus, „imagined community”, eliidi projekt, vms?

    Mitte mingisugust seisukohta ma ei võta. Võib-olla olin liiga praktiline, aga mõtlesin, et Soome lugejale ja ka Eesti lugejale on parem, kui ma ei kasuta keerulisi mõisteid ja ei hakka teoreetiliselt analüüsima.     

    Kuna raamat on ikkagi mõeldud laiemale lugejaskonnale?

    Just. Kui see oleks olnud teaduslik monograafia, siis muidugi oleksid need küsimused olnud tähtsad. Aga siin … tead, lugeja väsib ja jääb õhtul magama ega loe seda Eesti ajalugu. Teooriad on väga head monograafiates, aga mitte siin.       

    Võtad omaks ka mõiste „ärkamisaeg”, mis justkui viitab, et eesti rahvas oli alati olemas, aga ta tuli äratada?

    Meil Soomes on sama mõiste – kansallinen herääminen. Soomes on seda mõistet kritiseeritud, kuid enam mitte. Tegu on ikkagi väga huvitava ja hea, kuigi rahvusromantilise mõistega. Sõna ütleb minu meelest väga hästi, milline see protsess oli. Tegu oli ju ärkamisega!       

    Tänini pole vaibunud spekulatsioonid, kas me ei peaks suhtuma Vana-Liivimaasse rohkem kui „oma riiki”, mitte kui mingisse okupatsioonivõimu. Sina võtad nende teooriate suhtes selgelt negatiivse hoiaku. Ütled, et tegu on Pätsuaegse  ideoloogia ilminguga.

    Pätsi-aegne ideoloogia on väga huvitav, see, kuidas Päts, Laidoner ja ka Uluots tõlgendasid Eesti muinasaega ja keskaega. Muidugi oli see sihikindel, poliitiline ja propagandistlik ajaloopilt. Nemad tahtsid näidata, et Eesti ja eestlased on vana rahvus ja et juba ammu oli olemas enam-vähem eestlaste riik. Paraku pole Pätsi aja minevikupilti Eestis palju uuritud. Aga eestlaste riiki Vana-Liivimaal, rüütelkondade ja piiskoppide ajal – seda ei olnud.       

    Nii et võiksime ikkagi lähtuda jakobsonlikust ajalookäsitlusest, mille järgi olime pikaajalise „okupatsiooni” all? Peame lähtuma eelkõige etnose ajaloost?

    Miks mitte võrrelda Nõukogude okupatsiooni ja Vana-Liivimaa „okupatsiooni” jakobsonlikus tähenduses? Vana-Liivimaal oli eestlasi 90 protsenti, mõni protsent oli baltisakslasi, aga nemad olid ikkagi Herrenvolk.     

    Nii et see ei olnud ikkagi meie riik? Me olime riigita rahvas?

    Minu meelest küll! Kui võrdleme, kuidas Skandinaavias sündisid riigid, siis eestlaste riik see küll ei olnud! Baltisakslaste ja eestlaste 700 ühist eluaastat – see on nii keeruline küsimus, aga  see ei ole must-valge küsimus. Soomlane ei saa sellest hästi aru, sest neil midagi sellist ei ole olnud. Meie soomerootslased olid täiesti teistsugused kui baltisakslased. Nad olid enam-vähem soomlased, kes rääkisid rootsi keelt. 

    Mida sa arvad Vana-Liivimaa riiklikust korraldusest? Kas oli lootust, et sellest võib kujuneda moodne territoriaalne riik, mis oleks ehk välisrünnakutele vastu pidanud?

    Vana-Liivimaa riiklik korraldus rüütelkondade ja piiskoppidega oli reformatsioonist hoolimata kindlasti vanaaegne süsteem, mis uude maailma ei sobinud. Ida pool oli juba sündinud väga tugev Moskva Vene riik, lääne pool Rootsi riik – ja nende vahel oli selline kummaline süsteem nagu Vana-Liivimaa. Minu meelest olid, modernse tsentraliseeritud riigi sünni eeldused küll väga kehvad.   

    Robert Frost kasutab mõistet „Northern Wars”, mis hõlmab aastaid 1558 kuni 1721. Kas see sobiks ka Eesti ajaloo käsitlemiseks? 

    Minu arvates see on väga hea mõiste, sest oli ju tõesti väga pikk sõdade periood.   

    Kas sel juhul jääks „vana hea Rootsi aeg” samuti sõdade perioodi kui mingi ajutine nähtus? 

