Toeta
Otsi

feminism

  • Geniaalne pujään

    TARMO TEDER

    Eesti rahvas ja poliitmajanduslikuks eliidiks upitunud tegelinskid pole kindlasti nii loomlollloiud (T. T.), kui Kivisildniku loomingust võib paista, aga ajal kui selgrootud eurokraadid seisavad püsti ainuüksi oma paksu naha ja häbitu edevuse najal, võib Kivisildniku kriitilis-ründavast sõnast kaugemale minna vaid füüsilise vägivallaga. Niisiis tuld kultuuri- ja peaministri pihta! Miks mitte igatseda aega, kui Sven on president ja Matti Milius kultuuriminister. Siis on Eesti jälle riik, aga mitte võidujooksu punnitav pugejalik kogum. Ja mina ei laku Kivisildniku talda, vaid noolin kiilaskupu nimbust: hallpead austa, kulupead kummarda.

    ?Poeemis Puutinile? määratleb Kivisildnik end häbenemata vene kaastööliseks, pakub Putinile head tehingut, kontrolli Eesti sadamate ja õhuruumi üle, tahtes vastutasuks mõnda mõisa, erastada 10% elanikkonnast ja kuberneri kohta, sest Eestis pole kunagi olnud helgeid päid, vaid kulid ja vähe ideid. Seda kõike ei maksa muidugi liiga tõsiselt võtta, aga selle põlgliku irve taga haigutab reaalne tragism. Olen kindel, et Kivisildnik mõistab ja hoolib Eesti saatusest palju rohkem kui tuhanded toolinühkivad riigi(kõrg)ametnikud, ennasttäis poliittegelinskid ja kõrgid rikkurid. Alati peab nende pseudoaristokraatliku nõmeduse vastu üles tõusma, mässu looma, olgu see kui absurdne tahes.

    Lõpetuseks tahan ma Kivisildnikule ja kogu lugejaskonnale edastada ühe fundamentaalselt kurva teate, et lollid ei sure välja mitte kunagi. Vastupidi! Paari lähema sajandi jooksul rumaluse hulk aina kasvab, sest maakera üldine kliimafoon soojeneb ja leitsak roiutab vaimu. Aga meil fennoskandidel on siiski lootust, sest El Nino mõjul kaotab Golfi hoovus oma soojuse ning uus väike jääaeg pakub vaimuvirgutust.

    Kivisildnik on ürgne mammutikütt, ainult mammutid pole enam karvased, kõvera kihvaga kaunid monstrumid, vaid kahejalgsete loodud näivad kooslused, soolapuhumine ja papist tiigrid. Mitmete riikide luure peaks mädanenud tsivilisatsiooni kukutavale Kivisildnikule suunama teravdatud tähelepanu.

  • Mida otsib ja leiab Eesti antropoloog Siberist

    MART RUMMO

    Möödunud reedel peeti Tartu visuaalse kultuuri päevade raames Eesti Rahva Muuseumis eesti dokumentalistide ümarlauavestlus. Kuigi eetiline dilemma nn. vanema ja noorema põlvkonna visuaalsete antropoloogide vahel jäi suures osas vaka alla, leidsid ohtralt valgustamist siinsete filmitegijate motiivid ja Lääne-Siberi põlisrahvaste juures kogetu, millesse mahub nii masendav lootusetus kui soojad suhted ja ülevad elamused. Olgu siin toodud lühike kokkuvõte Eva Toulouze?i juhitud vestlusringist.

    Eva Toulouze: Miks huvitab Siber nii väga Eesti dokumentaalfilmitegijaid? Kuidas te üldse Lääne-Siberis elutsevate sugulasrahvaste juurde sattusite?

    Mark Soosaar: Hantide maale sattusin ma vist aastal 1989. Olin just alustanud filmi ?Ühepuulootsik? sellest, kuidas erinevad rahvad puutüve õõnestades paati teevad. Peale hantide olid selles filmis veel Amazonase ülemjooksul elavad sekvoiad, mitu suguharu Põhja-Ameerikast, ungarlased ja eestlased. Kolmandal või neljandal ekspeditsioonil olles sattusin selle härrasmehe juurde, kelle nimi on eesti keelde tõlgituna Nirkmees. Tema juures oli juba käinud üks teine eesti filmimees, Valentin Kuik.

    Valentin Kuik: Mina tahtsin teha filmi paadiretkest, mis algab väikestest taigajõgedest, jõuab Obi jõeni ja seda mööda Põhja-Jäämereni välja. Rändasingi siis Siberisse, teades, et seal on üks tatarlasest metsavaht, kes paadiga selle tee ette võtab. Kohale jõudes sain ma aru, et seda filmi ei tohi teha. Ei tohi sõita paadiga mööda jõge, möödudes rahvast, kes on suures hädas, sest nende maa on nii rikas, et sellest elab terve suur riik. Siis ma hakkasin filmima hoopis hantisid. Leidsin ühe perekonna ja hakkasin peale leivateost. Leib ja piim, elu ja surm ? need on asjad, mis on kõikjal maailmas üheselt mõistetavad. Kui ma nägin, kuidas vana pime naine hommikul onnis segab tainast ja hakkab leiba küpsetama, siis ma sain aru, millest mu film tuleb.

    Liivo Niglas: Ülikooli ajal leidsin, et kõige mõistlikum on vaba aega kulutada seigeldes. Nii me siis läksime mõne sõbraga Siberisse rändama ning üritasime igal koolivaheajal käia Siberis, koguda etnograafilist materjali ja teha fotosid. Minu kui filmitegija seisukohalt kõige olulisem käik toimus 1991. aasta talvel, kui sattusin Jamali poolsaarele seitsmendasse põhjapõdrakasvatajate brigaadi. Pärast esimest kohtumist ma olen käinud selles brigaadis kuus või seitse korda ja teinud neist ka oma esimese iseseisva filmi ?Brigaad?. Mul lihtsalt ei õnnestunud seda inimeste ja keskkonna ilu anda edasi oma artiklites ? tundus, et midagi olulist jääb ütlemata. Leidsin, et visuaalse pildiga peaks see paremini esile tulema. See sundis mind astuma filmikooli ja hakkama filme tegema.

    Janno Simm: Minu väljakujunemise aeg langes ühte perioodiga, kui Mark Soosaar hakkas minu sünnilinnas Pärnus korraldama oma antropoloogiafilmide festivale. Nii et osalt olen ma praegu siin just tänu Margile. Konkreetselt Siberisse sattusin ma aga tänu Art Leetele. Siinsamas ERMis töötades küsis Art minult ükskord, kas ma ei tahaks koos temaga Siberisse minna. See esimene käik jäi aga liiga põgusaks ning selle käigus jäi minusse arusaamine, et peaks minema ja asja põhjalikumalt uurima. Mind hakkasid miskipärast huvitama just kõige põhjapoolsemad handid. Kui enamik siinviibijaist on käinud lõunapoolsemate hantide juures, kes on säilitanud oma kultuuri, siis mind hakkas huvitama, kuidas Obi põhiharu ääres elavad perekonnad, kes on vene ja neenetsi mõjudele avatud rohkem kui nende suguvennad, on osanud säilitada oma kultuuri. Sellest valmiski minu esimene film Tromsös.

    E. T.: Kas võib leida mingit seost teie isikliku kogemuse ja palju räägitud sugulusidee vahel?

    M. S.: Aastal 1966 Novosibirskis üht filmi tehes sõitsin sealt 150 kilomeetri kaugusele eesti külla ? kui ma ei eksi, siis Semjonovkasse. Kõige rohkem hämmastas ja rõõmustas mind seal see, kui puhtalt sealsete elanike suus oli säilinud Kanepi murre. Inimesed, kes olid kolinud Siberisse 1860.-1870. aastail, olid uhked, et nad on pärit Kanepist. Kuna nad olid väga vähe Eesti ja selle arenguga kokku puutunud, siis nad rääkisidki säärast Kreutzwaldi-aegset keelt. Seepärast on mind keelelised küsimused ka alati huvitanud. Koos hantidega kojas istudes oleme ikka võrrelnud, kuivõrd langeb handi keel kokku eesti keelega, ja püüdnud leida ühiseid sõnu.

    L. N.: Suguluse mõiste on olnud oluline põhjus, miks eestlased on Siberis palju filmimas käinud. Vähemalt mina olen sellele keelesuguluse müüdile tänulik, sest see võimaldas mul üleüldse sattuda säärasesse imepärasesse maailma. Paraku on nii, et kohalikud sisserännanud, peamiselt vene keelt kõnelevad inimesed, tulevad ikkagi metslaste sekka oma kultuuri esindajatena. Säärast suhtumist on aastakümneid viljeletud, nagu te näete ka Valentin Kuigi filmis. See põhjustab neis endis teatud alaväärsust ja negatiivne identiteet on seal kaunis tavaline. Nõnda on just see avanud paljud uksed, kui tuleb üks eestlane, kes ütleb, et on nende sugulane, ja kes tegelikult väärtustab seda niinimetatud metslust.

    M. S.: Mind valdas Nirkmehega suheldes tunne, nagu oleksin puutunud kokku oma vanavanavanaisaga 25 põlve enne ja just eelkristlikust perioodist.

