Toeta
Otsi

andmelühiskond

  • Näituse “MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” avamine 6.09 Tartu Kunstimuuseumis

    Reet Pulk-Piatkowska

    MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika
    06.09.–18.11.2012, avamine 06.09. kell 17–19
    Tartu Kunstimuuseumi näitusemaja (Raekoja plats 18)
    Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Kai Kaljo, Flo Kasearu, Raul Meel, Jaan Toomik, Anna-Stina Treumund
    Kuraator: Rael Artel

    Tänavuse ART IST KUKU NU UTi kaasaegse kunsti klassika näitus “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” keskendub eesti kaasaegse kunsti sõlmteostele ja toob vaataja ette 1990ndate legendaarsed tööd, mis paljuski defineerivad üldrahvaliku arusaama kujutavast kunstist siin ja praegu, 21. sajandi Eestis. Me tuleme omaenda minevikust ning eesti kaasaegse kunsti praegune olukord ja positsioon avalikus sfääris on suurel määral 1990ndate kunstielu arengute produkt. Rahvuslikus kultuurikontekstis ja visuaalses eneseteadvuses kujundavad kaasaegse kunsti kuvandit ikka veel fantoom-teosed, millest mõnda on näinud väga vähesed, ehkki eksperdina esinevad kommentaariumites paljud. Tahame neid tänaseks juba müütideks muutunud töid jälle eksponeerida ning kutsume ka vaatajat üles neid uuesti vaatama ja tänase päeva kontekstis kriitiliselt ümber mõtestama. Kas poleks juba aeg 1990ndatest üle saada ja edasi liikuda?

    Näituse pealkiri erineb päris radikaalselt konventsionaalse muuseuminäituse omast. Oleme hüljanud korralike kunstiajaloolaste rutiinsesse ja rafineeritud leksikasse kuuluvad väljapeetud sõnastused. “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!” põrgatab vaatajale tagasi need emotsioonidest kantud poolautomaatsed hüüatused, mida publik kaasaegse kunstiga näost näkku kohtudes tihti kas mõttes või häälekalt väljendab. Korraldajatena käime need tundeavaldused kohe välja, et saaksime pärast esimesi emotsioone liikuda edasi juba kunstiteoste sõnumi, sügavama tähenduse ja laiema ühiskondliku situatsiooni juurde, milles teosed valminud.

    “Eesti kaasaegse kunsti klassikana” alapealkirjastatud näituseprojekti kunstnikevalik on tegelikult üsna aimatav — Kai Kaljo, Raul Meele ja Jaan Toomiku nimed ei vaja vast pikemat tutvustamist. Samuti ei pruugigi teha rohkemat, kui avada järjekordne kunstiteemaline artikkel internetis, kui kommentaariumis võib kohata viidet Jaan Toomiku legendaarsele “sitapurkide” installatsioonile. Tänavu möödub teose “15. mai — 1. juuni 1992” valmimisest, eksponeerimisest ja hävitamisest 20 aastat, kuid kujutluspilt rahva mälus püsib siiski elavana ja kütab kirgi. Otsustasime tähistada teose sünnipäeva ning toota selle uuesti. Kui väljapaneku keskpunkt on 1990ndatest pärit sõlmteosed, siis mitte vähem kaaluka osa moodustavad nende teoste miksid/remiksid/kommentaarid, millest enamik tellitud eesti noorema generatsiooni kunstnikelt spetsiaalselt ART IST KUKU NU UTi festivali tarvis — kaasaegse kunsti klassikaga suhestuvad rühmitus Johnson ja Johnson, Flo Kasearu ja Anna-Stina Treumund. Näituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!” ülesehitus on kolmeosaline, kus lisaks 1990ndates pärit sõlmteostele ja nende kommentaaridele eksponeeritakse valikut seotud arhiivimaterjale.

    Näituse avamisel esitletakse ka “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!” kataloogi, mis keerleb eksponeeritud teoste ümber ja selles on kaht tüüpi tekste: kuraatori intervjuud kunstnikega ning pikemad, sõlmteoseid avavad artiklid. Tekstide autoriteks on Rael Artel, Reet Mark ja Tiiu Talvistu, Hanno Soans, Kadri Veermäe; toimetajaks Tiiu Talvistu. Kataloogi on kujundanud Mikk Heinsoo, fotograaf Taavi Piibemann. Pehme kaas, 64 lk, eesti ja inglise keeles.

    06.09. kell 15 toimub artist talk näituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!” kunstnikega Tartu Kunstimajas, modereerib kuraator Rael Artel (eesti keeles).

    Näitus “MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” poleks olnud võimalik ilma järgmiste inimeste ja organisatsioonide abi ja toetuseta: Jevgeni Berežovski, Kadri Karro, Raivo Kelomees, Tartu Kunstimuuseum, Piia Ruber, Annika Räim, Kaarel Tarand, Reet Varblane, Reimo-Võsa Tangsoo.

    Lähem info: Rael Artel, +372 56 229 213, rael(a)publicpreparation.org

  • Gdanski ?Butterfly? ? keskpärane, ent korralik

    Heili Vaus-Tamm

    Võimalusi on mitmeid: geograafilise laienemise, võimalikult soodsate truppide otsimise või mingite sisuliste rõhuasetuste suunas. Põhjanaabrite Savonlinna festivalil oli näiteks eelmisel aastal T?iili ooperitrupp, mille põhiväärtuseks oli see, et tegu oli esimese Ladina-Ameerika ooperitrupiga meie areaalis.

    Läbi on vaadatud Läti ooper, tutvust tehtud ka Peterburi noorte ja Leedu ooperiga. Sellest aastast lisandub maaletoojate hulka ka Tallinna Filharmoonia ja kohe võimsalt: 19. VIII näeb Pirita kloostri müüride vahel Moskva Helikon Operat 2004. aasta Venemaa parimaks lavastuseks kuulutatud Poulenci ?Karmeliitide dialoogidega?.

    Gdanski Ooperiteatri külaskäik on Eesti publiku silme ees laieneva külalis-ooperimajade kaardi täieõiguslik etapp. Siin ei peagi püüdma iga kord teab mis imet (mida seekord ka ei sündinud).

    Gdanski ooperitrupp oli oma kodukootuses kadestamisväärselt tubli: solistid enamikus lõpetanud Gdanski Riikliku Muusikaakadeemia, dirigent sealsamas õppejõud, aga lavastajat peeti nii vähetähtsaks, et tema kohta polnud sõnagi.