    Kui nii tahame, siis tõesti. Põhja
    -Eestis oli see „vana hea Rootsi aeg” veidi pikem, aga Lõuna-Eestis lühem. Soomes ja ka teil Eestis on mõiste Põhjasõda, aga see tähendab vaid üht väiksemat sõda. Frosti mõiste peegeldab väga hästi üldist olukorda.     

    Võib tähele panna, et sa ei lasku vaidlusse teiste ajaloolastega.  Kas väldid teadlikult poleemikat, näiteks Turtolaga?

    Ma olen professionaalne ajaloolane, ma ei ole mingi demagoog. Aga üldisemalt, võib-olla olen tõesti liiga liberaalne olnud ja oleksin võinud oma vaatenurka veel tugevamini esitada.     

    Paistab, et sa ei poolda teesi, et Pätsi režiimi autoritaarsuse tõttu olid 1939. aastal Eesti šansid püsima jääda ahtamad? 

    Seda ma tõesti ei poolda. Heino Arumäe on ajakirjas Tuna väga hästi võrrelnud Soome ja Eesti olukorda sügisel 1939. Tema järeldus on, et olgu riik kui demokraatlik tahes, riigi juhtkond ei hakka kunagi tervele rahvale selgitama diplomaatia üksikasju ega küsi: što delat? Olgu riik autoritaarne või demokraatlik, diplomaatia on alati salajane. Riigi juhtkond, väga kitsas seltskond, peab ise langetama vajalikud otsused. Juhul kui põhiseadus näeb ette, et parlament otsustab sõja ja rahu üle, siis sel juhul on parlament muidugi toeks. Aga seda ma küll ei usu, et kui Eestis oleks olnud normaalne demokraatia, et see oleks lõpptulemust  mõjutanud.       

    Kas Pätsi valitsus oli küllalt teotahteline ja teovõimeline, et kriisiolukorras õigesti tegutseda?

    Võib tõsi olla küll, et kui juhtkond oleks olnud natuke laisk, siis normaalse demokraatia korral oleks ühiskonna surve säilitada iseseisvus olnud suurem. Seega oleks demokraatia olnud kasulik. Kuid sellel ei olnud tähtsust, sest Kremlis oli ju kokku lepitud, et Nõukogude Liit sööb Balti riigid. See oli kindel fakt. Kuidas Balti riigid käituvad, oli selle kõrval väike vaatemäng. Käsikiri oli olemas. Nõukogude Liit mängis just täpselt selle järgi ning oli täiesti ükskõik, kuidas need Balti riigid tegutsevad.       

    Tuleksingi selle „käsikirja” juurde. Milline see oli? Kas see oli reaalpoliitika või ideoloogia, maailmarevolutsioon?

    Ei, see oli reaalpoliitika. Stalin oli väga tark mees. Ta sai aru, et otsene okupatsioon ei ole hea, vaid parem on, kui see toimub samm-sammult, nii et lollid välismaalased arvavad, et Balti riigid ühinevad Nõukogude Liiduga täiesti vabatahtlikult. Sellepärast oli Varese nukuvalitsus, sellepärast olid valitsuse dekreedid, olid valimised juulis 1940, pärast seda uus riigivolikogu, kuni kliimaksini 6. augustil. See käsikiri oli suurepärane. Ka nüüd hiljem, Putini ja Medvedjevi Venemaa jaoks on käsikiri olnud suurepärane. Siiamaani saab Venemaa näidata, et Balti riikide annekteerimine käis täielikult seaduste järgi.       

    Kuidas on siis võimalik, et praegugi kirjutavad lääne ajaloolased, et esiteks käsikirja ei olnud ja teiseks oli tegu Balti riikides spontaansete rahvarevolutsioonidega? Nii on kirjutanud viimati Briti ajaloolane Geoffrey Roberts.

    Minu meelest on see jälle üks näide, et lääne ajaloolased ei tea Baltimaade saatusest ikka veel midagi või ei tahagi teada. Selle taustal on lääneriikide ja Nõukogude Liidu koostöö Teise maailmasõja ajal, mil nad olid ju liitlased. Muidugi on väga kahju lugeda, kuidas läänes kirjutatakse, et need olid spontaansed sündmused. See on täitsa loll mõte. Ma küsiksin, kas leidub rahvast, kes ütleks järsku do svidanija iseseisvusele ja astuks Nõukogude Liidu osaks?!       

