Toeta
Otsi

feminism

  • Ootame kunstihuvilisi infootsingu koolitusele

    Rahvusraamatukogu

    Ootame kunstihuvilisi infootsingu koolitusele

    KUNSTITEABE ABC

    Rahvusraamatukogu arvutiklassis neljapäeval, 25. aprillil kella 14-17.

    Sihtrühm: gümnaasiumiõpilased, üliõpilased, kunstiõpetajad, õppejõud, kunstiteadlased, toimetajad, ajakirjanikud

    Sisu:
    * Rahvusraamatukogu teenused kodulehel: lugejaks registreerumine, sisselogimine, kunstisaali ja kunstikogude tutvustus kodulehel, väljaanne Uut kunstikirjandust, kunstiteave veebis, e-päring, koopiate tellimine, raamatute tellimine teistest raamatukogudest (RVL).

    * Kunstiraamatute, näitusekataloogide ning plakatite ja postkaartide otsing e-kataloogist ESTER.

    * Artikliotsing Eesti artiklite andmebaasist ISE; infootsing eesti kunstnike, arhitektide ja fotograafide tööde reproduktsioonide kohta andmebaasist Reprod.

    * Kunstiinfo otsing Rahvusraamatukogu otsinguportaalist: kunstiraamatute, kunstialbumite ja näitusekataloogide otsing Eesti ja välisriikide raamatukogude kataloogidest; artikliotsing litsentsiandmebaasidest, ajakirjade otsing e-ajakirjade kataloogist A-Z; teatmeteos Grove Art Online, Bibliography of History of Art (BHA), digitaalarhiiv Digar jt. otsinguportaalis sisalduvad andmebaasid.

    Koolitajad: Eha Gar nek, Rahvusraamatukogu kunstide teabekeskuse juhataja asetäitja; Ülle Gurkina, Rahvusraamatukogu kunstisaali juhataja

    Koolitus on tasuta.

    Täiendav info ja registreerimine: http://www.nlib.ee/kunstiteabe-abc/

  • Õppejõust, teadlasest ja ülikoolist

    Rein Müllerson

    See, et ilma PhD-kraadita inimene ei ole vääriline ülikoolis töötama, toob kaasa doktoritööde devalveerimise ja makulatuuri tootmise. Inimene on sunnitud kirjutama  isegi siis, kui tal ei ole selleks sisemist vajadust. Kaitsmiseks on vaja avaldada mitmeid artikleid, mida tavaliselt keegi ei loegi. Inglismaal ei ole näiteks PhD kaitsmiseks vaja avaldada artikleid dissertatsiooni teemal. Londoni ülikooli King’s College’is, kus ma kaua töötasin, oli kogu õppetöö teadusele orienteeritud ja tuginev. See oli võimalik seepärast, et kolledži tööturg ei ole Inglise või Euroopa, vaid kogu maailma oma. Meilt aga nõutakse üliõpilaste ettevalmistamist põhiliselt Eesti jaoks. Seega ei saa meie ülikoolides põhiline õppetöö olla teadusele orienteeritud.  Teaduskeskne õpetamine ei saa olla massiline, seda vajab suhteliselt väike arv tudengeid. Meie kõrgkoolides oleks vaja kahte tüüpi õppetööd: suurem osa oleks orienteeritud meie tööturule, mis ei ole eriti teaduskeskne; mõningates valdkondades peaks aga õppetöö olema teadusele orienteeritud ja rohkem maailma või Euroopa turule mõeldud. Ei ole vaja nõuda kõikidelt meie ülikoolide õppejõududelt teadustöid. Õppejõud, kes teadust ei tee, võivad olla võrratud õpetajad, kes toovad tippteadlaste genereeritud ideed üliõpilasteni tihti paremini kui viimased ise. Brian Magee  on kirjutanud ühest oma Yale’i ülikooli professorist, et too „oli võrratu õpetaja, sest ta ei olnud originaalne mõtleja”. Tippteadlane on tihtipeale hea õpetaja ainult teisele potentsiaalsele tippteadlasele. Ülikoolides on vaja nii teadlasi kui ka õpetajaid ja mitte alati ei ole see üks ja sama.

    Lihtsustades võiks öelda, et kui tippteadlane on tihtipeale egoist, kes oma uudishimu või ego rahuldamise protsessi resultaadina rikastab ka ühiskonda uute ideede ja avastustega, siis õpetaja on tavaliselt altruist, kelle soov on anda teadmised edasi oma õpilastele.  Lõpuks veel ühest tendentsist. Inglismaal, kus varem oli vähe ülikoole, said läinud sajandi 80. aastatel ülikooli staatuse ka nn endised polütehnikumid ehk uued ülikoolid. Mõned on jäänud küll teisejärguliseks, aga teised on kohati konkureerimas nn Russelli grupi 20 Suurbritannia parima ülikooliga. Toimub loomulik selektsioon ja ei seadused ega ka praktika ei pane kedagi eelisolukorda. Meil Eestis aga püütakse liigitada kõrgkoole rakenduslikeks kõrgkoolideks ja ülikoolideks. Isegi TTÜ rektor Peep Sürje on sellega kaasa läinud, väites, et Eestis on vaja ainult kahte teadusülikooli.  Ta ei häbenenud isegi nimetada oma ülikooli laperguseks, kirjutades, et „üks neist kahest ülikoolist peaks kindlasti olema klassikaline ja teine tehnika-tehnoloogia suunas veidi lapergune universitas”.

    Miks TTÜ peaks olema lapergune ja universitas, et teha tõsist teadust või anda kaasaegset kõrgharidust? Londoni majandus- ja poliitikateaduste kool pole isegi lapergune universitas ja sellele vaatamata on sealt kasvanud välja ja seal töötanud mitmed Nobeli preemia laureaadid ning sellised korüfeed nagu Karl Popper ja Friedrich von Hayek.  Selles koolis ju ei õpetata arstiteadust, füüsikat ega ka keemiat, vaid ainult sotsiaal- ja humanitaarteadusi ning kaugeltki mitte kõiki. Kõrghariduses, kus on eriti vaja toetada originaalsust ja eripära, võistlevaid mudeleid ja ideesid, püütakse nivelleerida ja ühtlustada kõike ja kõiki. Võib-olla sel juhul me tõesti hoiame ära väga nõrkade kõrgkoolide ja õppekavade loomise ja olemasolu, aga sellega pidurdame ka tugevate gruppide ja kollektiivide tekkimist, mis ei sünni ei riigikogu tahtel ega ministri või rektori käsul, vaid ilmuvad siis, kui tugeva liidri ümber hakkab kujunema  koolkond.

  • Vivat academia!

    Raili Sule

    Vaiksesse nädalasse mahutatud kontsert oli küll kõlarohke, aga tehtud hästi ja suure rõõmuga. Ühiskontsert igas mõttes, sest osa orkestrante ja soliste olid pidevas liikumises, musitseerides kord ühes, kord teises bändis.  Kavas ainult eesti muusika: rahvaviisiseadest Uno Naissoo, Olav Ehala, Kustas Kikerpuu, Arne Oidi ja Teet Raigi laulude ja instrumentaalpaladeni. Vokaalsolistidena astusid üles Reelika Ränik, Tuuli Taul, Teele Viira ja Anna Kutšinskaja. Bigbändi juhendasid vastavalt Siim Aimla (Otsa kool) ja Teet Raik (EM TA). Tagasivaates ikkagi ilus ja sümboolne kontsert, sest EM TA profiil on viimastel aastatel laienenud, traditsioonilistele erialadele on  lisandunud kultuurikorralduse magistriõpe, elektron- ja jazzmuusika. Otsa kool oli aga esimene, kus 1977. aastast pop-jazzi-erialadel õppida saab.

    Lisaks sisulisele koostööle seob kaht kooli ka ühine ajalugu, oli ju alguses muusikaõpetus ühendatud algastmest kõrgemani välja. Tallinna Konservatooriumi esimene hoone, mis sai 1944. aasta märtsi õhurünnakus kannatada, seisis kohas, kus praegu tegutseb Otsa kool.  Järgmised „Vivat academia” sündmused viivad juunis Suure-Jaani ja selle lähedal asuvasse Lahmuse mõisa härrastemajas tegutsevasse kooli, kus konservatoorium leidis Teise maailmasõja päevil (1944) lühikest aega varjualust ja kus tänavu peetakse ka EM TA lõpuaktus. Septembris jätkub sari Kivimäel Vabaduse pst 130, praeguses muusikakeskkooli majas, kus kõrgkool tegutses aastatel 1970–1999, ja oktoobris endises õppehoones Kaarli pst 3, kus haridust anti 1944.–1970. aastani.

  • Kas ahtra filmihooaja õnnelik ots?

