Toeta
Otsi

feminism

  • Triipkoodi taga kõrgub kalmuküngas

    Pille-Riin Purje

    “Kauka jumal”. Mogri Märt – Jaan Rekkor. Ants Liigus

     

    August Kitzbergi “Kauka jumal”. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets. Kunstnik Silver Vahtre. Valguskunstnik Triin Rahnu. Osades Jaan Rekkor, Helle Kuningas, Ago Anderson, Kaili Närep, Sepo Seeman, Ireen Kennik, Siina Üksküla jt. Esietendus Endla teatris 17. III.

    Andres Noormetsa õnnestunumad lavastused on otsekui vabavärsilised luuletused. August Kitzbergi “Kauka jumal” Endla teatri suurel laval mõjub Noormetsa isikupärase laadi kvintessentsina. Ent seal näikse peituvat ka teatriajaloolisi tsitaate, aimatavaks saab viibe Jaan Toomingale.

    Andres Noormetsa “Kauka jumal” on lakooniline, kontsentreeritud, kindla korrastatud rütmiga – ja siiski kummastatud maailm. Klaaride kujunditega, mida annaks justkui hõlpsasti lahti muukida, aga seejuures ei haju saladus. Ekspressionistlik, tragöödia mastaabiga lavastus jätab ridade vahele õhku, nii paotuvad ka hillitsetud hingemaastikud.

    Kavaleht annab “Kauka jumalale” selge tänapäise võtme: värviline rahvariidemuster muundub must-valgeks triipkoodiks, mis märgistamas ju kõiki ostetavaid kaupu.  Seesama triipkood ilmutab end valguskujunduses läbipaistval vahe-eesriidel kui uduvihmaloor. Teises vaatuses on seal loori taga kalmukünkad, surnud viibivad kohal ja jälgivad veel elavaid. See loob pingsa ootuse: igavik ometi peseb maha ostu-müügi tehingute paine?

    Silver Vahtre stiilitundlik stsenograafi(k)a annab lavailmale ainuõige hingamise. Hall, must, valge nii lavapildis kui stiliseeritud kostüümides. Lavastaja kommentaar: aeg on rahvariietelt värvid maha pesnud. Pildivahedes askeldab tellinguil paar inimsipelgat, nii tükib pigem kammerlikku lavastusse mass-inimese tühisebimisi. Lööv üürike võõritus ilmub pildivahede muusikasööstudes, laulusõnumites.  

    Jaan Rekkori traagilise sisehoovusega Mogri Märt on suveräänne suurroll. Shylocki mõõtu roll, tahtsin esimese hooga hõisata, aga… mis väärisvõrdlus see siis ikka on, miks peaks Shakespeare tingimata üles kaaluma meie Kitzbergi? Rekkori Mogri Märt on isiksuslik, algusest peale mõjukas, mehine, üsnagi sümpaatne. See mees on oma(loodud) jumalas, oma rahaga saavutatud võimus ja kindluses, oma elumudelis seni veendunud olnud. Hirmlühikese ajaga lööb aga Mogri Märdi valmismaailm vankuma ja puruneb. Elu tuba tuleb tuld ja vett täis. Kui lapsed ütlevad isast lahti, kaotab tähenduse ka raha.

    Jobuvõitu noor-Märt, keda Ago Anderson kujutab mõõduka halekoomika varjundiga, hoiab oma tulevase naise poole. Aga too naine, Ireen Kenniku groteskse tuhinaga mängitud Leena, on agressiivne mehevalus emane. Isa mõjuvõimu alt rabeleb lahti ka südikas elujanune tütar Miili (Kaili Närep). Aga tütre väljavalitu, kaupmees Peeter Pärn (Sepo Seeman), on juba uue sugupõlve suli. See sell ei vali vahendeid. Peetri üdini küüniline eluhoiak lööb Mogri Märdi juhmiks. Jaan Rekkori – Sepo Seemani esimese vaatuse duell, kus lajatavad ka lasud, on lavastuse üks kulminatsioone. Nagu muuseas visandab Seeman vilka elegantse etüüdi naeratavast lurjusest, tunde- ja süümevabast self-made dändist, kellele jumal kõigest sõnakõlks. Ses vastanduses hoiab süda tahes-tahtmata Mogri Märdi poolele, siit tärkab Rekkori rolli abitum ja avatum hingetragöödia. Kord on Seeman Vanapagan ja Rekkor Kaval-Ants (“Põrgupõhja uus Vanapagan” Raivo Trassi lavastuses), kord jälle…  

    Täpne on kõrvalrollide karikatuurikirmega galerii: Siina Üksküla atsakas Anu, Ahti Puuderselli vurlevarjundiga Masa-Ants jt. Aga Jaan Rekkori tõeliseks partneriks traagilises mõõtkavas saab Helle Kuningas Mogri Märdi naise Mari rollis. Enamasti Mari vaikib, tasane ja väärikas kui Vargamäe Krõõt, kes heidab alla, aga järele ei anna. Nappide ja elusate vihjetega on Rekkori-Kuninga partnerluses tajutav Märdi ja Mari ühine minevik, 30 aastat kestnud abielu ja… kaks päästmatut üksildust.

    Lavastuse teine vaatus (Kitzbergi neljas ja viies vaatus) on Mogri Märdi murdumine, hullumine ja seeläbi lunastus. Murdepunkt on mehe enda sees, kõik pöördeline sünnib enne kui puhkeb kahjutuli, mille tagajärjed sisekosmoses ette määratud. Lavastuses on saatuslik viiv, mil isa kahekõne pojaga algab järsku uuesti otsast peale, aga seda rikkiläinud elugrammofoni tajub vaid vana Märt üksi. Tema sisemine kindlus varises kokku, asjata katsub ta müüre veel toetada. Rekkori Mogri Märdi jumal ei olnud siiski rahakapis, vaid mehe südames.

    Epiloogis katsub hallipäine, leebe ja virge lapsearuga Mogri Märt limukat maanteelt pehmesse mulda aidata. Inimlimukate idüllilist ümberkasvamist enne muldapääsu lavastus sugugi ei usu. Ühtsoodu reipalt naeratav Leena kasvatab Miili poega Mäidut (lapse rollis Johannes või Oskar Seeman). Sepo Seemani Peeter, laostunud leskmees, naaseb tulvil võltsi alandlikkust, kuni järsku langetab maski. Sel ülbel hetkel sikutab Peeter läbipaistmatu eesriide enda ja kalmuliste vahele, nagu oleks võimalik end varjata… Peeter läheb Leenaga lausa käsipidi kokku, nõudes tagasi oma last. Ja Ireen Kenniku Leena on jälle kord omas elemendis, kämmal mehekrabamiseks vilunud. Ju Leenast ja Peetrist saabki paras paar. Iseküsimus, mis inimene kasvab nõnda vana Mogri Märdi tütrepojast.

    Aga Jaan Rekkori jõuline Mogri Märt seisab juba seal kalmuliste poolel. Tema jaoks triipkoodid enam ei kehti. Tema on leidnud halastava hingerahu igavikus, pääsenud oma surnutega samale kaldale.  

     

  • Luuletused Kaaruka külast

    Wimberg

     

    Öist vihma oli veel paksult maas,

    taevas oli eri toonides hall.

    Ei paistnud head ilma kustki otsast.

