Toeta
Otsi

feminism

  • Galerii Noorus pressiteade: Kristjan Bachman “Minu kuldlõiked” vol. 2

    Galerii Noorus

    Kolmapäeval 17.aprillil kell 19 avatakse galeriis Noorus Tartu legendaarse grafitikunstniku Bach Babachi näitus “Minu kuldlõiked. Vol 2”, mis koosneb kunstniku aerograafilistest maalidest, mille aluseks on šabloontehnika.

    Bach Babach ütleb enda kohta: „Kuskil tekib tänavakunstiga tegelenud artistil murdepunkt – kas jääda anonüümseks nimeks seinal või saada nähtavaks näoks galeriis. Nagu mu tuttav on öelnud, et see avalikustamine on nagu kuulsuse hind, mida tuleb maksta selleks, et kaks “mina” saaks samas ruumis harmoniseeruda. Mina tegin oma valiku. Mõneti on minu jaoks aerograafiga joonistustamine samm edasi aerosoolvärvidest, sellega joonistades tunnen praeguses grafiti virvarris ennast oluliselt paremini ja ma ei pea sellega kellegi eest plehku panema. Minu praegune looming on teostatud enamasti aerograafiga, mille aluseks on endiselt ja läbivalt šabloontehnika ning enamasti on kujutatud õrnema soo esindajate ilu, millest ka näituse nimi – MINU KULDLÕIKED. Sest. Ma pean naise vormi kõige täiuslikumaks ja ilusaima joonega vormiks, sellest ka paralleel kuldlõikega. Olen naise ilu alati väga kõrgelt hinnanud. Ma ei väsi vastamisest, kui küsite, kas see teema tuleb minu varasest keskeakriisist, siis vastan, et see kriis sai alguse juba minu varases teismeliseeas.“

    Kristjan Bachman alias Bach Babach on üks esimesi grafitikunstnikke 1990ndatel Eestis ja hip-hop kultuuri arendaja. Ta on osalenud mitmetel grafitivõistlustel, korraldanud koolides ja üle-eestilistel messidel erinevaid töötubasid ning koolitusi. Praegu on ta rohkem keskendunud šabloontehnikale ja aerograafilistele maalidele, millel enamasti on kujutatud õrnema soo esindajate ilu. Bach  on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Tartu Kõrgema Kunstikooli ning on hetkel Tartu Kõrgema Kunstikooli lektor.

    Näitus jääb avatuks 4. maini.

    Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L 11-18.

    Näituse külastamine on tasuta.

  • Kolme aastaga idüllist kriisi

    Märt Väljataga

    See oli kõigest kolm aastat tagasi. Tollasele veebruarile järgnes märts ja riigikogu valimised. Loogilise jätkuna saabus aprill ja aprillisündmused, ning vähehaaval hakkas endast märku andma ka majanduskriis, mis kestab arvatavasti kauem, kui see seni kestnud on. Vaarao unenägu seitsmest rammusast ja seitsmest  lahjast lehmast/aastast on ajaloos taas kord tõeks saanud. Nii nagu Jan Uuspõllu filmi algus tabas tollast elutunnet, nii võtab praeguse kokku „Eesti laulu” saates kõlanud Täieliku Errori lugu „Allakäinud ühiskond”.       

    Tardumine, sulgumine, kapseldumine …

    Mõnevõrra samasugust meeleolu kannab värske „Inimarengu aruanne”, mille andmed pärinevad küll suures osas veel majanduskriisieelsest ajast. Selle üldteema – keskkond – ühendab autorite käsitlusi pigem küll formaalselt. Sisuliselt seob kogumikku tõdemus, et Eesti elu on kaotanud oma dünaamika ning on tardunud, kapseldunud, sulgunud ja kihistunud, inimeste võimalused ühiskonnaredelil ülespoole liikuda on väikesed ja vähenevad.

    Eesti puhul teeb mõte kihistumisjoonte hangumisest ja  ebavõrdsuse kinnistumisest kurvemakski kui mõnel muul maal, sest olen seni arvanud, et meie rahvusluse ideesse, rahvuslikku mõttesse on egalitaarsuse põhimõte lausa ajalooliselt sisse programmeeritud. Olen seda pidanud osaks n-ö rahvuslikust DNA-st, sest eestlus sündis ju demokraatlikust vastandumisest seisusühiskonnale ning erinevalt enamikust moodsatest rahvusriikidest rajasid Eesti Vabariigi mehed, kes olid sündinud saunas, marssalikepike paunas. „Inimarengu aruanne” paneb mõtlema, et äkki polegi egalitaarne vaateviis päriselt kunagi tegelikkusele vastanud, ning kihistumise uurimine ajalooliselt  ja võrdlevalt teiste maadega võib ehk esile tuua hoopis teistsuguse pildi.

    Nagu ütles 22. märtsil tabavalt Andrus Ansip: „See on üks väärt lugemismaterjal. Kui inimesed oskavad mõelda, siis mõtteainet see pakub kindlasti. Nendel, kes mõelda ei oska, ei ole mõtet selle kirjatükiga vaeva näha – see ei kõnele Nõia-Intsust ja Ingast, mõne jaoks ta ei ole huvitav.” Sellepärast ma ei hakkagi vaeva nägema süüvimisega selle raporti arvudesse, nende hankimise ja töötlemise köögipoolde, vaid võtan neid hea usu peale. Küll aga mainiksin mõnd üllatavamat tähelepanekut.  Näiteks selgub jooniselt 4.3.3, et väikseimasse sissetuleku kvintiili kuulujad arvavad, et nende sotsiaalne positsioon kuulub eelviimasesse viiendikku, ja kõige rikkamasse kvintiili kuulujad usuvad, et nende sotsiaalne positsioon on ainult natuke üle keskmise – ühesõnaga inimesed peavad end ühiskonnas keskmisemaks, kui nad tegelikult on. Küllap selles peitubki ühiskonna stabiilsuse võti. Võib-olla küsitletavad ei peagi silmas niivõrd oma tegelikku, vaid loodetavat sotsiaalset positsiooni. Need lootusedki on nüüd siis tuhmumas. (Aruanne ei selgita kahjuks, kas selline asi nagu sissetulekugrupist eristuv objektiivne  sotsiaalne positsioon on ka põhimõtteliselt tuvastatav.)

    Väga paljud kogumiku tähelepanekud seostuvad haridusega, mille juurde pöördutakse ikka ja jälle, olgu teemaks regionaalne, sotsiaalne, vaimne või majanduslik keskkond. Mõnikord on tunne, et autorid võinuksid ju rohkem arvudetagusesse sisusse piiluda. Näiteks peatükis „Töötajate osalemine koolituses” on küll välja toodud, et koolitusel käivad peamiselt juhid, aga oleks võinud ju ka otse välja öelda, et juhtide ja ametnike „koolitus” on tegelikkuses enamasti lihtsalt üks viisakam sõna turismi, lõõgastuse ja psühhomanipulatsioonide jaoks. 

    Leheküljelt 123 selgub kurb tõsiasi, et kolmandik lastest ei taha koolis käia. Kaks kolmandikku on kedagi kiusanud ja ise kiusata saanud ning suhteid kaaslastega peetakse halvaks. Seejärel aga püütakse selgitada, nagu olevat viga selles, et Eesti haridus on „teadmistepõhine” ja peaks muutuma „väärtuspõhiseks” ning suurendada tuleks väärtuskasvatuse rolli. Justnagu väikesed eputised ja türannid ning suured ja pahatujulised pedandid muutuksid paremaks, kui õppekavades pandaks faktide asemel rohkem rõhku väärtustele. Tõsi küll, ma natuke karikeerin, sest väärtuskasvatust ei tõlgendata aruandes lihtsalt  uue õppeainena, vaid koolikultuuri inimlikumaks muutmisena. Aga seda võinukski ju siis ka nõnda nimetada.

    Veel paar üllatavat faktikest. Esiteks, vene lapsed peavad oma väärtuste kujundajana vanemate ja sõprade kõrval kirjandust tähtsuselt kolmandaks, eestlased ja soomlased alles kuuendaks (5.5.3, lk 124). Niisiis ei ole postmodernism ja muud vapustused venelaste kirjanduskultust veel hävitanud. Seda imelikum on, kui nüüd püütakse Eesti vene koolides nende kirjanduskaanonit vahetada ühe teise ja kesisema kaanoni vastu. Teiseks, võrreldes 1999. aastaga on 2008. aastaks tekkinud  poole võrra rohkem inimesi, kes ei soovi oma naabriks juute – nende hulk on suurenenud 11%-lt 22%-le (5.2.5). Kust nad küll tulnud on?       

    Mida eksportida (peale tööjõu)?

