Toeta
Otsi

feminism

  • Mis on liberaalne teoloogia?

    Urmas Petti

    „Kristluse olemus” on Harnacki tuntuim kirjutis, mille aluseks on talvesemestril 1899/1900 Berliini ülikoolis peetud loengusari. Kaasaegsete mälestuste kohaselt algasid loengud kell 6 hommikul, kuulajaid oli sellegipoolest umbes 600 ja kõigist teaduskondadest. Veel Harnacki eluajal ilmus selle mitmeid kordustrükke (70 000–100 000 eksemplari) ning see tõlgiti vähemalt 15 keelde (e.k esmakordselt  aastatel 1926-27 kui „Milles seisneb ristiusk?”). „Kristluse olemust” loeti aastakümneid liberaalse teoloogia võtmetekstiks.     

    1.

    Tänapäevases perspektiivis võib Harnacki käsitluse liigitada hilise uusaja populaarse kristliku apologeetika, s.t sellise kirjavara sekka, mida hinnatakse peale akadeemilise pädevuse ka loetavuse ja tiraažide suuruse alusel. Otsese eeskuju või eelkäijana võib nimetada Friedrich Schleiermacheri „Kõnesid religioonist” (1799), mis teoloogiaajaloos ehk  mõjukamgi, sest pakkus täiesti uue religiooni definitsiooni. Religioon pole lunastusõpetus ega -institutsioon, vaid kõiksuse kaemise viis, mitte allumine jumalikule tahtele ja universaalsele seadusele, vaid lõpmatuse tunne ja maitse. Eesti lugeja tunneb ehk paremini selle žanri hilisemaid harrastajaid anglikaani C. S. Lewist ja katoliiklast Miguel de Unamunot. Nende autorite arusaama kristlusest ühendab lihtsustamisele püüdlev, isiklikus biograafias  kinnitust leidnud usukogemusele ja Jeesuse isikule või loole toetuv lähenemine, mis teadlikult vastandub traditsioonilisele klerikaalsele käsitlusele. Viimase kohaselt on kristluse tuum komplitseeritud, sisaldab vältimatult metafüüsilist jumalamõistet (triniteet), spetsiifilist lunastuskäsitlust (kristoloogia), õpetust pühakirjast, kirikust, sakramentidest jne. Tänaseni kohtab argumentatsiooni, et säärase kristluse mõistmiseks vajatakse kehtivat  ühendust kirikliku institutsiooniga, põhjalikku ja kontrollitud erialast ettevalmistust ning personaalset usku, mis peab olema kooskõlas kirikliku usutunnistusega. Nõnda moodustub põhimõtteliselt vaidlustamatu suletud süsteem.

    Viimase paarisaja aasta kirikukriitika, mis taotleb kristluse vabastamist dogmadest, institutsioonidest ja autoriteetidest ning mida üldistatult nimetatakse liberaalseks teoloogiaks, peab niisugust lähenemisviisi jamaks. Ka Harnacki käsitluses pole kristluse olemus ei kiriku poolt dogma või usutunnistusena fikseeritud õpetuses ega Kristuse ülestõusmise mõistust ületavas jumalikus lunastusmüsteeriumis, vaid Uue Testamendi jutustuste Jeesuse lihtsas kuulutuses ehk „evangeeliumis”, mille sisu võib kokku võtta kolmes märksõnas: usk Jumalasse (kui) Isasse, iga inimhinge lõpmatu väärtus ning ligimesearmastus kui tõelise  kõlbluse ainus motiiv. Sõnastanud kristluse olemuse Jeesuse lihtsa kuulutusena usust Jumalasse ning armastusest iga inimese vastu, saab Harnack nii Uue Testamendi pärimusest kui hilisemast kiriklikust õpetusest kõrvaldada liigliha ehk siis selle, mida juba valgustajad märgistasid mõistusevastasena – Jeesuse neitsist sündimise ja füüsilise ülestõusmise, kiriku vääramatu pühaduse; askeesi ja ekstaasi tõelise vagaduse mõõdupuuna jne.  Peamise probleemi ja sajandeid kestnud kirikliku vägivalla allikana näeb Harnack just kristoloogiana fikseeritud väidet Jeesuse jumalikkusest. Harnacki kontseptsiooni kohaselt pole selle järele mingit vajadust ning Jeesuse jumalikkuse tõestamiseks kasutatud Uue Testamendi kirjakohti ja tiitleid on valesti tõlgendatud: „Jumala Pojaks olemine on seotud jumalatunnetusega. Õigesti mõistetuna on jumalatunnetus „Jumala Poja” nimetuse kogu sisu.” (lk 109). 

    Teine pool Harnacki kirjutisest on pühendatud eksisteerivate konfessioonide, täpsemalt katoliikluse (nii kreeka kui rooma) ning protestantluse (saksa protestantlike riigikirikute) ajaloolise kujunemise ja eksisteeriva vormi analüüsile. Teoorias ei eelista ta neist ühtegi: „Evangeelium ei ilmunud maailma staatilise religioonina, mistõttu ei saa ühtki tema intellektuaalset ja ühiskondlikku avaldumisvormi, isegi mitte kõige esimest, pidada tema klassikaliseks  ja jäävaks kujuks” (lk 155). Ajaloos on idealiseeritud nii algkogudust, esimeste sajandite kirikut, katoliiklikku keskaega või XVI-X VII sajandi protestantlikku ortodoksiat. Harnacki meelest on säärase idealiseerimise motiivid reeglina välised: „Religiooni võib väärtustada nii moraalsetel, poliitilistel kui ka eeskätt esteetilistel põhjustel” (lk 162). Kristluse esimeste sajandite ajaloolise arengu kirjeldamiseks toob Harnack mängu helleniseerumise kontseptsiooni. See mõiste tähistab kreeka (religiooni)filosoofilise elemendi aeglast sissetungi kristlusesse, sellega kaasnes isikliku usu allutamine kirikliku usutunnistuse kontrollile, kristliku religiooni defineerimine „õpetusena” (intellektualiseerimine) ning kiriku institutsiooni mõistmine religioosse suurusena. Kõige selle tulemusena võttis maad hirmu ja ranguse meeleolu ehk askees, mida Harnack peab kirikus võidule  pääsenud ilmalikkuse pahupooleks.

    Selline Jeesuse algse kuulutuse transleerimine dogmaks pole mitte evolutsioon, nagu arvas näiteks mõjukas inglise konvertiit John Henry Newman, vaid devolutsioon. Kristliku usu järjepidevus on vägivaldselt kannatada saanud ning suures osas hävitatud. Dogma kui kristliku tõe helleniseerunud vorm loodi pigem välistel kui sisemistel põhjustel. Selle funktsiooniks oli kehtestada norm, mille alusel  kirik sai oma ridadest välja arvata need, kes keeldusid kuulekad olemast. Jälgi sellest väärarengust näeb Harnack kõigis konfessioonides, ent katoliikluses on see „evangeelse tõe” peaaegu lämmatanud. Kreeka-katoliiklus ehk õigeusu kirik esindab Bütsantsi ning selle kaudu antiikse Kreeka kultuuripärandit: „Ta ei ole kreeka mõjudega kristlik sünnitis, vaid kristliku mõjuga kreeka sünnitis” (lk 179). Tunnuslikuks on sellele  kristluse kujule pärimuse ja ortodoksia ainutähtsuse rõhutamine ehk traditsionalism ja intellektualism. Üksnes munkluses on säilinud veel jäänuseid religioossest elust. Teistest orientaalsetest kirikutest, s.t algse kristluse egiptuse ja süüria harust, samuti nende võsudest Armeenias, Etioopias või Indias, on veelgi vähem põhjust kõnelda. Rooma-katoliiklus on aga kultuuriliselt jäänud  keskaega. Sarnaselt kreeka kristlusele iseloomustab seda traditsionalism, ortodoksia ja ritualism, erinevus nende kahe vahel seisneb üksnes ladina kiriku poliitilistes ambitsioonides: „Kui me väidame – ja nimelt veel kaasajagi kohta kehtivalt –, et rooma kirik on evangeeliumi kaudu pühitsetud vana Rooma riik, siis ei ole see „vaimukas” märkus, vaid ajaloolise tõsiasja möönmine ja selle kiriku tabavaim ja viljakaim iseloomustus” (lk 204).

    Ainsaks valguskiireks selles pimeduses on kõige kiuste säilinud Augustinuse vaim ja vagaduslaad. Protestantluse defineerib Harnack ennekõike vastandina katoliiklusele, nii reformatsiooni kui revolutsioonina: „Reformatsioon oli ta armuõpetuse [inimese ja Jumala vahekord], revolutsioon kiriku, tema autoriteedi ja tema aparaadi suhtes” (lk 217). Ometi pole siingi probleemidest täiesti vabanetud. Riigikirikute loomine, munklusest loobumine ning intellektualismi  jäänused tähendavad trinitaarse ja kristoloogilise dogma säilitamist. Neil põhjustel ähvardab ka protestantlust katoliseerimine, s.t muutumine seaduse-, õpetuse- ja tseremooniakirikuks. Survet selliseks arenguks avaldab kõigepealt rahvahulkade ükskõiksus, mis „surub religiooni alati sellele joonele, kus seisavad autoriteet ja traditsioon, aga ka preestrid, hierarhia ja tseremooniakultus:” Aga ka need,  „kes otsivad religioonist esmajärjekorras autoriteeti; need, kes tahavad vabaneda omaenda vastutusest ja ihkavad otsekui kindlustuslepingut; need kes otsivad oma elule kas puhkehetkedel või suurimas hädas teatud „lisandit”, esteetilist kogemust või kohest toetust, kuni aeg avitab …” (lk 239).

