Kahe konduktori vahel puhkeb armastus, kui nende gondlid iga poole tunni tagant köisteel mööduvad.
Midagi nii eriskummalist suudab välja mõelda ainult sakslane Veit Helmer – meie animaatori ja muusiku Kaspar Jancise üks lemmiklavastajatest.
Vähe sellest, niisuguste menukite nagu „Tuvalu”, „Absurdistan” ja „Rinnahoidja” autori uus absurdisugemetega romantiline komöödia „Gondel”, mis jõuab esimest korda Eestis ekraanile PÖFFi armastusfilmide festivalil Tartuff, on taas tumm ehk selles ei räägita sõnagi!
„Maailmas on vähe kohti, kus pääseb liikuma ainult köisteega ja üks neist asub Gruusia mägedes,” on autor ise avanud oma inspiratsiooniallikaid.
Kokku tuleb 5. augustil Tartu Raekoja platsil avatavas Eesti suurimas vabaõhukinos tasuta näitamisele 12 filmi, mis täna välja kuulutati.
Programmi juhatab sisse Kreeka režissööri Yorgos Zoisi „Arkaadia” – müsteerium, mis keerleb liiklusõnnetuses hukkunud naise tuvastamise ümber. Selles mõistatuslikus oodis painavale armastusele seguneb tegelikkus üleloomulikuga ja miski pole nii, nagu alguses näib.
„Päikesetõus Amazonases” on Brasiilia lavastaja Marcelo Gomese melodraama – 1949. aastal Liibanonist Brasiiliasse suunduval laeval saab alguse kirglik armastuskolmnurk, mille puhul mineviku pained ja usuline sallimatus viivad vägivallani. Ühtlasi on see ühe Brasiilia olulisema nüüdiskirjaniku Milton Hatoumi raamatu ekraniseering kummardus Amazonase põlisrahvaste avatusele ja traditsioonidele.
Mõrudates toonides armastusele on pühendatud USA filmitegija Zoe Eisenbergi romantiline draama „See ei ole armastus?” – 28-aastane naine seab sisse suhte 19-aastase noorukiga, kes peab teda oma eakaaslaseks ja arvab, et naine õpib samas ülikoolis. Havai saarel üles võetud ehe ja intiimne film käsitleb hirme, valesid ja pettust keerulistes suhetes.
Oma keha müüma sunnitud mässumeelse hindu naise kaudu heidab Bulgaaria režissöör Konstantin Bojanov filmis „Häbitu” kinda India ühiskonna iganenud tõekspidamistele – jõhkrale reaalsusele, mis on välismaailma eest varjatud. Anasuya Sengupta võitis oma rollisoorituse eest Cannes´i filmifestivali kõrvalvõistlusprogrammi „Un Certain Regard” parima naisnäitleja auhinna.
„Show must go on,” läbib Kreeka režissööri Sofia Exarchou filmi „Tujutõstjad”, kus ohverdatakse oma keha ja hing, et puhkajate meelt lahutada. Kõik hinnas-kuurordis töötavate meelelahutajate maailma viiv linateos võitis seitse Kreeka filmiakadeemia auhinda.
Kui üks perekond üle pika aja kokku saab, võib arvata, et niisama see juba ei lõpe – nõnda ka Türgi režissööri Suyun Üstü filmis „Kõikuval pinnal”, mille tegevus leiab aset Egeuse mere rannikul seilaval purjekal. Mineviku varjud kerkivad süütu puhkusereisi ajal pinnale ja ähvardavad lõplikult rikkuda niigi haprad suhted. Türgi mitte just kõige demokraatlikumat poliitilist kliimat puudutav film jäi oma kodumaal riikliku rahastuseta.
Nelikümmend aastat pärast esilinastust naaseb ekraanile Itaalia lavastaja Sergio Leone suurejooneline gangsteridraama „Ükskord Ameerikas” – Tartus tuleb näitamisele selle laiendatud versioon, mis vältab ühtekokku… 4 tundi ja 11 minutit.
Juba varem välja kuulutatud filmidest jõuavad Tartu Raekoja platsi vabaõhuekraanile Sander Marani pöörane muusikaline õuduskomöödia „Mootorsaed laulsid” ning Anna Hintsi ja Tushar Prakashi lühimängufilm „Sannapäiv” – viimane viib vaataja Vana-Võromaa suitsusauna pimedasse ja intiimsesse ruumi koos meestega, kellel on seljataga pikk ja väsitav tööpäev.
Eksootikat lisavad Egiptuse režissööri Abu Bakr Shawky seiklusdraama „Hajjan – kõrbedžoki”, mille tegevus leiab aset Saudi Araabia kaamelite võiduajamiste maailmas, ja Taiwani lavastaja Lien Chien-Hungi romantiline komöödia „Salli”, milles Taiwani kanakasvataja otsib kohtinguäpis armastust.
Tartu Elektriteatri ekraanile jõudvad dokumentaal- ja noortefilmid kuulutab Tartuff välja järgmisel nädalal.
Kõik seansid on vaatajatele tasuta.
Juba 19. korda toimuv Baltikumi suurim vabaõhufilmifestival leiab aset 5.–10. augustini.
Festivali korraldab Pimedate Ööde filmifestival ja esitleb Elisa. Viimane panustab eesti kultuuri jätkusuutlikku püsimisse, luues ja pakkudes kodumaist audiovisuaalset toodangut ning toetades filmikunsti.
Eesti maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor Timo Kikas teeb igati suurepärast alus- ja rakendusteadust, eriti tahan juhtida tähelepanu uuele uurimissuunale, mis üritab biomassina väärindada meil ohtralt vohavat mikrovetikat, et kasutada ära kohalikku biotoorainet uute tehnoloogiate kasutuselevõtul, mis on igati kiiduväärt tegevus.
