Toeta
Otsi

feminism

  • jalutuskäik galeriides – võru ja tallinn

     

    Kanged naised ja nende unenäod

    Kui teada Billeneeve ühte varasemat maalikomplekti, hiigelformaadis jõulisi kehafragmente (eksponeeritud sügisel 2007 Kultuurikatlas ja hiljem Pärnu Linnagaleriis), lubaks ka seekordse näituse pealkiri „Myrin” justkui samasugust elamust. Kuid vastupidi: maalikomplektis domineerib ühtlaselt helesinine-valge-läbipaistev koloriit, millest tõusevad esile juba kergelt hajuvad naised, ning näituse teemaks on unenägude maagiline realism.

    Vahel ongi nii, et ärgates on kohe kuidagi rahutu, kurb, või vastupidi, helge olla ja esialgu ei saagi aru, millest nüüd selline tunne. Unenägude järelkajad sekkuvad hommikusse reaalsusesse, määravad päeva alustava tuju ning alles vaevaline meenutamine, mis unenägu sind viimati tabas, aitab asjad jälle kontrolli alla saada. Muide, Eesti Ekspressis (24. I) soovitaski Billeneeve parima kaissuvõtmise raamatuna „Unenägude seletajat”, et oleks kohe võimalik järele vaadata, kas on üldse mõtet hommikul üles tõusta.

    Maale on näitusel vaid mõni üksik suureformaadiline, aga visuaalia seob need terviklikuks kimbuks. See kimp on natuke kitš (nagu unenäo-poeetika ikka), natuke new age, natuke postkaardilikult pehme ja liigutav. Tuleb meelde, et ka tema näituste pressitekst on alati olnud üllatavalt poeetiline, lastes lahti vaid isiklikud emotsioonid ja seosed, mida teistel polegi võimalik lõpuni mõista.

    Seekord on Billeneeve toonud nähtavale naised. Kui on terve näitus naistest (kes ei ole üles võetud elu ohvritena nagu näiteks Margus Kiisil), kipub sõnavara endalegi märkamatult kirjeldama neid a priori alfaemastena. Billeneeve on enda kohta öelnud, et ta on 5 % setu (loe: eriti kange veri) ja 49% naine ja ei midagi muud. Küllap siis on ka naised tema ümber sama suure power’iga, kuid tugev kest varjab nagu ikka õrna sisu ning unenägudes seisavad nad rühmiti, vaadates kuhugi ära või vaatajast läbi.

    Naisi on erinevaid: on vanu ja noori ja päris pisikesi tüdrukuid. Maalide komplekti kuulub veel üks pungilikum androgüün ja friik, kes kallutab end pea alaspidi lõuendi ülanurgast alla, kõik proportsioonid muundumas ebanormaalseteks ning allarippuvad juuksed moodustamas veidrad karvasalke. Näituse pealkiri „Myrin” tuli Billeneeve sõnul mürast, mitte müristamisest. Kui unenäo põhitooni annavad terved ja oma haprusele vaatamata elujõulised naised, siis unenägude sürreaalsuse toovadki sisse need kaks veidrat tegelast, tabatuna muundumishetkes. On veel üks kajakas, aga tema tõlgendamine viiks juba otse psühhoanalüüsi, kuhu ma ei taha hetkel laskuda.

    Kõige helgem töö (unenägu) on maal, kus rünkpilvedel, mille tagant paistab valgus, astuvad selgvaates kaks rubenslike kehavormidega identset naist. Tähelepanelikum vaataja tunneb kerge vaevaga ära autori enda kaksikautoportree ning ühel figuuril on ka kipsjalg hiljutise õnnetuse tunnistajana. Maal on paatoslikult helge ning new age’liku taeva taustal mõjuvad minejate kehavoldikesed nunnu realistliku detailina. Sellise nägemuse peale võiks juba vabalt ka üles ärgata.

     

    Kollektiivne Vedelik

    Suvel Moostes peetud rühmituse Vedelik kollaaži-workshop’i best of näitus jätkas samasuguse nihkes maailma kujutamisega kui Billeneeve, hakkides aga kõik komponendid kokku rõhutatult sürrealistlikumalt.

    Kollaaž kui žanr on eesti kaasaegses kunstis üsna selgelt hõivatud Mall Nukke popilik-ühiskonnakriitiliste ja Merike Estna infantiil-irooniliste tööde poolt, Vedeliku kollaažid lisavad siia palju endassesulgunuma omailma. Kollaaž on meedium, kus lausete, kujundite jms kontekstist väljarebimine kui spetsiaalne tehnika omandab positiivse varjundi. Kes on kõige nutikam väljarebija, teeb kõige efektsema pildi. Kollaaž kui tajumise viis näitab ära, et meid ümbritsev visuaalkultuur, selle lõigatav ja kleebitav osa, võib väga lihtsalt pudeneda koost ja tulla taas kokku hoopis uutes, jaburates seostes. See on mäng, mis õhutab minema oma vaimukusega üha kaugemale, otsima järjest uusi komponente oma jutustusse, aga võidab see, kes oskab õigel ajal peatuda ja tükkidest kokku laduda uue suure jutustuse.

    Kuna Tallinnast Võrusse sõit võtab aega nii palju, et jõuab tekkida enesetunne, nagu sõidakski maailma lõppu, toetab kohale jõudnuna kollaažinäituse melanhoolne ja igatsev meeleolu seda veelgi. See on kadunud maailma meeleolu, pungil sentimentaalsusest, nostalgitsemine oma naba ümber. Vedeliku kollaažid on kõik eranditult stiilsed ja hea maitse kehastus. Need on ilusad absurdsed pildikesed korrektses klaasraamistuses. Selles salonglikus õhustikus põimuvad omavahel eelmise sajandialguse kaunitarid, ebaleva naeratuse kahetine mõte, mõisakompleksides puu varjus istuvad neegrid ning kaasaegsed trash-kaunitarid.  Meelisklevad kassid, küll ehtsa karvamütsiga, küll lihtsalt vaatajat piidlemas. Salonglikkust rõhutab veel kollaažide käsitöölisus, barokne pitsivaht ja tekstiilitükid, mis ümbritsevad mõnda kujundite komplekti. Vedeliku kollaažid on retrolikud, panustatud on maitsekale sümbolismile.

    Kuna workshop’il osalenutele anti kätte materjalid samadest allikatest, on näituse üldpilt väga terviklik. Kuigi igal tööl on juures autori nimi, võiksid tööd vabalt olla ainult ühe inimese tehtud ja selle kollektiivse persooni nimi oleks lihtsalt Vedelik. Vedeliku tugevaim panus ongi originaalkollaažid, kus tuleb esile kogu käsitöölik nokitsemine, hoole ja armastusega tükktüki haaval paika asetatud komponendid. „In graafika”-aegsel näitusel Non Grata Kunstikonteineris, kus eksponeeriti Vedeliku järjekordset almanahhi „Olemise mood” (iseenesest väga lahe pealkiri), kadus remiksimise võlu mustvalgetel paljundatud lehtedel kahjuks täiesti.

    Maarin Mürk

     

    Ausalt ja avameelselt nukkudest

     Patric Old sai Eesti publikule esmakordselt tuttavaks 2006. aasta juulis näitusega „Söejoonistused” Draakoni galeriis. Seinad olid kaetud suureformaadiliste kiirete figuurijoonistega, visatud seina nagu viimasel minutil enne hindamist. Tuli meelde, kuidas jalutasin üliõpilaspäevil seinu ja põrandaid katvate tööde vahel, mis muutsid kunstiinstituudi hiidinstallatsiooniks. Siis kihutas sellest läbi õiendava hindamiskomisjoni performance ja uhtus puhtaks ahtrilainega. Patric Oldi virtuooslikkus ei seisne keha kujutamise anatoomilises täpsuses, vaid hoogsa joone kõrvalekaldumistes mõtte, silma ja käe impulsside mõjul, mis teisendavad fotograafilise vale kunstiliseks tõeks.

    Anonüümse kuulsuse tõi Patric Oldile hoopis nukk Barbie, kelle mudelite loomisest ta osa on võtnud. Praegu Artdepoos rippuvaid maale võis näha ka Brightoni ja Hove’i linna kunstiprojekti „Guys ’n’ Dolls” ehk „Kutid ja nukud” raames 2004. aastal. Võib-olla turtsatab lugeja selle peale „Barbie-onu” ega vaevu edasi lugema, ammugi veel näitusele minema. Ent lisaks kehamodelleerimise meisterlikkusele demonstreerib Patric Old näitusel ka teravmeelsust ja poliitiliselt tundlikku närvi. Ta ei ole väike tüdruk, vaid täiskasvanud mees, seepärast on ta suhe enda kujundatud nukuga lapse omast erinev. Siin võib tsiteerida ühte Iraani mänguasjapoe omanikku „Guys ’n’ Dolls” kataloogist: „Ma arvan, et iga Barbie-nukk teeb rohkem kahju kui Ameerika rakett”.

    Tuhka neist kultuurilistest hoiakutest ja poliitilisest korrektsusest, tabagu häda ja viletsus nukkudega mängimist, kui kunstiteadlased selle peale nina kirtsutavad. Üks tuntumaid nukukunstnikke Michel Nedjar meenutab: „1980ndate alguses oli võimatu öelda „nukk”. Ma pidin rääkima kunstispetsialistidega, kellega oli alati veidi raske suhelda, ja seepärast ütlesin ma „skulptuur”. See neelati ilusti alla, see oli vastuvõetav.”

    Patric Old, kes ühines kapist välja tulnud nukuonude ja -tädidega, on soomustanud oma väljapaneku keelemängu, iroonia ja mõistukõnega. Esiteks paneb ta välja tütre elutruu portree pealkirjaga „Minu nukk”, eris
    tades enda suhtumise reaalsesse naisesse ja nukusse. Teiseks tuleb kaksikmaal „Baa’bie Dolly [or SheBaa]–Clone 1 ja 2”, mis ligilähedases tõlkes tähendab „Mää-Dolly, kloon 1 ja 2”. See seob „baabidolli” teema esimese kloonlamba Dollyga, keda on kujutatud modelli nukunäoga. Näitusel on veel Iraagi lennuväljale maabunud Barbie, lääne lits-okupant suurtest helmestest käevõruga ning kahe burkasse rõivastatud mosleminaise kui 11. IX  hävitatud kaksiktorni ette langenud pommnukk, keda Iraani lelukauplejad kardavad.

