Toeta
Otsi

feminism

  • Sakslaste stiliseeritud hullus

    ERKKI LUUK

     

    Eklektiliselt rabav pseudodokk

    Ootamatu film kujutas nihilistlik-jaburdavas laadis kellegi Leni Peickerti süstemaatiliselt liiva jooksvaid püüdlusi oma tsirkuse rajamisel. Seoses sellega võiks kohe teha ühe, minu arust üldse suurima komplimendi, mida filmile teha saab: kohati pidi vaataja silmi pungitama ja iseennast veenma, et ta ikka näeb seda, mida ta näeb. Kaadrite järjestus oli nimelt ajuti sedavõrd seosetu ja kaadrivalik sedavõrd rabav. Tegu oli omalaadse süstematiseeringuga (nagu näiteks Greenaway ?pseudodokk? ?Falls?), ainult selle vahega, et Klugel pole struktuurist (selle sõna kõige abstraktsemas tähenduses) saanud selline pompöösne kinnismõte ja asi iseeneses nagu Greenawayl (see pole muidugi etteheide Greenaway lõpuni minevale laadile). ?Artistid…? esitab teatava artistide ?taksonoomia?, kus üks on hullem kui teine ja kogu süsteem (?tsirkus?) ise kõige hullumeelsem. Filmi algus näitab meile ?saksa rahva? pidustusi: paraade ja defileesid selles kõige mõõtmatumas mõttelageduses ja toretsevas originaalsuses, kus etendatavad motiivid üksteist ülepakutusega üle trumpavad. Sama iseloomustab kogu järgnevat filmi. Juba ?ideed?, mis seda teost (ja seal kavandatavat tsirkust) justkui edendama peaksid, on äärmuseni irratsionaalsed, millele lisandub veel absurdne esitus ja kõikvõimalike totrate tegelaskujude paraad. Tsirkus avaldub filmis kui ülim kunstlikkus või mõttetus, tühikäik, nihilism, kui metatsirkus. Ja ometi on see väga pehme film, vaimukas, ka selline, mis igas punktis end ise meeleldi naeruväärsena paista laseb ? meeldiv-siiras ja pretensioonitu, ent kunstiliselt väga õõnestav. Midagi üpris veidrat.

     

    Noa hirmuäratav teekond suguelundeis

    Fassbinder on PÖFFil linastunud järelejätmatult ja erandiks polnud seegi kord. Isegi rohkem kui film oli tema ?13 kuud aastas? kõrvulukustav appikarje, mille nägemise järel iga vähegi vastutustundlik psühhiaater või psühholoog autori kohe sundkorras hospitaliseerima oleks pidanud. Ometi seda vist ei juhtunud, nii et kõnealune võis jätkata oma masohhistlikult ennasthävitavat elulaadi, mis ta mõne aja pärast ka lõplikult hävitas. Film on (kõige süngemas mõttes) autobiograafiline: Fassbinder nimelt alustas tööd selle kallal kaks nädalat pärast tema pikaajalise armastatu lihunik Armin Meieri enesetappu. Viimane oli selle meeleheites sooritanud pärast seda, kui Fassbinder ta hülgas (Fassbinder ise suri nelja aasta pärast narkootikumide üledoosi). Kõik need tõestisündinud lood on muidugi kenad kuulata ja sobivad hästi ?klassikalise geeniuse? legendi, kuid tõde on ka see, et iga Fassbinderi filmi on raske vaadata (pehmelt öeldes pole ma just ainus, kes nii arvab) ja ?13 kuud aastas? võibolla isegi kõige raskem. Ei pea olema just psühhoanalüütik, et kogeda kogu seda filmi läbivat kastratsioonitundmust; otsekui kujutakski see kahetunnine film endast kastratsiooni koletut sümboolset ekvivalenti, noa hirmuäratavat teekonda suguelundites. Umbes selline võiks olla üks (isegi kõige teoreetilisem) läbiv tunne, mida kogu see film tervikuna kellelegi võib pakkuda. Kohati (eriti kurikuulsas tapamajastseenis, mida publik sageli saalist väljumisega austab) on see nii uskumatult võigas, et juttudel publiku uskumatust kergendusest, kui peategelane (end naiseks opereerida lasknud lihunik) ennast lõpuks tapab, on kindlasti tõepõhi all. Gaspard Noe on osanud sest stiilist üht-teist iiveldamaajavat kõrva taha panna, kuid enamus inimesi käib sellisest filmist kahtlemata sajakilomeetrise kaarega mööda.

    Loomulikult on seegi hinnang rohkem ?füsioloogiline? ja seega (paratamatult, mingis mõttes) moraalne kui kunstiline. Siiski ei tähenda materjali selline elajalik ?vastupanu? publikule veel tingimata ?kõrgesse kunsti? pühitsemist. Loomulikult mitte. Küll aga teeb Volker Spengler Erwini/Elvirana, kelle tegelaskujusse koondatakse kogu (eba)inimlik õnnetus, ühe kõige kummitavama rolli, mida endale ette võime kujutada. Vaatamata sellele, et film mõjub kohati füüsilisel tasandil, transleerib ta tervikuna siiski pigem läbitunnetatud masendust (see pole muidugi jälle mingi kunstiline hinnang). Kuigi mulle isiklikult Fassbinderi stiil ei istu, on väga lihtne mõista inimest, kes sellest filmist haigutavaid emotsionaalseid, eksistentsiaalseid, psühho(pato)loogilisi jms. sügavusi leiab.

     

    Piiritletud, külm ja tundlik

    Wendersi ?Valeliigutus? on seni vaadeldud filmidest kõige puhtam, lakoonilisem, tundlikum ja selgem, filmikeelelt seega kindlasti kõige parem. Film oli nagu kohtumine tundmatuga, kes osutub poole pealt vanaks sõbraks. Sinna oleks see kõik võinud lõppedagi (kahjuks film küll jätkus). ?Valeliigutus? kujutab endast Goethe ?Wilhelm Meistri õpiaastate? kaasajastatud ekraniseeringut. Wenders on see mees, kelle filmides on oluline koht suurlinnal ja puhtalt filmikeeleliste vahendite taju mõttes on ta käsitletud kolmikust minu arust ka kõige tundlikum. Ühes Wendersi, enamasti rangelt piiritletud ja külmas kaadris on rohkem tundlikkust kui mingis suvalises keskmikfilmis. See teeb tema jälgimisest kinogurmaanile alati erilise elamuse, nagu Borges või Proust on samade omaduste, nimelt oma äärmise täpsuse ja tiheduse tõttu sedasama kirjandushuvilisele. Muidugi on Wendersi kaadri tühjus ja lakoonilisus petlik. Kui eesmärgiks on võimalikult haaravalt jutustus, tulebki ülearused detailid kõrvaldada. Wilhelm Meister on akommunikatiivne ega tee suurem osa ajast midagi, kuid kaader on tähendusega laetud, kuna see mitmesuguste (kompositsiooniliste jm.) võtetega ette ja taha viitab, s.t. on kõikvõimalikest lubadustest tulvil. Suurim saladus kaadri juures ongi, kuidas saavutada, et see oleks lubadustest tulvil. Nagu ma ütlesin, õnnestub see Wendersil suurepäraselt ? ehk halvemini kui Ruizil, aga paremini kui Bunuelil. Linnad on tal kõnekad, kuid nende diskursus jahedavõitu (ehkki mitte ilma oma diskreetse võluta) ja mõju inimhingedele marineeriv; maakohad seevastu on tulvil salapära ja inspireerivaid ideid.

