feminism

  • Maalitud ajalugu, kirjutatud kunst

    Näitusel „Metafoor ja müüt” on palju selliseid teoseid, mis on seotud müütilise või tegeliku Poola ajalooga. Kas poola kunstnikud on oma ajaloo suhtes iseäranis tundlikud?

    Mõistmaks paremini XIX ja XX sajandi kunstnike ja nende loomingu suhestumist kodumaa ajalooga, peaks meenutama Poola dramaatilist olukorda XVIII sajandi lõpust kuni XX sajandi alguseni, mil riik oli jagamiste tulemusel sattunud enam kui sajaks aastaks kolme okupandi, Venemaa, Preisimaa ja Austria võimu alla. Enamik selle pöördelise ajastu kunstnikest nägi okupatsioonivõimude terrorit oma silmaga või koges kaudselt, mis selgitab toonaste traumaatiliste läbielamiste sagedast üleskerkimist nende loomingus.  

     

    Poola kunst on alati olnud tulvil sümboleid ja tähendusi. Mis võiks olla selle sümbolite keele eelistamise põhjus?

    Ühelt poolt võiks vastus olla lihtne: okupeeritud riigis ei ole võimalik väljendada avalikult oma suhtumist poliitilisse olukorda, eriti jälitamisse okupatsioonivõimude poolt. Teiselt poolt avaldas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kujutavale kunstile tugevat mõju romantism, eriti luule (seetõttu on meie näitusel ka lisapealkiri „Kirjanduslikud ja ajaloolised motiivid…”).

     

    Tundub, et sümbolismil on poola kunstis mitu nägu?

    Näitusel võime näha vähemalt mõningaid olulisi sümbolismi liike. Need ei ole mitte ainult muinasjutumotiivid nagu Waweli draakon ega ka mitte ainult kodumaise kirjanduse meistriteoste, näiteks Adam Mickiewiczi poeemi „Peied” („Dziady”), Juliusz Słowacki poeemi „Anhelli” või  Stanisław Wyspiański värssnäidendi „Pulmad” („Wesele”) pildilised kujutised. Need on ka hetkemeeleolu jäädvustavad maastikud, sealhulgas Jan Stanisławski tööd. Nende tähendused ei piirdu nähtava maailma otsese kujutamisega, vaid jäävad ootama avastamist teisel tasandil; seetõttu on raske nimetada neid vaid impressionistlikeks. Sümbolism ilmneb ka piltides, kus on tunda dekadentsi kogemust, nagu ka töödes, mis puudutavad riivamisi maalikunsti ja muusika sünteesi ning mõtestavad nendevahelist dialoogi (s.t kas ja kuidas on võimalik pilti „kuulata”).  

     

    Huvitav on seegi, et nii mõnedki metafoorid ja kujundid elavad tänaseni ning on elavalt, muu hulgas näiteks kõnekeeles kasutusel. Kas ka sellel näitusel on selliseid poola kunstis ja poolakate kollektiivses teadvuses juurdunud sümbolkujundeid?

    Jah, kuigi XIX ja XX sajandi kirjanduse põhjal tekkinud sümbolite tähenduse seletamise reeglite tundmine nõuab avaraid üldteadmisi. Tänapäeva poola keeles esineb vihje õlenukule Wyspiański teosest „Pulmad”, mis kuulub tänaseni õpilaste kohustusliku kirjanduse loetellu. Filosoof Józef Tischner viitas õlenukule kui sümbolile, mis peegeldas tema arvates poola ühiskonnas ikka veel eksisteerivat, kannatuse loori taha peituvat apaatiat ja argust. Katse avaldada teistele muljet oma kannatuste koormaga, hoiak, mis pärit romantismi perioodist, on seotud usu puudumisega omaenda võimetesse ja uskumusega, et maailma juhib juhus. Valdavalt melanhoolse hoiaku (õlenukk) põhjuseks on puuduv usk unistuste täitumisse.  

     

    Kui eesti kunstnikud maalivad maastikku, eelistavad nad kauneid pitoreskseid motiive, poola XIX ja XX sajandi vahetuse maastikukunstis domineerivad hoopis teised meeleolud. Miks kujunevad ka lihtsaimad poola kunstnike maastikuvaated enesestmõistetavalt rahvusliku siseilma avalduseks?

    Oma programmilist teost, ballaadi „Romantiline” („Romantyczność”, 1822) alustab Adam Mickiewicz tsitaadiga Shakespeare’i „Hamletist”: „Methinks, I see… / Where? – In my mind’s eyes”. Võib-olla vaatavad poola maastikumaalijad, keda kasvatati romantilise luule vaimus, maastikke hinge pilguga. Mickiewicz lõpetab ballaadi iseloomuliku sõnastusega: „Sul peab olema süda ja sa pead südamesse vaatama!”. Mina püüan oma tudengitele sedasama edasi anda. Selleks, et mitte piirduda vaid viidetega hetkel ebapopulaarsele Mickiewiczile, tsiteerin ma siinkohal Baudelaire’i. Prantsuse luuletaja kirjutas kriitilistes esseedes kogumikus „Salongist 1859” maastiku kohta järgmist: „Kui puude, mäestike, vete ja majade kooslus, mida me nimetame maastikuks, on ilus, siis ei ole ta seda iseeneslikult, vaid läbi minu, minu  armulikkuse, tänu ettekujutusele või tundele, mida ma temaga seon”. Ma ei usu, et paljud poola maastikumaalijad vastavad Baudelaire’i nõudmistele. Kui mõned neist olid tõepoolest pintsliga töötavad luuletajad…, siis pakkus nende poolt maalitud loodus alust  metafüüsilistele mõtisklustele. Seal „lubab taust tulla mõtteil”, nagu sõnastas selle kord poola romantik Norwid.

     

    Kuidas võiksime kirjeldada omal ajal erakordselt mõjuka Noor-Poola liikumise ja dekadentsiajastu kunsti juhtmotiivide suhteid?

    Üheks tänaseni kummitavaks fenomeniks, millele sümbolistlik kunst omistas erilise tähenduse, on „meeleheitlik hedonism”, see on uskumus, et intensiivne armuelamus võimaldab põgenemist ja vabanemist maailmast, piinade ja kannatuste ahelast. See dekadentsile iseloomulik joon mõjutas tugevalt Noor-Poola kunstnikke, peamiselt Stanisław Przybyszewski kirjade ja isiku kaudu. Dekadentlikust hoiakust tingitud põgenemine metafüüsiliste probleemide eest „armupiinadesse” või uimastitesse on üpris iseloomulik toonase ajastu kaasaegsete käitumisele. Leszek Kołakowski nimetab valutundetuse fenomeni oma teoses „Müüdi kohaolek” („Obecność mitu”) XX sajandi analgeesia kultuuriks.

     

    Poola (nagu eestigi) kunst kannab tihtipeale Euroopa äärealade rahvuslikuks koolkonnaks nimetatud kunsti pitserit, Poola territooriumil on aga alati tegutsenud palju eri rahvusest kunstnikke. Kas ja millises võtmes saab poola kunsti puhul tõstatada rahvuslikkuse teema? 

    Aastal 2007 on raske mõista kunsti täpselt samuti, nagu seda vaadeldi saja aasta eest. Rahvuslike omaduste otsimine kunstis on tänapäeval anakronistlik. Ja üleüldse, millist ajavahemikku peaks see hõlmama? Kesk- ja uusaja multikultuurse ajastu tuhandet aastat? XIX sajandil ja XX sajandi alguses otsisid poola kunstnikud kangekaelselt rahvuslikku stiili. Põhjused selleks olid samad, mis Saksamaa või Venemaa kunstnike puhul. See viis aga šovinistlike ideoloogiateni.