Timo Kikas annab hea ülevaate kogu bio- ja ringmajanduse kontseptsioonist kui tervikust, tal on rõhuasetused läbi mõeldud ja selged, miks ja mida uute kliimaneutraalsuse nõuete ja roheleppega majanduses on vaja teha ning mis on sellise majanduse aluspõhimõtted.
Hea, et teadlased astuvad ettevõtjatega ühte sammu ja on neile headeks partneriteks. Eks glamuuurist tiined iduettevõtted on klassikalisematelt ettevõtluskoostöö vormidelt sära ära võtnud, kuid Eesti maaülikool on võrreldes teiste ülikoolidega märksa pikema ettevõtluskoostöö kultuuriga. Usinasti minnakse kaasa ka uuemate ettevõtmistega. Kevadel toimus puidu biomassi väärindamise häkaton, kus põhikorraldaja oli maaülikool ja põhisponsoriks Eesti juhtivaid puidukeemia väärindajaid Fibenol.
Rootsi kuninga visiidiks tehti maaülikoolis näitus sellest, milliseid kliimamuutusi leevendavaid biomajanduslikke lahendusi teadlased ettevõtjatele ja ühiskonnale pakuvad. Pildil Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf, Eesti Maaülikooli rektor Ülle Jaakma, Timo Kikas ja president Alar Karis.
Järgnevast intervjuust saame ka teada, mis on esimese, teise ja kolmanda põlvkonna biokütused, mis salapärane puidu komponent on ligniin ja miks see puidu väärindajatele eriti huvi pakub võrreldes möödunud kümnenditega, mil puidust aeti taga peamiselt tselluloosi.
Olete maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor, õppetooli juht. Rääkige palun sissejuhatuseks biomajandusest mitte midagi teadvale inimesele, mis on teie professuuri sisu.
Kuna olen samal ajal ka õppetooli juht, siis professuuri nimetus tulenebki õppetooli nimest. Minu enda professuur on keskendunud peamiselt ainult ühele osale kogu biomajandustehnoloogiate spektrist ja selleks on biomassi väärindamine. Seega tegeleme teabe ja tehnoloogiate loomisega, mis võimaldab biomassist kätte saada mitmesuguseid produkte, toonitan, et just mitmuses. Mis ökoloogiaalaseid ülesandeid silmas pidades on kõige tähtsam: biomassi väärindamise käigus ei tohi ideaalis järele jääda mitte midagi, mida saaks nimetada jäätmeks, mis vajab kuhugi ladustamist. Biorafineerimise kõige tähtsam mõte seisnebki selles, et see on kas kaskaad- või vahel ka nn lehvikkasutus, kus minnakse tootmisega mitmesse suunda, aga põhilisim printsiip seisneb selles, et ühe tootmisprotsessi jääk on järgmise tootmisprotsessi sisend kuni järele ei jää midagi peale ühiskonnale vajalike toodete.
Selgitage palun biomassi terminit, sest see on mitteerialaspetsialistile laialivalguv mõiste.
Selle all pean silmas esiteks rohtset biomassi, näiteks mitmesuguseid põllumajandustoodete jäätmeid nagu põhk, aga spekter on laiem, näiteks pilliroog, haljastusjäätmed või kõik sellelaadne. Teiseks kindlasti puit, ja siin ei pea ma kindlasti sisendina silmas kõrgekvaliteedilist palki, vaid eelkõige just madalakvaliteedilist puidumassi, mida kasutatakse peamiselt kas elektri või soojuse tootmiseks. Praegu on sellisel puidul turul madala väärtusega väljund, meie eesmärk on teha ka sellest kõrge väärtusega tooteid. Ja üks biomassi klasse, millega siin intensiivselt tegeleme, on mikroorganismid. Siia kuuluvad bakterid, mikrovetikad ning pärm- ja hallitusseened. Nende puhul on meie huvi kaheosaline – ühelt poolt pakuvad nad huvi biomassina, kuna neil on silmapaistvalt huvitavaid omadusi tegevuse käigus kasutada ära midagi sellist, millest meie soovime lahti saada, ja teiselt poolt võib sel mikroorganismide biomassil olla omadusi toota selliseid produkte, mis meid väga huvitavad.
Praegu on innovatsioonimeetme raames käivitumas ASi Metrosert biorafineerimise reaktor. Teie jutt kõlab nii, et teile võiks see algatus huvi pakkuda.
Jah, seal on tõesti palju huvipakkuvat ja meile tulevikus kindlasti kasulikku. Nad arendavad projekti just teaduse ja tööstuse vahelise sillana. Nii palju kui plaanidega kursis olen, on nad esmalt võtnud tulipunkti kaunis kitsa lõigu biorafineerimisest ehk just selle mikroorganismidega biomassi rafineerimise. Plaanis on hakata pakkuma fermenteerimisprotsessi teenust, sest praegu on tõesti nii, et ega Eestis fermentoreid teadusgruppides eriti ei ole, ja kellel on, need ei kipu jagama. Tahan toonitada, et biorafineerimise spekter on märksa laiem tegevusvaldkond kui see, mida Metroserdis praegu plaanitakse, aga eks kuskilt peab ju alustama. Kogu spektrit ehk ei olegi neil mõtet ära katta, sest teistsuguseid biorafineerimise meetodite taristuid leidub ka ülikoolides, sh meil maaülikoolis. Dubleerida pole mõtet.
Biomajandus või ka ringmajandus on üks kandev, et mitte öelda kõige kandvam, tegevusliik Euroopa Liidu roheleppe poliitikas. Sellel on tuliseid pooldajaid ja sama tuliseid vastaseid. Debatt meenutab kahe ususekti vahelist kirglikku sõnasõda.
