Toeta
Otsi

feminism

  • Teod:Toomas Edur,“E-duuri” koreograaf ja lavastaja

    Tambet Kaugema

    Pigem võiks seda stiili nimetada neoklassikaks. Tantsijad liiguvad klassikalises stiilis, aga mitte ehk nii kandiliselt, nagu see oli Petipa ajal. Rohkem mängitakse fraseeringu, muusika, rütmiga. Minu lavastuse lähteallikaks on Tšaikovski ja Mozarti muusika. See tõi inspiratsiooni. “E-duuri” esimeses osas, kus kõlab Tšaikovski muusika, tahtsin näidata lavalt puhast tantsu – nagu minu arust on väga puhas ka Tšaikovski muusika. Et tantsijad saaksid tantsida ja ilusad välja näha ja olla uhked, et neil on selline kaunis lavastus. Ma väga loodan, et suutsin tantsijates sellise tunde ikka tekitada.

    Balletiõhtu teise osa puhul, kus kasutasin Mozarti muusikat, inspireeris mind kunagi ammu, veel Tallinna balletikooli ajal nähtud Miloš Formani film “Amadeus”. Päris kindlasti pole ma laval kopeerinud seda filmi, küll aga noppinud sealt ühe väärt idee. Mozart oli geenius, kirjutas surematut muusikat, aga filmis ta pidevalt lollitab. Mind võlus idee, et Mozart tegi küll grandioosseid asju, kuid ei võtnud ennast liiga tõsiselt. See on väärt oskus. Oskus nautida elu. Me elame ikkagi tänases päevas ja mis oli eile või tuleb homme, sellele tuleb küll mõelda, kuid mitte selles elada.

     

    Millist lavastajakätt on Vanemuise balletitrupp “E-duuri” tehes tunda saanud?

    Vanemuise noored tantsijad on väga tublid, nad teevad väga palju tööd. Maailmas on vähe balletikompaniisid, mis töötaksid nii intensiivselt ja nii tiheda töögraafiku alusel. Nad tantsivad klassikalist balletti ja nüüdiskoreograafiat, osalevad ooperilavastustes ja muusikalides, etendusi antakse mitmes teatrimajas jne. Pagas, mille need noored tantsijad praegu Vanemuisest saavad, on tohutu. Mul on hea meel, et saan noortesse inimestesse investeerida, anda neile edasi oma oskusi.

    Püüan lavastada ilma diktatuurita. Tahan, et tantsijad oleksid iseenda peremehed, vastutaksid oma töö eest ning seeläbi austaksid iseennast ja teisi. Mulle ei meeldi tööd teha sellises kibedas õhkkonnas, kõik peab toimuma südamest südamesse. Vanemuises on olnud töökas, aga samas kergemeelne ja lõbus atmosfäär. Vahel viskame nalja, aga kui asi tööd puudutab, siis olen olnud nõudlik. Selline tantsija eneseaustusel põhinev tööstiil on mulle omane ja meelepärane. Siis ei raisata mõttetult aega.

     

    Kolm nädalat tagasi tegite Inglismaal pärast ligi aasta väldanud vigastuspausi tantsijana comeback’i. Kas näete ennast tulevikus rohkem tantsijana või koreograafi-lavastajana?

    Lavastada tahan ma muidugi, koreograafia huvitab mind juba ammu. Aga praegu prooviksin veel paar aastat ennekõike tantsida. Tantsijana tegin oma comeback’i “Uinuvas kaunitaris”, millega Inglise Rahvuslik Ballett viibib praegu seitse nädalat kestval ringreisil mööda Inglismaad. Jaanuaris järgneb sellele veel kolm nädalat etendusi Londonis. Seega kokku kümme nädalat, kaheksa etendust nädalas. Detsembris oleme kutsutud “Pähklipurejaga” Rooma, anname seal mõned etendused. Ja nii muudkui edasi. Aga kui peaks tulema pakkumine midagi lavastada, kindlasti kaalun ma seda meeleldi ja põnevusega.

     

  • Tõnis viimase vindi peal

    Andri Ksenofontov

    Tõnis Vint. Far East Center. visioon IV. 2002.

    Kelleks ei ole Tõnis Vinti veel nimetatud? Feministiks? Olgu, olen siis esimene. Tal on ju pikad juuksed ja ta on paljude eesti kunstnike vaimne emme. Ma aiman, mis ta sellest arvata võib. Aa, emme? Ju siis sundis tähtede seis sellist asja ütlema. Taevatähtede? Kirjatähtede? Emme on sümmeetriline ja põhineb maagilisel arvul neli. Mis on M, kas kaks teravikku üles või üks teravik alla? Mida iganes Tõnis Vint tähele paneb, lahkab ta seda läbi mustade prilliraamide, kontrollib asja sõrmetundlaga numbritabelites jooni ajades, avastab möödaminnes mõne uue üliolulise universumitõe. Ta põimib kokku eesti kinda- ja liivi vöömustreid, gooti elamute vahvärkfassaade ja kirikute põrandamosaiike, hollandi pornoajakirju ja nõukogude vabamüürlikku sümboolikat. Kõigevägevama omnipotentsiga. Kuna Tõnis Vindil on alati meeles mitu asja korraga, ning paljud neist asjadest on keerukad ornamendid või müstilised mõistupildid, siis tema jutt kipub tulema sama seostatud kui kassikangas ta oma karvadest. Seepärast võidakse arvata, et Tõnis Vint on üks sassis, segane, arusaamatu esoteerik, new age’i guru ja mõttekaose ema.

     

    Esteetilised objektid kui geomeetrilised stsenaariumid

     

    Tegelikult on Vindi töömeetod geniaalselt lihtne nagu muuseumivalvuril mr Beanil filmis “Mr Bean”. Ta istub ja vaatab pilte. Viis, kuidas ta ühte pilti teisega suhestab, on sama, mis renessansi natuurfilosoofidel: ta otsib ja leiab sarnasusi. See on klassifikatsioonitabelitele ja verifitseeritud teooriatele eelnev analoogiameetod, vahetu ja väldib esteetilise mõtte võõrandumist kunstiesemest. Juba üliõpilasena avastas Tõnis Vint, et eri aegade kunstiteoste läbiv kompositsiooniskeem on rõht- ja püstjoonega nelja ossa jaotatud ruut. Esteetilised objektid ei ole ainuüksi taandatavad üldistele aritmeetilistele ja geomeetrilistele suhetele, mis on üldtunnustatud põhimõtted, vaid need moodustavad ka ajas, ruumis või köites loogilisi järjestusi, mida võib lugeda kui geomeetrilisi stsenaariume. Nagu liturgilises arhitektuuris valmistab üks ruum ette sisenemist järgmisse, nii on võimalik aiaplaneeringust või kampsunikirjast välja lugeda mütoloogiliste kangelastegude, maailmaloomise või muude protsesside sümboolikat. Teada on ka see, et pildimeditatsiooni harrastavates kultuurides kasvab protsessisümboolikast omakorda vaatajat haarav protsess. Sealhulgas esteetilise rahulduse või kunstilise kirgastuse protsess, mis on kättesaadav ka ettevalmistuseta inimesele.