    Mõlemad kavas olnud Wendersi filmid (teine oli ?Ameerika sõber?) keskendusid peale suurlinna ja metroo ka linnadevahelistele rongidele. Rongid (lisaks sellele, et nad kunstiteostes üldiselt liikumist väljendavad) on ka filmide võrdpildid: aknast on näha ?liikuv pilt? ja kui teine rong mööda sõidab, meenutab see juba otseselt liikuvat filmilinti, mille akendest paistavad suure kiirusega mööda kihutavad ?kaadrid?. Kui ?Ameerika sõber? on vägagi realistlik (ja sellisena hästi pinget üles kruviv) film, siis ?Valeliigutus? täiesti unenäoline, eriti just ses mõttes, et seal juhtub kõik (nagu uneski) muuseas, motiveerimatult. Film algab sellest, kuidas Wilhelm motiveerimatult rusikaga akna puruks lööb. Sellele järgnev sihitu rännak (sihtpunkt Bonn on formaalne, Wilhelmi ema leidis selle romaanist) jaguneb kahte ossa. Esimeses liituvad temaga motiveerimatult kõik inimesed, keda ta oma teekonnal kohtab. Teises pudenevad nad tal ükshaaval küljest. Meister liigub edasi nagu unes, huvitumata ümbrusest ja inimestest, kurdab, et ei suuda märgata detaile ja kõik inimesed (isegi need, kes millegagi tema tähelepanu köidavad) jätavad ta sisimas täiesti ükskõikseks. Siit ka filmi pealkiri: ?vale? ? huvi puudumine ? sooritatud ?liigutuses?. Ta ise vihjab sellele, et saab kunagi aru, et see kõik oli eksitus, viga.

    Ühenduslüliks kolme ?Oberhauseni lapse? vahel on stiliseeritud hullus. ?Valeliigutuse? unenäolisusele ma juba viitasin, see on üks võimalus, kuidas hullust stiliseerida. Teine võimalus on irratsionaalsete ideede tee, neist kubises ?Artistid tsirkusekupli all: lootusetus?. Fassbinderi film dramatiseeris tegelikkuse hulluksajavat jõudu ja õudust, kujutades ja määratledes oma tegelaskujusid sotsioseksuaalselt justkui mingit ?läbilõiget? mingist ühiskonnasegmendist, oli psüühiline ebanormaalsus selles sisuliselt normatiivne.

  • Noorkuu valmistub emadepäeva kontsertideks

    Rauno Tagel

    Ansambel Noorkuu valmistub paari nädala pärast algavaks kontserdiseeriaks uuema kavaga, kus on nii eesti- kui inglisekeelseid hittlugusid ning lubab ette valmistada ka täitsa uue loo. Kontsertseeria jõuab seekord seitsmesse kontserdipaika ning esimesed kontserdid toimuvad Türil, Valgas, Moostes ja Viljandis ning seejärel Tallinnas, Vihulas ja Tartus.

    Emadepäevale pühendatud kontserdiseeria pealkirjaks olev uuem laul „Soodsad tuuled“, on aga esimene stuudiosalvestis koos Noorkuu uue liikme Märt Murrikuga, kes liitus bändiga 2012.a. oktoobris. Loo viisi ja sõnade autorid on Martti Meumers ja Rein Kahro, kes on Noorkuu koosseisu kuulunud selle loomise ajast, ehk alates 1996.a.

    Eesti tuntuim vokaalansambel on võitnud 16. aasta jooksul mitmeid auhindu erinevatel konkurssidel, andnud välja 11 albumit, esinenud rohkem kui 600-l korral 10 riigis ning 2005. aastal hääletas publik ansambel “Noorkuu” menuka telesaate „Eesti Muusika Karikas“ võitjaks.

    Kontsertide piletid on müügil Piletilevis üle Eesti.

    Valik Noorkuu diskograafiast:
     
    2009 – “Lapsepõlve laulud”
    2011 – “Jõul”
    2012 – “Piiratud”

    Kuupäevad:
     
    01. mai – Türi Kultuurimaja, kell 16.00
    02. mai – Valga Kultuuri- ja Huvialakeskus, kell 19.00
    03. mai – Mooste mõis, kell 19.00
    05. mai – Viljandi Pärimusmuusika Ait, kell 16.00
    10. mai – Salme Kultuurikeskus, Tallinn, kell 19.00
    11. mai – Vihula mõis, kell 19.00
    12. mai – Vanemuise Kontserdimaja, kell 16.00

    Vaata videot laulust “Soodsad tuuled”: http://www.youtube.com/watch?v=OqRJsorXMb8

    Korraldaja: Eesti Muusikaagentuur

  • Liitmine ja lahutamine

    Kaarel Tarand

    Eesti ühiskond väärtustab vaba konkurentsi.  Ja kui nii, siis tuleks seda vaadet kohaldada võimalikult mitte-valikuliselt. Teatud eluvaldkonnad oleme turu puudulikkuse või julgeolekukaalutluste tõttu väljapoole konkurentsi tõstnud, kuid ettevõtluses ja poliitikas peame seda endastmõistetavaks. Huvitaval kombel kiidame me ja peame tugevuseks poliitikas konkurentsi erakondade vahel, ent mitte ühe erakonna sees. Vähemasti ajakirjanduslikus tõlgenduses on „lõhe erakonnas”  kui midagi negatiivset ja erakonda põhjaviivat käibel juba 15-16 aastat, 1994. aasta valitsuskriisist kõige hiljemalt.

    Tänavu kevadel tuleks Eesti poliitilise maastiku asemel küll rääkida poliitilisest lavast, seda nõuab kindlasti vähemalt kolme tuntud lavastaja – Tiit Ojasoo, Indrek Saare ja Peeter Jalaka – vilgas lavategevus, ja kui lisada veel vanema põlve teatrimehe Jaak Alliku pisut varjatum panus, siis võib olukorda  pidada lausa kogu maailmas unikaalseks. Sellist lavajõudude kontsentratsiooni tipp-poliitikas või siis selle piirialal mängimises ei oska küll kuskilt mujalt maalt nimetada.

    Siiski ei maksa lavastajatel, lavakujundusel ja üldisel teatriatmosfääril end lasta ära petta. Kui NO sotsiaalteater kõrvale jätta, on ju erakondades tegu täiesti normaalse poliitilise protsessiga, kuni kõigi osaliste tegevus on seaduslik ja põhikirjaline. Alustagem küsimusest,  kas võimuvõistlus erakonna sees on hea või halb. Pigem ikka hea. Võib juhtuda ka, et erakonnajuhile üldse valimisteks vastaskandidaati ei esitata, nagu läks viimati IRLis, kuid sellel erakonnal on ette näidata demokraatlik traditsioon vahetada esimees näiteks pärast valimiskaotust.

    Keskerakond, vastupidi, ei pea vajalikuks esimeest iial vahetada, olgu valimistulemus milline tahes (hoolimata saadud häälte või  mandaatide arvust võib koostöövõimetuse tõttu opositsiooni jäämise siiski mõnikord kaotuseks lugeda). Välja arvatud pärast kuulsat „lindiskandaali” 1995. aastal, mil erakonnas leidus veel lihtsameelseid, kes uskusidki senise esimehe avaldust poliitikast lahkumise kohta ja tahtsid ise tegutsema hakata (Andra Veidemann). Ajuti laseb Keskerakonna esimees endale nüüdki vastaskandidaadi üles seada. Tore mäng ette teada tulemustega. 

