Toeta
Otsi

feminism

  • Seltsimeeste seas (Tambovi hundina)

    Märt Väljataga

    Kes aga ikkagi on inimühiskonnas kiskjad ja kes rohusööjad? Tavaliselt seostuvad ühiskonnaredeli ülemised pulgad, kapitalistid ja rikkad, kiskjatega ning nn laiad rahvahulgad tallekestega. Revolutsiooniliste pöörete ajal võib aga laiu rahvahulki vallutada kiskjalik verejanu ja siis rollid vahetuvad. Loosung „Hävitage kurnajad!” on ajaloos sage korduma, kuid keegi pole veel püstitanud loosungit „Tapke töörahvas!”.

    Selleks et hundid oleksid söönud ja lambad terved (või et see eristus ise ähmastuks), mõeldi välja sotsiaalkindlustus ja heaoluriik. Seda kannustas lisaks õigluspüüdele ka lihtlabane  julgeolekuvajadus: et ära hoida mässu, tuleb vaestele rakendus leida või nad ära osta.Kuid sotsiaalkindlustusest odavamaks äraostmisvahendiks on muidugi alati olnud ideoloogia, mis juhib lammaste pahameele huntidelt hoopis mõne patuoina peale.

    Moodne sotsiaalkindlustussüsteem sündis alalhoidliku Bismarcki ettenägeliku sammuna töölisrahutuste vastu ning sotsiaaldemokraatide ja leiboristide survel laienes see vähemalt 1960ndate aastateni. Tähtsusetu pole vahest seegi, et külma sõja ajal kandsid sotsiaaldemokraadid vaikimisi tagataskus  heidutusvahendit kommunismiohu näol: kui teie, kapitalistid, järeleandmisi ei tee, siis astuvad mängu juba karmimad seltsimehed. Heaoluühiskonnale tuli kasuks ka rahvusriikide ühtne kultuuritaust: kui peremees ja sulane tunnevad end mingis sügavamas mõttes ühe pere liikmena, siis pole solidaarsuski võimatu. Globaliseerumisajastul aga võivad peremees ja sulane asuda teine teisel pool maakera ning solidaarsuse võimaluski kaob.   

    Kaks kriisi korraga

    Heaoluriigi võidumarss pole nüüdseks enam isegi mitte lähiminevik. 1980ndatest aastatest peale on see projekt pidanud pikka taganemislahingut. Osalt majandusliku paratamatuse survel, sest sõjajärgsete aastate majanduskasv läänes pidurdus pärast 1970ndate keskpaiga kriise. Tootmistegevuse postindustriaalne hajumine nõrgestas ametiühinguid. Taaselustus  minimaalriikluse ideoloogia. Jõukuse kasvades hakkas üldsus end juba nii turvaliselt tundma, et usuti kodurahu säilimisse ka ilma riikliku hoolekandeta. Ja globaliseerumise kõrval on oluline tegur lääneriikide ühiskonna muutumine kirjumaks immigratsiooni tagajärjel. Seetõttu ei võta valijate enamus abivajajaid enam omasugustena – on nad ju sageli teist rassi ja teist usku. Zootehniliste metafooride rida jätkates: vaeseid ja viletsaid ei tajuta enam lambukeste, vaid hoopis parasiitidena.

    Seda tänapäeva poliitika imepärast paradoksi, et sageli hääletavad alandatud ja solvatud – madalapalgalised, töötud,  regionaalsubsiidiumidest elatuvad provintslased ja riigipensioni saavad vanurid – justkui omaenda klassihuvide ja hoolekandevalitsuse vastu ning suurfirmade poolt, on värvikalt kirjeldanud Thomas Frank raamatus „Mis on lahti Kansasega?” („What’s the Matter with Kansas?”, 2004). Konservatiivid tõstavad kilbile teemad nagu abort, immigratsioon ja maksud, kuid võimul olles asuvad eelkõige kaitsma suurfirmade huve. See nähtus ei jää kaugeltki Kansase või USA piiresse, vaid iseloomustab nii Ida- kui Lääne-Euroopat. Tundub, justkui inimesed tänavalt ei lähtukski enam oma klassihuvidest, vaid nende otsuseid ajendavad ennekõike kultuurilised, kõlbelised ja usulised hirmud. Valijate käitumises on hakanud domineerima sellised hoiakud nagu hirm immigratsiooni, islami, demograafilise tuleviku või homoseksualismi ees ning eelkõige usaldamatus riigiinstitutsioonide vastu.

    2008. aastal alanud majanduskriis pidi hävitama usu reguleerimata vabaturu efektiivsusse. Seoses minimaalriikliku neoliberalismi krahhiga tõusid hetkeks kõrgele sotsiaaldemokraatide lootused. Hiljutised valimised on need aga purustanud. Nii Euroopa kui Saksa parlamendi valimistel olid suurimateks  kaotajateks just sotsid ja lüüasaamine ootab kevadel ees ka Suurbritannia (uus)leiboriste. Niisiis pole kriisis mitte ainult uusliberalism, vaid ka sotsiaaldemokraatia.

    Parempopulismi kõrval on siin-seal märgata ka kummalisi vasakelitaarsuse või vasakpoolse patroneerimise ilminguid. Sotsiaaldemokraatide hulgas ei anna ju enam tooni töölised ja ametiühingutegelased, vaid haritlased ja professorid. Ja kui inimene tänavalt eelistab järjekindlalt pigem parempopuliste, siis võtabki maad tunne, et klassivastuolud on asendunud vastuoludega haritute ja harimatute, tarkade ja lollide vahel. Või  hakatakse võistlema parempopulistidega nende enda mänguväljakul, nagu tegi septembris tähtis Saksa rahanduspoliitik, sotsiaaldemokraat Thilo Sarrazin. Intervjuus Berliini Lettre Internationale’ile ründas ta teravalt Saksa immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikat, öeldes sealses kontekstis provokatiivsed sõnad: “Integratsioon on integreeruja saavutus. Seda, kes midagi ei tee, ei pea ma tunnustama. Ma ei pea tunnustama kedagi, kes elatub riigist, kes seda riiki eitab, kes oma laste harimise eest piisavalt ei hoolitse ja kes pidevalt produtseerib juurde uusi väikesi pearätitüdrukuid”. Sarrazin  teatas, et moslemite, aga ka sakslaste alamklassil puudub igasugune tootlik funktsioon väljaspool köögiviljakaubandust ja subsideeritavates tehastes sigaretiautomaatide eest hoolitsemist – ühesõnaga mitte ainult immigrandid, vaid ka töötud sakslased on üks parasiitlik rämps.

    Intervjuust sai mõistagi skandaal, kus Sarrazini kaitsele asus filosoofiline provokaator Peter Sloterdijk, enda sõnul samuti eluaegne  sotsiaaldemokraat. Sloterdijk oli juba suvel avaldanud Frankfurter Allgemeine Zeitungis heaoluriigi vastu rünnaku „Kahmava käe revolutsioon”. Seal nimetab ta Saksamaal valitsevat sotsiaalsüsteemi „riiklikuks kleptokraatiaks” (s. o vargavõimuks), mis on sõlminud liidu riigivõimu ja parasiteerivate alamklasside vahel ning lämmatab edasipüüdlike edumeelseid ambitsioone, toob tulevastele põlvedele kaasa võlakoorma ning viib paratamatult jõukuse uuele ümberjaotamisele. Rikaste maksustamise asemel soovitas ta mitte alahinnata nende suuremeelsust,  kohustuslikud maksud tuleks asendada vabatahtlike kingitustega. See fantaasia näitab nietzscheaanlike ideede kasvavat mõju enesekindlamaks muutunud Saksamaal (näiteks kultuuriajakirja Merkur veergudel) ning annab tunnistust sellest, kui kerglaselt (kas õigustatult või mitte) suhtutakse „lambukeste” vägivallapotentsiaali.       

    „Hea ühiskonna ehitamine”

    Niisugused tõmblused ja järsud kõikumised lootuste ja pettumuste vahel on pannud Euroopa sotsiaaldemokraadid oma olukorra ja tulevikuväljavaated tõsisema läbivaatuse alla võtma. Saksa SDP aseesimees Andrea Nahles ja Inglise leiboristlik parlamentäär Jon Cruddas avaldasid mullu aprillis manifesti „Hea ühiskond. Demokraatliku vasakpoolsuse kava” (www.socialeurope. eu/wp-content/uploads/2009/12/goodsocietyenglish. pdf). See kutsub üles „taastama poliitika esmasust ja hülgama selle allutamist majandushuvidele”, „seadma ühishüved, nagu haridus, tervis ja heaolu, kõrgemale turu huvidest”, „ümber jaotama klassi, rassi ja sooga seostuvaid riski, jõukust ja võimu, et luua võrdsem ühiskond”, „tunnustama ja austama rassi, usu ja kultuuri erinevusi”. Dokument ütleb lahti Tony Blairi ja Gerhard Schröderiga 1990ndatel seostunud kolmanda tee (või saksapäraselt Neue Mitte) poliitikast, mis „võttis ebakriitiliselt omaks uue globaliseerunud kapitalismi. Seda tehes alahinnati reguleerimata turgude hävitavat potentsiaali”. Manifestis rõhutatakse rahvusvahelise koostöö, nõudluse stimuleerimise ja vaesusega võitlemise vajadust ning kutsutakse üles rahvusvahelisele  arutelule.

