Toeta
Otsi

feminism

  • Eile algas 56. Berliini filmifestival

    Endel Link

     Küsimusele, kas mullune filmiaasta andis maailmale silmapaistvaid linateoseid, aitab osaliselt vastata 9. – 19. veebruarini aset leidev “Berlinale”. Osaliselt seepärast, et mitte kõik režissöörid, stuudiod ega filmibossid ei tõtta oma vastsete suurte filmidega Berliini; paljud eelistavad hoopis kevadist Cannes’i või hilissuvist Veneetsiat. Ometi, kui uued Kuld- ja Hõbekarude omanikud on leitud (žüriid juhib seekord Charlotte Rampling), võib pärast “Berlinalet” mõndagi järeldada.

     

    Inimõigused ja jalgpall

    “Berlinale” avamise au oli briti filmi “Snow Cake” (“Lumekeeks”) päralt. Kõige oodatumad külalised Marlene Dietrichi platsi punasele vaibale olidki selle kokaiinidraama tegijad: režissöör Marc Evans ning peaosalised staarid Sigourney Weaver ja Alan Rickman. Muidugi on lahtine, kas neid kui võidukaid karuomanikke ka nädalapäevad hiljem samamoodi tervitatakse. Sest karusid jahtivaid rivaale on palju.

    Seekordne 19 filmiga koosnev võistlusprogramm pakub 11 maailma esilinastust. Lisaks avafilmi valusale problemaatikale, mille toovad endaga kaasa narkootikumid, tuuakse Inglismaa teise filmiga “Tee Guantánamosse” ekraanile poliitiliselt aktuaalne teema, inimõiguste rikkumine terroriõhustikus elavas maailmas. Režissöör Michael Winterbottom näitab kolme süütu moslemi sattumist kurikuulsasse vangilaagrisse, kus neid kaks aastat ilma süüdistust esitamata kinni peetakse. Meenub, et 2002. aastal sai Winterbottomi film “In this World” (“Selles maailmas”) Berliinis Kuldkaru.

    Islamimaades on inimõigused õrn teema, mille käsitlus võib kaasa tuua väga ootamatu reaktsiooni. Põnev on oodata Iraani autori Jafar Panafi filmi “Offside” (“Suluseis”) vastuvõttu. Selles kujutatakse sündmusi Teherani jalgpallistaadioni pääslas, kust üritab sisse saada end noormeheks riietanud neiu, sest jalgpalli vaatamine pole Iraanis naistele lubatud.

     

    USA tõrjutud ja soovitud

    “Berlinale” direktor Dieter Kosslick jätkab ikka oma joont, püüeldes omanäolise programmi suunas. Ta on riskeerinud, tõstnud valikut tehes esile debütante ja vältinud Hollywoodi suurte stuudiote filmidega kindla peale minekut. Nii polegi Berliinis võistlemas ühegi Kuldgloobuse laureaati ega Oscari nominenti. Kosslickit võib mõista: mis võiks kaunistada üht festivali rohkem kui uute, seni tundmata tähtede avastaja oreool.

    Lausa ilma USA filmita võistlusekraan siiski ei jää, Ameerikat esindab kaks vanameistrit: mitu korda varem “Berlinalel” pärjatud Robert Altman ja Sidney Lumet.

    Altmanil esilinastub komöödia “A Prairie Home Companion” (“Preeria majakaaslane”), mille sündmustiku paneb keerlema vana raadiošõu uusesitus. Filmi publikumagnetiks on staaride ansambel (Meryl Streep, Woody Harrelson, Kevin Kline, Lily Tomlin).

    “Kaheteist vihase mehega” 1957. aastal kuulsaks saanud Lumet toob Berliini seekord kohtudraama “Find Me Guilty” (“Mõista mind süüdi”), mis tugineb 1980. aastatel peetud USA ajaloo kõige kauem kestnud maffiaprotsessile.

     

    Saksamaa nelik ja teised

    Programmis torkab silma püüd anda rohkem võimalusi saksa filmile. Kuldkaru küttimise liinile on lastud neli Saksamaa režissööri, rohkem kui ühestki muust riigist. Ilmselt on korraldajate optimismi turgutanud kahel viimasel “Berlinalel” koju jäänud auhinnad. Nüüd on lootused seotud Hans-Christian Schmidi “Reekviemi” (“Requiem”), Oskar Roehleri “Elementaarosakeste” (“Elementarteilchen”), Matthias Glasneri “Vaba tahte” (“Der freie Wille”) ja Valeska Grisebachi “Igatsusega” (“Sehnsucht”).

    Enamik riike on esindatud ühe filmiga, aga ma pole sugugi kindel, et nende auhinnakaru võitmise tõenäosus oleks neli korda väiksem kui sakslastel. Ka debütantide filmid võivad üllatada, pakkuda seni tundmatut ja põnevust. Samas ei tea paljud kriitikudki suurt midagi näiteks Argentiina režissöörist-debütandist Rodrigo Morenost ja tema filmist “Vari” (“El custodio”), mis pakub kõrge poliitiku ihukaitsja psühhogrammi. Samas äratab usaldust info, et teos on loodud Maailma Filmifondi arendustoetusega.

    Samasugust uudishimu äratab Taani-Rootsi koostööfilm “Seep” (“En soap”) debüteerijalt režissöörilt Pernille Fischer Christensenilt. Teos kujutab tragikoomilises võtmes ilukliiniku juhatajanna ja transseksuaali suhteid. Ikka kehtib ilming, et kõik koomiline ja komöödialik võetakse festivalidel hästi vastu, lõõgastumisminuteid on vaja siingi. Publikumenule võib loota ka Austria režissöör Michael Glawogger oma musta komöödiaga “Lögas” (“Slumming”), mis ei tähenda veel auhinnale küündimist.

    “Berlinale” on oma teemadelt ja probleemidelt väga mitmekesine. Väljaspool võistlusekraani olgu selles seoses nimetatud veel Itaalia režissööri Michele Placido film “Kriminaalromaan” (“Romanzo criminale”), Iraani režissööri Rafi Pittsi neorealistlik elupeegeldus “See on talv” (“Zemestan”) Teherani agulist või Kuldkarule konkureeriv, Prantsusmaa-Saksamaa koostöös sündinud Claude Chabroli “Võimu afäärid” (“L’ivresse du pouvoir”), kus korruptsiooni uurija rollis staar Isabelle Huppert.

    Lisaks, õigemini täispikkade filmide vahel, esilinastatakse võistlusekraanil 10 lühifilmi. Ka parim lühifilm pälvib Kuldkaru. Pakub huvi, kuidas võetakse vastu Läti režissööri Laila Pakalniņa “Vesi” (“Udens”).

     

    Kõrvalprogrammid ja äri

    Tavapäraselt peibutavad festivali külalisi “Panoraam” (37 mängufilmi, 23 lühifilmi) ja noorematele filmiloojatele keskenduv “Foorum”, pakkudes täiendavat sissevaadet möödunud filmiaastale. Samuti jaotus “Saksa kino perspektiivid” ja “Lastefilmide ülevaatus”. Filmiajalukku heidab pilgu “Retrospektiiv”, mis kannab seekord pealkirja “Unelmate naised. Staarid 1950. aastate filmis” ning kutsub vaatama 45 filmi. Üha enam näib laienevat koolitust pakkuv ettevõtmine “Talentide linnak”, kuhu tänavu on oodata üle 500 noore filmitegija.

    Ka filmiäri keeb: ”Berlinale”-aegne Euroopa filmiturg toimib nüüd avaramates ruumides, sest vanasse paika 45 maa 240 firmat ei mahtunud.

    Ja “Berlinale” kaks Kuldkaru saajat on juba teada. Elutöö eest tunnustatakse Poola suurt režissööri Andrzej Wajdat. Tema rikkalikust filmiloomingust linastatakse austamistseremoonial filmi “Pilatus ja teised”. Kuulus inglane sir Ian McKellen pälvib kõrge tunnustuse hiilgavate filmirollide eest. Sel puhul linastub tema nimirolliga film “Richard III”.

    Eesti Filmiajakirjanike Ühingu

    kinofilmide edetabel 2005

    1. “Allakäik”, Saksamaa, (levitaja MPDE).

    2. – 4. “Tühi maja”, Lõuna-Korea (lev Tallinnfilm); “Sisemeri” , Hispaania (MPDE); “Skiso”, Venemaa-Kasahstan (lev Cinema Nouveau).

    5. – 6. “Samaaria tüdruk”, Lõuna-Korea (Cinema Nouveau); “Wallace ja Gromit: Libaküüliku needus”, Inglismaa (MPDE).