    Aga pääsukesed panid päris kõrgelt,

    ise sidistasid rõõmsalt.

     

    Üle kollendava odra

    tõi vihmaniiske tuul

    tümpsu metsaäärsest talust.

     

    Kerahein koogutab raskelt üle orasheina,

    orasheinal vihm ritta tikitud.

     

    Naljakalt vihistades lendab üle maja

    üks suur lind.

     

     

    Juuli viimane päev 2005 Kaarukas. Pääsukesed

     

    Parv pääsukesi tiirutab ringiratast

    madalal odra kohal.

     

    Viskuvad kõrgele üles,

    kogunevad traadile

    rõõmsalt vidistama.

    Siis hetkeks jäävad vakka.

    Mõni üksik säuts.

     

    Aga juba ?

    parvena üle maja.

    Kõik vihisevad läbisegi.

    Parv vajub hajali,

    mõned trallitavad paarikaupa.

     

    Uuesti odra kohale.

    Ja siis, õhk sidinat-vidinat täis,

    taas kogunetakse traadile.

    Sidi-vidi-sidi-vidi-krts-krr!

     

    Siuhh! ? paiskub parv

    traadilt korraga õhku.

    Ja kohe tagasi.

     

     Juuli viimane päev 2005 Kaarukas. Tagasivaade linnast

     

    Tõin maalt kaasa potitäie marju

    ja kaks head luuletust.

     

     

     31. 7. 2005 Kaaruka-Tallinn

  • Karlova avangard, sõlm kunstiloos

    Enn Lillemets

    Valve Janov. Lüüdi Haapsalu rannas. 1957. Õli, kartong. Erakogu.

    ?Tundmatu Valve Janov. Varane looming 1947 ? 1964? Tartu Linnamuuseumis kuni 27. II.

    Valve Janovi (1921 ? 2003) peamiselt erakogudest, aga ka Tartu kunstimuuseumist välja valitud 29 teost on üks võimalus paljude hulgast. See erakordne aines, mida pakub kunstniku tollane looming, annab eriti 1957. aastast pääle hulganisti seostamisvariante nii teemade ja motiivide järgi kui ka tehnikas ja koloriidis. Janov maalis vaikelusid ja lilli Madalmaade vaimus, loodus- ja linnavaateid, aga samaaegselt ka tinglikke värviseadeid ning sürreaalse lahendusega kala- ja kuumotiive.

    Praeguse väljapaneku teoste enamik on varem eksponeerimata. Valik rõhutab Valve Janovi avangardset osa 1960. aasta rühmitise koosseisus. Meie esimene Teise maailmasõja järgne mitteametlik kunstnikerühmitis koondus pääle 1956. aastat Tartus. Selle liikmed arendasid ametlikust survest sõltumatut tundlikku pallaslikku värvikooli ning tõid eesti kunsti abstraktsionismi ja sürrealismi erinevaid võimalusi.

     

    Silm näeb ja sünnitab

     

    Valve Janovi vanglaühiskonda trotsiv intuitsioon kunstikeele muutuste püüdmisel ja võimekus eri tehnikate rakendamisel avaldavad muljet. Avalikkuse eest varjatud maailm on hämmastavalt rikas, tundlik ja rõõmus, aga selles on ka peentest närvikiududest nõrguvat metafüüsilist ärevust. Sääl ärkavad kuulooted ja kasvavad kalad. Sürreaalseist salakäikudest tulevad ilmale erootilised allhoovused (?Segadus mordiga?, segatehnika, kollaa?, 1961; ?Lüüdi Haapsalu rannas?, õli, 1957). Aga alguste algus on ikkagi värvistiihias. Meid kõnetab esmajoones värv, mis annab kujundeile eluõiguse, võimaldades neil saada ka märkideks ja sümboleiks.

    Kui ametlik kunst krampus sõnalistesse trafarettidesse ja jutustusse, siis Janovi loomingus jääb valitsema nägev ja kujutav silm. Silm näeb, sünnitab ja seletab, äratab teised meeled, aistingud ja tajud. Janov valdab vabalt kleelikke värvihelistikke (?Komposs sinises?, akvarell, pastell, kollaa?, 1958; ?Läbi sinise?, tempera pastal, 1959), mis liiguvad kütkestaval moel edasi ning paljunevad kollaa?i ja monotüüpia vahendusel või kasvavad läbi sürreaalseist kujutlusist (?Võrgu all?, segatehnika, kollaa?, 1959). Esimesed abstraktsed pildid pääsesid Nõukogude Eestis näitustele aga alles 1964. ja 1965. aastal. 

     

    Kontuur ? plakat või maal?

     

    Valiku eriülesanne oli koguda kokku Valve Janovi teada ja säilinud teosed, milles on esmane väljendusvahend kontuur,  olgu siis konkreetsusest lähtuv või tinglikku ehitust loov. Need teosed on kordumatu varane fragment eesti kunstis (?Kann ja kuu?, 1950; ?Lüüdi Haapsalu rannas?; ?Märgitud puud?; ?Vähk ja kala?, kõik 1957; ?Segadus metsaga (Pollis)?, kõik õli, 1959). Mõne maali on kunstnik hävitanud ja sisestanud kollaa?ina teistesse teostesse (?Aknast läbi?, õli, tempera, kollaa?, 1959-1960). Kontuur võib elustuda ja jätkata omapäi ekslevana informalistlike võrgustike loomist (?Katse punasega?, segatehnika, kollaa?, 1961; ?Talve kala?, segatehnika, 1963).

    Ka kontuuri puhul on Janovil algkäivitaja värv, kusjuures tema esteetilist elegantsi lennutab paras annus vaimukust. Ruum ei kaota tähendust, vaid selle saavutamiseks rakendatakse teisi kvaliteete, seda kannavad külma ja sooja vahekorrad ning mäng pindadega. Toitja on eelkõige prantsuse kunsti juuretis, Matisse ja Dufy. Tegu on otsustavalt erineva lähenemisega, kui see, mida pakkus Ida-Saksa ajakirjast Bildende Kunst ajendatud karmi stiili viljelemine. Viimane, omal viisil plakatikunsti variatsioon, andis võimaluse midagi muuta sotsrealismi raame laiendades ja ametlikele näitustelegi pääseda. Janovi teosed oleks aga ilma pühitsemata kui formalistlikult sisutühjad ja primitiivsed kõrvale tõstetud.

     

    Karlova kohavaim

     

    Üle kuuekümne aasta oli Valve Janovi kodu Tartus Karlova linnaosas kunstirahva olulisi kohtumispaiku. 1938. aastast pääle, kui ta kõrgemasse kunstikooli Pallas õppima asus, kuni surmani. Alates Hans Metsast, Herman Aunapuust, Varmo Pirgist ja Olev Mikiverist ning lõpetades Indrek Hirve, Külli Muna ja Margus Meinartiga. Eriline osa kuulus aga 1960. aasta rühmitise liikmeile Silvia Jõgeverile, Kaja Kärnerile, Lembit Saartsile, Ülo Soosterile, Lüüdia Vallimäe-Margile ja Heldur Viiresele. Kaja Kärner elas ka 1950. ja 1960. aastate vahetusel päris mitu aastat Janovi korteris.

