Hiljuti andsid kaks eri põlvkonda kuuluvat kirjanikku kumbki välja romaani, kus keskmes mälestuste ja meenutuste teema. Need on Aimée Beekmani „Proovielu” ja Aita Kivi „Lähedal”.
Tegu ei ole muidugi ainsate teostega viimaste aastate kirjanduses, kus vaadeldakse möödanikku või käsitletakse omaette teemana mäletamist. Rääkimata Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse unest” ja „Katkuhauast”, võib öelda, et Kivi „Lähedal” sisaldab mitmeid paralleele Maimu Bergi jutukoguga „Unustatud inimesed”. Hoopis omamoodi kõneleb mälestustest veel ka näiteks Kärt Hellerma „Ma armastasin David Copperfieldi”.
Beekmani ja Kivi romaani võib niisiis vaadelda osana ühest lainest. Iseasi muidugi, kas saab laineks nimetada midagi, mis käib inimese eluga tahes-tahtmata kaasas. Mida vanemaks saame, seda kauem oleme elanud ning seda suuremat rolli kannab möödanik. See on asjade loomulik kulg. Muidugi – mitte igale autorile ei ole mälestused võrdse kaaluga.
Lisaks on meenutamisel alati ka teine tahk, mündi teine külg. Ikka meenutatakse ju millegi jaoks. See miski on edasi elamine. Inimesed on alati lootnud, et mälestused õpetavad, annavad meile midagi ning teevad meid paremaks, targemaks ja kogenumaks.
Kahest vaatlusalasest teosest on meenutuste selline funktsioon selgemalt esil just Beekmani romaanis, mille pealkiri viitabki mälestuste pedagoogilisele väärtusele. Raamatu peategelaseks on pensionär Ervin, kes hakkab lühikese aja jooksul saabuvate saatuselöökide mõjul oma elu üle järele mõtlema.
Kui Ervini poeg sooritab enesetapu, halvatud naine sureb õhtul, mil Ervin ise on peol, ning ebameeldivad sugulased püüavad meest tema majast välja süüa, on ta üha enam ja enam sunnitud süüvima iseenese ja oma perekonna minevikku. Ervin meenutab enda, oma vanemate ja poja elu meeldejäävamaid seiku ning püüab leida igaühe elust ja sündmustest mingit suuremat ja püsivamat tõde.
Vana meest vaevavad mineviku teod ja tegematajätmised ning iga samm ja mõte veenab teda üha rohkem selles, et usaldusväärseid inimesi on vähe ning pea kõiges tuleb loota iseendale. Kui pädev see järeldus muidugi on, jääb iga lugeja otsustada. Ometi toob autor päris selgelt välja dihhotoomia elus ja inimestes pettunud Ervini ning tema elu tegelikkuse vahel: romaani vältel lahendab ta teele paiskuvad raskused ainuüksi tänu teiste abile, mitte kunagi päris üksi. See ei kahanda aga pidevalt iseenda elus meelega või tahtmatult tehtud vigu avastava Ervini usaldamatust maailma suhtes.
Ka „Lähedal” peategelane – mõneski mõttes autori alter ego, ühe Eestis ilmuva naisteajakirja autoriga enam-vähem samaealine stiilitoimetaja Annika – vaatleb romaaniks kogutud mõtisklustes tagasi oma (armu)elule ning on sunnitud täheldama vigu, mida ta on teinud ikka ja jälle. Põhiliselt seisnevad möödalaskmised armumises valedesse meestesse. Erinevalt Beekmani Ervinist ei ole aga Kivi Annika kibestunud.
Ta on tähelepanelik nii detailsetes enesevaatlustes kui ka oma lähedaste, kurvavõitu ema, naistemehest isa ning kahe väga erineva poolõe, eduka ärinaise ja töötu juhuluuletaja jälgimisel. Nõnda kujutabki „Lähedal” endast küll ühe naise lugu, kuid see lugu ei oleks täielik ilma kõigi teiste inimeste lugudeta, mida Annika mälupiltidena oma vaimusilma eest mööda laseb libiseda, puhates ise Kreetal ning põimides suuremat osa raamatust täitvatesse minevikuseikadesse ka saare hunnituid vaateid…
Viimased äratavad omakorda üha uusi mälestusi, mis esitatakse lugejale pealkirjana aastaarvu kandvate peatükkidena. Pikkamööda moodustavad erinevad mälestuskillud ja -ahelad ligi neljakümne aasta peale jaotuva terviku: ühe inimese elu, tema sõprused, armumised ja lahkuminekud, võidud ja kaotused.
