Toeta
Otsi

feminism

  • Kui kallis on kodu?

     

    Esimese hooga lähevad mõtted kinnisvaraturu peale. Ja kodud üha kallinevad, kuigi pärast ELiga liitumist on märgata stabiliseerumist. Teame, et kultuuriti arusaamad kodu füüsilistest tingimustest varieeruvad. (Rääkimata perekonda puudutavatest sotsiaalsetest.) Teame, kuidas elatakse pead-jalad koos Indias ja kui vähe on privaatsust Jaapanis. Rootsis või Ameerikas on lahedamalt ruumi. Skandinaavias olevat elamispinda ühe inimese kohta näiteks kaks korda rohkem kui Eestis. Siinne koduarusaam on aga seotud mälestustega korterikriisi-ühiskonnast. Nüüd on see asendunud rahakriisiga, mis hoiab enamust endiselt, samades, kui mitte kitsamates tingimustes. Paljudele on appi tulnud pangad. Kodu mõistega on kõige domineerivamalt seotud laenuvõtmise retoorika. Koduperspektiivi määrab tänane Euribor, antakse nõu, kuidas kaitsta ennast intressitõusu vastu järgmisel kümnel aastal, missugused pangad pakuvad madalaimat intressi ? infot saab meediast.

    Teine poolus on rikaste-ilusate glamuurkodud seltskonnaajakirjades, vastukaaluks on rafineeritud disainkodud nädalalehtede lisades.

    Kuid kõik oleneb vaatenurgast. Ilmselt on neid, kes ei kujuta ette olukorda, et pole kusagil olla, ei ole oma nurka. Ja kui puuduvad omaetteolemise tingimused, siis mõjutab see vaimset olemist. Oleme kuulnud lugusid, kuidas intellektuaal kirjutab oma raamatut köögis või skulptor teeb kipskujusid ahiküttega kööktoas. Edukas kirjanik ei saa endale võimaldada loomingulist jõudeelu, peab palgatööd tegema, kunstnikest rääkimata ? selline on Eesti loomingulise eliidi saatus.

    Kunsti paradoks on aga selles, et väga heades olmetingimustes võib loomeind üldse kaduda. Kui on hea elada, ei pruugi loomevajadust olla. Ideaalne olukord peaks jääma kuhugi vahepeale, vaimse ja füüsilise ebamugavuse ning vabaduse vahele. Loomingumotivatsiooni on kõige raskem saavutada. Loojat ja kunstnikku saab defineerida motivatsiooni alusel ja varsti saab selgeks, kas ta lihtsalt soovib olla nähtav või on tal ka midagi ütelda.

    Kodu on kunstiloomingu läte

    Kui kodu on ühest küljest inimeste kui bioloogiliste isendite pesa, siis teisest küljest on elukeskkond inimliku ja vaimse eksistentsi allikas. See ambivalentsus viib mõtleva vaimu metafoorsesse ja poeetilisse kõrgusesse. Ja kunstinäitus tegelebki arusaadavalt sellise mõtleva vaimu esindajate loomingu avaldustega, nagu ka ?Kodu, kallis kodu?. Eksponeeritavad teosed on kui kommentaarid kodule. Kas on mõni ?kodust? läbivam teema? Me elame kodude ühiskonnas. Ja nüüd kodulehekülgede maailmas.

    Koduga on igaühel pistmist. Kui mõelda maailmakunsti peale, tulevad silme ette Eija-Liisa Ahtila videod. Nihestatud koduteema on neiski oluline. Teatavasti kasutab ta naiste haiguslugusid, kes on pahatihti just kodus omadega sassi läinud. Kodu ongi turvalisim koht oma kiiksude väljaelamiseks. Mis leiabki seal enamasti aset ? meie varjatud külgede lopsakas lahtirullumine. Ja mõne salakalduvus on kunstilooming. Kodus elatakse, kuid ka luuakse. Kodu on kunstiloomingu läte, võiksime ütelda pateetiliselt.

    Marianne Männi, Marko Nautrase, Toomas Kuusingu ?Uje? esitab võrdpildi teiste piilumisest kui salajasest tegevusest, mida tuleb kappi panna. Kapp ongi kui saladuse mahuti metafoor. Ene-Liis Semperi ?Uks? oma introvertsuse ja foobilisusega on paras külalislahkuse kommentaar ? sellega siinmail teatavasti ei hiilata. Villu Jaanisoo installatsioon ?Korraks vaid? on irooniline monument 60ndate superstaarile ja sellisena tõeliselt mahlakas. Tegu on omamoodi kineetilise ja elektroonilise skulptuuriga.

    Bie Erenurm koos koera Rasmusega on muidugi tippmark omaette, kuid ei maksaks unustada, et Tallinnas on ?näitusel viibimise projekte? varemgi tehtud. Meenub Ants Juske ?Kunsti piirid? (1994), kus näituseobjekt oli kuraatori tütar, ja Tiina Tammetalu, Kai Kaljo ja Ann Lumiste ruumiinstallatsioon ?Shop Harju 13? (1994) Tallinna Linnagaleriis. Erenurme töö puhul on tegemist performance?iga ja kaudselt on iga performance viibimine näitusepaigas, erineb vaid kestus. Huviväärseks teeb Erenurmi projekti selle nähtavus reaalajas videona Internetis, mis omakorda muudab näituseruumis toimuva mõttetuks. Võinuks koeraga sama hästi kodus istuda. Ja siis oleks tegemist reality-show?ga.

    Väärtuslik on selle projekti Internetti jõudmine portaalina woman.delfi.ee/kalliskodu. Kommentaarid on kohati kirglikud, eriti kui meeste ja naiste võrdõiguslikkust puudutatakse, muidu aga ei midagi uut. Sissejuhatuse lause on paljulubav: ?Kuraatorinäitus ?Kodu, kallis kodu? tegeleb mälu, suhete, võimuvõitluste, rollimängude ja soorollide nihestamise kaudu kodu kaardistamisega kaasaegse kunsti keeles.? Selles valguses on tulemus liialtki leige, eesti kunstile omane distantseeritud kommentaar etteantud teemal. Portaalis saab interaktiivselt osaleda ja kommenteerida reaalajas. See ei ole mõistetav näitusest eraldi. ?Cross-media? terminist on mõned viimased aastad räägitud, kuigi suurema kireta. Peter Greenaway ?Tulse Luperi kohvrid? sihib samasse suunda ? üks algprojekt on teostatud mitmes meediakeskkonnas ja ongi mõistetav ?rist-meedia-keskkonnalisena?.

    Kõige krooniks olnuks mõne panga reaalselt töötav kodulaenuametnik näitusesaalis.

     

  • Legendaarse fotograafi Peeter Toominga mälestusnäitus

    Tam Galerii

    Tam Galeriis avatakse esmaspäeval, 8. aprillil kell 19.00 Peeter Toominga mälestusnäitus “Siin ma olen/Here I am”. Peale fotograafi surma 1997. aastal on originaalteosed esmakordselt taas laiema publiku ees.