    Et erakonnajuhi vahetamine iseenesest ei ole erakonna eksistentsile saatusliku tähendusega, kinnitab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lähiajalugu. 20 aasta jooksul on sotsidel olnud viis esimeest (Marju Lauristin, Andres Tarand, Toomas Hendrik Ilves, Ivari Padar ja Jüri Pihl), kellest ükski ei ole seda juhikohta hirmsasti ihaldanud ja nii on ka vahetused täiesti valutult läinud. Kuid nimekirja vaadates on selge, et erakond pole iial seisnud probleemi  ees, et poleks kedagi väärilist, tuntut ja kogenut ametisse valida.

    Olukord nagu öö ja päev, võrreldes hääbuva Rahvaliiduga, kus meest, kes Villu Reijani peost pillatud tuletungla üles tõstaks, ei leidunudki ja põlvepikku poisikesele jäi töö, millele allajäämine oli ette selge. Võib vaid oletada, miks erakonna vanema põlvkonna juhid oma loodud ülemaalise struktuuri elujõulisusse enam ei uskunud ja erakonna likvideerimise  tülika töö lihtsameelsetele teha jätsid. Tõenäoline paistab, et KMÜ valimisliidu koosseisus aastatel 1995–1999 tegutsenud nn maapoliitikud mäletasid liiga hästi oma kunagise vägeva partneri Koonderakonna piinlikku lõppfaasi, mil erakonnal peale esimehekoha kõige edevamatele ning väikeste võlgade enam midagi pakkuda polnudki.

    Näiliselt kõige sujuvamalt on läbi aastate oma sisemist võimu korraldanud Reformierakond,  aga eks neil ole ka vähem pingeid olnud heade valimistulemuste ja võimaluste tõttu üleliigsed juhid ikka ülespoole edasi suunata. Kui mingist „lõhest” Reformierakonna ajaloos üldse rääkida, siis avalikus pildis on see võtnud mõne üksikisiku (näiteks Meelis Atoneni), mitte suurema grupi kuju. Parlamendierakondadest viimasena on oma eluloo lühiduse tõttu pääsenud sisemiste võimuküsimustega tegelema rohelised. Võimuvõistlus  ise annab märku erakonna demokraatlikkusest, teistest erakondadest erinev mitme juhi (eestkõneleja) süsteem raskendab täpsemat kõrvutamist, kuid üldjoontes näivad ka roheliste siseintriigides kehtivat üldised seaduspärasused. Kogenud konkurendid teistest erakondadest ei ole rutanud roheliste siseelu kommenteerima, eks nad tea omast kogemusest, et osaliselt on seda sorti võistluse taga alati tähelepanuvajadust ja lavastust  (soovi „pääseda pildile”), teiselt poolt aga tuntakse laval kõiki mängijaid piisavalt hästi selleks, et lõpptulemust ette aimata. Võitjaks sisetülides osutuvad ikka need, kelles rohkem poliitikuainest.

    See viimane tähendab võimet saavutada kokkuleppeid, veenda poolehoidjaid, võita vahetuid väitlusi, sõnade ja tegude kooskõla, üldse tegude (poliitilises töös, mitte muudel elualadel) olemasolu. Ja muidugi pole vähetähtis ka potentsiaalne häältesaak. Ükski  erakond ei saa olla nii loll, et ta potentsiaalseid häälemagneteid enda hulgast tõrjuks ja loodaks elus püsida ainult hallide aparatšikute intriigivõime najal. Roheliste talvise võimuvahetuse (kui jätta kõrvale toimunu seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse teema) puhul esitagem ikka neidsamu küsimusi, mida alati. Kas võimuvahetuse katseks oli avalikult usutavat põhjust? Ainsana võiks kõne alla tulla tulemus kohalikel valimistel.  Kuid see ei erinenud suurt realistlikest ootustest. Postindustriaalse ühiskonna ideoloogia kandjatena ei saagi rohelised sobituda meie agraarühiskonnale omase omavalitsuste struktuuriga. Keskkonnateema kohalikul tasandil on pigem erakonnastumata roheliste ehk kodanikuaktivismi pärusmaa.

    Niisiis, edu või ebaedu kohalikel valimistel ei tohtinuks võimuvahetust põhjustada. Euroopa parlamendi valimistel aga saavutati hoopis kaudne  võit ja Eesti esindaja olemasolu EP rohelises fraktsioonis. Mida veel tahta? Pealegi, tõsine võimupüüdlus peaks suutma mõne sammukese ette mõelda, sest võimulesaamine on hoopis lihtsam kui võimulpüsimine, nagu teada. Ettenägelikkust aga ei paistnud kuskilt, sest sisuliselt kujunes katse oma esindajaid riigikogus erakondliku võimu juurest kõrvaldada mitte ainult oma  riigikogu fraktsiooni umbusaldamiseks, vaid ka oma valija umbusaldamiseks. Miks? Sest unustati, et riigikokku ei valinud rohelisi saadikuid mitte erakond, vaid ikka valijad. Küll valijad järgmisel kevadel märku annavad, kui rahul või rahuolematud on nad roheliste tööga riigikogus. Vastavalt sellele saab siis ka juhtkonda vahetada või see alles jätta. Seni aga tasuks igal võimuambitsioonikal uurida, millised erakondlike teiste ja kolmandate ešelonide  käitumisstrateegiad on ajaloos osutunud edukaks ja millised mitte.

     

  • Minevikuta pole ka tulevikku Eesti muusika päevad 2009

    Maria Mölder

    Jah, regilaul on tore küll. Ent kas poleks hoopistükkis lihtsam rahva eneseteadvust ja -uhkust ehitada teadmisele, et kõik see Euroopa kultuur tantsib meie taktikepi järele? Sedasi unistades kaugele ei jõua, on Eesti muusika päevade (EMP) seekordne sõnum. Tarvis tegu teoks teha! Mammutkontserdil saamegi teada, milline võis olla siinsetel aladel jahti pidava küti hüüd I sajandil e Kr, kuidas kõlas isorütmiline regilaul XII sajandil või XVI sajandi madrigal, milliseid võtteid kasutas eestlasest Bachi kaasaegne helilooja oma vaimulikus kantaadis ning mäherdune oli Eestis õilmitsev romantism või koguni modernism. Nautides suursugust hetke minevikus ja fantastikas, ei tasu unustada, et rännak minevikku omandab suurema tähenduse, kui oskame ka olevikus ja tulevikus toimuvaid protsesse vääriliselt hinnata.

    EMPil on õnnestunud väikestviisi käsi külge panna oleviku ja äkki isegi tuleviku kujundamisel. Heliloojate ja videokunstnike vahel eelmisel aastal alanud  tihedam koostöö tähendab sisuliselt topeltkvaliteeti. Mark Raidpere on mullu Erkki-Sven Tüüri muusikale loodud videoga „Dedication” nüüdseks ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud: teose ostis koguni Prantsusmaa avalik kunstikogu Collection Domaine de Chamarande. Mõistes, et ühistegevus teiste kunstivaldkondadega lisab muusikale tublisti väärtust, jätkab EMP videomuusika programmiga ka tänavu. Samamoodi tahab EMP, juba kolmandat aastat  akadeemilisema ringkonna kokku viia alternatiivsema muusikaga – eks eri sädemete trehvamine too jällegi uusi tuuli. Salapärastel asjaoludel ühinevad EMPil suisa korvpall ja muusika – tervis tuleb! Festivali ametlike väravatena toimivad väliskülaliste kontserdid: EMPi väisavad Collegium Novum Zürich ja Athelas Sinfonietta Copenhagen, kelle kontserte kroonivad eesti heliloojate (esi)ettekanded.

