Kultuurikorralduse valdkonnas on praegu, mil paljude valdkondade lähi­tulevik on ebaselge, üle hulga aja vajadus tõepoolest kiirete ja põhjalike muudatuste järele. Juhtumisi on ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia ja Estonian Business Schooli ühine kultuurikorralduse kaheaastane magistriõpe sügisest üles ehitatud täiesti uutmoodi. EMTA kultuurikorralduse õppejuht Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš tutvustab probleemipõhist kultuurikorralduse õppekava. Sellel õppida soovijate dokumente võetakse vastu veel 25. juunini.

Millised on EMTA ja EBSi kultuurikorralduse õppekava kõige suuremad muudatused?

Kõige suurem muudatus on, et tudengid hakkavad kahe aasta jooksul endale püstitatud ülesannet lahendama. Õpingud on just sellega seotud ja peaksid lõpuks päädima magistritööga. Paljudele tudengitele on olnud üks valusamaid küsimusi, et õpitakse poolteist aastat, aga siis tuleb viimase poole aastaga kiiresti leida mingi teema ja magistritöö valmis kirjutada. Nüüd tahame sellist asja vältida. Nüüd saavad ka need tudengid, kes ei oska võib-olla nii hästi teooriat ja praktikat seostada, kaks aastat oma valitud teema sees olla.

Kuidas saab probleemipõhise õppe puhul tagada individuaalsete vajaduste täitmise, nii et kõik vajalik saaks siiski magistrantidele edasi antud ja midagi olulist ei jää õppe­kavast välja?

Probleemipõhine õpe on üles ehitatud oma metoodika järgi: tudengeil tuleb saavutada teatud õpiväljundid ja kahe aasta jooksul peab teatud teemadega tegelema. Päris nii ei ole, et saab valida, millega tegeleda, millega mitte, muidu vajalikke õpiväljundeid ei saavuta ja õppetsüklit ei saa läbida. Seadus nõuab ja see on ka mõistlik, et õppekaval, moodulitel ja õppesessioonidel on õpiväljundid. Siin tuleb mängu mentor, kes teda suunab, aitab tudengil sõnastada oma küsimusi, otsida lisamaterjali jne, aga ka tudengil endal on õppeprotsessi ees vastutus. Kui tudengi arvates näiteks parasjagu käsile võetud teema teda absoluutselt ei puuduta ja tema järgmine samm oma ülesande lahendamisel nõuab hoopis muuga tegelemist, siis ta saab seda arutada kõigepealt oma mentoriga ja siis ka vastava õppejõuga. Diskussioon on osa õppest: tudeng peaks aru saama, et tal on võimalus õppida, teavet saada, mõista ja küsida. Mentori roll on ka tudeng reele tagasi aidata ja teda suunata, kui tollel on siht silme eest kadunud. Ikka võib juhtuda, et mõni teema on põnevam kui teine ja kõik lektorid ei ole alati nii säravad.

Pealegi on teadmisi, mis ujuvad pinnale võib-olla aastate pärast, kui teadmine on taustal olemas. Kõiki teadmisi ei pea kohe rakendama, võib-olla saame tegutsedes kunagi aru, et loenguga toetati mingeid teadmisi. Üks eesmärke on, et tudeng teadvustaks õppetööd paremini, mõistaks, millised harjutused toetavad milliseid oskusi ja teadmisi, miks õppejõud kasutab sellist ja mitte teistsugust grupitööd. See paneb ka õppejõududele suure vastutuse, et ei viskaks niisama 95 slaidi ette, vaid mõtleks läbi, milleks ta seda teeb ja kuidas see suhestub sisuga. Selliseid õppejõude meil väga ei ole, kes niiviisi teevad – nad ei peaks kaua vastu –, aga ka õppejõud peavad paremini teadvustama, kuhu nende teema õppeprotsessis sobitub.

Mis seal klassiruumis siis õieti toimub? Kas samal ajal, kui tegevus on teadvustatud ja on olemas teema, mille peale tudeng kogu magistrikava jooksul mõtleb, käivad siis ikkagi õppejõud oma aineid lugemas?

