Toeta
Otsi

feminism

  • Joonistamine läheb moodi!

    Vappu Thurlow, kuraator /Loit J?lda, kuraator

    Peapreemia pälvisid Maria-Kristiina Ulase joonistused

    “Naerva sea laul”, (segatehnika, 2006) ja

    “Romanss kuust” (segatehnika, 2006). Jaanus Heinla

     

     

    Mida Tallinna Kunstihoone joonistuste näitus “Improvisatsioon“ annab meie kunstile? Kas tulemus vastab teie ootustele?

     

    Rahvusvaheline joonistuste näitus “Improvisatsioon” Tallinna Kunstihoones kuni 10. IX.

     

     Vappu Thurlow, kuraator:

    Arvan, et oleme teinud väga huvitavat tööd. Nagu ma varemgi olen teinud, alustasime seegi kord küllaltki abstraktselt sõnastatud kontseptsioonist, et siis töö käigus konkreetsem kuju leida vastavalt sellele, missugune on vastukaja kunstnike poolt. Tegelikult improviseerin ju alati näitusi tehes, ei kujuta ette, miks peaks kuraator oma mõtteid kellelegi peale suruma. Kujundaja Tea Tammelaan etendas näituse kujuvõtmisel tähtsat rolli, ja mitmed on märkinud, et ta on oma ülesandega väga hästi toime tulnud, paigutades õnnestunult ära väga mahuka ja mitmekesise materjali.

    Avamisel ütlesin vist, et nüüd improvisatsioon alles algab, ja algaski. Praeguseks on toimunud viis etendust improvisatsioonidega näituse või mõnede konkreetsemate piltide teemal. Kuigi vaatajaid on olnud vähevõitu, on vastukajad olnud suurepärased. Peeter Ulas märkis näiteks, et kui keegi teeb muusikat, siis on pildid kuidagi hoopis teistsugused. Meil vedas sellega, et õnnestus saada väga professionaalsed ja andekad esinejad, kellest ükski pole siiani olnud omas laadis liiga kinni selleks, et mitte tulla kaasa meie poolt välja pakutud, iseenesest ebatavalise mõttega improviseerida mitme kunstiliigi väljendusvahendite koosluses; samuti muusikute-tantsijate jaoks ikkagi suhteliselt harjumatus ümbruses. Jäänud on veel neli etendust, usun et needki õnnestuvad. Olen väga tänulik kõigile tantsijaile, muusikuile ja kunstnikele, kes on aega leidnud meie üritustele oma loominguline impulss lisada. Angelika Schneider ja Tõnis Laanemaa tegid ka ilusa žesti ja kinkisid esinenud muusikuile kontserdi ajal tehtud teose. Loodan, et kõik kohale olnud vaatajad tajusid Kunstihoones tekkinud vapustavalt pingelist loomingulist õhkkonda, milles üks kunstiline väljendusvorm täiendas teist – vaimse koostöö ja üksteisemõistmise õhkkond oli suurepärane. Sellele kõigele vaadates võin öelda, et näituselt oodata on minu jaoks siiamaani igati täitunud; usun, et 10. septembriks, kui pilte maha hakkame võtma, saab rõõm kõigist neist õnnestunud improvisatsioonidest veelgi suurem olema.

     

    Loit Jõekalda,  kuraator:

    Näitus vastab minu ootustele mitmest aspektist. Mõistes teemaks valitud “improvisatsiooni” kui vabadust, võrreldes visuaalset väljendust muusikaga (helide ja häältega, akustikaga), võib kujutleda variatsioone, mis ületavad piiri  ja jõuavad ühest valdkonnast teise. Kujutlen improvisatsioonilist joonistust nii loomingulise väljendusvahendina kui tehniliste piiride avardajana. Samas pole kahtlust, et ka klassikaline joonistus võib pakkuda ümbritseva vahetuid, otseseid peegeldusi. Eelmise, 2002. aasta joonistuste näituse tekstis nimetas Jüri Hain, et sel näitusel pole veel kohta joonistusele kui loomingulist ja tehnilist väljendusvahendit avardavale vormile sel määral või kombel, mis sobiks ehk järgmisse sajandisse. Nõustudes, et midagi väga ootamatut ja revolutsioonilist pole ekspositsioonis ka täna, on seda rõõmustavam kogeda, et kunstnikele on joonistus endiselt oluline nii vahendina kui eesmärgina. Ilmselt on selle näituse väljendusvormid kasutusel ka saja aasta pärast. Ka eksperimenteerides ja improviseerides kasutavad kunstnikud joonistust nii abivahendina kui loomingulise väljendusena, eesmärgiga seda eksponeerida. Vaadeldes joonistust protsessi osana, võime leida igal hetkel tõlgendusi, vastavalt sellele, mis mõjutab või millest laseme end kammitseda. Sobiva häälestuse loob aga muusika, mida kuulama jäädes tajume uusi tahke ja leiame võrdlustes väärtusi. Usun, et meist paljudel on vaja improvisatsioonilise muusika saatel näitusesaalis istuda, et leida end ja näha ümbritsevat uues valguses, muutuvates värvides.

    Sel näitusel on kunstnikud kujutanud improvisatsiooni ja joonistades ise improviseerinud. Esitatud taotlustest on eksponeeritud alla poole ja kahtlemata on ka kaheksakümne autori teoste eksponeerimisel keeruline ülesanne kujundada väga erinevaid töid näitusel üheks tervikuks. Leian, et Tea Tammelaanel on see suurepäraselt õnnestunud, ja kui kellelgi tekib küsimusi, siis võib ju külastada korraga vaid ühte saali. Näitus koosneb protsessi erinevatest osadest ja olen veendunud, et soovi korral võib igaüks leida siit töid, mida kritiseerida või mida auhinna vääriliseks pidada. Auhinnažürii tõstis sel korral esile Maria-Kristiina Ulase, Lembit Sarapuu ja Kuzja Zverevi tööd ja loodan, et see valik rõõmustab paljusid… Eksponeeritud joonistused, installatsioonid, videoteosed, performance’id koos improvisatsioonilise muusika kontsertide ja tantsuetendustega, koos kunstnikega, kes kontsertidel publiku ees joonistavad – kõik see on teostunud ja jätkub näituse lõpuni. Septembri algul ootame näitusele kunstihuvilisi noori koos õpetajatega. Kindlasti annab see võimaluse võrdlusteks joonistamise õpetamisel, kusjuures näitusekataloogi trükkimist ootavad nii külastajad, kunstiõppeasutused kui ka teised institutsioonid, samuti on see oluline osalejatele. Loodame korraldada kolme aasta pärast järgmise joonistuste näituse ja see võiks kujuneda Tallinna rahvusvaheliseks joonistuste triennaaliks. Tunnustust väärivad kõik selle näituse osavõtjad (eriti rõõmustasid mind oma töödega Albert Gulk, Aime Jürjo, Enno Ootsing, Matti Pärk, Feliks Sarv, Aili Vahtrapuu).  

    Mida see näitus meile annab? Kahtlemata on see nii laia publiku ja ka joonistamist armastavate kunstnike poolt oodatud näitus. Usun joonistamise ja joonistuste näituse vajalikkusesse ka tulevikus.

    Usun, et ka meie kunsti rahastamispoliitikas peaksid tasakaalus olema kuraatoriprojektide ja vabama teemavalikuga näitused. Aeg-ajalt tundub, et peljatakse tunnustada nn vanamoodsat traditsioonilist. Õigustuste ja põhjenduste otsimine kaldub hooti ühest äärmusest teise. Muutused on arengusse programmeeritud, kuigi areng võib ootamatu suuna võtta. Siiski kordub kõik uuel tasandil olukorraga leppimise ja protesti läbi, kuni järgmise ettenägematu muutuseni.