Miks need kaklused toimuvad? Protsesse mõtestatakse oma mätta otsast, kusjuures räägitakse oma mätta otsast keskkonnas, kus definitsioonid on kaunis erinevad. Kui definitsioonides pole selgust ja räägitakse kõigest kitsalt oma vaatenurgast, siis ongi vastandumised väga kerged tulema. Biomajanduse algsest ideest lähtuvalt ei ole meie edasine areng jätkusuutlik, kui kasutame selleks taastumatuid ressursse. Meie tsivilisatsiooni eksistents peab liikuma hulga paremasse tasakaalu loodusega ja olema sealjuures märksa mitmekesisem. See on hästi tähtis aluspõhimõte, sest kui vaadata looduskooslusi, siis ei leia kusagilt monokultuurset jätkusuutlikku eksistentsi. Igal pool üks toetab teist!
Oma edasises elukorralduses ei saa me lähtuda ainult ühest lahendusest, näiteks enam kui sajandi valitsenud naftapõhine majandus, vaid meil peab kestliku arengu tagamiseks olema kümneid lahendusi, mis kõik loodust säästavad. Igaüks neist toetab teist ühest-teisest või kolmandast kohast. Peame inimkonnana ennast ära majandama nii, et teeme seda ainult taastuvate ressursside toel. See ongi biomajanduse aluspõhimõte ja nüüd jõuamegi biomassini, mis ongi ju arengu tagamiseks ainuke sisend, mis ennast pidevalt taastoodab. Selle majandamist on vaja teostada targalt. Pidevalt on vaja jälgida, palju ära kasutatakse, palju juurde tekib ja mis läheb ehk teadmata põhjustel kusagile kõrvale. Keemikuna armastan biomajandust võrrelda ühe suure keemilise reaktsiooniga – pidevalt on vaja jälgida massi ülekandeid, on vaja jälgida energiaülekandeid, kogu tervik peab olema tasakaalus ja see ongi biomajanduse põhiline mõte, et me eksisteeriksime siin planeedil niimoodi, et me seda ära ei tapa.
Kui nüüd aga rääkida selle elluviimisest, siis tulevad mängu kõrgemal tasemel poliitilised ja majanduslikud protsessid. Nende protsesside elluviijatel ja otsustajatel võivad olla omad huvid ning nende eest seismine tekitab moonutusi biomajanduse protsessi alustõdedesse ja avalikusele selgitamisse ning sealt tekivad vastuolud. Teadlasena on see mulle natuke arusaamatu. Pole ju mõtet arutleda teema üle, kus raamistik ja definitsioonid ei ole endale eelnevalt üheselt selgeks tehtud ja nii me jõuamegi roheleppe avaliku kuvandini, kus üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Raske on jõua kokkulepeteni, kusjuures, kui mõne lepinguni ka jõutakse, siis ka selle täitmisest saavad kõik omamoodi aru.
Milline roll on biomajandustehnoloogiatel Euroopa Liidu jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel? Ja milline roll on Euroopa Liidul maailmas?
Arvan, et meil on arenenud riikidena kohustus näidata kõigile eeskuju just pikas perspektiivis inimkonna jätkusuutliku eksistentsi põhimõtetest arusaamises ning nende elluviimises. Küsimus ei ole ainult rahas või selles, et majandus peab imperatiivselt kasvama. Vahel tuuakse näitena Hiinat, et seal avatakse pidevalt uusi söeelektrijaamu, et mida meie siin ELis siis niimoodi punnitame. Leian, et nendele argumentidele viitajad ei hinda olukorda õigesti. Täna avavad nad söejaamu, aga homme ei taha needsamad hiinlased seal keskkonnas enam elada ja veel vähem soovib keegi sinna reisida või väljastpoolt tööle minna. Seal on juba territooriume, mis on sellise majandamisega muudetud elamiskõlbmatuks. Väljas lubatakse käia ülepäeviti, sest tihedam viibimine mürgise õhu käes hakkab otsekohe tervise pihta. Heakene küll, võib-olla atmosfääri heide hajubki mingi aja jooksul, kuid on muid heitmeliike, mis kumuleerudes ei haju aastasadu. Mis kasu on neil sellise majandamise juures sellest, et samal ajal nende majandus kogu aeg kasvab? Biomajanduse mõte pole selles, et olla pidevalt majanduslikult edukas, vaid selles, et inimkonna eksistents oleks kestlikkuse poolest senisest edukam ja samal ajal toidetakse ära nii ennast kui ka oma lapsed.
Kõigi ökoloogilise arengu tulevikuülesannete hulgas, sellest n-ö roheleppest, bio- ja ringmajandusest arusaamises ELile mujal maailmas eriti vastast pole ja minu arust on see väga hea ning siin peame Euroopat kiitma, mitte laitma. USA käitub tüüpilise suurriigina ja mentaliteedilt Hiinast eriti ei erine. Hiinast polegi siin üldse mõtet rääkida. Kui vaadata edasi Aafrikasse või Lõuna-Ameerikasse, siis nemad käituvad nagu tüüpilised arengumaad. Euroopa on hea näide sellest, kuidas läbimõeldult ja sihipäraselt liigutakse biomajanduse poole, sellel on juba käegakatsutavad tulemused ja loodetavasti tulevikus järjest rohkem.
Üks teie viimase aja teemasid on ligniin. Olete korraldanud seminare ja omate tööstuspatenti. Kindlasti pole see sõna üldsusele võõras, kuid sellegipoolest tutvustage palun ligniini olemust, võlu ja võimalikke rakendusvaldkondi.
Ligniin on üks kolmest puit- ja rohtse biomassi põhilistest komponentidest. Avalikkusele on ehk kõige tuntum puidu biomassi komponent tselluloos, polümeerne suhkur, mis moodustab spetsiifilisi kiudusid. Järgmine on hemitselluloos, mis on justkui pakkematerjal tselluloosikiudude ümber, selline pehme materjal, suhteliselt lihtsasti lagundatav. Kolmas komponent on ligniin, mis toimib nende kiudude vahel justkui liimi ja kaitsva materjalina. Ligniin on see, mis hoiab puu püsti ja kaitseb teda ka bakterite eest! Võrreldes kahe eelmisega on ta täiesti erinev materjal. Kui tselluloos ja hemitselluloos on suhkrulised, siis ligniin on aromaatne polümeer.