    Kõige nõrgem oli I vaatus, sest klassikaliste ooperite käimavedamine on omaette komistuskivi. Lavastusse oli küll lisatud tumm lisategelane (fotograaf), kes aga midagi sisulist juurde ei andnud. Et subtiitreid ka polnud, oli asi seda igavam. I vaatus jutustab noore Ameerika ohvitseri Pinkertoni ja jaapanlanna Butterfly pulmade ettevalmistusest ja pulmadest. Eks tragöödiat ole muidugi lihtsam näidata kui ilu ja rõõmu. Gdanski lavastaja polnud positiivsele poolusele üldse mingit panust teinud ? pulmade-eelset meelelist õhkkonda polnud. Esimene lavastajakäe äratundmishetk tekkis I vaatuse lõpus, kui jaapanlanna oma onu needusest maha langes ja ta punane rüü äkki silmanähtavalt liblikatiibu meenutas. Olustiku ja mentaliteedi tundmist õhkus ka hiljem mitmest stseenist: kahekesi jäänud noorpaari suhteid ilmestas hästi seik, et ohvitser istus taburetil ja pruut kükitas (!) tema kõrval.

    Teises vaatuses muutub tegevus isemängivaks (tõlke puudumine enam ei häiri). Jaapanlanna Cio-cio-san ootab truult koos väikese pojaga aastaid tagasi Ameerikasse naasnud ohvitseri, too ilmub aga koos ameeriklannast abikaasaga, otsustab võtta lapse kaasa ja heitunud naine, kelle armastust enam ei vajata, võtab endalt elu. Siin tuleb dramaatilisemaks muutunud muusika vaatajale appi. On ju tegemist ühe maailma kauneimaid meloodiaid sisaldava ooperiga. Ka läheb lavastajamõte liikvele.

    Kõige nähtavam ja sügavalt põhjendatud on hapra jaapanlanna vägivaldsus. Mitmel korral tõukab ta meeleheitehoos pikali oma ainsa truu kaaslase, teenijanna Suzuki. Väga hea rõhuasetus. Naine, kelle armastus on ära põlatud, muutub tigedaks ja ohtlikuks. Libretist on romantismisajandi kaunishing ja seetõttu näeb publik vaid nõrga jaapanlanna enda vastu suunatud vägivalda ? enesetappu. Hilisemate sajandite kogemus oleks lisanud SL Õhtulehe uudiste stiilis faabula laste peksmisest, näljutamisest jms, milleni jõuab üksijäetud naise meeleheide oma ekstreemsetes väljendusvormides.

    Kõlaliselt oli tulemus keskpärane ? polnud ei südamesse tungivaid hääli ega muusikaliste sügavusteni küündivaid finesse ? ent siiski korralikult tehtud töö.

  • Üks rahvas, üks riik, üks ülikool?

    Tõnu Viik, Eesti Humanitaarinstituudi rektor

    Kui nüüd Eesti demokraatia arengut tegevusvaldkonniti hinnata, siis üllatab, et just kõrgharidus on osutunud selleks valdkonnaks, kus demokraatlik kultuur on eriti visa kanda kinnitama.  Oleksime ju oodanud, et ülikoolides töötavad inimesed teistest kuidagi edumeelsemad ja targemad on, aga millegipärast ei ole nende akadeemilised teadmised Eesti hariduselu edendamisele ligilähedaseltki samaväärset tõuget suutnud anda, kui seda oli pangaasutajate valuutavahetusest tekkinud ärivaist.  Küllap on Sartre?il õigus, kui ta väidab, et targemad inimesed mitte ei peta ennast vähem kui rumalad, vaid tarkade enesepetuvaled on lihtsalt komplitseeritumad kui rumalate omad.

     

    Komisjon mõõdab

    Ülikoolihariduse suhtelise mahajäämuse üheks põhjuseks on minu arvates mitmed eelmisesse ajastusse kuuluvad mõttemustrid, mis meie hariduspoliitilist initsiatiivi ja ülikoolielu edendamist pärsivad.  Üheks niisuguseks kinnistunud mõttekujundiks on kriitilise meele ületanud (eba-)usk administreeriva haridusbürokraatia efektiivsusesse hariduselu edendamisel.  Nii näiteks arvatakse, et on võimalik hariduse ja teadustöö kvaliteeti ja taset mõõta ühtsete, eriala spetsiifikast, ülikooli suurusest ja tegevusvaldkonnast sõltumatute, kvantitatiivsete kriteeriumide abil. 

    Praktikas näeb see välja umbes nii, et ülikooli saabub ministeeriumi komisjon, kes arvutab kokku, mitu ruutmeetrit toolipinda on antud teaduskonnas ühe üliõpilase kohta; uurib, mitu korda aastas viiakse läbi üliõpilasküsitlusi ühe õppjõu kohta jagatuna tudengite arvuga semestris, ning otsustab nende ja sarnaste kriteeriumide põhjal, kas ühes väikeses entusiastide ringi asutatud seminaris on filosoofia õpetamine piisaval tasemel.  Minut hiljem otsustatakse täpselt samade kriteeriumide alusel, kas tuhandetele tudengitele mõeldud koolituskonveier ?juhiabi erialal? saab koolitusloa või mitte. 

     

    Bürokraatia valitsemine

    Viimastel aastatel on riiklik haridusbürokraatia saavutanud oma protseduuride legitimeerimise. Kui kümmekond aastat tagasi ilmus ministeeriumi kontrollrühm ülikooli selleks, et otsustada, kas antud õppeasutus peaks saama lisaks oma haridusmüügitegevusele maksumaksja raha, siis tänaseks on selle rühma ülesandeks otsustada, kas antud erialal on üldse õigus õppetööd läbi viia. Haridusbürokraatlikust kadalipust on saanud mäng mitte parema elu, vaid elu ja surma peale.  Sellest eemale hoida pole kellelgi õigus, vastasel juhul saab õppeasutusest persona non grata, samas maksab mõningate seadusega kohustuslikuks tehtud kontrollprotseduuride tellimine ülikoolile sada tuhat krooni eriala pealt.  (Sama suure summa kasseerib haridusministeerium ka maksumaksjalt oma aina arenevate protseduuride läbiviimiseks.)

    Aga ma ei taha siinkohal Max Weberist rääkima hakata.  Samuti ei taha ma väita, et sellist tüüpi bürokraatlikku kontrolli ei maksaks läbi viia, kuigi haaret võiks veidike õgvendada.  Midagi need kvantitatiivsed andmed ju ikkagi näitavad, nendest võiks teavitada Eesti avalikkust ja lapsevanemaid ning neist oleks kindlasti abi riikliku hariduspoliitika väljakujundamisel. Aga uskuda, et selline bürokraatlik järelevalve on piisavalt efektiivne pädevalt otsustamas, kas ühes õppeasutuses tohib või ei tohi filosoofiat õpetada, on ikkagi enam kui naiivne.  Selle koha peal muutub bürokraatlik optimism administratiivseks hulluseks.

