andmelühiskond

Teoreetilise targutamise asemel tasub tutvuda, milline on esiajaloolaste arvamus. Lawrence Keeley kinnitab oma raamatus ?Sõda enne tsivilisatsiooni? (1996), et vägivallamärke on leida igalt poolt, kus inimesed on asunud, ka sealt, kus praegu valitseb rahu. Väikesed Mikroneesia saared, näiteks Palau, on täis forte. Sõditi nii paradiislikul Havail kui ka karmides tingimustes, nagu on Austraalia aborigeenidel kõrbes või eskimotel Arktikas.

Aga miks siis sõditakse ja tapetakse? Äsja eesti keeles ilmunud arheoloog Steven A. LeBlanci koos abikaasa Katherine E. Registeriga kirjutatud raamatus ?Lakkamatud taplused. Müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest? (Olion, 2004) näidatakse, kuidas tänased sõjad ja ökoloogilised hävingud sobivad kokku miljoneid aastaid püsinud inimkäitumise mudelitega. LeBlanc jõuab järeldusele, et inimesed on aegade algusest peale olnud võimetud elama ökoloogilises tasakaalus. Ükskõik, kus me juhtume maakeral elama, jõuame lõpuks ikka keskkonnast ette. Sellega on alati kaasnenud konkurents kui ellujäämise vahend, nii et sõjad on olnud meie ökoloogilis-demograafiliste kalduvuste vältimatu tagajärg. Ajalooraamatud algavad mõne tuhande aasta taguste sündmustega. Just nagu oleks inimene alles siis äkki siia sattunud! Ja siis ei saa aru, mis inimliigiga lahti on, et ta on nii julm ja juhm. Pilt on hoopis selgem, kui alata kaugemalt.

Jane Goodall, Richard Wrangham ja teised primatoloogid on viimastel aastakümnetel jälginud ?impansite elu looduses. Näinud neid toidu kättesaamiseks tööriistu valmistamas, sõprussidemeid sõlmimas, valetamas (teesklemas, et neil pole toitu, mida jagada) ja veel mitmeti inimese moodi käitumas. Üks suur sarnasus on teise karja ?impansite tapmisega lõppevad rünnakud. Vaid vähesed imetajad võitlevad üksteisega, käitudes sõjakalt koordineeritud gruppidena. Rühmana võitlemiseks on vaja palju mõistust.

Kuigi ?impansite ja inimeste tee läks lahku ligi viis miljonit aastat tagasi, on nende omavahelise tapluse struktuur sama: puhvertsoonid, üllatusrünnakud, vangistatud emaste võtmine gruppi ja ohvrite sandistamine on tavaline strateegia. Erinevuseks on relvade kasutamine, mis võimaldab inimestel kiiremini ja kindlamalt tappa. Samuti lubab parem suhtlemisoskus (keel) meie liigil plaanida palju organiseeritumaid rünnakuid, rakendada piiramisstrateegiat, liitlasi ja nii edasi. Inimese areng on olnud koevolutsiooni ehk tagasisidestatud evolutsiooni protsess. Ühe joone areng põhjustab ka teistsuguse joone arengu ja selle areng paneb esimese veel rohkem arenema. Näiteks kui tööriistade kasutamine soodustab ellujäämist ja mõistus aitab kasutada tööriistu, on intelligentsemad isendid ellujäämises ja paljunemises edukamad kui vähem intelligentsed. See protsess käib ringiratast: mida arukam on inimene, seda keerulisemaid riistu ta oskab kasutada, mis aitavad veelgi paremini ellu jääda.

Savanni siirdunud varajased hominiidid õppisid lisaks tule kasutamisele kive viskama. Dunsworth ja Challis oletavad, et inimkeha evolutsiooni määras (osalt) vajadus hästi visata. Me erineme sugulastest lihaste arengu poolest ning teistsugused on just käe-, õla- ja seljalihased, mis on seotud viskamisliigutustega. Olgu inimahvid kui tahes tugevad, ei suuda nad kandideerida viskajate kõrgliigasse. Vaid inimesed on arendanud oma võimet väikest viskerelva täpselt sihtida ja heita. Kasvav arukus laskis valmistada aina paremaid relvi. Kesk-Euroopast on leitud 300 000 aasta vanuseid odasid, mille ots on teritatud ja raskuskese viidud keskkohast ettepoole, et visketäpsus oleks suurem. Need sobisid nii suurte jahiloomade tabamiseks kui hõimusõdades kasutamiseks.

Hoolimata inimeste suuremast intelligentsusest, millega võinuks reguleerida arvukust, hoolimata nende võimest küttida, koguda ja süüa palju rohkem toidutüüpe, mis teinuks maa kandejõu ?impansite omast suuremaks, ja hoolimata paremast suhtlemisoskusest, mida võinuks kasutada vaidluste lahendamiseks, polnud varased toiduotsijad võimelised rahumeelselt elama. Võime süüa rohkem toite tagas populatsiooni kasvu. Kui üks paik ei toitnud enam, anastati uus, ja kui seal olid teised ees, löödi nad maha. Inimeseks saamine ja üle maailma levimine ei teinud kütte-korilasi võimelisemaks elama ökoloogilises tasakaalus ja rahus.