    Kuidas jõuda asjade lihtlabasest vaatlemisest suurte üldistusteni? Analoogia võib leida Paul Austeri “New Yorgi triloogia” esimesest osast “Klaaslinn”, kus detektiiv Quinn jälgib härra Stillmanni, kelle “pilk oli kogu aeg kinnitatud kõnniteele, nagu oleks ta midagi otsinud. Ja tõepoolest, aeg-ajalt ta kummardaski, korjas maast mõne asja ning uuris seda teraselt, eset käes üha ringi keerutades. Quinnile meenutas see mõnel esiajaloolisel varemel  potikildu vaatlevat arheoloogi. Olles eset niiviisi keskendunult silmitsenud, viskas Stillmann selle vahel kõnniteele tagasi. Aga enamikul juhtudel avas ta kotisuu ja pani eseme õrnalt kotti. Seejärel pistis ta käe palitutaskusse, võttis sealt punase märkmiku – samasuguse nagu Quinnil, kuid väiksema – ja kirjutas sinna midagi paar minutit hästi keskendunult. Selle toimingu lõpetamise järel pani ta märkmiku taskusse tagasi, võttis maast koti ning jätkas teekonda.” Kui Quinn oli Stillmanni kaua jälginud ning tema trajektoorid linnakaardile kandnud, moodustasid need sõnumi “Paabeli torn”.

    Väikese poisina armastas Tõnis Vint muinasjutulisi torne joonistada. Ainsa tõelise Tallinna linnaplaneerijana, kes enne hoolega vaatab ja siis joonistab, nagu härra Stillmann, on ta ka kodulinna torne kavandanud. Eesti Ekspress tegi kuulsaks tema Naissaare tornid. Nüüd kavandas Tõnis Vint oma Paabeli torni Kaug-Ida keskuseks Paejärve ääres Lasnamäel, teisel pool uue kunstimuuseumi kanalisilda.

    Olles Tallinna läbi käinud ja Tallinna kaardi läbi sehkendanud, jõudis Vint omal ajal järeldusele, kuivõrd ränk võõraskeha on Lasnamäe. Siis vaatas ta veel korra Kasuga templi mandalat XIV sajandist, vanimat, mis Jaapanis säilinud. Peale kõige muu ammutati sellistest piltidest ka ideid arhitektuurseks planeeringuks. Tõnis Vint nägi sarnasust mandala ja Tallinna plaani vahel. Mandala keskteljel asuv tee, ülalt alla, on Tartu maantee, Põhjaväil ja Kopli tänav. Paremal ülal on tselluloosivabriku hooned, vasakul ülal Kadrioru loss, presidendiloss, Kumu ja see võimas Paabeli kompleks, mida Tõnis Vint juba vaimusilmas näeb. Praegu on seal arendusalaks kuulutatud endine paekaevandus karjäärijärvega keskel, tulevane integratsioonilüli Lasnamäe ja Tallinna vahel. See kaldus kriips, mis pildi vasemast ülemisest nurgast välja viib, on Lasnamäe kanal, mis seob tallinlasi Iru esivanematega.

    Ja kõik läheb paika. Iroonia? Jah ja ei. Mütoloogiline mõtlemine selle poolest ongi mütoloogiline, et suudab iga kivi ja kosmose kokku mässida. Ent meetodi teaduslik küsitavus ei tee olematuks saavutatud tulemust. Kas on veel disainereid, kelle trükikujundustest on saanud legendid, nagu Vindi ajakiri Horisont (1970, nr 9) ja almanahh Kunst (1975, nr 48/2)?  Kes kadestamisväärse kergusega nopivad rahvusvahelistelt näitustelt auhindu? Ent kiitlemine ei määratle. Ega päästa Tõnis Vinti ja tema stuudiot Hermeetria-22 olukorrast, kus keskmine eesti kunstikriitik nende peale pead kratsib, õlgu kehitab ja ebamääraselt geomeetrilisest geomantiast korrutab.

     

    Ornamentika ei ole suveniirkitš

     

    Tõnis Vindi võib tunnistada meediakunstnikuks, täitsa trendikaks. Veel raudse eesriide tagant saatsid/tõid talle austajad Lääne ajakirju ja raskeid raamatuid, nüüd jälgib ta satelliitantenniga poolt tuhandet kanalit kogu maailmast. Tõsi, elektrooniline meedia jääb Tõnis Vindi loomingu sisendi, mitte väljundi poolele. Olemust see ei muuda. Nagu viimati toimunud “Supernoova” näitusel, kus moodsate vahenditega traditsiooniliste kunstiväärtustega tegeleti, süvenemise ja põhjalikkusega. Ei olnud vahet, kas joone projitseeris ekraanile DVD või joonistas kunstnikukäsi selle alusele. Nagu ei lahuta elektrooniliste ja traditsiooniliste meediumide kasutamine Tõnis Vinti tema õpilastest.

    “Supernooval” paistis geomeetrilise puhtuse kõrval veel üks tõusev trend, ornamentaalsus. Ehk on Tõnis Vindi etnograafilise ornamentika vaimustus üks põhjusi, mis kunstikriitikuid temast võõrutab. Sest kriitikutel lasub mingi needus, mis iga rahvakunstieseme, mida nad oma sule või arvutiklahviga puudutavad, suveniirikitšiks muudab. Kui aga vähegi ringi vaadata, paistab rahvuslik ornamentika suurtel mööblilaatadel ja disaini tippajakirjade lehekülgedel. Pehmed väärtused on tõesti tagasi tulnud. Dolce & Gabbana põimib kallite lilleliste ballikleitide lisandiks õlest kaelakeesid, uueks argimustriks on laiad heegelpitsid musta seeliku ja kuue taustal.

    Etendused. Et näha Tõnis Vindi sidet performance’itega, piisab tema vaimuvenna Siim-Tanel Annuse nimetamisest. Ei ole imestada, et mõlema kunstniku etteasted, Tõnis Vindi  graafika Hausis ja Siim-Tanel Annuse 29. IX etendus Artdepoos, toimuvad samaaegselt. Mõlema puhul pärast aastakümmet ületavat pausi.

    Harva kohtab teist samavõrra sallivat, tundlikku ja läbinägelikku vaatlejat, juhendajat ja julgustajat kui Tõnis Vint. Tõesti tundub, et oma kogemuste ja aastatega on ta jõudnud arenguspiraali viimase vindi peale, millele järgneb kõikide religioonide ja paljude filosoofiate kuulutatud maailma selginemine läbi kokkusulamise kõiksusega. Ja seda joonlauaga tušijooni paberile vedades? Ühe asja sai Tõnis
    Vint küll teada Hiina inglisekeelseid telekanaleid vaadates: ta on geomeetriline kalligraaf. Väga lohutav, sest alati, kui hiinlased õpetlasi tapsid ja trükiseid põletasid, hungveipingideni välja, ei puudutatud kalligraafe. Neid ei tohtinud isegi häirida.

    Ükskõik, mida Tõnis Vint vaatab või uurib, otsib ta sellest alati tähendussõnumit. Pole parata, muistsed piltkirjad, idapärased kirjamärgid, kahendsüsteemi numbritabelid ning paljud kunsti- ja disainiteosed on omavahel sarnased, niihästi detailides kui ka tervikuna. Seepärast üritab Tõnis Vint lugeda kujundeid, nagu pingutaks ta Aadama keelt meenutada, mis Paabeli torni ehitamisel ära unustati. Mida ka härra Stillmann klaaslinnas New Yorgis rekonstrueeris. Manhattan, veel üks geomeetrilise kalligraafia teos, on justkui Tõnis Vindi pildilt maha astunud.

     

  • Üks raamat, lastele, unenäoline

    Karl Martin Sinijärv

    No mis see kolm tuhat tähemärki sul ära visata ei ole, haukus üks viienda nimega koer mu eilaöise unenäo keskel umbes kell pool viis. Mõnede arvates on siis juba hommik, aga minu arust on öö alles täied tuurid pääle saanud. Need va magamise tuurid. Seevastu koer kui selline võib magamise olematuks haugatada. Nii oligi, et tuli Rannapi koeraga lugetegelema hakata. Ja see koer oskas lugeda küll. Tähemärke. Selle koera kuues nimi oli Jürgen Rooste ja ta töötab täna Sirbi toimetuses. Mis viga koertel töötada, kui isegi Mutid ja muud närilised. Aga see selleks. Selleks seepärast, et see tuli hiljem. Enne oli pikk ja põnev lugu. Millisest ma aupärast siinkohal kõnelema-kirjutama peaksingi.