    Teine valdkond, kus administratiivbürokraatlik optimism on terve mõistuse piire minetamas, on teadustöö tulemuste hindamine standardiseeritud ja unifitseeritud kriteeriumide abil.  Teadusloome mõõtühikuks on saanud publikatsioonide arv niinimetatud rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades.  On tõsi, et kogu Euroopa haridusbürokraadid on üle võtmas seda ameeriklaste loodusteadustes üsna hästi toimivat hindamisskeemi.  Tõsi on seegi, et see skeem on ikkagi parem kui onupojapoliitika ja konnatiiklus.  Aga heaks ja tulemusrikkaks seda skeemi samuti pidada ei saa.  Paremal juhul osutab see ?objektiivne? kriteerium teatud käsitööoskusele ja halvemal juhul kõigest autori rahvusvahelistele sidemetele.  Ameerika õppejõud ja teadlased, kes selle ?objektiveeriva? süsteemiga kõige kauem on kokku puutunud, on juba ammu osutanud tema paratamatutele puudustele.  Igasuguse loomingulise protsessi ?mõõtmise? teeb problemaatiliseks just see, et kus iganes viiakse sisse formaliseeritud kriteeriumid, on võimalik loominguline initsiatiiv suunata otseselt nende kriteeriumide rahuldamiseks.  Kusjuures loomingulise initsiatiivi suunamine bürokraatiale osutub konkurentsi tingimustes tegelikult pealesunnituks, sest muidu ei ole teadlasel üldse võimalik ?korrektselt vormistatud? projekti bürokraadile esitleda.  Juba tehaksegi meil bürokraatlikust konjunktuurist sõltuvat teadust ja kunsti ning asutatakse õppekavasid, mille väärtus ei seisne mitte nende kasulikkuses üliõpilase jaoks, vaid nende vastavuses kõrgharidusstandardile. 

     

    Inkvisiitor lubab-sulgeb-avab

    Nagu eespool öeldud, ei ole küsimus selles, et standardiseeritud kriteeriume ei võiks rakendada, neist järeldusi teha jne. Aga nende absolutiseerimine on sama rumal nagu hea elu mõõtmine ärkveloleku ajal teenitud kroonide summaga.  Bürokraatlike standardite absolutiseerimise puhul on ainult loomulik, et haridusministeeriumi nõuandev ja hariduselu edendav roll hakkab tasapisi taanduma inkvisiitori rolli ees, kes keelab või lubab, sulgeb või avab.  Ühelt poolt on mõistetav, et hariduse kommertsialiseerumise tingimustes, kus erinevad ülikoolid sõltumata oma staatusest üksteise võidu diplomeid müüvad, tekib soov seda protsessi ohjeldada ja noori sulikoolide eest säästa.  Teiselt poolt ei tohiks aga üleminekuajaga kaasnevat stiihilist haridusinitsiatiivi päris ära lämmatada, sest riiklikud kontrollorganid ei suuda kunagi sellist initsiatiivi ise ellu kutsuda.  Kui see haridusinitsiatiivi ohjeldav tendents ülekaalukaks muutub, siis ootab Eesti hariduselu uus stagnatsiooniperiood, kus mitte teadlased ja loomeisiksused, vaid haridusministeeriumi ametnikud otsustavad, mida, kellele ja kui suures mahus õpetada tohib, ning tõeliselt huvitav intellektuaalne elu hakkab toimuma väljaspool ülikooli.

     

    Rahvusliku koguprodukti kasvu huvides

    Kõige hullumeelsematena paistavad mulle haridusbürokraadid siis, kui nad vaidlevad selle üle, milliseid erialasid kui suurtes kogustes Eestis õpetada võib.  Nad tahaksid tudengite eest nende elu ära otsustada ja nad sellistele erialadele suunata, kus neid rahvusliku koguprodukti kasvu huvides viie aasta pärast kõige rohkem vaja on.  Mõtlemata sellele, et prognoosid võivad osutuda valeks; mõtlemata sellele, et kõigi inimeste jaoks ei seisne õnn võimalikult kõrgepalgalises töösuhtes.  Ja mõtlemata sellele, et igasugune erialane ettevalmistus selleks, mis juhtub viie aasta pärast, võib meie kiiresti arenevas postmodernistlikus maailmas viie aasta pärast vananenuks ja kasutuks osutuda.  Ettevalmistus tulevikuks ? kui ülikooliharidust üldse sellisele funktsioonile taandada saab ? seisneb pigem siiski vana ja väärtusliku omandamises, traditsioonide, iseenese ja oma kultuuri tundmaõppimises.  Pole sugugi kindel, et see kes täna õpib haldusjuhtimist, on viie aasta pärast edukam juht kui see, kes täna õpib filosoofiat.  Tehnilistel erialadel on tõenäoliselt inimkonna kultuuriajaloo tundmaõppimine vähem tähtis, aga kes oskaks täna ütelda, mitu kirjanikku, luuletajat, või filosoofi vajaks Eesti viie aasta pärast?  Ja mitu riigieelarvelist kohta peaksime me nende tarvis looma ja mitu konkureerivat eriala kinni panema, et ?niigi väheseid ressursse? mitte raisata?

    Isegi niisuguse lihtsa ja suhteliselt kergelt mõõdetava asja nagu seebi tootmise organiseerimise puhul me ju e
    i mõtle, et õige oleks moodustada riigibürokraatide komisjon, kes kõigepealt arvutaks välja, kui palju seepi eestimaalased vajavad, siis kehtestaks ?hea seebi? kriteeriumid ja kontrolliks, milliste seebitootjate tulemused nendele kriteeriumidele vastaks.  Kontrolli tulemusel keelatakse kõigil kontrolli mitte läbinutel seepi toota, põhjendades seda vajadusega tarbijat halva seebi eest kaitsta, ning suunatakse kõik ressursid ühte riiklikku seebivabrikusse, et siis kogu ühiskonda piisava koguse hea seebiga varustada.

    Ülikooliharidus on seebist tunduvalt keerulisem ja palju raskemini objektiveeritav ?produkt?, ometigi organiseeritakse Eesti kõrghariduse ?korrastamisest? just sellise nõukaaegse loogika alusel, kusjuures suurima seebivabriku direktoril, kes ütleks, kuhu tuleks koondada riigi ?niigi vähesed ressursid?, on siiamaani olnud õigus määrata valitsuse seebikomisjoni esimees.  Eesti üleminekuühiskonna mõttekultuur on tasemel, kus on juba selgelt hukka mõistetud mõttekäik, mille kohaselt meil oleks ?üks rahvas, üks riik ja üks seebivabrik?, aga pole veel selge, kas me hariduse valdkonnas just nimelt niimoodi ei toimi.  Seebi näite puhul saaks küll öelda, et Eesti Seep võib ju konkureerida kõigi teiste maailma seepidega, aga ülikoolihariduse puhul peaks see paralleel paika ainult juhul, kui meie haridus oleks inglise-, soome- või mingi muu keelne.  Eestikeelse õppe puhul on võimalik konkureerida ikkagi ainult teise eesti keeles õpetava ülikooliga.