Liiga lihtne on vastata, et Ameerika Suurtasandikul ei uita tänapäeval enam miljoneid piisoneid sellepärast, et neid kütiti sajand tagasi peaaegu nende väljasuremiseni. Neid pole seal, kuna Suurtasandik on muudetud maailma leivakotiks ning täis nisu- ja maisifarme. Piisonitel pole seal enam uitamiseks ruumi. Kui inimasustus kasvab üle keskkonna taluvuse piiri ja toimub mingi kliimamuutus ? see aga tuleb kunagi kindla peale ?, järgneb populatsioonikriis.

Hoolimata sellest, kuidas ühiskond oma ressursse kasutab ja säilitab, jäävad need napiks või lõpevad, kui neid ammutavad liiga paljud. Ükski kogukond pole kunagi üksi, selle kõrval on teised. Kõik need peavad silmitsi seisma reaalse võimalusega, et naaber ei ole ökoloogilises tasakaalus, vaid suurendab oma arvukust ja püüab tema varusid ära võtta. Parim viis sellises olukorras ellu jääda on mitte elada ökoloogilises tasakaalus, vaid paljunedes võistlejad kõrvale tõrjuda ja ise teistelt varud ära võtta.

Kui mingi grupp suudab isegi keskkonnamuutuse korral end ökoloogilisse tasakaalu viia ja oma populatsiooni stabiliseerida, satub ta võrreldes gruppidega, kes nii ei käitu, palju ebasoodsamasse olukorda. Paljude ühiskondade maailmas saavutab edu see, kes kasvab, kui saab, ja võitleb, kui ressursid lõpevad. Pole mõtet elada ökoloogiliselt talutavat elu Eedeni aias, kui naabrid ei ela samamoodi. Üksainus alalhoidlikkuseta ühiskond võib kogu piirkonnas rohutirtsudena alustada säästlike sipelgate kulul konflikti- ja paisumisprotsessi.

Reverend Thomas Malthus väitis oma 1798. aastal avaldatud essees, et osa rahvast jääb alatiseks viletsusse, sest elanikkonna juurdekasv ületab võime toidu tootmist samas mahus suurendada. On saatuse iroonia, et Malthus kirjutas oma prohvetliku teose just tööstusrevolutsiooni alguses. Järgnenud õitsenguaeg näis kummutavat ta järeldused. Paistis, et inimkonna iibel ja samas ka heaolu kasvul ei ole piire. Kummatigi käib Malthuse teooria kõigi sajandite kohta, paitsi kaks viimast. Aga mis on paar sajandit maailma ajaloos, mis ei ole veel lõpule jõudnud?

Kirjutasid oma magistritöö Budapestis Kesk-Euroopa ülikoolis ja doktoritöö Leedsi ülikooli kunstiajaloo osakonnas. Mõlemas käsitlesid eesti naiskunstnikke, nende identiteeti, kunsti retseptsiooni, kohta, tähendust.  Kas ja mis tähenduses võib kõnelda feministlikust kunstist ja  kunstimõttest Eestis?

Feministlikku ja sootemaatikale keskenduvat kunsti Eestis käsitlesin tegelikult ainult oma magistritöös. Doktoritöö eesmärk oli vaadelda soolise ja rahvusliku ideoloogia ristumisi eesti professionaalse kunsti ajaloo vältel ehk siis aastatel 1850 ? 2000. Loomulikult puudutasin oma töös nii feministlikke kui naiskunstnikke, kuid valikuprintsiip ei rajanenud nendel kategooriatel. Küll aga kuulub feministliku kunstiajaloo traditsioon minu teoreetilis-metodoloogilise pagasi hulka lisaks teistele kriitilistele lähenemistele (nagu sotsiaalne kunstiajalugu või postkolonialistlikud teooriad). Väga enesekeskselt võiksime sinuga mõlemad ju väita, et loomulikult on eesti kultuuris feministlik kunstimõte esindatud, kuna paljud meie endi kirjutised ja uurimused on kirjutatud selles võtmes. Samas oleks selline tõdemus kurb, kuigi ühe valdkonnaga seotud autorite arv on Eesti oludes enamasti tõepoolest väga väike. Just seetõttu tahaksin feministliku kunstimõtte olemasolu ja levikut testiva lakmuspaberina kasutada hoopis neid näiteid, kus feministliku kunstiajaloo metodoloogiad, teemad või küsimusepüstitused on leidnud koha nii üldistes kunstiajalugudes kui neis uurimustes, mille teemaks ei ole ei feministlikult ega sooliselt määratletud kunstipraktika või -mõte. Tooksin mõned näited. Feministlik kunst ja kriitika on eraldi välja toodud ?Lühikeses eesti kunsti ajaloos?  1990ndate kunsti all ja selline lisamine on igati õigustatud. Just praegu paneb Ingrid Ruudi kokku uuenenud Ehituskunsti esimest numbrit, mis käsitleb soolist ruumi. Kohe-kohe tuleb kaitsmisele Heie Treieri doktoritöö eesti varamodernistlikust kunstist ja Pärsimäest, kus markeeritud teiste modernismi kujundanud kategooriate seas soolise erinevuse mõiste. Värskelt ilmunud Ene Lambi ?Ekspressionism eesti kujutavas kunstis?  kõrvutab naiste kujutamist ekspressionismis tollal levinud arusaamadega naiste ja naiselikkuse kohta. Karin Lutsu pärandi tõlgendamisel mängivad feministliku kunstimõtte traditsioonid ja kategooriad põhjendatult üha kasvavat rolli jne.