    1960. aasta rühmitis koondus Tartus siis, kui mehed vangilaagrist pääsesid. Nende ainus avalik tsenseerimata ühisesinemine oli 1960. aasta väljapanek Tartu 8. keskkoolis. Sellele järgnes terav hukkamõist nii ajakirjanduses kui kunstnike liidu tollases bürokraatias.

    Eesti kunstiloo kontekstis hämmastavad on linnamuuseumi näitusel Valve Janovi väiksed Stalini-aegsed põrandaalused välgatused ?Kann ja kuu? ning ?Kalad kasvavad? (gua??, pliiats, mõlemad 1950), tulevaste fantaasiate varased sõnumitoojad. Nende saateks sobib suurepäraselt hoiatav märguanne, millega Ülo Sooster lõpetab kirja Lüüdia Vallimäe-Margile 21. X 1955, paar kuud enne vangilaagrist pääsemist: ?Tõsine töö on muidugi mõeldav ainult priiuses, seetõttu ootan seda nagu näljane koer konti. Kõigi oletuste järgi, kont hambus, sõidan varsti Tartusse. Usun, et see saab olema kadestamisväärne tunne, kuid isegi vaenlasele ei soovitaks sellist elamust. / Ootan vastust sellele kirjale, milles loodan leida igasuguseid uudiseid teie elust ja kunstist. Ajakirjanduse järgi otsustades on nagu natuke värsket tuult tunda, kas on tõesti või läheb vana viisi. Abstraktse maalini on muidugi terve valguseaasta, kuid ega seegi karikas mööda lähe. Ma isiklikult tunnen vänget veetlust sellest kandist. / Tervitus kõigile sõbrannadele ja sõpradele.?

    Üle kuuekümne aasta tihedat elu elanud Karlova kunstikoloonia on kadunud. Vanad, mitut värvi suured sirelid on Valve Janovi maja ümbert välja juuritud. Tagaaias suureks sirgunud kadakas, kes on pärit Ülo Soosteri kodunt Hiiumaalt, trotsib aga kaduvikku ehk inimest, looduse peremeest. Karlova avangardi vastupandamatut ja erutavat kasvamist eesti kunsti ajalukku see enam ei muuda. Sest see peab ajaproovile vastu isegi paremini kui Ülo kadakas.

     

  • Ülikooli kunstimuuseum avab sünnipäeval erakordse näituse

    Kadri Kasterpalu

    Tartu Ülikooli kunstimuuseum tähistab aprillis oma 210. sünnipäeva. Sel puhul avatakse 5. aprillil kell 16 näitus „Muuseumis on…?!“. Tegemist on näitusega, millel pole ühtegi kuraatorit, vaid kõik muuseumitöötajad on ekspositsiooni valinud oma lemmiku muuseumi kogudest.

    „Tänapäeva muuseumitöötaja seisab tihti valiku ees, mida näidata külastajatele, kuidas seda tõlgendada, eksponeerida, säilitada ja kaitsta. See näitus laseb piiluda muuseumitöötaja hingeellu, sest siia on valitud tööd, mis meile endile väga meeldivad. Ühtlasi on see võimalus näidata külastajatele neid objekte, mis muidu ootaksid veel kaua järjekorras, et pääseda näitusesaali,“ tutvustab TÜ kunstimuuseumi koguhoidja Jaanika Anderson. Näitus jääb avatus 24. maini 2013.

    Avamise raames kuulutatakse välja ka  5. maini kestev joonistusvõistlus „Muuseumis on…?!“, kuhu on oodatud joonistused muuseumiskäikudest, muuseumidega seotud mälestustest ja elamustest. Oodatud on muidugi ka hoopis loomingulised joonistused autori enda jaoks huvitavast muuseumist. Piltidel võib seega kujutada kõike, mis seostub muuseumiga. Parimaid töid ootavad väärikad auhinnad ning neid eksponeeritakse TÜ kunstimuuseumis 13.-18.05.2013 ja Tasku keskuses 20.05-9.06.2013. Auhinnad on välja pannud Kunst ja Hobi galerii, Rahva Raamat ja TÜ kunstimuuseum. Lisainfo konkursi kohta: http://www.kunstimuuseum.ut.ee/joonistusvoistlus.htm

    6. aprillil kell 11-15 toimub muuseumis sünnipäeva puhul perepäev, mille raames toimuvad tegevused on osalejatele tasuta. Kell 11-13 saab mängida antiikajal levinud mitmesugustest käepärastest vahenditest valmistatud lauamänge. Kell 12 ja 14 aga toimuvad ekskursioonid muuseumis, mille käigus leitakse vastused paljudele põnevatele küsimustele.

    Lisainfo: kunstimuuseum.ut.ee

    Olete oodatud!

  • Tööd ja päevad

    Kaarel Tarand

    Kultuuripoliitika tegemise asemel aga sai Eesti aasta alguses hoopis osa haaravast võistlusest, milles vormiliselt oli arutluse all  2011. aasta Euroopa kultuuripealinna korraldajate palgaküsimus, sisuliselt aga vallutasid pealinna ja riigi kultuurikomissarid üha uusi tippe labasuse kõrgmäestikus. Kus on tegijate stressi allikad, selgub, kui lugeda uuesti läbi 2007. aastal Brüsselisse kinnitamiseks saadetud kultuuripealinna taotlus. Selle 17. leheküljel on ära trükitud peatükk „Suurinvesteeringud kultuurirajatistesse 2007–2011”. Kümme tähtsamat objekti  pidid tabeli järgi kokku saama kuus miljardit investeeringukrooni. Neist on valmis ehitatud kaubamaja Estonia teatri vastas, midagi on saanud lauluväljak. Linnateatri aga pilastas „rahvaküsitluse” abil linnapea isiklikult, linnahallis ja selle taga „rannapromenaadil” pole miski liikunud, Kultuurikatel „tiksub” küll, kuid ei ole mingil juhul „Eesti alternatiivkultuuri keskus ja loomemajanduse inkubaator, mis arendab edasi kultuuritehaste raames tekkinud loomingulisuse  ja vabaduse sooduskeskkonda”. Suur osa 2011. aasta programmist kavatseti ehitada üles uute tegutsemiskeskkondade najale. Neid plaane on linnavõim jõhkralt järjest läbi kriipsutanud – ja siis veel imestab koos ministriga, et miks küll sündmuste lõplikku kalendrit pole. Palju-palju saavad allesjäänud tallinlased järgmisel aastal suure ürituse läbikukkumise pärast häbi tunda.

    Kui aga künnad sa maad jumalikku, kui pööripäev möödas, 

    kükili lõikad sa siis, vähe sul käsi viljapäid põimab,

    tolmuseid vihke sa seod ning teps pole rõõmu su rinnus.

    Kui kultuuripealinna asjus tuleb jõuetult silmi peita, siis lubadus realiseerida nn protsendiseadus on puhtalt ministri ja valitsuse käes. Mullu sügisel kõrbes idee fikseerida kunsti ostmise kohustus riigihangete seaduses majandus- ja rahandusministri ning omavalitsusliitude vastuseisus. Läbikukkumisega lõppenud protsess vältas tubli poolteist aastat. 