    Näitus koosneb peamiselt mustvalgetest originaalfotodest, mis on pildistatud ja ilmutatud 1970-1985 kunstniku enda poolt. Tegemist on piltidega, mis on rännanud fotonäitustel üle maailma. Lisaks võib näitusel näha ka muid Peeter Toomingaga seotud esemeid – fotokaameraid, raamatute makette jne.

    Fotograafi mälestuseks esineb näituse avamisel eestikeelse muusikaga Taavi Peterson.

    Peeter Toominga looming on intrigeeriv ja provotseeriv: dramaatilised must-valged toonid, tavatud rakursid, pulbitsev energia – kõik see äratas maailmas huvi Ida-Euroopa fotokunsti vastu.

    Peeter Tooming võitles kirglikult fotokunsti väärtustamise eest ning oli erakordne fotoelu uurija ja propageerija. Toominga unistuseks oli Eesti Fotomuuseumi loomine, mis päädis Raevangla keldrisse fotogalerii “LEE” rajamisega.

    Peeter Tooming (1939-1997) sündis Virumaal, õppis Rakvere gümnaasiumis ja lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanikuna. 1961.-1994. aastal töötas ta Tallinnfilmis re˛issöör-operaatorina. Oma fotoloomingut alustas ta 1964. a fotoklubi “STODOM” asutamisega, lisaks tegeles ta aktiivselt fotokriitika, fotonäituste korraldamise ja fotoajalooga. Fotograafina pani Tooming vaatamiseks välja üle saja isiknäituse ja re˛issöörina on ta teinud sama palju dokumentaalfilme. Tema artiklid ja fotod on ilmunud maailma mainekates fotoajakirjades. Ühena vähestest Eesti fotograafidest on ta pälvinud AFIAP-i (Artist The International Federation of Photographic Art) tiitli.

    Näitus jääb Tam Galeriis avatuks mai lõpuni.

  • Rahva hinnang võitjale ja vabandus Soome ees

    Toomas Alatalu

    Väravast sisenenu masendus kasvas ruumist ruumi liikudes – aasialik hävituskonveier mõjub euroopalikust hullemini. Kohalik kompartei tappis Hiina kompartei nimel, kuid Mao Zedongi nime kandev bulvar S-21 vastas pole täna ainus, mis vastumeelt tekitab. Vietnami sõja päästmiseks laiendasid ameeriklased selle ka Kambodžale ja Laosele ja läks nii, et Vietnam võitis esmalt USA  armee (1975) ja kukutas siis sissetunginult (1979) ka Pol Pothi režiimi, mis oli algusest peale ette võtnud omaenda rahva masstapmise. Džunglisse pagenud Pol Poth jätkas sõdimist aastaid, kuna Pekingi kõrval asus teda kaitsma Washington, sest kurjategija kukutajad olid valed mehed ehk siis US Army võitjad!? Ametlikult öeldi, et polpothlased ja neid asendanud Heng Samrin, Hun Sen jt on kõik ühest ja samast komparteist, mis oli tõsi, ent kas selle nimel tuli ikka hoida polpothlasi ÜROs ja kehtestada embargosid Kambodža vastu? Läks tervelt 13 (!) aastat  ehk siis tuli ära oodata isegi kommunismi kokkuvarisemine Ida-Euroopas, et mõista: kommunistil ja kommunistil on vahe. Duchi protsessi kommenteerides oli valitsusjuht Hun Sen piisavalt irooniline nimetamata lääneriikide ja ÜRO aadressil, sest on raske kuulutada tippkommunistid kurjategijateks, kui neil olid mõjuvõimsad toetajad!?

    On ju teada, et Pol Pothi eriti ei otsitudki ja ta suri vabana, ent eks peaaegu samasuguseid mänge teatud tegelastega ole mängitud viimasel kümnendil ka Balkani eri paigus. Poliitikas on vastased alati konkreetsed ja suurtel on  alati raskusi väikestele allajäämise seedimisega. Sellest ka teinekord suured passimised tõe tunnistamisel. Tänases infomaailmas ei sõltu tõe(sema ettekujutuse) pealejäämine üksnes suurriiklike suutorude suvast. Tegelikult saab piirialadel kohe kindlasti ka objektiivsemat pilti toota ning kui teha seda oskuslikult ja müüa õigetes annustes õiges suunas, võib sündida nii mõnigi kasulik muutus kõigile maalitavas pildis. Täna tuleb selles osas silmas pidada Euroopa (Liidu) uue ajaloo (kooliõpiku) kirjutamise kava, sellele eelneks naabrite ajaloo üldpildi  paremustamine jmt. Kas need poliitideed meeldivad või mitte, pole enam meie teha, kuid seda kava saab mõjutada vaid siis, kui ise protsessiga kaasa lähed. Eriti puudutab see meie suhteid idanaabriga, kes impeeriumina on kaks korda rängalt kaotanud: Esimeses maailmasõjas ja rahulikus vormis 1990ndate algul, kui Teise maailmasõja tulemused liiva jooksid. Kreml, kes pole kaotusekibedusest üle saanud, esitab kinnisideena juba aastaid teistele nõudmisi, et nood peaksid meeles ja tunnustaksid tema võitu sõjas, olenemata režiimist ja kannatustest, mille kommunistlik totalitaarsus muule maailmale kaela tõi. Ehkki kaks kurjategijat töötasid isegi maailmasõja päevil peaaegu kaks aastat käsikäes, viis omavaheline sõda ühe võitjate leeri ja kohe läks lahti vahetegemine isegi koostöö ajal tehtu osas: Hitler okupeeris 1940. aastal Prantsusmaa, Stalin annekteeris Baltimaad – ent üks vallutas ja teine vaid vabastas. Kahe kurjategija ohvrite käitumise hindamine käib samade mallide alusel, sest sõja ühest algatajast sõja võitja rolli pääsenud Moskva teeb jätkuvalt kõik oma osa ühekülgseks  jäädvustamiseks ajaloos.

    Järjekordse vastukaaluna natsismi ja kommunismi võrdsustavatele otsustele võeti Venemaa algatusel 19. novembril ÜRO peaassamblee 3. komitees vastu rassismivastane resolutsioon (kusjuures USA oli ainsana vastu), kuhu pikitud sõnad „natsism”, „Waffen SS” jms võimaldavad Kremlil seda dokumenti kasutada oma traditsioonilistes Ida-Euroopa naabrite vastastes propagandarünnakutes. Ees aga terendab järjekordne Nõukogude Liidu võidu ümmarguse aastapäeva tähistamise tulevärk, mis vaevalt et erineb eelmistest.  Kui seda perspektiivi silmas pidades siiski katsuks tuua teatud pööret ajaloo mõistmisse selles pikaleveninud propagandasõjas?