    Jaak L?s

    Juba veebruarikuise „Berlinale” ajal kriitikute ja festivalidel käijate hulgas liikuma läinud nurin kehva filmiaasta pärast sai uue hoo Cannes’is. Eriti jahedaks hinnati selle aasta sombuse ilmaga Cannes’is filmituru kauplemisõhkkonda. Aga ega sellepärast muidugi sõit seisma jää, filme toodetakse jätkuvalt rohkem kui varem ja festivalide valikukomisjonidel on aasta-aastalt raskem valida, sest valikusse pakutakse muudkui rohkem ja rohkem. Ja filmitegemise professionaalne ning kunstilinegi tase on maailmas endiselt kõrge, nii et maarahva filmitegijad ei tohiks jätta vahele ühtegi treeningut ja võistlust, millest aga osa on võimalik võtta. Kui tahetakse pildil püsida ja kaasa rääkida, kas või sosinal ohates.

     

    Prantslaste võit 20 aastat hiljem

    Viimati võitsid prantslased Kuldse Palmioksa 1987. aastal, selle sai Maurice Pialat’ „Saatana päikese all”.

    Nüüd oli filmkunsti sünnimaalastel põhjust taas rõõmu tunda. Paraku jättis festivali eelviimane linastus paljud Palmioksa-filmi vaatamise elamusest ilma, sest oldi juba koduteel, ka festivaliajakirjad olid selleks ajaks ilmumise lõpetanud, seega jääbki uskuda ainult žürii esimeest Sean Penni, kes kinnitas, et hindajate üksmeelse otsuse kohaselt on Laurent Cantet’ „Müüride vahel” (inglise keeles „Klass”, Eestis juba üsna tuttav filmipealkiri) kunstiliselt täiuslik teos.

    Jääb oodata filmi meie kinodesse või vähemalt PÖFFile, kinos näitamine oleks küll oluline võrdluseks Ilmar Raagi „Klassiga”. Teostusmeetodilt tunduvad mõlemad „Klassid” sarnanevat: lapsed mängivad iseennast ja improviseeritakse suhteliselt palju, kuid Kuldse Palmioksa võitnud filmis on põhitähelepanu õpetaja ja õpilaste suhtel, sellel, „kuidas kujundatakse Prantsusmaa tulevikunägu”, on keegi pidulikult kirjutanud. Raagi filmis olid need suhted ehk liigagi tagaplaanil, ainult mõne jämeda joonega visandatud.

    Stsenarist ja peaosatäitja on samanimelise raamatu autor François Bégaudeau, filmis prantsuse keele õpetaja François. Kuidas võita eri rassist ja usutunnistusega teismeliste poiste-tüdrukute tähelepanu ja poolehoid uue õppeaasta alguses? See on stardijoon, millelt mäng algab. Kogu tegevus leiab aset kooliseinte vahel.

    Pisut au langes prantslastele veel. Mõned (prantsuse) kriitikud ennustasid auhinda Arnaud Desplechini filmile „Jõululugu”, mille peaosas Catherine Deneuve. See jutukas lugu küll midagi ei saanud, aga rohkem kui sajas filmis, sealjuures väga tihti peaosas kaasa teinud „Cannes’i kuninganna” pälvis koos ameerika filmiklassiku Clint Eastwoodiga žürii eripreemia. Eastwoodki on mänginud ligi 70 filmirolli ja lavastanud üle 30 filmi. Heas loomingulises vormis seeniorid missugused!

     

    Itaalia kuri kaasaeg

    Itaallastel oli samuti põhjust oma filmide edu üle rõõmu tunda. Pildid, mida hinnati, olid aga rohkem kui sünged.

    Võib-olla mõned filmiarmastajad mäletavad veel 1960.-1970. aastatel meie kinodes linastunud filme „Käed linna kohal”, „Juurdlus väljaspool igasugust kahtlust oleva kodaniku asjus” või „Politseikomissari ülestunnistus vabariigi prokurörile”. Põnevad ja ausad filmid; toona näidati neid muidugi ka propagandistliku tagamõttega kui kapitalistliku lääne määndumise näiteid. Nüüd selgub kinolinal, et needsamad teemad ei ole 40 aastaga kuhugi kadunud ja et maffia ja poliitiline korruptsioon räsivad Itaaliat jätkuvalt. 40aastase Matteo Garrone piiblist laenatud pealkirjaga „Komorra” (riimub maffiareegleid tähistava terminiga camorra) esitab viis troostitut ja verist lugu kurjategijate sõjast Napoli ja Caserte provintsis.

    Ja teine auhinnafilm „Il Divo” (pealkiri tuleb paljukordse Itaalia peaministri Giulio Andreotti hüüdnimest Divo Giulio, mis omakorda seostub Julius Caesari nimetamisega Divus Iuliuseks). Paolo Sorrentino sarkastiline komöödia jutustab Giulio Andreotti vanaduspõlves toimunud arveteklaarimisest tema kunagiste maffiaseoste ja korruptsioonisüüdistuste ümber. Mees elab praegugi, aga film tema mustast minevikust on ekraanil. Muide, ka Silvio Berlusconist on tehtud komöödia, mida paari aasta eest samuti Cannes’is näidati.

    Kindlasti võiks neid filme Eestiski näidata, võib-olla ergutaks see mõne siinse noorema tegija uusi filmiplaane, julgustaks enamaks „Pehmete ja karvaste” magusast hambutusest, eesti mängufilmi ühiskondlik-poliitiline lõiketera on ju nürimast nürim.

     

    Pöörased  argentiinlased

    Jalgpallifilme on Cannes’is eriseanssidel ikka ja alati näidatud, 2006. aastal linastus portree Zinédine Zidane’ist, enne seda oli aukülaline Pele, tänavu astus kesköisel etendusel punasele vaibale Argentiina jalgpalli Lunastaja Diego Maradona. Ekraanile tuli „Emir Kusturica Maradona”. Kolmekordse Kuldse Palmioksa laureaadi viie aasta kestel tehtud dokumentaalfilm on autorifilm, mis autorifilm, ehkki peategelaseks on massilegend ja võib-olla sadade miljonite vuti-iidol. Naeru, nalja ja sürri on küllaga nagu ikka Kusturica visioonides. Maradona paistab olevat Kusturicat täielikult usaldanud ja pajatab oma vaadetest ja elujuhtumustest (kohtumised Fidel Castroga), ta kahetseb siiralt oma narkosõltuvuse perioodi, mis lõikas läbi tema tähelennu. Maradona poliitiline eeskuju olevat Ernesto Guevara.

    Cannes’i võistluskavas pälvis parima meesnäitleja Palmioksa Steven Soderberghi film „Che”, kus nimisoalisena Benicio Del Toro. Soderberghi rohkem kui neli ja pool tundi kestnud kinopilt tuli linale ilma algus- ja lõputiitriteta, pooletunnise vaheajaga. Justkui oleks lõplik formaat veel ebaselge. Variety andmetel peaks film jooksma kinos kahe eraldi filmina:  „Argentiinlane” jutustab Kuuba revolutsiooni ajast, „Gerilja” Che katsest tekitada Boliivias 1960. aastate keskel relvastatud revolutsioonilist liikumist, mis kukkus üsna haledalt läbi ja lõppes tema reetmise ning hukkamisega. Soderberghi film kulgebki umbes kümneaastases ajaraamis fookusega kindral Batista kukutamisel 1959. aastal Kuubal ja 1966. aastal kaotusega lõppenud revolutsioonitreeningul Boliivia mägimetsades. Benicio Del Toro mängib täie veenvusega astmahoogude all kannatavat maailmarevolutsionääri nii tema võidukäigul (Kuubal) kui ka iga päevaga üha vähem võidusse lootva ideemehe allajäämise perioodil ja surmale silmavaatamise hetkel. Kuigi film oli liiga informatiivselt kirjeldav, pindlibisev, silmast ununevate rohkete tegelastega, oli see siiski põnev ajalooline reisikogemus, mida taas Eestisse põigates tahaks kunagi siingi näha: kujutagem ette viis tundi kestvat filmi Eesti metsavendade võitlusest pärast II maailmasõda, või kuut tundi Sinimägede lahinguid… Sellist filmi vaadates hakkad tundma füüsiliselt, kuidas sa ise voolad koos ajaga ja selle looga.

     

    Ees kumendab Veneetsia

    Suur suvi on algamas, ka filmimise suvi on ees. Augusti lõpus Lido saarel lahti jooksev kinoeesriie laseb maailma vanima, Veneetsia filmifestivali avaseansil vaatajate ette rulluda vendade Coenite uue filmi „Pärast lugemist põletada”. Nagu Cannes’is kirjutati, hakkavad Veneetsia programmis särama Ridley Scotti, Samira Makhmalbafi, Baz Luhrmanni, Spike Lee’ uued kroonijuveelid.

    Nuriseti selle Cannes’i üle, mis nuriseti, lõpuks läks kõik siiski ilusti. Üks festival vahetab välja teise, festivalid pole vennad, võiks vanarahva kombel ütelda.

     

     

  • Suurt plaani pidav luuletaja

    Ivar Sild

    Triin Soomets,Väljas. Tuum,2006.