    Nende arvates oli see võimalik! Kas tegu on Balti ajaloolaste läbikukkumisega, et ikka veel nii kirjutatakse?

    On tõesti läbikukkumine. Kuid peame meeles pidama, et ajalooteadus on agitatiivne teadus ja seda ka läänes. Poliitikud kasutavad ajalugu oma eesmärkidel. Kui lääne ajaloolased ei ole täitsa lollid, siis on neil ideoloogilised ja poliitilised eesmärgid. 

    III

    Kasutad mõistet „agitatiivne teadus”. Kas sinu määratluse järgi ei ole objektiivset ajalugu olemas?

    Kooliõpilased ja noored ajalootudengid usuvad küll, et ajaloos on olemas Tõde. No ega ikka ei ole küll!   

    Kas kummutad oma üliõpilaste sellise arvamuse kiiresti? 

    Olen üldiselt väga kriitiline. Ütlen, et ajaloolane peab uurima nii objektiivselt kui võimalik, allikakriitiliselt jne. Aga objektiivsust ei ole olemas. Just sellepärast ongi ajalooteadus agitatiivne. Kui poliitikud tahavad, siis nad kasutavad ajalugu oma huvides, tõlgendavad just nii, nagu nemad tahavad.     

    Kas ajaloolane peaks sellepärast olema ühiskonnas  aktiivne arvamusliider?

    Just! Olen alati kirjutanud ja öelnud, et ajaloolane peab olema väga aktiivne. Ajalugu saab enam-vähem võrrelda lahinguväljaga. Kui üks pool lahkub lahinguväljalt, siis hakkab teine pool seal domineerima. Kui Eesti ajaloolased peaksid väsima või kui neil ei ole ressursse ning nad lahkuvad ajaloo lahinguväljalt, siis hakkavad domineerima teised. On riike, näiteks Venemaa, kes on aktiivsed, ja just sellepärast on väga tähtis, et Eesti riik saaks aru, kui tähtis on ajaloouurimise rahastamine. Eesti ajaloolastel peaksid olema head tingimused, et sellel lahinguväljal aktiivselt  osaleda.     

    Kas Soomes on seda lahingutegevust aktiivselt ja teadlikult toetatud?

    Meil on olukord suhteliselt hea.       

    Kas lahenduseks on riiklikult rahastatud ja teataval määral suunatud komisjonid või peaks pigem toetama ülikoole ja teisi „vabasid” institutsioone?

    Ma ei taha Eestit kritiseerida, sest komisjonid on parem kui mitte midagi. Aga alati peab olema nii, et riik ainult rahastab ega saa ette kirjutada, kuidas kirjutada. Kui riik hakkab uurimisse sekkuma, on tegu autoritaarse süsteemiga. 

    Oletame, et riik kutsub kokku ajalookomisjoni mõne naaberriigi väidete põrmustamiseks. Kas see mõte ei kätke juba teatavat suunist ajaloolastele?

    See on õrn teema tõesti. Riik tahaks nii teha küll, kuid teaduse vabadus peab kehtima ka ajalooteaduses. Alati on parem, kui riik rahastab, aga ajaloolased otsustavad ise, mida uurida ja kuidas  uurida. 

    IV

    Václav Havel on öelnud, et pärast kommunismi tuleb postkommunism, mis on peaaegu sama ränk haigus. Alles põlvkondade vahetus toob lääne demokraatia. Millises tervislikus seisundis on sinu arvates Eesti? 

    Mulje on üldiselt väga positiivne. Kuid paistab siiski, et seal Toompeal on veel palju vana süsteemi ja mõtteviisi jälgi. Põhiprobleemiks on, et kõik poliitikud ei saa veel aru, et demokraatia on väga keeruline süsteem, ja see ei tähenda, et inimestel ja poliitikutel on totaalne vabadus. Ikka veel arvatakse, et demokraatia on valge laev, et nüüd, kui see on saabunud, on kõik korras. Aga ei ole ju! Demokraatias on väga oluline vastutus, see on põhiküsimus. Sellest arusaamine võtab veel aega.   

    Kas meil tuleb samuti värviline revolutsioon, nagu ajalehes hiljuti kollitati?

    Ma loodan, et seda küll ei tule!