Mis puutub nüüd feministlikku kunsti, siis minu meelest on selle mõiste sisu juba piisavalt erinev feministliku kunstiajaloo omast, seega ei saa öelda, et üks oleks feminism kunstis ja teine kunstiajaloos/teoorias. Feministlik kunst ei ole ainult väljakujunenud traditsioon või diskursus, kuigi seda võib ka niimoodi vaadelda, ja teosed, mida keegi ? kas autor või kriitik või publik ? feministlikuks nimetab, on seotud feministliku kunstiliikumise traditsioonidega. Samas peame arvestama ka neid töid, mis selle traditsiooniga ei haaku või mis isegi sellele võib-olla vastu astuvad, mida on aga sellest hoolimata feministlikuna määratletud. Tuleb meelde, kuidas näitasin 1990ndate teisel poole Zagrebi naisuuringute keskuses Kiwa videot ?Tüdruk rokib? , mida Eestis eksponeeriti feministliku ürituse raames. Suur osa vaatajaid arvas, et selles teoses pole midagi feministlikku- ja võib-olla otseselt polegi. Aga see ebamugav teos ütleb midagi tütarlapse (ja seeläbi ka naise) seksuaalsuse kohta ning on temaatiliselt feministliku kunstiga seotud. Kunst kui arutlus inimese ja maailma üle ei saagi alati ohutu või mugav olla ning sama kehtib feministliku kunsti ja teooria kohta. Selle eesmärk pole ehitada kellelegi, ka mitte feministidele endile intellektuaalset või vaimset turvakodu. Ja üldse pole mõtet rääkida ühest feministlikust kunstist/teooriast/filosoofiast, kuna selle mõiste all eksisteerib nii palju erinevaid ja tihti vastandlikke suundi.

Kas feminismi (sealhulgas ka feministlikku kunstimõtet ja kunsti) mõistetakse Ungaris ja Inglismaal ühtemoodi? Kui ei, siis milline on erinevus? Ja mis sa arvad, miks?

Peamine erinevus on johtub minu meelest samadest põhjustest, mis iseloomustavad ka eesti ja inglise ühiskonna erinevat suhtumist feministlikku ja soolisesse problemaatikasse. Inglise ühiskonda ja loomulikult ka akadeemilist mõtlemist  mõjutas 1960ndate ja 1970ndate feministlik liikumine väga tugevalt. Kuigi eriti rämpsmeedias on feminismile loodud samasugune negatiivne imago nagu Eestis või Ungaris, siis sellistel lauslollusest või otsesest misogüüniast tulenevatel argumentidel, nagu seda võis kuulda meie parlamendis soolise võrdõiguslikkuse seaduseelnõu arutelus, sealses avalikus diskursuses siiski kohta ei ole. Ja vähemalt minu isiklik kogemus näitab ka seda, et sugudevahelise suhtluse ja peremudelid on egalitaarsemad kui nendes ühiskondades, millel on riigisotsialistlik minevik ja kus puudub aktiivse naisliikumise traditsioon.

Eestis on vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus, võrdõiguslikkus on viimasel ajal õige sagedasti ka ajakirjas kõne all olnud. Kuidas sulle tundub, kes sa oled nüüd Eestis tagasi, õpetad kunstiakadeemias, oled Ariadne Lõnga kolleegiumis, oled lugenud naisuuringuid puudutavaid loenguid ka  pedagoogikaülikoolis, kas reaalselt on meie ühiskonnas võrdõiguslikkuse mõttes midagi muutunud?

