Toeta
Otsi

feminism

  • Põhiseadus ja palvehelmed

    Kaarel Tarand

    Tundub täiesti mõistuspärane ega vaja selgitust, et riigi sünnipäeva tähistamist korraldavad  ja selles osalevad põhiseaduses märgitud institutsioonid, see on riigikogu, president, valitsus ja kaitsevägi. Põhiseadus mõistagi ei reguleeri detaile ja nii õnnestub pidusündmuste korraldajatel sokutada päevakorda ka pisut mõistusevastaseid elemente nagu näiteks presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonia ja selle veidruse avalik-õiguslik ülekandmine rahvusringhäälingus. Kuid see on pisiasi.

    Hoopis küsitavam on aastast aastasse  visalt korduv usuorganisatsiooni(de) kasutamine riikliku tseremoonia osana. Sest põhiseaduse § 40 ütleb vägagi selgelt: „Riigikirikut ei ole”. Sama paragrahvi muud laused kinnitavad igaühe usuvabadust, vabadust kuuluda kirikutesse ja usuühingutesse ning vabadust nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Kena. Põhiseadust avaralt tõlgendades ei  ole midagi katki selles, kui riigikogu ja selle esimehe korraldatavale riiklikule lipuheiskamistseremooniale kogunenud kodanikud ühtäkki vabatahtlikult ja just kõigi võimalike seast Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi juhtimisel peaaegu et usulise talituse läbi viivad, seejuures avalikku korda kahjustamata.

    Siiski, lipuheiskamise tseremoonia osalised on kodanikud ja kui nende hulgas peaksid olema enamuses kristliku usutunnistuseta inimesed  (mis on statistiliselt tõenäoline, kuna usuorganisatsioonidesse kuulub elanikkonna vähemus), siis on neil oma riigivõimult õigus oodata usutalituste puudumist, mitte nende korraldamist. Jätan siinkohal spekuleerimata sellega, mida võiksid tunda või arvata kristlastega põhiseaduslikult võrdsed muud usku inimesed. Ja sellega ju Eesti riigi sünnipäeva usutalitused ei piirdu. On kena, kui kõigis kogudustes  riigi rõõmupäeval oma liikmetele pidu või tänuteenistus peetakse, see on kodanike vaba tahte küsimus. Aga nii nagu ei ole riigikirikut, pole teda ka riigi jõustruktuurides, näiteks kaitseväes. Segastel asjaoludel on aga kaitsejõudude paraadi keskne element olnud juba aastaid kaitseväe peakaplani sõnavõtt. Kord nimetatakse seda vaimulikuks talituseks, kord palvuseks.

    Kaitseväe ametlikul kodulehel kirjutatakse:  „Kaitseväe kaplanaat on moodustatud kõigi kaitseväelaste (nii ajateenijatele kui ka kaadrikaitseväelastele) ning nende pereliikmete abistamiseks hingeliste probleemide lahendamisel”.

    Kuidas seda eesmärki täidetakse just kaitseväelaste pidulikul rivistusel Eesti sünnipäeval, rahvahulkade ja telekaamerate ees, minu pea ei võta. Miks peaksid kaitseväelased just sel hetkel kõige rohkem hingeabi vajama – ka see on ebausutav. Et poleks kahtlusi: hingeabi  on vaieldamatult vajalik, aga igal asjal on oma aeg ja koht ning juhatades (kristlikku) palvetseremooniat riiklikul ja seega põhiseaduse järgi kirikust lahutatud üritusel diskrediteerib peakaplan oma teenistust ja põhiülesannet, toob kasu asemel kahju. Iseseisva ja sõltumatu demokraatliku vabariigi, mis Eesti Vabariik on põhiseaduse järgi, lisaks veel õigusriigi põhimõte on, et kodanikele/elanikele tekitatakse sundseise või  sundolukordi nii palju kui vältimatult vajalik ja nii vähe kui võimalik.

    Riigis, kus riigikirikut ei ole ja ateistidele kehtivad usklikega võrdsed vabadused, ei ole minu arvates mõistlik panna ateistidest kodanikke tarbetult sundolukorda: kui tahad osaleda riiklikul tseremoonial, pead osa võtma ka palvusest või vaimulikust laulmisest. Usklikke ju sama valiku ette ei panda: kui ka riikliku tseremoonia osana ei viida läbi vaimulikku, jääb ometi igaühele rõõmus vabadus  oma koguduses nii jumalat kui riiki kiita. Riik seal kellelegi midagi veendumuste-vastast peale ei sunni. Kui riigivõimuorganitel siiski on ratsionaalne põhjus vaimulike talituste läbiviimisega oma elu rikastada, siis on seda suudetud siiani hästi avalikkuse eest varjata. Võiks seletada või lõpetada.

  • Kõlakoda – muusikaline kõlakoda võib olla paljas illusioon

    Tiit Kändler, Eesti Päevaleht/teadus.ee

    Noh, ega ta ju nõnda põruta, et  meie kõrv midagi kuuleks, aga imelik vaadata ikka. Paremad linnutundjad arvavad teadvat, et kajakas end just trummarina ei tunne. Küll aga teab ta, et selle jalgadega trampimise peale võib maa alt oma nina välja pista mõni ussike, kelle meelest on tegu paraja ja seega siis ohtliku maavärinaga. Ja – napsti! – see ussike kajakal nokas ongi. Nii et sedapuhku on kajakas löökpillimängijat näha paras illusioon. Või ei ole seda siiski? Kui kajakas vaataks  näiteks Metsatöllu Atso trummitagumist, mida tema arvata võiks? Küllap ikka seda, et trummid maa alt eriti rammusa ussikese välja peletavad. Ega kajakas siinkohal väga ei eksigi. Löökpillimängija eesmärk on kodudest mõni kuulaja välja peletada. Ja siis end kuulaja pähe taguda.

    Ravimatu muusika

    Kui me kuuleme muusikat, mida me siis tegelikult kuuleme? See küsimus ei olegi nii  kohatu, kui näib. Sest muusika on ju midagi enamat kui vaid hääl, heli. Ja selle enama moodustab tegelikult illusioon. Kes poleks olnud vahel hädas, et mõni laul, mõni meloodia kõrvus kumisema hakkab ja sellest kuidagi lahti ei saa. Kuid eks haihtu lõpuks muude murede tulles seegi. Ent on inimesi, keda ei aita mingid mured ega hädad – nemad laulukõlast lahti ei saa. Nende pähe on äkitselt tekkinud kõlakoda,  mis elab oma sõltumatut elu. Selle kõlakoja muusika on sama reaalne, nagu oleks teil peas kõrvaklapid, mille juhe suundub plaadimängijasse. Ainult et nähtavat juhet ei ole. Sellised muusikalised hallutsinatsioonid tabavad eelkõige vanemat seltskonda ja vaegkuuljaid. Hallutsinatsioonid on lihtsalt öeldes tajud ilma stiimulita ning võivad olla vaimuhaiguse sümptomiks; kuulmishallutsinatsioonid seostuvad sageli skisofreeniaga. 