    Mäletatavasti on Moskva üritanud viimastel aastatel MRP-d õigustada Müncheni tehingu ja sellele järgnenud sobingute kirjeldamisega, mis ei osutunud viljakaks – Kremli süü oli selgelt suurem ja tõsisemate tagajärgedega. Ent kui läheneda sellele ideele pisut teisiti. Igal juhul minu õppetöö-kogemused Venemaa õpikute najal haritud noortega kinnitavad, et oleme õigel teel, kui panna rõhk sellele, kuidas rahvad ise hindasid  teise maailmasõja võitjaid. Loomulikult jääb Stalin kõrvale, Roosevelti näitajaks on tema tagasivalimine, ent kummalisel kombel ei leia üldsegi käsitlemist ja esiletoomist Churchilli ja tema taga olnud Briti konservatiivse kamarilja läbikukkumine kolmel järjestikusel valimisel juunis 1945 ja 1950 ning ka oktoobris 1951, kui leiboristid said rohkem hääli, ent kehtiv valimissüsteem andis rohkem mandaate ja võimu taas Churchilli konservatiividele. Pretsedenditu fakt sõdade ajaloos: rahvas hääletab võitja demokraatlikult maha. Hiljem on see ajaloost aga  nii osavalt välja kirjutatud, et tihti jääb isegi leiboristide ja nende juhi Clement Attlee’ olemasolu (kes siis ikkagi osales NATO loomises?) mainimata.

    Põguski pilk toonasele valimiskampaaniale kinnitab: britid andsid selge hinnangu 1935–45 võimul olnud seltskonna kogu poliitikale, nii sõjaaegsele kui ka sõjaeelsele, k.a kurikuulus appeasement’i poliitika, Müncheni sobing jms. Sealjuures ka Churchilli sõjaaegsetele sahkerdamistele, millest – niipalju kui need sõja päevil avalikkuse ette jõudsid (ilmsed venitamised, eksiilvalitsused jmt) – oli raske vaid n-ö õigesti aru saada. Mööngem, et Churchilli kui sõjaaegse liidri kultus on paljus kunstlik ja loodud (ka Churchilli enda kirjanduslike ponnistuste tulemusena) tagantjärele. Faktiks jääb, et temast kui sõja juhist ütles rahvas lahti esimesel võimalusel ja tegi seda veel kaks korda. Selle tõe selge väljaütlemine kergendab ju kohe ka tõe väljaütlemist Stalini kohta: ega ainult ühel võitjal olnud patud, need olid teiselgi ja rahvas väljendas seda kõigile arusaadavalt!

    Elik – Moskva suhtumine Stalini tegevusse võib muutuda juhul, kui lääne ajaloolased  demütologiseerivad pisutki ettekujutust Churchillist. Katseid on tehtud: 2004. aastal tõstatasid Poola ajaloolased küsimuse, miks Churchill ei survestanud Stalinit Varssavi ülestõusu päevil, ent London reageeris lihtsalt üleolevalt. Aeg on siiski edasi läinud ja miks mitte tõstatada kümnete rahvaste saatusest rääkides Stalini toimetamiste kõrval ka Churchilli käitumise küsimus. Kas või kurikuulus mõjusfääride jagamine oktoobris 1944!? Pealegi on kõigile toeks briti valijate kolmekordne selge arvamus. Kodune ajalooteadus teeb läbi järjekordset paigalmarssi,  sest tähelepanu äratavad vaid soomlaste raamatud Eestist ja MR P-d osati ära märkida üksnes 20 aasta taguse trükise uue ilmutamisega. Lisatud oli küll paar tollal välja jäänud materjali, ent ei midagi sisulist. Justkui polekski vahepeal midagi uut selgunud. „MR P juubel jätkuvalt kolmekesi,” tõdesin Sirbis 11. septembril ilmunud artiklis. Ja kuigi kohe sõlmiti Venemaa lepingud LõunaOsseetia ja Abhaasiaga, mis sünniajalt (17. IX) meenutasid Poola seljatagant ründamist ja olid selges suguluses 2. XII 1939 sõlmitud NSVL-Soome Rahvavabariigi lepingutega,  ei ole keegi üritanud kokku võtta nelja Balti riiki või kõiki kuut MR P tõttu kannatanut. Ehkki möödunud aeg – 70 aastat – seda selgelt soosis. Uued ideed sünnivad ikka üksteist kuulates, mitte üksi olles. Viimasega saavad hakkama vaid soomlased, kes märkisid isegi Talvesõja alguse 70. aastapäeva ära üksi ehk siis teistest MR P ohvritest eraldi.

    Aga neist võib aru saada: lähedaste poolt hüljatuna tuli Soome Nõukogude armeega toime, nagu suutis, ja saab tänagi üksi hakkama. Kuid see hakkamasaamine peaks ikkagi pinda käima  nende järeltulijatele, kes ei julgenud 1939. aastal Soomet toetada. Tuletan meelde, et kui Rahvasteliit arvas 1939. aasta 14. detsembril oma ridadest välja Soomele kallale tunginud Nõukogude Liidu, eelistasid Eesti, Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Taani, Bulgaaria, Hi
    ina, Šveits ja Mehhiko jääda erapooletuks. Seisus, kus kümned riigid on juba üksteise ees vabandanud teatud minevikusammude pärast, siis – kas ka meie ei peaks vabandama oma hõimuveljede ees, et meie riigi ladvikul polnud toona julgust neid toetada? President Ilves küll juba vabandas selle pärast,  et Eesti territooriumi kasutati Soome pommitamiseks. Vabandamine 1939. aasta 14. detsembri hääletamisest eemalejäämise pärast oleks siiski märksa tõsisem ja eeskuju andvam samm – pole mõtet loota suurtelt uut sõna ajaloo kohta, kui väiksed ise on vaid pidevas ehkteisedteevadseisus. Pealegi parandaks vabandamine Soome ees avalikkuse arvamust Eestist välispoliitilise läbikukkumise pärast aastail 1939-40.

  • Tähelepanemise tähenduslikkusest

    Immo Mihkelson

    Kõiksugu preemiad, autasud ja tiitlid ongi tähelepanuosutus ning tunnustus. Tihti püüavad need rääkida ka tunnustajast endast – Nobeli nime jäädvustamine on tuntuim näide. Sageli kaasneb tunnustusega rahaline auhind, kuid põgus pilk laia maailma veenab, et summa suurus ei määra autasu enda mainekust.  Nii nagu auhinna vääriline kvaliteet kogutakse ajapikku, on auhindki märgatud sisuliste väärtuste kogusumma, mille kvaliteet ei sünni üleöö.

    Auhindu määrates võetakse teadjaroll – nopitakse ainult olulist. Kui teri sõkaldest eraldada ei suudeta, siis kaotab ka auhind väärtuse. See kehtib ühtmoodi nii oma nime preemiamonumendile kirjutavate ärimeeste, asjaomaste institutsioonide kui ka ametkondlike  struktuuride kohta. Piisab vaid mõnest vääratusest ja kahtlasest valikust, et kahandada märgatavalt tunnustamise akti väärtust tulevikus. Võib öelda, et n-ö auhinna-aktsia kurss on seeläbi langenud.