    Anzori Barkalaja: Mina võtaksin eelkõnelejate nimetatud aspektid oma sõnadega kolme punkti kokku. Esimene on kahtlemata soome koolkond ehk ajaloolis-geograafiline koolkond, mis nn. keelepuu kaudu meie sugulusele põhjenduse andis. Et aga soomlastel polnud lihtne omal ajal hantide juurde pääseda, võtsid eestlased n.-ö. eksperdi rolli enda kanda. Teine oluline aspekt on see, et eestlastel tekkis just oma sarnase ajaloolise traagika tõttu Lääne-Siberi rahvastega sarnane lähedus, nagu näiteks kas või iirlastega. Kolmas moment on see, millele annavad kahtlemata kinnituse kõik siin reas istujad, on eesti teedeehitajad. See on äärmiselt tugev infrastruktuur, mille mõju on rõhutanud kõik eesti visuaalse antropoloogia ja Siberi välitöödega kokku puutunud inimesed. Teedeehitajad tegid hantidega suheldes juba palju eeltööd meile ära, nii et handid juba teadsid, et eestlased on nende sugulased; et nad on mõnusad inimesed ja transpordivad nii nende perekonna kui asjad vajadusel ühest punktist teise. Seetõttu oli meil juba palju lihtsam sellesse kultuuriruumi siseneda.

    E. T.: Kes on teie filmide adressaadid?

    V. K.: Ega mina küll eriti adressaatide peale mõtle. Me kõik teame, et ega nendel filmidel suurt minekut ole. Meie soov on lihtsalt midagi jäädvustada, sest see kõik on kaduv. Me teame, et ühe kultuuri levitamine, selle tiraþeerimine teise kultuuri ruumis, mis on praegu valdav kogu maailmas ? see on mentaalne invasioon, millele varem või hiljem paratamatult järgneb füüsiline sissetung. Kui ma tegin esimest filmi, siis ühel ilusal suvehommikul, nähes, kuidas isa ja poeg tahuvad puutüvest välja lootsikut ja handi naine silitab põdravasikat, siis järsku hakkab transistorraadiost kännu otsas kostma kaunis muusika. See kõik oli kokku nii ülev ja ilus, et mul oli tunne, et hakkan nutma. Kui ma oma järgmist filmi tegin, siis tekkis mul õudne tunne, kui nägin, kuidas handi perekond pärast õhtusööki paneb käima televiisori ja hakkab mehhiko seriaali vaatama. Kui ma olin kolmandat korda Siberis, siis ma ei leidnud ühtegi korralikku hotellituba, sest kõik kohad olid täis noori ja ülbeid ameeriklasi, kes olid tulnud sinna naftaäriga ratsa rikkaks saama. Teadmine teeb inimese vastutavaks: kui sa midagi tead, siis sa juba vastutad. Vastutamine aga tähendab seda, et sa pead tegema iseendas valiku. Selle peale, kui palju tarbida, peab hakkama mõtlema üha rohkem inimesi. Ja mida varem, seda parem.

    E. T.: Liivo, sinu filmides on ju näha ka tõelist puutumatut ilu.

    L. N.: Enamik nähtud filmidest kajastab elu ühes ja samas piirkonnas. Kõik see, mis toimub naftapuurtornide territooriumil, on päris masendav. Seda, mida on tehtud sealse looduse ja sealsete inim
    estega, näeb nii maad mööda liikudes kui ka helikopteriga lennates. Minu esimene kokkupuude põlisrahvaga leidis aset aga Jamali poolsaarel, kus elavad uhked nomaadid-põhjapõdrakasvatajad, kellest enamik püsib ümbritsevast vene kultuurist eemal ja näeb vaid vahel harva üle pea lendavaid helikoptereid. Ja kuigi sealgi on tehtud luuret maardlate avastamiseks ja on olemas puurtornid, ei ole neid veel viimase ajani kasutusele võetud. Seega pole seal veel väga palju võõrast mõju ning loomulikult avaldub see ka inimeste käitumises. Jamalid näevad välja uhked ja ilusad; nad tunnevad, et on vähemalt seal, tundras, iseenda ja olukorra peremehed. Nemad otsustavad, kuhu nad oma karja viivad. Ametlikult töötavad nad küll sovhooside heaks, ent järgivad karja ajades siiski oma traditsioonilisi rännumarsruute. Minul ehk vedas, et mu esimene kokkupuude toimus ilusa ja uhke põlisrahva esindajaga, mitte sellisega, kes on olnud sunnitud kirjutama oma maa buraani või mõne tonni bensiini eest mõne naftakompanii nimele ning ühes sellega loobunud suurest osast oma traditsioonidest, uhkusest ja väärikusest. Ka filmi ?Juri Vella maailm? nimikangelane on selline, nagu ta on, just seepärast, et temas on veel looduseusku, jõudu uskuda, et sa pead võitlema oma tuleviku nimel. Ta püüab tõestada, et ka üks inimene võib vähemalt oma lähikonnale pakkuda haridust metsast lahkumata, ja kas või oma eeskujuga näidata, et kui sa oled neenets või hant, ei tähenda see seda, et sa pead olema alkohoolik. Et on võimalik mitte juua ja ometi nautida elu. Olgugi et tema ümber kõrguvad puurtornid, näitab ta, et on võimalik naftakompaniide elu kibedaks teha või vähemalt nende pealetungi kiirust vähendada.

  • Eesti Ajaloomuuseumi õpitubade sarja “ASJA ARMASTAJAD” kolmas õpituba 13. aprillil kell 13 Suurgildi hoones. Viimased vabad kohad!

    Reti Meema

    Kultuuripärandi aasta 2013 raames alustas Eesti Ajaloomuuseum õpitubade sarjaga „Asja armastajad“. Kutsume kõiki asja armastajaid osalema!

    Õpituba teemal „Ajaloolised nahaleiud ja nahkesemete säilitamine kodus“ toimub juba sel laupäeval, 13. aprillil algusega kell 13.00 Suurgildi hoones (Pikk 17, Tallinn). Õpituba viivad läbi Krista Sarv (Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator) ja Merily Paomets (Eesti Ajaloomuuseumi konservaator).

    Seekordne õpituba keskendub nahkesemetele ja nende säilitamisele kodustes tingimustest. Paljudes kodudes leidub väärikaid nahkköiteid, vanavanematele kuulunud kauneid nahast käekotte, karpe, vutlareid jmt, mida hoitakse järeltulijatele. Kas teate, milliseid nahkesemeid säilitatakse muuseumis ja kui vanad need on? Uurime, millised esemed on museaalse väärtusega ja kuidas neid säilitada.

    Õpitoa esimeses pooles annab Krista Sarv ülevaate vanimatest nahkesemetest muuseumis, mis on väärtuslikud ajalooallikad uurijatele. Saame teada, kui vanu nahkesemeid on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis ja miks neid seal hoitakse. Räägime sellest, millistel nahkesemetel on oluline roll isikliku ajaloo talletamisel. Tihti unustame selle, et hoidmist on väärt mitte üksnes hinnalised nahast kunstiesemed nagu näiteks Eduard Taska töökoja toodang,  vaid ka ema vana rahakott ja isa kingad.

    Mida teha vanaisa sumadaniga, et see näeks ka tulevasi põlvkondi või nahkköites perekonnapiibliga, sellest annavad Krista Sarv ja Merily Paomets ülevaate õpitoa teises pooles. Õpime üheskoos ära paar kõigile jõukohast töövõtet, mida kasutatakse arheoloogilise naha konserveerimisel ja mis sobivad koduste  nahkesemete eluea pikendamiseks. Jagame näpunäiteid nahkköidete, karpide, kohvrite, kottide jm esmaseks hoolduseks ja tutvustame nende parandamiseks kasutatavaid tehnikaid. Soovi korral võivad õpitoas osalejad kaasa võtta mõne problemaatilise nahast eseme isiklikust kogust ning saada nõu, kuidas armsaks saanud nahkasju kodus säilitada.

    Fotol: Naiste jalanõu on pärit 16. sajandist ja leitud Pikalt tänavalt Tallinnas, kunagise linnakodaniku elamu keldrist. Erakogu

    VEEL ON MÕNED VABAD KOHAD!

    Palume osalemiseks eelregistreeruda SIIN!

    Osalustasu 3 eurot.

    Järgmine õpituba teemal „Lorup ja Langebraun ning kuidas neid ära tunda.“ leiab aset 4. mail 2013 kell 13. Õpituba viib läbi  Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

  • Kinder, crime ja fame

    Tiit Hennoste

    Aga see pole kogu pilt, sest osa raamatuid tuleb väljastpoolt liitu. Mullu Urmas Oti  ja Eino Baskini eluraamatud, Justin Petrone „Minu Eesti”, Stephenie Meyeri neli „Videviku” romaani ja Andrus Kiviräha „Jumala lood”. Oti raamatut trükiti väidetavalt 20 000. Teiste tiraaži ma ei tea, aga kui vaadata, kus nad asuvad Apollo ja Rahva Raamatu müügitabelites, siis saab oletada, et nad mahuvad hittide sekka küll. Nii võib lisada 16 raamatule kümmekond juurde ja saame kokku umbes sama hittide arvu kui mullu ja tunamullu. 