    Esiettekandeid jätkub kamaluga teistelegi kontsertidele. Traditsiooniks saanud autorikontsert viib meid  tagasi Erkki-Sven Tüüri varasema loomingu juurde. Tallinna muusikakeskkooli õpilased esitavad sügisel esimest juubelit tähistava Tüüri muusikat aastatest 1985–96: klaveri- ja kammerteoseid, maitseks veidi sümfoonilist muusikat Risto Joosti dirigeerimisel. Heliloojale eneselegi tõotab kontsert põnevat elamust, kuivõrd isiksus ja loomingulised taotlused on aja lennates piisavalt muutunud. „Ma ei ole ammu nii suures koguses oma varasemaid lugusid üksteise järel kuulanud. Küllap see on mulle nagu omamoodi  rännak ajas ja sellisena kahtlemata väga omapärane kogemus,” arvas Erkki-Sven Tüür hiljuti, nähes kontserdi kavas Klaverisonaati, „Ahitektoonika II ” ja teisi ammuseid teoseid. Tüüriga on festivali raames plaanitud ka kohtumine kolmandat hooaega kestvas heliloojate liidu kohtumisõhtute sarjas „Helilooja, kes sa oled?”.

    Kuid EMPi hõlma all tehakse veelgi kokkuvõtteid reaalsest lähiajaloost. Eesti Muusika Infokeskus esitleb meie ajal eesti muusikasse olulise panuse andnud heliloojate põlvkonnast (Galina Grigorjeva, Tõnis Kaumann, Tõnu Kõrvits, Märt-Matis Lill, Jüri Reinvere, Toivo Tulev, Helena Tulve, Mari Vihmand) kõnelevat uut raamatut „Kaheksa portreed. Eesti heliloojad 1” ning ansambel U: tutvustab uut eesti nüüdismuusikast tulvil plaati „U:”. Koostöös välisministeeriumiga esitletakse mainitud albumit Tauno Aintsi, Tatjana Kozlova, M.-M. Lille, Andres Lõo ja H. Tulve muusikaga lisaks kontserdisaalile ka Eesti Vabariigi virtuaalsaatkonna keskkonnas Second Life.  See ongi nüüdismuusika tulevikukeskkonnas.

    Eks tuleviku eest kanna hoolt ka tudengi- ja õpilaskontsert EMPi raames. Või hoopis EMP foorum, kus heliloojate ja teiste loojanatuuride loomekeskkonna praktilisemate küsimuste üle on lubanud arutleda nii heliloojad kui ka üldse mitte otseselt loojad.

  • Anarhiasaareke muuseumimaastikul

    Laura Kuusk

    Teist aastat tegutseb Tallinnas linnahalli ja Kultuurikatla vahel, aadressil Põhja puiestee 35 Eesti kaasaegse kunsti muuseum (EKKM). Näitusepaiga kuraatoriteks on Neeme Külm ja Marco Laimre, kes leidsid kaks aastat tagasi, et on vaja kohta, kus reaalne noor tegelik kunst saaks elada, ja kõndisid oma asjadega praeguse muuseumi ruumidesse. Samal ajal oli jalgu alla saamas ka teisel pool „tsooniväravat” Kultuurikatel, millega muuseum on praegugi institutsionaalselt seotud. Aja jooksul on koht oma nimejärgsele sümboolsele staatusele muuseumina veel lisanud sotsiaalset väärtust, kuna sealsetelt näitustelt on läbi käinud märkimisväärne ports juba tegutsevaid või veel õppivaid noorkunstnikke. Tuleb tõdeda, et suur osa neist on seotud Eesti kunstiakadeemia fotograafia osakonnaga, mille ümber koondunud inimesed eesotsas professor Marco Laimrega mõjutavad kaasaegset kunstimõtet. Neeme Külm, kes tegutseb ka Hobusepea ja Draakoni galeriis ning tegevkunstnikuna, on omakorda asendamatu näituste installeerija, hoides kiiruse ja osavuse rekordit oma käes.

    Peale nende kahe koosneb muuseum veel umbes 350 ruutmeetrist  kütmata näitusepinnast kolmel korrusel, sisehoovist, kontorist, traadita Internetist ja muutuva-korduva koosseisuga kunstnikest-kuraatoritest, kes oma näituse jooksul EKKMis ajuti elavad.

     

    Muuseumi elutsükkel

    Muuseumi selle hooaja näitusetsükkel näeb siinkirjutaja osalus- ja vaatlemiskogemuse põhjal välja järgmine. Laimre või Külm teevad kuraatorile ettepaneku teha EKKMis näitus. Kuraator valib kunstnikud lähtuvalt näituse kontseptsioonist, mis vastavalt olukorrale võib olla ideepõhine kuraatorinäitus või formaalne tingimus (à la  koolis ainekursuse raames, võimalik ka segavariant). Näituse ehitamisnädala(te) jooksul elavad kunstnikud ja kuraator peamiselt muuseumis ja ehitavad näitust, mistõttu nad lubavad endale, et a) enam midagi nii massiivset teinekord ei ehita (või saavad kogemusest totaalse valgustuse ja lubavad, et just hakkavadki ainult nii tegema), b) panevad homme rohkem riideid selga, c) peavad igapäevaseid tänupalvusi kulkale, tänu millele näitus teoks saab (kultuurkapital on toetanud vähemalt kolme viimast EKKMi näitust), d) ei luba midagi, sest on füüsiliselt ja vaimselt väsinud, aga kogemusest valgustatud (mõju võib avalduda ka hiljem).

    Näituste avamisega kaasneb muuseumile kohane pidulik üritus, mis olenevalt korraldajatest kujuneb kas suuremaks või väiksemaks peoks. Järgnevate nädalate jooksul valvavad kunstnikud (ja kohati ka kuraator) näitust. Näituse mahavõtmisele tulevad südametunnistusega või muude vajalike vahenditega varustatud osalejad.

     

    Nõudmised koha järele, koha nõudmised

    EKKM on ülidemokraatliku poliitikaga ja pakub võrdseid võimalusi, aga on ka väga nõudlik näitusepaik. See ei ole seda sorti koht, kus kunstnik tuleb kohale ja näitab, kuhu oma tööd soovib, vaid enamasti osaleb selle installeerimises ise. Eriti tuli see kõne alla eelmise ja selle hooaja esimese näituste puhul („Töö toidab”, kuraator Elin Kard, 15. V – 3. VI 2007 ja „Oi!Emo”, kuraator Marco Laimre, 9. V – 8. VI), samuti ka selliste ehitusmahukate tööde puhul nagu näiteks  Berit Teeääre „Non-Kodak Moment” näitusel „Hullumeelsus” (17. VI – 13. VII),  kus kogu ruumi nädal aega väldanud ümberehitamisse kaasati ka Belgiast spetsiaalselt selleks kohale sõitnud sõber. Sel kevadel, kui kunstiakadeemia teise kursuse fotograafia tudengid asusid ette valmistama näitust „Oi!Emo”, olid muuseumi ruumid veel üsna kasutuskõlbmatud. Eelmisel hooajal oli olnud kaks näitust, ent praegu veel käimas hooaja jooksul on muuseumi ruumid läbi teinud muutumise kasutatavaks näitusepinnaks kolmel korrusel ning tõestanud oma vajalikkust – seda nii tegijate kui publiku seisukohalt (vaatajate arvu saab näha graveeritud markerijoonte järgi, mis on välisseinale praeguseks kujundanud triibulise mustri).

