Toeta
Otsi

feminism

  • Minu põlvkond: kurbus üksiolekust

    Mathura

    Härra Weaver, olete Ühendriikides ilmuva raamatusarja “In Our Own Words: A Generation Defining Itself” (“Meie oma sõnadega: ühe generatsiooni enesemääratlus”) koostaja ja toimetaja. Palun selgitage selle projekti olemust ja seda, mis teid ajendas seda algatama.

    Raamatusari keskendub põlvkonnale, kes on sündinud aastail 1960 kuni 1982, põlvkonnale, kes minu silmis on eas, kus võib ilmale tuua järglasi. See põlvkond järgnes neile, kes olid kogenud maailmasõdu, 1930ndate ülemaailmset depressiooni, Vietnami sõda jmt. Need vanemad põlvkonnad on kõnelenud üsna valjuhäälselt ohvritest, mida nad tõid, ja saavutustest, milleni nad jõudsid. Sageli on nad suhtunud üleolevalt selle raamatusarja keskmes olevasse põlvkonda, justkui kuulutades, et see nooremate täisealiste generatsioon ei küüni kunagi oma eelkäijatega võrdsele tasemele. Mis kõige kurvem, meedia ja kommertskaubandus hakkasid seda põlvkonda lihtsustama, surudes ta kokku ülimalt üldistavatesse stereotüüpidesse nagu hulkurid ja kaltsakad – “grunge”. Siit tekkiski minu huvi avastada selle põlvkonna tegelik identiteet. Algul postitasin ma vaid veebilehel küsimuse, kas keegi oleks huvitatud raamatu tegemisest. Vastukajasid tuli aga sadu ja tuhandeid, rohkem kui oleks eales ühte raamatusse ära mahtunud. Sedasi saigi ühest raamatust kaks ja nüüdseks on köiteid juba kuus, sisaldades kokku ligi 900 autorit rohkem kui 70 maalt.

     

    Mõistagi hõlmab iga põlvkond palju indiviide, ent milline on teie üldine mulje selle generatsiooni kirjanikest? Saab neid kuidagi määratleda? On neil mingi ühine sõnum maailmale praegu ja tulevikus?

    Loomulikult on suured erinevused sellel, mida kirjutatakse jõukates riikides ja mida kirjutatakse seal, kus ellujäämine on igapäevane küsimus. Huvitav on näha ka seda, et niinimetatud globaliseerumisest hoolimata on too põlvkond säilitanud rikkalikult oma eripäraseid kultuurilisi identiteete. Mõistagi olen ma vaid toimetaja, mitte akadeemik, nii et ma ei hakka mängima sotsioloogia asjatundjat.

    Olen avastanud aga ühe läbiva joone, mida ma ei märka niivõrd näiteks XX sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Ma nimetaksin seda joont lootusetuseks ja võitluseks selle vastu. Enamik kirjutisi kujutavad endast reaalsusekäsitlust, mitte eskapismi ning peegeldavad maailma, mis on kasvavalt ohtlik ja etteaimamatu. Sellest lähtub ka suurem tähelepanu inimkonna igapäevasele, mitte pikaajalisele säilimisele. See, mida ma aga sageli ridade vahelt kuulen, on kurbus selle pärast, et puudub vanemate põlvkondade tugi – puudust tuntakse õpetusest, toetamisest, lootuse sisendamisest. Näen selles üht suuremat inimeste eraldajat meie praegusel ajastul – vanad oskused, tarkused ja väärtused ei jõua vanematelt nooremate põlvkondadeni. Selle puudujäägi eiramine on omakorda süvendanud kasvavat enesekesksust ja tulevikule mittemõtlevat ellusuhtumist.

     

    Kui tugev on nimetatud põlvkonna hääl maailmas – märgatakse seda piisavalt, võetakse seda arvesse?

    Vaevalt oleksin pannud sellesse raamatusarja nii palju aega ja energiat, kui arvaksin, et seda põlvkonda kuuldakse juba piisavalt. Mulle näib, et üle 40- ja 50-aastased pööravad neile vähe tähelepanu. Suhtumine tundub olevat pigem “kuulge, lõbustage ennast ise ja lõpetage see juurdlemine”. See on toosama eraldatus, millest rääkisin. Tõeline oht on aga ehk see, kui ei õpita enam ajaloost, markantne “teeme lõpu ja alustame kõike nullist” suhtumine.

    Teil on kontakte paljude autoritega peaaegu üle kogu planeedi. Kas ja kui palju näete nimetatud sarnasuste kõrval eri paikkondade kirjanduslikes suundumustes ka erinevusi? Kuivõrd on maailma kirjandusruum ühtne ja ühiselt liikuv?

    Selge see, et mõningates ühiskondades, kus valitseb repressiivne režiim, kirjutavad kirjanikud kas ohutut ja sisutut soga või siis mõistujutte, mis ütlevad ehk rahvale palju, ent jäävad võimudele mõistetamatuks. Sellistes piirkondades toodab too põlvkond palju pingestatud kirjandust. Need teosed on tugevas kontrastis raamatutega ühiskondades, kus väljendusvabadusega probleeme ei ole. Kui hea kirjandus saab tõesti sündida ainult valust, nagu mõned kirjandusteadlased väidavad, ei saaks väga jõukad maad sünnitada hulgaliselt erakordseid kirjanikke. Ent see on ju nii. Tõsi, nende maade kirjanike looming kannab vahest tõesti teistsugust temaatikat: räägitakse rohkem vaimsest eraldatusest ning lootusetusetundest, samuti hirmust tuttavate tugisüsteemide kokkuvarisemise ees. Jõukates riikides kirjutatakse rohkem ka odavat kirjandust, mille taga on meelelahutustööstus. Satelliittelevisioon ja Interneti laienemine “aitavad” temaatilisele ühtlustumisele kindlasti kaasa.

     

    Teie raamatusarja kuues väljaanne sisaldab ka nelja eesti autori loomingut, nendeks on Peeter Sauter, Triin Soomets, Tõnu Õnnepalu ja Mathura. Millised on olnud teie kontaktid tänapäevase eesti kirjandusega ning mis mulje on teil siinsest kirjandussituatsioonist jäänud?

    On muljetavaldav, et mitmed väikesed riigid suudavad suurematega võrreldes anda täiesti ebaproportsionaalse panuse maailma kirjandusse. Euroopas on head näited Island, Sloveenia ja Eesti. Mulle on jäänud mulje, et Balti riikides on kirjanike toetus üsna tõhus ja hästi organiseeritud. Võin vaid oletada, et see võib olla osaliselt seotud sooviga taasavastada nende maade “hinge”. Enamik eesti päritolu tekstidest, mida olen lugenud, on keskendunud inimsuhetele ning ühiskondlike väärtuste otsingule. Suur hulk oskuslikke kirjanikke on kindlasti üks Eesti rikkusi. Teosed on kaasakiskuvad ning ei kardeta tungida asja tuumani. Söandaksin isegi ennustada, et paras hulk Eesti noorema põlvkonna autorite loomingut jääb püsima ning neis nähakse väärtust ja neid loetakse tulevikuski.

    Ent kas sellistest väikestest riikidest nagu Eesti pärit autoritel on lootust saavutada edu ka maailma tasandil? On neil piisavalt öelda kogu maailmale, mitte üksnes kaasmaalastele?Usun, et Euroopa tasandil küll. Siin näib tendents lugeda rohkem ka väikestest riikidest pärit autoreid ainult süvenevat. Eriti kehtib see nende autorite puhul, kelle looming on inspireeritud identiteediotsingutest – see teema on nimetatud põlvkonna jaoks muutumatu suurus siin- ja sealpool riigipiire. Ameerikas on olukord mõnevõrra teistsugune. Ma ei ole täheldanud, et ameeriklased ilmutaksid suurt huvi uurida seda, mis ei pärine ameerika või äärmisel juhul briti kultuurist. Ent seegi olukord võib muutuda. Ning ehk piisab eestlastele praegu ka Euroopa poole vaatamisest ja sellega suhestumisest, sest tugev heitlus, mis toimub Euroopa ühtlustamise ning individuaalsete identiteetide ja kultuuride alalhoidmise vahel avaldub ka kirjanduses. Palju otsitakse oma hinge – see on see, millest Euroopa kirjanikud kirjutavad tõelise sisekaemusega.Kui mõtlete maailma kirjanduspildile kümne-kahekümne aasta pärast, siis mis selles on praegusega võrreldes muutunud? Mida ise soovite, et muutuks?

