Toeta
Otsi

feminism

  • Edukas äritegevus ja kunst käivad käsikäes

    Reet Varblane

    Hr Würth, kui te tutvustasite pressikonverentsil oma ettevõtet, selle arengut, siis rõhutasite, et vaatate alati kümme aastat ettepoole. Kas ka oma kunstikogu moodustamise ja täiendamise juures vaatate ettepoole, arvestate seda, mis kunstis võib toimuda? Kas olete valmis riskima?

    Kunsti puhul on väga raske vaadata kümme aastat ettepoole, sest kunst on valdkond, kus kõik liigub ja muutub äärmiselt kiiresti. Ma ei usu, et olen võimeline ette nägema, mis toimub kunstis kümne aasta pärast. Kunst, mida ma oma kunstikogusse tahan, on eelkõige ikka objekt, mida on võimalik säilitada, mitte protsess või materjal ? puudri- või tolmukiht seinal vms, mille eest tuleb iga päev hoolt kanda, et see ei häviks, nagu võib näha kas või Veneetsia biennaalil või kunstimessidel. Ma tahan koguda kunsti, mis kestab üle aja, mida on kerge koguhoidlas hoida. Minu kunstikogumise põhimõtete juures ei puudu ka pragmaatilisus.

     

    Kuidas suhtute uutesse meediatesse nagu video- ja arvutikunsti, aga ka kõikvõimalikesse aktsioonidesse?

    Ma pole kunsti suhtes nii progressiivne. Minu kollektsioonis ei ole arvutikunsti, kuigi hiljuti ostsin kunstnik Lena Boschilt seeria maale, mis õigemini oli installatsioon, sest maalide juurde kuulub saatev helitaust, Mozarti missa. Ta ise mängis Mozarti muusikat pimedas ruumis klaveril ja kasutas pärast maalide aluspinnana klaveri detaile. See tegevus on videosse võetud ja ka meie eksponeerime neid maale koos kompuutris töödeldud videoga, seda kõike saadab muusika.

     

    Kunst on tunginud kõikvõimalikesse eluvaldkondadesse, simuleerib üht või teist valdkonda ja osutab ning tõstatab selle läbi probleeme. Kas olete toetanud või olete valmis toetama sootsiumikriitilisi kunstisündmusi?

    Pean  ütlema, et ei. Ma olen ikkagi traditsiooniline kunstikoguja. Samas on poliitiline kunst, iseäranis, kui kunstnik on kasutanud traditsioonilisemat meediumi nagu maal, mu tähelepanu köitnud. Olen valmis ostma ka siin eksponeeritud (Jaan Elkeni) maale, sest need sobivad mu kollektsiooni poliitiliste maalidega. Näiteks ühe Karlsruhe kunstniku omaga ? ta on teinud mitmeid maale Iraagi sõja teemadel. Teemade nagu  sõda ja terrorism üle tuleb mõelda, neid tuleb ka kunstis kriitiliselt tõlgendada.

    Tänapäeva mainekad kunstikuraatorid ja eksperdid on viimasel ajal pööranud palju tähelepanu kunstile väljaspool Euroopat: nad on leidnud uut energiat küll Kaug-Idast, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast. Mis te sellest arvate? Kas teie kogus on esindatud kunstnikud väljastpoolt Euroopat?

    Mul on mu oma erakogu, suur kogu, kus on üle 8000 kunstiteose, kuulub firmale. Mu erakogus on Aafrika skulptuuri, see on ju vana traditsioon, ka Picassol oli Aafrika ja Polüneesia skulptuuri kogu. Kuid ikka tuleb ennast piirata, on ju võimatu kõike koguda. Minu puhul on selleks eelkõige XX sajand ning sealt juba modernismi esimese ja teise laine klassika. Mul on kena hulk Picasso maale, kolm aastat tagasi sain osta kõige kallima maali, mille ma kunagi olen ostnud, Edvard Munchi ?Karje? variandi. Siis ma kogun saksa uut ekspressionismi, ?uusi metsikuid?: mul on tõesti kaunis Lüpertzi ja Baselitzi maalide valik. Võin uhkusega öelda, et mul on suurim kaasaja austria kunsti kogu väljaspool Austriat. Saan oma kogu põhjal teha õige mitmeid ühte või teist teemat käsitlevaid näitusi, sügavuti minna ja konteksti arvestada.

     

    Mida kunst teile tähendab?

    Kunst on mu elu vahetu, olemuslik osa. Ma ei suudaks kunstita elada ega kujuta ette, et mu kodus ja firma kontorites ei oleks kunsti.

     

    Millised on teie plaanid Eesti galeriiga?

    Hakkame näitusi vahetama iga nelja või kuue kuu tagant. Tahame pälvida ka avalikkuse huvi: avame galerii kõikidele kunstisõpradele ka pühapäeviti. See oleks väike lisandus Tallinna kunstielule.

     

    Kas on tõsi, et hakkame siinses galeriis nägema ka teie kogu kunsti? Pressikonverentsil rääkisite Christo ja Jean-Claude?i näituse võimalikust siiatoomisest mõne aasta pärast.

    Minu kogus on 75 Christo ja Jean-Claude?i tööd, ka nende 1960ndate töid. Praegu on see näitus Ameerika Ühendriikides, 2007. aastal on igati reaalne see näitus siia tuua.

     

    Kas olete valmis oma galeriisse haarama ka eesti kunstnikke ja näitama eesti kunsti?

    Loomulikult. Tavaliselt, kui korraldame oma galeriides mõne kunstniku tööde näituse, siis ostame ka mõned tema tööd oma kogusse. Oleme alustanud oma kogu täiendamist Poola, Ungari, ?veitsi kunstiga just lokaalse firma galerii kaudu. Samm-sammult tekivad nii suure kollektsiooni sisse lokaalsed kogud. Kuidas Eestis asjad kulgevad, on raske öelda, kuid kindlasti võtame tööle mõne professionaali, kunstieksperdi, kes hakkab näitusi korraldama. Ka siin tuleb hoida professionaalset taset.

  • Etteütlemise mäng

    Ants Juske

    Teles on väga lihtne tunda ennast ekraanil kompetentsena: sul on meeskond taga, kes teeb kodutöö ära, ole sa siis Aktuaalse Kaamera diktor või vestlussaate juht. Urmas Ott on üks parimaid näiteid. Olen ise vaadanud tema ?Happy Hour?eid? ja mõelnud, et kui tark, erudeeritud ja informeeritud ta on, lausa fantastiline, kuidas ta orienteerub Eesti poliitika- ja kultuurimaastikus. Ja kuidas oskavad AK diktorid tuntud poliitikutelt nii tarku küsimusi küsida, rääkimata ?Terevisiooni? saatejuhtidest, kes on asjatundjad kööginduses, spordis, kuni parlamendipoliitikani.

    Ettelugejate reiting tõuseb, nad on asjatundjad igal alal: tõusevad hommikul kell viis ja on eetris pool kuus ning on jõudnud teha kohutava kodutöö! Kui palju on seal meeskonnatööd, ei tea keegi ? need mehed-naised jäävad anonüümseks.

