Toeta
Otsi

feminism

  • Heikki Hamarila ja Liisa Harkkomaa Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Heikki Hamarila – Liisa Harkkomaa

    AJA PUUDUTUS — AJAN KOSKETUS — TOUCH OF TIME

    Vabaduse galerii (Tallinn, Vabaduse väljak 6) 18.04 – 07.05.2013

    Näituse avamine 18.04 kell 17.00)

    ”Oleme Soome kunstnikepaar ja korraldame oma ühise näituse Eesti Kunstnike Liidu Vabaduse galeriis mõtteseoses ”Aja puudutus”

    Meie puutepunktid ajas on lähtunud meie endi elust, omaenda identiteedist ja omaenda elu ajaloost, ka omaenda vanavanemate ja esivanemate eludest.

    Liisa Harkkomaa:

    Astun ajaväravast ruumi, kus kohtun oma mõlema vanaemaga. Elisabeth-mummi Vaasast ja Silju-mummi Viiburist. Mulle on olnud selle ajavärava võtmeks vanaemade tehtud käsitööd. Leidsin need oma ema pööningult, kus nad terve ühe sugupõlve jooksul olid pakituna kastis seisnud. See oli pühalik hetk, mil lõpuks avasin need kastid ja leidsin eest uskumatult peeneid pitse ning pitside ja broderiiga kaunistatud kleite, pidulikke laudlinu ja pitsiribasid.

    Minu vanaemad ei kohtunudki teineteisega. Silju-mummi sündis Viiburis ja Elisabeth-mummi Ameerikas, kust siirdus lapsena Pohjanmaalle. Tema suri juba enne minu vanemate abiellumist, kuid minu kujutelmades on ta elav.

    Paari aasta eest abiellus minu tütar ja mõlema vanaema tehtud laudlinad katsid tema pulmalauda. Tundus, et aeg on nihkunud ja mõlemad mu vanaemad on sel pulmapeol osalised.

    Ka sellel näitusel kohtun oma vanaemadega. Vanaemade käed on puudutanud siin iga pitskraed ja lauanõude kilde. Sugupõlvi ühendav pitsiriba suundub minu kaudu edasi tulevikku, järgmisele põlvkonnale. Minu teosed sel näitusel on ka lugupidamisavaldus naiste käsitööle, mis on ühendanud eri nevaid põlvkondi.

    Heikki Hamarila:

    Valgus liigub ajas minevikku kui tulevikku valgustades

    Kui võlukristall, mis puudutab nii ajalikku kui ajatut

    Näen ilmsi ja unes

    Minevikuta poleks praegust hetke ja tulevat

    Näitusel on eksponeeritud maalid ning seinapindd ja ruumi ühendavaid installatsioone

    Oleme oma teoseid luues töötanud samas ateljees ja arutlenud tööprotsesse ajal hetkemälestusi ning kuis oleme kogenud aega. Oleme liikunud ajas ja lasknud ajal end kanda.

  • Let Obama be Obama!

    Toomas Alatalu

    Vanahärra tõdeb, et Obamal on kasutada neli korda suurem rahvusliku julgeoleku nõukogu (National Security Council), kui see oli Nixoni, Carteri või, Bush vanema päevil,1 rääkimata nõukogu toetavatest professionaalidest. Paraku suutis Obama oma rolli „suurriigi välispoliitika kontseptuaalse algatajana”, „strateegiliste otsuste kujundamise, elluviimise ja korrigeerimise ülevaatajana” esimesel võimuaastal  täita vaid osaliselt, sest pidi kustutama tuld sisepoliitikas. Sellest tulenevalt muutus USA välispoliitika „halvatavaks pigem ettevaatlike kui aktiivsete, pigem mugavate kui innovaatiliste kõrgemate ametnike” poolt. Brzezinski ütleb enamatki: mõnedele on vastukarva isegi presidendi prioriteedid Lähis-Idas ja Iraanis ning järelikult on nad kehvad poliitika elluviijad. Seesugune toimetamine mõjutab ka presidendi sisepoliitika nõunikke ja nii sünnivadki tagasilöögid välispoliitikas, mida toetavad võimukalt kodused lobby’d. Näitena toob Brzezinski Iisraeli peaministri keeldumise  lõpetada asunduste rajamine Läänekaldal ja Gaza sektoris, kuigi Obama nõudis seda avalikult veel mullu. Lahates USA välispoliitika „koduseid takistusi”, nimetab Brzezinski „välispoliitilise lobby mõjukuse kasvu USA poliitikas”. Tänu ligipääsule USA kongressile ja tuginedes kas suurtele rahadele või välistoetusele mõjutab lobby enneolematult suurelt ja seadusandluse abil välispoliitika kujundamist. Rohkem kui kunagi varem töötab USA kongress presidendi välispoliitiliste otsuste vastu ja koguni dikteerib neid presidendile.

    Siinkohal toob Brzezinski näiteks Iraani  sanktsioone puudutava nn siduva otsuse. Kongressi seda sorti tegevus avaldab mõistagi mõju ka USA otsustele maailmapoliitikas, nii et on juba raskusi teha selgeks, kas tegu on USA või hoopis mõne muu riigi huviga. Teiseks nõrkuseks (siin tugineb Brzezinski tuntud RAND Corporationi2 2009. aasta uurimusele) on saanud ameeriklaste süvenev ideoloogiline lõhenemine, mis vähendab seni toiminud efektiivse kaheparteilise välispoliitika võimalusi. Ühiskonna polariseerumine „julgustab demagoogia imbumist poliitilistesse konfliktidesse. See mürgitab ka avalikku  arutelu. Veelgi hullem – teise mustamine ja vihkamine ning potentsiaalselt vihkav retoorika on kiirelt levinud poliitilise vaidluse kuningriiki – blogindusse, mida ei reguleeri ei faktide kontrollimine ega laimuvastased seadused”. Brzezinski nendib, et suurte demokraatlike riikide seas on Ühendriikide avalikkus üks vähem informeeritumaid maailmas, kui jutt läheb globaalsetele asjadele. Ajakirja National Geographic küsitlustele viidates küsib ta, kas välisriikide geograafiat ja ajalugu tundmata on võimalik mõista dilemmasid, millega USA on silmitsi Afganistanis ja Pakistanis?  Seda olukorras, kus ajalehtede tiraaž väheneb, kunagised informatiivsed telereportaažid on asendunud triviaalsete jutlustamistega ning usaldusväärsed ja õigeaegsed uudised kriitiliste sündmuste kohta jõuavad avalikkuseni järjest harvem!?

    Pole siis imestada, et kriitilistel hetkedel kipuvad kõlama jääma demagoogiliselt formuleeritud lahendused. Eeldatavasti kirjutas Brzezinski äsja refereeritu eelmise aasta lõpul, ent kõik öeldu on aktuaalne tänagi, sest Obama sai siseprobleemiga nr 1 – tervishoiureformiga maha alles  21. märtsil (vastasleeri survel tehti kongressi mõlemas kojas kordushääletus 25. III). 23. märtsi õhtul saabus Valgesse Majja Brzezinski hinnangul kolmest akuutsest välispoliitilisest probleemist (Iisraeli-Palestiina konflikt, Iraani tuumaambitsioonid ja Afganistani-Pakistani väljakutse) esimese peategelane Iisraeli peaminister Netanyahu. Seda pärast triumfaalset esinemist 7500 kutsutu ees Ameerika-Iisraeli avalike asjade komitee kogunemisel. Tema lausungid „Jeruusalemm pole asula, Jeruusalemm on juutide pealinn” jms said publikult marulise aplausi.  Samas ei jäädvustanud esimest korda USA-Iisraeli suhete ajaloos telekaamerad Valge Maja peremehe vastutulemist küllatulnud heebrea esimesele mehele ega ka külalise ärasaatmist. Jutuajamine silmast silma kestis poolteist tundi, aga see on ka kõik, mis sellest teada on. Ajakirjanikud jäid tühjade kätega samuti Netanyahu Ameerikast lahkudes ja kuigi ta pidi kohtuma ka Euroopa Liidu valitsusjuhtidega Brüsselis, lennati otse Iisraeli, kust kabineti istungi järel edastati maailma sõnum: „Iisrael ei muuda oma asunduste rajamise poliitikat”.  Poliitika on siiski (vähemalt) kahepoolne protsess ja pole raske märgata, kuidas Bush noorema pärandist vabanev maailm muudab järsult suhtumist Iisraeli valitsuse poliitikasse. Tegelikult võis erilist vastuvõttu Valges Majas oodata, sest riigisekretär Hillary Clinton oli avalikult kuulutanud: Iisraeli valitsuse otsus jätkata elamuehitust IdaJeruusalemmas ja teha see otsus teatavaks asepresident Joe Bideni visiidi ajal oli USA-le „solvav”. Proua Clinton esines söakalt ka mainitud AIPACi foorumil, hoiatades Iisraeli „usaldusväärsuse kaotamise” eest. 

