andmelühiskond

Tänavu esimest korda ilmavalgust näinud Birgitta festival hämmastas heast küljest oma võimsa algusega. Sellel muusikaüritusel on olemas kõik eeldused saada üheks suuremaks ja omanäolisemaks Baltimaade regioonis. Suured plussid on selle toimumiskoht ? ajaloost läbiimbunud Pirita kloostrivaremed ?, aga ka asjatundlik korraldus ning hea kavavalik, mis haakub suurepäraselt ümbrusega.

Festivali teisel kontserdil (17. VIII) kõlanud Carl Orffi ?Carmina burana? on üks neist klassikalistest oratoriaalsetest teostest, mis on saanud populaarseks ka laiema kuulajaskonna seas. Seda eelkõige selle monumentaalse heliteose mällusööbiva algus- ja lõpukoori ?O Fortuna? tõttu.

Hiiglaslik esituskoosseis, kuhu kuulusid Tampere Filharmoonia Koor, Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester ja poistekoor, solistid Angelika Mikk (sopran), Urmas Põldma (tenor), Jassi Zahharov (bass) eesotsas maestro Eri Klasiga ja tantsuteater Fine 5 viisid publiku teose esimestest taktidest ?Carmina burana? müstilisse ja salapärasesse maailma, kus on oluline koht ka nii groteskil kui inimese elu kurbloolisuse ning vääramatu paratamatuse tunnetusel.

Ääretult heaks loominguliseks leiuks tuleb pidada tantsutrupi osalemist. Tantsijate tegevus oli sedavõrd haarav, et tähelepanu kippuski keskenduma enamasti neile ning pani unustama tõsiasja, et laval viibib peale tantsijate ka suur seltskond muusikuid. Tiina Olleski ja René Nõmmiku koreograafia vaimustas oma kujundlikkuse ja ideerohkusega.

Antud lavastuses kasutasid tantsuseadjad edukalt teosesse haakuvat atribuutikat nagu jämedatest nööridest improviseeritud kiiged, veinivaadid kõrtsistseenis jpm, mis aitas luua (mõnikord ehk liigagi äraseletatult) konteksti tegevustiku jaoks. Samas, kõige väljenduslikum oli siiski laval lahti rullunud tantsukeel: liikumine ja miimika, mis avas ehk kõige paremini ?Carmina burana? sisu selle keskaegses arhailisuses.

Muusikaliselt mõjuvaimad hetked olid kahtlemata algus- ja lõpukoor, millele lisasid vürtsi valgusefektid, tuues esile muusika võimast ja energeetilist iseloomu, mida võimendas omakorda kloostrimüüride aura. Sopran Angelika Mikk pakkus rohkeid muusikalisi naudinguhetki, millest meeldejäävaim oli soolo ?Dulcissime?. Lisaks heale fraasikujundamisoskusele püüdis ta oma hästi valitsetud häälega puhtalt kinni ilmselt selle teose kõrgeimad helid.

Tenor Urmas Põldma soolo ?Olim lacus colueram? kloostri müüriavas ei olnud mitte ainult muusikaliselt põnev ning erinevaid meeleolusid esiletoov, vaid n-ö duetis tantsijannaga lõi laval ka huvitava visuaalse kujundi.

Tunnustada tuleb ka dirigent Eri Klasi tööd, kes juhtis seda hiiglaslikku organismi mängleva kergusega ja andis muusikutele olulisi impulsse.

Maarjamaa tõekuulutajad

Festivali viimase päeva etendus ?Tallinn pole enam kaugel ehk Kogu tõde Liivi sõjast? oli midagi nende jaoks, kes peavad lugu heast naljast ja tunnevad huvi ajaloo vastu. Kuid samas peab ka mainima, et Liivi sõja aegsete ajaloosündmuste kujutamine ja tõlgendus nii, nagu seda lavastaja Hardi Volmer ja Co (muusika Uno ja Tõnu Naissoo, laulutekstid Peeter Volkonski, Ilmar Trull jt) ette kujutavad, on paraja ?vindiga?, mis lahkneb oluliselt ajalooõpikutest ja ka meie kultusfilmiks kujunenud ?Viimse reliikvia? sü?eest. Olgu samas öeldud, et ajaloofaktid toob Hardi Volmeri lavastus isegi paremini esile kui paljude eestlaste lemmikfilm.

