Kelle tagasivaateid te ise ootate?
On mälestusi, mida ma ei tahagi lugeda. Äsja tähistasime Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi 20. aastapäeva. Täna on meil selle kohta osaliste meenutused, enda heaks ja teise halvaks arvamine. Emotsioonid ja lihtsalt kronoloogiliste faktide kirjapanek ei ole paraku väga huvitavad. Põnevaks teeb mälestused ikka mõtestus. Pigem ootan, et ajaloolased võtaksid põhjalikumalt ette nii esimese Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu kui iseseisvuse taastamise aja, tuues välja maa-aluste jõgedena voolavad ideelised allhoovused ja järgnevused.
Eestlaste enamik peab riigipöörajaid ja juunikommuniste võrdseks küüditajate jt Stalini koertega. Teie puhul on tegu vanemate ja emaga. Mida on teile õpetanud see vastuoluline kogemus?
Oma raamatus mälestusi läbi rääkides püüdsin mõista, miks selline romantiline inimene nagu minu ema läks vabariigi vastu. Ma ei taha õigustada kommunismi, vaid mõista neid valikuid. Ei saa leppida lihtsate seletustega, et kõige taga oli Vene saatkonna raha. Vene saatkond kindlasti maksis ja võis maksta ka nendele inimestele, kes olid hiljem Eesti Vabariigis väga auväärsed. Kuid tegu ei olnud siiski mitte rahvusluse vastu olemisega, vaid sotsiaalse õigluse eest seismisega ja selles mõttes südametunnistuse järgi käimisega. Praegu näeme kultusfilmidest, kuidas kõik olid üksmeelselt ühel poolel. Vabariigi eest mitte sõtta läinu on erand ja must lammas. 1918. aasta gümnasistide lapsepõlve kuulus aga 1905. aasta revolutsioon. Selle taga, miks minu ema, kes õppis ühes klassis Lagle Pareki emaga, sattus maailmavaatelistes konfliktides teisele poole, olgu kas või usuõpetuse osas, oli see, et mu vanaisa oli juba 1905. aastal nende seas, kes võitlesid tsaari vastu ja nägid sotsialismuses selle ideelist alust. Seltskond, kuhu kuulus minu ema, kasvas välja 1905. aasta revolutsiooniga alguse saanud arengust, mitte ei olnud pärast kommunistlikku pööret Venemaalt siia imporditud. Oluline on mõista ka sellist vastuolulist nähtust nagu Kommunistlik Internatsionaal ehk Komintern. Komintern asus Venemaal ja selle huvid põimiti kokku Venemaa imperialistlike huvidega ning need arengud jätkusid veel interrinde päevilgi. Aga see, et Venemaa riiklikud huvid saavad määravaks ja Kominterni kasutatakse vaid ära, ei saanud noortele, kes tollal tööliskeldris koos käisid veel nähtav olla. Maailmavaate valimise tagamaad olid siiski emotsionaalsed ja isiklikud. Kingissepp, Päts ja Anvelt olid ju kõik Peterburi haridusega juristid ja ometi eristusid vaadete poolest teravalt. Kui me neid asju ei arvesta, siis jõuame mütoloogiani, et sotsiaalse õigluse eest seisja justkui ei saakski kuuluda korralike inimeste hulka. Soomlased on neid küsimusi nii kunstilises kui poliitilises eneseteadvuses läbi töötades jõudnud palju kaugemale; on teinud läbi ka paradoksaalseid muutumisi. Näiteks Soome punaste üks juhte Oskari Tokoi, nn Soome Anvelt, kes oli kodusõja veretööde eest vastutajana surma mõistetud, põgenes Ühendriikidesse, oli Ameerikas Talvesõja päevil üks Soomele toetuse organiseerijaid, sai selle eest sõja järel Soome parlamendi eriseadusega amnestia ja naasis auväärse senaatorina Soome. Meile ei ole antud võimalust selliseid inimestes ja arusaamades pikema aja jooksul toimunud vastuolulist arengut läbi elada ja küpses tagasivaates hinnata. Meie ajaloo kella on kogu aeg pooliku arengu pealt tagasi nullpunkti keeratud ja kõik hakkab jälle otsast peale.