    Võrguajakiri Social Europe (www.social-europe.eu) algataski manifestiteemalise mõttevahetuse. Tänaseks on sõna võtnud ligikaudu sada poliitikut, politoloogi, ajakirjanikku ja niisama arvajat, kuulsaimad nende seast vahest Susan George, Zygmunt Bauman ja Poul Nyrup Rasmussen.
    Paljud sõnavõtjad püüavad leida vastust küsimusele, mis on Euroopa sotsiaaldemokraatia kriisi põhjus, miks majanduskriis ei olegi sotsidele kasuks tulnud, miks nad valimistel ikka kaela saavad. Poul Nyrup Rasmussen ennustab, et konservatiivide valitsuse all  hakkab rahvas tasuma kriisi eest kolmekordselt: „kinni makstes pankade ja firmade päästmiskavad; töökohtade ja elatise kaotamisega ning lõpuks eelarvekärbete ja avaliku sektori alainvesteeringutega, mis õõnestab ühiskonna heaolu ja kasvupotentsiaali pikas perspektiivis”.

    Mõned süüdistavad sotside ebaedus kolmandat teed. On selgunud, et avalike teenuste erastamine ei ole riigiaparaati sugugi kahandanud, vaid vastupidi: ühelt poolt on riigi umbusaldus iseenda vastu õõnestanud ka avalikkuse usaldust riigi vastu, teiselt poolt on erastamine suurendanud järelevalve  vajadust, mistõttu riigiaparaat on muutunud tsentraalsemaks ja bürokraatlikumaks. Arutati selle üle, milline peaks olema reaalmajanduse ja finantskapitalismi õige vahekord, milline koht peaks sotside programmis olema keskkonnapoliitikal jne. Kahetseti taga utoopiliste visioonide puudumist, aga ka sidemete katkemist ametiühingutega, mis on viinud madalapalgalise töösektori vohamisele. Mõned käsitlesid kapitalismi säärase kiskjaloomana, keda pole võimalik kodustada, vaid kõigest taltsutada. Samas rõhutati, et läänemaailma lõikes on probleemid ja ühtlasi ka sotside väljavaated üsna erinevad. Hispaania  sotsidel läheb suhteliselt hästi (kuigi riigi majanduse käsi käib väga halvasti). Samuti pole asjad lootusetud Rootsi ja Saksa sotsidel ning Austraalia leiboristidel, samas kui Austrias, Suurbritannias ja eriti Prantsusmaal on sotside kriis sügavam (http:// www.social-europe.eu/2009/11/the-good-society-needs-goodsocialdemocrats/). Ja mõistagi on lood hoopis isesugused veel Ida-Euroopas.

    Mõttevahetuse üleskutse jõudis kultuuriajakirjade võrgustiku kaudu ka minuni ja kuna sotside seast kaasalööjaid leida ei õnnestunud, siis panustasin väikese mõtiskluse „Kas progressiivne populism on veel võimalik?” (http://www.social-europe. eu/2009/11/is-progressive-populism-still-possible/). Leian seal, et kuigi Nahlese-Cruddase manifest rõhutab poliitiliste ja kultuuriliste küsimuste tähtsust majandusküsimuste kõrval, ei minda selles osas piisavalt kaugele. Hea ühiskonna manifesti autorid ei pööra tähelepanu sellele, kui tugevalt suunavad praegusel ajal nii idas kui läänes valijate käitumist eelkõige hirmud, julgeoleku-, mälu- ja ajalooküsimused  – s.t takerdumine minevikku ja hirm tuleviku ees. Majandusmurede kõrval on vähemalt sama tähtis hirm islami (läänes), Venemaa (idas) ning üldse demograafilise arengu ees. Ja kui vasakpoolsed neid hirme ignoreerivad, siis parempoolsed oskavad neid mõõdutundetult suureks puhuda või oma huvides suunata. (Tõin muuseas sisse ka rahvusvaheliste suhete mõõtme, oletades, et Saksa eksvälisministri Steinmeieri ja ekspeaministri Schröderi Moskva-orientatsioon on kahjustanud sotside renomeed Ida-Euroopas). Eesti teemade juurde  pöördudes leidsin, et tõhusat vastukaalu parempopulismile ei paku meile mitte SDP, keda on parempoolsed valitsused ikka endale inimnäolisuse andjana ära kasutanud. Hoopis Keskerakonna vasakpopulism võib olla jõuks, mis suudab laias laastus sotsiaaldemokraatliku lipu all haarata Eesti poliitikasse ka venelased.

    Mõttevahetuse jätkuks peeti jaanuari lõpul Londonis Saksa Ajaloo Instituudi ruumides konverents, millele sattusin oma väikese kirjatüki tagajärjel ühena 60 osavõtjast, kes olid enamasti elukutselised poliitikud või poliitika uurijad. Igasugused  rahvusvahelised konverentsid ja seminarid tekitavad minus, vähemalt algul, lausa eksistentsiaalse võõrandumistunde – miks ma olen siia heidetud? mida ma siin teen? mida need inimesed küll räägivad? miks? jne. Kuid oma autsaideri-staatusest hoolimata kadus see tunne seekord õige kiiresti. Barjääre aitas lõhkuda juba püsivormelina kasutatav pöördumine „comrades” – seltsimehed! Erinevalt tüüpilistest kirjanike või intellektuaalide mõttetalgutest räägiti seal õdusas õhkkonnas asjalikku ja konkreetset, õõnsa retoorikata juttu.

    Kõlama jäid nii mõnedki edasimõtlemist vajavad seisukohad. Niihästi sakslaste kui rootslaste hulgast kõlas hääli, et sotsiaaldemokraadid peaksid endalt raputama heaolupartei kuvandi ja keskenduma ennekõike nn primaarsele jõukuse jaotamisele sekundaarse asemel, s.t pigem tuleks võidelda paremate palkade kui toetuste eest.

    Samas jälle rõhutati, et kuigi nii Suurbritannias kui ka Saksamaal on vasakvalitsused teinud üht-teist ära vaesuse leevendamiseks, on ebavõrdsus – eriti Suurbritannias – kasvanud. Vahepeal ununenud tõsiasja, et ebavõrdsus on sama suur nuhtlus kui vaesus, on viimasel ajal meelde tuletanud näiteks Göran Therborn (vt “Ebavõrdsuse tapaväljad” http://www.eurozine. com/articles/2009-10-02-therborn-en.html) kui ka Richard Wilkinson ja Kate Picketti hiljutises raamatus „Hingetasand – miks võrdsematel ühiskondadel läheb peaaegu alati paremini” („The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better” , 2009). On selgunud lihtne tõsiasi: kui saad vähem palka, siis sured lihtsalt kiiremini maha (isegi kui sa alkoholi-, tubaka- ja kolesteroolitarbimise poolest ei erine kõrgepalgalistest). Mõne näitaja poolest, nagu laste suremus või lugemisoskus, võib isegi egalitaarse jõuka maa (Soome, Rootsi) vaestel käia käsi  paremini kui ebavõrdsema jõuka maa (Suurbritannia) rikastel. Mainiti ka vajadust kehtestada Euroopa miinimumpalk protsendina riigi mediaanpalgast. (Sellega seoses meenub, kuidas ma 2007. aastal pärast pikki otsinguid küsisin meie statistikaametilt, kas nende kodulehelt on võimalik leida andmeid mediaanpalga kohta. Mulle vastati: „Mediaansissetulekut ei ole me Statistikaameti veebilehel avaldanud, sest tarbijal on sellest keeruline aru saada”. Samal ajal pasundati keskmisest palgast uudistes iga päev!)

    Samas ikkagi üllatas mind see, kui kõrvaliseks jäid nendes  arutlustes teemad nagu immigratsioon, demograafia ja islam, mis erutavad mu meelest valijat Lääne-Euroopas üha enam. Mainiti küll haritute ja harimatute lõhet ning vilksamisi ka Šveitsi minarettide referendumit, aga omaette arutlusainet sellest ei kujunenud. Ka üleeuroopalise koostöö vajadust rõhutades libiseti üpris kiiresti üle piirkondlikest erinevustest Euroopa Liidu sees.     

