Oli ka kommunism, kuid kommunismi osas jäi kogemus poolikuks, sest N Liidu otsustav osa Saksamaa purustamisel lõi läänes eksliku illusiooni, et kommunism on üldiselt hea, ainult pisut üleannetu. Võidukarnevali pidav Lääs ei kuulnud Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste oigamist. Kujunes välja veider olukord. Hitleri tähelennu ja selle tagajärgede pärast piinlikkust tundev Lääs ei mõistnud hukka mitte mõlemat tema ideoloogia alustala – natsionalismi ja sotsialismi –, vaid kõigest ühe neist. Risti poodud natsionalistliku sotsialismi asemel astus akadeemilisele ning poliitilisele pjedestaalile antinatsionalistlik sotsialism, rõhuga esimesel, mistõttu võib öelda ka lihtsalt antinatsionalism.
Selle õpetuse esindajad põrmustasid mis tahes eriarvamuse üheainsa argumendiga: natsionalism on mõnekümne aasta jooksul sünnitanud kaks maailmasõda. Punkt. Millist tõendust on veel vaja mõistmaks, et meie ajajärgu suurim oht ning vaenlane peitub just siin? Teoreetikud ei tegelnud mitte ainult inimese, ühiskonna ja kultuuri kirjeldamisega, vaid hakkasid jõuliselt jagama soovitusi või vähemalt vihjeid, mida tuleks muuta, et „natsismi kuriteod ei korduks”. Niisiis oli tegu filosoofiaga, mille toel üritati marksismi kombel maailma muuta ja mida seetõttu peaks nimetama pigem ideoloogiaks. Huvitav on see, et uus mainstream suutis pikka aega säilitada tagakiusatud vähemuse kuvandi, osalt kestab see soodus olukord tänaseni. Nauditakse leheveerge, näitusesaalide ruutmeetreid, riiklikke autasusid ja dotatsioone – kõike seda õilsa mässaja märtripoosi saatel. Erinevalt XIX sajandist, kui „kurnajad” mässaja vangi panid, maksavad nad nüüd talle riiklikku toetust. Sellest järeldub tahes-tahtmata, et XX sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas ja Ameerikas jõudu kogunud peavoolulises antinatsionalismis on midagi silmakirjalikku.
Kuid peavoolu põhihädad peituvad siiski mujal. Asudes lammutama natsionaalsotsialismi ja kõike, mis võiks selleni viia, jõudsid peavoolu ideoloogid kiirelt tõdemuseni, et „vanas ühiskonnas” on hulgaliselt stampe, krampe, müüte, eelarvamusi ja muud iganenud kraami, mis kängitsevad inimese vaimu ning genereerivad pidevalt uut ksenofoobiat, rassismi ja sallimatust. Näiteks kuulutas Jean-Paul Sartre vaimustusest joobunud auditooriumile, et senised kõlblusnormid on ajast ja arust ning uus põlvkond on vaba endale uued ning sobivamad kujundama. Avastati, et valged rõhuvad neegreid, et mehed rõhuvad naisi, et kristlased rõhuvad mittekristlasi ja nõnda edasi, ning asuti kõike seesugust välja juurima. Paljud uurijad ja mõtlejad on juhtinud tähelepanu kiirusele, millega näiteks võitlus rahvusliku, rassilise või soolise diskrimineerimise vastu, mis on puhuti võtnud ja võtab väga tülgastavaid vorme, muutus võitluseks äsjastele rõhututele mitte võrdsus-, vaid eelisseisundi loomise eest.
See on tähendusrikas asjaolu, mis heidab valgust inimhinge sügavikele, kuid ehk veelgi tähendusrikkam on kiirus, millega konkreetsete stampide ja krampide äravõitmise juurest jõuti abstraktsele tasandile, kuulutades iganenuks ka tõe kui sellise. Just nimelt „kui sellise”, sest võib-olla esimest korda inimkonna ajaloos ei seisnud vastamisi mitte kaks arusaama, mis on tõde, vaid väide, et (absoluutne) tõde on olemas, ja väide, et (absoluutset) tõde ei ole. „Tõediskursus on võimudiskursuse osa!” – nii kõlas ja kõlab peavoolu lõppargument, mis peab välistama iga katse väita, et tõde siiski on olemas – või vähemalt, et meil pole siiani tõestust tema olematuse kohta. See lõppargument tugineb veendumusele, et tõde on suhteline ja selle kehtestab see, kelle käes on võim. Teiste sõnadega, tõde on valitsejate väljamõeldis, millega õigustatakse ja põlistatakse oma võimu. Tõe suhteliseks kuulutamisega avanesid antinatsionalistlikule peavoolule kõik uksed: mis tahes väärtushinnangu või traditsiooni sai üle parda heita kui rõhujate tööriista või endiste aegade igandi. Kuna nüüd ei käinud sõda enam pelgalt natsionalismiga, vaid veel tuhande asjaga, mis – nagu selgus – hoidsid ja taastootsid rahvustunnet, siis võib antinatsionalismina alguse saanud peavoolu mingist ajast peale nimetada ka antitraditsionalismiks. Rünnak tõe, s.t tõe olemasolusse uskumise vastu tõi kaasa veel ühe rinde avanemise.