Kuidas tuleks suhtuda kommunismi kuritegelikuks kuulutamise üritusse? On see sama lihtne kui fašismi hukkamõist? Kas „Kommunistliku partei manifesti” kirjutamine oli kuritegu? On neid, kes tahavad näha aastatuhande suurima kurjategijana juba Marxi. Kas ei peaks rääkima näiteks leninismi-stalinismi kuritegudest?
Fašismi hukkamõistmine ei olnud lihtne, aga see läks läbi, kuna sõja võitjad olid sellel poolel. Holokausti eitajaid jagub ju tänini. Kuna Stalin oli võitjate poolel, jäi asi poolikuks. Seetõttu on kommunismi ja totalitarismi hukkamõistmine tervikuna erakordselt vajalik. Filosoofia ärakasutamine totalitaarsete ideoloogiate poolt on omaette küsimus, aga filosoofide süüdistamine selles on rumalus. Taunimist tuleks alustada siis juba Platonist. On neidki, kes peavad Nietzschet või Heideggeri kurjategijateks. Need on inimesed, kes ei saa aru, mis on filosoofia, kuigi nad ise arvavad vastupidi. Marx, kes ise oli täiesti ebapraktiline ja akadeemiline, rääkis küll maailma muutmise vajadusest. Raske öelda, mida ta silmas pidas, aga kindlasti ei pidanud ta silmas stalinlikke laagreid. Marx kasvab välja saksa filosoofia traditsioonist. Marksistlik ühiskonna ja kultuuriuurimise traditsioon, mis saksa filosoofia loomuliku arenguna välja kujunes, ja Lenini arendatud totalitaarne ideoloogia on täiesti vastandlikud asjad. Ega esimene koos varase Marxiga asjata Nõukogude Liidus keelatud olnud.
Kuidas paistab sotsiaaldemokraatia tulevik praegu, kui globaliseerumissegaduses püüeldakse pigem konservatiivsete väärtuste poole?
Igasugune demokraatia vajab valitsevate ideoloogiate vaheldust. Ühiskonnas peab olema erinevaid vaateid ja võimalus seletada tegelikkust eri vaatekohtadelt. Lubatava ja lubamatu piir jookseb poliitikas minu jaoks demokraatia ja totalitarismi vahel. Mis tahes kontseptsioon, mis püüab saada ainuvalitsejaks, muutub iseenda vastandiks ja hakkab tõrjuma neid asju, mis samuti vajavad siin elus hingamise ruumi. Kui näiteks Lauri Vahtre kirjutab, et vaid üks tõlgendus on õige, ja telliskivi on kandiline, siis mulle meenutab see padumarksistist filosoofi Mihhail Makarovit, kes mulle aastakümnete eest peale hüppas, karjudes, et labidas on labidas. Nii peret, rahvust ja kogukonda väärtustav tõupuhas konservatiivne lähenemine kui sotsiaalse võrdsuse ideaalidest ja inimese universaalsest väärtustamisest lähtuv klassikaline sotsiaaldemokraatia (mis tegelikult on ju liberalism selle klassikalises mõistes) ja isegi turgu absolutiseeriv neoliberaalsus on üksteist täiendavad, ühiskonna arenguks vajalikud vaateviisid. Vabalt arenev demokraatlik ühiskond tagab inimestele valikuvabaduse ja tasakaalustab nende lähenemiste häid ja halbu külgi. Kuigi postmodernism kritiseerib vanade narratiivide tõsiseltvõetavust, ei ole nende ideede väärtuslähtekohad vananenud. Need lihtsalt vajavad tänapäevaste teadmiste ja situatsioonide valguses taas väljapuhastamist.
Viitate Vikerkaares Tony Judti kommenteerides intrigeerivalt, et eestlaste sotsiaaldemokraatiapõlguse taga pole mitte sovetiaastatega sisse imetud vasakuviha, vaid hästi omaks võetud kommunism ise ühes selle sotsidepõlgusega?