    Ka riik hindab religiooni ja kirikute juures konservatiivsust, mis aitab kas
    vatada aukartust, sõnakuulmist ja korda. „Aga just sellepärast  avaldab ta selles suunas survet, hindab kirikute juures stabiilsust ning püüab neid hoida eemal igasugusest sisemisest liikumisest, mis võiks nende ühtsust ja „ühiskondlikku kasu” mingil moel kõigutada; küllalt sageli on ta püüdnud kirikut lähendada politseile ja kasutada teda riigikorra alalhoidmise abinõuna” (lk 240).   

    2.

    Möödunud saja aasta jooksul on Harnacki käsitlust jõutud mõistagi põhjalikult kritiseerida. Juba tema kaasajal küsiti, kas ta kristluse olemuse sõnastamise asemel pole pigem ristiusku tuntavalt relativeerinud ja redutseerinud. Näiteks tõi Uue Testamendi teaduse korüfee Martin Kähler välja tänaseks üsna valdava arusaama,  et Uue Testamendi sisuks pole kindlasti mingid ajatud ideed ega abstraktne inimhinge suhe Jumalasse, vaid ikkagi Jeesuse isik. Ka Jeesuse jumalikkus ehk Jumala Poja kontseptsioon kuulub algusest peale evangeeliumisse ega ole hilisem lisand.1 Edasi häirib paljusid Harnacki ühekülgsus allikate kasutamisel. Veel välistab Harnack Jeesuse kuulutuses kõik mõjud ning eeskujud, olgu siis juutlusest või teistest religioonidest  (konsekventsena tunnistab ta Vana Testamenti kristluses üksnes isikliku vagaduse raamatuna ning peab protestantluses selle normatiivsuse säilitamist veaks – nagu ka Schleiermacher). Budism ja islam leiavad küll äramärkimist, ent üksnes XIX sajandi õhtumaise käsitluse raames idamaadest, mida iseloomustavad tsiviliseerimatus, despotism ja kollektivism. Enim peamurdmist on mõistagi valmistanud helleniseerumise kontseptsioon.

    Selle kõige põhjalikumaks kriitikuks võib pidada Jaroslav Pelikani2, kes inglise keeleruumis naudib peaaegu sama suurt kuulsust kui Harnack sakslaste seas. Pelikan väidab, et Harnack mõistis dogmat liiga kitsalt, üksnes legalistlikes terminites, ja seepärast pingutas helleniseerumise kirjeldamisega üle. Doktriini tekkimist tuleb pidada loomulikuks protsessiks, usu juurest õpetamise ja tunnistamise juurde liikumiseks, mille pinnaseks oli kogu kiriklik elu.  Samuti polnud helleniseerumine nii ulatuslik ja seda tasakaalustas judaiseerimine, mis on Uue Testamendi kontekstina isegi olulisem. Peamine on aga nii Pelikani kui mitmete hilisemate teoloogide meelest see, et alles konfronteerumine kreeka mõtlemisega võimaldas kristlusel oma universaalsed tõetaotlused mõistetavaks teha ning tekkis religiooniloos ainulaadne teoloogia. Kreeka mõtlemine pole vastutav dogmade legalistliku loomuse  eest, pigem on häda selles, et varakristlased ei taibanud kreeka filosoofia ontoloogilist ja metafüüsilist iseloomu, mistõttu teoloogiast sai kohati religioonifilosoofia, kuigi kristliku usu olemus peaks olema kõlbeliste aluste absoluutsuses. Just ülerõhutatud vastuolu metafüüsilise mõtlemise ja kõlbeliste uskumuste vahel on Pelikani meelest Harnacki hinnangu taustaks. Sellegipoolest pole Harnacki teesi kristluse helleniseerumisest tänaseni  ümber lükatud, kui ka üha enam tunnistatakse nii juutlike kui muude orientaalsete elementide mõju nii Jeesuse kuulutuses kui hilisemas kiriklikus õpetuses.3

    3.

    Suhtumine Harnackisse on jäänud ambivalentseks: reeglina hinnatakse kõrgelt tema panust vana kiriku õpetuse kujunemise ajaloo uurimisse, ent kaasaega puudutavad järeldused või isiklikud teoloogilised seisukohad näivad  ületatuina. Nii nagu liberaalsele teoloogiale üldiselt, heidetakse ka Harnackile ette, et tema inimesepilt on valgustuslikult optimistlik, rikutuse ja süü teema, mida XX sajandi kogemus teoloogias üldiselt võimendas, jääb temal kõrvaliseks. Arusaam evangeeliumist on lihtsustatud, selle sisuks tehakse mingi üsna abstraktne usk ning kõlbeline eluviis, mis pole tingimata Jeesuse isikuga seotud. Ent küsida võib, et kui Uuest Testamendist kõrvaldada  kõik üleloomulik ja legendid (müsteerium ja müüt), siis kas alles jääv üldine religioossus või moraaliõpetus on ikka nii universaalsed ja kultuuriülesed, nagu Harnack paistis arvavat. Kirikuloolasena on Harnack küll mõnele üsna tundlikule punktile vajutanud. Näiteks ütleb ta: „Iga rahva seas tekib volitatud võimude kõrvale veel üks, või õigemini kaks isehakanud võimu. Need on poliitiline kirik ja poliitilised erakonnad” (lk 90). Ühelt poolt  tähendab see väidet, et kirik pole minevikus mitte alati järginud algseid, puhtaid, usulisi eesmärke ning keegi ei saa garanteerida, et ta teeb seda praegu või tulevikus.

    Teiselt poolt saab selle väite laiendada kriitiliseks hoiakuks igasuguse ajaloos kujunenud institutsiooni suhtes, olgu poliitika, majanduse, kultuuri või teaduse vallas. Võib öelda ka nõnda, et Harnack esindab säärast mitmeid erinevaid teoloogilisi vaateid  ühendavat positsiooni, mille kohaselt kiriku ja teoloogia vahekord ongi ambivalentne. Nii nagu kirik ei vaja teoloogiat enese õigustamiseks ja seletamiseks, nii ei saa (teadusena mõistetav või ennast teadusena mõista tahtev) teoloogia ratsionaalse refleksioonina usu üle endale seada muid piiranguid peale metodoloogiliste ja metoodiliste. Sellest on tekkinud pinge, mis eksisteerib vähemalt alates saksa valgustusteoloogiast ehk neoloogiast ja selle  algatajast Johann Salomo Semlerist peale. Harnacki teoloogia taotleb universaalset seletust/ mõistmist, „kristlik teoloogia” pole üksnes kirikule ja kristlastele arusaadav teoloogia, vaid kristliku usu seletus üldiselt mõistetavais formuleeringutes. Ent ikkagi, kas liberaalne teoloogia ning selle Tartus Ülejõel sündinud hiilgavaim esindaja on süüdi lääne kristluse väidetavas allakäigus? See on vist sama hea küsimus nagu  see, kes ikkagi lasi põhja eesti põllumajanduse. Ennekõike oli ka Harnack oma aja laps, nagu me kõik. XX sajandi alguse „kultuurprotestantlusena” tuntud püüdlused luua kiriklikest instantsidest sõltumatu ning dogmadeta kristlus polnud rahvuslikult piiratud ega isegi puhtalt euroopalik nähtus. Ent need ajad on paraku möödas.

    Muidugi võib ka tänapäeva teoloogias kõnelda liberaalidest ning konservatiividest, ent tihtipeale tähendab see samamoodi umbropsu tulistamist nagu samade mõistete kasutamisel poliitikas. Sattusin eelmisel aastal kõnelema praeguse Berliini teoloogiafakulteedi emeriitprofessori Peter Blothiga, kellega mind ühendab huvi Theodosius Harnacki vastu. Ta ütles umbes nõnda, et ega ta teoloogide kõigi aegade edetabelis isa ja poja kohta vahest ei vahetaks, aga lisas, et esimene on pigem alaja teine ülehinnatud. Adolfi puhul toimib sotsiaalteadustes  tuntud nn Matteuse efekt, mis teadusmaailmas väljendub selles, et korra tuntuks saanud õpetlasi tsiteeritakse üha rohkem, mis nende tegelikku panust alati adekvaatselt ei kajasta. Täpsemalt leidis prof Bloth, et Adolf von Harnacki nägemuse puuduseks oli „Enthistorisierung und Historismus zugleich”. Ta küll tunnistas kristluse muutumist ajaloos, ent ei tunnustanud seda õiguspärasena. Ja see ühendab sageli nii liberaale kui konservatiive. 

    1 Martin Kähler, Angewandte Dogmen, Leipzig 1908, lk 66.

    2 The Emergence of the Catholic Tradition, Chicago 1971. See polegi niivõrd kiriku või teoloogia ajaloo iseseisev käsitlus, kui kriitiline diskussioon Harnacki dogmadelooga.

    3 Vt näit Walter von Loewenich, Adolf von Harnack. Liberale Theologie als Anfrage an die Gegenwart, Giessener Universitätsblätter 1979, Heft 1, lk 48.

  • Klaverisümfooniad õrnas raamis

    Leelo Kõlar

    Kontserdisari „Eesti muusikud”: Age Juurikas (klaver) 17. II Mederi saalis.