Ent faktid faktideks. Kõik, mis 20. VIII laval nende faktide ümber toimus, ületab siinkirjutaja hinnangul vaimukuselt ja ootamatutelt situatsioonilahendustelt ka kõige julgema Liivi sõja teemalise unenäo.

Liivimaa võimukandjaid, meie idanaabrit, ?Viimset reliikvia? ikoone ja käesoleva aja poliitilisi erakondi tögades ei astuta naljades aga kordagi üle hea maitse piiri. Need on delikaatsed, isegi vulgaarsuste kasutamist võib võrrelda näiteks Ha?eki ??vejkiga?.

Peamistes rollides esinenud Hanna-Liina Võsa (Agnes), Eve Kivi (abtiss), Priit Volmer (Ivo Schenkenberg), Ivo Linna (Vana Toomas), Peeter Volkonski (Ivan Julm), Sepo Seeman (Kroonik ja Gabriel) lõid oma karakterid suure sisendusjõuga, laskmata end häirida naeru lõkerdavast publikust.

Võsa võttis Agnese rolli selle sõnalises osas ehk liigagi tõsiselt, võis märgata ka kohatist ülemängimist. Vokaalpartii esituses aga ei ole lauljatarile võrdset ? publik lihtsalt sulab seda inglihäält kuulates!

Tõnu Naissoo muusika etenduses, lisaks ?Viimse reliikvia? filmimuusikale, täiendab suurepäraselt tegevustikku ja seob stseenide vahelisi lõike. Samuti ei saa märkimata jätta laulutekstide autorite vaimukust: ?Reliikvia? viisil kõlanud laul ?Revalia? oli otsast otsani kontekstist väljarebitud ladinakeelseid mõtteteri täis nagu ars longa vita brevis est või citius, altius, fortius, mis kutsusid publiku seas esile naerupahvakuid.

Võib-olla on sellel lavastusel lootust saada n-ö Tallinna hittnäidendiks, nagu seda on Valge Daami päevade etendused Haapsalus. Tallinnal midagi sellist hetkel pole, kuigi legende, millest annaks kirjutada sobiva käsikirja, kas jandi või tõsisemat sorti näidendi, on rohkem kui küll. Ehk inspireerib Hardi Volmeri lavastus teisigi lavastajaid ja dramaturge tegema selles suunas samme.

Birgitta festival: Poulenci ooper “KARMELIITIDE DIALOOGID” Moskva ooperiteatrilt HELIKON, lavastaja DMITRI BERTMAN, Pirita kloostris 19. VIII.

Helilooja Francis Poulenci ja kirjanik Georges Bernanos’ väga isiklikest siseheitlustest sündinud ooper “Karmeliitide dialoogid” jääb kindlasti veel aastaiks lavastajate ja lauljate huviorbiiti. Esiteks süvenemine teemade ringi: inimene oma heitluses surmahirmu ja ahastusega, suhtestumine jumalaarmu ja lunastusega ning õigusega olla vaba oma valikutes. Teiseks nii dramaturgilises kui muusikalises mõttes erakordselt huvitavad rollid neljale naislauljale. Ja kolmandaks väga mitmeplaaniliste lahendite võimalus lavastajale.

Pirita kloostri müüride vahel esitasid selle Moskva avangard-ooperiteatri Helikon solistid, koor ja orkester.