    Sama pikka aega uueks katseks pole juba enam jäänud. Õigupoolest poleks ju seaduse sundi vajagi, kui kõik avalike hoonete ehituse või restaureerimise tellijad ise mõistaksid loodavat keskkonda kunstiga vääristada. Ja on imelik, et lihtsa, mujal ilmas kontrollitud ning rahaliselt tühise idee reegliks vormimine ja jõustamine üldse aastaid aega võtab. Eesti oludes käib jutt maksimaalselt paarikümnest miljonist kroonist, kui eeldada, et riik aastas paari miljardi  eest ehitab. Kui palju lõpuni vormistatud kujutavat kunsti see tähendab, võib igaüks mõelda, kõrvutades neid lootuste miljoneid näiteks Tallinna unistuste Kalevipoja ja reaalse Võidu samba eelarvega või maalide maksumusega kunstioksjonitel.

    Kaeblikult ööbik piuksus ta hirmsate küüniste haardes,

    kull aga, jõust omast teadlik, nii pöördus ta poole ja ütles:

    „Miks, oh lollike, piuksud sa? Eks sinust palju ma kangem?

    Laula, mis laulad, su viin mina ikkagi sinna, kus soovin.” 

    Aasta erutavaimaks sündmuseks tõotab siiski kujuneda enneolematu suurusega muusikalise liitkollektiivi moodustamine. Idee võib millekski, näiteks Mahleri esitamiseks olla väga hea, kuid riiklik poliitikakujundus peab algama planeerimisest, mitte peoeufoorias sündinud uitmõttest, leitud nööbist, mille külge siis kriginal kuube õmblema hakatakse. Eesti muusikaelu selle sajandi suurim administratiivne ümberkorraldus on alanud täiesti tühjalt  kohalt, on korralikult rahaga katmata ja käivitatud kiirustades ning avaliku aruteluta. Pole kahtlustki, et tegevuse käigus saab palju inimesi veel kahjuks väga haiget. (Väikeses mõõdus mängiti õrnemate kiusamise lugu mullu TKO peal läbi.) Alanud on närviline kultuuriaasta.

    (Annika Kuuse, August Annisti ja Karl Reitavi Hesiodose värsside tõlked pärinevad „Vanakreeka kirjanduse antoloogiast”,  Varrak, 2006.)

  • See päev on nüüd kätte jõudnud – Gustav Ernesaksa sajas sünniaastapäev

    Tiia Järg

    „Mu isamaa on minu arm” ja „Rongisõit”.

    Riiklik Akadeemiline Meeskoor, 

    laulupeotraditsioon,

    laulukaare ehitamine,

    noortekoori loomine RAMi juurde,

    kooriühingu asutamine…

    Lisagem – RAMi repertuaarivõistlused aastast 1964.

    Gustav Ernesaksa haare oli suurem kui omaloodud koor. Muidugi võttis riikliku filharmoonia meeskoori kõlakvaliteedi lihvimine akadeemilise mõõduni tohutult energiat ja väsimatust, sest sõjajärgne inimmaterjal oli kontsertkoori seisukohast suuresti erialase koolituseta. Aga töö kandis vilja, tühjade saalide  hirmu pole RAM vist pidanudki õieti tundma. Gustav Ernesaks oli meeskooriusku – oma isiklikus dirigenditöös. Gustav Ernesaks oli kooslaulmise usku. Seda hulka, keda tema oma sõna ja käega kooslaulmisele on ergutanud, ei oska küll kokku arvata. Kuulsin hiljuti üht 90aastast daami väga soojade sõnadega kõnelemas oma lauluõpetajast inglise kolledžis – Gustav Ernesaksast.

    1938. aastast tundsid Gustav Ernesaksa juba kõik laulupeolised. Laulmise tase koorides tervel Eestimaal – selle probleemiga tegeles Gustav Ernesaks kogu elu. 

    Professor Kuno Areng ütles tänagi Vikerraadios, et kogu meie rahvuslik eksistents siin Eestimaal pärast II maailmasõda, s.t Eesti NS Vs, oleks olnud tõenäoliselt hoopis teistsugusem, kui poleks olnud Ernesaksa, tema meeskoori ja ta veendumust laulupidude kui rahva eluvaimu turgutava ühistegevuse vormi vajalikkuses. Teame kõik, kui sügavat emotsionaalset toimet avaldab hulkade ühtsus – olgu laulus, tantsus või rahvariietes. Mõelgem, milline oli kooslaulmise toime meie vaimsele maailmapildile ajal, kui teatud asjadest – ja meile tõeliselt olulistest asjadest – saigi looja rahvaga kõnelda vaid läbi luulerea ja lauluviisi.  Ja tegijal tuli jääda püüdjatele püüdmatuks. Mõelgem sellele, kui üritame hinnata möödunut.

    Mõelgem eesti heliloojate paljudele meeskooriteostele, mis sündisid RAMi silmas pidades. Mõelgem Veljo Tormise meeskooriteostele, mis oma loomisajal tundusid vist tegijaile endilegi mõnevõrra teostamatuna. „Hamleti lauludega” ja „Maarjamaa ballaadiga” keerati uus lehekülg koorikäsitluses (mitte ainult eesti muusikas) ja RAMi arengus ka. Kes oskab täpselt mõõta, kui palju kasvatab helilooja interpreeti ja vastupidi? RAMita ja RAMi tellimusteta poleks sündinud paljusid väärtteoseid, mida praegu uhkusega esitatakse ja tähelepanuga kuulatakse maailma kontserdilavadel.

    Täna, Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeval, sai kultuurileht Sirp läbi Gustav Ernesaksata (kui kinnimakstud kontserdikuulutusi mitte arvestada). Täna sai EV press hakkama ilma Gustav Ernesaksa juubelita. Metsakalmistul olid kõik institutsioonid RAMist alates ja riigikogu kultuurikomisjoniga lõpetades. Aga laulutaadi haual kõneldust-lauldust pole ühtki helijälge ega fototki … 24. jaanuaril saab 16 aastat Gustav Ernesaksa lahkumisest. Unustamiseks vist tõesti pikk aeg … 

    Täna on paslik küsida, mida oleme teinud meie Gustav Ernesaksa heaks, täpsemalt – tema vaimse pärandi hoolika hoidmise ja säilitamise heaks. Vist mitte liiga palju. Küllap mõnigi mälestuskild, foto või kiri on ootamas kogujat. Veel on kirjutamata monograafia, mis mõtestaks Gustav Ernesaksa elu ja tegevuse paljusid tahke, sest Gustav Ernesaksa elu oli (V. Tormise sõnadega) „keerulisel ajal elatud keeruline elu”. Selle elu mõistmiseks, selle isiksuse mõistmiseks on vähe, kui loetakse kokku ta Stalinile pühendatud laulud (neid kirjutasid häda sunnil ka Mart Saar, Cyrillus Kreek, Heino Eller). Ühe inimese  elutööd hinnates tuleb alustada eelkõige ajalooliste tingimuste võimalikult täpse rekonstrueerimisega. Tänase mõõdupuu rakendamine eilse suhtes annab väära tulemuse.

    Hinnakem Gustav Ernesaksa haaret. Ta mõtles laiemalt kui isiklik ambitsioon seda nõudnuks. Pole kuulnud kedagi kõnelevat edevast Ernesaksast, kuigi tema kätes oli eriline vägi. Tema tähelepanelikkus kolleegi, õpilase, kaasteelise vastu oli ta loomuses. Teda huvitas põletavalt eesti rahva käekäik, eelkõige – vaimne iseseisvus. Paljud ettevõtmised, mida Gustav Ernesaks algatas, ei olnud tarvilikud tema isiku esiletoomiseks, pigem  kasutas ta oma isikut rahvuskultuurile oluliste asjade edendamiseks. Mis sest kõnelda, siin saalis on palju neid, kes teavad seda paremini.