    Massiivne meelelahutustööstus on selleks ajaks alla neelanud enamiku vanakoelisest kirjastusettevõtlusest. Samas on juba praegu tekkinud päris lai ring väiksemaid sõltumatuid kirjastajaid, kes keskenduvad kõrge kvaliteediga teostele. Tänu internetile ja hiiglaslikele edasimüüjatele nagu amazon.com on ka väikestel kirjastustel võimalik majanduslikult ellu jääda.

    Ma ei tahaks uskuda, et raamatud kaovad. Ma näen, kuidas inimesed naudivad endiselt just raamatu vormi. Küll näen aga ette seda, et autorid ei ilmuta peagi enam erilist suuremeelsust oma tekstide tasuta avaldamise suhtes veebilehekülgedel.

    Ning lõpetuseks, kas “In Our Own Words” seitsmes köide on juba teoksil?

    Seitsmes köide võtab vaikselt vormi. Mul on arvutis juba sadu saadetisi. Ma ei lakka imestamast, kui palju häid autoreid on nimetatud põlvkonnas. Seitsmendasse köitesse on võimalik “kandideerida” juuli lõpuni. Kuues raamat oli
    minu arvates väga jõuline ning kandis võimsaid mõtteavaldusi. Seitsmes raamat tõotab tulla vähemalt sama huvitav. Ootan seda juba suure põnevusega.

     

    Raamatusarja “In Our Own Words” koduleht aadressil www.evenstar.net/mwe.

     

     

    Graham Catt, Austraalia

    MÄÄRAV KOLMIK

    Liverpool, 1978

    Nägin The Fall’i kakskümmend kaheksa korda tol aastal

    kuulasin Pere Ubut ja New Yorki punki

    kulutasin viimased krossid Residentsi peale

    ning jalutasin seitse miili, enne, kui jõudsin koju

     

    terved päevad rääkisime lauludest ja panime kokku bände,

    mis lagunesid enne, kui sai mängitud esimese turnee

    me olime liiga vägevad, et riskida ebaõnnestumise või naerualuseks sattumisega

    valmistusime kuulsuseks, jäädes turvaliselt keldrite rüppe

     

    oli laenatud bass ja Wylie mängis kitarril

    oli kolm nooti vaid ja mõni sõjakas riff

    me rebisime käike Velvetitelt, Stooge’idelt

    Mac lebas põrandal ja laulis üles taeva poole

     

     

    Aymer Waldir, Kolumbia

    ISUPUUDUS

    Tüdinud trükimasina klahvistikust, võtab ta sulepea, ent ei suuda rüvetada paberi süütust. Letargiliselt lükkab ta sisse arvuti ning kõditav kursor kutsub teda vajutama ükskõik millist klahvi, ent ta lülitab masina välja – apaatia. Ta avab tuimalt oma märkmiku, otsides kirge, ent ei leia seda. Alistununa kõnnib ta külmkapi juurde ega võta sealt midagi. Ta heidab väsinult pikali oma armsama kõrvale, kuid ka iha ei tärka temas. Ta haigutab, esitamata küsimust sellest, mille suhtes ta kõigepealt isu kaotas.

     

     

     

    Tolu Ogunlesi, Nigeeria

    KAKSKÜMMEND LAST EI SAA MÄNGIDA

    KAKSKÜMMEND AASTAT JÄRJEST

     

    (Loode-Nigeerias elava Yoruba hõimu vanasõna,

    mis viitab elu pidevale muutumisele)

    Kui jätame hüvasti

    samades saalides,

    kus jagasime üksteisega oma nime

    ja südant

    me sooritame leinariitust,

    matame end

    pisarakujulistes kirstudes

    haudades

    kaevame kuus aastat

    ja sügavates vagudes,

    eneste turjal

    kihuAtame võidu valgete pärijatega

    justnagu murdmaajooksus,

    rajamaks vundamenti

    impAosantsete losside alla,

    mis visandatud superigavas kategoorias

    surnust ülestõusmise päev vaatab meile otsa,

    oodates, võib-olla,

    taksosid Agodi väravasse

    või hästi-kulutatud-elu rubriike

    Guardiani pärasse

    taksos teeme lõputult kokkuvõtteid

    inimsuseni mitteküündivatest kurat-prefektidest

    ja sadistlikest juhendajatest

    ning otsime õhust

    närbunud nimesid ja nägusid,

    mõtiskledes, kas Titi on pisutki muutunud

    või kes oli see, kes abiellus Ada üleolevusega

    siis matame end

    uuesti

    pinna lähedale seekord

    mobiiltelefonidesse ja

    paberilipakatesse

     

     

    Nikola Madzirov, Makedoonia

    PÄEVAD, MIL TULEKS JÄÄDA OMAETTE

     

    On tõsi, et linn

    kasvas tänu valele,

    mis oli vajalik inimestele,

    lillepottidele ja taltunud loomadele

     

    (sedasi leian ma enda jaoks

    vajaliku õigustuse)

     

    On tõsi, et kõik inimesed

    väljuvad hoonetest

    (nagu maavärina ajal)

    ja suunduvad aasade suunas,

    käes vaas

     

    Nad naasevad kolm korda kurvematena,

    pihkudel tolm

    ja huulil üksikud pominad,

    mis kõlavad nagu augud nende mälus

     

    Siis järgneb taas

    üleüldine vaikus

     

    Tekstid pärinevad raamatusarja “In Our Own Words” kuuendast köitest. Inglise keelest ja inglise keele vahendusel tõlkinud Mathura.

     

     

  • Pauli päevik: Rahvavaenlane ei maga!

     

    Teatrikriitikute viimase aja kirjutistest võib välja lugeda põhimõttelisemat muret eesti teatri kommertsialiseerumise, kerge meelelahutuse vohamise ning üleüldise süvenematuse pärast. See protsess on kultuuris üldisem, samas keerulisem ja peenem kui ajalehekäsitlus ehk taluks, kuid vajaks kindlasti ka avalikku diskussiooni ning võib-olla isegi mingit kultuuripoliitilist regulatsiooni. Populistlikult öeldes: see pole mitte kriitikute, vaid maksumaksjate otsustada, millist eesti teatrit või kultuuri me tahame. 

    Praegusel juhul on kriitikutest tehtud rahvavaenlased, kes justkui püüaksid pahatahtlikult teatritele kaikaid kodaratesse loopida ning “rahvalt” ära võtta võimaluse omahinnast odavamalt elavat meelelahutust tarbida. Iga professionaalse vaataja ehk kriitiku arvamuse saab pareerida väitega “Aga rahvale meeldib!” ning viidata täissaalidele, fännikirjadele, netikommijatele – ja jutul lõpp! Kui saalid on täis, sest “rahvas” on meil lõbujanuline, siis pole ju teravat vajadust publiku-uuringute või kunsti-juttude järele! Praktika näitab siiski, et “rahvast” on mitmesugust ja teda ei saa vastandada kriitikutele kui friikidele. Leidub palju ka suure teatrikogemusega nõudlikke vaatajaid, kes ei ela näiteks Von Krahli teatri ja NO99 teenindus- või maitsepiirkonnas, kuid kes ikka veel käivad teatris lootusega, et ükskord hakkab midagi looma.