    Muidugi on tunnustamised saanud pärast kultuuritööstuse teket vägagi oluliseks ka selle sfääri rahavoogude liikumisel, sest selle aktiga öeldakse: see on hea, parem kui muu, koge sinagi, osta! Kuid seda mõttelõnga edasi harutades  saabub punkt, kus on oht muutuda küüniliseks, irooniliseks ja tühiseks. Tunnustust kui märguannet, et tema tegevus on teisi inimesi kuidagi positiivselt puudutanud, vajavad kõik kultuurialal tegutsejad. Kõik, sõltumata tegevusvaldkonnast.

    Ringhäälingus on aasta muusiku valimisel enam kui paari kümnendi pikkune ajalugu. Algus tehti 1982. aastal „Näärimuusika” kontsertide juures, kus Eesti Raadio muusikatoimetajate ehk oma valdkonna aastaringsete ekspertide valitud kangelane ka ise üles astus või mängiti seal tema muusikat. Kõige esimene selles reas oli Kalle Randalu. Et raadio on näoga kõigi kuulajate poole ja eetrist kõlava maitseskaala on seinast seinani, siis on üsna loomulikult valik tehtud ka eri nurga muusikast: klassika kõrvale kerkis pop- ja džässmuusikuid. Alo Mattiisen, Tõnu Kaljuste, Tõnis Mägi, Eri Klas, Eino Tamberg, Helena Tulve, Erkki-Sven Tüür … Selles reas on  juba 27 muusikut. Auhinnaraha keegi ei saa, üksnes tähelepanu ja tunnustust, mille sisu mõistetakse ka piiri taga, sest kultuuriraadio olemust ja funktsiooni tuntakse kõikjal. Vaadates, kui usinalt pärjatud muusikud on aasta muusikuks kuulutamise fakti oma biograafiates kajastanud, tundub, et nad ise peavad seda samuti väga oluliseks. Tegemist on tunnustusega, kus puuduvad kommertspaine ja institutsionaalsed  võimumängud, ongi vaid asjatundlik hinnang tegevuse kaalukusele. See on suur asi. Võimalik, et kõige suurem.

  • Kunstisuvi Aaspere mõisas

    Teet Veispak

    Kõige üllatavam oli Mari Roosvalti

    “Meenutus Helmut Newtonist” (2006).

     MARI ROOSVALT

     

    Arhitektuuri- ja mõisakultuurihuvilistele on von Dellingshauseni perekonnale kuulunud mõis olnud kogu aeg ennekõike varaklassitsistliku härrastemaja tõttu külastusobjektiks. Kuna aga rohked kõrvalhooned ning jäljed kunagisest hoolitsetud pargist nõuavad praegustelt omanikelt palju vaeva ning vahendeid, et uuesti vaatamis- ja kasutamiskõlbulist väljanägemist ning sisu saada, siis on mõis laiema tähelepanu alt kõrvale jäänud. Kuuldavasti on praegustel uutel omanikel kavas palju kunagisest hiilgusest taastada, sealhulgas ka XIX sajandi lõpul rajatud nn hiina tuba. Aga eks seda, kuhu välja jõutakse, näita aeg, sest meie praegused mõisaomanikud pole nii kohapaiksed, kui nad olid seda ajal, mil nende esiisad veel adrakurge mõisa põldu kündes peos hoidsid. Küll mõjub praegu üsna raskesti ületatava dissonantsina Aaspere kuue dooria sambaga portikusega peahoone kõrvale nõukogude aja hilisperioodil ehitatud kahekorruseline (nüüdseks küll tühjaks jäänud) koolihoone, millega ei osata enam midagi peale hakata. See on nagu sadul sea seljas, mida pole kerge maha võtta. Eks anna siingi aeg arutust.

    Kuid mõis, mis pole ju teab kui kaugel Tallinnast (80 kilomeetrit mööda maanteed Narva poole), on selle aasta mai algusest saati sündinud uuele elule tänu seal korraldavatele ulatuslikele maalinäitustele, mis peaksid ligi tõmbama ka seda rahvast, kes muidu igakuiseid mõisakülastamisi ette võtta ei viitsiks, kuid maalikunstnike töid vaatama sõidaksid küll.

    Esimene suurem väljapanek “Ilusad maalid” oli mais-juunis. See oli omamoodi läbilõige meie praegusest maalist, küll mitte ajaliselt selgelt fikseeritud, sest mõni eksponeeritud töö oli veel kuuekümnendate lõpust ja seitsmekümendatest. Ja esines suurem osa meie maalijatest: kokku oli töid üle kolmekümnelt kunstnikult. Näituse pealkiri “Ilusad maalid” võis küll veidi õlgu kehitama panna, kuid sellel polnud eksponeerituga sisuliselt mingit kokkupuutepunkti, pigem oli tegemist näituse turundusstrateegiaga: ilusaid maale tulevad vaatama ehk ka need kunstihuvilised, kelle tarvis turvaline ning vaatamist vääriv kunst lõppes koos nõukogude võimuga. Ja kindlasti võis seda tingida näituse enda geograafiline asukoht Virumaal, sest seal, nagu teada, armastataksegi pea eranditult ainult ilusat kunsti. Seetõttu on päris loomulik, et juuni lõpus avatud uus maaliväljapanek (see on avatud kuni 10. augustini) kannab nimetust “Ilusad inimesed”.

    Praegune väljapanek sarnaneb mõneti eelmisega: palju eriilmelisi kunstnikke, alates vanameister Evald Okasest kuni maalijana veel verisulis Eva Lobotkinini. Ja nende vahel siis pea kõik teised, keda tunneme vähem või rohkem. Et aktsent on nüüd nihutatud ilusatelt maalidelt ilusatele inimestele, siis on mõistetavalt rikkalikult välja pandud ka aktimaali, aga muidugi mitte ainult.

    Aasperes eksponeeritud töödest oli mulle kõige üllatavam ja ehk huvitavamgi Mari Roosvalti “Meenutus Helmut Newtonist” (2006), mida saab usutavalt näha veel edaspidi ka Tallinnas. Kuid põhjust on nimetada teisigi, olgu see siis faasinihkelise irooniaga tugevasti mällu settinud Mati Küti “Substantia stellaris” (2006) või Valeri Vinogradovi tiba rämedavõitu kolmeosaline seeria “Tantsivad kõik” (2005). Noorematest tuleks nimetada kindlasti Maarit Murkat (“Kill your darlings II – M”, 2006) ja juba nimetatud Eva Lobotkinit (“Ivailo 03:27:54”), kelle edaspidised tööd peaksid kindlasti huvi pakkuma. Aga midagi eriti üllatavat sel näitusel nüüd ka pole, enamik eksponeeritud töödest on ju varasemast ajast tuttavad, olgu tegu siis oma vaimliste otsingutega tuntud Toomas Tõnissoo ja Kadri Kangilaski või aktispetsialist Ado Lille töödega. Küll aga püüab veidi heitliku meelelaadiga Tiina Tammetalu taas uue väljenduslaadini jõuda (“Maalides suvist õhku. Pastoraal”, 2006), millest annab lisaks Aaspere väljapanekule tunnistust ka Tallinnas Vaalas eksponeeritud töö “Ilu päästab” (2006). Aga eks pea pidev teelolek lõpuks ka kuhugi välja viima.