    Kes valitseb tippu? Eesti Kirjastuste Liidus on 34 kirjastust (kui ma õigesti lugesin), aga 30 parema raamatu tippu valitseb selgelt suur kolmik Varrak, TEA ja Ajakirjade Kirjastus. Muuseas, 2005. aastal oli kolmikus Tänapäev, Ajakirjade Kirjastus puudus (või polnudki teda sel kujul olemas?). 2006. aastal tuleb ta tippu ja alustab elulugude buumi (Ita Ever). Aastal 2007 kaob aga tipust Tänapäev ja saab hoo sisse Tammerraamat. 

    Mis kirjastused need on? Ajakirjade Kirjastus ilukirjandust peaaegu ei avalda. TEA teeb teatme- ja õppekirjandust, aga on tunginud tugevalt lastekirjanduse turule. Ainus suur ilukirjandust tootev klassikaline kirjastus tipus on Varrak. Aga nende kõrval on hitivabrikuteks saanud mitmed pisikirjastajad. Marii Karelli nime järgi tuntud Fookus Meedia (Urmas Ott jm), Petrone perekonna Petrone Print (reisiraamatud),  Tammerite pere Tammerraamat (Mihkel Raud). Põhiidee on lihtne: väike valik, suured bestsellerid rahamasinaks, võimalikult kogu plekk perekonda. Üks kirjutab, teine kujundab. Üks kirjutab, teine toimetab. Jne. Seda mudelit järgivad põhiliselt noored. Aga siin on ka huvitav ja selge erinevus Tammerite ja noorte vahel: eesti kultuuri ajalukku vaatav missioonikirjandus või selle puudumine. 

    Müügiedetabeli kese on ikka olnud aimekirjandus, aga selle võim on vaikselt vähenenud. Kui 2007 andis see pool üle 6000 trükitud raamatutest ja 75% 30 menukaima seast, siis mullu ja tunamullu oli neid 30 seas veidi üle poole ja 6000 hulgas vaid kolmandik. Aga see on lai valdkond, kus on oma selge tuum. Kodu- ja kokaraamatud, teatmeteosed ja entsüklopeediad. Mis, kui mõelda, on samuti koduraamatud (selline raamat peab  ikka kodus olema!). Need on andnud 30 parema sekka 13 raamatut (eelmistel aastatel 17 ja 14). Ilukirjanduse osa tipus on vähenenud ja drastiliselt. 2008. aastal müüdi üle 2000 eksemplari 17 raamatut, mullu 9.

    Aga vähesed hitid on ikka sama tüüpi: Coelho, kriminullid, Kivirähk. Lisaks mõni esile hüppav menuautor, nagu Sofi Oksanen, Stieg Larsson või Meyer. Ja eesti eripärana kuldset luulet. Näiteks Peep Ilmeti koostatud „Eluluule” topib teist aastat järjest. Kolmas liik käib kirjastajate edetabelis ilukirjanduse alla, aga ma olen selle sealt välja tõstnud ja nonfiction’iks nimetanud. Kui kogu kirjastamine mullu vähenes, siis see valdkond tõusis 25%. Täpsemalt, tõusis selle tuum, eluloo- ja mälestusteraamatud, veidi ka reisiraamatud. Aga see pilt on natuke petlik. Kui Urmas Ott välja arvata, siis paistab  päris tipus tagasiminek. Kui tunamullused tipud liikusid 9000 eksemplari juures ja üle selle (Aunaste, Linna, Kreismann), siis tänavused jäävad 5000-6000 sisse. Kas plahvatus on möödas? Või on pakkumine liiga suur? Või pettus osa lugejaid tasemes? Või mõjutas masu? Ei tea. Ja lisaks istuvad edetabeli tipus muidugi eri liiki lasteraamatud, mida on ikka palju müüdud, aga eriti mullu. 

    Kunagi märkis naise rolli elus kuulus kolmik Kinder-Küche-Kirche. Ja see sobis muuseas hästi ka menuraamatute tootmise põhjaks, kui arvame Küche alla kogu kodukirjanduse. Siis kadus Kirche ja selle asemele tuli hoopis teise maailma viitav kriminull. Uueks menuvalemiks sai Kinder-Küche-Crime. Kuigi see vana masin töötab Eestis veel üsna hästi, on muutused selgelt näha. Nende taustal on lihtne idee, millest pool on rahvusvaheline ja  pool kohalik: tele ja teater teevad tähe (vaadake, kellest on menukaimad raamatud). Ja täht on tähtsam kui kodu. Nii võime kokku panna uue edu ja raha mudeli: Kinder-crimefame. Kauaks seda on, näeb juba tuleval aastal.

  • Kimmo Pohjoneni kaubanduslik tulevärk

    Kaur Garšnek

    Ühes viimasega musitseeriti nüüdki, kõlapilti lisandus Soome keelpillikvartett Proton. Samuti võib sisuliselt ansambliliikmeks pidada surround-heli ja reaalajastatud heliefekte kujundavat helitehnikut Heikki IsoAholat. Ka säherduse kollektiiviga on Pohjonen kord varem Eestis esinenud, nimelt 2006. aastal  Leigo festivalil, kus esitati mitmeosaline läbikomponeeritud teos „Uniko”. 65minutilise kompositsiooni olevat tellinud 2002. aastal Kronose kvartett ning Pohjonen, kel seks ajaks juba koostöökogemusi Tapiola Sinfoniettaga, andnud oma jah-sõna.

    Teose muusikaliseks ideeks sai ühendada akordioni ja keelpillide helimaterjal, neid sämplida ja live’is töödelda. Seesugune lähenemisviis olevat olnud tollal uus ja ainulaadne. Teose ettekanne Tallinnas  aastal 2009 ei kostunud enam nii unikaalne. Ühest küljest on muidugi paratamatu, et artisti korduvad ülesastumised hakkavad publiku mälus omavahel kõrvutuma ja kihistuma, kuid antud juhul oli asi ka muus. Mina näiteks jõudsin kontserdile esitatava kava suhtes „puhta lehena”, ent kurioossel kombel oli üheks esimeseks esilekerkivaks assotsiatsiooniks ikkagi „Leigo!”. Ilmselt õnnestub siin peale kollektiivse alateadvuse toimemehhanismide leida  ka puhtmuusikalisi põhjusi. Näiteks pakutakse ju igasugustel suvefestivalidel ja kogupereüritustel pop- või rokkmuusika töötlusi klassikalistel instrumentidel ja muud hõlpsasti seeditavat „väärikamas” kuues.

    Muusika ise koosneb valdavalt meeldejäävatest fraasikordustest, paralleelselt kvintides või unisoonis, kokkukõlavale võimsusele rõhuvatest liikumistest. Ent kitarriga maadleva rokkstaari või end eksponeeriva popartisti asemel  on laval… näiteks keelpillikvartett, justkui natuke kohkunud ja natuke elevil, pühapäevaselt pidulik. Suur osa „Uniko” materjalist näiski põhinevat sellisel minimalismile läheneval kompositsioonil, mis toiminuks oma monoliitsuses suurepäraselt mõnel vabaõhuüritusel koostöös tulevärgi ja inimmasside stiihiaga, ent vaoshoitumas kontekstis ei suutnud vähemalt mind küll sügavamalt puudutada. Vahest oleks seesugune arhimuusika vajanud täienduseks  dünaamilisemat, ökomütoloogilist visuaaliat à la Philip Glassi „Koyaanisqatsi”. Tõsi, mulje võinuks esimese 15 minuti põhjal ka teistsugune kujuneda.

    Alustati hiljukesi elektroonilise kõlakanga lainetustel, mis loomulikel ülemhelistruktuuridel mängides sugereerisid avarat ja karget tunnetust, ideaalset võimaluste ruumi. Instrumentalistid imiteerisid pillidel loodushääli, seejärel fraseerisid teatud nukra pastoraalsusega, et siis kulmineeruda  „pulsil ja mustril” põhinevasse etnorokilikku „saagimisse” poognajõhvide lipendades. Õhtu ootamatuim moment oli aga üks viieminutiline lõik pärast esimese osa repriisi, mil pääses valla täiesti taltsutamatu, harmoonia paineist vabastav stiihiline ürgheli. Kohapeal improviseeritud pillikõla muundati elektrooniliseks utoopiaks ning ruumilise helisüsteemi eelised tulid täielikult esile. Rahulikult kulgevast jõevoolust sai ülespidi  kihutav kärestik. Just seesuguseid üllatusi oodanukski enam. Siiamaani on neid küllaga pakkunud Pohjoneni isikule keskendatud kontserdid, mil „orkester” tuleb mehest endast ning esitus põhineb vahetul loomeimpulsil. Mõnikord on nii, et less is more.

  • Eesti keele- ja kultuuriruum

    Mati Hint

    Üks keele- ja kultuuriruum on keeruline nähtus, mis peale vaimustuse vajab ka füüsilisi kandjaid: kõnelejaid, lugejaid, kirjutajaid, koole ja ülikoole, laulukoore, teatreid, raadiot ja televisiooni, kirikuid, korv- ja jalgpallimeeskonda…

    Kõnelejad, lugejad, koorilauljad, näitlejad, raadiote toimetajad jne on kõik inimesed, kellel on õigus oma arusaamistele selle maailma ja taevariigi asjadest, aga keele- ja kultuuriruumis askeldajate puhul on ikkagi väga tähtis, mis keeles nad askeldavad, millist kultuuri (või antikultuuri) levitavad.