  • Laval on rohkem naisi kui tänaval

    Margot Visnap

    Iraani tänava­teater kannab endas rahvuslikke legende ja lugusid. Märt Meos

     

    Jaanuari lõpus külastasid Merle Karusoo, Katrin Saukas, Märt Meos ja Ants Lust Iraani pealinnas Teheranis peetud 24. rahvusvahelist teatrifestivali “Fadjr”, üheksa päeva jooksul võis näha ehedat iraani teatrit, millest Eestis tõenäoliselt vähe teatakse. 

     

    Kas festivalil oli ka oma teema, moto, või oli lihtsalt kokku pandud üks rahvusvaheline festival kui selline?

    Iraani lavastusi oli festivalil märgatavalt rohkem kui külalisi, pigem oli see ikkagi oma, iraani festival, kuhu oli kutsutud külalisi. Iraani lavastustel oli oma alajaotus: kuna Iraanis on palju provintse, siis üks valik oli tehtud nende parematest lavastustest. Teise valikusse jäid eksperimentaallavastused,  lisaks veel Teherani kunstikolledži paremad projektid, tänavateatri etendused  ja lõpuks valik 2005. aasta lavastustest. Aga külalisi polnud ka vähe: esinesid trupid Venemaalt, Turkmeeniast, Horvaatiast, Saksamaalt, Hollandist, Rumeeniast, Prantsusmaalt, Ungarist, Šveitsist jm. Nii et igati suurejooneline teatripidu.

     

    Milline oli festivali korralduslik tase?

    Meie mõistes igati korralik.  Hea, et festivaliprogrammis oli ära märgitud lavastuste pikkus, lihtne oli hommikul planeerida, mida jõuab päeva jooksul vaadata. Ja etenduste graafik ka toimis, mis on ju üksjagu imetlusväärne. Tavaliselt on festivalidel nii, et tormad ühest kohast teise, teadmata täpselt, kuhu mis kellaks jõuad jne. Ainuke probleem oli, et ühelgi festivalilavastusel polnud tõlget, millega meie oleme Euroopas harjunud. Kuigi oli välja antud kõiki lavastusi käsitlev paks raamat, olid lavastuste sünopsised üpris väheütlevad: vaid üldjoontes võis aru saada, millest üldse räägitakse, ega sellestki saanud alati aimu, millises laadis või stiilis lavastusega tegu. Muidugi oli kavas ka pildi- või kujundikeelele üles ehitatud lavastusi, millest arusaamiseks polnudki tarvis keelt osata, kuid neid ei leidnud  festivaliraamatu järgi üles. See  oli vahest festivali suurim puudus. Eks keelebarjäär töötas ka võõrtruppide puhul: tekstipõhised lavastused jäid kohalikele arusaamatuks. Etenduselt lahkumine oli seega üsna tavaline. Aga lahkuti alati vaikselt, etendust segamata ja kohe toimis ka ümberpaiknemine: need, kes istusid põrandal, hõivasid tühjaksjäänud kohad. Meie kontekstis ilmselt üsna harjumatu ja häiriv, aga ükski trupp ei lasknud ennast sellest segada.  Muuseas, väga põnevat Tšehhovi “Kirsiaia” tõlgendust Venemaalt vaatasid iraani noored, omakeelsed “Kirsiaia” näidendiraamatud peos, näpuga järge ajades.

     

    Aga iraani teatri kunstiline tase – võis sellest festivali põhjal aimu saada?

    Palju oli nii-öelda festivalilavastusi, mis ei küündinud võib-olla meie mõistes professionaalse või draamateatri tasemeni. Olid siis kas tantsulisema liikumisega  või teistsuguse kvaliteediga lavastused pikkusega 40 – 60 minutit, mida etendati ilma vaheajata. Meie nähtud 17 etendusest oli vaheaeg ainult venelaste “Kirsiaial”. Samas kestis üks iraani etendus kaks ja pool tundi, aga vaheaega ei tehtud, mis oli publikule muidugi väsitav. Vaheajale, vähemalt festivalil,  ei olnudki nagu kohta,  polnud seal jalutusruumi, puhvetit jne.

    Loomulikult üritasime näha võimalikult palju iraani teatrit. Meid huvitas, millest Iraan ise räägib? Ja Iraan rääkis väga palju sõjast. Minu arusaamise järgi oli palju lavastusi, mis põhinesid dokumentaalmaterjalil, kuigi nemad ei esitanud seda meile tuttavas laadis, aga seda põnevam see oli. Teine oluline teema oli emigratsioon. Kolmas  naiste olukord Iraanis. Ma oletan, nii palju kui see Iraani puudutas, ei räägitud sellest küll väga teravalt.  Aga meile oli see siiski põnev ja kahju, et tõlke puudumisel ei saanud täpsemalt aru, millest kõneldi.

    Islamirevolutsioon pani erandeid tegemata naistele rätikud pähe. Kogesime seda ka meie: alguses tundus normaalne, et kui oled külaline, siis käitud selle maa reeglite järgi. Nii me tegime ja tegid kõik –  ka külalistruppide naisnäitlejad ei pääsenud  Iraanis lavale ilma rätikuta.  Ühest küljest oli põnev vaadata, kuidas üks või teine maa selle nõudega kohandus, mõnel etendustel mõjus kaetud pea kui tegijate enda väljapakutu, mitte nagu vastuvaidlemist välistav nõue. Aga näiteks kui iraanlaste eneste nukuooperi lavastuses olid ka inglitel pead kaetud, mõjus see juba irooniliselt, vastuoluliselt. Ühesõnaga, see traditsioon ei tundunud enam tõsiseltvõetav, muutudes pigem religiooni “reegliks”  kui traditsiooniks, mida on järgitud ja austatakse. Kuigi jah, kodudes, oma pere keskel ei kanta rätikut ja need, kes pole tõsiusklikud, võtavad ka külalisi kodus vastu katmata peaga ega kupata naisi teise tuppa. Kuigi, üldiselt saadetakse külaliste tulles naised ära. Meie, mujalt tulnutena, olime väärtuslikud suhtlemiskaaslased, meiega räägiti, pakuti  terekätt jne, mis oma naiste puhul ei tulnud kõne allagi.

     

    Kas naiste olukord kajastus ka truppide koosseisus? Kas  naisi oli vähem nii laval kui ka publiku hulgas?

    Teater on Iraanis demokraatlik institutsioon, aga naisi oli küll publiku hulgas vähem, tegelikult kohtas ka igapäevases linnapildis naisi vähem kui mehi. Samas oli kavas näiteks ühe naise monotükk. Jälle kahju, et polnud tõlget. Meile kirjeldati selle lavastuse sisu, millest võis järeldada, et näitlejaamet on Iraanis äärmiselt populaarne. Selle monolavastuse peakangelanna mängis kujutlust endast kui väga nõutud, populaarsest näitlejast. Pärast etendust uurisimegi, et kas näitleja on Iraanis tõesti nii populaarne. Jah, vastati meile. Ei tea küll, kui palju selles vastuses tehti vahet teatri- ja filminäitleja vahel.

    Ega naiste allasurutud olukord tavaelus igal sammul silma paista. Mäletan,  Afganistani reisi ajal suhtlesime noore mehega, kellest väga lugu pidasime, ent ta pidas enesestmõistetavaks, et tema naine kooliharidust ei vaja (ehkki Afganistanis nägime väikesi tüdrukuid, kes tulid koolist, ranits seljas).  Aga kui meie eestlastest seltskond külastas üht iraani kodu, siis tõmbus naine tagatuppa. Veel üks huvitav tähelepanek: torkas silma, et naised vaatavad sulle tänaval otsa ja kohe pikalt. Ja naeratavad. Ühest küljest loomulik, tore ju, aga miks? Võib-olla ka sellepärast, et nende traditsioonis ei tohi naine meestele otsa vaadata. Naine peab pilgu kõrvale lööma. Neil ei olegi kedagi vaadata, kellelegi naeratada, ehk siis meile – võõramaalastele, nii meestele kui naistele nad vaatavadki pikalt otsa, naeratavad, saavad pilguga suhelda.