     

    Haridusministeerium kui suurima ülikooli poliitikaosakond

    Kui nüüd ühendada need kolm mõttemustrit ? panna kokku ülioptimistlik hullusele lähenev bürokratiseerimisetung hariduselu standardiseerimisel, inkvisiitorlik rollitaju selle administreerimise läbiviimisel ja erapoolik huvide arvestamine standardite loomisel ?, siis saame kujundi, mis selgitab neid Eesti kõrghariduse mahajäämuse põhjuseid, mis kuidagi rahas ega meie väikeses rahvaarvus kinni ei ole.  Sellepärast on Eesti ülikoolielu stagnatsioonist väljatoomiseks otsustav, kas me saame endale haridusministeeriumi, mis ei käituks suurima ülikooli poliitikaosakonnana, ja et see ülikool ise ei muutuks omasuguste puudumisel ühe riigiasutuse teadusliku tõe bürooks.  Kuni seda pole saavutatud, võiks administreerimiskirge nii palju ohjeldada, et üleminekuperioodil spontaanselt tekkinud haridusinitsiatiiv ära ei lämbuks.  See initsiatiiv on samasugune rahvuslik rikkus nagu need väärtraamatute tõlked, mis viimase kümne aasta jooksul Eestis enneolematul hulgal on poelette täitnud.  Seda vaatamata raha vähesusele ja riigipoolsele administreerimatusele.  Ma kahtlen, kas haridus- ja kultuuribürokraadid suudavad ka suurte eelarvete puhul samasuguse tulemuse tekitada.

     

  • Tulemas on joonistamise meistrivõistlused!

    Piret Paluteder

    JOONISTAMISE MEISTRIVÕISTLUSED
    International drawing competition Tartu 2012 

    Toimumiskoht: 4. – 5. oktoobril Tartu Kunstikoolis, Eha tn. 41 

    Võisteldakse realistliku joonistamise oskuses kolmel teemal: NATÜÜRMORT, PORTREE, FIGUUR (TÄISFIGUUR, RIIETATUD) 

    Osalema on oodatud kõik, kes peavad lugu heast joonistamisoskusest. Võistelda võib ühel ülalmainitud teemal. Töö tuleb kodus eelnevalt valmis teha ja kohale tulles kaasa võtta. Tegemist on pikaajalise joonistusega, seega töö tegemiseks kulutatud ajaline maht peaks olema vähemalt 12 akadeemilist tundi. Töö formaat on A2 ja töö teostatakse harilike pliiatsitega.

    Eelnevalt valmis tehtud töö antakse korralduskomitee kätte. Võistluspaigal joonistab iga võistleja oma töö PEAST uuesti. Selleks antakse aega orienteeruvalt 12-14 akadeemilist tundi. Töö teostatakse harilike  pliiatsitega.

    Reede, 04. oktoober 2012
    Kl 9.00 kogunemine, hommikukohv
    Kl 9.30 meistrivõistluste avasõnad ja eelsoojendusjoonistamine
    Kl 10-13 joonistamine
    Kl 13-15 lõunasupp ja puhkepaus
    Kl 15-18 joonistamine

    Laupäev, 05. oktoober 2012
    Kl 9.30 kogunemine ja hommikukohv
    Kl 10-13 joonistamine
    Kl 13 lõunasupp
    Kl 14 pidulik autasustamine, tordisöömine ja võistluste lõpetamine

    Arvestust peetakse järgmistes kategooriates:
    10-16 a. noored hobijoonistajad
    17-86 a. vanemad hobijoonistajad
    20-86 a. kunstiharidusega joonistajad
    Kõigis kategooriates valitakse 3 parimat. Välja antakse eripreemiad
    juhendajatele ja parimatele koolidele.

    Registreeruda saab KOHE meiliaadressil kunstikool@art.tartu.ee Palun kirjutage oma nimi ja mis kategoorias te võistlete. Registreerumine jõustub osalustasu maksmisega.

    Osalustasu:
    30. septembriks ülekandega, alla 18. aastastele 5.- eurot, täiskasvanuile 7.- eurot
    Osalustasu palun kanda: Rahandusministeerium a/a 221023778606 või 10220034796011 viitenumber 2100010299
    1.- 4. oktoobril on võimalik kõigil maksta ainult sularahas ja koha peal 10.- eurot!

    Osalustasu katab lõunased supid ja võistluste korraldamisega seotud kulud. Majutuse ja õhtusöögi eest hoolitsevad osavõtjad ise.

    TERA POOLEKS!

  • Pärlikihte gurmaanile

    Heili Vaus-Tamm

    Mozarti ja Salieri muusika filmiga ühendamine on üks lihtsamaid teid ja kindla peale minek. See-eest ei tekita aga kahtlusi sisus ega mõju kommertslikult. Kontsert oli tõesti hea ja seda nii ideelt kui teostuselt.

    Nii filmist kui esitatud muusikast jäi kõlama sama sõnum. Põhjused, miks kumbki helilooja piisavat tunnustust ei saanud, olid need, et Salieri oli liig tavaline ja omas ajas kinni, Mozart jälle liialt sellest ees. Muusikast olid ka valitud võimalikult vastandlikud teosed: Salierilt salonglikult efektitsevad ning Mozartilt süngeim ja kaalukaim.

    Eri valdkondi ühendavate kontsertide juures on väga oluline häälestada need ühele lainele, kogu õhtu n-ö läbi komponeerida. Ning siin tuli festivali juhile Peeter Vähile appi komponist Peeter Vähi. Materjal oli valitud ideaalilähedaselt nii erinevate emotsioonide edasiandmise kui ka filmi ja muusika meeleolude ühildumise seisukohast.

    Õhtu esimeses pooles mängiti Salieri püüdlikult säravaid ja vaimukaid teoseid. Filmis tuli noor Mozart ja tõmbas oma värske ande ja ?hobusenaeruga? vee peale nii Salieri lakitud vaimukusele, igavavõitu triviaalsele menuetikesele kui ka kõige tipuks itaallaste ooperimonopolile. Filmikatke sisu oli lühidalt selles: kui valitseja õpib püüdlikult esitama Salieri kirjutatud lookest, saabub noor naeruhimuline Mozart, parandab õukonna kapellmeistri loo käigu pealt oma vaimukate finessidega ?Don Giovanni? teemadeks ümber ja saab majesteedilt loa kirjutada saksakeelne (sic!) ooper.

    Muusika meeleolule polnud see filmikatke mitte illustratsiooniks (nagu cross-over-stiilis tihti üht komponenti süüdistatakse), vaid edasiarendus. Kuhu? Salieri kibestumisse, mis oli üleminekuks teise õhtupoole reekviemile.