    Vaala galerii näitust “Päästke Willy” (on ikka näitustel pealkirju!) võiks käsitleda kui Aaspere näituse ühte osa või siis ka vastupidi – suur osa kunstnikest, kes esinevad Aasperes, on töödega väljas ka Tallinnas. Vaadata tasub mõlemat, ehkki mulle tundub, et just Vaala näitus on sisuliselt natuke hajusam ja ebaühtlasem, ehkki füüsiliselt maksimaalselt kokkusurutud. Ilmselt on see seletatav sellega, et tegemist on Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse osaga, kuhu taheti välja panna rohkem töid kui linnast välja. Kuraator Jaan Elken leiab, et “näitus protesteerib omal skisoidsel kombel ka nõmedate ja mittemidagiütlevate slouganite vastu, pöörates “kureeritud maalinäituse” kui ilmvõimatu nähtuse jandiks. Maalikunstnik dirigeerib ja kureerib teema piires ennast alati ise”. Ma pole küll kindel, mida see “omal skisoidsel kombel” täpselt tähendab, aga võimalik, et pealkiri “Päästke Willy” kuulub sellesse rubriiki. Vaalade hingeelu kajastusi sellelt näituselt muidugi otsida ei maksaks, ehkki mõni on ka selle konksu alla neelanud, ent need tööd ei kuulu paraku näituse huvitavamate hulka. Enamasti kureerivad ju maalikunstnikud oma näitusi ikka ise, mida näitab seegi soe maaliküllane suvi.

     

  • VVV: Nõiatukaga tüdruk Tallinnast

    Vaapo Vaher

    Legend kõneleb, et uulitsal olla kord Larissa emale vastu trehvanud mustlane ja ennustanud: teie tütrel saab elus mehi olema kui raba, aga lõpuks jääb ta ometi kurvalt  ihuüksi. No kes siis tollal mustlasi uskus! Aga, näe, läks täiega märki.

    Esimene süütu armastusidu sigis Larissa Lužinal koolipingis klassikaaslase Vladimir Kornejevi poole. Siis polnud muidugi veel teada, et Kornejev vallutab peagi kõik impeeriumi kinolinad saladuslikult romantilise osatäitmisega fantaasiafilmis “Amfiibinimene”.

    Tõeline kirg lahvatas aga aastakese hiljem. Siinsed venekeelsed tüdrukud trügisid toona tantsima Tallinna Merekooli parkettpõrandale, kloššpükste ja madrusepluusidega kursandid näisid hallide töölispoiste kõrval aristokraatidena. Tutvus blondi lokkispealise siberlasega tormles pimestavaks kireks, kuid merekooli lõppedes lahkus poiss Tallinnast ja peagi jõudsid Larissani teated, et Paška on abielus.

    Larissa püüdles näitlejaks, kuid esimesed katsed nurjusid, ta eksles juhuslikel töökohtadel. Tallinna Moemajas modellina end eksponeerides sai ta äkki kutse tulla filmi “Kutsumata külalised”. Film polnud just professionaalne, kuid Larissa jäi kineastidele silma. Seejärel viipas Herbert Rappaport tüdruku mängima sentimentaalsesse lõngusesaagasse “Vihmas ja päikeses”, millel oli omal ajal Eestis elevat populaarsust. Hingestatud osatäitmine sai tagatiseks Larissa pääsul Moskva kinokooli.

    Seal tabas teda pikselöögina uus armumine, objektiks toona alles operaatorihakatis Aleksei Tšardõnin. Abielu kestis seitse aastat. Vahepeal sattus Lužina aga Stanislav Rostotski filmi “Seitsme tuule käes” ja sellest sai sööst kuulsusesse. Näitlejanna etendas filmis oma põlvkonna positiivset tüpaaži, see tunti ära ja võeti õhinal omaks. Filmi näidati ka Cannes’is, kuhu kutsuti kahekümne kolme aastane Larissagi. Noor filmitäht sädeles Tallinna Moemaja efektses kleidis, talle pööras silmatorkavat tähelepanu Marina Vlady tollane iludusest abikaas Robert Hossein. Larissa kippus ettevaatamatult ülemeelikuks, vihtus kodanlike filmitegelastega “moraalitut ja ideetut” moetantsu tvisti ja sattus väljamaise žurnaali kaanele. Ajakiri jõudis mehestunud kultuuriministri Katja Furtseva pihku ja edaspidi tõmmati Lužina nimi riskantsetele festivalidele sõitjate seast maha.

    Ometi lubati ta ootamatult tööle SDVsse, kinostuudiosse DEFA, kus Lužina nelja aasta kestel mängis kuues tele- ja kinofilmis. Sel ajal langes ta abielu kokku, ent kohemaid leidis naine uue operaatori, tuntud kaameramehe Valeri Šuvalovi (“Intertüdruk”, “12 tooli” jpm). Seegi abielu pidas vastu seitse aastat ja siis oli soss. Sest alpinismifilmi “Vertikaal” väntamisel mägedes armus Larissa vastu igasugust loogikat näitleja Aleksandr Fadejevisse. Loogikat polnud selles sündmuses seepärast, et Lužina tegelikuks partneriks selles filmis oli ju vastupandamatult venemehelik Vladimir Võssotski, kes Larissat üsna ühemõtteliselt piiras, ent naine valis hoopis lüürilise Fadejevi. Too tassis Larissale sületäite kaupa mägililli, luges luuletusi, ent oli eksootilises atmosfääris ka sütitavalt seksuaalne.

    Muidugi, iga filmi aegu idanes ikka mõni romaan. Lužina ütleb nüüd: hea, et uuemal ajal see filmimine nii kähku käib, ei jõuta enam seksualiseeruda. Tollal aga – kuude kaupa ühisolekut ja kohe sugenes õhku tiine fluidum, mis viis trupi iseäralisse erootilisse transsi.

    Suhe Fadejeviga hääbus otsemaid, kui jõuti mägedest tagasi. Luitunud linnakeskkond purustas illusiooni. Larissa läks mehele veel kolmandat ja neljandat korda, kuid pärast rituaalset seitseaastakut pragunesid kriitiliselt ka need. Siis näis olevat vaid üks väljapääs – enesetapp.

    Ent siis meenus talle kõik see hõrk, mida elu oli pakkunud. Unelma-aastad kivises Tallinnas, kus ta kinosaalis oli ahminud Marina Vladyt hittfilmis “Nõid”. Oli endagi juuksed nõiamoodi tukaga lõiganud. Hiljem käis Vlady aga tema juures Moskvas juba kodus, nad olid kui kaks võrdset filmisuurust. Olgu peale, et Marina kuulsus oli üleilmsem. Võssotski võis aga talle külla söösta ka kell neli öösi, kainena, purjuspäi või narkotsipilves.

    Jäägu õigus tollele mustlasele, kes talle eraklust ennustas. Üksindus võib olla elule ka suursuguseks krooniks.