    Mahavisatud nukkude abitu seisund nendel maalidel ei reeda midagi intiimsemat kui rõivaid vahetav kaubamaja-Barbie. Patric Oldi nukud ei ole avatumad kui kinni tapetseeritud uksed. Nad näitavad täielikku pinnapealsust ilma igasuguse sügavuseta, mis toob neile kaela suurima põlguse ja kingib kindlaima alibi kõikide neile külge poogitud pahede vastu, mille hulka kuuluvad ka maitselageda disainiga lisavidinad. Isegi Barbie’ rasedus ei ole võimalik teisiti kui läbi süütu viljastumise. Ta sünnib rasedana ja toob ilmale ainult seda, mida mängija välja mõtleb ja ette kujutab.

     

    Pinnaalune kunst

    Zsófi Barabás on arhitektide ja kunstnike suguvõsast. Kuigi keskkooli lõpetades huvitas teda ehituskunst rohkemgi, läks siiski nii, et 2004. aastal lõpetas ta Budapesti kunstiülikooli graafilise disaini ja maalimise erialal.

    Zsófi Barabás maalib ja joonistab abstraktsionistlikke pilte selges ja äratuntavas vormikeeles. Tema näituseruumi astudes tuleb meelde Imre Makovecz, sama orgaanilise ja maalilise stiiliga arhitekt, kelle hoonete kanderibid ja kattelaudis teevad läbi justkui evolutsiooni ürgmerest tulnud koorikloomadest kuni vaaladeni, vette tagasi pöördunud imetajateni. Kui Makoveczi struktuurid on rivistatud voolujoonelisteks lainelõikajateks, siis Barabási pehmed kujundid hõljuvad vabalt lainetes ja vooludes, nagu ta saaks inspiratsiooni üle Balatoni järve ujudes. Kui rääkida otsestest mõjutustest tema loomingule, võib nimetada maalijaid Henri Matisse’i ja Patrick Heronit ning skulptorit Eduardo Chillida’t. Ta on üks neist noortest kunstnikest, kellel on õnnestunud ühendada oma töödes moodsad tungid, käeline meisterlikkus, traditsioonilise kunsti värvivaist ning kompositsioonitasakaal.

    Zsófi Barabási paberskulptuurid on juhtumisi üsna sarnased praegu SooSoo galeriis eksponeeritud naisüliõpilaste ruumiliste joonistega, miniatuursete lavadekoratsioonidega. Zsófi Barabási skulptuurid kehastavad arhitektuurseid visioone, mis lähenevad loodusmaastiku täiusele. Keha ise on täiuslikem arhitektuur ja tänuväärseim kunstimotiiv. Kuigi Zsófi Barabás on läbi teinud anatoomiliselt veatu aktijoonistamise klassikalise kooli, ei kujuta ta rõivavoltide all aimatavat või naha pinnal katsutavat keha, vaid seda keha, mille siseelundite ja lihastompude vahelised pinged annavad end tunda luustiku karkassil ning vere ja närvide võrgus. Juttu on kunstile iseloomulikest emotsionaalsetest teemadest, elamustest ja läbielamistest. Ent tema tööd ei väljenda tundeid nende esilekutsujate kujutamise teel, nagu tavaks. Neis on välistatud pinnapealsus, sest need kujutavad tundvasse kehasse jäetud jälgi. Iga pilt esitab abstraktsesse märgikeelde kodeeritud narratiivi konkreetsest sündmusest või kogemusest, mida on soovitatav mingil muul moel kodeerida, sõltuvalt vaataja kogemusest. Sellele vaatamata on kunstniku anatoomias midagi, mida igaüks on võrdselt kogenud ja mille kujutamine tagab toimimise Zsófi Barabási tööde ja publiku kommunikatsiooni. See on lihaspaun, mis kasvatab loodet, ja selle siis pinna alt välja tõukab. 

    Andri Ksenofontov

     

    Samma teeb sõja poliitiliselt ilusaks

    „Kel on teadus kui ka kunst, sel on ka religioon, kel pole kumbagi, sel olgu religioon!” on kirjutanud J. W. Goethe. XXI sajandil on poliitika nii kunst kui ka religioon. Kuidas muuta poliitika kunsti kõverpeeglis poeetiliseks, on juba iseasi.

    Jaanus Samma ei analüüsi oma sõjakontseptsioonis mitte sõda üldiselt, vaid selle tahke ja avaldumisvorme. Seda kõike distantsilt kõrvaltvaataja pilguga, sest temal endal puudub ju isiklik sõjakogemus. Noor tõusev täht Samma, kellest juba mõni aasta tagasi kunstiringkondades räägiti, on küpsenud, kuid ka pisut killustunud. Sellele näitusele on kuhjatud paljutähenduslikke ja ambivalentseid ele­mente, kus üks justkui tapaks teise. On kahur, on jõulukelladega kujundatud orden, on delfii­nid, ruumikujundusliku elemendina palmid ning on graafikat. Kihistuste rohkus annab väljapanekule siiski lisaväärtuse, mille abil vaataja peab ise leidma oma tee sõjani. Sõda võib ju olla ka meis enestes. Sõja mõiste on hakanud selle liigse kasutamise tõttu devalveeruma. Nii ongi kunstis võimalik sõjatemaatikale läheneda kas  camp’i võtmes või siis tõsise dokumentalistikana.

    Samma on vaatluse alla võtnud vabamüürluse sümboolika ja kodeeritud märgisüsteemid, mis teevad näituse kontseptsiooni veelgi keerukamaks. Vabamüürlaste eesmärgiks on peamiselt kõlbeline täiustumine. Ka Samma püüab oma loomingulises sõjamöllus vabamüürlusele toetudes ise abi saada ja ka maailma parandada. Kuid Samma käes on vabamüürlaste märgikombinatsioonid muutunud dekoratiivseks graafiliseks seinamust­riks.

    Sammale meeldib uurida: ta loob ka oma kunsti uurijapositsioonilt. Samas on tema tööd mängulised. Meenub kunstniku 2004. aasta näitus „Olendite anatoomia” Draakoni galeriis. Ka sõjast on Samma käes saanud omamoodi hullus. Arvame teadvat, mida tähendab sõda, kuid enamasti vaid BNSi või CNNi vahendusel teleekraanil. See on see moraalne hullus, mida Michel Foucault ennustas oma teoses „Hullus ja arutus”. Samma on muutnud sõja apetiitseks, nii et kõik tundub kohati liiga ilus ja romantiline. Loomulikult on tore suures palmimeres ringi uidata ja kujutada ette, et viibid Vietnami sõja tagalas, kus iga kauni palmi taga võib sind keegi varitseda.

    Sõdurid, mundris ja relvaga mehed, on millegipärast kujunenud ikooniliseks kujundiks homoerootilises tähenduses. Ka Samma väljapanekus torkab silma see tendents. See pole küll päris see, mida on kujutanud geikunsti staar Tom of Finland, aga palju puudu ei jää.

    Psühhoanalüütilises käsitluses kiputakse sõda üheselt tõlgendama, kuid Samma teeb kavala nükke ja räägib sõjast ümber nurga. Nii jääbki vaatajal avastada sõda oma mõtetes ja hinges.

    Riin Kübarsepp

     

     

  • Neil Jordani kujundid muusikast, matemaatikast ja muinasjuttudest

    Andri Ksenofontov

    Neil Jordan esitles 3. XII Rahva Raamatu kaupluses oma romaani “Vari”. pressifoto

     

    Kirjanik ja filmilavastaja Neil Jordan kasvas üles majanduslikult mahajäänud, maalilise maastikuga Iirimaal, mis täis tühje maju ja varemeid, mida asustasid vaimud lugudest ja lauludest. Kultuurilise täiuslikkuse saavutamiseks polnudki vaja rohkem kujunduslikku vürtsi kui taimornamentikat, mis mässib sisse raamatutähti nagu luuderohi lämmatab puid. Ehk aitab selline unaruses püsinud visuaalne kultuur seletada paradoksi, miks niivõrd tugevas teatrikultuuris puudub üle ühe põlvkonna ulatuv filmitraditsioon. 

    Neil Jordani filmiarvustuse kirjutamine on kui köielkõnd, kus vähimgi vihje sisuarendusele võib saada vääratuseks, mis rikub lugeja vaatamismõnu. Ootamatud ja murrangulised pöörded on üks tema loomingu tunnus. Asi ei ole lihtlabases “kes tappis” üllatuses. Tema esimese raamatu esimene lugu algab sellest, kuidas õhtuleitsakus kümblusmajja kõndiv noortööline jätab meelde raudtee ülekäigusilla, kiviseina ja selle vastu nõjatava neegri kui viimased pildid, mida ta näeb enne veenide avamist paari tunni pärast. Vaatamata sellele, et “lõpp on teada”, ei kao loo köitvus. Autoril on midagi muud varuks, et lugejat oma haardes hoida. Üks on mõistmiselamus, kuivõrd lihtsalt ja selgelt lahkab autor ühe enesetapu anatoomiat, mis tähendab eksistentsialistlikus filosoofias ülima absurdi hetke. Teine on fantaasiaelamus, sest Neil Jordani sõnad käivitavad loo silme ees kui filmi.

    Neil Jordani filmid on sama väljendusrikkad kui raamatud. Tema filmitegelased pajatavad teineteisele lugusid, mis teeb filmid kirjanduslikumaks, ning raamatu tegelased lappavad pilte, muutes raamatud visuaalsemaks. Ta samastab end filmilavastajana kõige rohkem Euroopa ekspressionismiga ehk Friedrich Wilhelm Murnauga, Fritz Langiga, ka Luc Bessoniga. Muinasjuttude sõber Neil Jordan plaanib praegu teaduslik-fantastilise filmi tegemist. Filmi “Huntide seltsis” stsenaarium kirjutas ta koos Angela Carteriga viimase novelli alusel, mis on omakorda kirjutatud Punamütsikese ja libahundilugude alusel.