    7. – 8. “Mees, kes tõusis jalule”, USA (MPDE); “Kallis Wendy”, Taani (Tallinnfilm).

    9. – 10. “Külili”, USA (MPDE); “Kohtumine tundmatuga”, Eesti (ETV); “Frank ja Wendy”, Eesti (Joonisfilm).

    * Jagatud kohad tähendavad võrdset arvu punkte.

  • Hea eesti teater

    Ivar Põllu

    Tammsaare-esietenduse eesti teatri aastale pühendatud ürituste sarja avalöögiks.

     

    Niisiis ? palju õnne, hea professionaalne eesti teater ja inimesed selle sees. Aga millest me räägime, kui kutseline kunstiline teater jutuks tuleb?

    Eesti teater on hea teater. Seda kinnitavad mitmed väliseksperdid, kes on meie teatrit näinud. Keda selle eest kiita? Eelkõige stabiilset arengut riigistatud repertuaariteatrina. Iga-aastane ülevaatus ja premeerimine, samuti ühest koolist ja koolkonnast pärit teatrite kunstilised juhid on taganud eesti teatrile kindla kvaliteedi. Ebakvaliteetse kunsti, mida endale mõnikord lubavad mõned lavastajad või isegi pealavastajad, tõrjub olematusesse ja unustusse vastuvõtukomisjon, kes paigutub (vähehaaval) aastate jooksul täienedes ümber ja tegutseb erinevate ?üriide nime all. Vastuvõtukomisjoni võib nimetada ka eesti teatri kunstinõukoguks. Suures osas on selle kunstinõukogu poolt tehtud hea aednikutöö viljaks eesti teatri kõrge kvaliteet. Mida teeb hea aednik? Ta kärbib lokkavaid põõsaid ja puid, mõnel kärbib ladvagi, et viljakandvaid oksi kasvatada. Hea aednik ohverdab mõned oksad, et kõigile teistele jätkuks rohkem ja ühtlasemalt valgust. Hea aedniku töö eesmärk on saagikus ja kvaliteet. Ja, mis pole vähem tähtis ? hea aednikutöö on esteetiliselt nauditav.

    Kui rääkida kvaliteedist, tuleb rääkida hindamisest. Eesti teatris lähtub hindamine otseselt kvaliteedist. See on ka loomulik, et otsitakse parimaid, valitakse paremaid, tõstetakse esile paremaid. See on loomulik, et tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet.

    Samas justkui peale kvaliteedi ja kvantiteedi midagi muud polekski. Tähendusi kannavad tihti hoopis muud asjad, muud vaatenurgad. Kuid kvalitatiivsus on hea ja turvaline, see on korralik asi, kindel kaup, stabiilne toetuspunkt. Turvalisust pole kunagi üle, eriti kui terroristid ründavad ja terroristide vaenlased ründavad ja toetusi kärbitakse ja lollus roolib. Ebastabiilset on nii palju, et tõesti, vahel tundub, et ainuke, mis loeb, on kvaliteet.

    Kuid ka kvaliteetset kaupa on nii palju, et segadus on kerge tekkima. Kui aus olla, siis kvaliteet eristamist ei hõlbusta. Me räägime kvaliteedi järgi mõõdetud kunstist, mis põhimõtteliselt on kvaliteedikontrolli läbinud kaup. Kindel kaup on kindel mats kultuurielamuseks, eriti kui ootusi kunagi ei peteta.

     

    Antropoloogiliselt

    enesessesuletud

     

    Seega tundub, vähemalt võib tunduda, et eesti teatri kõrge tase, mõõdetuna kvaliteediga, võib olla ettekujutus. Eestis on väga kõrge turvalise, antropoloogiliselt enesessesuletud teatri tase. Kuid enamasti ei kanna see muid tähendusi, kui et elu on kummaline, armastus on ime ja et vahel me lihtsalt unustame teineteisele silma vaadata. Vahele tööst väsinud inimestele ehmatusi, kalestumisvastaseid klomp-kurku-kohti, naerukohti kõigile, hämaraid kohti koduteele, hellastuvaid, heiastuvaid, hõllanduvaid ja seostuvaid kohti kriitikutele ja loomulikult paar kujundit, mis oleksid rahvusvaheliselt arusaadavad. Ühesõnaga ? nii palju head inimlikku kraami. Selline inimlik, kvalitatiivselt ennast kordav ja refleksidesse suletud teater on kindel kaup, kunst, mille kadumisest oleks väga kahju ja mis alati peab jääma, kuid mille lõpptulemust lähemalt uurida ei maksa, kui, siis ehk antropoloogilisest huvist, ehk siis selle mõju publikule (nt iibele, lahutuste arvule, rahvusliku enesemääramise seisule, vastuvõtlikkusele piletihinna tõusu suhtes jms).

    Hindamissüsteem, mis toodab kvaliteetset teatrit, näib välistavat, et halb lavastus võib olla positiivselt kõnekas, välistab ka selle, et halb lavastus võiks olla omaette kunstiline eesmärk. Et halb komponent või integreerimatus, mis tekitab halva mulje, võib olla kõnekas. Kuid teinekord võib praak olla hea, mõnikord võib praak olla kvalitatiivse võidurelvastusega võrreldes teisel tasandil, mitte lihtsalt alla jäänud. Et praak võib olla ka labane, tüütu ja mõttetu, on paratamatu. Aga hetkiti võib ta kanda kogu universumi mõtet (kõlagu see pealegi suureliselt).

    Kvalitatiivne teater (kui seda sõna kasutada teatava üldistusena), lähtub silmagi pilgutamata tõsiasjast, et vaid inimene loeb, ning tõestab sedasama ? ja seda kaua, enamasti ilusasti ja süvenenult. Kuid teatri eesmärk ei tohiks olla näidata ainult inimest, isegi kui see on väga sügav inimene, justkui terve maailm ?, vaid ka tema olemist maailmas (ja kõlagu seegi pealegi suureliselt). Enamasti ei suuda seda mitte kvaliteetne teater, vaid praak. Praagi olemus, tema ambitsiooni ja tulemuse vahe võib olla kõnekam kui premeeritud ja festivalidel lõikav jalad-maas-toode.

    Selle tunnistamine ei taha aga mahtuda hästi hea eesti teatri raamidesse. See põhjendab ka, miks on eesti teater hea ja kõrgetasemeline, aga sellele vaatamata enamasti igav ja tüütu. Miks peab eesti teatrit draamafestivalile tulnud välismaalastele peale maksma?

     

    Teatrikunst kui koolipink

     

    Miks tundub see jutt eesti teatri diskursuse foonil nii nõrk? Põhjust võiks otsida juurte juurest ? ja juuri ei pea otsima kuigi sügavalt. Juubilarist eesti teatri juuri ei pea otsima rituaalsest ega boreaalsest konstruktsioonist. Teater pole sellisena, nagu me teda armastame ja ohjeldamatult külastame, meile ürgselt omane. Kas on põhjuseks nõrk valgus, must lagi või madal elatustase, pole teada. Teada on aga teatrikunsti algus Eestis.

    See oli pigem teater kui idee, teater kui kasvatus ja kultuurne kaasategemine, mis XIX sajandi keskpaiga paranenud tingimustes juurdus; teater on hernhuutlaste usupuhastuse järgmine samm. Teater kui kultuurikasvatus oli vahend, idee; teater kui praktika tuli veel maarahva ruumi integreerida. Et teatrikunsti kultiveerimine oli osa rahvuseks saamise programmis, pole kellelegi uudis. Samasse ritta kuulusid ka oma eepos ehk müütide euroopastamine ja tsementeerimine ning koori- ja puhkpilliharjutused ehk muusikalise arengu süstematiseerimine (et on autor, on interpreet ja on publik). Osa toredaid inimesi hakkas kirjanikuks, osa kujutavaks kunstnikuks, osa harjutas esinemiskunste. Peagi koondusid koori- ja puhkpilliharjutused seltsidesse ja seltsid majadesse, mida hakati teatriteks nimetama.

    Kuid juba enne oli kinnistumas seltsis teatritegemise tähendus. Osal seltsidel olid kõrged hariduslikud ja kasvatuslikud eesmärgid ning nende poole püüeldi käsikäes karsklusega, mängiti eelkõige väärtdramaturgiat ning loomulikult võimalikult kõrgel tasemel. Oli ka reaalsemate eesmärkidega seltse, mis huvitusid eelkõige puhveti läbimüügist. Lõpuks polegi tähtis, kas peale jäid joodikud või karsklased, uut vajadust tekitati ühtmoodi. Ja et linnas polnud suuri rehealuseid, kus koos käia, siis sai teatrist kooskäimise ja koostegemise koht.

