Toeta
Otsi

feminism

  • Kuidas otsustajad meiega kõnelevad

    Evi Arujärv

    Juba ammu kõneldakse valimisretoorika populismist. Aga sama kehtib ka igapäevasuhtluses. Otsusetegijate tõsiseltvõetav argumentatsioon ühiskondlikes aruteludes  on pigem erand kui reegel. Pakutakse mütoloogiaid, künismi ja libaargumente. Lõviosa „ülalt” „alla” kulgevast kommunikatsioonist on populismist läbi imbunud ja inimesi lihtsalt lollitatakse. Kahe käe sõrmedel võib üles lugeda poliitikud, kes vaevuvad ja suudavad esitada oma seisukohti argumenteeritult ja väärikalt.

    Ajupesu instrumentaarium koosneb väikesest demagoogiavõtete komplektist.  Huvitaval kombel on võte number üks – kaastundele ja turvalisusele apelleerimine – esiplaanile tõusnud tänu „sotsiaalse mõõtme” retoorika üle võtnud parempoliitikutele. Siit algas künismi ja demagoogia kõrgpilotaaž. Inimeste kaitsmisest, vaesuseohust ja turvalisusest kõneldakse praegu nii seoses pensioniea tõstmisega kui ka kõrgepalgaliste boonuste teema puhul. Kaastundepedaali vastand on vastutuse, arukuse  ja moraalsuse pedaal. Mis tahes n-ö ebapopulaarsete otsuse puhul kutsutakse üles „teadlikkusele” ehk allumisele. Allajääjaid piitsutatakse saamatuse ja laiskuse pärast, kuigi probleemistik on märksa keerulisem. Vana hea „argument” on vaenlaseoht. Kui te nõus ei ole, siis tulevad hiinlased, Valgevene keevitajad, Savisaar, nälg, muhameedlased ja üldine pankrott.

    Neljas võte on „õigeks” hinnanguks sobiliku  konteksti valimine: rikkad Põhjamaad ja Euroopa on sobiv kontekst kõrgepalgaliste eluolu õigustuseks (see oli lipukiri ka eelmainitud teledebatis), vaene Ida-E uroopa, näljahädas Aafrika ja Venemaa kolkad loovad soodsa tausta alumistest tuludetsiilidest õhkuvale sotsiaalsele rahulolematusele. Kokkuvõttes iseloomustab poliitretoorikat arvumaagia ehk vehklemine majandusja sotsiaalstatistika üksiknumbritega; mõistemaagia  ehk demokraatia, turu ja vabaduse mantra uinutav kordamine; üldise häda kuulutamine ja vaenlasekujuga ähvardamine ehk apelleerimine turvalisuseinstinktile; moraalile ja teadlikkusele osutamine, alternatiiviks negatiivne märgistus (juhmid, laisad ja nõukogude korra ihalejad) ning lõpuks – „veenva” võrdluskonteksti valimine. Viimane ja kõike krooniv „argument” on „loll rahvas”, kellega ei ole võimalik mingis teises  keeles kõnelda. Kes võiks palagani peatada? Esimene mõte – presidendi institutsioon oma mõttekodade ja nõunikega, eeldatavalt objektiivne, ühiskonna tervikpilti kaastundliku pilgu all hoidev jõud. Siiani on selle institutsiooni nähtavaimad ilmingud siiski vaid armulikud „karjasesõnumid” ja individuaalne body building. Paraku seisab see väga-väga kaugel sellest vastutustundlikust  ja analüütilisest tähenduste andmise protsessist, mida võiks oodata.

    Teine mõte: uuriv ajakirjandus – mis aga eeldab ajakirjanikule piisavalt aega, võimalust, kompetentsi ja turvalist sõltumatust süveneda tsementeerunud näitarvude ja demagoogia tagamaadesse ning „tõlkida” see arusaadavasse keelde seoste ja tervikpildina. Aga, jah, see on kallis ja meedia eesmärk on kasumit teenida. Muide, et see  viimane väide on võimukam, kui ta võiks, selles on oma osa ka visalt ajakirjanduse n-ö valgustuslikkuse vastu võidelnud ekspertidel, põhjenduseks propagandahirm. Olukorras, kus ajakirjanduse-õpetusega samast letist pakutakse PR- õpetust ja meedia on läbi imbunud manipuleerimisvõtetest, millele ei ole kuidagi võimalik külge riputada lipikut „tegemist on propaganda/reklaamtekstiga”, on see hirm lootusetult aegunud.  Just valgustuslikku – ühiskonna toimemehhanismide analüütilist ja selges keeles äraseletamist oleks vaja vastukaaluks õilmitsevale demagoogiale. Ainult et kes seda teeb?

     

  • Kas puhkpilliorkester on vaid nostalgia- ja naljanumber?

