“Gösta Berlinigi saaga”. Kavalerid parvel: kolonel Beerencreutz – Anti Reinthal, Lövenborg – Raimo Pass, Onu Eberhard – Tõnu Kark, Gösta Berling – Tiit Sukk, Ruster – Tõnn Lamp, Kristian Bergh – Tõnu Oja, Patroon Julius – Jaanus Orgulas. TEET MALSROOS
Selma Lagerlöf, “Gösta Berlingi saaga”. Dramatiseerinud Ülev Aaloe, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Aime Unt, tantsujuht Laine Mägi. Osades Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Ita Ever, Anti Reinthal, Raimo Pass, Tõnu Kark, Jaanus Orgulas, Tõnu Oja, Maria Avdjuško, Tõnn Lamp, Guido Kangur, Priit Pedajas, Tõnu Mikiver, Rasmus Kaljujärv, Sulev Teppart, Kersti Kreismann, Ester Pajusoo, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Pille Lukin, Riina Maidre, Maria Klenskaja ja Laine Mägi. Esietendus 28. I Eesti Draamateatri suures saalis.
Põhjamaade saagade suur joont on Draamateatri lavastuses, emotsiooni toetab muusika ja lakooniline funktsionaalne lavapilt: elav tuli, valge palakas laes, kiik lavalt saali poole lendamas. Kõrgete lagedega on need põhjamaa lossid, vaid paar gobelääni seinal, ilma jäetud renessanslikust luksusest. Askeetlikud ja meelelaadilt ihnsad on arvatavasti inimesedki, kes elavad Ekebys, Borgis, Bergas, Björnes, paikades kus toimetab Gösta Berling ja kus jõukas majoriproua võtab oma leivale 12 elukutselist rõõmsameelset.
Mida mulle Draamateatri lavalt jutustatakse? On see sulnis muinasjutt kadunud ajast, kui rohi oli rohelisem, suvi soojem, naised hapramad ja mehed vapramad? Või pakutakse mulle hoopis üht seiklusjuttu kerges meelelahutuslikus sudus, mis ei oota publikult teab mis mõttetegevust, piisab, kui sul kena puhas riie seljas ja hea lõhn peal? Või on laval hoopis ohudraama meestest, kes oma logelemise ja süüdimatu pidutsemisega toonud kodukandile kaela hukatuse? Mille peale ma neli tundi oma elust kulutan?
Lavastus peab kõnetama meid siin ja praegu, on iga endast lugupidava lavastaja põhimõte. Mis meil on pistmist XIX sajandi algusega, kuhu võiks paigutada romaani tegevusaja? Mis meid ühendab Lagerlöfi ajaga, XIX sajandi üheksakümnendatega, mis oli tulvil uusromantilisi ponnistusi?
Ehk soovime kustutada muinasjutunälga ja välja pääseda argipäevast, kus peame palehigis oma igapäevast leiba teenima? Kui leib käes, nõuame, käsi pikal, tsirkust. Majoriproual oli 12 isiklikku rõõmujüngrit, meie läheme teatrisse. Palju on Draamateatri lavalt seda laadi lugusid jutustatud – kõik need naised valges, naised mustas jm romantilised ja hästi riietatud õhuvoolud on teinud mind skeptiliseks ja kurvaks igasuguse romantilise klassika suhtes. Kas suudab Gösta selle skepsise murda? On sajanditetagune kirg veel jõus?
Juhan Viidingu “Öötöö” plaat algab kurval häälel esitatud kuulutusega, kus Viiding pakub naistele saatmis- ja jalutamisteenust siseruumides ja õues normaalse ilmaga, omalt poolt garanteerides korraliku riietuse ja diskreetsuse. See nukker-koomiline pajatus tuli meelde Tiit Suka kurba Göstat vaadates. Temagi pakub daamidele armumisteenust, tantsuteenust, kavaleriteenust, suudlemisteenust. Kui järjekordne kaunitar käte vahel, kiigel hoog sees ja jalad maast lahti, näib Gösta silm särama löövat. Aga see hetk on üürike. Räsitud Gösta ei usu enam joovastava rõõmu võimalusse. Ta toimetab vaid hasardist nagu vana tsirkusehobune: kui pasunad hüüavad, lähevad jalad galoppi.
Oli selle peiari väsimus seotud esietenduse ebakindlusega või on Gösta kurbus kontseptuaalne?
“Meie kavalerid pole vabad mehed, oleme üksteisele lubanud elada rõõmule ja ainult rõõmule,” kuulutavad kavalerid Lagerlöfi saagas. “On see võimalik meie ajastul, kus rõõmupidusid lausa kultiveeritakse?” kahtleb lavastaja Priit Pedajas esietenduse-eelses intervjuus. Mis on sel juhul rõõmu hind?
Pedajase lavastuse kõige vitaalsemat ja mängujõulisemat meest pole mõtet otsida kavaleride seast. Vanad peiarid on juues ja prassides ennast läbi põletanud. Rõõmujaht on kavalerid sandiks teinud. Seetõttu meenutab majoriproua kavaleritiib pigem sotsiaalhoolekandeasutust. Ainus rõõmukoht esietendusel oli kavaleride parvetamisstseen, kui liivakotte rauamaagiks nõiuti. Nemad seal laval olid nii sugestiivsed, et lennutasid publikugi oma kauni valega maast lahti. Andis see fantaasiavälgatus aimu kavaleride või lavastuse lennuvõimest?