     

    Triin Soomets on eesti naisluule, õigem oleks vist öelda naiseliku luule, kõige tugevamaid esindajaid. Pole ju kerge leida uut sõnastust armutunnetele, mida juba sajandeid on lüürikasse valatud. Ometi suutis ta juba oma esikkoguga üllatada ja pakkuda isikupäraseid elamusi. Ei hakkaks siinkohal kordama tema kinniskujundeid ning kriitikuid võlunud vihjelisi teemasid. Võiks ju öelda, et alguses oli “kassett 90” mitmeski mõttes sarnaste piigade ansambel, vali ja trotslikult rokkiv. Nüüdseks on neljast saanud väga tunnustatud ja tugevad poetessid. Elo Viiding on üha sotsiaalsemaks ja valulisemaks ning otsesõnalisemaks läinud. Ats (Aidi Vallik) kirjutab kaugenedes pungilikkusest ning on leidnud samas just enese punginoorusega seoses noored lugejad. Liisi Ojamaa on veel endiselt Tallinna linna iidsetes kütketes, kuid annab temagi aimu muutustest. Kuhu ja millisele rajale on astunud Soomets?

    Põhjalikumast “revolutsioonist” andis poetess märku juba eelmises kogus (“Toormaterjal”). Siinne on juba kõigiti loogiline samm ja harmooniline kokkukõla eelmisega. Enesekindlalt on lõigatud läbi veresidemed teismelise tüdruku kirgliku ja närvilise maailmaga. Võib-olla isegi teatav tundlikkus või siirus on pisut kadunud. See, mis lugemiseks antud, tundub eneses kandvat rahunemise ja selguse märke. Loodetavasti mitte liialt lõplikke, sest siis kaoks luuletamise mõte hoopiski.

    Ekspressiivsete kujundite asemele on astunud veidi impressionistlikumad ja napimad sõnastused. Taas olen sunnitud ütlema midagi kaheksakümnendate kohta – seda võib võtta nii positiivse kui negatiivse ütlemisena. Mingis mõttes oli ju selle kümnendi luule kõige enam püüdlemas n-ö lihtsa lugeja poole. Enamikus luuleraamatuis tundus see viis kuidagi liig hõredaks ja ümaraks jäävat ning tekitas kogunisti küsitavusi vabavärsi mõttekuse osas. Kuid paremates kogudes (nagu ikka) leidis seesugune hõre ja õhuline vabavärss läbi isiksusliku ilmapildi huvitava väljenduse. Ma küll pole kindel, et just seesinane kümnend oleks Soometsale mõjur või püüdluste suund, kuid tublisti napimaks on ta oma väljendust küll tõmmanud.

    Autor on piisavalt küps selleks, et mitte teha vigu, millesse ikka ja ikka eksivad paljud vaheldust ihkavad kirjutajad. Ta ei põgene ummisjalu elu enese eest ega hakka ühtäkki kõnelema kunstniku vandlitornist. Ei ole enese loomu vastu käivaid mõtteheietusi ja fantaasiamaailmade loomisi. Jah, kuskilt on ilmunud luuletustesse ka “usk” ja “kaos” ja mõnedki muud väljendid, mida võiks seostada “vaimse” luulega, kuid need taanduvad pea kohe realistlike pildistuste või suisa sotsiaalsete kujundite ees.

    Pole muidugi võimalik otsesõnu väita, miks on toimunud Triin Soometsa luules nii mentaalne kui sisuline muutus, kuid näib, nagu oleks sel suuresti pistmist tema kui naise olemise uue tasandiga: piiga asemele on tulnud leplikum ja elunäinum naine. Enam ei järgne igale saatuselöögile kirglikku ja valulist reaktsiooni. Pigem iseloomustab poetessi nüüd see lind, kelle armsam võiks luua, et too saaks tema õlal istuda ja puhata (lk 30): / mahun su taskusse / pysin vait /…/ loodan et sa mind / kogemata ära ei viska / (lk 53).

    Armastaja on justkui järgi andnud paratamatusele, et ideaalset tasakaalustatud kirgede möllu pole olemas. Feministlikust karjumisest poleks enam kasu, kuna sisimas ongi soov anda järele jõulisemale poolele. Targem pidavatki ju järele andma: ei anna lubadusi / ei tee end väiksemaks / ei jookse enam ära / (lk 36).

    Ei saagi aru, kas tegu on omamoodi resignatsiooniga või mitte, sest varasemates kogudes oli hingevalu nii palju, et jäi üle ka kõigi teiste jaoks. Nüüd on tunded justkui vaiksemaks jäänud ega nõua rusikaga rindu tagudes taga oma õigust. Samas tõdeb ta isegi, et kontrollitud kirg kasvatab kummalisi õisi (lk 54).

    Soomets on muutunud ka konkreetsemaks ja õpetlikumaks. Ütleb justkui eneseirooniaga: korista kuuvalgus / kogu poeetiline rämps (lk 11). Ning jagab seepeale luuletustes enese valusa kogemuse najal pisikese tarkusetera: valetada ei ole võimalik /—/ muude konstruktsioonide seas ka keele lõksus /—/ see on nagu klotsidega mängimine / kui võiks liigutada mägesid (lk 42) Mitmes kohas räägib ta asjade võimalikkusest või võimatusest (lk 26, 34, 35, 43). Paaris kohas tundub tõmbuvat eemale nii maailmast kui kallimast, paludes end mitte puudutada, et siis tegelikult ikkagi puudutada, kuna sellest võib kasvada kõik, mis oluline.

    Ehk annab luulekogu kreedo kätte luuletus, mis räägib luuletajast enne, mil kõik jäeti juhuse hooleks, kuid nüüd plaanib ta ise “Suurt Plaani” (lk 21). Eneseteadlikkust ja juba mainitud tarka leppimist tajub pea igas luuletuses kui mitte värsireas. Hoolimata allaheitlikkusest, jätkub tal siiski söakust pilklikult ka oma maailma keskpunkti torkida: sa oled maailma keskpunkt, telg ja tasakaal / ja teed suuri ja väikesi asju /—/ naeratad või ei naerata, oma asi (lk 23);  dimensioonid kolisevad: sa hakkasid minu poole tulema / ma ei tee midagi / isegi mitte ilusamaks ennast (lk 20).

    Minu maiuspalaks oli loomulikult meeldetuletus Betti Alveri “Tulipunasest vihmavarjust”, seda juba tõesti vaid isiklikust nostalgiahoost (lk 53). Mul on väga pikka aega olnud tunne, et valusamat ja ahastavamat luuletust kui see pole eesti kirjanduses ja küllap seetõttu oma siiruse ja tunnete kinnituseks on luuletaja võtnud viited oma värsiridadesse, sest seda tunnet ja valu peaks ometi igaüks mõistma. Olgu siis või ainult koolilugemikust sunni peale lugenuna.

    On ehk vara veel rääkida suurtest muutustest ja muutumisest suhteliselt noore autori loomingus. Mine tea, kui terviklikult kord hakkavad seni ilmunud kogud omavahel sobima, kui neile võib juba aastate tagant peale vaadata ja hakata kirjutama analüüsi klassikust. Võib-olla polegi asjad nii dramaatiliselt teistmoodi kui hetkel näib, sest ega kapitaalset stiilimuutust pole ju tegelikult toimunud. Nii keeleti kui kujunditi lööb ikka välja isikupärane Triin Soomets. Kas või eelviimases luuletuses – ta toob korraks tagasi meile nii tuttava luulemaailma: sinu ID on tolmunud sirelileht / samahästi kui võrkkesta kujutis / sõrmejälg sünnikaart (lk 57). Vähemalt enese jaoks on ta kuhugi jõudnud, on millestki väljas, ja kui selle väljasolemise tulemuseks on hea luuleraamat, siis jõudku ta ikka ja üha kuhugi välja!

     

  • Draamateater: ajalugu ja elulugu

    Ene Paaver

    Ene Paaver, Eesti Draamateatri dramaturg

  • Viin ? muutuste muuseum

    Tuuli Reinsoo, Egge Kulbok

    Vaatamata sellele, et Viini kesklinna ehk Austria-Ungari impeeriumi monarhide hiilguse ja võimu tähist võib käsitleda muuseumina, kohtab seal igal sammul ka elavat kaasaegset kunsti. Õpireisi programmi valmistas ette Viini tarbekunstiülikooli õppejõud professor Renate Goebl, kes pidas 2004. aasta kevadel Tallinna Kunstihoones avaliku loengu. Intensiivne programm sisaldas ekskursioone ning kohtumisi mitmete Viini kunsti- ja kultuurielus aktiivsete inimestega.