    Õnnekombel inspireeris kultuuritraditsioon ja religioosne minevik XIX sajandi poola kunstnikke looma teoseid, mis ületasid poliitilised piirid nagu ka toonase ajaloolise dimensiooni ehk teisisõnu universaalseid väärtusi kandvaid kunstiteoseid, kus käsitleti aktuaalseid probleeme. Kui sümbolismil on XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse vahelise perioodi kunstis mingi väärtus, siis on see väärtus, mis ulatub kaugelt üle rahvuslike probleemide. „Sümbol paneb mõtlema,” ütleb Paul Ricoeuri ahvatlev sentents. Selle möödunud sajandi silmapaistva filosoofi mõtteterale võime lisada, et mõte ei saa määratletud mitte minu, vaid sümboli kaudu. Sümbolid, mis leiduvad kunstis või mis,  nagu ütleb luuletaja, „täiesti iseseisvalt ringi liiguvad”, puudutavad kõikide inimeste probleeme.  

     

  • Pauli päevik

    Aga ma tean, et keegi ei usu seda. Teatrirahva kannul käib ju legend, et nad laaberdavad, joovad, nuusutavad  ja teevad igasugu muid hirmsaid tegusid, mille peale Kristi Vainküla (sellest veidrast amööbväljaandest, mille omal ajal moodustasid Õhtuleht ja Sõnumileht) amokki jookseb, et teada saada, kuidas üks või teine näitleja hingab või ei hinga. Kristi, ole rahulik, ma hingan! Ja saan hakkama sinutagi. Ära rapsi ega proovi mind esikaanele pressida. Kuigi mul hetkel võib olla kehv olla (aga sa ju ei tea tegelikult, kas mul on pohmell, palavik või südamerike või olen täiesti terve).

    Seega: kell on 10.15. Ja ma lähen proovi, mis algab kell 11. Sest esietendus langes niisugusele päevale, et pole pärast seda ei puhkepäeva ega lasteetendust.  Ongi uue lavastuse proov. Näitemängu teksti sain kätte alles üleeile. Ma ei tea, millest see sõltub, et nii viimasel hetkel. Kas lavastaja (või peanäitejuht) alles “üleeile” otsustas, et see tükk tuleb repertuaari (ja minul selles ka roll)? Või ei tööta lihtsalt teatri paljundusmasinad piisavalt kiiresti, et rolliraamat pisut varem näitlejateni jõuaks? Igal juhul ma pühin nüüd proovi, trükivärske tekstiraamat kaenla all.

    Esimene lugemisproov pole sugugi vaevaline. Istume laua taga, loeme. Lavastaja ajab pateetilist pläma, vahepeal tukub, ja kui me kõik leiame midagi olulist, “ärkame” üles ja oleme rõõmsad, naerame, arutame. Tegelikult seegi on loomulik. Ma ammu enam ei oota, et lavastaja tuleks proovi tervikliku nägemusega, ma tean, et peame koos lõpuks kuskile välja “ujuma”. Järgmise esietenduseni. Ega kadund Mati Unt polnud esimeses proovis ka mingi “kontseptsioonimeister”, aga ta vähemalt valas meid üle selle tohutu taustamaterjaliga (raamatud, artiklid jne), millest võisime oma teed otsima hakata.

    Lugesime teksti ja tegelikult polnudki asi nii hull. Vahepeal tekkis mingi sünergia, naersime ja saime korraks ühe liini peale. Kuigi lavastajat ma veel ei usalda. Patras mingit metafüüsilist jama nagu Linnar Priimägi või umbes nii. Kõik lavastajad ei ole tegelikult sellised “udumäe kuningad“ . Lihtsalt seekord on nii. Aga ma olen vait kui sukk (mitte kui Tiit Sukk, kuigi ma ei tea, kui vait tema on: nali!). Teatris peab tegelikult ikkagi olema ettevaatlik. Mis teha, aga  pead arvestama, mida arvab direktor, peanäitejuht, lavastaja või kolleeg kõrvalgarderoobist. Kui teed mingi vea, oled ilma rollist või rollilepingust.

    Õhtul etendus. Proov lõppes kl 15.16, koju ei jõudnud (Lasnamäe), käisin väljas söömas (need teatrisöögid ajavad juba öökima), siis tegin šoppamistuuri (pesumasin kodus vajab mingit vidinat).  Ja kella 18ks teatrisse. Kl 19 etendus. Ja see on mõnus. Kui vähegi rahvast saalis. Aga viimasel ajal nad ongi saalis.

    11. veebruaril

  • See asi pluss midagi muud

    Siinkohal tekib kriteeriumide küsimus.

    Kunst on lihtsa valemi järgi see asi, mida me näeme, pluss midagi muud. Algajal tegijal tuleks seega kõigepealt kätte saada selle asja jäädvustamise nipid, seejärel lisada sinna midagi muud, mis vaatajale lisaks fakti fikseerimisele ka mingit laadi elamuse pakuks, fakti kujundiks muudaks. Ja mida siis hinnata? Kas seda asja või midagi muud?

    Mina hoiaksin need debütantide puhul lahus. Nõnda tunduski mulle, et Õ-Fraktsiooni ?Tapjas õllejogurtis? ning Andris Felmanise, Paco Ulmani, Rein Jakobsoni ja Björn Piiburi parimaks lühifilmiks kroonitud ?20-s? domineeris kramplik tahtmine näidata midagi muud, aga see asi oli ekraanile toomata. Nii kostuski saalist naerupurskeid küllap nendelt, kes mõistsid, mis kinolinal toimus. Kõige tähtsam on tabada inimest (mängufilmis siis tegelast), inimese puhul on olulisim tema nägu; kaetud silmadega tegelaste kaudu lugu ei jutusta.

    Kullar Viimne parima dokumentaalfilmi tiitliga pärjatud ?Jumalaga? puhul oli vastupidi: see asi oli üpris rahuldavalt üles võetud, sõnum jäi lahjaks, ehkki surm peaks sisaldama midagi tõsist ja sügavat, muidu pole mõtet selle teema kallale asuda. Surm ei tohi olla odav.

    Sugukond Mäeoru ?Politsei? pani lihtsalt käsi kokku lööma, nii kenad lapsed ja nõnda tragid! Kuid järgmine kord peaks pingutama mõlemal rindel.

    Paistab, et meiegi võtame omaks üle maailma levinud loogika: filmid jagunevad filmideks ja videoteks. Pole midagi parata, kui puudub aktsepteeritud vahejoon, mille abil lahutada need kaks kaamera abil tehtavat taiest. Pikkus-lühidus otsustusaluseks ei kõlba. Üks eristamise aluseid peaks olema loo olemasolu. Nõnda, et kui saame taiest vaatama hakata ükskõik kust kohast, siis on tegemist videoga. Kui me peame aga alustama algusest, kui me jõuame põhjus-tagajärje ahela kaudu keskpaika ja seejärel lõppu, et mõista, millest on juttu, siis vaatame filmi.

    Svetlana Semjonova ja Valentina Gorbus­seva ülilühike, auhinna Kuldse Paunvere 5-rublane teeninud ?Kuritöö ja karistus? on raudselt film, iga episood kasvab loogiliselt välja eelmiselt. Ja milline põrpiv puänt! Heilika Võsu reklaame parodeeriv, parimaks eksperimentaalfilmiks tituleeritud ?Miss Universum? aga video sümptomitega, kusjuures humoorikalt publitsistliku sõnumiga ja sobiva helikujundusega. Parim animafilm, Piret Saarepuu lamenukktehnikas ?Naljakas härjamüümine?, on ilmtingimata film, mõnusalt vanaaegseks tehtud pajatus. Tundus, et saavutati tehnika ja sisu harmoonia, lamenukk näib klappivat just niisuguse stiiliga.

    Kas siis, kui filmist näidata üksnes fragmente, saab muuta filmi videoks? Ei tea, ei tea, vist mitte, kusjuures katkendite esitamine on ikkagi filmile karuteene. Aga seda tehti!