    ?Etteütlemise mängu? puhul häirib mind ehk kõige rohkem selline stiil. Hästi ettevalmistatud saatejuht esitab stuudiosse kutsutud külalisele küsimuse: täna kuulsime, et pensionärid korraldasid streigi Toompeal, kus nad nõudsid seda ja teist, nendega vestles see ja teine poliitik, asi lõppes nii ja naa. Siis küsitakse külaliselt, et oli siis nii? Intervjueeritaval jääb üle ainult noogutada. Või intervjuu sportlasega: tänane kettaheide läks vist selle nahka, et vana vigastus andis tunda, viimane treeninglaager polnud eriti õnnestunud, konkurendid olid tugevamad, segas tuul jne. Jälle jääb intervjueeritaval öelda, et jah, nii see oli. Sordireporterid ongi selles suhtes väga hea näide: ?Tänane mäng läks nii nagu läks, vastane oli tugevam rünnakul ja kaitses, Mart Poom tegi mis suutis, vaatame kordused üle, minu arvamus on, et oleks pidanud õigel ajal vahetuse tegema, oleks pidanud söötma hoopis teisele äärele, väravavaht jooksis valel ajal välja, noh, mis on teie arvamus?? Vastus algab enamasti sõnadega: ?Jah, teil on õigus.?  

    Peaks olema vana ajakirjanduslik tõde, et lugejas-kuulajas ei tekita uudise vastu huvi mitte ajakirjaniku, vaid intervjueeritava arvamus. Kui ajakirjanik räägib uudise ette ära, siis miks on intervjueeritav üldse vajalik? Ajakirjanike enda edevus stiilis ?ma tean juba ette kõike?, hakkab tasapisi häirima. Ergutagem rohkem vaataja huvi, andkem ajakirjanikule võimalusi intrigeerivateks küsimusteks, jättes vastajale võimaluse uudis ?üles kütta?. Me ei taha vaadata mitte niivõrd ennast eksponeerivat ajakirjanikku, kuivõrd huvitavaid persoone, oma ala asjatundjaid, kellel on midagi professionaalset öelda. Kipub jääma või tahetakse jätta mulje, et tuntud telenäod on kõige kompetentsemad igal alal, olgu see siis poliitika, kultuur või sport. Kusjuures kõige kompetentsemad on just teleinimesed, siis tulevad päevalehed ja sabas sörgivad nädalalehed, rääkimata siis kuukirjadest. Kõik tahaksid aina olla esimesed uudistevahendajad, kõik tahaksid olla vahetult pildiga eetris. Paraku ei võimalda seda formaat ega avaldamistsükkel. Kõige naljakam on päevalehtede tõmblus olla uudiste keskpunktis, seda kõigepealt spordis. Vaatan õhtul teles mängu ära koos reportaa?i ja kommentaaridega ja siis loen üle jala hommikusest lehest n-ö ?elavat? ülevaadet sündmusest, mis on juba päev vana. Tean isegi, kes mis minutil mitu punkti viskas. Ootaks rohkem kommentaare ja mängujärgseid intervjuusid. Aga ehk ongi hea, sest päeva-, nädala- ja kuukiri annab võimaluse süvenenumateks analüüsideks, pole vaja tõmmelda uudisekünnise ületamise nimel ega ponnistada populismi nimel pääsemaks riigikokku, rääkimata siis omaenda kompetentsi eksponeerimisest intervjueeritava arvel.

  • Sebastian Boulteri näitus “Tühjuse konstruktsioon”

    Tampere Maja

    Tühjuse konstruktsioon
    Sebastian Boulteri näitus Tampere Maja galeriis
    18.04-12.05.2013

    Informatsioonitulv II

    Neljapäeval, 18. aprillil kell 17.00 avatakse Sebastian Boulteri näitus tühjuse teemal.
    Näituseideed on mõjutanud Hiina traditsioonilise maastikumaali tühjusekäsitlus, mida läänemaailma mõtlemises võidakse kogeda isegi õudusena. Nendes tinditöödes on tühjust, selle tähtsust ja selle õudust. Teostes on tühjus esile toodud elementidest ja sündmustest, mis valitsevad meie igapäevast elu, nagu näiteks üldplaneering, informatsioonitulv ja hävitamine.

    Sebastian on kirjeldanud oma tööde temaatikat nii: „Alati on midagi näha, kui inimsilm vaatab. Tühjusegi vaatamine tähendab siiski vaatamist, millegi nägemist – kuigi igaühel on erinev arvamus tühjuse olemusest. Osa tühjuse olemusest võib olla kogemus tühjendumisest, aga tühjendumise eelduseks on võime aru saada sellest, millega me oleme täitunud. Kui tühjuse element kaotataks muudest elementidest, siis kukuks nende struktuur kokku. Nii juhtuks ka inimmõistusega.“

    Sebastian Boulter on sündinud Jyväskyläs 1974. aastal ning elab praegu Tamperes. Ta on õppinud Soomes Lahti Kunstikolledžis ja Tampere rakenduskõrgkoolis.

    Tampere Maja galerii on avatud iga päev kl 9-18. Näituse külastamine on tasuta. Olete oodatud!

  • Korra määrab „kuluaar”

    Kaarel Tarand

    Endistviisi pole põhiküsimus siiski mitte seaduseelnõu pealkiri, vaid selle maht. Ja see, millisel tasandil ning kui avalikult tehakse seadusloomeprotsessis vältimatud kompromissid. Praegu paistab eelnõust välja, justkui  oleks me ühiskond talve jooksul tohutult vaesemaks jäänud, ning arvestades seaduse idee suunatust tulevikku, vaesuksime justkui üha edasi. Teine, mis annab põhjust muretsemiseks (mitte ainult konkreetse eelnõu asjus), on fakt, et seadusloome varases faasis kaalukate otsuste langetajad ning nende motiivide arusaadavus ning mõistuspärasus jäävad varjatuks. Need otsused, mis peaksid langema valitsuses ja riigikogus avalikult toimuvates  poliitilistes vaidlustes, on juba kuskil ära tehtud ja seda veel ähvarduste saatel. Sügisel kuulutasid omavalitsusliidud, et keegi ei tohtivat neid sundida midagi tegema, eriti nende enda rajatavatesse hoonetesse kujutavat kunsti soetama. Ühesõnaga, omavalitsuste meelest ei tohtinuks teemat üldse arutadagi. Ja nii jäigi. Uues eelnõus on omavalitsused mängust välja jäetud, sest nendele seadusega kohustuse panemine „riivaks  nende finantsautonoomiat”.

    Siin on piinlikkust tekitavaid kohti mitu. Esiteks omavalitsustegelaste avalik kultuurivaenulikkus. Teiseks on omavalitsuste majanduslik seis avalik info. Valdav osa neist ei tule ju rahaliselt toime ka lihtsate asjadega nagu asfaldiaugud, mõni on lausa saneerimisele allutatud, mõni ei suuda võlgu maksta jne. Kolmandaks, suuremad omavalitsuste investeeringud, mida protsendiseadus võiks puudutada, ei teki linna või  valla omavahenditest, vaid tulevad toetusena riigieelarvest, olgu tegu siis kooli- või rahvamajaga. Selles olukorras tundub omavalitsusliitude hoiak kuidagi eriti tobeda jonnina. Aga ega selle vastu muu ei aita kui jõuline haldusreform. Igal juhul tähendab omavalitsusobjektide väljajätmine seaduse mõjuala ahenemist ja rahalise mahu vähenemist kuni mitu korda. Lootus, et valdades vabatahtlikult targaks hakatakse just kunsti küsimustes, kui see ei ole  juhtunud muudel aladel, on naiivsevõitu. Anonüümse kassapidaja kuri käsi on kärpinud protsendiseaduse eelnõu mahtu ka teisest otsast, riikliku tähtsusega suurobjektide võimalikult kunstilt. Nimelt nähakse ette, et kui ehitatakse rohkem kui 100 miljoni krooni eest (millest 1% on miljon krooni), siis ei ole tellijal sealt edasi enam kohustust koos ehituse hinna kasvuga kunstitellimuse hinda kasvatada. Nii et ka miljardi krooniga valminud  maja võib saada vaid miljoni eest kunsti, mis teeb protsendist promilli.