Timo Kikas ja Tharaka Rama Krishna Chowdary Doddapaneni termilise töötlemise pilootseadmega, mida kasutatakse biomassi väärindamiseks.
Ligniin on puidu biomassi kõige väärtuslikum osa, seda just oma aromaatse tuuma tõttu. Siiamaani on keemiatööstus saanud aromaatset tuuma naftast ja tegelikult ongi nafta kaudsete protsesside tulemusena saanud oma aromaatse tuuma just sellestsamast ligniinist. Ta on küll naftas ajapikku modifitseerunud ja väiksemateks ühenditeks muutunud, aga kokkuvõttes on aromaatne tuum see, mida tehislikult on keemiliselt väga raske sünteesida ja mis on praeguse keemiatööstuse lugematu hulga lõpp-produktide algosa.
See on kaasa toonud puidu keemiatööstustes paradigma muutuse. Kui varem aeti puidu biomassist taga tselluloosi, peamiselt paberi ja muude kõrvalproduktide tarbeks, ning niipea kui keegi teatas valmidusest hakata ehitama puidu keemilise väärindamise tehast, sai plaan automaatselt rahvalt külge halvustava sildi „näe, ehitavad tselluloositehast“.
Praeguseks on innovaatilised puidu biomassi väärindajad, näiteks Fibenol, aru saanud, et puidu väärtuslikem osa on ligniin. Tööstuses on just ligniin see, mis neist kolmest komponendist esimesena välja võetakse, kusjuures ligniin on eraldatav üsna hõlpsa keemilise protsessi tulemusena. Ka tselluloosist ja hemitselluloosist on võimalik mitmesuguseid lõpp-produkte saada, kuid kuna nad on suhkrud, siis peab vahepeal kasutama mingit mikrobioloogilist protsessi, kas baktereid, seeni või pärme, kuid ligniin on väga hõlpsasti töödeldav. Temast saab otse toota erinevaid materjale – liime, plaste, vahtusid. On võimalik lagundada ligniin väiksemateks juppideks ja saada peenkeemia tooteid. Näiteks paljud kasutavad magustoitude valmistamisel vanilliini, aga kui paljud teavad, et seda saadakse naftast? Kui aga pakendile on märgitud bioloogiline päritolu, siis on see üldjuhul sünteesitud just puidu ligniinis leiduvast vanilliinhappest.
Mulle kui keemikule on niisugune areng väga loogiline ja see, et puidutööstused ajavad taga ligniini, on igati loomulik areng. Seepärast tegeleme sellega palju ka minu uurimisrühmas. Ka varasemad tööstustsüklid tegelesid ligniini eraldamisega, kuid kuna nendele oli ligniin tüütu kõrvalprodukt ja taga aeti tselluloosi, siis eraldati ligniin sellises vormis, et sellega ei olnud eriti midagi muud peale hakata kui põletada. Kui sa põletad ära puidu kõige väärtuslikuma osa, siis sellist tegevust, mis varem vohas, ei saa ratsionaalseks nimetada. Teaduse ja tehnoloogia arenguga on juba praegu välja kujunemas lahendused, kuidas ligniini eraldada vormis, millest edasi saab seda kasutada väga kõrge väärtusega toodete saamiseks. Kuid tahan rõhutada, et eelnevalt kirjeldatud biomajanduse kontseptsiooni kohaselt on biomassist vaja kasulikeks toodeteks ära kasutada absoluutselt kõik, peale ligniini ka tselluloos ja hemitselluloos ning ka siin liigutakse edasi, et neist komponentidest sünteesida märksa kõrgema väärtusega lõpptooteid, kui seda tehti kümnendeid tagasi. Just sellist kontseptsiooni üritab Eestis oma tehnoloogilise arenduskeskusega Imaveres ellu viia Fibenol.
Teil on kehtiv uurimisprojekt „Kliimamuutustega kohanemise tegevuste elluviimine Eestis – MIBT“, mida head Eesti jaoks uurite?
Tegelikult on see projekt on väga suur ja seda haldab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, mitte haridus- ja teadusministeerium. See on pilootprojekt poollooduslike ja looduskaitsealuste pindade majandamiseks, sest selles on väga selged erisused. Neid pindu ei saa majandada nagu tavapärast põldu või heinamaad. Kui konkreetne piirkond, mida projekti alusel uuritakse, on Alam-Pedja looduskaitsealane piirkond, siis seal välja töötatud meetodid on võimalik ümber tõsta ka Soomaale või kuhugi kolmandasse, neljandasse looduskaitsepiirkonda. Või ka kusagile Eestist väljapoole. Mõte on selles, et töötada välja universaalsed põhimõtted, kuidas käituda kliimamuutuste tingimustes poollooduslike ja looduskaitsealuste pindadega ja neid majandada. Muu hulgas uurime ka piirkondade taastamise võimalusi, iseäranis neid piirkondi, mis eriti kannatasid Nõukogude okupatsiooni ajal loodusreostuse all. Selliseid pindu on juba päris palju käibesse tagasi toodud, aga töö ei ole veel kaugeltki lõppenud.
Kus on siin seos meie tegevusega? Neile kooslustele on omane, et seal tekib palju biomassi. Loogilisem oleks muidugi hein loomadele söödaks anda, aga probleem seisneb selles, et väga erinevates keskkondades, mitmekesise kooslusega pindadelt koristatud hein ei ole väga hea söödaväärtusega ja loomad ei taha seda. Nii et meie praegune esmane eesmärk ongi uurida, mis tüüpi ja missuguse koostisega biomassi nendel pindadel tekib ja edasi välja töötada meetodid, kuidas sellist biomassi kõige efektiivsemalt ära kasutada, et temast ka kasu oleks. Ehk saab sellest toota väärtuslikke saadusi, millest nende alade majandajad ka tulu saaksid ja nii, et samal ajal oleks jälgitud kõiki ringmajanduse põhimõtteid. Eespool nimetatud suunad on meie grupi panuseks selle väga-väga suure uurimisteema raames.