    Tony Judti nägemus

    Euroopa sotsialistide siseringis avaldatud mõtteid oli huvitav kõrvutada Tony Judti detsembris New York Review’s ilmunud esseega „Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias?” (eestikeelne tõlge on ilmunud jaanuari-veebruari Vikerkaares koos Marju Lauristini kommentaariga: http://www.vikerkaar.  ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5050). Tony Judt, Kesk-Euroopa juurtega briti ajaloolane, kes viimased aastakümned on elanud New Yorgis, on seisnud pigem (Euroopa mõistes) liberaalsetel positsioonidel. Näiteks tema suurteos „Pärast sõda” (e. k 2007) ei varja jälestust 1960ndate uusvasakpoolsuse vastu ning tunnustab (küll läbi hammaste) Thatcheri revolutsioonilisi saavutusi. Kuid Ameerikas valitsevate hoiakute võrdlemine Euroopas juurdunutega ning iseäranis Obama tervishoiureformi vastu USAs ülespiitsutatud hüsteeria on pannud teda hindama euroopaliku sotsiaalkindlustuse väärtusi. 

    Judt küsib, mis ühendav mõte jääb riigile alles (lisaks vägivallamonopoli funktsioonile) siis, kui ta on nii paljudest oma teenustest ja vastutusaladest lahti öelnud. Ta ennustab määramatuse ajastu saabumist, kuid ka XX sajandi alguse sotsiaaldemokraatia oli vastus ebakindluse ja ebastabiilsuse ajastule. Otse seda välja ütlemata tõstatab Judt õigupoolest Engelsi ja Rosa Luxemburgi dilemma „Sotsialism või b
    arbaarsus?”. Kuid selleks, et „või” ei asenduks selles vormelis võrdusmärgiga, peaks sotsiaaldemokraatia loobuma utoopilistest visioonidest ja optimistlikust progressiretoorikast ning mõistma end selle  asemel eelkõige konservatiivse, säilitava jõuna. (Niisuguse vaateviisi jaoks kasutab ta üpris segadust tekitavat terminit „socialdemocracy of fear”, s. o sotsiaaldemokraatia, mis heroilisemaid eesmärke taotlemata seisab lihtsalt valu ja alanduse vastu.)

    Erinevalt Londonis kõlanud häältest, mis soovitasid sotsiaaltoetuste asemel keskenduda palgavõitlusele, taotleb Judt sotsiaalhoolekande kehtestamist inimese õigusena (mitte almusena). Kuigi ta kritiseerib essee algul majandusliku mõtteviisi domineerimist poliitikaasjades, kutsub ta seejärel üles sotsiaalsest alandusest sündivat kahju kvantifitseerima. Ja kui Judt rõhutab, et kommunismi kokku varisedes on „demokraatia” sõnas „sotsiaal-demokraatia” kaotanud oma tähtsuse võrreldes „sotsiaalsega”, siis Londoni konverentsil kahetseti just seda, et sotsid on demokraatia näiteks omavalitsuste ja töölisosaluse vallas kui ka parteisiseses mõttes hooletusse jätnud.

    Kõigi nende kuuldud-loetud mõttekäikude tõlkimine Eesti oludesse võiks aga olla juba omaette käsitluse teema. Seejuures peaks aga võtma arvesse vähemalt järgmisi kohalikke eripärasid: meie majandus on sõltuv, väike ja avatud, mille tõttu „sotsiaalne dumping” on mõneti möödapääsmatu; majanduse  taaskäivitamine valuutavahetuskursi langetamise teel on poliitiliselt võimatu; meie sotsiaaltoetused ja maksuvabastused jaotavad jõukust ümber rikkamate kasuks (nagu võib välja lugeda Praxise keskuse Andres Võrgu ja Marre Karu aastatagusest uurimusest); sotsialism seostub üldsuse silmis endiselt nõukogude minevikuga; vaesus ja töötus seostuvad venelastega, keda üldiselt ei peeta omadeks; venelasi seostatakse omakorda nüüdse Venemaa agressiivse autoritaarsusega. „Hea ühiskonna ehitamine” peaks algama selle puntra lahtiharutamisest. Et asi pole päris lootusetu, näitab kas või see, et Mart Laar ise kõneles oma  erakonna suurkogul, kuidas lood venelaste diskrimineerimisest tekitavad temas „ausalt öeldes sügavat häbitunnet oma rahvuskaaslaste ees”, ning rõhutas, et tuleviku Eesti peab olema koht, „kus praegune eraldatus erinevate kogukondade vahel on kadunud, kus iga inimene teab, et just Eesti on koht, kus ta saab end parimal kombel teostada”.

    (Märt Väljataga on parteitu.)

  • Laululaeva tüürib hollandlane

    Raili Sule

    Tänavu tähistatav Mendelssohni 200. sünniaastapäev on meie kuulajale juba põnevust pakkunud (näiteks mitmed kontserdid kaheksatunnisest Euroradio kontserdiprogrammist  Klassikaraadios). Mendelssohn oli küll romantismiajastu helilooja, aga tema ideaaaliks said eelmiste ajastute suurvaimud. Vägagi mitmekülgse tegevuse kõrval oli ta J. S. Bachi loomingu taaselustaja ja propageerija. Kolm Psalmi op. 78 (psalm 2 op. 78 nr 1 „Warum toben die Heiden?”, psalm 43 op. 78 nr 2 „Richte mich, Gott” ja psalm 22 op. 78 nr 3 „Mein Gott, warum hast du mich verlassen”) ja Missa breve kahele koorile (esitamisele tuli  kaks osa: Kyrie eleison ja Heilig, heilig ist Gott, der Herr Zebaoth), valmisid 1840. aastatel, neis on tunda Bachi mõjusid, aga ka romantilist harmooniaselgust ja meloodiailu. Frank Martin (1890–1974) on Honeggeri kõrval teine nimekas šveitsi helilooja XX sajandil, kes 1946. aastast leidis endale elupaiga Naardenis, Daniel Reussi kodumaal Hollandis,. Missa kahele koorile a cappella  on loodud aastatel 1922–26, esiettekanne toimus Hamburgis ligemale 40 aastat pärast sellevalmimist. Helilooja olevat öelnud, et see on tema ja jumala vaheline asi. Viieosalises katoliku missa traditsiooni järgivas teoses (helilooja oli kümnes ja noorim laps Genfi kalvinistide jutlustaja peres) on nii keskaegset rangust, barokilikku motoorikat kui ka subjektiivset ekstaatilisust.

    Kaunilt kokku pandud ja stiilse kava lõpetasid Cyrillius Kreegi neli vaimulikku rahvalaulu, mis viisid mõtte ikka ja jälle sellele, kui väga isikupärane on helilooja käekiri ja kui värskelt kõlab see ka XXI sajandi algul. Dirigendi avatus, kohalolek ja valmidus kõiges, mida ta teeb, ning koori täidetud ja soe kõla andsid kauni ja täpse ansamblitunnetuse. Viimistletud fraas ning igati kontrollitud ja mõtestatud vokaal tagasid nauditava tulemuse,  mida toetas ka kontserdipaiga akustika.

    Mendelssohni psalmides nr 1 ja 3 kõlasid ilusa ühtesulamisega solistid Kaia Urb, Helis Naeris, Tiit Kogerman, Aarne Talvik, Tui Hirv, Karin Salumäe, Toomas Tohert ja Allan Vurma. Veebruari lõpus sõidab koor Hiinasse, kus osaletakse Stephen Laytoni juhatusel Hongkongi festivalil ning Lõuna-Koreas antakse kontsert Souli LG Arts Centeris. Mendelssohni muusika tuleb EFK ja Daniel  Reussi esituses ettekandele veel aprillis Euroopa ühes prestiižikamas esinemispaigas Viini Kontserdimajas, samuti Austrias Tirooli Osterfestival’il ning mais Saksamaal Schwetzingeri festivalil. 2. aprillil esinetakse jälle Nigulistes, kavas Rahmaninovi „Koguöine jumalateenistus”.

  • Kollide maailm

    Sven Vabar

    Aga siis saabus Roman Abramovitš ja muudkui hakkas Tšukotkal arendama tööstust ning ka sotsiaalseid olusid

    „Anadõris liikudes tekib tunne, nagu oleks see linn rajatud üldse paari viimase aastaga. Et varem nagu polekski teda eksisteerinud. Uus haigla, uus kultuurikeskus, uus kolledž, uus lennujaam, uued lasteaiad. Selliseid moodsaid ja puhtaid asutusi ei näe isegi Moskvas. Või kui, siis ainult eraomanduses, kuhu pääseb raske rahakotiga. Siin on aga kõik kohalikele tasuta, nagu viiks Abramovitš ellu oma isiklikku utoopiat või sotsialismi.

    Peaaegu kõik on Anadõris uus. Kesklinna supermarket on nii korralik ja hästi varustatud, nagu oleksid sattunud ükskõik mis Lääne-Euroopa linna. Rõõmsavärviliselt üle võõbatud uued ja vanad elumajad on teravas kontrastis ülejäänud Venemaa provintsilinnade halluse ja ängistusega.