    Neli päeva enne Valge Maja kinnist külastust kogunes nn Lähis-Ida kvartett (USA, Venemaa, ÜRO, EL ehk H. Clinton, S. Lavrov, Ban Ki-moon, C. Ashton + G. Mitchell ja T. Blair) Moskvas ja korealasest ÜRO peasekretäril lasti kogu maailmale teada anda, et Palestiina riik luuakse 24 kuu jooksul ning et Iisraelil tuleb lõpetada elamuehitus, likvideerida kurikuulsad plokkpostid jms. Euroopa Liit tühistas aga samas esmaspäevaks ette nähtud ELi ja Iisraeli välisministrite kohtumise. Teisipäeval aga teatas Suurbritannia välisminister Miliband Iisraeli diplomaadi väljasaatmisest karistamaks  Briti kodanike passiandmete kasutamist Iisraeli salaluure mõrvaoperatsioonis jaanuaris Dubais. Ja kuigi Iisrael pole seda tüüpi vahelejäämiste puhul kunagi kinnitanud ega eitanud oma osalust, tuli sedapuhku teade, et n-ö vastumeetmeid Londonile ei tule ehk siis tunnistati end süüdi. Seda üle hulga aja esimest korda. Eks näis ja millal öeldakse sama välja suuremates asjades. Arusaadavalt on võimatu ennustada, millal pööre LähisIdas teoks saab, sest viimaste aastate viivitused on vaid tugevdanud Iisraeli jäiga liini mehi ja naisi ning nõrgendanud  mõõdukaid palestiinlaste leeris. Tegutseda siiski tuleb ja Brzezinski arvates lähtuvalt neljast põhimõttest. Esiteks: Palestiina põgenikud lähevad tagasi vaid Palestiina riigi territooriumile ning saavad mõningast kompensatsiooni. Seda oleks Palestiina vabastusliikumisel raske alla neelata, ent sellel pole alternatiivi.

    Teiseks, Jeruusalemm tuleb jagada: Lääne-Jeruusalemm oleks Iisraeli ja Ida-Jeruusalemm Palestiina riigi pealinn, kusjuures vanalinna suhtes tuleks saavutada mingi rahvusvaheline kokkulepe. See oleks raske jällegi Iisraelile. Kolmandaks tuleb lähtuda 1967. aasta piiridest,  kuid võimalike muudatustega tuleks suurendada palestiinlaste territooriumi. Neljandaks: Ühendriigid või NATO peaksid paigutama oma väed piki Jordani jõge, mis annaks Iisraeli julgeolekule vajaliku strateegilise sügavuse.

    1 Poola päritolu Z. Brzezinski ja tema asetäitja NSCs Samuel Huntington olid esimesed kõrgakadeemilise seltskonna tegelased, kes kutsuti suurt poliitikat kujundama ja tegema. Brzezinski käsi oli mängus inimõiguste järgimise nõudmise muutmises USA välispoliitika tööriistaks, kaasmaalase Karol Wojtyła valimises Rooma paavstiks, Rumeenia arvamises Ladina-Ameerika arenguriikide gruppi, Lähis-Ida  rahulepingus (Camp David), USA-Hiina diplomaatiliste suhete sõlmimises, kanali tagastamises Panamale, vastupanu organiseerimises Nõukogude sissetungijatele Afganistanis ja Moskva olümpiamängude boikoteerimises. Brzezinski ja Carteri komistuskiviks said aga sündmused Iraanis.

    2 Mõttekeskus RAND Corporation koostas R. Asmuse ja R. Nuricki juhtimisel 1995.-96. aastal ülevaate Läänemere maade arengusuundumustest ja selle järeldused said aluseks Bill Clintoni administratsiooni otsusele kutsuda Balti riigid ühinema NATOga.

  • Pealelend: Aarne Saluveer

    T. M.

    Samas grand prix’ voor, mis meil on üldjuhul laupäeviti – seal pole küll ühtegi vaba kohta olnud. Jah, oleks võib-olla vaja natuke väiksemat saali eelvoorudeks ja veel suuremat lõppkontserdile, paraku on meil ikka ainult üks sobiliku akustika ja suurusega saal, Estonia kontserdisaal. Eelkõige annab rahvusvaheline festival võimaluse  kas või episoodiliselt üle vaadata, millist ja millisel tasemel koorimuusikat XXI sajandi alguses lauldakse. Tallinna festival on mitmekülgne: kategooriaid on nii muusikažanrite ja -ajastute kui kooriliikide lõikes (aastast 2005 tõime sisse ka lastekooride kategooria ning tänavu lisaks kaasaegsele muusikale rahvamuusika). Olgem ausad – seda on kõik ka laulupidudel kogenud –, et noortekooride kvaliteet on tohutult paranenud. Viitan Sirbi veergudel  ka sellele, et kui siin-seal on ilmutatud lugejakirju teemal XXV laulupeo raske repertuaar, siis reaalselt on kooridesse tekkinud uus põlvkond noori, kes laulavad nii uut kui klassikaks kujunenud muusikat heal tasemel. Õnneks on pigem erand kui reegel olukord, kus esitus kuulajate kõrva nii raskelt riivab (enamasti on see juhendaja, mitte laulja probleem), et see laulupeole sobimatuks tunnistatakse.

    Me ei joo üldjuhul vettki poriloigust – miks muusika peaks erand  olema? Mida Tallinna festival veel annab? Koorijuhtide kutsestandardis on nõue teatud aastate jooksul osaleda rahvusvahelisel konkursil. Ja kui me seda siin Eestis ei korraldaks, sunniksime koore ja dirigente kogemuse saamiseks välismaale sõitma. Mis tähendab, et võtame Eesti kultuurieelarve raha ja viime osavõtumaksude, hotellitasu jm näol teistesse maadesse. Nüüd toovad välismaa koorid nii oma kogemuse kui  ka raha meie hoovile. Kerge see aasta kindlasti pole. Üleüldine tõusuaeg mõjus – koorid Austraaliast, USAst, Itaaliast, Jaapanist (isegi India koor registreerus) – ja nii olid meil ka optimistlikud arenguplaanid. Tegime paljudele silmapaistvatele kooridele ettepaneku Tallinna tulla: näiteks Espoo muusikakooli koorile, kes on üks maailma silmapaistvamaid nüüdismuusika esitajaid, ja Läti noortekoorile Kamēr, kes on kahtlemata  maailma tipus. Viimaste kuude kasvav majanduskriis on toonud äraütlemisi, aga konkurss tuleb ja häid osavõtjaid jagub. Konkursi taset tõestab ka väga kõrgetasemeline ja hästi tasakaalustatud žürii. Bob Chilcott (Suurbritannia), Kåre Hanken (Norra), Chifuru Matsubara (Jaapan), Alexander Vacek (USA/Ukraina) – need on silmapaistvad inimesed ja suured Eesti sõbrad – pluss Mikk Üleoja. On suur rõõm sellised eksperdid ja Eesti koorid  omavahel kokku viia. Lõppkontsertidel on meil olnud vägagi erinevaid lähtekohti ja kavu. Tõnu Kaljuste juhitud festivali lõpus kõlas Berio „Coro”, üks nüüdismuusika suuri avangardistlikke kooriteoseid, mis tänu oma elitaarsusele küll ei pretendeeri suurele kuulajaskonnale, aga ma pean sündmuseks, et selle ettekande katse on Eestis tehtud. Ennekõike tuleb aga austada oma suurkujusid ja tutvustada külaliskooridele eesti  muusikat.