     

     

  • Lavale loetud mõrv

    Taile Palm

    Modernistliku ilukirjandusliku teksti dramatiseerimine nii, et alles jääks teose atmosfäär, on vaieldamatult keeruline ülesanne. Et kui ikka ei pruugita eriti suud, kui suurema osa tekstist moodustavad sisekõnelused ja kirjeldused, kui oluline pole niivõrd tegelaste vahel, vaid tegelaste sees juhtuv, siis lavale on seda kõike üpris keeruline tõsta. Tavaliselt püütakse kõik võimalik monoloogideks, dialoogideks kirjutada, selle läbi aga muutub kogu teose rütm ja tonaalsus. Lausutud sõna saab rohkem. Tegu saab rohkem.

    Lahendus, mis on leitud Mati Undi jutustuse “Mõrv hotellis” jaoks, on ses mõttes uskumatult efektne, toimiv ja lihtne. Näitlejad laval ei räägi peaaegu midagi, nad esitavad vaid üksikuid lühikesi dialooge ja monolooge, neid, mis ka jutustuses tegelaste vahel aset leiavad. Kõik muu tekst kostub kõrgelt lae alt, jutustaja häälena. Kõike teadva, kõike määravana. Sedasi ei pea tegelased laval üleliia lobisema ja nõnda jääb romaani unenäoline atmosfäär alles.

    Undi jutustus on kirjutatud esimeses isikus, nii et ka kostuv jutustaja hääl on ühe tegelase, Mehe sisekõnelus. Sellest jutustajast sõltuvad kõik lavalviibijad, kõige rohkem muidugi Mees ise. Nad on selle hääle käes justkui marionetid, kes liiguvad, tegutsevad täpselt selle järgi, mida hääl ütleb. Sõltuvus häälest annab kogu lavastusele ka väga kindla rütmi. Ja see rütm on aeglane, sest lausumine on pikem kui tegu. S i i n on lausumine pikem kui tegu, on pikad kirjeldused, kõhklused, meenutused, mis panevad lausumise järel käija ja seega ka laval toimuva seisma. Mees peab iga uue sammu eel korra peatuma, et hääle käest uus käsk saada, kuid hääl võib olla veel ametis eelmise looduskirjelduse või kuulmisaistinguga, nii et Mees ootab. Sedasi toimub kõik justkui aegluubis, on staatiline ja veniv. Tekib olukord, kus Mees, kes on asunud jälitama mõrvarit, on igas oma teos sedavõrd aeglane, et jälitamine kui selline muutub absurdseks, kuna ei ole täidetud jälitamises endas sisalduvat kiirustamise käsku. Seetõttu muutub aga ebaoluliseks kogu tegevus, mis kõik ju tõukub mõrvari jälitamisest. Nii et alles jäävad vaid sõnad, jutustaja hääl, lugeja hääl. Võimu laval on saanud sõna ja tegu on jäetud tagaplaanile. See on justkui tagasipöördumine kirjanduse poole. Tagasi tekstiks.

    Kui soovida, võibki kogu laval nähtut vaadata kirjandusteosena. Täpsem oleks küll öelda, et vaadelda nähtut suletud romaanina ja kuulda kuuldut avatud (ette)loetava romaanina. Et kuidas nii? Sest jutustajal on mitu häält, sest tegelased laval on täiesti emotsioonitud või väga maneerlikud. Me kuuleme, kuidas mitmed hääled loevad meile ette Mati Undi jutustust “Mõrv hotellis”, need on väga erinevad lugejad: on hüsteerilisi naisi, on stoilisi mehi, on kaasakiskuvaid järjejutulugejaid. Teame Iserilt või isegi, et konkreetse tähenduse saab teos just oma lugejalt. Kuna neid lugejaid on aga nii palju ja nad vahelduvad kiiresti, siis ei saa see minategelane, see Mees laval, kelle sisemonoloogi meile loetakse, mingit kindlat kuju. Kuid ta ei hüple ka ühelt tõlgendusviisilt teisele, nagu teeb seda Hääl, vaid ütleb lahti igasugusest tõlgendatusest. Ta on justkui puhas tekst. Veel lugemata, veel tähenduseta. Näitleja mängib nii, et iga tema liigutus ja sõna on puhas igasugusest kontekstist ja emotsioonist. Ta on kui masin, mis reageerib küll lausele, käsule, mida ta peab tegema, mida Hääl tal teha käsib, aga ta ei suuda reageerida emotsioonile, millega Hääl on selle lause öelnud. Ka need harvad välja öeldud laused, mida Mees ise ütleb, on esitatud samasuguse kiretusega. Seda masinlikkust rõhutab ka asjaolu, et hetkedel, kui hääl vaikib, on Mees abitu, ta ei tea, mida teha. Kaotades hääle, kaotab ta ka mõistuse. Selline põnev lugu Endlas praegu.

     

  • Karje karja äärealalt

    Aarne Ruben

    Miks loomade ajamõiste on väga kaugel näiteks keskaja inimese maailmapildist? Mispärast noored naised, kes otsivad eneseteostust enesenäitamises, ei armasta ürgseid suuri karvaseid mehi? Miks Stalin ütles oma prassingutel alati kõige viimase toosti?

    Oma väga hästi sõnastatud raamatus kirjutab Aleksei Turovski loomamaailma printsiipidest meeldejäävas vormis: siin on ikka tõesti midagi öeldud. Ta ei esine ainult zooloogi, vaid muuhulgas filosoofi, ka moraalifilosoofina.

    Nii näiteks kehtivad Turovski seisukohad alfa- ja beetaisendite kohta tegelikult ka inimmaailmas. Sõna alfa-tüdruk on tuletatud loomade käitumise uuringutest, mis näitavad, et tavaliselt on igas karjas mõni domineeriv liige. Naiste puhul võttis sõna ?alfa? (s.o domineeriv, esiplaanil) kasutusele feministlik kirjanik Naomi Wolf. Turovski näeb alfasid kõikjal karjades. Alfa on juht.

     

    Alfaemased

     

    ?Loomult looma? autor läheb ilvesega läbi klaasi mängima: ilves kaapab klaasi ühelt poolt, Turovski teiselt poolt. Suur kass mängib. Aga inimese kui kõrgema olendiga tohivad mängida ainult alfad, beetailves peab olema kõrval ja teesklema, et kogu see asi teda ei huvita. Samamoodi tohtivat vaid vanad kogenud emahundid põdrale selga hüpata, kui kari on saakpõtra kaks päeva jälitanud. Need alfaemased hoolitsesid kogu jahi vältel selle eest, et põgeneja ei saaks mokkadega lund ampsata, nüüd hoiavad nad tagasi noori hakkajaid isaseid jahti enne õiget aega lõpetamast. Põdrast tuleb ju viimane välja võtta. Rääkimata tõruvähist sarnases ?alfasituatsioonis?: laevaplangule kinnitunud tõruvähkidest tohib vaid üks ?kaanega? isend jälgida liikumisi kogu meres, kõik teised jälgivad seda vaid oma lähimas ümbruses. Niisiis ? kogu looduses kehtib hierarhia.

