Toeta
Otsi

feminism

  • Kultuuridessant Sillamäe aatomilinna

    Ilja Sundelevitš

    10. septembril Tallinna Linnagaleriis lõppenud Eleonore de Montesquiou’ näitust “Aatomilinnad. Paldiski-Sillamäe” tutvustati 8. septembril Sillamäe muuseumis, 24. augustil esitleti kunstniku projekti Paldiski muuseumis.

    Kui kunstnik käsitleb abstraktset teemat või tegeleb vormi- ja värviotsingutega, ei suuda/taha ta tavaliselt oma huviobjektidega verbaalselt suhelda. Kui aga on tegemist dokumentatsiooni või mõne muu kunstiuuringu alaliigiga, tahab looja oma uuringu objekti arvamust teada. Paistab, et kirg uurimismaterjali selle oma territooriumil väisata on sama tugev kui mõrvaril kuriteopaigale naasta.

    Seekordset “kuritegevuspaigale” sõitnud Tallinna kunstidessanti võib vaadata ka aatomilinnade projekti finaalina. Vihmast tilkuva katusega minibussis vurasid Sillamäele projekti autor Eleonore de Montesquiou ja videokunstnik Anne Durez Prantsusmaalt, Tallinna Kunstihoone kuraator Reet Varblane, eesti kunstnikud Liina Siib ja Eve Kiiler, Ameerikast naasnud kunstnik, kuraator ja kunstiõpetaja Janika Peerna, üks projekti heliloojatest Liis Jürgens, France-pressile Eesti asja valgustav ajakirjanik Tarmu Tamverk, mõned kunstisõbrad ja allkirjutanu lektori ja tõlkija rollis.

    Sillamäe muuseumist leidsime umbes tosina huvilist, mõned kohalikud raehärrad ja -daamid. Kui üritasime arvutist pildi ja heli linnavalitsusest hangitud projektori abil ekraanile saada, tabas meid ebaõnn. Umbes pooletunnise tegutsemise tulemusel olid tehnilised äpardused küll lahendatud, kuid kaotasime osa auditooriumist, peamiselt linnaametnikud.

    Tutvustamist alustas projekti autor Eleonore de Montesquiou: ta näitas paari viieminutilist videoklippi ja tänas neid, kes olid Sillamäel nõus olnud intervjuusid andma. Publik küsimusi ei esitanud: saalis valitses teatud kohmetus. Kas sellepärast, et publik ootas midagi muud? Või et näidatud materjal jäi lihtsalt arusaamatuks?

    Oma ettekandes üritasin mõned kunsti ja antropoloogia seisukohad puust ja punaseks teha, et tekitada arutelu. Kuna tegemist oli endise aatomilinnaga, kasutasin füüsika valdkonna näiteid. Projekti autori arvates oli Sillamäe igas mõttes piirsituatsioon eriti tähtis. Kuid mis on piir ja kuidas see käitumist mõjutab?

    Olmeliselt ei ole piiriületamise probleem keeruline. Kui inimene liigub toas ega märka oma liikumise trajektooril seisvat kappi, ületab ta kapi piiri. Tulemuseks ei ole produktiivne situatsioon, vaid muhk. Füüsikas on teada P ja N tüüpi pooljuhte. Kui need üksteise peale panna, tekib nende vahele nn PN-siire, millel on  mõlema, P- ja N-pooljuhi omadusi. Tekib uus kvaliteet.

    Nõukogude ajal polnud Sillamäe piirilinn ennekõike mitte selles mõttes, et NSVLi piir oli rannajoonest kümne kilomeetri kaugusel ja teisele poole lahte jäi Kotka linn. Sillamäe oli piirlinn, sest seda ümbritses saladuse piir, mis toimis nagu keset tuba kapp. Mingit siiret ei olnud seal võimalik.

    Ka praegu ei ole Sillamäe piirilinn tavapärases mõttes, sest Vene Föderatsiooni piirini on 25 kilomeetrit. Eesti mõõtkavas on Sillamäe sisemaa linn. Kuid see on piirilinn, sest linna 17 000 elaniku seas on vaid 500 eestlast. Enklaav. Midagi ülearu eksootilist selles nähtuses ei ole, kui  mõelda praegusele Londoni East-Endile või Pariisi ümbritsevatele väikelinnadele. Kõikjal valitseb sama probleem – getostumine. Ega getos elamine ei ole nende asukatele alati sundseis, tihti see on vaba valik, sest omadega on lihtsam läbi saada, turvatunne on suurem. Probleem tekib, kui getost väljunud geto elanikke ei võeta väljaspool seda omaks.

    Pärast ettekannet ütles üks kuulaja, et ta pole kunagi mõelnud, et nad elavad Eestimaal getos. Tema meelest hoitakse lihtsalt omaette, sest ollakse Venemaa virtuaalne osa. Üks meie sümpaatsetest võõrustajatest, kunstnik-muuseumitöötaja Aleksandr Popolitov, ütles Eesti salajastest linnadest jutustades spontaanselt välja olemusliku mõtte: “Teil on Paldiski linn.” Virtuaalne Venemaale kuuluvus on Sillamäel tunduvalt tähtsam ja sügavam kui formaalne Eesti riigi alla kuulumine. Ka tema eesti keelt kõnelev gümnaasiumis õppiv tütar ei kavatse Eestisse jääda ja otsib õppimisvõimalusi kas Euroopas või Venemaal.

    Eleonore de Montesquiou’ videoklipis “Kesk tänav”, mis on Sillamäe keskse tänava nimi, tutvume teismeliste kambaga. Vähemalt osa neist on joobes või kasutanud mõnda teist meelemürki. Me ei kuule küsimusi, kuid saame vastustest teada, et “me tunneme iga siinset (Sillamäe – toim) eestlast (každovo kurata) nägupidi”. Oletan, et see tähendab, et eestlane on nende arvates sedavõrd ohtlik nähtus, et teda on vaja iga hinna eest vältida. Ta on teise, võõra kultuuri ja normide kandja. Vaevalt, et selliste hoiakutega saaksid nad soovi korral getost lahkuda. Teises videoklipis jutustab eesti-vene perekonnas sündinud ja elu hammasrataste vahele jäänud 15aastane kangelanna soravas inglise keeles, kuidas teda mõnitatakse kohalikus eesti koolis, sest eesti kooliõpilaste arvates on kõik venelased vastikud. Episoodi tõelisuses ei ole mõtet kahelda, probleem on olemas ja ootab lahendust. Küsimus on vaid, millal.

    Nagu heas filmis, osutus ka Sillamäe kohtumise puhul kõige põnevamaks finaal. Kui teatati, et kohtumine on lõppenud, küsiti minu käest, millal tuleb ürituse põhiosa, mida kõik sillamäelased ju ootasid. Selgus, et mõlemad kohalikud venekeelsed ajalehed reklaamisid kunstidessanti kui filmi ja loengut Sillamäe tuumaenergeetika ajaloost! Seletus on imelihtne. Kui muuseum sai Eleonore de Montesquiou’ projekti venekeelse pressiteksti, siis tõlgendasid muuseumitöötajad projekti pealkirja “Aatomilinnad” põhjal teksti oma suva järgi. Nii esitaski piiriületamise probleem täiuslikult: kogu ürituse paradigma väljendus peale eestlaste-venelaste ka kunsti-mittekunsti kontekstis.

    Kas tõesti kuulub kunst rahvale? Muuseas, saksa kommunist Klara Zetkin, kes tsiteerib oma mälestustes Lenini sõnu, toob ära ka järgmise lause: “Massid peavad kunstist aru saama.” Venekeelne kanooniline tõlge on aga seda tõlgendanud nii, et kunst peab olema massidele arusaadav.

    Kaks ja pool tundi kestnud üritus ei olnud kunstniku ja vaataja vastastikku valgustav dialoog, see oli pigem performance, mille Liina Siib ja Eve Kiiler osaliselt ka jäädvustasid.

    Ja lõpetuseks: külmad seaprae lõigud, tõesti hea seljanka ja 8 cl Viru Valget läks Sillamäe esindushotelli restoranis maksma 78 krooni. Vot sellist Eestit ma tahtsin!

  • VVV: Juut on ka inime (III)

    Vaapo Vaher

    Hitleri kallaletungi järel saanuks nõukogude filmipropaganda näidata natside “juudi küsimuse lõplikku lahendamist Euroopas” kui inimvaenulikkuse kõrgtaset ja lõigata nõnda emotsionaalset poliitilist profiiti, ent sõja aegu ja sellele järgnenud aastail seda šanssi kuigi entusiastlikult ei pruugitud.  

    Tõsi, pärast Saksa vägede piiriületust serveeriti üleliidulises kinoringvaates kaadreid nõukogude juudi esindajate miitingust, kus võtsid sõna Solomon Michoels, Ilja Ehrenburg jt, ent kui Stalingradi võidu järel algasid vabastatud aladel kohtuprotsessid sõjamõrvarite üle, siis neid kajastavates dokfilmides ei kõneldud  kunagi juutidest kui rassismiohvritest, keda tapeti üksnes nende etnilise päritolu tõttu.

    Enamgi veel, keset ränki sõjasündmusi sigis juudiviha ootamatult ka nõukogude võimutippu, 1942. aasta augustis levitati keskkomitees kirja, milles tunti muret lõdva parteilise kontrolli pärast riigi kultuurisfääris, mistõttu olevat nõukogude kunstis mõjule pääsenud “mittevene inimesed (valdavalt juudid)…”. Kui Sergei Eisenstein valis sõja ajal vändatavasse “Ivan Groznõisse” vene vürstinna rolli Faina Ranevskaja, ei lubanud kinoülemus Štšerbakov näitlejannat osasse, kuna “Ranevskajal löövad liiga kirkalt välja semiitlikud näojooned, eriti suurplaanides…”.