    Austria kultuuripoliitikast ülevaate andnud Viini linna kultuuriosakonna ja teaduskeskuse subsideeritud organisatsiooni EDUCULT (Institute for the Mediation of Arts and Science) juhi Michael Wimmeri sõnul hakati Austrias seni kehtinud elitistlikku (monarhistlikku) kultuurikäsitlust ümber vaatama 1970ndatel, kui riigi poliitika etteotsa astus sotsiaaldemokraatlik valitsus: viidi läbi laialdane kultuuri tarbimist ja kultuuris osalemist käsitlev sotsio-empiiriline uuring. Selle tulemusel selgus, et laiem üldsus tajus kultuurielu kui professionaalide gruppide privilegeeritud tegevust, kus ülejäänutele nähti ette vaid passiivse tarbija osa. Uuringust tulenevalt hakati Austrias intensiivselt otsima avatuma kultuurikäsitluse kontseptsiooni. Ideid saadi Saksamaal levinud Hilma Hoffmanni ideedest, mida võib kokku võtta sõnadega ?kultuur kõigi jaoks?, samuti Hollandi ning Belgia avatud kultuurikäsitlusest. Austrian Cultural Service oli üks neid organisatsioone, kus töötati välja Austria jaoks uudne kultuurikäsitlus, mitmedimensiooniline kultuurivahendus.

    Uue kultuuripoliitika esimesed sammud olid laiema loominguliste isikute ringi toetuste süsteemi lülitamine ning koolides kunsti ja kultuurialase hariduse arendamine.

    2000. aastast peale on riigi poliitiline tüür partei käes, kes kultuurialast haridust koolides enam nii tähtsaks ei pea. Eelmainitud liini jätkab Austria Kulturkontakt, mille üks riigisisene prioriteet on katta ja arendada seda ala, mis jääb välja nii kultuuriministeeriumi kui haridusministeeriumi haldusalast: luuakse sild ministeeriumide vahele ja toetatakse kultuurialase haridusega seotud ettevõtmisi koolides. Michael Wimmeri sõnul on Austria kultuurielu siiani küllaltki institutsioonikeskne. Professionaalse kunsti asutustel on riigi ja omavalitsuse eelarves oluline koht ning nende institutsioonide juhid lähtuvad sageli kultuurikäsitlusest, mille kohaselt nemad otsustavad, missugust kunsti inimestel vaja on, ning käituvad sageli kui vürstid oma väikestes vürstiriikides.

     

    Viini kultuurimaastiku eripära

     

    Pärast reisi muljeid jagades jäi ühe olulisema põhimõttena kõlama avatus või vähemalt intensiivne püüe avatuse poole. Igal juhul oli pea igal kohtumisel teemaks, kuidas muuta kultuurivaldkonda avatumaks, tunnetada seoseid ning teha külastajast protsessis osaleja ning partner. Avatuse loomise ühe näitena võib tuua Schnittpunkti, klubitaolise ühenduse Interneti-foorumi, kus vahetavad mõtteid muuseumitöötajad, õpetajad, kuraatorid, produtsendid, kontserdikorraldajad, ametnikud, kunstnikud, kultuuriajakirjanikud, turundustöötajad jpt. Täieliku osaluse kogemuseks võib pidada belgia kunstikuraatorite-pedagoogide Herman Labro ja Rika Colpaerti loeng-happening?i Viini tarbekunstiülikoolis, selle käigus püüdsid nad näitlikult kuulajatele vahendada oma arusaama interaktiivsest kunstisündmusest. Nii publiku, looja kui loomise vahendi osas olid Tallinna ülikooli ning Viini tarbekunstiülikooli tudengid ja õppejõud, galeriide kuraatorid ja pedagoogid ning Viini linnavalitsuse esindajad. Eksperimendist saab pikemalt lugeda Tallinna ülikooli ajalehest.

    Muuseumide ja galeriide külastajauuringutest saime põhjaliku ülevaate briti muuseumikülastajate uuringutega tegelnud Andrew MacIntyre?ilt. Tema loengud seisnesidki külastajauuringute metoodika tutvustamises. Ka tema jõudis järeldusele, et suhtlus külastajaga peab olema intensiivsem, vaataja peab tundma, et ta osaleb milleski erilises.

    Metseenlusel on Austria kunstielus pikk traditsioon. Hea näide on eraettevõtjast  kunstikoguja Karlheinz Essli Klosterneuburgi lähistel loodud omanimeline kunstimuuseum. Algul kavatses ta ehitada vaid oma kasvava kunstikogu hoiuruumi, kuid koostöös kunstiteadlaste ja arhitektidega sündis avar, kaunis ja suurepärase loomuliku valgusega galeriisüsteem. Hetkel võib Sammlung Esslis vaadata Mehhiko modernset kunsti, sealhulgas Frida Kahlo teoseid. Essl on andnud ärijuhtimise üle oma pojale ning pühendunud ise täielikult reisimisele, kogude täiendamisele ja näituste kavandamisele.

    Ent era- ja avalikud huvid võivad uute muuseumide puhul ka põrkuda: Salzburgi lähistel Mönchbergi kalju otsas paiknevasse muuseumisse pääseb ainult kas kaljust üles viivaid treppe mööda või eraettevõtmisena rajatud ülikalli piletiga liftiga. Selle äriprojekti tõttu maadleb muuseum külastajate arvu ja teenusekvaliteedi probleemidega.

    Viini uuemaid kunstimuuseume ja galeriisid ei saa nimetada ei galeriideks ega kunstimuuseumideks, pigem on need kunstide keskused, niisamuti on seda kogu Muuseumide kvartal, kus peale uushoonetes tegutsevate MUMOKi (moodsa kunsti muuseum) ja Leopoldi muuseumi, mis on samuti kunstimetseeni erakogu põhjal rajatud ekspositsioon, täielikult linna finantseerimisel Kunsthalle, lastemuuseum, konverentsikeskus, kunstiraamatute kauplus, muuseumipoed ning kohvikud. Kunsthalle on ühtlasi nüüdistantsuetendusi ja Austria suurimat ning tuntumat moderntantsufestivali korraldav tantsukeskus.

    Kunsti toetamine käib peamiselt linna kogudesse teoste ostmise teel. Kohalike sõnutsi aga valitseb ebavõrdne olukord maali, videokunsti ja skulptuuri ning disaini vahel, maalikunsti Viin oluliseks toetada ei pea.

     

    Kuraator ja pedagoog?

     

    Küsimusele, kes on Austrias kuraator ja kes on pedagoog, vastas Renate Goebl, et kuraatorite süsteem sai Austrias alguse muuseumi spetsialistidest (varahoidjatest), kes juhendasid ka muuseumis ekskursioone. Esimene tänapäevases mõttes kuraator oli ?veitslane Harald Szeemann, kes 1970ndatel pakkus muuseumidele ja galeriidele oma kontseptsioone, olles ise väljaspool muuseumi. Jõudsalt arendas niisugust visioone ja kontseptsioone vahendavat kuraatorlust Heiderose Hildebrand, asutades Viini avangardkunsti galerii, kus toimuvad spetsiifilised näitused. Need said tuntuks kui alternatiivse kunsti sündmused, mis esialgu valitsuse finantseerimist ei leidnud. Seda sorti kuraatori kui spetsialisti tööd iseloomustab kõrge professionaalsus ning eelkõige on tema töö suunatud teistele professionaalidele, kõnetades rohkem inimesi, kes on kursis valdkonna kõigi nüansivõngetega.

    1970ndatelt muutunud üldine riiklik kultuurikäsitlus tõi kaasa muutuse muuseumipedagoogikast ja kunstiharidusest laiemalt. Laiema publiku teadlikkuse tõstmine on tänaseks jõudnud selleni, et külastajasse suhtutakse kui muuseumi võrdsesse partnerisse. See on osa kooliprogrammist, aga ka täiendusharidusest, täiskasvanute ning firmatöötajate enesetäiendusest. Lastega tegelemine nii koolides kui muuseumides ja galeriides vastab n-ö elava muuseumi kontseptsioonile (kasutatakse kõikvõimalikke interaktiivseid meetodeid). Kunstihariduse ülesanne ei ole mitte ainult selgitada kunstiteoste sisu ja kunstniku elulugu, vaid viia nii lapsed kui täiskasvanud külastajad arusaamiseni loomingulisest protsessist ja kultuurinähtustest laiemalt. Muuseumid peavad loomulikuks, et lisaks näitusesaalile, hoidlale ja kontorile on olemas ruumikas ateljee / stuudio ning kõik vahendid loominguliseks tegevuseks. Viimane algab juba näitust jälgides otse kunstiteoste juures: nt kõigis muuseumides võis näha kümneid kooliõpilaste gruppe, kellele juba näitusesaalis anti mõni praktiline ülesanne nähtu teemal. Kindlasti on see praktika Eestiski tuttav.

    Konkurents Austria kultuurimaastikul tugevneb: muuseumidel ja galeriidel nii nagu teistelgi kultuuriorganisatsioonidel tuleb
    arvestada, et võitluses külastaja ja tema vaba aja pärast konkureeritakse kõigi teiste kultuuritööstuslike nähtustega. Et konkurentsis püsida, tuleb muuseumidel näha külastajas partnerit, mitte vaid publikut või tarbijat.