    Heili Vaus-Tamm

    Viimaste tegemistest olid lähiaja eredamad märgid ühel sünnipäevakontsert ja teisel Tõnis Mäe juubeliturnee ning plaat „Kiik ja kirik”. Piirivalveorkestri märtsikuisel tasuta sünnipäevakontserdil, solistideks metsasarvemängijad ning Estonia teatri lauljad, prevaleeris itaalia kava. Politseiorkestri mõte teha kava Tõnis Mäega sattus heasse aega (võeti juubeliturnee kontsertideks)  ja andis mitmeid toredaid lauluseadeid (loojateks Aints, Kõrvits, Mälgand, Aimla, Krigul, Kaasik). Politseiorkester koos oma ansamblitega on ka väikese kontserdiagentuuri müügiartikliks, pakkudes tantsu- ja meeleolumuusikat jazzist popini. Nii et mõtteid ja väljundeid jätkub.

    Mille poolest aga väärib märkimist kaitseväeorkestri kontsert? Kõigepealt  eraldus see puhkpilliorkestrite meelelahutuslikust tavarepertuaarist ja pakkus kuulata mitut XX sajandil just puhkpilliorkestrile kirjutatud teost. Et puhkpillidega võib edukalt mängida ooperirepertuaari ja matkida keelpillikõla, on teada. Ka sellist virtuoossust on kaitseväeorkester varasematel kontsertidel näidanud. Ja eks ole teisedki. Omaette väärtuseks on aga tuua kuulaja ette David Bedfordi „Sun Paints Rainbows on the Vast Waves” („Päike maalib vikerkaari tohutuile laineile”), omamoodi uusimpressionistlik helimaalinguline teos.

    Kavalehel on märgitud Bedfordi mõjutusteks John Cage’i stiilis avangardism ja Mike Oldfieldi eepilis-meloodilised fantaasiad. Viimaseid võis hoomata küll. Cage’i maailmast rohkem oli siin aga tunda popmuusika rütmikaid  mõjutusi. On ju heliloojal selleski sfääris olulisi saavutusi. Kõnealune lugu sündis sümfooniliste puhkpilliorkestrite tõusulainel – sellised orkestrid nõuavad endale tõsiseltvõetavat uut muusikat. Kaitseväeorkester näitab selle teose kavvavõtmisega nii orkestri eneseväärikust ja taset kui ka soovi tutvustada meie publikule maailmamuusika uusi suundi. Ja, mis põhiline, see näitab  puhkpilliorkestrit kui tulevikuga ja iseseisvat orkestriliiki, mitte vaid nostalgiaja naljanumbrit. Aarne Ots, suure trompetiperekonna noor solist, paneb oma mängutehnikaga juba praegu kuulajad huilgama.

    Ajaga võiks veel lisanduda publikule põue pugevat lüürikat ja meloodiaannet. Operetiosas jättis aga dirigent Peeter Saan orkestri peaaegu omapead  mängima ja lustis koos lauljatega. Pani päris imetlema, et ooperikogemuseta sõjaväeorkester ilma dirigendita nii tundlikult lauljaid jälgib. Ja viimane avastus sel õhtul oli Alar Haagi stiilne sarm. Kui idealiseeritakse maestro Endel Pärna kordumatut espriid, siis minu meelest on talle mantlipärija leitud – niivõrd perfektne ja väljapeetud oli Haagi näitlemine. 

  • Välisvaatepunkt

     

    3. Kas see oli eelis või puudus, et „Impact’i” konverents peeti suure graafikatriennaaliga samal ajal? Kas jõudsite näha kõike, mida oleksite tahtnud näha?

     

    Beauvais Lyons, Knoxville’i Tennessee’ ülikool, XIV Tallinna graafikatriennaali auhinnažürii liige:

    1.Graafika loob tähenduse oma funktsiooni, protsessi ja materjalide kaudu. Graafika on läbi aegade nagu korduv kujund ikka märkimisväärselt mõjutanud teaduse, tehnoloogia ja kaubanduse arengut. Modernismi ajal  mõeldi enam protsessi ja materjalide peale, mis on „kunst kunsti pärast” peegeldus, praegusaja graafika rõhub rohkem paljundamise peale.

    2. Óscar Muñoze teos „Memoriaal” XIV Tallinna graafikatriennaalil; suur ja mitmekesine hulk näitusi seoses graafika rahvusvahelise konverentsiga ja konverentsi lõpuplenaarsessioon, „Impact’i” konverentside traditsioon.

    3. Rahvusvahelised konkursid on nüüdisgraafika tähtis aspekt. Konverentsi sidumine triennaaliga oli märkimisväärne, kuid kahte asja oleks võinud arvestada sellise ajastatuse juures. Vähemalt üks sessioon oleks võinud olla mõnel näitusel, otseselt seostatuna töödega. Teiseks oleks igati mõttekas olnud pühendada vähemalt üks sessioon rahvusvaheliste graafikanäituste (triennaalid, biennaalid) rollile, funktsioonile, ajaloole ja tulevikule.

     

    Kavita Shah, kunstnik, kuraator, Gujarati arhitektuurikolledži (India) õppejõud:

    1. Minu arvates on graafika omandamas tagaplaani rolli tänapäeva kunstis või vähemalt mainstream’is. Seda vaadatakse kui ajast ja arust meediumi. Ühelt poolt ei ole graafikas endas enam eneseteadlikkust ja teiselt poolt peetakse seda möödunud aja väljenduseks. Õnnetuseks ainult graafikud ise hindavad graafikat ja graafikuid. „Impact’i”-taolised konverentsid on head üritused, et graafikuid kokku tuua.