Tegelete ka teise ja kolmanda põlvkonna biokütustega. Mis on esimese, mis teise põlvkonna ja mis kolmanda põlvkonna biokütused?
Kõige traditsioonilisem biokütus ongi esimese põlvkonna biokütus. Seda toodetakse põhimõtteliselt toiduainetest – need on õlikultuurid, suhkrukultuurid, tärklise kultuurid ehk siis teraviljad, suhkruroog, suhkrupeet või siis ka raps või mõni teine kultuur, millest annab õli toota. Nii et palju räägitud biodiisel ja bioetanool on esimese põlvkonna biokütused. Sellised biokütused on väga suur probleem, sest nad võistlevad meie toidulauaga. Kui kusagil toidupuuduses nälgitakse, siis meie kaitseme globaalset loodust põletades toiduaineid biokütustena lihtsalt ära. Moraalne kaalutlus – mis õigus on meil panna bioetanooli paaki, kui mujal pool maailma nälgib – on esimese põlvkonna biokütuste suurimaks haavatavuseks.
Teise põlvkonna biokütused baseeruvad lignotselluloossetel materjalidel ehk rohul ja puidul. Jällegi tasub mainida, et me ei räägi siinjuures väärispuidust, millest saab ehitada maju või valmistada mööblit või miks mitte teha ka paberit, vaid räägime ikka jäätmepuidust. Ka rohtse biomassi puhul räägime biomassist, mida ei saa kasutada ega väärindada põllumajanduslikuks otstarbeks.
Kolmas põlvkond biokütuseid baseerub veekultuuridel ja eelkõige peetakse siin silmas mikrovetikaid. Mikrovetikad materjalina on ülimalt huvitavad. Nende fotosünteesi aparaat on umbes kümme korda efektiivsem kui maapealsetel taimedel ja nad kasvavad soodsates tingimustes ülikiiresti. Kui rääkida maapealse taimekoosluse kasvukiirusest ja mikrovetikate kasvukiirusest, siis viimastel on see umbes kümme korda suurem. Sellest efektist tulenevadki meredes ja ookeanides need nõndanimetatud vetikate õitsengud. Kui luua neile soodsad tingimused, siis nad võivad sõna otseses mõttes plahvatuslikult kasvama hakata ja toota sellises koguses biomassi, millele ükski maapealne taimekooslus iialgi kiiruses järele ei jõua. Kui mingi looduslik kooslus sellise kiirusega kasvab, siis otse loomulikult pakub ta kohe ka biomassi väärindamise seisukohast huvi ja muidugi pakub ta huvi ka süsihappegaasi sidujana, sest kui miski on looduses roheline, siis ta kasutab oma arenguks fotosünteesi ja seob süsihappegaasi ning selle vähendamise nimel võitlemine on praegu kliimamuutuste taustal inimkonna üks põhilisemaid eesmärke.
Mis on veel tähelepanuväärne – mikrovetikad on võimelised süsihappegaasi siduma ka väga kõrge kontsentratsiooni tingimustes. Võtame näiteks korstnagaasi: kui me suuname korstnast tuleva suitsu otse mikrovetikate massile, siis ta kasutab süsihappegaasi kohe ära või siis piltlikustades, kui paneme mikrovetikate reaktori korstna otsa, siis see võib lenduva süsihappegaasi sel moel ära siduda, et atmosfääri lendub ainult puhas hapnik ja samal ajal toodetakse ka biomassi.
Millest avalikkus ehk vähem teab: mikrovetikad võivad olla ka silmapaistvalt head õlikultuurid. Kui võtame maapealse enim levinud õlikultuuri, rapsi näiteks, siis rapsitaimes on õlikontsentratsioon ainult ca 2%, kuid teatud mikrovetikate kultuurides võib õli kontsentratsioon ulatuda kuni 60%-ni. Peale selle sünteesivad mikrovetikad inimesele väga vajalikke aineid, näiteks oomega-rasvhappeid. Inimesele on peamiseks oomega-rasvhapete allikaks kalatooted, sh kalamaksaõli, aga ega kala ise neid ühendeid sünteesi – aineringe kaudu omastavad nad neid vetikatelt, meie tarbime kalatooteid ja omastame neid sealt, kuid algallikaks on just vetikad. Praegu on ökopoodides ja apteekides toidulisanditena müügil kapslitena aineid, mille sünteesi algmaterjal on olnud mikrovetikad. Mikrovetikad toodavad ka pigmente, mis on samuti meile väga olulised ja vetikatel võib olla ka väga suur valgusisaldus. Ennustan, et inimkonna toidumenüüs jõuavad mikrovetikatest eraldatud ained olulisele kohale.
Jätkuks eelnenud jutule, siis teil on ka kehtiv uurimisgrant „Eesti mikrovetikate produktsiooni ning biomolekulide uuring“. Mida põnevat täpsemalt uurite?
See on uus ja algav projekt ja selle poolest tähelepanuväärne, et oleme maaülikoolis uurinud väga erineva kooslusega biomasse. Neil on üks iseloomulik tunnus: nad on suuresti meile siia sisse toodud ehk võõrliigid. Toome mingi algse koguse sisse ja siis bioreaktoris kasvatame seda, uurime omadusi ja võimalikke rakendusi. Kõnealune projekt keskendub just sellele, et eraldada Eesti veekogudest kohalikke liike ning uurida nende omadusi. Praegu on Eesti veekogude mikrovetikate kooslus peaaegu läbi uurimata. Me teame, et nad meil on, laias laastus eristame ka vetikate perekondi ja liike, kuid seda kõike väga üldisel skaalal. Kui seada eesmärgiks, et tulevikus mikrovetikaid ära kasutada meile kasuliku biomassi tootmiseks, siis on väga loogiline, et peame astuma samme nende paremaks tundma õppimiseks. Nii et eelkõige peamegi tegelema kohalike koosluste uuringutega, ja seda nii mage- kui ka merevees elutsevate mikrovetikate osas.