Oleks naiivne eeldada, et niipea kui seadused on paberil fikseeritud, muutub midagi automaatselt. See ei tähenda, et seaduste vastuvõtmine poleks oluline, vastupidi, seadused fikseerivad ühiskonna õiguslikud normid ja väärtused ning avaldavad seetõttu olulist mõju ühiskondlikule meelsusele. Võrdõiguslikkuse ja eriti soolise võrdõiguslikkuse küsimus on meie ühiskonnas valus teema, aga juba see, et sel teemal nii palju räägitakse, on oluline. 1990ndaid iseloomustas probleemi mahavaikimine ja ?üksikute hullude feministide?  mustamine meedias. Kui aga üha suurem hulk naisi ja mehi hakkab igasugust võrdõiguslikkust toetama, siis on raske neid üksikuteks hulludeks tembeldada. Loomulikult ei tähenda feministlike seisukohtade toetamine veel nende elluviimist, muutusi tuleks tegelikust elust. Mulle tundub, et võrreldes 1990ndatega on olukord tunduvalt paranenud selles mõttes, et naiste eneseteadlikkuse tase on tunduvalt tõusnud. Omaette küsimus on see, kuidas meie olud lasevad naistel oma professionaalseid ja isiklikke püüdlusi teostada, sest paljud tööandjad näivad siiani lähtuvat sellest, et naine saab olla täisväärtuslik töötaja ? kui üldse muidugi ? ainult siis, kui tal pole perekonda.

Riikliku ideoloogia tasandil iseloomustab aga praegust olukorda kummaline segu läänelik-demokraatlikust ja väga konservatiivsest ideoloogiast. Viimase alla kuulub ka tugev iibepropaganda, mida küll ei toeta veel piisavad meetmed (kuigi vanemapalk on osaline samm paremuse suunas). Seega ei oska ma üheselt vastata. Mulle tundub, et peamine muudatus varasemaga võrreldes seisneb järgmises: võrdõiguslikkuse teemasid ei saa enam nimetada pseudoprobleemiks, nendest räägitakse; naiste eneseteadlikkuse tase ja soov oma olukorda parandada on tõusnud; noorema põlvkonna väärtushinnangud on ehk veidike rohkem mõjutatud egalitaarsuse ideest. Võib-olla on patriarhaalse ideoloogia positsioon veidike vähem kindel nii sümboolsel kui elulisel tasandil?

Samas on negatiivseid näiteid meedias endiselt jalaga segada: vaata kas või, mida kirjutas anonüümne Eesti Ekspress värske Nobeli preemia laureaadi Elfriede Jelineki raamatute kohta, kusjuures tundub, et tema põhiteost ?Klaveriõpetaja?  Eestis eriti ei tunta ja seda pole ka tõlgitud. Aga et tegemist on väga radikaalse ja provokatiivse feministliku autoriga, kelle teosed puudutavad elulisi teemasid, siis on meie meedial teda eriti lihtne marginaliseerida. Vahel on mul tunne, et meediakanalite kasutamine n-ö võitlusväljana võrdõiguslikkuse eest on kahe otsaga asi: muidugi jõuab siis sõnum paljudeni, aga samas ei saa autor kontrollida seda, kuidas tema sõnum meediakanalis vormistatakse. Meiegi ajakirj
andus on üsna osav selles, kuidas kriitilise teksti kuuldavust ja väge vähendada või kuidas selle sõnumit moonutada.

Mis seisus on meie feministlik kunst ja kunstimõte? Alustasime ju suhteliselt hoogsalt 1990ndate keskel, manifesteeritult feministlikest kunstinäitustest  sai kõnelda ka 1990ndate lõpul, praegu ju otseselt seda silti juurde ei panda. Olen neljal korral (iga kord uusi aspekte ning käsitlusi juurde otsides) lugenud kursust ?Naised, kunst ja ühiskond?  ja pean tunnistama, et möödunud aastal oli huvi märgatavalt väiksem kui 1990ndate keskel ja ka 1990ndate lõpul, ka kunstiprojektid ning teose feministlik analüüs, mida tudengid pidid tegema kursuse lõpul, olid varem tunduvalt huvitavamad. Milline on sinu kogemus, oled ju ka seda laadi distsipliine pidevalt õpetanud?

1990ndate keskpaika iseloomustas konkreetsete näituste (?Est.Fem?, ?Private Views?, ?Meta/Dialoog? jt) olemasolu. Tehti feministlikke suurprojekte ja nendes osalesid paljud autorid, kes võib-olla muidu poleks tingimata feministlike küsimuste ja sooproblemaatika vastu hakanudki huvi tundma. Selles mõttes on kuraatoriprojektidel väga oluline uusi diskursusi genereeriv roll. Võib-olla tundub sulle just nende väga palju 1990ndate kunstimaastikku mõjutanud näituste taustal, et praegu ei tehtagi eriti palju feministlikku kunsti ja et kuna feminismi terminit kasutavaid näitusi eriti palju ei ole, siis ei puuduta seda teemat eriti ka kriitika.

Samas tundub mulle, et paljud noorema põlvkonna kunstnikud on sellest diskursusest kaudselt mõjutatud, loodetavasti kehtib sama ka kunstiteadlaste kohta. Üliõpilaste huvi on täiesti olemas, kuigi võib-olla see pole tõesti nii massiline kui 1990ndate keskel, kui oli tegemist täiesti uue asjaga. Samas näib mulle, et kogu feministlikku kunstidiskursust ei peeta enam mingiks kurioosumiks ja see on väga positiivne tendents. Tudengid olid kevadistel eesti kunsti ajaloo seminaridel väga altid arutama selle üle, miks feministlikud suundumused kujunesid nii oluliseks kaasaegse eesti kunstis, millised on selle nähtuse sotsiaalsed juured, kas sellisel kunstil on meile midagi olulist öelda ning kas ta suudab genereerida muutusi ühiskondlikus teadvuses.