    Usk näeb ette, et  naine on mänguasi, sa pead teda hästi hoidma. Tema peab ennast katma ja varjama, et mitte mehes himu tekitada, kuigi mees peab oma himu alati ja kohe rahuldatud saama. Naine selleks ongi. Ühe legendi järgi olevat Muhamedi lemmiknaine olnud seitsmeaastane tüdruk. Iraanist tulles lugesin meie ajalehtedest prostitutsiooniteemalist diskussiooni: legaliseerida või keelata? Lugesin ka Delfi kommentaare, mis ausalt öeldes olid väga seksistlikud. Kui selles kontekstis mõtelda nüüd Iraani olukorrale, suhtumisele naistesse – ega erinevus meie ja nende vahel olegi nii suur, kui me tahaksime näha või ette kujutada.

     

    Seega on iraani teatris ka sotsiaalset temaatikat?

    Meile kõige rohkem korda läinud lavastusest, neid oli loomulikult mitmeid, tõstan esile kahte. “2 x 2 meetrit sõda”, neli ruutmeetrit peaks selle kohta siis ütlema, kõneles sõjast ja mõttetutest piiritülidest. Neli näitlejat mängisid vastamisi asetatud publikule nii, et kaks tegelaste paari kopeerisid ülitäpselt üksteise tegevust: publik nägi mõlemalt poolt ühte ja sama pilti, dekoratsioonideks vaid 
    kaks kirstu ja liiv. Vaimukas, hoogne meeskonnatöö.

    Huvitav oli ka iraanlaste “Macbethi” kohandus, Shakesepeare’i tegelastele lisaks veel uksehoidja ja arst. Uhkelt, tempokalt mängitud lugu  printsiibil “täna mängime “Macbethi”!”.  Laval oli kümme meest ja kaks naist. Juba eelmise lavastuse puhul (“ 2 x 2 meetrit sõda”) mõtlesin, kas leiaks nii ühtlaselt töötava ansambli ka Eesti teatrist. Kui, siis ainult teatrikoolist või äsja kooli lõpetanud näitlejate hulgast. “Macbethis” täitsid kõik näitlejad nii nimelisi kui ka nn taustarolle, aga kõik olid mängus, nende tähelepanu ei hajunud, nad jälgisid mängu ja see andis tohutu jõu ja energia laval toimuvale. Kuna Shakespeare’i tekstile oli lisatud ka Iraani olukorda irooniliselt käsitlevaid tekste, elas publik  etendusele väga kaasa.

     

    Seega ei tasu arvata, et iraani teater ei suudaks euroopa teatrile konkurentsi pakkuda?

    Need kaks lavastust olid väga täpses dialoogis euroopa teatriga, siin pole mingit vahet, kui me just ei räägi teemast – mida nemad arvavad sõjast jne. Ma ei oskaks iraani teatri eripära isegi kirjeldada, võib ainult väita:  nad mängisid väga hästi. Pärast “Macbethi” etendust kohtusime ka trupi, lavastaja ja dramaturgiga ja minu esimene küsimus lavastajale oli: “Kus te olete õppinud? ” Tundus, et ta peab olema õppinud Venemaal. Selgus siiski, et ta on teatrihariduse saanud Iraanis. Olin selle vastusega küll rahulolematu ja mu järgmine küsimus, mida enam esitada ei saanud, tekkis alles kaks päeva hiljem: aga kus on õppinud tema õpetaja? Arvan et juured viivad meile tuttava teatritraditsiooni juurde, muudmoodi see nii olla ei saaks, sest see teater oli meile nii üdini mõistetav.

    Kujutlus sellest, et iraani teater on midagi meie omast väga erinevat, võõras, lihtsameelne  jne, ei vasta tõele.  Mõelgem kas või sellele seitsme saaliga suurejoonelisele teatrimajale, kus festival toimus. See pole Teheranis ainus teatrimaja, lisaks anti etendusi veel viies mängupaigas. Väga palju oli publiku hulgas muuseas noori. Ja kõikidel etendustel oli saal publikust tulvil. Ilmselt pole see siiski igapäevane nähtus, tõenäoliselt kõige suurem teatripidu ongi festival  ja siis vaadatakse ära kõik paremad lavastused.

    Oma Afganistani reisi meenutades oletan, et ka iraani teater on mõneti “sõnumitooja”. Näiteks Afganistanis on rahvas sõdade käigus minetanud vähesegi kirjaoskuse, seega vahendab teater rahvale seda, mis peaks olema kirjasõna ülesanne.  Olime Afganistanis enne valimisi, väikesed teatritrupid valmistasid ette külade ja eraldi piirkondade jaoks lavastusi, mis rääkisid sellest, miks ja kuidas on tarvis valida. Teater on ju alati õpetavat funktsiooni täitnud, eks alustanud ka meie teater sellest. Tundub, et teater Iraanis täidab suuresti ka seda funktsiooni ja ilmselt ei ole selget piiri amatöör- ja professionaalse teatri vahel. Aga nende tipplavastused teeksid au igale teatrikultuurile.

    Festivali ajal töötasid päeva esimeses pooles ka õpikojad, mis seekord olid pühendatud Brechtile, aga meie neist osa ei võtnud, sest tahtsime näha ka Iraani.  

    Kokku vaatasime ära 17 etendust, millest üks oli tänavateatri etendus. Kahju, et tänavateatrit rohkem ei jõudnud vaadata. Olnuks omaette ja põnev teema pühenduda ainult tänavateatrile – tõenäoliselt tohutu varamu. Muuseas, Iraanis tegutseb isegi tänavateatri instituut. Seega on see äärmiselt populaarne teatrižanr, usun, et tänavateatris väljenduvad rahvuslik koloriit, Iraani ajalugu ja legendid märgatavalt paremini kui nn saalilavastustes, mida meie vaatasime. Rahvuslikkust oma arhailisuses on tänavateatris kindlasti rohkem.  

     

    Mis oli su kõige meeldejäävam kogemus Iraanis?

    See juhtus hoopis Iraani rahvusmuuseumis, kus nägin härja kuju, mis oli pärit umbes 1200 aastat enne meie ajaarvamist. Täiesti tavaline härja kuju. Kui ma selle härja juurde astusin, siis tundsin jõudu –  härja jõudu. Jahmatav! Ta oli hästi tavaline, rahulik, rõõmsameelse, julge olemisega. Olen kunagi muuseumis kogenud sama asja, kuid hoopis teisemärgiliselt: see oli Viini vanglamuuseumis, kus oli välja pandud ühe XIX sajandi lõpust pärit naissoost mõrtsuka balsameeritud pea. Sellest möödudes ma justkui ei pääsenud tolle mõrtsuka mõjuväljast. Ma tavaliselt elus midagi niisugust ei tee, aga tookord lõin risti ette ja taganesin tollest mõrtsukast, selg ees, et tema aura mulle ei järgneks. Nüüd tajusin hoopis teisemärgilist, head, rõõmsat ja natuke kurba, aga ülimalt jõulist energiavälja, seistes Iraani muuseumis selle härja ees.