Nendel nädalatel, kui tudengid on koos, tegeletakse teatud teemadega, näiteks projektijuhtimine või turundus. Toimub tavaline aktiivõpe, mitmed inimesed käivad loenguid pidamas. Need võivad olla näiteks EMTA ja EBSi koosseisu­lised õppejõud, välisõppejõud või praktikud, kes ei ole õppejõud, aga tutvustavad mingit projekti või räägivad iseenda tegemistest. Sama nädala jooksul võidakse teha ka õppevisiite mõnesse kultuuriorganisatsiooni. Tudengid võivad siis kuulata, arutleda, ülesandeid lahendada, grupitöid teha. Kõik oleneb sellest, millise teemaga tegeletakse, milliseid oskusi ja teadmisi tahetakse omandada.

Õppejõudude töös muutub see, et nende aine võidakse jaotada sellisteks tükkideks, nagu on vajalik tudengitele. Näiteks: tudengid ei sõida kolmeks päevaks Tartusse kultuuriteooriat õppima, vaid õppejõud tuleb teeb ühel kolmapäeval kaks tundi sel teemal sissejuhatuse ja järgmisel kuul süveneme temaga põhjalikumalt kultuuriteooriasse, kui oleme parasjagu probleemilahenduses jõudnud selle vajaduseni. Ta teeb oma tunnid täis, aga mitte lühikese aja jooksul, vaid nii, nagu see sobib paremini õppeprotsessi. Õppejõudude elu läheb logistiliselt ja planeerimise mõttes keerulisemaks, aga me teeme seda ikkagi tudengi jaoks. Algul tundus see õppejõudude edasi-tagasi käimine ja õppe­ainete jaotamine ka EBSile keeruline, aga oleme koos õppejõududega arutanud, et see ei ole teostamatu, vaid nõuab õppejõududelt rohkem ettevalmistust ja süvenemist sellesse, mida õppekavas laiemalt käsitletakse, mitte ainult oma ainesse. Koordinaatoril tuleb muidugi ka päris palju õppejõudude ja mentoritega suhelda, et asi toimiks.

Mainisid, et tudengi vastutus on senisest suurem, ka õppekava kujundamisel. Kuidas ikkagi koordineerida seda õppekava ajaliselt nõnda, et see oleks kõigi tudengite vajadustega kooskõlas?

Loodame, et tudeng annab mentorile piisavalt teavet ja mentorid toovad selle kokku koordinaatorile ning et meie tudengid julgevad oma muredest ka kõva häälega rääkida. Kõike, mida tudeng tahab, talle kahtlemata pakkuda ei saa, aga saame aidata praktiliste asjadega: saame teemade järjekorra ümber tõsta, kui teema, mille oleme välja pakkunud, ei haaku sel hetkel enamiku tudengite problemaatika ja õppeprotsessiga. Oletame, et plaanis on olnud käsitleda publiku kujundamist, aga tegelikult on tudengitel parasjagu vaja pigem turunduse ja kommunikatsiooni teadmisi. Siis saab järgmist õppesessiooni natuke muuta, mis tähendab, et kutsume võib-olla mõne teise praktiku või külastame mõnd teist organisatsiooni või ette­võtet, mitte seda, mis alguses plaanis oli. Selliste väikeste nihetega saame fookust muuta. Kultuurikorralduse juhtiv professor Annukka Jyrämä annab terve kahe aasta jooksul magistritööseminari ja ka lugemisseminari, kusjuures ka lugemisvalikut saab muuta vastavalt sellele, mis on parasjagu aktuaalsem ja vajalikum.

Võib ka juhtuda, et mõnel tudengil on väga erakordne huvi või töötab ta meile niivõrd kauges kultuurivaldkonnas, et meil pole sel teemal ühtegi praktikut võtta. Siis püüame info edastada näiteks veebiülekannetena. Me ei jäta tudengit probleemiga üksi, vaid katsume kindlasti lahenduse leida. Kui tema väga spetsiifiline aspekt ei ole teistele huvitav, siis tuleb tal endal see teema omandada mentori toel.