    Inimene võib kuulda näiteks muusikat, mida tema nooruses laskis mürtsuda naaber, nagu üks vanem mees, kelle juhtumit kirjeldati ajakirjas New Scientist möödunud aasta maikuus. Või siis kuuleb vanem naine religioosseid hümne, mida mängitakse häälest ära klaveril ja mida saadab kile hääl. Vahel korduvad üksikud laulu osad kui katkiselt vinüülplaadilt. Mõni peab selliseid eikusagilt tulevaid hääli ebameeldivaks, teised jälle  naudivad neid, eriti üksinduses. Kui palju muusikalisi hallutsinatsioone ka ei ole uuritud, nende täpset põhjust ei teata siiamaani. Ühe hüpoteesi kohaselt tekitab neid kuulmise kaotuse järel tekkinud spontaanne aju aktiivsus. Aga see seletus piirneb tautoloogiaga. Ka ei osata säherdusi libamusikaale ravida. Ainus tõhusamgi ravikene on, kui patsientidele pistetakse pähe kõrvaklapid ja suunatakse sinna teistsugune muusika.  Meie loo puhul on oluline just see, et libahelide täpsemat tekkemehhanismi ei teata ja neid kõrvaldada niisama lihtsalt ei õnnestu, kui mitte illusioone teiste illusioonidega välja ei aeta. Ärme tõttame illusioone välja heitma igapäevaelust. Meie mälu on suuresti illusoorne, sama sündmust kogenud inimesed mäletavad seda hoopis erinevalt, sõltuvalt oma kogemusest ja isiksuseomadustest. Või miks  mitte ka sündmustest, mida nad on kogenud pärast. Valemälestused tekivad mitmetel põhjustel, mis on enamjaolt ometi seotud mäletaja minevikuga. Ma ei tea, kas on uuritud helimälestuste moondumist, küll aga on soome psühhiaater Hannu Lauerma kirjeldanud pildiliste mälestuste moondumise uuringuid, millega tuvastati valemälestuste teke.

    Rehkendatud ja rehkendamata muusika 

    Kui kuulasin Rein Rannapi mängitud Mozartit 14. jaanuaril Estonias ja lugesin pärast selle kohta muusikaarvustust Sirbis, siis tundus mulle, et olin olnud hoopis teises kohas. Minu jaoks avas Rannap Mozartis selle, mida olin justkui juba ammu oodanud – midagi jõulist ja karget, mitte unist ja magusat, nagu on kiputud seni esitama. Muusikakriitikut aga häiris, et Rannap ei järginud Mozarti väljakujunenud interpreteerimise kaanonit. Ja kindel on see – meil mõlemal on õigus. Õigus sellepärast, et muusikaline kõlakoda on imeline. Selle sisu pannakse kirja paberilehele või siis kuvarile mingite joonte, punktikeste ja kaarekeste segapudina. Normaalne inimene ei mõista sihukest paberilehte vahtides muud midagi arvata kui vaid õlgu kehitada. Kuid muusikaliselt haritud inimese peas hakkab noodikirjalehte nähes kohe mängima mingi muusika.

    Kust see ometi tekib? Pole ju  paberil muu kui märkide sigrimigri. Kui aga pala esitatakse, levib lavalt pidev füüsikaline mõju – nii ajas kui ruumis. Nõnda siis sisaldab muusika kaht maailma: diskreetset abstraktset plaani ja pidevat interpretatsiooni. „Muusika sunnib arvutama, kuid ka mõõtma,” kirjutab Oxfordi ülikooli matemaatik Andrew Hodges. Suvaliselt muutuvad helitugevused, helikõrgused ja ajaintervallid  vajavad pidevikku, kontiinumi. Ülemtoonid, mis on määratud selliste kordsetega nagu 2, 4, 8, 16 …, on väga erilised. Need on põhivõnkumisega nii tihedalt seotud, et aju tõlgendab neid kui „sama” heli, ainult et kõrgemat. See annab muusikale loomuliku seose arvu „kaks” astmetega. Selles peitub ka üks muusikalise illusiooni allikatest. Nagu märgib Londoni ülikooli salvestatud muusika ajaloo ja analüüsi uurimiskeskuse  juhataja Nicholas Cook, ei tasu katsetada tantsida masurkat, kui saateks kõlab Chopini masurka, mida esitab pianist kontserdil. Ta mängib mitte ainult Chopini, vaid ka näiteks tempoga. Keskuses uuriti, kuidas on Chopini masurka op. 63 nr 3 kõlanud plaadistustel alates 1923. aastast, ning leiti, et esitus muutus pärast Teist maailmasõda. Seda mängiti küll ekspressiivselt nagu ennegi, kuid siiski mingis voolustiilis, mis vähendas esitaja personaalsust.  „See leid näitab, et musikaalsuseks nimetatud nähtuse olemus on muutunud,” järeldab Cook. Ta visandab arvutiajastul tekkinud võimaluse, mil on võtta rida programme, mis võivad lugeda noote ja nende pealt siis ise ka muusika kuuldavale tuua. Programm nimega Silbert MOR Expressive Performance näiteks genereerib automaatselt inimsarnase esituse ja on suunatud massimeedia produtsentidele,  kes tahavad litsentseeritud muusikute pealt raha kokku hoida. Nii et siinkohal avab arvuti ukse autorikaitsest kõrvalehiilimiseks.

    Cook kinnitab ka, et on võimalik modelleerida esitajate stiili. Ja nõnda võite endale tellida näiteks Chopini masurka, mis kõlab kui 50% Grigori Sokolov ja 45% Rein Rannap ning veel 5% Vladimir Horowitzi lisaks. Kuid muusika esitamine ei ole värvipoti kokkusegamine. See on inimtegevus, mis  toimub kindlal ajal ja kindlas kohas. Ning kindlate kaaskuulajate seas. See tähendab, et muusikalise illusiooni tekkeks on väga oluline ka kommunikatsioon. See maha lahutatud, muutub muusikapala sama külmaks kui Teise Elu virtuaalne maailm. „Esituse akt ise loob tähenduse, olgu muusik Madonna, Miles Davis või Glenn Gould,” sõnastab Cook. Tiit Kändler, Eesti Päevaleht/teadus.ee  

  • Ka soomlased teevad meile ära?