    Dirigent Jüri Alperten, kes just tihti sümfooniakontserte ei juhata, tegi seekord ühe oma parematest esinemistest. Salieri teoste puhul sobis hästi temale omane joviaalsus, dirigendi ?estid lõid vastava meeleolu. Salieri orkestriesitusest jäid enim kõrvu flöödi elegantsed ning stiilsed soolod. ?Reekviemi? ja filmi vapustavad kokkupuutepunktid olid filmist nähtud haige Mozarti komponeerimisstseen, tema ettelauldud viisijuppidest välja kasvav orkestrikõla ja selle ülevõtmine juba tõelise, kontserdisaalis mängiva orkestri poolt.

    Kuigi Pärnu Linnaorkestri puhul on tegu projektorkestriga, oli selle kontserdi tase märkimisväärselt hea. Ja dirigent Jüri Alperten suutis aeglased osad (eriti Lacrimosa) kujundada lausa sündmuseväärselt meeldejäävaks. Siin mängis kaasa Alperteni kui dirigendi eripära mitte hoida orkestrit raudses haardes ja valitseda, vaid lasta muusikal vabalt voolata ning interpreetidel sellevõrra avaneda. Alperten justkui imetleks ka ise toimuvat ja läheks sellega kaasa.

    Voces Musicales on hea volüümi ja kõlaga koor, mille täpsuse kallal annab veel tööd teha. Mõlemas aspektis Eesti Filharmoonia Kammerkoori vastand ja sellisena eesti muusikamaastikul hinnatav. Võimekate vokaalsolistide kvartett on ikka veidi harali, aga vahest aeg kujundab meile ka tõeliselt kokkusulava ja tasakaalustatud häältega oratooriumikvarteti.

    Leian, et see kontsert oli nende harvade killast, mille informatsioonitihedus ja alltekstirohkus nii suur, et pakkus eredat kogupilti nii tavakuulajale kui ka võimalust finesse nautida muusikaspetsile.

  • Poliitikud-meediakriitikud Lang ja Nestor Kukus

    Berk Vaher

    Objektiivsusest loobumine on meedias süvenev trend. Nagunii peab suur osa avalikkust meediat poliitiliste jõudude hääletoruks ja ajakirjanikud ise ei viitsi sellele enam vastu vaielda. Ka mitmed raadio saatejuhid ei vaevu juba mõnda aega teesklemagi erapooletust.  

    Nii ütlesid ka Rein Lang ja Eiki Nestor  ?Olukorrast ajakirjanduses? avasaates (5. septembril  Raadio Kukus südapäeval)  välja, millisest erakonnast kumbki tuleb. Loomulikult polnud see kellelegi uudiseks, aga see ?pihtimus? oligi rituaal, mitte uudis. Meediaanalüüsi asusid teostama kaks tipp-poliitikut, kelle puhul ei saa erapooletusest juttugi olla.

    Nad polnud selleks veel isegi valmis. Kohe järgnes puterdamine teemal, kuidas nad on selles saates ikkagi vaid kodanikud Lang ja Nestor. Ha-ha-haa. Juba 19. septembri saates rääkis Lang hoopis teist juttu, manitsedes meediat suuremale lugupidamisele presidendi ja peaministri institutsiooni suhtes ja rõhutades sinna juurde, et ka riigikogu saadik kujutab endast tegelikult ööpäevaringset institutsiooni, kes ei muutu väljaspool (põhi)tööaega lihtkodanikuks.

    Mitte, et see saatejuhte paari esimese saate jooksul eriti millekski kohustanuks. Lang tunnistas konkureerimist Raadio 2 saatega ?Olukorrast riigis? ? ja kahjuks alustati enam-vähem samalt tasemelt, kuhu Muuli-Samosti saade on langenud. Õnneks küll viimase ülbuse ja õeluseta, kuid samamoodi mööda lehepinda libisedes ja ärakäiatud teemasid nokkides, suutmata midagi uut täheldada. Kas saab analüüsiks nimetada nendinguid stiilis ?punkt Postimehele sellise teemavaliku eest? või ?see oli tõesti professionaalne kajastus??

    Kolmandat saadet alustas Rein Lang suskega Priit Hõbemäe pihta, kes oli tema ja Nestori ?vanade lehtede sirvimist? pilganud. On seda ennegi nähtud, kuidas teiste kallal ilkuda armastav Lang ise vähimatki nöökimist ei talu (Kultuuripiduri keiss!), kuid sisimas võtab ta kriitikat siiski kuulda. Ehk siis, kolmas saade oli juba mõnevõrra vähem eetris olesklemine ja mõnevõrra rohkem olukorra analüüs.  

    Res Publica suhtes on nii Lang kui Nestor mõistagi liiga üleolevad, et nähtuse tegelikesse tagamaadesse tungida ? Lang ka veel valitsuse kaitsel väljas. Ent praamiliikluse probleemide käsitlemine oli juba huvitavam. Ei saanud saatejuhid siingi pisikese omavahelise kempluseta, aga tõdemus, et praegused hädad koitsid juba mitme aasta eest, oli vähemalt selle saate raames uus tase.

    Mingit tervikut siiski ei moodustunud. Res Publica teema nurjus Langi manitsustesse Urmas Oti aadressil, kes peaministrit piisava väärikusega ei kohelnud, ja seejärel mingisse moralistlikku udrumudrusse pisivarguste asjus. Kas selline temaatiline ümberlülitus pidi tähendama, et ka Lang kahtlustab Delfi kombel Partsi isa tagant varastamises?

    Pigem võib arvata, et mingit tervikut ei taotletudki. Saatel ei ole veel oma nägu, õigemini, saatel on haltuura korras egotrippiva Rein Langi nägu. Ehkki sageli tulevad asjalikumad märkused Eiki Nestorilt, on ikka Lang see, kes domineerib ja teemasidki tõstatab, poetades kaaslasele, et ?kui saate lõpus aega üle jääb, räägime sind huvitaval teemal ka?.

    Mõlemal mehel on küllaga kogemusi ja teadmisi päevaprobleemide kaugemate tagamaade avamiseks ? kahjuks tundub, et mitte julgust ega viitsimistki. Ent nii lahjana jätkudes raiskab see saade vaid eetriruumi ja kahe tubli riigikogulase energiat.

    Nõuanne saatejuhtidele, heast südamest: jätke kõigi põhiteemade pealiskaudne ülerallimine, võtke saate jooksul paar tõesti olulist küsimust ja rääkige nendest ausalt kõik, mida teate. See parandab ka suhtumist teisse kui poliitikutesse. Kui te seda ei julge ega suuda, siis loovutage eeter inimestele, keda poliitilised sidemed ei pärsi.