Loomulikult on meil kohustuslikud ja valikained, aga tudeng võib võtta veel mingeid aineid, mida peab vajalikuks. Õppeained on selles õppekavas nüüd koondatud moodulitesse ehk suurtesse aineplokkidesse. Üks moodulitest on „Loomine ja loovus“. Enamik EMTA tudengeid küll töötab, aga meil on alati olnud ka praktika õppeaine. Osa tudengeid on tahtnud seda teha täiesti teist­suguses keskkonnas, mitte oma töö­kohal, osa on tahtnud minna välismaale, aga alati on olnud tudengid, kes on tahtnud praktikat teha oma töökohal. On olnud ka tudengid, kes pole kunagi valdkonnas töötanud, kes tõesti ei tea, kust alustada. Selles uues plokis on tudengitel nüüd võimalus ja kohustus tutvuda eri loomevaldkondadega ja nende toime­mehhanismiga ennast kurssi viia. Oleme selles moodulis ühendanud organisatsioonikülastused ja praktika ning seda osa laiendanud. Tudengid on palju küsinud, kas muusika- ja teatriakadeemial on teatriosaga ka mingi kokkupuude. Nüüd on seda rohkem: lavakunstikooli peakoordinaator Jaak Prints tellis meilt ühe aine oma tudengitele, meie tudengid saavad aga tutvuda lavakunstikooli tegemistega ja võib-olla tahab mõni minna sinna kätt proovima.

Mis juhtub, kui tudengid muudavad magistriõpingute jooksul oma teemat?

Kuna kaasasime õppekava uuendamisse ka EBSi töötajad, siis see oli üks nende esimesi küsimusi. Mis saab siis, kui inimene asub eriala omandama, tal on eesmärk, mis teda väga paelub, aga siis näiteks vahetab töökohta või saab tal sellest teemast kõrini ja ta ei taha sellest enam midagi teada? Oleme lahendusvariandid läbi mõelnud. Loomulikult alustasime kõige mustemast stsenaariumist, kus inimene ei näe pärast pooltteist aastat õppimist endal selle probleemiga enam mitte mingisugust seost. Kahtlemata ei sunnita teda kümne küünega sellest kinni hoidma, oleme paindlikud õppimises ja elus: ta võib teemat vahetada ja me toetame seda. Tahaksime küll sellist stsenaariumi vältida.

Plaan B ja üks probleemipõhise õppe üks otsustavaid nüansse ongi see, et seda probleemi võib vahepeal vihata, sellest võib kõrini saada, see võib muutuda, sellest võib mingiks ajaks eemalduda, selle juurde võib tagasi tulla. See, kuidas seda probleemi endale mõtestada, muutubki.

Igal tudengil on mentor. Loodame, et koos mentori ja lõputöö juhendajaga – need võivad olla erinevad inimesed – õnnestub tudengil teema endale niivõrd mitmekülgseks teha, et ta ei pea seda päris nurka viskama. Probleemi­põhiste õppekavade kogemus on tõesti selline, et tudengid astuvad sisse ühe probleemi lahendamisega seoses ja see teiseneb nõnda, et seda ei pruugi lõpuks äragi tunda, aga seos jääb. Kui eriala soovib õppida inimene, kes ei tööta valdkonnas ega ole kokku puutunud probleemiga, mis vajab lahendamist, siis võime talle välja pakkuda mõne organisatsiooni, näiteks teatri, muuseumi või MTÜ kitsas­koha. Ta võib esimeste õppe­nädalate jooksul ka ise omale lahendamiseks huvitava probleemi leida. Kultuurikorralduse eriala esimene õppe­nädal on just selline intensiivne nädal, kus tegeletakse iseenda, grupi ja valdkonna tundma õppimisega. Sel ajal võib häid mõtteid tulla, ka meie rahvusvahelistest võrgustikest.

Mille poolest erineb mentor magistri­töö juhendajast, kes on seni magistritöö kirjutamisel väga palju abiks olnud nii sisu kui ka vormistuse osas?

Magistritöö juhendaja on eelkõige spetsialist teatud valdkonnas, nagu kultuuri­ettevõtlus, seadusandlus või organisatsioonijuhtimine. Peale selle peab tal vastavalt ülikooliseadusele olema teaduskraad ja teadustöö kogemus. Tema tegeleb tudengi valmiva dokumendi või uurimuse protsessiga, kui on vaja tuge andmete kogumisel, teoreetilist tausta kujundada jne.