    Rahvas armastas Ernesaksa. Ehk vana Johann Gottlieb Fichte sõnutsi: „Mis kannab tõelist inimsuse pitserit, selle tunneb inimkond alati ära”.

    Tänan kuulamast.

    Sõnavõtt Estonia kontserdisaalis 2008. aasta 12. detsembril

  • Film kui panegüürika

    Igor Garšnek

     

    “Tagasitulek koju” on Eesti-Soome taustaga režissööri Maiju Ingmani muusikaline portreefilm Avi Nedzvetskist (Iisraelis tuntud kui Avi Benjamin). Kes aga on Avi Nedzvetski? Meie keskealised muusikud mäletavad teda kindlasti, nooremad mitte, sestap ka lühitutvustus.

    Avi Nedzvetski (1959) on juudi rahvusest pianist ja helilooja, kelle muusikaline haridustee kulges Otsa-nimelisest muusikakoolist Tallinna konservatooriumi, kus ta õppis klaverit Toivo Nahkuri ning kompositsiooni Jaan Räätsa juhendamisel. Juba siis avaldus tema harukordne mitmekülgsus: süvamuusika interpreteerimise ja komponeerimise kõrval jõudis ta veel esineda nii jazzpianisti kui rock-ansambli Ne Zhdali juhina. Aastal 1991 asus ta elama Iisraeli, kus sai Tel Avivis Gesher-teatri muusikajuhiks. Paljude muusikalide autor, abielus, kahe lapse (neist täiskasvanud poeg Gur) isa. Sellised on Nedzvetski n-ö ankeediandmed, tunniajaline DVD avab tema loomingulisi tagamaid mõistagi palju laiemalt.

    Kõnealuse dokumentaalfilmi ülesehituses on kaks põhitelge. Neist esimene on Nedzvetski muusikaliga “Saatan Moskvas” (libreto aluseks Bulgakovi “Meister ja Margarita”) seonduv. Mis tähendab mitmeid muusikalinumbreid ja proovistseene Tallinnas, kui dirigent Erki Pehk juhatas selle teose kontsertettekannet 2004. aastal Estonia kontserdisaalis. Peab etteruttavalt ütlema, et see on filmi kõige atraktiivsem ning kunstilises mõttes kõige huvitavam ja sisukam tasand. Nedzvetski suhtlemine proovis dirigendi ja solistidega on tempokalt läbi põimitud paljude ettekandekatketega, pilt on monteeritud hästi vaheldusrikkaks ning hoiab vaatajat kindlalt oma haardes.

    Järgmist läbivat liini võib sõnastada kui “teised Avi Nedzvetskist ning Avi Nedzvetski teistest ja endast”. Kusjuures just sellises järjekorras, kuna Nedzvetski kipub sõna saama mõneti vähem kui teised, vähemalt filmi algupoolel. Ja siin on filmi autor(id) läinud ilmselt pisut libedale teele. Kui esimestes kaadrites räägib Avi kunagine õpetaja, pianist Toivo Nahkur, kui eredad olid Nedzvetski tudengipõlve klassikatõlgendused, ning sellele järgnevad kompositsiooniprofessor Jaan Räätsa kiidusõnad, on see filmile kindlasti silmatorkavalt ere algus. Ainult et kui ka järgmiste intervjueeritavate, nende seas kursusekaaslase Aleksandr Lukjanovi, perekonnatuttav Irina Stelmachi, Ebba Räätsa jpt sõnavõtud moodustavad oma ülivõrretes (“kõige-kõige”, “hämmastav”, “erakordne”) ühtse kiidukoori, siis läheb lugu juba igavaks. Usun, et ühetoonilise panegüürika asemel huvitaks vaatajat neis intervjuudes rohkem Nedzvetski loomenatuuri avamine, Nedzvetski kui inimene, sest “kõige-kõige” on vaid Jumal taevas (või kadunuke kirstus).

    Seda puudujääki korvab siiski inter­vjuu Nedzvetski abikaasa Jevgenia Dodinaga (Gesher-teatri primadonna), kus ta räägib muusikateatri tähendusest enda ja Avi elus: “Kogu meie elu kulgeb teatris, kui seal on hästi, on ka kodus kõik hästi.” Avi Nedzvetskit ennast näeme rääkimas samuti, ent tema jutus on kohati palju n-ö olmelisi seiku. Paistab, et filmi autor(id) pole lihtsalt taibanud Nedzvetskilt küsida tema sügavamate kunstiliste tõekspidamiste, kunsti rolli kohta tema elus. Vaid päris filmi lõpus on temaga üks tõesti sügav jutuajamine, kus Nedzvetski räägib huvitavalt judaismi ja kristluse suhetest.

    Filmi aktivasse tuleb aga kindlasti kanda mitmed kaunid looduspanoraamid, kus taustaks kõlab Nedzvetski muusika. Need mõjuvad ehedalt ja pilku-kõrva paitavalt.

  • Urmo Rausi elementaaranatoomia

    Andri Ksenofontov

    Nimeta. 2004. Autoritehnika. Irina Tammis

     

    Urmo Rausi näitus ?Lõuna-Eesti anatoomia? Vaala galeriis 2. ? 16. VIII.

    Urmo Raus on kunstnik, kes teeb graafikatehnikas maale, maali ideid valab klaasi, klaasilt peegeldavad ideed tagasi maali. Tema kunstilooming on jätkuv protsess nagu aegruumi sepik, mille üks kannikas võib olla varastes üliõpilasaastates, teine kannikas tuleb ahjust välja kolde kustudes. Iga maal on viil samast sepikust. Sepikuviil on lihtsustatud metafoor, mida õigustavad kunstniku lihtsus, küps koloriit, tööde agana-kiudjas tekstuur ning eneseksjäämine kunstis ja elus. Detailirikkas igapäeva-konkreetsuses pakub sobivamat võrdlust aed, milles väljendub alati maastik ja aedniku töö, ent mis ei kordu kunagi. 

    Urmo Raus keerab raamile kinnitatud lõuendi näoga seina poole ning katab tagantpoolt jänesenahaliimiga, mis seda veelgi pingutab. Tagaküljele kraabib ta metallteravikuga joonise, nagu põllumees, kes kobestab mulla. Nõnda töödeldud pinda kastab ta ohtralt punase või musta raudoksiidi lahusega. See voolab ateljees ojadena ning valgub läbi lõhutud liimikihi ja linakiudude. Lõuendi näoküljele ilmub kujund, tõmmis niihästi selle graafilises kui ka ligunemise mõistes. Soovi korral võib maali taas näoga seina poole pöörata, kuivanud liimi sisse kraabitud joonist tihendada ja täiendada ning sama või teist tooni värviga üle valada.