    Ilma Internetita muidugi asjad ei toimiks: selleks on muuseumis traadita ühendus. Suured vabaõhutualetid on osutunud praktiliseks just avamiste ja muude pidustuste puhul. On kontor, näituste jooksul on kogunenud ka töövahendid. Ja on kinnisvaraärimehed, kes „näituse vastu huvi tundes” käivad läbi kõik kolm korrust ja satuvad sisehoovigi… Nende ilmumine ajab näitust valvavad kunstnikud allergiliselt aevastama: mis teha, poolskvottmuuseumi asukoht on lihtsalt liiga hea. Eks ole publiku arvukuses „süüdi” muu hulgas ka hoone asukoht sadama ja vanalinna vahel.  Seetõttu on näitusele sattunud ka mitmeid soome kunstitegelasi või (kultuuri)turiste, kes Helsingisse teel. Nagu korralikule muuseumile kohane, liiguvad ruumides ringi ka tõelised muuseumirotid.

    Selle muuseumi ruumid on omaette teema: siit ei leia valgeid seinu ega sirgeid lagesid. Ruum annab vabaduse katsetada ja teeb kohati oma iseloomu tõttu ka poole tööst juba ette ära. Endise elektritehase ruumides on alles jälgi maja endisest funktsioonist (elektrimasinad laes), kuid ka juba muuseumiaegseid kihte (seinad on üle värvitud, kola ruumidest välja kantud jne.) Kohati nõuab muuseumiruumides liikumine ka eneseületust (kuigi kolmanda ja teise korruse vahel on raudtalad, mistõttu lagi on suhteliselt turvaline, ei näe see nii stabiilne välja). Majas ei ole kütet ja seetõttu on seal talvisel hooajal näituste tegemine üsna küsitav; siiani on neid tehtudki vaid suvel.

    Ürituste promotsioon allub samuti ultrademokraatlikule ja noortekultuurile iseloomulikule võrgustikuloogikale ning praktilistele põhjustele. Näitus „Oi! Emo” avas ka reklaamklippide seeria You Tube’is ja Google’i videoportaalis (vaata nt http://www.youtube.com/watch?v=DhCaOi0qx_I; http://video.google.com/videoplay?docid=3553849182403960767&hl=en). Anneli Porri kureeritud „Making of Contemporary Art” jätkas seda omalt poolt (http://www.youtube.com/watch?v=zlvsjMG0M0E).

    Samas käib mäng muuseumiformaadiga. Muuseumile kohaselt on EKKMil ka püsikollektsioon, kuhu igalt näituselt laekub uusi töid. Praegu on püsikollektsioonis Johnson & Johnsoni skulptuur „Sound check”, Reimo Võsa-Tangsoo, Shawn Pinchbecki ja Sulo Kallase „Polüfooniline passipilt”,  Raul Kelleri tänavavaljuhäälditega elektripost, Ki Wa installatsioon „Teile Esineb Ansambel Mootortüdrukud” kontseptsioon ja muud. 

     

    Esimene ja teine hooaeg

    Kaks tegutsemishooaega on mõnevõrra erinenud  ilmselt seetõttu, et asja edenedes on arenenud ka kontseptsioon. Avanäitust „Töö toidab” (kuraator Elin Kard, 15.V – 3. VI)  võib pidada ka koristustalgutest välja kujunenud, pinda ja aega kui sellist mõtestavaks näituseks.  „Midagi on valesti”  (28. IX. – 21. X 2007) ja „Unemajandus” (1. VI – 20. VI 2007) olid mõlemad Marco Laimre kureeritud ja osalejateks peamiselt fotoosakonna tudengid. 2008. aasta  hooajal läks muuseumi näitusepilt mitmekesisemaks nii  kuraatorite kui kunstnike osas. Kuraatorinäituste poliitikat on kuulu järgi kavas ajada ka järgmisel hooajal.

    Selle aasta hooaja avas näitus „Oi!Emo” (9. V – 8. VI, kuraator Marco Laimre), fototudengite kursusetöö. Popkultuuri emofaktorit uuriv näitus oli ühtlasi ka teadlikult EKKMi kui tegutsevast kultuuripinda tutvustav üritus. Muuseumi eesmärk on näituste kaudu ka omamüüt luua. Kui juba avanäituse „Töö toidab” keskmes oli kunstiõpinguid lõpetavate noorte kunstnike enesemääratlus, siis kunstiinstitutsioonide mõtestamise ja küsimuse alla seadmisega tegeleb ka EKKM kui institutsioon ise. Samas käib pidev enesekehtestamine näituste abil. Näituse „Oi!Emo” posteril on kirjeldatud, kuidas näitusepaika trammiga kohale saada, näituse „Making of Contemporary Art” plakatil on kujutatud aga maja esifassaadi, kuhu on märgitud näituse külastate arv joonelise mantrana. Näitus „Hullumeelsus” (17. VI – 13. VII) oli Denes Farkase kuraatoridebüüt, kus
    osalenud fotokunstnikud laiendasid seekord oma diapasooni hullumeelsuseni: totaalsete installatsioonidega, mis täitsid selle maja kolm korrust, kasutati ruumid ära nende võimalusi kohati äärmuseni viies. Anneli Porri kureeritud „Making of Contemporary Art” (25. VII – 31. VIII) sisaldas nii selleks näituseks kui ka varem valminud töid nii kunstimaailma kui ka kunstniku töö mehhanismide teemal. Selle hooaja lõpetab eile avatud Rael Arteli kureeritud  näitus „Kõik tahaksid  kõnelda”.

     

    Inimesed teevad muuseumi

    EKKM ja sellega sarnased nähtused on vaikselt imbumas kunstimaastikule ja täitmas oma siinkandis varem puudunud nišši. Tugevuseks on inimesed, mis on samas ka oht: pidevalt on vaja kas uut verd või muutuvat tegevuskava. Kui igaüks meie käputäiest noorte kunstile orienteerunud kuraatoritest on korra või paar näituse teinud, siis tuleb leida osalejaid väljastpoolt Eestit või olemasolevate inimestega midagi muud ette võtta. Oleneb ka, kuidas kuraatorid Laimre ja Külm praegu veel pidevas muutumises muuseumi defineerivad, sest kaasaegne kunst uueneb pidevalt noorte kunstnike näol. EKKM pole siiski vaid näitusepaik, see ka „dokumenteerib kaasaegse kunsti alaseid materjale, korraldab konverentse ning seminare, viib läbi koolituskursusi ning õpikodasid, annab välja erialakirjandust ning kasutab massimeedia väljundeid oma seisukohtade avalikkusele tutvustamiseks” (veebiblogi http://www.ekkm-came.blogspot.com/).  Pileti hinna määrab külastaja ise. Samuti on avatud raamatupood,  kus raamatute hinna määrab samuti ostja. Inimesi on, muuseumi jätkub.