Mentor on tudengi kõrval kogu kahe aasta jooksul. Mentor on spetsialist juhendamises, õppeprotsessi vahendamises ja kujundamises. Tema ei pea olema teaduskraadiga, kuigi see on teretulnud, ega võib-olla isegi niivõrd valdkonna spetsialist. Ta toetab tudengit õpiväljundite seadmisel, kogu protsessi mõtestamisel, ta on selline käehoidja. Siiamaani on see olnud pigem õppekava koordinaatori roll, kuid see on väga koormav, kui grupis on viisteist inimest ja kõik tahavad koordinaatorilt tuge, ent tema peab tegelema ka tehniliste küsimustega. Nüüd suuname õppeprotsessi juhendamise just mentorite ülesandeks. Koordinaatorile jääb tehniline osa.

Tudeng saab kindlasti senisest rohkem tähelepanu. Mentoril on rohkem aega: tema töö on tudengiga tegeleda. Kui õppesessioon on kord kuus nädal aega, siis tema ülesanne on tudengiga suhelda vähemalt kord nädalas nendel vahenädalatel, teha veebis või füüsiliselt kohtudes vahekokkuvõte. Loomulikult võivad nad leppida kokku rohkem kohtumisi või tegemisi. Mentoril on samamoodi vastutus õppeprotsessi eest nagu tudengil. Kogu Euroopa hariduse trend on see, et tudeng kujundab oma õppeprotsessi rohkem ise, seab endale õpiväljundid ja -eesmärgid ja võtab ka vastutuse.

Kas see on seotud sellega, et tudengid on hariduse suhtes järjest nõudlikumad?

Nõudlikkus ei ole ju halb. Oleme küll palju arutanud, et tudengid ei tule tihti mitte protsessi pärast, vaid selleks, et midagi saada. Aega ei ole ja ka rahaga on keeruline: tullakse hästi konkreetsete teadmistükkide järele, mis on okei, aga see ei ole võib-olla magistriõppe koht. Magistriõpe peaks olema pikem protsess, kus inimene saab tegeleda iseendaga, oma teadmistega, neid süstematiseerida, mõtestada ja ka midagi ühiskonnale tagasi anda. Kui on vaja konkreetset teadmist mõnes valdkonnas, siis selleks on koolitused või täiendõpe. Aga, jah, vahel mõeldakse, et kui ma need kümme punkti täidan, siis tuleb edu – see on küll muutunud. Kultuurikorralduses ei ole see suundumus siiski nii silmapaistev. Kultuurikorraldus on vägagi seotud huvi ja kirega ning raha ei ole esikohal: inimene on ikkagi teadlik, mida ta õppima tuleb, ja tema motivatsioon on natuke teistsugune.

Kas praegu tulevad kultuurikorraldust õppima rohkem need, kes juba töötavad sellel erialal?

Minu arust on olnud kogu aeg nii, et enamasti on sisseastujad juba valdkonnas tööl. Mina ise olin pigem teoreetik ja olen siiamaani teistmoodi, aga enamik tudengeid on alati juba töötanud valdkonnas või liikunud valdkonda või teinud paralleelselt tööd kultuurivaldkonnas ja mujal, sest on vaja rohkem teenida. Välistudengid on võib-olla natuke teistmoodi, sest kui nad on tulnud kaugemalt – meil on olnud tudengeid näiteks Indiast ja Gruusiast –, siis nemad ei tööta või teevad väiksemaid projekte, aga Soome või Läti tudengid töötavad samamoodi nagu meie omad.

Millist puudujääki praegu õppekava muudatustega lahendatakse? Kas õpilased kipuvad magistriõppe lõpetamisest viilima?