    Kunstis pole üht tõde ning demokraatia, massi maitse sabas sörkimine kaugele ei vii. Mihkel Mutt on väitnud, et kunstis on tõde parimate meeste maitse. (Loodetavasti kasutas ta sõna “mees” ainult heakõla huvides, pidades silmas inimest üldisemalt.) Aga nagu kriitikuil, nii on ka igal teisel inimesel õigus oma arvamust teatri kohta avaldada ja mida rohkem arvamusi, seda parem. Kui keegi suudaks veenda, et meelelahutus on eluks hädavajalik (seda ma muide usun!) ning ükski teine meedium (nt televisioon) peale teatri seda vajadust odavamalt ei rahulda, siis toetan seisukohta, et riigiteatrite muusikalide-komöödiate pileteid ei tohiks maksustada suurema kui 5%-lise käibemaksuga. 

    Tõin rahateema sisse peamiselt selleks, et jõuda jutuga kultuuripoliitika ja -ministeeriumini, sest see institutsioon näibki tegelevat vaid raha, mitte sisuliste otsustega, või kui, siis väga formaalselt. Kultuuriministeerium on nagu maskiga mees, kes väidab, et teab kõike ja tegeleb kõigega, aga mida ta maski taga mõtleb, seda võib vaid oletada. Samas tunnen neile ametnikele ka kaasa, sest korporatiivses süsteemis nagu Eesti või Eesti teater otsustavate otsuste tegemiseks on vaja julgust, jõudu ja teadmisi. Oleme elanud senikaua ilma konkreetse kultuuripoliitikata, elame ka edasi!

    On selge, et teatri metapeegeldus huvitab praegu ehk vaid kitsast kultuurikriitikute ringi. Teatrid ja teatripraktikud osalevad kultuurikeskustelus eelkõige oma töö ja tegevusega (nagu seda tegid nt Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased “Tuljakut” tantsides), kuid kes kuidas. Verbaalsesse diskussiooni astumast takistab neid enamasti vajadus kaitsta oma mainet, sissetulekuid ja inimesi, siis ükskõiksus ning lõpuks päritud klassiviha kirjarahva vastu. (Pauli alateadvuse igasugused avaldused Sirbis ning näiteks Juhan Ulfsaki artikkel jaanuarikuises Eesti Ekspressis on igal juhul tervendavad, vastastikust mõistmist ja respekti loovad avaldused.) Eesti Teatriliit kui ametiühing seisab vapralt oma liikmete kaitsel, mis ongi tema põhikirjaline kohustus. Hea lugeja võib ise teha oma järeldused, miks see ringkaitse sisse on võetud. Ja kuna “rahvas” on oma isiklike muredega koormatud, siis pole laiemat avalikku mõttevahetust teatrikunsti küsimustes lähiajal oodata. “Tuljaku” juhtum näitab, et tsiviliseeritud mõttevahetus kultuuri teemadel on ühiskonna sidususe huvides hädavajalik, kuid ei pruugi olla selles “kultuuri”-ruumis võimalik.

    Sellest, et midagi on fundamentaalselt mäda Taani riigis, annab märku ka juhtum, kus auväärsetest ja tarkadest inimestest koosnev žürii tunnistab aasta parimaks lavastuseks hästi ja nakatavalt mängitud, kuid sisutühja komöödia. Kas teatrikunst paikneb nüüd tõesti kultuurimaastikul iluvõimlemise naabruses? Kas loeb tõesti ainult sooritus? See tõesti ei ole rünnak, vaid küsimus, konsensuse loomise katse!

    5. aprillil  

    P. S. Selle kirjaga tahan avaldada oma toetust kõigile teatrist ausalt ja süvenemisega kirjutavatele isikutele! Konstruktiivsemalt, poisid ja tüdrukud!

  • Tartu Kunstimaja / Toomas Kuusing “HARILIKUD INIMESED” / avamine 12.aprillil kl18

    Indrek Grigor

    Tartu Kunstimaja suur saal

    Toomas Kuusing “HARILIKUD INIMESED”

    Näituse avamine reedel, 12. aprillil kell 18.

    Toomas Kuusingu retrospektiivnäitus „Harilikud inimesed“ koondab viimase dekaadi jooksul nii Eesti kui maailma kunstipublikut võlunud maale ja graafikat.

    Nii Kuusingu loomingu kui isiku retseptsioon on võrdlemisi ambivalentne. Ühelt poolt on Kuusingu näol tegemist filigraanse meistriga, teisalt on Toomas tavaline eestimaa mees. Palju ei räägi ja arvamust ei avalda. Sarnast tonaalset kõikumist leiab ka tema maalide iseloomustustes, ranget joont hoidvate kunstikriitikute sõnul on tegemist groteski ja allegooriaga, mida esitatakse läbi animismi ja antropomorfismi, samas maakonnalehe reporteri silm näeb Kuusingut keskenduvat „vanamoodsalt dekoratiivses laadis külaelu jutustustele“.

    Kuusing on öelnud ühe oma suurima ajaloolise eeskuju olevat madalmaade renessansi suurmeistri Hieronymus Bosch’i. Boschi detailirohkete maalide ikonograafilise programmi avamisele on pühendatud nii mõnigi suuremõõtmeline monograafia, ent samas on Ameerika kunstiteadlane Keith Moxey Boschi kaasaegse retseptsiooni uurimise põhjal väitnud, et Bosch maalis lihtsalt ägedaid pilte. Kunstniku elu pole ühelgi ajal kerge olnud ja kuidagi on vaja tihedas konkurentsis läbi lüüa.
    Teine, eriti Tartu publiku jaoks oluline õpetaja, on Kuusingu jaoks olnud

    Peeter Allik. Hinnangu Kuusingule kui õpilasele on andnud kunstiteadlane Elnara Taidre: „Alliku maale ja linoollõikeid eristab grotesksus, teatud robustsus kujutiste käsitluses. Samas Alliku iroonia areneb Kuusingul pigem huumoriks; erinevalt Alliku suurejoonelistest kompositsioonidest Kuusingul eepiline taotlus reeglina puudub, tema tööd on kammerlikumad nii süžee kui formaadi poolest. Need ei ole suured narratiivid, vaid väikesed jutustused ja allegooriad – privaatsed mõistatused.“

    Näitus jääb avatuks 5. maini 2013

  • Nõukogude impeeriumi „mustade kastide” otsingul

    Ivar Raig

    Raamatu kokkupanemisel on autor püüdnud teemad järjestada nii ajaliselt kui ka sisuliselt  selliselt, et nendest kujuneks enam-vähem loogiline tervik. Raamat algab peatükiga „Gosplani ekspertkomisjonis”, kus autor kirjeldab oma töid ja tegemisi Moskva võimukoridorides, ning lõpeb alapealkirjaga „Toome valitsuse kaks koosseisu”, autor täitis seal kuni 1991. aasta kevadeni olulist rolli EN SV töö- ja sotsiaalkomitee esimehe ning sotsiaalministrina vajalike muutuste ettevalmistamisel Eesti iseseisvuse taastamiseks. Raamat sisaldab hea ülevaate majandusuuenduste püüdlustest Eestis Nõukogude Liidu tingimustes, eelkõige  teenindussfääris, kuigi põgusalt on puudutatud majandusmehhanismi täiustamist ja majanduseksperimente ka teistes sfäärides. Oma saatesõnas tõdeb autor, et „Eesti iseseisvust valmistasid ette paljud inimesed erinevatest tegevusvaldkondadest, kes tihtipeale üksteise ettevõtmistest ei teadnudki.