    Jaan Elken viitab oma kommentaaris „kultuuriministeeriumi kuluaaride” sõnumile, mille kohaselt tuleb võtta, mis pakutakse, või ei saa üldse midagi. Mis ähvardus see selline on? Kes selle otsuse tegi? Kui palju riigil raha on ja millele seda kulutatakse, ei ole mingite anonüümsete töörühmade, veel vähem kuluaaride otsustada. „Kui palju on võimalik”  valitsuskoalitsiooni arvates, ei saa ametlikult olla teada enne eelnõu kooskõlastusringi lõppu valitsusasutustes. Aga lõplikult selguvad võimaluste hetkepiirid ikkagi parlamendi aruteludes, mis on avalikud ja jälgitavad. Seal saab selgeks, kes seisab esteetilise elukeskkonna eest ja kes mitte. Talupojatarkus paremast poolest munast võib ju õige olla, kuid „talupojatarkusele kallutamine” ultimaatumite või šantaaži abil ei tohiks kuuluda avaliku võimu  hea valitsemistava hulka. Seetõttu loodan, et rahvaesinduses jätkub kunsti sõpradel jaksu eelnõusse tagasi panna need omavalitsusi kohustavad ja kulutamist kasvatavad punktid, mille „kuluaarid” sinna kunstnike tööpõllu kärpimiseks sisse on sokutanud.

     

  • Hamburgi kuldaeg

    Nele-Eva Steinfeld

    Seotus Hamburgiga avaldus samuti solist Kalev  Kuljuse puhul, kes töötab seal praegu eluaegse lepinguga soolo-oboistina Põhja-Saksamaa raadio sümfooniaorkestris. Seekordse kava seostatust võib vaadata aga veel teise ja kolmandagi nurga alt. Ühelt poolt oli tegemist sünnipäevakontserdiga, sest lisaks Mendelssohni 200. sünniaastapäevale tähistati kontserdiga veel Telemanni (14. III 1681) ja C. P. E. Bachi (8. III 1714) sünniaastapäeva. Viimane ja ehk olulisimgi on see, et peale tegutsemise  Hamburgis olid nad ka üksteisega tihedalt seotud. Telemann, kes oli tolle aja Saksamaa suurima linna Hamburgi muusikajuht, oli Emanuel Bachi ristiisa, tehes temast oma järeltulija Hamburgi muusikajuhi kohale. Emanuel Bach, kelle hariduses oli olulisel kohal nii Telemanni kui isa Johann Sebastian Bachi looming, avaldas omakorda tugevat mõju noorele Mendelssohnile.

    Kontserdi avas Telemanni Kontsert c-moll oboele, viiulile, keelpillidele ja basso continuo’le  ning Kalev Kuljuse soleerimisega liitus Harry Traksmann. Solistide fraasid haakusid hästi ja muusikalised mõtted sulandusid ilusaks tervikpildiks orkestri saategrupiga, mida juhatas klavessiini tagant Reinut Tepp. Kuljuse soleerimist jagus kontserdi teisegi poolde, kus tuli ettekandele Telemanni Kontsert G-duur oboe d’amore’ile, keelpillidele ja basso continuo’le. Siin sai nautida maheda metsosopranliku kõlaga instrumendi selget pastoraalse iseloomuga  tooni Kuljuse meisterlikus taltsutuses. Neljaosalise kontserdi kõnekaimateks episoodideks olid aeglased osad Soave ja Adagio, kus pääsesid täiel määral mõjule solisti ilmekas fraseerimine ja pikk muusikaline mõttearendus.

    Muide, mõlema teose puhul oli tegemist esmaettekannetega Eestis. Kontserdi esimeses pooles sai kuulda veel Telemanni Kontserti d-moll kahele viiulile, vioolale ja basso continuo’le, ent esituses ilmnes häälestusprobleeme, puudu oli  mänguenergiast ja sobilikest tempodest, mis ei võimaldanud selge helipildi väljajoonistumist. TKO ettekandes kõlasid Carl Philipp Emanuel Bachi kaks keelpillisümfooniat, Sümfoonia nr 3 C-duur ja Mendelssohni Sümfoonia nr 9 c-moll. Kui rääkida Emanuel Bachi mõjust noorele Mendelssohnile, avaldub see kõige ehedamalt just viimase keelpillisümfooniates, mis ta kirjutas 12-13 aasta vanuselt Emanuel Bachi keelpillisümfooniate eeskujul. Sarnaseid vahendeid  nagu astmeliselt ja murtud kolmkõladel liikuvad meloodiakäigud, repetitsioonid, suured intervallihüpped, laiahaardelised meloodialiinid ja dramaatilisus võib leida mõlema helilooja teostest ning mitmedki neist seostest tulid TKO esituses kuuldavale. Kahest sümfooniast oli eredaimalt ette kantud Mendelssohni teos, millest jäid meelde Traksmanni oskuslik kontsertmeistri kujundustöö, samuti peenekoeline ja elegantne viiulikõla sümfoonia teisest osast  ning suure intensiivsusega esitatud Skertso ja Finaal, millega teeniti publiku tormiline aplaus.

  • Prof Claus Sommerhage mälestuskogumik

    Aija Sakova

    Täna kell 17 esitletakse Tartus uue keeltemaja ehk Paabeli fuajees (Ülikooli 17) saksa kirjanduse professorile Claus Sommerhagele pühendatud mälestuskogumikku “In memoriam. Claus Sommerhage”.

    Claus Sommerhage (surn 2003) oli aastatel 1992 – 1999 Tartu ülikooli saksa filoloogia külalisprofessor. Tema juhendamisel töötati välja tänapäeva nõuetele vastav saksa kirjanduse õpetamise programm, tema eestvedamisel hakati korraldama iga-aastast Saksa-Eesti akadeemilist nädalat Tartu ülikoolis, hakkas ilmuma germanistikakogumik Triangulum, täienes oluliselt saksa filoloogiaosakonna raamatukogu jpm. Tema juhendamisel kaitsti neli magistritööd ja üks doktoritöö, Eve Pormeistri doktoritöö juhendamine jäi Sommerhagel pooleli. Kõnekas on siinkohal asjaolu, et nimetatud tööd moodustavad üle poole kogu sõjajärgsel perioodil Eestis germanistika alal kaitstud kirjandusteaduslikest väitekirjadest (kandidaadi-, magistri- ja doktoritöödest).