    Pätid ja kirikud ja geneetikud ja mis kõik puha. Ükski nimetatutest pole lõpuni hea ega halb. Ega inimlik. Kõige inimlikum ja igale inimesele arusaadavam on ikka ja alati pätt. See heidetu, tõugatu. Kõik niiütelda inimese moodi inimesed on päris elus ju päris vastikud. Nõnda ka Rannapi raamatus. Rannap lahendab maailma koera kaudu, mis on üsna mõistetav lähenemine. Kass on ju jälk. Koer, samas, ei taandu eales mõttetuks objektiks. Ega, ausalt öeldes, ka subjektiks. Koer on. Ja õpetab olemist.

    Võiks kahe reaga lasteraamatu ära arvustada: põnev, lahe, õpetlik, tänapäevane. Aga ei kõla eriti ausalt ega eriti apetiitselt. Kuigi on puhas tõde. Möhh, puhas tõde polegi kunagi teab kui seksikas olnud. Rannapi raamat ei pürigi seksjaks, aga temas on vana kooli kvaliteeti. Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse Jaan Kross. Lapsekirjanikele muidugi Nobeleid ei jagata, aga, nagu näha juba aastaid, ei jagata neid ka vanakirjanikele. Siinkohal oleks paslik teha üks passus ja jugada junn aega Agu Sihvkadest ja muist Rannapi paltasarrussovitest-timotäustest, kirjeldada vanameistri suursaavutusi vasembalt ja oigembalt poolt, süveneda loomingusse süvitsi ja sülitsi. Aga miks peaks. Meil kõikse värk ju selgelt/siiralt meeles, kõik me oleme kunagi oktoobrilapsed olnud. Mõni isegi pioneer. Ja ometi ei lähe minevik tänase raamatu puhul grammi võrdki korda. Sest Rannap tarvitab vanu oskusi uues ajas nii hästi, et värskemad üritajad ei pääse haisulegi.

    Lasteraamatus ? ka veidike vanematele lastele ja isegi lastevanematele kirjutet raamatus ? peab olema Hea Lugu. Eks tule ju laps või mitteniilaps ikka inimese juurde ja küsi: räägi üks Hea Lugu. Enamasti on sel hetkel istmik majas ja karp kinni. Jaan Rannap, vastuoksa, mõistab jutustada. Seda annet on vähestele antud. Mina loodan, et Jaan Rannapit meil veel kauaks jagub. Märtsi alguse seisuga on ta meil endiselt eestimaailma parim lastekirjanik. Ta ei saa vist kunagi täiskasvanuks. Ärgu saagu jah.

    Häid raamatuid tuleb lugeda ja headest raamatutest tuleb kirjutada. Kirjutada selleks, et inimesed lugeda võtaksivad. Kirjus ilmas võib muidu ju mõnigi meistritöö kahe silma vahele jääda. Väike rahvas väiksel maal ei tohi seda endale lubada! Vaadakem ja nähkem, lugegem ja kirjutagem. Tehkem hea mängu juures veel paremat nägu! Kas? Jah! Maailm on täis ebameeldivaid asju: sõjad, liiga väikesed lõikelauad, kõhutüüfus, Vene riik, kassid. Ja nii edasi ja nii edasi. Kas peaks ka kasside või koolera juures head nägu tegema? Pigem jah kui ei. Kas peaksin põneva raamatu lõpu siinkohal ära rääkima? Ei.

    Jah. Üldiselt annab armas meedia meile teada vähe ja ebaolulist. Me saame teada, et hambapastat tuleb rämedalt osta, et pesumasinasse käib Calgon ja et Tiit Ojasoo teater on maailma parim, ainuke ja mis kõik veel. Oksendamiseni. Sõna otseses mõttes. Ma tahaks ikka tillukese valikuvõimaluse endale jätta. A kus ma saan. Annan seesama meedia kaudu teada ühest igavesti mõnusast lasteraamatust. Käsk järgmine. Lugege, ja kohe. Kulub marjaks ära, pole miski uje kamm.

  • Reti MeemaFilmipühapäev Priit Tenderiga 21. aprillil kell 13 Maarjamäe lossis

    Reti Meema

    Filmimuuseumi filmipühapäevade kevadhooajal on fookuses JOONISFILM. Pühapäeval, 21. aprillil 2013 kell 13.00 näeb Maarjamäe lossis (Pirita tee 56, Tallinn) animafilme „Viola“, „Mont Blanc“, „Rebasenaine“, „Frank ja Wendy“ 2. osa Hungerburger ,  „Ussinuumaja“ jt. Samuti tuleb muuseumile külla nende filmide autor PRIIT TENDER, kes räägib oma filmitööst.

    Joonisfilm „Viola“ (1999, Eesti Joonisfilm) räägib üksikul saarel elavast viiulikunstnikust ja tema tantsijast naisest ning seiklustest ühekäelise toolmehega.

    Kestus: 12 minutit

    Joonisfilm „Mont Blanc“ (2001, Eesti Joonisfilm) on apokalüptilises meeleolus kulgev sümbolistlik film vanast mehest, kes jätab oma naise ja asub teele unistuste mäetipu poole. Film puudutab esteetiliselt võluvas stiilis kaasinimeste hülgamise ja tipputõusmise ainestikku, kasutades täpselt ja maaliliselt lühivormi kõiki võimalusi. Kestus: 12 minutit

    Joonisfilmi „Frank ja Wendy“ 2. osa Hungerburger  (2003-2005, Eesti Joonisfilm) on lugu kahest Ameerika salateenistuse agendist, kes on saadetud maailma ohukoldesse nimega Estonia.

    Kestus: 10 minutit

    Nukufilm „Rebasenaine“ (2002, Nukufilm) on lugu rebasest, kes läheb taevasse oma onule külla, kuid ta heidetakse sealt armutult alla. Koomiline film on mõeldud eelkõige teismelistele.

    Kestus: 12 minutit

    Lühipala joonisfilmist „Must lagi“ pealkirjaga „Taimne Direktor“ (2007, Eesti Joonisfilm) räägib peadirektorist, kes ühel päeval avastab, et on muutunud taimseks. See ei takista teda järgmisel hommikul Brüsselisse lendamast.

    Kestus: 3 minutit

    Eelmisel aastal valminud joonisfilm „Ussinuumaja“ (2012, Eesti Joonisfilm) on iidne tšuktši muinasjutt, mis viib vaataja rännakule inimhinge pimedaimatesse soppidesse

    Kestus: 15 minutit

    Programm kestab orienteeruvalt 1 tund ja 30 minutit.

    Maarjamäe lossis on avatud Eesti Filmimuuseumi näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“ ja Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“.

    Kõiki külastajaid ootab Stsenaariumi kohvik!

    Maarjamäe loss on avatud K-P kell 10-17, esmaspäeviti ja teisipäeviti suletud.

    Sissepääs filmiüritusele on TASUTA!

    Kohale saab bussidega 1A, 5, 8, 34A ja 38, peatus Maarjamägi.