    Kõige uskumatum on seejuures fakt, et tegemist on Moskvast peaaegu kõige kaugemal asuva Venemaa linnaga. Linnulennult 6500 kilomeetrit, lennukiga üheksa tundi. […]

    700 elanikuga Kantšalan näeb välja sama värviline ja rõõmsameelne nagu Anadõr. Punased, kollased, helesinised kokkupandavad majad, mis on ostetud Kanadast ja USA-st.”

    Ülesehitamine nägi välja nii:  „Abramovitš alustas sellest, et tõi Moskvast Anadõri lennukitäie oma mänedžere, kes istusid kaks kuud kohapeal, tutvusid piirkonnaga ning töötasid välja kõigi olulisemate majandus- ja sotsiaalvaldkondade arenguplaanid. Nagu firmades äriplaanid. Nende alusel algas süstemaatiline piirkonna ülestöötamine, selgitab miljardäri abiline John Mann.

    “Nüüdseks oleme jõudnud sellisesse seisu, et mõne aasta jooksul peaks Tšukotka tänu infrastruktuuri nüüdisajastamisele ning kullakaevanduste ja muu tööstuse käivitamisele suutma juba ise ennast ära majandada,” väidab Mann.” (Samas.)

    „Kuigi elu on parem kui kus tahes Venemaal, pole alkoholismi aga suudetud kohalikest välja juurida. Ning mis veel kummalisem – enesetappude arv on hakanud hoopis tõusma. Miks, sellest ei saa aru keegi. Ei kohalik administratsioon, Abramovitš ja tema mänedžerid ega oligarhi koostööpartnerid-kullatöösturid Kanadast.” (Samas.)

    Meenub Andres Ehini tõlgitud tšuktši muinasjuttude kogu „Unesnõiduja” (Kunst, Tallinn 1981). Ehin tutvustab lastele eluolu enne moodsa tsivilisatsiooni saabumist, kirjutab, milline ekstreemne kliima valitseb Tšuktšimaal, kus veel eelmise sajandi vahetusel suri pool tšuktšidest enne täisikka jõudmist. Kui inimesed olid talvel sunnitud kuude kaupa pimedates ja külmades kodades ootama tormide möödumist, siis nad rääkisid üksteisele fantastilisi ja jubedaid lugusid kollide, tormide ja surma peletamisest. „Unesnõiduja” ongi sellistest lugudest kokku pandud: teavad ju paljud jutte ussinuumajast, põdra kõrvast kukkunust, nõidadest, kes liiklesid oma trummiga eri maailmade või taeva eri tasandite vahel; jutte sügelisnõiast või kollist, kelle suhu inimesed suvi otsa oma solgi kallasid.

    XX sajandi algusest peale kehtestas end aina enam Vene võim. Veidi paranesid ehk sanitaarsed olud ja inimeste füsioloogiline elukvaliteet, kuid ennekõike tähendas see traditsioonilise kultuuri allakäiku. Kuid võib-olla ei saa veel otseselt öelda, et uus maailm oleks pöördumatult võimust võtnud, et tšuktšid oleksid rebitud oma harjumuspärasest maailmast ning paisatud mingisse teise reaalsusse, millest nad ei saa aru. Võibolla Vene provintsi tavaline korralagedus ja laga, mis tipnes Jeltsini aja kaosega, oli mingi maailmade-, reaalsustevaheline torm, mille eest tšuktšidel polnud varjuda kuskile peale viinapudeli.

    Nüüd aga, XXI sajandi algul hakkavad saabuma uued kollid. Põhiline koll on juudi päritolu maailma rikkamaid olevusi, Londoni Chelsea’ jalkaklubi omanik. See koll kutsub kohale lennukitäie Moskva kolle, kes hakkavad kõike korraldama ning kutsuvad omakorda kohale ehitajakolle Türgist ja Serbiast. Pimedasse ja külma kaosesse, kümneid tuhandeid aastaid külmununa püsinud igikeltsale kerkivad äkki, kolliväel „punased, kollased ja helesinised kokkupandavad majad, mis on ostetud Kanadast ja USA-st”, supermarketid, haiglad, kolledž, lennujaam, neljatärnihotell ja restoran, mille peakokk on Iisraelist. Lisaks veel kaevandused, mille eesmärgiks on leida kollast pehmet metalli, millest ei saa suurt midagi mõistlikku valmistada. See metall on kollidele kõige tähtsam – kuigi seda leidub maa sees väga vähe, pööravad nad selle nimel kogu igikeltsa pahupidi. Selle nimel on kogu see uus maailm püsti pandud.

    Mis kollid need küll on, mis nõiamaailm? Kas see on taevatasand, millest tšuktši nõiad midagi ei teadnud? Kas see on allmaailm, surnutemaa, nagu supermarket Hasso Krulli eeposes? Tundub küll hoopis, et see äkki saabunud uus reaalsus on pelgalt kollide võltsmaailm, ainult illusioon, näivus, pettus. Kas see laguneb, haihtub ühtäkki ise? Või on sellest lahtisaamiseks mingit nippi tarvis, aga kas keegi teab seda nippi? Kas see on kõige lõpp?

     

     

  • Vaikust, matsid tulevad. Lauludega asjaajamine Viinistus

    Anu Jalas

    Ingomar Vihmari sel suvel Viinistus mängitav lavastus kannab rahvuslikkuse järgi lõhnavat pealkirja “Eesti asi”. Vaatluse all on ühe külakoori okkaline teekond esimesele üldlaulupeole, üldisemas plaanis on tegu mänguga ärkamisaegsetel teemadel. Kultuuriteemalisi lavastusi on ühendusel R.A.A.A.M ette näidata juba omajagu (“Külmetava kunstniku portree”, “Põrgu Wärk”, “Kits viiuli ja õngega”, “Under” jne). Seekord on reaalselt eksisteerinud kultuuriheeroste asemel tegelasteks käputäis vaimuvaeseid eestlasi. Tegevus toimub XIX sajandil külas, mida isegi kaardile pole märgitud – Krimunas. Just sinna suunatakse noor kirikuõpetaja Livio (Anti Reinthal) oma suureks meelehärmiks tööle. Esialgne ahastus aga taandub, kui koos valgustusliku meelega mõisapreiliga (Britta Vahur) asutakse matsirahvast vaimupimedust välja juurima. Hoolimata vana paruni (Ain Lutsepp) vastuväidetest, suudetakse rumalad eestlased kenasti laulma õpetada ja suundutakse seiklusrikkale Tartu reisile. Finaalis kohtutakse isiklikult Jannseniga ning lõpuks jõutakse ka laulukaare alla lõõritama. Vihmari lavastus on omamoodi totaalne muutumine: kirjaoskamatutest varastest saavad eneseteadvad rahvuslased.

    Lavastusele on omane üldine elujaatav hoiak, huumor ja selle kaudu mahendatud paatos. Siia-sinna on põimitud killukesi kultuuriloost. Näiteks lavastuse “proloog” sisaldab seoseid eesti kirjanduse tüvitekstidega. Noor pastor pöördub rahva poole meeleheitliku pihtimusliku monoloogiga, kus muu hulgas viitab hirmule saada koolipoisse taga ajavaks paksuks Julk-Jüriks. Hallpea professor (Tõnu Oja), kes Livio asumisele saadab, meenutab aga koloriitset herr Maurust. Sellisest suhteliselt kultuuriküllasest ruumist suundub lavastus täiskäigul täielikku isolatsiooni. Krimunaks nimetatud küla näol on tegu tõelise perifeeriaga, kus elutsevad marginaaliasse tõugatuna meie kirjaoskamatud ning tobedavõitu esivanemad. Samade pea-õlgade-vahel esivanematega ning nende sõna otseses mõttes puise maailmaga ongi vaataja silmitsi seisma (õigemini istuma) pandud. Kunstnik Pille Jänese püstitatud lavailma on piiramas lauajuppidest-lippidest seinad, vasakpoolne neist juustuna auklik (peagi selgub, et “juustu”-aukudel on ka kindel funktsioon). Kõhukad tsisternid tagapool sulanduvad lavastusse hiiglaslike külili kateldena ning “sajandeid vanade” pinkide ning siia-sinna poetatud hangude ja rehade vahel esieestlaste ärkamislugu lahti rullubki.

     

     

    Talupoegade soov ennast harida

    Tegevuse toimumisaja küla-mõisa vastandus on lavastuses täiesti olemas, kuid on antud märksa helgemates toonides kui näiteks kriitilise realismi tekstides. Mõisa- ja külarahva vahel jookseb küll selge piir, kuid suurt vaenu poolte vahel ei ole. Salaja kogunenud vimma asemel prahvatab talupoegades hoopis  soov ennast harida.