     

     

     

  • Vanadekodu mägede vahel

    Ott Karulin

    Ka mõlemad lavastused olid üsna sarnased (minu jaoks ühendas neid lisaks üks näitleja, kes tegi mõlemas kaasa): lavastus ja kujundus olid allutatud tekstile, luues sellele vaid vajaliku fooni, ning põhirõhk oli näitlejate loodud karakteritel. Kuna olen näinud vaid kaht islandi teatri lavastust, ei julgeks kaugeleulatuvaid järeldusi teha, aga nähtud lavastuste mängulaad oli sarnane: põhijoontes suuri žeste vältiv, kuid ajuti liialdatud emotsionaalsusesse hüppav ning alati väga füüsiline, hõlmates terve keha, ning pidevalt kohal olev – ka stseenist väljas olles. Ega selles midagi uut ei olegi, aga mängulaad ja Jónassoni tekstid kokku on tekitanud minus küll tahtmise islandi teatriga rohkem sina peale saada.

    Kui rääkida Tallinnas nähtud etendusest, siis hajus tekstikesksuse tõttu tähelepanu vahepeal ära, seda enam, et tõlge polnud just kõige sujuvam (sama mure oli ka Tamperes, nii et ehk on asi improviseerivates näitlejates, millele viitab ka pikem kestus, kui algselt plaanitud – kah täpselt nagu Tamperes), aga Hobuveski “töötas” mägede vahel asuva vanadekoduna küll.

     

     

  • Kriitik ja kunstnik

    Rainer Sarnet

    Vilde intriigiasetus on geniaalne, sest annab õigustuse kõikidele osalistele võrdselt, mis lubab luua lõputul hulga interpretatsioone. Pealegi on Leo kontsert viidud lava taha ja hinnangud tema geniaalsusele on samuti interpretatsioonid.

    Andres Maimik on oma filmilõigus keskendunud kunsti ja kriitika suhetele, tuues mängu terve galerii kriitikuid, nende motivatsioonid ja sõnavara. Seal on kriitik, kes võidukalt triumfeerib, et ei saanud “munnigi aru”. Seal on provintslik-patriootilist demagoogiat, mis ülistab Leod, kes  on suutnud jääda iseendaks ja hoidunud euroopalikust oma naba imetlemisest. Seal on trikimehe-kriitiku iroonilist sõnamängu, mis distantseerub teosest ja keskendub seltskonnale. Seal on halearmsaid õlalepatsutusi, soovluulusid  ja jõhkrat lahmimist: kes ihaleb spermat ja elulähedust, kes ilu. Leo vaevleb hirmsas hambavalus ja proovib arvamuste virvarris pilti kokku panna, kuni on lõpuks valmis alla neelama tableti, mis eluks ajaks kunstitegemise isu ära võtab.  

    Ka Maimik ei näita meile Leo, kes sedapuhku on filmirežissöör, teost. Kuid me saame aimu, et Leo on teinud midagi nii jubedat, mis ta viib endagi roopast välja.

    Maimik on näinud Leo filmis kõike seda, mida ta ka ise kriitikuna on Eesti filmide juures tauninud. Lisaks ka rida käibetõdesid eesti filmi kohta. Leo on teinud kriitikute sõnul mingit tarkovskilikku veetilkumist, raskemeelset sotsiaalse alltekstita vormimängu. Kohati näib, et nii kunsti kui ka kriitikat on kujutatud liiga klišeelikult, mis välistab vastastikuse respekti ja dialoogi ning see suubub jõuetusse. Kuid eks need klišeed ole ka kasutusel. Ja Maimik osutab just kõige haigemale kohale: eesti kultuur kui suletud kõverpeeglitega ruum, kus puudub väline mõõde; kui paranoiline ja klaustrofoobiline verepilastus, kus keegi ei võta kedagi objektiivselt; igal kiitusel ja laitusel oleks justkui isiklik tagamaa.

    Masohhistliku mõnuga on mängitud ka kõik tegelaskujud. “Päikesenaine” Eva (Mari Abel), kelle elurõõmu võõritab tema pealiskaudsus. Lilli (Liina Vahtrik), kes kiivalt kaitseb Leod tigeda maailma eest ja hoiab teda endale. Ennasttäis 3-d friik, kes tahab kogu kunstikrempli õhku lasta (Erki Laur). Segikamminud ja akontaktne seltskonna tola (Juhan Ulfsak). Esoteeriline ja ebakindel filmirežissöör Leo (Taavi Eelmaa), kes vastiku maailma enda ümbert minema joob.

    Kuigi Maimiku masohhistlik käsitlus ei näe filmis võimalust kunstniku ja kriitikute dialoogiks, ei lõpe film ainult drastilise provintsi tõdemusega. Režissöörina tegeleb Maimik kriitika kriitikaga. Mõõdutundetu kiitmine või laitmine tekitab olukorda, kus kriitikat pole võimalik tõsiselt võtta. Tekib küsimus, milline on kriitika funktsioon. Kriitikust režissöör Maimik näib aga uskuvat, et vahel on kasulik, kui kunstnik kriitikut usaldaks. Nagu üks kriitik on väitnud, saeb Maimik oksa, millel ise istub. Aga eks kasuta Maimik ka oma lühifilmis taktikat, mis tal hästi välja tuleb, provotseerimist. Ja eks needki kirjatükid siin on pigem osa filmiprojektist. Aga nagu Maimiku enda filmiski, oli Leo kõige karmim kriitik tema ise. Või nagu Vildel – naine.

     

     

    12. veebruaril esilinastus Von Krahli kinos film “Tabamata ime”, mille tootja on Von Krahli teater ja režissöörid viis eesti päritolu noort meestja üks kahekümneviiene eesti naine. Nad on kirjutanud kaamerapliiatsiga valgele lõuendile kuus Eduard Vilde klassikalise draama “Tabamata ime” versiooni. Kinokonksu otsa jäi see oma igihalja moralitee ja värvikate karakterite tõttu. Vaataja ette astuvad kuus Leo Saalepi nime kandvat kunstimessiat – kuus Kannatajat Kolgata teel.

    Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Andres Maimik, Marko Raat ja Marianne Kõrver otsustasid filosoofilis-visuaalselt sukelduda eesti näitekirjanduse tumedasse tiiki. Ainsaks tingimuseks režissööridele oli kinnipidamine loo moraalist. Näitlejatena võib näha Von Krahli teatri imeilusaid naisi ja kolme kirvenäoga ahvi, lisaks elukapteneid ja salongilõvisid. Filmide kunstnikud on Reet Aus, Jaana Jüris, Liina Keevallik, Liisi Eesmaa, Ain Nurmela, operaatorid Mart Taniel, Ergo Kuld, Urmas Sepp, Sven Kütt. Osades Mari Abel, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur, episoodides Tiina Tauraite, Katrin Essenson, Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Jaak Allik, Ilmar Raag, Madis Kolk, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Terje Pennie, Toomas Hussar jt.

     

  • Kultuurisemiootika kukeaabits

    Alvar Loog

    Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride

    analüüs. Tõlkinud Ene-Reet Soovik.

    Valgus, 2005. 350 lk.