    Nii ongi kohustuslik pala kammerkooridel Urmas Sisaski „Benedictio”, naiskooridel Arvo Pärdi „Peace Upon You, Jerusalem” ja meeskooridel Veljo Tormise „Incantatio maris aestuosi”. Festivali lõppkontsert – enne kui hakkab suur auhinnatseremoonia – on pühendatud Veljo Tormisele. Eesti tippkoorid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, RAM, ETV tütarlastekoor ja Ellerhein esitavad valitud tippteoseid  XX sajandi ühe suurima helilooja loomingust. Näiteks esitab ETV tütarlastekoor ühe Tormise viimastest teostest, huvitava, ent meil mitte just liiga sageli esitatud teose „Sampo tagumine”. Selle tellis Hannoveri tütarlastekoor maailmanäituseks EXPO 2000. Tookord telliti teoseid seitsmelt suurelt heliloojalt, kelle seas loomulikult on Tormis ja Pärt. Minu arust on hästi sümboolne olukorras, kui räägime kultuuriraha kadumisest, vähemalt laulda müütilisest  soome-ugri imeveskist, mis jahvatab kulda, soola ja raha … ja mõelda Soome sepast, kes küsis selle imeviguri valmis tegemise eest palgaks noore neiu, kellega õnnelikult elada. Väärtus väärtuse vastu. Kontserdi lõpetame kantaadiga „Laulu algus”, mis on sümboolseks sissejuhatuseks suvisele laulupeole.

     

  • Kujuta ette pimedat, tolmust pööningukambrit, kus lõputult organiseerimata kuhjasid joonistusi, lõue

    Margus Kiis

    Ameerika indiaanlased on juba ammust ajast eestlastele tundunud eriliselt paeluvad, müstilised ja täidetud salapärase jõuga. Kas või Oskar Lutsu „Kevade” esimesel leheküljel mainitakse seda fenomeni, traditsioon on jõudnud loomulikult tänapäevani, vendade Urbide naisi niitvate mõistujuttudeni. Mis ime siis, et ka eesti etnodokumentalistid jätavad ugrid-mugrid-handid-mansid naftapuurtornide kasvu jälgima ja seilavad üle Suure Vee punanahku jäädvustama. Liivo Niglas on koos oma USA ja Norra sõpradega avastanud Põhja-California kaunite mägede vahel voolava jõe ääres lõhesid püüdvad põlisameeriklased, kes siiski ennast ise indiaanlasteks nimetavad, neid filminud ja sellest linateose ponnistanud.

    Üldiselt oli seda filmi vaadates mulje, nagu vaataksid etnograafilisel ekspeditsioonil jäädvustatud videomaterjali, mida pole veel vormistatud. Või on filmi teinud inimene, kes pole kunagi näinud teisi dokumentaale. Pikad venivad kaadrid järgnevad üksteisele ilma selge kontseptsiooni või arusaadava struktuurita. Peamiselt on näha-kuulda kaks teemat: kalapüüdmine ja lõputu hala, kui halvad on asjad tänapäeval ning kui hästi olid lood kunagi ammu. Vahele pilte täiesti harilikust igapäevaelust, indiaanlaste „rääkivaid päid” jutustamas oma rituaalidest ning kauneid loodusvaateid. Meetripikkusi lõhekalu tõmmatakse jõest välja täiesti tavaliste tänapäevaste meetoditega nagu tülikaid merilõvisid jahipüssiga jahtides.

    Indiaanlaste peamine vaenlane on muidugi kahvanägude käes riigivõim, mis on kunagi ehitanud jõele elektrijaamatammid ning piirab kalavarude vähenemise tõttu püügiõigusi. Indiaanlased aga arvavad, et kalad solvuvad, kui neid ei püüta, ja „ei tulegi enam”. Katkematu nostalgia saab filmis aga ootamatult vastu nina stseenis, kus üks edukas ja juhtiv hõimlane näitab põlenud bussivrakki, mis olevat olnud tema lapsepõlvekodu koos kaheksaliikmelise perega. Ei lähe asjad ka ainult halvemuse poole, ütleb võssakasvanud plekikolakas.

    Film tekitas väga palju küsimusi, aga õnneks oli autorite kolmik esilinastusel kohal ja nad vastasid mitmetele. Tuli välja, et rituaale ei filmitud, kuna indiaanlased keelasid selle (filmis mainis keegi seda korraks n-ö mokaotsast). Üldse olevat indiaanlased kaamera suhtes väga umbusklikud ja see tundus õigustavat võetud materjali ebakindlat ja suhteliselt üksluist olemust – põnevat värki nagu ei saanudki üles võtta! Kui filmi järgi tundus, et põlisameeriklasi on piirkonnas vaid mõnikümmend, siis autorite jutu järgi olevat neid seal siiski tuhandeid. Kalapüük polevatki peamine elatusallikas, vaid pigem identiteedi hoidja.

    Kogu selle info oleks vabalt saanud dokumentaali sisse lülitada mitmel moel, kuid valmis teoses oldi piirdutud väga minimaalse kaasteabega, mis esitatud tiitritena alguses ja lõpus ning subtiitritena filmi kestel. Üldiselt on mittespetsialistil üpris keeruline „Kalarahvast” jälgida ja mitmed eksiarvamused on kerged tekkima. Seda kinnitasid ka mitmed seansile järgnenud küsimused rahva hulgast.

    Minul tuli aga hoopis selline mõte: kui palju on säilinud eestlaste kombeid ja rituaale näiteks saja aasta tagant? Hm… Null?! Selles mõttes on indiaanlased isegi heas seisus, kui nad teostavad vähemalt sadu aastaid vanu riitusi, olgugi et üsnagi moondunud kujul. Eurooplaste usud ja kombed kaovad ning ununevad vägagi kähku. Kes siis meid jäädvustama tuleb?

     

     

  • Integreeritud „In graafika”

    Rainer Vilumaa

    Graafikal on head ajad. Nii võiks järeldada, kui vaadata viimastel aegadel kunstielus toimuvat: möödunud aasta suursündmuseks oli Tallinna XIV graafikatriennaal ja sellega paralleelne rahvusvaheline konverents „Slices of Time”, praegusele andis tõhusa stardi korraline Pärnu „In graafika”.

    „In graafikast” ei saa rääkida väljaspool seda vedava jõu Non Grata konteksti, Non Grata aga näib olevat pidevas muutumises ja transformeerumises, seega muutub ka „In graafika”. Kui mullune üritus oli tüüpiline gratakate anarhiafestival, kus avamisüritused olid Pärnu linna peal laiali ning küllaltki pidust seltskonda transporditi bussiga objektilt objektile, siis tänavu oli ettevõtmine märksa kompaktsem ja kontsentreeritum. Võib ju taga nutta möödunud aegade spontaansust, vaheldusrikkust ja paljusust, kuid tegelikult on „In graafika”  konkretiseerumine pigem hea kui halb. Ja publikule vähem väsitav.

    Seekord jäid ära Non Gratale juba tunnuslikuks saanud mudaravilatuur kui ka eksperimentaalsed getospeissid: „In graafika” leidis aset märksa harjumuspärasemas miljöös – veel hingitsevas Pärnu uue kunsti  muuseumis ehk Chaplinis, Endla teatris, Tartu ülikooli Pärnu kolledžis ja Pärnu kontserdimaja ruumides. Tahes-tahtmata tärkab küsimus: kas mässulisest Non Gratast on saamas etableerunud institutsioon? Teatud mõttes küll. Pärnu kunstimaastikul on nad seda juba mõnda aega olnud, aga juba ka Eestis laiemalt. Pealegi tegutsevad gratakad erakordselt aktiivselt üleilmses plaanis.