    Raske on teha edukast raamatust sama edukat filmilavastust. Tundub, et Neil Jordanil on selles mõttes eriti õnnelik käsi, sest ta valib ekraniseerimiseks ainult raamatuid, mis talle tõesti meeldivad, ning saavutab alati suurepärase tulemuse. Näiteks võib tuua Anne Rice’i romaani “Intervjuu vampiiriga” ning Patrick McCabe’i teosed “Lihunikupoiss” ja “Hommikusöök Pluutol”, mis on lavastajale parajad pähklid.

    Neil Jordan usaldab vaistu, alates sõnavalikust käsikirjas kuni näitlejate valikuni rollijaotusel. Ent ta ei ole viimase minuti otsustaja, igale filmile eelneb uurimistöö. Koos Angela Carteriga pahnas ta XIX sajandi saksa libahundiillustratsioonides, “Hommikusöök Pluutol” peaosatäitja Cillian Murphy käis transvestiitide klubides materjali kogumas. Stephen Rea’d, keda seob Neil Jordaniga pikaajaline koostöö esimesest filmist peale, ei olnud tarvis mingisse Iiri Vabastusarmee klubisse materjali koguma saata. Ta naisel olid sidemed IRAga.

    Filmi lavastamine on Neil Jordani jaoks kui peo korraldamine, kus pead arvestama muutlikku valgust, ilma, inimeste omavahelist sobimist. Vahel tuletab ta näitlejale lihtsalt meelde, et ta oskab tegelikult väga hästi näidelda. Neil Jordan ei armasta stsenaarseid plaane ette joonistada, sest need ei suuda kunagi liikuvat pilti kujutada. Tema jaoks on filmi tegemine elav, keskendumist nõudev ja kurnav protsess. Peaasi et meeskonnatöö läheb sama korralikult käima kui hästi korraldatud pidu.

    Neil Jordani vaatemängud on vormistatud esteetilise täiusega, mis võib olla pärit maalijast ema kunstimeelest, ning häälestatud viimse detailini, mis võib olla pärit matemaatikust isa harmooniameelest. Ja mida täiuslikum tasakaal, seda vapustavam on selle varing. Ühest küljest kasvas Neil Jordan üles katoliiklikus keskkonnas ja koolis, mis tunnistab loogika totaalset kehtivust Aristotelese stiilis. Isegi Iiri pikaaegne kirikulembene president De Valera oli elukutselt matemaatik. Teisest küljest haub katoliikliku kaane all edasi muistne hing. Nagu Islandi maakoort vapustab vulkaaniline maapõu, nii rebib ja lõhub kristlikku Iirimaad selle paganlik kultuuripõu. Islandi mudavoolude ja laavapursete vastu Iirimaa preestrite seksiskandaalid ja sisside pommiorgiad. Rääkides Iiri ühiskonna irratsionaalsusest, mainivad niihästi Neil Jordan kui ka tema aate- ja eakaaslane kirjanik Patrick McCabe seda, et katoliiklikes koolides õpetavad lapsi kleidiga mehed.

    1970. aastatel põimusid noorte elus rokiglamuur ja kodusõjaterror. Seda põlvkonda siduvaks positiivseks jõuks oli muusika. Neil Jordan jäädvustas teismelisena raadiost kuuldud ja oodatud palad oma teoste pealkirjadena. Jutustus “Öö Tuneesias” sai nime Dizzy Gillespie’ džässiloo järgi. Kolme filmi ristiisad on 1960. aastate pophiti “Nutumäng” autor Dave Berry, hipilaulu “Hommikusöök Pluutol” kirjutajad Don Partridge ja Alan Young ning “Mona Lisa” heliloojad Ray Evans ja Jay Livingston.

    Neil Jordanit huvitavad olukorrad, kus puruneb tegelase senine loogika ning mõistus saab otsa. Talle avaldas sügavat muljet Andrei Tarkovski “Solaris”, kus inimesed puutuvad kokku neist täiesti erineva kõikvõimsa intellektiga. Kuigi Stanisław Lemi algupärane raamat ei ole õnnetu lõpuga, rikkus Andrei Tarkovski tema arvates loo ära tarbetu õnneliku lõpuga. Lemi absurdne situatsioon jääbki selliseks ilma täiendava seletuseta. Neil Jordani läbimurre mõistust ületavasse toimub seevastu justkui matemaatilise valemi järgi, mis vaatamata oma keerukusele siiski laheneb. Nagu muusikas. Jutustuse “Öö Tuneesias” peategelast, muusiku poega, köidavad džässi improvisatsioonid vastandina meloodiate mehaanilisele kordamisele. Ent noot, nagu valem, jääb samaks. Poiss on armunud rannalinna prostituuti ning teda ei rahulda tautoloogiline määratlus, et hoor on oma keha majandusliku kasu eesmärgil müüv naine. Ta näeb selle tüdruku puhul hoopis sellist loogikat, millega merest uppujaid ja kalu välja tõstetakse, ära oma keskkonnast. Neil Jordanile meeldib lineaarne, ühelt tasandilt teisele viiv “läbimurdeloogika”, nagu ta kirjeldab seda romaanis “Minevik” (kärbetega): “Poincaré ei näe matemaatilises uurimuses kõigest rakendusloogika paratamatut lahtihargnemist, vaid hüpete seeriat tundmatusse, mille selgitamiseks ainult loogikast kunagi ei piisa. Loogikast, mille najal teadlane näib edasi liikuvat, jääb sellise edasiliikumise jaoks väheks. Edasiminek saavutatakse läbi intuitiivsete sammude seeria, mille jaoks loogika on keel ja mitte kunagi instrument. Ja siis saabub hetk, väljaspool keelt, isegi väljaspool intuitiivset võimet, kui kokku kuhjatud uurimismaterjal hakkab lihtsalt analüüsile vastu. Tundub, et kõik vahendid muutuvad siin kasututeks, ning teadvus on kõigest hõõgniit voolu ootel. Tsiteerides Albert Einsteini tähelepanekut, probleem, mida lakkamatult tõstatatakse ja taas tõstatatakse, mille kallal on juba kuude viisi vaeveldud, annab järele ootamatult, lausa meelevaldselt, nagu purunev peegel. Seda momenti võrdleb Poincaré hetkelise valgustusega, sammuga väljapoole mõistuspärast maailma, millega teadvus pälvib mõistmise kui kingituse… ”

    Kui loogika kokku variseb, siis võib välja vahetada mõne aksioomi või valemikonstandi. Murrang tegelaste elus ei pruugi tähendada hävingut nagu “Öö Tuneesias” avanovellis. Neil Jordani puhul tähendab see reeglina võimalust uuel tasandil uue loogikaga uuesti alustada, lähemalejõudmist oma tõelisele olemusele.

    Loodetavasti läheb nii ka Iirimaal, mille sõjajärgne arendusbuum täitis tühjad majad inimestega. Neid asustanud vaimud ei pea enam tõmbetuultes laperdama, nad võivad köögikapist müslit näpata.

  • Albert Speer, Hitleri suur vend

    Loone Ots

    Albert Speer, MÄLESTUSED. Varrak, 2005. 640 lk.

     

    Albert Speer, härrasmees-nats, on saatuse tahtel jäänud huvitavaks legendiks heast natsist. Halbadest natsidest nagu Hitler, Himmler, Goebbels, Göring ja teised vähem tuntud kaasaegsed eristab teda kõrgema keskklassi päritolu, tehniline taip, kõrgem haridus ja romantiku oreool. Göringi alatasa mainitud joviaalse poollabasuse taustal tundub (tundus?) Speer justkui ilmutus teisest maailmast. Kolmekümnendate Saksamaal räägiti Wilhelmi ajastust umbes nii, nagu viiekümnendate Eestis Eesti ajast – ajast, mil elu oli ilus ja turvaline, inimesed viisakad, järgisid õigeid väärtusi nagu ausus, töökus, perekond… Meie kultuuriruumi memuaarteosed ongi keskendunud rohkem selle hävinud kena, puhta, viisaka, last not least, ohutu keskkonna kujutamisele.

    Hitleri ihuarhitekti Albert Speeri mälestuste esimene köide räägib hoopis teisest ühiskonnast samal ajajärgul. Täiesti ebaturvalisest, ebaviisakast, koledast Hitleri-Saksamaast. Kirjastuse valik on kindla peale minek. Esiteks on tegemist üleilmse bestselleriga. Ka on eestlane Speerist tänu Nürnbergi ülekuulamisprotokollidele ja laiemale publikule mõeldud G. Knoppi “Hitleri käsilastele” just niipalju aimu saanud, et lisa tahta. Veel nägime Speeri hiljuti kinos “Allakäigu” episoodis, kus ta Hitlerile tunnistab, et jättis täitmata Führer’i totaalse hävituskäsu. Ka filmi aluseks olnud T. Junge memuaarid on juba lugeja laual. Seega – mida ütleb Speer ise, enda, oma ajastu, oma Führer’i kohta?