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõu ja doktorandi Age Juurika kontserdikava pearõhk oli kahel erineva mõttemaailmaga suurteosel: Aleksandr Skrjabini ja Sergei Prokofjevi klaverisonaatidel vastavalt nr 3 op. 23 fis-moll „Hingeseisundid” ja nr 6 op. 82  A-duur. Formaalselt oli neil mõndagi ühist: neljaosalisus raskuspunktiga I ja IV osal, mõlemal sonaadil keeruline faktuur, mis nõuab mängijalt suurt vaimupinget ja kõrget pianistlikku kultuuri. Sisuliselt on ühine nende dramaatilisus, meeleolude kontrastsus, sisemine rahulolematus ja pikk arengujoon. Kumbki helilooja on aga käinud oma teed ja näinud oma maailma hoopis erinevas valguses.

    Millises valguses nägi seda muusikat Age  Juurikas? Hea idee oli puhastada kontserdi algul kõrvad Skrjabini cis-moll prelüüdiga, mis täitis oma ülesande täiel määral. Skrjabini 3. sonaadi ettekanne oli terviklik, hästi ehitatud, heade proportsioonidega, loogilise arenguga, hea materjali- ja klaverivaldamisega – seega huviga jälgitav. I osa peateema kõlas raevuka tahtelisusega ja kirglikult. Kõrvalteemas oli Skrjabinile nii omane salapärane improvisatsiooniline rubato asendunud veidi kainema ja  vähem laulva episoodiga, mis mõjus peateema suhtes siiski küllalt kontrastselt. II osa akordid ja madala registri oktaavid ahvatlevad kõlalisele avarusele, mis Mederi saali akustikas teevad väikese karuteene – pärast suurejoonelist I osa võiks otsida kokkuhoidlikumaid ja nõtkemaid kõlavariante.

    Skrjabini lüürilisemate lõikude akvarelne või siis graafiline kõlapalett tahab ridade vahelt väljakuulamist ja nn tämbrilise pedalisatsiooni abi. Mõtlemis- ja kuulamisainet  on eriti III osas, kui märgata, et muusika kulgeb valdavalt piano’s, ja kui tulebki forte, siis ainult üks f ! IV osa dramaatiline hingeldav tunglemine lõpu suunas kõlas suurepäraselt ja tuli hästi välja. Prokofjevi 6. sonaat kuulub tema nn vägevate sonaatide (6.–8.) gruppi. Need, küll teineteisest täiesti erinevad dramaatilised epopöad, on rikkad oma muusikalis-emotsionaalse materjali poolest. Age Juurika mängus on mastaapsust, suurest haardest ja kiirest reaktsioonist tal puudu ei tule. Sonaadi ehitus oli väga selge. Mõjus teadlik enesekindlus ja hea faktuurivaldamine, s.t kogu orkestratsioon läbivalt teose lõpparenduseni välja. Uhkelt kõlasid kellad mehiselt tormakas I osas. Seal oli pinget ja energiat. Ilus kõrvalteema flöödipartii!

    Saali akustikat arvestades võinuks kasutada vähem pedaali ja taotleda kohati isegi kuivemat või teravamat kõla, seda eriti viimases osas, kus peateema ei  tohiks mõjuda nii libedana. Prokofjevil on mitmeid kuulsaid valsse (nt „Tuhkatriinus”, 7. sümfoonias, „Sõjas ja rahus”), selle sonaadi III osas ei olnud valsilikku sisehõljumist tunda. Küll aga oli väga ilus sellele õhtule seekord ainuomane kantileenne joon. Hea kingituse valmistas esineja lisapalaga – Rahmaninovi prelüüdiga gis-moll. See esitus oli üllatavalt õhuline ja meeliülendav, vastandina selle tavapärasele, meil juba harjumuseks saanud  kujundile. Nii moodustus ava- ja lõpupalast kontserdile kena raam.

    Ma ei oska arvata, kuidas Mederi saalis peaks mängima. Age Juurikas väitis, et tal oli seal hea esineda. Aga kui olen selles saalis klaverit kuulanud, on see alati probleemne. Sama ju ka Kadrioru lossis, Nigulistega nuriseme samuti. Mida me siis lõpuks tahame? Kenad armsad saalid kõik, aga akustika pianiste ei abista, vaid teeb oma vigureid. Kas ootame ära muusikaakadeemia  uue kontserdisaali valmimise? Kokkuvõttes olnuks parem kuulata seda kontserti Estonia kontserdisaalis, sest Age Juurikas on pigem suure kui kammersaali mängija.

  • Tõlkimatu Tormis

    Igor Garšnek

    Sulev Keeduse tunnipikkune dokumentaalfilm “Tormise regi” on pisut fragmentaarse, kuid huvitava ülesehitusega: see pole mitte niivõrd portreefilm Veljo Tormisest, kuivõrd sissevaade heliloojat ümbritsevasse (heli)maailma, inimestesse ja õhustikku. Pole juhus, et filmis näeme Tormist kevadtalvel tema maakodus, kesk loodust ja kohalikke inimesi, ja mitte tema linnakorteris. Kuulus ju eesti vana regilaul ikka maainimeste lauluvaramusse, linnasaksad ei tundnud noid pärimusviise tõenäoliselt ka hallil ajal. Ja nii on ka Tormise kui regilaulukultuuri ülesärataja loomulik elukeskkond keset metsi ja jõgesid. Mida ta tunnistab filmis ka ise, kui istub oma vanaisa tehtud laua taga ja sõnab, et siin on hea olla. Tormis tunneb oma juuri väga hästi.

    Inimesed, kes linateoses Tormist ümbritsevad, on kas tema muusika interpreedid või siis lihtsad maainimesed – näeme mitmeid laulumemmesid, aga ka lõõtsa tõmbavat ja lorilaulu laulvat taati. Seegi on Tormise loomulik keskkond ja kuulub ta juurte manu. Nagu ka interpreedid, kellest enim näeme pildis Tõnu Kaljustet.

    Tormis näib elavat lihtsat elu, ka tema muusika on (näiliselt) lihtne, ent pärimusmuusika kestmine pole meie ajal sugugi lihtne probleem. Sellest räägib ka helilooja ise: “Miks naised vanasti laulsid? Sest nad olid koduhoidjad. Naised laulsid, lapsed kuulasid, siis laulsid kaasa ja nii regilaul pärimusmuusikaks muutuski”. Täna on mõistagi teised ajad ja teised viisid, mida Tormis kommenteerib sõnadega: “Praegu kuulab eesti rahvas Meie Meest, inimesed ostavad koguni pileti ja käivad niisugust jama kuulamas.” Ei, ta ei näi mõistvat seepärast eesti rahvast ja toda “jama” veel hukka, pigem on ta hämmeldunud. Regiviiside pärusmaa on täna, paraku, peamiselt muuseumihoidlates ja Tormis lisab, et nüüd ongi “muuseumifolkloor” see õige, see päris folkloor.

    Filmis avaneb pärimusmuusika ja selle loomulik keskkond mitme kandi pealt. Tõnu Kaljuste räägib autoroolis istudes, et rahvalaul on teistesse keeltesse tõlkimatu. Kui seda teha, on tulemuseks “hull asi”. Siin tuleb olla põhimõttekindel ning Kaljuste on seisukohal: “Tormis on tahtnud olla lõpuni printsipiaalne. Keel on tekitanud muusika, mitte muusika keele.” Et regilauluaegne Eesti pole praegune Eesti, tõdeb ka “Eesti ballaadide” lavastaja Peeter Jalakas. Nüüdisinimesele tunduvad tollased tekstid naiivsed ja moraliseerivad, kuid Jalakat huvitab pigem too vägi, mis nendes lauludes peidus on: “Tormis on suutnud seda väge hästi tabada ja edasi anda.”

    Tormis ise mingist ürgsest väest ei räägi, kõlab omajagu humoorikaltki, kui ta filmis ütleb: “Tööori pole ma kunagi olnud, mulle pole tähtis kirjutada 10, 11 või enam sümfooniat – ma pole tüüpiline helilooja.” Tüüpiline või mitte, ent arvestades tema pretsedenditut panust meie rahvuslikku koorikultuuri – kõlab ju kummaliselt?

    Pärimusmuusika loomulikku keskkonda, s.t Eesti maaelu puudutab filmis ka “Eesti ballaadide” koreograaf Aki Suzuki. Külastanud Vormsit, on jaapanlanna hämmeldunud, et Eestis on maainimesel lehm ja hobune, koguni kanadki, et ta saab talunaiselt osta piima ja mune… Tõsi, regilauluaegset küla pole enam ammugi, liig palju on ajavoogudesse kadunud, ent sellele vaatamata on nii mõndagi veel alles.

    Mis puutub säilimisse, siis filmist jookseb korraks läbi ka mõte, et ega aegu ammuseid pole mõistlik taga igatseda kas või seetõttu, et isegi suurte rahvusriikide püsimine (immigratsioon, integratsioon jne) on tänapäeval sattunud küsimärgi alla. Saati siis väikese Eesti pärimuskultuur.

    Nii või teisiti, ent kahtlemata on Veljo Tormise muusika meie helikunsti tänane päev. Pärimustekstid, mida ta kasutab, võivad olla küll tõlkimatud, kuid tema teosed ei vaja tõlkimist ühelgi kontinendil.