     

     

    Semiootika kui distsipliin on Eestis au sees juba pikemat aega, ent senini puudus peaaegu täielikult valdkonda käsitlev laiemapõhjaline metakirjandus. Otsesõnu semiootilist meetodit ning sõnavara kasutavate üksikuurimuste kõrval olid teooria poole pealt eesti keeles ilmunud vaid Tartu-Moskva koolkonna “Kultuurisemiootika teesid” (1998) ja Juri Lotmani “Kultuurisemiootika” (1990). Tinglikult võiks neile lisada ka Ernst Cassireri “Uurimuse inimesest” (1999) ning Claude Lévi-Sraussi “Metsiku mõtlemise” (2001).

    Läinud aasta lõpp tõi kohalike semiootikute lugemislauale kaks eri tasemele mõeldud käsiraamatu tüüpi monograafiat: John Deely kakskeelse paralleeltekstiga “Basics of Semiotics / Semiootika alused” ning Toronto ülikooli professorite Marcel Danesi ja Paul Perroni õpiku “Kultuuride analüüs” (mille 1999. aastal ilmunud originaali toimetaja on Thomas A. Sebeok). Kui esimene kujutab enesest teoreetilist baasteost ning järelemõtlemisainest “edasijõudnud” semiootikuile, siis kanadalaste kirjutatud raamat pakub esmateadmisi semiootika uurimisvaldkonnast, meetoditest ning sõnavarast algajale märgiteadlasele. Järgnevalt keskendungi viimase teose vaatlemisele.

    Õpiku sissejuhatavas eessõnas kirjutavad autorid: “Selle raamatu eesmärk on maalida semiootiline portree Homo culturalis’est üliõpilastele, kes kuulavad semiootika, meedia ja kommunikatsiooni või kultuuri-uuringute sissejuhatavaid kursusi” (lk 9). Autorid lisavad samas, et teose esitusstiil ja sisu on üliõpilaste kõrval mõeldud ka üldhuvilistest lugejatele, kes soovivad või vajavad ülevaadet semiootikateooriast ja -praktikast, kusjuures erialased eelteadmised ei ole vajalikud.

    Tõepoolest, raamat on kirjutatud kõigile arusaadavas, ent samas täpses keeles, lubamata enesele liigselt lihtsustavaid üldistusi või moonutavaid ümberütlemisi. Juhatamaks semiootiliselt süütuid noori tasapisi “varjatud” tähenduste võlumaailma, on seal selguse ja atraktiivsuse huvides pööratud rohkem tähelepanu inimese tähistusliku praktika ja võimete ajaloolisele arengule kui konkreetselt nende uurimisele. Semiootikat määratletakse raamatus ennekõike uurimisobjekti, mitte selle meetodite alusel. Kuna selleks on (ka pealkirjas välja lubatud) kultuur, tuleb Danesi ja Perroni monograafia puhul rääkida mitte niivõrd semiootika- kui kitsamalt kultuurisemiootika õpikust.

    Raamat on referatiivne ning (eksplitsee­ritud) auto­ripositsioonita. Noort lugejat informeeritakse inimkultuuri, kunsti ning igasuguse representatsioonipraktika märgilisest iseloomust, teda õpetatakse mõistma ja märkama koodi olemasolu suvalises inimtegevuses nii sünkrooniliselt kui diakrooniliselt. “Kultuuride analüüs” suunab nägema kõiges tähendust ja tähenduslikkust, tõlgendama tegelikkust tekstina; õpetab eristama “puhast” reaalsust märkidest ning näitab samas, et see eristus on kõigest tinglik.

    Danesi ja Perron kaardistavad (kultuuri)­semiootilist common sense’i, püstitamata seejuures piiratud mahuformaadist ning pedagoogilistest eesmärkidest tingituna monumente autoritele, kelle mõttetöö tulemusena refereeritud ideed, arusaamised ja meetodid on evolveerunud. Otseseid või pikemaid tsitaate kohtab raamatus vaid mõnel korral, enamasti on kanadalased kasutanud pisut ökonoomsemat ja voolujoonelisemat ümberütlemist. Pikemalt peatutakse vaid Ferdinand de Saussure’i ja Charles Sanders Peirce’i vaadetel.

    Mõnelgi korral on ideele või kontseptsioonile küll viidatud, ent asja sisu on jäänud ruumipuudusel avamata (nt Giambattista Vico “mõistuse olemuse selgitamise meetod”, mis liikus autorite sõnutsi vastu teaduslikule psühholoogiale, lk 49). Vico näib olevat Danesile ja Perronile väga lähedane mõtleja, sest tema nime ja seisukohti on mainitud peaaegu iga teema juures (samahästi oleks see võinud vastavalt autorite sümpaatiale olla näiteks Hegel, Nietzsche või keegi kolmas). Üldse ei leia aga raamatus nimetamist Frege, Adorno, Kristeva, Baudrillard, Todorov jt. Kahjuks ka mitte Juri Lotman või mõni teine Tartu-Moskva koolkonnast.

    “Kultuuride analüüsi” suurimaks puuduseks pole mitte suhteline pealiskaudsus, mis vastab tõenäoliselt päris hästi raamatu sihtgrupile ning eesmärkidele, vaid alatoon, mis ei sunni eriti süvenema. Raamatus on liiga vähe küsimusi ja lahtisi teeotsi; jääb ekslik mulje,  et kõik on juba läbi uuritud, paika pandud. Lisaks antakse justkui mõista, et semiootika kui distsipliini ja meetodi jaoks on kõik väga lihtne; et igasugune kultuurinähtus allub semiootilisele analüüsile nagu haareminaine sultanile; et vabalt valitud objekti ja semiootilis(t)e piirsõnavara(d)e vahel valitseb a priori täielik vastavus.

    Danesi ja Perroni raamat rõhutab küll kultuuri ning tähistuspraktika ajaloolist sattumuslikkust, ent mitte nende uurimiseks ja analüüsimiseks kasutatavate meetodite või viimaste abil saavutatud teadmiste suhtelist ja subjektiivset iseloomu. “Kultuuride analüüs” teadvustab mingil määral uurija-vaatleja positsiooni, ent ei osuta kordagi tõsisemalt üleinterpreteerimise võimalusele, ohule allutada uuritav moonutuste ja kadudega uurmis(keel)ele. Autorid peavad semiootikat teaduseks (lk 65) ning usuvad, et semiootiku tähelepanekud ei ole “kuigi juhuslikud” (lk 263). Sellega seoses ärkab õud sirguvate barbarsemiootikute ees, kes loevad kunstiteose või kultuurinähtuse analüüsi puhul materjali vastupanu kõigest neitsilikuks kapriisiks, mis vaibub koos esimeste tugevamate teooriatõugetega.

    Leian, et olemaks kaasaegsem ja pedagoogiliselt korrektsem vajab “Kultuuride analüüs” oma läbivates hoiakutes pisut postmodernistlikumat alatooni. Kui mitte just üldises kontekstis, siis kas või eraldi peatükis vääriksid lähemat tutvustamist Thomas Kuhni, Jacques Derrida, Michel Focault, Susan Sontagi, Richard Rorty jt vaated (kultuuri)nähtuste “teaduslikule” analüüsile. Eks ole ju semiootika oma loomult üsnagi postmodernistlik nähtus.

    Laiemas plaanis ei sisalda “Kultuuride analüüs” aksioloogilisi hoiakuid kultuuri(nähtuste) suhtes, vaid annab metodoloogilise platvormi ise otsustamiseks. Üksnes paaril korral unustavad autorid end mõõdutundetult tarbimisühiskonda kritiseerima (lk 182) või lähevad nähtuse analüüsi kujundlikkuses natuke liiale (nt McDonald’si logo analüüs, lk 254).