    2. Mulle meeldisid kõige rohkem diskussioonid, iseäranis see, kus kõneldi kureerimisest ja kus graafika valdkonnana oli keskpunktis. Lõpubankett Kadrioru lossis oli ka suurepärane. Kahjuks jäin ma ilma mõnedest esitlustest, nägin siiski neid töid hiljem konverentsi kataloogis. Eelkõige läksid mulle korda Lee puulõiked. Veel meeldis soolalao näitus: hoone sisemuse ja välimuse ambivalents oli suurepärane.

    3. Mul ei olnud aega, et kõike näha nii triennaalil kui ka konverentsiga seotud näitustel. Ma saabusin 17. X hilisõhtul. Ma ei saanud osaleda avamisel ja kui järgmisel päeval Kumusse läksin, toimus seal juba palju asju samal ajal. Triennaali ja konverentsi korraldamine korraga on üldiselt hea mõte, kuid see nõuab palju aega. Ma olin Tallinnas neli päeva. Kui oleksin teadnud, et nii palju näitusi on korraldatud, oleksin planeerinud kuuepäevase reisi.

    Tallinn on armas linn, kohtusin suurepäraste inimestega. See oli meeldejääv sündmus, see minu esimene „Impact”.

     

    Deborah Cornell, Bostoni ülikooli kunstikolledži professor:

    1. Graafika on kultuuri oluline nähtus, sest selle visuaalne keel ja sõnavara haakuvad kergesti teiste kunstivormidega: installatsiooni, foto, joonistuse, netikunsti ja filmiga. Graafika levitamise ajalugu loob vahetu ja asjakohase aluse praegusele kultuurile. Peale selle on graafika objekt ise äärmiselt kaasahaarav.

    2. Valgerdur Hauksdottiri installatsioon, Geraldine Berkemeieri esitlus „Impact’il” ja Michael Reedi töö triennaalil.  

    3. See on hea. Ma osalen „Impact’idel” oma töö pärast. Kui Tallinnas poleks „Impact’i” korraldatud, poleks mul olnud põhjust Eestisse tulla ja triennaali külastada. Kõike küll ei jõudnud näha, sest vaatamist oli liiga palju ja vahemaad suured.

  • Vene filmi veidrused

    Arvo Pesti

    Tallinnas ja Narvas peeti II vene filmide sügisfestival

     

    Jätkuna Baltimaadel vene filme tutvustavale Alexander Studio Group korraldatud kevadfestivalile tõi see meie ekraanidele üheksateist uut vene filmi. Teosed olid jaotatud kolmeks programmiks: kümme põhifilmi, neli rahvafilmi ning viis “elustunud klassikat”. Filme oli ehk liigagi palju, isegi vene asja friigid ei jõudnud kõiki ära vaadata, seda enam, et käesoleval sügisel oli saak hea.

    Kirill Serebrennikovi kaasaegsest Hamleti loost “Ohvrit mängides” on meie ajakirjanduses juba kirjutatud – võitis ju teatrilavastaja debüütmängufilm esimese Rooma filmifestivali. Film põlvkondade konfliktist, enese mina otsinguist, vene Hamletist on tõesti huvitavalt üles võetud, pingeline ja professionaalne. Pole ime, et teos pärjatud sai.

    Jällegi üllatas meeldivalt sujuvalt vanameistriks pürgiv Pavel Lungin (s 1949) eelkõige filmi “Saar” teemaga. Teos on väga venelik, pealtnäha õigeusust läbi imbunud, igavikulisi probleeme lahkav linateos. Patt ja selle lunastamine, usk ja inimlikud nõrkused. Anatoli on sõjaajal eluihast võtnud hingele veresüü, nüüd, elades üksikul saarel väikekloostris, peab leidma lunastuse. Lungin poleks oma nime väärt, kui filmis ei oleks huumorit: pühade isade (kloostri ülemat mängib suurepärane Viktor Suhhorukov) väikesed inimlikud nõrkused loovad filmi põhiteemale huvitava ja usutava tausta. “Saar” on ehk parimgi Lungini film.