     

    Professionaalsus

     

    Aga lase kamp matse kokku, kohe on kohal ka labasus ja toorus. Kõige ehedamal kombel on seltsi traditsioon vist säilinud kammerkoorides, kelle kooskäimiste, laagrite ja kontserdireiside pealisülesanne on varjamatult pingestatud moraalsest ebakorrektsusest. Joomine ja liiderlikkus pole võib-olla prevaleerivad, kuid hõõguvad tuha all ja käivitavad paljusid kultuuriprotsesse. Sellest pääsemiseks on ainuke tee professionaalsus. Suvalisuses on professionaalsuse selgeimaks ja kergeimaks kehtestamisvõimaluseks kvaliteetsus.

    Mida rohkem hakkasid teatrid saama toetust riigilt, seda enam liikus asi kvaliteedikontrolli suunas. Ehk oli selle taga süütunne? Riik ju annab raha, selle eest peab ikka tegema kvaliteetset, professionaalset kunsti. Ega mingi laadaveiderdaja raha ei saaks.

    Kui nõukogude ajal teatrid riigistati, hakkas toimima otsene kvaliteedikontroll teatrite kunstinõukogude ja riikliku teatrite valitsuse kujul. Kas riiklik repertuaaripoliitika oli samasugune kui praegune, esteetilistest tõekspidamistest lähtuvalt kunstilisi, professionaalsei
    d kvaliteete toetav, pole oluline. Tegemist oli raudselt kvaliteedikontrolliga, muidugi kehtiva nõukogude stiili, esteetika ja kultuuripoliitika raames.

    Kui nõukogude kord uude eesti korda suubus, kadus teatri kunstilise kvaliteedi kontrollist nõukogude stiil, alles jäi vaid selle inimlikum pool, inimliku teatri kontroll. Repertuaari võeti ajuvaba angloameerika meelelahutust, kuid seegi oli kvaliteedikontrolli meelest õigustatud, kui sai tehtud kvaliteetse teatri normatiive, sisepõlemist ja suhete selgust silmas pidades. (?Mulle ei meeldi, mida ta teeb, aga mulle meeldib, kuidas ta seda teeb.?) Õigustuseks oli ja on ka see, et pealetulnud meelelahutus aitab vana teatrit vee peal hoida ning teenitud raha eest saab teha kunsti, mis allub kvaliteedikontrollile ka temaatiliselt. Tänane teater on ühendanud endas seltsi ja karskusseltsi: end kergemeelsemana müües kuhjatakse ressursse, mille eest olla karske, ideeline, hea ja sügav. Kõlab nagu suvaline sõjaõigustus.

     

    Praak

     

    ?Teater? tähendab eesti keeles institutsiooni, maja, organisatsiooni, süsteemi, mis tegeleb sadakond aastat tagasi maale toodud ?teatrikunsti idee? õhtust õhtusse lihakstegemisega (et eestlane oleks kultuurne nagu iga teine eurooplane või ameeriklane ? või siis nüüd juba, et eestlane oleks kultuursem kui eurooplane või ameeriklane, sest ?neil? ?sellist? teatrit ei ole ? enam). Et see üritus teelt ei kalduks, on aastakümnete jooksul formeerunud omalaadne riiklik-antropoloogiline piitsa ja prääniku süsteem, mis hoiab alles tõupuhast kvaliteetset kunsti. Eesmärgi nimel on lubatud kõik, kaasa arvatud angloameerika päritolu labasuste abil ressursside kuhjamine ja varumine ning muu kõrvaltegevus, mis mahub ?teatri? kui teenindusasutuse nime taha. Et see kvaliteetne teater on steriilne, kiratseb ka teatrikriitika, sest sisuliselt ei olegi sellisest kunstist mitte midagi kirjutada (väga huvitavalt saab aga teinekord kirjeldada lõpptulemuseni jõudmise protsessi).

    Nagu pärast kriitpaberi kättesaadavaks ja kõige odavamaks paberiks saamist on trükikunst oma esteetika leidnud loodussõbralike ja korduvkäitluses materjalide kasutamises ning arvutigraafikas muutub aina olulisemaks inimlik viga, nii võiks ka teatri väljapääsuks olla ? toota kõnekat praaki. Tartu kunstikuu raames Lutsu teatrimajas toimunud interdistsiplinaarse salongi ühel õhtul nägin mitut vormiliselt tehniliselt ebaõnnestunud performance?it, mis olid oma kõnekuselt ja sügavuselt üle enamusest elu jooksul nähtud teatrist (see teadlik elu pole olnud muidugi eriti pikk) ? ning seda just oma vea tõttu. Viga, praak, näitas kõnekalt etenduskunsti stampe ja püüdlikkust tekitada illusiooni (või siis illusiooni selle tekitamise eiramisest). Esinejate tõsine pettumus ?nurjumise? pärast oli ehe ja naljakas, paljastades nende ?kõige paremad, kunstilisemad? kavatsused.

    Poleeritud ja rafineeritud teatrivaim kaitseb meid kiskjalike bürokraatide eest, samuti sünnib niimoodi võib-olla tõeline läbielamiskunst. Aga võib-olla on sellest vähe? Ilmselgelt praagi tootmine pole lahendus ja teatritegijate praagi mitte väga huumorivaba analüüsimine ei ole kõige populaarsem viis teatrit uuendada. Aga võib-olla polegi teda vaja uuendada, vaid ta uuesti välja mõelda?

     

  • Ekadents @ 1. mai galerii

    Anders Härm

    EKADENTS
     
    Näituse avamine REEDEL, 12. aprillil kell 18.00
    Näitus on avatud 13.04-28.04
     
    1.mai galerii
    Suur-Karja 23
    T-P 12-18

    kunstnikud: Pavel Grebenjuk, Marten Esko, Eldar Jakubov, Siim Ghert Preiman, Henrik Rakitin, rühmitus SUHE, Gregor Taul, Marta Vaarik, Johan Elm, Sven Parker
    kuraatorid: Marten Esko, Siim Ghert Preiman, Gregor Taul

    1. Mai Galerii viimaseks näituseks on noorte kuraatorite ja kunstnike ühisnäitus ”Ekadents”, mis haakub 2012. aasta sügisel teravalt esile kerkinud kaasaegse kunsti diskussiooniga. Kuigi kaasaegse kunsti maine ühiskonnas on madal, nopitakse sel väljal rahvusvaheliste tunnustuste, eraraha jätkuva sissevoolu jms. näol üha magusamaid vilju. Kunsti maine ei ole problemaatiline ainult Eestis, sarnases olukorras on kaasaegne kunst üle terve maailma. Seda silmas pidades oleme hüljanud vana ja uue, õige ja vale vastandamise ning naudime kaasaegset kunsti küll mõneti dekadentlikult, kuid siiski sellisena nagu ta on.

    Algselt Eesti Kunstiakadeemia kõige ärksamaid tudengitöid esitav Marten Esko, Siim Ghert Preimani ja Gregor Tauli kuraatorinäitus arenes põlvkondlikule keelele toetudes kuraatorite ja kunstnike kollektiivseks platvormiks, kus teosed sündisid ühise mõttetöö viljana ega ole seetõttu ainsale autorile omistatavad. Lisaks oleme teosed, mis erineval moel tõlgendavad nimetatud diskussioonis esile kerkinud probleeme, ent suhestuvad vältimatult ka päevapoliitikaga, varustanud selgitavate seinatekstidega. Soovime leida ühise keele kui mitte kõigi, siis vähemalt võimalikult paljude külastajatega. Nii tahame välistada näitusele ning teostele vaid eelarvamustel põhinevate hinnangute andmise.

    ”Ekadentsi” publikuprogrammi raames toimub galeriis kunstiteoste avalik söömine, mille toimumisajad avaldame näituse Facebooki lehel. Näituse lahtiolekuaegadel on avatud infopunkt, kus on alaliselt kohal vähemalt üks autor, kes vastab korduma kippuvatele küsimustele kaasaegse kunsti vallas.

  • Müür varjab merevaadet

    Kaarel Tarand

    Mis „muinsus” saab olla uusehitis? Kui ikka juba 15 aastat pärast objekti valmimist on selge, et turg seda ülal pidada ei suuda ja avalike funktsioonide täitmiseks seda vaja ei  ole, siis oleks pigem tulnud kompleks „ajutiseks ehitiseks”, mitte „ehitusmälestiseks” kuulutada – mis sest, et valmimise järel määrati linnahallile ka preemiaid ja muud tunnustust. Ja nüüdki leiab alati mõne hiinlase või jänki, kes on valmis ajalehtedele ütlema, et linnahall tuleks mõnesse globaalse kultuuripärandi nimekirja lülitada. Lammutada – nii on julm öelda, sest linnahalli looja Raine Karp on täiesti meie hulgas  ja muude seas esitas Eesti Arhitektide Liit ta tänavu ka pikaajalise loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia kandidaadiks. Samas, ega arhitektuur ole ainus valdkond, kus ajastute vahetus on toonud otsustavaid muutusi pingeridadesse ja arusaamadesse.