    2009. aastal kukkus Eesti majandus 14,1%, tööpuudus kasvas 14,3%-le. Buumiaegne majanduskasv oli põhinenud laenurahast toitunud kinnisvaraarendusel ja sisetarbimisel, ehitus- ja jaekaubandussektoril. Lähitulevikus ei saa soodsale laenurahale enam loota. Avatud ja väikene turg ei suuda kasvatada ka hädavajalikku sisenõudlust. Isegi vahendusele ja turismile ei maksa suuri panuseid teha. Seetõttu väidavadki targemad analüütikud,  et meie majanduse saab uuele kasvule vedada ainult eksport – siis, kui mujal maailmas tarbimine kunagi kasvama peaks hakkama. Et majanduskasv jõuab arvatavasti mujale varem pärale, siis võib Eesti küll enne tööjõust tühjaks joosta. Igal juhul peab tõusma meie toodangu konkurentsivõime. Kui me peaksime ühinema praeguse vahetuskursi alusel euroga, siis peavad tööjõukulud, s.t palgad veel mõnda aega vajuma, et saavutada lõpuks konkurentsivõimeline tase. Alternatiiviks oleks töötajate kvalifikatsiooni hüppeline tõus või mõni veelgi fantastilisem ime – kulla, nafta või uue Nokia leidmine. 

    Senine majanduslik mõtlemine on lähtunud justkui „taoistlikust” maksiimist: „juhi juhtimata”. Seda lähenemist on toetanud pakkumispoolse majanduse ideoloogia: majanduskasvu hoogustagu madalad maksud ja deregulatsioon. See paradigma oli suhteliselt kergesti selgeks õpitav ning rakendatav ühiskonnas, kus solidaarsus ja majandusalane pädevus on väike ning killustumine ja poliitilise korruptsiooni oht suur1. Samas on küll kogu aeg unistatud ka teadmispõhisest tootmisest ja sellega seoses taas muidugi panusest haridusele. (Rainer Katteli majanduspoliitika-alastest sõnavõttudest võib ridade  vahelt välja lugeda küll seda, et Nokia tänase edu juured on finlandiseerumisaastates. Võib-olla vääriks see mõte edasiarendamist?)

    Uued ajad on näidanud, et tavamõistuslik lähenemine ei pruugi rahvamajanduses kehtida – riigibüdžett ei ole lihtsalt perekonnabüdžeti laiendus. John Maynard Keynes on öelnud umbes nii: „Iga tarkpea armastab targutada, et pole võimalik kulutada rohkem, kui sa teenid. See võib olla nõnda küll perekonnas, kuid riigiga on asjad täpselt vastupidi: pole võimalik teenida rohkem, kui sa kulutad.” Seetõttu on raskel ajal töökohtade ja tootmispotentsiaali säilitamiseks vaja mingilgi  moel nõudlust stimuleerida. Ja siinkohal tuleb ühtäkki välja, et majanduslik ebavõrdsus on kahjulik ka majandusele endale. Kulutavad ju rikkamad väiksema osa oma sissetulekutest kui vaesed. Nad hakkavad raskel ajal pigem säästma ja see pikendab seisakut veelgi. Seevastu vaesemad kulutaksid oma sissetulekutest suurema osa ära, nii et suur osa sellest jõuaks omakorda maksudena riigile tagasi. Seetõttu ei ole astmeline tulumaks kaugeltki ainult kõlbelistest või sotsiaalsetest kaalutlustest lähtuv ümberjagamisvahend, vaid võib kriisi ajal osutuda ka majanduslanguse pidurdajaks. Vähemalt niisugune on  mu tõlgendus Viktor Trasbergi maksukeskkonna-a
    lase peatüki (lk 147 – 152) lugemise järel. Ükskõik, kas majandusalase mõtlemise „paradigma” kujuneb Eestis ümber või mitte, on selge, et suurte riikide majanduse õppetunde ei saa siiski otseselt üle kanda meie piiratud oludesse, ammugi mitte praegu, kui oleme euro nimel sidunud end eelarvedefitsiidi ja riigivõla karmide piirangutega.

    „Inimarengu aruande” koostajad paistavad olevat üpris teadlikud sellest, milliseks sõimusõnaks on saanud „sotsiaalteadlane” meie poliitilistes ringkondades. Seetõttu on enamasti  välditud ühiskondliku olukorra otsest seostamist mingi poliitikaga tegevusstrateegiate mõttes (policies), rääkimata poliitikaga parteidevahelise võimuvõitluse mõttes (politics). Need teemad ei kuulu ka sellise aruande žanri juurde. Näiteks on sõna „partei” või „erakond” kasutatud aruandes vist ainult ühel korral möödaminnes. Samas ei saa meie ühiskonnast adekvaatset pilti, kui me ei käsitle neid sotsiaalseid patronaaživõrgustikke, mida nimetatakse erakondadeks. Parteidest räägitakse ajakirjanduses ju tüdimuseni ning enamasti kriitiliselt. Puudub objektiivne, külma ja illusioonideta pilguga sotsioloogiline  analüüs selle kohta, kuidas need võrgustikud moodustuvad ja kapital oma kõikvõimalikes tähendustes neid mööda liigub. Näiteks, kus leiavad rakendust kõik need „pehmetel erialadel”, sotsiaalteaduste, juura ja ärijuhtimise alal lõpetanud üliõpilased, kellest on juttu lehekülgedel 93 ja 94? Oletan, et parteide mõju tööandjana või -vahendajana ei maksa siin sugugi alahinnata.

    Venelased naljatavad, et nende ühiskondliku debati põhiküsimused on paika pannud kaks XIX sajandi romaani: „Kes on süüdi?” ja „Mida teha?”. Esimene küsimus ei ole praegustes  oludes vahest kuigi viljakas. Selge on küll see, et tulumaksu alandamine ja kodulaenude maksuvabastus suurendasid mulli, ülimalt populaarne fikseeritud vahetuskurss ei lasknud reageerida jooksevkonto defitsiidi kasvule jne. Samas leidus erakondi, kes oleksid võimul olles buumi ajal ka reservid ära kulutanud ning avaliku sektori palgad lausa kriitiliseks puhunud.

    Mis aga puutub küsimusse „Mida teha?”, siis tuleb aruande ridade vahelt selgelt esile, et tarvis on reforme ja sugugi mitte vähe. Enamikus peatükkides jõutakse oma käsitluses haridusküsimuste juurde. Kuid selleks, et reformida haridust, on tarvis  reformida ka haldust. Ning selleks omakorda tuleb reformida valitsust ja riigiasutusi, mis omakorda nõuab põhiseaduse reformi. Kusagil taustal ähvardab veel tervishoiu- ja pensionireformi vajadus jne. Reformidega on aga selline paha lugu, et headel aegadel ei paku need üldsusele ja poliitikutele huvi, kriisiaegadel on aga raske üldsust veenda selles, et reform võetakse ette tõepoolest üldise hüvangu nimel, erapooletutel ja omakasupüüdmatutel põhjustel. Reformimine nõuab suurt poliitilist kapitali (ehk legitiimsust), mida meie parteidel ja poliitikutel ju palju alles jäänud ei ole. Pealegi nõuavad reformid vähemalt  algusfaasis raha ja nende mõte ei tohikski olla lihtlabane lühiajalise kokkuhoiu saavutamine. (Kui näiteks tahta haridusliku võrdsuse nimel gümnaasiume koondada suurematesse keskustesse, tuleb mõelda internaatide või bussitranspordi sisseseadmisele.)

    Sotsiaalteadlaste töö on kirjeldada ja analüüsida olukorda niivõrd objektiivselt ja ülevaatlikult, kui nad oskavad. Aga kui mõelda poliitiliselt, siis tuleks küsida, mida nende teadmistega peale hakata ministriametis, kus sa oled vastandlike nõudmistega käsist-jalust seotud. Ühe tagasihoidliku, kuid igati veenva soovituse käis aruande esitlusel välja üks koostajaist Ain Aaviksoo:  erakonnad peaksid loobuma spetsialiseerumisest ühele teemale (maksud, pension, venelased, haridus, keskkond jne) ning esitama oma programmides terviknägemuse vajalikest reformidest. Võib-olla on ka kusagil kabinettides valminud juba strateegiad, kuidas pärast euro saabumist võtta hiigellaen (ja suurendada eelarve defitsiiti), korraldada ümber haridussüsteem, haldus-, valitsemis- ja infrastruktuur, kehtestada majandusele kasulikum maksukeskkond ning saavutada mingi kavala taktikaga nendele kavadele ka opositsiooni, otseselt asjassepuutujate (õpetajate, vallavolikogude, ettevõtjate jt) ja üldsuse  toetus. Kuna niisuguste kavade koostamine nõuaks ka mõningat (teaduslikku) eeltööd, siis oleksime nende olemasolust ehk juba midagi kuulnud.

    Nende puudumise korral näib aga poliitiliselt parima taktikana eituse-faasis püsimine ning tähelepanu hajutamine pseudoteemadega (allikakaitsest koolivaheaegade lühendamiseni). Paanikakülvamine oleks kindlasti halvem ning tuju tuleb ju kuidagi reipana hoida. Lõppude lõpuks on Andrus Ansipi pidupäevasõnade iroonias ju midagi lausa kangelaslikku: „Tänu rahva meelekindlusele ja ühispingutustele on Eestist kujunemas  terve mõistuse ja aruka majandamise sümbol – positiivne märk mitte üksnes Euroopa Liidu vaid ka terve maailma jaoks”. Nagu oleks aasta endiselt 2007.