    Küsinud Kaarel Piirimäe

  • Eesti muusika esiettekandeid aastal 2008

    Sirp

    Tauno Aints

    René Eespere
    „Cum filio” džässitriole ja kammerorkestrile Kontsert trompetile ja kammerorkestrile
    „Percussio” löökpillidele
    „Õnn” lastekoorile ja klaverile (René Eespere sõnad)
    „Ludus tactus” klaverile
    „Triangulum” viiulile, tšellole ja klaverile
    „Epigramm VI” sopranile, flöödile ja kitarrile (loodud 2005, Ovidiuse sõnad)

    Galina Grigorjeva

    „Nature morte” segakoorile (Joseph Brodskysõnad)
    „Nox vitae” meeskoorile (Innokenti Annenski sõnad)
    „Ad infinitum”, keelpillikvartett

    Sven Grünberg
    „Mõeldes Tiibetile” sopranile ja kammeransamblile Muusika mängufilmile „Detsembrikuumus” (režissöör Asko Kase)
    Muusika nukufilmile „Kaasasündinud kohustused” (režissöör Rao Heidmets)
    Muusika dokumentaalfilmile „Monument” (režissöör Tõnu Virve)
    Age Hirv „Sul tasto” klaverile
    „Tuleloitsija”, lühiooper (Age Hirve libreto August Gailiti novelli „Punased hobused” põhjal)

    Lauri Jõeleht „Tertia” tšelloansamblile

    Liis Jürgens
    „Elus laul” tenorile ja klaverile (Liis Jürgensi sõnad)
    „Keerised ja jäljed” disklavier’ile ja midicontoller’ile
    „Kärjemuusika” kammerorkestrile Robert Jürjendal
    „Ilmutus” kammeransamblile

    Andrus Kallastu
    „Welt gebaut ist” sopranile ja kammeransamblile

    Pille Kangur
    „Laulu otsimine” bassklarnetile
    „Laulu otsimine 2” baritonsaksofonile

    Tõnis Kaumann
    „Lopi ja Lapi”, lühiooper (Leelo Tungla libreto Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutu järgi)
    „Qui es” sümfooniaorkestrile
    „Sequentia” viiulile, tšellole ja sümfooniaorkestrile (topeltkontsert noortele)
    „Tasuta” saksofonile ja löökpillidele

    Mihkel Kerem
    „Fuuga” klaverile
    „Rahutu öö” keelpilliorkestrile
    Kairi Kosk „Udu puile” metsosopranile, flöödile ja klaverile (rahvaluule)

    Tatjana Kozlova
    „No Selfhood” metsosopranile ja meeskoorile (Jaan Kaplinski sõnad)
    „Vee killud” sopranile, viiulile ja flöödile (Ilmar Laabani sõnad)

    Ülo Krigul
    „*.ram” meeskoorile ja fonogrammile
    „Kolm laulu Indrek Hirve sõnadele” bassile ja klaverile
    „Preces ad lucem” segakoorile
    „Presence” trompetile ja keelpilliorkestrile
    „Jõulujõud”, oratoorium neljale solistile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile

    Margo Kõlar
    „Et tõusta taevasse” metsosopranile ja kammerorkestrile (Doris Kareva, Margo Kõlari sõnad)
    „Kaks Taaveti laulu” soolohäälele

    Kristjan Kõrver
    „Timor et tremor” löökpillidele

    Tõnu Kõrvits
    „Helios Helios” kahele tšellole ja sümfooniaorkestrile
    „Kolm islandi laulu” segakoorile (rahvaluule)
    „Laul kaugele sõbrale” fagotile
    Muusika nukufilmile „Aja meistrid” (režissöör Mait Laas)
    „Pilvede laul” klaverile
    „Thule koraalid” sopransaksofonile ja orelile
    „Thule visandid” saksofonikvartetile ja orelile
    Variatsioonid teemale „Ma tänan Sind” klaverile
    „Chaconne” vioolale

    Märt-Matis Lill
    „4 Branle’i” kammeransamblile
    „Kolm joogilaulu” lugejale ja kammeransamblile (Li Bai sõnad)
    Kontsert klaverile ja kammerorkestrile
    Muusika kontsertetendusele „Orkester ja muinasjutt”
    „Sissejuhatus” keelpillikvartetile ja kandlele
    „Vana laul” naishäälele, löökpillidele ja fiidlile (Anonymous)
    „Vana laul” naishäälele, kammeransamblile ja elektroonikale (Anonymous)
    „Öömaastikud” löökpillidele