See oli murekoht, enne kui tuli õpetama praegune juhtiv professor Annukka Jyrämä. Magistritöö kirjutamise käsitööoskus ja lõpetamise protsent on nüüd natuke kasvanud. Arvatavasti sellepärast, et Annukka Jyrämä on pigem teadlane ja tal on suur kogemus ka teadustöö juhendamisel. Pigem tahame, et tudengid saaksid kogemuse, et nad saavad tõesti midagi ühiskonnas ära teha ja muuta. Probleemipõhine õpe peaks kultuurikorraldajale andma kogemuse, kuidas muutmist vajavat märgata ja muutusi ellu viia ning teadmise, kuidas seda teha. Nad peaksid saama oma õppeprotsessist teadlikumaks – selliseks täiskasvanud õppuriks. Ka nende magistriuurimus võiks olla valdkonnas oluline töö, tugevalt valdkonnaga seotud, nii et seda saaks edaspidi kasutada, selle põhjal järeldusi teha, millest saaks õppida – ja see võiks olla vajalik kogemus kõigile asjaosalistele. Tahame kogu õppeprotsessi terviklikumaks muuta, sest tudengid on rääkinud ja oleme ise ka tähele pannud, et ainepõhine õpe on väga killustatud ja oleneb palju sellest, kui hästi grupp on kokku kasvanud. Ka EBSis alustatakse järgmisest aastast teises valdkonnas veel ühe probleemi­põhise õppekava katseversiooniga.

Kas osakond saab ise ka selle heaks midagi teha, et senised uurimistööd pälviksid rohkem tähelepanu ja oleksid rohkem esil? Uurimused puudutavad ju väga erinevaid kultuurivaldkondi, kuid neist ei teata kuigi palju.

Kindlasti saab. Kultuurikorraldus on nüüd ju osa suurest koondosakonnast, mida koordineerib Eerik Jõks. Seal on koos muusikapedagoogika, interpretatsioonipedagoogika, muusikateadus ja kultuurikorraldus ning vähemalt seestpoolt on näha ja tunda, et suhtlus on läinud aktiivsemaks, info meie tegemiste ja uurimistöö kohta on hakanud jõudma ka EMTA teiste erialadeni. Järgmise sammuna peaks info jõudma rohkem majast välja ja selleks oleme teinud näiteks kogumiku „Kuidas korraldada kultuuri“ kolm raamatut. Seal on nii huvitavaid intervjuusid kui ka magistri­tööde kokku­võtteid ja meie tudengite teemasid on seal samuti kajastatud. Kindlasti tahame teha kordustrüki ja sellest rohkem rääkida. Tahame aktiivsemalt konkureerida ka uuringute alal: kui kultuuriministeerium tellib näiteks uuringuid, siis võiks mõelda ka meie peale, mitte pöörduda esmajoones konjunktuuriinstituudi poole. Meie teadusvõimekus on kasvanud.

Millistel erialadel Eestis juba probleemipõhiselt õpitakse? Kas seda meetodit kasutatakse kultuurikorralduse õpetamiseks juba ka mujal?

Eestis on näiteks Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis probleemipõhine ekraanimeedia ja innovatsiooni eriala. USAs ja Ühendkuningriigis, samuti Põhjamaadel on probleemipõhist õpet päris palju. See programm, mis on enim mõjutanud meie muudatusi ja kus meie tiim (Anna Maria Ranczakowska ja Kaari Kiitsak-Priik – toim) on käinud Taanis Aarhusis koolitustel, on Kaospilots. Sealne põhikoolitaja Morten Nottelmann on ka meie külalisõppejõud ning üks põhilisi eestvedajaid meie arendusvõrgustikus Actinart. See on kultuurikorralduse ja loovülikoolide õppejõududele mõeldud teadmistevahetus- ja arendusvõrgustik. EMTA kultuurikorralduse programmi juhtiv professor Annukka Jyrämä oli selle asutamise juures ning on ka praegu väga aktiivne liige.

Olen tähele pannud, et kultuuri­korraldajad eristuvad üksteisest tugevalt eetika ja oma tegevuse laiapõhjaliste mõjude teadvustamise poolest. Kuivõrd on see õpitav ja kuivõrd tuleb kogemustega?