Kas feministliku kunstimõtte kogumik ?Pandora laegas?  vajab teist osa, sest sinna on ju koondatud tõesti vaid krestomaatilised tekstid, 1970ndatest ja 80ndatest. Milliseid autoreid võiks uus kogumik haarata?

Ma põrkun tekstide puudumise probleemiga kokku pidevalt ja mitte ainult seoses feminismi teemaga. Muidugi võib öelda, et need, kes tunnevad huvi feministliku kunsti ja kunstiajaloo vastu, võivad sellealaseid tekste lugeda võõrkeeles, aga sellisel juhul võiks kogu eestikeelse humanitaarhariduse mõttele kriipsu peale tõmmata  (paljud pragmaatikud nii usuvadki). Usun, et uue temaatilise kogumiku ilmumine edendaks mitte ainult feministliku kunstimõtte arengut, vaid oleks oluline panus eesti kultuurivälja kujundamisse. Kultuurilise mõtte transformatsioon aga omakorda mõjutaks ühiskondlikke mõttemalle laiemalt: seega oleks n-ö teisel ?Pandora laekal?  laiem mõjuväli väljaspool akadeemilise kunsti(ajaloo)hariduse valdkonda. Mis autoritesse puutub, siis piirduvad minu teadmised peamiselt angloameerika akadeemilise traditsiooni esindajatega, aga võibolla oleks huvitav heita pilk ka teistesse kultuuridesse (näiteks Leena-Maija Rossi kaasaegse soome visuaalse kultuuri sooline analüüs võib meie kontekstiga paremini haakuda kui mõne maailmanime tekst).

Nimetaksin võib-olla kahte teemat, mis mind ennast huvitavad ja mis vajaksid tekstikogumikke ka õppe-eesmärkidel: feminismi ja modernismi problemaatika ning visuaalkultuur. Eriline vajadus on ühe korraliku (tõlke- ja originaaltekstidest) koosneva feministliku visuaalkultuuri kogumiku järele. Visuaalne kultuur on üks neid valdkondi, kus kõige olulisemalt kujundatakse välja ja kinnistatakse soolisi rollijaotuse ja stereotüüpe, need pildid ümbritsevad meid kogu aeg ning mõjutavad nii otseselt kui kaudselt meie käitumismudeleid ja arusaamu. Alles hiljuti kuulsin peda reklaaminduse eriala üliõpilastelt, et neile tulevad kohalikud reklaamigurud siiani rääkima sellest, kuidas palja naise kehaga saab pea kõike edukalt müüa. Küsimusi selle kohta, millise ühiskonna me sellise ideoloogia alusel kujundame, reklaaminduses loomulikult ei esitata. Aga visuaalkultuuri uuringud teevad just nimelt seda.

Partsi motivatsioon ei tundu samuti olevat üleliia keeruline, olles ehk vähem isiklikku laadi. Tema (resp Res Publica) ootamatult edukaks osutunud protestiliikumisel olid (ja on) eksistentsiaalsed mured: luua jätkusuutlik ideoloogiline baas ja struktuur või ? veel parem ? leida need juba valmis kujul. Reformierakond sobinuks selliseks ?kanderaketiks? ideaalselt.

Keerulisemaks muutub asi Reformierakonna üldisema motivatsiooni otsingutel. End tõestanud partei allaheitmist poolkarismaatilise protestiliikumise ülevõtukatsele on raske näha muuna kui poliitilise pankroti tunnistamisena.

On muidugi võimalik, et Reformierakonna strateegid läksid lihtsalt oportunismi teele. Kui nii, siis oli tegemist spektakulaarse lühinägelikkusega. RP saadikute näol püüti suhteseademulli, mitte valijaid. Aga ka aasta alguses pidanuks olema elementaarne, et RP häälte arv eelmise aasta valimistel ei näita parempoolsuse potentsiaali Eestis. Protestiliikumise baasiks on definitsioonikohaselt avalikkuse vastureaktsioon olemasolevale poliitilisele establishment?ile. Antud juhul hääletas lõviosa RP valijaid Keskerakonna, Reformierakonna jt Eesti poliitilise maastiku püsiasukate vastu, mitte RP poolt. RP ei olnudki ju millegi enama poolt kui parem ja korralikum elu, mida varasemad tegijad piisavalt pakkuda ei suutnud.

Jutt 40% valijaskonna ?tarastamisest? uue suure paremerakonna poolt oli seega luul. Niipalju on ajakirjanduses ilmunu tunnistusel Reformierakonnale tänaseks taas selge.