    Jälgi meie uudiseid ka Facebookis:

    Eesti Filmimuuseum: http://et-ee.facebook.com/pages/Eesti-Filmimuuseum/277108093457 

    Eesti Ajaloomuuseum: https://www.facebook.com/ajaloomuuseum

  • Lohutusauhind

    Kaarel Tarand

    Rahvaesindus tuli huvirühmadele vastu ning tänavu veebruari lõpus jõustusidki vee- ja planeerimisseaduse muudatused, mille alusel nüüd iga subjekt saab vette püsiehitisi rajama hakata. Et aga veealune maa on riigimaa, jäeti seadusega ka otsustusõigus maa kasutamiseks lube väljastada või mitte valitsuse kätte. Ja see oli halb uudis Tallinna linnavõimule, sest kuni Keskerakond ei pääse valitsusse, ei tule valitsuselt kindlasti ühtki luba Tallinna lahte kasiinosaarte  või Kalevipoegade püstitamiseks. Eriti kindel „ei” tuleb rahandusministeeriumist, kus arvatakse Tallinna munitsipaalmajandusest ja -kulutustest ülihalvasti ja ühtki sihitut makset, mida on võimalik takistada, ka läbi ei lasta.

    Mida aga kannatav kunstnik seni peab tegema, kuni poliitiline veelahe tema suurprojektil (mis talle ju lubatud ja lausa parteilise kuuluvuse vahetusväärtuseks tehtud) areneda ei lase? Nagu ühel plakatil kunagi öeldi: „Keskerakond  teab lahendusi”. Kui Kalevipoega ei saa, siis korstnapühkija ikka saab. Õiguse või kõverusega. Pigem viimasega, sest kuni linnaeelarves avalikku linnaruumi monumentide püstitamiseks raha pole, ei saa seda ka skulptorile välja maksta.

    Niipalju on nad seal Tallinna linnavalitsuses õppinud küll, et jäävad oma veidraid skeeme punudes nn juriidilise korrektsuse piiridesse. Saamata siiski aru, et juriidiline korrektsus on  miinimum-, mitte maksimumnõue. See tähendab, et seaduse ja muu normi järgi asjaajamine on avaliku võimu teostamise endastmõistetav tingimus, kuid peale selle on veel kirjutamata kohustusena olemas kõik, mis mahub poliitilise kultuuri mõistesse. Kohustus on rääkida huvitatud pooltega asjad läbi enne, mitte pärast otsuse langetamist. Eks osa protestist, mis vallandus Tallinna vanalinna kavandatava Tauno Kangro meisterduse vastu, sündis just sellest, et otsustajad komisjonis seati juba tehtu tagantjärele õiguslikuks vormistajaks.

    Seda, et Tallinna linnal oleks aastate jooksul tekkinud mingi üldisem ning avalikult kättesaadav kava, mille alusel kesklinna üldse monumentaalkunstiga rikastada, ei ole olemasolevalt linnavõimult mõtet oodata. Nende tase on omavahel sidumata üksikotsused, mitte generaalplaan, millega välistataks ootamatused. Teisisõnu, ettearvatavust asendab  pidev ootamatus, läbirääkimisi ja kokkuleppimist meelevald.

    Eriti haletsusväärseks teeb kogu selle tegevuse linnapea argus, mis on võtnud lausa kodanikke alandava mõõtme. Otse öeldes: „Mees, kui tahad neid Kangro kujukesi linna täis toppida, siis astu ise ette ning kaitse ja põhjenda oma suurt ja vägevat tahtmist! Näita ette plaan ja raha ja lase käia!” Aga ei, tema, suur meer, peidab end mingite tundmatute ametnikukujude  varju (Tallinna kesklinna vanemaks määratud Aini Härm sai viimastel valimistel 50 häält, ja sedagi Haaberstis, mitte kesklinnas). See argus ja probleemide ilmnemisel teiste ettelükkamine on talle avalikult omane juba 1995. aasta lindiskandaalist saadik, muidugi. Ja raha tal ka ei ole, plaanist rääkimata. On vaid „anonüümsust palunud sponsor”, nagu kunagi oli „Šveitsi investor” või siis see naljatilk, kes võõraid kindlustusmakseid tasus ning  selle vastutasuks väidetavalt maali sai, mis aga senise peremehe seinal edasi rippus.

    Mentaalne kuristik Tallinna linnavõimu ja haritud linnakodanike vahel on ületamatu. Kuni linnapea pooldab ja esindab noorena omandatud demokraatliku tsentralismi võtteid, kodanikud aga soovivad valitsemisvormina näha tegelikku demokraatiat, mille puhul võimu avaldusi reguleerib tõepoolest rahva tahe, ei saagi mingeid kokkuleppeid  sündida. Litsid mehed need Lasnamäelt valitud, ütleks rahvakirjanik. Miks nad aga oma kujukesi valijatele lähemal eksponeerida ei taha, pole teada.

     

  • Liikumise kaudu liikumatuni

    Kerri Kotta

    Ansamblite Heinavanker ja Voces Musicales vaikse nädala kontserdid 5. ja 10. IV Jaani kirikus.

    Vaimuliku muusika esitamisel seisab interpreet tihti teatavat tüüpi paradoksi ees. Muusika olemuseks tuleb pidada liikumist, s.t kulgemist ühelt pingeseisundilt teisele, vaimulik muusika peaks aga enda kohta käiva epiteedi  õigustamiseks viitama selgelt mingile liikumise taga olevale ajatule, s.o teatavas mõttes liikumatule seisundile. Hea interpreedi ülesandeks jääb muusika mõlemad aspektid esile tuua. Mõnikord aitab interpreeti helilooja, kes on ajalikkuse ja ajatuse dihhotoomia juba teose struktuuri sisse komponeerinud, kuid alati ei pruugi see nii olla.

    Sellisel juhul tuleb interpreedil ise läbimõeldud kava, teoste oskusliku järjestamise ja tõlgendamisega luua  mainitud kahesus (või täpselt öelduna – kahesusühtsus). Ansambli Heinavanker kavast rääkides tulekski eelkõige esile tõsta oskust näha kontserti ühtse läbikomponeeritud tervikuna. Esitusele tuli rida teoseid eri ajastutest, mis esindavad muusikas võrdlemisi erinevaid mõtlemistüüpe. Kontserdi keskme moodustasid inglise renessanssihelilooja Thomas Tallise Jeremia nutulaulude tekstidele loodud lamentsioonid, mida esitati vaheldumisi Olivier  Messiaeni orelitsükli „Les corps glorieux” osadega. Neid raamisid omakorda kaks vokaalteost: Thomas Tallise „Sancte Deus” ja William Byrdi „Salve Regina”. Kontsert juhatati sisse ja välja kahe gregooriuse koraaliga „Christum Dominum pro nobis” ja „Ubi caritas”. Seega moodustus esitatud teostest range ja sümmeetriline vorm. Kontserdi kui tervikteose muljet süvendas ka teoste esitamine attacca, need seoti vajadusel vahe- või järelmänguga. 

    Teiselt poolt põhines teoste järjestus pigem kontrastiprintsiibil: üksteisele järgnevad lood esindasid nii erinevaid žanre kui ka muusikastiile. Teoste sellist vastandamist võib pidada õnnestumiseks mitte ainult nii saavutatud vaheldusrikkuse tõttu, vaid ka seepärast, et vastandamine võimaldas esile tulla muusika juba eelmainitud n-ö liikumatul tagaplaanil, s.t teataval iseloomulikul kvaliteedil, mis vaimulikule muusikale on stiililisest teisenemisest hoolimata omaseks jäänud.