    Urmo Rausi enda sõnul koges ta sellist käsi värvimullas kunstitegemist Pariisis koolis käies, kus pildi tegemine ei alanud värvituubide valimisest, vaid usinast uhmerdamisest. Noorkunstnike tööde valmimise spartalikud olud mõjutavad ka kunstikeelt spartalikult lakoonilises suunas. Spartalikkuse ja abstraktsionismi loogiliseks lüliks on Platon, kes imetles esimest ja oli vaimseks isaks teisele. Näiteks selline lihtne võte Urmo Rausi varases loomingus nagu graafikalehe või maalilõuendi kulutamine auklikuks. Materjal heidab varju pildi taha seinale. Vari, mis on nähtav läbi samade aukude, lisab pildile ühe kujundikihi. Sealt tuli idee kasutada topeltklaasi Tartu Jaani kiriku vitraa?akendel, kus üks klaas teisele oma varju joonistas, lisades veel ühe, valguse poolt üldistatud vormikihi.

    Urmo Raus tunnistab, et vitraa? tõi tema algselt vabalt hõljuva kompositsiooniga maalidesse geomeetrilised algvormid ning arhitektuurse sümmeetria. Igal kujundil on legend, mis jääb tavaliselt ainult kunstniku enda teada.  Üks maal 2003. aastast kujutab kahte ringi, ühel pluss- ja teisel miinusmärk. Nagu füüsikaõpiku illustratsioon, mis portreteerib elementaarosakesi positroni ja elektroni. Seda assotsiatsiooni tugevdavad teised maalid, mis meenutavad magneti jõujoonte näitlikustamist rauapuruga paberil. Selline abstraktsionism on üllatav, sest numbrite, kirjatähtede ja muude trükis levinud märkide kasutamine kunstis on pigem kollaa? või kalligraafia. Märgid + ja ? on omaette võetuna abstraktsed kujundid. Samas on neil rikkalik sümbolväärtus, mida riiulitäis raamatuid lõpuni seletada ei suuda. Autor kinkis selle töö sünnitusmajale, kus ta viibis oma tütre ilmaletuleku juures. Haiglas sai ta aimu, kuivõrd tihedalt võivad ühes protsessis põimuda ilmaletulek ja lahkumine, sünni ja surma elementaarolekud.

     

    Looduslik keha lõuendilinal

     

    Urmo Rausi inspireerib II maailmasõja järgne kunst, mida kandsid psühhoanalüütilised ja eksistentsialistlikud otsingud. Selle suuna markantsed esindajad olid Jackson Pollock ja Henri Michaux, kes mõlemad väljusid kunsti vormi ja sisu probleemidest ning keskendusid kunsti loomise protsessile. Loominguline akt nagu ka suguline akt ja surm toimuvad argiteadvusest väljudes, läbi unustuse. Esimene lõpeb katarsise, teine orgasmi, kolmas igavikuga. Pollockit inspireeris navaho indiaanlaste liivapuistemaalide ?amanism, Michaux?d kirjanduslike käsikirjade mustand-kalligraafia. Pollock ei maalinud mäge ega Michaux kirjeldanud. Mõlemad lõid objekte, mis ei kujuta asju, vaid on ise asjad vaatamiseks. Sündinud automatistlikus protsessis, millele sarnasest stiihilisest protsessist on sündinud ka mägi ja teised loodusobjektid. See on viimane, mille kohta küsida, mida see tähendab, sest selline objekt on iseenda tähendus. Nagu nominalistlikus elementaarmõtlemises loomariigi tasandil, kus objekt ja tähendus on lahutamatud. Sellist objekti ei saa vaadelda kui kunstniku idee projektsiooni lõuendile ega ekspositsioonipinnale konserveeritud väljavõtet looja mõttemaailmast. See on sama ajalik, konkreetsest vaatlushetkest ja -kohast sõltuv objekt nagu mägi. Üks puru viilul, mis lõigatakse aegruumi kosmilisest sepikust vaatlusaktiga. Elementaarsel tasandil on iga kunstiteos selline puru. Kõik kokkulepitud ja kehtestatud teooriad ja tõlgendused on lisatud.

    Urmo Rausi 11 tööd Vaala galeriis kannavad pealkirja ?Lõuna-Eesti anatoomia?. Tööde algmaterjalid on linakiud ja põllupunane värvimuld, Lõuna-Eesti kultuurmaastiku komponendid. Kuppelmaastik on nimetatud anatoomiaks, sest see on erootiliselt kummis ja lohkus. Künkapõld on samastatav maa-ema ürgüsaga, kuhu põllumees külvab seemne. Vagude ajamine lõuendi tagaküljele, põllu kündmine ja naise viljastamine pakuvad ühteviisi pimedat loomisnaudingut, sest vilja ei ole enne näha kui pärast protsessi lõppemist. Rõõm viljast läheb jagamisele teistega.

    Urmo Rausi mitmetasandilistes töödes on näha niihästi ekspressiivseid abstraktsionistlikke avaldusi kui ka aistingulisi asju, millel on nimi. Linakiudusid, lihaskiudusid, taimestikku, karvastikku, limanahkade võlvkäike, põlluvagusid linnulennult, tselluloosivabriku seinaraua roostet. Lõuendi tagaküljele kantud värvi ebaühtlase imbumise tõttu läbi liimi- ja kiukihtide saavutavad maalid silmaga tajutava, peaaegu klaasi läbipaistvusega materjalisügavuse. Nagu renessansi ruumiperspektiiv matkis seinatagust maastikuvaadet, muutes maali aknaks kunstimaailma, nii võimaldab ka Urmo Rausi maalide materjaliperspektiiv näha neis akent tema kunstimaailma (vaatamata ta enda taotlusele sulatada oma tööd kokku ümbritsevate pindadega). See on abstraktsionism, nagu seletas Kazimir Malevit?: maailm, mille moodustavad plahvatava musta ruudu, kosmose elementaarlätte killud. Rausi kujundiallikas ei plahvata, vaid immitseb pilti. Must ruut on iga tema maali taga, väljaspool kahtlust. Kui te ei usu, keerake maalide pahupooled ette. Te saate 11 musta ruudu galerii.

     

     

  • Pilk piiri taha: Eesti teater välismaal: gastrollid ja saavutused aastal 2004

    Mari Kolle, Katrin Talts

     Veebruaris andis Londoni Teatriühing balletipaarile Age Oks ?Toomas Edur Briti mainekaima teatripreemia, Laurence Olivier? teatriauhinna tantsukunsti väljapaistva saavutuse kategoorias.

     

     1. ? 7. maini toimunud Peterburi rahvusvahelisel noorsooteatrite festivalil ?Vikerkaar?  hinnati VAT-teatri lavastus ?Kivid? (lavastaja Aare Toikka) preemiaga  ?parim lavastus väikesel laval?. Kokku osales festivalil 13 lavastust:  lisaks Eestile ja korraldajamaale osalesid teatrid Saksamaalt, Austriast, Hollandist, Iirimaalt, ?veitsist ja Serbiast.

    Lavastusi hindas 13-liikmeline kõrgetasemeline ?ürii, mille tööd juhtis Peterburi Teatriakadeemia kunstiteaduste doktor, teatrikriitik Lev Gitelman. peale Venemaa osales VAT-teater 2004. aastal festivalidel Taanis, Saksamaal ja Lätis.

     

     Maikuus võitis Poolas Toruni 14. rahvusvahelisel teatrifestivalil ?Kontakt?  Vanemuise lavastus ?Roberto Zucco?  II peaauhinna ja nimiosatäitja Tambet Tuisk parima noore näitleja auhinna. Toruni festivali võistlusprogrammis osales 13 lavastust ning rahvusvahelisse ?üriisse kuulusid teatriprofessionaalid Poolast, Kanadast, Ungarist, Rootsist ja Leedust.