     

    Raamat nagu tellissein

     

    640 leheküljega köide on soliidne, nii mahult kui välimuselt. Ka taustateave ei puudu: 60 lehekülje köitest on detailseid kommentaare. Raamat on põnev, kohati ülipõnev. Speerile kui kirjanikule on iseloomulik dramatism ja tugev arhitektoonika: peatükid on sisukorras liigendatud, üks teema läheb teiseks sujuvalt üle, ühe peatüki lõpp on teise algus. Raamat meenutab Speeri Hitlerile kavandatud üleinimlike mõõtmetega tulevikulinnu. Üle mõistuse suurte hoonete materjaliks ei pidanud olema mitte kahtlane raudbetoon, mis ehk tuhandeaastast riiki üle ei elaks, vaid tihke tellis. Ka Speeri raamat on tihe. Autori mälu asetab ühte peatükki, isegi lõiku kohati sellise koorma, mille all lugeja vankuma lööb. See, kes tahab teada, kuidas valitseti Hitleri-Saksamaad, saab seda teada pisimate üksikasjadeni. See, keda huvitab autori esteetiline nägemus ehitusest ja linnaplaneerimisest, leiab, mida otsib, kuigi, nagu autori ja tema sõbra Hitleri puhul, hakkab poliitika ja sõda tööd ja ilujanu varjutama. See, keda huvitab Speer kui inimene, kui isik, jääb oodatust ilma, kuid seegi infosulg on põhjendatav pühendumusega tööle ja Juhile. Nii on mõrsjal, hiljem abikaasal mälestustes koht ainult kahekümnendate aastate töötu arhitekti kõrval. Kolmekümnendatel mainib Speer vaid, et seoses uue pealinna Germania planeerimise ning seniste kultusekeskuste Nürnbergi ja Berliini ümberplaneerimisega lubas ta naisega koos puhata 1950. aastal, pärast suurehitiste täielikku valmimist (!). Oma kuuele lapsele viitab ta korra või paar; me ei saa teada nende nime ega isegi sugu. Samuti ei räägi Speer sekretär Annemarie Kempfist, kelle jumaldav suhtumine Speeri sarnanes mõneti Speeri suhtumisega Hitlerisse ja kellega Speeril olla olnud armulugu. Põgusalt, liiga õrnalt ja pastelselt mainitakse ka mõnd mitteisiklikku aspekti, näiteks Führer’i juudivaenu ja juudiküsimust ülepea. Autori briljantne mälu on vajaduse korral tahtlikult tume.

     

    Lapsed liivakastis

     

    Ometi on Speer aus. Mitmes väga tähtsas küsimuses. Aga lugejale hakkab raamatu kulgedes järjest enam paistma, et hiilgav arhitekt on ka oma aususe hoolikalt üles ehitanud, teadlikult planeerinud. Näilik (?) avameelsus, oma süü mõistmine ja soov vastutusest mitte kõrvale hoida päästis Nürnbergis suurroimar Speeri elu. Teiselt poolt märgib mitu intervjueerijat, kes Speeriga 1970. aastail kohtusid, et vanade aegade meenutamine mõjus positiivselt: tema muidu tuhmid silmad lõid särama ja pea tõusis püsti. Speer oli Reich’i esimesi mehi. Ja pretsedenditult Hitleri pailaps. Suhe Hitleriga oligi tegelikult kahe lapse, mitte kahe mehe suhe. Speer-mees ohjas kogu oma jõuga riigi majandust ja tootis sõda selleks, et Speer-laps saaks Hitler-lapsega liivakastis liivalosse, resp uue pealinna osade makette ehitada. Unistaja, kelle igatsus oli suusatada Gröönimaa vaikuses, lõi ratsionaalselt aina uusi võimalusi totaalse hävingu kestmiseks ja arenemiseks. Hitler võis olla Speeri isalik protežeerija. Speer oli aga Hitleri vanem vend, kellele noorem võis alati öelda: “Teie, Speer, saate sellega hakkama!” Ja Speer sai. Õrnus, mida ta Führer’i vastu veel viimasel hetkel tunneb, on just vennalik, suure venna tunne. Tige soov hellitatud väikevend ära tappa kulmineerub atendaadikavatsuses 1945. aasta aprillis ja on selle sideme loomulik pahupool. “Kui Hitleril oleks olnud sõpru, oleksin mina olnud tema sõber,” ütleb Speer Nürnbergis. Ainsana üheksateistkümnest kohtualusest, kellest paljud olid Hitlerilt materiaalses mõttes saanud rohkem – kuid mitte emotsionaalses.

     

    Tehnojumala hukk

     

    Speer kui autor pakub lugejale ennast kui isiksust, kes ei sobi natsliku nukumängu raamidesse, kes on tõusnud sinna juhuse tahtel (tema eelkäija hukkub lennukis, milles pidi lendama ka Speer – kas pole see saatuse sõrm?), püsib seal oma geniaalsuse tõttu ning püüab seda hävitada oma süüme nõudel. Paraku liiga hilja. Kainelt, kuid ikkagi romantiliselt nendib Speer: “… minust oli saanud selle ebanormaalse maailma osa. Tegelikult olin ma kaksteist aastat elanud mõtlematult kesk mõrvareid” (lk 465). Ta on valmis võtma vastutuse enda kanda ja tapma mehe, kes on teinud temast selle, kes ta on – nii parimas kui halvimas mõttes. Kuid Faust ei saa hävitada Mefistofelest. Isegi kui viimane hukkub, pole oma hinge kurjale müünud Speeril enam pääsu. Võib ainult kujutleda, kuidas Saksa müüt, Goethe, Nietzsche, Spengleri ja Wagneri pärand, Speeri tema ministritoolil viimastel hetkedel piinama pidi: “Jumalate hukk” Berliini Filharmoonikute viimsel esinemisel, mille Speer 1945. aasta aprillis lavastab, on ainult üks viide. Kahjuks erineb Teine maailmasõda, tehnokraatlik industriaalühiskonna sõda, kõigist eelnenuist. Tehnikainimene Speer on selle sõja mudeli täiuseni välja arendanud. Nüüd ei leia minister ja kunstnik, kes võiks ju end võrrelda Goethe ja tema alter ego Faustiga, kahjuks mingit lunastust. Tema väljamõeldud valguse katedraalist on tema peetud sõda teinud Auschwitzi laagri. Meenutame: Goethe kangelase lunastab iginaiselik jõud. Speeril sellist jõudu ei ole – seda tunnistavad tema suhted naise ja lastega pärast vangist vabanemist. Aga sellest raamat enam ei kirjuta.

     

    Ootaks järge

     

    Kokkuvõttes on Speeri teos lugemine, mis teeb tühjaks Joachim Festi, Speeri suure eitaja sõnad: “Tal oli võimeid, kuid mitte häid omadusi.” Eestikeelsele väljaandele võib ette heita vaid keeletoimetaja liigset saksa tausta: nimesid nagu Louis XIV või François I ei tohiks kirjutada “Ludwig” ja “Franz”; eestikeelne sõjandusterminoloogia on juba küllalt vana, et mitte tõlkida “generaalstaap” jne; kasutada tuleks ka (USA) Ülemkohus pro Supreme Court ja Rahvusgalerii pro Natsionaalgalerii; milleks on teada-tuntud “Karinhalle” korraga “Karinhall”? Selliseid möödalaske on mitmeid. Häirivalt palju hakkab silma ka trükivigu. Raamatu ning kirjastaja väärikus kannatab selle all.

    Esimene osa Speeri autobiograafiast on niisiis meie käsutuses. Loodetavasti ootavad järge Sapandau vanglapäevikud. Eriti huvitav oleks tõlkida mõni skandaalne biograafia, mis suudaks autori enesekäsitlusega polemiseerida, tuua esile siin konstrueeritud “hea” S
    peeri teisi tahke. Loodame, et meie telejaamad näitavad varsti ka uusimat Speeri käsitlevat filmi, kolmeosalist draamat “Speer und Er”. Speer on eestlasele küllalt tähtis, et tema vastu huvi tunda (vaata kas või stalinistlikku ministeeriumide hoonet Gonsiori tänaval), aga mitte nii lähedane, et tema müüdi hävimine meid kuidagi haavaks.

     

  • Varjatud terrorist on massimeedia ise

    Rait Avestik

    Vladimir ja Oleg Presnjakov, ?Terrorism?. Tõlkija Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Võigemast, kunstnik Mihkel Ehala, helimeister Ott Mölter, valgusmeister Villu Konrad, videomeister Tarvo Vridolin. Mängivad Arvo Raimo, Aarne Soro, Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Ott Aardam, Martin Algus, Hilje Murel, Carita Vaikjärv ja Kadri Lepp. Esietendus 4. septembril Ugalas.

    Esmalt tuleb kohe mainida, et siinne jutt lavastusest põhineb kontrolletendusel nähtul. Seega ? seda teksti võib ja tulebki võtta mõningate reservatsioonidega. Ehk üritan mitte puudutada või anda hinnanguid muutustele nagu etenduse tempo, atmosfäär, igasugused ?toored ja hõredad? olemised, näitlemised, kohad, tegevused jne.

    Kõigepealt torkab muidugi silma ja kõrva nii vendade Presnjakovide näidendi kui ka Priit Võigemasti lavastuse pealkiri ? ?Terrorism?. Kuigi see sõna tähistab valdavalt katastroofilaadset olukorda ja veel üsna tülikat, on selle sõnaga manipuleerimine siiski tänapäeva meediale suureks tuluallikaks. Samamoodi on ka nimetatud lavastuse kontekstis. ?Terrorism? müüb lihtsalt. Aga ei maksa unustada, et näiteks peale hetkel maailmas toimuvate ja meedia poolt tõlgendatavate terrorismiaktide (või hoopis vabadusvõitlusilmingute) on olemas ka teistsugune terrorism, millest meedia tavaliselt vaikib ja mis eriti ei paistagi välja. Üks sellisele varjatud terrorismile õhutajaid ja ka varjatud terrorist on massimeedia kahtlemata ise. Just eelkõige sellisest terrorismist räägib Ugala uuslavastus. Just sellisest terrorismist, mille kontekstis on paljud meist ise terroristid, suurem jagu aga ohvrid kindlasti.

    Mis toimub lapsepõlves ja lastetoas, mis toimub kodus, tööl, kontoris, mis toimub enne seda, kui terroriakt toime pannakse, miks inimesed ei saa omavahel läbi? ? on lavastaja Priit Võigemast küsinud. ?Inimene on oma põhiloomuselt hea, kõik halb tuleb temasse ühiskonnast,? on üks klassik öelnud juba paarsada aastat tagasi. Siis aga polnud veel televisioonigi…

    Vennad Presnjakovid on oma näidendi kirjutanud üsna filmilikus võtmes ja samamoodi on see ka lavastatud: see koosneb kuuest erinevast stseenist või sket?ist ning paarist monoloogist. Siiski läbib neid kõiki üks pidev liin, mis seob osad tervikuks ehk looks. Kuigi kaasaegsele filmile omaselt on ajaline gradatsioon segamini löödud, ei tohiks teatrivaatajal probleemi olla sü?ee jälgimisega. Juhul kui ta muidugi viitsib ise juurde mõelda ja mõned hõredamad kohad täita ? seda nii tekstilise kui ka tegevusliku poole pealt.