    Üks sügisfestivali tippe oli kindlasti Rustam Hamdamovi eksperimentaalne kontsertfilm “Vokaalsed paralleelid”. Hamdamov on Euroopa intellektuaalide seas hästi tuntud, kuid Venemaal vähe tuntud väga omapärane looja. Hariduselt filmirežissöör on rahvusvaheliselt hinnatud moekunstnik ning esimene elus olev maalikunstnik, kelle töö riputati üles konservatiivses Ermitaažis. Kompromissitu ja eksperimentaalse filmitegija nappi loomingut tunnevad vaid vähesed, ehkki 1967. aastal valminud lühifilmi “Minu süda elab mägedes” alusel pidi siiamaani VGIKis (üleriigilises kinoinstituudis) õpetatama filmikaadri ülesehitust. 1991. aastal valmis Hamdamovil film “Anna Karamasoff” Jeanne Moreau’ga peaosas. Film oli Cannes’i filmifestivali peaauhinna pretendent ning teenis kriitikutelt ülistavaid hinnanguid. Kahjuks ei ole lai publik senini filmi näinud – sakslasest produtsent eelistas filmi seifi sulgeda. Hamdamov on Euroopas tunnustatud moe-, teatri- ja ehtekunstnik, 1992. aastal määras Pariisi linnapea talle väljapaistvate kultuuriliste saavutuste eest stipendiumi ning omapärane looja elas aastani 1995 Pariisis. Venemaal on ta teeninud rahvusliku preemia Triumf kui kunstnik, stsenarist ja režissöör. Tema maalid ripuvad nii USA, Itaalia kui Prantsusmaa muuseumides ja galeriides; ka Tretjakovi galeriis Venemaal. Muuseas, Luchino Visconti, Rustam Hamdamovi hea tuttav, olevat igavikku lahkunud toas, mille seinal rippus tema maal.

    Tunniajaline kontsertfilm “Vokaalsed paralleelid” vändati juba kümme aastat tagasi Kasahstanis, kuid esilinastus alles 62. Veneetsia filmifestivalil ning äratas ka suurt tähelepanu, kuid preemia saamiseks peeti ikkagi liialt eksperimentaalseks. Filmis laulab kolm tuntud kasahhi ooperilauljat Glinka, Puccini, Verdi jt ooperiaariaid. Aariad kõlavad kibitkades, karjamaadel keset lambakarju, mägijõgesid ületades ja teistes ebaooperlikes situatsioonides, ka lennukis.  Aariate vahepeal kõneleb “vägede” juhataja, filmi stsenarist, tuntud näitleja, kirjanik ja režissöör Renata Litvinova. Kõneleb pealtnäha tühistest ja seosetutest asjadest, enamasti noomides ja õpetades lauljaid. Midagi rohkemat filmis ei juhtugi, kuid tervikpilt on lummav looduse, inimese ja laulu lugu. “See film on mõistujutt, kirjanduslik essee lahkuva nõukogude kultuuri teemadel. Film on nagu suits, mis imbub kõikjale, kus põrandaliiste ei ole,” on Hamdamov öelnud ühes oma intervjuus.

    II vene filmide sügisfestivalil oli muudki huvitavat, kõike ilmselt ei õnnestunud ka näha. Allakirjutanu ühe lemmiku Aleksei Muradovi (s 1963) uus film “Uss”, omapärase põgenemise road movie, jäi ehk liialt moodsalt närviliseks, võrreldes autori eelmise filmiga, suurepärase dostojevskiliku hingusega “Tuulelohe”.

    Boriss Hlebnikovi uus film “Vabalangemine” (vaatajad ehk mäletavad veel tema 2003. aastal tähelepanu äratanud “Koktebeli”) on stiilne lugu vene provintsist, venepärane tervitus Aki Kaurismäkile.

  • Kuuldemäng –eriti nõudlik vorm

    Rolf Liiv

    Kuuldemäng on konkreetsem, lühem, erilisem ja seetõttu näitlejale ja lavastajale nõudlikum vorm kui lavateater. Äärmiselt oluline on esitatava teksti olemus, see peab kuulama meelitama. Ka teistkordsel kuulamisel jahmatas Mati Undi kuuldemäng “Kas kuulete”, kus Tõnu Oja püüdis võimalikult erinevate intonatsioonide ja häälevarjunditega esitada Gustav Suitsu luuletust “Lõpp ja algus”. Kohalolijate peal “katsetati” ka mitmeid helitaustu, mis kutsusid esile omapäraseid kujutluspilte. Publik oli avatud ja kaasamõtlemisaldis.

    Ühiselt kuulati ka Madis Kõivu (helidele kirjutatud) kuuldemängu “Haug”,  kusjuures seminaril osalejad nägid samaaegselt seinale projitseerituna ka kuuldemängu stsenaariumi. Nii tuli kõige paremini ilmsiks lavastaja loominguline vabadus – autori määratud helitaustade asemel kõlasid hoopis kaasaegsemad. Kirjandusinimesena olin seni rohkem kinni tekstis, kuid  lummav audioatmosfäär tekitas ootamatult võimsa kunstielamuse. Tänu kõrgtasemel helitehnikale ja saali heale akustikale tekkis fluidum, mis ei jäänud sugugi alla teatrisaalis valitsevale. Kui kuulata kuuldemänge köögikrapist, läheb mõistagi palju kaotsi – eriti helirežissööri panusest. Paraku saab kuuldemängust sageli osake “helitapeedist”, seda ei kuulata süüvinult.