    Austria muuseumide ja galeriide töötajad ei seo ennast ühe professionaalse identiteediga: vahetatakse pidevalt professionaalseid rolle. Ühe näituse kuraator valmistab teise projekti juures ette ja viib läbi ekskursioone, teeb pedagoogitööd või koostab kataloogi. Paindlikkus rollide vahetamisel tuleneb paljuski sellest, et püsivaid ja elukestvaid töökohti on piiratud hulk, kultuurimaastikul toimuvad pidevad muutused ning inimesed peavad olukorraga kohanema vabakutselistena või osalise tööajaga mitmes organisatsioonis töötades. Austrias kehtib arusaam karjäärist, mille kohaselt edu ei väljendu mitte 25aastast ühel kohal töötamises, vaid võimes rolle vahetada. Võib öelda, et olla Austrias kuraator või pedagoog ei tähenda kindlasti seda, et allutakse raudsele ametijuhendile, professionaalsus võrdub paindlikkusega. Avatuse poole püüeldakse mitte ainult teiste, vaid ka iseenda võimaluste suurendamiseks.

     

    Kuhu minna, mida vaadata?

     

    Muuseumikvartal: MUMOKis ?Valgus ja värv vene avangardkunstis?, XX sajandi moodsa kunsti püsiekspositsioon, 27. ? 29. V sümpoosion ?Narratiivsed kultuurid (ja nende eellased)?, esinevad Peter Bürger, Victor Burgin, Douglas Crimp, Peter Hitchcock, Christian Kravagna, Abigail Solomon-Godeau, Christiane Voss; Leopoldi muuseumis Egon Schiele kollektsioon, Karl Anton Flecki näitus ?Antropoloogiline masin? kuni 30. V, Viini Kunsthalles näitus ?Elades ja töötades Viinis. II?.

    Kunsthalle projektihoones Karlsplatzil Michael Lini näitus kuni 30. V.

    Kunstforumis Rene Magritte?i näitus kuni 24. VII, austria kunsti näitus ?Daysleepers? kuni 29. V.

    Muud: tarbekunstimuuseum, Albertina, Sigmund Freudi muuseum, trammimuuseum, kunstiajaloo muuseum, Viini muuseum, mööblimuuseum, Schönbrunni loss (keiserlikud eluruumid, labürindid, loomaaed, lastemuuseum, tõllamuuseum, palmimaja), Belvedere loss (keskaja- ja barokk-kunst, impressionism), Hofburg (keiserlik residents, pearaamatukogu), Viini Kunsthaus ehk Hundertwasseri maja.

    Muusika: Joe Zawinuli jazziklubi Birdland Vienna, Viini vanim jazziklubi Jazzland. 31. V Moby, 7. VI Duran Duran, 20. VI Black Sabbathi ja Ozzy Osbourne?i kontsert.

  • Kultuuripärandi aastal on Teeme Ära talgupäeval eritähelepanu mälestiste korrastamisel

    Triin Männik

    Kultuuripärandi aastal on Teeme Ära talgupäeval eritähelepanu mälestiste korrastamisel 

    Käesoleval kultuuripärandi aastal pööratakse Teeme Ära talgupäeval eraldi tähelepanu mälestiste korrastamisele – kultuuripärandi aasta toimkond koos talgupäeva korraldajatega kutsuvad üles osalema korrastustöödel kultuuripärandi objektidel ja mälestistel. 

    Kultuuripärandi aasta toimkonda kuuluva Muinsuskaitseameti arendusdirektori Tarvi Sitsi sõnul on sel aastal kultuurimälestiste korrastamise kõrval tähelepanu all ka teadmiste jagamine. “Hoopis teine tunne on anda käsi sellise paiga korda tegemisele, mille legende ja ajalugu tunned. Kui talgujuhid soovivad leida inimese, kes talgulistele talgupäeval konkreetsest mälestisest veidi räägiks, peaksid nad ühendust võtma oma maakonna muinsuskaitseinspektoriga,” sõnas Sits. 

    Mälestiste korrastamisega seonduvad talgud leiab Teeme Ära kodulehel aadressil http://j.mp/talgud-mälestised. Hetkel on võimalik kirja panna end 94 kultuuripärandi objekti korrastamisega seotud talgule – kes aga talgupäevaks kedagi objekti tutvustama soovib, peab kiirustama – kõigi mälestiste juurde jutuvestjaid kindlasti ei jätku. 

    Teeme Ära talgupäev peetakse taas mai esimesel laupäeval, 4. mail, mil iga kogukond saab ise otsustada talgupäeva tööd ja tegemised. Teeme Ära talgupäeva toimkond ja Eesti Rahva Muuseum kutsuvad inimesi jätkuvalt talgulugusid jagama. Seda saab teha talguveebis aadressil http://www.teemeara.ee/talgulood.

     2013. aasta on kuulutatud kultuuripärandi aastaks, mille raames toimub rohkelt erinevaid sündmusi üle terve Eesti. Mis on kultuuripärand? Kuidas see tekib? Kellele see kuulub ja kuidas meid puudutab? Kultuuripärandi aastal otsitakse nendele küsimustele vastuseid. Täpsemat infot teema-aasta kohta saab veebilehel www.parandiaasta.ee ning Facebookis www.facebook.com/kultuuriparandiaasta.

  • Masu „süüdlasteks” on … loodusseadused

    Kaupo Vipp

    Tänapäevani on just tootmismahu (majanduse kogutoodangu) kasv selleks näitajaks, mille abil majandusolusid iseloomustatakse. Siiski arendati idee majanduskasvust kui igasuguse majandustegevuse mõõdust ja eesmärgist selle moodsal kujul välja alles modernismiajastu Lääne-Euroopas. Viie tuhande aastase majandusajaloo valguses võis see idee näida ootamatu, sest varasemas „seisumajanduses” oli hinnatud pigem stabiilsust ning kogumist. XIX sajandil sai koos tööstusrevolutsiooniga majanduses otsustavaks kapitali roll. Tehnilised uuendused ja mehhaniseeritud  tootmine lubasid kiiremat kasumit kui traditsiooniline käsitöö või orjanduslik põllumajandus. Areng kasvatas rahavajadust, sest suurtootmine ja uute tehniliste ideede võisturakendamine nõudis ka suuri ja kiireid kapitalimahutusi, milleks üha sagedamini ei piisanud ettevõtjate omavahendeist. Raha laenutamine ei olnud muidugi uus nähtus. Kuid kaua oli tehtud järsult vahet laenamise ja „liiakasuvõtmise” ehk protsendiga laenuandmise vahel, mis paljudes kohtades oli pikalt keelatud (araabia kultuuris tänini). Nüüd oli kiire areng viinud Euroopa kapitalismiajastusse, kus nii kasumlik kapitalipaigutus kui protsendiga  laen said enesestmõistetavaks. Siit saab selgemaks vajadus seada just majanduskasv igasuguse majandustegevuse mõõdupuuks ja eesmärgiks. Peab ju nii kapitalipaigutus kui laenuraha lõpuks omaniku juurde naasma suuremas summas, kui välja antud. Süsteemse ja jätkuvana on see mõeldav ainult ettevõtete, riikide ja tervete maailmajagude pideva majanduskasvu tingimustes. Kasvu puudumisel oleks ju majandusse investeerimine raha omaniku jaoks mõttetu, kestva majanduslanguse puhul lausa kahjulik.     

    Majandus ja füüsika

    1930. aastatel pöörasid majandusteadlased esmakordselt tähelepanu  sellele, et rahaväärtussüsteemi asemel võiks ühiskonna majandusarengu mudelites olla arvepidamise aluseks hoopis süsteemide energeetilised väärtused, et eristada majandusprotsesside reaalsete sisend/väljundressursside arvestus paljuski imaginaarsete rahanumbrite arvestusest. Rahas ei saa majandussüsteemide energeetikat üheselt kirjeldada, sest ei sünni seda ju tegelikult süüa, koorma ette rakendada või ahjus kütta. Siiski ei arvesta majanduskasvu kontseptsioon tänini loodusressursside ning energeetiliste väärtustega. 1988. aastal avaldas Joseph Tainter oma uurimuse „Komplekssete  ühiskondade häving”, kus ta käsitles põhjalikult nii Rooma impeeriumi kui maiade ja inkade tsivilisatsiooni languse põhjusi nende majanduse termodünaamiliste protsesside alusel. Ta näitas, kuidas iga kompleksne ühiskond kasvab koos oma majandusega, muutub kasvuprobleeme lahendades ise üha keerukamaks ja vajab nii üha rohkem ning aina spetsiifilisemaid ressursse, et säilitada toimimiseks vajalik keerukus. Kui selleks ressursse ei jätku või kui nende hankimise energeetilised kulud ületavad energeetilise tulu, siis langeb iga majandus ja ühiskond vältimatult kokku.