     

     2004. aasta üheks suuremaks eesti teatrile osaks saanud rahvusvaheliseks tunnustuseks oli Peeter Jalaka, Sa?a Pepeljajevi ja Von Krahli teatri trupi lavastuse ?Luikede järv?  septembris saadud Bessie? auhind koreograafi/autori kategoorias (?20th New York Dance and Performance?). Bessie? auhinna vääriliseks tunnistatakse igal hooajal 6 lavastust/esinejat/autorit enam kui 2000 New York Cityis mängitud etenduse seast. 1984. aastal asutatud auhind on pühendatud legendaarse ameerika tantsupedagoogi Bessie Schönbergi mälestusele. Auhinna kaalukust näitab ka fakt, et selle on varem pälvinud sellised tipploojad nagu Meredith Monk, Diamanda Galas, Philip Glass, Pina Bausch, Merce Cunningham, David Byrne jt.

     

     2.? 8. novembrini toimus Jaapanis Yakumos II rahvusvaheline teatrifestival. Festivalile valiti 38 kandidaadi seast viis kutselise ja amatöörteatri lavastust, Eestist KA-teater Alonso Alegria ?Niagaaraga?, lavastaja Jaan Urvet. Jaan Urvet pälvis parima meesnäitleja preemia Blondini osatäitmise eest ?Niagaaras?. Lisaks Eesti kaheliikmelisele trupile osalesid festivalil teatrid Austraaliast, Leedust, Venetsueelast ja Hispaaniast.

     

     

    Eesti uus dramaturgia rahvusvahelisel areenil

     

    Tänavu äratas eesti uusdramaturgiast rahvusvahelisel tasandil enim tähelepanu eesti-soome ühistööna kirjutatud ja teostatud näitemäng ?Taksojuhid?, mille autorid on Mihkel Ulman ja Jussi Niilekselä.  Lavastus valmis Von Krahli teatri, festivali ?Baltic Circle?  ja Soome näitlejate seltsi Koitos ühisproduktsioonina. Von Krahli teatri ?Taksojuhid?  kutsuti Saksamaale Wiesbadeni rahvusvahelisele teatribiennaalile ?Uued näidendid Euroopast 2004?  (?Neue Stücke aus Europa?) ja Soome 36. rahvusvahelisele teatrifestivalile ?Tampere Teatterikesä 2004?.

     

     Rahvusvahelise Teatriinstituudi ITI  Eesti keskus võõrustas 2004. aasta rahvusvaheliste erialakomiteede kohtumisi kahel korral:  23. ? 25. aprillini toimus Tallinnas ITI Muusikateatri Komitee juhatuse koosolek ning kaasaegse muusikateatri teemaline rahvusvaheline seminar. Eestist kuulub ITI Muusikateatri Komitee juhatusse Arne Mikk.

     

     29. oktoobrist 1. novembrini toimus Tallinnas Rahvusvahelise Teatriinstituudi (ITI) Tantsukomitee nõukogu kohtumine. Nõukogu tutvus nii Eesti kaasaegse tantsukunsti kui traditsioonilise balletiga, vaadates eesti noorte modernkoreograafide lavastusi ning tantsufilme ja külastades rahvusooperit. Ürituse Eesti projektijuhiks oli kriitik ja ekspert Kristiina Garancis.

     

     Kaasaegse tantsu vallas olid mainekate rahvusvaheliste festivalide favoriidid Eestist tänavu koreograaf-tantsija Mart Kangro ja ühendus ZUGA ühendatud tantsijad. Nimetatud kutsuti aprillikuus esinema Hollandisse Utrechti festivalile ?Springdance?  (Eestit esindas ka Katrin Essenson) ja septembris Saksamaale Hannoveri 20. rahvusvahelisele tantsufestivalile ?Tanztheater International 2004?.

    Novembris Saksamaal Leipzigis toimunud 14. Euroopa kaasaegse teatri- ja tantsufestival ?Euro-Scene Leipzig?  kutsus nagu igal aastal kokku professionaalsete truppide eksperimentaalseid teatri- ja tantsulavastusi üle kogu Euroopa. Festival valis Eestit esindama koreograafid Renate Keerdi (?Mobile home?) ja Mart Kangro (?Mart on Stage?).

    ZUGA ühendatud tantsijad kogus tuntust ka väljaspool Euroopat, esinedes USAs, New Yorgis ja San Diegos.  

     

    www.teater.ee

  • Raudami monoloom

    Jüri Ehlvest

    Heas romaanis peab olema vähemalt kaks karakterit. Üks võiks olla positiivne ja teine negatiivne, üks võib olla MINA, teine peab olema KEEGI TEINE. Juhul kui KEEGI TEINE pole nais­tegelane ? nii ongi soovitatav ?, siis võib MINA olla see positiivne, muidu ? kui KEEGI TEINE on naissoost, olgu vastupidi.

    Toomas Raudami ?romaanis? ?Nips? on kaks tähtsat tegelast. Üks on MINA, teine on Piret.  MINA on kujutatud sügava sisetundega, justkui oleks autoril õnnestunud MINAsse sisse elada. MINA on usutav. Piretist saame teada küll palju huvitavat ? tema armist, abortidest, vägivaldsest isast, valgest kleidist jne ?, kuid ilmselgelt pole tema jaoks jätkunud võrdsel määral verd ja kirge.

     

    Romaani käivitumine

    Hea romaan võiks olla ? noh, jah ? vähemalt kolmsada lehekülge pikk. Mõõdu järgi  annab Raudami raamat justkui romaani välja, kuid tegelikult mitte, sest raamatu teine osa ?Darwini loomad? on teosele lisatud vaid mahu huvides. ?Loomades? ei kohta me ei Piretit ega ka enam mitte MINAt.

    Normaalne romaan võiks käivituda umbes viiekümnendalt leheküljelt (hea viiesajaleheküljeline ka sajandalt). Armastusromaani puhul oleks käivitajaks miski, mis nad lahutab. Ses mõttes midagi nagu oleks.

    Raudami lugu on armastusest ja 64. leheküljel on vaimukas dialoog, mis nad lahutab. See napp jutuajamine emaga: ?Kes sa oled?? ? ?Sinu poeg. Lõpetasin just kooli.? ? ?Seda ma tean, aga mis su nimi on?? küll kaudu kummalist süükompleksi nad tõesti viimaks lahutab, kuid esimese ropsuga ei võimaldata lugejal sellele pihta saada.

    Ei peakski, kui tegemist oleks novelliga, kuid peaks, kui romaaniga.  Seetõttu võib raamatu pealtnäha romaanilikust täidlusest eksitatud lugejat tabada 172. leheküljel tõsine ninanips. 171. seab Raudam näpud löögiasendisse. Sel leheküljel selgub, et miski neid siiski üldse lahutas ? kuid veel ei aimu, mis. Nüüd võiks oodata, et kahesajandaks selgub ehk, et mis siis. Ja ülejäänud osast võiks siis ehk loota lugu. Lugu ennast. Sissejuhatuse poolest ebaproportsionaalselt lühikest, aga oleks asjaks seegi.