    Non Grata (ja vastavalt „In graafika”) edu võtmeks on integratsioon. Peamiselt Mari Kartau ja Al Paldroki organisatoorsete võimete viljana on Non Grata järjest tihedamini lõimunud üldisesse eesti kunstipilti: seda ei peeta enam eeskätt märatsevate punkarite jõuguks, kuigi kas või möödunud aasta pudelilõhkumise performance Schönbergi kontserdi kontekstis selleks taas kord põhjust andis. Muide, vahejuhtum kujunes hoopis soodsaks reklaamiks nii Non Gratale kui ka Eesti Arnold Schönbergi ühingule ega takistanud „In graafikat” selgi aastal nüüdismuusika viljelejatega koostööd tegemast. „In graafikat” vääristasid omapoolse panusega ka eesti kunsti old grand men Raul Meel ja Leo Lapin. Ilmselt seob kunagisi dissidente ja praegusi klassikuid Non Grataga teatud hingesuguluse tunnetamine.

    Omaette teema on Non Grata rahvusvahelised suhted. Küsimus pole selles, kas neid on kutsutud või on nad osanud ennast ise sokutada, igal juhul on Non Grata haardeulatus ja kohalolu väljaspool Eesti piire toimuvatel kunstiüritustel muljetavaldav. Ning nende poolt siia imporditud väliskunst ning väliskunstnike workshop’id on nii „In graafika” kui muudegi Non Grata egiidi all toimuvate ürituste põnevaim osa. Nii ka nüüd.

    Hea näite graafika piiride kompamisest vormistuslikel otsingutel andsid noored ameeriklased Martin Mazorra, Dennis McNett ja Mike Houston. Need New Yorgis tegutsevad kunstnikud (Cannonball Press) püüavad anda traditsiooniliselt kahemõõtmelisele meediumile installatiivseid dimensioone. Nende puulõiked ise vastavad igati praegu valitseva ekspressiivse figuratiivsuse trendile, millele lisandub törts kohustuslikku ühiskondlikku teadlikkust.

    Traditsioonilise puulõikemaa Saksamaa esindajad (grupeering Fleischerei) üllatavad interdistsiplinaarsusega: kõikvõimalikes tehnikates graafiliste tööde mapid, erksad värvid (tundub, et tegeletakse veel nii ebanoortepäraste probleemidega nagu kompositsioon ja koloriit), video ja performatiivne elav muusika. Mõnus ja sundimatu atmosfäär kui omaette väärtus. Meil selliste asjade peale tavaliselt ei tulda.

    Selle kõige kõrval tundus kodumaiste kunstnike väljapandu ootuspärane, valmistas isegi pettumuse. Või pettis. Peeter Allik serveerib Pärnu Kontserdimajas uute ja revolutsiooniliste „ravipiltide” pähe oma kümnenditaguste tööde digisuurendusi. Tema stiili järgiv Toomas Kuusing on kolledžis oma teostesse suurendatud pikslite näol veel tehnilist praaki lisanud.

    Mõtteainet andis aga Non Grata „allüksuse”, rühmituse Vedelik performance-loeng. Pseudoskeeme, mida eriti armastab teha Al Paldrok, on Non Grata üritustel ennegi nähtud, kuid seekordne eripära on mängimine mõistetega nagu „kultuur” ja „pseudokultuur”. See toimis suurepäraselt olukorras, kui „In graafika” näitusi avati Pärnu kontserdimajas samal ajal, kui viidi läbi talendisaate „Eesti otsib superstaari” kohalik eelvoor. Kaks eri tasandit, eri dimensiooni lõikusid äärmiselt intrigeerival viisil. Ja kumbki pidas teist väheoluliseks, võõraks, veidraks, pseudoks. Või mida võisid arvata moodsas haldjastiilis lastesünnipäeva pidavad perekonnad Endla teatris Stiilse Viisiku ja Lapini-Meele näituse avamisest? Integratsioon seegi?

     

     

  • Lätlane näitab, eestlane vaatab

    Allan Kress

    “Hellus” (Riia Uus teater): armastuskolmnurk ja mitukümmend kilo savi.

     

    Eesti Lavastajate Liidu toetusel käisin mõned nädalad tagasi lõunanaabrite juures läti teatri eelmise hooaja parimate uuslavastuste ülevaatefestivalil “Spēlmaņu Nakts” (“Mängurite Ööd”), mis toimus Riias ja Valmieras ja päädis 23. novembril teatripreemiate nominentide auhindamisega Liepājas. Üritus on analoogiline meie teatripäevapidustustega. Läti teatriüldsus tähistabki seda igal aastal just sel kuupäeval, pidades au sees Läti rahvusromantikust legendlavastaja Eduards Smilgise (1886 – 1966, umbes nagu “Läti Panso”) sünnipäeva.

     

     

    Kuidas on su vaimuseis?

     

    Vaataja või vaatlejana oli esmapilk päris ehmatav. Teatritegelaste komisjon oli draamanominentideks esitanud kolmteist lavastust, millest meil õnnestus vaadata kaheksat. (“Spēlmaņu Nakts” etendusi mängiti küll rohkematel päevadel, kuid Läti Uus Teatriinstituut ja Läti Teatriliit organiseerisid neljale päevale enne auhindamist võimalikult palju festivalilavastusi, mida olidki väliskülalised vaatama oodatud. Et pilt kirjum saaks, leiti külalistele võimalus vaadata veel kolme lavastust pluss omal valikul ühte.)

    Nominentlavastustest kolme hinnati uue läti dramaturgia kategoorias; neist (parim?) see, mida meile näidati oli kolmveerandteisttunnine poisi ja tüdruku “kooliteatrilaadne” pisikeses keldriurkas mängitud lugu, mille põhiväärtuseks on vaid kodumaise dramaturgia esiletoomine (Ansels Kaugers, “Artis vaikib, Alice vaikib”, teater TT). Kuid teades ja kuuldes koha peal lisaks, kui olematu on läti nüüdisdramaturgia, on selline valik muidugi põhjendatud.

    Kümnest ülejäänud nominendist kaks olid Läti Nukuteatri lasteetendused, mida kahjuks polnud külalistele pakutud programmi lülitatud. Kahju, sest teades Latvijas Leļļu teātris’e üldist, suhteliselt kõrget taset ei pakkunud meile näidatud lavastused (peale teekondi etendustele Riia vihmas ja tuules) suurt midagi. Kas tõesti oli lastelavastuste “häbenemise” põhjuseks tuttavlik olukord – ühel pool veelahet asuvad tõsised teatritundjad, kelle pilk ulatub harva laste- ja noortelavastusi kaema, rääkimata sisulisest huvist. Teisel pool aga infantiilsevõitu ja halavad nuku- ja lasteteatritegijad. Õnneks Eestis on olukord ja asjassepuutuvad jõudsalt leidmas kuldset keskteed.

    Ametliku kava lisana pakuti vaadata veel kolme lavastust. Neist üks oli narkoteemaline Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin” Läti rahvusteatri väikeses saalis (lav Regnars Vaivars). Teine oli nukuteatrit tudeerinud üliõpilaste lõbus kapustnik, omaloominguline grupitöö “Daniel Ray lugu” teatrilt “umka.lv”, mis sobinuks ehk mõne Venemaal toimuva teatrifestivali õhtusesse klubiprogrammi. Kolmandat, kohmakat (eelkõige lähenemiselt, mõttelt) liikumisetendust “Kolm sõna” teatrilt TT kommenteeris teatrikriitik Andres Keil: “Loominguliselt liikuvate noorte tants kuskil malevapeol”, mida see ka meenutas, aga nii halvustavalt ei maksnuks suhtuda ka. Tegelikult oli n-ö kolmanda lisaetendusena valida nelja pea samal kellaajal algava lavastuse vahel. Meilgi Vene teatri mängukavas olev Dostojevski lühijuttudel põhinev ning ka Läti ja Leedu vene teatrites järjepanu Roman Kozaki lavastatud “Russkii smehh” Riia Vene draamateatris, veteranlavastaja Pēteris Krilovsi lavastatud “Kuritöö ja karistus” Läti Rahvusteatris ning “Caligula” eest parima lavastaja tiitli pälvinud Dž. Dž. (Džii Džii ongi ametlik eesnimi) Džilindžersi lavastatud “Aednik Kamal” Riia Uues teatris, mis oli ka minu esmavalik.