    Gerhard Lock
    „Intermezzo VI” disklavier’ile, klaverile ja arvutile

    Hans-Gunter Lock
    „Klaverisüntees kaugjuhitud isemängivale klaverile”
    Kvintett trompetile, tromboonile, löökpillidele, live-elektroonikale ja klaverile

    Malle Maltis
    „Colliding Waves” keelpillikvartetile ja siinushelidele
    „Si tingués veu…” tenora’le ja elektroonikale
    Muusika nukufilmile „Lili” (režissöör Riho Unt)

    Kristo Matson
    „Cantus in memoriam Malera Kasuku” sümfooniaorkestrile
    „Vaikuse laul” solistidele, naiskoorile ja kammeransamblile (Doris Kareva, Kalju Kanguri, Olivia Saare sõnad)

    Monika Mattiesen
    „Dmeeter”, lühiooper (Hasso Krulli libreto)

    Tõnis Mägi
    „Tarkus”, koolioratoorium kolmele solistile, koorile ja akustilis-elektroonilisele ansamblile
    (sõnad: piibel, Blaise Pascal, dalai-laama, Kaarel Kuurma)

    Alo Põldmäe
    „Pühendus” orelile

    Priit Pajusaar
    „Detektiiv Lotte”, lastemuusikal (Janno Põldma ja Heiki Ernitsa libreto, Leelo Tungla laulusõnad)

    Arvo Pärt
    „Da pacem Domine” segakoorile ja sümfooniaorkestrile (uusversioon)
    „De profundis” meeskoorile ja kammerorkestrile (uusversioon)
    „O-Antiphonen” kaheksale tšellole (uusversioon)
    „Stabat Mater” segakoorile ja sümfooniaorkestrile (uusversioon)
    „The Deer’s Cry” segakoorile (Püha Patrickupalve)
    „These Words…” kammerorkestrile
    „Alleluia-Tropus” koorile ja kaheksale tšellole
    „Fratres” vioolale, kammerorkestrile ja löökpillidele (uusversioon)

    Jüri Reinvere
    „Frost at Midnight” segakoorile ja flöödile (Jüri Reinvere sõnad)

    Piret Rips
    „Minu päralt sinitaevas” naiskoorile (AnnaHaava sõnad)
    „Imelaps”, muusikal (Leelo Tungla sõnad)

    Urmas Sisask
    „Vastlad”, kantaat lastekoorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile op. 106 (rahvaluule)
    „Loits Taanile” meeskoorile ja löökpillidele op. 112 (sõnad: rahvaluule, Anne Kahro)
    „Chateau Rocher”, missa nr 5 solistidele, segakoorile ja kammerorkestrile op. 113
    (Einar Laigna-Mühlenbachi sõnad, traditsiooniline missatekst)
    „Veni creator spiritus” naiskoorile, segakoorile, flöödile ja löökpillidele op. 114

    Timo Steiner
    „Kuked ja kanad” ehk „Monument Muneja-Kukele”, kantaat solistidele, naiskoorile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (Maarja Kangro sõnad)
    „Ballaad” klaverile
    „Lumehobuste peremees”, kontsert klaverile ja kammerorkestrile (kontsert noortele)
    Muusika dokumentaalfilmile „Meie maailmanurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3” (režissöör Märten Vaher)
    „Spectacle” sümfooniaorkestrile
    „Tänavatel tantsija” kammerorkestrile

    Mirjam Tally
    Muusika joonisfilmile „Dialogos” (režissöör Ülo Pikkov)
    „Pihlakate vihm” kammeransamblile ja liveelektroonikale
    „Shift” suurele ansamblile
    „Teel olla on veel” sopranile, akordionile ja tšellole (Doris Kareva sõnad)
    „Öö” solistidele, noortekoorile ja sümfooniaorkestrile (Indrek Hirve sõnad)
    „Turbulence” sümfooniaorkestrile (II versioon väiksemale koosseisule)

    Eino Tamberg
    „Canto” metsosopranile ja sümfooniaorkestrile op. 127
    „Festivo” sümfooniaorkestrile op. 134
    „Lumepuu” metsosopranile ja sümfooniaorkestrile (Kalju Lepiku, Juhan Viidingu, Ene Mihkelsoni sõnad)
    „Viiuli mängud orkestriga” viiulile ja sümfooniaorkestrile op. 133

    Toomas Trass
    „Christus-Suite” orelile
    „Livomemoria” puhkpilliorkestrile

    Toivo Tulev
    „Cadenza” klaverile
    „Cadenza II” keelpilliorkestrile
    „Flo
    w, My Tears” vokaalansamblile (sõnad: John Dowland, vaikse nädala improperia, Toivo Tulev)
    „Future Continuous” sümfooniaorkestrile
    „Ines” orelile