Reformierakonna oportunismiinstinktil on aga ka ideoloogiline dimensioon. Uuest ?paremtsentristlikust suurerakonnast? pidanuks saama Euroopa Rahvapartei ehk Euroopa konservatiivsete ja kristlik demokraatide erakondade liidu liige. Seni on Reformierakond kuulunud Euroopa liberaalide sekka. Liberalismis asuvad ka selle juured, partei loodi omal ajal toonase Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) vundamendile.

Reformierakonna allaheitmiskatse RP-le tähistab seega muu kõrval ka liberalismi formaalset hinguseleminekut Eestis poliitilise ideoloogiana. (Tõsi, on tekkinud ka ?sotsiaalliberaalid?, kuid nemadki pole enamat parteilisest protestiliikumisest Keskerakonna ?men?evikena?).  Ja sellest oleks allakirjutanul kahju. Mitte ainult seetõttu, et ta oli omal ajal ELDP asutajaliikmeid. Pigem seetõttu, et Reformierakonna poliitiline ja ideoloogiline pankrot tähistaks murdepunkti Eesti ühiskonnas.

Liberalistlik ideoloogia vaikivale enamusele

Eesti vaikiv enamus on tsentris, tema tahe väljendub vastavalt poliitiliste jõudude tõmbamistele-tõukumistele sealt veidi paremale või vasakule kaldudes, aga see on liikumine pendlina, mis ei jää pidama kumbagi äärmusse. Reformierakonna  enda sättimine paremerakonnaks lõikaks läbi parema tiiva viimased sidemed Eesti poliitika mõistliku, kuid üha rahulolematuma keskmega. Vaesemat, vanemat ja haritud keskklassi ei esinda keegi ja varem või hiljem on sel valimispoliitiline tagajärg.

See, mida Eesti vaikiv kese vajab, on just liberalism laiemas, filosoofilisemas mõttes. On vaieldamatu, et Eesti on seal, kus ta täna oma arengus on, (muuhulgas ainus endine liiduvabariik, mille SKT inimese kohta ületab Poola oma) tänu liberalismi parempoolsele tõlgendusele. Viimase sajandi möödunud kümnend oli aeg, mil ainus tee edasi oli nn negatiivne vabadus (nagu seda teiste seas on defineerinud Isaiah Berlin), vabadus ühiskonna ja teiste indiviidide seatud köidikuist. See oli vabastuse aeg, mil endalt köidikute heitmine oli uue loomise vältimatu eeltingimus.

Aga see aeg on mööda saanud. Negatiivne vabadus on loonud arenguruumi, aga tal on vähe pakkuda selle täitmiseks. Tekkimas on moraalne, väärtushinnangute vaakum, milles õiguste kõrval on üha vähem kohta kohustusel, võlatundel ühiskonna kui sellise ees.

Eesti paremerakonnad kalduvad end üha enam siduma nende huvidega, kes on suutelised oma õiguste teostamiseks. Viimased on Eestis aga selges vähemuses ja sellisel situatsioonil pole eluvõimet, ei valimispoliitiliselt ega ühiskondlikult. Vaja on positiivset vabaduskontseptsiooni, mille lähtekohaks on, et vabadust suudaksid kasutada võimalikult paljud.

Eestil, erinevalt näiteks Suurbritanniast Margaret Thatcheri ajal, ei ole ajaloo vältel kujunenud iseregulatsioonimehhanisme vältimaks moraalset vaakumit, mis kaasneb negatiivse vabaduse kiire levikuga. Nii meenutab Eestis toimuv aastast aastasse üha enam William Goldingu ?Kärbeste jumala? variatsiooni. Ühiskonna taasloomine absoluutse vabaduse tingimustes eeldab enamat kui teatud arvu inimesi ning suveräänset pinda.

Eestis on karjuv vajadus liberalismi järele, mis mõtleks ühiskondlikult, mitte ainult ideoloogiliselt. Vaja on liberalismi, mis taaslooks poliitilise väljundi Eesti vaikivale enamusele, demonstreerides, et ühiskond ei ole nullsumma mäng. Vabadust tuleb suuta realiseerida ning õigus sellele fikseeritud tasemel ? mis peab olema nii kõrge kui vähegi võimalik ? on igaühel.

See kõik ei mahu nendesse kitsukestesse raamidesse, millesse on surutud Eesti parteipoliitiline debatt oma konkreetsetes ilmingutes: kas makse tõsta või langetada. Laiemast reaalsusest lahutatud uinuv mõistus sünnitab koletisi ja nii piitsutab poliitilise skaala paremat tiiba hirm vasema ees, mis kumab läbi ka Res Publica ja Reformierakonna abortiivsest ühinemiskatsest.

Õiget vasemat Eestis tegelikult pole

On kaks ühemeheparteid, Edgar Savisaare ja Toomas Hendrik Ilvese oma. Juhtidest lahus ideoloogiat pole kummalgi ning mõlemad tõenäoliselt lämbuksid, kui Eesti poliitilisest ruumist järsku kõrvaldada Reformierakond, RP või mõlemad.