    Kontserti iseloomustas kõrge kunstiline tase, mis (õnneks) ei välistanud eksperimenteerimisvaimu ega julget loomingulist suhet esitatavaga. Eelkõige tuleb esile tõsta Mart Siimeri huvitavalt kujundatud gregooriuse koraalide saatepartiisid. Vaba kaanonlikkusest, demonstreeris see taas, kuivõrd universaalne nähtus on (vähemalt õhtumaises kultuuriruumis) gregooriuse koraal, mis teatavas mõttes  esteetiliselt neutraalsena sallib enda kõrval (ja absorbeerib) väga erinevaid stiile. Siimeri personaalstiili orgaaniline sulandumine gregooriuse koraali ajatute meloodiatega pakkus selle kontserdi ehk kõige suurema ahhaa-elamuse. Samuti mõjus läbimõeldu ja veenvana Messiaeni orelitsükli osade tõlgendus. Kohati tekitas küll küsimusi registreerimine (pean silmas eelkõige rütmiliselt kiiremaid hääli, kus helid kippusid kasutatud registrite suhtelise  pehmuse tõttu liigselt sulanduma), mis aga head üldmuljet väga ei mõjutanud. Veel tuleb kõnealuse kontserdi puhul mainida lauljate head taset.

    Heinavankri hääled moodustasid orgaanilise terviku, mis oli samas kontrapunkti väljatoomisel oskuslikult diferentseeritud. Üldmulje jäi end tunnetuslikult hästi sisse töötanud kooslusest. Mingis mõttes hoopis teistsuguse elamuse pakkus Arvo Pärdi „Passio” ansambli Voces  Musicales ja Risto Joosti esituses. Erinevalt Heinavankri kontserdist, kus n-ö metavorm tuli interpreetidel alles luua, kirjutas siin teos oma range ülesehitusloogikaga ise ette kontserdi arhitektoonika. Teatavasti iseloomustavad Pärdi „Passio’t” (nagu tema teisigi teoseid) üksikasjadeni välja töötatud proportsioonisuhted. Kontserti kuulates näis mulle, et Risto Joost oli oma interpretatsioonis arvestanud üsna tugevalt just teose ajaliste, lineaarsete,  s.o vormisuhetega. Nimetatud suhete täpsest järgimisest tulenevalt õnnestus Joostil siin üks suhteliselt harva esinev saavutus: pauside n-ö strukturaalseks interpreteerimine nii, et need ei mõjunud üksnes afektide, muusikaliste žestide või pelgalt väljendusvahenditena, vaid eelkõige strukturaalsete kategooriatena, sisuliselt muusikaliste ehituskividena. Mingis mõttes jäigi esitusest mulje, nagu ehitataks muusikalist katedraali. 

    Dirigendi taotlusi peegeldas ilmselt suuresti ka ühe- kuni neljahäälne evangelisti partii, mille esituses teose arhitektooniline täpsus kõige enam välja tuli. Solistidega kujunes olukord aga teistsuguseks. Uku Joller Jeesusena näis end oma askeetlikus partiis kohati pisut kammitsetult tundvat ning sattus mõneti vastuollu teose vaimuga, proovides partiid dramaatilisemaks interpreteerida (eriti seal, kus partii seda otseselt ei võimaldanud, mõtlen  siin näiteks lõpurepliike). Samas võis Jolleri tõlgendust ka põhjendatuks pidada, sest see laskis Jeesuse partiil üleüldisest rangest arhitektoonikast esile tõusta ja anda teosele n-ö inimlik mõõde.

    Problemaatiliseks jäi Pilatuse partii esitus: Ka Bo Chani soe ja mõnevõrra „ujuv” tenor langes selgelt ansamblist välja ega olnud sellisena teose esitust silmas pidades ilmselt kõige õnnestunum valik. Spetsiifilisest häälematerjalist  tulenevalt kerkis esile ka rida häälestusprobleeme oreliga, seda eriti esimeste repliikide puhul – hiljem olukord pisut paranes. Nimetatud puudused ei rikkunud siiski „Passio” esituse head üldmuljet, mis tekitas soovi taas kogeda mõnd vaimulikku teost Risto Joosti targas ja mõtestatud interpretatsioonis. Kindlasti võib öelda, et juba ainuüksi nende kahe kontserdiga sai vaikne nädal muusikaelus vääriliselt märgitud.  

  • Koolitöö märgiga lavastus Käsmus

    Maris Balbat

    Koolitöö märgiga on olnud peaaegu alati ka lavakunstikooli õppejõudude Priit Pedajase, Elmo Nüganeni ja teiste lavastused teatritudengitega, ning see on olnud positiivne märk: tähistanud köitvust, värskust, nooruslikkust, võimalust teha pisut teisiti kui teatrite akadeemilistes lavastustes. Seekordne lavakunstikooli 24. lennu koolitöö, Käsmu-aineline „Ahoi” on aga puhtalt tudengite endi tehtud, lavastajaks eelmise, äsja lõpetanud 23. lennu üliõpilane Uku Uusberg. Seetõttu on ka loomulik, et Pedajase, Nüganeni jt tehtuga võrreldes kannab see vähema professionaalsuse, teatud algajaliku kobavuse pitserit. Selle kursuse juhendajaks on Hendrik Toompere jr ja midagi on Uku Uusbergi lavastuslaadi kandunud ka Toompere kohati sürrealistlikust, heitlikust käekirjast – muidugi jälle ilma Toompere professionaalsuseta.

    Lavastus on valminud Käsmu esmakordse mainimise (1453) 555. aastapäevaks Käsmu seltsi tellimusel ning tellimustöö ei pruugi olla alati see, mis sündinud sisemise ajendi sunnil. See kajastub ehk kõigepealt Käsmu-ainelises algmaterjalis, mille kokkupanijat ei ole kavalehel märgitud: ju oli selleks kogu trupp koos lavastajaga ja ehk abiks isegi kursuse juhendaja. Ükski nimetatuist ei ole Käsmust pärit, kohalik aines tuli endale kõigepealt selgeks teha. Lavastust mängiti suve algul Käsmu 90aastases rahvamajas, tähistades sellega ühtlasi auväärse maja juubeliaastapäeva, ning mängitakse septembri lõpul ja oktoobri alul Tallinnas.

    See, kes lootis lavastust vaatama tulles eest leida hoogsat etnograafilise kallakuga noortelavastust randlastest, pidi pettuma. Võib arvata, et  lavastaja seda laadi ootuspärast klišeed just teadlikult vältis, püüdis leida midagi omapärast ja ootamatut. Praegune etüüdidest koosnev lavastus on kohati tumemeelne, kohati naljakas, pigem aeglase ja kobava kui kiire rütmiga, aeg-ajalt küll päris huvitavate leidudega, fantaasiarohke ja kujundlik. Mis puudub, on tervikutunne ja – mis algmaterjali puutub – ka koostajate dramaturgivaist. Muidugi võib öelda, et mis dramaturgiat etüüdide või episoodide kuhjalt nõuda, kuid arvan siiski, et ka etüüdlikke stseene ühel teemal on võimalik dramaturgiliselt mõjuvalt reastada. Praegune lavastus koosneb nagu hunnikusse kuhjatud kirjudest klotsidest, mille omavahelist haakumist eriti märgata pole. Võib-olla oleks esimese, kogemusteta töö puhul siiski õigem olnud mõne meie noorema põlve dramaturgi poole pöörduda? Sest tööle, millega küll väga varakult, aga siiski kommertsalustel (piletid Käsmus 200 krooni) rahva ette tuldi, ei saa ka lõputut allahindlust nõuda.

    Kuid, nagu öeldud, fantaasiarohkeid ja vaatajat rõõmustavaid leide lavastuses siiski on. Kui lavastus algab elukutseliste rannakalurite õngepüügiga (?), siis saad veidi aja pärast aru, et õngega kalapüüdjaid oli vaja selleks, et anda võimalus eeslavale ilmuda  hõbedastele näitlejatele-kaladele ja ühele kaluri õnge otsa jääda. Ja et kalur saaks loobuda kuldkala-soovidest.