Muinasjutu juurde kuuluvad hästi ilusad tüdrukud nagu printsessid lapsepõlvemail. Kuidas Lagerlöf neid kirjeldabki: “…igavesti noored, igavesti ilusad … hellad nagu ema silmad, … pehmed nagu oravapojad… iial ei kuuldud teie häält värisemas vihast, iial ei tõmbunud teie laup kortsu…”. Mis nende oravapoegadega peale hakata? Ehk pisut silitada, kellel mahti? Seda Gösta teebki. Aga tüdrukud on ilusad nagu kleididki nende seljas. Loodud on need haldjad naistele kadestamiseks, meestele silmailuks ja kuradile kontrastiks.
Tegelikult on “Gösta Berlingi saaga” kõige vitaalsem tegelane kuradi nägu Sintram (Ain Lutsepp). Mees, kes pakub räsitud kavaleridele tehingut: Ekeby mõis saab neile ja hing päästetud, kui mehekesed suudavad elada vaid rõõmule. Nad ei tohi teha midagi, mis on tark, kasulik või mõistlik, ülteb saatanlik leping.
Tegelikult oleme ise kui kavalerid, päevast-päeva silmitsi oma Sintramiga, kes üritab meiega sõlmida lõbustuselepingut. Ära mõtle ühtegi keerulisemat mõtet, piisab, kui oled sõbralik ja lihtsameelne, siis on sind kergem käsitseda. Praalida ja prassida – seda ikka võid, kui teistele tüli ei tee ja jalgu ei jää. Kõlab süüdimatult.
Draamateateri leping Sintramiga annaks teatri valdusesse kogu vaimse ja ainelise rikkuse, mis ajaloolisesse majja kogutud, teatri ainsaks ülesandeks jääks mitte midagi vaimujõudu nõudvat teha, vaid ainult rõõmus olla. Kes sel juhul on Sintram – kultuuriministeerium, Allikmaa, Taska, koguni Pedajas ise või hoopis maksumaksja? Selle õela fantaasia taustal jään koos Göstaga üha kurvemaks.
Noor vaataja, kes “Gösta Berlingi saagast” midagi kuulnud pole, tunnistab, et tema jaoks on loos põnevust ja pinge püsib lõpuni. Seda paljuski tänu Lutsepa mängitud kurjale Sintramile, kelle hoog ja kerge tantsusamm nakatab publiku. Ta on lavastuse kõige säravam tegelane, trolli, kuradi ja “Suveöö unenäo” Bucki segu. Lutsepp ei hoia oma näitlejasarmi vaka all ja Aime Undi kujundatud kena kostüüm toetab tema lennukat sammu.
Laval vaatan teda huviga, aga tean, et elus eneses tõmbab Sintram mul naerusui ja kerge mänglevusega naha üle kõrvade. Kui märkad saba ja sarvi tema kena ülikonna varjus vilkumas, ei võta sa seda jutuks – kas argusest või delikaatsusest, vahet pole. Ja ongi majoriproua Samzeliused nurka mängitud nagu nipsti.
Ita Ever majoriprouana on väärikas – nagu oleks Selma Lagerlöf ise lavale tulnud. Mis ta seal teeb? Hea küll, korjab poisi, selle Gösta, maanteekraavist üles. Sellest saan aru. Aga mis on see noorpõlvetaak? Ta on käsutanud vara, millele tal ei ole olnud õigust, ta on reetnud oma noorpõlvearmastuse, neednud ära oma vanemad, kaotanud oma tundliku meele… Peaksin ma seda võtma kui majoriprouale kõrgemalt poolt saadetud jumalikku karistust rõõmutehingute pärast. Vaatan Everi majoriprouat ja mul on temast kohutavalt kahju. Riideski on ta kui märtsiküüditatu glamuuri-inimeste keskel. Kui major (Priit Pedajas) ja kavalerid on Sintrami käealustena majoriproua maailma puruks trampinud ja vara hävitanud, tuleb see vana naine, et veenda Göstat kogu tööd otsast alustama. See on habras soov, aga – kas Gösta viitsib?
Kas kavalerid on pidupohmelusest üldse ärganud ja adunud, et oma süüdimatu käitumisega on nad maailma hävitamas? Kunagi võis kavaler olla sümpaatne sell, keda vastandada raha- ja tööhullule
. Nüüd on tast saanud muiduleivasööja, kes ei viitsi isegi värvikaid lugusid välja mõelda. Puhub lihtsalt sooja õhku suust välja, tudiseb ühelt olengult teisele ja laseb Sintramitel tegutseda. Kellele sellist kavaleri vaja on? Nii lööbki Sintramiga tantsu igaüks, kellel tantsukingad parajad.
Aga Lagerlöfi saagas leiab Sintram oma otsa. Mina soovin kurvale Göstale veidi rohkem pealehakkamist ning majoriprouale palju tervisi lootuses, et ta oma hääle üles leiab ja kõik Göstad teda kuulda võtavad.