    Margot Visnap

     

  • Pallaslitaania

    Eero Kangor

    Näitus “Pallase skulptuur” Tartu Kivisilla galeriis kuni 24. IX, kuraator Ahti Seppet. 

     

    Tartu Pallase kool ja koolkond ei vaja kunstihuvilisele tutvustamist: Kivisilla galeriis eksponeeritud skulptuurid pakuvad meeldivat äratundmisrõõmu ja ehk mõnegi üllatuse. Seda lootust hellitab näituse kuraator Ahti Seppet, kes leiab, et “praegusel installatsioonirikkal ajal on üks skulptuurinäitus Tartus üle hulga aja õigustatud”. Milles siis seisneb see õigustus?

    Suve keskpaigas avatud portreede meri ei ole leidnud just laialdast tähelepanu. Tummade, kuid kohati kirglike inimfiguuride vahele on ära eksinud kaks abstraktsuse poole püüdlevat taiest: Enn Roosi “Ilves” (1965) ja Prantsusmaal hiljuti surnud Maire-Helve Männiku “Loodusgootika” (1979). Männiku poorse ja valgust imava stiili näitena on väljas Herman Talviku portree 1979. aastast. Huvitav on ka Ernst Jõesaare raevunud härg (1942, kips), mis tekitab paralleele Picasso samalaadsete tõlgendustega. Vähetuntud Irmgard Luha androgüünsest tütarlapsest õhkub erakordset tundlikkust ja omapärast stiili, nii et tuleb kahetseda, et see lõplikult välja ei kujunenud.

    Enamik eksponeeritud töödest on tuntumatelt skulptoritelt, kellest tugevaimaks peab Seppet, erinevalt Pallase kooli uurijast Tiina Nurgast, vaid esimest, 1924. aasta lendu. Esimeses saalis ongi aukoha hõivanud Eduard Wiiralti vähesed, kuid vaieldamatult meisterlikud katsetused skulptuuris: kõrvuti on asetatud Konrad Mäe pronks- ja Kristjan Tedre betoonportree. Sealsamas on kuraator esile toonud ka Ferdi Sannamehe mitmesuguste materjalide osava valdamise. Kunstnike oskuste näitamine on näitust läbiv teema, mis on mõistetav nii skulptuuri spetsiifikat kui ka Seppeti enda loomingut silmas pidades.

    Väljapaneku teine huvitav aspekt on kunstnike loome-etappide paralleelne eksponeerimine. Kõrvuti õpingute-aegse realismiga võime näha Roosi hilisemaid abstraktsioonipüüdeid. Kahtlemata on paeluv Johannes Hirve oskus tabada ajastule omaseid inimtüüpe (1930ndate koketlik, kuid uje Renate Jõesaar ning uutest ideedest vaimustunud Jaan Vares, suul võbelemas küüniline muie, 1949). Mainimata ei saa jätta ka August Vommi aafriklanna keraamilist büsti (“Neegri pea”, 1961), millel praegu on juba etnograafilist väärtust ja mis igavate kaasaja ühiskonnategelaste kipsportreede kõrval esile küündib.

    Kivisilla galerii kõige suurem saal on kujusid tihedalt täis pikitud, nii et nende vahel on raske isegi liikuda. Tekkis tunne, nagu oleksin sattunud taiestega kaunistatud tuntud isikute surnuaiale – tajutav on haudadest õhkuv vaimsus. Hetkeks võib vaataja end tunda isegi ühena kujudest. Vastandumine hingetule mateeriale mõjub rahustavalt. See tuletab meelde Kumu III korruse büstide ekspositsiooni, kuid erinevalt Kumust valitseb Kivisilla galeriis vaikus. Pealinna elavale kärale vastandub ilmekalt provintsi viirastuslik tardumus.

    Seppet tunnistab, et “kogu materjali eksponeerimise all kannatab väljapaneku üldine tase”. Pealegi on teosed vaatajale üldjuhul tuntud, oleks loomulik olnud keskenduda uutele aspektidele. Kahtlemata on tore, et meil on võimalik nii väikestes ruumides nii palju teoseid üheskoos näha, kuid nende struktureerimine, jaotamine ja paigutamine peaks olema korrastatud, loogiliselt mõistetav. Selgitav tekstki oleks hädasti ära kulunud, seda enam, et uusi huvitavaid fakte on küllaga: näiteks seegi, kuidas Männiku teosed on Tartusse sattunud.

    Iga uus näitus peaks olema kunstiajaloo uus tõlgendus, tõmbenumber, mis tooks muuseumisse ka uusi huvilisi. Seppeti kureeritud väljapaneku puhul pole  see täielikult õnnestunud. Eelistatud on läbiproovitud eksponeerimisprintsiipe ning tummadele kujudele pole püütudki luua mingit lisaväärtust. Näitust peaks saama nautida mitme meediumi vahendusel: põnevatest fotodest ei ole ju  Tartu kunstimuuseumis puudust. Muidugi ei soovita ma ühelgi kuraatoril muuta oma ekspositsiooni infomüraks, kuid eeldan, et see peab olema atraktiivne, midagi uut ja erilist ütlema.

    Tõsine Pallase-huviline, keda huvitab taaskohtumine teostega, aga ei pea end sellest kriitikast heidutada laskma.

     

    Salme Riig-Schönberg. Lamav naine. Kips,

    1940. Indrek Grigor

     

    Homme kell 11 algab

    Tartu kunstimuuseumi

    viltuses majas väljapaneku

    “Manifest! Manifest!

    Manifest!”

    jätkuüritus

    “Sõda ja show”.

     

    Seekord on valgusvihus käredad ilmutustekstid eesti kirjandusloost. Terve päev on viltuse maja I korrusel võimalik osa saada eklektilisest kooslusest “Pallase skulptuur + Eesti kirjandusmanifest”. Näituse keskkonda installeeritud helikavas esineb Eesti kirjandusmanifestide paremik: nooreestlased, futuristid, hüübinud veri, etnofuturistid, punk. Tuntud ja tundmatuid katkeid esitavad Tartu üliõpilasteatri näitlejad. Kell 18 on Tiit Hennoste loeng.