     

  • Kevade algus 14. aprillil 2013 kell 15:00 Kumus: Saksa kevad saab avalöögi baieri peoga

    Brita Veimen

    Baieri muusika, baieri autod, kohalikud hõrgutised ja film Baierimaast – on täitsa selge, milline Saksa liidumaa on sel aastal „Saksa kevade“ partner. 14. aprillil toimuval pidulikul avamisel Kumus oodatakse aukülalisteks Baieri liidumaa Euroopa ministrit Emilia Müllerit ja Eesti välisministrit Urmas Paeti. Kogu päeva jooksul saab tutvuda baieri erikavaga, mis kuulub festivali mitmekülgsesse programmi.

    Pidulikku avamist algusega kell 15:00 saadab ansambel Unterbiberger Hofmusik, kes pakub huvitavat miksi traditsioonilisest ja kaasaaegsest muusikast. Kell 16:00 järgneb festivali üks kõrghetkedest – näituse BMW Art Cars avamine. BMW Grupi kultuurijuht Dr. Thomas Girst esitleb isiklikult nelja „veerevat skulptuuri“, mida saab Kumus imetleda kuni 28. juulini. Seejärel saavad külalised mekkida baieripäraseid hõrgutisi nagu Weißwurst, Leberkäse ja Brezeln. Programmi kulinaarse poole eest hoolitseb Berliinis asuva Baierimaa esinduse ülemkokk Ralf Heuer.

    Kevadine pidu lõpeb kell 17:00 filmiga „Bavaria – unelmatereis läbi Baierimaa“, mida tunnustatud režissöör Josef Vilsmaier nimetas armastuse avalduseks oma kodumaale ja mis lummab oma ainulaadsete kaadritega Baierimaast. Samuti saabub Eestisse FilmFernsehFonds Bayerni delegatsioon, et vestelda siinsete filmiloojatega toetusmudelite üle ja esitleda Baierimaa fookusega filmisarja „Uus Saksa Film“.

    „Saksa kevade“ avamisüritusel osalemine toimub kutsetega.

    12. aprillist kuni 11. maini 2013 esitleb Saksamaa end koos oma Eesti partneritega üle 70 üritusega kunsti, kultuuri, majanduse, teaduse ja saksa keele vallast. ”Saksa kevad” sai Eestis alguse juba 2010. aastal. Lisainfot ja programmi leiate veebilehelt  www.saksakevad.ee. Festivali põhikorraldajad on Saksa saatkond ja Goethe Instituut.

  • Harald Kerese aegumatu aktuaalsus

    Tiit Kändler

    Harald Keresest kirjutada on ühtviisi kerge ja raske. Kerge, sest pole varjata midagi tumedat. Raske, sest ta on üks Eesti loodusteaduse hingi. „Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud,” ütleb ta ise. Ometi on ta ise mõjutanud mitut loodusteadlaste põlvkonda. Sest kui üldse Eestis on kedagi, kelles kehastub loodusteaduse  olemus, siis on see Keres. Loodusteaduse olemus on pidev kahtlemine ja mõtete täpse ning elegantse sõnastamise püüd, mida Keres ilmtingimata teinud on.     

    Aktuaalne mõtteselgus

    Mäletan, kuidas äsja keskkooli lõpetanud noormehena Tartu ülikoolis esimest korda Kerese avalikku loengut kuulasin. Siis tundsin õigel jõul, et just siia ja just sel ajal tahtsin tulla õppima. Võimu ja vaimu väitluse Gustav Naani interpretatsiooni vastu asetas Harald Keres oma läbinisti helge vaimsuse. Tema jaoks ei olnud küsimus võimu vastandumises vaimule, vaid vaimu võimes jõuda kõrgemale. Pole siis ime, et Keres on ka muusik, kes mängis nooruses flööti Vanemuise orkestriski  Juhan Simmi ja Eduard Tubina juhatamisel. Loodusteadlase helge vaimsus jätab piisavalt ruumi ka kahtlustele. „Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalun seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida,” kirjutas Harald Keres kunagi. Ometi on ta mitte ainult maailma ehitust sügavamalt analüüsinud, vaid ka sellest tol ajal Eesti teadlaste tipuks olnud ning ülemaailmse levikuga Nõukogude teadusajakirjades kirjutanud.  Einsteini teooriat edasi arendanud Keres on kindlasti üks neid mehi, tänu kellele on Eesti astronoomia, füüsika ja miks mitte ka biotehnoloogia praegu maailmatasemel. Nii et Keres on üks Eesti teaduse, kultuuri ja eetika sümbolitest.

    Olgu need suured sõnad lausutud mehe kohta, kellest tagasihoidlikumat on raske otsida, veel vähem leida. Harald Keres pole lihtsalt inimene või teadlane, vaid fenomen, loodusnähtus, millega Eestit on õnnistatud.  Möödunud aasta novembris 97aastaseks saanud Kerese mõte on täpne, ent sugugi mitte kuiv. Sellest saab kõige enam kasu ja lõbu, kui lugeda tema artiklite kogumikku „Ruum ja aeg”, mis „Eesti mõtteloo” sarjas tema tütre Piret Kuuse koostatuna äsja ilmunud. Kerese artiklid relatiivsusteooriast ja kosmilisest mõtlemisest, millest mõni ju kirjutatud 70 aasta eest, pole ometi kaotanud oma sära ja värskust tänini. Mis sest, et ehk mõned  faktid on nüüdseks uuemad. See asja olemust ei muuda. Keres on oma mõtted nii selgelt ja puhtalt läbi mõtelnud, et ei aja pikka juttu, vaid toob ka kõige keerukamate probleemide olemuse lugeja ette nagu kristallselge ja saastevaba allika vee. Mulle meenutavad Kerese artiklid ühe teise Eesti teaduse suurkuju Ernst Öpiku omi, mida samuti Ilmamaa väljaandel saab pealkirja all „Meie kosmiline saatus” praegugi osta ja lugeda.

    Ja ehk pole ka ime – sündis küll Öpik Keresest 19 aastat varem, ometi saab nende kujunemise tausta pidada samaseks. Ja mõlema teadlase suhtumine, et oma teadusprobleeme tuleb – ja saab – käsitleda ka laiemale publikule arusaadavalt, oli enesestmõistetavana sama. On imeasi, et Kerese tõestused raske ehk gravitatsioonilise massi ja inertse massi ekvivalentsuse kohta – ning samas ka selgitused,  miks seda on nõnda raske taibata –, on nõnda aktuaalsed, lausa päevapoliitilised just siin ja praegu, mil CERN i kuulsusrikkal suurel hadronite põrgutil LHC püütakse ometi kord üles leida jumalik osake, mis aitaks seletada, kustkohast meie poest ostetud vorstile see mass, mille eest maksma peame, lõpuks tuleb. Keres teeb selgeks ka, miks isegi tippteadlastel on Einsteini raskevõitu mõista või kuis suhtestuvad teineteisega potentsiaalne ja aktuaalne  lõpmatus. Gravitatsiooniparadoksigi olemuse teeb ta meile selgeks. „Gravitatsiooniparadoksi all mõistetakse Newtoni kosmoloogia järeldust, mille kohaselt Newtoni gravitatsiooniseadus ei vii kindlate lõplike tulemusteni, kui teda rakendada universumi kogu lõpmatule massile eeldusel, et massi keskmine tihedus üle kogu lõpmatu maailmaruumi ei ole null,” defineerib ta ja võtab kokku: „Gravitatsiooniparadoks  tekib ainult siis, kui maailmaruumis oleva gravitatsioonivälja määramise küsimus on ebaõigesti püstitatud”. „Einsteini teooriat ei saa tõlkida Newtoni teooria keelde, järelikult tuli Newtoni teooria tõlkida Einsteini teooria keelde,” ütleb ta oma panuse kohta selle teooria tõlgendamisse.  