    Ehk napilt üheksakümmend aastat on seda aega, millest võime mõtelda kui eestikeelse kultuurielu domineerimise ajast Eesti geograafilises ruumis. Täielikuna sai eestikeelne kultuuriloome avalduda alles pärast eesti keele enesekehtestamist riigikeelena ning ülikoolihariduse pööramist eestikeelseks oma riigis. Suurtest ohtudest ja tagasilöökidest hoolimata on eestlased oma elu ja kultuurielu sellest peale saanud elada emakeeles. Kes on tahtnud. Ja isegi okupatsioonide ajal tahtsid peaaegu kõik.

    Need kaks – riigikeele paragrahv ja eestikeelne ülikool – määravad ülisuurel määral keele staatuse. Aga ainult juhul, kui need on täidetud sisuga.

     

    Keeleseadus

    Uue iseseisvusaja künnisel 1989. aasta jaanuaris vastu võetud keeleseadus oli eesti keele kaitse seadus vene keele pealetungi vastu. Otse nii seda ei saadud sõnastada, aga kõik teadsid, et nii see oli. Seaduse hilisemad versioonid on esimese seaduse sõnastust lihvinud iseseisva riigi seadusandlusse sobivaks, aga seaduse täitmise jälgimises mingit märgatavat muutust toimunud pole.

    Kuid olud on vägagi muutunud. Kui vene keel veel eesti keelele ohtlikku survet avaldab, siis Eesti riigi tegematajätmiste tõttu. Juba ammu on tõsisemaks ohuks inglise keele sissetung eesti kultuuriruumi. Aga keeleseaduse täitmist jälgivad ametnikud maadlevad endiselt pensionieale lähenevate vene õpetajatega ega tee märkamagi, et Tallinna kesklinnas ilutsevad ilma tõlketa ingliskeelsed sildid ja reklaamid, et avalik-õigusliku Eesti Raadio „Vikerraadio” programmi saatejuhid tunnistavad muusikavahepaladena ainult ingliskeelseid tümakaid või tühilaulukesi, et meid sõidutab „Kõu Puss”.

    Kõige raskem on vastu seista ühe võõrmõju pidevale survele, sest see surub alateadvusele. Sellepärast ärgem jätkem lootust, et ka „Vikerraadios” tuleb kellelegi ühel päeval meelde Prantsusmaa olemasolu, siis kunagi Saksamaa jne. Soome iseseisvuspäeval juba mahtus ingliskeelsete laulukeste kõrvale ka soome laule. (Jään huviga ootama 24. veebruari „Vikerraadios”.)

    Kas on lootust, et keeleseaduse laiem mõte – eestikeelse kultuuriruumi kaitse – jõuab ükskord ka ametipostideni?

    Praegu veel mitte. Tallinna linna volikogu esimees teeb hoopis ettepaneku võtta Tallinnas teise ametliku asjaajamiskeelena kasutusele inglise keel. Kas siis inglise poissmehi juba ei teenindata inglise keeles? Kas iga vald võib teha oma keeleseaduse? Mida siis imestada, kui Seto kuningriigis antakse noortele nõu: „Tsuhknidega (eestlastega) kõnõlgõ ainult seto kiilt.”

    Ülikoolid

    Ülikoolide õppekeelekasutus on õrn ja konjunktuuri poolt mõjutatav teema. Vahepeal paistis juba, nagu oleks mõni ülikool teinud otsuse, et õiget haridust saab anda ainult inglise keeles. Praeguseks on suur tuhin siiski veidi rahunenud. Ehk on aeg järele mõtelda ja kokku leppida, kus on piir.

    Eesti noorte venelaste pärast on äkki hakanud muret tundma haridus- ja teadusministeerium ning ülikoolid lausa üksteise võidu. Tallinna ülikool kavatseb asutada nn Katariina kolledži, kus õppekeeleks oleks vene keel.

    Selle suure mure ettekäänded on ilusad: olgu Eesti vene noortel eestikeelsete noortega võrdsed võimalused Eestis kõrghariduse saamiseks. Kas need võimalused muutuvad siis järjest ebavõrdsemaks, mida kauem iseseisev Eesti riik oma hariduselu korraldab?

    Mure tegelikuks põhjuseks on eestikeelsete noorte nigel pealekasv. Niikaua, kui eestikeelseid noori jätkus kõigile pärisülikoolidele ja ennast ülikooliks nimetavatele üürikorruste eraettevõtetele, niikaua muret polnud.

    Muidugi on Eesti riik teinud liiga vähe eesti keele õppe parandamiseks vene koolis, aga tasapisi olukord siiski paraneb, mitte ei lähe halvemaks. Tallinna ülikooli Katariina kolledž poleks iseenesest ka midagi kohutavat, eriti kui peaks täituma lubadus (lootus), et juba kolmandal õpinguaastal valivad sealsed venekeelsed üliõpilased 60% ainetest eesti keeles. Ent seda on raske uskuda, seda esiteks. Teiseks: seesuguse Katariina kolledži olemasolu toetaks avalik-õiguslikus ülikoolis õppekeele vahetamist kui normaalset nähtust. Kolmandaks vastuväiteks venekeelsele kolledžile on segregatsioon: need venekeelsed Eesti noored ei hakka igapäevaelus suhtlema eestikeelsete noortega. Kui kaua peab jätkuma täiesti lahus elamine nagu nõukogude ajal?

    Integratsioonihimuliste noorte venelaste tulevik Eestis võiks olla igati kindel. Juba praegu hõivavad noored venelased massiliselt teeninduses letikohti (vähemalt Tallinnas on nii) ja saavad hästi hakkama, ka eesti keelega. Kui kõigil vene noortel oleks hea eesti keele oskus (+ hea inglise või saksa keele oskus), siis oleks neil koguni eeliseid eesti emakeelega noorte ees. Sotsiaalse võõrandumise ületamiseks oleks selline olukord pigem soovitav kui ebaõiglane.

     

    Lugemine

    Keele staatuse püsimiseks on tänapäeval peale kõnelejate vaja lugejaid ning lugemiseks raamatuid. Iseseisvuse ajal on lugemissituatsioon kardinaalselt muutunud.

    Kui keegi nutab taga 40 000–200 000-lisi trükiarve Nõukogude Eestis, siis peaks ta mõtlema, et kui Eesti NSVd taheti presenteerida rahvuskeelse kultuuriga liiduvabariigina, siis pididki tiraažid suured olema. Raamatuid oli palju ainult eksemplarides, mitte nimetustena. Tol ajal oli eesti raamatu kogujal-lugejal võimalik osta ja enam-vähem ka läbi sirvida-lugeda peaaegu kogu eesti keeles ilmuv vähegi väärtuslik kirjandus.

    Nüüd oleme väga kiiresti jõudnud täiesti teistsugusesse olukorda, mis varasemaga läbiimbunus võib peale pideva rõõmu tekitada ka väikest nõutust. Raamatuharrastajal ei ole enam võimalik raamatuturgu tunda rohkem kui üldjoontes. Hämmastavalt kiiresti on eestikeelse raamatu turg jõudnud sinna, kus suurte ja vabade rahvaste raamatuturg on olnud juba mitu põlvkonda. Raamatuid on nii palju, et ammendav kogumine, lugemisest rääkimata, on täiesti võimatu. See võimatu olukord ongi normaalne olukord.

    Normaalsesse olukorda oleme jõudnud ka trükiarvudega. Võib-olla kõik ei tea, et raamatu keskmine läbimüük on läänes ka suurtel rahvastel ainult 2000–5000 eksemplari. See on raamatuuputuse normaalse olukorra paratamatus. Kui Eestis on see keskmine number nüüd 1000–2000, siis on see väga hea arvnäitaja, mille puhul nukrutseda ei ole realistlik.

    Teine lugemiskomponent on ajakirjandus, mis sõna otseses mõttes vohab taastatud Eesti Vabariigis. Nii palju lugemisväärset ajakirjandust ei ole Eestis kunagi olnud ning see, et ajakirjanduse voog kannab kaasa ka palju täielikku rämpsu, see on juba lugeja teadliku valiku küsimus.

    Nüüd tulevad raskemad punktid. Veneaegsete eestikeelsete ajalehtede läbivaatamiseks (Sirp välja arvatud) kulus veerand tundi. Praegu kulub ajalehtede korralikuks läbivaatamiseks veerand päeva. Ja kuigi tagantjärele-vaates tundub tihti, et osa sellest ajast on raisatud asjata, on inimesel, kes tahab asjadega kursis olla, raske seda ette teada.

    Seegi olukord on harjumatu vanemale põlvkonnale või inimestele, kelles elab täieliku ülevaate taotlemise illusioon. Raamatuuputuse ajastul kulutame suure osa oma lugemisajast ajakirjandusele, mitte raamatutele. Päevakajaliste asjakestega kursisolek neelab püsivama väärtusega lugemise aja. Valiku tegemist ei tohiks jätta reklaamifirmade hooleks, võib-olla peaks seda koguni koolis õpetatama.

    Eesti keeles l
    ugejaid jääb arvuliselt vähemaks ja emakeeles lugemine ei ole enam nii päevselge rahvusidentiteedi kinnitamise vahend kui vene ajal. Ja lugemine kui selline pole ka enam nii tähtis. Nüüd on muudki teha.