    Siiski pääses Ranevskaja ekraanile Mihhail Rommi linatöös “Unistus” (1943) ja siin avanes  kirglikult kogu tema juudilik südidus. Ehkki väliselt oli film banaalne propagandatellimus näitamaks, kuis Lääne-Valgevene ägas Poola panide ülekohtu all, kuni Nõukogude väed (pärast sobingut Hitleriga) õnne tuues saabusid, avanesid teoses juutidest autorite salainstinktid. Juuditar mängis geniaalsuse piiril, kujutades ema, kes ennast alandades ohverdab end oma pojale, panustades soo jätkumisele. Mängida sai täisregistrites, kuna tema rolli ei pidurdanud ideoloogilised tõkked – kujutatav oli paadunud kodanlane, madaam Skorohod. Iseäralise pingestatud  intonatsiooni lisas emarolli täitmisse dramaatiline tõsiasi, et eraelus oli Ranevskaja lesbi.

    Isevärki sigrimigriks osutus sõjapäevade üks hitte, Leonid Lukovi film “Kaks võitlejat” (1943), kus kiindunud lahingusõprade paari mängisid Boriss Andrejev ja Mark Bernes, venelane ning juut. Filmis pidid nad aga kujutama venelast ja – odessakat. Ehkki kõik Odessast pärit säravad isiksused on olnud juudid, püütakse Venemaal luua müüti mingist rahvusvälisest genotüübist, odessalasest. Et juut Bernes ei paistaks filmis liiga juudina, blondeeriti ta heledaks. Ent miski ei aidanud. Pealegi, filmikangelase nimi oli Arkadi Dzjubin. Kes tunneb nõukogude kirjandust, teab, et Dzjubin oli ka Odessast pärit komsomoliluuletaja Eduard Bagritski kodanikunimi. Ent venelase ja odessaka sõjaline sõpruslugu on jäänud soveti filmilukku omaette fenomenina. Sel on nõukogude filmi tunnused, ent see kannab ka mingit erilist poeetikat, mida keegi peale venelase ja vene juudi küllap lõpuni ei taba.

    Vihjeid holokaustile võib tabada vaid ühest vene sõjaaja filmist, Mark Donskoi “Alistumatutest” (valminud 1945), samas kätkeb see töö (vähemasti filmiteadlase Miron Tšernenko arvates) “kõiki dramaturgilisi motiive”, millest hiljem on toitunud maailma holokaustiline kinematograafia.  

    Muidugi jätkub mitmesse filmi osutusi, et juudid olid kavalad tagalarotid, kes oskasid leida õdusaid kohti, rindelgi pidasid üksnes ohutuid ameteid. Või olid abitud prillitatud kaevikujobud, kel paar numbrit suurem pilotka kõrvuni ja munder ripakil kui hernetondil. Noor Arkadi Raikin mängis ühes kontsertfilmis sõjaväe kinomehaanikut, kuid nägi kõigile püüdlustele vaatamata välja sedavõrd ebasõdurlik, et mõjus soldati pilkepildina. Innokenti Smoktunovski lõi sõjajärgselt Aleksandr Ivanovi filmis “Sõdurid” (Viktor Nekrassovi “Stalingradi kaevikuis” järgi) samuti rindele sattunud täiesti ebasõjaväelasliku leitnant Farberi kohmaka, liialt viisaka, delikaatse, haritud ja ülekasvatatud filmifiguuri. Ent Farber ei jäänud lõpuks militaarsele keskkonnale alla, vaid kerkis vormikandjate maailmast ülemale. On öeldud, et Farber oli esimene tõeliselt vaba juut nõukogude filmis. Järgnev sulaaeg tõi neid ekraanile veelgi.

     

     

  • Kes kaitseks kirjanikku?

    Arvo Valton

    Missioonitunne, aade, kultuuriline vastuhakk ideoloogiale või raha survele, eneseteostus, jäljejätmine nii-öelda igavikku, oma rahva teenimine ja nõnda edasi. Kõlavaid sõnu on kirjanduse nagu ka muude kunstide jaoks välja mõeldud üksjagu. Ega neist ükski ju vale ole, kui need pole just kutsutud varjama midagi muud.

    Peale kõige on kirjutamine, kirjanduslike oopuste tootmine aga ka töö, mis mõnelegi on üsna igapäevane harjumus. Ma ei ütleks, et see töö on tähtsam või raskem kui kanalisatsioonitorude parandamine, müüriladumine või puhvetkapi tegemine, kõnelemata nii vaimsest tegevusest nagu raamatupidamine, riigivalitsemine või sõjamasinate projekteerimine.

    Oma spetsiifika sellel tööl muidugi on ja lausa igaüks seda teha ei üritagi. On kombeks kõnelda, et selleks on ka annet vaja. Loomulikult on samuti annet vaja bilansi koostamiseks, tabureti valmistamiseks või teiserakondlasele jala tahapanemiseks.

    Kirjatöö tegijatel on üldiselt suhteliselt hästi käes. Nende tööriist on sõna ja sõna abil on siin maailmas igasuguseid asju korraldatud, küll hirmsaid, küll ilusaid. Ega siis ole ime, et ka kirjanikud muude sõnameistrite hulgas on enesele mitmesuguseid eeliseid nõutanud ühiskonnas.

    Üheks selliseks on niinimetatud vaimse omandi kaitse ehk suupärasemalt öeldes autorikaitse, mis tähendab igasuguste kirjanduslike väljamõeldiste omistamist ühele või teisele autorile. Et süžeed rändavad, mõtted-võtted korduvad, et palju uut pole päikese all ei ajas ega ruumis, see kõik ei loe. Kui oled kord ühe lause kirja pannud ja see natukenegi erineb teise mehe lausest (erinevad keeled mängivad siin kah soodsat rolli), siis on see sinu omand ja omand on praeguses maailmas peaaegu püha – vähemasti sõnades on see nii, kuigi tegelik tants käib selle ümber, et teise mehe omandist enda omand teha.

    Niisiis kuuluvad ka rahvusvaheliste lepete ja autorikaitse seaduste järgi kirjanduslikud teosed nende autori(te)le ja ilma tema (nende) loata ei tohi põhimõtteliselt juuksekarvagi selle teose küljest võõrandada. Ja kui seda teost kasutatakse, siis tuleb autori käest kõigepealt luba saada ning talle ka kunagise vaeva eest maksta, sõltumata sellest, kas talle toona juba midagi maksti või mitte. Ja seda ka kõige üldrahvalikumaks saanud teoste puhul, mida paljud peast teavad – üsna sageli autorit ja tema püha õigust teadmata.

    Ka kirjanduslikud teosed vajavad tavakohast autorikaitset ja Eestimaal sellist asja praegu olemas ei ole. Välismaal ilmuvad meie teosed – või nende osad, tsitaadid, töötlused – sageli ilma autorilepinguteta ning nende ilmumisest ei saada isegi teada. Ja üsna tihti toimivad meie kirjastused tõlketeoste puhul samamoodi – kuigi rahvusvaheline suhtlemine sel alal on kokkuvõttes ehk siiski pisut korrektsem kui sama asi meil siseriigis.

    Raadio ja TV kasutavad kirjandusteoseid Eestis enamasti lepinguid sõlmimata, autoritele tasu maksmata. Kirjastused maksavad meie autoritele täiesti suvaliselt ja sageli ei maksa üldse. (Võin öelda omaenda praktikast, et olen Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal avaldanud siin 21 raamatut ja vaid paari eest olen saanud armetut honorari. Peale selle on mul sel ajal ilmunud üheksa köidet “Kogutud teoseid”, millele olen ise pidevalt peale maksnud sisestamise, kujundamise, küljendamise ja toimetamise eest. Võimalik, et ma olen eriline tobu ega ole osanud enese eest paremini seista ning olnud rahul artikli alguses loetletud kaalutlustel. Tõsi, Eesti Kultuurkapital on toetanud paljude nende raamatute ilmumist ning mõne puhul on osa sellest toetusest võetud ka autoritasuks. Kuid kirjastused pole honorari maksnud – mis autorikaitse sätete kohaselt olnuks nende kohus.) Ajakirjade ja eriti ajalehtede toimetused käivad meie artiklitega ümber nagu just heaks arvavad: lühendavad, muudavad teksti ja pealkirju, paigutavad ümber lõike ja nõnda edasi. Seda valdavalt autoritele isegi teatamata. Autorikaitse seisukohalt on artiklis isegi kahe sõna mahatõmbamine autoriga kooskõlastamata seaduse rikkumine, kuivõrd mis tahes muudatus tekstis muudab selle algset mõtet. Võin jällegi omaenda praktikast öelda, et loobusin artiklite kirjutamisest nimelt pärast seda, kui ikka ja jälle oldi mu tekstidega vabalt ümber käidud ning ühel juhul pandud mu artiklile uus pealkiri, mis rääkis artikli sisule otse vastu.

    Tänaseni pole ajakirjanduse toimetajateni jõudnud teadmine, et muudatuste tegemine autorite teksti on lubamatu. Nende vastuargumendiks on väide, et neile esitatakse väga tihti nõrku või lausa vigaseid tekste. Küllap see nii ongi, aga sel juhul tuleb muudatused autoriga kooskõlastada või võtta vähemasti neilt luba teksti kohendada selle mõttelist sisu muutmata. Keelelise korrektuuri vastu autorid enamasti ei protesteeri, küll aga sisuliste muudatuste tegemise vastu.

    Muusikaautorid on Eestis suhteliselt hästi kaitstud tänu Eesti Autorite Ühingu aastatepikkusele tegevusele. Hakkab vähehaaval ilmet võtma ka kujutava kunsti teoste kaitsmine sama agentuuri poolt. Segasem on lugu teatriloominguga.