    Kahest haledavõitu paarist (Jan Uuspõld – Kleer Maibaum ja Egon Nuter – Elina Reinold) koosneva külarahva  hinge eest kannab hoolt hullumeelsete ideedega, kuid muidu üsna inimlik parun Borg-Sternfeldt (Lutsepp). Paruni prototüübiks on ilmselt olnud leiutajakalduvustega Ravila mõisahärra Manteuffel. Kuid paruni hoogne ja lennukas (küll ainult mõttejõult) katse kanasuliste hiigeltiibade abil taevalaotuse alla lennata sarnaneb ka Jaan Tatika lennureisiga imemasinal Kallevi-poegg. Lõpuks on parun “moondunud” kaugjuhtimisega mudellennukiks ning teeb publiku pea kohal elevust tekitavaid tiire. Manteuffeli ja Tatika katsed lennata lõppesid aga märksa õnnelikumalt kui von Borg-Sternfeldti esimene ja viimane õhureis. Lausa kahju, et Lutsepa mõnuga esitatud tegelaskuju juba II vaatuse algupoolel lavalt lahkuma pidi.

    Kui mitte arvestada mõne vaataja torinat stiilis “ei olnud need eestlased nii lollid midagi”, naerab eestlane eestlase üle ikka hea meelega. Näiteks siis, kui Jan Uuspõllu kehastatud Toomas püüdlikult grimassitades tähti tuvastada üritab. Aga kui toosama kõige viletsamates kaltsudes vaarisade kehastus mõisa kupja käest korduvalt piitsaga nahutada saab, tundub publik tõsiseks jäävat, sajandeid kestnud vimm mõisa vastu hakkab ikkagi välja tukslema.

    Kubjas (Tõnu Oja) on üldse lavastuse üks tähelepanuväärsemaid kujusid – vaatajaid lõbustav üle vindi keeratud mimikri-tegelane, mängitud anduva koeralikkusega. Tõnu Oja  tundub olevat Kivastiku näidenditesse juba eos nii-öelda sisse kodeeritud näitleja. Eks vahest seegi roll ole Kivastikul just tema jaoks valmis treitud. Oja kupjale on kätte surutud mõisa võimu sümboliseeriv toekas piits, mida ta hetkekski käest ei pane. See muutub justkui nähtamatuks käepikenduseks (nagu pimeda valge kepp – ese, mida käsitletakse nii oskuslikult, et see sulabki käsitlejaga üheks inimkomponendiks). Kuid etenduse edenedes saabub hetk, mil piits tähendusliku kaarega perifeeriasse jäänud kootide-harkide keskel maandub (rahvas on ju lauluga ärganud ja Tartusse põrutanud) ning “Eesti asja” Edward-Käärkäsi lakkab olemast.

     

     

    Loll olla on turvaline

    “Pesemata eurooplaste” pesemisest tingitud ärkamistuhin viib selleni, et lõpuks kurdavad talupojad juba ise valgusepuuduse üle. Talupoeg Tolla (Nuter) arutleb, et loll olla on turvaline: kodus Krimunas ripub sink laes ja siga ruigab aias. Tema märksa iseteadlikum, lausa feminismi-ideede algeid kandev naine (Reinold) aga ähvardab: hakkan inimeseks! Esimese üldlaulupeo tähtis roll eestlaste kui rahvuse eneseteadvuse kehtestamisel on lavastuses tuntav. Sooru pasunakoori järel läbi raskuste tähtede poole astumine mõjutab tegelaste edasist elukäiku. Osa krimunalasi pöördub koju tagasi, neist saavad ehk tulevikus ettevõtjad. Toomas kui võimalik tulevane intellektuaal (sai ta ju esimesena l-tähegi selgeks) läheks pigem kohvikusse (Werner?) ja loomaaeda ning jääb Tartusse.

     

    Ürgsest mörinas – jorinast saab kõlav laul

     

    Lavastusele annavad kindlasti väärtust juurde  laulud. Etenduse kulgedes on publikul võimalus oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mille eest eestlased on laulurahva nimetuse välja teeninud. Algus on raske, kuid jantlikust mökitamisest paisuv ürgne mörin-jorin muutub peagi kõlavaks lauluks. Ühtekokku kõlab lavastuses kuus sõnumit kandvat laulu, mis laulude õpetaja Hirvo Surva toel panevad rahva harduma. Ettekandele tulevad näiteks Koidula “Mu isamaa on minu arm”, Liivi “Ta lendab mesipuu poole”, aga ka Alenderi (!) “Eleegia”.  “Mesipuu” sõnad saavad usinad laulupeolised terminaatorina tulevikust saabunud Liivi enda käest. Paljasjalgse hullu poeedi, kelle ilmselt saatus ise lauluhimulistele krimunaatidele metsas ette söödab, eksistents jääb parasjagu ähmaseks ja müstiliseks. Seda võimsamalt aga loovad tähendusi tema kõnes kasutatud metafoorid – öö eestlaste pika orjapõlvena, tuli võitluse ja võidu sümbolina.

    Nagu korralikus ärkamisaegses seiklusromaaniski, sisaldub ka “Eesti asjas” noorte armastajate lugu. Ja muidugi on oluline, et eri seisuste vahel. Hoolimata üsnagi edukast seisuste lõimumisest (saksa preili astub aldi puudumisel külakoori ridadesse ning soostub talumehe vankris eestlasega kõrvu magama), peab Eesti soost pastori ja valgustuslike huvidega mõisapreili armastus siiski ootama jääma paremaid (uuemaid) aegu. Et lugu ikka suvelavastusele kohaselt rõõmsalt ja muhedalt lõpeks, astuvad lavale krimunalaste kivipesuteksades järeltulijad 1980ndatest, kes juba sõltumatute ja vabadena võtavad eesti asja kokku omaaegse hittlooga “Love Hurts”.

    Korraliku suvetükina toob “Eesti asi” Viinistu lava ette saalitäied jaheduse eest triibulistesse tekkidesse mässunud teatrikülastajaid. Vaimukas dialoog ja lustlik-hoogne mäng on mõnusaks ära-olemise-teatriõhtuks piisavalt pilkunaelutavad. Samuti on kindla peale välja mindud näitlejavalikuga. Näiteks Uuspõllu funktsioon publikumagnetina on ammu teada. Kõik vajalik ühe viisaka suvise lavastuse õnne
    stumiseks on justkui olemas. Iseasi, millisel määral minna otsima kunstilist värskust-uudsust.  Eks neid “oma ja muistse” üle lõõpimisi ole juba loetud-nähtud ka. Eneseiroonia on igati tervitatav ja tore asi, kui ainult sellele toppama ei jäädaks. Praegusel juhul on hästi toimiv muusikaline külg ja muidugi ka mängukoha võlu kaalukausside tasakaalustajaks ning siira vastuvõtu ära teeninud.

     

  • Küüntest, päikesevarjutusest ja ehtest

    Julia Maria Pihlak

     

    Anna Rikkineni hõbeloorid. julia maria pihlak

     

    Sageli kipuvad Euroopa ehtekunsti suurüritused, mis end algul kõlavalt rahvusvahelisteks triennaalideks või biennaalideks nimetavad, pärast paari toimumiskorda hääbuma või elama varjusurmas. Tänavu kevadel peeti Belgias Seneffe’i hõbedamuuseumis alles teine Euroopa kaasaegse ehte triennaal, rändav suurüritus “Ars Ornata Europeana“ leidis aset juulikuus Lissabonis, seekord kümnendat korda.

    Nîmes’i biennaal on Prantsusmaal üks praegu vist ainuke rahvusvaheline ehtealane sündmus. Õigemini oli, sest kohalik omavalitsus ei pidanud oluliseks toetada kasvavat ja aina suuremat kõlapinda leidvat ettevõtmist. Näib kuidagi nii kodune …

    Osalesin biennaalil teist korda, seekord ainsa eestlasena. Kaks aastat tagasi oli kolme kutsutud ehtekoolkonna seas ka Eesti Kunstiakadeemia. Eksponeerisime ehteid ja minu ehteosakonda tutvustavat videofilmi. Ekspositsioon koos satelliitnäitustega oli tookord omalaadne, šokeeriv või et oleks korrektsem – provokatiivne, õhk täis tähendusi, muljeid, elektrit möödavuhisevatest ideedest. Tuules tundus paljut.

    Tuul on vahemereline, kuid linn ise mõnekümne kilomeetri taga sisemaal. Ei liigu seal sügisesel ajal ühtki turisti, ei plõksu kaamerad. Hoopis kaktused kasvavad müüriäärtel, aeglaselt sammalduvad kirjad kalmistutel, hurmaad valmivad ja kukuvad sillutisele magusaks plekiks. Koolibussi ootavad lapsed loobivad üksteist oliivipabulatega. Kaktusviljad, mis kasvavad umbrohuna tänava ääres, veerevad mäest alla.

    Biennaali põhinäitusel klassikalise kunsti muuseumis ehib saalipõrandat paar tuhat aastat vana mosaiik, seintel ripuvad baroksed ja klassitsistlikud maalid, nende vahel peenikestel punastel postamentidel oli eksponeeritud kaasaegne ehe. Seekordne valik oli vaoshoitum, mõtlikum: ei kisendanud, ähvardanud, vaid kõnetas vaikselt. Seintel hästi valitud maalid. Tõstnud pilgu ehtelt, võis näha sakraalset kunsti. Ruumi keskel oli vitriin reliikviatega. Pärlite ja kullaga ehitud luukillud, küüned, juuksesalgud.