  • Ellujäämise jõud

    Reet Varblane

    Vene Föderatsiooni saatkonna juures tegutsev kunstigalerii on Eesti ainuke saatkonna ruumes asuv ning enam kui kümme aastat järjekindlalt oma kunsti vahendanud institutsioon. Kuni möödunud kevadeni oli galerii tegevuses raske strateegiat näha: eelistati pigem konservatiivsevõitu, ettevaatlikult XX sajandi alguse modernismi järgivat kunsti, pisut tutvustati ka siinseid nii eesti kui vene kunstnike töid, haruharva eksis sinna mõni nüüdiskunsti väljapanek. Läinud kevadest, kui galeriil tekkis vahetu kontakt ühe vene skandaalsema kuraatori-teoreetiku Viktor Misianoga, on olukord muutunud. Ükskõik, kuidas Misiano institutsionaalselt ülikriitilist, isegi vastalist positsiooni selles valguses hinnata (jäägu see analüüs teiseks korraks), vene galerii tegevus on kardinaalselt muutunud. Ilmselt on selles oma roll (kui ta pole muutuse tegelik põhjus) ka galeristil Maša Melnikoval.

    Veel nädal aega on galeriis väljas Melnikova ja Bogdan Mamonovi sõda käsitlev kuraatoriprojekt, mida igasuguse hinnaalanduseta võib (ja lausa tuleb) kõigile soovitada. Väljapanekut võib täie õigusega projektiks nimetada, läbi on mõeldud nii teoste valik kui esitusviis: vaatamata interjööri sopistustele ja pretensioonikale põrandale on kuraatorid osanud luua emotsionaalselt intensiivse atmosfääri. Projekt on pühendatud küll Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäevale, kuid ei Esimene, Teine ega ka väiksemad (Afganistani, Tšetšeeni) jätkusõjad ei ole selle väljapaneku peamine teema. See on näitus sõjast, hävingu ja kaose tekitajast, ning selle vastu väljaastuvast jõust. Väljapaneku töönimetus oli “Sõda, mis ei lõpe kunagi”, mis Nelli Kuznetsova arvates omandas Eestis vanade ja uute monumentide ümber peetavat klaperjahti silmas pidades abstraktse tähenduse asemel liiga konkreetse varjundi (Molodjož Estonii 23. IX) seetõttu pakkus Andrei Melnikov  pealkirjaks “Meesteta naised”. Naise, aga ka laiemalt kesksest kõrvale jäetud, kuid tähendusrikka Teise positsioon ja tähendus, on viimastel aastakümnetel olnud ajaloo uurimisel üks populaarsemaid ning ka viljakamaid lähtekohti. “Meesteta naine” loob sõja käsitlemisele nii metafoori kui otseses mõttes hoopis laiema ja seetõttu ka üldisemalt mõistetavama tasandi. “Meesteta naiste” puhul pole vaja karta naaberriigi vaimset, ideoloogilist agressiooni, see teemaasetus puudutab kõiki, kes on kunagi sattunud ükskõik millise agressiooni ohvriks. New Yorgis elav iraani kunstnik, islami teema vaieldamatult üks tundlikum käsitleja Shirin Neshat on samamoodi nimetanud ka oma viimse, praegu Berliinis eksponeeritava  fotoseeria.

    Pealkirjast lähtudes võib Vene galerii väljapanekus täheldada kolme tasandit: sõja ajal harjumuspäraseid ameteid ning tähendusi kandvad naised (Vitali Pušnitski tädi portree halastajaõena); mehi asendavad naised (Natalja Peršina-Jakimovskaja ehk Glüklja “Leitud riiete vabriku” installatsioon, mis sellele vaatamata, et kantud rõivad on kunstis enam kui üleekspluateeritud võte, on sõjaväe templitega saanud installatsioonile valusalt puudutava, isikliku tähenduse) ning sõjamees kui valitsev sõja(aga ka võidu/kaotuse)sümbol (Sergei Eisenšteini “Aleksander Nevski” filmikatkend raudrüütlite kui igasuguse totalitarismi metafoor; tõsi, antud kontekstis ei puudu seal ka Lääne kui võimaliku agressori tähendus). Ja kolme tasandi vahele jäävad või õigemini seovad neid paindlikult tervikuks eelkõige Vladimir Kuprijanovi üksteisest läbipaistvad naiste ja sõjaväevormis meeste kujundid ning kuraator Bogdan Mamonovi perelugu tema oma maali, vanema venna Kirill Mamonovi graafilise fresko ning vanavanaisa, Gulagis hukkunud saksa rahvusest inseneri Grigori Speeri  tütre kujutisega dagerrotüüp. Ja lõpuks Pušnitski teine töö, Eisenšteini filmiga dialoogis, kokkupandud käsi kujutav videoinstallatsioon “Valgus”. Neid kahte võikski vaadata kui ekspositsiooni võtme- ja lähtekujundeid.

    Ka meie ajalugu on täis meesteta naisi ja nad lausa kutsuvad ennast tõlgendama. Just sama selgelt ja jõuliselt, kui seda on teinud Mamonov ja Melnikova.

     

  • ?Lõksuga? astla vastu

    LIVIA VIITOL

    Või mõjub hoopis see, et Eeva Park, tuntud luuletaja, puändikate novellide ja perekonnateemaliste romaanide autor, on ootamatult väljunud ?mahapandud? piiridest ning kirjutanud midagi, mis pigem ajakirjanduse ja musta kroonika kui moodsa eesti kirjanduse materjaliks arvatuna mõjub nagu fotorealism? Tulla 120 aastat pärast Vildet jälle Vildega, ärritada seltskonda ning kriitikuid ja seada kirjandusloolased ?tõsielu tegelikkuse ette? ? kas pole see anakronistlikki?

    Ja mis veel painavam: kirjutada nii, et lugeja hakkab äkki omaenda nahal tajuma, mida tegelikult tähendavad kõik need tavaelus nii tavalistena tunduvad väljendid alates ?omal nahal tundmisest? ja lõpetades ?oma naha turule viimisega?, kas pole see liigagi barbaarne ja parkallik, arvestades üldist emotsioonide ja tundmuste taunimise trendi?

    Ja mis loeb siin Eeva enda kindaviskamisena mõjunud kinnitus (samastumine peategelasega?), et tema ise ei karda mitte kui kedagi ? publik kuulamas nagu üks kõrv.

    Kriitika rollile kirjanduses sellel õhtul keskendutigi, kahe raudse leedi Maimu Bergi ja Eeva Pargi vestlus keerles kriitika tellimise ja kriitiku missioonitundlikkuse, niisamuti publiku ja ametliku kriitika kardinaalse lahknemise ümber. Taas kord tõstatus kahe Eesti teema, mis, nagu arvati, ei prevaleeri mitte ainult Eeva Pargi romaaniteemana, vaid ka kunsti ja kirjanduse hindamisel. Nii võttis auhinnaõhtu võidupeo asemel hoopis uue mõõtme, muutudes mõni päev varem toimunud kirjanike liidu aastakoosoleku jätkuks, kriitika kriitika küttis kirgi, astuti astla vastu ning nõuti seda, mida kirjanikud ikka nõuavad. Õiglust.

    Kohati tekkis tunne, nagu oleks Vilde ise kohal viibinud ning omalt poolt hoogu juurde andnud; ei olnud võitlus kriitikutega tallegi tundmata. Kui külalised koju olid läinud, märkasin ruume korrastades ja ekspositsioonile pilku heites, et Vilde 1913. aastal kirjutatud ?Avalik kiri Eesti Kirjanduse Seltsile ? püsis kindlalt seinas edasi, ainult ?Pisuhänd? oli salapärasel kombel ? vist ilmastikutingimuste halvenedes ? vastu klaasi sadanud.

  • The Truth Is… Pärnu Linnagaleriis

    Pärnu Linnagalerii

    MARGIT LÕHMUS / RAIVO KELOMEES
    “THE TRUTH IS”
    11.04 – 04.05.2013
    Pärnu Linnagalerii (Uus 4) Raekoda 

    Näituse avamine neljapäeval, 11. 04, kell 17. Olete teretulnud! 

    Margit Lõhmuse “Armastusetuba(5)” ja Raivo Kelomehe intervjuuprojekt kunstnikest ning kunstitegemisest Pärnus. Kümmekond kunstnikku ja kolm küsimust. Varasemad videoprojektid elust ja kunstiprobleemidest. 

    MARGIT LÕHMUS on sündinud 1985 ning õppinud 2001-2007 Tartu Ülikoolis (filosoofiateaduskond, kunstide osakond, maalikunst BA) ja 2007-2011 Eesti Kunstiakadeemias (vabad kunstid MA) ning täiendanud ennast 2010 vahetusüliõpilasena Inglismaal  (East London University). 

    RAIVO KELOMEES on sündinud 1960 lõpetanud Tartu ülikooli psühholoogia erialal 1984 ning Eesti Kunstiakadeemia disainerina 1994, EKA Kunstiteaduse Instituudi magistrikraadiga 2001, doktoritöö kaitsnud 2009. aastal. Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonna professor.

  • Kas miljonilisel riigil ja rahval on mõtet, kui ta arvab alumise viiendiku enda hulgast välja?

    Valle-Sten Maiste

    Koolid ju ei salgagi, et katsetega soovitakse kontrollida vanemate valmisolekut lapsi tagant tõugata. Kas on siis kuidagi võimalik kindlaks teha ka puhast andekust, kui selline asi üldse peaks olemas olema?

    V-R. R.: Kui panna taimed maatükile kasvama ja keskkonnatingimused on võrdsed, siis tõepoolest avalduvad andekamad. Kui aga ühele taimele väetist ja vett vähem anda ja teha siis järeldus, et ta ongi nõrgem, või lihtsalt arvata,  et eliitperekondade lapsed peavadki olema parematel positsioonidel, siis on see ühiskonnale ohtlik, sest raiskame annet ega tea, mis meil kaduma läheb.