    Olen ise juba mitme aasta vältel osalenud audiovisuaalsete teoste kaitse organisatsiooni käivitamisel ning tean, et see on piisavalt keeruline protsess – ja seda enamasti põhjusel, et teose kasutajad enamasti ei taha ju vabatahtlikult autoritele maksta. Filmiloomingu puhul on asjad muidugi keerulisemad kui kirjanduse puhul, kuivõrd film on kollektiivne looming, autorikaitse subjekte on filmis vähemalt viis (mõnikord ka rohkem), ühe või teise kunstniku panus tervikteose loomisel raskesti mõõdetav. Siiski on audiovisuaalsete teoste kaitse käivitunud, kuigi mitmete kasutajatega käivad visad läbirääkimised edasi.

    Kirjandusteoste kasutamine on senini kaitseta. Vaid Eesti Raadio on kirjanike liidule maksnud eesti kirjanike teoste kasutamise eest nigelat ühekordset tasu paari aasta kestel. Selle poolt, et see tasu läheb kirjanike liidule, on kirjanikud küll oma koosolekul hääletanud, kuid iseenesest on see kõige otsesem autorikaitse seaduse rikkumine.

    Kuivõrd Eesti Autorite Ühing pole soovinud kirjandusteoste kaitset oma tiiva alla võtta (turg väike, vahendustasud nigelad), oleks üheks kaitse teostamise võimaluseks luua Eesti Kirjanike Liidu juurde omaette Autorite Ühing, mille kirjanikest liikmete huvisid see hakkaks kaitsma. Kuna sellise ühingu tegevuse hulka kuuluksid ka rahvusvahelised lepingud ja tõlgete kaitse, siis ei saa seda ülesannet lükata lihtsalt mõne muu asjaga tegeleva ametniku õlule.

    Eesti kirjastustes pole tegelikult rakendunud rahvusvaheliselt toimiv copyright’i süsteem, ei levi ka kirjanduslike agentide tegevus. Eestis näib kirjanduslik tegevus nimelt elavat selle artikli alguses nimetatud õilsate kategooriate toimel. Küllap on see meie väikese turu puhul omamoodi paratamatu. Nii on paljudes Euroopa väikeriikides, et kultuurile tehakse mitmesuguseid soodustusi. Õnneks on meil olemas seadusega kehtestatud ja suhteliselt ladusalt tegutsev Kultuurkapital, mille olemasolu mitmedki naabrid kadedaks on teinud, – ja enamasti just tänu temale saavad väga paljud eesti autorite raamatud üldse ilmuda.

    Kuid kirjandusliku loomingu kaitse vajaks siiski selget regulatsiooni.

     

  • Rohelise NO-lase okkaline rada

    Maris Johannes

    “Nafta!”: Mirtel Pohla laulab leevenduslaulu pangaorjusest vaevatud publikule.Tiit Ojasoo

     

    “Nafta!”, autorid-lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kunstnik Ene-Liis Semper, tantsujuht Jüri Nael, kontsertmeister Zoja Hertz. Mängivad Mirtel Pohla, Kristjan Sarv, Jaak Prints, Gert Raudsep ja Tambet Tuisk. Esietendus teatris NO99 11. II.

    Sõnad või teod?

    “Mis saab elust pärast tarbimisorgiat ja progressiajastu lõppu, kui maailma naftatünnid tühjad?” on NO99 küsimus. Kui vaatad “Nafta!” ära, tekkivat soov auto teatri ette jätta. Vaatame, vaatame….

    Raske on valida, kelle poolt oled selles lavastuses, sõnades saame hakkama, tegudega on keerulisem. Ei kujuta ennast ega ka NO poisse-tüdrukuid kusagil Alutaguse metsakülas Pentti Linkola moodi põldu harimas, jahti pidamas ja kala püüdmas. Soomlast Linkolat tuntakse kui rohelist ekstremisti ja ökofašisti, kuid mehe sõnad-teod on kenasti kooskõlas.

    Enne “Nafta!” algust võin hinnata põlevkivihunniku suurust, mis kulub elektri tootmiseks, et valgustada etendust. Teen oma valiku – kulutan koos saalitäie rahvaga selle kuhja ära. Kui oleksin Linkola mehi, jääks see fossiilihunnik maapõue, sest inimesel on moraalne õigus ainult sellele, mis eluliselt vajalik. Teater tuleks kinni panna.

    Lavastuses saab pahandada Stockholmi vahet lendav kaubareisija. Aga, käsi südamele, kõik oleme mööda maailma ringi kolanud, lennanud teatrifestivalidele, teaduskonverentsidele, nõupidamistele. Ega osoonikiht küsi lennureisi eesmärki – miks peame ennast kaubareisijast paremaks? Hoiame kokku oma aega ja vaeva, mistõttu meie ökoloogiline jalajälg on jälle numbri jagu suuremaks kasvanud. Teeb see meie jalajälje kaunimaks, kui see kunsti nimel on paisunud? Lendamine tuleks lõpetada.

    Mõelgu ma ümber oma tarbimisharjumused ja elulaad, matku maha magus progressimõtte: homme parem kui täna. Aga autot, maja maal, puhkusereise tahan ikka. See olevat kurjast, deklareerib teater. Deklaratsioon ei veena, ainus, mis veenab, on raha, mis otsa saab. NO teab ette ka järgmise käigu: lähen panka laenu võtma. Seda teed on käinud ka nemad ise, noored ja käredad. Nii tõdemegi ühiselt, et oleme panga orjad. Ei ole meist uhkeid Linkola mehi, käremeelne roheline maailmavaade ei sobi. Otsiks mõõdukamat rada.

    Äkki tasuks kaevuda alateadvusesse, kus tiksub veel esiisade ettekujutus heast elust, päevade kaupa kasuka all ahju peal pikutamisest ja sularasva söömisest. Olgu, sularasva enam ei taha, aga pikutada pole veel jõudnudki. Lesiv inimene peaks rohelisest vaatepunktist kõige ohutum olema: ei kuluta suurt midagi, kui oma kodus lamab ja tuld põlema ei pane. Mäletate anekdooti valgest mehest, kes mustanahalist banaanipuu all pikutajat tööle kehutab: teed tööd, saad palju raha ja siis saad lubada endale mõnusa äraolemise. Ja mida pikutaja selle peale kostis… Kahju, et meie kliimavööndis banaanid ei kasva.

     

    Argipäev

     

    Naftakriisist räägite? Aga elu argipäev ongi üks pidev kriis, kus sada isiklikku tulekahju ootavad kustutamist: suurusehulluses ülemad, auahned alamad, puberteedieas lapsed, põdurad vanemad, napsitavad närvilised elukaaslased, autoparandusest-eluasemelaenust rääkimata – see on keskealise maailm. Kuhu siia mahub veel naftakriis? Loobugu ma autost? No ei jõua punktist A punkti B ilma selle kuradi autota.

    Nii et naftakriis mind autost lahti ütlema ei pane, aga üks mure ikka on. Kas jätkub puhast õhku, vett ja saastamata maad, kus toitu kasvatada, kuidas tuleme toime üleilmaliste haigustega? Tervet maakera karantiini ju ei pane.

    Niisiis autost ei loobu ja tuba tuleb kütta, sest õues on külm. Üks kord selle talve jooksul oli mul selle kõige pärast ikka kole häbi – see ei juhtunud teatris, vaid siis, kui nafta tappis linde Keibu lahe ääres. “Nafta!” lavastus vaatab sellest mööda. Kui NO poisid laval rääkima hakkasid, et kohe lõpeb nafta otsa, oli mul korraks isegi hea meel, vähemalt lõpeb naftatransiit. Surm kodumerel varjutas teatrilava ohudraama. Miks teater seda traagikat, mida elu kätte mängis, lavastusse ei pannud? Pidas liiga odavaks trikiks mängida kujundiks üks naftast lämbuv sinikaelpart. Samas avaldatakse meile kavalehel utoopilisi unistusi sellest, kuidas Eesti sõjaväelane peaks/võiks paljastada Ameerika naftaäri Iraagis. Intellektuaalne ülekuumenemine.

     

    Propaganda lõuahaagid

     

    “Naftat!” võib nimetada tarbimisvastaseks propagandalavastuseks. Paremini kui naftakriis män­giti välja protest raha- ja pangaorjuse vastu.  Pangavastasus kogus laval tuure, lausa barrikaadidele kutsuv revolutsioonilipp toodi välja, lõpuks mindi sõna otseses mõttes tänavale – läkiläki peas pangamaja peale röökima. Mõnikümmend minutit tagasi olin isegi selle maja poole rusikat viibutanud, sest panga juurdeehituse tõttu nappis teatrimaja ees parkimiskohti. Vaat sulle saatuse iroonia ja hüva leili! Laval sündinud revolutsionääri lõpp oli kurb, õues sai ta möödakäijalt vastu lõugu (nagu videoekraanilt nägime).

    Vastu lõugu antakse ka lava peal, tugevam klobib nõrgemat, kaaslased vaatavad pealt ja ajavad iba poliitilisest korrektsusest, naine ilmutab kaastunnet ja otsib õiglust … kuni lahkub tugevama embuses. Ja niimoodi korraldabki toores jõud – meie keeli raha – maailma ära. Vaatame virila näoga pealt, kes lavalt, kes saalist, kes parlamendist, kes raadiomajast… ikka õhku nuusutades, et ise mitte vastu lõugu saada.  Nii et brutaalsete lõuahaakidega mängitakse ette “Nafta!” kõige stiilipuhtamad stseenid, puust ette ja punaseks, ja õrrituselement hakkab tööle.

    Sõnainimesena hõikan NO-laste poole: leidke üks kirjutaja! Vaimukast tekstist, mis toetaks Semperi ja Ojasoo visuaalset maailmaloomet, jääb vajaka. Tuleb meelde “Asjade seis” (kõrgema lavakunstikooli diplomilavastus), kus oli mingi alustekst, mida Ojasoo ise julgelt täiendas ja tulemuski oli terviklikum kui “Nafta!”.