     

    Vabagraafikute ühenduse Herman Talvikule (1906 – 1984) pühendatud  estambinäitus avatakse Tartu Kunstimajas 18. X.

    Vabagraafikute ühenduse aastanäitusel osalemise sooviavaldused jätta graafikakotta või saata e-postiga aadressil loitj@online.ee. Teated telefonidel 55 696086 ja 6372210.

     

    Herman Talviku isikupära ilmnes juba 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algupoolel, küpsemalt ja eredamalt aga Rootsis. Ta oli väliseesti kunstis silmapaistvamaid isiksusi, kelle loomingust võis saada ülevaate 1971. ja 1981. aastal Eesti Kunstimuuseumi, 1991. aastal Tartu Kunstimuuseumi ja 1996. aastal Adamson-Ericu muuseumi isikunäitustel. Ta oli ekspressionist-sümbolist, kes väljendas end kirgliku emotsionaalsusega. Suuremat osa tema kunstist kannab väga isiklik ja ebakonventsionaalne, keskaegseid müstikuid meenutav, ehe ja liigutav suhe kristliku religiooniga, millele kunstnik on leidnud kaasaegse kujundliku vormi. Ta on kasutanud mitmeid tehnikaid (puu- ja linoollõige, kuivnõel, akvatinta, ofort, lito), loonud palju suurepäraseid monotüüpiaid ja joonistusi. Tõenäoliselt saab just viimastel olema raskuspunkt 2006. aasta lõppu planeeritud isikunäitusel Adamson-Ericu muuseumis.

    Oma sugestiivses emotsionaalsuses on Talvik eesti kunstis küll mitte erandlik, kuid siiski küllalt haruldane nähtus. Tema vaimset maailma ei ole mõtet ega ole võimalikki kellelegi ette kirjutada, küll aga on vahel võib-olla tarvis tõdeda, et ekstaasita nii- või teistsugusel kujul pole looming mõeldav. “Ekstaas” on üks Talviku teose pealkirju, seejuures – neutraalsemaid.

    Eelistatud on traditsioonilistes tehnikates tööd. Valiku tegemiseks võtab kuraator endale abiks ühe kunstniku ja ühe kriitiku.

     

    Mai Levin

     

  • Stepptantsu ja mõõgakeerutustega

    MARI LAANISTE

    Takeshi Kitano töövõime ja anded on teinud temast Jaapanis mitte ainult staari, vaid pigem omaette kultuuriinstitutsiooni ning normide piiresse mahtumine pole tema reþissöörinägemusega enamjaolt kooskõlas. Ehkki ?Zatoichi? on vaid traditsioonilise kangelasloo uuslavastus (mitte moderniseering), näeb sellest, kui vähe lähevad Kitanole korda Robert McKee taoliste Ameerika stsenaariumigurude jutlustatavad põhitõed. Film, mis peaks kõigi väliste tunnuste järgi olema heroiline kättemaksudraama, osutub muretuks, lausa häbitult lustlikuks veidi laiendatud olmelookeseks, kus narratiivi arendamine ei paista tõele au andes üldse prioriteetide hulka kuuluvat. Ameerikalikust vaatenurgast võttes peaks asi olema absoluutselt lootusetu, ent ometi saab mingil moel juba ?Zatoichi? avakaadritest selgeks, et tegu on erakordselt hea filmiga. Olgu, sündmustik on heitlikult episoodiline ning hajusavõitu ?fataalse arengukaare? konstruktsioonis aimdub loidust ? kõik lahendused on ju nagunii ette aimata. (Ega teisiti vist saakski, kui samal teemal on viimase neljakümne aastaga tehtud kümneid filme ja sadu tunde telesarju.) Tõsimeelset draamat varjutavad läbisegi sihitud jämekoomilised vaheseigad, uitmõttelised ja muusikalised kõrvalepõiked, tants ja efektitsev mõõgavibutamine (mitte midagi liiga tõsist ? digitaalset verd lendab ja laipu on virnade viisi, kuid Kitano ei traumeeri seekord publikut naturalistlike agooniatega, vaid lihvib vägivallakujutisi, kuni need on pea samavõrd koomilised kui jubedad), nii et tulemus meenutab pigem midagi Jackie Chani repertuaarist kui klassikalisi samuraifilme. Kuid kõige kiuste on see veider segu äärmiselt hõlpsalt haaratav, ladus ja meelelahutuslik.

    ?Zatoichi? kui ajaloolise seiklusfilmi visuaalne lahendus on samuti kaunis kaugel neist võtetest, mis on viimastel aastatel kujunenud ekspordikaalutlustega tehtud Aasia filmile iseloomulikuks. Vastukaaluks Zhang Yimou ?Kangelase? või Sung-su Kimi ?Sõdalase? hingematvale mastaapsusele ja piltpostkaartlikele vaadetele on ?Zatoichi? lausa väheldane. Kogu filmis sisuliselt pole üldplaane. Kaamera ei haara isegi taevast, vaid näib jälgivat maapinda, mida lohiseva kõnnakuga pime Zatoichi oma jalutuskepi otsaga kobab. Eepiliste mõõtmete tagaajamise asemel on keskendutud lihtinimliku mõõtmega, vahetult kombatavale ruumile. Filmi visuaalse maailma moodustavad kitsukesed hämarad interjöörid ja tänavasopid, teerajad, õue- ja põllunurgad. Kostüümid ja soengudki on pigem tagasihoidlikud kui efektsed, välisele lihvitusele on eelistatud naturalistlikumalt mõjuvat ebatäiuslikkust või lausa lohakust. Samas laadis on lähenetud tegelaskujudele. Pole kuigi selge, kelle poolt õieti olla, kui valida on heasüdamliku vana tapamasina, röövmõrvadest elatuva paljukannatanud geiðapaari, hasartmängurist luuseri ja vastutustundlikust abielumehest Ronini (filmi põhiline silma rõõmustav element, Jaapani superstaar Tadanobu Asano) vahel. Isegi konflikti arendamiseks vajalik ametlikult negatiivsete tegelaste grupp püüab õigupoolest lihtsalt oma äriga tegeleda.