    Turukonkurents on haaranud oma karmi kaissu ka eestikeelsed raamatud, eestikeelse lugemise ja eestikeelsed lugejad. Ehk siiski veel mõningase missioonitundelise idealismi riismetega. 

     

    „Siia maani ja mitte kaugemale”

    Võrumaal on ütlus „Inemise ommava jo hää’, a elo om säänne”. Ei ole inimesed ühti alati nii hääd ja elu pole ka kogu aeg kõiges süüdi. Kui armas meile on meie oma keele- ja kultuuriruum, see ei sõltu üksnes ajast, vaid meist ikka ka. Isegi pikal vene ajal oli see nii.

    Mida teha, et maast madalast oleks meie laste ja lastelaste meelest eesti keel kõige ilusam keel ja Eesti kõige ilusam maa, eesti kirjandus vähemalt väga huvitav ja laulupeod maailma kõige suuremad isamaalised rahvakogunemised?

    Vägisi armsaks ei saa. Vägisi ei saa armsaks teha Eestit eestivenelastele ega ka eesti keelt armastatud õppeaineks meie oma eesti lastele. Kui ma kuulen, kuidas algklassides õpetatakse eesti lastele väldet ja selle järel kuulen, et eesti keele tund on laste hinnangutes väga ebapopulaarne, siis küsin ma: kas nii on vaja? Ei ole mingi saladus, et iseseisvusajal on eesti koolis uuesti tugevama positsiooni saanud teaduse mõttes lootusetud arusaamad vältest, mida algklassilastelegi kõikvõimatute metoodiliste trikkidega püütakse arusaadavaks teha. Milleks? Kas tõesti selleks, et õpetada õigekirja: Juku õpib.  

    Eesti Vabariigi juubeliaastasse võiks kuuluda ajurünnak eesmärgiga tõsta eesti keele tund kõige populaarsemate koolitundide hulka. Eesti kirjanduse baaslaused, sellised nagu „Kui Arno isaga…” ja „Ta lendab mesipuu poole” peaksid põlvkond põlvkonna järel kinnistuma kultuuriidentiteedi markeritena. Kuidas, ehk õnnestub see välja mõtelda.

    Eestlased on ajaloos korduvalt langenud massilise vägivalla ohvriks ainuüksi sellepärast, et ollakse eestlased. Aga kas selle maa rahva käsi oleks paremini käinud, kui õnnistusena oleks vastu võetud saksastumine või venestumine? Vaevalt küll. Otse vastupidi.

    Kui Eesti ajalugu hakata kujutlema ümberrahvastumiste ja keelevahetuste vaimus, siis oleks eestlaste saksastumise korral Eestis praegu Kalingradi oblasti analoog, võib-olla Ždanovi oblast. Tsaariaegse venestumise korral poleks stalinistidel siin olnud põhjust isegi Karjala-Soome NSV taolist ajutist liiduvabariiki teha.

    Kuidas ka ei mõtleks meid eestlane olemise pärast tabanud vägivallast, ülekohtust ja alandustest, näib mulle pikema mõtlemise järel siiski, et vähemalt nn hilisajaloos (viimane aastasada) on meid ka füüsiliselt kõigist reetmisvariantidest paremini kaitsnud truudus – eestlaseks ja eestikeelseks jäämine. See kehtib isegi viimases suures sõjas ameeriklaste kätte vangi langenud Eesti SS-laste puhul ning võib-olla jättis Stalingi Saksa sõjaväes olnuid ellu sagedamini kui ülejooksnud venelasi.

    Need, kes üürikese kasu lootuses praegu agiteerivad eesti keele positsioonide äraandmise poolt, ei küsi sellest, et seejärel ei oleks enam midagi, millest kinni hoida.

    Kas antud on veel vähe? Kas pole Eesti majanduses loodud soodustusi välismaistele ärimeestele (ka Preatonidele ja Angottidele), kas ei reklaamita välismaistele seiklejatele maailma kauneimaid piigasid kui odavat saaki? Pidev ajupesu üritab Eestist minema meelitada noori ja Eesti maksumaksja kulul väljaõppinud erialainimesi, kelle tööd Eesti riik hädasti vajab.

    90aastane riik peaks mitmeski kohas otsustama: „Siia maani ja mitte kaugemale”.

     

     

  • Vaikuses klõbisevate lusikate helin

    Martin P?

    Meil hakkas nüüd disainiaasta! Naaberriikidel Põhjalas oli selline ka hiljuti, 2005. aastal. Septembri viimasel nädalal on Helsingis disaininädal. Ja Budapestis kah. Tallinnas on disainiöö! Barcelona disaininädal jäi vist oktoobri lõppu. Seal on sügis soojem. Berliin peab viimastel aastatel oma “DesignMai” festivali kevadel. Biennaale ja muid üritusi ei hakka siin loetlema. Disain on popp. Disain on paisumas kiiresti ja kõikjale, märgistades üha suuremaid teemasid materiaalse kultuuri loomise vallast. Tormiliselt areneva tehnoloogia taustal punguvad ja sirguvad üha uued disainivaldkonnad. Teisalt imenduvad disainiideoloogiat täis ka vanad ja väärikad tarbekunstierialad, leides seeläbi uue hingamise. Kommerts, ütlete te. Jah, juhtub ka seda, nagu kirjanduses, teatris ja muusikaski, rääkimata suurest arhitektuurist. Kuid mitte see ei ole disaini tõeline olemus. Disaini roll on pusida ja rassida tehnoloogia humaanseks muutmise nimel ning inimsõbraliku ja kultuuriliselt tähendusliku tehiskeskkonna loomise kallal. Jah, äril, ettevõtjail ja ettevõtteil on siin oma koht, ilma milleta seda koostööd ei sünni. Nii nagu ei sünni ka head pudelit veini ilma ettevõtlike veinimeistriteta.

    Söögikultuuris on mitmeid teisigi disainile lähedasi aspekte. Ühelt poolt ei eelda me ei kokalt ega disainerilt tõelist leiutamise võimet, küll aga oskuslikku ja loovat komponeerimist ja uue tulemuse saavutamist vanade teadmiste uutmoodi sobitamisel. Samuti on esteetikal ja väljanägemisel siin oma koht – sööme ju kõigepealt silmadega. Kuid nii nagu üks roog avab ennast tõeliselt maitse, lõhna, tekstuuri ja miks mitte ka vaikuses klõbisevate lusikate heli kaudu, nii peab sisaldama kõiki meeli rahuldavat tulemust ka hea disain. Samuti kehtib disaini puhul kõnekäänd, et armastus käib kõhu kaudu. Tõelise liidu mõne toote, ruumi või miks mitte teenusega, loome just nimelt oma kõhu ehk alateadvuse kaudu, seda toodet, ruumi või teenust kasutades. Just nimelt kasutades ja sellega koos elades, mitte seda tarbides.

    Disainivaldkonda viimasel ajal tabanud paisumise ja paljunemise taga on loomulikult ka oht, et disainist saab triviaalne sõnakõlks, mis üksvahe kõikjale juurde kleebitakse. Ehk toob disainiaasta siin selgust, mis on ja mis ei, mis jääb ja mis tuleb. On selge, et turujõudude dikteeritud tarbimisühiskonnas peab disain pidevalt võitlust oma puhtuse, siiruse ja loovuse nimel. Paraku pöörleb suurem osa disainist vaid tehiskeskkonna jätkuva pinnapealse ümberstiliseerimise kallal, muutudes sel juhul stilistide kujundatud kompositsioonideks teemal “mood täna”. Kuid kõik, mis tuleb uue moevooluga, on loodud selleks, et see kohe jälle unustada. Sügavamalt võrsunud ideid, neid, mis meid tõeliselt puudutavad, olles võimelised meie elu paremaks tegema ja miks mitte sinna jupikese naudingut lisama, tuleb otsida aga kusagilt mujalt.

    Klassikaliselt oleme harjunud jagama disaini pooleks: 2D ehk graafiline disain ja 3D ehk vormidisain. Viimase termini vastu olen ise sügavalt allergiline, kuna see näeb disaini pinnapealse ja pelgalt välist vormi käsitleva distsipliinina. Ega termin “tootedisain” ka teab mis hea ei ole, aga lähemal asja sisule siiski. Nii, et tootedisaini roll ei ole mitte ainult esemete vormimine ja neile kauni kesta loomine, vaid nende esemete eksistentsi terviklik mõtestamine ja isikupärase olemuse loomine. Nii graafilise kui tootedisaini puhul algab kõik sisust ja sellest, mida meil disaini kaudu öelda on. See tähendab, et disain on kohal ja määratletud palju aega enne tegeliku objekti füüsilist vormumist. Disain hõlmab objekti eksistentsi mõtte, selle, kuidas me esemelist keskkonda tajume, kuidas seda kasutada mõistame ja mida see meile tähendab. Telefoni ei saa teha ilusaks, kui sel puudub kasutusloogika. Tooli ei saa teha ilusaks, kui selle konstruktsioon ei ole piisavalt intelligentne – tugev, ratsionaalne ja toodetav. Veekeetjat ei saa teha ilusaks, kui see kasutajat kõrvetab. Nende nüansside mittemõistmine toob enamasti kaasa ebaõnnestunud disainlahenduse, kus disaini on püütud kasutada vaid pinnapealse esteetilise hädaabina, kaasatud see vaid tootearendusprotsessi viimases faasis. Aga tegemist ei ole sel juhul mitte korraliku haiglaraviga, vaid ihukarva plaastriga, mis pikas perspektiivis suurt midagi ei paranda, sest tehismaailm erinevalt looduslikust ennast ise ei ravi.