Üks meie moodulitest on ka „Kultuuri ühiskondlik mõju“. See on terve suur plokk, mis on välja kasvanud europrojektist MAPSI, ja selle alla on koondatud sellised teemad nagu kultuuri majanduslik ja psühholoogiline mõju, mõju heaolule, inimeste väärtustele ja ühiskonna sidususele jne. Teatud mõttes on see kõik õpitav või vähemalt on meil õppekava juhtidena eetiline kohustus pakkuda tudengitele teavet selle kohta, kuidas mõjutab nende tegevus korraldajana ühiskonda. Näiteks üks asi, mille peale tihti ei mõelda: kui minu projekt saab rahastuse, siis kellegi teise projekt võib-olla ei saa.

Muidugi ei saa ennast sellepärast kogu aeg süüdlasena tunda, aga igaüks võiks enesele teadvustada, et rahastuse taga on valikud – ja kui mind on valitud, on mul kohustus midagi ühiskonnale ja publikule pakkuda, täita oma projekti eesmärk.

Oleme Annukka Jyrämä ja teiste õppejõududega arutanud, et kultuurikorraldajad võiksid rohkem kaasa rääkida kultuuripoliitika ja üldse poliitika kujundamisel. Poliitika raamistikus peame ju kõik lõpuks töötama – millised on maksud ja seadused, keda rahastatakse, keda mitte –, kuid sõna sellel teemal palju ei võeta. Pigem avaldavad kriitiliselt arvamust loovisikud. Selle õppekava üks osa ongi kultuurikorraldaja roll poliitika kujundajana. See on väga oluline.

Mil määral on kultuurikorralduse õppekava valdkonnaülene ja kui palju peaks kultuurikorraldajal olema valdkondlikku taustateatavat?

Üks kriitilisemaid küsimusi on, miks me ei spetsialiseeru. Huvigrupid on küsinud, miks ei õpetata näiteks muusikakorraldust või teatrikorraldust ja kust tuleb juurde uusi produtsente. Meie arusaama kohaselt pole vaja magistriõppekavas spetsialiseeruda: meile võivad õppima tulla teatri-, kunsti-, filmi-, muusika- ja kirjanduskorraldajad, inimesed eri valdkondadest. Väga paljude kui mitte enamiku kultuurikorralduse programmide puhul Euroopas ja ka mujal maailmas ei spetsialiseeruta; on muidugi muusika- ja kunstiproduktsiooni programmid. Niiviisi saab grupis õppeprotsessi jooksul huvitavamaid kogemusi jagada, kui seal on mitmesuguse tausta ja huvidega, erinevate valdkondlike oskustega inimesi.

Grupitöö on minu arust üks õppetöö huvitavamaid osi, kuna inimesed räägivad oma lugusid ja teevad koos ägedaid projekte, loovad niiviisi ka omavahel sidemeid. On isegi kahju, et need projektid või mõtted sünnivad klassiruumis ja väljaspool seda ei ole kellelgi energiat ega aega neid teostada. Kui oled klassiruumis kokku puutunud näiteks tantsijaga ja hiljem töötad muuseumis ja on tarvis mõni selle ala inimene projekti kaasata, siis juba tead natuke, kuidas need inimesed toimivad ja mõtlevad. Kultuurikorraldaja üks põhiline ülesanne ongi vahendamine, näiteks viia kokku kunst ja majandus või kunst ja publik või kunst ja poliitikakujundajad, kogu aeg mõtestatakse ja seostatakse edasi-tagasi. Kultuurikorraldaja on nagu filter nende elualade vahel.

Igas valdkonnas on loomulikult oma spetsiifilised toimemehhanismid, aga neid õpitaksegi tundma praktiliste kogemuste plokis. Teoreetilised või ülekantavad oskused ja teadmised on paljuski samad: juhtimisoskus, laiemalt inimestega töötamine, suhtlemisoskus, ka loome­valdkondi puudutavad seadused on paljuski samad, kuigi võib olla erisusi. Kui võtaksime inimesed vastu ainult näiteks muusikaproduktsiooni või muusikakorralduse erialale, siis oleks grupp tõenäoliselt väga pisike. Võib-olla ei leidukski piisavalt inimesi, kes soovivad selle õppekava läbida.

Kas saab välja tuua kultuurikorraldajaks sobiva inimese tähtsamad isikuomadused?

