Sõnaraamatuga oli seotud suur osa meie fennougristika tippe. Selle alusepanijaks oli kuni 1960. aastani sektorit juhtinud Paul Ariste, kelle eriarmastuseks vadja keel juba ammust aega oli olnud ning kes on end ise naljatamisi vadja keele patenteeritud uurijaks nimetanud. Sõnaraamatu esialgse käsikirja koostasid Elna Adler, Karl Kont, Arvo Laanest, Paul Kokla ja Merle Leppik. Samaaegselt jätkus ka uue keelematerjali kogumine suvistel ekspeditsioonidel.   

Kõiki kaasaegseid teadusparadigmasid arvestavad ja nüanssideni üksikasjalised koostamispõhimõtted töötati välja Valmen Hallapi juhtimisel. Tegevtoimetajateks said Elna Adler ja alates 1975. aastast Merle Leppik. Sõnaraamatu kolm viimast köidet on trükivalmiks toimetanud Silja Grünberg, lähtudes Elna Adleri ja Merle Leppiku ositi eeltoimetatud käsikirjast. Tegemise käigus seitsmeköiteliseks paisunud sõnaraamatu esimene köide ilmus aastal  1990 ja selle trükkisaamine oli tõeline oma aja märk. Täiuslikkuselähedaseks lihvituna valminud köide esitati kõigepealt kirjastusele Valgus masinal kirjutatud käsikirjana, milles parandustega paberiribad hoolikalt teksti peale ja vahele kleebitud, et käsitsiparanduste hulk leheküljel lubatud piirmäära ei ületaks. Aga siis selgus, et isegi Leningradist pole võimalik saada kõiki transkriptsioonis vajalikke tähemärke tinalao tarvis. Ja asi jäi veel mõneks aastaks seisma, kuni instituudis hakati kasutama tänapäeva arvutilao eelastet fotoladu ja loodi 1989. aastal kõiki nende keeruliste aegade piiranguid ja võimalusi arvestav ja kasutav arendusettevõte Signalet instituudi teadusliku väljundi publitseerimiseks. Personaalarvuteid veel polnud ja programmid olid algelised, nii et vadja sõnaraamat sisestati keeruliste lisakoodidega tekstina, mis teisendus arvutis esialgu täiesti loetamatuks perfolindiks. Trükinduses oli tegu revolutsiooniga,  ent raamatu välise ilu mõttes oli aeg kurb. Rohkem kui 350 leheküljega pehmekaanelises ja kehvas liimköites väljaanne trükiti kollakale ajalehepaberile nii väikses ja tuhmis kirjas, et sellisena ei loeks isegi kriminulli.       

Kesise kesta sees ja sama kirjaga nagu sõnaartiklid on esimeses köites ka põhjalik sissejuhatus (22 lk eesti keeles ja 24 lk vene keeles), kus selgitatakse materjali esitamise põhimõtteid. Kõigi vadja sõnaraamatusse ladustatud rikkuste väljakaevamiseks on sissejuhatusega tutvumine raskustele vaatamata  siiski soovitatav. Selle järgi võib aimu saada, kui tohutu töö sõnaraamatu sees peitub ja mida kõike sealt otsida tasub ning leida võib. Varimärksõnade ja varivormide süsteemiga on suulise ja varieeruva murdekeele kajastamiseks sisuliselt loodud ühtlustatud kirjakeel, mille toel on ajas ja ruumis teisenev ja fluktueeruv materjal esitatud süsteemselt, ent samas ometi täiesti autentsel kujul. Tekstinäidete esteetiliseks ja vaimulooliseks  nautimiseks saab vadja sõnaraamat muidugi lugeda ka ilma selle süsteemsuse tagamaadesse tungimata. Sügavamate kihtide lahtimuukimine nõuab siiski päris suurt pingutust. Praegu selliseid sõnaraamatuid enam ei tehta, sest tänasele tarbijale sihitud teatmeteos peab olema lehitsemisel kohe mõistetav. Seda rõõmustavam on, et vadja sõnaraamat muutumatul kujul lõpuni välja veeti ja viimane, seitsmes köide ilmus kakskümmend üks aastat pärast  esimest ikka samade, kunagi välja töötatud põhimõtete järgi toimetatuna (ehkki tiraaž on langenud 5000-lt 400-le).   

Praeguses pragmaatilises ajas mõjub vadja  sõnaraamat omamoodi saurusena, sest kindlasti ei ole see tarbeese. Ja niisama tarbijaid tal ju enam polegi, on imetlejad ja uurijad. Sellel on siiski ka praktilisem kasutusvõimalus, mis kavandatavas üheköitelises koondväljaandes õige pea loodetavasti realiseeritakse. Märksõnade eesti ja vene tõlgetest on mõningase tehnilise pingutusega tuletatavad eesti ja vene register, mis annaksid sõnaraamatule kakskeelse eesti-vadja ja vene-vadja sõnaraamatu  lisaväärtuse, mis teeb selle atraktiivseks palju suuremale lugejate hulgale.