    Tänane disainivaldkond on muidugi tunduvalt mitmekesisem kui lihtsustatud jaotus 2Dks ja 3Dks seda näitab. Kogu digitaalne suhtlemine toob veebi kaudu meile tohutul määral infot, mis kõik tehakse meile vastuvõetavaks disaini abil. Mõelgem, kui tihti me langetame otsuse väljanägemise, mitte sisu järgi. Ja väljanägemine ei tähenda mitte suvetüdruku rinnakat pilti, vaid edastatud sõnumi selgust, arusaadavust ja tähenduslikkust. Mis aga juhtub siis, kui Internet ei ole enam ainult meie arvutiekraanil, kui digitaalne info imbub esemetesse ja keskkonda meie ümber? Kui asjad ja ruumid hakkavad mõtlema, meie tujude ja soovide peale reageerima. Tehnoloogia liigub sinnapoole väga kiiresti, hoolimata sellest, kas me seda tahame või mitte. Disainile jääb siin vastutusrikas roll tehnoloogia edusamme pehmendada ja kogu see robot kasutajatele ehk inimestele meelepäraselt ja arusaadavalt tööle panna. Et nende ülesannetega toime tulla, peab tänane diivanidisainer olema kompetentne väga paljudes uutes valdkondades.

    Teine ja võib-olla veel tundmatumasse tulevikku viiv suund on jätkusuutlikku arengut tagav disain. On üldteada, et nii nagu täna, kaua enam ei saa. Meie ökoloogiline jalajälg ehk meie tegevusest tulenev koormus keskkonnale tuleks viia 1/10ni tänasest. Kuidas? Sellise äkilise ja tundmatu hüppe sooritamine on võimatu. Väikeste sammude astumisel eesmärgi poole on disainil aga oluline koht ökoloogiliselt jätkusuutlike toote- ja teenusekoosluste loomisel. See tähendab ka kogu praeguse disainidistsipliini täielikku ümbermõtestamist ja täiesti uutel väärtushinnangutel seisva disainikultuuri rajamist. Nii et kui võitleme klassikalise disainerirolli suurema aktsepteerimise ja mõttekama rakendatuse nimel kohalikus ettevõtluses ja ühiskondlikus sfääris, peame oma mõtteis maadlema juba hoopis keerulisemate ülesannetega.

     

  • Carolyn Carlson, Atelier de Paris – harmoonia ja ebakõlad

    Agni Lass

     Etendus 28. IV Kumu auditooriumis.

     

    Aprilli lõpul külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud tantsija ja koreograaf Carolyn Carlson, kes on oma loomingu ja tegevusega loonud prantsuse nüüdistantsu ja mõjutab seda tänaseni. Carolyn Carlsoni loomingu võib liigitada metafoorse tantsuteatri alla. Aastatel 1965 – 1971 töötas Carlson Alwin Nikolais’ trupis. Nikolais’ totaalse tantsuteatri jooni võib leida ka Carlsoni koreograafilises käekirjas. Carlson on töötanud Pariisi Ooperi juurde loodud stuudios, Veneetsias, Rootsis Culbergi Balleti juhina ja Soome Rahvusballetis. Carlsoni loomingut on esitatud Avignoni  festivalil ja Veneetsia biennaalil. Carlson töötab praegu Pariisis oma stuudios Atelier de Paris ning on Prantsusmaa koreograafiakeskuse loominguline juht. 22. aprillil andis Soomes ringreisil Carlson kõrvale põigates Estonia teatris Eesti tantsijatele meistriklassi. 28. aprillil jõudis Eesti publikuni tema 2004. aastal esietendunud tantsulavastus “Down By The River”. Õhtu teises pooles esitas trupp Carlsoni õpilase Juha-Pekka Marsalo 2005. aasta lõpus valminud tantsuteose “Scène d’Amour”.

     

    Hommikul heitsin võrgu merre. Vedasin üles pimedast kuristikust kummalise kujuga ja kummalise iluga asju. (R. Tagore)

     

    Carolyn Carlsoni lavastus “Down By The River” esitaks justkui katkendlikke lookesi, aga võimalik, et siiski ühte jutustust, kuid lähtudes erinevatest vaatepunktidest. Teos meenutab veidi Homerose “Odüsseiat”, aga veelgi rohkem, kuna mõjub kollaažina, James Joyce’i “Ulyssest”. Tegu on antiikmüütide ja teiste nii mineviku kui ka kaasaja merega seotud lugude töötlus. Tegemist on kohaga, mida kogevad tegelased eri aegadest. Keskkond ühtib, kuid muutuvad vastuvõtja ja aeg. Tegelikult ei ühti isegi ruum, pigem ettekujutus ruumist. “Down By The River” käsitleb kultuuride suhtumist veesse, on kõigi sellekohaste ettekujutuste summa.

    Väga selge jälje on lavastusse jätnud müütiline taust: meri kui rännak, meri kui pidev teelolek. Siit vist tekivadki seosed “Ulyssisega”. On ju mõlema ühiseks nimetajaks teelolek, aja voolavus. “Ulysseses” on vaadeldud ööpäeva vältel paika mehe, naise, isa, ema, noormehe ja poja vaatepunktist, sisse on toodud iga tegelase minevik. Dublin, nagu seda mäletab ja kogeb Stephen, Leopold Bloom ja lõpuks Marion. Sama ruumimõiste, aga hoopis erinevad lood oma seoste ja keskendatusega. “Ulysseses” on vaatluse all Dublin, “River’is” jutustatakse veest. Joyce’i teost peetakse vormi ja allusioonide tõttu raskesti haaratavaks, tegelaste mõttevool suubub ühte keskmesse, keskkonnast saab omamoodi peategelane. “River’is” on aga jutujärg veelgi kindlamalt veestiihia käes. Vesi jutustab seda, mida mäletab, kui palju ja kui paljud seda kuulevad, on iseasi. Vesi jutustab kehalisuse kaudu. Ta mäletab vaikust, leebe tuule käes rulluvaid laineid, tormi, mis kõike millegi vastu peksab. Mäletab meres ujuvate delfiinide tunnet, mäletab ärevust, millega Zeus õhetava Europe röövis, mäletab tuhandeid galeere, millele sajad aere suruvad käed liikuva rütmi on andnud. Mäletab aeglast kurbust, millega vastsündinuid merre on viidud; mäletab seiklusjanu ja ihalust tundmatuse järele, millega mehed merele on läinud; mäletab nukrust ja hirmu, millega neid samu mehi on merele saadetud; mäletab merel kogetud eksootilis-erootilisi unelmaid. Mäletab isegi seda, mis tunne valdas Stephenit, kui ta mere ääres korjust ja koera jälgis. Vesi mäletab kõike, mida ta on tundnud või mille tundmine talle on omistatud. Nõnda räägibki “Down By The River” igale vaatajale isemoodi lugu, räägib sellest, mida mõistetakse.

     

    Teispool vett

     

    “Down By The River’is” ühtset narratiivi siiski ei ole, esitatakse kujundeid, mis projitseerivad vaataja teadvuses mälestuste ja seostega kohtudes kujutlusse fragmendi või terve jutustuse. Mitte Carolyn Carlson ei loo narratiivi, vaid vaataja ise. Carlson on aga omalt poolt teinud kõik, et kujundid hakkaksid vaatajat kõnetama.

    Esiteks kaasab ta lavastusse pika tähendusslepiga kujundeid. Teiseks kasutab keha skulpturaalselt: võtab grupi tantsijaid ja mängib nendega läbi tuttavaid ja vähemtuttavaid poose. Tihtipeale isegi seiskab teatud poosid, lastes neil mõjuda inimskulptuuridena. Sageli võtavad esitajad hellenismiaja skulptuuridele iseloomulikke, ülepaisutatud emotsioonidega vormi. Vahel jälle jäetakse skulptuurigruppi sisse väike võnge või kordusliikumine, mis annab ilmekalt edasi kõike voolava veega seotut. Lained panevad vees kõik võnkuma: võnguvad taimed, veeloomad ja esemed veepinnal. Lõpuks meenutabki liikumine merihobude tantsu: pidevad lookleval selgrool ja kätel baseeruvad liikumised, keha vaagnaluust ülalpool on võnkumises. Kindla pausiga eraldatud lühikesed looklevad fraasid vastanduvad kordusele ehitatud sujuvale kulgemisele, mille juures mängivad samuti pausid tähtsat rolli. Carlson on säilitanud jutustamissituatsiooni: muusika ja liikumine teevad näo, nagu jutustataks midagi. Iga teema järel on selgesti tajutav paus, justkui koosneks lavastus erinevatest numbritest, igal oma tunnusmeloodia. Kuigi muusikapalad vahetuvad üsnagi järsult, seotakse tantsulised numbrid omavahel eespool kirjeldatud võnkumist kaasates.