    Mingil ajahetkel sulandusid kõigi nende püüdlused, taotlused ja pingutused ühte ning viisid seaduspäraste tulemusteni”. Viimase väitega ei saa siiski täielikult nõustuda. Iganenud nõukogude majandussüsteemi järkjärguline täiustamine mõnede majanduseksperimentide läbiviimisega teeninduses,  kergetööstuses ja agro-tööstuskompleksis ei saanud ikka kuidagi viia Eestit seadusepärase iseseisvumiseni. Mõistagi väärivad kõigi iseseisvuse heaks töötanute jõupingutused äramärkimist, kuid nende koosmõju tulemust ei saa kuidagi pidada seaduspäraseks. Pigem oli see protsess ettearvamatu ja vastuoluline, iseseisvus saavutati sisemiste ja rahvusvaheliste protsesside keerulises koosmõjus õigeaegse otsustava tegutsemisega. Ilmselt aitasid mõningad nõukogudeaegsete majanduseksperimentide elemendid ette valmistada üleminekut  demokraatlikumale ühiskonnale ja turumajandusele, kuid nende eesmärgiks oli ju pigem kaasa aidata nõukogude aja agoonia pikendamisele.

    Tolle aja majanduse radikaalsemate uuendajate üheks argumendiks poolikute lahenduste vastu oli võrdlus, et Nõukogude auto Volga täiustamise tulemusel ei saa kunagi Mercedest, mida Sillaste oma tegevusega ilmselt tunnistada ei tahtnud. Tollal valitses Eestis aeg-ajalt isegi üliterav vastuseis vana süsteemi parandajate ja uue ühiskonnaja majanduskorra loojate vahel. Kõige avalikumalt avaldus see vastuseis Eesti Kongressis, kuid ka Eesti NSV Ülemnõukogus  ja isegi majandusteadlaste eri põlvkondade vahel, sealhulgas kahe erineva „Isemajandava Eesti” (IME ) projekti autorite vahel. Mälestusteraamatu esimestes peatükkides on kirjeldatud rohkem Juhan Sillaste elulugu ja karjääri ning tema nõukogudeaegsete kümnete Moskva sõprade ja tuttavate titaanlikku ja samas sageli tulemuseta tööd. Sealt saab lugeda huvitavaid seikasid paljude eestlastele tuntud vene ametnike ja teadlaste kohta. Aga vaevalt pikad meenutused kokkupuudetest NSVL Riikliku Plaanikomitee ja selle allasutuste ametnikega  tänasele eesti lugejale huvi pakuvad, kuigi, jah, ega uus põlvkond ei tea, kuidas toimisid vene imperiaalne käsusüsteem ja marksistlik-stalinlik plaanimajanduskord.

    Ehedaid kirjeldusi selle kohta on kahtlemata vaja, et see aeg unustusse ei vajuks. Ja ega Eestist neid inimesi, kes gosplan’i koridorides omamehena ringi liikusid, peale Sillaste ja Rein Otsassoni palju teisi polnudki. Pisut huvitavamaks läheb lugemine siis, kui autor asub kirjeldama oma elu esimest välisreisi 1983. aastal Ungarisse, et tutvuda sealsete kogemustega uute majandusvormide  praktiseerimisel (nendeks peeti tol ajal peamiselt era- ja väikeettevõtluse legaliseerimist ja seostamist riikliku reguleerimisega). Tõsi, selles vallas õnnestus Sillastel koos oma kolleegidega EN SV Teenindusministeeriumist saavutada märkimisväärset edu erasektori seadustamiseks, individuaaltöötajate ja kooperatiivide tegevuse laiendamiseks Eestis, kus selleks oli rohkem ajaloolisi eeldusi kui Venemaal. Sillaste mäletab õigesti, et Tõnis Jakob, Mihkel Oviir ja siinse arvamuse autor olid tol ajal vastu sellele, et individuaaltöötajate osutatud teenused ja nende müüdud kaubad kuuluvad  arvestamisele N Liidu statistilises aruandluses”, süüdistades neid „oma kannatamatuses luua erasektorit n-ö keemiliselt puhtal kujul”.

    Kuid sellest seigast teeb Sillaste valed järeldused, pannes kolme kolleegi seisukoha ühte punti „Vene Föderatsiooni ja N Liidu Statistika Keskvalitsuse ning muude „vastaliste” vaadetega (lk 129). Kahju, et Sillaste pole mõistnud, et kolm ülalnimetatut ei pidanud juba tollal vastuvõetavaks Moskva pakutud poolikuid lahendusi erasektori legaliseerimiseks. Igati hinnaliseks tuleb pidada autori tegevust  ja meenutusi Indrek Toome valitsuses keeleseaduse rakendamisel, immigratsiooniseaduse eelnõu väljatöötamisel ja Interrindega võitlemisel.

    Raamat saanuks aga tasakaalukam ja tõsiseltvõetavam, kui sealt oleks välja jäänud autori ajalooteadusse tungiv emotsionaalne spekulatsioon hiidlaste rollist Venemaal oktoobrirevolutsiooni juhtimisel ja Nõukogude Liidule kao kuulutamisel. Nimelt väidab Sillaste, et „vähemalt juriidilises mõttes  oli ta (hiidlane Paul Laasimir) okroobrirevolutsiooni juht” ning teise hiidlase Vaino Väljase juhtimisel võeti vastu Eesti NSV Ülemnõukogus suveräänsusdeklaratsioon, mis sai „esimeseks Nõukogude Liidule kadu kuulutavaks juriidiliseks dokumendiks” (lk 161). Kuigi ka Sillaste ise viitab siin võimalikule spekulatsioonile, kirjutades, et „tõsiselt rääkides vajaks aga Paul Laasimiri isiksus ja tema tegevus meie ajaloolaste tähelepanu. Mitte vähem igatahes, kui seda on pälvinud suuresti mütologiseeritud Aleksander Keskküla” filmis „Minu Leninid”. 

    Nõukogude Liidu plaanimajanduse kokkuvarisemise põhjuste ja pealkirjas viidatud mustade kastide sisu jääb paraku avamata, kuigi värvikad kirjeldused pikaajalistest vahetutest kokkupuudetest NSVL Riikliku Plaanikomitee juhtimise fassaadija ka köögipoolega andnuksid piisavalt ainet ka teoreetiliste üldistuste tegemiseks. Selles osas jääb üle tugineda endiselt austerlase Friedrich Hayeki, ungarlase János Kornai ja teiste majandusteadlaste analüüsile käsu- ja puudusemajanduse toimimise ning kokkukukkumise mehhanismide kohta või politoloog Rein Taagepera seisukohtadele impeeriumide  lagunemise kohta. Kui Sillaste aga ei püüdnudki jõuda mustade kastide avamiseni, siis kujutab tema tekst head sisendmaterjali edaspidistele kirjutistele Nõukogude impeeriumi lagunemisest, vaid raamatu pealkiri võinuks siis pisut teistsugune olla. Soovitan seda raamatut lugeda siiski mitte ainult ajaloolastel, vaid ka majandust õppivatel üliõpilastel ja muidugi kõigil neil, kellel on masu tingimustes tekkinud teatav nostalgia nõukogude aja järele. Juhan Sillaste mälestused aitavad seda mitmeti ületada.  

  • Teod: Cantores Vagantes

    Virve Normet

    Pühendumine varajase muusika mängimisele oli väga kindel suund ja valik, mida Maria ja Robert Staak jätkavad omas ansamblis Rondellus. Plokkflööt kui instrument oli tollal  meie muusikapildis mõneti veel avastamata maailm ja justkui ootas oma fanaatikuidpropageerijaid. Mõlemad, nii Utt kui Sukk täiendasid end erialaliselt Haagi kuninglikus konservatooriumis ning Utt süvenes ka nii vanade kui praeguste pillimeistrite lõputult huvitavasse tegevusmaailma. Aastast aastasse, kontserdist kontserdini on Cantores Vagantes toonud kuulajateni palju Eestis seni mängimata  muusikat paljude erinevate ansamblikooslustega. „Esimese viiuli” rollis ikka plokkflöödid! Kavalehtede inforikkus on hariv ega jäta kunagi nimetamata ka pillide päritolu ja meistreid.