    Nii filmilikkusele ning selle kaudu ka televisioonile ning massimeediale üldse viitab ka Mihkel Ehala lavakujundus. Lavale on ette tõmmatud valge riie kui kinolina, mille peale projitseeritakse urbanistlikke sümboleid nii igapäevaelu kui ka terrorismi kontekstis: lennukid, suured paneelelamud jne. Ning teatrit näidatakse kinolina sisse tehtud august: läbi kinolina näidatakse teatrivahenditega seda, mida meedias pidevalt näeb, ning selliseid inimesi ja olukordi, mida massimeedia toodab. See suure ekraani ahendamine on olnud üsna hea mõte, sest peale tähenduslikkuse aitab see vaatajal tähelepanu koondada ning debüütlavastajal poleks suurel laval kerge olnud tegevust ohjata.

    Kuigi teema, mida lavastuses käsitletakse, on kahtlemata tõsine, ning ka need sket?id näitavad meie tänapäevaelu mitte just meeldivaid seiku, on siiski lavastus lahendatud karikatuurses võtmes. See laseb nutta läbi naeru ja naer on katartiline. Näiteks kontorielu sket?, kus mingi väike ülemus (Tanel Ingi) terroriseerib kaastöötajaid, on kohutavalt naljakas. Võib-olla on see minusugustele naljakas sellepärast, et pole kunagi kontoris töötanud, aga naljakas on see kindlasti ka sellepärast, et eelkõige näitlejad Tanel Ingi, Aarne Soro ja Hilje Murel ning ka Meelis Rämmeld, Carita Vaikjärv ning Kadri Lepp selle selliseks ja niimoodi mängisid. Ma saan aru, et kombinatsioon ?terrorism ja homeeriline naer? ei kõla hästi, aga just midagi selletaolist kutsus esile ka etüüd kahest eakast vanaprouast (Aarne Soro ja Ott Aardam), kes kavandasid ühe proua väimehe mõrva. Ja kuidagi väga kahtlaselt olid need prouad meie kahe tuntud teatripedagoogi moodi.

    Meisterlikult olid esitatud Aarne Soro ja Hilje Mureli monoloogid. Mureli mängitud noor ema, kes on liiga vara lapse saanud, peaks valusat äratundmist pakkuma nii emadele kui endistele lastele. Soro lõpumonoloog tõmbab tempokalt kulgenud lavastuse hoo maha ja laseb publikul nähtu ja elu üle järele mõelda. Enam-vähem tuleb nõustuda Jaak Allikuga, kes ütles pärast etendust, et Ugalal paistab olevat üks tugevamaid truppe noorte näitlejate kategoorias.

    Kui lugesin näidendit, siis see nagu eriti ei köitnud ? et võõras mure need pommipanemised ja kontoritragöödiad. Võigemast on aga suutnud sõnale liha peale kasvatada. Tegemist ei ole küll teatriajalugu raputava tööga, aga nii näidendi, näitlejate kui ka lavastajatööga on pea kõik kuidagi kahtlaselt korras. Kahtlaselt selles mõttes, et tegemist on siiski debüütlavastusega ja juba on lavastaja eksponeerinud oma täiskasvanulikku mõtlemist ja eluhoiakut. Üllatas see, et algaja lavastaja ei olnudki püüdnud publikut ?okeerida nii sisu kui vormiga, et lavastus ei olnudki ?kunst?. Üllatas see, et lavastaja ei ärgita mässama ja midagi lõhkuma, vaid kutsub üles normaalsusele.

    Ja oluline on veel see, et kui noored seda näevad, siis võib see olla neile oluline ja kasulik teatriõhtu.

  • Euroopa Liidu ühisalgatuste konverents kaalub Eesti osalusvõimalusi teaduskoostöös

    Liina Raju

    Homme kell 10-18 toimub Tallinnas Nordic Hotel Forumis konverents „Euroopa Liidu ühisalgatused“, kus kaalutakse Eesti võimalusi Euroopa teaduse ühisalgatustes osalemiseks. Konverentsil kuulatakse ära ühisalgatuste esindajate seisukohad ja arutletakse Eesti võimalikku ühinemist.

    Eesti valmisolekut ja huvi erinevate ühisalgatustega liitumise vastu käsitlevad Keskkonnaministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ning ülikoolide esindajad. Ühisalgatuste rahvusvahelised esindajad räägivad erinevate ühisalgatuste tegevusest ning kasulikkusest Eestile.

    Teadusuuringute ühise kavandamise algatused on Euroopa teadusrahastamises uus tegevus, mille eesmärk on parandada liikmesriikide poolt rahastatavate teadusuuringute programmide vahelist koostööd. Ühisalgatusi korraldatakse valdkondades, mida liikmesriigid peavad eriti oluliseks ning milles nad on valmis panustama riiklikku rahastust teadustegevuseks.

    Praegu on käimas kümme ühisalgatust. Eesti Põllumajandusministeerium osaleb programmis „Põllumajandus, toiduohutus ja kliimamuutused“. Kultuuriministeerium on vaatleja kultuuripärandi ja globaalsete muutuste ühisalgatuses.

    Eestile olulisi algatusi on veelgi. Nii on näiteks ühisalgatuse „Linnastunud Euroopa “  eesmärk linnastunud alade muutmine innovatsiooni- ja tehnoloogiakeskusteks, ökoloogiliste ja intelligentsete linnadesisese ja -vahelise transpordi ja logistikasüsteemide loomine, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja integratsiooni kindlustamine ning ökoloogilise jalajälje vähendamine ja kliimaneutraalsuse suurendamine. Vee- teemalise ühisalgatuse eesmärgid on veeringluse normaalse toimimise tagamine, ohutute veesüsteemide arendamine, ökosüsteemi kaitse tagamine, veemajanduses konkurentsi soodustamine ja vee-teadlik biomajandus.

    „Eestile on olulised mitmete ühisalgatuste teemad. Nüüd on vaja otsustada, millistega neist me liitume,“ sõnas keskkonnaministeeriumi teadusnõunik Liina Eek.

    Ühisalgatuste pilootfaas algas aastal 2009, kui käivitus neurodegeneratiivsete haiguste ühisalgatus. 2010. aastal järgnesid sellele põllumajanduse, kultuuripärandi, toiduohutuse ja tervisliku toidu ühissalgatused ning 2011. aastal ülejäänud kuus algatust, millest enamus on seotud keskkonnateemadega  – vesi, meri ja kliima.

    Konverentsi korraldavad Keskkonnaministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium ja Eesti Teadusagentuur ning seda toetab Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Eesti riikliku struktuuritoetuse programm “Teaduse rahvusvahelistumine”.

  • Lennuk ja õnn

    Aet Annist

    Nii oleme õhuruumi tabanud tuhapilves osutunud totaalselt sõltuvaks sellest ebaloomulikust ja ääretult keskkonnakahjulikust liikumisviisist. Vaid üksikud vaprad reisimehed söandavad katsetada Euroopa maitsi läbimist, kohtudes senitundmatute eluvormidega Poola kaelamurdvas teededžunglis või trotsides raskusi Baltimaade kitsail maanteil.  Kogu tänapäeva arenenud kapitalism koos oma harjumusmaailmaga on justkui poolenisti õhku rajatud; nagu selgub, ei suuda maismaa- ega meretransport isegi väikest osa õhkuihkajaid operatiivselt läbi Euroopa viia. Aktsiisivaba lennukikütus, millega 1940ndatest aastatest toetati lapsekingades lennukitööstust, on tänaseni andnud rahvahulkadele vabaduse odavalt ringi lennata keskkonnakahju eest maksmata. 

    Selline eelisarendamine on tähendanud muu ühistranspordi kängumist, kuid mitte vaid seda. Selgub, et muugi kommunikatsiooni areng on kaunis mannetu. Euroopa Ühenduse transpordi- ja kommunikatsiooniministrite erakorraline videokonverents lonkas igat jalga, kuna masinavärk lihtsalt ei toiminud. Kui lennundus logiseks samamoodi, oleksid Smolenski stiilis õnnetused ilmselt tavapärane nähtus.  Ent selle „kriisi” keskel tuleb endale meenutada, et lendajate näol on siiski tegemist vaid tillukese osakesega inimkonnast, kildkonnaga, kes erineb oma kaasaegsetest kahtlase väärtusega privileegide pideva kasutamise poolest. Ülejäänud pole iial tõstnud jalga lennukisse, isegi kui lennundus nende elu on tugevalt mõjutanud.

    1950. aastatel äratas antropoloogide huvi üks kummaline nähtus Vaikse ookeani regioonis:  kohalikud ehitasid puust ja bambusest lennukite, lennundustehnoloogia ja -tähiste imitatsioone. Juba XIX sajandist tuntud maagia ja rituaalid – cargo cult ehk kargokultus –, millega püüti kolonistide kaudu tuttavaks saanud materiaalseid väärtusi kohale meelitada, võtsid eriti huvitava vormi Teise maailmasõja järel. Sõja ajal kogeti, kuidas kargo – tööstuslikult toodetud rõivad, ravimid, toit jne – heideti lennukitelt maale või siis jagasid  Jaapani ja hiljem alliansi lennuväelased selle neid abistanud kohalike vahel. Sõda tuli ja läks, ilma et kohalikul elanikkonnal üle nende pea toimunud kõrgtehnoloogilistest lahingutest mingit selget arusaamist saanuks tekkida. Koos sõjaga kadusid ka lennukid, lennuväelased ja hüved, mis nendega koos olid igapäevaelu osaks saanud. Imiteerides seda, mida nad olid näinud lennuväelasi tegemas, püüdsid kargo-ootajad veenda  müütilisi jõude taas väärt kraami maa peale poetama.