    Ehk virgutas just see seminar kuulajaid olema teadlikumad, kasutama oma kuulmismeelt täies mahus. Oleks väga rumal arvata, nagu kuuluksid kuuldemängud kaugetesse kümnenditesse, mil kogu pere koondus hardas meeleolus rohesilmse raadio ümber. Vastupidi, tegu on igati elujõulise žanriga, probleem on vaid selles, et visuaalmeedia ja kiirenev elutempo “napsavad” potentsiaalseid kuulajaid. Ehk peaks  raadioteater edaspidi korraldama n-ö avalikke ühiskuulamisi? Kas pole just raadioteater see kanal, mille kaudu võime taasavastada inimhääle erakordse  nüansirikkuse? Seminarid andsid hea ülevaate raadioteatri mitmekülgsest tegevusest: kuuldemängud, järjejutud, igapäevased eesti näitlejaid tutvustavad lugemised, olemuslood. Kõigile esinejatele olgu öeldud tänusõnad. Samuti tõestas üritus Eesti Kirjanduse Seltsi üha hoogustuvat tegevust pealinnas.

     

  • Ema, poeg ja püha üritus

    Ivar Põllu

    Kodanlik meelelahutus ei ole ainuvõimalik! Juba eesti kutselise teatri algusaegadel tahtsid inimesed seltsiteatrite vodevillide, kotijooksu ja ballide vahele sõõmu inimest kõnetavat kunsti, rahvast rahvale rääkimist, arusaadavat, aga allahindluseta meelte kokkupanemist. Mitmel pool Eestis tegutsesid töölisteatrid, mis tõid lavale nii sotsiaalselt teravaid (omaaegseid) kaasaegseid näidendeid kui ka rahvuslikku dramaturgiat (nt Raudsepp), räägiti arusaadavas, kuid uuenduslikus teatrikeeles. Möödunud sajandi keskpaiku, tööliste riigis riigistatud seltsiteatrid on nüüd, uuel sajandil, uue kodanliku vabariigi ajal justkui konkurentsitud oma tõe ja õigusega. Aga ei!

    Meie tubli kodanliku vabariigi oma töölisteater Von Krahl tegutseb jõudsalt. Pärast ürgrahvuslikku suvist laulumängu (?Eesti ballaadid?) ja välismaist laulumängu-mugandust (?Ainult võltsid jäävad ellu?) on lavale toodud tõeliselt liigutav lugu lihtsatest inimestest muutuste ja mandumiste maailmas ? Maksim Gorki ?Ema?. Aastakümneid kohustusliku kirjanduse nimekirja kuulunud teose lavastamine praegu on ette kõnekas. Tundub, et just nüüd on noortel teatrijõududel midagi öelda. Tagantjärele on selge, et pigem on asi küsimises.

    Kes kasutab teisi ära? Kas need härrad ettevõtete nõukogudes või need teised härrad ametiühingutes ja streiginõukogudes? Kui palju peab head inimest kiusama, et ta tigedaks läheks? Kas inimene on loll, kui ta on liiga vaene, et olla heaolu poolest elu mõtte järgi küsimise tasandil, aga siiski küsib (kuni hullub)? Kes ma olen, et ma võin niimoodi küsida?

    Mis on täna teistmoodi kui eelmisel sajandil, on see, et need, kellest teater räägib, ei istu saalis. Saalis istuvad vähem ja rohkem noored ja keegi ei tea, kas see on nende jaoks meelelahutus või kokkupanek. Selge on see, et elav sotsiaalsus ei sünni ärakasutatute pikettidel. Niikaua, kui korralikust perest võsukesed ei tõuse ülekohtu vastu, ei muutu midagi. Ja kui midagi muutub, siis varem või hiljem kõik mandub ? kui mitte tõde, revolutsioon või idee, siis tema seletamine, ärakasutamine või temast tuletatud õigus. Ema kannatab enda, poeg oma uhkuse, üritus inimeste nõrkuse pärast. Kirikutest saavad ujulad või purskkaevud, poliitilised roimad asenduvad maotute armukadedusest ajendatud rapsimistega.

    Rainer Sarnet on Gorki ?Ema? lavastamisega ette võtnud ambitsioonika hüppe. Teiste noorte filmilavastajate üha konkreetsema sotsiaalse haardega kõrvutades (Kilmi ja Maimik) on see küll pigem peavooluga kaasaminemine, kuid teinekord polegi tähtis mitte isiklik ajend, vaid üritusse antud panus. Midagi on õhus. Miski tõstab pead. Küsimus on selles, kes lõikab.

     

     

  • Kumus toimub ühe-euro kolmapäeval kunstnik Sigrid Viiri artist-talk

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 17. aprillil kell 18 kutsub Kumu kunstimuuseum kõiki kunstihuvilisi sarja „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames näitusele „Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina”, kus toimub kunstnik Sigrid Viiri artist-talk. Samal päeval saab Kumu ja Kadrioru kunstimuuseumi ning Mikkeli, Adamson-Ericu ja Niguliste muuseumi külastada ühe euro eest.

    Kunstnik Sigrid Viiriga vestleb tema töödest kunstiteadlane ja -kriitik Karin Paulus.