1794. aastal giljotineeriti 16 karmeliitide nunna kümme päeva enne Robespierre’i terrori lõppu, sest nad olid andnud märtritõotuse. Ema Mariel, ühel õdedest, õnnestus põgeneda ning tänu tema üleskirjutusele on see lugu järeltulevatele põlvedele lugeda.

Prantsuse kirjanikult Bernanos’lt telliti dialoogid filmile, mille aluseks oli Gertrude von le Fort’i novell “Viimane tapalaval”, mis põhines sellel lool. Esialgu tunnistati Bernanos’ dialoogid kõlbmatuks, kuid mõned kuud pärast vähki põdenud autori surma (1949) käsikiri avastati, avaldati raamatuna ja saanud kriitikute kõrge hinnangu, mängiti laval edukaks tänase päevani.

Poulenc alustas selle ooperi kirjutamist ajal, mil tema lähim sõber pidas tiisikushaigena oma viimset heitlust ning olevatki lahkunud siitilmast päeval, mil Poulenc oma teosele punkti pani (1955). Seega on kõnealuse teose kohal pidevalt hõljunud Surmaingel, ent kummalisel kombel on Poulenci muusika niivõrd lummav, et mällu on sööbinud vaid lunastuse ülevus ja üks väga määrav ja oluline situatsioon, millesse meie kui kuulajad-vaatajad olime sattunud. Olime 700aastase suure kloostri müüride vahel ja meie ette oli paigutatud mänguklooster – ruum ruumis oma analoogide ja dialoogidega. Müstikat lisas suure kloostri aknast sisse vaatav kuu, mis tekitas kloostri vastasseinale huvitavaid valgusmänge.

Nüüd tegijatest. Järjekordselt sai kogeda vene häälte erakordsust nende suuruse ja värvigamma rikkalikkuses. Stiililiselt ja prantsuse keele finesse tundvalt mõjusid eriti hästi abtissi osatäitja Larissa Kostjuk ja Anna Gretšiškina (õde Constance). Väga rikkad oma häälevõimalustelt ja emotsionaalse skaala diapasoonilt olid Blanche’ina Natalia Zagorinskaja, uue abtissina Svetlana Sozdateleva ja Ema Mariena Maria Maskhulia. Meeshäältest jäi kõrvu kloostri preestrina Sergei Kostjuk.

Kindlasti kujunes tegijatele probleemiks koht kui selline. Emotsionaalselt oli see loodetavasti inspireeriv oma autentsusega, ent tehniliselt tekitas probleeme orkestri ja lauljate kõlatasakaal. Kuna kuuldavasti on nende koduteater intiimselt 250-kohaline, kus võimalikud pianissimo’s finessid, siis siin tekkis võimenduse ja orkestri hajutatud asendi tõttu sageli kõlaline diskomfort. Oli liialdatud fortissimo’t emotsionaalsetes stseenides ja väga harva võis kuulda Poulencile nii omast piano’t ning kõlalist varjundirohkust.

Mis puutub eelreklaamis kuulutatud lausesse “valgusrežii on Eestis nähtava teatri kohta enneolematu”, siis sellega ei saa küll kuidagi nõustuda. Soovitan vaid meelde tuletada Kuusalus etendatud “Eesti ballaade” ja Vanemuises lavastatud balletti “Suveöö unenägu”. Ei taha mingilgi määral halvustada selle etenduse visuaalset muljet, kuid valgustuse seisukohast polnud siin midagi uudset.

Huvitav oli kunstniku leid lahendada kõik viltuvajunud risti kujutise kaudu. Vastavalt kujutlusvõimele saab iga vaataja ise sümboleid luua. Kas on see rist, mida meist igaühel tuleb siin elus kanda, kas on see valgusekiir kuskile paremasse, valude ja piinadeta maailma või on see järjest aheneva vaateväljaga allakäigurada piinarikkasse põrgusse…