    Roost lennukid, isehakanud dispetšeri puust kõrvaklapid ja kujuteldavatele õhulaevadele antavad tulesignaalid võivad ju tunduda kaunis naljakad, ometi peaks selles nägema hoopis igati õigustatud katset ühist ressurssi raiskava lääne käest teistele kuuluvat osa välja nõrutada. Samal ajal on kargokultust kasutatud laialdaselt metafoorina  iseloomustamaks loogilist eksitust, mille puhul peetakse mingi süsteemi imiteerimist sellega kaasnevate hüvede saabumise piisavaks tingimuseks. „Loodusrahvastele” omasekspeetav maailmanägemine sarnaneb aga vägagi meie enda majandusloogikaga. Suur osa sellest rajaneb väga sarnastel eeldustel, mille abil pealegi ignoreeritakse võimalikke  negatiivseid protsesse. Me edendame lennundust muude ühistranspordiliikide arvelt ootusega, et see suurendab meie rahvuslikku rikkust, kuigi samal ajal vähendab see taastumatuid loodusvarasid ja kahjustab kliimat. Me võtame vastu seadusi, millel on kohaliku elanikkonna arvestatavale osale ränk mõju, veendumusega, et need seadused meelitavad kargot kandvate välisinvestorite näol õnne meie õuele. Ja vaid üksikutel  hetkedel paljastub kujundlikult meie ootuste ekslikkus ja lapsemeelsus – hetkil, mil Mõigu kohal on vaikus ja maandumisrajad ootavad asjatult kujuteldavate aarete saabumist rikkast maailmast.

     

  • Mater rosae, kaunis ema

    Tiiu Tosso

    Ühtepidi on ta otsekui Juhan Aavik, kes lõi oma surematu „Hoia, Jumal, Eestit” – Eespere „Ärkamise aeg” on selle idee  õigsuse kinnitus. Hoopiski teiselt, inimese eksistentsiaalsemalt poolelt, on Eespere võrreldav Gustav Mahleriga. Tõestuseks toon pöördumise tugevate algtekstide poole ja ühtaegu suunavõtmise sõnastamatu programmilise helimaalingu poole. Eriti sellel plaadil kõlavates teostes. Siin on ilusas koosluses nii instrumentaalne kui ka  vokaalne hardus. Helikeelelt küll erinevate kahe ajastu ja rahvuse esindaja mõtteline side on selgelt tunnetatav. Ära ole millegi ori, ära ihka midagi enda varanduseks – see näib olevat ennast antiigiklassikaliselt mõõduka helilooja kreedo. Plaadil kõlav muusika on hinge puhastava toimega, seda on soodustanud perfektsed ja loominguliselt kaasa mõtlevad esitajad  ning salvestajate-produtseerijate tugev meeskond.

  • Punase Lageda taeva all

    Maarja Vaino

    Kui aprilli esimesel poolel jõudis Sotši väike Eesti delegatsioon koosseisus Eesti Venemaa suursaadik Marina Kaljurand, konsul Kerli Veski, Ivo Parmas, Ants Paju, Maarja Vaino, Ott ja Merle Saame, võttis meid vastu muidugimõista mahe tuul ja üsna päikseline Ugo Reiljan, kes on samuti kangelane, vähemalt kohalike Kaukaasia eestlaste meelest. “Eesti” on seal võlusõna, tükike heaolu, mis paljudele nn kaukaasia-eestlastele kättesaamatu – meile tundus jälle, et elada palmide all ei ole ju sugugi nii suur kannatus. Eestis sadas samal ajal vahelduseks lörtsi.

    Reisi eesmärk oli delegatsiooni liikmetel erinev, üheks siduvaks elemendiks oli aga sealne Tammsaare muuseum. Kõlab muidugi kentsakalt, et kuskil kaugel mägedes on Tammsaare muuseum. Tammsaare ei olnud seal tegelikult ka kuigi kaua, kuid teisest küljest oli see tema elu – ja eesti kirjanduse seisukohalt väga oluline paik, mis väärib kahtlemata tähistamist. Nimelt reisis Anton sinna siis, kui arstid talle enam ei andnud paranemislootust kaugelearenenud tuberkuloosist, mis tol ajal oli üks levinumaid surmapõhjusi. Kui ei oleks olnud seda reisi ja seda maja ja sealse pererahva Vaarmannide head hoolitsust, ei oleks ka “Tõde ja õigust“.

    Et iga asi vananeb, oli ka sealse muuseumi ekspositsioon juba päevinäinud ning majagi vajaks remonti. Tekib muidugi delikaatne küsimus, kelle asi see on. Reaalselt kuulub see maalapp ju Venemaale, kes siiani on ka kohalike instantside kaudu muuseumit hoidnud. Teisest küljest ei ole Tammsaare ja Eesti loomulikult nende esmane huvi.

    Pärast mägesid, tooste ja avali südamega külalislahkust kohalike poolt jõudis meie delegatsioon nii südaöö paiku mõnusas kaminasaalis istudes ja Kaukaasia veini rüübates üksmeelselt järeldusele, et Eesti võiks omalt poolt teha rohkem (tegelikult oli sellele järeldusele jõudmine juba kodeeritud, sest oli ka üks külastuse põhjusi). Näiteks elustada ekspositsiooni ja luua selle kaudu ka informatiivne ning atraktiivne side Eestiga, mitte ainult nentida, et eesti klassik on seal end ravinud, ning anda põgusa ülevaate tema loomingust.

    Teisest küljest on muuseum vaid üks osa palju laiemast nähtusest, mis kannab nimetust Eesti-Aiake. Eestlased olid nimelt pärast kreeklasi järgmised, kes sinnakanti oma asunduse lõid ning üsna pea väga austatud rahvuseks said. XX sajandi alguses sealt kohalikele lehtedele reisimärkmeid saatnud Tammsaare kirjutas: “Adleris muutus võõrastemajapidaja türklane kohe aupaklikuks ning iseäranis lahkeks kui ta mind kuulis eesti keelt kõnelevat. Ta pidas oma kohuseks mulle teatada, et ta juba ammugi eesti keelt õppivat, aga raske olevat see keel. Ainult tere ja jumalaga mäletavat ta kindlaste. Eestlane! Oo, see pole niisugune mees kui teised. Eestlased on ikka rikkad ja teevad tööd. Imelik, et võõrastemaja- ja trahteripidaja nii hästi eestlaste rikkust tunneb.  Ja veel imelikum, et eestlane selle juures rikkana püsib”. (Tammsaare, “Punase Lageda Eesti asundus”, “Kogutud teosed”, 15. köide, lk 331.)

    See on naljaks, et me ise oleme justkui tüdinenud oma tööd armastava ja ülistava rahva identiteedist, samal ajal kui tegelikult suurem osa meist ikkagi töötab nagu hull. Kes selleks, et ära elada, kes selleks, et oma rikkust võõrastemaja- ja trahteripidajaga jagada. Muide, Egiptuse asemel võiks selle rikkuse viia pigem Sotši.

    Eesti riigi kodanikena ei ole seal kanda kinnitanud eestlastel ju muud toetuspunkti kui paari kuu tagant kohale ilmuv konsul-ingel Kerli Veski, vahepealseid muresid lahendav Ugo Reiljan, ning pidepunkti ning sillapeana asundus oma muuseumiga mägede vahel. Muide, muuseum jääb kohe selle tee äärde, mida mööda inimesed mägedesse suusatama lähevad. Kui nendest massidest mingi väikegi protsent astuks sisse ja saaks teada, et kuskil maailmas on olemas ka koht nagu Eesti, ja seal on lausa oma kirjandus ja kultuur, siis poleks see ju paha.

    Tammsaare kirjutas Kaukaasiast inspireerituna jutustuse “Varjundid”, mille peategelane samuti mägedesse end ravima sõidab ja seal armub, tema armastatu aga sureb – selle üheks kujundiks on vari  ja ka varjatuks jääv. See on kirjutatud hiljutisest surmalähedusest õrnana ning kirjeldab elu ja maailma uskumatult tundlikult. Ühest küljest jälitas Tammsaaret elu lõpuni see surmavari – mis iga inimese lõpuks ju ka kätte saab –, kuid teisalt avas see ka terve uue maailma. Seesama juhtus ka meiega, kes me ju vägagi turvaliselt ja ülisuurt külalislahkust nautides Sotšis ja Punasel Lagedal olime. Ei tahaks, et Eesti-Aiake, Kaukaasia eestlased ja meie kirjaniku muuseum seal mägede vahel jääks liiga varju.

  • Voodimängud

    Andres Kaera

    Raul Rajangu näitus “Bedrooms’ Show” (“Magamistubade näitus”, ka “Magamistubade šõu”) Tartu kunstimuuseumi viltuses majas Raekoja platsil ajab vana ajaloolise hoone Tartu kontekstis viimse piirini tehnikat ja liikuvat pilti täis. Hoopis muuks kui näituseotstarbeks planeeritud ruumidesse on hädaga mahutatud viis videot: nii televiisorites kui seinaprojektsioonidel liigutavad end alasti inimkehad. Alastus, eriti oma ausal, mitte maalikunstlikul moel, on Tartu kunstis millegipärast pisut tabulaadne, lausa sedavõrd, et näituse avamise eel kõlasid mõtted nooremate vaatajate iseseisvat muuseumissepääsu piirata. Tõesti, magamistoas toimuv on asi, millest liigjulgelt ei kõnelda. Tegemist on millegi privaatse, isikliku, õigustatult salajasega.

    Vähemalt nii peaks see olema minu romantilises maailmapildis. Tõde selgineb, kui vaadata massimeedia ja mis iganes tuluotsivate ettevõtete kultiveeritud ühiskondlikku huvi suvalise prominendi eraelu vastu. Kusjuures, kui tegemist pole kuulsa inimesega, siis ei takista miski kuulsaks saamast, tuleb ainult osaleda mõnes (reklaamist pungil) telešõus, mis peagi kujuneb omalaadseks magamistoa šõuks. Pane toote kõrvale alasti inimene ja toode müüb. Rahuldamatu ühiskond, seda nii seksuaalses kui tarbimislikus mõttes, vajab pidevalt lisa. Inimese vajadustel (õigem oleks küll öelda tahtmistel, ent väikese abiga turundusosakonna helgetelt peadelt saab sellest vajadus) on inetu komme üha suureneda.