Aimée Beekman ja Aita Kivi on ilmselgelt väga erineva loomelaadiga autorid, keda pealegi eraldavad teineteisest eri põlvkonna kogemused ja vaated elule. Kõige teravamalt ei anna viimane ennast tunda mitte mälestuste analüüsimisel ja kirjeldamisel, aga hoopis kummagi raamatu nendes osades, kus autorid ei seisa silmitsi mitte olnu, vaid olevaga.
Muidugi; kirjanikud on pannud oma teoste peategelased elama üsnagi erinevat elu. „Proovielu” Ervinil on juba oma ea tõttu raskem kohaneda viimase paarikümne aasta jooksul aset leidnud muutustega kui „Lähedal” Annikal, kes kujutab endast noorema ajakirjanduses töötava inimesena omamoodi osa nendest muutustest.
See ei kahanda siiski äärmiselt häirivat tunnet, et Beekman on püüdnud kirjutada romaani eesmärgiga varjata oma kirjatöö tõelist sisu – halastamatut ja kibestunud kriitikat tänapäeva Eesti aadressil. Viimane kujutab endast omamoodi teoreetilist raamistust loole moodsa ümbrusega vastumeelselt, aga siiski kohanevast vanamehest. Autor peab vajalikuks kommenteerida oma tegelase samme, mõtteid ja otsuseid, jagades iroonilisevõitu selgitusi tänapäeva elukorralduse aadressil. Laused ja sedastused nagu „Nüüdisajal kehtib kaine turumajandus” (lk 20), „Sest üüri piirmäär oli seadusega pühaks ja puutumatuks kuulutatud” (lk 84) või „Raudse eesriide taga kommunismi lõpmata aeglaset tulemist oodanud rahvas oli üleöö teiseks saanud, nii et fuck you! oli saabunud lennates vabaduse värske tuulepuhangu harjal” (lk 139) ei mõju mitte ainult stiilitute või nõmedatena, vaid sunnivad ka paratamatult küsima – kellele on need mõeldud?
Kahtlemata on igal raamatul oma lugeja ja üldiselt ei ole ükski kirjandusteos mõeldud kõigile. Nõnda võiks ju arvata, et Beekman kirjutab oma põlvkonnakaaslastele – 1930ndatel sündinuile – ning tahab jagada oma pettumust ja viha ümbritseva ühiskonna ja selle reeglite aadressil nendega, kellega teda seovad ühised mälestused ja arusaamad.
Samal ajal ei jää märkamatuks autori taotlus kirjutada võimalikult tänapäevaselt. Küll teatava irooniaga, kuid paraku ilma selle käivitumiseks vajaliku nihketa kasutab Beekman arvukalt lohakat ja madalkeelset sõnavara, mille eesmärgiks näib olevat „Proovielule” teatava uudsusvärvingu andmine. Sellest ei tule mitte midagi välja. Sõnad nagu „käula” või „pann” (lk 27), „töllmokk” (lk 118) või „nõukaaeg” (lk 183) ei muuda raamatu stiili ehedamaks, vahetumaks ega moodsamaks, ka ei lisa need sellele elusust. Pigem ajavad segadusse ning muudavad muidu ehk traagilise ja ängistava loo pigem piinlikuks, kahandades lugeja võimet samastuda tegelaste ja nende tunnetega.
„Lähedal” seda laadi puuduste all ei kannata. Tõsi – otsekõne osas kipub autor üle pingutama ning tahtmatult tuleb neid lugedes meelde kulunud õpetus: dialoogi kirjutades tasub seda endale katseks valju häälega ette lugeda. See aitaks vältida otsekõnet nagu: „Ise tead, mis siin ikka lobiseda. Ega mina sind ei sunni, ma lihtsalt annan nõu. Muide – tasuta. Kas sind huvitab, mis mu konsultatsioon tegelikult maksab?” (lk 170) või „Petan ja saan petetud, alandan ja olen alandatud, igavesest ajast igavesti… See väljapääsmatus on nii jube, et ärkan alati iseenda karjumise peale üles…” (lk 109).