    Vahest kõige paremini  oli välja mängitud üks lavastuse olulisemaid narratiive, Käsmu tuletorni ehitus ja selle peaaegu nurjumine meeste alt ära hüppamise tõttu. (Ei tea ju, kuidas tegelikult oli, aga tegijad on  rõhutanud, et ajaloolisele tõele lavastus ei pretendeeri).

    Hinge kriipis stseen, kus pea kogu kaluriküla elanikkond 1944. aasta sügisel kiirustades-vaikides oma kompsude ja kohvritega lahkub, jättes maha vaid kolm kurvalt ulguvat koera. Tuleb võõras võim ühe venekeelse tädi näol, kes teeb mahajäetud koertele koostöö-ettepaneku, mille lojaalsed koerad ka vastu võtavad. Ümberriietuvad koerad muutuvad piirivalvuriteks. Kujundina mõjuv – aga sisuliselt? Küllap oli Vene piirivalvel kohalike hulgas kaastöötajaid, aga ega ometi mitte kõik?

    Selle ja mõnede muude lavastuse osiste kohta ütles üks kohalik asjatundja: nad ei ole asjale pihta saanud. Ebalev või mitmeti tõlgendatav on ka kohalike neidude suhe piirivalvuritega: nendega nagu flirditakse (mida kohaliku asjatundja sõnul pole olnud) – või on ebardiks muudetud välimusega naiste flirt okupantidest piirivalvuritega mõeldud hoopis  viimaste lollitamisena?

    Sumbuurne ja nõutuks tegev on selles lavastuses kõrvuti veidra, naljaka ja leidlikuga. Just need viimased omadused võlusid ilmselt ära rohke vaatajaskonna, kes Käsmu 90aastases rahvamajas nähtu kohta oma vaimustust avaldas.

    Näitetrupi kohta midagi halba öelda ei ole, entusiastlikult täitsid noored näitlejad  oma esimeses avalikus lavaleastumises rolle, millest küll 200 tegelasega kirjus loos kuigivõrd meeldejäävaid karaktereid ei jõudnud kujuneda. Lavastuse ja materjali nõrgemad küljed tuleb küll pigem lavastaja arvele kanda. Lavastajana lavakunstikooli lõpetanud Uku Uusberg on lühikese aja jooksul olnud produktiivne: eelmisel aastal valmis tal Albee’ „Loomaaialugu”, mida VAT-teatri sildi all mängiti rahvusraamatukogu teatrisaalis, selle aasta kevadel Draamateatri egiidi all Shakespeare’i näidendite põhjal  „Head ööd, vend” ning kohe pärast Käsmus mängitud „Ahoi” lavastust MTÜ R.A.A.M. raames Hüüru mõisas Uusbergi enda kokku pandud lugu „Vahepeatus”. Äkki tasuks kvantiteedi arvel pigem süveneda?

    Noorte näitlejate hulka kuuluvad „Ahoi” 17 osalisega lavastuses (nii palju on 24. lennus tudengeid) ka Sandra ja Kristjan Üksküla, kelle vanaema Siina ja vanaisa Aarne tegid 48 aastat tagasi (1960) nendevanustena kaasa lavakunstikooli esimese lennu esimeses diplomilavastuses „Muhulaste imelikud juhtumused Tallinna laulupeol”. Just selle hoogsa, noorusliku lavastusega pani kateedrijuhataja Panso aluse teatritudengite-lavastuste köitvale traditsioonile. Ons praegune lavastus toonasega mingil moel võrreldav? Tasemelt paraku mitte, mida pole ka imeks panna: oli ju tollastel esinejatel käes Smuuli vaimukas tekst, lavastajaks meister Voldemar Panso ja mängimas trupp,  kelle hulgast võrsus mitmeid Eesti tippnäitlejaid.

    Muidugi, me ei tea, kes võrsuvad praegusest 24. lennust. Vara, liiga vara veel ennustada. Kuid võib-olla mängivad 45 aasta pärast, Käsmu 600. aastapäevale pühendatud lavastuses kaasa praeguste mängijate lapselapsed, kusjuures tänasedki tudengid, selleaegsed vanavanemad, on veel lavalaudadel? Kõik võib olla.

    Ajavahemikus 24. septembrist 3. oktoobrini mängitakse lavastust „Ahoi” kuuel korral veel NO-teatri ruumides.

    c

  • Luule

     

    seisatan sel minemise rajal

    igal unetul ööl

     

    koorin end alasti

    analüüsin end harali

    pagendan end olnusse

    ja jõuan tagasi

      tagasi homsesse

     

     

     

    mingis hääletus sisemuses

    ütleb keegi, et ma olen

    tahaks karjuda suures rahvamassis:

    “Miks elame sel facking teatrilaval!”

     

     

     

    murdumisnurk terav

    avastushetk nüri

    täna elan nende kahe vahepeal

     

    Mittemidagiütlev täisnurk.

     

    kus viibin –

    mingis rõhuvas massis

    lahustumatus seisakus

    kellegi põlvedel, mis võivad avaneda

     

     

    Vasaku käe veen on veel vaba.

     

     

    Jaapanlased teevad ületunde.*

    geniaalne – olen seda ise näinud

    bussiaknast tehismaailma servalt

    seletamatult korrusevirnalt

    läbi öise metropoli

    tulede rägastikulises vikerkaares

    kõrvus mingi minimaalne toon –

    pooleaastane mälestus viirastus

    meie must-valges inimgeomaastikus

    jah – tean sinu teist palet

    aga olen ikka siin.

     

    *kellegi luulekogust – tõesti ei mäleta

     

     

     

    kuulsin praginat

    heli salvestus

    mõte otsis pidepunkti

    leides ainult raskuspunkte

    kuskil teadvuse ülesküntud tühermaal

    kus eile reaalselt viibisin

    selgineb nüüd hingamise tuiklev valu

    praksatus aknaklaasil võttis ühtlase vormi

    tühiseks marginaaliks on saabuv jõul

     

     

    kütan kolme ahju

    kell kolm öösel

    sõbraks ühe kirjaniku lõputud labürindid

    või hargnevad teed

    ja meega maitsetu tee

    aeg mil mõõtma peaks aega…

     

      Oh aeg!

     

     

    tühi hääbunud õhtune pühapäev

    kus kellegil pole olekut

    ei tulekut minekut

    ja meist kolmest mõraneb kaks

    ainult laterna valguses saabuv vihm

    valutult kulgev helge sisevaade

    mis järsku prügimägi me ümber peal

    ja sina mu sees

    ning hommik pole muutnud  meelt…

    Ja mis siis?

     

     

     

    ootasin tulemist

    tulemist, mis kui järellonkiv lein

    hinge vangistav tühimik

    see käib ja naerab

    naerab minu kõrki pilku

    loomuvastast kurbust

    ennast petvat lootust

    tõkke taha jäänud pisaraid

    Raibe!

    too mängib mulle mäkra

    kasutab mu helget meelt

    õrna hinge

    kes veel ei taju, mis ukse ees

    killuhunnikuks kuskil rentslis

    üksinda sigaret seltsiks

    viin pretendeerides mu kurbusele –

    ainuke vaigisti, mis müügil sel kõikehaaraval lõputul letil

    maailma suures hüpermarketis kärvavad niigi hinged

    oma läbileotund meeltega

    nagu mina siin lahutan osadeks

    oma morbiidsust

    ja milleks kõik see?

    ta jääbki tulemata.

     

     

    Karl Martin Sinijärv

     

    TAKSO HEA!