    Kuhu aga paigutada Asko Kase ?Kooma?, mille eest autorile määrati Eesti Filmi Sihtasutuse noore filmilooja stipendium? Ma võin eksida, aga Kase on vist proovinud kujutada, mis toimus aastaid enne Stalkeri, Kirjaniku ja Professori matka Tsoonis, seda, miks Tsoon muutus Tsooniks, kuna nii Andrei Tarkovski kui vennad Strugatskid on jätnud selle parasjagu ebamääraseks. Selge, sovetitsensuur hoidis keele hammaste taga. Asko Kasel seda hirmu ei ole olnud, tema näitab tuumapommiseeni ning kujutab kannatusi inimese näol. Küsime: kas seda tööd võiks hakata vaatama mõnest muust kohast kui autori pakutud algusest, ilma et meil tekiks raskusi arusaamisega? Jääb mulje, et vist küll. Kas toimib enne-nüüd-pärast kett? Ilmselt mitte. Ainult et see on liiga sõnumirikas ühe videotaiese jaoks! Piisab nii seda asja, külluses leidub ka midagi muud. Juri Lotman määratleks selle sü?eeta tekstiks, meie ütleme, et loota film, ning tõdeme veel kord, et filme ja videosid on kaunis võimatu eristada. Aga peaks!

  • TKM loengusarja „ERINEVAD VABADUSED: Endel Kõks ja Enn Põldroos“ 4. loeng 18.04

    TKM loengusarja „ERINEVAD VABADUSED: Endel Kõks ja Enn Põldroos“ 4. loeng

    Tartu Kunstimuuseumis jätkub neljapäeval, 18. aprillil sari „Erinevad vabadused: Endel Kõks ja Enn Põldroos“ 4. loenguga “Enn Põldroos maalikunstnikuna“, kus Tõnis Tatar räägib vanameistri kunstnikuks kujunemisest pöördelistel ja modernismist mõjutatud kuuekümnendatel ning muutumistest hilisemas loomes.

    25. aprillil avab Margus Kiis toonase ühiskonna kunstipoliitika telgitaguseid ning tutvustab Enn Põldroosi suurt rolli kunstipoliitika kujundajana Nõukogude Eestis. Loengusarja kahe viimase ettekande fooniks on aprillikuu algul avatud Enn Põldroosi juubelinäitus “Credo”.

    Läbi kahe suure isiknäituse – pagulaskunstniku Endel Kõksi ülevaatenäituse ning Enn Põldroosi retrospektiivi kulgev loengusari vaatleb suures osas samas ajas, ent erinevas ruumis kujunenud kunstnikusaatusi. Pallasest sirgunud ja 1944. aastal võõrsile põgenenud Endel Kõksile avanesid vabas maailmas hoopis teised horisondid kui temast põlvkonna jagu nooremale Enn Põldroosile, kes kujunes kunstnikuks Nõukogude Eestis. Loengutel vaagitakse mõlema kunstniku modernismist puudutatud loomingu käsitluste kõrval ka ühiskondade polaarust, tuuakse kõrvutusi autorite saatusekaaslaste loomega ning heidetakse pilk ka avangardmuusikasse.

    Loengud toimuvad neljapäevasel päeval algusega kell 17.30.  Sissepääs muuseumi pääsmega.

    Tartu Kunstimuuseumi näitusemajas on avatud järgmised näitused:
    Enn Põldroos. Credo (kuni 9.06)
    Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele (kuni 9.06)
    Mark Raidpere. Majestoso Mystico (kuni 28.04)

  • Eesti sõdur XX sajandil

    Pealkirja valik ei ole minu arvates eriti õnnestunud. Raamatut pealkirjaga „Sakslane – sõdur” või „Venelane – sõdur” ei suuda ma igatahes ette kujutada. Häirivaks muutub tekstiosa patriootiline alatoon, mida on tõenäoliselt mõjutanud kahekümnendate ja kolmekümnendate Eesti militaarse suunitlusega ajakirjad: „Aga milline ta siis ikkagi oli – Eesti sõjamees? Vapper ja visa, kanget eesti jonni täis, kui oli vaja oma, Eesti asja ajada. Vähenõudlik, aga leidlik, kui olud enamat ei võimaldanud. Iseseisev ja algatusvõimeline,  kui käsk tuli täita. Väärikas ja sirgeseljaline, aga kaval, kui oli vaja ellu jääda. Truu kaaslane, kui pidi sõprade eest seisma. Ja vahepeal hulljulge …” (lk 5). See kõlab kui satiir – räägib Ivan Orav. Autor on mõelnud seda aga tõsiselt. Omaenda rahva ja sõdurite idealiseerimise eesmärgil võiks sama teksti adapteeritud vormis igal pool kasutada.

    Paljudes riikides on siiski nii lihtsakoelise patriotismi staadium tänaseks juba läbitud. Valestimõistmise vältimiseks pean ütlema, et mul ei ole midagi ausa patriotismi vastu. Pildiallkirjad annavad mõningast infot, neil kujutatud sõdurid saavad nime ja oma loo, vajaka jääb aga ajaloolistest seostest. Nii  leiame tihedalt teineteise kõrvalt nii punaarmeelasi kui ka Saksa poolel võidelnud politseipataljonide liikmeid ja saame aimu nende ordenitest, kangelastegudest ja teenistusastmetest, kuid siiski liiga vähe üldisest kontekstist. Fotode valik on tendentslik. Surma kohtame vaid ühel korral, „loomulikult” on tegemist kommunismi ohvriga, muidu need Eesti sõdurid piltidel ei sure. Tekst viitab siiski igaühe elutee kulgemisele. Peaaegu kõik ülesvõtted sobisid ilma probleemideta saatmiseks oma perele koju, paljud fotod on ka lavastatud. Nii saame ilustatud pildi sõdurielust ja sõjast. Kindlasti on olemas ka realistlikumaid pilte, sest on ju  ka väga häid Esimest ja Teist maailmasõda käsitlevaid pildikogumikke, kus vaikitud vähesest. Euroopa XX sajandi sõdurielu juurde ei kuulu ainult ilusad fotod ja ordenid, vaid eriti just sõja ajal ka viletsus, kehv söök, kahjurputukad, suguhaigused, prostitutsioon, vägivald, vägistamised, haavatasaamised, sõjakuriteod, hukkamised ja lõpetuseks vahel ka üsna brutaalne surm. Kõike seda kogesid ka Eesti sõdurid ning see on kindlasti kuidagimoodi fotodel jäädvustatud. Kui tahetakse kujutada Eesti sõdurit XX sajandil, tuleks esitleda ka asja ebameeldivamaid külgi, kuna need on osa Euroopa sõjakogemusest. 

    Nagu öeldud, on see väga tore, et kõik need fotod on arhiividest üles leitud ja avaldatud, aga raamatu sõnum meenutab mulle siiski väga Esimese maailmasõja eelset aega. Tollal oli eurooplastel seljataga peaaegu nelikümmend aastat väldanud propaganda sõdurieksistentsi ilust ja vajalikkusest ning oodati rüütellikku, kiiret ja puhast sõda. Ning siis kõngeti haledalt mürkgaasi tõttu, kuulipildujatule all või lähivõitluses tääkidega lõhki kistud kõhuga neli aastat jutti Flandrias ja mujal. Et mind õigesti mõistetaks, pean oluliseks toonitada, et kuna me ei ela perfektses maailmas, siis on meil hädasti vaja sõjavägesid  ja sõdureid, kelle varustus ja väljaõpe oleks võimalikult hea. Ning müts maha selle ameti ees. Kuid vaja on realistlikku pilti ja mitte ilustatut, nagu vahendab meile see pildikogu. Miks peaksime valetama noortele inimestele, kes tahavad elukutselisteks sõduriteks hakata? Me peame neile ka ütlema: „Sa võid ka surra väga jubedat surma, see on osa sinu valitud ametist ja sõdurielul on muu hulgas väga negatiivseid külgi.” Suur osa kujutatud Eesti sõdureid riskeeris oma eluga võõraste valitsejate nimel nagu tsaar, Hitler või Stalin. Ka selle koha pealt ootaks lugeja Merike Jürjo omast asjatundlikumat kommentaari. 

    Kas tõesti oli vaja tingimata käsitleda ka ainukest tõendatult Buuride sõjas võidelnud eestlast, tundub küsitavana. Kokkuvõttes on tegemist pildiraamatuga, mille tekstid ei ole just alati kompetentsed nende lugejate jaoks, kes tõesti Eesti militaarajaloo vastu huvi tunnevad. Siit ei tasu oodata sügavamat pilguheitmist või hoopistükkis realistlikku pilti.