    Fraktalina aimab see kontrast järele linna ennast: haruldaselt hästi säilinud antiiktempel kõrvuti Norman Fosteri projekteeritud kaasaegse kunsti keskusega, nende vahemaa on vaid mõnikümmend meetrit ja üks õlipuude allee.

    Ka see kõlas kuidagi koduselt. Aga uskuge, moodne arhitektuur ei olegi nii hirmus. Nagu hiigelsuur must siga, jah, õuel jalutav siga. Sellesama öömaja õuel, kus peatusin (sest ei tea teist nii puhast, kena ja meeldivat sealkandis). Samas jällegi meenub, kuidas Picasso lemmiklokaalis Montparnasse’il istudes riivas miski mu jalga – vilksti – hiir!  Hetke pärast miski suurem ja pehmem – kirju kass!

    Ei ole norme ehetele. Ei saa hinge joonlauaga mõõta. Anna Rikkineni peenest hõbetraadist punutud võrgukoesed loorid, Luzia Vogti seenekujulisteks sulatatud juuksekammid. Frédéric Brahami pudelikestes oli lahustunud kuld. Cédric Champeval, Genfi kunstiakadeemias õppiv prantslane, näitas seekord röntgenipiltidega kehaehteid: vali ja riputa kaela, projitseeri kehale lemmikluu! Endiselt, jätkuvalt ja võib-olla alatiseks on ebaselge, mis on ehe, mis muudab triviaalse eseme ehteks… või ehtsaks? Müncheni kunstiakadeemia tudeng, Otto Künzli käe all õppiv Nana Melland eksponeeris kullast kaelaehet, mille algmaterjaliks on äralõigatud küüned – kulda valatud ja niidil reas. Machteld van Loolingeni rokokoolik kehakaunistus oli lõigatud fotosöövitustehnikas roostevabast terasest. Usun, et vastus on seostes, kas või maalide ja ehete vahel, või inimeste ja ehete vahel. Ja eelkõige inimeste vahel.

    Seal, kus kõike on külluses, on ka suurem vajadus teistsuguse, veidrama, tugevama ärritaja järele. Sellel päikselisel maal pole inimestel loomupärast hirmu kunsti ees, mida meil kohtab sageli. Kunstist osa saada on privileeg. Kunstist vestelda tähendab õilsalt veedetud aega. Tore oli biennaali avamisel näha kõiki neid inimesi, elualadest sõltumata, kellega seal veedetud ajal kokku puutusin. Nende tähelepanekud on siiramad, kuid seda teravamad. Vaatepunkt arutlev ja analüüsiv, vahetu, päris inimese oma.

    Monique Manoha, biennaali eestvedaja, on kaasaegsest ehtest arusaamist sealkandis kasvatanud kaheksa aastat. Kirjutanud artikleid, suhelnud meediaga, pidanud loenguid… Selleni välja, et jutujätkuks poetatud lausest kohaliku vangla direktoriga (kes samuti avamisel viibis) kasvas välja mõte tuua vangid vaatama kaasaegset ehet, mida Monique Manoha neile ka giidina tutvustas. Ümberkasvatamise meetodeid on erinevaid. Paralleelina meenub, kuidas vangide kodustatud kassid Tallinna Patareist ära koristati…

    Kui oktoobrikuu esimesel esmaspäeval kattis Eestis kuu päikest vaid pisut, siis Nîmes’is oli päikesevarjutus peaaegu täielik.

     

     

  • Tartu muinsuskaitsepäevad 25

    Reimo Rehkli

    KAVA:

    12. aprill kl 10–17 Eesti Rahva Muuseumi aastakonverents „Muutuv kultuuripärand”

                    ERMi näitusemajas (Kuperjanovi 9)

                    kl 17 Eesti Post esitleb Karja ja Kihelkonna rahvarõivaste postmarki ERMi näitusemajas

    13. aprill kl 11–17 ERMi lahtiste uste päev ERMi peamajas (Veski 32) ja ERMi näitusemajas

                    (Kuperjanovi 9)

                    kl 12–18 1988. aasta aprillikuistele kõnetekstidele pühendatud konverents „25 aastat Eesti         

                    avalikkuse struktuurimuutusi“ Juhan Peegli auditooriumis (Lossi 36-215)

    18. aprill kl 13 Kaur Alttoa tutvustab Jaani kirikut (Jaani 5)

                    kl 14 Muinsuskaitsekuu avamine ja Tartu 1988. aasta muinsuskaitse päevade austamine                                          

                    Jaani kirikus

                    kl 16 Fotonäituse „25 aastat Tartu esimestest muinsuskaitsepäevadest“ avamine Tartu         

                    Ülikooli peahoone fuajees

                    kl 16.30 Muinsuskaitsepäevade meenutamine ülikooli kohvikus (Ülikooli 20) (kutsetega)

    19. aprill kl 17 Heategevuslik rahvakunstioksjon ERMi noorte giidide kooli toetuseks ERMi

                     näitusemajas

    20. aprill kl 10 Maakultuuri seminar Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peahoone aulas (Riia 12)

    21. aprill Iseseisvusajal taastatud monumentide tutvustamine:

                    kl 12.00 Kalevipoeg

                    kl 12.45 Gustav II Adolf

                    kl 13.30 Villem Reiman

    23. aprill kl 16 Raamatu „Eesti ajalugu” II arutelu, osalevad Anti Selart, Lauri Vahtre jt ERMi

                    näitusemajas

                    kl 18.15 Jüriöö ülestõusu meenutamine, Eesti Rahva Muuseumi „kolimise“ algus ERMi

                    näitusemajas

    30. aprill kl 17.30 Rongkäik ERMi näitusemaja eest

                    kl 18.15 Peatus Raekoja platsil

                    kl 18.30 Rongkäik jätkub mööda Roosi tänavat

                    kl 19.15 Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves asetab Eesti Rahva Muuseumi uuele

                    kodule nurgakivi Raadil Mälestuste väljal (Muuseumi tee 2). Kontsert

    Näitus „Jääminek. Tartu muinsuskaitsepäevad 1988“ on avatud ERMi näitusemajas alates 18. aprillist.

  • Piilumismängudest kannatuslugudeni

    Evi Arujärv

    Elulugude populaarsus võib põhineda üsna samalaadsel osadustundel, mida väiksemale osale inimestest pakub näiteks kollektiivne usukogemus või ka (kõrg)kultuur  – luule, kirjandus ja muusika. Ja ei ole mingit põhjust öelda, et seda viimast täidab millegi poolest õilsam või „puhtam” aines, kui meelde tuletada nüüdiskirjanduse seda osa, mis – ükskõik kas valulise hüperboolina, kiretu dokumentaalsusega või rõõmsalt ja mänguliselt – kujutab inimest primitiivse bioloogilise robotina, kasutades „demokraatlikke” keeleregistreid ja vihjamatagi mõtestavale metatasandile. Mõeldes inimeksistentsi  primitiivseimatele ühisnimetajatele, mõeldes ka sellele, et teatud tüüpi tekstide ja sõnumite laviin kujundab maast madalast inimeste mõttemaailma ja ootusi, tundub üsna valevaga ka nn kollase ajakirjanduse tarbijatele moraalijutluste pidamine.

    Enamus allub sotsiaalsele dressuurile ja siin määrab tulemuse sisenduse mass ja püsivus. Aga „lihtsatele inimestele” armsate, osadust pakkuvate vaate- ja piilumismängude  kõrval on (auto)biograafilisusel ka kaalukamaid funktsioone. Kirjanduslike võtete toel võib elulookirjutis või minajutustuses peegelduv intiimne olemiskogemus hõlpsasti üle võtta ajaloolise tõe kuulutaja rolli. Ma ei arva, et siinkohal oleksid eriline probleem omaaegsete riigi- ja kultuuritegelaste (auto) biograafiad või ka tänased memuaare kirjutavad poliitfiguurid – nende puhul osutab juba taust (oma)müüdi või erapoolikuse võimalusele. 