    Võib muidugi kõik ka lihtsalt energia hinnale taandada. Kallis, väga kallis! Tallinlastel käib lihtsalt üle jõu seda sorti asutust ülal pidada ja sinna kõrvale nõukogude aja ehituslikke puudujääke,  praaki ja olematut kvaliteeti paigata. See on liiga suur ja seda nii seest kui väljast. Eelöeldu valguses võiks ju rõõmustada, et suurest ilmast on leitud inimesed ja ettevõte, kes ühe hoobiga ehk 2,8 miljardi krooni eest kõik probleemid lahendavad ning arendavad kesklinna ranna-alal välja avaliku ja elutähtsa organi. Ent, nagu just Tallinna linnavõimu puhul tüüpiline, on asja ajamiseks leitud kõigist võimalikest ikka ebausaldusväärsemat tõugu inimesed  ja kogu arendamine näeb pigem skeemitamise ja kelmustüki moodi välja juba enne tegelikku algust.

    Tallinna linnavõimu vaevab krooniliselt põhimõte riigivõimuga mõistlikku koostööd mitte püüdagi teha. Aga iga tõsiseltvõetav välisinvestor ju küsib suurobjekti puhul esimese asjana: „Milline on teie riigivõimu suhtumine? Kas võime loota igakülgsele koostööle ja abile? On siin tegu huvi, ükskõiksuse või  koguni vastumeelsusega?”. Investorit rahuldavat vastust Tallinna linnal sellele ei ole. Ja investori koha hõivab hoopis avantürist, kellega sõlmitud nähtavate (eel)lepingute kohal hõljub varjatud kokkulepete kahtluse vari. Nii on kaks aastat jõupingutusi linnahalli küsimuses positiivse uudistevoo tekitamisel maha visatud. Kirstunaela lõi kolmapäeval Eesti Päevalehe kaudu USA saatkonna pressiatašee, kes teatas, et tema riigil pole projekti tagamisega  vähimatki pistmist. Ma ei anna siin mingit hinnangut põhiinvestoriks väidetud Ronald S. Laurelile, teadmata päritolu raha esindavate advokaatide osalemine suurprojektides sunnib aga tahtmatultki tõmbama paralleele John Grishami romaanides toimuvaga. Siiski on raske oletada, et Tallinna linnaisad USA riigi garantii jutu ise välja mõtlesid, pigem ikka puhus kena advokaadihärra neile pisut hambasse. 

    Euroopa kultuuripealinlust tähistab Tallinn igatahes ilma linnahalli ja selle ümber lookleva rannapromenaadita, mis sest, et meer Jüri Ratas seda kõike Brüsselis lubamas käis. Tühi tallamine linnahalli tulevikul jätkub poliitilise põlvkonnavahetuseni või Lasnamäe iseseisvaks linnaks kuulutamiseni. Viimase teo kõrval oleks Eesti valitsusest poliittehnoloogilise võttena mõistlik käik linnahalli kaitserežiim tühistada. Saaks muinsuskaitsjatelt ehk natuke sõimata,  ent ühtlasi ka n-ö võõraste ehk Keskerakonna kätega tarbetu kompleksi lammutatud, et siis juba oma kätega vabale alale mõistlikku ja rahaliselt jõukohast linnaruumi kujundada.

  • Tagasi juurte juurde

    Reet Varblane

    Te olete teinud varem koostööd Estonia trupi ja Arne Mikuga, kuid see on esimene kord, kui töötate Estonia majas, väikeses teatris, spetsiifilise väikese lavaga? 

    Jah, aga see ei ole liiga väike ega ka liiga suur, selles peitub omaette väärtus. Tavaliselt on ooperimajad liiga suured: inimhääl ja näitlejate mäng ei jõua vaatajateni. Estonia lava on väga inimlik.

    Kui mõelda Giuseppe Verdi peale, aga ka laiemalt tema ajastu peale – kuigi, eks iga lavastus sõltu lavastajate tiimist, lavastajast, kunstnikust jne – siis Verdi ooperid eeldavad ju ruumi, avarust, mahtu? 

    Kuid „Maskiball” ei ole suur ooper nagu „Aida” või „Othello” või mõned teised, „Maskiball” on intiimne, kammerlik ooper. Ma ei pelga ruumi: mida keerulisem ruum, seda huvitavam väljakutse. Kui lava keskel on näiteks sammas, post, siis tuleb see ära kasutada ja muuta negatiivne, segav detail lavastuse osaks. Koos lavastaja Arne Mikuga püüdsime leida ühe selge idee, millele kogu lavastus üles ehitada: selleks valisime maski kui kogu ooperi sümboli.  Mask on nii kuninga kui ka maskiballi sümbol. Lavakujunduse põhielemendid on hiiglasuured maskid. Estonias nii nagu igas teises kaasaegses ooperimajas on ringlava, kuid mina ei tahtnud seda kasutada. See oli isegi mu nõudmine, et me ei kasuta seda. Nii saame lauljad-näitlejad tuua publikule lähemale, panna nad publikule ja publikusse laulma. See on tehniline lahendus, kuid sellel on ka sisuline tähendus.  Mul on Indoneesias Bali saare väikeses külas maja, kus töötan, kui otsin uue töö jaoks lahendusi. Seal kuulasin ka „Maskiballi” muusika uuesti üle ja leidsin selles muusikas ähvardust, hirmu. See ooper on armastusest, aga ka verest ja võimust. Seetõttu on meie lavastuse värvid kuld ja punane. See on mõrva-, kuningale tehtud atentaadi lugu. Algusest peale otsustasime, et ei järgi ajaloolist konteksti, sest libreto aluseks oli kõigepealt Rootsi kuninga  Gustav II tapmine, hiljem on libretot muudetud. Keskkond, mille kaudu seda esitatakse, on maskiball, mille kõrgaeg on rokokooajastu, XVII sajand. Nii ei ole see ainult fantaasia (nagu võiks mõelda maskiballist kui sellisest), tegu on õukonna, kuninga, võimuvõitlusega. Kuna loobusime kindlast ajastust ja rõhutasime just fantaasia poolt, siis olen kasutanud eelkõige sürrealistliku kunsti elemente, Dalí ja teiste tollaste kunstnike meelisvõtteid. Mööblis,  lavadetailides jne.

    Miks sürrealism? Sürrealism, vähemalt 1920ndail, otseselt mõjutatuna psühhoanalüüsist, püüdis vabastada looja talle peale pandud reeglitest, tuua välja tema alateadvuse pained, ihad. Kuidas see on Verdiga seotud?

    „Maskiballis” on palju seda laadi emotsionaalsust, aga ka fantaasias laiemas mõttes. Ooper on ju iseenesest sürrealistlik kunstivorm. 

    Kas sürrealistlikke elemente võib tõlgendada ka camp’ina? Te olete oma kujundustes kasutanud palju n-ö camp’i, luhtunud tõsiduse võtteid.

    Camp’il on ka minu praeguses loomingus oma koht olemas, kuid seekord ei ole „Maskiballi” kujundusel küll mitte midagi camp’iga tegemist. „Maskiball” ei ole koomiline ooper.

    Kuid ka sürrealismis, vähemalt praeguses kontekstis, ei puudu iroonia. 

    Ma ei tahtnud küll sellest rääkida, kuid, jah, tark vaataja püüab selle kinni, saab sellest aru. See iroonia peitub detailides. Ma armastan väikesi detaile, just nende kaudu püüan tuua sisse avalikult rõhutamata plaane. Tavapublik imetleb kauneid kostüüme, tark vaataja adub ka pisiasju. See on minu töötamisviis. See on ka väga poliitiline ooper. Muidugi võib selle tuua päriselt tänapäeva ja luua tegelaskujud praeguste juhtide nagu Putini, Mao  Zedongi, Stalini, Hitleri, Mussolini tegelaskujude kaudu. Kuid see ei ole huvitav, see on rumal, liiga üheplaaniline. See on siiski muinasjutt, täiskasvanute muinasjutt armastusest, verest ja võimust.

    Kuidas näevad tegelaskujud välja? Mis laadis kostüüme nad kannavad?