    Lavastus jätab ülimalt läbikomponeeritud mulje. Teatud määral on isegi kahju, et kaduma on läinud Estonia teatris meie tantsijatega Carlsoni juhendamisel läbi viidud meistriklassis nähtud improvisatsioonilisus, kuigi langemised, hüpped ja kinnipüüdmised on meisterlikumad kui need, mis päeva jooksul workshop’il läbi jõui võtta. Siiski on veel tajutav side trupi koostöös alguse saanud improvisatsioonidega, aga selles pole enam vahetut mängulisust, domineerib meisterlik esitus.

    Mis alles on jäänud, mõjub pigem kehale kui mõistusele. “Down By The River” on üks neid tantsulavastusi, mille väärtus ei seisne selles, mida, vaid kuidas öeldakse. Lavastus ei kutsu niivõrd kaasa mõtlema, pigem kaasa toimima – saamaks nägemismeele vahendusel osa liikuvate kehade kohalolust. Kuigi tantsijad ei väljenda sisemisi heitlusi, vaid toimivad hästi töötava mehhanismina, haarab liikumine vaataja keerisesse kaasa. Esitajad ise on vaid kehad, mis lasevad end liikumisest haarata. Tantsijate energiavool leiab jätkamist toolil istuva publiku energiaringluses. Vahe on selles, et esitaja kulutab energiat, publik võtab selle vastu. Pärast etendust on tunne, et miski, mis laval sai välja tantsitud, otsib omale maandamisvõimalust pealtvaataja kehas.

     

    Rusikahoop soouuringute südamikku?

     

    Kui “Down By The River” mõjub sügavuti, siis õhtu teine etendus “Scène d’Amour” reljeefsena. Seda rõhutas juba kujunduslik element, taustaks asetatud klaaspärlitest ribikardin. “River” on poeesia, “d’Amour” rünnak harmoonia vastu. Mitte just inetuse esteetika, kuid mängitakse hea maitse piiridega, seda just esteetilis-visuaalses plaanis. Koreograafia ja esituse tasandil äärmiselt mõjuv oma brutaalses jõulisuses, balansseerimine naiseliku erootika, tohutu otsustuskindluse ja puhta lavavõitluse vahel, mida omakorda rõhutab vaataja pingeid tõstev helikeel. Hea näide, kuidas 20 minutit treenitud keha eksponeerida, vormilt gladiaatorite võitluse, striptiisi ja suguakti stiliseeritud variant.

    Temaatiliselt on lavastus seiskuva arenguga, näidatakse kahte-kolme situatsiooni: esimene pikale veniv oma staatilises korduvuses, teine niigi veniva sissejuhatuse pikendus (lühike vahepala naistantsijate kostüümivahetuseks), kolmas puhas “andmine”, lõppematu võitlus ärakasutamise ja taltsutamise piiridel. Kui Carlson paiskab lavale suure hulga kujundeid, mis tekitavad tõenäoliselt igas vaatajas erinevaid allusioone, siis Marsalo opereerib vaid mõne jõulise märgiga, mis jätavad üsna konkreetsele tähendusele viidates teose tervikmõtte ometi avatuks – kangelane-mees võ
    i kangelane-naine, mõlemad võitlevad oma soo eest.

    Teos jääb pidama pika lõputa stseeni tasandile. Tantsijad ilmuvad lavale, kaovad, vahetavad üksteist välja. Korraga enam lihtsalt ei ilmu. Stseeni ülesehitust järgides oleks võidud ka lõplikult selletaolisse tegevusse kinni jääda. Tsükliline ülesehitus annab märku, et lavaline tegevus on vaid väljalõige elust, kus võitlus ei kao kunagi.

  • Ikoon, imago, inimene

    Jaan J. Leppik, Kolympari-Helme

    Pean kohe ütlema, et mu tagasihoidlikus pagasis on vähe nii hää taseme ja korraldusega töiseid seminare. Tihti asetub Euroopa seminarikultuur tasandile, kus püütakse lüüa kahte kärbest: kulutada selleks ette nähtud raha ning püüda pakkuda seminaristidele midagigi pääle uhkete lõuna- ja õhtusöökide. Kreetal Kolymparis 20.?24. X toimunud filmiseminar hiilgas suurepärase ja maitseka filmi­valiku poolest, samuti valitud loengute ning vestluste läbiviimise taseme tõttu. Aga pole ka ime, seminari korraldamise ja sisustamise taga on Eestiski paljudele tuntud filmispetsialistid Karsten Wisarius, Hans Hodel ja Ron Holloway.

    Seminari teravikku polnud keskendatud mitte õigeusu traditsiooni ikoonide tundmaõppimisele. Tõsi, et filmide manu jõudmisel terminid ja tähendused oleksid klaarid, tõi Grazi ülikooli professor Grigorios Larentzakis oma loengus esile ikooniteoloogia aspekte, mida antud seminariteema puhul tähele panna: ikooni vaatamine on kui ?palgest palgesse? teema refleksioon. Ikooniga toimub tegelikult vestlus ning filmikunst esitab seda väga dünaamilisel moel. Ikooni austamine õigeusu teoloogias on aga inimese eneseleidmine suhtes Jumalaga. See ei ole pühakukultus ega maagia.

    Seminari muud loengud käsitlesid Sergei Eisensteini analüütilist ja kujundlikku refleksiooni kristlikule ikonograafiale, õhtumaist elik läänelikku ikooni Walter Benjamini näitel. Filosoofilist lähenemist tõi loeng, kus vaagiti ikooni (mitte pühakuju) ja imago erinevusi ning sarnlevusi.

    Täpselt niipalju mahtus seminari kavva eripalgelisi, ent siiski läbivat punast niiti evivaid teoseid. Millegipärast tundus loomulikuna, et seminari avas Andrei Tarkovski ?Andrei Rubljov?. Selle filmi vaatamisele järgnenud diskussioon oli tuline ? ja õigusega. Tarkovski kontseptsioon annab võimaluse arvamust avaldada. Ja mitte ainult kontseptsioon (andsin sõna, et seda terminit ma enam ei kasuta), vaid ka tema filmiesteetika. Õigusega tõsteti küsimus: kas Tarkovski ?Rubljovi? puhul ei ole tegu pigem filmi kui ikooniga, kui filmiga ikoonimaalijast? Üsna kähku selgus ka, et vaevalt on ?Rubljov? religioosne film. Pigem näitab Tarkovski sääl nõukogude aja ?köögifilosoofia? pärle, püüab anda vastuseid küsimustele või kujutada küsimusi, mis on re?issööril tekkinud agarate vaidluste käigus. Siiski, filmi sügavust eirata ei saa. See keskendub konfliktina episoodi ?Theofanes Kreeklane?. Sääl Theofanes ütleb Andreile, et inimeste taga tuleb näha jumalikkust. Andrei vastab aga, et inimeste kannatust tuleb näha. Nagu ikka arutati ka proloogi ja epiloogi kokkusobivuse üle. Ning seda, keda ikka pidas Tarkovski silmas, kui pani filmi päälkirjaks (venekeelne originaalpäälkiri) ?Andrei kannatused?? Kas ennast või Rubljovi?

    Seminari teine film oli omapärane põhjusel, et tegelikult näidati vaid kunagi eksisteerinud filmi rekonstruktsiooni. Wiesbadeni filmifestivali tegija Hans-Joachim Schlegel tutvustas Sergei Eisensteini filmi ?Be?in lug? (?Be?ini aas?), mis valmis Ivan Turgenevi motiividel aastail 1935 ? 1937 tummfilmina nõukogude ühiskonda ja tolleaegset komparteid ?okeerivana, kuna näitas ikonoklaste ehk kirikurüvetajaid nende agaras tegevuses. Nõnda võis filmist aru saada, et ikonoklasmi taga on kommunistlik partei ise.

    Mnjah. 1930.-40. aastate puhul näidati kinolinal ikonoklaste usinalt, ainult et ? tehti vahe. Kui lääne kirikute (luterlike või katoliiklike) mõnitamist lubati näidata kuipalju tahes, siis vene õigeusu kirikus laamendamist mitte. Stalin pidas vene õigeusu kirikut üheks paljudest tähtsatest organisatsioonidest, mis tõstis rahva kaitsevõimet. Eisenstein tegi aga filmi õigeusu kiriku laialilõhkumisest tublide kolhoosiaktivistide abiga. See film keelati ja siis hävitati. Kummatigi oli aga filmi fotograaf teinud sadu positiive nii filmi tegemisest kui võtnud stoppkaadreid. Need anti 1963. aastal Eisensteini lese poolt Eisensteini arhiivi. 30minutilise rekonstruktsiooni fotodest on teinud filmiajaloolane Naum Kleiman ja re?issöör Sergei Jutkevit?. Filmi saadab Sergei Prokofjevi iroonilist laadi muusika.

    Uut vene dokumentalistikat esitas re?issöör Sergei Loznitsevi film ?Portret? (?Portree?, 2003). Re?issöör on Moskvas õppinud ning elab praegu Saksamaal, film aga oli tehtud Peterburi dokumentaalfilmide kompaniile. Minu jaoks selle seminari parim leid nii filmi idee ja ülesehituse kunstilises mõttes kui ääretult sobivana seminari teema konteksti.