    Helena Tulve
    „Hõbevalge” viiulile ja keelpilliorkestrile
    „Kolm laulu” klaverile
    „L’Équinoxe de l’âme” sopranile ja keelpillikvartetile (Shahab al-Din Sohrawardî sõnad)
    Muusika mängufilmile „Külaline” (režissöör Jukka-Pekka Valkeapää)
    „On õhtu, valgus muutub läbipaistvamaks ja sadu näib lakkavat” klaverile

    Erkki-Sven Tüür
    Muusika joonisfilmile „Elu ilma Gabriella Ferrita” (režissöörid Priit Pärn ja Olga Martšenko)
    „Triglosson trishagion” segakoorile
    „Illuminatio”, kontsert vioolale ja sümfooniaorkestrile

    Mariliis Valkonen
    „Katkestus” kammeransamblile
    Muusika August Kitzbergi näidendile „Kolm suurt soovi”

    Ardo Ran Varres
    „Berlin Hauptbahnhof” tšellole ja elektroonikale

    Mari Vihmand
    „Armastuse valem”, ooper kahes vaatuses (Maimu Bergi libreto Esther Vilari romaani alusel)
    „Chopini pisarad” kammeransamblile
    „Seo oma vanker tähe külge” orelile

    Peeter Vähi
    „Call of Sacred Drums” taiko-ansamblile ja sümfooniaorkestrile

    „Aeg armastada”, kantaat tenorile, baritonile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile (Leelo Tungla sõnad)
    Muusika Conor McPhersoni näidendile „Sadama võim”
    „Muusika gümnasistidele ja lindile” õpilasansamblile ja fonogrammile

  • Nooruse võlu ja kiiruse vaev

    Kristel N?k

    Saša Pepeljajev on öelnud, et kirjandus on talle kontseptsiooni ja atmosfääri, mitte ümberjutustuse allikas, ning teatris on tähtsam see, mida nähakse, mitte see, mida öeldakse (Eesti Päevaleht 24. IX 2005).

    Lavakunstikooli tudengitega loodud „Fausti”-aineline „tsuaF” manifesteerib neid sõnu pea sajaprotsendiliselt. Siin teatris on kõik silmale vaatamiseks välja pandud, Goethe sõnad ja hüplikud lookatked inimkeha võimete piirides füüsilisse, käegakatsutavasse vormi valatud, ning need loendamatud vormid vähemalt 4 m/s tuule kiirusel publiku silme ette kantud. „Me elu veres on, ja see ju nii/ kui nooruses ei tormle iialgi”, kõlavad kavalehel read originaaltekstist. Või veel: „Miks juurdled sa? Õnn sellest ohus on./ Vaid elada me ainus kohus on.”

    Lakkamatu torm ja tung ning kirglik kõike-ise-teha-tahtmise-iha on käesoleva Fausti-tõlgenduse lõpp ja algus. Või mida muud peakski noortelt ootama? Sellega on ka seletatav, miks nad kõik on laval Faustid, Gretchenid ja Mefistod korraga või vaheldumisi (muidugi nii ka igas inimeses peituvale patu-piina-puhtuse potentsiaalile viidates) ning miks kõik esitatav kipub oma tormakuses pisut poolikuks ja ühele tähtsusnivoole jääma.

    „tsuaFi” lavastuse puhul tekivad vaatajas vastakad emotsioonid. Alles õppivate näitlejate koolitööna (mis see ju paratamatult on) on nähtu igati nauditav, tulvil andekaid detaile ja esinemislusti ning korraliku füüsilise ettevalmistuse demonstratsiooni. Ent „Faust” nõuab natuke enamat. Ja Pepeljajev nõuab natuke enamat. Lavastaja fantaasiate ja tantsulise intensiivsusega on noored kindlasti hästi kaasa tulnud, ent aeg-ajalt tundub, et mõte pole päris lõpuni mõeldud ning siht silme eest kaugel. Joostakse küll kiiresti, aga umbmäärases suunas, ning see ekslemise ehmatus paistab mõnede nägudelt ka otse välja (nt Maarja Mitt). Loodetavasti oli tegemist küll esietenduse krambiga, mis edaspidi kaob.