    Kitano täpseid eesmärke on erinevalt mõnest teisest lavastajast enamasti suhteliselt raske välja lugeda, aga kui ta peaks armastusväärselt vonnegutliku, muretu ja naiivsegi ?Zatoichiga? püüdma luua muljet, mis meenutaks vanu rahvalikke lugusid, on see igatahes korda läinud. Juttudeski juhtub uskumatuid ja jubedaid asju, aga üldiselt on maailm helge, rohi rohelisem ja taevas sinisem, ja kui pahad lõpuks oma palga saavad, hakkavad kõik toredad inimesed ekstaatiliselt tantsu lööma. Samuti pole sellistes lugudes kunagi ülearu irooniat, nii et kui teil tekib filmi esimese minuti jooksul küsimus, kas tõesti ei ole Zatoichi vastastel iial käepärast näiteks mõnda osavat vibukütti, siis vastus on ei. Kõik ?miks niid? pareerib Kitano relvituks tegeva vastusega ?ja miks ka mitte??.

    Kui üldse miski selle filmi juures segab, on see ilmne tõik, et vaatajad, kel puudub varasem kokkupuude Zatoichi teemaga, näevad midagi muud kui jaapani publik. Kitano ?Zatoichi? on ilmselgelt täis viiteid, tsitaate ja kliðeeparoodiat, millest võhik suudab haarata vaid murdosa. Ehkki film on ka sellisena nauditav, jääb infopuuduse tunne tagantjärele siiski pisut häirima.

  • Ja mis saab, kui Hermes ei tule?

    BALaZS HERCZEG

    Olulisem on, et kahe tasandi selline side kordub suuremas plaanis. Pelgalt ühes keeles kirjutatud teksti teise keelde ülekandmisest, antud konkreetsel juhul siis ungarikeelse teksti eestikeelseks muutmisest alati ei piisa. Sama lugu on ka sõnasõnalise tõlkega. Kui piisab, siis pigem proosateoste puhul ? kasvõi sellepärast, et need on suurema mahu tõttu iseseisvamad või siis levinud arvamuse järgi lähtekeelega vähem seotud. Sõnasõnaliselt või tähendusjärgselt tõlgitud luule tuleb aga uutele lugejatele arusaadavaks ja nauditavaks teha, tekitada lugejates vajaduse ning iha teksti järele. See oleks tähendusjärgse tõlkimise vaste. Keeleerinevuste asemel tuleb võistelda konteksti erinevusega, uues kontekstis leida kompromiss tähenduste vahel, mida tõlkija saab ja tahab edasi anda. Tuleb välja mõelda ühine teema, millest saavad omakorda lähtuda tekstid ja uued lugejad. Üldse ? tuleb moodustada uus kontekst, tekst justkui turustada. Seda käsitleme seekord lihtsalt metafoorina, pöörates tähelepanu mitte kirjanduse majandussüsteemis mängitud rollile, vaid kaubanduse iidsele põhimõttele, et ?meil on midagi, mida teie vist vajate?. (On ju midagi geniaalset selles, et Hermes on samal ajal tõlkijate/tõlgendajate ning kaupmeeste kaitsejumalus…)

    Tajudes ?turunduse? puudulikkust ?Mu ema musta roosi? puhul, kiusab retsensenti kahtlus: kas seda raamatut ikka ootab erinev s(t)aatus kui nõukogude ajal reeglipäraselt tõlgitud-ilmutatud antoloogiaid nagu (fantaasiapealkirjaga) ?Kasahhi lüürika pärle?? Neid pärlikesi ei turundatud tollal üldse, osaliselt seepärast, et nõukogude multikultuurilisus eripära ei väärtustanud, vaid keskendus sellele, mis ühendab (põhimõttega ?kui sellist ei leidu, siis leidub?), osaliselt aga ka sellepärast, et nõukogude ajal sellist nähtust nagu turg igapäevaelus ega ka mõistena ei eksisteerinud.

    Karta võib, et käesolev antoloogia jääb sobiva turunduse puudumisel sama võõraks ning nõnda ei tule Hermes kunagi lugejal käest kinni haarama ega mis tahes tähendusele lähemale juhatama.

     

    Turustamine uues kultuurikontekstis

    Kas peab kirjutama kriitikat või kommentaari? Kas peab solidaarsusest kaupmeest aitama, lisama veel põhjendusi, et kaup on väärt? Sama raamat tekitas ka teistes selliseid küsimusi. Tiina Pai paistab olevat võidelnud sama valikuga. Lõpptulemusena visandas ta teravalt kriitilise arvustuse raames (EPL 16. IV 2004) oma lühiduses piisava ungari kirjandusloo, mida retsensent saab rahuliku südamega juurdelugemiseks soovitada.

    Selline antoloogia on päritolumaa kirjanduse näide. Tegelikult on seda mis tahes antoloogia, isegi ?Kasahhi lüürika pärlid?, implitsiitselt. See ei too üle keelepiiri mitte ainult üksikuid tekste, vaid tükikese konteksti, kus tekstid on sündinud, samamoodi ka terve antoloogia. Antoloogia taaskujundab ühe maailma vähendatud mastaabis. Koostaja Bela Javorszky järelsõnas kirjutatud lausest, et hoiame käes ?valikut kümne niisuguse lüüriku värssidest, kelle luule ei ole tähtis mitte ainult ungari lugeja jaoks, vaid kes kindlasti oleksid väärikal kohal mis tahes kõrgetasemelises rahvusvahelises võrdluses? (lk. 431) ei pea me teada saama mitte ainult seda, et siin soovitakse lugejani tuua ilusad luuletused ? liikudes ikka veel kaubanduslikus paradigmas ?, vaid ka seda, mis argumentide, fraaside ja kli?eede abil viiakse kaugel Ungarimaal keegi veendumuseni, et on tegemist ilusate luuletustega.

    Tegelikult peaksime mõtlema ka sellele, mismoodi õigupoolest kirjandusest räägitakse. Näiteks eeldatakse rahvusvahelist võrdlust, erapooletut kohust, (midagi Haagis asuvaga võrreldavat), mis kauges tulevikus mõistab lõplikult õigust ungari luulekirjanduse kasuks. See mõtlemisviis võiks olla ungarlastele loomulik ja iseloomulik ning välismaalastele arusaamatu, aga meie (viitan siin ungarlastele) ei pea selle üle tingimata uhkust tundma.