    Sisuliselt tähistas selline  postulaat majandusteaduse jõudmist juba XIX sajandi füüsikas tunnustatud loodusseadusteni. Majanduses hakati kohati arvestama saadud energia suhtega kulutatud energiasse ehk energiasaagisega. See oli üsna harjumatu mõtteviis. Enne inimese astumist tehnilise tsivilisatsiooni ajastusse ei eksisteerinudki meie planeedil ühtegi süsteemi või elusolendit, kes oleks suutnud eirata energia jäävuse seadusi ning seejuures ise püsima jääda. Kui näiteks rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma  impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga juhtus sisuliselt sama. Uusajal aga olukord muutus, sest inimkond võttis „looduselt armuande ootamata” kasutusele fossiilkütused. Sai võimalikuks üks inimmoraali triumfe – loobumine orjapidamisest, mis oli sinnamaani olnud majanduse olulisim energiasisend. Praegu tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub umbes 147 inimese füüsilise tööga – orjandusliku ajastu mõistes töötab igaühe heaks meist ööpäev läbi 147 orja. Moodsa tsivilisatsiooni energiasisendist moodustavad taastumatud fossiilkütused ligi 90%.

    Kõige olulisema  osa, üle 40% moodustab nafta. Me lausa supleme selles, tarbides umbes 12 miljardit liitrit päevas. Inimliik ei ole samaväärset arenguhüpet sooritanud neoliitilisest revolutsioonist peale. Bioloogiliste olenditena suutsime me end nafta abil tõsta lausa väljapoole loodusseaduste haardeulatust. Erinevalt kõigist teistest elusolendeist kulutame me oma toidu hankimiseks nüüd kümneid ja sadu kordi rohkem energiat, kui me hangitud toidust lõpuks saame. Nii kulub arenenud riikides ühe kalori toiduenergia kasvatamiseks näiteks teravilja puhul keskmiselt 8 kalorit fossiilkütuste energiat, sealiha  puhul koguni 400 kalorit, ent näljasurma asemel võitlevad paljud meist hoopis kasvava kehakaaluga. See tähendab, et sisuliselt sööme me naftat.     

    Tasuta lõunad

    Tänu naftale sai meie planeedil teoks nn „roheline revolutsioon”, mis tähendas üleminekut kolme- või neljaväljasüsteemis  põlluharimiselt põllumajanduslikule suurtootmisele. Naftakeemiatoodete ning sisepõlemismootori abil said põllumaad nüüd iga-aastasesse kasutusse, andes palju suuremat saaki. Nii hankisime piisavalt toitu, et tõsta saja nafta-aastaga oma liigi arvukus planeedil 1,7 miljardilt 6,7 miljardini. Selle tohutu inimmassi elutegevust teenindava tsivilisatsiooni oleme me arendanud ülikeerukaks masinavärgiks, mis tarbib pöörastes kogustes ressursse. Põllumajanduse järel on üks energiamahukaim, 98% ulatuses naftale toetuv ilming toidu, toorme, kaupade ja inimeste massiline transport üle kogu planeedi.  Igasuguse tootmise kontsentreerumine, mis algas linnastumisega, jätkub nüüd globaalsel tasemel. Rahvusvahelise kaubavahetuse osakaal on tõusnud juba ligi 60%-ni arenenud riikide majanduse kogutoodangust.

    Meie kasvumajanduse toimimise ja jätkuva tarbimiskasvu põhieelduseks on odava sisendenergia pidev kasv. ÜRO statistika järgi oli XX sajandi teises pooles globaalne keskmine majanduskasv umbes 4% aastas ning selleks vajalik iga-aastane keskmine energiasisendi kasv ligi 2%. Nii on ka odava nafta tarbimise kasv ligikaudu 2% võrra aastas meie moodsa tsivilisatsiooni püsimiseks möödapääsmatu. Muidugi  varieeruvad need näitajad riigiti, kuid riigikorrast sõltumata saab moodne majanduselu edukalt toimida vaid pideva kasvu tingimustes. Mis sellest, et idee lõputust majandus- ja tarbimiskasvust meenutab planeedi lõplike toormeressursside taustal kahtlaselt ideed igiliikurist, mille loomise võimalikkuse välistasid füüsikud juba 1775. aastal. ER oEI (Energy Returned on Energy Invested) ehk saadud energia jagatuna selle saamiseks tehtud energiakuludega. Kestvalt tööstustsivilisatsiooni majandusele kõlbliku (doteerimisvaba) energiasisendi jaoks peetakse saagikuse alampiiriks  ER oEI suhet üle 3:1. Võrdluseks: keskaegne agraarühiskond oli jätkusuutlik oma keskmise 1,2:1 näidu juures, mis on samas suurusjärgus planeedi teiste imetajate elutegevuse näitudega. Nafta erakordset energiatihedust sobib näitlikustama fakt, et 1 kg nafta põletamisel vabaneb ca 10 korda rohkem energiat kui 1 kg trotüüli plahvatamisel. Naftale ligilähedase energiasisaldusega biodiisel on sellest keskmiselt 10 korda väiksema energiasaagisega (ER oEI 2:1).

    Seega, rääkimata toiduainete kasvatamiseks vajaliku põllumaa vähendamisest, on biodiisli tootmine 10 korda (energia)kulukam. Tänased parimad akupatareid  suudavad kanda elektrienergiat ca 2000 MJ kuupmeetris ja ca 2 MJ kilogrammis. Elektriautode jõuakude mahutavus on sellest veel poole võrra väiksem. Inimese keskmine päevane toiduratsioon peaks normaalse toitumuse korral sisaldama 6 kuni 8 MJ energiat. Meie praegune loodusseadusi eirav tarbimine on reaalsuseks saanud just tänu sellele, et nafta on olnud väga kergesti kättesaadav ja imeodav. Naft
    a hankimise ER oEI näit oli naftaajastu alguses parem kui 100:1. See tähendab, et sada kalorit fossiilenergiat suudeti maast kätte saada, kulutades selleks  vaid ühe kalori (ehk 4,182 džauli) sedasama energiat. Selle tulemusena kõikus nafta turuhind kogu XX sajandi jooksul allpool 30 USA dollarit barrelist (< 2 Eesti krooni liiter).

    Ülihea energiatiheduse ning transpordi- ja käsitlemismugavuse juures (võrreldes küttepuude või kivisöega) oli selline hind tõepoolest vapustavalt soodne. Eelkõige tänu soodsale hinnale sai meie tehniline tsivilisatsioon üles ehitatud nii, et tänapäevaks on kas nafta abil hangitav, nafta baasil toodetav või siis naftat kasutades töötav peaaegu iga artefakt, millega me oma elu jooksul kokku puutume.  Haruldane keemiline koostis võimaldab naftast sünteesida ka enamiku keemiasaadustest, mida me oma elus vajame, ravimitest plastmassideni. Nafta imelisele odavusele toetub põllumajanduslik ja tööstuslik suurtootmine, nende tooteid ja kõiki muid teenuseid turustav ärisektor, äritegevuseks möödapääsmatu transpordivõrk ning kõigis majandusharudes juurduv finantsvaldkond. Tõsi küll, sel sajandil on naftahinnad märgatavalt tõusnud. Kuid isegi 2008. aasta rekordhindade juures maksis kasutatavaim naftasaadus – bensiin – meie tanklates vaid 20 krooni liiter. Jätkem tähelepanuta, et suurema osa bensiini  müügihinnast moodustavad tegelikult kõikvõimalikud maksud, mitte omahind. Ikkagi maksis keskmine kohvitassitäis (ca 150 grammi) seda imevedelikku ainult umbkaudu kolm krooni koos kõigi maksudega. Mõelda vaid, et see tassitäis võib meid maanteel koos meie pere, pagasi ja kaks tonni kaaluva autoga kahe kilomeetri jagu edasi liigutada! Seitse korda odavamalt kui maksab tassitäis kohvi söögikohtades! Te peate nõustuma – see on imeline!   

    Vaenulikud loodusseadused

    Noodsamad igiliikurit välistavad füüsikaseadused on hakanud XXI sajandil üha rohkem häirima meie tsivilisatsiooni väljavaateid jätkata senist kurssi. Juba XX sajandi keskel osutasid mitmed teadlased, et naftavarude avastamise ning kaevandamise statistika viitab meie planeedi naftatootmise maksimumini jõudmisele juba XXI sajandi alguseks. Naftatipuks (Peak  Oil) ristitud fenomen tähendab hetke ajas, millest alates nafta tootmiskiirus enam tõusta ei saa. Kuigi kaevandamiskõlbulikust naftast on maapõues veel vähemalt pool alles, hakkab nafta kättesaadavus nii geoloogilistest, termodünaamilistest kui majanduslikest seaduspäradest tulenevalt sellest hetkest vähenema ning hind vastavalt tõusma, halvates globaalse majanduskasvu. Täna näib, et me jõudsime planeedi naftatipu platoole juba 2004. aasta lõpul. 