    Kõrgelt koteeritud lavastaja Džilindžersi töö osutus küllaltki sisutühjaks ja põhjendamatute väliste vahenditega (mingid seletamatud muusikalised vahepalad) huvitavaks upitada püütud lavastuseks. Kuna õues sadas vihma, võiks ühe järjekordse muusikalise vahepala ajal saalist pääsenu kiirustamist eespoolmainitud liikumisetendusele, iseloomustada sõna otseses mõttes jooksuna “vihma käest räästa alla”. Ilmselt polnud korraldajatel sellele õhtule miskit “seksikat“ leida, või sai neljast võimalikust lavastusest lihtsalt kaks ebaõnnestumist valitud.

    Nominatsioonikavast veel mainimata jäänud kaheksa lavastust jagunesid hindamiseks kahes kategoorias: tavapärane “parim draamalavastus” ja uue kategooriana mittetraditsioonilist lavastuskeelt hindav “aasta innovatsioon” (millest Riia Uue teatri “Sonjat”, lav Alvis Hermanis) kahjuks neil päevil Riias ei mängitud.

     

     

    On paremaid ja halvemaid aegu

     

    Dž. Dž. Džilindžersi (on ikka mees endale nime võtnud) “Caligula” – hooaja parim lavastus ja lavastaja – oli suurejooneline ja tiitlit väärt. Kahjuks nägime nii seda kui ka Läti-Sloveenia teatrite “umka.lv” & “Betontanc” ühisprojektina valminud objekti- ja nukuteatri valdkonda kuuluvat “Näita oma nägu” (lav Matjaž Pograjc) videolt. Esimest ei saanud mängida turvanõuete tõttu – mõne päeva pärast toimunud NATO tippkohtumine kasutas sama saali. Teise lavastuse mängimine on lihtsalt väga kulukas alates sloveenide kohale toomisest kuni tehnika jm rendini. Kui mõne lavastuse puhul pole tegelikult oluline, kas näed seda otse või telepildis, siis nende puhul oleks “elusa” etenduse nägemine kaheldamatult võimsa(ma) mulje jätnud. Paradoksaalne küll, aga subjektiivselt olid need kindlasti nähtutest parimad tööd.

    Omapäraseim lavakujundus (Māris Grosbahs) oli Elīna Cērpa debüütlavastusel (J. L. Borgese järgi) “Hellus” Riia Uues teatris, milles kasutati värsket(!) savi. Umbes 5,5 meetrise läbimõõduga ringikujuline lava oli kaetud saviga, millel näitlejad kõndisid, aelesid jne. Mitukümmend kilo savi mätsiti kokku ja lahti kogu tund ja viiskümmend minutit kestva etenduse aja – vaesed lavatöölised, kes pidid seda savi kuidagi värskena hoidma, lavale ja dekoratsiooniruumi pakkima. Igavikuline armastuskolmnurga teemaline lugu, tegelasteks kaks venda ja naine, oli haarav ning tunnipikkusena võiks see ilma erilise sisulise arenguta (aga ikkagi debüüt)lavastus olla laineidlööv mitmel festivalil.

     

     

    1 in 2 – üks lavastus kahes kategoorias

     

    Mõlemas kategoorias – parim draamalavastus ja aasta innovatsioon – nomineeriti, kuid jäi lavastuslikult premeerimata David Harrowesi (meil Ugalaski 1999/2000 mängitud) “Noad kanade sees” (lav Gatis Šmits, Daile teater), mis oli küll huvitavalt ja pingestatult lahendatud, kuid jäi oma staatilisuses veidi igavaks (lavastusele anti siiski igati õigustatult, kolm (!) preemiat: parim naisnäitleja – Rēzija Kalniņa, parim meesnäitleja Artūrs Skrastinš ja parim(ad) kosüümikunstnik(ud) Mare Mastiņa ja Rolands Pēterkops). Teine kahes kategoorias nomineeritu oli hooaja innovatsioonipreemia saanud Riia Uue teatri “Jää”. Vene postmodernistliku liikumise “skandaalse ikooni” Vladimir Sorokini romaani põhjal pakkus Alvis Hermanis tõlgenduse, mille puhul paeluvamaks osutus eelkõige materjalivalik ja ideeline lahendus. Mänguplatsi (areeni) ümbritsevale publikule jagasid kolmteist näitlejat iga osa algul (teksti)raamatud, millest sai paralleelselt näitlejate poolt etteloetava ja stseeniti esitatuna näha samade näitlejatega stseenisituatsioone kujutavaid fotosid, koomikseid ja temaatilisi ajastufotosid; väga sisukas ja dramaturgilis-kirjanduslik lahendus. Hoolimata mõjusatest lavastuslikest leidudest jäi lavastus siiski veidi agitkavalikuks.

    Kuluaarides räägitut, et Läti teatri tasemeks on Hermanise (Riia Uus) teater ja Valmiera, siis tükk tühja maad ja teised, ei tahaks hästi uskuda. Riias asuva teatri Daile (tõlkes täpset sõna Eesti keeles pole, aga midagi “ilu” ja/või “kaunis” segu) “Caligula” ja “Noad kanade sees” küll nii ei luba
    arvata. Pigem oleks rohkem oodanud esimeselt, nn Valmiera päevalt. Mõlemad Valmiera Draamateatri lavastused, F. Dostojevski “Idioot” (lav Olğerts Kroders) ja A. Ostrovski “Süüta süüdlased” (lav Fēlikss Deičs) olid justkui “olemas”, kuid viisakalt öeldes igavalt (ja ka väliselt) professionaalselt lahendatud. Tähelepanu pälvis eelkõige “Idioodi” kujundus – lavaportaali vahele paigutatud tribüünil istunud publikule avanes teatri tühi suur lava, mida piirasid kolmest küljest mõnesentimeetriste vahedega (oli võimalik näha, mis seinte taga toimus) maast kõrgusesse ulatuvad tumedad kummiribad, mille vahelt siseneti lavale. Seintetagune oli pidevalt täidetud oma lavakorda ootavate tegelastega, kes lavastust visuaalselt ning mõtteliselt rikastades oma seintetagust elu elasid. Ka kostüümid (kostüümikunstnik nii sel kui “Caligulal” Ilze Vītolina) ja lava kate, mis meenutas kohevat udusulgedest vaipa, olid tumedad-hallid. Kokkuvõtvalt: suur, sünge, pehme ja võimas. Lavastuse kunstnik  Mārtinš Vilkārsis (samuti ka “Caligula”) pälvis ka parima kunstniku auhinna.

    Üldmulje paranes koju tagasi jõudes, aga eks ootused olegi niisuguste väljasõitude puhul kõrgendatud. Samuti tulevad sageli mängu ka mingid asjaolud, mis ei võimalda korraldajatel ideaalpilti näidata. Õnneks või kahjuks pole silme ees nimekirja, millistest lavastustest ja tegijatest meie teatriaasta parimad sõelutakse… Ka president Ilvese kuskil kõnes poetatud teema, et “Soome on Eestile kui Suurem Vend” võttis meie ja ülemerenaabrite, st soomeugrilaste päralt jäänud teatriklubis mõttetuid(?) tuure. Selles kontekstis on Läti ja Eesti vähemalt geograafilis-ajalooliselt poolgeneetiliselt seotud. Midagi sarnast meis ju siis on. Nii et vaadakem peeglisse, “õppigem keeled ja kandkem kübarad”.

    Jätkem meelde ka keerulisevõitu nimed, hoolimata heatahtlikust kriitikast soovitan järgmise aasta novembri keskel Lätis viibides mainitud nimesid afiššidelt otsida, nemad teevad praegu läti teatriilma.

     

    P. S. Harvu meievahelisi kontakte turgutab praegu Andres Lepik, lavastades Valmiera Draamateatris Kiviräha “Eesti matust”, mis esietendus eile, 14. detsembril. Ah jaa, Ivo Eensalu lavastas Riias hiljuti “West Side Story” aga Valmieras valminud Lepiku lavastus erutab teatriuudisena rohkem. Alates põnevast PR-väljakutsest teatri müügiosakonnale.  Piletikassast kuuldu:

    – Läti piletiostja: (kõhevil) Oot, mis see nüüd on? Komöödia? Matus?…

    – Kassiir: Tegemist on komöödiaga eestlastest.