    Ka maskiballide mood on aja jooksul muutunud. Nad on 1920ndate ja 30ndate rõivastuses, mitte küll kogu aeg, sest see on siiski maskiball,  aga kahe suure sõja vaheline aeg markeerib atmosfääri. Kuid ei tohi unustada, et see on siiski armastuslugu: kuningas armastab peaministri naist ja selle libreto järgi, mida meie järgime, on just see oluline, miks kuningas tapetakse. Originaallibreto järgi tapeti Gustav II , sest ta oli diktaator. Praeguse libreto järgi on see psühholoogiline lugu: kuningas teab, et ta peab surema, ta naerab ennustaja üle ja teeb ikkagi seda, mida ta ei tohiks teha. Sest ta on  nagu Gustav II või ükskõik milline diktaator.

    Kas see on üleolek või saatus? Kui tuua paralleel Jeesus Kristusega, siis ka tema teadis ette, et ta lüüakse risti, kuid pidi ennast ohverdama. Kuidas see avaldub lavapildis?

    See ei ole otseselt nähtav, seda tuleb tunnetada. Seetõttu paningi kujundusse hästi palju punast ja kulda. Hiiglaslikud maskid on ka võimu tunnus: poliitik varjab ennast maski taha, ühe maski taga on teine, kolmas, neljas.  See on võimumäng. Kui vaadata poliitikute teleesinemisi, siis ka need on suur maskide taha pugemine. Maskid sümboliseerivad, kuidas võim on kellegi taga.

    Nii et kaks tasandit: mask varjab ja samas on mask ka kõige taga. See on väga kaval lähenemine. Kuidas teised asjaosalised, lavastaja ja näitlejad teie idee vastu võtsid?

    Mul on suur lavakujundamise kogemus: olen seda tööd teinud ligi 50 aastat, kokku üle 200  lavastuse. Siia tulin, sest Arne Mikk kutsus mind: oleme teinud varemgi koostööd ja ikka veel sõbrad. Seekord tahtis ta lavastada midagi, mis pole päris tavaline: ta ei tahtnud teha moodsat ooperilavastust, see tähendab panna traditsiooniline ooper moodsasse pakendisse. Ma olin sellega päri, sest kaasa peavad mängima nii muusika, laul, valgus, materjalid, värvid: ma tahtsin luua üleva, helge vaatepildi.

    Ja samas ka kummastava, isegi depressiivse  atmosfääri?

    Loomulikult. Esimene pilt toimub hommikul: see ei ole realistlik, see on abstraktne, kuid ärkava looduse ilusad tunded on seal olemas. Siis tuleb ennustamisstseen jne. Värvisümboolika peab meeleolu välja tooma.

    Kas olete rahul, kuidas lauljad-näitleja tulevad teie ideedega kaasa?

    Täiesti rahul. Mul pole olnud Estonias mingeid probleeme: tean, et meil pole palju raha, võimalused on mulle teada, ja näen inimeste pühendumist. See on tähtis. 

    Kuid ooper on kallis kunstiliik. Kas on võimalik teha tänapäevast head ooperilavastust väikese eelarvega?

    Ooper on luksuslik kunst, see on õige, kuid ainult rahaga head lavastust ei loo. Idee ja tegijad on märksa olulisemad. Aastaid tagasi tegin Helsingi ooperimajas kujunduse, kus kasutasin ainult tualettpaberit. See ei maksnud peaaegu mitte midagi, aga oli efektne. Siis kordasin seda New Yorgis Broadwayl, tualettpaberi asemel  oli küll marli. Ka see läks kokku maksma paarkümmend eurot, aga toimis.

    Soome ooperiteatril on väga hea reputatsioon ka väljaspool oma maad. Kuidas hindate Soome praegust stsenograafiat?

     Soome teatris, ka kujunduse mõttes, oli kõrgaeg 1960ndate lõpul ja1970ndatel: ka ooperilavastustes. Nüüd on madalseis, sest väga palju ostetakse sisse: lavastajad tuuakse välismaalt, ka lauljad ning paljud lavastused on need,  mis käivad rändlavastustena mitmetes maailmateatrites, neid pole enam tehtud just selle teatri tarvis. Ooperimajad ostavad valmispakendi. See on igav.

    Kas on kedagi, keda tahaksite Soome lavastajatest ja teatrikujunduskunstnikest esile tuua, kes on teile midagi erilist pakkunud?

    Teater on üldiselt igav, kui ma tahan elamust saada, siis ma lähen kinno. Elust saan rohkem ideid ja kogemusi kui teatrist. 

    Oma pika teatriku
    nstniku karjääri kõrval olete kujundanud palju näitusi, teinud sisekujundusi jne. Kas nimetaksite mõned näitusekujundused, mis on teile endale olulised olnud?

    Olen kujundanud palju autsaiderite, mitteprofessionaalsete kunstnike näitusi. Seda laadi kunsti on viimastel aastatel hindama hakatud. Soomes Kokkolas rajatakse autsaiderite muuseumi, selle kujundan mina. Loodetavasti avatakse see maikuus. Ka Kiasma suur autsaiderite näitus oli minu kujundatud. Kuna ma olen õigeusklik inimene, siis olen huvi tundnud usklike inimeste, religioosse kunsti vastu. Paar aastat tagasi organiseerisin Helsingis Kreeka Athose saare kloostri kunstikogu näituse. See oli esimene kord, kui üleüldse näidati nende kunsti väljaspool Athose saart. Tulevikus on plaanis paar koostöönäitust Kiasmaga. 

    Kas on vahe, kui kujundate autsaiderite kunsti näitust või kui on tegu professionaalide kunstiga?

    Kunst on kunst. Nägin autsaiderite kunsti kogu aastaid tagasi, see oli ühe psühhiaatriahaigla patsientide looming. Kui ma seda nägin, siis mõistsin otsekohe, et just sellega tahan tegeleda, sest see oli õigem, parem kui enamik kaasaegset professionaalset kunsti. See oli sügavam, isiklikum, fantastilisem. Professionaalne  kunst kipub kommertslik olema, nii-öelda kõik müügiks.

    Aga poliitiline kunst? See ju ei müü, seda polegi (vähemalt otseselt) müügiks loodud.

    Kuid autsaiderid on vahetumad, see on rohujuure tasandi kunst ja seetõttu on ju ka see vägagi poliitiline. Kunstimaailm on suur äri. Autsaiderid teevad kunsti tegemise pärast, nad teevad seda südamest. Olen väga huvitatud ka bütsantsi kunstist, see oli ka üks põhjus,  et minust sai õigeusklik inimene. Olen sellest olnud vaimustatud 1960ndatest peale. Ka oma kodukohta Põhja-Karjalasse olen ehitanud arhailise õigeusu kiriku. Kuid asi ei ole ainult õigeusus või kristluses, samasugust vaimsust olen tundnud ka hinduismis, budismis, aasia kultuuris. Seetõttu ostsingi maja Balile ja nüüd jagangi oma aega Bali, Põhja-Karjala ja Helsingi vahel.

    Kas on midagi, mis ühendab Karjalat ja  Balit?

    Olen tagasi juurte juures. Bali on küll teine kultuur, kuid ka neil on tugevad traditsioonid, nende teater on nende traditsioonilise kultuuri osa. Kuna Athose munkadest on saanud suured sõbrad, siis on mul ka seal oma koht: võin alati sinna minna ja seal elada. Athose saare bütsantsi kunst ja Bali väga vana kultuur on midagi, mida vajan. Läänemaailma kultuur on suur segadus, katkestuste ahel, seetõttu on juured läbi lõigatud. Minu töö kujundaja ja sisearhitektina on aidanud mul juurte juurde jõuda: oma kujundustes olen tahtnud luua spetsiifilist atmosfääri, et vaataja jõuaks eksponeeritava kunsti hinguse juurde. Bütsantsi kunsti puhul ehitasin nii-öelda kiriku näitusesaali sisse, et objektid oleksid oma keskkonnas. Ka Kokkola autsaiderite muuseumi kollektsioon on suuresti mõjutatud religioossest, spirituaalsest hingusest, keskaegsest kunstist.  Aasiast leidsin samalaadset kunstihoiakut: animalistlikku kunsti. Mida vanemaks olen saanud, seda enam olen tundnud huvi just spirituaalsuse vastu, see on saanud minu elu osaks. Tunnen, et inimesed vajavad järjest enam kokkukuulumise tunnet. Kuigi meie, väikerahvaste tugevus on ka individualismis, sest meid, nii soomlasi kui eestlasi, on vähe, kui võrrelda iseäranis ülerahvastatud suurlinnadega, kus inimesed on koos nagu kanafarmis ja kaagutavad  ühtemoodi. Olen nii Soome kui Eesti suhtes väga optimistlikult meelestatud.