    Suurest nõudlusest, kõrgetest hindadest ja poliitilisest survest hoolimata pole viimasel kuuel aastal nafta tootmismahu  kasvatamist jätkata suudetud. Seetõttu püüti üha defitsiitsemaks ja kallimaks muutunud naftat kiirelt kasvavas mahus asendada põllumajandustoodetest sünteesitud biokütustega. Neid hakati ülivõimsalt subsideerima nii ELis kui USAs. Tulemusena vähenes muidugi seni toiduainete tootmiseks kasutatud põllumaade maht. Koosmõjus kallinenud naftaga tingis see maailmaturul nii järsu toiduainete hinnatõusu, et mõju oli silmatorkav isegi meil, heaoluriikides. ÜRO oli sunnitud „põllumaade raiskamise” hukka mõistma, kui 2007-2008 tekkisid mitmetel arengumaadel näljahädad koos valitsuste kukutamiseni viinud ulatuslike nn toidumässudega ning põgenike hordid  ründasid ELi ja USA piire.

    Viimase 200 aasta jooksul oli majandusreeglina postuleeritud, et nõudluse kasv tekitab alati pakkumise kasvu, tasakaalustades nii olukorra turul. Esmakordselt pärast tööstusrevolutsiooni algust ei jõudnud ühe kõige olulisema toormeressursi pakkumine nüüd enam kuidagi nõudlusele järele. Võimalusega, et loodusseadused ikkagi sekkuvad majandusellu, ei olnud kasvumajanduse ideoloogia arvestada osanud.1 Pidurdamatult teravnev puudujääk kasvatas jätkuvalt naftahindu ja ettearvatult osutus sellest kõige haavatavamaks maailma suurim naftatarbija2  – USA. Kaasnenud „naftadollari” kursilangus, peataolek aktsiaturgudel, pankrotilained, töötuse kasv ning tarbimis- ja maksevõime langus viisid lõhkemiseni üles puhutud kinnisvaramulli. Selle tulemusena sattusid löögi alla ehitusbuumi finantseerinud pangad ning kindlustusfondide püramiidskeemid, mis oleksid kasvava majanduse tingimustes rahulikult edasi õitsenud. Lõpuks, jõudnud 2008. aasta suvel 147 USA dollarini barrelist, ületas nafta hind juba 100 USA dollari tasemel paigale tardunud maailmamajanduse taluvuspiiri. Varing rullis nüüd üle kõigist arenenud riikidest, kelle finantsmajanduse,  tootmise, tarbimise ja transpordi oli kiire globaliseerumine lahutamatult kokku sidunud. Kätte jõudis sai enneolematu mastaabiga finants- ja majanduskriis, mida tunneb omal nahal peaaegu iga meie planeedi elanik.

    Täna on olulisematest maailma naftaga varustavatest riikidest ligi 70% toodang languses ja 16% jõudnud oma „riiklikule” tootmistipule. Mitmetest kunagistest suurtest naftaeksportijaist, näiteks USAst või Malaisiast, on saanud nafta importijad. Uute naftamaardlate leidmise tempo on pärast 1960. aastaid aina masendavamalt alla jäänud tarbimistempole. Nafta tootmiseks  tuleb see ju kõigepealt leida. Kuid viimasel aastakümnel on suudetud leida keskmiselt 1 liiter iga 9 tarbitud liitri kohta. Vastleitud maardlate energiasaagis on aina madalam, tingituna tehnoloogilistest (naftaliivad, väävlisisaldus jms), logistilistest (ülisüvapuuraugud, merepõhi, polaaralad jne) ning poliitilistest (piirkondades sõjad või äärmuslikud režiimid) ebamugavustest. Majanduskriisi tingimustes takistavad uute leiukohtade kasutuselevõttu veel ka kesised investeerimisvõimalused. Kokkuvõttes jääb pakkumine maailmaturu nõudlusele alla kiiremini, kui seda tingiksid puhtgeoloogilised asjaolud. Hinnad,  mis majanduskriisi alguses vähenenud nõudluse tõttu märkimisväärselt langesid, on uuesti tõusuteel ja liiguvad taas globaalsele majanduskasvule ohtliku piiri – 100 USA dollarit barrelist – poole. 

    Tarbimispidu on lõppenud

    Meie tsivilisatsioon ei tunne tänase seisuga ühtegi tehnoloogiat, mille abil võiksime lähikümnendeil juurutada kasvumajanduse jätkusuutlikkuse tagava alternatiivse energiasisendi3. Fossiilse energiasisendi kadumisega kaasneb aga paratamatult globaalmajanduse kokkutõmbumine, mille tulemusel kaotame kümmekonna aastaga ka suutlikkuse alternatiivide juurutamiseks tulevikus. Lootustandvam ning loogilisem näib hoopis asendada majandusmudel, mida me enam energiaga ära toita  ei suuda. Parema puudumisel saaksime naasta varasemate aastatuhandete „seisumajandusse”, juurutada nn „steady state” majandusmudeli ning arendada edasi vaid moodsa tehnoloogia väiksema energiamahukusega osi. Odava nafta ajastu on nii või teisiti möödas. Lähiaastaiks prognoositakse ka gaasi tootmistippu. Kuni meile uutest lahendustest teada antud ei ole, peaksime valmistuma eluks teistsuguses maailmas, kus korrelatsioonis naftahinnaga kerkib ka toidu, toormete ning kaupade hind.

    Sisendenergia defitsiidist tingitud šokilained hakkavad aina sagedamini destabiliseerima  meie majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid püüdlusi, paisates meid iga lainega üha rohkem tagasi vahepeal saavutatud heaolu ja tarbimisvõime tipptasemelt. Kümmekonna aasta pärast valitseb aga suurel osal planeedist pidev humanitaarkatastroof. Pagulaste hordid tunglevad kõrgema elatustasemega piirkondade poole ja meeleheitel inimeste arv, kes on valmis ükskõik milleks, et korraks kõht täis süüa, kasvab miljarditesse. Praegust, globaalmajandust ainult kolme aasta võrra „tagasi keeranud” kriisi ennustati üsna täpselt ette4. Prognoositakse, et globaalmajandus pöördub uuesti tõusule aastal 2011, kuid uus  tõus viib paratamatult ning samadel põhjustel takerdumiseni uues ja veelgi sügavamas kriisis juba 2013…2015. Kui suurriikidel ei ole enam võimalik päästa
    finantssüsteeme maksumaksjate raha või riigivõlgade kasvu arvel, siis saame seekordse stagflatsioonilaine asemel tunnistajaiks ühiskondi lammutavale inflatsioonitormile.

    Ka meie poliitika- ja majandusringkondadel on viimane aeg letargiast ärgata ning ühiskonnale olukord teadvustada. Enam ei piisa ettevalmistustest vaid globaalsoojenemisega võitlemise või innovatsiooni soodustamise nimetuste all. Veelgi vastutustundetum  on jätkata „pahade poiste finantsskeemide” või „spekulantide” süüdistamist käesolevas kriisis, hellitades ise lootusi tollesama „business as usual” peatsele taastumisele. Ükskõik kui humaansetel kaalutlustel on ka kõigi aegade suurimast probleemist siiani avalikkuse ees vaikitud, on see vaid kahandanud meie võimalusi end tulevikuks ette valmistuda.5 Loodusseadused on inimliigi uuesti kätte saanud ja nurka surunud, asetades meie tsivilisatsiooni ette enneolematu väljakutse.

    Meie valikuteks on kas kiirelt uue jätkusuutliku energiasisendi leidmine või planeedi inimarvukuse mitmekordne  langus. Senised olulisemad muutused tsivilisatsiooni arengus on olnud järkjärgulised. Nafta-ajastu lõpp saab olema pigem revolutsiooniline kui evolutsiooniline. Selle teeb talumatult järsuks eelkõige meie loodusseadusi eirav majandussüsteem, mis vähk-kasvajale omase ideoloogiaga nõuab piiramatut kasvu piiratud keskkonnas ning variseb kasvu peatumisel omaenda raskuse all kokku. Neid meie liigikaaslasi, kes oma mõtlemisja eluviisi piisavalt kiiresti uute oludega kohandada ei suuda, sunnivad loodusseadused naftasajandi tasuta lõunad hingehinnaga kinni maksma. 

    1 Peter David Schiff (Euro Pacific Capital): „Majandus, see on teadus piiranguteta kasvava nõudluse rahuldamisest piiratud ressursside arvelt.”

    2 Planeedi naftatoodangust tarbib USA üksi ca 25%, Aasia ja Okeaania riigid kokku ligi 30% ning Euroopa regioon kokku ca 20%. Kõigi ülejäänud maailmaosade vahel jagamiseks jääb 25%.

    3 Palju kõneldud vesinik on vaid energiakandja, mitte -sisend. Tuumajaamadele jätkuks teadaolevaid jätkusuutliku ER oEIga uraanivarusid isegi ainult senise mahu korral (7% maailma energiasisendist) vaid 85 aastaks. Teoreetiliselt võiks kõnelda termotuumaenergiast või tooriumi-tuumareaktoreist, kuid nende praktikasse juurutamise probleemidele ei näi lähikümnendeil lahendusi paistvat. 