Need kaks asja on inetult segunenud. Vaadates endiste komsomolitöötajate nägusid – nüüd räägivad nad sotsiaaldemokraatiast kui millestki eriti halvast, kasutades ise enda teadmata Lenini väljendeid, ja on veendunud, et vaid majandus määrab ühiskonna arengu –, pole vaja erilist läbinägelikkust mõistmaks, et ainus ühiskonnateooria, mida nad on õppinud, ongi marksismi nõukogude versioon. Selle kaudu on omandatud mõisted ja hoiakud ning ka alateadlik suhtumine, et sotside sõimamine on loomulik asi. Sellega seostub arusaam, et sotsialismus on seotud nõukogude kommunismiga ja sotsid korralikku ühiskonda ei sobi. Tegelikult on aga vastupidi. Lenin sõimas sotse kokkuleplasteks just seetõttu, et sotsid ei võtnud omaks verise revolutsiooni ja klassivõitluse ideed, vaid püüdlesid sotsiaalse sidususe ja läbirääkimiste ja kõigi kaasamise poole.
Kas meie sotsiaaldemokraatia nõrkus ei ole muu hulgas selles, et kui Eiki Nestor välja arvata, siis sotsiaaldemokraatlikku asja on aetud mitteorgaanilise kõrvalprojektina, paremate või teiste tegemiste vaheajal ja kõrval? Ilves astus kehvade valimistulemuste tõttu tagasi, aga kas ta jätkas tulihingelist sotsiaald
emokraatlikku tööd parlamendis, maakondades, valijatega? Mikko lõpetas Euroopa parlamendis, aga kui isiklik hüveolu mängus pole, siis tema sotsiaaldemokraatlikku valgustustööd ja maakonnaagitatsiooni enam ei märka. Kus on kümme aastat pühendunult töötanud innustunud sotsiaaldemokraatlikud Michalid, Pentused ja Simpsonid?
Ma muidugi ei hakka kommenteerima nimetatud üksikisikuid, peate nende endiga rääkima. Aga kui palju on Eesti poliitikas üldse professionaalseid poliitikuid? Ka sotside seas on vähe neid, kes on sotsiaaldemokraatliku ideoloogia enda jaoks läbi mõelnud, aga Hayeki või Popperi tundjaid ja meie tänases situatsioonis teadlikult rakendajaid on praeguses populistlikus Reformierakonnas veelgi vähem. Mis puutub mitte ideoloogide, vaid funktsionääride tulihingelisusse, siis seda on väga lihtne seletada: teistes erakondades on kauem pildil püsitud seetõttu, et nad on saanud olla rohkem võimul ja neil on olnud võimalus parteitöötajatele palka maksta. Me oleme taotlenud sissetulekute suuremat võrdsust ning olnud palgasaajate poolel ning pole saanud seetõttu toetusi ettevõtjatelt, kes peavad üleval paremerakondi ja ka Keskerakonda. Meilt pole keegi saanud mingeid maatükke ega muud ja seetõttu oleme suutnud püsida ka korrumpeerumata. Samas on ka ootused sotsiaaldemokraatiale vananenud ja seda esindavad ka ajakirjanikud, soovides sotsiaaldemokraate näha esindamas vaid töölisklassi. See on läinud sajandi 30. aastate situatsioonil põhinev ootus, mis on tänaseks aegunud. Sotsiaaldemokraatide tänaste valijate seas on füüsilise töö tegijatest aktiivsemadki just haritlased, kellel on muuseas ka teravad majanduslikud probleemid, avalikus sektoris töötavad inimesed, kellele on oluline paks riik, samuti valijaskond, kellega keegi täna õieti tegeleda ei mõista – vabakutselised, FIEd, osalise tööajaga töötajad.
Mida hakkab haritlaskond peale Pihliga, kes küsib ajakirjanikult, mis asi see monogaamia on?
Haritud inimesed peaksid ikka aru saama, miks üks või teine käik on tehtud, ja nägema, et sotsiaaldemokraatlik erakond ei ripu ära ju ainult ühest juhtoinast, antud hetkel Jüri Pihlist. Kuid see on erakond, kus igaüks võib välja öelda oma arvamuse ja kus juhte tõesti demokraatlikult valitakse. Ise viitasite konservatiivse kalde tugevnemisele tänases maailmas. Kuna sotside käekiri on pehme olnud, siis on sellega ka osa sotsiaaldemokraatide seas kerkinud ootus tugevama käega juhtimise järele ja Pihli juhiimago oli erakonna esimeheks saamisel oluline.