Nimelt on „tõde” lahutamatu mõistest „vale”, nende sugulasmõistepaar on „õige” ja „väär”, siit vaid millimeetri kaugusel on „hea” ja „halb”. Pole raske näidata, et „õige/hea” on tõepoolest aegade ja olude produkt ning et ajastuti võib „õige/hea” vägagi erineda, nii et ühe ajastu „õige” osutub teisel ajastul „vääraks”. Pole ka raske näidata, et „õiget” põhjendab „tõde”. See tähendab, et ühiskonna arusaam sellest, mida sobib teha ja mida mitte, põhineb sellesama ühiskonna arusaamal, mis või kus on tõde. Siit tehti valejäreldus, et moraalinormid on täiesti ja otsast lõpuni muudetavad ning vaieldavad. Peavoolu ideoloogid jätsid kogemata või meelega märkamata, et teatav osa kõlblusnorme on esinenud kõigi teadaolevate inimühiskondade eetilises süsteemis, mistõttu võiks kahtlustada mingi „üldinimliku” osise olemasolu. Kui mõni parempoolne/konservatiivne mõtleja seda meenutada üritas, naerdi ta välja kui ajast ning arust moraaliapostel. Kuid see ei olnud kõik. Rinne, mida mainisin, oli dualismivastane rinne. Iganenuks, valeks ja halvaks kuulutati dualism, s.t vastandamine ise: tõde vs. vale, õige vs. väär, ülev vs. madal jne. Just dualismis nägid paljud mõtlejad (sealhulgas Eestis) kõige kurja juurt, kogu õhtumaise kultuuri alghäda, mis viis kõige muu halva kõrval lõpuks ka natsismini. Esmapilgul tundub jäiga dualismi eitamine igati sümpaatne. Ainult väga lihtsakoeline inimene jagab kõik nähtused jumalikeks ja saatanlikeks, kõik poliitikud ingliteks ja kuraditeks, kõik loomaliigid kasulikeks ja kahjulikeks jne, mistõttu väited nagu „maailm ei ole must-valge” või „nähkem ka nüansse ja pooltoone” leidsid ning pididki leidma laialdast toetust. Nende toetamist nõuab juba terve mõistus ja mingi ideoloogia ei puutu siin asjasse. Kuid koostoimes tõe eitamisega oli antidualism sellegipoolest jõudnud piirini, kust algab absurd. Nii näiteks arendas Michel Foucault pikalt teooriat, et igasugune kõne kätkeb endas kõneleja soovi kuulaja üle domineerida – kuid mingil põhjusel ei tulnud seda teooriat rakendada tema enda tekstide suhtes.
Samaväärse loogilise absurdiga sai hakkama Roland Barthes, kuulutades, et mis tahes tekst ei anna iial edasi täpselt seda, mida mõtleb autor, vaid selle tähendus sõltub hoopis lugejast. Pealtnäha on Foucault’ ja Barthesi väited vastuolus või vähemalt tublisti erinevad, sisuldasa ühendab neid aga karjuv loogikavabadus – väitis ju Barthes, et sõnum ei jõua lugejani. Kuidas me siis teame, mida ta on väitnud? On üpriski hämmastav, millise visadusega peavoolu ideoloogid selliseid vastuolusid ignoreerivad. Vaevalt möödub päeva, ilma et mõni pseudofilosoof kuulutaks: „Absoluutset tõde ei ole!”. Väite kinnituseks tuuakse tavaliselt pommuudis, et Einsteini füüsika olla Newtoni füüsika „pea peale keeranud”. Jättes kõrvale tõsiasja, et Einstein ei keeranud midagi pea peale, vaid täpsustas, jääb üles küsimus, kuidas saab mõne tõe kummutamine või täpsustamine olla aluseks väitele, et tõde ei ole. Seniste tõdede ekslikuks osutumine ei anna õigustust isegi väiteks, et me ei suuda tõde mitte kunagi leida, rääkimata selle olemasolu eitamisest. Parimal juhul võime väita, et siiamaani pole tõde veel leitud, aga kas ta üldse olemas on või kas me ta kunagi leiame, selle kohta võib öelda vaid „ei tea”. Muudeks otsustusteks meil lihtsalt puudub õigus. Kuid väite „tõde ei ole olemas” absurdsuse tuum ei seisne mitte nendes (iseenesest ränkades) loogikavigades, mis kaasnevad katsetega väidet põhjendada, vaid tõsiasjas, et öeldes „(absoluutset
) tõde ei ole olemas” kuulutab ütleja ise just nimelt absoluutset tõde. Kui tõde tõesti ei oleks, vastaks lause tõele ja järelikult oleks tegu absoluutse tõega. Paradoks. Lause „tõde ei ole” on sama võimatu kui lause „ma olen vait”.