    Alfanaised on mõjukad, ilusad ja agressiivsed, nende põhirelvaks on sooõe väljajätmine siseringi sõpradevõrgustikust. Me näeme alfanaiste tegutsemist Venetsueela seebiseriaalides, kus väga hästi selguvad õrnemale soole omased selja tagant löömise põhimõtted, salakavalus ja võrgutamine. Mehed, vähemasti isekeskis, lähevad teineteise vastu rusikatega ja otse, harilikult puuduvad maskuliinses maailmas keerulised kombinatsioonid, mis viiksid vastase purustamiseni alles kaheksandal või üheksandal ?käigul?. Seljataguse hoobi andja lastaks meeste maailmas lihtsalt alla. Nii see kõik juba paraku on.

    Alatasa toimiv gender watch näeks minu siinse jutu taga lihtsalt seksismi, kuid lugegu naise enda kirjutatud raamatut, Phyllis Chesleri ?Woman?s Inhumanity to Woman?.

    Ent edasi ? Turovski on üsna kindel, et inimene ei ole ?loomult loom?. Näiteks kiskjakarjas ei hakka beetaemane vastu alfaemasele. Kindlasti mäletavad paljud Ernest Seton-Thompsoni liigutavat lugu isahunt Lobost ja valgest emahundist Blancast. Blanca oli karjas tõeline autoriteet, inimühiskonnas ei saa naistest kunagi sellise taseme tegijaid. Inimeste ?alfatüdrukud? konkureerivad halastamatult meeste pärast, löövad nende arust vähem säravaid isendeid konkurentsist välja (Rachel Simmons, ?Odd Girl Out?), ei vastuta millegi eest ja tülitsevad omavahel, kui on näiteks sattunud mõne asutuse tippjuhtkonda. Kõik see aga meestes erilist aukartust ei tekita, veetluse ja agressiivsuse abil karjääriredelil edasi pürgiv ärinaine jätab sageli hoopis naeruväärse mulje ja temas ei ole Blanca vastuvaidlematut alfa-kõigutamatust, millele ka isahundid lausa masohhistlikult lömitades allusid.

     

    Mäng catch-me-if-you-can

     

    Kui huvituksime veel soopsühholoogiast, siis saame Aleksei Turovski raamatust fantastilisi asju teada. Emalõvi raputab suure mõnuga oma lakka, mis on tal niikuinii väiksem kui isalõvil. Naine aga hoolitseb väga oma kukla eest, ta on leiutanud lugematu kujuga juukseklambreid, mille kõiki vorme ja disaine ei suuda mehed isegi ette kujutada, rääkimata sellest, et nad võiksid ses ?klambrileiutamiskampaanias? omapoolseid normatiivseid akte anda. Miks õieti selline hool? Kuklas asuvad elutähtsad veresooned, kinnitab autor ühes teises kohas, see on igas mõttes hell koht. Loomulikult võib siin olla veel teinegi interpretatsioon: naise kukal on seksuaalset laadi jookse-põgene-püüa mängus vägagi tähtis märk. Looma silm reageerib ülikiiresti kirevatele sabadele ja kummalistele vormidele, mis kiiresti eemalduvad. Eest ära jooksev naine on mehele ahvatlevam kui tuimalt paigal seisev, nii oletavad mõned õrnema poole esindajad intuitiivselt.

    Muuseas, on huvitav märkida ? ja see tuleb ka Turovski teosest välja ? et mängu catch-me-if-you-can ei mängi emased sugugi mitte aegade algusest saadik. Seitsme miljoni aasta taguses vihmametsas elanud hominiidiperre sihuke käitumine ei sobinud. Polnud ju võimalik, et emaahv jookseb suure kisa ja kilkamisega mööda savanni ringi, et isase tähelepanu endale tõmmata. Seda kilkamist oleksid suured kiskjad kuulnud ju isaahviga ühel ajal? (Dennis Montgomery, ?The African Eve?).

    Autor käsitleb järjestikku mitmesuguseid loomade omadusi: kas loomad teavad midagi karismast / kadedusest / surmakontseptsioonist, kas nad satuvad vaimustusse?

    Läksin Ku-Kusse ja küsisin inimestelt, kas ikka teatakse, et võitluses alla jäänud hunt pöörab oma tuiksoone võitja poole ? hammusta!? Aga võitja ei hammusta. Mõned teadsid ja oskasid sellele Turovski toodud kirjeldusele ka üht-teist juurde lisada. Ma pigem aimasin seda, kui teadsin.

    Ja ikkagi jäi mind seda lugedes painama mõte: kas elu peab tunnetama kui võitlust? Autor kinnitab: kui enesekindlusele lisandub eneseväärikus, siis on isend efektiivne. Ebakindlalt käituvad isendid suruvat kari ?delikaatselt? oma äärealale, kus nad looduslike vaenlaste saagiks langevad. Iseenesest mõista pole see inimestel päris nii, sest me lihtsalt pole ?loomult loomad?.

    Enesekindlusele lisandugu resoluutsus. Isane lumeleopard käitub äärmiselt otsustavalt. Turovski kirjelduses astub jahimeeste poolt mitme päeva jooksul täiesti nurka surutud leopardi-isand lõpuks otsustavalt ja rinnaga inimeste vastu, sest tal ei jää muud üle. Ta tahaks nagu öelda: ?Jooksutempo on mul tohutu. Nähke nüüd, et ma pole ka lähivõitluses papist poiss.? Ühes kohas mainib Turovski maskuliinset resoluutsust. Mis see maskuliinne resoluutsus muud on kui ?asjad on just nii ja mitte teisiti?… Aga inimeste maailmas võib sellega ka lihtsalt narriks või puupeaks jääda. Alles siis, kui oled aru saanud, et (mehelik) resoluutsus võib peituda ka lihtsalt vaikimises ? siis oled sa õppinud elu loominguliselt mõistma nagu need ?Loomult looma? hirved, kes loomingulise elukogemuse saavutamiseks võõrastele niitudele läksid (?noored õpivad?).

    ?Loomult loom? on briljantne teos, mis tekitab hulgaliselt mõtteid ja annab ka elukogemust. Pärast läbilugemist tead sa väga hästi, miks su kiisuke ära suri. Nüüd ei vaata sa ka enam partegi sellise pilguga, nagu oled neid iga päev Kadrioru tiigil vaatama harjunud. Nüüd sa tead, miks on kaks kolmandikku karjast aeg-ajalt kodukohast ära. Noored õpivad ja neid õpetatakse!

  • “Mees kuldse nööbiga” tänasest Valga muuseumis

    Viive Joonas

    Tänasest saab külastaja tutvuda Valga muuseumis Eesti Tuletõrjemuuseumi näitusega “Mees kuldse nööbiga”.

    Paljud on linnapildis kohanud tahmaste riietega ametimeest, kelle kuuel säravad kuldsed nööbid. Tihti tõttab ta kusagile, luud ja redel kaenlas. Enamasti on see mees meist väga kaugel, õigemini väga kõrgel – katustel korstnate vahel. Seepärast saavad väga vähesed keerata kuldset nööpi ta kuuel. Tule vaata lähemalt, mis mees see selline on!