    Samas ei saa aga kontseptsiooni ebamäärasust vaid tudengite väheste oskuste süüks panna. Võimalik, et Pepeljajev on siin ka ise oma karnevaliarmastusega pisut liiale läinud. Igatahes mõjub näitlejate puhkepausideta kaks tundi igasugustes kostüümides ühest saaliseinast teise kappamine pisut väsitavalt, seda enam et kogu loo tagurpidi mängimise idee ei hakka sugugi kohe tööle, vaid ehk alles poole pealt, kui mitte lausa viimases kolmandikus. Senimaani jäävad aga arutu hulk fantastilisi olendeid, keda noored näitlejad küll vaimustavalt esile suudavad manada, seostamata kildudeks, mis kaovad enne, kui on end igast küljest näidatagi saanud. Sellest on kahju.

    Aja ja süvenemisega on selles lavastuses seega segased lood. Kiirus hakkab ju tööle vastanduses aeglusega, samuti kergus, õudus jms vastanduses sügavuse ja iluga jne. Neid vastandusi siin peaaegu pole, kõik on ühtviisi kiire, oluline, kärarikas ja seeläbi tegelikult pealiskaudseks jääv voog, mis vaataja vastuvõtuvõime kergelt ka täiesti kinni võib tampida.

    Nii hull asi siiski pole, üksikuid sügavamaid hingetõmbehetki on ja need jäävad ka meelde (nt Meelis Põdersoo ja Kristo Viidingu topeldatud Fausti monoloog või nelja tüdruku väljapeetult efektne seinaletõst Gretcheni ja Fausti armuööl). Samuti avardub lavastuse lõpuosas viimaks mänguruum ka selle sõna otseses mõttes ning publik juhatatakse senisest (juba masendama kippuvast) catwalk-saalist teatri fuajeesse. Siin jätkub lugu korraga kahel korrusel ja treppidel, kõiki haarab kui teine hingamine, rahvas kaasatakse heade laadateatritraditsioonide vaimus etendusse, kujundid muutuvad suuremaks ja selgemaks (taevas ja põrgu eri korrustel ning nende vahel trepimademel teed valiv inimhing), lugu jälgitavamaks ning etenduse lõpp saab seega edukalt ja meeldejäävalt üles tõstetud. Lõpp hea, kõik hea?

    Ilmselgelt on tegemist lavastusega, mis saab mängukordade kogunedes ainult paremaks minna. Sest kuigi Pepeljajev on juba mõnda aega manifesteerinud, et teeb metafoorset, märkide teatrit, mitte tantsuteatrit (Postimees 29. VI 2005), siis selle lavastuse (vähemalt kahe esimese kolmandiku) puhul jääb pigem tunne, et tegemist on tantsuteatriga. Ent sellisega, kus tantsijate ebaprofessionaalsus (kuna nad on näitlejad) sunnib neid pühendama liiga palju tähelepanu liigutuste sooritamisele. Nii ei saa nautida õieti ei puhast tantsu ega ka selgeid metafoore, sest viimaste väljamängimise tarbeks ei jää enam lihtsalt aega ega võhma. Ent nagu öeldud, on olemas kõik eeldused olukorra paranemiseks (olen siiski näinud ainult esietendust).

    Üldises hämaruses jääb pisut segaseks, miks pidi kogu selle loo tagurpidi mängima? Teatri kodulehel viidatakse, et seeläbi väljendub Fausti ja Mefisto vastandlik keelekasutus ja suutmatus teineteist mõista. See kõlab hästi, ent ei tule lavastuses piisavalt välja. Ehk aitaks sidususe tekkeks, kui näitlejad kogu loo korra ka õigetpidi ära mängiksid? Mõistagi ei aja keegi uuel ajal enam klassikalist loojutustamist taga, ent veidi rohkem selgust tahaks ikkagi.

     

  • Kättesaamatu raamatu arvustamine

    Peeter Olesk

    Olukord on paradokslik, sest iga suuremat ajalehte tutvustatakse päevas vähemalt neljas vormis: Internetis, raadios, televisioonis ja trükipaberil. Tuleb nii välja, et ajaleht ehk Kitzbergi “Kosjasõidust” tuttava vallavanem Volmer Vommi järgi lehenarmas vajab mitmekordset üleseletamist, kuna raamatule näikse piisavat sellest, kui ta on lihtsalt müüki pandud.