Seni kuni parem ja vasak vanguvad üksteise tardunud haardes, on Eesti poliitiline tulevik palju hapram, kui võib tunduda. Nagu näitas RP, on Eesti  väljundita keskklass uutele prohvetitele kerge saak. Vaevalt et RP ka viimaseks messiaks jääb. Arvestades RP loksumist paremasse serva tuleb järgmine katse ilmselt vasemalt. Võimalikke platvorme ja avanguid on palju. Loogilise ekstrapolatsiooni korras siinkohal vaid üks näide. Eesti kulutab praegu riigikaitsele (loe: NATO-le) 2% SKTst. Paljud NATO Euroopa liitlased saavad hakkama vähemaga, sealhulgas ka uued tulijad, näiteks Sloveenia, mis kulutab ca 1,5%. Välispoliitiliselt veidi problemaatiliselt, kuid sisepoliitiliselt ilmselt populaarsemalt tuletub siit võimalus, et vähemalt 0,5% SKTst on vaba raha, mis ilma NATOst väljaheitmist kartmata on võimalik populistlikult kulutada hoopis mujale.

Selline stsenaarium meeldib vaevalt neile, kes näevad Eesti tulevikku Lääne-orientatsioonilisena. Sellise orientatsiooni, nagu ka jätkuva majandusliku arengu parim garantii on lähenemine, mis jääb tsentrist veidi paremale. Kindlasti pole selleks lausparempoolsus, mis oma saba sööva maona hävitab seda, millest ta elab. Erinevalt alkeemiast pole tänapäeva Eestis mao igavene taassünd garanteeritud.

Statistika loob petliku pildi

Tõepoolest, kui vaadata statistikaameti publitseeritud kogumikke mees- ja naistöötajate keskmistest tunnipalkadest ametialade lõikes või analüüsida empiiriliste uuringute käigus kogutud palga-alast andmestikku, siis ilmneb, et kogu taasiseseisvusaja on naiste keskmine palk Eestis küündinud keskmiselt 70 ? 80% meeste omast, üksikute tegevusalade ja ametialade lõikes on see jäänud isegi madalamaks. Samas, teatud aladel ja ametites on see erinevus aga kohati vaid 10% ringis. PRAXISe uuringu autorid leidsid, et ??palkade erinevusest 8-9 protsendipunkti (umbes kolmandik) on tingitud naiste ja meeste tunnuste erinemisest (eri ametid, sektorid, inimkapital), ülejäänud osa palgaerinevustest (seega siis umbes kaks kolmandikku) ei saa aga nimetatud teguritega selgitada?. Teisisõnu, tegemist on põhjendamatult madalamate palkade maksmisega naistele, et mitte öelda diskrimineerimisega.

Selline ebavõrdsus on esile kutsunud paljude, eeskätt naiste pahameele. Paraku, nagu kirjutas ka konsultatsioonifirma Fontes nõukogu esimees Tõnis Arro (Areen 14. X 2004), loovad statistilised andmed siin mõneti petliku pildi. Olen ka seda meelt, et keskmise tunnipalga alusel ametirühmas või ka ametiala alarühmas ei saa veel väita, et konkreetsele naistöötajale makstakse vähem kui tema meeskolleegile, teisisõnu, et naist diskrimineeritakse. Asi on selles, et võrdset palka meestele ja naistele ei saa maksta üldse, vaid ikka võrdse töö eest, konkreetse ameti korral ja, mis veelgi olulisem, konkreetse tööandja juures. Euroopa sotsiaalharta punkt 3, millele kõnealuse probleemiga seoses tihti viidatakse, kõlab ??riik tunnustab mees- ja naistöötajate õigust saada võrdse töö eest võrdset tasu?. Selles dokumendis kõneldakse niisiis kahest poolest: esmalt võrdsest tööst ja teiseks sellele järgnevast võrdsest tasust. Sellise põhimõtte vastu ei saa olla kellelgi midagi. Vastupidi, see saab olla ainumõeldav palgapoliitika demokraatlikus ühiskonnas. Paraku on väga raske leida mõndagi uurimust, kus just see võrdse töö aspekt oleks ka arvesse võetud. Paljudes uuringutes tõdetakse, et meeste väljavaated teenida kõrgemat palka, võttes arvesse nii haridust, vanust, staa?i jmt, on naiste omadega võrreldes hoopis paremad. Aga ükski statistiline mudel, mida kasutatakse tõestamaks, et kõigi tegurite (haridus, vanus jne) võrdsuse korral saavad naised ikkagi madalamat palka, ei sisalda võrdse töö tunnust. Võrdne haridus või vanus või veel midagi muud, isegi nende kombinatsioon ei anna veel alust võrdsele palgale, kui töö pole võrdne. Võrdse töö tunnuse eiramise põhjus on üsna lihtne: võrdset tööd on väga raske määratleda. Ja nii vaikimisi eeldataksegi, et kui on üks ametinimetus, küllap siis on tegemist ka võrdse tööga. See ei pruugi nii olla.