    Näitus „Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina” uurib kaunite kunstide ja rakenduskunsti kokkupuuteala ning joonistab välja nende ühisosad ja lahknevused. Esmapilgul täiesti tavaliste interjöörielementidena näivad disainilahendused − pingid, diivanid, lauad, lauanõud, interjööri kuuluvad asjad ja muud objektid − osutuvad lähemal vaatlusel düsfunktsionaalseteks. Nende objektide eesmärk on eelkõige peegeldada ideid, mõttearendusi ja kohatõlgendusi, mida erinevad sisekujundus- ja arhitektuurielemendid loovad ja pakuvad.

    Artist-talk toimub aprilli lõpuni kestva publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames. Mikkeli muuseum, Kadrioru kunstimuuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kella 20ni.

    Eesti Kunstimuuseum pakub külastajatele hea võimaluse nautida näitusi taskukohase hinnaga. Eurone muuseumipilet tagab sissepääsu kõigile vastavas muuseumis avatud näitustele ja sel päeval toimuvatele üritustele.

    Kumu kunstimuuseumis on hetkel avatud näitused „Raoul Kurvitz”, „Modernismiaja klassikud. Jaan Koort”, „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked”, „Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina”, Kadrioru kunstimuuseumis näitus „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes”, Mikkeli muuseumis „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust”, Niguliste muuseumis näitus „Ars moriendi – suremise kunst” ning Adamson-Ericu muuseumis näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal”.

    Lisainfo:

    www.kunstimuuseum.ee

  • Õige aeg kunstiteoks

    Kaarel Tarand

    Meediale on see ootesituatsioon meeldiv. Ohutu info, millega ei pea oma pead vaevama,  jookseb kergesti kätte, pealegi on alati võtta „vastased”, kellele sõnaandmisega saab näidata oma avatust. Üks kollane ajaleht saab ikka veel spekuleerida meie rahakursi sundmuutmise ehk devalveerimise teemal, ehkki see õnneks enam rahavahetuspunktidesse järjekordi ei tekita. Siin tekib olukord, nagu ikka meedias, et nõiad ja teadlased pannakse ühte ja samasse saatesse kui võrdväärse teadmise esindajad. Õiguse ja rahanduse eksperdid võivad  rääkida mida tahes krooni devalveerimise välissunni võimatusest, ega siis majandusajakirjanik seda juttu ometi ei usu. Ta kuulab pigem erapooliku, raha odavnemisest võita lootva ettevõtja unistavat sosinat.

    Loogiline arutelu krooni kursi võimaliku muutmise üle peaks algama küsimusest: kas elame praegu viimase 18 aasta majanduslikult kõige kehvemal hetkel? Kas tõesti oli elu aastal 1992 või 1994 (mil pärast pikka vabalangust  saadi lõpuks öelda, et „majanduse põhi on käes”) parem kui nüüd? Ei ja veel kord ei. Miks peaks siis rahakursi muutmine nüüd päevakorda tulema? Ainukesed, kes sest krooni kõigutamise jutust võita võiksid, on valuutavahetuspunktid, kus lihtsameelsete panikööride käest mitu korda vahetustasu saaks sisse kasseerida. Aga kui nende tehingute käigus mõni lihtsameelne laostub ja hoolekannet vajab, kirjutame selle kokkuvõttes ikka ühiskonna  kuludesse.

    Ühesõnaga, midagi sisulist ees ootavas rahavahetuses ei ole, tehnilistes detailides võib vahetus välja kukkuda laitmatult või natuke kehvemini, aga selge on see, et rahavahetus ei sarnane ühegi möödunud sajandi kümmekonna suurema rahavahetusega. Ja palju needki siis ühiskondlikke vapustusi tähendasid omas ajas ja võrrelduna rahavahetuse kõrval paralleelselt toimunuga? Seekordse  rahavahetuse eripäraks on seoste puudumine vabaduse või orjusega. Rahavahetus on niisiis ennekõike inimpsüühika keerdkäikude probleem. Ühele meenub päevapikkune ootejärjekord rahavahetuspunktis, teist ahistab eksiteadmine, et kui nominaalid on väiksemad, siis on ka ostujõudu vähem. Oleme aastaid harjunud opereerima tuhandete suurusjärgus, nüüd langeb aga keskmise palga saaja tuhandete pealt  alla sadadesse (keskmine brutopalk tuleval aastal jääb 700 ja 800 euro vahele).

    Õigupoolest peaks see viimane tekitama nii palga- kui hinnasurvet ülespoole. Näiteks sellele, kes saab palka 13 000 krooni ei peaks tunduma unelmate eesmärgina jõuda just 15,6466-tuhandese palgani, kaheksasaja pealt tuhande euroni aga ihkaks pingutada küll, selles oleks midagi maagilist, see piir oleks „psühholoogiliselt oluline”, nagu rahandusslängis öeldakse. 