    Sommerhage ei olnud aga ilmselgelt ainult viljakas kirjandusteadlane ja professor, vaid väga mõjuv, erudeeritud ja isikupärane inimene, kes suutis tihti olla õiges kohas, tunda õigeid inimesi ja neid siis omavahel kokku viia, et abivajaja saaks abistatud või sünniks mõni uus idee, mõte või teostus.

     

     

    Sommerhagede villa kui vaheruum

     

    Mälestuskogumik on kokku pandud väga erinevate (ka eri elualade) inimeste meenutusartiklitest. Põnevaks teeb lugemise asjaolu, et kohati sügavalt isiklikud meenutuslikud lood lähevad sujuvalt üle kirjandusteaduslikeks tekstideks või on omavahel koguni põimunud. Nii järgnebki sissejuhatusele ja Eve Pormeistri in memoriam loole Siret Rutiku kiri meistrile. See on segu Rutiku isiklikest tundmustest ja mõtetest sellest ajast, kui ta kirjutas Sommerhage juhendamise all oma teadustööd. Vaidluseid ja diskussioone meistriga illustreerivad väljavõtted tema doktoritööst.

    Seejärel tulevad mitmete elualade inimeste meenutuslikud artiklid, kõik enamasti väga emotsionaalsed. Aastatel 1999 – 2000 Tartus Saksa Akadeemilise Vahetustalituse lektorina töötanud Usha Reber kirjutab Sommerhagede villast kui omamoodi vaheruumist, mille ta Tartusse tulles eest leidis ja mis teda väga mõjutas ning muutis. See vaheruum oli Reberile koht, kus igasuguste hierarhiate piirid hägustusid: nii ei mänginud Sommerhagede kodus rolli, kas inimene oli professor või tudeng, võõras või hea tuttav, eestlane või sakslane, külaline või maja peremees.

    Reber kirjeldab Claus Sommerhaget kui inimest, kes suutis alati näha nii üht asja kui teist poolt. Eks selline viis tulene ka suuresti asjaolust olla võõras oma kodus. Sommerhagel oli Tartus pere ja kodu, seega oli ta end teadlikult sidunud Eestimaaga. Jäi ta aga paratamatult ja teadlikult alati sakslaseks, kes püüdis võimalikult palju kahte maad vahendada – nii kultuurilises kui teaduslikus mõttes. Usha Reber kirjeldab seda valu ja võimetust öelda “meie”, mis pikemat aega välismaal ja teises keele- ja kultuurikeskkonnas elades tekib.

     

    Palve enne surma

     

    Väga intiimse ja omal moel koguni uskumatu loo jutustab rahvaluule professor Sabine Wienker-Piepho. Ta räägib nimelt kolmest tunnist 2003. aasta kevadel Tartus. Selle aja jooksul õppis ta tundma Sommerhagede perekonda: kuidas Varje ja Claus ta enda juurde külla kutsusid ja kuidas ta samal õhtul teada sai, et Sommerhage surmatõbe põeb. Ta oli Wienker-Piephole öelnud, et kui too sügisel Tartusse tuleb, siis teda enam ei ole. Sommerhage teadis nimelt midagi, mida naine ei teadnud – seda, et ta saab lähiajal kutse Saksa-Eesti akadeemilisel nädalal osalemiseks. Selle paari tunni jooksul jõudis Wienker-Piepho Sommerhagele veel lubada, et toetab Varjet ja poega Cardot, kui meest enam pole. Nii tõi elu ta 2005. aasta kevadel tagasi Tartusse rahvaluule külalisprofessori ametit pidama.

    Kauaaegse Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja Maie Keegi artikkel meenutab Sommerhaget kui olulist isikut Saksa-Eesti kultuurisidemete loomisel. Kindlasti oli 1993. aastast instituudi juhatusse kuuluva Sommerhage nii nagu ka juhataja Maie Keegi roll kultuuriinstituudi ülesehitamisel mõõtmatu. Eriti sponsorite leidmisel ilmnesid tema oskuslikud vahendaja- ja diplomaadioskused.

    Lastekliiniku kauaaegne juhataja prof Tiina Talvik kirjutab Sommerhage panusest Tartu arstidele enesetäiendusvõimaluste otsimisel ja vahendamisel. Nii näiteks käisid Eesti arstid tema eestvõttel Aafrikas.

     

    Tabude lõhkumine

     

    Kogumikus on ka neli Sommerhage enda Eestis ilmunud kirjutist  “Kleistiga Eestis”, “Marionetiteatrist”, “Schlegeli religioon” ja “Edzard Schaper”, millele järgnevad tema magistrantide Katri Soe, Luigi Päri, Margot Savisaare ja Juta Schnuri tööde väljavõtted, samuti saadetud kommentaaridega. Kogumiku lõpetavad peatükid Eve Pormeistri doktoritööst – selliselt sulgub Sommerhage esimese doktoritöös juhendatava Siret Rutikuga alustatud ring.

    On raske öelda, kas mälestuskogumik avab rohkem Sommerhaget kui inimest või professorit, kelle juhendamisel kaitsti edukaid teadustöid. Väga omalaadse ja mitmekülgse pildi meistrist annavad need artiklid üheskoos kindlasti. Nii näiteks kasutas Sommerhage autojuhi teenuseid, mis tundub tänapäeval üsnagi ebaharilik. Või et professorile meeldis hästi süüa ja neid maitsvaid roogi oma külalistele ise valmistada.

    Väga isiklik, samas enamasti teadusliku keele piiridesse jääv esituslaad teeb lugemise huvitavaks ja lõhub tabusid ning barjääre, mis paratamatult liiga vara surnud inimestest rääkides tekivad. Samuti lubab kogumik rääkida Sommerhagest mitte ainult ülivõrdes ja kummardades, nagu seda vahel kiputakse tegema, vaid kui inimesest, kes ei olnud kindlasti mitte veatu ja probleemitu. Aga kas meistrid seda kunagi on?

     

     

     

  • Rotermanni soolaladu jätkab arhitektuuri- ja kunstikeskusena

    Karin Hallas-Murula

     

    ?Kui palju kukub publiku arv, kui kunstimuuseum soolalaost välja kolib?? küsis üks ajakirjanik, kui meedias kunstimuuseumi soolalaost lahkumist kuulutati.

    Küsimus tuli täieliku üllatusena, ei oska niipidi enam mõeldagi. Viimastel aastatel on kunstimuuseumi Rotermanni näitusesaali külastatavus olnud väiksem kui arhitektuurimuuseumi näitustel. Tundub küll, et juba ammu (kui see üldse kunagi nii on olnud) ei sattuta arhitektuurimuuseumi näitustele möödaminnes, vaid tullakse ikka arhitektuuri enda pärast. Erand oli muidugi Andy Warholi näitus, mis tõstis ka meie arhitektuurimakettide näituse külastatavuse rekordilise 7500ni, kuid ma tean vähemalt üht toredat külastajat, kes arhitektuurinäitust Warholile eelistas. See oli Lennart Meri, kelle tund kulus märkamatult makettide keskel, kuni esimese korruse jaoks enam aega ei jätkunudki. ?Ah eks ole neid supipurke nähtud ju ka,? ütles president lahkudes. 