    Teadus on kunst

    „Armee rünnaku objektiks on teadmatus, mis kerkib eespool kui ühtlane kaljumüür,” iseloomustas Keres teadlaste armee olemust nelja aastakümne eest, „kalju on imekõva, ja pole kerge killukest lahti murda. Et rajada kaljusse uusi käike ja sihte, selleks on vaja gigandi vaimujõudu. Kui seejuures kukub mõni suurem lahmakas, siis asuvad seda üksteise võidu  ründama suuremad ja väiksemad salgad, kuni kaljulahmakas on pulbriks jahvatatud, nii et temast kübetki järele ei jää. Seda nimetatakse probleemide läbitöötamiseks /…/ – sellega tegelebki teaduslike töötajate põhimass.” Kuid lisab ka täpsemaid määratlusi: „Teadlasel peab olema erk fantaasia, mis annab mõtetele tiivad”. „Eetilised probleemid viivad teaduse kontakti kunstiga.”

    Keres oskab olla poeetiline, ent mitte vohavalt – kui ta kirjutab  teaduse ja ühiskonna suhetest, teaduse populariseerimisest, teaduspoliitikastki. Oma võluvates esseedes on ta kirjutanud rahvuskultuurist, humanitaarkultuurist ja haridusestki. „Üks mõtlemisviis, mis ei tohiks puududa ka kooliõpetusest, on kosmiline mõtlemine. See tähendab kõigepealt elava kujutluse loomist universumi ruumilisest ja ajalisest põhjatusest, neist gigantsetest protsessidest, mis siin toimuvad. /…/ Siin näeme ennast oma õiges  suuruses.”

    Keres ise liigitab oma esseed kuuluvaks sotsiaalaegruumi. Ta on sekkunud ka päevapoliitikasse, kuid ikka sõltumatu mõtlejana, keda ei häiri kõnd vastu üldomaksvõetud seisukohtade tuult. Nii kirjutas ta näiteks 2001. aastal eesti keele seadusandliku kaitse pärast muretsejatele: „Arvan, et muretseda tuleks muu pärast: eesti keelt ei toeta piisavalt eesti meel”. Nii et Kerese mälestused ja aegruumi  ning sotsiaalaegruumi kuuluvad artiklid pakuvad mõtterikast lugemist nii teadusest kui kunstist, muusikast ja kirjandusest huvitujale. Pole siin ülearune korrata, et Keres pole pelk muusikahuviline – nii nagu Ernst Õpik oli hea pianist ja heliloojagi, esindab Keres üht nüüdseks mitte küll täielikult kadunud, kuid mingis mõttes põranda alla pugenud teadlasetüüpi, kellele ei ole ükskõik ükski inimmõtte saavutus.

    Kas on see juhus, et Harald Keres kõneleb  nii oma mälestustes kui teadusartiklites lõppkokkuvõttes kõiksusest – universumist, kosmosest? Küllap mitte. „Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia tõsidust,” kirjutab nobelist Steven Weinberg oma eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Esimesed kolm sekundit”.

  • Filmidokumentalistide nädalalõpp Riias

    Jaak L?s

    Dokumentalistikahuvi paistab maailmas muudkui kasvavat, spetsiaalseid dokumentalistikakanaleid tuleb jätkuvalt eetrisse, dokumentaalfilmid on taas populaarsed kinodeski, festivalegi kasvab juurde. Ka tõsielufilmitegijate foorumeid tuleb lisaks ja need koguvad üha jõudu, alates Kreekast ja Hispaaniast kuni Tšehhi Vabariigi ja Põhjamaadeni. Just sel nädalavahetusel käib Oulus traditsiooniline Põhjamaade tõsielufilmivõistlus “Nordisk Forum”.

    Lühidalt öeldes on need foorumid, millega sageli (nagu Riiaski) kaasneb osalejate eelnev koolitus, ellu kutsutud dokumentalistide (tegijate ja tootjate) filmiprojektide arendamiseks, koostöövõimaluste ja leviareaali laiendamiseks. Ühel pool lauda istuvad telejaamade ja filmiinstituutide esindajad, teisel pool tegijad, kes proovivad oma filmiideid kõige efektiivsemalt maha müüa“. Pitching, millele seni paremat vastet eesti keeles pole leitud kui Enn Säde aastate eest pakutud “võistukaitsmine”, on rahvusvahelises tõsielufilmikoostöös paratamatu rutiin.

    Osavõtjate areaal on jätkuvalt laienenud, mereäärsetele maadele on lisandunud Ukraina ja Valgevene. Mullu käisid Riias üritust katsumas esmakordselt grusiinid, ja tänavu olid nad jällegi üpris silmatorkavalt kohal.

    Eesti filmitegijad on Läänemere maade dokumentalistikafoorumitest osa võtnud Bornholmi algusest saadik. 21 filmiprojekti hulka oli valitud viis Eestiga seotud projekti. Huvitav ja loogiline on Ukraina-Eesti jätkuv koostöö tõsielufilmivallas – foorumil edukalt esitatud Marianna Kaadi – Olena Fetissova “Šaht” viib tulevased vaatajad Donbassi kivisöemaardlate elanike hulka. Soome tõsielufilmilooja Eeva Jäntti on avastanud Sillamäe, koostöös Allfilmiga on valmimas “7. vabrik” – selgub, et Nõukogude Liidu esimene aatomipomm valmistati maailmale suletud Eesti linnakeses Sillamäel kaevandatud maavarast. Suletud territooriumil elamine on jätnud oma jälje inimeste hinge ja mälestustesse, aga nüüd tuleb ehitada uut elu. Jaak Kilmi ja Kiur Aarma kavatsevad filmis “Mustvalge aken” rekonstrueerida, mälust välja kutsuda  Soome televisiooni mõju Eesti elule 1960.–1980. aastatel, peatudes pikemalt seltsimees Karl Vaino meeleheitlikul katsel hakata sõbraliku naabervabariigi vaba meediat segama umbes samade meetoditega nagu segati raadiojaama Ameerika Hääl. Lisaks nimetatuile oli Eestist valitud veel üks ajalooline lugu ning teiselt poolt tänase Tallinna noorte sotsiaalse närvi uuringufilm.

    Tänavuse foorumi kõige suuremat elevust esile kutsunud filmiidee tuli ukrainlastelt. “Minu ema on delfiin” on lugu üksinda 26 kasulast kasvatavast Odessa superemast Galina Martõnovast. Elurõõmus ja hea huumoriga lugu: kujutage ette, kuidas üksainus perekond täidab terve maale sõitva bussi või kuidas 1. septembril kooli minevatest lastest katab sama perekonna esindus pool tänavat.

    Valgevene filmitegijad püüavad jätkuvalt oma vahenditega võidelda president Lukašenka türannia vastu ja sõnavabaduse eest. Heameelt valmistas fakt, et praegu maailma filmifestivalidel tiirlev Juri Haštševatski “Kalinovski väljak” (2006. aasta presidendivalimistest ja protestiaktsioonidest tulemuste võltsimise vastu Minski keskväljakul) on valmistatud Eesti produtsendi Marianna Kaadi eestvedamisel. Filmi näidati ka foorumil osalejatele.

    Samal nädalavahetusel toimus Riias veel mitu filmiüritust: 17. korda sai teoks Euroopa dokumentalistikasümpoosion, kus muu hulgas näidati Sulev Keeduse uut filmi “Jonathan Austraaliast”, ja algas järjekordne rahvusvaheline filminäitlejate festival “Balti pärl”, mille retrospektiivprogramm  on pühendatud Cannes’i filmifestivali 60. aastapäevale.