    „Stuudio kontserttegevus on meil projektipõhine, s.o kaasmängijaid on vaja igal kontserdil. Siiski on ideelise mõttekaasluse ja muusikalise üksteisemõistmise osas parimad ja sagedasemad ansamblistid Reinut Tepp (klavessiin) ja Egmont Välja (barokktšello), Anu Gehlert ja Elo Tepp (barokkviiul), Lilian Langsepp (harf), Robert Staak (lauto), Peeter Sarapuu (barokkfagott) ning õige paljud klavessiinikunstnikud. Õieti on see sõpruskond, kes mängib varajast muusikat originaalpillide koopiatel ja respekteerib ajaloolist esituspraktikat,” iseloomustab Taavi-Mats Utt esinejaid. 

    Alguspäevadest peale on mõlemad flötistid ka noori ning lapsi mängima õpetanud. Koolipillina on plokkflööt teatud taseme omandamiseks väga tänuväärne ja toob noored mängijad nagu märkamatult muusikaharrastajate ja -armastajate poolele. Ent, nagu rõhutab Utt, erastuudio asemel oli vaja riiklikku plokkflöödiõpetajate katusorganisatsiooni, mis korraldaks meistriklasse, muusikaõpetajate  koolituskursusi ja muud sellelaadset tööd üle Eesti ning hoiaks ka rahvusvahelisi kontakte.

    „Põhimõtteliselt on alternatiivõpet tarvis siis, kui ametlik süsteem ei toimi või toimib halvasti. Aga eelistada tuleb kindlasti riiklikku institutsionaalset tööd!” Aastal 2000 asutasidki nad koos Reet Sukaga plokkflöödiühingu ERTA-Estonia (ERTA – European Recorder Teachers Asssociation). Seda aktiivselt toimivat  organisatsiooni juhib Taavi-Mats Utt tänini.

  • Reigi õpetaja. Mõtted

    Madli Pesti

    Ligi nelisada aastat vanas Kuressaare sadamaaidas näidati sel suvel nelisada aastat tagasi juhtunud tõsist lugu. Lugu armastusest ja pettusest, õiglusest ja ülekohtust vanal heal Rootsi ajal, ning, nagu ikka, peaksid need üldinimlikud teemad puudutama igaühte meist ka täna. Kuid kas puudutavad?

    Aare Toikka on dramatiseerinud ja lavastanud ühe üdini traagilise loo Aino Kalda jutustuse “Reigi õpetaja” põhjal. Toikka on toonud Kalda jutustuse kohtusaali, kus põimuvad kohtuistung ning seigad Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse elust. Kolm groteskses võtmes mängitud kohtunikku otsustavad omal arhailisel moel kolme inimese saatuse üle. Eelnevalt on vaatajate ees lahti rullunud endise toomkooli juhataja, praeguse Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse elu ja lugu: kohtumine oma luigeliku naise Catharina Wyckeniga, süüdistus koolipoisi tapmises, kelle ülbe keelenäitamine kummitab Lempeliust läbi elu. Järgnev sündmuste jada on sama lohutu: Lempelius tagandatakse toomkooli juhataja kohalt, vaesus, lapsed surevad katku, Lempelius pagendatakse pärapõrgusse ehk Hiiumaale. Hädad jätkuvad noore rootsi abiõpetaja Jonas Kempe saabumisega Reiki. Kempe ja Catharina armuvad ning põgenevad, ent nad tabatakse ja ootavad hukkamist nüüd Tallinna toomkohtus. Kõik stseenid on dramatiseeritud omamoodi kohtuotsustena, kohtunikud löövad muudkui haamrit ning jälgivad uurival pilgul toimunut.

    Lavastaja Aare Toikka on seekord eriliselt pessimistlik, teame ju Toikkat mänguliste, pigem lõbusate lugude lavastajana (“Elvis oli kapis”, “Pàl-tänava poisid”, “Väike merineitsi” jt). Aino Kalda “Reigi õpetaja” valikut tuleb muidugi tunnustada, arvestades tänavust, valdavalt ikkagi lustliku ja kommertsliku suverepertuaari tausta. Tõesti, kommertslikkust ei aimdunud “Reigi õpetajast” mitte kuidagi. Kokku tulnud inimesed olid teinud hingega südamelähedast asja. Kahjuks aga jäid Toikka taotlused ähmaseks, võimalik, et lavastaja oli liiga leebe. Kontseptsiooni selguse huvides võinuks rohkem kääre kasutada, olla karmim, lõigata üleliigne välja. Kujundite rägastik hakkas lavastuse ideed ähmastama ning tekkis küsimus: milleks oli seda kõike vaja?

    Suvelavastuste teada-tuntud pluss on huvitavad näitlejakooslused. Ääretult sümpaatne, et Reigi trupi kampa oli võetud Hans Kaldoja, kes aastakümneid tagasi mängis Draamateatris Panso lavastuses ühte peategelastest, Jonas Kempet. Nüüd teeb Kaldoja vaimuka ja virtuoosse rolli vana külamehena. Tema muhe hiiu keel on nii ehe, et vaatajate vahel kulges pärast etendust järgmine dialoog: “Huvitav, kas Kaldoja on iidlane vöi saarlane? Rääkis nii öiget keelt.” Teine vaataja: “Ei oska öelda. Äkki on ta lihtsalt väga hea näitleja!”

    Üllatuslikult veenva rolli Hiiumaale pagendatud Rootsi diakoni Jonas Kempena loob ka noor lavakunstikooli tudeng Robert Annus. Kaks peaosalist, Peeter Raudsepp kirikuõpetaja Lempeliusena ja Katariina Lauk tema naise Catharina Wyckenina tekitavad vastakaid tundeid. Katariina Lauk pole ilmselt kunagi ühtegi rolli pinnapealselt, üle jala mänginud. Oma põhjalikkuse ja süvenemisega on ta eeskuju kindlasti paljudele näitlejatele. Tema Catharina Wycken on üdini tõsine, rahulolematu, justkui paine all naine. Laugule võiks anda medali luu ja lihani lõikava karjumise eest: tema ahastus pärast laste surma lõikus tõepoolest üdini. Laugult ootaks aga kogu aeg justkui eneseületust, üllatust, mis seekord jäi aga tulemata (on ta ju üpris mitmekülgne näitleja ning võimeline mängima kõike ja kõiki, meenutagem kas või VAT-teatri “Kolumatsi”). Katariina Laugu tegelaskuju nimetatakse mitmel korral piirkonna kauneimaks naiseks, kuid päris tõsimeeli seda uskuda ei saa: Catharinal jääb särast puudu. Kuigi, jah, ta lapsed on surnud katku ja ta ise pagendatud suurlinnast maailma lõppu mere äärde.

    Peeter Raudsepp tundub aga oma tegelaskujule, Reigi kirikuõpetajale Paul Lempeliusele pisut alla jäävat, kuigi ta veab siiski vapralt hiidpika loo lõpuni. Täpsusest ja veenvusest jääb Lempeliuse puhul puudu. Ähmasuses ei saa aga kindlasti ainult näitlejat süüdistada. Tundub, et ka lavastaja pole osanud päris täpselt näidata oma suhtumist kirikuõpetajasse.

    Lavastuse lemmiktegelased on kohtunike trio (Indrek Saar, Kutt Kommel, Aarne Mägi, kõik Saaremaa poisid), kes oma lõbusamate etüüdiliste vahepaladega vähendavad pisut lavastuse raskemeelsust ja painajalikku tõsidust. Neid kolme kohtunikku, kes vahepeal ka hobuseid ja muusikariistu kehastavad, peabki võtma ühtse üksusena. Peakohtunik Indrek Saar purustab stseenide vahetuseks kohtuhaamriga pähkleid: tore kujund viitamaks mõistatuste raskusele ja nende lahendamisele. Inimesedki ja nende elud on kohtunike käes kui pisikesed tähtsusetud pähklikesed.