    – Läti piletiostja: (põnevil) Tõesti! Palun neli piletit!

    Muide, ēst matus on Läti keeles – süüa juukseid. Vaat mis mulje meie originaalpealkiri võib jätta.

  • 2004. aasta kirjandusauhindade laureaadid.

     

    J. R.: Mis mulle meeldis, on see, et mul on tunne, et see raamat on kirjutatud valgustusliku, hariva eesmärgiga. Et seda võib mingil tasapinnal võrrelda ?Sophie maailmaga?, mis on rohkem lastele kirjutatud. Su raamat on kirjutatud rohkem noorte meeste vaimu kasvatuseks. Vana ja targa ning noore ja tarkuse poole püüdleva mehe sõprus. Kas tahtsid kirjutada oma filosoofia käsiraamatut? Sa käsitled mõnes mõttes kõige levinumaid põhimõttelisi filosoofiaprobleeme, aga ka ühiskonnaprobleeme?

    R. R: Päris alguses, kui ma hakkasin kirjutama, tahtsin ma kirjutada säherdust Platoni dialoogi, milles Bernard oleks enam-vähem olnud Sokrates ja Hector tema noor kaasvestleja. Aga see läks käest ära ja triivis rohkem sinna Voltaire?i ?Candide?i? poole, sellise filosoofilise esseeromaani poole. Ja seal ikka juhtub ka päris palju. Tegelikult ma andsin selle teksti nii käest ära, et ma polnud päris kindel, et ta on? võib-olla oleks pidanud veel natuke laagerdama. Viimaseid versioone lugesid mõned mu sõbrad ja lähedased inimesed, mõned arvasid, et oleks pidanud olema veel puhtam ja klaarim, kristalliseeritum, vähem säärast narratiivi ja inimlikku, rohkem arutlust. Teised, vastupidi, ütlesid, et romaani telg on huvitav, aga vahel kaldub targutamisse jne. Siis ma mõtlesin, et vahest ongi tasakaalupunkt käes.

    Rein Raud ja Jürgen Rooste vestlevad romaanist ?Hector ja Bernard?, 4. juuni 2004.

    Fs, 2004. Tuum, 2004. 82 lk.

    fs kirjeldab tavalist; see, mis teda ümbritseb, kõik see on (või on olnud) ka teiste elus olemas. Kuid fs-i lihtne sõnastus, paratamatuse hoomamine, nukrus, helgus on lihtsalt võimsad. Ja nii ongi. Luuletajale omaselt leiab ta ka ennast, avastab, vaiksete sammudega hiilides, ja peidab siis avastused iroonia alla. /—/

    fs lahkab omamoodi haigust. Haigust, mida me kanname oma geenidega, meie hirme, paineid, kuulumatuse tunnet. Vast ei ole asjatult pandud motoks lõigukest Orwelli ?1984st? ja kummalisel kombel ongi põhjust ? 20 aastat. Ent haigus oli varem, seda Orwell ennustaski, ja seda fs vaatlebki, sellega ta kokku puutubki. Sünnime üksinda, sureme üksinda ja vahepeal muutume automaatseks: kooli, tööle, nädalalõpud väljas semudega, ent tubades oleme üksinda, kardame omi mõtteid, mida vere kohin kõrvu toob.

    Marko Martinson, 15. oktoober 2004.

    Toomas Haug, Troojamäe tõotus. Eesti Keele Sihtasutus,  2004. 456 lk.

    T. H. ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl. Samas kirjutab ta kultuuriloo huvitavaks, lausa draamaks, kus autorite seiklused vaimuvallas ja nende eluseiklused moodustavad dünaamilise ja kaasakiskuva terviku. Seda niihästi nimekamatest tegelastest nagu Tammsaare, Kippel või Rumor kõneldes kui ka just mainitud perifeeria puhul. Seejuures on väga oluline mainida T. H. hoiakut. Nii lihtne oleks perifeeria arvel üleolevalt nalja visata. Ent T. H. on oma ?väikeste kirjameeste? vastu otse t?ehhovlikult leebe, ilmestades neid nonde endi kirjakohtade kaudu küll vahel hirmus naljakalt, aga kokkuvõttes ikka heatahtlikuks jäädes. Tahtes nagu öelda, et kõigile pole ju antud seda vaimu maksimumi, looduses on alati üleminekumaad, mis sa teed ära, aga ka vähemad on vajalikud, et saaksid tõusta suured. Seetõttu kerkivad Rein Loigu ja Arthur Roose meie ette mitte Jaan Tatikatena, vaid inimestena oma õnnes ja õnnetuses.

    Mihkel Mutt, 4. veebruar 2005.

    Mart Kivastik, Külmetava kunstniku portree. Etendunud suvel Viinistus.

    ?Külmetava kunstniku portree? õnnestumisel on ilmselt üsna mitu põhjust, mis on kenasti üksteist toetades kokku jooksnud. Näidendi Konrad Mäest olevat Mart Kivastik kuuldavasti kirjutanud tellimustööna just Viinistu muuseumi teatripaigaks muutmise tarvis. Kui nii, siis olgu õnnistatud tellija, sest tundub, et aines, mida autorile pakuti, on tänuväärne. Kivastikul on õnnestunud kontsentreerida möödunud sajandi alguse eesti kunstielu värvikas lugu ühe selle traagilisema ja kirkama kandja elu looks.

    Jaak Allik, 9. juuli 2004.

    Kivastik on tolleaegse olustiku tõlkinud kaasaegsesse keelde, pikkinud vahele võrdlusi nendega, keda tunneme, ning sarnaselt kunstnikule visualiseerinud tundmusi./—/See näidend oli lugu ja meile jutustati lihtne lugu loomingu sünnivaludest, suurusest ja kestvusest. Traagiline noorelt suremine on mõnevõrra ülepakutud. Kristjan Jaak Peterson ja Oskar Kallis olid noored. Konrad Mäe 46 eluaastat oli XX sajandi alguse Eestis küps keskiga. 1919. aasta Eesti kunstinäituse arvustustes tituleeriti Triik ja Mägi ju lausa vanameesteks.

    Reet Rast, 20. august 2004.

    Jaan Rannap, Nelja nimega koer. Tänapäev, 2004. 157 lk.

    Võiks kahe reaga lasteraamatu ära arvustada: põnev, lahe, õpetlik, tänapäevane. Aga ei kõla eriti ausalt ega eriti apetiitselt. Kuigi on puhas tõde. Möhh, puhas tõde polegi kunagi teab kui seksikas olnud. Rannapi raamat ei pürigi seksjaks, aga temas on vana kooli kvaliteeti. Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse Jaan Kross. Lapsekirjanikele muidugi Nobeleid ei jagata, aga, nagu näha juba aastaid, ei jagata neid ka vanakirjanikele. Siinkohal oleks paslik teha üks passus ja jugada junn aega Agu Sihvkadest ja muist Rannapi paltasarrussovitest-timotäustest, kirjeldada vanameistri suursaavutusi vasembalt ja oigembalt poolt, süveneda loomingusse süvitsi ja sülitsi. Aga miks peaks. Meil kõikse värk ju selgelt/siiralt meeles, kõik me oleme kunagi oktoobrilapsed olnud. Mõni isegi pioneer. Ja ometi ei lähe minevik tänase raamatu puhul grammi võrdki korda. Sest Rannap tarvitab vanu oskusi uues ajas nii hästi, et värskemad üritajad ei pääse haisulegi.

    Karl Martin Sinijärv, 4. märts 2005.

    Ilmar Talve, Eesti Kultuurilugu. Ilmamaa, 2004. 686 lk.