Kuidas te poole tee peal seda käiku hindate?
Ma ei arva, et peaksin seda praegu tegema või et sellele peaks üldse Sirbis hinnangu andma. Eks igal juhil on tugevaid ja nõrku külgi. Sotsid on tugevad ja õppimisvõimelised ja seda on ka Pihl. Käimas on protsess, mille tulemused alles selguvad.
Inimarengu aruandest kipub tasapisi oodatud hitt saama. Selle mõju ja sotsiaalteaduste olulisuse teadvustamine levib üha laiemalt.
Määrav on siinjuures ühiskonna õhustiku muutmine. Ühiskond mõtleb sotsiaalsetele probleemidele ja jätkusuutlikkusele aina enam. 1997. aastal tegime vaesuse raportit, kus räägitud sai paljuski samadest asjadest. Ka veel kaks aastat tagasi poleks tänase aruande teemad leidnud sellist vastukaja. Oleme tasakesi nihkumas postmateriaalsete väärtuste poole. Oma osa on siin üldisel elatustaseme tõusul, aga ka masul.
Kas vastab tõele müüt, et sotsiaalteadused on alarahastatud, kuna riigil on vinguvate sotsiaalteadlasteta mugavam?
Grante jagavad ju teadlased ise ja teaduslike kriteeriumide alusel, mitte arvestades, kui kriitiline keegi on. Riik ei saa siin sekkuda. Probleem on selles, et teaduse hindamine lähtub eeskätt loodusteaduste kriteeriumidest. Meie sotsiaalteadused said õieti arenema hakata alles 20 aasta eest. Loodusteadustega tegelemiseks oli nõukogude ajal parem olukord. Võimalusi sotsiaalteadusega tegeleda on siiski piisavalt, kuigi raha liigub sotsiaalteadustes vähem kui täppisteadustes. Kuid see on probleem kogu maailmas. Inseneriteadustelt loodetakse vahetut kasu majanduslikule efektiivsusele ja seega neid ka rahastatakse enam. Aga võrdlevad uurimused on näidanud, et postsotsialistlike maade seas on meie sotsiaalteaduste olukord üks paremaid.
Olete öelnud, et meil pole korralikku meediakriitikat. Kes ja kus seda tegema peaks? Kolleegi ei ole ilus ja eetiline kritiseerida. Sirbis seda tehes on alati tunne, et mul pole selleks õigust, kui ma ei ole ise uuriva ajakirjanduse esirinnas ega pea sisu nimel pidama pidevat kemplust raha vastu ja raha nimel, nagu päevalehtede kultuuriajakirjanikud.
Meediakriitika ei tähenda pidevat virisemist. Teatrikriitika ei tähenda ju ka seda. Samuti nagu ei ole head teatrit hea teatrikriitikata, peaksid kuuluma kokku meedia ja meediakriitika. Meediakriitika ei ole see, kui paljastatakse, et ajakirjanikud on ise korruptiivsed. Meediakriitika ei tähenda mingi saate mahategemist, vaid analüüsimist, millist mõju üks või teine meedium omab. Meediakriitika on tekstide ja sisu kriitika. Vajadus selle järele olukorras, kus meedia mõju inimeste teadvusele on väga suur, on olemas ja ülikool on näinud vaeva, et koolitada inimesi, kes on suutelised jälgima protsessi ja kellel on ka meedia professionaalseks analüüsiks vajalik teoreetiline taust. Ent vaja oleks sõltumatut väljaannet, mis sellega tegeleks. seni jääb see üliõpilaste töödesse ja ei ilmu regulaarselt ajakirjanduses, nagu võib seda näha Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes jm. Ajakirjanduskriitiline väljaanne peaks olema sõltumatu kultuuriväljaanne, kuid populaarsem kui Looming ja Vikerkaar. Margot Visnap püüdis aastate eest teha seda elektrooniliselt ja nüüd taas üks magistrant võib-olla üritab sama.