    Vanasse sadamaaita loodud lavaruum on mõjus ja leidlik (kunstnikud Hardi Volmer ja Marge Martin). Mereranda tähistava puidust kaldpinna publikupoolses ääres on rannakivid ning vesi, kust püütakse “hauvekalasid”. Kaldpind on funktsionaalne, sealt alt saab nii välja ronida kui ka igasugu asju välja õngitseda. Lavastuse üldine värvigamma on pruunikas-tumepunane-hallikas ning huvitavaimaks furnituuridetailiks voodiks avanev kapp. Kõik lavastuselemendid toetavad atmosfääri: ruum, kujundus, kostüümid, video, muusika. Kujutatava ajastu vaimuga sobib suurepäraselt nii valitud mängupaik kui ka selle kujundus, iseasi, kas vanaaegsed kostüümid ja kujundus lavastuse temaatikat vaatajale kuidagi lähendada aitavad. Sama küsimus tekib omapärase keelekasutuse asjus. Keelest huvitatud isikuna oli mul põnev jälgida segu sajandeid vanast eesti keelest ja Friedebert Tuglase Kalda tõlke uudissõnadest, kuid paratamatult raskendab kõrvale harjumatu keel loo sisu ja mõtte mõistmist. Siiski tuleb tunnistada, tänapäevasele kõrvale harjumatu keel kõlas näitlejate suust usutavalt ja loomulikult.

    “Reigi õpetaja” on üpris sümbolistlik lavastus. Oluliseks kunstiliseks valikuks tõuseb siin video kasutamine. Video tekitas vaatajates vastakaid tundeid. Mõnede arvates lausa amatöörlikud ja mõttetud sümbolistlikud videoklipid on minu meelest, arvestades lavastuse stiili, siiski põhjendatud. Naivistlikud joonisfilmilikud kujundid: krohvitud seinale projitseeritakse lendav luik, kappav hobune, purjetav laev, põlev mees. Naivistlikud on need videod kindlasti ning kohati ka liigselt kujundit kordavad, kuid atmosfääri seisukohalt on nende kasutamine õigustatud.

    Lavastaja kasutab siiski korraga liiga palju kujundeid, kusjuures veel topeldab neid. Tihti räägitakse laval sündmusest, mida markeeritakse nii tegevuse kui visuaalse kujundiga. See on aga liiast, vaatajale ei jäeta iseseisva mõtlemise ja ettekujutamise ruumi. Samuti tuleb aeg-ajalt ette banaalsusi: milleks peavad kirikuõpetaja Lempelius ja tema naine seisma inimtühjal rannal, vaatama kaugusse publiku selja taha ning, nähes valgeid purjeid, kohe kõva häälega hõikuma hakkama? Samal ajal projitseeritakse laeva kujund seinale. Selliseid üleliigseid stseene-kujundeid on kolme tunni sisse jäänud liiga palju, et nimetada lavastust tihedaks ja põnevaks.

    Lavastuse lõpp jääb venima. Kinnipüütud põgenikud Kempe ja Catharina hukatakse, vihast ja pettumusest pöörane Lempelius hakkab jälle luiki laskma (mida ta varem ei teinud, sest tema kallis naine meenutas talle luike) ja põleb samuti hiljem põrgus. Lavastusel on vähemalt kolm lõppu: põgenike hukkamine ülipateetilise muusika saatel (muusikaline kujundaja Villu Veski, kelle valitud džässilikud meeleolud sobivad muidu väga hästi lavastuse õhustikuga); Lempeliuse lõpukõne kantslist; luikede laskmise stseen. Viimane on vahva toikkalik-kujundlik leid: kõik näitlejad seavad end luigeparvena ühte punti, igaühe labakäsi imiteerimas luige pead. Lempelius paneb püssi palge. Vajutab päästikule. Luik-näitleja teeb paberkotiga paugu ja õhku visatakse väike valge sulepuhmas. Ja nõnda, kuni kogu luigeparv on maha lastud.

    Aare Toikka on
    “Reigi õpetaja” loo jutustamiseks teinud konkreetse valiku: valinud pisut vanaaegse ja konservatiivse stiili, aga sellest valikust on tingitud lavastuse kõik eespool kirjeldatud head ja vead. Siiski peab talle au andma, et stiilivalikuga on mindud lõpuni ja võib-olla et põhjanigi. Ei ole jäädud poolel teel pidama ega löödud põnnama. Kahjuks jääb aga lavastaja seisukoht pisut ähmaseks. Alguses tundub, justkui oleks Toikkal kristlusega mingi kana kitkuda, sest “Reigi õpetaja” pakub võimalust kiriku kritiseerimiseks ning ka peenemateks vaidlusteks katoliikluse ja luterluse teemadel. Kuid seda kõike lavastuses eriti ei rõhutata. Aino Kalda teos käsitleb või annab võimaluse käsitleda mitmeid teemasid, kuid lavastuses ei tõuse domineerivalt esile mitte ükski neist. Näiteks pole ühtegi tegelast kujutatud pelgalt positiivse või negatiivsena. Selline neutraalne ning inimlik hoiak on ühest küljest küll sümpaatne, sest igav oleks ju vaadata lugu deemonlikust ja kättemaksuhimulisest kirikuõpetajast, nõidust kasutavast liiderlikust diakonist või kas või feministlikku käsitlust nõudvat lugu allasurutud Catharinast. Teisest küljest jätab selline neutraalne või ähmane seisukoht õhku küsimuse: mida lavastaja siis kogu sellest loost arvab? Miks lavastaja arvab, et seda lugu peaks praegu rääkima ja rääkima just sellisel viisil?

     

  • Seks, surm ja üleminekuriitused

    J?n Rooste

    1.

    Tiina Sepp juhib oma “Peregrina päevikus” (Loomingu Raamatukogu 2007, nr 1-2) tähelepanu sellele, et teelolek, rännak palverännu mõttes, on teatav initsiatsiooniriitus, üleminekufaas inimese elus (initsiatsiooniriitusi on meil järjest vähemaks jäänud ja ühiskonnakorraldus ning riiklik-poliitilisel tasandil kultiveeritavad väärtused soosivad süvenevat infantilismi). Ja samas tõdeb, et kirjanikud-kunstnikud-boheemid on iseenesest alalises “üleminekufaasis”. See tähendab, et teatav vaimne kogemus eeldab kohatust, järjekindlast ja paekivisest identiteedist loobumist. Ma olen alati ja ikka mõelnud kirjutamisest ja lugemisest kui teatavast rännakust. Kirjandus on omalaadne psühhedeelne droog; usutavasti kohtab Lääne ühiskondki kunagi lähitulevikus taas sellist faasi, kus käivituvad Ray Bradbury jutustuses “459˚ Fahrenheiti järgi” välja pakutud mudelid. Eriti ohtlik on kirjandus, mis sind puudutab, mis ei möödu juhuslikult ja pea jälge jätmata nagu telesarjad või päevalehed või poolkogemata kohatud tüdrukud. Hämmastav on ent see, et too tulv, too üleuputus me kirjastusturul määndab ja matab mitmed väärt filosoofilised teosed, mis võiksid sundida meid hommikul hoopis teise pilguga peeglisse vaatama. Selline raamat on ka Cees Noteboomi “Rituaalid”.

     

    2.