     

  • Heliloojaks kasvamine koos Eesti muusika päevadega

     

    Mul on hea meel näha, et selline suhtumine on jätkunud siiamaani. Kui mõelda sellele perioodile ehk siis umbes ajavahemikule 1990ndate keskelt  kuni tänaseni, mil ma selle festivaliga tihedamalt seotud olen olnud, siis võib EMPi vaimsuse osas näha tõepoolest imetlusväärset järjepidevust. Kuigi korraldajad on vahepeal vahetunud, on see ikkagi selgelt seesama üritus ja sellesama vaimsuse kandja, mis ta oli ligi viisteist aastat tagasi. Samas on toimunud ka mitmeid muutusi, mis minu seisukohalt on olnud väga positiivsed. Omaaegsele EMPile heideti  ette tema liigset, võiks öelda, perekondlikku vaimu, mis kippus väljenduma selles, et heliloojad kuulasid koos oma perega oma kolleegide muusikat – n-ö tsunftiväliseid inimesi nendele kontsertidele eriti ei sattunud. Selles osas on toimunud tohutu edasiminek. Ma ei tea, kuidas see on saavutatud, aga EMP on juba mõnda aega olnud imetlusväärselt laiapõhjaline ja populaarne üritus. Ilmselt on oluline roll nooremate  korraldajate eksperimentaalsusel ruumide, kontekstide ning žanride ja stiilide vallas. EMP ei ole seetõttu juba mõnda aega olnud üritus, mis piirduks akadeemilise muusikaga akadeemilises kontekstis.

    Ja õnn, et see nii on, sest igat laadi piiride ületamised on kindlasti toonud kaasa uut publikut. Ja see on kindlasti inspireerivalt mõjunud ka heliloojate tegevusele ja mõtlemisele. Sest tänapäeva kunstis üleüldse tundub olevat  võtmesõnaks interdistsiplinaarsus – ja seda kõige laiemas tähenduses. Mul on hea meel, et EMP on selles suhtes osanud hoida kätt tugevalt kaasaja vaimumaailma tuiksoonel. EMPi kui traditsiooni peale mõeldes on mulle kindlasti üks olulisemaid märksõnu „järjepidevus”. See, et EMP toimub igal aastal, ja seda imetlusväärselt suures mahus, on midagi, mille tähtsust eesti muusikale on raske üle hinnata. Muuhulgas juba seetõttu,  et eesti muusika on tänu EMPile regulaarselt esil. Ja tänu sellele on EMP kasvatanud eesti muusikale entusiastliku ja avatud suhtumisega publiku. Ent selles regulaarsuses on ka heliloojatele midagi väga hinnalist ja olulist. EMP on kindlasti üks peamisi põhjusi, miks võime väita, et eesti heliloojad on tegelikult väga privilegeeritud olukorras.

    Ajal, kui paljud meie kolleegid mujal Euroopas ja Ameerikaski  näevad tohutult vaeva, et saada oma teoseid kusagilgi ja kuidagigi ette kantud, annab EMP igal aastal võimaluse katsetada uusi žanre ja esitada endale uusi loomingulisi väljakutseid. EMP on loonud tingimused keskenduda loomingulistele, mitte korralduslikele küsimustele. Kusjuures EMPil osalemine annab heliloojale väga erandlikult positiivse võimaluse katsetada uusi asju, võimaluse riskida. Kui meiegi heliloojad  oleksid sunnitud kuulma oma teoseid elavas ettekandes sedavõrd harva nagu paljud, ilmselt lausa enamik kolleege läänes, siis tekiks ka meie heliloojatel ilmselt palju suurem kiusatus käia väga kindlaid ja äraproovituid radu pidi ja katsetusi pigem vältida. Kui veel natuke isiklikumast perspektiivist rääkida, siis on EMP üldse väheseid institutsioone, mille kaudu olen saanud suures mahus teostada ideid, mis pole otseselt  mingi tellimusega seotud. Nii näiteks sai teoks minu kammerooper „Kurb rõõm”, mis kasvas alles loomise käigus muusikuid, näitlejaid ja lauljaid hõlmavaks kammerooperiks. Just võimalus saada omal initsiatiivil kasvatatud teosele praktiline väljund annab heliloojale tõelise vabaduse.

    Ja see on midagi, mis on meie tellimustele orienteeritud kultuuripoliitikas tõeline luksus. Seetõttu ongi EMP vähemalt minule  nagu suur loominguliste katsetuste labor – koht, kus ideid proovida, et siis hiljem kogemuse võrra rikkamana nende juurde tagasi tulla. Võib-olla seega siis midagi samalaadset nagu olid varasemal ajal keelpillikvartetid suurtele sümfoonilise muusika heliloojatele. Lisaks katsetuslikule energiale on EMPi puhul kindlasti oluline see eriline ühtsustunne, mida festival heliloojate vahel tekitab. Tänapäeva mõttemaailm on paraku  konkurentsil põhinevast ideoloogiast sedavõrd läbi imbunud, et see ei jäta puudutamata ka kultuurialasid. EM P oma avatuse ja demokraatliku suhtumisega ujub sellisele suhtumisele mõnusal viisil vastuvoolu. Ma ei tea, võib-olla mõnd kunstiinimest inspireerib võidujooks. Minule on olnud palju olulisem see sünergia, mida EMP igal aastal kiirgab.

    See tunne, et ajame ühist asja ja võime seejuures üksteiselt õppida ja üksteist  toetada. Seetõttu olengi kogu aeg tundnud, et see on tõeliselt minu, meie festival. Ja seda ka seepärast, et olemata EMPi korraldaja olen alati tundnud korraldajate avatust nii oma kui teistegi EMPi mitte otseselt korraldavate heliloojate ideedele. Eino Tamberg on öelnud, et heliloojana tegutsemise puhul on väga oluline tunda ennast heliloojana. Mida aeg edasi, seda  rohkem olen hakanud sellest aru saama, sedamööda, kuidas helilooja olemise tunne minus endas on kasvanud. Ja Eesti muusika päevad on minus selle tunde kasvatamisel olnud kindlasti üks olulisemaid jõudusid.

  • Pagulaskunst jõuab koju

    Pärast Eduard Rüga lahkumist hoiustati suuremat osa kunstikogust kuni tema surmani kunstniku kodus. Peab ütlema, et lugu sellest, kuidas Rügale ette heideti kogutud teoste kangekaelset hoiustamist oma kodus ja kuidas Washingtoni Eesti suursaatkonda viidud viis teost 2002. aasta põlengus seal väidetavalt hävisid, väärib eraldi esiletõstmist kui üks väliseesti kultuurilegende ja Eduard Rüga oma perekonnaga muidugi erilist austust põhimõttekindluse eest.

    Miks otsustas Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges kinkida kunstikogu just kirjanduskeskusele, polegi imestusväärne. Kahe riikliku kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kõrval on Eestis praegu mitu eramuuseumi. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus on tänaseks ainus tegutsev Eesti Teaduste Akadeemia uurimisasutus ja keskuse kunstikogu on tõepoolest nimetamisväärne, koosnedes rohkem kui tuhandest teosest, sealjuures Eduard Viiralti, Nikolai Triigi, Konrad Mäe, Ado Vabbe ja Ants Laikmaa teosed.

    Kirjanduskeskus on koostöös Kanuti ennistuskojaga restaureerinud ja kaasaegselt vormistanud kogu kollektsiooni. Erilist äramärkimist väärib näituse avamispäevaks trükikojast tulnud värske kataloog Jaan Unduski ja Enn Lillemetsa artiklitega. Eha Ranna filigraanne töö kollektsiooni autorite tutvustamisel ja kogu kataloogi koostamisel on eesti kunstihuvilistele ühtaegu hariv ja põnev – mõnegi autori puhul aga lausa ainukordne võimalus tutvumiseks.