Kui ilmetult mustvalged, ebahuvitavad ja kallutatud me Sirbis oleme?
Mis puudutab ideoloogilist positsiooni, siis Sirbi peatoimetajal, ajakirjanikel ja kolumnistidel on kõigil erinev ideoloogiline positsioon. Erinevad maailmavaated ja arvamused vahelduvad ja see on positiivne. Kui mulle ei meeldi üks kolumn või mõne toimetaja positsioon, siis seal on nimi all ja kõik on normaalne. Sirbi probleem on selles, kuidas teha leht loetavamaks, samas sisus järeleandmisi tegemata. Sirp peaks muutuma võib-olla rahvahariduslikumaks, ulatama käe kirjandusõpetajatele ja inimestele, kes püüavad noorteni kultuuri viia. Oleks vaja, et Sirpi loeksid taas õpetajad, nagu nad seda kunagi totaalselt tegid. Samuti võiks Sirp püüda anda aimu sellest tööst, mida teevad eesti humanitaar- ja sotsiaalteadlased rahvusvahelistes ajakirjades. Praegu on inimarengu aruanne ainus teadust populariseeriv väljaanne, kuid seda tööd võiks teha ka Sirp. Sirp võiks olla sotsiaalteadlaste debati koht, ning sotsiaalia osa võiks olla suurem, kuid seda mitte kaunite kunstide arvelt, vaid leht võiks üldse olla mahukam. Mina ei arva, et Sirp peaks olema laiale lugejale ning peaks tegema ennast lihtsamaks, aga võiks olla valgustuslikum, natuke poleemilisem, ehk veidi visuaalsem ning jõuda veidi enam selle laiema haritud publikuni, kelleni ta kunagi jõudis. Mis puutub Sirbi kujundusse, siis see on igavene teema ja ajakirjandustudengid on kanali ülevaateid tehes olnud siin erinevatel, nii toetavatel kui kriitilistel positsioonidel. Muutuma ei peaks mitte mustvalge kujundusprintsiip üldse, vaid visuaal võiks olla lihtsalt ilmekam. Meie ühiskond on muutunud impersonaalsemaks, me ei tunne enam oma kultuuriinimesi. Näiteks saaks ka mustvalges vormis väga heade portreefotodega tuua kultuuriinimesi personaalselt rohkem esile.
Teie usk ajakirjandusse on suur. Meedia ei ole mitte ainult avalike debattide pidamise paik, vaid rahvuse kujundamise oluline tugi, nagu annate oma raamatus mõista viidetega Benedict Andersonile. Kui palju on idealistlikke ja missiooniga ajakir
janikke? Muidugi neid on: Janek Luts, Külli-Riin Tigasson ja Kadri Ibrus jt EPLi ajakirjanikud, paljud Eesti Raadio saatejuhid, Klassikaraadio rahvas – aga on neid piisavalt?
Mina mõõdan ajakirjanduse kvaliteeti sellega, kui palju aega läheb lehe lugemise peale. Lehtedes on järjest enam lugusid, mida tasub lugeda ja millel on mõte. See on ehk ka tingitud masuajast, et on tekkinud nõudlus arutelude ja debati järele. Vahepealne meelelahutuslikkuse suur osakaal, mis haaras kõiki lehti, on hakanud tagasi minema. Järjest enam mõistetakse, et paberlehe ellujäämise tagab analüütilisus. Uudise kiiruses ei anna online’iga võistelda, küll aga analüüsi sügavuse osas ja seda on paberlehtedes tunda. Mul ei ole ülearuseid illusioone. Eesti ei ole Prantsusmaa ega ka mitte Soome. Meil on vähe inimesi ja neid peab jätkuma igale poole. Meie inimeste ja raha hulga ning kultuurkihi paksuse kohta on meil piisavalt head ajakirjandust. Meie päevalehtede olukord ei ole nii hull, kui me arvame, ja minu arvates on meie ajakirjanduse tase praegu parem kui poliitika tase.