    K. L.: Eriti näotu on, et edukamate perede laste selekteerimisega käib kaasas eliitkoolide süsteemist väljajääjate alavääristamine. Kui kunagi hakati avaldama eksamitulemuste põhjal koolide edetabeleid, siis ilmusid need Luubis pealkirja all „Põhupeade koolid”.1 Niisugune  suhtumine on aastatega võimendunud ja loonud fooni, mis alandab paljude õpilaste, õpetajate ja koolide enesekindlust ning suurendab tõrjutust. Vanemas eas ei suudeta laste enesehinnangule enam nii tugevat kahju teha ja inimesed oskavad paremini enese eest seista. Ka see on põhjus, miks tuleb seista tugeva võrdse ja laialt kättesaadava põhikooli eest, mida tänane juba lasteaedades algav tung eliitgümnaasiumidesse ohustab. 

    V.-R. R.: Vaatame asja nende laste poolelt, kellele öeldakse, et ära ülelinnalise kontrolltöö ajal kooli tule, sest sa teed meile häbi, või ära vali matemaatika eksamit, sest meie kool langeb siis sinu tõttu edetabelis. Niisugused on kergemad juhtumid. Raskemal juhul öeldakse lapsele juba esimesse klassi tulles, et sinu koht pole siin selles ja selles koolis. Selle järel võibolla enam ei loodetagi, et see laps suudab eluvõitluses pidama jääda, ja tal jääb eriti vähe  lootust saada heasse gümnaasiumi või eliidi hulka, kes on iseenesest väga korporatiivne. Mida niisugune inimene kasvades teeb? Ta kas läheb agressiivseks või lööb käega. Kõik märgid näitavad, et agressiivsust on tänapäeva kooli väga palju juurde tulnud.2 Teine osa läheb teadmisega, et „meid niikuinii siin Eestis ei vajata”, lihtsalt minema, kalkuneid kitkuma kuhugi jne. Ent ka selle nn parema osa laste hulgas, kelle andekust ei näita peale vanemate eliitikuulumise veel miski ja kellel seas on levinud arusaam, et „teame, et me oleme teistest paremad, kuigi ei tea veel, mis alal”, tekib tunne, et mis ma siin jobude hulgas Eestis teen. Miks peaksid sellise suhtumisega inimesed, eriti kui nad veel välismaal edasi õpivad, Eesti-laadsesse paika, kus valitseb tigedus ja lõhestumine, tagasi tulema.       

    Olete niisiis seda meelt, et vähemasti kuni põhikooli lõpuni peaksid lapsed kõikidest ühiskonnakihtidest koos õppima ja selektsiooni hoitaks hariduspoliitika abil jõuga tagasi niipalju, kui vähegi võimalik? 

    K. L.: Jah, täpselt. Valdav osa Eesti koole arvab, et nad ei ole piirkonna teenindajad ja tahavad võtta omale lapsi igalt poolt. Selleks annab ühelt poolt tõuke laste arvu vähendamine, aga siin taga on ka soov valida omale ikkagi võimalikult paremaid õpilasi. Ja see on paljude piirkondade koole välja suretamas. Eesti on maailmas silmatorkavalt esil selles osas, et koolid on orienteeritud üleriigilisele ja mitte piirkondlikule vastuvõtule. Vaid mõned  Ladina-Ameerika riigid paistavad Eesti kõrval sama mustriga silma, et koolid juba algastmest peale ei orienteeru kohalikule elanikkonnale, vaid valivad konkurentsipõhiselt. Kui vaadata näiteks põhjamaid ja Soomet, siis nemad konkureerivad rahvana, aga meie indiviididena.

    V.-R. R: Vanemad püüavad iga hinna eest lapsed juba algastmes tugeva gümnaasiumiga kooli panna, millel on ebasoovitavad regionaalsed  tagajärjed. Oleme juba jõudnud selleni, et lõviosa lapsi tuleb kõrgkoolidesse pelgalt kümmekonnast gümnaasiumist. Ega Tartu ülikool ilmaasjata ei kuulutanud, et võtab kõikide gümnaasiumite parimad vastu niikuinii. Regioonide gümnaasiumite kehvem tase tuleb jällegi sellest, et  laste vähesuse tõttu õpetavad õpetajad tundide arvu täissaamiseks ka neid aineid, mida nad ise pole kõrgkoolis õppinud. Ja nii tekivad linna lähedal paradoksaalselt hoopis koolid, mis võtavad vastu õpilasi, kes linna kooli ei saa. Kuulsin hiljuti sellisel põhjusel Jõelähtme põhikooli läinud Tallinna tüdrukust. Nii lapsed kui lapsevanemad kulutavad tohutult palju mõttetult  energiat, loksudes mitu tundi päevas kooli jõudmise nimel.

    K. L.: On tekkinud tohutu õpiränne, ligi 30% gümnasiste käib kodupiirkonnast kaugel asuvas koolis. 

    Miljonilise riigi ja rahva puhul mõjub alumise viiendiku enda hulgast välja arvamine tõepoolest absurdsena. Kuidas seletada niisuguse kihistava haridussüsteemi teket? Kas ikka paremerakondade domineerimisega lähikümnendite poliitikas?

    V.-R. R: Absoluutselt. Alguses oli ka retoorika Mart Laari esimeste valitsuste ajal ikka väga neoliberaalselt jõhker. Praegu on vähemasti  retoorika läinud hoolivaks, kõik tahavad hoolida millegipärast, nii et võiks hakata koostama hoolimise edetabeleid, aga süsteemi ei ole see pööranud.

    K. L.: Eks siin ole ka ajaloolised ja kultuurilised tagamaad. Eliitkoolid olid meil ju ka nõukogude ajal. Kuid neoliberaalses õhustikus on need suundumused kahtlemata tugevnenud. Eliitkoolid on tugevad ja enesekindlad, neil on oma maine käes ja nad on konservatiivsed. Eliitkoolide juhtide ja lapsevanemate mõju hariduspoliitikale on tugev. Need on inimesed, kelle häält on ühiskonnas kuulda.     

    Veider, et ka võrduspopulismist toituval Keskerakonnal ei ole mingi probleem seostada ennast koolijuhiga, kes alavääristab  näotult neid, kes eliidi hulka ei kuulu, ja et rahvusringhääling seda artistlikku demagoogi üleajavalt kõigi haridusarutelude keskmes näidata soovib. Ometi, haridusteadlasi on poliitikas kestvalt enam kui nt majandusteadlasi ja nad on sõnades justkui väga hoolivad. Ministritoolilegi jõudes pole nad hariduselu suundumusi ometi mõjutanud.

    V.-R. R: On muidugi küllalt palju ka teadlikku demagoogiat ja oma osa on sellel, mis sõnad kellelegi kusagil kontoris on suhu pandud või kes on keda rahaliselt toetanud. Aga poliitikas ollakse mõistlike ettepanekute vastu ka lihtsalt seetõttu, et nendega tuldi välja vastasleerist. Olulisi asju on lihtsalt võimujonni pärast põhja lastud ja ka tänaste eelnõude puhul on sellised ähvardused õhus: me tuleme võimule ja teeme tagasi. Üldiselt on masinavärk aga juba kuju võtnud ja seda ei pane keegi enam  seisma. Kust see hääl tuleb, mis püüaks haridusprotsesse kuidagi omakasupüüdmatult valgustada ja midagi muudaks? Majanduseliidi hääl on ühiskonnas väga tugev koos kõigi rikkuse edetabelite jms. Tööandjad kõnelevad ka hariduses, eriti kutsehariduses, aga ka mujal tugevasti kaasa. Vaimueliidi hääl on haridusasjade puhul aga erakordselt  tagasihoidlik. Kui me oleme aga tekitamas endale süsteemi, mis jaotab sünnipäraselt inimesi madalamatesse ja kõrgematesse kihtidesse, kuhu me oma ühiskonnaga siis jõuame? Kalev Kesküla värskes raamatus „Elu sumedusest” on lõik: „Kirjutage igale Eesti Vabariigi piiripunktile hoiatussilt „Jätke kõik lootused, kes te sisenete, siin elab rahvas, kes teeb mälutööd””. Me oleme selle mälutööga niivõrd  ametis, et ei pane selle taustal toimuvat tähele. Me ei tohiks muutuda kroonulikult konservatiivseks. See käib neoliberalismiga kaasas ja kohati on tunda, et seda püütakse ka noortele ja koolile peale suruda. Olen ise küll pigem rahvuslane, kuid ei kannata, kui see muutub dogmaatiliseks kroonurahvusluseks.   

    Olete osutanud, et loomeinimesed muretsevad hariduse pärast siis, kui nende erialatunde vähendatakse või keegi on õpikust välja jäänud, ent sügavamaid ohte ei tunnetata.

    V.-R. R: Loomeinimeste sõnum, see, mis on kontsertidel ja raamatulettidel täna valida, on erakords
    elt tugev ja mitmekesine. On ka sotsiaalselt  väga tundlikke asju. Kuid ühiskondlike valupunktide osas kaasa rääkivate ja suunda näitavate avalike intellektuaalide häält on vähe kuulda.

    K. L.: Oma osa on siin muidugi ka sellel, et haridusküsimustest on moodustunud väga keeruline küsimuste pundar, mille osas on raske teha üldistusi. Ei mõisteta, kuidas ja mis suunas süsteem liigub. Kui lapsevanemad saaksid aru, mis hariduses toimub, siis hääletaksid nad  kahtlemata hoopis teistsuguste lähenemiste poolt. Võtame kas või üle igasuguse piiri läinud koolidesse konkureerimise, mis ju käib lapse tervise arvel. 

    Olete seda meelt, et gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine oleks samm sidusama ühiskonna poole?