    Küsitlenud ja üles kirjutanud Reet Varblane

  • Tanel Veenre emotsionaalselt nõudlikud prossid

    Reet Varblane

    Tanel Veenre väike, kuid ülimalt kompaktne (õnneks on siiani kõik Hopi galerii näitused olnud kompaktsed tervikud) väljapanek on pälvinud suure tähelepanu: sellest on kirjutatud nädalalehes, päevalehtedes, naistelehtedes… Sageli  tingib meie ajakirjanduse tähelepanu pigem looja isik, tema laiem tuntus, kui see, mida ta ühel või teisel juhul eksponeerib. Ekspressi ajakirjanikuna töötav ehtekunstnik on meediapersoon, kelle tegemisi seltskonnapress kipub jälgima ka siis, kui need ei ole ka seotud tema loominguga. Elitaarsusele vaatamata ei ole Veenre looming siiski pelgalt seltskonnakroonikate väljavalitutele mõeldud. Otse vastupidi, tema ehted kõnetavad paljusid, ainus eeltingimus on soov nende emotsionaalset atmosfääri mõista, kas või hetkeks aeg maha võtta ning sellesse siseneda.

    Veenre seekordne näitus on mitmetasandiline, isegi enam kui tema eelmised vaat et otseselt morbiidsele dekadentsile viitavad väljapanekud. Mitmetasandilisus algab juba näituse pealkirja semantikast: Tanel Veenre eksponeerib väljapanekus “Ehted, mida ei ole” 21 prossi seeriast “Ehted, mis on”. Nii paradoksaalne, kui see ka pole, üksikteoste, ehete (prosside) kogusumma ehk näitus muutub nimemängu tõttu iseenese vastandiks; millekski, mida (veel, aga võib-olla ka enam) ei ole. Või mida koos ei tuleks vaadata ehetena. Autor on läinud isegi kaugemale: raamiva tähendusliku nimemängu kiuste, on ta jätnud objektid sootuks anonüümseks, rõhutades vaid nende otstarvet.

    Mitmetähenduslikkus jätkub väljapaneku kujunduses: neutraalsele valgele seinale vastandub otsaseina pidulik, kuid range raamistatus. Tegelikult kunstnik ei vastanda seinu: pieteeditundeliselt eelnevat meeleolu kaasas kandes arendab ta sellest järgmise meeleolu, loob sõlmpunktid ning harutab need sama kannatlikult lahti. Kõik toimub hardalt mediteerides, sordiini all, minoorses võtmes. Seetõttu on  üsna loomulik, et otsaseina ehteid ei raamista prossi detailide rokokoolikult kelmikas või baroklikult vohav, vaid esmapilgul veidi ootamatu (hilis)klassitsistlikult napp selge joonega dekoor.

    Mitmetähenduslikkust lausa õhkub ka materjalivalikust: vääriskorallid on kõrvuti merihobukeste ja sitasitika maiste jäänuste, munakoore, valge kulla, tsitriini, ametüsti, orhideeõite, viiulihäälestusnuppude, linnusulgede ja paljude teiste materjalidega. Veenre materjalikasutuse fenomen ei peitu kalli ja odava vastandamises, madala ja kõrge piiri hägustamises. See mäng on ammu seljataha jäetud. Tema fenomen on materjalide paabelist tähendusrikka terviku loomine, nii et “madal” ei sega “kõrget”, tooni hakkavad andma materjalide eelmised elud, nende tähendused.

    Tanel Veenre “Ehted, mis on” on kandmiseks, kuid neid ei ole lihtne kanda, need on äärmiselt keskkonnanõudlikud. Nende puhul pole üldse oluline see, kas neid kanda kuninganna vastuvõtul ning kas rõivas, millele need on kinnitatud, on ikka piisavalt eksklusiivne. Need prossid nõuavad kandja emotsionaalset valmisolekut, ühtsust nendega. Ja siis võib neid kanda kas või öösärgil.

     

     

     

     

     

     

     

     

  • Pauli päevik

     

    Kas näitlemist saab teaduslikult käsitleda? Milles seisneb näitleja mängimise teaduslik käsitlus ehk mis on teatriteaduse see osa, mida võiks nimetada näitleja mängimise uurimiseks, kirjeldamiseks ja analüüsimiseks? Selleks, et kirjeldada teatriteadust, mis käsitleb näitleja mängu laval, võiks seda võrrelda teiste teadusaladega. Et selgitada, miks teatriteaduse see osa võib teiste teadusharudega võrreldes tunduda ebamäärase ja laialivalguvana. Näiteks reaalteadused tegelevad andmete kogumisega, klassifitseerimisega, uurimisega, analüüsimisega, kausaalsete seoste leidmisega, uurimistulemuste najal üldistuste tegemisega. Nad käsitlevad reaalseid, käegakatsutavaid objekte. (Objektiivsed andmed: puuleht on roheline, edasi – miks ta on roheline? Algab uurimine, algab analüüs, laboratoorne töö. Millised protsessid toimuvad puulehes? Kõiki neid uuringuid saab  käegakatsutavalt toimetada. Teha keemilised analüüsid, leida koostis. Kõike saab mõõta, kaaluda, näha, kuulda, haista, puutuda. Ja nende objektiivsete näitajate analüüsi põhjal jõutakse järeldusele, et see asi on nii.) Või näiteks rakendusteadus. On vaja leida minimaalse takistusega energiajuht. Selleks tehakse suur hulk käegakatsutavaid katseid, sobitatakse erinevaid aineid erinevatel temperatuuridel. Kõik tulemused on mõõdetavad ja kontrollitavad. Ka lõpptulemus, see, kas takistus on vähenenud või ei ole. Või kirjandusteadus. On olemas autorid ja tekstid, neid võib kirjeldada, analüüsida järjestada, grupeerida. Ja lõpptulemusena tõdeda – et sellel perioodil töötasid need ja need kirjanikud, kirjutasid seda ja seda. On olemas täpsed daatumid, saab öelda, millest kirjutati, milline oli üldine tendents, mis oli parasjagu moes. Kõik järeldused on kontrollitavad. Jne., jne…

    Ja nüüd teaduslik lähenemine näitleja mängule. Teemal on kaks poolust. Üks pool on loomisakt, teine pool on tee loominguaktini. Loomisakti käsitledes tuleb tegeleda inimese psüühikaga. Uurimisobjektiks on inimene, tema käitumine, mõtlemine, emotsioonid, tajud jne. Loomepsühholoogiat on uurinud psühhiaatrid Sigmund Freud, Carl Gustav Jung, Alfred Adler, Lev Võgotski, Vaino Vahing jpt. Teatriinimestest oli Konstantin Stanislavski üks esimesi, kes püüdis teaduslikult, metoodiliselt läheneda näitleja mängule, olles ise näitleja ja lavastaja. Tema põhiküsimus oli: kuidas näitleja mängus käivitada looduse, inimloomuse enda süsteem. Ta püüdis avastada universaalseid loomisseadusi näitlejatöös ja neid kasutada, leida teed inspiratsioonini. Kuidas jõuda teadliku loomingu kaudu alateadliku juurde, tahtele alistuva kaudu tahtele alistumatu juurde. Nii Freud kui ka Stanislavski jõudsid vanemas eas tõdemusele, et nende uurimiste tulemused on oletuslikud, hüpoteetilised ja neid on väga raske kontrollida, veel vähem empiiriliselt tõestada.

    Kui nüüd püüda teaduslikult käsitleda teekonda loomisaktini, inspiratiivse plahvatuseni (mis on loomingu sisu). Siin me saame rääkida mitmesugusest reaalsest tegevusest: katsetest, tehnikatest, psühhotehnikatest, mille tulemusi on võimalik kontrollida. Näiteks keha liikuvus, hääl, kontsentratsioonivõime, lauluoskus, rütmika, tundlikkuse tõstmine, intensiivsuse tekitamine jne. Aga mängutehnikatest rääkides tuleb alati arvestada, et inimene on tervik, tema psüühika ja füüsis on koos. Kõik näitlejatreeningu tulemused on teatud piirini kontrollitavad. Kuid hetkel, kui kontrollitav, mõõdetav tegevus, käsitööoskus viib loomisaktini – inspiratsiooniplahvatuseni, siis läheb kogu teadustegevus käest ära. Sel hetkel, kui käivitub tõeline mängimine. Ja neid protsesse on võimatu täpselt kirjeldada, määratleda, klassifitseerida. Saab öelda ainult, et midagi sündis, ja et kas see on halb või hea. Aga, mis teadus see on!?