    Praeguses lavastuses oli näitleja kostüüm kõnekam kui tekst: meie keskele saabuvad ufonaudid, või on need progressiajastu glamuuri-inimesed hõbetürpides, kes ainult laulavad, tantsivad ja räägivad mikrofoni. Ufo-nautijate aeg ei kesta kaua. Hõbetürbid vahetatakse ülikondade vastu – uued suled, uued jutud. Üks mees räägib nagu IX klassi geograafiaõpik, kritiseerib õppur mu kõrval. Monoloogipidaja jutus ei ole suulise keele loogikat. On see taotlus või valearvestus? Igatahes ei ole see näitleja süü, et naftabarrelite jutt on publikule kui hane selga vesi. Paremaks läheb asjade seis siis, kui teisedki näitlejad saavad ka ülikonna selga ja laval hakkab sündima midagi diskussioonilaadset: üks väidab ja teine vaidleb vastu, kolmas küsib publikult – kergem jälgida ja lavastus saab elu sisse. Ülikondades seltskond hakkab pisitasa ahvistuma. Lõpuks rebitakse riided seljast ja laval läheb lahti alasti meeste sõjatants. On see mõtleva inimese krahh? Liigi metsistumine on igatahes kõnekas… Quo vadis?

    See, mis järgneb, peaks olema jubedamast jubedam (inimkonna jaoks), aga tegelikult on tüütumast tüütu (vaatajale). Tragöödia asemele tuleb farss – ega ma sellepärast pahanda, see on täna lausa kohustuslik. Hoopis sellepärast pahandan, et terveks tunniks aheldatakse mind reäälitisou külge, isegi lahkumisvõimalust ei pakuta (nagu NO teatri avalavastuses).

    Kas on laval TV-paroodia? Pole televaataja, ei oska öelda, koolilaps kõrval samast subkultuurist, ei ütle mulle midagi ette. Selles sketšide tohuvapohus laguneb lavastus ja kaob teatris olemise mõte. Paradoks: see kes televärki vahib, ei tule ju NOsse ja see, kes saalis, ei tunne jälle telet – täiega vale aeg ja koht. Eero Epner kavalehel viitab narride laeva kujundile. Lavastuses kõneldakse Noa laevast. Olgu – nafta maailma lõpukujund
    iga sobib Noa laev hästi. Laevale valitakse reisijaid tele-show põhimõttel. Mida ma pean sellest järeldama – et maailm on kui hulluks läinud narrilaev, mis lõpu poole triivib? Seda ma lugesin kavalehelt, mitte lavastusest.

    Näitlejad olid küll osavad tüübiloojad, vaataja silme ees käisid nad pidevalt riideid ja parukaid vahetamas, aga oli sellel ka mingi mõte (meenutas ühte kunagist Baskini estraadikava)? Ja miks ma pidin seda kõike vahtima väikeselt videoekraanilt, kael kõveras. Lavastus võib muutuda, võib-olla suudavad NO-lased ise seda telepilgarit ajapikku ohjata.

    Lavastuse lõpust on meelde jäänud paar teravat kujundit: naine pistetakse nahka kui vitamiini- ja mineraalaineterikas liigikaaslane. Võidumehed pudenevad laiali. Ainus, kes alles jääb, sõtkub paigal seisvat jalgratast, et saada valgust väikesest elektrilambikesest oma pea kohal. Selles on juba väikest hingesugulust Linkola filosoofiaga.

     

    Isiklikku

     

    Töötan Eesti Raadios, peadirektor maksab mulle palka, millega suurt tarbimisbuumi ei tekita. Nii et elame säästlikku elu. Samal ajal kui juhtivad kultuuri-insenerid mind aina säästlikumaks koolitavad, kibelevad nad ise uut ja suurt maja betooni valama, sest ainult kinnisvarahindades, betoonitonnides, suruõhuhaamri purustusjõus ja kraana kandevõimes mõõdame täielises Eestis Vabariigis kultuuri, sealhulgas ka raadio ja televisiooni häädust. Tunnen hingesugulust “Nafta!” vintsutatud jalgratturiga, kes kõigest jõust väntab, et pirnike ikka põleks. Aga kus sa betooni ja showbusiness’i vastu saad?

    “Nafta!” lavastus on kaugel täiuslikkusest, see ei suuda võistelda “Padjamehe” jõhkra sõnatäpsuse ja “Samuraide” range rituaalimasinaga, aga ta esitab lapsesuuga mõned küsimused ja astub kapitalismi pühamast pühama rituaali – tarbimise vastu.

    Kes vajab Tallinna – Tartu neljarealist maanteed, kui nafta osakorral ja bensiinil kulla hind? Miks kallis džiip on prestiižne ja kallis ökoauto seda ei ole? On see lahendus, kui džiibimehed hakkavad sõitma ökoautoga?

    Mina sõidan Škodaga, džiibimeeste silmis see polegi auto. Järelikult ma ei sõidagi autoga. Nii et kõik oleneb vaatepunktist ehk demagoogia lennukuse astmest.

     

     

  • Uus kontsert sarjast HELIjaKEEL – Andrei ja Peeter Volkonski

    Diana Liiv

    Hooajal 2012/2013 algas Muusikasõprade Seltsi uus neljast kontserdist koosnev sari HELIjaKEEL. Sarja läbivaks teemaks on Eesti kultuuriruumis erilised perekonnad, kus isad ja pojad ning isad ja tütred on tuntud kirjanikud ning heliloojad. Sari algas novembris Doris ja Hillar Kareva loominguga, teisel kontserdil jaanuaris tulid esitusele Maarja Kangro luule ja Raimo Kangro muusika, kolmandal kontserdil aprillis kõlab Peeter Volkonski ja Andrei Volkonski looming ning sari lõpeb maikuus Märt-Matis Lille ja Jaan Kaplinski teostega. Muusikat esitavad silmapaistvad eesti interpreedid ja tekste loevad autorid ise. Sari toimub koostöös Tartu kirjandusfestivaliga „Prima Vista“. Sarja eesmärk on tekitada erinevate kultuurivaldkondade vahelist koostööd ja sünergiat, hõlmata laiemat publikut ning pakkuda erilisi kultuurielamusi.

    Kontsert Andrei ja Peeter Volkonski loominguga toimub reedel, 12. aprillil 2013, kell 19 Hopneri majas, Tallinnas ja pühapäeval, 14. aprillil 2013, kell 18 Tartu Ülikooli aulas. Esinevad Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Iris Oja (metsosopran), Leonora Palu (flööt), Julia Ageyeva Hess (klavessiin) ja Peeter Volkonski (sõna). Kavas on katkend Peeter Volkonski raamatust “ISBN 978-9985-9980-6-9” ja valik tema laule ning Andrei Volkonski “Was noch lebt” keelpillitriole ja metsosopranile; “Jeu à Trois” flöödile, viiulile ja klavessiinile; “Musica Stricta” klaverile ja Klaverikvintett.

    Eesti poetessi Helvi Jürissoni ja vürst Andrei Volkonski (1933 – 2008) poeg Peeter Volkonski omab eesti kultuuriruumis väga värvikat kohta nii näitleja, kirjaniku kui ka loovisikuna laiemas plaanis. Tema isa on aga leidnud suurt tunnustust avangardistliku vene heliloojana, ta oli ka üks silmapaistvamaid klavessiniste Nõukogude Liidus ning oluline vanamuusika propageerija. Kontserdil osalev klavessinist Julia Ageyeva Hess saavutas veebruaris 2013 Andrei Volkonski nimelisel rahvusvahelisel klavessinistide konkursil Moskvas teise koha. Aastal 2013 möödub Andrei Volkonski sünnist 80 aastat.

    Täpsemat infot kontserdisarja kohta leiab kodulehelt www.kammermuusika.ee.

  • Mälukultuur ja ettevõtjad

    Risto Järv

     

    Kui tänapäeval oleme harjunud, et meie tarvilik igapäevane dokumendikogum mahub ära ühele odavale mälupulgale, siis tegelikult on eluks tarvilik hulk välismälu määratult suurem. Meie kultuurimälus ei peegeldu  ainult me endi läbielatu, vaid ühel või teisel viisil ka varasem elu ja tegevus. Rahvusliku mälu hoidmiseks on loodud mäluasutused, arhiivid ja muuseumid, selle talletamise nimel rahvapärimust kogutaksegi, seda nii institutsionaalselt kui sageli vabatahtlikult. Seepärast oli üpris ootamatu näha majandusajakirja Saldo novembrikuu numbris Juhani Seilenthali avalikku pöördumist Eesti presidendi poole2.

    Autor nägi vajadust meelitada  president „eemale Eesti iseseisvuse taastamise ja rahvaluule kogujate tunnustamise lainelt” andmaks preemiaid ja aumärke uusi töökohti loovaile ettevõtjaile. Pakutud eesmärk on õilis ja õige, viis aga vildak. Ka minul oleks rõõm, kui ettevõtjad aumärke saaksid, ma tunnen heameelt, kui töökohti juurde tehakse. Rõõmustaksin, kui väikeettevõtjad taasavaks kodu lähedal õdusad toidupoed, oleksin rahul, kui kinos saaks käia lisaks kaubanduskeskusele  ka väiksema tegija kinomajas. Ent vastandumine ei too vilja, rahvapärimusega tegelemine ei ole nii ülehinnatud, et selle tunnustuse ümbertõstmine kõrgendaks ettevõtja enesehinnangut. Mulle tundub vastupidi ühiskonnas pälvivad hoopis liiga vähe tähelepanu meie mälu-ettevõtjad. Kord aastas antava presidendi rahvaluulepreemia sümboolne väärtus on märksa suurem kui materiaalne. Eriti küüniline on väita, et kui paarkümmend aastat pole pärimusega tegelejat tunnustatud, siis võib ta oodata ka nüüd. Igal juhul ei tohiks millegi tunnustamine tulla aga kellegi arvelt, äriinimeste imetlemiseks pole põhjust kultuuri tagaplaanile suruda. Juba Hurda ajal oli neid, kes pärimust „tühjaks loruks” arvasid. Ettevõtjad ja mälukogujad/ uurijad ei ole ilmselt kunagi liiga lähedased.