Tõnis Arro tõi eespool viidatud artiklis väga selge ja üheselt mõõdetava ebavõrdse töö näite kahest müügiesindajast: kahe lapse ema Mare läheb kell viis lapsele lasteaeda järele, samas kui kolleeg Tarmo põrutab tööd teha seitsme-kaheksani, kirjutades järgmise päeva pakkumisi. Tarmo teeb üsna täpselt mõõdetavalt rohkem tööd nii ajaliselt kui ka sisuliselt ja saab selle eest ka rohkem palka. Normaalne, siin ei ole vist millegi üle vaielda.

Pigem tegevusalane, mitte sooline diskrimineerimine

Alati ei pruugi aga ühe ja sama ametinimetusega töötaja korral see erinevus nii selgesti esile tulla. Näiteks, kas ühe firma kaks osakonnajuhatajat peaksid saama võrdset palka? Üks on personali-, teine infotehnoloogia osakonna eesotsas. Suure tõenäosusega makstakse  IT-osakonna juhile tema ametikohale, so osakonnajuhatajale ettenähtud palgakääride maksimumpalka, sest see tegevus nõuab hetkel rohkem pingutamist ja IT-d peetakse firma arengu seisukohalt äärmiselt oluliseks. Personalijuhile aga keskmist või miinimumpalka, sest selle olulisus jääb IT omale veidi alla. Meeldib see meile või mitte, aga IT-osakonna eesotsas kipuvad olema mehed, personaliga tegelevad aga rohkem naised ja nii ongi saanud justkui kinnitust sooline diskrimineerimine.  Mööngem siiski, et sellist olukorda võiks ehk nimetada tegevusalaseks, aga mitte sooliseks diskrimineerimiseks.

Väga oluline on ka tööandja dimensiooni arvestamine: võrdset palka tuleb maksta võrdse töö eest konkreetse tööandja juures. Kui seda asjaolu arvesse ei võeta, võib juhtuda, et vaatamata võrdsele palgale näitavad arvutused ikka meeste-naiste palkade ebavõrdsust. Näiteks ehitusmaterjalidega tegelevas firmas teenivad nii kümme meessoost müügiesindajat kui ka kaks naissoost sama ameti pidajat igaüks 15 000 krooni kuus. Teises firmas, ütleme pesemisvahenditega kauplevas ettevõttes, kelle majanduslik seis ei ole nii hiilgav kui esimeses, teenivad aga nii kuus mees- kui ka kuus naissoost müügiesindajat igaüks 10 000 krooni kuus. Nii esimeses kui teises firmas ei tohiks soost tulenevaid palga-alaseid küsimusi tekkida, sest tööandja maksab nii naistele kui ka meestele kummalgi juhul võrdselt. Vaadakem aga, mis juhtub siis, kui jätta kõrvale konkreetne tööandja ja leida nimetatud kahe firma palkade alusel mees- ja naismüügiesindajate kui ametigrupi keskmine palk. Selgub, et mehed teenivad keskmiselt 13 125, naised aga 11 250 krooni kuus, teisisõnu: naised teenivad vaid 86% meesmüügiesindajate palgast. Võiks nagu jälle rääkida ebavõrdsusest, ehkki konkreetse tööandja tasandil seda ei ole.

Kahjuks on see dimensioon enamikul juhtudel vastavasisulises analüüsis kõrvale jäänud. Seda küll tihti sobivate andmebaaside puuduse tõttu. Ometi on USA ja Norra teadlased jõudnud järeldusele, et kui võrrelda nais- ja meestöötajate palkasid konkreetse tööandja juures, jäävad naiste palgad meeste omale alla keskmiselt vaid paari protsendi ringis. Jagades siiski paljude muret selle üle, et naiste palgad tervikuna, see tähendab grupi tasandil on madalamad meeste omast, tuleb mõnevõrra üllatusena tõdeda, et keegi pole suutnud midagi mõistlikku olukorra muutmiseks ka välja pakkuda. Kahjuks ka antud juhul. Aeg-ajalt kõlavad soovitused, et naised peavad olema ise nõudlikumad, ei ole erilist vilja kandnud ja, nagu eespool kirjeldatud, konkreetse tööandja juures ei pruugi naised üldse vähem teenidagi. Radikaalne lahendus oleks selline: püüda viia kõigil tegevus- ja ametialadel töötajate sooline koosseis võrdseks (50:50) ning maksta kõigil tegevus- ja ametialadel võrdset palka. Siis kaoks ka soolise palga-alase diskrimineerimise probleem. Aga vaevalt me sellist eesmärki taotleme. Ja kuidas sedagi teostada? Seni näib aga diskussioon selle küsimuse üle jätkuvat (aeg-ajalt), kusjuures kaks poolt ? diskrimineerimise pooldajad ja eitajad ? ei jõua iial kokkuleppele ja mõlemad suudavad samu allikaid kasutades tõestada risti vastupidiseid seisukohti.