    Järelikult teatriteaduse see osa, mis tegeleb näitleja mängu uurimisega, saab ühelt poolt tegeleda, jah, objektiivselt mõõdetavate käsitööoskustega, nende klassifitseerimise ja kirjeldamisega; ja teiselt poolt intuitiivsete, tajumuslike, raskesti kontrollitavate, hüpoteetiliste järeldustega. Ja kokkuvõttes saab järeldus olla ainult: kas oli huvitav või ei olnud, kas toimus loomeakt või ei toimunud, kas loodi maailm või ei loodud.

    17. aprillil

  • Filmimaailm:

    Aare Ermel

    1. jaanuaril lõpetas naaberriigi pealinnas oma tegevuse ülemaailmselt tuntud kinomuuseum, mis veel hiljaaegu oli paljude filmihuviliste lemmikkoht. Kuuldavasti rändavad kolikambrisse (vähemalt määramata ajaks) sajad ja sajad filmilindid, hinnaline arhiivimaterjal ning Dolby helisüsteem, mille 1992. aastal kinkis  muuseumile Jean-Luc Godard. Inimtühjaks on jäänud ka muuseumi neli suurt vaatesaali, mis kannavad Charlie Chaplini, Sergei Eisensteini, Marlene Dietrichi ja Satyajit Ray nime. Filmisõprade protestidemonstratsioonid Vene Filmitegijate Liidu peahoone juures ei andnud mingeid tulemusi. Ei aidanud ka FIPRESCI, paljude mainekate kineastide (lisaks Godard’ile ka näiteks Quentin Tarantino, Bernardo Bertolucci ja Agnès Varda) ning president Vladimir Putini sõbra, Saksamaa ekskantsleri Gerhard Schroederi pahameeleavaldused. Kinomuuseumi senistes ruumides, kus veel mullu toimus 150 väärtfilmiseanssi kuus, hakkab lähitulevikus tegutsema kasiino ja striptiisiklubi.

     

     

    Zhang Yimou teeb taas eepikafilmi

    Idamaised võitluskunstid on olnud Hongkongi filmitööstuse mängumaa, kus peaaegu kõik on lubatud ja võimalik. Trendiks näib kujunevat fenomen, et mujal maailmas märkimisväärset edu saavutanud hiina päritolu filmilavastajad pööravad üha rohkem tähelepanu sellele tehniliselt võrdlemisi keerulisele filmižanrile. Tuntuimatest meenuvad esmajoones taiwanlase Ang Lee Oscari saanud film “Tiiger ja draakon” ja Chen Kaige shakespeare’lik lugulaul “Keiser ja palgamõrtsukas”. Järgmisena võttis järje üle Zhang Yimou, Chen Kaige kõrval hiina filmikunsti viienda laine kineastidest mõjukaim ja rahvusvaheliselt mainekaim. Nagu “Keiser…”, pajatas ka “Kangelane” rahvarohkeima suurriigi esimesest keisrist.

    Zhang Yimou ja Chen Kaige saavutasid rahvusvahelise maine eksootilis-eepiliste “festivalifilmidega”. Zhang Yimou loomingu paremikku kuuluvad tema esimesed tipplavastused “Punane sorgopõld”, “Süüdake punased laternad!” ja “Judou”. Kõigis neis kehastas peaosa tema toonane elukaaslane Gong Li.

    Gong Li ja teine hiina megastaar Chow Yun-fat on võtmerollis ka Zhang Yimou uusimas, 45 miljoni dollarilises suurprojektis “Wearing Golden Armour Across the City”, mille võtted peaksid algama veebruari teisel poolel. Näitekirjanik Cao Yu klassikalise teose ainetel vändatav eepiline ajaloodraama jutustab sündmustest ajal, kui valitses Tangi dünastia. Loo keskmes on keiser, keisrinna ja kindral. Lahingustseenid tõotavad tulla veelgi suurejoonelisemad kui “Kangelases”. Kui seal kasutati “kõigest” 1200 statisti, siis nüüd on plaanis kokku tuua umbkaudu 20 000 inimest.

     

     

    Altman saab siiski Oscari

    Mullu 20. veebruaril 80aastaseks saanud ameerika tippkineasti Robert Altmani filmikarjäär on kestnud juba üle poole sajandi. Selle ajaga on ta lavastanud 86 kino- ja telefilmi (37-le kirjutanud ka stsenaariumi) ning tootnud lisaks veel 39 linateost. Altman on kandideerinud parima režissööri Oscarile viiel korral. Nominatsioonid said ta filmide “MASH” (1970), “Nashville” (1975), “Mängija” (1992), “Killud” (1993) ja “Gosford Park” (2001) eest. Viiel korral on Oscari tseremoonial kaotajaks tunnistatud veel Alfred Hitchcock, Clarence Brown, King Vidor ja Martin Scorsese. Nagu nüüd on juba teada, saab Robert Altman 5. märtsil toimuval pidulikul tseremoonial elutöö Oscari.

     

  • “Pii elu”

    Peeter Helme

    Yann Martel, Pii elu. Tõlkinud Tiiu Kraut. Pegasus,Tallinn 2005. 313 lk.

     

    Yann Marteli Bookeri auhinna pälvinud “Pii elu” on Eesti raamatute kohta väga hästi köidetud ja ladusalt tõlgitud suurepärane juturaamat. Ei vähem, ei enam. Raamatu ümbrispaber ja autori eessõna kuulutavad küll, et tegu on teosega, “mis paneb teid Jumalasse uskuma” (lk 10), kuid see mõjub ülepakutult.

    Välistada seda tõepoolest ei saa: ilmutuse osaliseks on saanud nii ebatõenäolised tegelased maailma ajaloos nagu maksukoguja Saulus või sõjamees Íñigo López de Recalde, paremini tuntud kui Ignatius Loyola. Siiski on alguses Pondicherrys, edaspidi Vaiksel ookeanil hargneva tegevusega “Pii elu” ühe usufilosoofilise raamatu kohta liiga lihtsakoeline, äratusteoseks jällegi liiga mitmekihiline.

     

    Ülim egoism

     

    Usuline liin on lausa hämmastavalt naivistlik: ühest küljest laseb autor agnostikust bioloogiaõpetajal ennast küll juba raamatu alguses ise naeruväärseks teha, vuristades viimase suu läbi ette teadusliku materialismi kreedo loodusteaduste ülimuslikkusest (lk 38); teisest küljest tundub, et kas autor ise või siis tema romaani peategelane Piscine – kes laseb hüüda end Piiks, et pääseda alandavast Pissist – ei tee vahet usulisel praktikal ning usulisel kogemusel ja maailmavaatel. Nõnda kuulutab minategelane, et “Me kõik oleme sündinud nagu katoliiklased, kas pole?” (lk 57) ja toob samal leheküljel justkui selle väite kinnituseks selgituse, et ta on hinduist “tänu punasest kumkumipulbrist pressitud koonustele ja kollaste kurkumikribulatega täidetud korvidele, tänu lillevanikutele ja kookospähklitükkidele, tänu kellahelinale, mis annab teada inimese saabumisest Jumala juurde…” ja nii edasi ja nii edasi… Kas see on religioossus või hoopis religioossusest “puhastatud” kultuuritraditsionalism?

    Ilmselt siiski ei üks ega teine, sest minategelane Pii käsitleb religiooni üdini funktsionalistlikult. Ta õigustab oma religioosseid otsinguid armastusega Jumala vastu ja sooviga teda paremini tundma õppida (lk. 78 – 79), kuid sellest kumab läbi ülim egoism, mida vaevalt et ühegi religiooni eetika heaks saaks kiita: “Ma astusin kirikusse, seekord hirmu tundmata, sest nüüdsest oli see ka minu koda. Ma palvetasin elava Kristuse poole. Seejärel jooksin ma vasakpoolselt künkalt alla ja parempoolsele üles – et öelda oma tänusõnad isand Krišnale selle eest, et ta saatis mu teele Naatsareti Jeesuse, kelle inimlikkuse ma leidsin nii lummava olevat” (lk 67).

    Selles lühikeses lõigus on tegelikult olemas kogu Pii religioosne tunnetus: Jumala kuju projitseerimine ja kujundamine lähtuvalt iseendast, religiooni ja religioosse kogemuse kujundamine oma soovide ja arusaamade kohaselt. Ning selle asemel, et arutada niisugusest sünkretismist sündivaid probleeme, vääritimõistmisi ja selle olemuslikku pealiskaudsust, jõuab minategelane vaid veidi pärast pühendumist kristlusele ja hinduismile ka islamini ning kuulutab, et ka see usund räägib armastusest, vendlusest ja pühendumisest (lk 70). See väide on iseenesest kahtlemata õige, nagu on tõene ka Pii õigustus hetkel, mil ta õnnetu juhuse tõttu kohtub üheaegselt preestri, panditi ja imaamiga, et “kõik usundid on õiged” (lk 78).