    Kirjanduskeskus kohustus pärast kollektsiooni restaureerimist korraldama kogu näituse aastal 2008, ühe olulise sündmusena Marie Underi 125. sünniaastapäeva tähistamise raames. Marie Under oli ka üks fondi stipendiaate.

    Märkimisväärne on ka kontekst, mis näitust praegu Eestis saadab. Paralleelselt on avatud suurejooneline tagasivaade Erik Haameri elutööle Kumus ja Tartu kunstimuuseumis käib elav ettevalmistustöö ulatusliku väliseesti kunstinäituse korraldamiseks Eestis aastal 2010 ja 2011. Näitusega kaasneb kataloog ja arhiivimaterjalide valikpublikatsioon. Toetus suurele pagulaskunsti projektile tuleb uurijaile kahest allikast. Nimelt viibisid mais Torontos eesti kunstimuuseumide juhatajad Marika Valk, Sirje Helme ja Reet Mark Erika ja Osvald Timmase mälestusfondi haldajate Toomas Saare ja Tõnu Toome kutsel. Kolm aastat tagasi lahkunud kunstnik Osvald Timmas pühendas oma päranduse Eesti kunsti ja kultuuri arendamiseks kogu maailmas. Tänaseks on otsustatud, et fond toetab Kumu kunstimuuseumi algatatud projekti, mille töörühma on kaasatud nii Tartu kunstimuuseum kui kunstiühing Pallas. Näitus 2010. aastal on vaid osa kolmeaastasest projektist. Väliseesti kunstimaailmas liikudes püüavad projekti kaasatud eesti kunstiteadlased võimalikult palju fikseerida seda, mis momendil veel võimalik, pildistada, dokumenteerida ja intervjueerida, uurida kunstiprotsesse ja teoseid, mille on loonud Teise maailmasõja ajal Eestist pagema sunnitud kunstnikud võõrsil. Oluline avaüritus on Kumu sügiskonverents 28. augustil, seal peaksid kuju võtma edasised tööprintsiibid.

    23. juulil kirjutasid Eesti Kunstimuuseum ja Saku õlletehas alla pikaajalisele koostöölepingule „Eesti pagulaskunst”, mis aitab omakorda täita suurt lünka Eesti sõjajärgses kultuuriloos.

    Seda, kuivõrd vajalik on pagulaskunsti jõudmine Eestisse, näitab seegi, et pagulaskunstnike töid pole Eesti muuseumide tänastes ekspositsioonides kuigivõrd palju. Ositi on see arusaadav: kuraatorid tajuvad maailma eripära, kust see kunst välja kasvas, ja ka siinkirjutaja on sunnitud kinnitama, et pagulaskunsti siirdamine näiteks Kumu kunstimuuseumi nõukogude aastakümneid kajastavasse ekspositsiooni on ülimalt problemaatiline. See, et neid teoseid seal pole, ei näita kuraatorite ignorantsi või hoolimatust. Tõepoolest, need tööd vajaksid erinäitust, vaid neile loodud ja dokumenteeritud keskkonda. Mäletatavasti oli kümmekonna aasta eest Tiina Abeli koondatud väliseesti kunsti näitus erakordselt menukas. Kavandatav pagulaskunsti suurüritus teeb teoks selle, mis näiteks eesti kirjanduselus on juba ammu saavutatud, samuti on olnud teedrajav kirjandusmuuseumi üritus Balti välisarhiivide inimeste koondamisel Tartusse aastal 2006. Kojutulek võtab mõistetavalt aega ja on keeruline rännak – pagulaskultuuri eripärad pole omased mitte ainult siinmail ja siinsest lähiajaloost erinevas keskkonnas arenenud looming vajab ühiseid pingutusi selleks, et kodumaal juurduda.

     

  • Väikesed vanamehed ja suured romaanid

    Nii näiteks oli 2004. aastal  Sass Henno “Mina olin siin. Esimene arest” žürii arvates vaimustav sümbioos sauterlikust ja kenderlikust laadist, mis lugejal hambad kurku lööb, nii mõnedki kriitikud aga liigitasid teose “siiski noortekaks” ja kurdeti, et kui sellisele teosele anti esikoht, siis järelikult on eesti kirjandus nukras seisus. 1 Aga nii või teisiti on suur iga võiduromaan ja tihtipeale on seda esikolmikusse mahtunugi – kindlasti ei mäletata 1998. aasta võistluselt Hirami romaani vähem kui  Henn Mikelsaare esikohateost “Ristiratast”.

     

    Suvitusromaan? Naistekas?  

    Tiina Laanemi romaani puhul on lahustumine toimunud märksõnadega “suvitusromaan” ja “naistekas”. Suvitusromaan sellepärast, et tegevus toimub suvepuhkuse ajal kuskil saarel. Teiseks võib “suvitusromaani” võtta lugeja seisukohalt – tähenduses “mitte üleliia keeruline ega nõudlik narratiivne tekst”. Nüüd kõlab nii, justkui oleks Laanemi võiduromaan pehmekaaneline rannaraamat. Kas tõesti?

    Saarele on kokku tulnud seltskond täiskasvanuks saanud nooruspõlve kaaslasi: kaks venda, nende naised, lapsed ja sõbrad. Kokku neli meest, kolm naist, kaks last ja naabrivanamees Johann. Kusjuures, “väikesed vanamehed” tähistavad vist mingil raskesti kättesaadaval, kuid kahtlemata olemuslikul moel kõiki raamatutegelasi, eriti vist raamatu meesperet, kelle tegemisi (trennitegemine, saunaskäimine, sipelgate kolimine, surnud lammaste matmine, joomine ja mäuramine) kirjeldab Laanem detailselt, lausa meheliku muhedusega. Kuuri all seisvat Cadillaci kirjeldab ta meestegelase silme läbi asjatundja kire ja romantikaga: “Lennumasinat meenutav heleroheline sõiduk ootab liikumatus truuduses kuuri vaikuses.” (lk 93). Laanem jätkab ka tehniliste andmete loeteluga. Mehed, see pole mingi naistekas, tekib kohe järeldus. Kindlasti ei lähe ka määratlus “naistekas” kokku tänavuse žürii arvamusega, kes esialgu olevat pakkunud, et Laanemi romaani autoriks on hoopis mees. Igati mõistetav, kuna romaan algab pereisa Aleksi värvika kirjeldusega: suur tugeva kehaehitusega mees juhendab poegade hommikust trenni, järgneb mörin homode teemal, valgurikka toidu nõudmine ja keedetud muna kugistamine.

    “Väikesed vanamehed” on üsna ühekülgselt tegelasteromaan, üldistavamalt inimesteromaan – raamat, mis lubab teha inimeste kohta üldistusi, samas õpetades, et üldistamine on põhimõtteliselt sama mis pinnapealsus: oskamatus näha läbi inimese pinnakoorest. Tegelased esindavad esmapilgul kindlaid tüüpe, mis aga tegevuse ja reetva dialoogi abil keerukamateks karakteriteks kirjutatakse. See paistab olevat raamatu peamine strateegia – kutsuda esile ahhaa-efekt (tegelane on justkui kuskilt tuttav), seejärel aga keeratakse psühholoogilised vindid peale. Tegelaste head valikut ja nendega ümberkäimise oskust kiidetakse ka tagakaanel. Meeldib – järelikult töötab. Teos hakkab nüüd juba kaugenema pehmekaanelisest rannaraamatust. Meid võikski praegu huvitada, kui hästi töötab Laanemi strateegia.

     

    Tegelaste hea valik?

    Pereisa Aleks paistab alguses lausa karikatuurse mühkamina – ausalt öeldes tegi see esmapilgul ettevaatlikuks terve raamatu suhtes. Trenditeadlikud jõmmivaenlased-intellektuaalid Areeni ja Wremja ühisrindel on ammu juba haigutama ajanud. Positiivne, et Laanem läheb teist teed: ta ei pilka mitte ammu auklikuks tulistatud stereotüüpe, vaid kirjutab talle ootamatuid omadusi külge. Nimelt on Laanemi jõmm Aleks pidevalt hädas kõhulahtisusega ning see tekitab mõnegi piinliku hetke. Lisaks peab mehejurakas tegelikult kinnise ukse taga päevikut. Ja raamatu lõpuks saab Aleks aru piiratud mõtlemise kahjulikust mõjust oma väikesele pojale.