Kogu teema tulipunktis on leida mikrovetikate kooslusest just meile omaseid kultuure ja iseloomustada neid sellel tasemel, et mida nad toodavad: kas bioaktiivseid molekule, kas nad on õlirikkad, ons nad valgurikkad, ehk on neis pika elueaga pigmente või antioksüdante jne. Ühesõnaga – leida meie loodusest selliseid kultuure, mis võiksid hakata mingit väärtust looma.
Rääkige mõni sõna ka oma eluteest, suvisel ajal valmistuvad tänavused abituriendid edasi õppima. Kuidas ja mis kaalutlustel sai 1990. aastal ühest Rapla poisist Tartu ülikooli füüsika-keemia teaduskonna üliõpilane?
Mõneti on siin kaalutlustes koht väikelinna omapäradel, miks ma just Tartusse jõudsin. Eks loomulik tõmbekeskus raplalastele on ju Tallinn, aga selle närviline atmosfäär ei ole minu natuurile kunagi sobinud, ei sobinud juba ka noorena. Seega, Tartu õhkkond on see, mis mind siia tõi, ja miks just keemia – sest keemia on terve elu mulle kuidagi väga lihtne ja mõistetav aine olnud. Füüsika ja bioloogia tegelevad minu silmis teiste tasandite pildi kaardistamisega, kuigi mõistan, et elementaarosakeste füüsika ja mikrobioloogia uurivad asju ja aineid ka väga väikesel tasemel. Keemia on mulle alati olnud aine, mis tegeleb ümbritseva looduse uurimisega piisava fookustusega ja eks keemiku oskusi on mul vaja ka siin maaülikoolis, kuigi otseselt aine nimetust minu professuuris välja toodud ei ole. Ei kujuta siiski ette, kuidas oma praegusel tegevusalal saaksin tegeleda ilma keemiku alushariduseta. Seome oma tegevuses väga hea sünergiaga kokku nii keemiatehnika kui inseneeria valdkonna ja sellistes kokkupuute piirkondades on alati kõige põnevam tegutseda.
Olite doktorantuuris USAs Georgia tehnoloogiainstituudis ja järeldoktorantuuris Jaapanis.Rääkige palun neist kogemustest?
Tōkyōs me uurisime toona DARPA (Defence Advanced Research Project Agency) raha eest nn tehisnina. See uurimisvaldkond oli otseseks jätkuks minu doktoritööle ja toona üritati välja töötada tehislikku lõhnataju instrumenti, mis veealustes tingimustes otsiks näiteks lõhkemata miine, aga mittemilitaarselt tuvastaks ka näiteks reostusallikaid.
Mis puudutab Georgia Techi, siis see on ikka absoluutne tippülikool. Teadusasutusena kõigub see vahelduva eduga maailma edetabelites kümnenda ja kahekümnenda koha vahel. See oli hindamatu kogemus ja andis suurepärase baasi terveks eluks, et kuidas tippteadus institutsioonina ikkagi toimib. Kui tegutsetakse kõige teravamas tipus, siis ei saa lubada endale luksust midagi edasi lükata ja näiteks publitseerida päev hiljem, sest päev hiljem oled sa juba teine. Sealne töökultuur ja töö intensiivsus ning ka uurimisteemad on sellised, mida soovitan kindlasti igal teadlasel kogeda kas doktorantuuris, järeldoktorantuuris või külalisteadlasena. Kui nuusutada kas või natuke maailma täielikku tippteadust, siis on edasises karjääris lihtsam ja kergem ka endal edasi liikuda ja areneda. Eestis tehakse ka väga palju väga head tippteadust, aga meie tempo on ikkagi rahulikum. Meil siin ei ole harjutud, et teadlastel on piits kogu aeg kuklas nii nagu tippteaduskeskustes see on – pean piitsa all muidugi silmas iga teadlase enda sisemist piitsa. Sellist sisemist piitsa või ambitsiooni on kindlasti vaja igal teadlasel, kui ta soovib läbilöögivõimeline olla ning sellises teaduasutuses saab tunnetada piire, kuidas see umbes välja näeb, kui tahad edukas olla kõige teravamas tipus. Kui arened teadlasena mõnes väikeses ülikoolis ja doktoritöö juhendaja satub ka olema mitte eriti ambitsioonikas, siis võib juhtuda, et teadlane jääbki terveks eluks keskpärasuse lõksu ja tema võimalik ambitsioon jääbki välja arendamata. Juhul kui teadlasel muidugi võimekust on. Kas või paariaastane selline kogemus on igale teadlasele hädavajalik, iga teadlane tahab ju ühiskonda mingi jälje jätta, meil kõigil on vajadus tunnetada, et meie tegevusest ka kasu on. Mõnel õnnestub midagi kasulikku avastada ka juhuse toel, kuid enamik teadlasi tegutseb uurides aastakümneid eri teemasid ning samm sammu haaval kergitatakse teadmiste taset, millest võib ühiskonnale kasu tõusta.
Uus, peaminister Kristen Michali juhitav valitsus astus ametisse. Parem hilja kui mitte kunagi, aga miks see pidi nii kaua aega võtma? Oli ju palju kindlamalt ennustatav kui näiteks Hispaania võit jalgpalli EMil, lausa paratamatult juhtuvana ammu ette teada, et Kaja Kallas ei jää aastani 2027 peaministriametis oma „raskete ja ebapopulaarsete otsuste vilju nautima“, vaid läheb ära Euroopasse1. Ainus lahtine küsimus enne 2023. aasta riigikogu valimisi oli see, millise volinikukoha järgmises Euroopa Komisjonis suudab Kallas endale välja rääkida. Läks nii, et uueks ametiks kujunes kõrge välisesindaja positsioon, millele pääsuks ei olnud vaja isegi läbida kergelt korruptsioonihõngulist siseriiklikku protseduuri, sest, nagu selgus, selleks puuduvad Eestis kirja pandud reeglid.