    Paraku ei heida autor siingi valgust selle lause tingimuslikkusele, et kõik usundid on õiged, aga mitte ühe ja sama inimese jaoks ühel ja samal hetkel; et kõik usundid on õiged, aga selleks, et jõuda nende olemuslikult sarnase tuumani, tuleb nendega tegeleda süsteemselt ning vähemalt teatud määral ka autoriteeditruult, et takistada oma egost lähtuvate ettekujutuste määravaks muutumist ja mitte arvata, et Meka poole koogutamine või armulaualeiva mälumine teeb inimesest automaatselt hea kristlase või muhameedlase ja Jumala-armastaja. Sellest libiseb Martel aga üle…

    Võib-olla õigusega, sest “Pii elu” on võimalik lugeda ka hoopis teistsuguse teosena, teosena loomadest, peaaegu et harrastusloomaaedniku käsiraamatuna. Yann Marteli tähelepanekud loomade käitumise, iseloomu ja harjumuste osas on pea sama tabavad kui Konrad Lorenzi omad “Kuningas Saalomoni sõrmuses”.

     

    Tiigri taltsutamine

     

    Nimelt arutleb loomaaiaomaniku poeg Pii kogu raamatu vältel üsna palju loomade psühholoogia ja käitumise üle (nt lk 23 – 31 või 127 – 130), tehes seda soojalt, veenvalt ja kaasahaaravalt: “Sageli võtab mõni surikaatide salk ühekorraga selle asendi; niiviisi üheskoos seistes ja samas suunas vaadates meenutavad nad bussi ootavaid reisijaid. Tõsine näoilme ja keha ees rippuvad käpakesed jätavad neist mulje kui kohmetunult fotograafile poseerivatest lastest või arstikabinetis paljaks kooritud patsientidest…” (lk 263).

    Kirjelduse mitmekihilisus ongi ilmselt “Pii elu” tugevus. Teos  pakub erinevaid meeleolusid ja tegevus areneb piisava käänulisusega, nii et pinge ei kao ka siis, kui kätte jõuab raamatu kõige pikem, Indiast koos loomaaiaga Kanadasse sõitva kaubalaeva hukule järgnenud päästepaadisõitu kirjeldav osa.

    Fakt, et inimene võib 227 päeva elada paadis koos bengali tiigriga ja et mõlemad sellest eluga välja tulevad, on kahtlemata hämmastav – ning Yann Marteli kirjelduses sugugi mitte ebausutav.

    Mingis mõttes võib neid kohti, kus autor kirjeldab looma ja inimest – kesk ookeani ääretut tühjust muutuvad nad vaat et ratsionaalse ja stiihilise printsiibi kehastusteks –, pidada raamatu kõige nauditavamateks, sest erinevalt raamatu alguse võrdlemisi abitutest teoloogilistest aruteludest saab päästepaadielu lootusetuse ja Pii eksistentsi absurdsuse ning hapruse kirjeldusest tõeline filosoofia, mis ulatub puht-eksistentsialistlikust piiratusest välja. Suure veenvusega kirjeldab autor 16aastase Pii arutelusid lõvide taltsutamisest ja selle rakendamisest tiigrite puhul (lk 166 – 170) ning samaväärselt jõuab ta selle täideviimiseni.

    Kui “Pii elu” üleüldse religioosse mõõtmeni jõuab, siis just selle kummalise meresõidu, tiigri taltsutamise, temaga suhtlemise ja omalaadses sümbioosis elamise kirjeldustes, mis on kaasahaaravalt lummavad ja mille puhul autor tuleb toime väga raske ülesandega. On ju mitmesajapäevase meresõidu kirjeldamisel suur oht langeda kirjelduse monotoonsusesse või hakata otsima ebausutavaid lahendusi viimase vältimiseks. Võib-olla võib kohtumise veidra vetikasaare ja selle asukatega lugeda otsitud pääseteede sekka, kuid see ei mõju siiski sellena ning autori raamatu lõpus pakutud seletus on kui mitte veenev, siis vähemasti ilmsete liialdusteta…

     

    Kerge sissejuhatus matemaatikasse

     

    Siiski on “Pii elu” lugedes aeg-ajalt tunne, et autor justkui pingutab kirjutamaks head raamatut ning mängib seetõttu aeg-ajalt asjatult stiiliga. Mõnel juhul mõjub see naljakalt, kuid annab tekstile siiski veidi parvenüülikult odava kõrvalmaigu. Natukene peseb seda küll maha vaimukas, lühikeses ja tabavas stiilis lõpudialoog, mis annab teosele veel ühe teise, kuigi ebatõenäolise – tähendusvõimaluse ja aitab lugejal veel kord, nüüd juba kokkusurutud vormis, raamatus esitatud elu- ja surmavaate üle järele mõelda.

    Selguse huvides oleks tõlkija võinud veidi vaeva näha ja panna kõik tollid, jalad ja jardid, mida esineb “Pii elus” võrdlemisi palju, ümber meetermõõdustikku. Autorile võiks omakorda heita ette teose pealkirja: nähes raamatuletil “Pii elu”, tuleb tahtmatult pähe mõte, et tegu on mingi kerge sissejuhatusega matemaatikasse või geomeetriasse. Aga võib-olla see oligi nii mõeldud – et pälvida ka nende tähelepanu, kellele lugu tiigrist, poisist, ookeanist ja Jumalast muidu nii ligitõmbavana ei mõju. Teose kõikidele puudustele vaatamata võib sellisel juhul öelda, et autori hirm on olnud siiski asjatu ja kes on “Pii elu” korra kätte võtnud, ei pea küll kahetsema. See ei ole suur filosoofia, see ei ole ka suur
    kirjandus, kuid selline on juba meie aeg ja miks me ei võiks endale kesk sellist aega lubada mõningaid meeldivalt veedetud tunnikesi Yann Marteli ja tema kangelaste seltsis?

     

  • Kolmapäeva õhtul toimub Repini näitusel kuraatori juhitud ekskursioon

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 10. aprillil kl 18.00 toimub Kadrioru kunstimuuseumis kuraator Kerttu Männiste juhtimisel eksklusiivne ekskursioon näitusel „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes”. Samal ajal on töötoas 5–11-aastastele lastele temaatiline muuseumitund „Portree – võõrad silmad”. Osalemine muuseumipiletiga.

    „Realisti ja talupojatemaatika kujutajana tuntud Ilja Repin oli kaasaegsete hulgas ka kõrgelt hinnatud portreekunstnik,” ütles üks näituse kuraatoritest Kerttu Männiste. „Tellimusportreede kõrval on kunstnik suure soojusega korduvalt jäädvustanud oma pereliikmeid, sõpru ja mõttekaaslasi. Seekordne kuraatoriekskursioon keskendub loovisikutele kunstniku lähikonnas – teistele kunstnikele, aga ka muusikutele, kelle persoon Repinit on inspireerinud.”

    Ilja Repin (1844–1930) kuulub nende vene kunstnike hulka, kelle loomingut tuntakse kogu maailmas. Näitus Kadrioru kunstimuuseumis põhineb Ateneumi kunstimuuseumi Repini kogul ning on otseselt seotud kunstniku kodu Penatõga Karjalas ning Soome ajalooga. Väljapanek toob vaatajani hinnatud vene maalikunstniku tänaseni vähem uuritud ja eksponeeritud loomingu tema Soome-perioodist. Muuseumisse on teosed jõudnud kingituste, annetuste ja riiklike ostudena. Eri eluperioodidel valminud joonistuste kaudu illustreerib väljapanek ühtlasi Repini elukestvat pühendumust oma kunsti täiustamisele.

    Näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes” saab vaadata 18. augustini 2013 Kadrioru kunstimuuseumis.

    Kell 18.45. toimub sama ekskursioon vene keeles.

    Ekskursioon toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadriorus asuvates muuseumides 2012. aasta oktoobrist 2013. aasta aprillini, kui Mikkeli muuseum, Kadrioru kunstimuuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00.

    Üritused toimuvad:

    iga kuu 1. kolmapäeval Mikkeli muuseumis

    iga kuu 2. kolmapäeval Kadrioru kunstimuuseumis

    iga kuu 3. ja 4. kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis

Sirp