Muidugi – kõike võib ette tulla ja inimesed on võimelised rääkima vägagi poeetiliselt ja „kirjanduslikult”. Küsimus ei olegi selles. Lihtsalt muidu üsna rahulikus toonis, mõõdukate ja realistlike tundevirvendustega vürtsitatud loos tekitavad seda laadi palangud võõristust. Täpselt nii, nagu „Proovielu” nõukogude aja üle elanud ning uues vabariigis vanaks saanud inimeste sitkuse, elukogemuse ja viimasega paratamatult omandatud apaatia kirjelduse teeb mitme kraadi võrra ebausutavamaks rõhutatud kõnekeelsus.
Pealegi ei kannata Kivi teos kindlasti poeesia vähesuse all. Nagu autor eessõnas ütleb, on ta kasutanud oma ema Siiri Espe lühijutte, „et paremini ilmestada peategelase ema armastusloo kustumatuid jälgi”. Küll kohati veidi katsetuslikult ning rõhutatult luuleliselt mõjuvate ilukir
janduslike vormide lisamine annab Aita Kivi raamatule – see räägib nii kõrgest kui madalast elust, nii vaimust kui kehast – ühe täiendava dimensiooni juurde ning süvendab teose maailma, mis muidu jääks võib-olla natuke liiga olmeliseks.
See ei tähenda aga, et olmelisus, mis neelab lõppude lõpuks kõikide inimeste elust suure osa ajast, ei võiks olla küllaldaseks intriigide ja südamevalu allikaks. Aimée Beekman saab sellest suurepäraselt aru ning „Proovielu” võiks just argielu kujutamises olla äärmiselt veenev. Nimelt ei ole romaani süžee üleüldse paha. Elus nii paremaid kui halvemaid päevi näinud, iseendas ühtviisi kahtlev kui ka oma elust ja minevikust elujõudu ammutav Ervin võiks olla omamoodi ideaalne kangelane — meenutuseks vanadele ja õpetuseks noortele.
Paraku ei anna Beekman tegelaskujule piisavalt hingamisruumi. Aita Kivi valik minajutustuse kasuks mõjub lõpuks üsna elegantselt, sest autori soov elunähtusi kommenteerida, teiste inimeste ja nende käitumismotiivide üle arutleda ning iseennast analüüsida ei koorma selliselt peategelast. Vastupidi: ta ehitab teda.
Beekman on aga valinud kõiketeadva jutustaja omamoodi klassikalise, kuid suurt taktitunnet nõudva positsiooni. Nagu eespool öeldud, jääb „Proovielu” läbilugemisel mulje, et selle põhieesmärk on autori negatiivsete tunnete väljendamine. Muidugi, üks võimalus mõjutada lugejat ongi temas vastumeelsuse tekitamine ning Beekman saavutab selle üpris hästi. Samas kipub tema jutustamisviis – sündmuste ja tegelaste hoiakute moraliseeriv kommenteerimine – tegelaskujusid lämmatama, jättes lõpuks õhku suure küsimärgi: milleks see kõik?
Kuid, nagu öeldud, ükski raamat ei ole mõeldud kõikidele. Suure ja ebaviisaka üldistusena võibki nentida, et nii Aimée Beekmani uus romaan kui ka Aita Kivi pihtimuse ja päevikjutustuse piirimail seisev romaan on mõeldud eelkõige keskea ületanud naisterahvastele.
See ei ole hinnang, vaid pigem huviliste potentsiaalse ringi piiritlemise katse. Liikudes sel teel veidi edasi ja püüdes täpsemalt kujutleda kummagi teose võimalikku adressaati, võiks „Lähedal” ideaallugejaks pidada kedagi, kellele meeldib ise juurde ja edasi mõelda või ka autoriga vaielda. Beekmani „Proovielu” jätab seevastu lugejale vähem vabadust ning üritab talle reaktsioonid ja hoiakud ette kirjutada.
Kuid nii nagu igal kirjanikul on erinevad taotlused ning erineva suunitlusega teosed, on igal autoril ka oma isiklik suhe iseenda mälestustega (olgu siis reaalsete, autori mälestuste või tegelaskuju omadega). Viimaseid püütakse ka oma lugejale vahendada, mis õnnestub kord paremini, kord halvemini.