    Alati ei piisa. Läinud aastal ilmus Tartus raamat, mille autoriks on Aili Karindi. Kõvakaanelise köite esiküljel on raamatu pealkiri ja modifitseeritud foto mehest, kellest teos jutustab. Autorit seal (nagu ka köite seljal) välja toodud ei ole, tema nime leiame tiitellehelt. Autori nime all seisab: Leo Leesment. Õigusteaduskonna auväärse õppejõu kuulsast sugupuust ja huvitavast eluteest. Tiitli pöördel on märgitud kujundaja ja trükkija OÜ Vali Press, kirjastajana võiks oletada autorit ennast. Vali Press asub Põltsamaal, trapetsi Felix – kirik – surnuaed – Kalevipoeg kündmas jõepoolsel välisküljel. Kuidas sinna sõita, on Internetis üleval märksa detailsemalt kui trükiandmeid Aili Karindi raamatu manustes.

    Raamat on vajalik ja kasulik, seda läheb korduvalt tarvis. Seepärast ma ei kisuks kiusu seeüle, et kuigi on ära näidatud, kust on tekstis avaldatud fotod pärit, on need publitseeritud daatumiteta. Kuna raamatu aineid on õieti kaks – Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud dr. iur. prof Leo Leesment (1902–1986) ja Leesmentide suguvõsa –, siis võib aimata, et viimasel teemal, mis raamatus on esimene, on olnud kirjutada kergem kui Leo Leesmendi õpetlasetööst. Leo Leesment oli oma erialal entsüklopedist ja laiemalt väga avarate teadmistega humanitaar, kelle mälu, märkmeid, entusiasmi ja vastutulelikkust kasutasid paljud. Seda detailideni põgusalt ei haara.

    Lühidalt öeldes on Aili Karindi andnud lugejate kätte raamatu, mis teeb meile tuttavaks ühe suure suguvõsa ja tema ühe patriootilise liikme akadeemilise teekonna. Teos, mida peaksid tundma Tartu ülikooli ajaloo uurijad, meie õigusteadlased ja Pärnumaa rahvas. Teda võiks tunda ka meie kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots, kelle suguvõsa on pärit samast piirkonnast.

    Eeldades, et Pärnumaal Aili Karindi raamat iga asjahuvilise kätte ei puutu, kirjutasin tema teosest ajalehele Pärnu Postimees. Vähehaaval selgus, et toimetus tahaks avaldada mu arvustuse juurde ka fotot raamatu kaanest, aga seda raamatut pole Pärnus olemaski! Tõepoolest, raamatukogudevaheline infobaas Ester registreerib Aili Karindi raamatut ainult kas Tallinnas või Tartus, ehkki Tartu ülikoolil on Pärnus oma kolledž koos sellele kuuluva raamatukoguga. Pärnule lähim asustatud koht, kust seda raamatut võiks kas või kaane ümberpildistamiseks muretseda, asub seega Põltsamaal, kuhu harilik reisija saab Pärnust sõita ainult ümberistumisega Viljandis.

    Ometi peaks raamat Leo Leesmendist ja tema suguvõsast leiduma Pärnu keskraamatukogus, Pärnu Kolledži raamatukogus ja Saarde vallas Kilingi-Nõmmel ning Talil. Selle olemasolu oleks õigustatud ka Mõisakülas. Kas viie eksemplari hankimiseks seab piirid eelarve või hoopiski see, et Aili Karindi raamat pole jutukas? Või on viga selles, et elektrooniline kataloog ei näita raamatu olemasolu vallaraamatukogu täpsusega? Või seisab asi hoopiski selles, et kellelegi ei lähe korda, kas mingi raamat on olemas, kuigi see on ilmunud, müügil ja koguni ühte perre ostetud?

    Oleks see ainus näide! Mullu ilmus ka dr. phil. Vello Paatsi raamat “Tundmatu Carl Robert Jakobson” (Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu), uudne ja huvitav täiendus eesti näitekirjanduse ja tsensuuri ajaloole. Sedagi teost näitab Ester ainult Tartus ja Tallinnas, mitte aga Viljandis ning Pärnus. Kuid näiteid on veelgi.

    Sellistel puhkudel on kõige kiirem arvustaja aga juba trükikoja raamatupidaja ning võib olla kindel, et tema oma tööd tegemata ei jäta. Jõuame uue paradoksini: erinevalt rahvast, kes võib võimust võõranduda, ei taha raamatupidaja kultuurist sugugi eemale jääda.

    Vähemasti mitte kvantitatiivses mõttes.

     

Sirp