    Riia vanalinnas asuvas filmimuuseumis on oktoobri esimese nädala lõpuni väljas läti mängufilmimeistri Romāns Kalniņši  (sünd 1922) loomingule pühendatud näitus. 1964–1974 lavastatud Kalniņši mängufilmid olid praktiliselt kõik keelatud ehk “riiulil” või näidati neid kärbitud kujul ja/või piiratud publikule üksnes Lätis. Eesti mängufilmiloost sellisele mehele paraku vastet ei leia.

     

     

     

  • 27. märtsi rahvusvahelise teatripäeva läkitus

    Triin Sinissaar

    Ariane Mnouchkine (Prantsusmaa)

    Appi! Teater, tule mulle appi! Ma magan. Ärata mind üles Ma ekslen pimeduses, juhata mind, vähemalt küünlagi poole Ma olen hooletu, häbista mind Ma olen väsinud, tõsta mind jalule Ma olen ükskõikne, löö mind Jään ükskõikseks, viruta mul hambad sisse Mul on hirm, julgusta mind Ma olen rumal, hari mind Ma olen koletis, tee mind inimeseks Ma olen edev, lase mul naeru kätte surra Ma olen küüniline, paiska mind põrmu Ma olen nõme, muuda mind paremaks Ma olen tige, karista mind Ma olen võimukas ja julm, võitle minuga Ma olen pedant, pilka mind Ma olen labane, ülenda mind Ma olen tumm, päästa mind köidikuist Ma olen lakanud unistamast, kohtle mind ara või idioodina Ma olen unustanud, ärata minus Mälestus Ma tunnen, et olen vana ja kuivetunud, lase minus virguda Lapsepõlvel Ma olen raskemeelne, anna mulle Muusika Ma olen kurb, mine, otsi üles Rõõm Ma olen kurt, lase Valul tormina ulguda Ma olen ärritunud, lase minus tõusta Tarkusel Ma olen nõrk, läida Sõprus Ma olen pime, kutsu kokku kõik Valgused Ma olen alla andnud Inetusele, lase sisse tulla vallutaval Ilul Mind oli värvanud Viha, lase mul anda kogu oma jõud Armastusele. Ariane Mnouchkine, Théâtre du Soleil juht (Prantsusmaa)

  • Luuletus pulbitsevast kunstielust aastal 2004

    Marco Laimre

    Urmas Viik avas näituse inimesest peenrataimena

    Äripäeva fotoajakirjanikud nõutavad kunstiloorbereid

    Poola kunstnikud sekkuvad sõtta

    Külmkapp kultuurivaramuks

    Kodalased said põsepuna palgele

    Lapini maraton läbi eesti kunstiloo

    Kõigi maade naised on ühinenud

    Raudkonksu otsas nirvaanasse

    Eesti on Euroopas omadega täiesti sees

    Illusionist Kaido Ole Vaalas

    Remmest, kurbusega

    Kalbed fotod elavate ja surnute maailmast

    Surev loodus ja tärkav elu Hobusepea galeriis

    Raul Rajangu seirab olukorda poliitrindel psühhedeelia abiga

    Linnagaleriis näeb tühjuse hiilgust

    Leedu Robin Hood soolalaos

    Kunstihoones paljastatakse tõelisuse simulatsioone

    Külli Suitso ? naine tagalast

    Kamille Saabre näitab kasutatud kehaosi

    Televiisorinägude paraad

    Eesti kunst Riihimäkis näitusel

    Liina Kalviku mornid maalid valusas valguses

    Jaan Paavle Hobusepea galeriis

    Alice Kase näitus virtuaalgaleriis

    Ebardid ja hälvikud meie elus

    Parasiidid Eesti meedias

    Näitus ilma Viiraltita

    Meediaterrori kajad pildimaailmas

    Mäetamm naerutab publiku surnuks

    Toomas Vint vaatab tuldud teele

    Albrecht Dürer Tallinnas, matsile ja õukondlasele

    Stalinismi õppetunnid Kivisilla galeriis

    Psühhedeelia päevad Linnagaleriis

    Laurentsiuse õun hammustab vaatajat

    Grand lady ajab silmad kõõrdi

    Briti reklaamfoto esiema värviline maailm

    Kiwa mängib nukkudega

    Lestbergi hetked New Yorgis

    Pallas enne ja nüüd

    Eesti maal on tõrges uuenema

    Eesti foto näitus panustab pealetulijaile

    Täna jagatakse Raua preemiaid

    Kunstnik korstnas, mõistus otsas

    Ado Lille erootiline maal Draakoni galeriis

    Pärnu sürr näitab Tallinnas taset

    Poolakad näitavad etlemiskunsti

    Kunstiakadeemia lõpetajad on hõivanud Tallinna kunstigaleriid

    Taieste näitus enne kolimist

    Academia Grata leidis otsa

    Leedu kunstnikud ägavad omas mahlas

    Beckham kohtab Leedus Kristust

    Moderna Museet rebis paljaks rootslaste hinge

    Ameerika fotograaf pühitseb oma naist ja aasib plakatlikku kodumaad

    Mona Lisa kuulsa naeratuse saladus leidis lahenduse

    René Kari soovib vormida endast antiikse skulptuuri

    Vaalas hüppavad ringi oravad ja kekutavad jänkud

    Vano Allsalu maalib vihma jalajälgi

    Digikultuuri pioneerid ründavad merelt Tallinna kunstielu tuiksooni

    Helsingis müttavad ringi inimarvutid ja elus raadiod

    Eesti kunstivarad on röövide ja uputuste vastu kindlustamata

    Andres Sütevaka naaseb kunstiellu poliitpornoga

    Leivaisast sirgub muusa, näitusest mainekampaania

    Pildivargad jagavad Vaalas saaki

    Homme avatakse graafikatriennaali esimene näitus

    Noormehest sirgub orav rattas, kelle mokk on aina mättas

    Ivar Kaasik maalib magusaid pilte õõnsatel teemadel

    Graafikatriennaal räägib kaduvatest kodudest ja hulkuvatest inimestest

    Väliseesti kadunud tütred on lõpuks koju jõudnud

    Jaan Toomik avas veebinäituse viimase kolme aasta töödest

    Muusik Mihkel Kleis maalib häbitult üles võõraid muusasid

    Raadio kaotas oma sünnimaa

    Kunstnik Tiit Pääsuke lõigub oma vanu pilte ja avab neist uue näituse

    Marco Laimre ja Tarmo Salin tõid päevavalgele kogu tõe kapitalismist

    Avangardist Lapin tõmbas modernismile koti pähe

    Ekspressionism Eestis sai kõvad kaaned

    Kreg A-Kristringu vesised miraa?id jutustavad lugusid

    Maalikunstnike aastanäitusel näeb kastreeritud pilte

    Kivisilla Pildigaleriis avati Karin Lutsu elutöönäitus

    Lembit Palm muutis oma juubelil Jeesuse kalaks

    Tasuta iharad mängud Vaalas

    Teeneline märter tuli külla, vene kogukond on sillas

    Agur Kruusingu sarkastiline hundiulg

    Maalija Enn Põldroos avastas graafika ja sai jälle nooreks

    Realist Nelly Drell oma nägemusi uduga ei varjuta

    Kassikullatud mausoleum kadunud aja ideoloogiale

    Rannamännid ja täiuslik idüll

    Ants Juske võrdleb laste hälli tsivilisatsiooni omaga

    Moderna Museet upub radikaalsesse mudasse

    Sõjahirmud Stockholmi kunstihoones

    Kui plahvatusest saab kunstisündmus

    Läks Viru väljak, mingu ka ?Hämarik?!

    Eha Komissarov: kodu räägib erinevas võtmes eestlasest

    Nüüd saab vaadata, mis meil kodus tegelikult on

    Hirmus veretöö kunstnik Mäetamme perekonnas

    Kunstihoones läks lahti juhuse ja publiku tahtest kasvav näitus

    Poodu maandus jalgadele ja ta näos ei liikunud ükski lihas

     

    Tallinnas Lillekülas 31. XII 2004

    (Autor tänab Johannes Saart inspiratsiooni eest.)