    Aga võta näpust: 172. leheküljel saab lugu ühtäkki üldse otsa ? vaat see on alles nips! Ja tõega valus ja tervistav. Ühtäkki selgub siis ka, et mis lahutas! Nimelt see lahutaski, et MINA salgas isa ees maha selle naljaka kahekõne, mistõttu ta pidi Tartust Pireti juurest ära tulema haige ema eest hoolitsema. Ja kuna Piret oli selline nagu oli (see avaldus juba juhtumis Arturiga),  siis on korraga selge, et saatuslik lahkuminek oli juba ette määratud, ühtäkki saab lugeja aru loost: Piret, Alzheimer ja ka kõik muud nupud asuvad alles viimaste ridadega oma õigetele positsioonidele ja saavad osava nipsuga vahvalt laiali paisatud. (Darwini loomad ei lisa juhtunule enam midagi, ainult eksitavad.)

     

    Novell, pundar etüüde ja epistel

    Raamatul on ka kolmas, viieteistleheküljeline osa, nimelt ?Nips?. Selle alla ei ole eraldi märgitud, kas see on omakorda romaan romaanis või lihtsalt mänguõpetus, või lihtsalt õpetus, n-ö moraal. See sobiks tegelikult ?Joonetõmbaja? eelviimaseks peatükiks matsu mahlastama.

    Kuigi juba kogu raamatut on pretensioonikalt tituleeritud romaaniks, on ?Joonetõmbaja? alla veel omakorda märgitud, et see on romaan kahes kohas ja neljas osas, ?Darwini loomi? on ilustatud tsitaadiga Alexander Koje?velt, mis on iseenesest vaimukas, kuid kaheldamatult mitte ?anrimääratlus.

    Kokkuvõttes on selge, et ülepingutatult on püüeldud romaani poole, kuid välja on tulnud venitatud novell, pundar etüüde ja epistel.

    Võiks öelda: välja on tulnud nagu eesti romaan ikka.

    Kui ?Joonetõmbajast? tahta teha romaani, tuleks MINA vastasmängija, see KEEGI TEINE täpsete joontega välja tõmmata. Lihtsa valemi kohaselt peaks TEISEKS olema ülikooli töökaitse õppejõud Tiit, kes Pireti võrgutab. Tiit on vastik tegelane, sest ta võrgutab Pireti. Seepärast on autoril Tiidu jaoks jätkunud pool rida. Sest kes nii vastikust tüübist ikka jaksaks pikemalt pajatada. Või veel et mingi sisseelamisega! Autori sümpaatia kaldub pigem Arturi poole. Südantlõhestav on lõik sellest, kuidas Artur, Pireti sündimata lapse isa, langeb vette samal päeval, kui see laps Pireti üsast välja kaabitakse ja pange kukutatakse. Aga Artur, kuigi MINA konkurent, on autoripositsioonilt kujutatud hoopiski sümpaatsena. Temast on seetõttu juttu pikemalt. Artur peaks surnust üles tõusma ja kuidagi taaskehastuma Tiidus, siis oleks mingigi romaanikude nagu koos. Aga nii magedat konstruktsiooni Raudam muidugi ei vaevu järgima.

     

    Halva silmade läbi

    Et Tiit-Artur TEIST kokku ei anna, jääb ainsaks võimaluseks tõlgendada TEISEna ema, näha tema Alzheimeris ülialateadvuslikku relva poja eest ja tüdruku vastu. Ei saa salata, siit annaks põnevaid tõlgendusi punuda, abiks seegi, et vihjatakse perekondlikule suurepärasele simuleerimisvõimele. Kuid emas TEISE pilk maailmale ei avane. Psühhoanalüütiliselt lähenedes näib kogu see Alzheimeri-jama olevat pigem MINA luul, ettekääne pääsemaks kurja naise juurest (äkki ta teeb minuga sama mis Arturiga…) tagasi ema rüppe. Mälutus on vabandus. Isa ja teenija saaksid ema mitmuslike rindade pesemisega ise suurepäraselt hakkama ? ei, ema ei tõuse Raudamil romaanikangelaseks, MINA-l ei teki temaga dialoogi, MINA monoloogi ei lõika ema näol sisse kedagi TEIST. ?Joonetõmbaja? on ego trip, ühe karakteri lugu.

    Raudami ?romaan? süvendab kahtlust, kas miljonirahva seast võiks üldse võrsuda sajandis üle paari tõelise romaanikirjanikku. Tõeline romaanikirjanik on ilmselt sõna otseses mõttes skisofreenik ja pealegi veel masohhist (isegi kui tal kodanikuna õnnestub mõlemat varjata). Sest muidu ei suuda miski vägi panna teda kujutama ka KEDAGI TEIST. Valuga, vihaga, aga usutavalt, nii et oleks tunda: ka TEINE on võimalik.

    Mõnd normaalsemat Ameerika filmi vaadates samastan ma end kas või mõneks kaadriks täie mõnuga TEISEga. Rahavoogude hoomajad teavad, et vähemalt korraks tahab meist igaüks piiluda maailma ka lihast ja luust halva silmade läbi. Selleks peab looja looma võimaluse. Millegipärast ei meenu mulle hoobilt eredat TEIST ühestki Krossi ega Kenderi romaanist. Mõned erandid meil muidugi on. ?Ma armastasin sakslast?! ?Hiired tuules?! Aga ka nende romaanide autorid pole ühtlased. Kus on TEINE ?Progressiivsetes hiirtes? või ?Tõe ja õiguse? neljandas?

    Probleeme on muidugi ka positiivsuse endaga. ?Joonetõmbaja? MINA on läbivalt hea poiss. Ta teeb ainult ühe väikese vea, jätab isale õigel ajal rääkimata veidrast jutuajamisest emaga. Kuid ta ju hoolib emast väga, kas seepärast siis võib Piret minna TEISEGA!?! EI!!! Ootamatu pööre lõpuks, Pireti allajoonitud ?Sina minu jaoks oled?, teeb meile selgeks, et tegelikult oli ka Piret hea, parem veel kui MINA, kuid Piret pole see TEINE. Piret on sõber. Ta on tegelikult MINAga samal poolel.

    Romaani peategelane on Raudamil nagu eesti romaanides tüüpiliselt läbivalt hea ja tubli, ei saa hakkama ühegi siirama patuga, ta vääratab vaid korra ja saab selle eest täiesti ülekohtuselt nuhelda. Temas pole õieti midagi, mis annaks TEISE-le üldse võimaluse, juhul kui see TEINE isegi mingi ime läbi platsi ilmuks. Raudami MINA on lihtsalt hea poiss, kes tantsib männisalus emaga, kes teda enam ei tunne, selle asemel et jätta ema kus see ja teine ja tormata läbi kõikide töökaitsete intrisse Pireti juurde tagasi. (Aga nii võiks olla elus ja/või unistustes, mingit lugu selline lahendus kokku ei annaks.) Toomas Raudam on ?Joonetõmbajas? loo kokku saanud, selles pole kahtlust. ?Joonetõmbaja? on hea novell, lühendamise korral potentsiaalselt väga hea. See on ühe karakteri veidralt, kuid huvitavalt nähtud maailm, armas ja südamlik, naiivne ja valus, ootamatu lõpulõikega võimsalt avatud pihtimus, kuid see pole romaan.

Sirp