    Ma mõtlen „ilmsüütu” dokumentaalsuse või ka kunstilise tõe ambitsioonidega autobiograafilisi ajalookirjeldusi, kus lõhnades, värvides ja tunnetes kirjeldatud olemiskogemus on määratud kõnelema ajaloo nimel või ajaloona, mitte selle täiendusena. 2000. aastatel ilmusid „Eesti rahva elulood”, kirjanduslike ambitsioonideta elukirjelduste seeria, mille monotoonsetes kordustes avanes isikukeskne ajalugu. Hoolimata  sellest, et valdavalt oli tegemist poliitiliste sündmuste keerises aset leidnud dramaatiliste kannatuslugudega, ei jäänud kõlama ideoloogiline paatos, vaid resigneerunud distantseerumine ja seetõttu ka mulje objektiivsusest. Ja vastupidi, nii-öelda kodueestlasena on mul kohati pisut ebamugav lugeda eesti rahva „kannatuslugu” edukalt välisilmale tutvustava Sofi Oksaneni neid Eesti elu kirjeldusi, mis väljuvad ilukirjanduse raamest. Näiteks  Eesti Päevalehes ilmunud artikkel (30. XII 2009), kus nõukogude olustiku täpsete kirjeldustega põimuvad eksimused detailides ja valitseb kirjanduslikust „koloreerimisest” sündinud sürreaalne atmosfäär. Kõrvaltvaataja pilk on teravam kohalviibija omast.

    Mitme kultuuriruumiga seotud inimesed tajuvad keskkonna- ja identiteediprobleeme erksamalt. Läbi aegade on sellest sündinud tundlikku kirjandust. Probleem  algab sellest, kui selline personaalne, tundlik ja kirjanduslikult võimendatud olemiskogemus satub tõsikindla ajaloopeegelduse rolli. Paradoks, aga memuaarikirjandus ja „disainitud” elulood võivad loodetud süvitsimineku asemel täpsest ajalookirjeldusest ka kaugemale viia. Ja „ilukirjanduse maagia” on siin võtmesõna. Ühiskondlikke pöördeid üle elanud riikides on mäluküsimused tulipunktis. Traumaatilisi  kollektiivseid mälestusi kipuvad ekspluateerima mitmeid poliitilised huvigrupid. Tõsiasi on, et nii personaalsete kui ka kollektiivsete traumade puhul on tõrjutud kogemuse läbitöötamine hädavajalik, et see objektiveerides tühistada ja edasi minna. Oma suletuses on lõputu, üha uusi dramatiseeringuid välja töötav mäletamine üsna lähedane amneesiaga.

     

  • Valmistudes kontserdireisiks

    Nele-Eva Steinfeld

    Esimesel kontserdil soleeris Prokofjevi 3. klaverikontserdis kevadel VII üleriigilise pianistide konkursi võitnud Maksim Štšura (EMTA, prof Ivari Ilja), kelle üks konkursipreemiaid oligi esinemine ERSOga ja kes täiendab end sel õppeaastal Hamburgi muusikakõrgkoolis prof Volker Banfieldi käe all.  Kontserdi avas Arvo Pärdi keelpilliorkestrile kirjutatud „Summa”, mida helilooja peab oma rangeimalt komponeeritud tintinnabuli-teoseks. Selle kuulamisel jääb esiplaanile näiline lihtsus ühes meeldejäävate intonatsioonide ja rütmiga. Pärdi napikoelise muusika esitamise juurde kuuluvad lahutamatult üksikute helide väärtustamine ja seostamine, samuti esinejate vaimne eelhäälestus ning sobiliku kõlalise atmosfääri loomine ja hoidmine. Kui  aga esitatavast kujuneb orkestri ja dirigendi soojenduspala, millele järgneb lava energiline ümberseadmine sümfooniaorkestri ja klaverikontserdi tarvis, kusjuures see võtab rohkem aega ja tähelepanu kui Pärdi teos, saab kannatada kontserdikava terviklikkus, teosest rääkimata. Pärt mängitud, ilmusid lavale klaver ja sümfooniaorkestri koosseis ühes peadirigent Nikolai Aleksejevi ja solist Maksim Štšuraga.

    Viimase puhul on tegemist võimeka ja tehniliselt  silmapaistva noore muusikuga, kes tegeleb lisaks klaverimängule heliloominguga, mille väike näide kõlas lisapalana. Prokofjevi kui suurepärase pianisti loomingus on klaveriteosed kesksel kohal ja nende isikupärane stiil – ühelt poolt motoorsed ja rütmiliselt aktiivsed, enamasti kiired passaažid ning teiselt lüürilisemad aeglased lõigud – kujunes helilooja loomingus välja varakult. Sageli kiputakse Prokofjevi teoseid esitades liigset rõhku panema kiirele muusikalisele materjalile ja tempole, kujundades etteastest säravate efektide ahela. Lugedes, mida kaasaegsed Prokofjevi mängust arvasid, on asi välisest efektist ja pelgast masinlikust motoorikast muidugi kaugel. Seda asendavad rikkalik fraseerimine, rütmiline organiseeritus, poeetilisus lüüriliste episoodide esitamisel ja väljenduse tagasihoidlik lihtsus. Kui võrrelda Maksim Štšura esinemist kevadise  konkursi finaalkontserdiga, kus sama teos talle võidu tõi, oli praegusel kontserdil märgata pianisti hoopis põhjalikumat süvenemist teose lüürilistesse ja meloodilistesse kujunditesse, mida konkursipinge ning artistliku väljapaistvuse ja tehniline perfektsuse painav soov ilmselt ei soosinud. Štšura mäng on arenenud tubli sammu faktuurilise selguse ja diferentseerituse suunas, misläbi joonistuvad selgemalt välja teose muusikalised ideed ja pianisti  kõlalised taotlused. Esitus oli kvaliteetne ning noore muusiku lavaline olek ning energia põnev jälgida.

    Kava teises pooles kanti ette Antonin Dvořaki Sümfoonia nr 8 G-duur. Prokofjevi kontserdiga võrreldes oli orkester selles teoses hoopis veenvamal muusikalainel, mida oli märgata eriti sümfoonia III osast, mis on muusikaloo elegantsemaid sümfoonilisi valsse. Kõlaliselt oli esitus tšehhi koolkonnale  kohaselt kerge ja läbipaistev, ent teinekord pisut paigalseisev. Dirigent oleks võinud ettekandele terviklikkuse lisamiseks veelgi enam tähelepanu pöörata rütmikujundite seostamisele ja suhestamisele – see pool kippus suure meloodiaandega Dvořaki pastoraalse iseloomuga sümfoonia kauni pealispinna all veidi varju jääma. Põhilised rütmid, millega Dvořak opereerib, on „avalikustatud” juba sümfoonia esimese minuti jooksul ning kanduvad vaikselt  ühest osast teise. Kui meenutada näiteks Berliini filharmoonikute esinemist Tallinnas möödunud kevadel, tuleb tõdeda, et vajaliku energia ja tähenduslikkusega esitatud rütmiseosed ja -kujundid avaldavad publikule miskipärast alati seletamatult suurt mõju, olles seega õnnestunud kontserdi üks suurimaid saladusi.

  • Pealelend

    Aili K?ler

    Keele- ja õppeolukord on riigiti ja keeliti väga erinev, kuid kõiki Euroopa väikekeeli ühendab kriis eelmise sajandi algupoolel ja keskel ning uus ärkamisaeg sajandi lõpus. Kui Franco režiimi aegses Hispaania haridussüsteemis polnud isegi Euroopa suuremate ja tugevamate põlisvähemuskeelte hulka kuuluvail baski ja katalaani keelel õieti mingit kohta, siis tänapäeva Baskimaal ja Kataloonias on enamik koole ja lasteaedu täielikult omakeelsed. Seesugune edu on võimalik tänu baskide ja katalaanide saavutatud suurele autonoomiale, mida nad nüüd Hispaania kuningriigi alluvuses naudivad.

    Väiksemal osal Baskimaast ja Katalooniast, mis jääb Prantsuse vabariigi territooriumile, pole aga oma keelel kaugeltki nii suuri õigusi. Erinevalt Hispaaniast või Hollandist on Prantsusmaa  Euroopas tuntud oma kohalikke keeli mittesoosiva keele- ja hariduspoliitika poolest. Selle kiuste on Prantsusmaalgi asutatud palju omakeelseid erakoole ja riiklikes koolides omakeelseid klasse nii bretooni, baski, oksitaani, katalaani kui elsassi keelealal.

    Hollandi väikerahvas friisid on oma koolides kasutanud juba kümmekond aastat uut kolmekeelse hariduse mudelit. Selle järgi on kooli algtasemel (4–9aastased lapsed) pool õpetusest friisi ja pool hollandi keeles, kesktasemel (10–12aastased) aga 40% friisi, 40% hollandi ja 20% inglise keeles. Uuringud näitavad, et õppekeelte sellise jaotuse korral paraneb õpilaste friisi keele oskus tunduvalt, hollandi keele oskus jääb samale tasemele kui hollandikeelsetes koolides ja inglise keeles paraneb aktiivne suhtlusoskus. Seega omandatakse kolmekeelses koolis ühekorraga nii heal tasemel kohalik keel kui ka riigikeelse kooliga võrdselt heal tasemel riigikeel, ning neile lisaks veel heal tasemel võõrkeel.