  • Neljapäeval avatakse NUKU teatris nukutelelavastuse “Prügihunt ja Superjänes” hooaeg!

    JCI

    Ootame Teid neljapäeval, 6. septembril kell 15.00 NUKU teatrisse, kus leiab aset uue nukutelelavastuse “Prügihunt ja Superjänes” avamine. Kõik huvilised saavad näha lavastuse esimest osa, mis esilinastub 9. septembril ETV2-s.

    Lisaks tähistatakse väga edukaks osutunud “Naksitrallide” suvetuuri lõppu – vaadatakse pilte, räägitakse keskkonnahariduse mitmekesistamisest ja süüakse torti.

    Lastesaade loodi Eesti Ettevõtlike Noorte Koja, NUKU teatri ja ERR-i koostöös ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahalisel toel. Lisaks toetasid AS Tallinna Vesi, Ragn Sells AS ja Tootjavastutusorganisatsioon OÜ.

    Palume registreerida 5. septembriks JCI GO Koja kodulehel: http://www.jci.ee/?id=10414&event=1014.

    Kontakt: Kristjan Täht. Tel. 502 4275. E-post: hoia@jcigokoda.ee.

  • Kõigile, kel kõrvad

    Kaur Gar?nek

    Poolas Płocki linnas Wisła jõe kaldal toimus 5. ? 7. VIII järjekordne elektroonilise muusika ja visuaalide festival. Tegemist oli sealmail juba kolmanda selletaolise piletita üritusega, mis kahel eelmisel aastal kandnud nime ?Astigmatic?. Ent tänavu olid kaubamärgi Astigmatic omanikud mingite korralduslike konfliktide tõttu sunnitud enda peo püsti panema hoopis Gdynias ? kiusu mõttes muidugi täpselt samal ajal! ? ning käesoleva festivali pealkirjaks sai sedapuhku lihtsalt ?Płock 2005?. Kõrvutades kahe ürituse line-up?e, tundub, et võitlus koha ja nime vahel jäi võrdlemisi tasavägiseks. Igal juhul astus Płockis üles terve rida rohkem ja vähem tuntud artiste nii Poolast, Rootsist, Soomest, Inglismaalt, Kanadast, Saksamaalt, Slovakkiast, Hollandist kui USAst. Ei olnud küll näha-kuulda äraleierdatud mainstream-artiste, kelle toodangut saab hommikust õhtuni kuulda MTVst (kahju küll), kuid elektroonikamaailma mastaabis leidus nii mitmeidki prominente. Kokku oli esinejaid üle neljakümne.

     

    Papadram mängis koos publikuga

     

    Festivaliprogramm kestis järjest 58 meeldejäävat tundi. Kui nimekamad tegijad esinesid kella kuuest õhtul kella viieni hommikul, siis pärast seda algas pealava ja telkimisplatsi vahelisel kõrvallaval after party, mis vältas keskpäevani ning millest põhiliselt jõudis minuni ? valdavalt läbi uneloori ? mingi enda anonüümsusest üleküllastunud ja äraütlemata rumal hausitümakas.

    Festivali korraldus ei piirdunud vaid kahe lavaga. Telkimisplatsist veidi eemal, sumeda järve ääres, seisis nn vikerkaaretelk, kus võis osaleda djembe-workshop?idel, kuulata Poola etnokollektiivi Papadram, niisama pehme liiva sees jalga puhata või hoopis supelda. Jões, muide, ei olnud kuigi meeldiv ujuda, sest märja rannaliiva sees oli hingusele läinud vähemalt meetripikkune (ilma peata) hiiglaslik kala, kes levitas äärmiselt vängeid aroome, olles kindla peale ka juba kogu Wisła vee ära solkinud. Supelrannas esinenud Papadram aga jättis vähemalt sama unustamatu mulje kui too lõpnud loom, kuigi hoopis vastupidises mõttes.

    Papadram oli 7-pealine löökpillide ansambel ja mängis põhiliselt djembe?sid, kuid ka muid etnotrumme ning seda päris professionaalsel tasemel ? kokkumäng oli hea ja improvisatsioon kandis. Üritus osutus aga eriti huvitavaks selle poolest, et mingil hetkel ähmastus piir artistide ja publiku, lava ja auditooriumi vahel ning oli raske öelda, kes siin nüüd kellele esineb. Olukord kujutas endast otsekui illustratsiooni Heideggeri Mit-Sein?i eksistentsiaalile, millega õõnestatakse õhtumaade mõtlemises traditsioonilist subjekti-objekti suhet.

    Peasüüdlaseks tuleks ilmselt pidada juba rütmi kui sellise sügavalt ekstaatilist olemust, kuid efekti aitas esile kutsuda ka üks ootamatu vihmavaling, mis sundis kuulajaid tormama pisukese varikatuse alla, mis oli algselt mõeldud vaid artistidele. Seal nad siis, kilud karbis (või räästa all), sattusid põhimõtteliselt keset trummiringi. Niivõrd intiimne õhkkond tähendas enesestmõistetavalt aktiivsemat kaasaelamist, mis päädis sellega, et inimesed publikust hakkasid seni jõude seisnud löökriistu oma parima äranägemise järgi tegevusse rakendama. Tulemus oli meeliköitev, sest Papadram ise suutis uue olukorraga kiiresti kohaneda ning ka ?avantüristide? tunnetusel polnud viga.

     

    Koostlagunev ?vea-muusika?

     

    Vaheldust elektroonilisele muusikale leidis mujaltki. Vanalinnas oli avatud kino, kus festivali raames näidati videoinstallatsioone ning Jaapani ja Hiina filme. Lisaks sattusin puht juhuslikult ühele väikesele rockifestivalile, mida peeti parajasti pitsabaari hoovis. Kuid ka elektroonilise muusika valik oli tegelikult päris mitmekesine, kui ainult oskasid õigel ajal õiges kohas olla.

    Näiteks sinnasamma hämarasse kinosaali peitunult võis kuulata eksperimentaalsemaid helisid Jaapani artisti Aoki Takamasa ning kohalike Palsecami ja CH Districti esituses. Kahjuks avastasin selle võimaluse alles viimasel päeval, kuid CH Districti õnnestus mul ometigi kuulda ning asi oli ka seda väärt ? iseäranis seetõttu, et esituse käigus avaldus selgelt digitaaltehnoloogilise muusika juhuslik iseloom ning muusika-mittemuusika piiri küsitavus. Niigi päris lärmakas ja eksperimentaalne ambient techno muutus viimase loo ajal veelgi lärmakamaks ja eksperimentaalsemaks, rütmid veel keerulisemaks, helid veel tehnitsistlikumaks.