    Ettevõtja mõtleb pigem, kuidas lõigata kasu homsest päevast, mälu-ettevõtja, kuidas eilsest.  Ent vaja on mõlemat. Lewis Carrolli Alice’is on huvitav passaaž Peeglitagusest maast, kus elanikud suudavad mäletada tulevikku. Lustaka absurdikirjaniku mõte pole sugugi mõttetu, sest tulevik toetub alati minevikule. Ka pärimuslikule muusikale toetuv rokkbänd või pärimusmuusikat populariseeriv suurüritus võib olla lisaks eneseteostusele tõhus tänapäevane ärimudel. Eelmine aasta oli Eestis muuseumiaasta,  seega meie mäluasutuste aasta. Kurioosumina kerkis muuseumiaasta lõppu maakonnamuuseumide liitmise kiire kava ülevaltpoolt (vt ka Sirp 27. XI, lk 18). Põhjused on jäänud veidi ebaselgeks, ent üks võimalik seletus oleks justkui tasuvus: ühtse liitmuuseumi kulud oleksid väiksemad. Majanduslikus mõtlemises on triviaalteadmine, et suurem on efektiivsem. Mäluasutuste ressursitarve on suur, arhiivide võidujooks kaasaja andmemahtudega järjepidev.  Samavõrra ütleb triviaalteadmine, et iga majanduslikult mõttekas samm ei ole tõhus kohalikku eripära arvestades. Mälukultuur on asi, mida ei saa endastmõistetavalt mõõta ainult rahas. Mäluasutuste ülesandeks on mitmekülgse tegelikkuse talletamine, igamehe käitumis- ja kultuuripraktika jäädvustamine.

    Äsja lõppes kirjandusmuuseumi ja Soome instituudi korraldatud Soome-teemaliste mälestuste kogumise  võistlus. Laekunud kaastöödest näeme, et rahvuslikus mälus peegeldub Soome sageli endisaegse imedemaana, „kus on kõike, mida süda vaid ihaldab”. Ent suhtumine naabermaasse võib olla kirjutistes ka ettevaatlikum ning ülalt alla vaatav või viinavaevas naaber pälvida kriitikat. (Oma positiivse hinnangu kogumisaktsioonile andsid muide ka mitmed ettevõtted, kes ei pidanud paljuks toetada parimaid kirjutajaid auhindadega). 

    Igaühel on omaenda mälu ja mälestused, ent alles paljude mälestuste koondpildist ilmneb, kui kirevalt ühiskond millessegi suhtub. Inimese vaatepunkt, ka tema mälu võib aja jooksul muutuda, on aegu, mil mõeldut me ei taha mäletadagi. Pärimusteadlased talletavad ja uurivad seesugust mitmevõimaluslikkust, seepärast ongi tarvis jäädvustada vaid häälte paljusust, mitte ühte häält. Nõnda arvangi, et ettevõtjaid austades ei saa me kuidagi tuua  eeskujuks tunnustuse äratõmbamist pärimuskogujatelt. Ühiskondlik saldo on positiivne ja bilanss tasakaalus, kui tunnustust väärivad nii ettevõtjad kui ka pärimuse talletajad.

    1 Taasilmunud kogumikus: Jakob Hurt, Mida rahvamälestustest pidada. Tallinn 1989, lk 9–25.

    2 Juhani Seilenthal, Kulla härra president. – Saldo 2009, nr 9, lk 12.

  • Kaks erinevat, aga tublit lastemuusikali

    Brigitta Davidjants

    Algupäraseid lastemuusikale ei kirjutata Eestis just ülearu palju. Ja kui need satuvad ühele ajale, tekib tõsine kiusatus neid kõrvutada. Võrrelda on neid lavastusi aga keeruline,  sest erineb kõik, alates ideest ja lõpetades teostusega: kui „Imelaps” esindab oma väljapeetud naljadega justkui erudeeritud „Peeter Paani” koolkonda, kvalifitseerub „Detektiiv Lotte” pigem Lindgreni lugude laadse lustaka palaganina. Pealegi erinevad lavastused juba formaadi poolest: „Imelaps” on minimuusikal ning ilmselgelt ei võimalda 45minutine lavastus selliseid süžeearendusi nagu üle kahe korra pikem „Detektiiv Lotte”. 

    Õigupoolest läbibki „Imelast” üks ja pisut moraliseeriv süžeeliin. Muusikal räägib väikesest poisist, kelle adekvaatsuse kaotanud vanematele kinnitab lapse iga pisemgi liigutus, et tegu on tillukese geeniusega. „Imelapse” parim osa on Piret Ripsi muusika. Ta on tõeline professionaal, kelle loomingut kuulates võib selgesti aduda, et helilooja suhtub oma muusikasse väga kriitiliselt. Ripsi muusikat iseloomustab ka oskus orienteeruda kõikvõimalikes  žanrites ning talle ei valmista mingit probleemi vaheldada näiteks džässi barokiliku helikeelega või poppi klassikaga. Sealjuures ei aja helilooja asja liiga keeruliseks. Muusika on kuulajasõbralik ning etendusegi ajal võis täheldada, et kui lapsi vahepeal väga mürgeldama kiskus, naelutasid just värvikad muusikalised vahepalad nad uuesti toolide külge.

    Tegelikult on keeruline anda hinnangut, kuidas tajus „Imelast” sihtgrupp, nimelt kuuekuni  kaheteistaastased lapsed. Täiskasvanule on loo moraal selge: ei ole vaja toppida oma last iga hinna eest eliitkooli või balletitundi ning teostada tema kaudu oma luhtunud ambitsioone. Mida aga nägi või kuulis laps? Ühel hetkel tekkis tunne, et nii mõnigi laps on pehmelt öeldes „käru pealt maas”. Ja mis siin imestada, sest miks peaks üks laps teadma, mida tähendab Guinnessi rekordite raamat või mõni veelgi keerulisem asi. Aga võib-olla  oli asi hoopis muus. Näiteks minule, täiskasvanud kuulajale, valmistas tõsiseid raskusi mõista, mida näitlejad laval laulavad, sest tekstist oli kohati võimatu aru saada (probleem, mida „Lottes” polnud). Samas, mine tea, ehk haaraski lapsi pigem särav visuaal, mitte niivõrd süžee.

    Kui Janno Põldma ja Heiki Ernitsa animatsioon „Leiutajateküla Lotte” omal ajal ekraanile tuli, võitis see vist igas vanuses vaatajate  südamed. Ja mis siin imestada, sest animafilm oli soe ja sõbralik ning keegi ei saanud tappa. Pealegi võis „Lotte” taga aimata hiilgavat turustamist, mis on tähtis aspekt isegi väga hea toote puhul. Seega oli pinnas Vanemuise muusikali jaoks hästi ette valmistatud.

    Kuna seni seostasin Pajusaare nime peamiselt eurolauludega, tuli „Lotte” muusika – värvikas segu armsalt lapsemeelsetest meloodiatest ja progelikest harmooniatest – mulle suure  üllatusena. Ja tegelikult süvendasid mõlemad tükid tunnet, et aastakümnete jooksul on meil jõudnud välja kujuneda üsna kindel traditsioon, kuidas mudilastele muusikat kirjutada. Vähemalt tunnevad selle „millegi” ära 1970. ja 1980. aastate lapsed, kelle kasvamise taustal on kõlanud Ehala ja Grünbergi viisikesed. „Lotte” puhul jäid kõrva Tõnis Kõrvitsa särav orkestratsioon ja nutikalt kasutatud löökpillisektsioon.

    „Detektiiv Lotte” räägib kutsikast Lottest  ja tema sõbrast, kassist Brunost, kellega koos minnakse otsima suhkrupeedimasinat, mille tundmatud ära on viinud. Siingi on tegijad leidnud mõnusa lahenduse ning lõpus selgub, et võimalikud pahategijad on liblikavastsed, kellel läheb suhkrumasinat tarvis selleks, et liblikateks moonduda. Lavastuse õnnestumisele aitasid suurel määral kaasa peaosalised Gerli Padar ja Robert Annus. Seni seostus Gerli Padari nimi mulle peamiselt meelelahutus- ja  naisteajakirjade kaantega ning vähimgi katse meenutada, millist häält lauljatar teeb, oleks lõppenud läbikukkumisega. „Lottes” aga näitas Padar end toreda artistina ja üldsegi mitte halva näitlejatarina.

    Erinevalt „Imelapsest”, mille lavaline kujundus on efektselt napp, rõhuvad „Detektiiv Lotte” tegijad mastaapsusele. Lava muutub iga lühikese aja tagant, osalistel on seljas värvikirevad ja pilkupüüdvad kostüümid.  Vahetpidamata käib mingi action. Ja miks ka mitte, sest lapspubliku puhul on pompoossus õigustatud. Pealegi on lapsi raske petta. Täiskasvanud publiku puhul võib ju apelleerida sellele, et „te ei saa mu suurest kunstist aru”, aga kui lapsele tundub asi igav, siis ta lihtsalt ei vaata …

  • Veel kord kirjandusauhindadest

    Ilona Martson

    Viimasel ajal on Sirbi veergudel olnud juttu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate määramise süsteemist. Sellel teemal on sõna võtnud Krista Kaer oma konverentsil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekandes, mis ilmus artiklina Sirbis (11. I), kui ka Tiit Hennoste artiklis „Raamatumüük ja kirjandusauhinnad” (Sirp 18. jaanuar 2008). Mõlemat kirjutist seob ühine paatos: teadmine eesti kirjanduspreemiatest ei jõua lugejateni, see tähendab nendeni, kelle nimel mäng käib. Hennostel on ka konkreetne ettepanek: „Muuta juba tulevast aastast ära eesti kirjanduspreemiate määramise aeg. Kuulutada kandidaadid välja vähemalt novembri lõpuks ja laureaadid hiljemalt detsembri keskel”. Siis on lootust, et inimene, kes põhiliselt jõulude eel raamatupoodi satub, saab neist preemiatest juhinduda. Kogu maailm teeb nii, aga meie mitte. Aga võiks.