    1 Veel aasta eest rõhutas Mart Laar, et Ida-Euroopa ei ürita majandust jalule aidata valitsuse meetmetega, ning arvas majanduskriisi põhjuseks seda, et valitsused hakkasid mulliaastatel rajama läänelikku heaoluriiki. Vt Mart Laar, Freedom Is Still the Best Policy. – Wall Street Journal 13. II 2009.

  • Sadisti kahekõne endaga

    Rait Avestik

    “Vaenlase kosmeetika”: Margo Teder

     ja Tanel Saar. Rait Avestik

     

    Amelie Nothomb, “Vaenlase kosmeetika”. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Hardi Volmer, heli-, muusika- ja videotausta organiseerija Triin Hook. Mängivad Tanel Saar ja Margo Teder. Esietendus VAT-teatris 13. IV.

     

    Ilma suurema meediakärata valminud ning samamoodi ka esitletud VAT-teatri “Vaenlase kosmeetika” on peaaegu märkamatult tekitanud siinkirjutajas vastakaid mõtteid (seda nii retseptsiooni kui lavastuse kontekstis), kuigi esmapilgul tundus, et selliseid tundeid ei tohiks nagu tekkida, sest lavastus paistis esmamuljelt iseenesest üsna pretensioonitu.

    Esiteks on pisut kummaline (kui mitte heasoovlikult eksitav) teatri koduleheküljel ja pressiteates lavastuse tutvustus, mis muu hulgas kokkuvõtvalt ütleb: “Amelie Nothombi “Vaenlase kosmeetika” on võimas ja vajalik tekst. See on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui inimene oma fantaasiaid liiga kaua maha surub. Kahe mehe dialoog lennujaamas toob surma teema vaimukalt ja põletavalt teravas kastmes vaataja ette. Armastus ja surm saavad ühiskonnakriitilise käsitluse osaliseks, sest meie ajastu julmus ei seisne madalas moraalis, vaid teadlikus püüdes panna inimene moraaliküsimusi unustama. Armastus tähendab tulusat partnerlust ja seks stabiilset tarbekaupa ning keegi ei taha teada, et armastuse ja seksiga on lahutamatult seotud ka surm.”

    Inimhinge anatoomia

     

    Kas lavastaja on tahtnud sellise tutvustusega, kus reklaamitakse olustikulist näitemängu, teha lavastuse võimalikult “söödavaks”? Minu meelest oleks võinud julgelt välja öelda, et me näeme hoopis hetke, “kus hüsteerilised sümptomid näivad mäletavat sündmusi, mida patsient ise ei ole võimeline meenutama” (Sigmund Freud, “Inimhinge anatoomia”, TÜ, 1999; kõik tsitaadid sealtsamast). Me näeme psühholoogilist teatrit tõsistel teemadel, millele Freud on juba ammu tähelepanu juhtinud. Kaasajakõnekas on see näitemäng muidugi, eelkõige sellepärast, et tegevus toimub lennujaamas, kus üks “sinisärklane” on sunnitud ootama edasilükatud lendu ning see piinav ootamine osutub saatuslikuks, kui sel ajal pöördutakse iseenda vastu. Ja kui palju sellistes hüsteeriahoogudes tehakse enesetappe või terrorismiakte…

    Õige pea saame aru, et lendu ootav hea välimusega ärimees Jerome Angust (Tanel Saar) on tegelikult sadist, kes on aastaid tagasi oma naise vägistanud ning tapnud. Üsna pingestatult keriva looga tuleb lagedale keegi Tekstor Tekstel (Margo Teder), kes esmapilgul tõesti tundub kahtlaselt palju teadva ja kahtlaselt jultunud tüütajana. Irve Jerome’i näolt kaob aga varsti…  Kuna võõra tüütaja saab kas või füüsiliselt ära  koristada, siis mida teha omaenda Minaga, kui see sind “terroriseerima” tuleb? Ära ei saa ka ju tappa… Nimetatud “pisiasja” ei jäta Tekstor Jerome’ile meelde tuletamata ning ärgitab seda masohhistliku kirega lausa ette võtma. Tekstori masohhistlikkust seletab Freud: “…pöördumine iseenda isiku vastu muutub meile mõistetavaks sellise arutluse kaudu, et masohhism on ju oma Mina vastu pööratud sadism.” Kuigi mul on olnud rõõm mitte erilist huvi tunda Freudi avastuste vastu ning ma pole kaugeltki pädev kõnealuse teema osas, on siiski (ilm)selge, et Amelie Nothomb valdab mingilgi määral teemat, lisaks näidendikirjutamise oskusele.

    Kui Jerome tõrjub füüsiliselt Tekstorit endast eemale, s.t me näeme kaht meest kaklemas, käib Jerome’is tegelikult freudistlik väljatõrjumistegevus, mille “olemus ei seisne mitte tungist tuleneva kujutluse kõrvaldamises või hävitamises, vaid selle kujutluse teadvustamise vältimises”. Kahestunud Jerome tung (Tekstor) on muutunud tema vastandiks, mis räägib armastuse muundumisest vihaks. “Kuna need mõlemad esinevad eriti sageli samaaegselt, suunatuna samale objektile, annab see kooseksisteerimine ka kõige ilmekama näite tunnete ambivalentsi kohta.”

    Freudi psühhoanalüütilise ringi paljud liikmed lõpetasid oma elu enesetapuga.

    Tanel Saare tegelane tegeleb enese psühhoanalüüsiga ja teeb seda sama, mida Freudi ringi liikmed.

     

    Näitleja töö iseendaga

     

    Võib-olla on kõik eelnev mingite allasurutud tunnete tõttu nähtud ja kirja pandud. Võib-olla rääkis lavastus ikkagi tüütust ja pisut metafüüsilisest hollandlasest ja tublist ärimehest, kes kohtusid lennujaamas. Kummaline ja samas ka oluline on hoopis see, et lavastus sellises suunas mõtlema ajas. Sest lavastusest võib tõesti erinevaid asju otsida ja leida, nagu on tõestanud ka hõre vastukaja: keegi otsis ja leidis ühiskonnakriitikat, keegi otsis, aga ei leidnud kõhtulahtistavat huumorit.

    Kui nüüd vormist rääkida, siis Peeter Raudsepa lavastuse lakoonilisus koos seda rõhutava Hardi Volmeri kujundusega võib meeldida või mitte. Võib-olla mõnevõrra igav, õigemini vaene see visuaalne pool oli, aga mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et sellevõrra on rohkem auru läinud tööle näitlejatega. Ja näitlejate tööle iseendaga?! Eelkõige on see vilja kandnud VAT-teatri kontekstis. Tanel Saarel ja Margo Tedrel on võimalus mängida nii, nagu neil tihti just ette ei ole tulnud, ehk “vanas heas” psühholoogilise teatri võtmes. Nagu ka kunagi seoses “Tormiga” sai mainitud, oleks äärmiselt vajalik rakendada VATi näitlejate kallal näitlejaid murdvat lavastajat (“Torm” tõstis selle vajaduse veel kord esile). Seal on tarvis lavastajat, kes oleks eelkõige näitejuht, inimhinge insener, mitte strateeg ja arhitekt. Pedagoog Raudsepp on seda oskust korduvalt tõestanud (ka aastal 2001 VATis – David Williamsoni “Näost näkku”) ning  “Vaenlase kosmeetika” on eelkõige oluline teatrile endale. Küll kõikus veel (esietendusel) Saare ja Tedre sisemise pinge säilitamise kunst, aga nüüd on vähemalt selge, et VATi näitlejad ei ole kadunud ainult brechtlikku näitamisse ja markeerimisse, vaid on võimelised ka “stanislavskit tegema”. Oluline ongi see teadmine, mitte sellega tegelemine!

     

  • Mood – kas kunst või kommerts?

    Anu Ojavee

    Pärast moedemonstratsiooni 1964. aastal.

    Üks edukalt eestimaist rõivamoodi välismaailmale tutvustanud ettevõtte oli omaaegne Tallinna Moemaja. Alustanud tegevust 1957. aastal, jätkati läbi kolme aastakümne, kuni taasiseseisvumisega kaasnenud ümberkorraldused viisid erastamiseni. Nüüd on Moemaja asutamisest täitumas 50 aastat.

    Küsimus on selles, kuidas seda sündmust väärikalt tähistada, kui järjepidevus on katkenud, kuid nõukogude perioodil võimsa trenditemplina tuntud ettevõte tegutseb kohalikul moemaastikul praegugi aktsiaseltsina (AS Tallinna Moemaja, juhatuse esimees Kairi Vilderson)?