    Miks see mind köidab? Siin jõuab ehmatavalt lähedale tollele võõrandumise fenomenile ja lääne vaimsele mandumisele, labasusele (kuigi mitte didaktiliselt, igasugusest õpetlikust sopast säästab Noteboom meid armulikult). Kusjuures, autor on nii julm, et näitab: kodanlik-kristlikule ilmapildile pakutav alternatiiv, olgu selleks siis ateism-eksistentsialism või taoism-eremiitlus, ei ole ammugi midagi toimivat või lohutavat. Lugu saab jutustatud ja nähtud horoskoobikirjutaja ja väiksel moel ka kunstiärimehe Inni Wintropi (seega kasutu ja juhusliku inimese – ta ise nimetab end diletandiks elus) seisukohalt. Kui isand Wintrop mulle kedagi meenutab, siis on see Tarmo Tedre “Onanistide” Rudolf Teenus. Tahtejõuetu, isetu, identiteeditu inimene. Inimene-sitt. Mulle tundub üha enam, et tahtejõuetu ja piirjoonetu inimese kaudu saab palju paremini, palju lihtsamalt ja täpsemalt maailma avada, tema kaudu saabub võimalus kirjeldada seda, mis haiget teeb, mis puudutab, mis liigutab, sest tal enesel puudub ses osadus. Iseasi, kas inimesena, lihtsalt, olles, saaks seda elu elada, kas ses talletuks miskit olemistuikeist, miskit sest valust, närvilõpmete impulsist, mis ajju jõudes kuulutab: ma elan. Muidugi, kirjeldamaks maailma, toda vähegi tabatavat, ei ole seda vaja; selleks ei pea seisma hingekirjas täieõiguslise indiviidi ja inimesena – pigem vastupidi. Mida enam meenutad sa ideaalset esindajat, isetut ja loomutut kujutelma võimalikust inimesest, seda rohkem annab too litsakas maailm end sulle kätte, laseb hoomata ja aimata omi kumerusi ja paineid. See on Inni Wintropi maailm, arvatavasti ka Jürgen Rooste oma. Sellesse saab vampiirlikult suruda oma hambad, et imeda toda elusat, punast, kulgevat, mis ei pruugi meid alati rõõmustada, saati siis õnnelikuks teha, aga mis kujutab endast kõike seda, mida nimetame eluks.

     

    3.

    Kui otse öelda, millest Noteboom räägib, mis on tema lugu, siis sellist klassikalist narratiivi siit välja ei venita. Parimal juhul on see kolme enesetapu (üks neist – Inni Wintropi oma – luhtunud, ja sellest õigupoolest lugu algab), peategelase ja ta kahe sõbra (isa – too eksistentsialist ja poeg – too taoist) enesetappude lugu. Need on sõlmpunktid, mille ümber autor kerib oma mõtisklused, mis on hetkiti loomult intellektuaalne ülbitsemine, kuigi seda ütlemata veetleval ja veenval moel. Jah, see on popromaan, kõige otsesemas mõttes – popromaan tänapäeval tähendab enim vahest seda, kui (vahel pseudo)intellektuaalseid mõtisklusi pikitakse läbisegi surma ja seksiga. Sest enesetapumotiivile, tollele tüütule eksistentsiaalsele kujundile lisaks on siin tähtsaim peategelase promiskuiteet. Tänapäevase psühhoterapeutika mõttes on isand Wintropi puhul tegemist seksisõltlase, erotomaaniga. Nii et siis: suhteliselt intellektuaalne, täiesti tahtejõuetu seksisõltlasest hollandlane on me lätteks, kust ammutame moodsat läänt ta tülgastavamal ja väsitavamal kujul? Ja samas, pagan, nii filigraanse keele ja Bataille’ “Silma loo” kujunditihedust meenutava troobisüsteemiga viimistletud teoses – omamoodi on see hümn tühisusele ja tasasele allakäigule. Resigneerunud lugu, köitev pea igas lausungis. See sobib kuidagi tänasesse Eestisse, kuigi kaanel molutav idamaine munk ei passi siia plaani üldse… Ei filosoofiliselt ega ka visuaalselt – sel pole lihtsalt midagi tegemist raamatu sisuga, see on juhuslik lipsatus, kujundaja pealiskaudsus loo lugemisel. Selle all ei pea meie kannatama, ei-ei. Soovitan kaaned katta vihikupaberiga või lihtsalt küljest rebida ja siis lugeda, ahmida endasse seda kohatuse valu, mille vastu aitab ainult mõistmine.

     

    4.

    Seks, surm ja üleminekuriitused. Noteboom lõpetab pisut pateetiliselt, tõtt-öelda on ta lõpetus raamatu halvim osa, kuigi vajalik. See põhjendab ta maailma, kirjutab meile tolle kondiliimi keemilise valemi täht-tähelt, molekul-molekulilt lahti. See lugu on üks neist, mis jõuab päris lähedale, annab meile nuusutada tõeluse tõrksat lebra, aga ei paku lahendusi. Ja kes ongi käskinud kirjandusel olla teejuhiks, lool saada sakramendiks? Too labane, promiskuiteetne lugemiskirg saab siin rahuldet. Edasi peab igaüks – ka pääle tolle raamatu lugemist – minema ise.

  • Vene telesarjad sõnaga Sirbis (II)

    Aare Ermel

    Vladimir Hotinenko, tänapäeva üks hinnatumaid vene filmilavastajaid, sündis 1952. aastal Slavgorodis (Altai krai), töötas teismelisena Pavlodari traktoritehases kunstnikuna, ja lõpetas 1976. aastal kiitusega Sverdlovski arhitektuuriinstituudi. Pärast instituuti sõjaväkke saadetud Hotinenko sai pool aastat hiljem paar nädalat puhkust. Saatus tahtis, et samal ajal toimus Sverdlovskis Nikita Mihhalkovi uusima filmi “Lõpetamata pala pianoolale” esilinastus, kuhu saabus ka režissöör ise. Kohtumisel kohalike töölisnoortega tutvus Mihhalkov Hotinenkoga. Nendevaheline jutuajamine olevat kestnud mitu tundi. Mihhalkov soovitas noormehel tagasi tsiviilellu naastes leida esialgu rakendust Sverdlovski filmistuudios, eks siis hiljem paista, mida teha annab. Sverdlovskis töötas Hotinenko mõnda aega filmikunstnikuna, seejärel kutsus Mihhalkov ta enda assistendiks filmide “Viis õhtut”, “Suguselts” ja “Päevi Oblomovi elust” juurde. Kuuldavasti on Hotineko õppinud Moskva kinokoolis samal ajal koos Olev Remsuga. Oma esimese täispika filmilavastuseni jõudis ta 1984. aastal. Tuntumatest töödest võiks eeskätt nimetada “Magamisvagunit” (1989), “Makarovit” (1993), “Moslemit” (1995) ning Nikita Mihhalkovi produktsioonifirma ja vodka Nemiroff toetusel valminud draamat “72 meetrit”, kus oli tinglikult tegemist allveelaeva Kursk ja selle meeskonda tabanud tragöödia rekonstruktsiooniga. Peagi peaks teleekraanile jõudma Hotinenko tänavuaastane ambitsioonikas dokumentaalprojekt “Palverännak Igaveses Linnas”.

    Enne “Palverännakut” oli Vladimir Hotinenkol käsil veelgi mahukam teleprojekt. Ajastutruu “Impeeriumi hukk” on mõtteline järg 2000. aasta põnevussarjale “Impeerium löögi all”. Kui eelmises keskenduti ohranka võitlusele revolutsionääride, terroristide ja spioonidega, siis nüüd võeti vaatluse alla Vene vastuluure loomisraskused Esimese maailmasõja sündmusterohketel aastatel. Olulisemad filmivõtted toimusid Tšehhis stuudio Barrandov paviljonides, kuna leiti, et Venemaalt on vajalikul määral möödunud sajandi alguse automobiile ja muud seda laadi butafooriat üsna lootusetu leida.