    Põhjus seisnes aga lihtsas tõigas, et CH Districti instrumentaarium, arvuti, ei suutnud oma funktsioone enam korralikult täita ? võib-olla tekkis konflikt midi-controller?iga või muud säärast. Igal juhul ei olnud üleminek ?vea-muusikale? sugugi üheselt tajutav ning päris kindel olin selles alles siis, kui nägin artisti oma higiseid peopesi vargsi pükste külge pühkimas, et siis vaikselt-vaikselt veel mõnda nuppu keerata, mis ent asja veel kaootilisemaks ajas. Etteaste sõna otseses mõttes lagunes koost, ning seda üsnagi esteetilisel moel.

    Tehnilisi viperusi ja vea-muusika elemente tuli aeg-ajalt muidugi ette ka pealaval, kuid kellelgi polnud nii halba õnne kui Legoweltil, kelle esitus katkes sootuks. Legowelt, muide, astus üles esimesel päeval kell 21 ning sel kellaajal vallandus alati üks ja seesama põhjuslik ahel: kõigepealt läks looja päike, mistõttu maksvusele pääsesid visuaalsed efektid ? ühtlasi jõudis kätte pidutsemise aeg de jure; siis hakkaski ülalt linnast massiliselt kohale valguma festivalikülastajaid, kes täitsid kogu pealavaesise liivaväljaku. Ning paralleelselt kõige sellega liikus muusika lihtsustumise suunas ja omandas rahvalik-popularistlikke jooni ? esile kerkis pööblimentaliteet. Muusikalises mõttes kestis see laine aga vaid paar-kolm tundi, misjärel võis jälle nautida midagi hingekosutavamat.

    Näiteks Luke Vibertit, kes miksis hardcore jungle?it eksperimentaalselt valju techno?ga, torgates sekka killukese Aphex Twini ja Squarepusherit; endist kraftwerklast Karl Bartost, kes esitas võrdlemisi autentseid Kraftwerki cover?eid; ning massiivseid electro-techno-käike Funkstörungilt, kes on muide esinenud ka Eestis.

    Sellest hoolimata tuli valdav osa ilusast, huvitavast ja uuenduslikust, kohati ehk mõnevõrra rahulikumast muusikast ettekandmisele siis, kui päike veel kõrgel ja plats inimestest peaaegu tühi. Astrobotnia, liigutavalt heakõlaline Isan, sisisev ja särisev Jan Jelinek, minimalistlik Anders Ilar, Apparat ja garynumanlikult naljakas Soulphiction olid ehk tõesti kes liialt ambient, kes liialt glitch (kompuutrivigade kunst ? toim), experimental, minimal või lihtsalt liiga ?intellektuaalne?, et minna peale valdavale enamusele, kes paistis otsivat üksnes tsirkust ja leiba ? ehk siis tümakat ja õlut. Festivali taset näitaski see, et olulisel määral oli arvestatud ka nende üksikute veidrikega, kellele meeldib muusikat ka kuulata ning mitte vaid kõrvadega. Nn intelligent dance music ja braindance aga nähtavasti ei saagi sobida kõigile, kel kõrvad.

     

  • Lääs peab käituma nagu Lääs

    Kadri Liik

    Mõni aeg hiljem aga,  kui vene majandus ilmutas taas kasvumärke ja 11. september möödas,  tegi Venemaal nüüd kindlalt võimul Putin  oma mälestusväärse välispoliitilise pöörde Läände.  Ja Venemaast sai taas riik, mille Lääs tunnistas liitlaseks,  ja juttu tema  ?kaotamisest? hakati pidama patujutuks. Nüüd, pärast Beslani pantvangikriisi, mille Putin kasutas ära riigivõimuhoobade edasiseks koondamiseks, võib siin-seal, iseäranis USA valimiskampaanias, taas jutuks tulla Venemaa ?kaotamine?. Ehkki  võimalik, et pärast valimisi kaob see taas. See aga  ei tähenda, et Venemaa teema leiaks Läänes küünilist kasutust vaid kampaaniate käigus, vastaste ründamiseks. Neis juttudes on ka omajagu siirust. 1990. aastate alguses usuti Läänes üsna kindlalt, et kommunismist vabanenud Venemaale tuleb anda demokraatia ja turumajanduse ?retsept?, saata Läänest abiks paar ?kokka? ja saabki temast riik, mis on samasugune nagu kõik teised demokraatlikus maailmas. Oma arusaamist mööda ongi Lääs varustanud Moskva nii  ?retsepti? kui ?kokkadega?; ja just seetõttu põhjustavad  asjad nagu majanduskrahh, T?et?eenia sõjad (oma puhkemishetkel) ja demokraatia ning föderatiivriigi põhimõtteid eiravad võimusüsteemimuutused Läänes ahastavat minevikus sorimist: mida me ometi valesti tegime?  Tegelikult on Lääne võime Venemaa sisemisi arenguid mõjutada olnud tõenäoliselt alati väiksem, kui Lääs ise on uskunud. On olnud vaid üks asi, mida Lääs oleks saanud ja pidanud tegema, aga just seda ei ole ta korralikult teinud: Lääs oleks pidanud Venemaale olema järjekindlaks toimiva demokraatia standardiks.

     

    Usk demokraatiasse kadus

    Kes käisid 1980. aastate lõpul ja 1990. alguses Venemaal, võiksid mäletada, millist energiat ja tahet demokraatiamaaks saada selles ühiskonnas tol ajal leidus. Muidugi ei olnud see nii üksmeelne kui Eestis, kus tegu oli ühtlasi rahvusliku vabastusliikumisega. Venemaal oli N Liidu lagunemine paljudele, sealhulgas ka demokraatidele emotsionaalselt raske üleelamine. Ent Läänel oli oma suur võlu, Lääne standarditele tahtis vastata küllalt suur ja oma aktiivsuse tõttu veelgi suuremana mõjuv osa ühiskonnast. Inimesed uskusid demokraatiasse.

    Enam nii ei ole. Valdav osa venelasi ei usu, et turumajandus ja demokraatia on Läänes kuidagi oluliselt teistsugused kui see elu, mida nemad on viimased 13 aastat kogenud. Vaid väike osa liberaalsest eliidist mõistab, et Venemaa on näinud kõigest libademokraatiat, ent nendel pole menu. Rahvas ei taha kuulda, et jälle on vaja midagi reformida, et saavutata tõeline euroopalik demokraatia ? ning põhjus pole mitte ainult inimeste reformiväsimuses, mis on praeguseks kõigiti loomulik, vaid ka väärilise orientiiri puudumine. 