On see normaalne, et inimesed, kes edendavad ühiskondlikku debatti, teevad seda ühe katuse all koos aastaid kummalisi eluhoiakuid kultiveerinud endise Kroonika peatoimetaja ja bravuuritari bravuuritsemistega?
Kui see teile muret teeb, siis pange omale raudriided selga ja mask pähe, ärge hingake ega käige poes ning nautige iseennast. Looge steriilne keskkond, kuhu miski labane sisse ei pääse. Paraku peame oma väikses riigis ja keskkonnas suhtlema ja arvestama kõigiga ja suutma ka selles keskkonnas endaks jääda. Kas te arvate, et mul on olnud ainult geniaalsed üliõpilased? Ülikooli õppejõud kuuleb suurtes hulkades rumalusi, aga ikka õpetab. Mis puutub endisse Kroonika peatoimetajasse, siis ma nautisin viimases Arteris tema intervjuud ühe nn tipp-poliitikuga, kellega jutt käis põhiliselt selle ümber, kuidas poliitik riides käib. See oli mulle fantastiliselt huvitav. Lugesin seda samasuguse huviga, nagu ma vaatan telekast loomafilme.
Me oleme harjunud sellega, et meil on väga suur ajakirjandusvabadus. Kas see võib üleöö otsa saada?
See oht on täiesti olemas. Eesti ühiskonnas pole olnud normaalset opositsiooni ja koalitsiooni vaheldumist ning on tekkinud absoluutse erakondliku võimu ihalus. Ametnikud on erakonnastatud ja ühiskonda läbiv erakondlik kontroll on suurenenud. Valitsuse juhterakond on liberaalsele maailmavaatele vastukäivalt koondanud partei keskaparaadi kätte väga palju võimu ja see on ohtlik tendents, mille vastu ainus tõhus rohi on ajakirjandus. Väike ühiskond kaldub korporatiivsusele ja sellega kaasneb püüd kriitikavabu tsoone tekitada. Sellises olukorras on püüd ajakirjanikele igasuguste ilusate siltide varjus tõkkeid ette seada kardetav arengusuund, ning selle vastu seismine, isegi kui see näib üle pingutatud, on vajalik. Ajakirjanikud ise on muidugi suurema reguleerimise õigustamise poliitikutele üsna mugavaks teinud „tänu” oma eksimustele ajakirjanduseetika vastu, kontrollimata info kasutamisele ning vastuvõtlikkusele lobby poolt ette söödetud materjalide suhtes. Mujal maailmas hoiab sellised eksimused ära ajakirjanike endi tugev solidaarsus, ajakirjanduskultuur ja meediakriitika olemasolu. Need piiravad ka poliitikute võimalusi ajakirjandusvabadusega mängida.
Ajakirjandusvabadusega kaasneb ahistamise oht nende puhul, kes ei oska meediaga suhelda. Meedia alandab päevast päeva inimväärikust, vahel osalejate eneste soovil ja osalusel, aga sageli ka soovita. Kuidas äratada hr Koorbergis empaatiat, et ta ei kostitaks mu kooliteed käivaid lapsi iga päev plakatitega Tissi Maarionist, kellele 300 krooni öö eest on liiga vähe, ja kliendi kassist, kes tappis strippari mao?
Selliste probleemidega tullakse mujal maailmas toime avalikkuse survel, tarbijate ja lastevanemate organisatsioonide kaudu. Meil puudub kahjuks ka selline solidaarsus. Kõiki ei ole võimalik politsei ja kohtuga korrale kutsuda, see toob kaasa palju hullemaid tagajärgi. Mujalt maailmast tulnud inimesele on arusaamatu, kui koolide läheduses müüakse näiteks tubakat ja ta ei näe seal lastevanemate pikette. Meie inimene ei oska enda kaitsta ega tunne selleks kohustust. See pole pelgalt postkommunistlik sündroom. Eesti ühiskonnale on selline orjameelsus ja enese eest seismise halvakspanemine sügavamalt omane. Ka ajakirjanduse ülesanne oleks sellist kodanikuaktiivsust toetada ja ülal hoida.
Küsinud Valle-Sten Maiste