     

    Ah üleeile hakkas veidikene jube

    Ma tahtsin uinuda ja samas äratust

    Ei olnud üleeile autojuhilube

    Ja tahtsin kohe ära siit ja ära just

     

    Ma olin pisut võtnud väga punast veini

    Mu palged olid väga pisut väga punased

    Ööpoolikud on ikka olnud meil nii

    Jah üleeile homme kunas veel

     

    Ma võtsin takso ja see takso oli mõnus!

    Ma võtsin takso ja see takso oli hea!

    Kui sul ei ole taksos olnud mõnus,

    telli kohe ja sul hakkab õige pea.

    Sa vali õige number!

    Mitte mingi ämber!

    Vali õige number!

    Mitte mingi öäk!

     

    Mu pea on valus, aga kesse palus lüüa

    Kaks naela kummagisse meelekohta

    Ma väga palju tahaks väga vähe süüa

    Ja minna hoopis ühte teise kohta

     

    Ma tellin takso ja see takso on ju mõnus!

    Ma võtsin takso ja see takso oli hea!

    Kui sul ei ole taksos olnud mõnus,

    telli kohe ja sul hakkab õige pea.

    Sa vali õige number!

    Mitte mingi ämber!

    Vali õige number!

    Mitte mingi öäk!

    Sest taks on maks ja takso eestikeeles makso!

    Maksumaksja oled niikuinii!

    Mitte mingi ämber…

     

     

    MEES, ME PEAKSIME

    (MEES, ME VÕIKSIME)!

     

    Mees, me peaksime suudlema oma kaaslannasid

    ja nad korraks teise tuppa sulgema,

    nagu ka selle Tuhandest Tänatud Töö,

    mille me hetkeks ju suutsime peldikusse pagendada.

    Mees, kas poleks ilus, kui

    mina ja sina

    imetabase prae servas veidike,

    jah, kas või veidike,  kõneleksime?

    Nibeledes nõmeda ilusalatiga tabaksime nii mõnegi tõe?

    Viimast kapparimarja püüdes vaataksime teineteisele

    teistmoodi silma sisse kui

    üksiti ja üksnes üle

    arvutusmasina?

     

    Kas Kasum on see, mis sind tiivustab?

    Kas kesklinna korteri omanikku

    kotib see kõik?

    Sõber, sa sured nii või naa,

    varem või hiljem.

    Sina ei pea ennast tükkideks jagama,

    juppideks lõikama, kildudeks

    keevitama!

     

    Mees!

    Mina tahan sind veel mitu aastat!

    Ole ja tule ja tee ja söö ja naudi ja vedele maas.

    Käi kasvõi minuga koos all poes ja Thailandis.

     

    Mida, mees, selleks on vaja?

    Kas tõesti vaid raha ja aega?

    No kurat?!

     

     

     

    Alati, kui algab mitteuni,

    saavad tähed sõnadeks.

    Vahel saavad üpris hommikuni.

    Rõvedateks, aga kenadeks.

     

    Mõni kord, kui mitteuni hakkab,

    saavad tähed tähendustekski.

    Mõne tähe mõni mõte nakkab

    teise tähte. Mõttetuseni.

     

    Kolmas ja ka kolmeteisekümnes

    täht toob taevast kuu – ja kuni

    on veel kuid, mis rängalt rippu,

    särab tähti.

    Kestab mitteuni.

     

     

    Lahe veerel männid, oksad

    talve rütmis tasa on.

    Lohusalu, Leola, Loksa

    tasa on.

     

    Mere kätkis laine lamab.

    Jää on sõitnud palgesse.

    Tasa, jama, ükstakama

    – valge see.

     

    Kuri kuu ja kõle laotus,

    igav nõmm ja liivatee,

    üksik mõte, kaksik kaotus

    iseendasse.

     

    Üksik mõte, kaksik kaotus.

    Iseendasse.

     

     

     

    Süda tuksub: tuks tuks tuks.

    Mine lahti, uks. Uks-uks.

    Mine vasemale, vennas.

    (mujale sa ju ei saa)

    Heida helevalge kinnas.

     

    Lapik käpik käk käk käk

    Hepik sepik väk väk väk

    Keera kuradile linnas.

    (taha või kuis ainult saad)

    Näita mulle iseennast.

     

    Mina lähen puu taha, mina olen vait.

    I am rock’n’ roll

    and I’m alright.

     

    Keda kotib „tuks-tuks-tuks”?

    Mine põrgu, „Uks-uks-uks.”!

    Tule põõsa taha, tüdruk!

    Heida seljast mahe undruk,

    tule, tembi isamaad!

     

    Mu kodu on küün, koda, rehi ja ait.

    I am rock’n’roll

    and I’m alright.

  • Karin Lutsu näitusel Maire Männikule mõeldes

    Juta Kivimäe

    1976. aastal kirjutab üks väliseesti arvestatavamaid kunstikriitikuid Evi End Stockholmi-Tidingeni eestikeelses lisalehes Prantsuse naiskunstnike ühenduse Luxembourg?i aia maali-, graafika- ja skulptuurinäitusest, millest võtsid osa nii Karin Luts kui Maire Männik.

    Mõlemad olid eesti kunstnikud eksiilis, ent neid eraldas peaaegu põlvkonnapikkune eavahe ja erinev elukäik. Neid sidus siiras isiklik suhe ? paljud aastate jooksul teineteisele saadetud kirjad ja Karin Lutsu poolt ka majanduslik toetus.

    Emigratsioon tundub olevat naiskunstniku elusse lausa kaksipidiselt sisse kodeeritud. Sunnitud eemalolek kodumaast liitub eemaldumisega naise tavapärastest rollidest, mis sõjajärgsetel aastakümnetel vähemalt seitsmekümnendateni kehtisid ka Rootsis ühiskonnas. Katoliiklikul Prantsusmaal, kus tänini eeldatakse, et vanemad tulevad lapsele koolipäeva lõpul järele, võis Maire Männiku naiskunstniku ja üksikema kombineeritud staatus olla ajuti üsna mõru sirge seljaga välja kanda. Seda enam, et oluline sotsiaalne võrdlusgrupp, eksiileestlased nii Rootsis kui Pariisi Eesti Seltsis, ilmselgelt ei mõistnud, miks väga säravalt erialast karjääri alustanud naisskulptor just sellise tee valis.

    Tänaseks on Maire Männiku pärand tema poja, Eesti Kunstimuuseumi ja Pariisi saatkonna aastapikkuse ühistöö tulemusena jõudnud kodumaale.

    Oleme selle üle tänulikud ja uhked, ent samas ? hoopis teistes vabadustingimustes loodud teosed on nii isikupärased ja erinevad kõigest Eestis loodust, et adekvaatne hinnang loomingule ja selle asetamine eesti kunstiajaloo konteksti nõuab peale muu ka taustteadmisi looja isikut, tema elumaailma, tõekspidamiste ja argielu kohta läbi aastakümnete Pariisis.

     

    Eduka karjääri illusioon

    Kirjad Karin Lutsule ja viimase vastuste mustandid võivad öelda palju. Mõlemad naised olid kindlalt omaks võtnud Pallases levinud müüdi loojast kui suurest suveräänsest isiksusest. Karin Lutsul ei olnud otseseid majanduslikke probleeme, ent temagi soovis ise toime tulla oma loomingut puudutavate kulutustega. Maire Männik ei ole oma sõnul Pariisis teinud kunagi mingit muud tööd, kui tegelnud kunstiga. Ta on tulnud toime esmapilgul võimatuga. Tema karjääri algust vaadates tundub lausa kõik olevat võimalik. Ta sõitis 1944. aasta talvel Münchenisse, ent sealne akadeemia ei saanud teda enam võtta õpilasnimekirja. Ta sõitis 1945. aastal Rootsi ning omandas Stockholmi ülikoolis kõrghariduse kunstiajaloo ja psühholoogia alal, õppides samas kõrgema rakenduskunstikooli õhtukursustel skulptuuri, tehes ise kindlustusseltsis kontoritööd. Ilmselt oleks ksenofoobiline Rootsi ühiskond teda peagi piirama hakanud, ent viiekümnendate algul viis õnnelik näituseost ta Pariisi.