     

    Mis siis ikka, arutagem seda asja. Muidugi oleks kõige lihtsam öelda „nii ei saa teha”. Aga mõelgem hetke, mis oleks teisiti, kui kirjanduse žanripreemiad antaks üle aasta lõpus, mitte emakeelepäeval nagu praegu.

    Esiteks looks see muidugi pretsedendi. Kõigis teistes Kultuurkapitali kureeritud valdkondades premeeritakse aasta kui terviku eest, enamikus valdkondades aasta alguses jaanuarikuus (otsustatakse muidugi detsembris), teatripreemiad määratakse aga märtsis, nagu kirjandusauhinnad. Loodetavasti õnnestub praegusel kirjanduse sihtkapitali nõukogul veenda Kultuurkapitali juhtkonda ja proua kultuuriministrit muutuse sihipärasuses. Edasi.

    Teiseks muudaks see totaalselt paikaloksunud süsteemi, kus kõigepealt tuleb jaanuaris kulka suur aastapreemia, siis veebruaris riiklikud kultuuripreemiad ja lõpuks hüütakse märtsis välja žanripreemiate laureaadid. Tõtt-öelda ei mäleta, et mõni suure preemia saanu hiljem sama asja eest ka žanripreemia oleks saanud. Suuremad preemiad löövad n-ö platsi puhtaks ja pildi klaariks. Aga võib-olla olekski tore, kui senine kord muutuks. Oleks huvitav, mis hakkaks juhtuma.

    Kolmandaks komplitseeriks see žürii otsustamisprotsessi. Praegu on lihtne, vaatluse alla lähevad raamatud, mis kannavad aastanumbrit 2007. Tõsi, mõni raamat ilmub veel ka jaanuari keskel eelmise aasta numbriga, kuid vaikimisi võetakse arvesse ka need. Mis aga juhtuks siis, kui künnis oleks siingi „hingedepäevast hingedepäevani” nagu praegu Betti Alveri preemia puhul? Me kõik teame, millises tempos juba oktoobris raamatuid ilmuma hakkab, ja tempo kiireneb novembris-detsembris. Millal tõmmata piir? Et 1. november on kõik, siit edasi ei saa, 2. novembril ilmunud raamatuid me ei arvesta?

    Ma ei tea, kuidas need asjad tehniliselt mujal maailmas käivad. Võimalik, et meil oleks tõesti midagi õppida. Kuid karta on, et raamatu „elukaarest”, mis Hennoste hinnangul kestab kolm-neli kuud, minnakse siingi suure kaarega mööda. Olen ise olnud viimasel ajal seltskonna hulgas, kes annab just aasta lõpus välja väikese preemia aasta jooksul ilmunud parimale lastekirjanduse tõlkele, ja ma tean, et ajapiir teoste valikul tõmmatakse juba keset suve. Mis on muidugi meelevaldne, ja mida enam žanre, seda meelevaldsem. Järelikult, et otsus oleks täpsem, peaks muutma ka žürii komplekteerimise põhimõtteid. Sellest on muide korduvalt räägitud, et ka Eestis ei peaks aastapreemiatega olema seotud mitte üks, vaid mitu žüriid.

    Muidugi võib nendele kolmele muutusele lisada neljandagi, nimelt ajakirjanduse aastalõpu paanika, mistõttu kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominentide kajastamiseks meedias oleks lihtsalt füüsiliselt vähem ruumi kui veebruaris-märtsis. Kui juba praegugi ei olda rahul sellega, kuidas meedia kirjanduse sihtkapitali aastapreemiatesse suhtub, siis oleks üsna mõttetu loota, et auhindade tõstmine aasta lõppu olukorda kuidagi parandaks. Pigem vastupidi – sisuliseks analüüsiks meedias oleks veelgi vähem aega ja võimalusi. 

    Kuid enne kui midagi muutma hakata, võiks siiski üle vaadata selle, mis olemas. Näib, et kirjanduspreemiate praegu justkui olematut mõju kritiseerides on segi aetud kaks erinevat, ehkki omavahel seotud asja. Esiteks, kulka sihtkapitali aastapreemia kajastamine massimeedias. Ja teiseks, preemia mõju inimeste ostu- ja lugemiseelistustele.

    Kõigepealt ei ole ma nõus Tiit Hennoste väitega, nagu poleks kirjanduse žanripreemia nominentide esmakordne väljahüüdmine kirjandustoimetajaid kohe üldse rohkem liigutama pannud. Pani küll. Siiani annab see põhjuse rääkida eesti kultuurimaastikul väga olulistest preemiatest mitte ühel, vaid vähemalt kahel korral: kõigepealt nominente välja kuulutades ja hiljem laureaatide puhul.

    Muidugi oleks kena, kui ilmuks rohkem ühele preemiale kandideerivate teoste kvaliteetide sisulist kriitikat, aga see ei sõltu sugugi sellest, et preemiad antakse välja kõvasti hiljem, kui teos on ilmunud. Pigem ikkagi sellest, et Eesti oludes on suhteliselt piiratud ring inimesi, kes on kõiki nominente lugenud, ei ole seotud ühegi asjaomase institutsiooniga (ja ei kirjuta parasjagu samal teemal Loomingule ülevaadet ega ole ka ise nominent) ning võiksid seetõttu erapooletult teemat kommenteerida. Lisaks vahelduvad need ajakirjanikud ja toimetajad, kelle tööks on kirjanduspreemiate kajastamine, küllalt kiiresti. On hea, kui meediaväljaandes töötav reporter üldse aru saab, mis vahe on näiteks Romaanifondi romaanivõistluse ja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate vahel.

    Kuid esineb ka vastupidiseid olukordi. Olen paksu Arkaadia toimetajana seisnud halekoomilise olukorra ees, kui terve ööpäev kulus sellele, et välja selgitada kõige elementaarsem: kes on selle aasta žürii esimees ja millal võiks lõpuks selguda tänavused nominendid. Siit järeldus: iga preemiat tuleb osata ajakirjandusele turustada. Tunnistagem, et Kultuurkapitali tegevus selles valdkonnas on olnud mõnikord üsna kaootiline.

    Kuid isegi siis, kui koostöö meediaga laabuks senisest sujuvamalt, jääb ikkagi üks kahtlus. Ja nimelt see, kas ükski eesti kirjanduspreemia – olgugi rahaliselt soliidne ja mainekas – on massilugeja silmis piisav argument. Kahtlen tõsiselt, et ükskõik milline preemia võiks Eesti kontekstis üldse reaalselt mõjutada eesti keeles lugeva inimese individuaalseid lugemiseelistusi. Kui mõni eesti kirjanik võidaks Nobeli, oleks muidugi teine lugu. 

    Kui Tiit Hennostel või kellelgi teisel õnnestuks mingi lõpliku valemina tõestada, et kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate lükkamine detsembrisse paneb lugeja tõesti eesti väärtkirjanduse vastu rohkem huvi tundma, siis vääriks mäng tõesti küünlaid. Mulle on küll jäänud mulje, et see inimene, kes loeb raamatuid, loeb neid aasta ringi ning see, kes ainult detsembris raamatupoodi astub, ostab ikkagi „Mahlade entsüklopeedia”.

    Vähemalt 2007. aasta preemiad antakse üle 2008. aasta emakeelepäeval. Mis edasi saab, seda näitab aeg.

    Ilona Martson on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu esinaine

     

     

  • VVV: Juut on ka inime (II)

    Vaapo Vaher

    Juudi temaatikale leiti vastseid situatsioone ja motiive. Nii avas Boriss Špissi ja Rašel Milmani “Neitan Bekkeri tagasitulek” terve filmitsükli, mis kajastas kunagi tsarismi koleduste eest roiskunud Läände pagenud emigrantide naasmist nüüd juba nõukogustunud kodumaale. Neitan Bekkerit serveeritakse filmis kui juudist müürseppa, kes oli kolmekümne aasta eest siirdunud Venemaalt Ameerikasse, seal kiviladumises kõrge kvalifikatsiooni omandanud ja nüüd koju tagasi jõudnud. Mees asub innukalt tööle viisaastaku löökehitusel, ent kapitalistlik taak istub tal ajudes ja ta ei mõista lihtsaid nõukogulikke elusihte. Näiteks arvab ta, et sotsialistlik võistlus tähendab kalki konkurentsi tööliste vahel, et kui selles kaaslastele alla jääda, on tulemuseks jõhker vallandamine. Lihtsameelse, kuid tööka juudi najal reklaamitakse filmis nõukaelulaadi. Samas on mõned filmiteadlased veendunud, et “Neitan Bekkeri” autorid kasutasid propagandistlikke matriitse üksnes silmakirjaks, tegelikult aga vallandasid salakavala kunstilisusega “oma juudi alateadvuse” (Miron Tšernenko). Filmi poeetika ei ole otserealistlik, pigem pihku muigav, teatraalsete misanstseenidega sotstöö kujutamisel aga laskutakse karikatuuri. Samas romantiseeritakse hardalt veel säilinud vene juudi keskkonda, tüpaaže, reprodutseeritakse isepärast kaduvat tsivilisatsiooni.

    Ehtsa juudi atmosfääri fikseerimine võis olla ka Mihhail Dubsoni eesmärk filmis “Piir”. Kuigi esiplaanil etendatakse hoogsalt piiriäärse juudi kohakese salajast klassivõitlust, on filmi variserlikust fassaadist tähtsam hoopis foon, kontekst, etnograafia, taustakarakterid. Üht tagaplaani osalist mängis Sergei Gerassimov, kes varjas elu lõpuni oma juudi juuri.