    Aleksi vend Mark paistab alguses tõsiusklik new-age’lane, kes on hüljanud ärimaailma ja seejärel koos uue naisega sukeldunud taimetoitlusse ja looduslähedusse. Ta peab loenguid sellest, et mediteerimine on parem kui seks, kuid hiljem tunnistab endale, et valetas. Oma naise Ly seljataga tõmbab ta sigarit ja sööb meekastmega ribi (kuigi Ly mõistab hukka isegi mesilastelt mee kui nende töövilja röövimise). Mark on alguses kategooriliselt vastu abielule, kuid ometi vastab teiste ees Ly ettepanekule jaatavalt – nii nagu ta on teiste ees nõus kõigi teiste naise põhimõtetega. Oma sisemist nõrkust tunneb Mark ka ise teose lõpus, kui luhtuvad tema katsed õpetada teisi avanema.

    Eluvend ja veiniärikas Olaf tutvustab end lugejale kõvahäälse ärplejana, kes kiidab end ja oma õigeid otsuseid elus. Selgub aga, et oma edukast karjäärinaisest Keist on ta tegelikult lahus. Muredest Olaf rääkida ei oska, ka tema naine eelistab suvitama sõites sõprade ees head nägu teha. Oma muredest rääkimata jätmine, kindlaksjäämine sõpradele harjumuseks saanud rollile lõpeb Kei allaandva ülestunnistuse ja Olafi vägivallatsemise ning põgenemisega.

    Naabrionu Johann on äratuntav muhe vanamees, kelle arhetüübiks sobiksid elutarkuselt kingsepp Johannes ja loodusteadmiste poolest Fred Jüssi või Aleksei Turovski. Tegevustikku käivitavate sündmuste juures on ta kohal, aga Johann ei pea Laanemilt midagi õppima, ta on pigem tegelasena autoriga võrdselt kõiketeadja positsioonil: näiteks ütleb tema välja, mis on Aleksi ja Eva abielus valesti.

    Ka perenaine Eva on autorile lähedal, kuid seda ainult väliste triviaalsete sarnasuste põhjal: Eva on tõlkija, raamatusõber, kes igatseb ise kirjutada. Tegelasena on Eva ühe põnevaima intriigi kandja: läbi raamatu rullub lahti politoloogiaõppejõud Davidi kiindumus temasse ja lõpuks saabub hetk, kus tuleb valida uue ja vana mehe vahel. Kujutame nüüd ette. Perenaine, kes on raamatu tegevuspaiga, talumaja hubasuse ja soojuse hoidja. Kahe lapse ema. Enesekindla mehe abikaasa. Leplik kodukana ja mõnulev kiisu, kelles tärkab võimalus vaimseks renessansiks. Milline pinge, milline laetus – ja lugeja ei saa lõpptulemusest ridagi teada! Kahju, et seda ei saa liigitada osavaks võtteks – peatükk lihtsalt lõigatakse katki ja jätkatakse teiste tegelastega.    Jah, Laanemi strateegia töötab üldjoontes väga hästi, eriti tegelaste kirjeldamine mingites olukordades, kus dialoog pole üleliia kunstlik. Ometi toimuvad võtmetähtsusega muutused tegelastes kuidagi ootamatult, need ei kujune tegevuse najal. Miks otsustas Mark ikkagi järsku abielluda? Kas lihtsalt such is life? Nojah, kindlasti, inimesed ongi muutlikud, kuid psühholoogilise romaani puhul jääme ootama tihedamat läbikirjutamist.

    Teiseks jäävad mõned tegelastesse istutatud ja läbikirjutatud konfliktid kasutamata: enne higistamistelki minekut on Aleks selle suur vastane, kuid lõpuks ta nõustub ja kavatseb kõigile koha kätte näidata – telgistseenis aga on ta nähtamatu. Stseen ise saab väga tugeva eel-laengu, telgis on kirjelduse järgi väga piinarikas olla, järgneb sisenduslik trummipõristamine, tegelased ahmivad õhku… nad tahavad iga hetk sealt välja tormata… kuid kui omavahel vaidlema hakkavad, võiks hoopis arvata, et nad viibivad Pegasuse kohvikus. Nende piinavat olukorda arvestades võiks eeldada väikest saatelauset “vastas katkendlikult õhku ahmides” vmt. 

    Tegemist on vägagi olulise olukorraga: nüüd pannakse kõigi suutlikkus proovile. Kas on võimalik sirutuda ligimeseni või mitte? Tähenduslikuna mõjub see, et üritus luhtub: keegi ei reageeri soodsalt Marki joigumisele ega eeskuju andvale eneseavamisele. Seda veidramalt aga mõjub romaani lõpp, kui Mark ja Ly teevad plaani asutada tallu vaimusanatoorium, kus edaspidigi “inimesi aidata”. Kummaline lahendus teose tegevustiku loogikat arvestades: teraapilisena plaanitud koosviibimisest on saanud ju pingeline ja ebameeldivaid üllatusi lubav fiasko (kadunud on lambamõrvar Olaf ja veel pole selge, mida Eva otsustab, kas minna Davidiga või mitte).

    Lepitavalt aga mõjub romaani lõpus stseen, kus vankumatu mürakas Aleks ei luba oma pojal tigusid tappa (p
    oeg ei salli isa eeskujul homosid ja teod olevat õpetaja sõnul homod). See on suurepäraselt leitud motiiv. Näidates, et Aleks on siiski võimeline muutuma, annab Laanem väga hästi edasi sõnumit lauses “sel hommikul pole küljes ainuüksi uue alguse maik, vaid ka tegutsemise lõhn” (lk 255), mis aga Marki ja Ly vaimusanatooriumi-dialoogi lõpus ei tundu üldse omal kohal olevat.

    Küsimusi õhku riputav tunne, et kõiki võimalusi pole ära kasutatud, jääb raamatu lõppedes sisse, kuigi seda tasandab väga hea mulje oskuslikust jutuveeretusest. Lisaks tundub, et Laanem on kirjutanud mõnuga, kirjutamist nautides. Mitmete mahukate karakterite ja nende läbipõimunud suhete kirjeldamises on näha, et jutustajal on oskus näha inimestes kõike, nii kummastavat kui sooja.

    *

    Lisapala. Laanem on teine romaanivõistluse võitnud naine. Esimene oli 1930. aastal Helene Ranna, kelle raamatu pealkiri oli “Keha ja vaim”. Ranna ja Laanemi võrdlus ei ole iseenesest kohustuslik, kuid sellegipoolest kõlab põnevana küsimus, kuidas suhestuvad läbi romaanivõistluse ajaloo kaks naist, kelle võiduteostel vahet 77 aastat? Tulemus on päris põnev. Mõlemad teosed esindavad psühholoogilist realismi, kust võib leida nii sarnaseid nais- kui meestegelasi. Ranna peategelane on Ilma, vaimsete huvidega haritlane, kes hakkab elama koos talupidaja Augustiga, kes on lihtne ja vähese kultuurihuviga maamees. Vastupidist alternatiivi ja “äratuse õilsamale elule” pakub Ilmale teine mees Toivo. Laanemi teoses satub kahe mehe vahele haritlane Eva, kel avaneb võimalus valida tahumatust ärimehest abikaasa ja intellektuaalist perekonnatuttava vahel. Nii Ranna kui Laanemi teoses leiame noore naise konflikti iseendaga. Ühelt poolt ollakse kohusetundlik perehoidja, kuid see ei rahulda, nii nagu ei rahulda mees: Ilmale on olemuselt võõras tööusku taluperemees August; Eva abikaasa Aleks aga suhtub oma intellektuaalist naisesse kui kiisukesse, keda lõua alt kõditada. Lõppeks toimub Ranna romaani tegevus Saaremaa talus, Laanemil suvilaks ehitatud talumajas ühel Eesti saarel. Ranna romaani kohta ütles Artur Adson, et selles oli “palju dotseerivat-kooliõpetajannalikku”2 – õpetliku sisu ja autorihoiakuga on ka “Väikesed vanamehed”. Iseenesest huvitav teada.   