    2004. aasta lõpus jõudis Eesti arhitektuurimuuseumi näituste arv ümmarguse 200-ni. Neist 159 on olnud arhitektuuri- ja disaininäitused ning 41 arhitektuurimuuseumis toimunud kujutava ja tarbekunsti, teatri-, moe- jt kunstide näitused. Muuseum on korraldanud kokku 80 näitust Eesti arhitektuurist (neist 32 väljaspool oma maja, sh Hollandis, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Norras, Venemaal ja Eesti Instituudi vahendusel Prantsusmaal). Koostöös teiste arhitektuurimuuseumide, kultuuriinstituutide ja saatkondadega on soolalattu toodud 34 arhitektuuri välisnäitust Brasiiliast Jaapanini, sh Briti, Saksamaa, Prantsusmaa, Ida-Euroopa riikide ja kõikide Põhjamaade kaasaegset arhitektuuri. Arhitektuurikonkursside töid on olnud 35, arhitektide liidu näitusi 6. 

    Tunnistan, et kui enne 1996. aastat ametiasutustes soolalao äriplaani kaitstud sai, siis ma ise ei uskunud, et aastas publikut 25 000 inimest saab. Aga selline arv on läbi aastate püsinud. Kindlasti on külastuste numbrit võimalik suuremaks punnitada, kui rohkem raha reklaami kühveldada, mida 1996. aastast peaaegu muutumatu eelarve paraku ei võimalda. Eesti kultuurifinantseerimine on üks äärmiselt emotsionaalne ja boheemlik nähtus. Väikese riigi suuri kultuuriasutusi vaadates (Vanemuise 350 inimest on ju tehas) tundub, et arhitektuurimuuseum on olnud üks kõige ökonoomsemaid kultuuriasutusi Eestis: töökohti on meil vaid 13 (sh kogu teenindav personal), aga näitusetegevus aasta ringi pidevalt kolmel korrusel, kokku ca 850 m²-l, lisaks korraline muuseumitöö. Nüüd siis lisandub veel üks korrus, raha tegevuskuludeks ja inimeste juurdevõtmiseks aga ? loomulikult mitte. Ei viitsinud keegi ministeeriumis tõsiselt tegeleda ka ühe eelarverea teisele suunamisega, mistõttu lendas uppi meie mõte I korrus juba tänavu uuendatuna avada. Eesti riigi eelarve nimelt saab tohutu hoobi, kui arhitektuurimuuseum sel aastal kas või ühe mööblitüki ostma peaks.

     

    Plaanist ?a? plaaniks ?m?

     

    Mida teha tingimustes, kus otstarbekad lahendused on välistatud? Seda, mida ikka: mis  pähe tuleb. Nii tulebki soolalattu suveks minu ammuse lemmiku Peeter Mudisti maalide näitus, mida kevadel eksponeeriti Helsingi Taidehallis. Anu Liivak tuli mõttega sealsamas Helsingi tiiburi kassajärjekorras kohe kaasa ja Retretti ? Rotermanni kunstisild oli sündinud. Ka Soome erakollektsionäärid olid oma tööde toomisega Tallinna lahkelt nõus. Mudisti näitus satub väga hea aja peale: kunstimuuseum on asjad kokku pakkinud, kuid uus muuseum ju veel avatud pole.

    Edasiste muudatuste lähtekohaks on, et soolaladu jääb tegutsema peamiselt küll arhitektuuri-, kuid siiski ka kunstikeskusena. Arhitektuurimuuseumi tugevus on seisnenud mitmekülgsetes koostööprojektides ja seda suunda on mõttekas jätkata. Suured näitusesaalid jäävad mõlemale korrusele, et maja erandlike suurürituste puhul ühes rütmis hingama panna ? nagu see on olnud näiteks graafikatriennaalide puhul. See on ka põhjus, miks meile ei olnud kuidagi vastuvõetav arhitektide liidu jõuliselt väljendatud soov oma kontor kunstimuuseumi saali kolida (täpsemalt sellest 60 m² endale lõigata). Polnud EALile ka I korruse kõrvalruumidest midagi pakkuda, sest kõik need on akendeta. Õnneks sai EALi juhatus varsti ka ise aru, et soolalao saal pole kontoriks parim variant.

     

    Uuetüübilise muuseumi

    arendamine jätkub

     

    Kui akvarellhajusa kultuurieelarve märgid selginevad, siis üritame soolalao esimesele korrusele rajada poolavatud fondi tüüpi arhitektuurimakettide ekspositsiooni. Sellesse sulanduvad arhitektuuriajakirjade lugemistuba, raamatute müük, arhitektuurivideote laenutus, Euroopa arhitektuurikeskuste infonurk, Igavleva Turisti puhketsoon, väike kohvik jm. I korrusel  saab vihjeid selle kohta, mis ülejäänud majas, s.o ülemises näitusesaalis, fondides ja fotokogus toimub. Fotokogu, kuhu just viimastel aastatel on laekunud eriti palju väärtuslikku (endiste projektinstituutide suured fotokogud) hakkab ennast II korruse tööruumis väiksemate näitustega ise tutvustama.

    Kogu I korruse ruumilahenduse kontseptsiooni lähtekohaks on transparentsus ja transformeeritavus. Siia tulekuks ei ole vaja piletit osta. Väljaehitamist ootab publiku vastuvõtutsoon, garderoobil pole olnud õiget kohta, napib tualettruume. Soolalao mured pole avalikkuse ette jõudnud, kuid läinud laulupeoaegse Lootsi üleujutuse ajal sai hästi selgeks, et keldrikorruse hoidlatest tuleb fondid ära tuua, need liiguvad I korruse tagaruumi.

    Teise korruse saal jätkab vahetuvate näitustega. Juba on käivitunud tulevase teatriaasta ettevalmistamine, mis arhitektuurimuuseumiga hästi haakub: paljud Eesti teatrimajad on ka arhitektuuriajaloo tähtteosed. Galeriil jätkame eesti arhitektide portreenäituste sarja, konkursitööde tutvustamist ja väiksemaid külalisnäitusi. Viimastel aastatel on Rotermanni soolalao sisulist tegevust tugevasti toetanud Põhjamaad. Rootsi toetusega tehtud juugendinäitus ?Architecture 1900?, mis läks Tallinnast edasi Peterburi, Riiga, Helsingisse ja Stockholmi, avatakse tänavu suvel Gotlandil. Koostöös Rootsi Instituudiga tuleb Rotermanni sügisel Stockholmi Linnamuuseumi Rootsi arhitektuurifotograafia väga professionaalne näitus.

    Ent juba enne jaanipäeva avame suure suvenäituse Soome-Eesti arhitektuurisuhete kohta läbi XX sajandi. Selle tegemise käigus on välja tulnud nii mõnigi üllatus. Umbes pool originaalmaterjalist tuleb Soome Arhitektuurimuuseumi kogudest. Näituse kujundab Leo Lapin, kes on olnud alates 1970. aastatest saadik Eesti ja Soome arhitektuurisuhete aktiivseim vahendaja.  

    Soome-Eesti arhitektuurisuhete näituse osaks saab galeriitäis soome arhitektide konkursiprojekte üle kümne aasta tagasi toimunud Eesti kunstimuuseumi arhitektuurivõistluselt (1994). Paistab olevat möödunud piisav aeg, et värske pilguga kunagisi võistlustöid uuesti üle vaadata ja kujutleda, milline olnuks tänavu valmiv kunstimuuseum siis, kui ?ürii oleks teisiti otsustanud. Nende mõtete ja projektidega viipab arhitektuurimuuseum hüvastijätuks lahkuvale kunstimuuseumile.