    Üldreeglina aitab psüühilistest painetest vabanemisele tuntavalt kaasa see, kui mingi põletav, lootuste ja hirmudega seotud teema jõuab kunstikäsitlusse. Eesti Pank on krooniga seotud kunstiteoseid ikka aeg-ajalt tellinud, kuid spontaanset „kroonikunsti” pole Eestis palju pakutud (värske rahasaba tekitamine Kunstihoone ees ja sees tuleb ainsana ette viimasest ajast). Seda võiks rohkem olla, omamoodi psühhoteraapiana ärevale rahvahulgale  ja ennetava abinõuna. Et inimesed oleksid uue aasta alguses immuunsed poliitilisele ärplemisele („Meie tõime euro!”) ja küsiksid eurotoojailt lihtsalt vastu, kuidas muutub näiteks inimese tegelik pikkus, kui teda sentimeetri asemel tollides mõõtma hakata, või kas Eesti territoorium on suurem või väiksem, kui seda hektarite asemel aakrites arvestada?

     

  • Violino bis!

    Toomas Velmet

    Tuletaksin meelde eelkõige sarjas osalevad eesti muusikud: Silver  Ainomäe (Soome), Arvo Haasma (Hiiumaa), Maano Männi (Soome), Arvo Leibur (Holland), Elar Kuiv, Teet Järvi ja Marius Järvi (kõik Soome). Väliskuulsused on Henning Kraggerud (Norra), Midori Gotō (Jaapan/USA), Minguet-kvartett ja Vogleri kvartett Saksamaalt. Lisaks kõigele said muusikasõbrad näha-kuulda vähemalt nelja haruldast itaalia meistri keelpilli: kaht Bartolomeo Giuseppe Guarneri del Gesu (1698–1744) viiulit (Kraggerud, Midori), Andrea Guarneri  (1626–98) tšellot Stephan Forcki käes Vogleri kvartetis ja Giovanni Battista Guadagnini (1711–86 ) viiulit sama kvarteti liidri Tim Vogleri käsutuses. See on ju päris tõsiselt võetav superinstrumentide invasioon Eestisse. Guadagnini viiuleid kutsutakse veel „vaese mehe stradivaariusteks”, mis teeb nendele ainult au. Selle tõestuseks mõned nimed, kellel selline pill on: Julia Fischer, Viktoria Mullova ja Vanessa Mae.

    Saksamaa kvartetid on reeglina traditsiooniliselt  akadeemilised ja püüavad end identifitseerida isikupärase interpretatsiooni kaudu. Vogleri kvarteti kava koosneski ainuüksi selle žanri raudrepertuaarist, mille hulka tuleb peale Joseph Haydni ja Ludwig van Beethoveni loomingu lugeda ka Erwin Schulhoffi oma (1894–1942), vähemalt tema keelpillikvartett nr 1 (1924). Schulhoff on üsna vähe tuntud XX sajandi helilooja, kes sai tuntuks pigem oma maailmavaate muutuste kui loominguga.  Euroopa murrangulistel aegadel (u 1930) sai endisest avangardistist (dada) tulihingeline kommunist, kes pööras oma senisele loomingule seda kategooriliselt eitades selja. Ei pea vist lisama, et helilooja arvestatav loominguosa jääb eituse perioodi: nimetatud kvartett ja veel „Viis pala keelpillikvartetile” ongi tema loomingus need, mis elavad kontserdilavadel tänapäevani.

    Kvartett on tonaalne ja rahvuslike (slovaki) tunnustega, kuid hästi kuulatav ja pakub kõigile kvarteti liikmetele palju esituslikke võimalusi. Eriti tuleb tunnustada altviiuldaja ja tšellisti suurejooneliste ja ulatuslike kadentside meisterlikku esitust. Kvartetižanri vanaisa Haydni tohutust varasalvest oli kontserdi avateoseks valitud Kvartett g-moll (Hob III:74), nn „Reiterquartett/ Ratsanik”, millest minu hinnangul saigi eelkõige ansamblimeisterlikkuse ning esituse täpsusega kontserdi tipphetk. Kontserdi teise poole täitis Beethoveni üks kolmest nn Razumovski kvartetist  – e-moll, op. 59 nr 2. Millegipärast on see kolmest „Razumovskist” kõige vähem mängitud ja seda enam väärt teos.

    Vogleri kvartett esitas ulatusliku teose ehtsaksaliku täpsusega. Kuid teades, et vürst Andrei Razumovski oli Vene riigi laia joonega suursaadik vabameelses Viinis (seda on autor märkinud ka teose III osas Theme russe), oodanuks pisut emotsionaalsemat raamidest väljumist kas või mõningase lõivumaksmisega ideaalsele täpsusele. Kuid ka selline  etalonlik esitus on ju väärtus. Seda enam, et Schulhoffi teoses ju oma kirglikkust vaka all ei hoitud. Eesti Kontsert on seni väga hoolikalt valinud keelpillikvartette, keda meile kutsuda. Usutavasti see tava jätkub nagu ka ennast igati õigustanud sari „Violino bis!”.

  • Graafiline disain on kohal!

    Kristjan M?maa

    Endine punkmuusikahuviline ja amatöördisainer Gary Hustwit ei osanud kindlasti ette näha seda tormi, mille vallandab tema ja tema õe krediitkaartide toel valminud dokumentaalfilm (disaini)maailmas. Rohkem kui 90 linnas üle kogu maailma aset leidnud linastused, kuhu kõik huvilised tihti ära ei mahtunud, lõputud intervjuud ja fännikirjad, pool aastat meeletut ringsõitu planeedi ühest punktist teise.