Kaja Kallase karjääriõnne nimel pingutas aasta otsa terve valitsus ja koalitsioon, mis tähendas valitsuse tervikuna töötamist tühikäigul, ehkki mõni minister suutis halli tapeedi taustal ka üksiku õnnestunud soolo esitada. Sellisele järeldusele jõudmiseks ei pea olema opositsioonipoliitik, vaid lihtsalt üle lugema valimiste järel koostatud koalitsioonileppe2. Niisiis sai ühiskond kingiks enam kui aasta raisatud aega, luhtunud võimalusi ja heaolu kahanemist. Seetõttu ei jaga ma ka nende vaatlejate (näiteks Vilja Kiisler Vikerraadios) arvamust, kes ennustavad, et ühiskond hakkab Kaja Kallast veel taga igatsema, sest hullem on ees. Otsused ja selgus on alati üleelatavam kui lõputu umbmäärasus ja otsustamatus.
Kaudselt kinnitavad Kallase läbikukkumist ka tema ametijärglase esimesed programmkõned ja värskendatud koalitsioonileppe tekst. Tagaigatsemine saab sündida vaid juhul, kui Kristen Michal veel hullemini põrub. Optimist seda esialgu ei eelda, kuid järeldab, et kui Michal ja lepe rõhutavad läbivalt avameelsust ja ausust kodanikkonnaga suhtlemisel ning konkreetsust plaanides-otsustes ja nende selgitamisel, siis eelmine valitsusjuht, nagu ka tema adjutant rahandusministeeriumis sellega hakkama ei saanud. Viimast kinnitab ka Mart Võrklaeva vahetamine Jürgen Ligi vastu rahandusministrina.
Kuni meil on Ligi, ei ole kõik lootus kadunud.
Suurema üldise maksukoormuse kauaaegse pooldajana saan uusvana koalitsiooni maksuplaane ainult tervitada. Sest kui ei ole külluslikku maksustamist, ei ole ka põhjamaist heaolu. Kui see nüüd vaid ka otsustatud saaks! Ja küll ta saab, sest kes veel seda suudaks, kui mitte Jürgen Ligi, kes on ebameeldivate eneseületuste tšempion nii jooksurajal kui ka Eesti poliitikas! Ligi on jõudnud ettevõtete lisamaksustamise kohta ERRile öelda, et „tulumaksuseaduse ärasolkimine on kindlasti väga halb valik. Aga see oli ühe erakonna nõudmine, võib-olla isegi kahe, et ettevõtetelt võib võtta küll ja keegi ei kobise. Ettevõtjatelt võetakse nüüd nagu kolm korda ja arvatakse, et nad on keegi anonüümne tegelane“. Järelikult juhtub „solkimine“ kindlasti ja kiiresti.
Teisalt leiab meedias juba hulgi hukkamõistva hinnanguta mõtteavaldusi, et küllap leidlikud ettevõtjad mõtlevad välja maksustamisest möödahiilimiseks aina uusi viise ja loodetud lisatulu riigieelarvesse jääb laekumata. Selle loogika järgi on „optimeerimisoskuse“ ja ettevõtte konkurentsivõime vahel võrdusmärk, samas kui füüsilise ja juriidilise isiku maksustamise vahel seda olla ei tohi. Mõtlen sellele iga kord, kui leian postkastist järjekordse tarbetu pakkumise osta koolitust või nõustamist mõnelt maksude optimeerimisega tegelevalt ettevõttelt. Palgasaajana, nagu Eesti tulusaajate enamik, võtab riik mult maksud automatiseeritult ja täie rauaga ning see ongi hea ja õige. Iga ettevõte, kes palkab maksukonsultandi ja -vähendaja, peab sellest võitma rohkem, kui kulutab, muidu ju ei palkaks. Optimeerijad võidavad, riik kaotab.
Riigi rahanduse kehva seisu arvestades peaks avalik arvamus kvalifitseerima maksunõustamise tegevusala ning selle teenuse kasutamise sama ebapatriootiliseks aktiks nagu Venemaa agressioonisõja õigustamise. Siit ka väike soovitus rahandusministrile eesmärgiseadeks maksuseaduste muutmise eelnõude kujundamisel: tehniliselt ideaalse maksukorraldusega riigis ei ole maksunõustamisel kui tegevusalal kohta ega turgu. Ta on kadunud.
Michali valitsuse moodustamise tulemus sunnib osutama veel paarile eesseisva töö tõsidust tumestavale pisiasjale. Riigiasutuste ja nende tükkide liitmine-lahutamine vastavalt enesele seatud, kuid avalikkusele arusaamatutele eesmärkidele näeb alati välja nagu laste mäng Lego klotsidega, mida lõbu pärast kas värvi järgi, kõrgusesse või laiusesse kasvavalt kokku pannakse. Kes tugevam, saab teistelt klotse juurde võtta. Nii juhtus, kui peaministri ametiks alles tasahilju valmistuv Kristen Michal endale hiigelvõimuga kliimaministeeriumi klotsid kokku kogus. Natuke ironiseerides võib nüüd tõdeda, et Michaliga võrdväärselt võimekat uut kliimajuhti ei olegi võimalik erakondade pikkadelt pinkidelt leida ning ei jäänudki muud üle kui torni otsa ühe Lego-mehikese asemel kaks panna. Kahekaupa on aastaid juhitud ka muid ministeeriume, aga tulemus on kõike muud kui riigireform, tõhustamine ja kulu kokkuhoid.