    K. L.: Seda siiski teatud tingimustel ja kohalikke olusid arvestades. On ka palju tugevaid kohalikke gümnaasiume ja alati ei ole mõtet neid lõhkuda. Kuid kui on kaalukauss, kes võidab ja kes kaotab, siis oleme seisukohal, et põhikool ei tohiks kaotada.

    V.-R. R.: See lahutamise plaan on pannud protsessi  käärima. On hea, et oleme hakanud jälle haridusteemadest rääkima. Kuid ka uues eelnõus on palju punkte ja karisid, mille toimet me ei tea. Näiteks kuivõrd on õigus koole erastada, kuhu see viib jne. 

    Mida siiski konkreetselt teha, et haridussüsteem aitaks ühiskonda sidusamaks  muuta?

    K. L.: Mida rohkem mitmekesisust, seda tugevam ollakse. Kui me aga kitsendame haridussüsteemiga ühiskonnas edasi jõudvate inimeste baasi, siis me kaotame väärtust.

    V.-R. R.: Vaja oleks uut mentaliteeti, mis ei ole lihtne tekkima. Peaksime hakkama tunnustama ka midagi muud peale edetabelite ja soorituste. Oluline on, et inimesed tunneksid end inimesena ja mitte sooritajana. Tuleks  lahti saada hoiakust, et kui sa ei oma sooritusi, siis sa ei olegi midagi väärt. Lastega tuleb tegeleda ja mitte ainult saavutusepõhiselt. Ja seda tegelemist tuleb väärtustada, mitte saavutusi. 

    Kuidas? Presidendimedalite sümboolse auraga?

    V.-R.R: Paradoksaalselt pälvisid needki tänavu eliitkoolide juhid, kuigi tegu on toredate inimestega. Ka TÜ eetikakeskus tõstis esile Rocca al Mare kooli. Kui eliidi hulgast pärit edumaaga inimene saab eliitkoolis hea tulemuse, siis seda nähakse ja tunnustatakse, kuid halvema stardipositsiooniga ja edumaata inimene võib  saavutada suhteliselt palju parema tulemuse, mille juures õpetaja töö ja lisatud väärtus on tegelikult suuremad, kuid seda ei tunnustata ega panda tähele. Uuringud näitavad, et hariduspoliitika on palga järel järgmine asi, millega õpetajad rahul ei ole. Hariduspoliitikat ei tehta mingi kindla sisu ja eesmärkide nimel, vaid poliitikuid huvitab võim, oma jonni ajamine oponentide vastu.

    K. L.: Oluline on ka, mida tunnustab kool ise. Kui kool on orienteeritud eksamitulemustele ja õpetajat tunnustatakse nende järgi, siis see muudab õpetaja ebakindlaks. Praegu elame suurel segaduste ajal. Kui vahepeal valitses kõikjal selgelt neoliberaalne ideoloogia, siis praegu on retoorika hägune ja pole selget haridusstrateegiat, millele õpetajatel oleks võimalik toetuda ja mis sõnastaks eesmärgid.       

    Nii et tuleb väga tõsiselt ja otseselt võtta seda, et iga inimene on väärtus?

    V.-R. R: Just, täpselt. Sellest on puudu ja see ongi keskne küsimus. Keegi ei tohi tunda, et ta on siin maailmas üleliigne. 

    Küsinud Valle-Sten Maiste

    Tänase Tallinna Tehnikaülikoolis toimuva haridusfoorumiga tähistatakse ühtlasi ürituse 15. aastapäeva.

    1 5. X 1998 Luubis ilmunud Mai Vöörmanni artikkel kandis pealkirja „Kundas on kõik koolid kehvad”. Ajakirjanumbri kaanefotol kujutatud lapsepildil on aga kaaskiri „Kus sirguvad põhupead?” – ja haridusaruteludes hakati  rääkima põhupeade koolidest. Juhtum jõudis ka Avaliku Sõna Nõukogusse, kes mõistis ajakirja hea ajakirjandustava rikkumises süüdi, vaatamata Luubi peatoimetaja Peeter Ernitsa õigustusele, et „põhupea” ei olevat solvav väljend. Toim.

    2 Õpetasin ülemöödunud sügisel mõne nädala ühes Harjumaa põhikoolis, kus juba kaheksandas klassis oli kolm-neli poissi, kes paari nädala jooksul jõudsid minu juuresolekul ja ka otse mulle suunatult kasutada hulga räigemaidki väljendeid kui šabloonne „mine vittu kuradi  türa raisk”, ehkki ma ei arva, et oleksin liiga pehme inimene. Tüdrukud ja nooremad kasutasid roppusi vähem ja häbelikumalt, kuid samuti mitte harva. Olen töötanud (sh maapõhikoolis) õpetajana ka 20 ja 12 aasta eest ja kindlasti ei olnud asjad toona nii hullud. Linnalütseumis on küll tore niisugustest muredest vähe teada, ometi õpivad nn kõrvalisteski põhikoolides meie oma rahva ja riigi lapsed. Toim.

  • Täiuslik vaikus – kontrastide helikeemia

    Elo Masing, Mari-Liis Rebane, Gerhard Lock

    Festivali avakontserdil 12. veebruaril pakkus publikule avastamiseks lummavaid kõlamaailmu Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, klaveril soleeris Marrit Gerritz-Traksmann. Heino Elleri põhjamaiselt karge, kuid valusalt isiklikku väljendav „Eleegia” keelpilliorkestrile  ja harfile mõjus ansambli suhteliselt suurest koosseisust hoolimata kammerlikuna, oli kvartetimuusikale omaselt tihedalt läbi komponeeritud. Arvo Pärdi „Mein Weg” lubas muusika kulgu jälgida otsekui läbi teleskoobi ja suurendusklaasi korraga.

    Erineva kestusega fragmentidest koosnev tekstuur moodustas rahutult lainetava terviku, kus võis tajuda nii pinnapealset värelust kui sügavamal kindla suunaga liikuvat rahulikku voolu.  Kontserdi esimeses pooles pakkus Pärdi, Silvestrovi ja Elleri teostele teatava kontrasti James MacMillani „Cumnock Fair” keelpilliorkestrile ja klaverile. Orkestri reipale ning vahel pisut groteskselegi rahvatantsulikkusele vastandus sellest välja kasvav meditatiivne klaveripartii, mille meeleolu kandus tasapisi orkestrissegi. Teose lõpp mõjus veidralt nihestatult, jättes eelnevalt eksponeeritud erineva materjali fragmendid justkui õhku rippuma. 

    Sillaks kava kahe poole vahel kujunes Valentin Silvestrovi „Stille Musik”, kolmest lühikesest osast koosnev orkestriteos, mis mõjus lummavalt nostalgiliselt ning lõi võluvalt teistlaadse reaalsuse atmosfääri. Kontserdi teises pooles kõlanud Tõnu Kõrvitsa lühiooper „Tuleaed” Maarja Kangro libretole mängis samuti kuulajate reaalsustajuga, kuid tegi seda Silvestrovist hoopis erineva tunnetusega. Kui viimane pöörab pilgu minevikku ja tajub aega n-ö „külmutades” selle suhtelisust, siis Kõrvitsa muusika on justkui kestev olevik, tabamatu teadvuse vool, kus mineviku ja tuleviku mõiste lihtsalt puuduvad. Samasugust unenäolist voolavust oli ka Kangro libretos, millega Kõrvitsa helikeel moodustas orgaanilise terviku – muusika ei mõjunud kunagi pelga teksti illustratsioonina. Rõõmuga võis tõdeda, et terviku tagas ka maagilise õhustiku loonud avakontserdi õnnestunud  kavavalik.

    Vanamuusikat tänapäeva kontekstis esitav Rolf Lislevand Ensemble üllatas 13. II oma kavaga „Nouve Musiche”, kus kauge barokkmuusika leidis tänu andekate interpreetide loodud uuenduskuurile oma teise nooruse. Rolf Lislevand (teorb, lauto, barokk-kitarr), Arianna Savall (sopran, harf), Marco Ambrosini (nyckelharpa), Bjorn Kjellemyr (kontrabass), Thor Harald Johansen (barokk-kitarr) ja David  Mayora (löökpillid) olid kui iseeneslikult toimiv organism, kes teadsid oma ülesandeid ja funktsioone ansamblis ideaalselt ning mõjusid tähelepanelikkusega üksteise suhtes loomulikuna. Üheskoos nihutati ajatelge viie sajandi võrra ning XVI sajandi hõng hõljus taas Mustpeade maja lae all. Koosseisu tegi huvitavaks vanamuusika mitmekülgsuse esiletoomine: pandi rõhku uutele nurkadele ning leiti sellest nüansse,  millele varem tähelepanu pole pööratud.

    Meenutagem, et barokkmuusikat iseloomustab ideaalide murrang, kus esile kerkisid kontrastid ning vana- ja uuemeelse kohtumine, mille konfliktsust Rolf Lislevand just näibki ära kasutavat. Ettekandmisele tulnud lood olid enda külge noppinud elemente ka kaasajast ja mujaltki – jazzist ning nii idamaistest kui ka keldi muusika traditsioonilistest rütmidest.