     

    Privaatsuse kaotanud magamistoad

     

    Lühidalt kokku võttes ütleb just seda Raul Rajangu näitus. Kunstnik rebib oma sotsiaalkriitilisel kombel napaka maski turundusteoreetikute salaplaani eest ja annab sellele üleforsseerides täiesti absurdse ilme. Rajangu kasutab suuremõõtmelisi voodeid, kus kodune madrats on asendatud oma suhtumiselt üliükskõikse ja impersonaalse firmamärgiga. Pehme suleteki asemel katab voodit kaarjas läikiv plekk, kuulsa autotootja logo küljes. Teatud magamistubade jaoks tunnusliku punase valguse loob litsi kombel pealetükkiva, nagu ütleb reklaamlause – alati (Always!) kättesaadava ja nautimiseks (Enjoy!) mõeldud – kleepuva karastusjoogi ikooniline reklaam.

    Teise toa täidab Gazprom oma sinise frigiidse valgusega. Kirja “национальное достояние” taustal eksponeerib oma isiklikku varandust alasti meesmodell. “Kõik müügiks!” tundub näitus hüüdvat, ilmselgelt iroonilises võtmes.

    Magamistubadesse, privaatsuse viimsesse lagunevasse kantsi ja peidupaika, on külmalt paigutatud kõige rämedamalt ja valikuvabalt pealetungivate reklaamplakatite laviin. Reklaam vaatab sinust läbi, on sinu jaoks olemas, sõltumata sellest, kes sa oled, ja seda isegi siis, kui oled täiesti üksi. Päevas näeb keskmine inimene kuni 10 000 eri vormis reklaamteadet, oleks naiivne arvata, et need ei ole juba ammu meie peas kandunud magamistuppa. Nii ongi endaga olemise hetkedel meiega koos tohutu kogus reklaammõtteid, mille külma neoonvalguse Raul Rajangu oma näitusel sõna otseses mõttes meie magamistuba valgustama on pannud. Täielikult pimendatud ruumi ainsaks ja tugevaks valgusallikaks ongi reklaamid. Romantilise öökapiküünla asemel küütleb ühes videos modell hoopis igavese tule leegi paistel.

    Eraldi tuleks tähelepanu pöörata ka muusikale, mis on videote ja magamistubade taustaks. Mittemagamistoalikult pateetiline, suurejooneline ja võimas oreli- või tšellokontsert suurendab võõrandumist magamistoa kodususest ning nihutab tajukogemust, tekitades omalaadselt häirivagi tausta. Kõikehõlmavalt jõuline klassikaline muusika justkui üritaks üllatada madalaid kommertssümboleid, kuid muutub lihtsalt mürataustaks. Ruumist ruumi liikumise ajal filtreerib taju selle välja ja jätab kõrvale, nagu ei suuda inimene teadvustada kõiki neid tuhandeid reklaamteateid, millega ta päeva jooksul kokku puutub.

    Igavene tuli, viisnurk ja NATO kompassilogo on Rajangu loomingus leidnud kindla koha, teatud kombel on esialgsetest, olemuselt üllaid sotsiaaltähendusi kandnud  sümbolitest saanud Raul Rajangu firmamärk. Kunstnik on varemgi sidunud neid äriliste kommertsmärkidega, seekord lisandunud magamistoamotiiv seob need kokku eriti isiklikuks supiks. Ka playboy house’i tubade läbipaistvuses võib näha soovi vaadata teiste ellu. Samas ei ole tuppa piiluv Rajangu võrreldav Kroonika ajakirjanikuga, kes soovib leida skandaali – Rajangu otsib tõde, lootes, et see jääb silma kellegi tuppa vaadates.

     

     

     

     

  • Lasteteater ? missioon ja võimalus lõimuvas Euroopas

    Katrin Nielsen

    Boden on piiri- ja ühisjärv Saksamaa Baden-Württembergi liiduvabariigile, ?veit­sile ja Austriale,  ?Triangel? aga  rahvusvaheline laste- ja noorteteatrifestival, mida peetakse igal aastal ühes Constance?i ehk Bodeni järve äärses linnas. 10. ? 20. juu­lini andis festival Konstanzi, Kreutzlingeni (Konstanzi linna ?veitsi-poolne osa; nagu Valga ja Valka), Lindau, Bregenzi ja St. Galleni linna lastele/noortele võimaluse tutvuda parimaga, mis saksakeelsel teatril pakkuda. ?Triangel? toimus tänavu neljandat korda ja juba teist korda oli võõrustajaks Saksamaa lõunapoolseim kants Konstanzi linn eesotsas kohaliku lasteteatri dramaturgi Jutta M. Staerkiga.

     

    ?Triangel? on eelkõige festival vaatajaile. Võistlusmomenti pole, trupid, kes omavad paar-kolme etendust mitmes linnas, saavad vaadata vabal ajal teiste töid ja osaleda raamprogrammi üritustes. Sinna mahtusid Saksamaa ASSITEJ korraldatud konverents ?Welcome to the European Union? äsja liitunud liikmesmaade keskuste juhtidele, millega seoses minagi Konstanzis toimuvast osa sain. Peale selle oli tulemas Kataloonia, Lombardia ja Baden-Württembergi autorite koostööprojekt nimega ?Quattro Motori? ja vahetusprogramm ?Reis Saksa laste- ja noorteteatrisse Explore Germany!, mille käigus külastasid festivali Inglise teatraalid.

    Raamprogrammi ja festivalietendusi ühendasid Jutta M. Staerki korraldatud söögilauakõnelused. Kohtuti festivalitelgi pikas lõunalauas, vabas ja mõnusas õhkkonnas arendati organiseeritult raamprogrammi teemasid. Intervjueeriti noori näitekirjanikke, tutvustati konverentsi, anti ülevaade inglise laste- ja noorteteatrist jne.

     

    Lasteteatrit seinast seina

    Nüüd aga festivalimuljetest, mille osaks sain Konstanzis viibitud kuue päeva jooksul.

    Mõni sõna sissejuhatuseks Saksa laste- ja noorteteatrisse. Saksa ASSITEJ presidendi Eckhardt  Mittelstädti andmeil tegutseb 80miljonilise elanikkonnaga Saksamaal 150 erinevat teatrit ja truppi, kes mängivad lastele ja noortele. Sealhulgas on idablokist pärit suured noorsooteatrid Dresdenis, Berliinis, Halles ja Leipzigis kuni ühe-kahe näitlejaga vabatruppideni. Sinna vahele jäävad regionaalteatrid, mille kõrval on iseseisvad ja mobiilsed laste- ja noorteteatri üksused. Need kasutavad ühist vara, aga teotsevad kunstiliselt ja ansambliliselt sõltumatult, kasutades mahukamates produktsioonides emateatri kunstilist personali. Nagu meilgi toodavad igal aastal suuri lastelavastusi ka repertuaariteatrid.

    Kunstiline tase lasteteatris on seinast seina, alustades teatriga elatist teenivatest abielupaaridest, suurele lavale ihkavatest noortest näitlejatest kuni pühendunult omapäi teatrikunsti radu käivate kõrgprofessionaalideni. Saksa teatrikriitik Manfred Jahnke hindas 20% lastele tehtavast väärt teatriks. Kõige kõikuvamale kontingendile, vabatruppidele korraldab Saksa ASSITEJ igal aastal nädalase õppelaagri ?Spurensuche. Arbeitstage?. Selle programm koostatakse nimme etendustest, mille pinnalt annab õppida olgu siis heas või halvas mõttes.

    Laste- ja noorteteatrite festivale korraldatakse Saksamaal lõputult, regionaalselt nimetatakse neid teatrikohtumisteks. Igal liidumaal, linnal, regioonil on oma festivalid, rahvusvaheliselt tuntumad on Berliini laste- ja noorteteatri festival, Stuttgardi rahvusvaheline festival  ?Schöne Aussicht? ja ?Panoptikum?, millel esimese Eesti lasteteatri saadikuna mängis sel talvel VAT-teater lavastust ?Lend üle ookeani?.

    Minul õnnestus 28 festivalilavastusest näha eri eale mõeldud ühtteist etendust. Sakslased määravad eagrupi dramaturgias laias laastus süsteemis  4+,6+,8+,11+ (numbrid on muudetavad, aga piirvanus alati diplomaatiliselt määramata) ning noored ja täiskasvanud.

    Nähtud lavastused presenteerisid eelkõige sõnalis-jutustavat teatrit. Väheste tehniliste vahenditega, paari- kolme näitlejaga mängiti, jutustati ja kujutati tinglikult lugu, mille algmaterjaliks võis vabalt olla klassikaline draamatekst. Nagu laste mängus prevaleerib lasteteatris suurepärane sõnavaldamine, kiire ja täpne rollivahetus ja füüsilisele teatrile iseloomulike visuaalsete kujunditega mäng.

    Olen nüüd paaril korral Saksamaal käies näinud nelja pildiraamatutel põhinevat lavastust. Konstanzi lavastaja Gertrud Pigor, kes järjepanu on pildiraamatute põhjal stsenaariume kirjutanud ja neid mitmel laval välja toonud, seletas, et selle tingib materjalipuudus noorimale eagrupile. Kuna tänapäeval kirjutatakse pildiraamatuid võrdselt tekstipõhistega ning parimad neist pole sugugi üldtuntud, siis on see dramaturgidele/lavastajatele käepärane materjal instseneerimiseks. Mannheimi rahvusteatri juures tegutsev Schnawwl mängis alates nelja-aastastele  juba populaarse noore ?veitsi autori Andri Beyeleri näidendit ?Lehm Rosmarie? samanimelise pildiraamatu järgi. Paraku pean nentima, et nähtud etendustel oli kõigil üks iseloomulik joon: napib tegevuse arengupinget.

    Laval toimuv avaneb vaataja ees nagu pildiraamat: võrdväärsed stseenid reas nagu leheküljed ja puudub tähelepanu jäägitult haarav dramaatiline pingekõver. Lehitsenud lähtematerjaliks olnud raamatuid, pean nentima, et algmaterjal mõjus kõnekamalt ja jättis fantaasiale rohkem ruumi kui laval nähtu.