  • Midagi rohkemat kui helitapeet

    Kärt Hellerma

    Sellele, kellel on suhe raadioga üsna pisteline, tekitab raadio teemal sõnavõtmine parajat kimbatust. Paaril hommikul juhtusin Klassikaraadiost küll kuulama saadet ?Jutujärg?, kus Hugo Laur luges katkendeid Tuglase ?Väikesest Illimarist? ja Tammsaare ?Põrgupõhja uuest Vanapaganast? (lindistused aastatest 1955 ja 1957). Sealt kandus tuppa tugev emotsioon, mis sundis kuulama ja pani heldima. Selline tunne on tänase meedia puhul aga suhteliselt harv külaline.

    Raske on arvata, kui palju on praegu veel kodusid, kus raadio hommikust õhtuni mängib ? ükskõik, mis sealt parasjagu ka tuleb, lihtsalt lohutuseks ja seltsiks. Küllap neid on, eriti maal. Eakamad, kelle silmanägemine on vilets, televisiooni jõudsast pealetungist ei hooli, kuigi enamasti on helitapeet nüüd igal pool asendunud pilditapeediga. Televiisor pakub ju lahkelt mõlemat. Selle peibutav müra on kui legaalne uimasti, mis on hõivanud igas elutoas parima platsi. Ja sõltlastest puudust ei tule.

    Loomulikult on raadio asjakohane siis, kui on juhtunud midagi erakorralist, millest uudised toovad iga natukese aja tagant üha uusi teateid. Siis istud, kõrv kikkis, raadio juures, ning püüad sealt iga sõna. Mäletan ärevaid veesulpsatusi kümme aastat tagasi, kui hommikul raadio pahaaimamatult lahti tegin, et nagu ikka, enne tööleminekut uudiseid kuulata ja aeg-ajalt lasta endale kellaaega meelde tuletada. See oli päev, mil uppus Estonia.

    Tavalises korras aga ei haara raadiokuulamine aga kedagi nii tervenisti nagu näiteks telekavaatamine, mille ees ennast oimetuks võid lösutada. Raadio laseb hästi teha lihtsamaid manuaalseid toiminguid, nagu näiteks sokinõelumine ja marjapuhastamine. Sellisteks tegevusteks on paslik endale reserveerida laupäeva hommik, kui Vikerraadiost tuleb Urmas Vadi kokku pandud ?Kultuurikaja?. Pärast suvevaheaega on nädala kultuurisündmusi pisteliselt kajastav kolmveerandtund jälle eetrisse naasnud. Selles sümpatiseerib püüdlus kajastada võrdse tähelepanuga erinevaid kultuurivaldkondi, eelistamata üht märgatavalt teisele. Proportsioonide kallal võiks mõnikord küll norida, aga on selge, et niisuguse saate puhul ei saagi ideaalset tasakaalu nõuda. Eesmärk pole ju mõõta minuteid, mida ühele või teisele kultuuriliigile pühendatakse, vaid pakkuda mõnest olnud sündmusest süvendatud käsitlust.

    Steriilse info saab mujaltki kätte. Eks niisugusel, tera siit, teine sealt formaadil ole ka omad karid, eelkõige kummitav kildkondlikkus, sest põhitegijate-intervjueerijate nimed tunduvad saates enam-vähem samad olevat. Kommentaare tellitakse küll väljast, endale juba nime teinud kriitikutelt, aga sealgi on mõned nimed korduma hakanud ja mõnikord ilmutab end tõsiasi, et hea kirjutaja ei pruugi olla hea rääkija. Üldiselt on aga tegemist soliidse, aktuaalse ja pädeva kultuurisaatega, kus on ikka midagi, mis kuulama paneb. Orienteerutakse enamasti nooremale või ütleme, nooremas keskeas kultuurihuvilisele, aga samas ei pingutata ?postmodernsusega? ka üle. Ainult et mõnikord tahaks kuulda ka elavaid kommentaare tähtsamate sündmuste puhul, mis Eestiga seoses rahvusvahelisel areenil toimuvad. Loodetavasti kajastati näiteks hiljuti Torinos aset leidnud Pärdi festivali mõnes muusikasaates.  

    Tuleb tunnustada püüdlust tuua eetrisse rääkima ka neid, kes  muidu jäävad ainult väikeste tähtedega nimedeks raamatute tiitellehtedel ? nimelt tõlkijaid, ja eriti oluliste raamatute tõlkijaid. Näiteks kõneles Varrakus ilmunud Albert Camus? lühiproosa kogumikust ?Pagendus ja kuningriik? paeluvalt üks selle raamatu eesti keelde ümberpanijatest Krista Vogelberg. Tõlkijatega tasub sidet pidada, sest neil on raamatuga hoopis intiimsem side kui kõigesööjatel stammkriitikutel, kelle eelistused on mõnikord juba ette teada.

    Raadio aitab ka hästi ühel isikupärasel maa­ilmal kanduda teiseni, kellel selleks olemas vastavad retseptorid. Rääkija võib küll arvata, et kui tema nägu ei nähta, on tal võimalus ka ennast rohkem varjata. Vastupidi, hääl peegel­dab inimese tundeelu seisundit, selle kõiki nüansse väga täpselt. Seda ei varja kui tahes meisterlik jutujooks. Seetõttu ootan alati huviga ?Kultuurikaja? saatvaid personaalseid lugusid ja kilde, neid, mis tulevad pärast lõpusignatuuri. Nende sõnum kulgeb otse inimeselt inimesele, ilma mingi vahendava filtrita, mis neid kuidagi hindaks või reastaks. Need on kui ?Eesti elulood? miniatuuris, mille väärtus aastakümnetega ainult kasvab.

  • Forum Cinemas kutsub juubeli puhul sünnipäevahindadega kinno

    20 aastat tagasi esimese Hollywoodi originaalfilmi Eesti kinopublikuni toonud Forum Cinemas tähistab sel nädalal oma 20. sünnipäeva, üllatades sel puhul kõiki kinokülastajaid erinevate soodustuste ja kingitustega.

    „Filmiks, mis toona linastus, oli „Ässad“ (Hot Shots). Võib öelda, et selle absurdikomöödiast avafilmi nime vääriliselt on Forum Cinemas tõusnud tänaseks Eesti ja kogu Baltikumi kinoturu liidriks ja meie meeskonnal kui kinopublikul on, mille üle uhkust tunda,“ tõdes Forum Cinemas tänane tegevjuht Kristjan Kongo.

    Forum Cinemas soovib sünnipäevarõõmu ka kõigi kinosõpradega jagada, võimaldades esmaspäeva hommikust reede õhtuni nautida kõiki 2D filme hinnaga 2€ ja 3D filme hinnaga 3€. Lisaks erihindadele on käivitunud ka Kinoklubi liitumiskampaania. Aprilli lõpuni pääsevad kõik liitujad automaatselt kinofänni staatusesse, mis tähendab, et terve liitumisele järgneva aasta jooksul on kinoelamus uuele klubilisele 20% soodsam.