    Aimata võis ta huvi tekkimist ehk siiski. Lõppude-lõpuks on ju tegemist maailma esimese täisverd linateosega graafilise disaini teemadel. Tagasi vaadates vangutavad paljud uskumatult pead. Kuidas on see võimalik, et kellelegi varem pähe ei tulnud selle igati soliidse eriala tegemisi ja suurkujusid läbi kaamerasilma vaadelda?

    Just esmaavastajalikkuses on selle filmi peamine võlu. Kas hea või halb, nähtuse sünni fakt on tähtis. Õnneks ei ole vaja „Helveticat” ka filmina häbeneda. Tegemist on ühe kirjatüübi tekkeloo ja võidukäigu viisaka ajaloolise ülevaatega, mis laseb ladusa ja võhikulegi mõistetavana piiluda tüpograafia köögipoolele: kuidas kirjatähed sünnivad, mis mõtteid neid loovatel inimestel peas keerlevad? Disainisõbra lööb kuulsuste paraad muidugi pahviks. Ehkki nimed ja näod on tuttavad, on vaevalt kellelgi olnud varem võimalust näha Massimo Vignellit, Wim Crouwelit, Erik Spiekermanni, David Carsonit jt sundimatus vestluses vaimukusi poetamas. Nagu üks esilinastusel viibinud disainer siira rõõmuga kommenteeris: „Viimaks ometi sain teada, kes need mulle nii armsad kirjatüübid teinud on. Tunne on hoopis teine!”

    Filmi kohta maailmapressis kirjutatud arvustustes on peamiselt kõneldud „Helveticast” kui ühe-kirjatüübi-filmist. Arutletakse pikemalt selle kuulsa fondi vooruste ja puuduste üle. Kritiseeritakse filmi ebaühtlast ja justkui põhjendamatut esinejate galeriid: osa neist polevat Helveticat kunagi kasutanud ega kõnele ka otseselt kirjatüübi poolt või vastu.

    Ja ometi osutab just see viimane etteheide minu meelest filmi kõige põnevamale ja tugevamale küljele. „Helvetica” ei ole film üksnes Helveticast. Tegemist on haruldaselt tasakaaluka vaatega viimase 50 aasta graafilisele disainile ja visuaalkultuurile üldiselt. Gary Hustwit demonstreerib neutraalselt disainiarusaamade muutust, lastes eri ajastute iidolitel rahulikult üksteisele vastu rääkida nii, et lõpuks jääb vaataja enda otsustada, keda ta usub või missuguseid seisukohti jagab.

    Konflikt näib eksisteerivat modernistide ja postmodernistide vahel. Ühed – juba hõbehallid ning väärikates tugitoolides – leiavad vajaliku olevat vormi allutamise üldistele tõekspidamistele. Seetõttu ei pea disainitaiesed üksteisest ilmtingimata väga palju erinema. Sellesse Bauhausil ja Šveitsi internatsionaalsel stiilil põhinevasse neutraalsuse ajastusse passis Helvetica nagu rusikas silmaauku. Siiani kasutusel New Yorgi metroo viidasüsteemi ja American Airlinesi visuaalidentiteedi looja Vignelli väidab filmis veenvalt: „Kui ma kirjutan sõna „koer”, siis ei pea need tähed ju haukuma?”

    Vastaspoolt esindav (ja samuti juba hallinev) David Carson aga arvab nimelt vastupidist: tähed peavad haukuma nii kõvasti kui võimalik ning see, et sõna enda sisu seejuures kaduma läheb, ei oma tähtsust, sest: „Ärgem ajagem kommunikatsiooni segi loetavusega!” Ka loetamatu tekst võib meiega jõuliselt kõnelda. On ju pilt väärt tuhandet sõna…

    Kena on tõdeda, et kultuslike disainitööde autorid ise on väga erinevad inimesed väärikatest erudiitidest lihtsakoeliselt lobisevate mehepoegadeni välja. Siiani on nende tööd kõnelenud tegija eest. Nüüd siis saime ka tegijate kohta midagi teada.

    Ja ikkagi – miks selline film alles nüüd valmis sai? Tekkinud melu (et mitte öelda kergekujuline hüsteeria) tõestab, et aeg selleks oli enam kui küps. Miks ei ole senini olnud näha ühtki disainifilmi kõigi nende maalikunsti-, arhitektuuri-, moe- jms filmide kõrval? Küsisin seda ka režissöör Gary Hustwitilt, kes nii nagu paljud enne ja pärast teda, jäi vastuse võlgu.

    Kas võib ehk olla, et graafiline disain kui iseseisev valdkond on alles nüüd (või üle pikkade aegade) jalad alla saanud ning valmis võtma sisse oma väljateenitud koha teiste kultuurivaldkonna uhkete poegade kõrval? Kui nii, siis hoidke alt, sest teist nii valjuhäälset ja pealetükkivat nähtust annab otsida.

     

Sirp