Kindlasti on lihtsam, kui inimesele meeldib suhelda, rääkida. Ka see, kellele ei meeldi rääkida, saab küllap hakkama, aga väljendusoskus tuleb kasuks. Avatus erinevate inimeste, valdkondade, ideede suhtes, nii et kui midagi välja pakutakse, siis mõtleb enne järele, mitte ei ütle kohe ei. Ta võiks oma tegude eest ka vastutada. Enesejuhtimise on paljud tudengid välja toonud. Korraga on nii palju tegemisi, nii palju valdkondi, mitu projekti, aga samal ajal peab oskama oma aega jaotada ja kasutada erinevate inimestega suhtlemisel õiget keelt: sponsoriga kasutada sellist keelt, millest tema aru saab, ja loomeinimestega teistsugust keelt – tuleb ennast juhtida, filtreerida, mida ma räägin. Loomulikult on väga paljud oskused ja teadmised õpitavad ja suunata saab ka inimeste hoiakuid. Koolis saabki õpetada oskusi ja teadmisi ning kujundada hoiakuid. Kõige raskem on kujundada hoiakuid. Väga oluline on tänapäeval ettevõtlikkus, mida Eestis kujundatakse juba koolis. See ei tähenda otseselt ettevõtlust, vaid vastutuse võtmist, ideede teostamist ja teadlikku otsust, kas tahetakse olla palga­tööline, ettevõtja või mõlemat.

Kuidas saaksid kultuurikorraldajad aidata kriisiolukorras paremini ühiskonna probleeme mõtestada ja neile reageerida?

On lihtsaid praktilisi küsimusi. Näiteks võiks riiklikul tasandil, aga ka korraldaja tasandil mõelda läbi ürituste korraldamise kriisipaketi. Et kui midagi korraldatakse, siis suudetakse puhttehniliselt tagada, et nakatumise risk on minimaalne, et on võimalus käsi desinfitseerida, olemas maskid jne. Samamoodi tuleb läbi mõelda, mida teha, kui üritus jääb ära: kas teha üritus hoopis veebiülekandena tasuliselt või tasuta, millal see korraldada, kas piletiraha makstakse tagasi või mitte? Paljudel suurematel organisatsioonidel on loomulikult varuplaan olemas ja sellest on väga palju abi.

Uuringute järgi teenivad kriisi tõttu logistikaettevõtted, aga ka IT-lahendused, näiteks Netflix, mida kasutavad päris paljud inimesed. Võiks laiemalt mõelda, kuidas võiksid kultuuriorganisatsioonid seda laadi platvormidega koostööd teha. Või tuleks ehk luua uued platvormid, nii et kui tekib jälle kriisiolukord, ei oleks igaüks vaid enda eest väljas? Paljudel muusikutel ei ole sellist tehnikat, et oma muusikat kvaliteetselt voogedastada, või ei ole neil salvestisi, teistel jälle on. Suurematel organisatsioonidel on võimalus oma salvestisi veebis näidata. Laiemalt võiks mõelda, kas või riigi tasandil, kuidas tagada loov­isikutele kindlus, et kui midagi sellist uuesti juhtub, siis saavad nad ikkagi publikule oma muusikat, kunsti või teatrit pakkuda. Praegu on justkui igaüks enda eest väljas, aga selle võiks süsteemsemalt läbi mõelda. Kultuurikorraldajad võiksid siin planeerimise juures olla juhtival kohal, kuid päris tihti kutsutakse korraldaja midagi ära tegema, mitte kaasa mõtlema. Kultuurikorraldajaid võiks sagedamini kutsuda planeerima.

Kriisiolukorras on räägitud palju loovisiku raskustest, aga kultuurikorraldaja kui vahendaja olukorrast on natuke keerulisem aru saada, sest kultuurikorraldaja roll võib tähendada väga mitmesugust tegevust. Milline on praegu kultuurikorraldaja olukord?