    16. aprillil, Forum Cinemase sünnipäeval, on aga kinodesse eriti oodatud kõik  samal päeval sünnipäeva tähistavad külalised – neile on kinoelamus tasuta. Ülevaate kõigist Forum Cinemase 20. sünnipäevaga seotud pakkumistest leiab kodulehelt: http://www.forumcinemas.ee/synnipaev

    Forum Cinemas on kahe aastakümne jooksul olnud Eesti kinoturu eestvedaja rollis – juba 2001. aastal avati Tallinnas tänaseni suurim 11 kinosaaliga meelelahutuskompleks “Coca-Cola Plaza” ning 2007. aastal hakkas kinoettevõte esimesena Eestis pakkuma 3D-filmielamust. Forum Cinemas pakub ainsa kinona Eesti kultuurihuvilistele võimalust osa saada ka maailma tipplavadel toimuvast: 2008. aastal tõi Forum Cinemas esmakordselt Eesti kinoekraanidele New Yorgi Metropolitan Opera ooperite otseülekanded, 2009. aastal London National Theatre’i etenduste ülekanded ja 2010. aastal Moskva Suure Teatri balleti otseülekanded.

    Soome ettevõttele Finnkino Oy kuuluv Forum Cinemas opereerib Eestis Coca-Cola Plaza, Ekraani ja Astri kinosid. 2013. aasta märtsis ühines kino emaettevõte Finnkino Rootsi juhtiva kinooperaatoriga SF Bio, millega Forum Cinemas sai osaks Põhjamaade suurimast kinogrupist. 2012. aastal külastasid filmisõbrad Forum Cinemas kinosid ühtekokku ligi 1,3 miljonil korral.

  • Poolik rehkendus ehk Toppama jäänud haridusreform

    Mihkel Oviir, riigikontrolör

    Riigikontrolli 2008. aastal korraldatud audit näitas, et Tallinna Tehnikaülikoolis oli võimalik asuda õppima riigieelarvelisele kohale tehnikaerialadele isegi sellistel sisseastujatel, kelle matemaatika riigieksami tulemus oli 20 punkti 100st ehk sisuliselt  olid nad saanud väikseima võimaliku tulemuse, millega oli võimalik gümnaasiumi lõpetada. On selge, et need sisseastujad ei ole suutelised kõrgharidust kvaliteetsel tasemel omandama. Seda näitavad ka andmed õpingute katkestamise kohta. 2006/2007. õppeaastal jättis õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis pooleli ligemale 40% esimese kursuse üliõpilastest. Tartu ülikoolil oli vastav näitaja 27%. Ning jällegi on kõige probleemsemateks valdkondadeks tehnikaerialad ning loodus- ja täppisteadused, kus katkestamine oli märgatavalt suurem kui teistes õppevaldkondades.  2008/2009. õppeaastal katkestas õpingud Eesti Infotehnoloogia Kolledžis 35% esimese kursuse üliõpilastest. Tallinna Tehnikaülikoolis oli asjakohane näitaja 20%. (Eelmine õppeaasta oli selle koha pealt erandlik, et esmakursuse katkestanuid oli palju eeskätt erakõrgkoolides. Ilmselt ei suudetud tasuda õppemaksu.) Mis puudutab valdkondi, siis endiselt leiab kinnitust väide, et LTT-erialadel on katkestanuid rohkem kui mujal. 2008/2009. õppeaastal oli nii loodus- ja täppisteadustes kui ka tehnoloogiaerialadel esmakursuste katkestajaid 22%, teistes õppevaldkondades oli see näitaja 8–15%. Need on aga valdkonnad, mida nii Eesti riik kui ka kogu Euroopa Liit ja tegelikult kogu arenev maailm on pidanud prioriteediks ja kus tehakse tohutuid pingutusi, et saavutada edu.     

    Üldharidus on kõige alus

    Mida siis tuleks teha Eesti riigil, et muuta meie inimkapital väärtuslikumaks  ning olla maailmas konkurentsivõimeline? Üht retsepti siinkohal anda pole võimalik, aga üheks kitsaskohaks on saanud üldkeskharidus. Vabariigi valitsus kinnitas selle aasta alguses uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, mis peaksid märgatavalt muutma senist õppetööd üldhariduskoolides ja ajakohastama koolide ainekavad. Muu hulgas näeb gümnaasiumi uuenenud õppekava ette suurema valikuvabaduse valikainete vahel ning samuti paneb gümnaasiumidele kohustuse pakkuda õpet vähemalt kolmes õppesuunas, kusjuures vähemalt üks õppesuund peaks olema loodusainetekeskne.

    Kõik  need algatused on positiivsed ja viivad edasi, kuid ilmselgelt on nende õppekavade koostamisel lähtutud teistsugusest koolivõrgust, kui seda on praegune. Siinkohal pean küll ütlema – ärgem toogem oma hariduse uuendamist ohvriks poliitilistele mängudele ning ärgem jäägem poolele teele oma haridusuuendustega pelgalt sellepärast, et peagi on tulemas valimised ja ebapopulaarsed otsused pole populaarsed poliitikute seas. Ma ei ole seisukohal, et haridus- ja teadusministeeriumi algatatud üldharidusreform oleks hästi ette valmistatud.  Pigem vastupidi. Selle ettevalmistamisel on tehtud palju vigu ja ilmselt saaks nendest vigadest kena õppematerjali haldusjuhtimise üliõpilastele, kuid samas tuleb tunnistada, et idee korrastada koolivõrk ning lahutada põhikool ning gümnaasium väärib elluviimist. Vaadates otsa demograafilistele andmetele, on selge, et senise koolivõrgu säilitamine on väga kallis ning kohati suisa võimatu. Ei saa eitada fakti, et järgmise viie aasta jooksul väheneb gümnaasiumiikka jõudvate õpilaste arv rohkem kui neljandiku võrra. Kui sel õppeaastal õpib gümnaasiumiastmes 28 719 õpilast, siis aastal 2014 jääb õpilaste arv 20 000 ringi. See  tähendab, et üldhariduskoolid hakkavad veelgi verisemat võitlust pidama n-ö iga pea pärast, et alles hoida gümnaasiumi just omas vallas või linnas. Arvata, et koolivõrk korrastub iseenesest ning varem või hiljem kujuneb optimaalne koolivõrk ise välja, oleks ülimalt naiivne. Kohalikud omavalitsused, kes meil on peamised kooliomanikud, pole äriettevõtted, kes ei saa turul kaua opereerida, kui nende tegevus pole kasumlik. Kogemused on näidanud, et omavalitsused võivad olla oma valikus ebaratsionaalsed, kui selleks on piisavalt põhjust. Kuidas muidu seletada  fakti, et ühes Eesti gümnaasiumis pole kümnenda klassi poisil pinginaabrit pelgalt seetõttu, et ta on klassi ainuke õpilane. Tema paralleelklassikaaslastel on läinud paremini: neid on kaks ja nad saavad seetõttu ka tunni ajal juttu ajada. Haldusreformi kogemus on õpetanud, et vabatahtlik kohalike omavalitsuste liitumine on väga vaevaline protsess ning on tihti takerdunud inimestevahelistesse vastuoludesse või siis hirmu töökohakaotuse ees. Pole põhjust arvata, et koolide liitumine läheb libedamalt. Pigem on siin veel keerulisem ühinemist loota, sest isegi kui koolijuht on nõus gümnaasiumist  loobuma, siis valla- või linnajuht ei taha sellest kuuldagi. Viimase kümne aasta koolivõrgu muudatusi vaadates näeme, et gümnaasiume on selle aja jooksul suletud 16, samal aja jooksul on suletud aga 99 algkooli ja 34 põhikooli. Seega on vallajuhid valmis pigem ohvriks tooma lapsele kodulähedase algkooli kui sulgema gümnaasiumi.

    Kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet

    Mis siis selles halba on, et Eestis on 101 kohalikku omavalitsust, kes peavad üleval vähemalt ühte gümnaasiumi? Need 101 omavalitsust moodustavad 44% kohalike omavalitsuste üldarvust. Väikseim kohalik omavalitsus, kes peab üleval oma gümnaasiumi, on Misso vald (kool on kavas siiski muuta lähiaastatel põhikooliks) ja seal elab 780 elanikku ehk ainult pisut rohkem, kui on õpilasi Eesti suurima gümnaasiumiastmega koolis – Hugo Treffneri gümnaasiumis (540).  Tervelt 103 munitsipaalgümnaasiumi jääb allapoole maagilist 120 õpilase piiri, mis justkui oleks vajalik, et gümnaasium rahaliselt toime tuleks. Ja ma tuletan meelde, et järgmise viie aasta jooksul väheneb õpilaste arv rohkem kui neljandiku võrra. 120 õpilasega gümnaasium suudab üleval pidada kahte paralleelklassi. Seejuures on gümnaasiumi riiklikus õppekavas kirjas nõue, et gümnaasium peab pakkuma õpet vähemalt kolmes õppesuunas. Seega on gümnaasium isegi kahe paralleelklassi puhul hädas, et leida piisavalt õpilasi, keda jaotada kolme õppesuuna vahel. Lisaks on gümnaasiumil kohustus tagada  õpilastele õppekavas ette nähtud valikkursused.

    Tahame või ei, aga ikkagi ei saa me ümber riigieksamite tulemustest. Paratamatult tulevad siin välja suured vahed edukate ja vähem edukate vahel ning pahatihti leiame me nende pingeridade lõpust just pisikesed maakoolid. Võime ju öelda, et riigieksamite tulemused ei ole tähtsad ja need ei määra veel üldhariduse kvaliteeti, kuid need määravad selgelt õpilaste tulevikuväljavaated ning nende võimaluse jätkata haridusteed. Gümnaasiumiastme eesmärk on eeskätt ette valmistada õpinguteks kõrgkoolis, kuid kõrgkoolidesse võetakse vastu just riigieksamite  tulemuste alusel. Kui öeldakse, et üldkeskharidus parandab inimese üldist konkurentsivõimet tööturul, siis minu küsimus on: millised on need töökohad, kuhu maapiirkondades oodatakse üldkeskharidusega noori? Ikka on vaja vähemalt kutseharidust, kas või mõne põlise maamehe ameti selgeksõppimiseks. Ning kutsekooli ollakse valmis minema tihti isegi teise maakonda. Kodukoha-lähedane kutseharidus on väheste luksus. Ühe olulise osa gümnaasiumist moodustavad tema õpetajad. Muudatused õppekavas seavad ka pedagoogidele täiendavaid  nõudeid ning muudavad õpetaja töö märgatavalt komplitseeritumaks. Kuna suurenenud on valikainete osakaal, siis peab ka õpetajate oskuste skaala olema laiem ning see seab väikekoolid täiendava löögi alla, sest nad ei ole suutelised pakkuma kvalifitseeritud õpetajatele piisavat koormust just väikesemahulistes valikainetes. See, kust võtta vajalikud õpetajad ja kuidas neile tagada küllaldane koormus normaalse töötasu teenimiseks, on koolijuhtidele paras väljakutse. Riigikontroll on juhtinud tähelepanu õpetajate puudusele juba 2004. aastal, kui korraldati audit „Õpetajate puudus  üldhariduskoolides”. Juba tollal oli puudus kvalifitseeritud pedagoog
    idest ning olukord selles osas pole paranenud. Üle kolmandiku õpetajatest on vanemad kui 50 aastat ja üle 11% on vanemad kui 60 aastat. Noorte, alla 30aastaste õpetajate osakaal koolides väheneb aasta-aastalt, vaatamata sellele, et noorele õpetajale makstakse lähtetoetust. Mõnevõrra leevendab õpetajate puudust õpilaste arvu vähenemine, kuid seda üksnes juhul, kui vähendatakse ka klassikomplektide arvu. Kui väheneb üksnes õpilaste arv klassis, siis probleem pigem süveneb, sest koolidel pole piisavalt raha, et tagada pedagoogidele  väljateenitud palk. Mitu vallajuhti on öelnud, et koos gümnaasiumiga kaovad kohalikest omavalitsustest ka noored, kes lähevad linna või teise omavalitsusse õppima ega pruugi enam hiljem tagasi tulla. Siin tuleks ikka omavalitsusjuhtidel endale tõsiselt otsa vaadata ja mõelda, mida on vald teinud selleks, et sealne elukeskkond tooks noored tagasi. Minu meelest on kuritahtlik, kui oleme valmis noortele pakkuma ebakvaliteetset üldkeskharidust kodu ligidal pelgalt seetõttu, et see on kodu ligidal. Tõepoolest võib selline noor jääda kodukohaga seotuks, kuid  seda pahatihti sellepärast, et saadud haridus ei võimalda tal edukalt tööturul toime tulla või siis edasi õppida. Võib ju öelda, et ka maakoolides on võimalik saada korralik üldharidus, kuid kerkib küsimus, miks siis õpetajad ise saadavad oma lapsed linna gümnaasiumi. Vaadates praegust tungi eliitgümnaasiumidesse, võib julgelt tõdeda, et kooli asukoht ei ole määrav, kui küsimuse all on lapse haridus.       

    Riik peab protsessi juhtima

    Vabariigi valitsus on kinnitanud uued põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad ning sellega on pandud liikuma ka üldharidusreform. Nüüd oleks riigist äärmiselt vastutustundetu see reform siinkohal seisma jätta ja oodata, mis juhtub. Riik ehk valitsusliikmed ja riigikogu liikmed peavad jõulisemalt sekkuma üldhariduskorraldusse. Kuna riik rahastab üldhariduse kuludest suure osa, on tal ka õigus kaasa rääkida koolivõrgu kujundamises. Haridus pole oma olemuselt üksnes kohaliku  elu küsimus, mille korraldamisel peaks lähtuma kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Jääda lootma, et koolivõrk ise ennast korrastab, on lühinägelik ning võib kaasa tuua olukorra, kus me terved koolitäied noori laseme töö- ja haridusturule pooliku või kohati kõlbmatu haridusega. Õppekava reform ilma koolivõrgu reformita on nagu pool rehkendust, kus midagi on tehtud, aga ülesandel lahendust ikka pole. Kui me oleme latti tõstnud, siis peame ka vaatama, et kõik selle lati ületaksid, sest erinevalt kõrgushüppest ei ole meil oma laste tuleviku kujundamisel kolme katset.  

Sirp