    Vähestest märkmetest, mida jõudsin Maire Männiku ateljees viibides lugeda ja paljundada, võib lugeda, et nagu Karin Lutsulegi, oli Pariis ka temale erialaste unelmate linn. Saabunud sinna 1953. aastal, tähendas see äratundmist ja tõelist kojujõudmistunnet. Ta polnud Pariisis kunagi eksiilis nagu Eduard Viiraltki, kellega Männik tundis tõelist vaimset lähedust nende paari aasta jooksul, mis neile oli jäänud suhelda enne Viiralti lahkumist.

    Maire Männiku arhiiv on senini Pariisis, ent kas või Rootsis välja antud  eesti viiekümnendate ajakirjandusest võib saada aimu, kuivõrd särav tundus tema areng kaasmaalastele. Ta jõudis õppida Académie de la Grande Chaumiere?is, täiendada end École des Beaux-Arts?is kiviskulptuuri alal ning õppis Ossip Zadkine?i ateljees viimase kõige menukamal perioodil. Viiekümnendatesse langesid esimesed suured ostud: rahvusvahelises abstraheerivas laadis teostatud ?Orhidee? Le Havre?i muuseumisse ja ?Jalgrattur? Gävle linna Luthernparki. Lisandusid avalikud esinemised Pariisi ja Rootsi galeriides, Salon de la Jeune Sculpture?i vabaõhunäitustel ja Rodini muuseumi aias.

     

    Igavesti 1950ndates

    Tänaseks Eestisse jõudnud tööde daatumeid vaadates tundub, et olulised kreatiivsed ideed langevad just viiekümnendatesse aastatesse, mil Pariis oli sõjajärgse abstraktsionismilaine üks keskus. 1959. aastal sünnib kolmekümne seitsme aastasel Maire Männikul poeg. Võib arvata, et Rootsi ajakirjanduses ?boheemlaslikult pitoreskseks? nimetatud vanas ateljees 54 Rue du Montparnasse on nähtud vägagi keerulisi probleeme, ent Maire Männik suutis end tõestada kunstnikuna ka sealsamas elada jäänud enam kui neljakümne aasta jooksul. Tõsi küll, ta ei suutnud või õigemini ilmselt ei soovinud lülituda kuuekümnendate aastate uutesse kunstivooludesse ja veelgi vähem seostada end seitsmekümnendate retoorikaga, mis osaliselt sündis ju sealsamas Pariisis. Ent temast kujunes tundlik portretist, ta lõi mitmeid avalikke ja vabaskulptuure, arendades edasi oma varasemaid ideid, pühendus süvenenult medalikunstile ja leidis oma ni?i iga-aastasteks esinemisteks ja erialaseks suhtluseks. Mulle tundub, et Maire Männik tundis end eestlase ja Rootsi kodanikuna Pariisis kodus. Ta asutas oma ateljees Prantsuse ? Eesti sõprusühingu, mida küll ametlik diplomaatia ei tunnistanud, kuid trükitud kaardikesel on sõnaselgelt kirjas: Association France-Estonie. Pont du la democratie. Ja selles sõprusühingus peatuski palju sõpru, ka siis, kui suhtlust kontrolliti. Tema enda suhtumist oma eksiili ja üldse ellusuhtumist võiks presenteerida üks lause 1954. aastal antud intervjuust: ?Pariisis ei sega, et tornikellad käivad valesti. Olen mõnikord unustanud isegi kuu- ja nädalapäevad, sest Pariisis ju palgapäevi ei ole?.

  • Ideid peab oskama arendada

    AV sihtkapitali nimel RIINA SILDOS

    Otsuste tegemisel peame kinni eelmiste AV sihtkapitalide välja kujundatud traditsioonidest, et tagada eesti filmikultuuri areng ja filmitootmise järjepidevus. Kõlab kulunult, kuid omab sisu.

    Viimaste aastatega on 60% kogu AV sihtkapitali eelarvest läinud mängufilmide, dokumentaal- ja anima- ning eksperimentaalfilmide tootmise toetamisele. Eesti filmi suur häda on (nii nagu tegelikult ka mujal maailmas) filmiprojekti arendus ja eelkõige stsenaarium. Loodame, et saame lähitulevikus anda välja suure hulga loomingulisi stipendiume ideede, treatment?ide arendamiseks stsenaariumideks, mille abil valmivad publikut köitvad uued linateosed. Toetame jätkuvalt ka filmitegijate täienduskoolitust just seoses filmiprojektide arendamisega, mis aitab kaasa nii filmi kui tegijate endi professionaalsuse tõstmisele.

    Tõsine probleem on meil filmiharidus. Ei ole kellelegi üllatuseks, et karjuv vajadus on filmialase kõrghariduse reformimiseks ja laiapõhjalise filmikooli asutamiseks. Uus AV sihtkapitali koosseis lõpetas ebavõrdsuse filmiüliõpilaste seas (toetust eraldati vaid ühe kõrgkooli tudengitele) ja enam me õpitoetusi ei väljasta. Suurendame hoopiski selle eelarvelise alajaotuse osa ning toetame rohkem üliõpilasfilmide valmimist. Samas oleme asutamas ka stipendiumifondi, millega soovime toetada üliõpilaste koolitamist muu maailma filmikoolides.

    Üsna jõudsasti on kasvamas ka kolmanda sektori initsiatiiv filmilevi ja eriti väärtfilmilevi osas. Siin on tegijaid nii amatöörfilmide osas, kus on sündimas uued huvitavad festivalid-projektid, kui ka professionaalsete filmitegijate hulgas. Võib öelda, et film on liikunud linnast maale, keskusest perifeeriasse, mis tähendab, et filmikultuur on uut jõudu kogumas ja üsna peab võib ennustada tähtede sündi.

    Unustada ei saa ka meie eakamaid ja teenekaid filmitegijaid ning siin soovime tihemini kasutada meile antud õigust näidata üles omapoolset initsiatiivi. Kultuurkapitali nõukogu kinnitas ka uued stipendiumide liigid, lepinguvormid, mis mõneti muudab poolte kohustusi ja õigusi. Mitte oluliselt, pigem täpsustades vahekorda ja kutsudes üles kinni pidama tähtaegadest aruandluses.

    Ka AV sihtkapital määratles täpsemalt oma tegevuse eesmärgi ja riputas kulka uuele kodulehele üles oma prioriteedid. Ehk on nii meie otsused mõistetavamad. Kindlasti palume teil üle vaadata taotluste uuenenud lisade nimekiri ja esitada meile võimalikult inforikas pakett. Meil ei ole kuskilt mujalt teie filmiprojekti kohta infot hankida kui vaid nendelt valgetelt paberitelt, mis oskuslikult musta tindiga täidetud. Selle järgi peame langetama saalomonliku otsuse. Kuulujutud ja emotsioonid meid ei toida. Tavapäraselt me otsuseid ei kommenteeri, kuid oleme valinud meie hääletoruks AV sihtkapitali nõukogu esimehe Endel Koplimetsa ? kui on küsimusi, palun pöörduge. Eitava vastuse põhjuseks on väga tihti vähene armastus kirjatähe vastu. Olge armulikud, teeme otsuseid kirja-, mitte taevatähtede abil. Kuigi tahaks teisiti.

    Jõudu uute taotluste esitamisel!

Sirp