     

  • PÖFFi eelsoojendus on tehtud

    PÖFFi laste- ja noortefilmide festival “Just Film” on festival festivalis ning kindlasti tähelepanu väärt ettevõtmine. Ma olen selle alafestivali raames käinud filme vaatamas mitmel aastal ning alati paneb mind imestama täiskasvanute nullilähedane osakaal publiku seas. Muidugi, paljud filmid, mida näidatakse laste- ja noorteprogrammis, linastuvad veel ka hiljem põhifestivalil, kuid on ka neid, mis pärast selle festivali lõppu enam linale ei tule. Üks niisuguseid on sel aastal näiteks Taani film “Me saame sellest üle” (2006, rež Niels Arden Oplev). Kuna film põhineb tõestisündinud lool ning sai lisaks Berliini filmifestivalil parima lastefilmi auhinna, oleks võinud oodata, et sellel filmil on suurem publik kui paarkümmend vaatajat. Kurb oli näha, et filmi ajal oli nukuteatri saal vaid napilt veerandi võrra täis.

     

    Autobiograafiline lugu

     

    “Me saame sellest üle” režissöör on kasutanud omaenda lapsepõlvemälestusi. Lühidalt sisust: maapoiss saab piisavalt vanaks, et minna suuremasse kooli. Seal satub ta juba alguses konflikti türannist vägivaldse koolidirektoriga, kes tal ühe “kasvatussessiooni” käigus kõrva peaaegu peast rebib. Siin astuvad mängu poisi vanemad, meditsiiniõest ema ja talunikust vaimse häirega isa, kes niisugust vägivalda lubada ei saa. Mängu on tulnud ka ideaalne õpetaja linnast, kelle õpetusmeetodid on hoopis teistsugused kui sealkandis varem nähtud. Üle kivide ja kändude jõutakse õnneliku lõpuni. Hoolimata klišeelikult kõlavast sisukokkuvõttest oli viis, kuidas lugu jutustati, tähelepanuväärne. Noored peaosalised täitsid oma rolle võrdväärselt kogenud näitlejatega, kaameratöö puges naha vahele ning filmi rütm oli igati paigas. Korra tabasin end mõttelt, et kui oleksin seda filmi lapsena vaadanud, siis oleksin ehk oma kärsituse ja filmi tõsiduse tõttu ammu nihverdama hakanud, kuid saalis istuv vähene lastest ja noortest koosnev publik vaatas filmi küll suure pühendumisega. Ei mingit sosistamist ega krõbistamist. Film haaras vaataja esimesest kaadrist endaga kaasa ning hoidis pinget lõpuni. Kui avaneb võimalus seda veel kuskil vaadata, siis soovitan soojalt seda mitte maha magada.

     

    Kas seksida või mitte

     

    Norra noortekomöödia “Tommy põrgu” (rež Ove Raymond Gyldenås) tõmbas aga Tallinna Kinomaja saali nii puupüsti täis, et kõigile ei jätkunud istekohti. Muidugi, ka teema on sellel hoopis intrigeerivam ja pikantsem: keskkoolinoortest paar võimleb küsimusega, kas seksida või mitte. Tütarlaps ei suuda enam vaid suudlustega leppida, samal ajal kui tema altaripoisist partneri arvates on sellest enam kui küll. Poiss idealiseerib oma preestrist isa, kellest on alles vaid kortsus mustvalge foto. Tema kõige parem semu on aga moslemist poiss, kes kirjutab anonüümselt pornolugusid, mis kohalikule pornoajakirjale vägagi hästi sobivad. Viimaks selgub, et poisi isa polegi surnud preester. Vastu ootusi avastab oma homoseksuaalsuse hoopiski mitte altaripoisist häbelik nooruk, vaid seksimaias tütarlaps. Tegu oli ülimalt hoogsa ja lennuka komöödiaga, kus ei põrgatud tagasi absurdinaljast ning asjade üle võlli keeramisest. See oli kuum, märg, kirglik ning lustlik komöödia. Kaugel hollywoodlikult lamedast “Kuumast pirukast”, kuigi teema on enam-vähem sama. Tegemist oli kasvuraskusi käsitleva, väga hästi lahendatud komöödiaga. Kui võrrelda kohalike filmidega, siis peab paraku tunnistama, et “Tommy põrgu” paneb meie oma “Sigade revolutsioonile” ära. Viimases osas võib muidugi vaielda.

     

    Teistmoodi katastroofifilm

     

    Omaette veidrana mõjus Saksamaa film “Pilv” (2006, rež Gregor Schnitzler). Tegemist on Gudrun Pausewangi 1988. aastal ilmunud menuromaani ekraniseeringuga. Katastroofifilmide vallas oleme harjunud nägema eelkõige Hollywoodi tulevärki. Heas katastroofifilmis on harilikult maailmapäästjatest kangelased, palju paatoslikku muusikat, kihutamist, plahvatusi, eriefekte ja muidugi surematut ja magus-kibedat armastust. Surma ja viimasel hetkel pääsemist. Siin on kõik teisiti. Peategelased Hannah ja Elmar on just eksami ajal teatrisaalis varastanud oma esimese suudluse, kui kõlab tuumahäire: sealsamas lähedal on tuumajaamas toimunud õnnetus ning surmakülvav radioaktiivne pilv liigub nende rahuliku linnakese poole. 16aastane Hannah on õnnetuste keerises oma emast lahus, sest too pidi just komandeeringusse minema. Hannah valvata on väikevend Uli, kes käib veel lasteaias. Paanilises põgenemissegaduses jäävad nad teistest maha ning omal käel lähimasse rongijaama minnes hukkub Uli liiklusõnnetuses. Hannah jääb radioaktiivse pilve haardesse ning leiab end hiljem haiglast. Imekombel otsib vastleitud ja -kaotatud boyfriend ta üles ning nende armastus puhkeb haiglas taas õide. Kuigi film oli efektselt üles ehitatud ning näitlejatöödele ei tahaks ma midagi ette heita, jäi siin sügavusest puudu. Ekraanile oli paisatud tõsiselt karmide teemade tulevärk, kuid sellest libiseti üle kuidagi liiga pinnapealselt ja kergelt. Siiski ei taha ma öelda, et film ei vääri vaatamist. Väärib kindlasti. Selles filmis oli oma lumm ja see miski, mis pani lõpuni vaatama ilma ajakulule tähelepanu pööramata. Igal juhul oli tegemist teistsuguse katastroofifilmiga, kui oleme harilikult nägema harjunud.

    Jõudsin enne lehe trükkiminekut vaatamas käia ka dokumentaalfilmi “Kurikuulus”, mida korratakse festivali põhiprogrammi raames. Siin on luubi alla võetud grafiti. Mulle meeldis, et selle filmi juures ei hakatud pidama loengut, mis on grafiti, ega hakatud seletama terminoloogiat. Ka oli plussiks, et tegijad ei sekkunud loo käiku kordagi mingi pealeloetud tekstiga ja ainsad tiitrid olid grafiti-kangelaste nimed. Küll aga häiris see, et peaaegu kõik tegijad olid nii-öelda vana kooli mehed, nende karmimad päevad juba aastate taga ning mässumeelsus juba vaibumas. Seda tõika arvestades võinuks kaameratöö olla tasakaalukam. No ei pea kaamerat ilmtingimata kuuma kartulina käes loopima, kui teemaks on vähegi midagi cool’i  kategooriasse kuuluvat. Kokkuvõttes on tegemist filmiga, mida julgen soovitada. Mõnusa fruktina mõjub pühendunud seinasodijate hulgas hallipäine maniakk, kes nimetab ennast Graffity Guerillaks ning kelle tegevuseks on tag’ide ülevärvimine ja mahapesemine ning seintele sõnumite sodimine, et ära viljele grafitit.