    Festivali teise, kargema poole juhatas 14. II  sisse alguse unest ärkamise rütm, jäiste tuulte vaikne, ent võimukas hingus – Trygve Seim Ensemble, mille kirjusse koosseisu kuuluvad muusikud Põhjamaade pinnalt, muuhulgas ka Eestist: Trygve Seim (tenor- ja sopransaksofon), Torben Snekkestad (bass-saksofon ja kontrabassklarnet), Christof May (klarnet ja bassklarnet), Kaido Suss (fagott ja kontrafagott), Arve Henriksen (trompet), Øyvind Brække (tromboon), Lars Andreas Haug (tuuba), Svante Henryson (tšello), Frode Andersen (akordion) ja Per Oddvar Johansen (löökpillid). Äärmusliku peenekoelisuseni viidud kompositsioonides kohtuvad kaasaegne eksperimentaalsus, improvisatsiooniline jazz ning viimsete kui hingeniitideni ulatuv tundlikkus, mis puurisid oletatavasti nii mõnegi kuulaja kuulmekäikudest otsetee sügavale südamesse. Trygve Seimi muusikast kumab läbi vastandites väljenduvat ausust.

    Selles on ürgnatuurile  omast jõudu, südamlikku rõõmu, lämmatavat nukrust, küsimärgi alla koonduvat eksistentsiaalsust, kõikvõimast looduse loomust – kõike, millest juba maailma loomisest saadik on juttu olnud, kuid mille aegumatuses keegi ei kahtle. See äärmiselt andekate muusikute kooslus suutis luua rabavaid helimaastikke, mille mullast keset jäist veebruari otse publiku silme all igipõline ilmapuu juured alla võttis. Kontserti võiks vaadelda eksperimentalistliku  stiilide mikstuurina. Faktuurilt pakkus see pikalt kestvaid akordimaastikke ja staatilisi helifoone kuni džäss-rokilike rütmimustriteni välja, hoides aga enamasti kummaliselt distantsi kindlastiililisusega. Tänu akordionile lisandus vahel tangohõngulisust. Päris bigbändi feeling tekkis alles kontserdi teises pooles, kui võimsasse finaali oli toodud isegi pisut romantilisust. Hoolimata ilmselgetest aasia mõjutustest kasutati mikrointervallikat  siiski tagasihoidlikult ja rütmidki jäid enamasti suhteliselt lihtsakoeliseks.

    Vapustavalt veenev oli aga muusikute erakordselt meisterlik pillivaldamine, võime võluda neist uusi, hoopis mõnd muud pilli või lausa inimhäälitsusi meenutavaid helisid. Publiku tungival nõudmisel kõlanud lisapalas trumbati siianigi vaheldusrikas instrumentatsioon veel üle, kui trompetist ja fagotist lisasid oma vokaaliga nii madalates kui ka  kõrgetes registrites juurde seni justkui puudunud värvinguid. Lood olid enamasti pigem minoorsed, kuid kurvameelsust võis märgata alles lisaloos – nii muusikaliselt kui ka kuulajateni jõudnud arusaamises, et kontsert pidi sellega paratamatult lõppema. Vaikusega vahelduv ekstaatilisus, idamaine hõng, meditatiivne eneseotsing, ühtlasi ka eneseväljenduse järele kisendav melanhoolsus ei saanud oma ebamaisuses ka kõige kriitilisemaid kontserdikülastajaid  ükskõikseks jätta.

    Festivali oli 15. II kutsutud lõpetama kolmepealine kollektiiv: kontrabassil Arild Andersen, saksofonil Tommy Smith ja löökpillidel Paolo Vinaccia, keda eelmise õhtu ülesastujatega ühendas piire painutav lähenemine jazzmuusikale, kuid seda palju jõulisemas võtmes. „Ekspressiivsusele kalduv meeleolukus” oligi lõppkontserdi märksõna. Põhinatuurilt traditsioonilisem, kuid muusika voolu käigus  see-eest kontrastsemaid jänesehaake sooritav trio võis end iseloomult kiirelt vagurast lambatallekesest näljaseks hundiks moondada. Kõik kolm instrumentalisti suutsid end laval kordamööda domineerivalt kehtestada, ent kontrabassist jäi siiski tagasihoidlikumaks. Tõeline avanemine tuli alles pärast ametliku kava lõppemist, kui esitati kaks seni kuuldud kõlamaailmast tugevalt eristuvat lugu, millele lisandusid eksootilisus ja eksperimentaalsem  instrumentatsioon. Arvestades Mustpeade maja keerulist akustikat, võib kontsertide kordamineku panna ka helirežissööride oskuslikkuse arvele, nad suutsid keskaegse hoone kammerlikust saalist tekitada igati meeldiva kõlakoja. ECMi festivali jääb jätkuvalt iseloomustama kontrastide kokkusulatamine ja vastandite omavahelise tõmbe mänglevus, mis leiab loodetavasti ka järgmisel aastal tee siinse publikuni.  

  • Avatud arhiiv

    Ketli Tiitsar

    Näitus “Arhiiv. Tarbekunstimuuseumi näitused 1982 – 2004” disaini- ja tarbekunstimuuseumis kuni 15. I 2006. Näituse on koostanud Merike Alber, Kai Lobjakas, Airi Ligi, Anne Tiivel, kujundanud Ketli Tiitsar.

    Kui tarbekunstimuuseum Moskva olümpiamängude kultuuriobjektina 1980. aasta suvel avati, olin mina lõpetanud I klassi. Minu esimesed mälestused muuseumist on hilisemad. Praegu ei suuda ma meenutada, millist näitust esimesena vaatamas käisin, rohkem kui mõnda kunstiteost mäletan hoopis ulmelisi kuppelklaasiga vitriine ja sammaste vahel looklevaid postamente.

    Tänaseks on palju muutunud. Arvan, et mitte ainult minu, vaid paljude külastajate jaoks: muuseumiga assotsieeruvast massiivsest rippvalgustist trepikojas, uhkeldavate nikerdustega kassalauast ja toolist, ajutisest, ometi aastaid näitusesaalis paiknenud garderoobist on pärast kevadist remonti saanud värvikas osa muuseumi ajaloost, niisamuti nagu 187st seal tehtud näitusest.

    Näitusetegevus on läbi aastate olnud muuseumi üks põhitegevus, mille kaudu on tutvustatud nii muuseumikogu kui ka tarbekunstiga seonduvaid nähtusi, kunstnikke nii meilt kui mujalt. 25 tegevusaasta tähistamiseks oli sobiv aeg teha tagasivaade just kõigile selle hoone näitustele. Nendest 95 on korraldanud muuseum ise (hulka ei ole arvatud püsiekspositsioonid). Ülejäänud kirevasse seltskonda kuuluvad sotsialistlike vennasvabariikide, samuti Põhjamaade tarbekunstinäitused ning ka Ameerika XVIII – XX sajandi klaasi ulatuslik esitlus 1990 aastal.

    Väljapaneku koostamisel oli peamine allikas iga näituse kohta moodustatud näitusepass, mis sisaldab ülevaatefotosid, ekspositsiooni nimestikku, seinateksti, arvustusi, plakatit, kutset ja külastatavuse statistikat.

    Väljapaneku eesmärk on rõhutada materjalirohkust pretensioonitu pakendi kaudu. Selgrooks sai näituste kronoloogiline järgnevus. Siht oli näidata muuseumi enda korraldatud igast näitusest vähemalt ühte eset kõrvuti ülevaatefotoga tolleaegsest kujundusest. Välisnäitusi on kajastatud ainult fotodega.

    Dokumenteeriv väljapanekuformaat on võimaldanud liigsete esteetiliste kammitsateta keskenduda põnevale esemete kogule. Materjali süstematiseerimiseks valisime kolmele kümnendile erinevad värvid.

    Tööde valikul oli sellise põhimõtte kohaselt võimalik koondada tähelepanu kogus olevatele esemetele, mis oma erandlikkuses on jäänud kunstnikupõhisest käsitlusest (nt püsiekspositsioon) välja kui mittetüüpilised, kuid ometi on need olnud eksponeeritud just aidas toimunud näitustel. Näiteks moodsad kudumid 1950ndatest, nõukogude sümboolikaga siidrätid, Jüri Arraku dekoratiivsed lillemotiivilised ehted, kunsttööstuskooli emailplaadikesed või Aino Alamaa südamlik figuuride grupp.

    Näituse nimetus “Arhiiv” toetab väljapaneku printsiipi, leevendades koostamisel aluseks võetud kronoloogilise järgnevusega kaasnevaid esemelisi kurioosumeid. Nii on Nõukogude Eesti tarbekunsti kujunemisaastate grupi kõrval Kaarel Kurismaa isikunäituselt (1983) pärit popkunsti dekoratiivne taies, salakavalalt peeretav öökull, või esimese “Klassikute” sarja kunstniku Elgi Reemetsa (2000) traditsioonilise põimevaiba ja keraamilise figuuri kõrval endale koha leidnud Eesti disaini näituselt (2000) Tarmo Luisu lambid. Tähelepanelikule vaatajale visandab ekspositsioon üldistuse ka eri kümnenditel eelistatud erialadest, kunstnikest. Kiirkursuse kümnendite stiilinäidetest pakuvad suuremad esemete grupid (näitustelt “Eesti Vabariigi tarbekunst”, 1989; “Lilled, liblikad ja…” 1998).