    Teos annab võimaluse mõtestada eesti kultuuri interdistsiplinaarselt ja diakrooniliselt, luues seoseid nii valdkondade kui ka ajastute vahel, aga ka kultuuride vahel, mis eesti kultuuri on mõjutanud. Kultuur on sõltuvussuhete võrgustik, kus oluline tähendus on kommunikatsioonil. Talve ei näe laenudes üldse probleemi. Kogu raamat räägibki vaid sellest, kust ja kellelt eestlased on midagi üle võtnud. Ta ei aja taga ?genuiinselt eestilikku? või ugrilikku, vaid kirjeldab, kuidas üks asi teise järel omaks võetakse. Ei mingit tõrget sedastuses, et Karja pastori Willmanni ?Juttud ja Teggud? oli nii populaarne, et kolmandik selles ilmunud lugudest on hiljem rahvatraditsiooni pähe kirja pandud (lk 266).

    Toomas Paul, 3. september 2004.

     

    Harald Rajamets, Pegasos ja peegel. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 518 lk.

    Rajametsa antoloogia ei ole muidugi lineaarne ja terviklik maailma luule ülevaade  nt keskajast tänaseni, vaid  kulgeb mööda neid radu, mida tõlkija ise rännanud. Aga need rajad on väga põnevad: itaalia varased sonetimeistrid, esinduslik valimik Shakespeare?i, tohutu hulk ukraina luuletajaid, kes hääbuks me jaoks teadmatusse, kui Rajametsa poleks.

    Ja kummalisel kombel tekib siin ikkagi mingi lugu, mis räägib mõtte arengust, luuletajate muutumisest ja samaks jäämisest. Lugedes on tunne, et saad osa millestki? väärikast. Üllast.

    J. R.

    Antoine Chalvin, Kalevipoeg.

    Chalvin on tõlkinud Kaplinskit, Traati, hulga erinevate autorite luuletusi, novellivalimiku jpm. Nüüd siis selle kõige priskema luuletuse, mis meil on, eepose. Et prantslased saavad nüüd eesti kangelasmühkami lugu lugeda, on igati kiiduväärt! Ja kiita tuleb muidugi suure töö tegijat. Millega siis veel, kui mitte auhinnaga.

    Venekeelsete autorite kirjandusauhinna ?ürii koosseisus Nelli Melts, Vaapo Vaher, Marina Tervonen, Ljudmila Glu?kovskaja ja Sergei Mitjurjov otsustas pärjata Boris Tuchi raamatu ?Gorjat?aja desjatka estonskih pisatelei?  eest (?Kümme kuuma eesti kirjanikku?, 2004, kirjastus KPD).

    Artiklia
    uhinna ?ürii koosseisus Aare Pilv, Mall Kaevats, Joel Sang, Hasso Krull ja Mart Orav otsustas tunnustada Lauri Sommeri panust Uku Masingu analüüsimisel: uurimus ?Uku Masingu käsikirja ?Saadik Magellani pilvest? vaimne, ajalis-ruumiline ja elulooline taust? (Looming 2004, nr 4?6).

     

  • Näitus “Pöördumised” Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 17.04.2013 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis näitus „Pöördumised“. Näituse kuraatorid on Anu Vahtra ja Reimo Võsa-Tangsoo, näitusel osalevad Mari-Leen Kiipli (1988), Kulla Laas (1991), Aap Tepper (1991), Mari Volens (1981) ja Kristina Õllek (1989).

    Viie noore kunstniku ühisnäitus „Pöördumised“ vaatleb subjektina (näituse)ruumi ennast. Spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud teoseid võib vaadelda kui viite erinevat vestlust, mis üksteisega aeg-ajalt segunevad. Ruum, kus teosed asetsevad, kuid mis eksisteerib sõltumata teose, publiku või kunstniku olemasolust, sekkub vestlusesse iseseisva agendina – see kõnetab kunstnikke, pakub tuge teostele ning pöördub ka vaataja poole.

    Teosed vaatlevad ruumi koostisosi, tuues välja omadusi, millega me igapäevaste ruumisviibijatena teadlikult ei suhestu. Füüsilise ruumiga seotud märksõnad laienevad aegruumile – ruumi piiride kompamine, ruumi tajumine, jagamine, katmine, koondamine, peegeldamine, kuulamine, jälgimine, igatsus tühjade pindade järele ja hirm nende ees. „Pöördumised“ on mõtteline jätk aasta alguses projektiruumis Katarsis toimunud näitusele „Aknast ei näinud muud kui taanduvat halli“.

    Anu Vahtra, Reimo Võsa-Tangsoo

    Näitus jääb avatuks 29. aprillini 2013.

    Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, EKA fotograafia osakond.

    Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

    Tänud: Elin Kard, Pixmill Estonia OÜ, Eve Laas, Tõnis Jürgens, Tarmo Kiipli, Jaanus Kiipli, Hailii Õllek, Kert Viiart, Taavi Remmel, Kaupo Õllek, Paul Kuimet, Dénes Farkas, Ellu Maar, Karel Koplimets, Indrek Sirkel.

  • Kas progressiivne populism on veel võimalik?*

    Märt Väljataga

    Saksa nietzscheaanlik telefilosoof Peter Sloterdijk on juba mõnda aega kuulutanud, et kui vanasti elasid rikkad vaeste kulul, siis moodsas majanduses elavad hoopis mittetootlikud kodanikud, kes makse ei maksa, tootlike kodanike kulul, olles nõnda kujunenud uuteks ekspluateerijateks. Sloterdijki tees ei peaks arvatavasti vastu rangemale analüüsile isegi Saksa kontekstis, rääkimata Eestist, aga see peegeldab  päris hästi keskklassi meeleolusid. Tänapäeva Euroopa, sealhulgas ka postkommunistlike maade poliitilist õhustikku kujundavateks teemadeks on hirm ja julgeolek ning ajalugu ja mälu. Neist kahest tegurist saab toitu vihane meelelaad, mis on pööratud minevikku ja pelgab tulevikku. Mälupoliitikat saabki mõista kui atraktiivsete tulevikunägemuste puudumise sümptomit. Kolmas tegur on süvenev usaldamatus seni toiminud poliitikaajamise viiside ja  poliitilise eliidi vastu.

    Ajalugu on näidanud, et sotsiaaldemokraatia saab õilmitseda ainult suhtelise optimismi kliimas. Hirmu külvamine ei ole sellele voolule kunagi kasuks tulnud. Kuid inimeste hirmudele tuleks sellegipoolest tähelepanu pöörata ja neid võimalust mööda hajutada. Majanduslike murede kõrval on tõusnud tähtsaks hirm islami ees Lääne-Euroopas ja hirm Venemaa ees Ida-Euroopas ning hirm demograafilise  arengutendentsi ees Euroopas tervikuna. Igal hirmul on oma ratsionaalne iva – neid ei tohi poliitilise korrektsuse taotluses ignoreerida. Aga kõiki neid hirme saab puhuda ka mõõdutundetult suureks.

    Tony Judti hiljutine idee „hirmu sotsiaaldemokraatiast” tahab väljendada midagi sellesarnast: me ei saa enam loota õnnelikule, jõukale, turvalisele ja stabiilsele tulevikule, sest me ei ela 1965. aasta Rootsis. Selle asemel  tuleks leida uus keel, milles kirjeldada sekkuva ja oma kodanikke kaitsva riigi rolli ebakindlas maailmas. Kuid sellal, kui Läänes tähendaks see positsioone hoidvat lahingut ühisidentiteeti ja -väärtusi pakkuvate institutsioonide säilitamise nimel, siis Ida-Euroopa kontekstis oleks tarvis pigem pealetungi.

    Kuidas need tendentsid ilmnevad Eestis? 1991. aastast alates, kui Eesti iseseisvus Nõukogude režiimi alt, ei ole Eesti sotsiaaldemokraatlikul  parteil õnnestunud kunagi saavutada väga tugevat jalgealust. Teda on toetanud 6–16% valijatest. Sotsiaaldemokraadid on osalenud mitmes neoliberaalses ja rahvuslikkonservatiivses koalitsioonis, kus partei on seisnud heade kommete eest ning püüdnud muuta radikaalselt turule orienteeritud poliitikat inimnäolisemaks. Erakonda on alati valitsenud oht, et ta taandub kõigest progressiivsete heade mõtetega intellektuaalide klubiks.  Seda eriti mulliaastatel, kui majandus kasvas 10% aastas ning iga müüja ja turvamees kandis ranitsas ettevõtjakepikest. Miski ei paistnud siis ebaseksikamana kui ametiühingud. Sotsiaalse solidaarsuse ning jõukuse õiglase ümberjaotamise ideed paistsid kas kommunistlike iganditena või eesmärkidena, mida võib määramatult edasi lükata aega, mil me oleme valmis ehitanud „tõelise kapitalismi”.