    4 Jutud selle majanduskriisi ootamatusest ei pea paika. Tänase olukorra tekkimist ennustati juba XX sajandi keskel. 2006. aastal prognoosisid Peak Oil’i teoreetikud globaalkriisi saabumist 2008. aasta lõpuks, naftahinna kasvamisega ca 150 USA dollarini barrelist. Tegelikuks finantskriisi alguseks loetakse septembrit 2008, sellele eelnenud naftahinna rekordiga 147 USA dollarit barrelist.

    5 Eesti on üks väheseid arenenud riike, kus Peak Oil’i teema laiemale avalikkusele esitamist ikka veel tabuks peetakse. Kui meie praegune jaanalinnutaktika ei oleks Eesti inimestele kahjulik, võiks seda hiinalikult naeruväärseks pidada – oludes, kus lihtne Google’i otsing annab üle kümne miljoni vaste. Vt nt: paljude allikaviidetega põhjalik teadustöö – http://www.ldeo.columbia.edu/~odland/http://www.netl.doe.gov/publications/http://www.sweden.gov.se/content/1/http://www.peakoil.net/ ; teema lühiülevaade– http://en.wikipedia.org/wiki/Peak_oil. c6/06/70/96/7f04f437.pdf ; üks paljudest temaatilistest veebilehtedest – others/pdf/Oil_Peaking_NE TL.pdf ; programm „Naftavaba Rootsi” – Odland_PeakOilMgt_Dissertation.pdf ; USA valitsuse tellimusel koostatud uurimus –

  • Neli tuumakat muusikaloo teksti

    Anneli Remme

    Aga küllap on sellel sada takistust, alates sellest, et „normaalne” muusikateadlane ei taha midagi välja anda tõeliselt põhjaliku eeltööta. Sarja alusmaterjaliks on olnud seminariettekanded, nagu oli ingliskeelse avaraamatu „Music History Writing and National Culture” (1995) puhul, aga ka muu teaduslik tegevus, alates magistritöödest. Sarjas on varem ilmunud Kristel Pappeli uurimus „Muusikateater  Tallinnas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi esimesel poolel” (ooperid Mozartist Wagnerini, 1996), Virve Lippuse rikkalik töökogemus vormus raamatuks „Eesti pianistliku kultuuri kujunemine” (1997), Heidi Heinmaalt on ilmunud raamat „Protestantlik kantoriinstitutsioon Tallinnas 16.-17. sajandil” (1999). Kogumik „Valgeid laike eesti muusikaloost” valgustas lugejat Tartu varasema muusikaelu, koraaliraamatute ja viiulimeistrite teemal, samade  kaante vahelt leiab Merike Vaitmaa üldistuse viimaste aastakümnete muusika suunavõttude kohta, kõrvuti eesti helilooming ja muu maailma nähtused.

    Sarjas on ruumi antud ka rahvuslikkuse idee teemale muusikas, eelmise sajandi algupoole muusikaelule ning meestelaulutraditsioonile. Sarja üheksas raamat on „19. sajandi muusikaelu Eestis”. See aeg oli Eesti pinnal tunduvalt huvitavam ja rikkam kui enamik meist tavaliselt kaldub arvama. Ka üsna kummaline:  kõnealuses kogumikuski esinevad valdavalt saksa nimed, tollaseid kontserdipileti hindu ja muusikategelaste palku arvutati aga Vene rublades. Kogumikku on enamjaolt lugeda peaaegu sama hea kui kuulata Jüri Kuuskemaa ajaloovesteid. Kirjutised on elavas „inimlikus” keeles ja panevad kujutluse hästi tööle. Faktid ja oletused omaaegse muusikaelu kohta aitavad vaimusilmas elustada tollaseid Tallinna ja  Kuressaare tänavaid ning saale ja muidki paiku. Põnev on teada saada, kuidas elasid ja tegid kultuuri tollased Aivar Mäed ja Tõnu Kaljusted.

    Spetsiifilisemaid eelteadmisi eeldab ehk ainult kogumiku viimane, Pille Raitmaa artikkel koraalilaulmise erinevatest võimalustest. Teisi artikleid peaks olema väga kerge haarata ükskõik milliselt elualalt pärit huvilisel. Iga artikli lõpus on saksakeelne resümee, mis tänapäevases angloameerika kaldega maailmas mõjub  lausa stiilselt ja on kooskõlas raamatu kontekstiga. Kogumiku avaartikkel, Kristel Pappeli ja Tiinamai Keskpaiga „Tallinna Muusikaühingu kujunemine ja tegevus kontserdielu korraldamisel 1835–1845” paneb tollase Tallinna muusikaelu elegantselt avaramasse Euroopa konteksti. Ülevaates paikadest, kus kontserte tookord anti, saab ettekujutus kunagisest Tallinnast rikkamaks ja kuidagi kaalukamaks. Artiklist saab teada, kes esines, mida ette kandis  ning kuidas toimis muusikaelu „olmeline” ja „proosaline” pool. Nii nagu meie ajal müüakse suurtele suveüritustele tavalisest kõrgema hinnaga pileteid, võis ka aastal 1840 suvekontserdi pilet maksta mitu korda rohkem – sihikul olid eelkõige Peterburist saabuvad jõukad suvitajad. Kuna tol ajal tuli kõne alla ainult elav muusika, oli kontserdielu seltsielu oluline osa ja vajadus muusika järele viis muusikaühingu asutamiseni aastal 1841. Ühing korraldas  regulaarselt sümfooniakontserte, kaasates ka koori.

    Asi toimis tänu sellele, et professionaalid ei põlanud ära koostööd asjaarmastajatega. Põnev lugemine on artikli lisana antud repertuaari nimekiri. Aastast 1848 hakkas Tallinna muusikaelus olulist osa mängima August Krüger, Saksamaal sündinud ja Riias töötanud muusikategelane, oma panuse lisas tema lauljannast abikaasa. Triin Vallaste uurimusest „August Krüger ja  linnakapell Tallinna muusikaelus 19. sajandi teisel poolel” saab ülevaate 1850. aastast elu lõpuni (1883) linna muusikadirektori ametis olnud Krügeri ettevõtmistest ja tööülesannetest, mille hulka kuulus muuseas ka kohustus jälgida muusikute meeleolusid – kardeti, et koos muusikutega levivad Lääne-Euroopa revolutsioonilised ideed ka Vene keisririiki (lk 127). Sellestki artiklist saab rohkesti teadmisi omaaegse muusikaelu korralduse ja repertuaari  kohta. Tollasele publikule pakuti Beethoveni, Glucki, Haydni, Mozarti, Wagneri, Schuberti ja teiste klassikute kõrval ka omajagu meie päevil üsna tundmatute autorite teoseid.

    Huvitav võrdlusvõimalus tekib, kui lugeda viidet omaaegse kunstitundja Riesemanni ajaleheartiklile (1860), kus märgitakse, et publik ei oska korraldajate pakutavat piisavalt hinnata, sümfooniakontsertidel napib kuulajaid ning sõna „sümfooniakontsert” seostatakse eelarvamuslikult  igavusega. Mõni aasta hiljem leiab anonüümne leheautor, et Krügeril on õnnestunud seda arvamust tublisti muuta (lk 139). Ülimalt tähelepanuväärsele isikule on keskendunud ka Heidi Heinmaa artiklis „Hans Schmidt – suurvaim baltisaksa muusikaloos”. Schmidt, kes muu hulgas jäädvustas end ajalukku Brahmsi tekstiautori ja Aino Tamme esinemispartnerina, oli pianist, klaveriõpetaja, muusikaarvustaja, luuletaja, tõlkija ja helilooja.  Mitu aastat elavdas Schmidt muusikaelu Kuressaares, seda korraldades ning ise muusikuna üles astudes. Säilinud arvustustes kiidetakse Schmidti kui virtuoosse, elegantse ja vaimuka mängustiiliga pianisti, näiteks Mozarti Klaverikontserdi d-moll ettekandmisel (lk 186).

    Kahju, et see mitmekülgne muusik ja organisaator otsustas aastal 1885 siirduda Riiga ajalehe Rigasche Zeitung muusikaarvustajaks. Pille Raitmaa „Arutlused koraalilaulu teemal  Liivimaal 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algusaastatel” on erakordselt huvitav artikkel, mille teljeks on teema, kuidas asendada tuimavõitu ühetaoliseks „joruajamiseks” muutunud koraalilaulmise stiil rütmiseeritud, elavama laulmisviisiga. Raitmaa vahendab „koraalitüli” Saksamaal ja selle kajasid Liivimaal. Tuleb välja, et siinmail tehti selles asjas lutsulikult „pool rehkendust”, isegi vähem – ilmus ainult üks rütmiseeritud koraaliviisidega  koraaliraamat (1861) ja enamik Liivimaa vaimulikkonnast ei innustunud muutusi tegema (lk 265). Argumendid, millega põhjendati koraalilaulustiili muutmise vajadust või vanas stiilis jätkamist, meenutavad nii mõnelgi juhul praegusi eelarvetülisid: mis on ühe või teise muutuse hind, kellele ja milleks see hea on ja mis on lihtsalt asjaosalistele mugav lahendus.

Sirp