    Sellest, mida lause ütleb, on koostaja teadlik ? seda tahtiski ju öelda ?, kuid sellest, millele vihjab, ei pea ta tingimata teadlik olema. See on kirjandusliku diskursuse ala. Kirjandusest (nagu maailma mis tahes asjast, nt. kollektiivsest identiteedist) räägitakse argumentide, fraaside ja kliðeede abil ning need ei jäta subjektiivsusele eriti suurt mõjuvälja. Sellepärast ei saa retsensent nõus olla koostajaga, kui viimane kirjutab oma toimetustöö subjektiivsusest. Too tõdemus on kahtlane veel seepärast, et täpselt seal, kus koostajal oleks võimalik mingil määral ? diskursuse objektiivsusest tingitud subjektiivsusega ? isiklikud arvamused ja elamused esile tuua, nt. autorite tutvustuses või järelsõnas, leiame vaid leksikonipäraselt kuivad andmed ning kohmakalt tihti kasutatud superlatiive (?kõige mõjukam, tähelepanuväärsem, eetilisem, määravam? jne.). Neid viimaseid võib küll lugeda subjektiivseks, aga raamatus, mis peaks liikuma vahendajana kontekstivahelises kontekstis, ei ole selline käitumine eriti aus (kõige mõjukam… kelle seas?) ja tuletab meelde vanasõna: kaugelt tulnud inimene võib rääkida mida tahes.

     

    Valitud on rahvuslik liin

    Kui tahame leida muud põhjust kui subjektiivsus, miks oleme eelmise poolsajandi ungari luulest just täpselt sellise ülevaate saanud ? sest oleks võimalik olnud ka täiesti teistsugune ülevaade ?, peab rääkima paar sõna ungari kirjanduse kaanonist.

    Õigemini kaanonitest. Ungari kirjanduselu on nimelt kahe kaanoni, nn. rahvaliku-rahvusliku ja nn. postmodernse vastasseisust määratud. Sellele vastavalt on olemas kaks kirjanduslugu, kumbki rõhutab erinevaid autoreid ja tekste (ning ? par excellence võim vs. vaim ? nende kahe segaminiajamine nt. eksamil võib põhjustada kurbi arusaamatusi).

    See vastasseis vaikitakse siinkohal lihtsalt maha, sest raamat on kahtlemata rahvaliku-rahvusliku maitse järgi koostatud. Kümnest luuletajast on vaid kaks (Szabo ja Pilinszky) pigem postmodernse kaanoni järgses kirjandusloos olulised ning kaks neist ei sobi õieti kummagi kaanoni põhiliini (Kassak ja Weöres). Neid kaanoneid, mille suhet iseloomustab mõlemal poolel paradigmaatiline mahavaikimine ja mittemõistmine, saab lühidalt kirjeldada järgmiste vastanduste abil. Rahvalik-rahvuslik kaanon käsitleb XX sajandi luulelugu nagu ühiskondliku-avaliku elu küsimustele antud vastuste rida, postmodernne on samas pigem huvitatud subjekti kokkuvarisemise protsessist modernsel ja postmodernsel ajastul, mis on luules kui mina traditsioonilise väljendumise alal jälgitav. Luuletaja on rahvaliku-rahvusliku kaanoni kirjameeste jaoks vates, ühiskonna eest vastutav selgeltnägija, eelkäija nagu rahvusromantismi ajal (kuigi tol ajal käsitleti seda rolli palju reflekteeritumalt, rohkem rollina). See omakorda põhjustab selle, et käesolevas raamatus on poliitiline luule ebameeldivalt ülerepresenteeritud. Poliitika katab esteetika, mille tõttu poliitilist rolli mänginud, aga esteetilises mõttes ükskõikseks jättev tekst võib olla luuletaja ?kõige tähelepanuväärsemaks luuletuseks? (nt. Gyula Illyese ?Üks lause vägivallast?).

    Vaikselt tekib küsimus, kumba neist oleks olnud mõttekam välismaal tutvustada? Kas peab eesti ja ungari kirjanduse kahekõne teemaks valima selle, mis oli XX sajandi teisel poolel poliitikas sarnast, kuigi mitte kellegi jaoks eriti meeldiv, või pigem midagi üldisemat? Siinkohal tuleb veel mainida, et kahe kaanoni vastasseisust ei puudu poliitiline taust (konservatiivsus vs. liberaalsus), mis ei jäta mõjutamata ka valitsuste kultuuripoliitikat.

     

    Millest eesti lugeja ilma jääb?

    Seal, kus postmodernistid räägivad kinnistest paradigmadest, kujutab raamatus esindatud kaanon mõtete arengut, kasutades pika ajalooga metafoori, orgaanilise mudeli järgi, põlvkonnast põlvkonda. Kuigi põlvkonnad esinevad siin natuke ebajärjekindlalt. Kassak ja Szabo (ega vist Illyeski) ei kuulu ka rahvaliku-rahvusliku kaanoni käsitluse järgi ?XX sajandi teise poole? põlvkonna hulka, kuna nende loomingu kõige viljakama
    d aastad jäid aega enne II maailmasõda. Tolle kaanoni jaoks ei ole olemas ?viimase kahe aastakümne? põlvkonda, peaasjalikult vist sellepärast, et viimastel aastatel toimunu on olnud määratud kahtlase postmodernse kirjandusliku diskursuse poolt.

    Eesti lugeja jäi siis ilma päris tähtsatest sündmustest ungari kirjanduses. Ja see kummaline mäluauk tekitab lugejale mõnikord lõbusaid hetki. Tasub pikemalt tsiteerida: ?Sandor Csoori on tänapäeva ungari lüürika üks tähelepanuväärsemaid esindajaid. Tema luules põimub rahvalik traditsioon modernsete lääneeuroopalike pürgimustega, luues ainulaadse sümbioosi. Selles suhtes on ta kõige enam võrreldav Garcia Lorcaga, kellega teda ühendab ka ainulaadne kujundirohkus ja kummaline metafooride maailm.? (lk. 390 ? kommentaariks ainult kolm tõsiasja: Garcia Lorca suri 1936, Csoori sündis 1930 ja praegu on aasta 2004).