    Ajaloo murdepunkti sattunud ettevõtte luigelauluks jäid kostüümid ministri- ja saadikuprouadele ning iseseisva Eesti esimestele missidele, sinimustvalge all esineti esmakordselt 1989. aastal Šveitsis. Kõik toimus liigagi kiiresti ja pöördumatult ning üleliidulistes alluvussuhetes Tallinna Moemaja jäi kapitalismile lihtsalt jalgu.

    Võlakoorma kasvades lõpetas ilmumise ajavahemikus 1958 – 1992 hiigeltiraažiga põhikasumit toonud moeajakiri (kokku 34 aastakäiku), viimane ja varasematest tunduvalt tagasihoidlikum moedemonstratsioon toimus 1993. aasta kevadel. Kommertsliku ajastu saabudes lahkusid parimad kunstnikud, õmblejad ja mannekeenid, muutusid asukoht, suunitlus ja kollektiivi suurus, vahetus juhtkond ning… kadusid paraku ka arhiivimaterjalid (mh firmasilt ja omaaegseks moepiibliks tituleeritud ajakirja Siluett slaidikogu). Ja ehkki Tallinna Moemaja polnud ainus, kes jäi ajaloo hammasrataste vahele, vaevab paljusid küsimus: kuhu need lähimineviku uurimise seisukohalt väärtuslikud materjalid said ja kes oleks pidanud vastutama nende säilimise eest?

    Need ja mitmed teisedki küsimused tõstatusid tarbekunsti- ja disainimuuseumis 1. märtsil vestlusringis “Tallinna Moemaja juubel tulekul”. Meenutati ettevõtte asutamise vajalikkust (ERKI kostüümikateedri endised õppejõud Hilja Kulles, Saima Loik), paiknemist, meeskonda, töösuundi ja kunstinõukogusid (esimene direktor Anita Burlaka, peakonstruktor Evi Pääbo), tööülesandeid, tähtaegu ja välisreise. Juttu oli  ülimenukatest moedemonstratsioonidest ja mannekeenidest (Jüri Siim, Zoja Järg, Vilve Unt), lõigetega moeajakirja Siluett panusest kohalikku moeellu, toimetuse koosseisust, kujundusest, materjalide hankimisest, tiraažist ja tsensuurist (Ell-Maaja Randküla, Maimu Berg, Liivia Leškin), üleliidulisest ja rahvusvahelisest tuntusest ning tunnustustest, uue hoone projektist, eratellimustele üleminekust ning Moemaja reorganiseerimisest (Kai Saar, Anu Hint).

    Õnneks on suurem osa inimesi, kes olid ise nii tegusa alguse kui lõpu juures, endiselt meie seas ja osa neist ka vestlusringis. Sõnavõtte oleks suurepäraselt täiendanud ka moeloojad Lygia Habicht, Mari Kanasaar, Krista Kajandu ja mitmed teised, kes kuulusid kohalikku moeeliiti, aga algus sai vähemalt tehtud ja uks möödanikku paotatud. Ehk on just nüüd käes aeg mälestuskillud ja materjalid kokku koguda, sündmustest ja inimestest kirjutada ja teemakohaseid väljapanekuid koostada…

    Rõivaesemeid ja moeillustratsioone ei kohta me näitusesaalis eksponeerituna kuigi sageli. Miks ei leidu (või kui leidub, siis ülivähesel määral?) kohalike moeloojate autoriloomingut meie muuseumide fondides? Kas ei peaks rõivad teiste tarbeesemete kõrval ETDMi kogudesse kuuluma? Või kui mood on originaalne autorilooming ehk kunstiteos, siis moemuuseumidesse või erakogudesse, nagu see on mujal maailmas? On seegi seletatav Eesti väiksusega, et meil nii ei ole? Või keda see kohalik  moelooming rahvusvaheliselt ikka nii väga huvitab?

    Millegipärast ajavad omaaegsete tipptegijate meenutused praeguse aja noori naerma. Ometi on paljude omaaegsete moeloojate panus kohaliku rõivakultuuri edendamisel olnud märkimisväärne. Juba ainuüksi Tallinna Moemajas oli ajavahemikus 1957 – 1995 ametis ligi 40 ERKIst võrsunud professionaalset kunstnikku. Meil on teatud järjepidevus ning anonüümsed loojad, keda tollane avalikkus nägupidi ei teadnud, kuna ajakirjandus ei huvitunud asjaosaliste eraelust ega pannud kedagi neist hoolikalt meigituna-riietatuna klantsajakirja kaanepildile. Kogu moeinfogi pidi mahtuma vaid kahe perioodiliselt ilmuva naistele suunatud ajakirja Siluett ja Nõukogude Naine lehekülgedele. Need, keda tänaval ära tunti, olid mannekeenid. Tänapäeval on aga pea iga moeosakonda sisse saanud tudengihakatis meedias tippdisainer. Kas poleks aeg ka mõisted paika panna ja terminites korrektuur teha?

    Igatahes pole kahtlust, et meil on omaenda (s.t eesti) moe ajalugu, mida sugugi häbeneda ei tule, eriti veel mitte seetõttu, et suurem osa sellest jääb nõukogude aega. Ka see on märkimisväärne etapp meie kultuuriloos ja lähimineviku mõtestamine alles vaikselt hoogu võtmas. On tulnud aeg seda valdkonda vääriliselt hindama hakata ja alustada näiteks Tallinna Moemajast. Kõigepealt tuleb aga ilmselt küsida seda, kust läheb rõivamoes kunsti ja kommertstegevuse piir?

     

  • Postipapa ja Aadu Must kuulutavad

    Aarne Ruben

    Hillar Palamets, SÕIDAB, HIRNUB RAUDNE TÄKK

     

    Oleme tunnistajaks kolme mõnusa juturaamatu sünnile, kokku annavad need välja päris vahva kompoti. Kogemused näitavad, et niisugused raamatud jäävad tavaliselt ajakirjanduses tähelepanuta, sest neis on vähe “magnetit”. Tähelepanuta jääda need aga ei tohiks.

    Kõigepealt võtsin käsile Mati Sooniku “Jõumees Matsi uued juhtumised”. Selles teoses on juttu Hiiumaa jõumehest Tõnisandruse Matsist, kes käis petulinnuga metsas, õpetas mõisahärra koera rääkima, sõimas härra parimat lüpsilehma vasikaks, tüssas Surma ja viis üksteist surnuks tulistanud kaagid Tartusse anatoomikumi. Autor on ilmselt soovinud stiililiselt pihta saada vanadele kalendrisabalugudele. Jutt sellest, kuidas emahunt kolmeaastase Juuli oma pessa poegade juurde viis, on täiesti üle prahi. Iseloomulik, et Tõnisandruse-mees avastas Juulikese kännu alt hundipesast siis, kui Juulike oli just ütelnud: “Kutsu, äla kliimusta, muidu ma soole viluta!” Kõhtki sai lapsel täis: “kutsult piima tissimisest”.

    Ajalooprofessor Aadu Must on saanud hakkama mahult tüsedama raamatuga, mille kestvama selgroo moodustavad Tori põrgu muistendid. See raamat propageerib paigaajalugu ja -identiteeti ning on allakirjutanule Aime Maripuu kunagise raamatu “Paganamaa jutud” ideeline jätk.

    Hakkasin “Põrgu värgi” puhul mõtlema, mida positiivset võib olla selles, kui täiskasvanud inimene säilitab oma lapsemeelsuse. Sellest, mis kunagi oli, ei saa enam aru need, kes päevast päeva karjääri ja positsiooni nimel rügavad ning kellele lapsepõlve mänguasjadest on saanud mõttetu tolm. Ei saa siis ka enam aru “Põrgu värgi” piltide värvikusest. Äärmiselt huvitavatesse kultuuriloolistesse seiklustesse viib meid Hillar Palamets, kes juba rohkem kui veerand sajandit tuntud hea jutustajana ja kelle omapärase õpiku järgi ma neljandas klassis ajalugu õppisin. Palamets võtab oma raamatus kõne alla transpordi- ja sidevahendite ajaloo. Näiteks papa Jannseni õpetuse.

    “Raudteel ei ole mitte rööpad tee sees, vaid rataste sees, nagu vokiratastel, kus nöörid peal jooksevad. Jõud, mis rattad vurama paneb, on keeva vee aur, mis masina sees esimese vankri peal köetakse.

    Suur rong tõldasid seisavad üksteise taga. Esimese vankre peal on aurumasin ja tõmbab. Teised on nagu vangid ahelatega tema küljes kinni, muud et tulge järele.”

    Siia lisab Johann Voldemar Jannsen hõisates (“Pernus, kesknäddal sel 5mal Jani=ku päwal 1857”), et kaeru ja heinu ei lähe nüüd enam igal pool vajagi, vaid raudruunad veavad kõik niisama ja palja aitähi peale oma vagunivankrid minema, neelates üksnes natuke auru vastutasuks. Naera või ribadeks… Mati Sooniku jõumees Mats pani ehk kah mõisahärra koera veidi auru neelama?!