Lavastaja Bertmani tugevaks küljeks paistab olevat inimkarakterite salasoppide võimendamise oskus. Estonia laval nähtud Dargomõžski “Näkineiu” Vürstinna ahastus oli arendatud hulluseks, Riia Ooperis Puccini “Toscas” oli Scarpia inimlikult kannatav, peaaegu et ohver ja Cavaradossist oli välja otsitud lausa blaseerunud naistekütt. Nii on ka antud lavastuses ainsana pääsenud Ema Marie puhul rõhutatud millegipärast kalke intonatsioone abtissi surmastseenis, lausa jõhkraid värve lisatud stseenis Blanche’iga, kus too heitleb meeletult oma hirmudega, ja mitu lausa otsevihjet suhtele kloostri preestriga. Kõiki neid finesse ei loe kuidagi välja Bernanos’ näidendist, kuid ilmselt on muusika andnud lavastajale võimaluse avada inimloomuse käitumismalle just selles suunas.

Kui Poulenc on ilmselt toetanud Bernanos’ soovi väga jõuliselt esile tuua kohe ooperi alguses abtissi piinarikast elust lahkumist, et seda helgemana mõjuks Blanche’i viimasena kõlav “Salve Regina” enne giljotiinitera langemist, siis veidi liiga otseütlevalt mõjub lavastaja lõpulahendus – Robespierre’i sõdurite keeglimäng tapalavalt veerevate kolpadega. Veidi maitselage lõivumaksmine praegu valitsevale “avangardismile”.

Aga see oli vaid pisidetail, õhtu kogumuljele pani punkti minek läbi elusa tulega valgustatud kloostri sooja augustiöösse, kõrvus kumisemas “Salve Regina” malbed helid.

ERSO märgib juba aastaid suve lõppu kontserdiga Tallinnas Eesti Metodisti kirikus ja see toimib nagu mõnusalt sissejuhatav ERSO sõprade taaskohtumine vahetult enne ametliku kontserdihooaja algust. Mingil seletamatul kombel on sellel taval pea rituaali maine – sealt ei tohi küll puududa. Ning kui sõnadeta kokkulepe sõprade ja ERSO vahel on olemas, ei pääse üldse maksvusele ka tegelikult segavad asjaolud nagu nummerdamata kohad, lava puudumine, orkestri paigutuse probleemid ja ega täismaja akustika ka just kõige soosivam ole. Kuid, nagu öeldud, vastastikku sõbralik suhe on primaarne loominguliselt soodsa õhkkonna tekkes – ja see on olemas.

26. augustil lõppes siis ERSO suvi Haydni ja Brahmsi kavaga Olari Eltsi juhatusel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ulatuslikul kaastegevusel. Dirigent oli orkestri asetanud nn viini paigutusega, s.t vasakult lugedes I viiulid, kontrabassid, tšellod, vioolad ja II viiulid versus üldlevinud “ameerika” asetusega I, II, vioolad, tšellod, kontrabassid. Viini klassikute esituste puhul on sellisel istumisel teatav efekt täiesti jälgitav, kuigi minul isiklikult kerge võõristusega seotud, sest bassid oleksid nagu vales “stereokanalis”, aga liigitame selle ebakoha professionaalse kretinismi valdkonda.

Teine ning mõneti objektiivsem tasakaalu probleem on konkreetselt esitatud Haydni Sümfoonia D-duur Hob I:86 puhul, kus aeg-ajalt puhkpillide forte pisut karmistas tutti’t ja vähemalt minu asukohal saalis läks kaduma keelpillide iseenesest põnev tekst. Seetõttu vist tundsin nii esimese kui viimase osa puhul puudust sellest spiritoso’st, mida esimesed viiulid nähtavalt pakkusid, kuid halvasti kuuldavad olid.

Hea meel oli taas veenduda, et puupillisolistidega on ERSOs endiselt kõik korras, mis Haydni ettekande puhul ülioluline. Haydni sümfooniad, just eriti Pariisi ja Londoni omad, on kindlasti orkestri kool ja tore, et see “kool” Olari Eltsi karmi käe all nüüd läbi sai tehtud.