    Tempokas ajalooline seriaal on pühendatud Vene impeeriumi poliitilise kaitsepolitsei tasavägisele võitlusele Saksa spioonidega, s.o temaatikale, millest soveti ajal peeti targemaks vaikida. “Impeeriumi hukk” on jutustus sellest, kuidas kõik oli, kuidas napilt viie aastaga lõpetas oma eksistentsi kunagi nii võimas tsaaririik. Filmi keskmes on kamraadid Nesterovski (Sergei Makovetski), Strelnikov (Andrei Krasko) ja Stolz (Marat Bašarov), kellega liitub kogenud rindeohvitser Kostin (Aleksandr Balujev). Ühiste jõududega suudab see võimekas nelik ära hoida arvukad vaenlase agentide korraldatud diversiooniaktid ja poliitilised mõrvad. Nüüdki etendab võrdlemisi tähtsat rolli varasema sarja peakangelane Putilovski (Igor Livanov). Loomulikult mahub 520 ekraaniminutisse teisigi ajaloolisi isikuid eesotsas kindralite Denikini (Fjodor Bondartšuk) ja Kornilovi (Aleksandr Baširov), Grigorjevi (Aleksandr Pašutin), Duhhonini (Dmitri Pevtsov) ja Rennenkampfiga (Sergei Nikonenko). Taas teeb meeeldejääva rolli rahvusvahelise mainega tatarlanna Tšulpan Hamatova (Olga Nesterovskaja).

     

  • Nihestatud realism

    Teet Veispak

    Andres Moseholm. Tüsistus. Õli, lõuend. 2005. repro

     

    Anders Moseholmi (s 1959) näitus Tallinna Kunstihoone galeriis ei ole tulnud tühjale kohale. Neile, kes on jälginud kuraator Anders Härmi tegemisi viimase aasta vältel, on see isegi veidi ootuspärane: esmalt tema kureeritud uue maali näitus “Maalimine keelatud” käesoleva aasta algupoolel, siis Briti Nõukogu vahendatud “Supernoova” – need kõik on justkui ühe asja ajamine. Ja nüüd siis taani kunstnik Anders Moseholm, kes hakkas aktiivselt näitustel osalema 1990ndate keskpaigast. Ja teeb seda toimub aasta-aastalt üha hoogsamalt ning tihedamalt. Kui uskuda kunstniku enda sõnu, kes oli muide ise kohal ka näituse avamisel,  siis ka tulemusrikkamalt. Tulemusrikkuse all tuleks siinkohal mõista Euroopa publiku kasvavat huvi tema tööde ja nende soetamise vastu ning tärkavat huvi Ameerikas, väikesest Taanist rääkimata.

    Tallinna näitusel on eksponeeritud ta uuemad (kõik tööd on valminud käesoleval aastal) nn urbanistlikud maalid. Linn (pro suurlinn) on Moseholmi loomingus kesksel kohal, ehkki linnatemaatika kõrval on talle sama oluline  maastikumaal; ta maastikud on vabad imalast sentimendist, neis võib tajuda linnainimese veidi võõrandunud pilku ning ka respekti, mis meil enamasti on, kui jõuame paikadesse, millega meil puuduvad otsesed sentimentaalsed seosed.

    Moseholmi urbanistlikud maalid tunduvad kandvat endas midagi ähvardavat: neis pole heledaid toone, neist ei paista õigupoolest mingit lootust, need muudavad linnakeskkonna rõhuvaks ja depressiivseks. Kõrgete hoonete vahel võib küll kumada midagi heledamat, kuid see pole õigupoolest valgus, vaid hallikas sudu. (“Remoteness Feels Vere Close”,  “Proceed – Hesitate”, 2005). Ka kujutatud hooned ise ei ole vaatajale lihtsalt hoomatavad, nende arhitektoonika on rõhuv (“Substance”, 2005). Moseholm näikse vaatavat linna kõrgemast vaatepunktist, kust viimane paistab iseenesest kasvava keskkonnana, mille iseloomustamiseks sobiksid kõige paremini  saastatud õhk ja rämpsu mattuvad tänavad.

    Moseholmi maale on nimetatud ka mentaalseks realismiks. Võimalik seegi. Sama hästi võiks ta töid nimetada ka nihestatud realismiks. Kõneldes oma töömeetodist, ütles Moseholm, et liikudes ühes või teises suurlinnas, teeb ta hulgaliselt fotosid tänavatest, majadest, endale küll selgelt aru andmata, miks ta just seda või teist konkreetset objekti pildistab. Hiljem, kavandades uusi töid, leiab ta fotode seast sobiva, mida hakkab maaliliselt töötlema. Sellega annab ta (foto) realistlikule kujutusele omamoodi lisadimensiooni, luues nihestatult realistliku maali. Selles nihestatud realismi võtmes võiks vaadata ka ta maalidel lahutamatuna näivate tekstiliste sõnumite osa. Mõnedel piltidel  (“Dedicated Distortion”, 2005) tunduvad need küll veidi ülemäära domineerivat, kuid enamasti sulanduvad need  maalil muu kujutatuga orgaaniliseks tervikuks. Tekstilisi osi ei ole Moseholm ette kavandanud, need on  intuitiivsed lausungid, mis maalimise hetkel tunduvad kunstnikule tähtsad ja olulised; ühtlasi on tekstid maalidel ka nende pealkirjaks.

    Kuigi Moseholmist rääkides on rõhutatud, et tegemist on kunstnikuga, kellele on olulised keskkonnaküsimused, ning kes arvab, et oleme jõudnud ökoloolise kriisi ajastusse – seda pole raske ka ta piltidelt välja lugeda –, arvan, et näituse kontekstis oleks tuumakam siiski  rõhutada seda, et  tegemist on ennekõike maalikunstnikuga, kellel on suurepärane kompositsioonitaju ning kes tõlgendab isikupäraselt maailma. Kui ta pilte natukenegi pikemat aega vaadata, siis võib veenduda selleski, et ta teeb seda mõjusalt ning tulemusrikkalt.

     

     

  • Tartu Kunstimaja / Heikki Leis “Reaalsuse kontroll” / avamine 12.aprillil kl 18

    Indrek Grigor

    Tartu Kunstimaja väike saal
    HEIKKI LEIS “REAALSUSE KONTROLL”
    Näituse avamine reedel, 12. aprillil kell 18.
     
     
    “Läksin parki vaadet nautima.Pildistasin puid ja lilledes muru, tõmbasin pildid digikast kiiresti läpparisse ja käisin korra üle. Panin taustapildiks ja avasin õlle. Kordumatu elamus.”
    Rauno, 22, vabakutseline
     
    “Tulin hommikul taksoga tööle ja vaatasin kuidas tõusva päikese värvid majade akendelt tagasi peegelduvad. Väga numpzik graafika!
    Anneli, 31, projektijuht
     
    “Ajaleht on aegunud. Uutel versioonidel võiks ka kell all paremas nurgas olla:”
    Ken-Kevin, 17, veebifirma CE0
     
    “Ma valin kodust helistades alati nulli ette. Nii olen alati vormis!”
    Martin ,65 , endine
     
    “Ja mida teile? “, küsib Tulevik pisut pahura häälega Keskpärasuselt, kes üritab ukse vahelt sisse piiluda, käes moodsaim liitiumakuga remote controll, mille taha on ühendatud kõik, saate aru absoluutselt KÕIK. Sün tühje sõnu ei tehta ja homseid lahendusi oleks vaja juba täna. Pole vaja ringi vahtida, pildista üles raisk, küll pärast vaatad, millega tegu. Kodak, ergo sum, nagu ütles Brodsky. Või siis puhatakse hauas nagu ütlesid esivanemad ajal, kui nutitelefoone veel ei olnud. Me pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Kui ei meeldi, siis vaheta kanalit. Sealt ei tule ju niikuinii midagi, aga me ei saa olla homme ainsad, kes selles veendunud ei ole. Mälu pakitud, katolgiseeritud, organiseeritud, bookmargitud kujul. Ühenduses peitub jõud. Netiüheduses. Vaata suurt pilti. Plasmatelerist. Mina näiteks ütlen Maire Aunastele tänaval tere.
     
     
    Näitus jääb avatuks 5. maini 2013

Sirp