    Süvenegem Perno Postimehe esimeste numbrite vedurijuttude semioloogiasse. Oletagem, et jõukas talumees kusagilt Tori põrgusuudme lähedusest on omale selle lehe tellinud. Temal tekiks kohe küsimusi, et 1) kui need rööbastel raudsuksud veavad minema, kas siis üldse veavad minema, palja aitähi peale ja nii, et kohe üldse enam tagasi ei tule? 2) kui tulevadki tagasi, kas nad tulevad siis heina ja kaera järele, mis neil saamata jäi?

    See on muidugi ajalooline fantaasia, utreering. Leht, mis “tulehobuse auramist” kirjeldas, jõudis ka eestlase lauale utreeringuga. “Tere, tere, armas rahvas, kuulutama olen vahvas,” kelkis Perno Postimees juba esimeses numbris. Lehte lugev kohaomanik imestas ja teretas kohe vastu, imestas vaid, et nii tark kirjasõna tedagi teretab: “Tere koa, jumalime!” Leht oli mõnele talumehele otsekui elusolend ja kui tema päisesse oli kirjutatud, et “lehe saamine maksab 10 kopikat aastas”, siis oli see kui metsalise märk mõne inimese otsa ees.

    Ilusad olid need ajahetked. Sadade aastate takka paistavad taevad ikka sinisemad ja ojaveed puhtamad, metsade müha valjem. Perno Postimehe lugeja jaoks oli aasta täis aastaringi päevi ja elu täis eluringi päevi; tulime sealt, kust looja meid võtnud oli, ja läksime sinna, kuhu meid paigutati. Üks vedur ei suutnud seda rutiini muuta.

     

  • Liina Vedleri ja Kertu Tubergi näitus MoKSi galeriis

    MoKS

    MoKSi galeriis saab kuni 28. aprillini vaadata Kertu Tubergi ja Liina Vedleri ühisnäitust, mille tandem on kergekäeliselt pealkirjastanud NÄITELUNGiks. 

    EKAs ehtekunsti õppinud Kertu Tubergi ja sama kooli maalierialal tudeerinud Liina Vedleri ühisnäitus toob vaataja ette valgetel (lume)väljadel uitavad hõbelambad ja tume-vesised akvarellid. Kuigi kunstnikke seob varasem koostöökogemus, siis MoKSi galerii näituse puhul jagatakse ühiselt vaid ruumi, mingisugust kontseptuaalset ühisosa kunstnikud väljapanekuga ei otsi. Kui seos tekib vaataja peas, siis on hästi, kui ei, siis on  vaatajaga samuti kõik korras. Näitusel esitab Kertu Tuberg enda sõnul väikese installatsiooni koledal teemal, mis on teda pikki aastaid vaevanud. Vedler aga toob vaataja ette katsetused kunagi nooruspõlves viljeletud akvarellitehnikas, püüdeks maalida võimalikult palju ilusaid pilte.

    Kahe kunstniku loomevormi valatud painetest on galeriis tekkinud mitmetasandilised maastikud, mille vahel võib vaataja lihtsalt uidata, ära kaduda või end hoopis leida. 

    Galerii asub MoKSi keldris, Mooste alevis, Põlvamaal. Näituse külastamine on tasuta. Avatud K-P 12-18 Lisainfo 513 8599, http://moks.ee

  • Kes tahab elada Eestis?!

    Ülle Madise

    Mnjah, üks võimalus on vaadata oma riiki ja maad kui hüppelauda või lüpsilehma. Etendada uus-kadakasakslikku peenutsevat mokaotsa-aktsenti ning küsida aeg-ajalt peenelt huuli kõverdades: „Kuidas see eesti keeles on?”. Väga hea, et meie oma riik meile nii tugev paistab. Paraku ei ole Eesti parem ega kangem kui oleme meie ise. Kas  pole üleolekutunne teiste eestlaste ja oma maa suhtes samaväärne maniakaaldepressiivse patsiendi rõõmuhetkega? Lõputult ei saa jääda teismeliseks, kes prõmmib uksi ja elab vanemate kannatuse najal. Emakeel ja kultuurikontekst laiemalt on väikerahva õrn väärtus. On meil vedanud või pole, võib vaielda, aga on fakt, et see maa siin on ainus, mis on meie ja kus oleme omad. Siin on siin. Ja mujal on mujal.  Nii et jätkem pahurus korraks kõrvale ja märgakem, mis on Eestis head. Eks see ole vist ainus koht ilmas, kus osatakse su nime hääldada, küsimata kolm korda: „Kuidas see oligi, could you spell it?”. Eeldades muidugi, et vanemad pole mõnda seriaali- või fantaasianime andnud. Või kui ongi, siis perenimi on enamasti ikka omamaine. Hea on seegi, et Eesti ühiskond ei ole veel valmis. Tegelikult pole ju kinnistunud „kaste” (märkame,  et kõigil ei lähe võrdselt hästi, tänu sellele, et „kastide” vahel on tihe suhtlus, mõneski vanas Euroopa riigis pole see sugugi nõnda). Hommikul kodust välja minnes võib olla üsna kindel, et õhtul oled ise ja on teisedki elu ja tervisega kodus tagasi. Õnneks ei täristata eriti relvi, terroristidel on siinkandis jahe, mürgleid on harva ja gripipaanika on seni ulatusliku laastamiseta mööda läinud. Linnast jõuab hõlpsasti puhtasse loodusesse. 

    Ja maalt linna ka. Kahjuks viimasel ajal raskemini siis, kui endal autot või kütuse ostmiseks raha pole. Meil on palju andekaid inimesi ja üldiselt haritud rahvas. Tugev konservatiivne haridus on ja on olnud edu pant. Hästi on veel palju rohkemgi. Riigi ehitamisel tuleb lihtsalt meie eripäraga arvestada. Maa-ala on päris suur ja inimesi ruutkilomeetri kohta napilt (jalatäie maa harimise kulu ja tulu kohta vt algust).  Hõlpsasti müüdavat kallist loodusvara pole. Järelikult ei saa meie riik olla samavõrd bürokraatlikult pillav, ent ikka üsna tõhus, nagu on mõni teine, kus sama ala kohta kümme korda rohkem inimesi. Kui minna teed, mida aastate eest pakuti, no et kõik Tallinna, ühistransport (eriti rongid ja trammid!) kaotada ning maksumaksja rahastatud töökohad maalt linna tuua, pole meie oma riigil enam mõtet. Maad ei tohi jätta valve ja hooleta. 

    Ühesõnaga tuleb olla eriliselt nutikas. Ja heasüdamlik omade suhtes. On ju narr kuulda, kuidas näiteks haigla juures parkimiskella unustanud ja nutva imikuga arsti vastuvõtule tõtanud inimesi jahitakse. Eesti ministeeriumiametnikud ei peaks aega raiskama kõikjal läbi kukkunud tulemuseelarvestamise, tööperede moodustamise, võõraste maade võõraste seaduste tõlkimise jms mitte kuhugi viiva nokitsemisega.  Endale ja kolleegile töö tekitamise asemel on targem päriselt toota, kas pole? Kõigil on võimalik midagi vajalikku ning olulist teha. Politseinik ei pea tulemuspalka ihaledes ilmtingimata trahvi tegema, ka valesti parkimise, purunenud laterna või ununenud juhiloauuenduse puhul võib inimesele sõnad peale lugeda. Just siis tekib ehe oma riigi tunne! Seletad emakeeles asja ära, sinust hoolitakse ja elu saab parem! Sellisest suhtumisest  ongi viimasel ajal kuulda. Ei, mitte sellepärast, et oleks võimukandjaga suheldes taas viiesajastega lehvitama hakatud. Pigem vahest sellepärast, et üha enam tuntakse oma riigist rõõmu. Kiruda võib ka, hoiad ja kirud, aga kui tõsiseks jutuks läheb, siis tuleb ikka välja, et ei tahaks elada mujal kui Eestis. Sest siin on oma keel ja kultuur, oma temperament, oma vead ja oma õigus kritiseerida, ning oma kohustus kõike kõige paremini  teha. Võtkem kätte ja hoidkem kokku. Miski, mida me Manhattanil, Brüsselis, Marbellas ega kuskil mujal ei tunneks: lõoke on kohal.

    * Juhan Smuul „Suvitajad” / Sulev Nõmmik, „Siin me oleme”.