    Lev Kulešov eksponeeris filmis “Horisont” Odessast pärit juudist kellassepa heitlikku saatust, filmi lõpus saab mehikesest – eesrindlik vedurijuht. Üks amet kontrasteeritakse metafoorselt teise vastu: individualistlik uurmeister on igandlik juuditüüp, samas muidugi ka kapitalistlik varjukuju, horisondi poole kihutav vedurijuht on aga ühtaegu nii progressiivne juut kui õnnelik nõukainimloom laiemalt.

    Vladimir Korš-Sablin lavastas seiklusliku “Õnneotsijad” (Dunajevski muusika), kus ühinevad harmooniliselt mitmed “juudi filmi” stereotüübid: Läänest naasmine, juudi ja venelase armastus ning bandiitlik juut Pinja Kopman.

    Muidugi jätkus juudi temaatika revolutsioonifilmides. Üllatavalt puudus juudi tegelane küll suurfilmides “Lenin Oktoobris” ja “Inimene relvaga”, ent stalinistlikus “Lenin 1918. aastal” on juudid konfliktselt sees: ühelt poolt positiivne juudi võimur Jakov Svredlov, teiselt aga deemonlik naisterrorist, Lenini-tulistaja Fanni Kaplan. Sergei Jutkevitš väntas Sverdlovist ka eraldi portreefilmi “Jakov Sverdlov”, ent selles polnud vihjetki mehe päritolule. Film kujutas endast etniliselt kohitud paraadlikku poliitilist biograafiat.

    Marginaalselt jooksid juudi tegelased läbi paljude filmide, sageli üksnes iseloomuliku perekonnanimega tähistatult. Ent filmiuurijad on juudi problemaatikat täheldanud ka neis filmides, kus juute sihiteadlikult välditakse. Näiteks Igor Savtšenko omal ajal ülistatud töös “Bogdan Hmelnitski” ei tuletata juute meelde üheski episoodis, ehkki Hmelnitski julm judofoobia ja pogrommid on levinud hirmujuttudes juutide hulgas aastasadu.

    Ajalooliste pogrommide kajastamise lõpetas nõukakino juba kahekümnendail, ehk kui märatsevat juudiviha kujutati, siis toimus see väljaspool Vene territooriumi. Näiteks Saksamaal, nagu Herbert Rappaporti ja Adolf Minkini “Professor Mamlockis”. Siingi sai juudi teemaga laksata mitu ideoloogilist eesmärki korraga. Üheks muidugi väljamaine rassiroim kui kapitalismi grimass. Teine sõnum: poliitiliselt neutraalseks ei tohi jääda ka teadlane. Kolmandaks “paljastati fašismi”. Juudi teema kaudu said kõik sihid juurde traagilist emotsionaalsust.

     

  • Pauli päevik: Noor, mässumeelne tudeng – see on Paul, meie teatri tulevik

     

    rahvusvahelist teatripäeva,

    sel päeval antakse Vanemuise teatris üle ka Eesti teatri aastaauhinnad,

    peetakse pidu ja vaadatakse

    suurejoonelist fantaasiapilti

    sajandivanuse eesti kutselise teatri

    teemal, Andrus Kiviräha näidendi

    “Teatriparadiis” esmaettekannet.

    Sirp õnnitleb eesti teatritegijaid ja

    -sõpru eriväljaandega!

     

    Pauli veerg… Head lehetoimetajad on teatriaasta puhul sellise asjakese välja mõelnud. Teatrijutt, mida kirjutavad anonüümselt eri autorid ja mida pakutakse maskott Pauli päeviku pähe, et oleks nagu teatritegijate ühine jutt – kas murejutt või rõõmujutt või analüüsiv jutt või ärapanev, nagu anonüümselt ka võimalik oleks. Tore algatus igatahes ja küllap on kena seegi, et honorar läheb nüüdsest Pauli arveldusarvele, et teha sellest tulevikus mõni tore preemia või fond, sest loodetavasti kestab see Pauli veerg kauem kui teatriaasta ja pealegi on Paulil raha hädasti tarvis, sest tee, mis sa teed – see salapärane Paul, kes ilma mingi legendita disainibüroo laualt kohe kõigi poolt armastatud aastamaskotiks ronis, kippus algul minu meelest vägisi jääma nagu olümpiamaskotidki selliseks veidi veretuks veiderdiseks, kes unustatakse Linnateatri peol 1. jaanuari hommikul 2007.

    Pealegi on nimel Paul eesti teatriruumis üsna kindel kõla: alaku ta pealegi Pinnast ja Sepast, küllap kõlab ta paljudele ka vastu nimedes Poom ja Laasik ning siis on tal juba teistsugune kõla. Loodetavasti samastub ta ellujäänuna tulevikus näiteks Ingomari ja Kleeri pisipoja Paul-Samueliga ja võib-olla on see seos veel kõige tugevam. Paule eesti teatris peab jätkuma ja seda nime ei tuleks mingi kindla inimesega seostada, erinevalt jällegi hetk tagasi mainitud Ingomarist ja Kleerist – nende nimedega on meie teatris vaid üks paar inimesi ja seepärast pole nende puhul tarvis perekonnanime kasutada – me saame niigi aru, kellest jutt.

    Jah, Paul küll, aga… kes ta ikkagi on – see pikalakaline tantsutunniriietes ja sussides kuulekas kastitõstja? Hommikuses unehämus selle üle mõeldes sain selgelt aru: Paul on eesti teatri tulevik, teatriüliõpilane esimeselt kursuselt. Võimas mässumeelne lakk on veel alles, aga juba on ta surutud totratesse siputuspükstesse, et võtta stange juures esimest, teist ja kolmandat positsiooni. Ja tõsta erialatunniks vajalikke kuubikuid, mis vähemasti paarkümmend aastat tagasi moodustasid umbes üheksakümmend protsenti lavakateedri õpperekvisiitidest. Aga sellised juuksed on teatrikoolis omaette legend. Praegu on teised ajad ja kõik kannavad, mida tahavad, aga enamuse oma tegevusajast on kool üritanud viia säärase mässumeelse vabatahtliku juustest loobumiseni, et asemele tuleks sisemine individuaalsus ja mitte väline. Sest näitleja välimus olgu neutraalne, et temast saaks kõike teha, ja seepärast ongi Indrekute (eriti selle pikema) lakad hoopis teist laadi suveräänsuse tunnused – mu kodu ei piira need metsikud mäed. Suurte ja proffidena saavad nad seda lubada, sest sisemine individuaalsus on välja arenenud, aga tänapäeva teatris on välimus samuti oluline.

    Seega – noor, mässumeelne tudeng, aga stange ääres. See on Paul, see on meie teatri tulevik.

    Kuidas aga teater minevikust läbi õrnlühikese oleviku tulevikku liigub, see oleks järgmine jutt. (Pakun, et olevik võiks olla nii umbes poolteist nädalat pikk – see on aeg, mil ununevad lõplikult värsked anekdoodid; mil ununeb pommuudis ajalehest või telekast; läheb meelest kibe kriitika ja tühjast tülliläinud inimesed pööravad iseenesliku leppimise teed. Tulevik on see, mida arvame tulevat lähema poolteise nädala pärast – kui esietenduse või valimisteni on 15 päeva, siis arvame ikka, et need on veel kauges tulevikus. Minevik on aga kõik see, mida teame – mäletame. Minevik on pikk ja ulatub täpipealt saja aasta taha.)

    Mida oleme oma minevikust olevikku kaasa võtnud? Sellest vanast teatrist? Mida peaks Paul nüüd mäletama?

    Reegleid ja rituaale on üksjagu ja need oleks huvitav kirjagi panna. Sellist teatrielu sisekorraldust. Teatrite kaupa. Kuidas ühes või teises teatris näiteks sündmusi tähistatakse. Mismoodi käivad esikapeod? Sest nad käivad ikka veidi erinevalt. Mismoodi toimuvad esimesed proovid? Kuidas lavastus repertuaarist maha läheb? Mida tähendab täpselt inspitsiendi töö? Kuidas tehakse grimmi? Sest uskuge, ka grimmi tehakse teatreis erinevalt. On teatreid, kus istud õigel ajal tooli – lased silma kinni ja hops – kui lahti teed, ei tunne ennast ära. On teatreid, kus näitleja tunnistas, et talle pole kunagi grimmi tehtud – ise, ikka ise on ta endal täänipulgaga üle näo käinud. Siin pole küsimus selles, mis on parem, vaid selles, et on lihtsalt erinevad arusaamad. Teame ju kõik Draamateatri ülemise puhveti esimest lauda, Ugala jäätisekokteili jne. Nende “kirjutamata seaduste” järgi olekski hästi näha aja kulgemine teatris kui organisatsioonis.

    Sest jah, viimasel ajal oleme pidanud paraku liiga sageli kuulma lauseid: “Öeldakse, et asendamatuid ei ole, aga…” Ja kui kurvad sündmused hetkeks kõrvale jättagi, siis just see lause ning üks tühisest arusaamatusest konfliktiks kerkinud situatsioon teatris pani mind mõtlema “asendamisele ja asendamatusele” teatris.