Me võime paradokside rägastikus vaimse rahulduse saada, kuid võime seda ka vältida, kui tunnistame tõika, et ilma tõe olemasolu eeldamata ei ole võimalik mõtestatud lauseid moodustada. Või teistpidi: igas mõtestatud lauses sisaldub tõe olemasolu eeldus. Ning see kehtib ka kõige kirglikumate tõeeitajate ja nende teoste kohta. Kogu inim- ja mitte ainult inimeksistents põhineb eeldusel, et asjad on mingil konkreetsel moel, sõltumata sellest, kes nende üle mõtleb, neid vaatleb või kirjeldab. Ehk lihtsamalt öeldes: telliskivi on kandiline, on kandiline, on kandiline, ja selles küsimuses mingit teist tõde olla ei saa. Tõe olemasolu eeldusel püsib kogu inimlik suhtlemine, kuid kuna inimene on inimene vaid suhtlemise tõttu (suhtlemise korraldamiseks on ta loonud ühiskonna), siis võib öelda, et sellel eeldusel püsib ka inimene kui selline. Hävitades usku või eeldust meist sõltumatu tõe olemasolusse, hävitatakse inimest. Sama kehtib ka dualismivastaste rünnakute kohta. Võib-olla on dualismi algallikaks gravitatsioonijõud, mis on sünnitanud mõisted „all” ja „ülal”, võib-olla aeg, mis loob vastandid „minevik” ja „tulevik”, võib-olla inimeste jagunemine meesteks ja naisteks – ükskõik, kuid igal juhul struktureerib dualism iga seni teadaolevat mõttemaailma. Ideoloogid, kes sajatavad dualismi kui kõigi hädade allikat, lähtuvad ise kõige primitiivsemast dualismist (hea antidualism vs. paha dualism) ja kirglikud tolerantsikuulutajad on selle juures piinlikkust tekitavalt sallimatud. Nendime, et mõttevool, mis algas antinatsionalismina ja mis jätkus antitraditsionalismina, on jõudnud välja antisotsiaalsuse ja antihumanismini. Üks „võitlus” tõi paratamatult kaasa teise, teine kolmanda jne. Miks, võinuks peavoolu edendajad endalt küsida. Miks meie võitlus ei lõpe? Miks iga vaenlase selja tagant ilmub kohe uus?
Põhjust pole tegelikult raske mõista. Inimese olemus ei kujuta endast kaootilist „stampide ja krampide” kuhja, vaid see on uskumatult komplitseeritud süsteem, kus kõigel on oma funktsioon ja mõte – sageli isegi sellel, mis tundub esmapilgul pimesoole või konnasilmana. Inimene on soliidse vanusega liik ja seetõttu ennast nii kergesti hävitada ei lase, isegi mitte kõige sõnaosavamatel tõeeitajatel. Pigem näib, et inimloomus naerab vaikselt nende üle – lastes neil kõva häälega väita, et midagi väita pole võimalik. Tõe olemasolu eeldus on igas nende lauses kohal nagu vihaleht saunalise seljal ja iga üritus sellest vabaneda meenutab omaenda saba taga ajavat koera. See oleks naljakas, kui seda ei harrastaks aukartust äratav hulk inimesi, keda mingil põhjusel peetakse targaks. Tõe eitamise loogiline võimatus ei ole neile probleem. Sangarliku visadusega eitatakse ka tõika, et William Hamiltoni uurimustest peale on tõestatud seos indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverduse määra vahel.
See tõik põrmustab peavoolu dogma, et kõlbelistel otsustustel puudub mõistuspärane alus, ja annab kõlblusele täiesti teadusliku ja mõõdetava vundamendi. Siiani on peavool isegi Francis Fukuyama populaarsuse kiuste suutnud teha näo, nagu ei puutuks need tõigad XX sajandi teisel poolel sõnastatud pühadesse, khm, tõdedesse. Kuid tegelikult puutuvad. Arvatavasti pakuvad lähimad aastakümned haaravat vaatemängu, mille sisuks on küsimus, kas lääne akadeemiline mõttelugu pöördub tagasi maa peale või jääbki hulpima sisutusse sõnapudrusse. Maa peal öeldakse: tellis on kandiline, on kandiline, on kandiline, ja kui ta oleks ümmargune, siis ta poleks tellis. Labane ja primitiivne mõtteviis muidugi.