    Fotomaterjal ei vahenda mitte vähem tähtsat infot, näitusekujundusi. Kõik fotod on varustatud näitust iseloomustava saatetekstidega. “Arhiivi” formaadi  tõttu annab foto võimaluse vaadelda eset kõrvuti ajastuspetsiifilise kujundusega. Omaette loo saaks jutustada metalljalgadega polsterdatud valvuritoolist, mis pea kõigil ülevaatefotodel on enesele keskse koha leidnud. Pärleid leidsime ka koostamise käigus, kui kogusime dokumenteerimata näituste tarvis materjali otse kunstnikelt. Nii on ekspositsioonis On-grupi näituse (1994) avamispilt, kus peaaegu kõik liikmed on muuseumi sisehoovi paigutatud pikkade süldilaudade taga ühisele pildile saadud. Eraldi näituse saakski teha ainult seltskonnapiltidest, sest materjali on tänaseks kogunenud  aukartustäratav hulk. Muuseumi kogus on ka foto aida avamisest 1980. aastal: tolleaegne Eesti Kunstimuuseumi direktor Inge Teder selgitab Rein Ristlaanele ekspositsiooni. Ka Mait Summataveti samal ajal disainitud ulmeline kuppelvitriin on kohal. Seekord eksponeerib ta Enn Johannese tarbekunstimuuseumile kujundatud märke.Mõningane auklikkus ekspositsioonis on seotud puuduliku infoga. Ka see kirjeldab muuseumi kui konservatiivse asutuse hingeelu. Üleminekuaegu, mil vanad kokkulepped ei kehtinud ja uued polnud veel tööle hakanud. Kahjuks ei leidnud me võimalust eksponeerida selles koosluses originaalseinatekste. Rohkem kui muu materjal iseloomustavad need muuseumi kasinaid majanduslikke võimalusi. Tekstid on tihti mitmeid kordi parandatud, kohmakalt vormistatud. Kolleegid meenutavad tänaseni, kuidas nad Kadriorust Nõmmele ilukirja valdava kunstniku juurde tekste kirjutada, kujundada viisid.

    Ekspositsiooni siirded on ka trepikojas, kus ripuvad vanad näituseplakatid, mis 1980ndatel oma rada käies ei peegeldanud kaugeltki enam kunstniku identiteeti või teoseid, vaid olid iseseisvad jõuliseid mõtteavaldused.

    Selline väljapanek on suunatud kõige erinevamale publikule. Näitust on võimalik võtta kui uurimissaali, kuhu uuesti ja uuesti tagasi tulla. Vahe on vaid selles, et arhiivis tuleb iga uue külastuse korral materjale tellida ja oodata, siin on aga infoallikad avalikud.

    Kui muuseumi ruumipuuduses vaevlev hoidla, tegelik arhiiv, on kui ohtlik džungel, kuhu võõrad satuvad harva ja mis on läbitav vaid professionaalsele muuseumitöötajale, siis näitusel on võimalus ja vabadus igal külastajal oma radu leida ja avastada materjalist just enesele sobiv kihistus.

    Muuseum saab nii mahuka ja siira eneserefleksiooniga elustada mälestusi, pooleli jäänud mõtteid, korrastada arhiive ja leida perspektiive edasiminekuks. Noorematele töötajatele nagu ma ise on “Arhiiv” tänuväärne täienduskoolitus, praktikum lisaks Inge Tedre tarbekunstiajaloo loengutele. Unistuseks jääb materjal, mis peegeldab nii ehedalt muuseumi käekäiku, ka kaante vahele saada.

  • Kas on veel kuskil ruumi?

    Margot Visnap

    Kogumik ?TEATRIELU 2003?. Koostajad ja toimetajad Anneli Saro ja Sven Karja. Teatriliit 2005. 389 lk.

    Aasta tagasi kirjutasid Anneli Saro ja Sven Karja aastaraamatus ?Teatrielu 2002? teatrikriitika allakäigu pärast muretsedes: ?Kui väga karmilt väljenduda, siis toimub Eestis praegu teatrikriitika kui sidusa diskursuse aeglane kõngemine, kas või võrreldes näiteks kirjandus- ja kunstikriitikaga.? Kuus aastat tagasi, 1999. aasta jaanuaris, kirjutas Valle-Sten Maiste siinsamas Sirbis: ?Eesti teatrikriitika on keskpärane. Ta lausa kutsub enda kohale nietzschelikult haamerdama./—/ Häda on pigem selles, et olemasolevas kriitikas puudub sisuline vastumõtlemine teatripildis domineerivate suundade suhtes ja selles, et see kriitika on dialoogivõimetu või -huvitu kõige suhtes, mis jääb ta mõttemaailmast väljapoole.? Viimasel teatripäevapeol Endla teatris vihjas Indrek Saar konstruktiivse ja heatasemelise kriitika puudumisele ning andis teatriliidu juhatuse nimel tänavuse kriitikapreemia üle Kristiina Garancisele tema tantsualaste kirjutiste eest. Viimast, aasta algul ilmunud aastaraamatut ?Teatrielu 2003? lugedes ei saa paraku õnnelikult hõisata, et kriitika üldpilt oleks kuigivõrra paranenud-muutunud.

    Ei, asi pole selles, et käesolev kogumik teatrikriitika allakäigutrepile mõne kivi juurde lisaks. Kindlasti mitte. Rõõmustavalt pakub tänavunegi aastaraamat süvenemisväärset lugemist. Ometigi jääb midagi hinge kripeldama. Mis ääripidi on siiski seotud ka kriitika nn taandarengu probleemiga. Nimelt on meie teatriretseptsioonist kadumas (kui mitte juba kadunud) ülevaatlik, kokkuvõttev, üldistav vaatepunkt. Ehk siis ammu pole kirjutatud hooaja või teatriaasta üle- ja sissevaateid, olgu Eesti teatri tervikkäsitlusi või siis meie teatreid eraldi, koos või võrdlevalt analüüsivaid kirjutisi, mis kaardistaksid teatrite hetkeseisu, olulisi tendentse, probleeme jne. Teatrist kirjutatu põhjal (eriti päevaajakirjandust silmas pidades) on praktiliselt võimatu mingitki mosaiiki kokku laduda saamaks vähegi ülevaatlikku pilti, mis suunas Eesti teater liigub (või ei liigu?). Mingi pildi annab loomulikult iga-aastane Teater. Muusika. Kino teatriankeet, mis oma hinnangute-arvamuste paljususes on kindlasti väärtuslik, ent tervikut silmas pidades mitte ammendav ? uuslavastuste hulka (hooajas-aastas) arvestades, pääsevad siiski vaid vähesed lavastused, näitlejatööd kriitikute ankeedis ?edetabelisse?. (Omaette huvitav oleks statistika selle kohta, kui palju uuslavastusi jääb trükiajakirjanduses üldse kajastamata.)

    Muidugi on hooajaülevaadete kirjutamine raske, sageli, kui on põhjust ja julgust olla kriitiline, ka tänamatu töö. Kuigi Indrek Saar vihjas kriitikapreemiat üle andes konstruktiivse kriitika puudumisele, pole konstruktiivsed, ausalt, kuid valusalt salvavad kriitikud teatriliidu juhatuse laua taga (kus kriitikapreemia üle otsustatakse) just kõrges hinnas. (Ent vaevalt üks terve mõistusega kriitik püüabki praktikuile meeldida lootuses preemiat saada.) Läinudkevadine kriitikute vestlusring Sirbis, arutlejate parimaist kavatsustest lähtuv mure eesti teatri hetkeseisu üle, tekitas kuuldavasti praktikutes solvumist, pettumust. Mis on ka loomulik. Aga, kui kriitikute-praktikute ?vastasseisus? on väikegi annus konstruktiivsust, pole põhjust selle üle muretseda. Tegelikult  on see antud probleemis kõrvaline, vähetähtis nüanss.

    Kas on kirjutajates (toimetajates) vähe jõudu, aega, motiveeritust tegemaks ringi peale ühele hooajale, teatrilegi? Kiiretele tulemustele orienteeritud eduühiskonnas pole süvenev analüüs enam populaarne? Ilmselt mitte. Looming ju avaldab endiselt põhjalikke aastaülevaateid? Päevalehtede kultuurikülgedelt, mis pigem uuslavastuste sabas kappavad, on ülevaatlikke probleemartikleid palju nõuda. Ekspressi Areen piirdub enamasti jõululõhnalistes aastalõpunumbrites ?kultuuripäkapikkude? selekteerimisega. Sirp on aeg-ajalt (kindlasti vähem kui peaks) üritanud üldistavat keskustelu tekitada. TMK eelmisest aastakäigust aga ülevaatlikke-kokkuvõtlikke teatrikäsitlusi enam ei leia (kuigi aastaid on ajakiri seda traditsiooni kandnud). Ja paraku on tasapisi neist loobunud ka aastaraamat ?Teatrielu?. Muidugi, mitmed tänavusegi ?Teatrielu? artiklid osutavad olulistele tendentsidele ja lavastustele 2003. aasta teatrielus, traditsioonilisest ülevaatest on aga paraku seekord loobutud. (Usun, et mitte kergekäeliselt.) Kui eelmist kogumikku (2002) sissejuhatav artikkel toimetajatelt Anneli Sarolt ja Sven Karjalt mõtestas teatriaasta olulised tendentsid-nähtused, siis tänavust aastaraamatut sissejuhatav kirjutis pigem kommenteerib kogumikku ennast. Kuigi toob välja siiski ka olulisi probleemipüstitusi: teatri sotsiaalsus versus ?sotsiaalporno?, ?kopitanud? riigiteatrite süsteemi miinused (ja plussid), kunstniku loojaoreooli asendumine töövõtja/tootja positsiooniga jne. Aga olukorras, kus vaatajad, kriitikud, praktikud ammu enam suuremat osa uuslavastustest ära vaadata ei jõua, igatseks (loodan, ma pole ainus) kuskiltki lugeda analüütilist teatri(te) tervikkäsitlust. Kõik, mis ?Teatrielu? kaante vahele kogutud ja TMKs ilmunud, on tegelikult väärt ja vajalik lugemine. Mis tähendab, et ruumid oleksid justkui täis? Ja paneb küsima: kas kuskil on veel ruumi?

Sirp