Praegu on uuritud loovisikute probleeme, näiteks muusika valdkonnas on seda teinud Music Estonia ja muusikanõukogu. Järgmises faasis on plaanis ka kultuurikorraldajate hetkeseisu uuring, kuidas kultuurikorraldajad kriisis vastu peavad, kuidas on nad muutnud oma töökorraldust ja millised on nende vajadused. Kultuurikorraldaja isik ja tema mured on võib-olla olnud mõnevõrra varjus ja võib-olla on paljud kultuurikorraldajad isegi suuremas kitsikuses kui loovisikud, aga kultuurikorraldaja on loomult paindlik, ei hoia kõiki mune ühes korvis.

Võidavad need, kes on seotud mitme tegevussuunaga või kelle sissetulek ei olene puhtalt publikust. EMTA kultuuri­korralduse vilistlaste küsitluse järgi koosneb kultuurikorraldajate sisse­tulek mitmest elemendist: need võivad olla projektid, mis on nüüd võib-olla ära langenud, samal ajal on neil mingi püsisissetulek või püsivam seos mõne organisatsiooniga. Osa kultuurikorraldajaid, kes on seotud nõustamise või koolitusega, on pakkunud teenust veebis, aga kuna pakkumisi on palju ja veebist on juba küllastutud, siis ei ole see olnud ka kõigile lahendus. Olukord on keeruline, aga loodame, et ka probleemipõhine õpe aitab mis tahes kriiside vastu valmistuda. Kahjuks võib veel tulla nii pandeemiaid kui ka majanduskriise, maailm muutub.

Millised on kultuurikorraldajate esindusorganisatsioonid ja mida on need ette võtnud praeguses kriisi­olukorras?

Ma arvan, et praegu kogutakse andmeid vajaduste kohta, et pakkuda välja toetusmeetmeid. Tundub, et loomevaldkond on olnud aktiivsem kui kultuurikorralduse valdkond.

Äkki tegelevad kultuurikorralduse juhtfiguurid praegu rohkem loovisikutega?

Jah, ja teatud mõttes on kultuurikorraldus ka loomevaldkonna osa ja vastutab selle eest. Kultuurikorraldajaid vaadatakse rohkem nagu suuremaid organisatsioone, kellel on üksikkorraldajaga võrreldes natuke teistsugune elurütm ja suurem rasvavaru. Üksikute korraldajate või väiksemate tegijate puhul võib seis olla palju nirum. Uuringuid on praegu tehtud, aga info nende kohta jõuab inimesteni katusorganisatsioonide kaudu ja kõik sinna ei kuulu. Näiteks Eesti kultuurikorraldajate liit ei ole nii kõikehõlmav: väga paljud kultuurikorraldajad ei kuulu sinna, aga mitte sellepärast, et nad on selle vastu. Nad võib-olla ei tea lihtsalt sellest. On ka suuremaid organisatsioone, kes ajavad oma rida, aga liit on olemas.

Kas sinu meelest võiks kriisiolukord mõjutada kultuuri ületootmist? Eesti-suguses väikeses riigis oli seda täiesti märgata.

Kindlasti jääb pakkumist vähemaks, sest osa korraldajaid, platvorme või festivale ei ela seda üle. Aga murekoht on see, et ära kaovad väga spetsiifilised üritused või regionaalsed festivalid, mis on väga vajalikud just selles piirkonnas, või satuvad löögi alla väiksemad tegijad, kes pakuvad seesugust kultuuri, mida suuremad tegijad ei paku. Võiks isegi teadlikult keskenduda sellele, et mitme­kesisus säiliks. Võib-olla mahuliselt on tõesti olnud ületootmist, aga peaks jälgima, et ei jääks püsima ainult suured ja tähtsad, vaid pakutaks mitmekesist kultuuri. Mulle tarbijana tundub, et nii palju loovisikuid on üle kolinud veebi: kogu aeg on kontserte ja ma ei jõua neid kuulata. Loomulikult on hea, et neid on nii palju ja jõutakse rohkemate inimesteni, aga minu muusikatudengid, kes võtavad natuke kultuurikorralduse aineid, on öelnud, et nad ise ei tahaks veebis mängida, sest see on hoopis teistsugune kogemus kui laval. Ometi on veebis praegu väga suur pakkumine, kogu see mitmekesisus on nüüd sinna kolinud.