Kõik järgnev, s.t Joseph Haydn / Tauno Aints (orkestriseade) “Abendlied zu Gott” Hob XXVc:9 ja “Te Deum” Hob XXIIIc:2 koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga oli imetlusväärselt tasakaalukas kooskõlas ja peenelt nüansseeritud ning “koha vaim” oleks akustika ka nagu paika seadnud. Tunnistan, et selle kontserdi sisuline kulminatsioon oli just nende teoste ettekanne. Parimaks sillaks Haydnilt Brahmsini on absoluutselt Brahmsi “Variatsioonid Haydni teemale” op. 56a ning sillataladeks puupillirühm Haydni teema esituse ideaalse ansamblitaju ja laitmatu intonatsiooniga.

Kui minult küsitakse, kas ma armastan Brahmsi, siis igatahes jah. Kui küsitakse, kas ka “Variatsioone Haydni teemale”, siis teatava piirini jah ning see “jah” ei välju tehnilise meisterlikkuse imetluse piiridest. Tegelikult ei puuduta see üldse Brahmsi, vaid standardset variatsioonivormi kui niisugust, olgu siis autoriks kes tahes.

Suurepärase suvelõpu apoteoosina toimisid valik Brahmsi “Liebeslieder’itest” orkestri ja koori versioonina, neist 13 op. 52 ning üks op. 65 ja viis neist Gerrard John Williamsi (1888 – 1947) orkestriseades. Nautlesid kõik – nii koor, orkester, publik kui dirigent ja kordamisele tuli seekord “Ein kleiner, hübsher Vogel”.

Lõpp hea, kõik hea. Ma mõtlen lõpu all ERSO suvelõpukontserti ja kõige all muusikat täis suve. Ja kohe algab kõikjal uus hooaeg – elame veel!

Ralf Långbacka (Soome) lavastatud “Othello” süvendas mõtet, et ooper on žanr, mis toimub kahjuks peaaegu ainult traagika toel. Klassikalise ooperi faabula on alati seotud mingi alatusega ja heade tegelaste hukkumisega. Ja enamasti ongi keskmine ooperilavastus vähegi huviga vaadatav alles siis, kui tegevus omandab tagasipöördumatult traagilised jooned. Osalt on see tingitud inimese vastuvõtlikkusest halvale – negatiivne emotsioon on alati tugevam ja seetõttu laval ka kergemini väljendatav. Traagika on n-ö isemängiv, rõõmu või õnne peab ikka rohkem lavastama, et see usutav ja haarav tunduks.

Näib aga, et lavastajad justkui poevad selle taha, et ooperite esimesed vaatused on harva libretolt tugevad, ega viitsigi vaeva näha. Nii jääb kuni pool ooperit tihtipeale lohisema, staatiliseks või kohmakaks. Muidugi ei tee heliloojad ka lavastajate elu kergemaks, sest meeldejäävamad muusikalised numbrid kipuvad ikka lõpupoole (s.t traagika maile) jääma. Seda enam on põhjendatud nende ooperite menu, kus positiivne emotsioon on libretos tugevalt välja arendatud ja kannab ka meeldejäävaid aariaid. Kõige eredamate näidetena meenuvad “Don Giovanni” ja “Traviata”. Siin on elu- ja armastuserõõmu, mis põleb kõrge leegiga, esimeste näidetena Leporello registriaaria ja Alfredo alustatud joogilaul. Mõlemad ooperiliteratuuri säravaimad numbrid.

Ja siit tuleb välja ka oluline järeldus: kui ooperi algupoolel on publikule antud tugev positiivne laeng, mõjub ka järkjärguline meeleolu langus ja lõpu traagika tugevamalt. Kes meist elaks meeletult üle inimese kaotust, kui too pole meile kunagi midagi head ega ilusat tähendanud? Ooperis aga peame vaatama, kuidas üksteisega seni võõristavalt suhelnud inimesed äkki millegipärast ennast või oma partnereid meeletus kirehoos tapma hakkavad. Miks ometi!? Balanss on lihtsalt paigast ära. Ja kui helilooja ning libretist ka sellele mõelnud pole, peaks lavastaja pingutama, et ooperi algusosale kaalu ja eredust anda.