    Kui friisi keel kuulub omakeelse hariduse arenguastmelt Euroopa keskmiste väikekeelte hulka, siis Eesti tugevaim piirkondlik keel ehk võru keel jääb selles valdkonnas pigem nõrgemate sekka. Friisimaal paiknevas Mercatori uurimiskeskuses on teiste Euroopa väikekeelte kõrval avaldatud uuring ka võru keele õpetamise kohta.* Sellest selgub, et Eestis pole ühtki võrukeelset ega võru-eesti kakskeelset kooli ega lasteaeda ning võru keeleala lastest õpib oma keelt vaid 5%, tehes sedagi vaid ringi- või valikainetunnina ainult korra nädalas.

    Võru asi edeneb siiski nii jõudsalt, et selle sügise seisuga võib Võrumaal juba kõnelda  nii ühest kakskeelsest koolist (lisaks võru keele tundidele töötab võrukeelne pika­päeva­rühm) kui ka ühest kakskeelsest lasteaiast (eestikeelsete rühmade kõrval ka üks võru­keelne rühm).

    Peale Võrumaa õpetatakse Eestis kohalikku keelt ja kultuuri Setomaal ja Kihnus ning õige pisut ka Hiiumaal. Oma keelt ja kultuuri on natuke õpetatud ja tahetakse sellega jälle alustada ka Mulgimaal.

    Võib öelda, et kuigi Eesti kohalike keelte ja kultuuride õpetus on mitmete Euroopa väikekeeltega võrreldes väga tagasihoidlikul tasemel, on see praegu vähemalt Lõuna-Eestis ja saartel kindlasti tõusuteel.

     

  • Uusi aspekte Eduard Wiiralti loomingu mõistmisel

    ?le Kruus, Adamson-Ericu muuseumi direktor

     

    Eduard Wiiralt. Naisakt profiilis (Nelly Stulz). 1932, värviline kriit. Juhani Komulaineni kogu. Nelly Stulzi järgi tehtud aktijoonistustes on Wiiraltit paelunud ka modelli särav isiksus. Repro

     

    Adamson-Ericu muuseumi väljapanek on kunstirahvale olnud ühtaegu nii ootuspärane kui üllatuslik. Eduard Wiiralti loomingu parema mõistmise ja loomeprotsesse süvitsi jälgiva uurimise nimel tehtud koostöö Soome kunstikoguja helilooja Juhani Komulaineniga on olnud väärtuslik kogemus kultuuriliselt ning ka inimsuhete tasandil. 

    Pärast mahuka Eduard Wiiralti joonistuste ja varajase graafika kogu omandamist Pariisis 2002. aastal pöördus Soome helilooja Juhani Komulainen nõu saamiseks eesti sõprade poole ning õnnelikul moel viidi ta peagi kokku Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialisti Mai Leviniga. Esmalt vaadati Soomes komplekt professionaalse pilguga üle ja fikseeriti detailselt nii taieste seisund kui ka teoste peale ning taha kirjutatud daatumid, signatuurid ja kommentaarid. Infokogum võimaldas uurijal otsida seoseid nii Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluva Wiiralti loomepärandiga kui ka käsikirjaliste märkmete ja arhiivimaterjalidega.

    “Sürpriis: Wiiralti Pariisi kollektsioon” – nii pealkirjastas Mai Levin oma esimese nimetatud materjalile tugineva artikli ajakirja kunst.ee 2003. aasta esimeses numbris. Selle lühikese hüüatuse olulisim sisu oli, et Soome erakogusse on jõudnud Eduard Wiiralti omaaegsele toetajale, sõbratarile ja kolleegile Nelly Stulzile (1892 – 1969) kuulunud teosed. Unikaalsete joonistuste ja kavandite osa on meie kultuurimälule erakordselt tähtis. Mai Levin kinnitas oma kirjutises Wiiralti käsikirjalistele märkmikele ja ka teistele arhiivimaterjalidele tuginedes, et nii-öelda ärilised kontaktid said kahe kunstniku vahel alguse 1931. aasta jaanuaris, mil Nelly Stulz saatis monotüüpia “Viiuldaja” eest Wiiraltile 1000 franki ja hiljem veel 400. See oli nimetamisväärselt suur summa, kui arvestada, et praeguses vääringus on 1000 franki 3400 eurot.

    Mõne aja pärast kujunesid Mai Levini kogutud andmeil Eduardi ja Nelly vahel ka intiimsuhted ning Wiiralt oli Strasbourg’is Stulzi juures külas 1931. aasta 23. maist kuni 4. septembrini Stulz omakorda käis sageli Pariisis järgmisel talvel ja korraldas Strasbourg’is Wiiralti näitusi nii 1932. aasta mai alguses kui ka pärast lähedaste suhete lõppu 1939. aasta kevadel. Muu hulgas kirjutab Levin 2003. aastal: “Sel suhtel oli kahtlemata mõju Wiiralti tollasele loomingule, näiteks töö katkestamisele “Põrgu” kallal ja “Kabaree” sünnile.”

    Nüüd, kolm aastat hiljem, on näitusel “Armastus Strasbourg’is” eksponeeritud nii mainitud teosed kui ka mitmed kavandid Juhani Komulainenile kuuluvast kogust. Kokku on saanud tuntud meistriteosed ja kunstniku emotsionaalsed, hetkelisi impulsse fikseerivad kritseldused ning motiivide töös olevaid seisundeid eristavad visandid. 1930. aastal trükitud “Põrgu” lehel on tühjad tumedamad laigud, mille asemel 1932. aastal valmistatud tõmmisel on juurde tekkinud neli olulist kujundit. Näitusel on nüüd võimalik vaadata meistriteose eeltööd, mis on Wiiralti poolt signeeritud: “29. august 1932 tulega coloreeritud”. Sellised pildi sisemise kompositsiooni arengu komplektid on maiuspalad nii tavalisele külastajale kui ka erialaspetsialistile.

    Oleme olnud muuseumis väga tänulikud kogu omanikule Juhani Komulainenile tema pühendunud huvi ja delikaatsuse eest. Mõistmine, et Wiiralti sünnimaal on Komulaineni käsutuses olev kollektsioon ja selles sisalduv informatsioon vägagi tähtis ja teadlastele uudne, oli tema edasise tegevuse oluline käivitaja. Ta ei esitanud kapriisseid tingimusi ega teinud takistusi näituse ettevalmistustööde käigus töörühma liikmetele, mida on muuseumidel koostöös eraomanikega aeg-ajalt tekkinud. Veendusime projekti ettevalmistamisel Juhani Komulaineni ja ta abikaasa Leena Saarisalo asjatundlikus hoolivuses nende valdusse sattunud kunstipärandi vastu.

    Eesti Kunstimuuseumi teostega dialoogis ning Andres Toltsi tervikuks kujundatuna on ekspositsioon hästi struktureeritud. Vaatajatele on kunstniku loometöö arengu ja teoste avamiseks lisatud näitusele veel Wiiralti pärandi osast 14 Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu teost.  Kohtumine uue materjaliga on huvitav olnud ka soome kollektsionäärile.  On selge, et kogu uued omanikud teadvustavad vastutuse suurust, mis kaasneb teoste viimisega tagasi Soome. Nad jäävad hoidma Wiiralti unikaalseid joonistusi ja varajast graafikat, mis on oluline Euroopa kunstiajaloos laiemaltki.

    Olen õnnelik, et põgusast kohtumisest selle suurepärase kogu omanikuga 2003. aasta varakevadel muuseumi fuajees hargnes konstruktiivne partnerlus, mida saab nüüd näituse viimasel nädalal hinnata tõesti väga kõrgelt. Eduard Wiiralt liitis oma loomepärandi ja põneva isiksusega kolme aasta vältel tugevaks meeskonnaks mitmeid inimesi mõlemal pool Soome lahte. Tulemuseks on rikkalikult uut informatsiooni sisaldavad näitusekataloogid eesti ja inglise keeles, elamuspäevana korraldatud projekt “Pariisi tänavad” Tallinna vanalinna päevade ajal, kaks sündmusterohket ning inspiratsiooni pakkunud kunstilaagrit “Pliiatsijoon-elujoon” koolinoortele ja muidugi pole ebaoluline ka paarile tuhandele inimesele pakutud näituseelamus Tallinnas.

    Minult on küsitud, et miks panustasime ühe erakollektsiooni esitlemisele nii palju energiat? Leian, et Eduard Wiiralti osa meie kultuuriajaloos on sellise tähendusega, et tema puhul ei saa rääkida energia ja aja raiskamisest.  See, kas allikmaterjal pärineb eraomanduslikust või riiklikust kunstikogust, polegi nii oluline kui lõpptulemus. Muuseumina täitsime oma ja Juhani Komulainen kodanikuna oma missiooni. Saame täna ja tulevikuski olla uhked, et üks sugulasrahva esindaja võttis oma missiooniks tuua Eestisse näha värvikas osa meie kultuuriloost, mis omakorda loob võimaluse paremini mõista ühe rahvusliku suurkuju elusaatust ja tema loomingu inimlikku tausta.

Sirp