    Postmodernne kaanon käsitleb kirjanduslikku teksti nagu retseptsiooniloo sündmust või siis omas retoorilises ülesehitatuses. Rahvalik-rahvuslik seostab kirjanduse positivistliku pärimuse järgi pigem autori elulooga või näeb teoses lukacslikult peegelduvat ?maailma kui sellist?. Kuigi retseptsiooniteooria on olnud retsensendi intellektuaalse arengu põhielamusi (selle ülestunnistuse on ta veel võlgu, kui ei taha ?kaugelt tulnud inimest? mängida), ei arva ta, et sellises antoloogias ? turunduslikel põhjustel ? ei saa biograafiline lähenemine olla edukas ja kasulik. Aga kui see tee on valitud, on põhjust nõuda ka põhjalikumat ja järjekindlamat koostamistööd. Positivistlik ideoloogia oleks pidanud kaasa tooma positivistliku täpsuse ja detailsuse. Juhul kui kirjandus soovib maailma peegeldada, peab peegeldatav maailm lugejatele enam-vähem (kirjandusväliselt) tuttav olema. Eriti kui on tegemist põhimõtteliselt niivõrd erinevate maailmadega, kus isegi maja korruseid loetakse teistmoodi. Oleks näiteks kasulik, kui teosest võiks leida pisikese ülevaate XX sajandi ungari ajaloost, kus seletataks ära need mõisted (nagu ?Trianon?, ?välisungarlased?, ?1956?), millele nüüd järelsõnas ainult vihjatakse, otsekui oleks see ungarlastele kirjutatud. Arusaamise protsessile oleks pidanud kaasa aitama ka asjalike kirjanduslooliste ja muude seletavate märkuste lisamisega. Näiteks väljend ?pusta rahvas? ühes Gyula Illyesi luuletuses vajab seletust isegi ungarlaste jaoks. Oma sama pealkirjaga romaani alguses seletab ta poole lehekülje mahus, et sõna puszta pole lääneungari murdes ?kõrb? (kõrb: kõrve), vaid lihtsalt ?mõis? (mida ei teadnud tõenäoliselt ka tõlkija).

    Just lähtuvalt sellest, mida tõlkimisest ja turustamisest rääkisime, on veel oluline, et alles postmodernne kaanon tõi lõplikult päevakorda linguistic turn?i, selle praktilised ja teoreetilised autorid ja teoreetikud hakkasid arvestama keelte erinevuse küsimusega. Rahvuslik-rahvaliku kaanoni jaoks ei ole neid probleeme kuigivõrd olemas. Käsiteldav luulekogu on hea näide. Kontseptsioon, mille alusel tekkis ?Mu ema must roos?, ei asugi selles mõttes niivõrd kaugel ?Kasahhi lüürika pärlite? koostajate omast.

    Arvustuse algupool küsitule (kas kriitika või äkki kommentaar?) pole ikka veel vastust leitud. Suurejooneline idee ning tohutut töövaeva nõudnud ettevõtmine on austamist väärt, aga on raske uskuda, et raamat siinkohal näidatud puudustega saavutab seda, mida ta tahtis ja pidanuks saavutama.

  • Kuidas kirjutada ideaalset perekonnaseadust?

    Merily Heinalo

    Domus Dorpatensis korraldab 11. aprillil kell 18:30 Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna hoones Lossi 36, ruumis 214 paneeldiskussiooni teemal perekonnaseadus ja selle seos klassikalise pere- ning samasooliste kooselumudeliga.

    Eestis on viimasel ajal üha enam vastakaid ja teravaid arvamusi ning vaidlusi tekitanud perekonnaseadus ja küsimus, kas samasooliste abielu peaks olema reguleeritud samadel alustel klassikalise peremudeliga.

    Diskuteerima tulevad Riigikogu saadikud Priit Sibul (IRL) ja Andres Anvelt (SDE) ning Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmijuht Marianne Meiorg.

    Kavas on arutada kuidas lepitada ühiskonnas levinud seisukohti ja kas riigil on sel teemal üldse võimalik jõuda kõiki rahuldavate lahendusteni. Lisaks tulevad arutluse alla kas ja kuidas kaitsta traditsioonilist peremudelit ning millised mõjud on võimalikel muutustel Eesti ühiskonnale.

    Domus Dorpatensis on avalikes huvides tegutsev sihtasutus, mille eesmärgiks on lahendada Eesti teaduse, kultuuri ja kodanikuühiskonna juurprobleeme.

    Üritus on tasuta.

    Facebook: https://www.facebook.com/events/360043517439629/

  • Paul Elkeni looming tõi kokku unikaalse koosseisu

    Kätlin Hoop, Võru kultuurimaja Kannel

    Elkeni asutatud on ka tänini Võrus tegutsev naiskoor Kannel, aastaid hiljem oli ta segakoori Tervis esimene dirigent. Organisti ja koorijuhi ameti kõrvale tulid  Võru I keskkooli muusikaõpetaja kohustused, sest neljalapseline pere tahtis toitmist. Muusikapedagoogina tegutses Elken väga tulemuslikult ka solistide, duettide, ansamblite ja orkestritega. Kahjuks ei tohtinud nõukogude kooli õpetaja töötada kirikus organistina, õnneks olid lubatud kodused klaveritunnid, mida helikunstnik ka andis. 1969. aastal pensionile jäänud Elken keskendus taas orelimängule Võru Katariina kirikus. Samuti leidis ta  rohkem aega loominguliseks tegevuseks, heliteoste kirjutamiseks ning ka oma vana armastuse, kunsti jaoks. Enamik tema loomingust on inspireeritud Võrumaa loodusest, mille ilu ta kiitis nii oma helitöödes kui ka maalidel.

    Helikunstnik lõi kokku ligi paarsada teost, nende seas koori- ja soololaule ning orkestripalu, ning rikastas Võru kunstimaailma umbes 500 maali ja akvarelliga. Võru kultuurimaja Kannel ja Võru  Sümfoonilise Ühingu korraldatud kontsert „Paul Elken 100” tõi lavalaudadele kokku suurejoonelise esinejaskonna, kes esitas üksnes tema loomingut. Esinejad tõestasid, et Elkeni looming on tänapäevani au sees, püsides Võru kooride repertuaaris. Kontserti alustas naiskoor Kannel kahe tema lauluga: „Naeratus” ja „Kevad”. Tema koorilauludega jätkasid ka segakoorid Tervis ja Hilaro, Võru meeskoor ning RAM, dirigeerisid Erja Arop, Silja Otsar,  Ara Bander ja Võru meeskoori praegune eestvedaja Heino Pehk. Solistidena astusid üles Urmas Himma metsasarvel, Meelis Ots klaveril ning Maaren Randvere viiulil, samuti soololauludega esinenud sopran Maris Liloson ning bariton Uku Joller. „Te ei korraldanud siin mingit kontserti, vaid hoopis laulupeo,” ütles üks vanaproua vaheajal.