    Koostajad: Astra Mõistlik, Mari Luukas, Raimo Kaubi, Tiina Saksakulm.

    Näitus Valga muuseumis avatud 3. aprillist 31. maini.

    Valga muuseum avatud K–R 11-18; L 10-15

  • Suurepärane süntees

    Olaf Mertelsmann

    Väga sümpaatne on, et Zetterberg on ainult kaks aastat pärast soomekeelse  originaali ilmumist võtnud vaevaks teksti Eesti lugeja jaoks põhjalikult ümber töötada ja ajakohastada. Raamat tugineb rikkalikule mitmetes keeltes kirjanduse nimistule, uusimatele teadustöödele kõrvuti vanemate standardteostega. Võib-olla võiks siit ja sealt veel mõned teosed lisada, ent Zetterberg on kindlasti rohkem kirjandust läbi töötanud, kui kasutatud kirjanduse loetelus kajastub. Lisaks ei saa üheltainsalt autorilt nõuda, et ta oleks kodus ühe maa ajaloo kõigis detailides. Teadusliku viiteaparaadi puudumine ei ole samuti probleem, kuna tegemist ei ole ju ajaloo käsiraamatuga.

    Eesti ajaloo suure sünteesi avaldas viimati Toivo U. Raun rohkem kui  kahekümne aasta eest („Estonia and the Estonians”), kuid seal on keskendutud Eesti rahva ajaloole (Volksgeschichte) vastupidiselt Zetterbergile, kes tegeleb maa ajalooga (Landesgeschichte). Mulle tundub Zetterbergi lähenemisviis väga mõistlikuna. Samas ei ole see kohe kindlasti etteheide Raunale, kuna tema raamat ilmus sarjas, mis tegeleski nõukogude rahvuste uurimisega. Kiiduväärt on asjaolu, et Zetterberg pole keskendunud ainult poliitilisele ajaloole, suurtele sündmustele ning suurtele isiksustele, vaid haaranud oma käsitlusse ka majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajaloo. Tema raamatus peegeldub ajaloouurimise hetkeseis ja saab selgeks ka see, kus on veel suuri lünki. Kui võrrelda Rauna ja Zetterbergi  raamatut, võib märgata, kui palju Eestit käsitlev ajalookirjutus viimase kahe aastakümne jooksul arenenud on, kuid tuleb ka tõdeda, et paljusid vanemaid teoseid tuleb kasutada ka edaspidi. Selgeks saab, et teha on veel palju tööd. Eesti meedias korratakse ikka ja jälle, et autori puhul on tegemist soomlasega. Ridade vahelt kumab sealjuures läbi küsimus, miks küll mõni eestlane sellesarnase teose kirjutamisega hakkama pole saanud. Kuid ajalooteaduses – nagu ka teistes teadustes – ei tohiks uurija rahvus või kodakondsus tegelikult rolli mängida, oluline on vaid töö kvaliteet ja see, kui hästi vastab käsitlus oma žanri nõudmistele.

    Kuigi Euroopa ajalugu  jagunebki enamalt jaolt rahvusriikide historiograafiaks ja transnatsionaalne või globaalne ajalugu on alles lapsekingades, ei tähenda see, et rahvusajalugu peaksid uurima vaid vastava rahvuse esindajad. Ka siis, kui enamik ajaloolasi uurib enesest mõista oma riigi, maa või kodupaiga ajalugu. Näiteks Prantsusmaa, Saksamaa või Venemaa lähiajaloo uurimisel on just välismaistel ajaloolastel väga suured teened. Ka Eesti ei ole siin mingi erand. Loomulikult ei saa ma kõigi Zetterbergi interpretatsioonide ja esitatud faktidega nõustuda, kuid see oleks ka ime! Seepärast ei hakka ma siinkohal üksikasjadesse laskuma ega taha seoses materjalirohkusega ninatargana näida. Ülevaatena on kõnealune raamat suurepärane saavutus, kuid kui kedagi huvitab rohkem mõni kindel ajastu või teema, siis tuleks tingimata mujalt informatsiooni juurde hankida. Zetterbergi sõna ei peaks siis viimaseks jääma. Eesti ajaloo jaoks on kindlasti olulised ka venekeelsed uurimused. Neist on Zetterbergi teoses kajastamist leidnud aga väga vähesed, kirjanduse loetelust leidsin ainult kaks venekeelset pealkirja. See on kindlasti üks miinuspunkt.

    Mõnes kohas on teose tekst liiga tihe – pean silmas seda, et on üritatud liiga palju fakte, arve ja sündmusi liiga väiksele pinnale ära mahutada. Mõnikord oleks autor võinud faktide ja sündmuste kirjeldamise asemel panna rohkem rõhku interpretatsioonile  – ning seda hoolimata ohust, et julgeid interpretatsioone võidakse vahetevahel kõvasti kritiseerida. Zetterberg annab edasi Eestit puudutava ajalooteaduse praeguse seisu ning siinkohal torkab silma, kui killustunud see ikkagi on, mis on muidugi ka Eesti ajaloo otsene tagajärg. Me teame palju näiteks põllumajandusajaloost, rahvuslikust ärkamisest ja baltisakslastest, aga sotsiaalajaloos laiutavad suured augud, seda eriti XIX ja XX sajandi puhul. Varasemate aastasadade kohta puuduvad tihtilugu allikad. Stalinistliku ja natsionaalsotsialistliku terrori kohta teame me nüüdseks juba suhteliselt palju, kuid Eesti Esimeses maailmasõjas või hilisem nõukogude aeg  on veel vähe uuritud teemad. Sündmuste laiemasse konteksti asetamist ja võrdlusmomenti on veel liiga vähe. Eesti keskaja puhul tikuks pildile näiteks Germania Slavica, algselt slaavi hõimudega asustatud Saksamaa kirdeosa, ning ENSV-d võib mõista ainult Nõukogude kontekstis. Paljut metoodilisest innovatsioonist ei ole seni veel tarvitusele võetud. Näiteks kultuuriajaloo valdkond on siiani veel ülimalt traditsiooniline ja kui kedagi huvitab näiteks Eesti majandusajalugu tsaaririigi lõpus, siis leiab ta tihti eest säärase metoodilise standardi, mis on rahvusvahelisest arengust aastakümneid maha jäänud. See ei ole aga kriitika Zetterbergi arvel, sest tema saab sünteesides kasutada ju ainult seda, mida juba uuritud  on. Pealegi on nende ajaloolaste arv, kes käsitlevad Eestit, piiratud ning nad ei ole võimelised kõiki olulisi teemasid uusimate metoodiliste standardite järgi ja kõige uuemate teoreetiliste lähenemisviiside toel läbi töötama. Lõpetuseks olgu veel kord toonitatud, et Zetterberg on hakkama saanud millegi erakordsega. Zetterbergi teose võiks ka vene keelde tõlkida. See aitaks integratsioonipoliitikale kaasa palju rohkem kui nii mõnigi teine projekt.

Sirp