     

    Vägevad noored näitlejad

    Teine iseloomulik joon, mis silma hakkas, oli suurepärased näitlejatööd, palju väga silmapaistvaid andekaid noori mehi ja naisi lastelavastustes. Tehniliste abivahendite puudumine ja eespool kirjeldatud sünkreetline vorm iseenesest annavad noorele näitlejale suurepärase võimaluse demonstreerida oma ampluaad, kiiret ümberlülitusvõimet, hetkelist sisseelamist, kujundimeelt ja ka füüsilist vormi, ühesõnaga võimsust. Etendust ei kanna mitte suurte ja väikeste rollide sünergia, vaid näitlejaisiksused oma aparaadi, ettevalmistuse, fantaasia ja vaimsusega.

    Nimetan siin mõned tipud: Breemeni Moksi teatri noor trupp mängis tundlikult ja peene huumoriga Paul Maari ?In einem tiefen, dunkeln Wald? (?Paksus ja pimedas metsas?). Zürichi teatrikooli juurde kuuluva Theater an der Sihli lavastuses ?Kick & Rush? mängisid teismelisi ühtses ansamblis kolm viimase kursuse noormeest, lauldes ja jutustades säärase tempo ning energiaga, et publik huilgas saalis. Kujutletava jalgpalliväljaku ääres rulluvate sisemonoloogide edule lisas hoogu tõsiasi, et kohe-kohe oli algamas jalgpalli EM. Muide, see taas Andri Beyeleri tekst tõlgitakse lähiajal eesti keelde ning saab novembri alguses rahvusraamatukogus saksa laste- ja noortenäidendite avalikul lugemisel ette kantud.

    Ka Müncheni noorteteatri SchauBurgi etendus ?Meeting Point?, kus kolm mees­tantsijat kolme ratastega diivani kaasabil mängisid lahti inimsuhete rägastiku vastutahtsi kokkusaamisest joovastava koostegevuseni. Tantsuteater tantsuta ja ometi tantsuline. Loodame, et Eesti publikul on nende kolme suurepärase tantsija-näitlejaga võimalus kohtuda 2005. aasta aprillis ?NB festivalil? Pärnus.

     

    Pedagoogid teatritesse

    ?Triangel? ei piirdunud mitte üksnes lava­laudadega. Eraldi programmina jooksis Bodeni äärsetes koolides ?Teater koolis?. Minul õnnestus näha ?veitsis Kreutzlingeni koolis vaid klassiruumi lavastatavat Kai Henseli monoloognäidendit ?Klammsi sõda?. Lugu räägib õpetajast, kelle klassi poiss on enne lõpueksamit sooritanud enesetapu. Klass süüdistab selles õpetajat ning korraldab vaikimisboikoti. Õpetaja asub end kaitsma.

    Interaktiivselt mängitavas näidendis täidab  publik/klass õpilaste ja näitleja õpetaja osa. Karm probleem ja halastamatu realistlik esitusviis päädib ilmtingimata tunniajase või pikema vestlusega koolist, koolisüsteemist, õpetaja ja õpilase võimalustest selles süsteemis valikuid teha. Mõistagi esitab näidend õpetajat mängivale näitlejale tõelise väljakutse, sest õpilaste reaktsioonid on ettearvamatud ja nii mängus kui hilisemas diskussiooni
    s tuleb olla tõeline pedagoog/psühholoog, et pesuveega last mitte välja visata.

    Teksti kirjutas üks noor meesõpetaja, kes töötas mõned aastad koolis ja pani enne lõplikku lahkumist koolist kirja monoloognäidendi. Ligi kümme aastat ei tundnud teksti vastu keegi huvi, kuni ühel päeval see taasavastati ja nüüd on ?Klammsi sõda? mängitavaim näidend teatrite repertuaaris.

    Kuna Saksamaa koolisüsteemis on käsil muutused, sest Pisa uuringute kohaselt oli Saksamaa õpitulemustelt Euroopa riikide tagareas, on teema ääretult aktuaalne. Nagu ka kultuurhariduse teema, millega Saksamaa laste- ja noorteteatri spetsialistid eriti hoolega tegelevad. Põhiprobleemiks on muutunud heaoluühiskonnaga kaasnev inimlike suhete allakäik ja ühiskonna üleüldine kalestumine. Mannheimi rahvusteatri juures asuva Schnawwli kunstiline juht Andrea Cronemeyer kirjeldas protsessi laste sootsiumis järgmiselt: vanemad on liiga rikkad ja samas õnnetud. Sest neile tundub, et  õnnest on puudu palju-palju asju, seetõttu peavad nad üha rohkem tööd tegema. Lapsed kasvavad üles üksi suurtes lastetubades, mis on täis erksavärvilist plastmassträni, ja lähevad varakult lasteaeda. Kui nad tulevad teatrisse, on neil tõsised keskendumishäired. Nad ei oska kuulata ega vaatamisele kontsentreeruda. Nad ei suuda kellelegi kaasa tunda ega lihtsat inimlikku lugu lõpuni jälgida, sest neile pole kodus kunagi jutustatud ega raamatuid loetud. Sageli on lapsed pärit teistest kultuuridest, kus teatril pole traditsiooniliselt mingit rolli. ?Vahel tuleb publikut saali lastes olla väga karm ja nõudlik, et etendus üldse toimida saaks. Mul on suur mure meie laste pärast, sest nad on oma sotsiaalses arengus puudulikud,? muretses Cronemayer. Seda enam, et sakslased peavad teatriharrastust traditsiooniliselt olulisimaks eneseväljendusvormiks, mille materiaalseks väljenduseks on võimas ja tehniliselt hästi varustatud regionaal- ja riigiteatrite (igal suuremal keskusel on oma ooperiteater) võrgustik.

    Seetõttu pannakse Saksamaal suurt rõhku teatripedagoogilisele tööle. Iga laste- ja noorteteatri üksuse juures töötab dramaturgi kõrval teatripedagoog (lavastajad on Saksamaal valdavalt vabakutselised vandersellid) ja paralleelselt lavastuste produtseerimisega töötavad teatrid aktiivselt sihtgrupiga: käiakse koolides, valmistatakse lapsi teatrissetulekuks ette, mängitakse mänge, tehakse draamaharjutusi, kogutakse vastukaja, korraldatakse arutlusi. Väga populaarsed on Saksamaal teatrite juures tegutsevad noorteklubid, mis ühtlasi toimivad kui uute annete taimelava. Kohalik teatriklubi oli festivalipäevil üks aktiivne õhtute sisustaja.

     

    Kultuurist ühispoliitikani

    Mõni sõna konverentsist, mis toimus lillede saareks kutsutud Mainau saare lossis. Saksa ASSITEJ korraldatud konverentsil osalesid EÜiga äsja liitunud Baltimaade, Poola, Ungari, T?ehhi, Sloveenia, Küprose ja saksakeelse bloki Lichtensteini, ?veitsi ja Austria ASSITEJ esindajad. Iga maa tegi lühikese ettekande laste- ja noorteteatri olukorrast nõndanimetatud Uues või Vanas Euroopas.

    Kuigi lastele tehtav kunst pole kultuuriprioriteediks veel ühelgi maal, võis olukorra laias laastus kaardistada järgmiselt.

    Saksamaa, Austria ja ?veits: neil maadel on tugev ASSITEJ organisatsioon, suur liikmeskond, oma regulaarsed väljaanded, koolitus koostöös haridusega, pidev töö laste- ja noortedramaturgia alal. Otsitakse uusi väljendusvahendeid, laste- ja noorteteatri avangard Saksamaal üritab enam haridussfääriga tihedamat koostööd teha.

    Poola, T?ehhi ja Ungari: ASSITEJ organisatsioon tegutseb pidevalt üle 20 aasta. Teatrit kannab sotsialistlikust perioodist pärit tugev lastekirjandus. Riigi toe kadumise ja sovetlike laste-, nuku- ja noorsooteatrite likvideerimise järel on tekkinud hulgaliselt pisikesi erateatreid, mis töötavad valdavalt elatise teenimise nimel. Teatrid tegelevad põhiliselt iseenda ja püsimajäämisega. Aga näiteks Poola ASSITEJ organiseerib ja juhib edukalt draamaõpetuslikku suunda.

    Mõneti on sarnased Sloveenia ja Eesti, kus on võimalik rääkida ühest-kahest avangardteatrist, mille kohalik tegevus ja ASSITEJ korraldatud rahvusvahelised festivalid arendavad teisi tegijaid ja õõnestavad järjekindlalt juurdunud mõttemalli, et lasteteater on midagi teisejärgulist, millel pole kunstiga just palju tegemist.

    Läti, Leedu mõneaastase ASSITEJ ajalooga ja Eesti algatatud Balti- ja Põhjamaade ASSITEJ festivaliga Baltimaadel (järgmine ?NB festival? toimub 2005. aastal 24. ? 27. aprillini Pärnus) ja ka Küprose verinoor ASSITEJ-liikumine toituvad eelkõige rahvusvahelistest kogemustest. Nende maade esindajad käivad siin-seal, tutvuvad olukorraga, loovad kontakte ja organiseerivad õpetust.

    Teise tähtsama teemana tutvustati olulisimaid koostööprojekte ja -võimalusi. Ajaloolises tagasivaates on efektiivsemaks laste- ja noorteteatrite arengu promootoriks olnud kohapeal korraldatud rahvusvahelised festivalid, meil ?NB festival?. VAT-teater on näiteks meil elav näide, millist rolli võivad lasteteatri arengus etendada külalislavastajad. (Vanemuises lavastas suurepärase ?Väikese onu saaga? Finn Poulsen, aga see jäi teatri tavapäraste lastelavastuste reas üksikjuhtumiks.)

    Kolmas igavesti kuum teema on lastele ja noortelemõeldud dramaturgia, mille järele on nälg kogu maailmas, kus teater on tekstipõhine. Lasteteater vajab häid, väga häid lugusid. ASSITEJ Eesti Keskusel on koos Goethe Instituudiga plaanis korraldada novembri alguses saksa laste- ja noortenäidendite avalik ettelugemine, kus saab kuulda nelja festivalil ?Triangel? mängitud teksti.  

    Konverents võttis Mainau saarel ühehäälselt vastu deklaratsiooni ?Tere tulemast Euroopa Liitu, laste- ja noorteteatrite võrgustikku? kui dokumendi, mille alusel euroopalikel alustel riiklikku kultuuripoliitikat kujundada. Eesti on sellele deklaratsioonile alla kirjutanud.

Sirp