  • ?Sotsia?: päevad ja päevik

    Toomas Tobi Raudam

    Siinkohal on õige katke katki murda ning öelda, et allakirjutanu alustas äsja ära toodud punktist (oma meeleolude jälgimisest) ning jõudis lõpuks välja järgmise katke lõppu (tähistatud minu rõhutusega):

    ?/—/ Sellest, koos oma teiste uskudega, järeldavad kuulajad (intuitiivselt ja kohe), et kõneleja on entusiastlikult liikumisaldis ? valmis kas või tantsima.?

    Meelevaldsele, vististi mitte vägivaldsele tsiteerimisele tuleb nüüd lõpp teha ja ?oma mõtetega? jätkata.

    22. märts. Esimene üritus. Luulelugemisele ma ei lähe, kahtlane värk, mõtlen, mu jaoks on luule rohkem silma kui kõrva töö. Vaikuses töötavad mõlemad, kuulates läheb aga silm teravaks ja seda ma ei soovi. Küll kuulan hoolega, mida räägivad Neeme Lopp, Jaanus Adamson, Karin Aanja ja Raul Meel ning Jaanus Vaiksoo. Teen märkmeid. On hirm, et paistan loll välja, s.t. targem kui tegelikult olen. Aga ei olegi. Lopp räägib Merilai raamatust ja mina olen seda nagu tellitult just lugemas. Suur rõõm. Mida ka väljendan. Adamson kritiseerib Sirbi kirjutist, kus kolm autorit kuulutasid end masinaks. Mulle see kirjutis ei meeldinud, Adamsonile ka mitte. On hea meel, ütlen selle ka välja. Aanja kirjeldab minimalismi, mille sisuks on ekstreemne kitsendamine, nimetab nimesid, mida ka mina tean: Beckett, Sarraute, Kruusvall, Raus, Vanapa. Jälle hea tunne, kahjuks jätan selle endale. Või endasse? Vaheajal ütlen Meelele, et tunnen tema kõnes ära sama väljendi, mis mu tädimehelgi. Nimelt ütleb ta mitte ?ei ole?, vaid ?ei ole mitte.? Rõõmuallikas hakkab jälle sirisema: kõik inimesed on sugulased! Pärast räägib Raul avangardist ja sellest, et indiaanlasi ei saa uurida. Kõik uurimised lõpevad sellega, et ?kana lendab?. Mulle meenub gorilla, kellel biheivioristid pidevalt kannul käisid ja kes nende ootusi sellega pettis, et jäi õhtul kuristiku serval mõtlikult päikeseloojangut silmitsema. Jah, kõike ei anna reeglistada, isegi mitte siis, kui olendiks ?Sotsia?. Igaks juhuks olen vait. Vaiksoo: kuis küll mõni inimene võib nii oma nime nägu olla? Aga kui ta räägib, siis on nii huvitav, et hing jääb kinni. Võib-olla tuleb see sellest, et ta räägib kirjandusest, kitsamalt aga austria sõnamängurist ja keeleloojast Ernst Jandlist (1925 ? 2000)? Suhtle, mees, muidu sured!

    23. märts. Jälle kohal. Endalegi üllatuseks. Nagu viis kopikat. Sõnamängule kindel ei! Las teised mängivad. Nii ongi. Kohal on Ehin ise. Ise ehin. Ei! Ehtsal sürrealismil on viis tunnust. Kõige rohkem meeldib mulle esimene: kõik imeväärne on ilus. Ajab vägisi imestama, nagu ütleks sõber Kaus. Ka Valton on kohal. Sõimab mind sürrealistiks. Ei tee välja! Ei! Ehinil hämmastav mälu, loeb peast terve kapatäie värsse, nii tõlgitud kui omi. Küsin, kust selline pea. Ei ütle. Õigesti teeb. Veidi valesti vist küsisin. Parandama ei hakka. Jäägu pea. Hea. Ei! Tehke või tina. Ivar Sild ütleb ennast lõpuks sürrealismist lahti. Minu töö?

    24. märts. Jandlit tahtsin ma näha. Nägingi: kuulsin, kuidas ja nägin, mida. Kõlab nagu Urmeti või Rooste ?Sotsia?. manifest, kas pole? Jürgen ise kohal, vaatan otsa, kohmetun. Pärast õnnitlen kõiki, ei jäta endasse endale, õnnitlen! ?Stseene tegelikust elust.? Väisan ka õhtust luuleässa valimist Ku-Kus. Mõtlen ennast väikseks. Et mis siis juhtuks, kui oleks 14 ja loeks oma värsse? Võimalik, et hakkaks nutma. Või jääks viimaseks, kaotajaks. Vahet vist pole. Joon õlut. FS-il (luuletajal) sündis teine laps. Teen välja ? teed. Miskipärast ütlen lapse kohta mis. Mis sul sündis? Miks ma nii teen? Mine, küsi. Näen ka Walesi luuletajat Lloyd Robsonit, kirjutab vasaku käega. Tahan küsida, aga ei küsi.

    25. märts. Loovkirjutamisse ei lähe. Kardan. Panevad veel kirjutama. Menna Elfyn ja Lloyd Robson. Ma ju oskan? Vasaku käega? Õdakul (sõnad on nakkus, laused haigus, Jürgen) väisan (see on Varblase sõna, tema käest kuulsin seda esimesena) etnofutut (etnofuturismi seminari). Ei teand, mis see on, nüüd tean. See on siis, kui kehalist kasvatust õpetatakse vene keeles, sulle see ei istu, sa tõused tagajalgadele ja hakkad vastu, mõtled endale välja keele, mis tegelikult on murre ja mis murrab maha suurema. Nii on juhtunud saksa keelest sündinud eesti keelega. Ma võin eksida, kuid ikka õige olla: Kontra.

    26. märts. Bussiga Tartu ja tagasi. Tagasi toredam. Tedrega, Tarmoga. Oh! Huvitav, kas keegi (peale Jürgeni) saaks aru, mida ma selle ohiga mõtlen? Vist mitte. Või siiski? Õnneks ei saa keegi mu mõtteid kunagi teadma. Oh miks on keel selline, et temaga naljatada on kergem kui tõsine olla? Siuke heldimus peal, et seltsin juba 14aastastega. Tallinnas: vaarun bussist välja ja silitan Jürgenil pead. Kunagi kirjutasin ühest kiilaspäisest loomaarstist, ?kelle peas polnud ühtki karva ja südames ainsatki halba mõtet?. Kas öelda või jätta endasse? On mul selleks julgust?

    Lõpetaksin siiski tõsiselt. Selleks on vaja, et ei räägiks mina (allakirjutanu), vaid keegi teine, kes on minust targem ja tõsisem. Need sõnad, mida kohe kuulete (kohe, ilma naljata) panevad kõige paremini paika mitte üksnes ?Sotsia?, vaid kogu meie elu (millest ?Sotsia? on vaid üks väike, loomulikult oluline osa):

    ?Inimene on ennast orgaanilistest kammitsaist ?lahti rääkinud?. Keel on vahelduvate maailmade pidev loomine.? (George Steiner, ?After Babel?, lk. 234.)

    Just too viimane on tähtis. Kuid luua saab ka vaikides. Ning vaikust. Sõnades, mida ei kõlba ega saa valjusti välja öelda.

  • Tartu Kunstimuuseum avab näituse „Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele“

    Reet Pulk-Piatkowska

    Tartu Kunstimuuseumis avatakse reedel, 12. aprillil kell 17.00 näitus „Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele“, mis vaatleb lähiaastatel Tartu Kunstimuuseumi soetatud teoste ja eesti kunstiklassikasse kuuluvate autorite kaudu meie ühiskonna valupunkte.