    Kuna Elken oli nii kaua ja tihedalt seotud Võru meeskooriga, on ka tema suuremad heliteosed kirjutatud just sellele  kooriliigile, üks nimekaimad nendest on kantaat „Orjalaev”, millega jätkatigi õhtut pärast pausi. Kontserdi lõpetas kantaat „Reekviem”, millele oli teinud uue seade kontserdi kunstiline juht Erki Pehk. „Reekviem”, mida esitasid Võru sümfooniaorkester, RAM, Võru meeskoor ning solistid Uku Joller ja Maris Liloson, kõlas võimsalt ja professionaalselt, otsekui kinnitades – Paul Elkeni olulisust Võru ja kogu Eesti muusikaloos on raske üle tähtsustada. 

  • Livia Viitol

     

     

    Me istume lokaalis nooblis

    kesk arktilist hüsteeriat

    öö seljataga kokku rullib filme

    kõik hilinevad

    ka tali –

    me istume

    öömustast plüüsist tugitooles

    ja kõneleme filmikriitikast –

    kui kirjutad siis kas niisama

    või Jumalale

    mult naaber äkki küsib

    ma vastan 

    nii kuis on

    ta ütleb unustanud on mu nime

    ma ütlen huupi –

    ütlen väljamõeldud nime

    ja samas mõtlen

    äkki  t e m a  ongi siin

    sestpeale kõik on justkui filmis

    sessamas duubliteta

    sääl kõik on nagu päriselt

    ma enne peo lõppu

    jooksujalu lahkun

    duublimõte äkki piinab mind –

    (ma natukene siiski kahtlen

    t e m a  ehtsuses)

    ma tean

    lokaalis nooblis välistatud on hüsteeria

    kõik arktiline ammugi

    ma tahan kirjutada

    filmist mis jääb kestma

    ma siiski olen kriitik

    mind kummitavad ainult

    mõned kaadrid

    kuid nad on väga südamel

     

    detsember 2006

  • Konkursside arv peegeldab majanduse edukust

    Karen Jagodin

    Keeristorm teeklaasis tõi laiemas plaanis Eesti arhitektuuriellu hoogu, mida jätkus lainetena terveks aastaks. Välisarhitektidega koos töötamise positiivne kogemus viis aasta edenedes uute kutsutud rahvusvaheliste võistluste korraldamiseni. ERMi konkursil kolmandale kohale jäänud Austria arhitektuuribüroo Atelier Thomas Pucher & Bramberger Architects noppis võidu Tarmeko mööblikombinaadi endisele territooriumile kavandatava elamukvartali konkursil Tartus. Alale planeeritud üheksa kaheksakorruselist kortermaja sünteesivad Emajõe kaldal Le Corbusier’ plaanilahendust ja edumeelset ruumilist ornamentikat. Arvestades Eesti korterelamute arhitektuurilist taset ja kinnisvaraarendajate möödavaatamist kvaliteedist, on tegemist positiivset pretsedenti loova sammuga erasektorist.

    Rahvusvahelise haardega oli ka Pärnus korraldatud jõeäärse keskuse ehk Port Artur 3 ideeplaneeringu võistlus. Ajalooline endise sadama, ladude ja raudteejaamaga kaubanduspiirkond jääb muinsuskaitsealast välja ja plaanis on pärnakaid ehmatada kesklinna kirikutele konkurentsi pakkuva esimese kõrghoonega. Itaallaste (Studio Interzona ja AB Romolonatiassociati) võidutöö, aga ka veel kahe osalenud arhitektuuribüroo soov paigutada Pärnusse 17-korruseline maht, on osa üldisemast pildist, milliseks peaks kujunema linna uus jõeäärne avalik ruum.

    Tallinna silmapaistvaimaks ideeplaneeringuks kujunes aasta lõpul esimese etapiga ühele poole saadud Maakri kvartali arhitektuurivõistlus. Lõpuks on jõutud pealinna city ühtseks kavandamiseni ja eri omanikele kuuluvate kruntide loogilise sidumiseni visuaalses ja ka tehnilises plaanis. Viis edasijõudnud tööd pakuvad väga kõrget ja tihedat linnaruumi, mis vastab kaasaegse südalinna nõudmistele: tihe, city’lik linnaruum peab arvestama inimmõõtmega.

    Loomulikult ületavad suured rahvusvahelised konkursid kergemini uudisekünnise, kuid arhitektuuri kui valdkonna aktuaalsusest lähtuvalt räägiti ka mitmest isepärasest üksikobjekti võistlusest. Ja seda üle Eesti. Olgu selleks siis lasteaed Tartus (kolm äramainitud tööd), spordihoone Paides (I preemia Salto AB OÜ-le), maagümnaasiumi juurdeehitus Viljandis (I preemia KOKO arhitektidele), piirivalvekordon Pärnus (II preemia Toomas Mägile), TTÜ raamatukogu Tallinnas (I preemia – Agabuš, Endjärv & Truverk Arhitektid OÜ) või ökomaja Edela-Eestis (kaks III preemiat: Salto AB OÜ ning Urmas Luure ja Terje Kallast). Teiste seast tõusis olulise teemapüstituse tõttu esile Tartu Jaani kiriku kõrval asuva hruštšovka “ilulõikus” (I preemia Kalle Komissarovile).

    Arhitektuurikonkursside arvu iga-aastane kasv on eelkõige soodsa majanduselu peegeldus. Suurema hüppe kui avalikud võistlused on tänavu teinud kutsutud osalejatega konkursside arv. Need aga sageli laiemat kajastamist ei leia ja seetõttu pole ka võistluste aastanimekiri selle koha pealt lõplik. Küll aga võib näha aina rohkem ja rohkem kutsutud osalejatega konkursside eelistamist erasektori poolt, kuna võistluse läbikukkumise risk on avalike võistlustega võrreldes väiksem. Vajadust arutleda arhitektuurikonkursside rolli teemadel näitas ka tänavu Eesti Arhitektuurimuuseumis korraldatud suur suvenäitus “Arhitektid võistlevad”, kus oli heidetud pilk viimase 15 aasta võistlustele. Üha enam on tunda, et avalikest arhitektuurikonkurssidest on saamas noorte arhitektide enesereklaamimise vahend, ennast juba tõestanud bürood eelistavad soodsast majandusseisust tulenevalt konkursifortuunale kindla sissetulekuga tööd.

    Ja siis oli jällegi ju aasta, kui Eesti osales Veneetsia arhitektuuribiennaalil, valis parima puit-, betoon- ja terasehitise ning mõtles ja rääkis valjult ja palju arhitektuurist ja poliitikast.

     

Sirp