Lavastuses oli klišeesid

Långbacka esimene žest, tormituules rebenev tiibadega lõvi pilt, oli äärmiselt kõnekas ja häälestas võimsale draamale. Massistseen Veneetsia elanike kaasaelamisega tormituules võitlevatele laevadele oli lahendatud voogavate liikumiste ja Rembrandti maalide sügava pruuni-punase koloriidiga.

Haledamaks läks lavastus siis, kui maurist väepealik Othello, Badri Maisuradze suursuguses kehastuses tegelane, kohtus oma armastatud Desdemonaga (Jelena Zelenskaja). Ei paistnud neist ei kirge ega armastust. Uhke lavapildi andis lahtise tulega tõrvikute ja tuleneelaja kasutamine, aga tantsuliikumisel oli küll harrastustantsustuudio maiku. Peostseenis provotseeritakse kaklus, mis saab ajendiks edasistele sündmustele. Solvatud ja tõrjutud Jago näitab Othellole halvas valguses noort Cassiot, kellele annab aga nõu Desdemona kaudu maurilt armuandmist nõuda. Ent see kaval-alatu sepitsus vallandab Othello armukadeduse tapva laviini.

Libreto järgi pole Jagol sugugi kavatsust Desdemonat hukutada, vaid meeste võimuhierarhias korda luua. Üks kaunis naine on aga selleks kõige kindlam relv. Ooperijutuga haakuvalt on inimloomus rohkem aldis halvale – ka Othello usub pigem halba kui head. Ennem usub naise truudusetust kui tema truudust, kuigi viimane seda emotsionaalselt tõestab. Ja nii kägistab must mees oma süütu naise enne, kui sepitsus teatavaks saab. Mis muud enam üle jääb kui endalt elu võtta.

Raske iseloomuga mauri rolli on Maisu­radze kogu ja hääl klassikaliselt hea valik, samuti Sergei Leiferkus peenekoelise Jago ossa. Vokaalselt ühtlane kõrgtase ja tugev orkester ongi selle ooperiprojekti suurim kordaminek. Võimsate ja suurte häältega armastajapaari kaunimaks leiuks oli õrnas piano’s lauldud I vaatuse lõpuduett: “Rõõm vallutab nii, et laman hingetuna,” laulis Othello.

Kõige selle kauni muusika ja võimekate häälte juures tahaks aga näha väärilist lavastust. Et troon on punane ja suur ning sellel ajuti lamab hingeldav Othello, et Desdemona on riietatud sõduritele vastukaaluks heledasse, on pigem klišee. Siinjuures meenub meeletu kahjutundega Mati Undi lahkumine, kes ometi igas hetkes psühholoogiliselt lavastatud ja läbivatest sümbolitest rikastatud “Deemoniga” Eesti muusikateatri ajalukku kustumatu jälje jättis.

Suur samm selles projektis oli rahvusvaheliste staaride kõrval paljude eesti lauljate kaasamine (seekord esietendusest peale, mitte ainult vahepealne eesti koosseis) ja ühtlaseks ansambliks liituv trupp. Eriti tahan kiita Mati Turi vokaali (ometi suurel ooperilaval), Riina Airenne loomulikku liikumist ja vokaali (palju ühtlasem kui “Aidas”) ja alati vokaalsel kõrgtasemel Leonid Savistkit.

“Othello” läbikomponeeritud ja tihedas helikeeles oli väga suur osa orkestril, mis kõlas ühtlaselt ja kvaliteetselt. Arvo Volmeri juhatamisest jäi meelde suurte orkestriliinide suursugune põiming IV vaatuses.