  • Barokkfantaasiad Kadriorus

    Marju Riisikamp

    Tõepoolest, klavessiinimängija  tööpõld improvisatsiooni ja fantaasia rakendamiseks on ääretult lai, seda eeskätt erinevate instrumentaalansamblite ja orkestrite koosseisus musitseerides. XVII sajandi prelüüdid ja tokaatad, nii liturgia osana kui ka muus kontekstis, olid traditsiooniliselt avalood. Need sündisid fantaseerimisest, s.t pilli taga improviseerimisest, mille käigus sai kohaneda ümbrusega, kuulajaskonnaga, akustikaga. Muu hulgas kuulati ka seda, kas pill on hääles, ning  käidi läbi mitmesugused akordid ja harmooniakäänud. Ajapikku tekkis pilli ja mängija vahel usalduslik side, eriliselt intiimne suhtlemine, mis avas mängija mõttemaailma ja kogu tema olemuse. Fantaasia vorm on samalaadne, muusikaliselt materjalilt võiks seda nimetada isegi retsitatiiviks, sisemonoloogiks, või kirjanduslikult väljendudes – jutustuseks, vastukaaluks luulele. Proosaliseks argitülpimuse mõistes on seda aga väär nimetada – küll aga dramaatiliseks,  kaemuslikuks, müstiliseks.

    Klavessiini soolokontsert on ettevalmistuse mahu poolest omamoodi luksuslik kingitus kuulajale. Ettevalmistav periood hõlmab peale kunstilise poole, vaheldusrikka ja tasakaalustatud kava koostamise veel ka pilli transporti, pilli detailset korrashoidu ning häälestamist sobivasse temperatsiooni. Luksus on ju seegi, et kasutatav pill on enamasti erakogust, seega esineja isiklik pill. Sel kontserdil olid eksponeeritud  koguni kaks Imbi Tarumi klavessiini: itaalia ja prantsuse tüüpi pill, mõlemad valmistatud Soomes. Kontserdi kava oli liigendatud kolmeks, ühendades eneses teoseid in a, in d ja in F. Nimetaksin seda väga heaks korrelatsiooniks, sest seda laadi seoseid järgis J. S. Bach oma tsüklilisi teoseid koostades. Tekkinud oli duur-moll-süsteem, mis oli veel suuresti seotud kirikulaadidega, ning igal helistikul oli oma emotsionaalne  värving ja semantika. Kava raamistasid prantslase Louis Couperini teosed, sekka bravuursed itaallased, nimelt kaks Alessandrot – Poglietti ja Scarlatti. Lisaks veel Johann Jakob Frobergeri muusika, mida ei kuule just tihti, ning kaks Johann Sebastian Bachi helindit. Itaallaste värvikad lood, eriti Poglietti programmiline Toccata fatta sopra l’Assedio di Filipsburgo kõlasid itaalia pillil äärmiselt efektselt. Kõnealune tokaata esindab sisuliselt XVII  sajandil eelkõige Itaalias ja Hispaanias levinud battaglia vormi, mis reprodutseerib muusikasse „tõlgitud” lahingustseene, sõjakära ja koledusi. Poglietti tokaata inspireeris legendaarne lahing Phillippsburgi all, kui Austriasse tunginud türklased võidukalt taganema sunniti.

    Omamoodi hirmus tõik: Poglietti langes 1683. aastal Viini kaitsmisel türklase käe läbi ning tema pojad viidi vaenlaste kätte vangi. XVII sajandi itaalia ekspansiivne stiil jõudis  ka XVIII sajandi saksa muusikasse, geniaalse J. S. Bachi klahvpilliteostesse. Sellest andis tunnistust kontserdil esitatud virtuoosne Fantaasia BWV 922. Teose ohjeldamatud helikaskaadid olid tehniliselt igati ehedalt eksponeeritud, ehkki aeg-ajalt kippusid oma ühetaolisusega väsitama ja katkematud pooltoonide ahelate lülid ei „haakunud” omavahel hästi. Pillavamat ajaga ümberkäimist oleks Kadrioru saali kõmisevas akustikas võinud olla ka taktimõõduta  prelüüdides (prélude non mesuré). Viimaste interpretatsioonis on tänapäeval vägagi eriilmelisi esitustraditsioone, kuid mina eelistaksin meditatiivse alatooniga tõlgendust. Kontserdi eredaimaks elamuseks kujunesid Bachi kuulus Kromaatiline fantaasia ja fuuga BWV 903, millest on säilinud ei rohkem ega vähem kui 38 käsikirjalist koopiat, lõviosa Bachi õpilaste sulest, ning lõpulugu, Couperini süit F-duur. Ehedalt prantslaslikus tantsusüidis  köitis eriti Allemande’i laulvalt selge liigendatus ja loomulikkus ning Gigue’i selgepiiriline rütmiskeem.

    Selles tsüklis hakkas klavessiin kontserdipäeva keelekesksele taustale viidates otsekui emakeeles kõnelema, õigemini lausa luulet lugema. Paarkümmend minutit varem oli aga veelgi võluvam akna taga jälgida videviku pimedusse vajumist ning ühtäkki avastada, et d-moll fantaasia vabade figuratsioonide tulv on väljas vahepeal valla päästnud tiheda lumelobjaka  saju. Fuuga askeetliku teema algus kõlas graafilise selguse ja retoorilisusega, jätkus väga heas liikumises ning sadugi „stabiliseerus” vähehaaval. Kõik kokku moodustas erilise kvintessentsi, midagi kunstide sünteesi taolist – saali baroksed kaunistused, looduse stiihia, kõrvus helisemas Bachi korrapäraste helirakkudega universum.

  • Kus on kaksmeelse Eesti teater?

    Ott Karulin

    Esmalt poliitilise teatri mõistest. See on teater, mis tegeleb ühiskonnas aktuaalsete probleemidega, pakkudes välja ka lahendusi. Kusjuures eelkõige mitte niivõrd teemade (nagu armastus või suhted vanematega) või küsimustega (nagu mis on indiviidi võimalused tervikut mõjutada või miks me siin oleme), millest võib ja peabki rääkima alati ikka ja uuesti, vaid just probleemidega. Madli Pesti on siinsamas Sirbis Karusoo “Küpsuskirjandist” kirjutades (Sirp 20. X 2006) eristanud poliitilist ja sotsiaalset teatrit selle alusel, kas loojad võtavad seisukoha või mitte. Kui loojad võtavad seisukoha, siis on tegemist poliitilise teatriga ja vaatajal jääb üle vaid nõustuda või mitte, kui aga vastusteni ei jõuta ja jäädakse küsimuste tasandile, on tegemist sotsiaalse lavastusega. Päriselt selle jaotusega nõustuda ei tahaks, sest see on liialt väljavabandav: et kui otsustada ei julge, siis las olla sotsiaalne ja mitte poolelijäänud poliitiline teater. “Ilmselt ongi termin “sotsiaalne teater” kutsutud ellu hirmust sõna “poliitiline” ees,” on arvanud Ekspressis Juhan Ulfsak (EE 11. I 2006). Ehk, kui jätkata Karusooga, kelle nime Eestis tavaliselt ainsana (viimasel ajal lisandub pärast mõttepausi küsimärgiga talle ka Ojasoo nimi) poliitilise teatriga seostatakse, siis ainus tõeliselt poliitiline lavastus Karusoo loomingust, mida mina näinud olen, on “Misjonärid” Rakvere teatris. Ülejäänud lavastused nagu “Kured läinud…”, “Küüdipoisid” jt on olnud küll olulised sotsiaalsed pildistused (“mäluteater” tuleb keelele), kuid mitte aktiivselt poliitilised.

    Ja mis juhtus “Misjonäride” vastuvõtul? Kuigi need, kes lavastusest kirjutasid, tegid seda sisemise sunni ja mõttekaasluse alusel (Toomas Sildam, Andrei Hvostov, Andres Laasik), hinnates teemapüstitust ja Karusoo julgust, jäi telgitagune retseptsioon kahtlevaks, läbi lillede heideti ette liigset poliitilisust. Ivar Põllu nimetab “Misjonäre” pigem “poliitiliseks aktiks kui teatriks” (Sirp 15. IV 2005), mis tähendab ei muud, kui et lavastuses oli poliitiline sõnum tõstetud olulisemaks kui kunstiline väljapeetus, ja see oli võõristav. Oli jah nii, kuid Eesti alles imikupapudes poliitilisele teatrile olen mina küll nõus mõningast plakatlikkust andestama. Ja olgem ausad, ega meie, kriitikud, ei oska ka päriselt sellist teatrit reflekteerida (pole ju kogemusi). Kahjuks on mul veel nägemata Ojasoo “Kuumad Eesti poisid”, aga sarnasusi “Misjonäride” vastuvõtuga oli kas või reklaamplakatite “Mees, tee lapsi!” mõtestamisel: et kuidas ikka võib nii üksüheselt? Tunnistan, et minugi esmane reaktsioon oli selline, kuid tegelikult saavutas Teater NO99 selle, mida üks õige poliitiline teater peakski – emotsionaalse reaktsiooni pakutud lahendusele.

    Tõsi, vastuväited polnud just väga häälekad, aga see sõltub vist juba eestlase natuurist, mis ei pea vajalikuks, käsi rusikas, iga väiksema asja pärast lärmi lüüa (meie ametiühingute streigidki mõjuvad sageli haledalt). See toobki mind selle juurde, mida tegelikult küsida tahtsin ja millele osaliselt juba vastuse olen andnud: kas ja kuidas peaks Eesti teater käsitlema integratsiooni?