    Filmi idee on näidata aastal 2003 ühe vene küla elanikke nende igapäevases riietuses seismas kaamera ees ? ja seda staatiliselt. Sisuliselt näitas Loznitsev piltpostkaarte, kus dünaamika tagas ainult taustal lendav vares, väravast välja jooksev koer või taamal jalutav inimene. Kujutan ette re?issööri meeletut töömahtu, et saavutada kaadris pool minutit seisva/istuva inimese staatilisus. Inimesed vaatavad vaatajale otsa, otsekui vaataja oleks nende jaoks peegel või ikoon või aken. Film algas kaadritega ei tea kust ja lõppes kaadritega ei tea kuhu. Ei olnud konkreetset algust ega lõppu. Ajast väljarebitud lõik vaid ? ka see oli sümpaatne ? ajatuse kirjeldus. Kaadrid on kõnekad, eriti hääoluühiskonna inimestele. Samas köitis minu tähelepanu ka asjaolu, et näidatud ei olnud vaid venelasi. Taustaks olnud taluarhitektuur ning riietustavad olid kohati väga erinevad: selgelt joonistus välja, et külas pääle venelaste elavad ka soome-ugrilased. Kas film oli tehtud mõnes Karjala külas? Sellele tuleb vastust otsida.

    Mõneti üllatuslikult oli seminari kavva vaatamiseks võetud Peter Greenaway ?The Draughtsman Contract? (?Joonistaja leping?). 1982. aastal valminud filmis ei tegele Greenaway niivõrd ikooni teemaga kui imago teemaga. Näidates oma filmides kirge geomeetria vastu loob re?issöör imagoid, millede kontrastsed jooned ilmnevad alles filmi jooksul ja mitte kohe esimeste kaadrite juures (kuigi võib tekkida illusioon, et taipad koheselt). Greenaway maalib imagoid, kasutades oma filmis kõiki võimalikke vahendeid, lausa matemaatiliselt ühtlustatult, korrastatult ja tasakaalustatult: pilti, kostüüme, keskkonda ja muusikat. Re?issöör viib tegevuse rokokoo-ajastu Inglismaale, kasutab kunstilist inglise keelt, et rõhutada filmi inglaslikkust ja luua foon tegevusele, milleks võiks nimetada ?lepingulised suhted kujundavad kõigi igapäevaelu.? Tõsi, noid suhteid vaadatakse otsekui läbi joonestusraamist tuleneva pildimaailma, kohati pikksilmaga, kohati aga lähedalt oma alastuses. Filmi valmimisaastal oli Inglise Panga asutamise aastapäev. See on aga väike element kogu Greenaway sümbolistikas selle filmi puhul. Olen kirjutanud oma konspekti, et ?Joonestaja leping? paneb vaataja jaoks kaalukausile mõisamaja puhta jumaliku ilu versus tema tähenduse kinnisvarana. Film pildist, imagost, võimust. Ja Michael Nymani Purcellist inspireeritud muusika on täppesse.

    Atom Egoyani ?Kalender? valmis selle armeenia-kanada re?issööri käe all 1993. aastal. 1960. aastal Kairos sündinud Egoyanile oli see 11. teos ja nii võib mõista, miks film kõneleb nii palju armeenia rahvuslikust identiteedist. Näidatakse 12 Armeenia ajaloolist kirikut, mida tutvustab armeenlasest giid. Kuna Kanada fotograafil, kes neid pildistab, on armeenlasest naine, siis on viimane tõlgiks giidi ja oma mehe vahel. Naine armub giidi ja jääb Armeeniasse. Fotograaf läheb Kanadasse tagasi, püüab naisele kirjutada. Seda suudab teha aga ainult kutsutud külaliste abiga. Elu läheb edasi.

    Egoyan on väga aeglane, et näidata vaatajale oma filmi stoori põhiolemust. Vahest alles filmi keskel hakkad taipama. Luues armeenia kultuuripärandit kaasates identiteedi manifestatsiooni, on Egoyan eneseirooniline vahendite osas, millega filmi kujundlikud pildid luuakse. Kaadrid vanadest Armeenia kirikutest imagoloogiliselt ainult rõhutavad identiteeti, nagu teeb seda ka armeenia rahvapilli duduki muusika.

    Tengiz Abuladze ?Patukahetsusest? ei ole mul väga palju rääkida. Palju oli rääkida Lääne-Euroopa riikidest tulnud semi
    naristidel, kes laskusid mõnikord nii sügavasse sümbolismi, et tekkis tunne, nagu oleks Abuladze mõte või idee lausa mütologiseeritud. Suure Terrori ja inimvihkamise teema kippus vestlejatel varjuma, sest intentsioon suunati tegelaste personaaliale ning selle taga olevale.

    Küll aga vaatasin Chania kinosaalis võlutult Theo Angelopoulose uue triloogia ?Itkev maa? (?To livadi pou dakrizi?) esimest filmi ?Eleni?. 2003. aastal valminud ja 170 minutit pikk linateos vapustas oma kreekapärase siiruse ning realistlikkusega, raputas läbi emotsioonide pingelise järkjärgulise kasvamise ja kahanemisega. Uskumatult detailselt läbi mõeldud linateos, mille kohta öeldi, et tõenäolikult saab sellest Angelopoulose triloogiast tema seniste tööde antoloogia?

    Filmi ülesehitus annab tunnistust reaalsete sündmuste toimumise kohta Kreeka kodusõjas. Samas kujutab Angelopoulos seda otsekui mälufragmente kasutades. Tuhandete Odessa ja Smürna põgenike jalajäljed taas kord Hel­lase pinnasel alustamas uut, XX sajandi eksiilist saabunud kreeklaste ajalugu või mütoloogiat kui soovite. Ja sellest kontekstist välja kasvanud Eleni ja Alexise armastuslugu, millel ei olnud rahulist paika seda jälitava tegelikkuse eest. ?Itkev maa? on ka muusikafilm. Väga hääs mõttes. Jutt on ju muusikust ning tema muusikuist kaaslased sekundeerivad sellele. Ja läbi filmi toimiv helilooja Eleni Karaindrou akordionipala, mis meenub mulle veel tänagi, kannab tuima vaikse valu teemat algusest kuni lõpuni. Eestlased peaksid seda filmi nägema. Sääl on niipalju meid endid: vennad ? üks võitlemas ühel pool rinnet teise venna vastu, emigratsioon, sissisõda.

    Just vahetult enne Kreetale minekut olin läbi lugenud kreeka kirjaniku Dido Sotiriu Loomingu Raamatukogus avaldatud raamatu ?Verega joodetud maa?. ?Itkev maa? on film samas võtmes, samas õhustikus ja temaatikas ning see võiks meiega rääkida.

  • Uus kontsert sarjast HELIjaKEEL – Andrei ja Peeter Volkonski

    Diana Liiv

    Hooajal 2012/2013 algas Muusikasõprade Seltsi uus neljast kontserdist koosnev sari HELIjaKEEL. Sarja läbivaks teemaks on Eesti kultuuriruumis erilised perekonnad, kus isad ja pojad ning isad ja tütred on tuntud kirjanikud ning heliloojad. Sari algas novembris Doris ja Hillar Kareva loominguga, teisel kontserdil jaanuaris tulid esitusele Maarja Kangro luule ja Raimo Kangro muusika, kolmandal kontserdil aprillis kõlab Peeter Volkonski ja Andrei Volkonski looming ning sari lõpeb maikuus Märt-Matis Lille ja Jaan Kaplinski teostega. Muusikat esitavad silmapaistvad eesti interpreedid ja tekste loevad autorid ise. Sari toimub koostöös Tartu kirjandusfestivaliga „Prima Vista“. Sarja eesmärk on tekitada erinevate kultuurivaldkondade vahelist koostööd ja sünergiat, hõlmata laiemat publikut ning pakkuda erilisi kultuurielamusi.

    Kontsert Andrei ja Peeter Volkonski loominguga toimub reedel, 12. aprillil 2013, kell 19 Hopneri majas, Tallinnas ja pühapäeval, 14. aprillil 2013, kell 18 Tartu Ülikooli aulas. Esinevad Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Iris Oja (metsosopran), Leonora Palu (flööt), Julia Ageyeva Hess (klavessiin) ja Peeter Volkonski (sõna). Kavas on katkend Peeter Volkonski raamatust “ISBN 978-9985-9980-6-9” ja valik tema laule ning Andrei Volkonski “Was noch lebt” keelpillitriole ja metsosopranile; “Jeu à Trois” flöödile, viiulile ja klavessiinile; “Musica Stricta” klaverile ja Klaverikvintett.

    Eesti poetessi Helvi Jürissoni ja vürst Andrei Volkonski (1933 – 2008) poeg Peeter Volkonski omab eesti kultuuriruumis väga värvikat kohta nii näitleja, kirjaniku kui ka loovisikuna laiemas plaanis. Tema isa on aga leidnud suurt tunnustust avangardistliku vene heliloojana, ta oli ka üks silmapaistvamaid klavessiniste Nõukogude Liidus ning oluline vanamuusika propageerija. Kontserdil osalev klavessinist Julia Ageyeva Hess saavutas veebruaris 2013 Andrei Volkonski nimelisel rahvusvahelisel klavessinistide konkursil Moskvas teise koha. Aastal 2013 möödub Andrei Volkonski sünnist 80 aastat.

    Täpsemat infot kontserdisarja kohta leiab kodulehelt www.kammermuusika.ee.

Sirp