    Kuid poliitika palet ei määra kunagi ära  üksnes tootmise ja ümberjagamise majanduslikud küsimused või haldusküsimused, nagu õiglased protseduurid ja läbipaistvad institutsioonid. Oma tähtsus on alati olnud ka nn moraalsetel ja kultuurilistel küsimustel: abordil ja homoseksualismil Kansases, immigratsioonil ja multikultuursusel Lääne-Euroopas, etnilistel ja mäluküsimustel Ida-Euroopas. Kõigi nende taga on hirm ja ebakindlus. NATO ja Euroopa Liiduga ühinemise väljavaade suutis mõneks ajaks hajutada inimeste hirme ning pakkus lühiajalist tulevikuvisiooni. Liitumisprotsess andis ka „Vanale Euroopale” mõningad surveavaldamise hoovad, millega nõuda vähemustepoliitika liberaliseerimist. Pärast 2004. aastat need hoovad aga enam ei toimi.

    Eesti oludes tõi see kaasa pinge kasvu eestija venekeelsete elanike vahel. Enne 2004. aastat paistis, et piisab majanduslikust jõukusest ja Euroopa Liidu turvalisest järelevalvest, et  need hõõrdumised ei plahvataks. Kuid endistest kommunistidest pragmaatikud, kes olid vahepeal hakanud neoliberaalideks, hakkasid pärast 2007. aastat avastama, kui kasulik on neile välja mängida natsionalismi kaart – eriti veel siis, kui majanduseduga hoobelda enam ei saanud. Õigustatud hirm autoritaarse ja ennast kehtestava Venemaa ees juhiti salakavalalt venekeelse vähemuse vastu, kelle hariduslikke, kultuurilisi ja keelelisi vajadusi oli  järjekindlalt ignoreeritud.

    (Imelikul kombel valitseb 20 aastat pärast kommunismi kokkukukkumist ikka veel arusaam, nagu oleks Venemaa vasakpoolne riik. Miski ei ole kaugem tõest. Kuid tõsiasi, et endised sotsiaaldemokraatlikud tipp-poliitikud nagu Gerhard Schröder ja Paavo Lipponen on olnud vastuvõtlikud Gazpromi peibutistele, ning ka endise Saksa välisministri Frank-Walter Steinmeieri Vene-meelne poliitika on arvatavasti  kahjustanud rahvusvahelise sotsiaaldemokraatia mainet nii Poolas kui Balti riikides.)

    Praeguses olukorras ei aja Eestis kõige tõhusamalt progressiivset poliitikat mitte Sotsiaaldemokraatlik Erakond, vaid Eesti Keskerakond, mis kuulub Euroopa parlamendis liberaalide fraktsiooni. Kuigi partei kuvandile on halba teinud korruptsioonisüüdistused ja autoritaarne juhtimisstiil, nagu ka valmidus kasutada labaseid trikke, on Keskerakond osutunud  ainsaks jõuks, mis suudab integreerida venelased Eesti poliitikasse laias laastus sotsiaaldemokraatliku programmi all. Võib-olla annab Keskerakonna suhteline edu ka laiema õppetunni, et ikka veel on võimalik olla ühtaegu populistlik ja progressiivne. Selle triki järeletegemiseks peaksid seni liiga paindlikud ja kompromissivalmid sotsiaaldemokraadid taasavastama ka omaenda populistlikud ja internatsionalistlikud juured. 

    * Autori vaba mugandus panusest 2009. aasta novembris ajakirjas Social Europe alanud debatti sotsiaaldemokraatia tuleviku üle: http://www.social-europe.eu/2009/11/is-progressivepopulismstill-possible/.

  • Kõla ja kirg Tartu ülikooli aulas

    Kadri-Ann Sumera

    Kui Kalle Randalu kontserdil, millega ametlikult uus instrument sisse õnnistati, jäi uue klaveri kõlavõimaluste osas veel küsimusi, siis nüüd sai see pill põhjalikult läbi uuritud. Joametsa kõlapalett  on väga lai, ulatudes vaevukuuldavast (ent ometi helisevast!) pianissimo hingusest kuni kõrvulukustava fortissimo’ni. Just kõla, eriti piano värvide rikkus ja hingestatus on see, mis kütkestab mind Joametsa mängu puhul kõige rohkem. Tekkis mulje lausa arhitektoonilisest helimaailmast: justkui riputaks pianist helisevaid kõlapilvi ja sambaid õhku ning ehitaks neist õhulisi losse. Sellesarnast kuulajat endasse haaravat kõlade labürinti  olen kogenud veel näiteks Arkadi Volodosi Skrjabini-esituses. Kontsert algas Eduard Tubina „Ballaadiga Mart Saare teemale”. Muusika hakkas elama ja hingama esimesest hetkest, juba esimene teema esitus laskis aimata kogu ees ootavat draamat. „Ballaadi” teist nii lõhestavalt valusat, samas vormiselget ja kompaktset esitust ei meenugi.

    Ainus kriitika oleks, et suuremates kulminatsioonides lämmatas kõmisev  bass tiiskanti, ent teose tervikmuljet see ei seganud. Joamets on tuntud oma Skrjabini interpretatsiooni poolest; kahel korral on ta Venemaal Skrjabini konkursil ka finaali jõudnud ning korra pälvinud laureaaditiitli. Sel kontserdil esitas ta valiku Skrjabini etüüde. Neist moodustus dramaatiline tervik, mis hõlmas meeleolusid unistavast, pisut hajevil olekust etüüdis op. 2 cis-moll kuni traagilise karjeni  kuulsas dis-moll etüüdis op. 8. Väga harva kuuleb kontserdil sellist tunnete diapasooni ja ekstaasini ulatuvat kirglikkust. Ehk ainult kontserdi lõpuloos – Schuberti Sonaadis Es-duur – väsis kõrv pisut Joametsale omasest impressionistlikust kõlapildist ning hakkas igatsema ka tihedamat laulvat tooni ja selgemalt (ning lihtsamalt) läbi viidud teemasid. Ometi oli ka selline Schuberti käsitlus veenev ja kahtlemata isikupärane.  Esines lausa hingematvaid hetki, kuigi tervik jäi pisut laialivalguvaks. See-eest täiesti lummasid Debussy „Prelüüdid”!

    Siin pääses täiel määral maksvusele Joametsa suurim anne: manada silme ette pilte, lõhnu, puudutusi. Ühtäkki hajus klaver, saal oma valgete sammastega, kogu reaalsus – oli vaid hubisev, värelev, sillerdav kõlade maailm. Eriti jäi meelde muusika nõtke hingamine ja õhuline liikumine palas „Purjed”, hispaanialik  temperament ja igatsus „Katkestatud serenaadis”, vaikne muhe muie „Pucki tantsus”, võib-olla eriti aga see, kuidas igal viimasel kui noodil oli oma värv, sõnum ja tähendus palas „Jäljed lumel”. Väga vähe on muusikuid, kes suudavad iga nooti nii armastada ja muusika nii loomulikult hingama panna, nagu polekski idee ja tegeliku kõla vahel kogu seda raskepärast kaadervärki – sõrmi, klahve, haamreid. Ja kes suudavad, julgevad  ja tahavad pakkuda igal juhul elamust ning anda laval tükikese iseendast ära, isegi kui see tähendab esitajale tehniliselt riski.

    Ent alles riski piiril algab kunst. Kõrvalmärkusena olgu mainitud, et just päev varem algas Tartu linnamuuseumis väga õnnestunult puhkpillimuusika kontserdiga uus, just Tartu muusikutele pühendatud sari „Senza sordino”. Ei saa enam kuidagi öelda, et Tartus ei ole iseseisvat kontserdielu  või et siin pole suurepäraseid muusikuid!

Sirp