    Danesi ja Perroni raamatu ilmumist tuleb siiski tervitada. Tegu on hästi struktureeritud tervikuga, mis sünnitab ja süvendab kultuurisemiootilist mõtlemist ning varustab algaja parajas mahus vajaliku metakeelega. Õpiku tänulike lugejate hulka võiksid algajate (kultuuri)semiootikute kõrval kuuluda kõik humanitaarse sisuga üldharidusest huvitatud inimesed, alates gümnaasiumi lõpuklasside õpilastest. Sellises mahus ja sellisel tasemel vastavaid teadmisi hetkel eesti keeles kusagilt mujalt ei leia.

    “Kultuuride analüüsi” (korduvat) kasutamist hõlbustavad indeks, minisõnastik ning ristviited. Siiski esineb neis märkimisväärsel hulgal vigu. Ene-Reet Sooviku tõlge on ladus ja asjatundlik, ent paar näpuvibutust võiks teha toimetajate suunas, keda oli tiitellehe andmetel koguni kolm. Ilma otsimata leidsin ma raamatust ligi poolsada kirjaviga, millest suure osa moodustavad suure ja väikese algustähe eksimused (järjekindlusetuse ja lohakuse eriti demonstratiivse näite leiab lk 271-272, kus on kõrvuti “Lääne kultuur” ja “lääne nüüdiskultuur”). Kas lisabibliograafia või joonealuste märkustena oleks võinud viidata kõigile kõneks olnud tekstidele, mis eesti keeles olemas.

  • Näituse Olev Prints ja Tartu Jaani kiriku kadunud värvid avamine Eesti Arhitektuurimuuseumis

    Arhitektuurimuuseum

    19. aprillil 2013 kell 17.00 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumi keldrisaalis näitus

    „Olev Prints ja Tartu Jaani kiriku kadunud värvid“

    Tartu Jaani kirik ja tema terrakotafiguurid ei ole alati olnud tellispunased. Kunagi olid skulptuurid erksates toonides värvitud, kiriku seinapindu aga katsid maalingud.

    Näitusel esitletakse Tartu Jaani kiriku nüüdseks kadunud värve – seinamaalinguid ja skulptuuride värvilist viimistlust – läbi Olev Printsi jooniste, akvarellide ja fotode. Kunstiajaloolane O. Prints (1915–1996) tegeles pikemalt Jaani kiriku uurimisega 1950.–1960. aastatel. Oskusliku fotograafi ja joonistajana jättis ta oma uurimustööst maha pärandi, mis on haruldase infoallikana omandanud hindamatu väärtuse. Tema joonised ja fotod Jaani kiriku seinamaalingutest on ainuke tänaseni säilinud allikas Eesti linnakirikus olnud suuremast keskaegsest maalinguprogrammist, skulptuuride värvikihtide dokumentatsioon aga suure potentsiaaliga uurimismaterjal, mis oma teostuslaadilt eraldi tähelepanu vääriv. Käesoleval näitusel tuuakse O. Printsi joonised avalikkuse ette esmakordselt.

    Eksponeeritakse ka väikest valikut Jaani kiriku ainulaadsest skulptuurikogust.

    Näituse kuraator: Johanna Lamp

    Näituse kujundaja: Kristo Kooskora

    Näituse toetaja: Kultuurkapital

    Näitus on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud kuni 26. maini 2013

  • Millisest kriisist me räägime?

    Toivo Maimets, Tartu ülikooli professor, haridus- ja teadusminister aastatel 2003–2005

    Minu arvates väljendub meie hariduse suurim probleem – ja sestap ka selge reformivajadus – meie tänases ligi sajas tuhandes töötus. See näitab, et juba aastaid ei ole meie haridussüsteem taganud kõigile selliseid oskusi ja teadmisi, mida vajab tänane majandus ning mis lubavad toime tulla. Meil on tekkinud komme põhjendada kõiki oma probleeme ülamaailmse majanduskriisiga. Selline fatalistlik põhjendus sisaldab  väidet, et süüdlasi tuleb otsida kusagilt mujalt, aga ka veendumust, et nii nagu see kriis läänetuulega ühel päeval tuli, nii ta ka ära läheb ja ega meil siin polegi midagi teha. Vabandust, millisest majanduskriisist ikkagi räägitakse? Maailma suurimail riikidel, näiteks Hiinal, Austraalial, Indial ei ole olnud mingit majanduskriisi ja nende majandus on, vastupidi, viimastel aastatel üha kasvanud. Üha rohkem on vaja ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Meie tegelik kriis oli siis, kui iga ehitusmees, kes vähegi labidat käes suutis hoida küsis kuupalgaks joonelt kakskümmend tuhat kätte. Siis, kui kümned  „eraülikoolid” valmistasid ette lugematut hulka äri- ja muid juhte olematu majanduse juhtimiseks. Ja kui selle tegevuse kriitikuid peeti üldiselt kas ühe ülikooli kitsaste huvide eest väljas olijateks või siis muidu veidrikeks, kes lihtsalt liberaalsest turumajandusest sotti ei saa. Mulle meenub mõne aasta tagusest ajast üks keskkool, kus ühel aastal oli 12 lõpetajat. Aga mitte see ei olnud suur probleem, et neid õpilasi nii vähe oli, vaid see, et kaks kolmandikku neist kukkus riigieksamitel läbi. Emad olid kolm aastat lapsi igal hommikul keskkooli saatnud, uskudes, et sellest on lastele  palju kasu. Õpetajad olid kolm aastat palka saanud. Viimaste kommentaar oli, muide, et „ah, nad olidki nii laisad ja rumalad õpilased”.

    Mida siis need lapsed nüüd ilma mingite kutseoskuste ja diplomita tegema pidid hakkama? Tõsi, tänaseks on seal keskkooliaste likvideeritud, ent selles aastatepikkuses omavalitsuse kangelaslikus „võitluses” kooli allesjäämise eest maksti paljude laste tuleviku hinnaga. Sedasama näeme me täna mitmetes Eesti paikades. Meie saja tuhande töötu probleem on see, et neil ei ole vajalikke teadmisi ja oskusi, et tänases ja eriti homses maailmas  hakkama saada. Seda veel hiljuti end „ehitajaks” nimetanud asjameest ei ole lihtsalt kellelgi vaja. Vähene keeleoskus ei võimalda otsida tööd mujal Euroopa ühisel tööturul ega isegi mitte aru saada võõrkeelsetest projektidest ja tööjuhenditest. Vähese arusaamise tõttu matemaatikast ja loodusteadustest ei ole võimalik ka efektiivne ümberõpe. Ja siit tuleb kurb järeldus: see töötute arv ei vähenegi märgatavalt, ei lähemal ega kaugemal ajal. Need inimesed on haridussüsteemi ohvrid. See oli aga kujundatud hoopis teistsuguse ühiskonna jaoks, ent meie kangelaslikud poliitikud on otsustavalt  juba kakskümmend aastat seda reformimast keeldunud. Ikka ja jälle võib kuulda poliitikute „töövõitudest” (ning muidugi on neil poliitikutel ka konkreetsed nimed), kes järjekordse rumala haridusreformi on põhja lasknud, kuigi ise mitte midagi mõistlikumat ei ole suutnud asemele pakkuda. Selliste valla- ja riigipoliitikute „töö” tulemus väljendub järgmistelgi aastatel kümnete tuhandete töötutena.

     

Sirp