    Projekti ajendiks on kaks samanimelist kunstiteost – 1997. aastal valminud Kai Kaljo video, milles kunstnik räägib avameelselt situatsioonikomöödiate naerupahvatuste saatel oma elust, ning 2011. aastal Anna-Stina Treumundi poolt eelmisele tehtud kommentaar, kus rääkija ja naerjad on näiliselt peapeale pööratud. Need üle kümne aastase vahega valminud videod on samas ka tänapäevase Eesti ühiskonna valupunktide peegeldus. Nagu nende pealkirjadki ütlevad, on vaatluse all kaotajateks ja võitjateks, üheks ja teiseks lahterdamine. Taoline sisutu sildistamine ja kastidesse paigutamine toimub pidevalt ning on üha enam muutunud takistuseks reaalsele ja praktilisi tulemusi omavale diskussioonile.

    Tembeldamine Teiseks tuleneb soovist marginaliseerida ja me kõik teeme seda.

    Antud näitus proovib Tartu Kunstimuuseumi kogude põhjal pakkuda valikut taolistest Teistest. Alustades konkreetsetest indiviididest jõutakse lõpuks välja laiemate teemadeni nagu eesti keel, vähemused, rahvuslus, tööpuudus, turumajandus ja väljaränne. Kogedes pea igapäevaselt Eesti (lähi)ajalooga mängivat retoorikat, on näitusele toodud mõningad nö eesti kunsti klassikasse kuuluvad autorid, kelle isikute, elulugude ja teoste abil on vaatluse alla võetud meie keeruline minevik läbi viimase aastasaja, sest paljuski peituvad praeguste probleemide juured just seal.

    Esimest ja Teist, luusereid ja naerjaid, on olemas samapalju kui on vaatepunkte. Seekord pakume teile neist ühte.

    Näitusel eksponeeritavad kunstnikud: Peeter Allik, Flo Kasearu, Karin Luts, Edward von Lõngus, Rauno Thomas Moss, Tanja Muravskaja, Karl Pärsimägi, Mark Raidpere, Johannes Saal, Toomas Sarapuu, Ahti Seppet, Soho Fond, Diana Tamane, Toomas Thetloff, Mare Tralla, Anna-Stina Treumund, Arno Vihalemm, Eduard Wiiralt.

    Näitus jääb avatuks 2. juunini.

    Olete oodatud!

  • Teaduse paistel külmetamas

    Leene Korp

    Mõistmaks päris tavalise inimese mõtlemismustrit, pole kumbki mudel kuigi hästi rakendatav. Loogilise mõtlemise valdamine käib inimesele üle jõu, kuna see nõuab faktiteadmisi ning teaduse kiire arenguga kursisolekut. Mütoloogilist mõtlemist, kus täpsus ja meetod pole oluline, surub ühiskond  teaduse ümmardamisega kõrvale. Sestap ongi sellest loobutud ega julgeta seletusi omast peast välja mõelda. Ainult lapsed oskavad seoseid, nimesid ja vastuseid ka ilma eeltööta ja õigete faktideta rahumeeli leiutada. Lapselik maailm on soe, seal päris tundmatuid nähtusi justkui polekski. Ehkki võõraid olendeid või asju, uusi sõnu või probleeme ilmub lapse maailma alailma, seletatakse  kõike seni tundmatut väga lihtsate vahendite ja olemasolevate seoste abil, mitte keeruliste kirjelduste abil. Kohanetakse kiiresti. Täiskasvanu maailm koosneb aga suurtest tundmatutest „aukudest” ja nende vahele eksinud tõsiasjakestest, mida harilik inimene kogemata teadma juhtub.

    Fakte on liiga palju ja loogika ka liiga keeruline, ometi tahab inimene alati just faktiloogikale tugineda, kui satub uue infoga silmitsi  ja peab seda tõlgendama. Kui ta selleks võimeline pole, ei püüagi ta kohaneda, uusi või paremaid kirjeldusi luua. Võõraste sõnade ja seaduste, tõsiasjade ja teemade lõimimine olemasolevaga on liiga kurnav. See maailm on külm ja selle maailma tühjad „augud” muudkui kasvavad. Külma maailma levitavad faktide ja teiste „külmade sõnumite” vahendajad: õpetajad, ametnikud, meedia jt. Kuid täppissfääri maakaart  on muidugi teadlaste pärusmaa. Teadus on justkui koletu faktihunnik, mis peab kultuuri, füsioloogiat ja mis tahes muid mehhanisme kirjeldama. Teadlase ülesanne nagu polekski omandatu abil uute seoste, mudelite, seaduspärade ja meetodite loomine. Pigem nähakse teda kui mälumängurit: üüratu mäluga tegelast, kes teab ja seletab ära kõik olemasolevad, ent tavalise inimese jaoks liiga keerulised faktid. Ja kui ta veel  kõike ei teagi, uurib ta selle lähiajal välja.

    Sellesse rolli on teadlased mõistagi üsna hästi sisse elanud ja tihtilugu ka ise veendunud, et nende kirjeldused on ainsad õiged. See teadlastele mugav veendumus võib hariliku inimese külma maailma aga veelgi laiendada. Nimelt vajab teadus erilist keelt, mis ehitatakse kokku võõrlaenudest ja üldkeelest: sõnad nopitakse keelest välja, muundatakse mõisteteks ja pillutakse uuel kujul  täpsustatuna tavakasutaja ette tagasi. Usina noppe ja teaduse liigse autoriteedi tulemus on tavasõnavara võõrandumine – vähemalt lühiajaliselt. Pidev ümbernimetamine vähendab loomupärast kontakti inimese, tema keele ja keskkonna vahel. Oma äratundmine, nagu äratundmismehhanismid üldse, annab võimaluse olla õhinas. Ent selle äratundmise tunnistamine mingi tõsise tehtega kehtetuks loob võõrandumist ja vähendab sooja  maailma ruumi. Loomulik keel on oma kasutuses mütoloogilisest mõtlemisviisist läbi põimunud, teaduskeel (või mis tahes muu kalk keel) võib alles jätta vaid faktid, ent kaotada sooja, mütoloogilise terviku. Kahe eri laadi maailma vahele täpset piiri tõmmata ei saa, sest ka jahedama maailma elaniku igapäevaelus on sooje laike.

    Isiklike kogemuste ja igapäevaste toimetuste raames ei häiri pahupidi pööratud sõnad ega tülita  tundmatud faktid. On tähelepanuväärne, et näiteks teadlane ise võib enda loodud ja levitatud külmas maailmas mõnusasti seiklema õppida. Teadlast ümbritsevad teised omainimesed, kes tunnistavad ja jagavad ta sõnavara; tublisti soojendab tema maailma ka teaduslugu, oma valdkonna voolus sees olemine. Pealegi on ta pikapeale omandanud oskuse oma erakordsete faktiteadmiste ja seoste tekitamise abil ise ühtseid, ilusaid lugusid luua. Neid jutustades suunab ta end pika teekonna järel jälle mütoloogilisele pinnale. Külmal maailmal on ju õigupoolest palju kauneid omadusi: ta annab uusi, täpsemaid kirjeldusvõimalusi; lubab meil end avarama arusaama leidmiseks probleemidest distantseerida ja õpetab pisiasju nägema. Ent eriti tulusaks osutub see juhul, kui tegu on ajutise, viljastava vaheetapiga, mis mõne aja pärast lubab pöördumist narratiividesse,  õhinasse, väikse „külmetamise” abil äsja laiendatud sooja maailma.

Sirp