    Venemaal demokraatiat propageeriva poliitiku raskusi kirjeldas värvikalt möödunud laupäeval Tallinnas käinud Jabloko liider Grigori Javlinski: T?et?eenias käib sõda, oligarhid omandavad suuri naftafirmasid sisuliselt vaid toetuse eest Boriss Jeltsini tagasivalimiskampaaniale, ent kõik teleekraanid näitavad, kuidas Bill Clinton patsutab Jeltsinit õlale ja kiidab, kui tubli reformaator too on ja kui ilusat demokraatiat ta loob. Mida öelda?! Putin peab uut T?et?eenia sõda, hävitab vaba meediat, vangistab oma poliitilisi vastaseid, ent Bush surub tal kätt ja tunnustab teda kui head liitlast terrorismivastases sõjas. Tee siis rahvale selgeks, mis asi see demokraatia tegelikult on!

    Lisaks on Lääne sõnum veel naeruväärsuseni vastuoluline. Javlinskit tsiteerides: ?Euroopa Parlament kritiseerib Venemaad, ütleb, et teil on halb poliitika T?et?eenias. Siis aga ütleb nõukogu, et ah, ärge kuulake seda rumalat Euroopa duumat. Siis tuleb eesistuja ja ütleb, et vastupidi, väga hea poliitika on. Aga siis tuleb komisjon ja ütleb, et ei, meie ei ole nõus ? ikka paha on. No milline on siin sõnum??

    Muidugi, Javlinski teab väga hästi, milles asi: täitevvõimu eesmärkidest johtuvalt on teinekord soodne Venemaad mitte kritiseerida. Näiteks siis, kui kriitika niikuinii midagi ei muudaks, rikuks vaid ära suhted Venemaa presidendiga, mis on eriti valuline mõistagi juhul, kui sõltutakse nii hullusti Venemaa naftast ja gaasist, nagu Euroopa praegu sõltub. Tegelik mure Venemaa arengutee pärast on enamiku lääneriikide juhtkonnas täiesti olemas, seda tavaliselt aga avalikult ei väljendata ja eraviisiliselt tehakse seda kardetavasti nõnda ettevaatlikult, et Venemaa ei saa alati arugi, et tegu on kriitikaga.  Lääneriikide enda publik on demokraatiaga harjunud. Tema teab, et parasjagu võimuta poliitikud on oma avaldustes uljamad kui võimukandjad, keda amet sunnib vahel ettevaatlikkusele. Lisaks konkurentsile  poliiti­ku­te endi vahel  on olemas vaba meedia, kes vajalikul hetkel võimukandjad korrale kutsub. Seeläbi saab tagatud, et riik ei triivi oma sise- ega soovitavalt ka välispoliitilistes tegemistes läänelikest põhimõtetest liiga kaugele.

     

    Põhimõttelage konjunkturism

    Venelastel aga pole toimiva demokraatia kogemust. Ka pole  meediast, opositsioonist ja tsiviilühiskonnast koosnevat tugiraamistikku. Nii et kui Lääne poliitikud jagavad kiitust Jeltsini korrumpeerunud või Putini kagebeelikule Venemaale ning esinevad siis ootamatult kriitikaga, et see samas kohe unustada ? siis ei ole tavalisel venelasel mingit alust oletada, et sellise käitumise taga oleks midagi muud kui seesama põhimõttelage konjunkturism ja oportunism, mis viimasel nädalal inspireeris Vene regioonide kubernere hordide kaupa Kremli-truu Ühtse Venemaa parteisse astuma.  Enam ei tagavat neile kohta valimised, olgugi need juba ammu manipuleeritud, nüüd määrab kõiki ametisse Kreml, seega tuleb kuuluda õigesse  parteisse. Isiklikud poliitilised tõekspidamised ? see on kuberneri jaoks lubamatu luksus!

    Kahjuks paistab Lääs Vene inimestele sama printsiibitu  ning see on aidanud kaotada  usu demokraatiasse. Kui venelased enam demokraatiasse ei usu, siis ei tule kusagilt ka mingit survet autokraatiasse langeva riigi demokratiseerimiseks. Jah, võib-olla kunagi saabub uus Gorbat?ov, kes kuulutab välja glasnost?i… Aga kerge ei saa tal olema. Kord petetud demokraatiausk ei taastu nii kergelt. Ning sellel, et asi nii läks, on Läänel paraku tõesti omajagu süüd.

  • Homme avatakse Aapo Puki juubelinäitus II

    Inna Kivimäe

    Teisipäeval 4. septembril kell 16.00
    avatakse Jõhvi Linnagaleriis (Jõhvi Kontserdimaja, Pargi 40)
    näitus: Aapo Pukk 50 “California lõunakalda valgus”.

    Näitus kestab 1. oktoobrini.

    Jõhvi linnagaleriis eksponeeritav „California lõunakalda valgus” on kunstniku juubeliaasta järjekordne näitus. Õli- ja akvarellitehnikas maastikud on sündinud viimase kümne aasta jooksul Californiat külastades ja seal elades.

    Näitus annab hea tagasivaate sellele, kuidas portretist vabadel hetkedel rikastab oma värvipaletti, arendab end maalijana ja kogeb uut maad.

    Päikese eest varjudesse tõmbunud väikelinnade tänavad, kirikuaed, purskkaev raamatukogu õues, Santa Catalina saare motiivid ja paljud teised maastikud lubavad vaatajal aimata maailma ühe suurema linna Los Angelese ja hiiglasliku Vaikse ookeani lähedust.

    „Loodus on nii lähedal ja nii ehe, et tuleb su sisse, sa huilgad lainete kõrvulukustava mühina saatel ja kellelegi ei lähe korda, et sa olemas oled. Sa muutud ise selleks, see ei ole mitte millegagi võrreldav. Sa kas maalid või ujud, ühtviisi nauditavad ja ohtlikud on mõlemad. Kelle jaoks ma neid pilte maalisin? Loomulikult iseendale, et ma iialgi ei unustaks, mida olen kogenud.” Nii kirjeldab kunstnik oma maalide sündi.

    „Omaette teema on muidugi päike,” jätkab Aapo Pukk oma maastikke silmitsedes. „See on nii ere ja sa oled ta ees nii abitu. Su silmad on selleks nii kogenematud, et võtab aega, kui kohaned sellega, temaga kooselu ära õpid. Praegu Eestis neid pilte vaadates on tunne, et kõigepealt peaks tutvustama vaatajatele päikest ennast, alles siis võiks inimesed näitusesaali lasta.”

    Viimase 20 aasta jooksul on Aapo Pukk portretistina endale nime teinud mitte ainult Eestis, vaid saanud arvukaid auhindu rahvusvahelistelt kunstiorganisatsioonidelt.

    Jõhvi linnagaleriis avatavale maastikumaalide näitusele paneb kunstnik välja ka International Artist Magazine’i auhinnatud akvarelli “Los Angeles”.

    Aapo Pukk kuulub aastast 1999 maailma suurimasse portreekunstnike organisatsiooni, üle 3000 liikme koondavasse Portrait Society of America (PSOA), on California Kunstiühingu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige.

Sirp