    Seda, et teater peaks tegelema integreerimisega, ma ei arva. See on riigi pärusmaa ja ega ma kujutagi päriselt ette, kuidas see välja peaks nägema. Et oleks kultuuriministeeriumi ettekirjutus: Vene Draamateater mängigu igal hooajal x arv Eesti algupärandit? Ja kõik riigilt toetust saavad teatrid kohustugu x korda kuus andma etendusi venekeelsete subtiitrite või tõlkega? (Eesti Draamateater on aastaid omal algatusel ja südamega asja juures oleva tõlgi kaasabil etendusi tõlkinud ja huvi paistab olevat.)

    Kohustuslike asjadega on aga ikka nii, et ega neist suurt tolku pole, sest need tehakse plaanitäiteks ära (omal ajal pidi kah vennasvabariikide dramaturgiat mängima). Nii peakski selleks, ettevõtmisel ka sisu oleks, impulss tulema ikka loojatelt endilt. Küsimus on aga selles, et kas tasub seda puhangut ootama jääda (arvestades eriti eestlaste loomuomast poliitilise aktiivsuse puudumist) või oleks võimalikud mingid neutraalsed algatused, mis need impulsid ellu kutsuksid? Ma loodan, et enam ei ole kedagi, kes arvab, et rahvusluse tasandil meil siin Eestis probleeme ei ole. Olgugi, et aprillikuine pronksdisko oli paljuski provotseeritud ja alkoholiuimane, kuid millelegi pidi see ometigi osutama. Huvitav, kas mõne teatri plaanides on sel hooajal tuua välja uuslavastus, mis selle teemaga või konkreetselt nende päevade sündmustele keskenduks? Julgen küll siinkohal kahelda. Aga peaks. Sest ükskõik kui puhta ja ülevana me kunsti ka näha ei taha, on see võimalus rahumeelselt suu puhtaks rääkida ning mõttevahetus algatada – ja selle ignoreerimine on lihtsalt puhas ülbus.

    Kui uskuda Juhan Ulfsakit, siis on enamik inimesi tulnud teatrisse tööle “koleda maailma eest pakku”, järelikult tuleb need teatriinimesed sealt välja meelitada. Kultuurkapital oleks võinud juba ammu näidata üles rohkem initsiatiivi Eesti teatrimaastiku kujundamisel (noortele mõeldud teatri projektikonkurss küll oli ja mingid tulemused olid vägagi nähtavad). Miks mitte kuulutada välja konkurss  projektidele, mis käsitleksid pronkssõduri ümber toimunut ja sellega seoses päevavalgele kistud probleeme? Eks need peaksid vist kakskeelsed lavastused olema, sest ma ei kujuta päris ette, kuidas eestlaste ja eestivenelaste suhetest vaid ühe mätta otsast, ükskeelselt rääkida saab?  

    Aga samas: miks ka mitte erapoolik olla!  Ega need riigikogu valimised ole (kuigi ehk tuleks sinna ka kakskeelseid tekste, sest praegu saab neid Näitemänguagentuuris vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, mis pole just väga loogiline, arvestades vähemusrahvuste osakaalu Eestis).

    Tõesti, mis oleks parim viis pronkssõduri sündmustest aasta pärast uuesti rääkida, kui mitte mõne uuslavastuse vahendusel? Või kui päris aprillis ei jõua või ei julge, siis ehk korraldada järgmisel “Draama” vahefestivalil väike alaprogramm kaksmeelse ja -keelse Eesti algupärandi tarbeks? Mis te arvate, otsustajad-korraldajad, kas seda oleks vaja? Ja miks ei oleks vaja? Jah, muidugi võib juhtuda, et soovijaid oleks väga vähe, aga see poleks mitte algatajate, vaid laiskade loojate läbikukkumine.

     

     

     

  • Hans Christian Andersen kui müüt ja Taani kaubamärk

    Arvo Alas

    Kopenhaageni raekoja kõrval istub postamendil pronksi valatud mees, torukübar peas. Tema pilk tundub olevat suunatud kusagile kaugusse, aga võib-olla igavikku. Igatahes pole kirjaniku pilk pööratud raekoja ukse poole, sest ambitsioonikusest hoolimata oleks raehärra ametikoht küll viimane, mida Andersen taotlenud oleks.

    Anderseni monument asub küll linna südames, aga turiste tema ümber eriti palju ei tiirle. Märksa rohkem võib neid kohata Kopenhaageni peatänaval Strøgel, Tivolis, vahakujude muuseumis või Anderseni muinasjututegelase – Väikese Merineitsi kuju juures, keda vandaalitsejad aeg-ajalt öösiti rüvetada püüavad.

    Kuid tänavu on vähemalt kirjandushuviliste pilgud pööratud Anderseni poole rohkem kui kunagi varem, kuna kuulsa muinasjutuvestja sünnist möödus käesoleva aasta 2. aprillil kakssada aastat.

    Mida siis tähendab H. C. Andersen (taanlased kasutavad temast rääkides peaaegu alati initsiaale – loe: hoosee annersen – A. A.) tänapäeva taanlasele?

    Pole kahtlust, et tema üle tuntakse uhkust. H. C. Anderseni  peetakse klassikuks, maailmakirjanikuks. Võib-olla geeniuseks. Tõsi küll, kirjaniku eluajal suhtuti tema loomingusse Taanis üsnagi kriitiliselt ja eriti ägedalt ründas Anderseni tema kaasaegne, Taani teine suurvaim Søren Kierkegaard, kelle arvates Andersenil puudus kindel maailmavaade. Kierkegaardi sõnul olevat Andersen tundnud end juba varakult nagu “üleliigne rukkilill kasulike viljapeade keskel”. Kierkegaardi arvates ei suutnud Andersen mõista tegelikkust adekvaatselt, ta polnud elu esimesest, esteetilisest staadiumist jõudnud teise – eetilisse, kus “geenius peab võitma”, kuna juhul, kui inimkonnalt see kujutelm ära võetakse, siis ootab teda tusk ja meeleheide. Sellest lähtudes on Anderseni süüdistatud ka mehelikkuse puudumises.

    Sellegipoolest hakkas Anderseni looming juba 1840. aastatel rahvusvahelist huvi äratama. Tema kolm romaani tõlgiti saksa, inglise, vene, rootsi, hollandi, poola ja tšehhi keelde. Seejärel ilmusid need ka Ameerika Ühendriikides.1847. aastal hakati Saksamaal avaldama tema kogutud teoseid. Andersen on ju kirjutanud ka hulgaliselt reisikirju ja luuletusi. Rohkete Euroopa-reiside ajal kohtus ta paljude suurvaimudega. Tema tutvusringkonda kuulusid Hugo, Balzac, Mendelssohn, Schumann, Jacob Grimm, Alexander von Humboldt, Meyerbeer, Chamisso, Dickens jt, rääkimata kuningatest ja suurvürstidest. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV, keda ta külastas, nimetas ta Punase Kotka rüütliks.

    Nüüd oli Andersen juba ka Taanis tunnustatud kirjanik, ent teatud mööndustega: mida rohkem ta muutus eurooplaseks, seda vähem oli ta taanlane. Välisreiside ajal ja ka Taani kuulsuste kodudes viibides luges ta ette oma muinasjutte, teadmata alguses ilmselt isegi, et just need määravad talle koha maailmakirjanduses. H. C. Andersen oli tegelikult Taani esimene vabakutseline kirjanik ja oma teoste parim turustaja. Pealegi oskas ta ennast suurepäraselt lavastada. Andersen pidas ka laialdast kirjavahetust. Eneseuhkusest ja ambitsioonikusest pulbitsev, kirjutas ta oma tuttavatele, kui keegi tema teoste kohta mõne kriitilise märkuse poetas: “Ma näitan neile, et ma ei ole see loll, kelleks nad mind peavad. Oodaku ainult! Ühel päeval tõusevad nad püsti ja kummardavad triumfeeriva kirjaniku ees, maailmageeniuse ees, kelle koht parnassil on Homerose, Dante, Shakespeare’i ja Goethe kõrval!”

    Kirjaniku ülespuhutud edevus ei pisenda muidugi tema loomingu suurust, vaid loob temast üksnes pildi kui isiksusest. Teda vaevas kogu elu see, et ta oli pärit alamklassi hulgast, kuigi ta on kirjeldanud oma elulugu kolmes variandis kui suurt muinasjuttu.