    “Just Film’ile” pannakse ametlik punkt laupäeval, 2. detsembril. Soovitan soojalt seda alafestivali mitte alahinnata. Parem muidugi, kui olete seda väisanud enne põhifestivali algust, nii jääb mahti algaval maratonil rohkem filme vaadata.

     

     

    “Just Film’il” linastunud filmid põhiprogrammis

    “Sõidutunnid” (Suurbritannia 2006), 1. XII, Kinomaja

    “Kaunitar ja kodutu” (Soome 2005), 4. XII, Sõprus

    “Neli nädalat juunis” (Rootsi 2006), 4. XII, Kinomaja

    “Infamy” (USA 2005), 4. XII, Von Krahli teater

    “Minu nimi on Elisabeth” (Prantsusmaa 2006), 5. XII, Vene teater

    “Taifuun ja päike” (Lõuna-Korea 2005), 5. XII, Kinomaja

    “Noor mees” (Šveits, 2006), 6. XII, Vene teater

    “Zaina, Atlase mägede ratsanik” (Prantsuse-Saksa 2005), 7. XII, Kinomaja

    “Olen kaksteist ja pean veel vastu” (USA 2005), 8. XII, Sõprus

    “Unistuste maa” (USA 2005), 9. XII, Sõprus

    “Kaon kui välk” (Hispaania 2006), 9. XII, Kosmos

  • Reipad orvud, maheanarhistid ja mootorsaag

    “Käpipuu vennaskonna” värvikas tüüpide galerii.

    Käpipuu – Anneli Rahkema, Veerev Munamees – Liisa Aibel.

    “Käpipuu vennaskond”. Esietendus Rakvere teatris 13. IV. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, helikujundajad Tarmo Linnas ja Peeter Volkonski. Osades Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Margus Stalte, Marii Ingriin Saaremäe või  Anne-Marie Suomalainen, Erik Ruus, Peeter Jakobi, Dajan Ahmet.

    Üllar Saaremäe, Rünno Saaremäe, Käpipuu vennaskond. Kujundaja Dan Mikkin, illustreerinud Vadim Fomitšev. Tänapäev, 2006. 214 lk.

     

    Hiljuti arvas üks kriitik lasteteatrit vaagides, et lapsed ise ju lastenäidendeid ei kirjuta. See on tõsi ja ei ole ka. Lastele kirjutaja kuulatab ja usaldab last oma hinges. Mõnikord saab lasteraamatu või -näidendi idee alguse lapselt endalt.

    Salapärasest Käpipuust kõneles Üllar Saaremäe õhinal juba viis aastat tagasi, sest tema väike tütar oli toda puud ilmsi kohanud. Siis mahtus Käpipuu kolme lausesse, nüüd on ta peategelane nii teatrilaval kui raamatukaante vahel, autorid vennad Üllar ja Rünno Saaremäe. Ja nagu pajatab raamatu eessõna, on teisedki vennaskonna liikmed pärit eri eas inimeste lapsepõlve fantaasiametsast.

    “Käpipuu vennaskonna” põhiväärtus ongi originaalne tüüpide galerii, kellele värvika välimuse andnud kunstnik Vadim Fomitšev. Vennaskonna asutavad ravijavõimetega Käpipuu (Anneli Rahkema, uuel hooajal ka Marin Mägi) ja ta väike õde, istik Käpik (keda armsalt mängib idee autor Marii Ingriin Saaremäe), universaalprofessor Habepea (Peeter Rästas) ja sinirebuline Veerev Munamees (Liisa Aibel), maheanarhist röövel Rull (Margus Stalte) ja üksikhing Külmking (Ülle Lichtfeldt). Pahade leeriks ohmuvõitu metsavaraste kolmik. Raamatusse, mis näidendi edasiarendus proosas, mahub tegelasi rohkem. Ka sisaldab proosatekst huvitavaid õpetlikke tõiku loodusest. Käpipuu raamat on kui ühe hooga kirja pandud, ladus, vaimukas ja vilgas. Sõnakoomika pääseb lugedes paremini mõjule, lavastuse kirev välisjoonis ei anna alati mahti tekstinalju kuulata. Aga keeleline huumor on teoses väga oluline, eriti vastupandamatu Veereva Munamehe umbisikuline käskiv kõneviis (“Mindagu minu juurde, joodagu teed ja oldagu rõõmsad!”), milleks, muide, snitti võetud Mati Undi suhtlemisstiilist.

    Üllar Saaremäe lastelavastus jääb tavapärasemaks kui algmaterjal. Ehkki tegevuspaigaks mets ja sõnumiks loodushoid, ei täida lava tasakaal ja rahu, hoopis rõõmus rahmeldamine vahva muusika rütmis. (Puht-Saaremäelik “punk-krutski” on Habepea loitsimislaul.) “Käpipuu” kompositsioon sobib romaanile rohkem kui draamale, mitu seiklust segiläbi veavad loo harali. Lavastuse kärsituse võib mõelda taotluseks. Reipa huumori alla peidetakse hell läbiv teema: enamus tegelasi on orvud või lahkuläinud peredest. Veereva Munamehe isa “klopiti vahule”, Käpipuu vanemad raiuti maha, Külmking kasvas lastekodus… Seega on tegelased katkise saatusega iseseisvad lapsed. Sõbralikud ja elurõõmsad, valvsad ja haavatavad, vajavad nad üle kõige ühtekuuluvustunnet. See motiiv, kuis me kõik oleme omavahel seotud, kõlab röövel Rulli monoloogis seeneniidistikust. Iseasi, kas keevalises lavametsas tõsisem tekst pärale jõuab.

    Vadim Fomitševi lavakujundus pole sama põnev kui tegelaste välisilme: lavapilt on küll ilus värviline, aga oma tinglikkuses ka kohmakas. Tõsine puudus on tähtsa tegelase, vana Kännu-Stjopa lahendus pelgalt fotona lamesirmil. Kui koloriitne kännulahmakas ei ole päris, kaob ehe suhtlemine, misanstseenid vajuvad longu.

    “Käpipuu” tegelaste hingeseisundit iseloomustab kujund “mets mootorsae ootuses”. Lavastuses manab Käpipuu esile ähvardavalt vinguva mootorsae – surmaheli ajab metsa paanikasse, puud tuleb maha rahustada. Eks see olegi me pidetu, loomulikust loodusest kaugenenud maailm, kus meid iga päev “maha raiutakse” või “vahule  klopitakse”, kus igatseme hingerahu ja kasvuruumi.

    Näitlejad mängivad lustiga. Loodetavasti ei kao mänguhasardis hapram osavõtlikkus rollide suhtes. Kõige täpsemad, ausalt lastepärased olid kevadhooajal Liisa Aibel ja Margus Stalte, salapära väljendas Anneli Rahkema Käpipuu-naeratus. Vahvad karakterid loovad ka Ülle Lichtfeldt ja Peeter Rästas, ent mõlemad peaksid hoolega jälgima rollide isikupärast siserütmi, siin-seal tekib oht sõnadest-mõtteist üle sõita. Õpetlik oli näha etendust, kus Habepead mängis autor-lavastaja Üllar Saaremäe. Laval viibis järsku osatäitja, kes veatult valdas näidendi struktuuri, täpselt vahendas lingvistilisi mänge ja improviseeris lisa, partnerid ja publik haakusid rõõmuga. Too erandlik mängukord näitas halastamatult kätte nn reaetenduste vajakajäämised, sündmustest üleludistamised, tühirabelemised.

    “Käpipuu vennaskonna” ilmumine kaduva teatrilavastuse ja jääva raamatuna on tore nähtus. Lühikese ajaga juba teine seda laadi asi, ilmus ju äsja Aarne Mäe ja Aare Toikka raamat “Ruudi” koos mängufilmiga, mõlemal teosel oma iseväärtus, ent ka koosmõju.

    Vennad Saaremäed lõpetavad raamatu Käpipuu lootusrikka lausega: “Ega sellega meie seiklused ometi lõpe…” Oldagu loovas pinges ja kirjutatagu lisa!

     

     

Sirp