    Tobe on niimoodi anonüümselt Paulina esineda, aga ma võin ju mõne vihje anda. Ma töötan selles ristsõnades esinevas viietähelises teatris, mille lõpp on “la”, aga mis pole Endla. Ja see teater vajab hädasti renoveerimist. Mitte seetõttu, et kõik ruumid oleksid äkitselt kasutuskõlbmatuks muutunud. Ei. Oma kahekümne viie aasta jooksul on muutunud lihtsalt arusaam ruumist. Ma ei räägi sellest, et selles teatris on ilusa vaatega hiiglaslik fuajee ja pole normaalset proovisaali, vaid ka sellest, et nende aastatega on muutunud niivõrd palju teatrielu sisekorralduses. See teatrimaja alustas siis, kui peaadministraator tegi lauatelefoni, pliiatsi ja märkmikuga ära vähemalt 3-4 inimese töö ning samade vahenditega varustatud kirjandusala juhataja juhatas vaid iseennast, sest arvutitega varustatud reklaami-, reklaamikorralduse-, avalike suhete, müügi- ja dramaturgilised tiimid olid veel loomata. Pole mõtet anda hinnangut, kumb on parem, arvuteid ju ära ei võta ja arvuti on töökoht. Annab jumal arvuti, annab ka inimese sinna taha. Aga nende tiimide jaoks on teatris vaid kaks kabinetti. Keegi ei teadnud 25 aastat tagasi, et selles teatris hakkavad kunagi tööle muusikajuht ja liikumisjuht, trupijuht ja IT-spetsialist jne, ruume neile aga pole. Muidugi aga ei hakka siin niipeagi tööle orkester ja dirigent, kellele küll ruumid mõeldud olid, kus aga maja spetsiifika tõttu hoopis teised meistrimehed pesitsema peavad. Garderoobidki said tehtud tolleaegseid vajadusi arvestades jne. See ei vaja selgitust ja pole ka eesmärk.

    Tahtsin jõuda asendamatuseni, aga selleks pean veel mõningaid aspekte puudutama, mis tulnud koos teatriga minevikust. Võtame valguse. Kes lavastamisega kokku puutunud, see teab, milline erinevus on valguse tegemisel minevikus ja praegu. Kuidas mitte ainult tehnoloogiliselt vaid ka ajaliselt erineb reostaatidel põhineva valguspargiga töö ettevalmistus digitaalpuldiga võrreldes. Ja kahjuks ajalises mõttes digitaali kahjuks. Valguse tegemisele kulub kordi enam aega. See aeg jääb aga ikka proovidele arvestatud aja sisse, kus vanasti ei kulunud sellele üle paari päeva. Kui sedagi. Proov kestab aga ikka 4 tundi sellestsamast 24st, mis sama pikk kui vanasti. Vanasti käisid lapsed teatris rohkem vanematega, nüüd vaid klassiti; vanasti käisid koos õpetajaga vaheaegadel, nüüd vaid kooliajal, sest kes see ikka vabast ajast… Nüüd on jõulutükid, suvetükid… Pole aga pikki ringreise, kui nädalate kaupa kodust eemal oldi. Kõik see on muutnud teatrielu sisekorraldust, aga kui põrkuvad vana ja uus, siis jääb tihti miski häirima. Aeg näitab, kumb jääb peale.

    Siin teatris töötab kolm jumestajat. Ütl
    en nimme jumestajat, mitte grimeerijat, kuigi nad teevad fantastilisi grimme ja omakeski kutsume neid ikka grimeerijateks. Nagu kogu aeg. Nagu vanasti. Grimmi kõrvale on aga ammu tulnud ka jumestus. See on peen töö silmade, kulmude, põsesarnade ja säärase kallal. See on kohutavalt aeganõudev töö. Pluss need soengud ja keerulised lateksmaskid. See pole vanaaegne – karbi kolmest keskmine tään näkku, valge pulgaga must ring ümber silme – ja läks! Ei – see on hoopis teine töö ja seegi töö võtab kordi enam aega. Näitlejad lõpetavad hommikuse proovi ja lähevad sujuvalt üle grimmisappa. Mitmeid tunde enne etendust. Aga tööajaks seda ei loeta. Näiliselt oled sa vaba – mine aja oma asju või suhtle telefonitsi perega, aga tegelikult lähed grimmi. Ja naised on muidugi ebavõrdsemas olukorras. Lahendus oleks võtta kolme grimeerija asemele seitse. Asi oleks kohe loomulikum, aga kuidas see võimalik oleks…? Kellele sa tõestad? Ja kui tõestama ei peagi, siis mingi osa ajast oleksid nad alakoormatud. Mida teha?

    Kui kolmkümmend aastat tagasi võis peanäitejuht hüpata sisse peaaegu igasse rolli ja selle asenduse korras ära teha, siis praegu oleks see meeldiv haruldus. Valguspartiid, helipartiid – need on keerulised. Ei ole sugugi nii, et valgustaja haigestumise korral tuleb, naksti, teine valgustaja ja teeb ära. Isegi inspitsiendid õpivad omaette prooviga sisse, mis siin rääkida teistest asjameestest. Ja kui grimeerija teeb haigena tööd, siis on see hirmus ja imeteldav üheaegselt. Ta peaks end ravima, olema kodus, aga ei… Ilma temata jääks etendus ära, sest ta on asendamatu. Ja ongi. Ja tõsiselt. Sest ükski teine ei oska ära teha tema tööd. Selles kvaliteedis, nagu tänapäev nõuab. Ma ei räägigi näitlejast. Teater on täis asendamatuid. Kui üks lüli järele annab, haigestub, kõrvale jääb, siis on üliraske seda kohta täita. Kuidagi pusserdada ju saab. Ja alati võib olla nauditav, kui kampsunis peanäitejuht laval tekstiraamatu abil ajaloolist suurrolli mõtestab ja sedasi publiku pika aplausi pälvib, kuid sedasi saab juhtuda ainult üks kord. Haigus kestab aga päevi. Ja keegi ei oska enam teise tööd. Võib-olla ma pisut utreerin, aga nii see tundub. Mõneti on see hea – kõik on viimistletud, kõik on täpne, aga hirm on ka. Nii täpse teatri ees. Hirm, mis ajab inimese hommikul pool viis seda juttu kirjutama. Vabatahtlikult. Uned jäävad poolikuks… Näitlejate unenäod. Tüüpilised, eks. Pükse pole, teksti ei tea, tükki ei tunne. Vana garderoobikaaslane Allan aga nägi hiljuti sellise näitlejaunenäo, et… õnneks on olemas telefon: tuut-tuut!

     

    – Allan? Sina?

     

    – Mina.

     

    – Ole hea, räägi mulle see oma unenägu uuesti ära!

     

    Seda unenägu ma nägin “Tõe ja õiguse” IV osa pingeliste peaproovide ajal ja unenägu oli selline, et meil oli “Tõe ja õiguse” II osa etendus ja ma ei tea, mis ma sinna peale etendust jorutama jäin, aga kõik olid juba läinud. Teater oli täitsa tühi. Läksin valvelaua juurest välja: hakkasin koju minema. Ja Andres Raag tuleb mulle vastu. Mobiiltelefon kõrva ääres, hirmus pahas tujus – muudkui vannub, et kurat, kurat, miks praegu, miks just täna, raisk, ja läheb teatrisse tagasi. Ma küsisin siis, et kus lähed nüüd, mis juhtus. Raag ütleb mulle, et mul on täna see kuradi karistusetendus, tead. Ma ütlesin, et mis asja sa räägid. Mis karistusetendus? Raag – kas sa siis ei tea? Ma ütlesin, et ma pole kuulnud ka sihukesest asjast. Raag ütles, et mitu nädalat käib juba. Et Elmo seadis sihukese asja sisse, et kes “Tõe ja õiguse” tükis hästi ei mängi, sel on õhtul karistusetendus veel tund aega. Et meil on lugusid jutustav teater ja kes lugusid jutustada laval ei oska, siis jutustab veel tund aega pärast etendust. Mingit sellist tükki, milles ta ise ei mängi. Jutustab tund aega publikule ära ja siis on korras. Minu küsimuse peale, et kas nüüd lähedki, vastas Raag, et tal on “Kuningas Arhispektrum I” etendus, Mart Toomega koos – tund aega jutustame publikule ära, siis saame lahti. Mina vastu, et uskumatu, pole kuulnudki. Mis karistusetendus? Mõtlesin – äkki on mulle ka see karistusetendus pandud? Lähme tööplaani juurest vaatama. Ongi! Homseks, peale “Tõe ja õiguse” etendust on mulle pandud “Inishmaani igerik”. Tund aega. Mõtlesin, et ma peaks Raagi käest selle tekstiraamatu küsima, et ma olen seda etendust näinud küll mitu korda, aga peaks ikka järgi vaatama, kuidas need süžeekäigud seal olid, et lugu ära jutustada. Ja siis vaatan, et kellega ma koos olen! Aarne Ükskülaga koos! No ei saa olla, siin peab mingi viga olema. Ega siis Aarne nii sitasti ei mänginud, et peab karistusetendust tegema. Ja seejärel tuleb inspitsient uksest välja ja ütleb, et, jah, sa ei usu, aga Elmo oli Aarne peale hirmus vihane eelmisel etendusel, et seda esimest stseeni oli Aarne ikka jubedasti venitanud. Ja et teie, Allan ja Aarne, teete homme “Inishmaani igeriku” karistusetenduse. Et sina, Allan, pead enamuse teksti rääkima, aga Üksküla on siis Marje Metsuri asemel, mängib seda vanamutti ja ripub üleval lae all. Muud ei pea tegema kui tund aega ripub võrgus seal lae all. Loo lõpetuseks ilmus meie riietur Ene Villemsoo, käes Andres Raagile kuuluvad küünarnukid ja põlvekaitsed, millega ta ennast seal etenduses vigasemaks teeb. Ene tuli, viskas need minu juurde kolksti maha – ütles, et näh, vaata, proovi neid kätte-jalga, et kui need sulle lähevad, siis lähevad, mina uusi tegema ei hakka. Ja siis ärkasin üles. Aga termin “karistusetendus” on täitsa unes sündinud.

     

    – Allan, ma panen selle kirja ja saadan Margotile Sirpi.

     

    – Saada, kui tahad, mis mul muud üle jääb.

     

    – Jah, aga ole hea, tervita siis teatris seda ka, kelle kohta tuleb ristsõnades kirjutada kolme punkti asemele “Anu”, mitte “lae”. Ma olen ju Paul, ma ei tahaks õigeid nimesid kasutada. Aga pea meeles, me kõik oleme asendamatud!! Jumal tänatud!

     

    19. märtsil

     

Sirp