    Ameerika kirjanduskriitika grand old man, Yale’i ülikooli professor Harold Bloom, kes Anderseni juubeli puhul tema sünnilinna Odense ülikoolis loengu pidas, ütles Taani ajakirjandusele antud intervjuus, et “…H. C. Andersen on üks kummalisemaid kirjanikke maailmakirjanduses. Teda on niisama raske mõista kui Kafkat või Gogolit, ja kohati on ta Shakespeare’iga võrdväärne. Koos Kierkegaardiga on ta Taani kõige olulisem panus maailmakirjandusse. /…/ Tegelikult on võimatu öelda, kas Andersen oli inimlik või mitte. See on tema puhul ülimalt võluv; ta on troll, ta ei ole päriselt inimlik, ta on mingi mutant.” Anderseni elulookirjeldustest arvab Harold Bloom, et ka tänapäeva kirjandust lugedes tuleb usaldada ainult jutustust, mitte jutustajaid: “Me ei saa neid usaldada. Ja Anderseni ennast ei saa üldse usaldada. Ta kuulub nende kirjanike kategooriasse, keda Freud nimetab “unheimliche”. /…/ Kierkegaard kirjutab sellest, kuidas olla kristlane kristlikus kultuuris. Andersen kirjutab sellest, et kultuuris, mis vaid pinnapealsel vaatlusel tundub täiskasvanud olevat, tuleb lapseks jääda. Andersen vihjab kaudselt, et ühiskonnas, kus see pole võimalik, on midagi  viltu. Andersen tahaks jääda lapseks, aga mitte oma tegelikku lapsepõlve püsima jäädes, vaid ta tahab olla idüllilaadses lapsepõlves. Ta on vastuolusid täis, sest ühest küljest loob ta selle, mida sageli nimetatakse lastekirjanduseks, teisest küljest võttes ei ole tema teosed üldse lastekirjandus.”

    Tänapäeva Taani kirjandusloolased ei kahtle, et Anderseni puhul on tegemist rahvusvahelise suurkujuga. “Ainult sel juhul, kui talent tunneb oma kaasaja ideesid ja oma kultuurikeskkonna ajaloolisi lätteid, on võimalik rääkida tõelisest suurusest. H. C. Anderseni looming on osalt juurtega Taani kirjanduses, osalt ka suuremas, Euroopa traditsioonis. Andersen tundis Euroopat geograafilises, ajaloolises ja kultuurilises mõttes paremini kui ükski tema kaasajal elanud taanlane,” kirjutab oma monograafias “H. C. Andersen – suur eurooplane” (“H. C. Andersen – den store europæer”, 1996) Taani kirjandusteadlane Niels Kofoed.

    Andersen hakkas muinasjutte kirjutama ajal, kui Euroopa kirjanduses valitses romantism. Üha süvenev huvi folkloori vastu aitas kaasa ka sellele, miks tema muinasjutud kiiresti populaarsuse saavutasid. “Geenius, kes sünnib ajal, mil kõik töötab tema arengule vastu, on määratud kas hävingule või läheb põhja kui tundmatu suurus; juhul kui H. C. Andersen oleks sündinud 1805. aasta asemel aastal 1705, oleks temast saanud õnnetu, täiesti tähtsusetu inimene, võib-olla nõdrameelne,” kirjutas temast juba 1869. aastal Taani kirjanduskriitik Georg Brandes.

    H. C. Anderseni elu on seotud rohkete müütidega. Temast on kirjutatud hulganisti monograafiaid ja lugematu arv artikleid. Samal ajal püütakse kirjaniku kodumaal, kus ta on muutunud kultusfiguuriks, populistlikes kirjutistes ikka ja jälle tõestada, et Fyni saarel, provintsilinnas Odenses sündinud maailmakirjanik ei saanud olla oma vanemate laps. Tema kingsepast isa ja pesunaisest ema geenid ei saanud ju olla nii väärtuslikud, et neist oleks võinud võrsuda üks maailma tuntumaid taanlasi. Teda on peetud kuningas Christian VIII sohilapseks, kes võis oma põgusa külaskäigu ajal Odensesse pesunaisega romantilise öö veeta, arvavad mõned Anderseni uurijad, kuigi sellele väitele pole mingit kinnitust leitud ja ka kuningat ennast pole põhjust geeniuseks pidada. “Võib-olla oli ta ühe prantsuse emigrandi poeg?” arvavad teised. Veel üks mõte, mis alatasa populistide pead vaevab, on see, kas Andersen oli homoseksualist või mitte. Ikka ja jälle püütakse tema elukäigust välja urgitseda intiimseid momente, mis võiksid kinnitust anda, et rohkearvulistest armumistest hoolimata, mis, tõsi küll, kunagi abieluga ei lõppenud, oli Anderseni eraelu seotud mingite kahtlaste seikadega. Kõmuhimuliste ajakirjanike hulgas on sellest saanud kirjaniku elukirjeldustes lakkamatute oletuste igikestev allikas.

    Tõsi küll, teadlased on freudistlike tõlgenduste suhtes skeptilised, seda enam, et mingeid fakte oletuste kinnituseks leitud ei ole. Pealegi on homoseksuaalsed abielud Taanis ammu legaliseeritud. Ja võib-olla ei tasuks sellest isegi rääkida, kui kahtlased sahina
    d ei kostaks juba sada viiskümmend aastat. Aga kõige veenvamalt on neist kirjutanud võib-olla Georg Brandes: “Ma ei tunne ühtegi kirjanikku, kelle anne oleks vähemal määral seotud sooliste tunnustega kui Andersenil. Sellepärast on tema tugev külg kirjeldada lapsi, kelle juures teadlik sootunnetus ei ole veel kinnistunud. Kõik see on tingitud asjaolust, et ta on täiel määral see, kes ta on – mitte õpetlane, mitte mõtleja, mitte lipukandja, mitte riigivastane, vaid puhtal kujul poeet. Poeet on mees, kes on ühtlasi naine. Andersen näeb mehes ja naises kõige rohkem ürgset, üldinimlikku, ja nende erinevused huvitavad teda märksa vähem.”

    Kuidas ka ei oleks, aga tänavusel Anderseni aastal näib kõige tähtsam olevat mitte kirjanik ise ja tema looming, vaid pigem uuendatud müüdi loomine temast kui kultusfiguurist, mille tegelik eesmärk on kasutada kirjaniku populaarsust äriotstarbel.

    Anderseni juubeliaasta tähistamiseks loodi spetsiaalne sihtasutus H. C. Andersen 2005 Fond, mille ülesandeks oli pidustuste läbiviimiseks raha kogumine ning rohkearvuliste ürituste korraldamine ja toetamine. Üritustest saadav sissetulek pidi minema kirjaoskamatuse likvideerimiseks Kolmanda Maailma riikides.

    Aga tee põrgusse on tihtipeale sillutatud heade kavatsustega, ütleb kõnekäänd. Anderseni loomingu tutvustamiseks nimetati maailma erinevais paigus sadakond tuntud kultuuri- ja sporditegelast, poliitikut ja prominenti hea tahte saadikuteks. Fondi juhtkond võttis ette pikki reise, sõites ühtelugu maailma ühest otsast teise. Külaliste vastuvõtuks kulutati suuri summasid, kusjuures fondi avalike suhete esindaja kasutas selleks oma onupoja firma teenuseid. 2. aprillil, kirjaniku sünnipäeval, toimus Taani suurimal staadionil pidulik kontsert kolmekümne neljale  tuhandele vaatajale, mille ülekandest rohkete telekompaniide poolt loodeti saada kopsakat kasumit. Paraku äriprojekt ei õnnestunud. Ajakirjandus ja poliitikud süüdistavad praegu fondi mitte üksnes onupojapoliitikas, vaid ka tarbetus raharaiskamises. Kontserdile esinema kutsutud Tina Turnerile, kellest pidi saama õhtu nael, maksti kahe laulu esitamise eest 1 miljon Ameerika dollarit. Show tõi fondile kaasa üle 50 miljoni Eesti krooni suuruse kahjumi. See on sundinud fondi juhatust kärpima Anderseni aasta tähistamist mitmete oluliste ürituste võrra.

    Anderseni fond on lubanud mitmetel ettevõtetel kasutada kirjaniku nime oma toodangu reklaamiks. Taani kauplustesse ilmus müügile Anderseni nimeline vein, õlu, parfüümid ja ehted. Tema nime võib kohata ka kelladel, särkidel, lipsudel, käekottidel, vihmavarjudel, käterättidel… Ažiotaaž kirjaniku ümber on kaasa toonud juba ka esimese ohvri. Andersenile pühendatud  maratonijooksu ajal suri üks 46aastane mees südamerabandusse.

    H. C. Anderseni nime ümber tekitatud kommertslik kära ei ole jäänud ajakirjanduse tähelepanuta. Taani suurimas ajalehes Morgenavisen Jyllands-Posten kirjutati juba paar kuud tagasi, et fondi juhtkonna rohked ümbermaailmareisid selleks, et “Andersen maailmakaardile tuua”, on täiesti mõttetud. Andersen jõudis maailmakaardile juba oma eluajal. “Kirjanikule on tõepoolest liiga tehtud. Õhupall puhuti täis juba 2000. aasta oktoobris. Aga nüüd, kui õhupall lõpuks lõhkes, on lootust, et H. C. Andersen taastab oma kirjandusliku tähenduse ja väärikuse,” on öeldud ajalehe juhtkirjas.

Sirp