Omamoodi hämmastav on, et mõni mikroklots sellest mängust alati ja selgi korral välja jääb. Kui nn silotornid omavahel vesteldes või mõõtu võttes kõrgelt alla vaatavad ja midagi imetillukest märkavad, küsivad nad: „Ja kes siis sina ka oled, et siin jutu vahele tükid?“ „Olen väike heinasaad,“ vastab paar õlekõrt juustesse torganud kultuuriministeerium alati vastavalt pilasarja „’Allo ’Allo!“ kamuflaažikoolituse õpetusele ja rohkem ei räägi. Tõsiasi on, et kultuuriministritest osaleb koalitsioonikõnelustel keskmiselt iga neljas, lepetes käsitletakse kultuuri napilt, kui üldse ning seetõttu ei saa sellelt ministeeriumilt ega ministrilt ka mingeid tulemusi oodata ega nõuda.
Kõneka indikaatorina peab ministeerium kodulehel arvet kultuuriministri osalemise üle valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu infotundides. See peegeldab hästi ja usaldusväärselt seda, mis teemasid valitsus tähtsaks peab. Viieteist kuuga on kultuuriministril esimesi kogunenud kaks ja teisi neli. See ongi nähtavus, võitlus, tulemuslikkus? Ei, see on hoopis tõestus, et tegu (sõltumata ministri isikust) on valitsusarhitektuuri sobimatu liiga väikese klotsiga, mille jagamisest mõjukate ministeeriumide vahel saaks nii kärbet-säästu kui ka tõhusust ja tähtsust juurde. Rahanduslikult toimivad kultuurivalla sihtasutused niikuinii rahandusministeeriumi käe all, huviharidus ja sport passivad osakondadena haridus- ja teadusministeeriumi külge ning muinsuskaitse loodava ruumiameti juurde.
Praeguseks on kõigi kultuuri sihtasutuste juhid juba uue valitsuse maksulubadused ja -protsendid majandusvalemitesse sisse pannud, ainus teadmata muutuja seal on veel kultuuriministeeriumi eelarveline panus. Palgasaajate (kelle absoluutne enamus olgu teatris, orkestris, ajakirjas või muuseumis saab nn kõrgharidusega kultuuritöötaja alampalka 1600 brutoeurot kuus) seisukohalt on tegu kiire, ent see-eest patriootilise vaesumisega, mitte enam kestliku kahanemisega. Kahe punkti kaupa kasvavad maksud haukavad elamisraha mõlemast otsast olukorras, kus juba stagneerunud netotulu ostujõust on kolme aastaga niigi järel räbalad.
Ja ega millelegi muule loota ei olegi kui ajaloo kordumisele. Globaalse finantskriisi ajal hoolitses rahandusminister Ligi välisele karmusele vaatamata lõpuks ikka selle eest, et liigsesse kärpeindu nakatunud kultuuriminister Jänes põhiseadusest üle tallates omadele eelarveliselt liiga ei teeks. Ehk läheb nüüdki nii!
1 Kes läheb ära Euroopasse? – Sirp nr 9, 3. III 2023.
2 Kas nahk viiakse turule? – Sirp nr 15, 14. IV 2023.
Kujuta ette olukorda, kus sa oled teiste inimeste tegevuse tõttu õige pea kaotamas kõike eluks vajalikku: vett, toitu, õhku, kodu ja sidusat ühiskonda. Mida sa oleks siis valmis tegema elu kaitseks?
Eelmisel nädalal tuli Suurbritanniast uudis, et viis keskkonnakaitseliikumise Just Stop Oil aktivisti mõisteti neljaks-viieks aastaks vangi. Nende süü: Zoomis koosoleku pidamine kiirteel vägivallatu kliimameeleavalduse korraldamiseks. Kohtu otsus ei tee kliimamuutusi, elurikkuse kadu ega ühtegi teist keskkonnakriisi vähem ohtlikuks. Küll on see püüe vaigistada kanaarilinde, kes püüavad tähelepanu tõmmata kõiki ohustavatele kriisidele.
Keskkonnaaktivism on vajalik seetõttu, et riigid teevad keskkonnakriiside leevendamiseks ja ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks kaugelt liiga vähe ning ajakirjandus laseb neil sellega kriitikavabalt jätkata. Kui valitsused kaitseksid inimesi kliimamuutuste ja muude keskkonnakriiside eest, saaks Just Stop Oil ja teised liikumised rahuliku südamega pillid kotti pakkida.
Näib, et keskkonnakaitsele kehtib ühiskonnas üks topeltstandard, mis paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul ei rakendu. Keskkonnakaitse puhul ei mõisteta sageli, et hoolimisest kantud tegevus võib vahel olude sunnil olla häiriv ja jõuline. Üldiselt on lihtne mõista ja heaks kiita seda, kui möödakäija lööb sisse päikese käes seisva auto akna, et päästa sealt kuumasurmast väikelaps, ehkki võõras vara saab selle käigus kahjustada. Tegemist on olukorraga, kus vanemate harimine ja autotootjate mõjutamine jääks selle lapse päästmiseks lootusetult hiljaks. Ka ei pahandata enamasti jalgpallifännidega, kes oma laulu ja juubeldamisega tõmbavad tähelepanu lemmikmeeskonna võidule, segades suurte mängude ajal metropolide ühistransporti ja avalikku korda. Keskkonnakaitsele kehtib aga endiselt ootus, et see peaks olema vaikne ja rahulik, kuigi aastakümneid järjepidevat tagasihoidlikkust pole suutnud ennetada keskkonnakriiside süvendamist, mis seab ohtu kõik.
Juunikuus lõi Eestiski laineid Just Stop Oili liikmete aktsioon, mille käigus nad viskasid Stonehenge’i pihta oranžiks värvitud maisitärklist. Ikka ühe ja sama eesmärgiga tõmmata üldsuse tähelepanu Suurbritannia tegevusele fossiilkütuste tootmist üha laiendada (muide, kliimamuutuse tagajärjed ohustavad näiteks ka Stonehenge’ilgi kasvavat samblikku). Arusaadavalt näib nende aktsioon esmapilgul olevat väga kaudselt seotud eesmärgiga, lõppude lõpuks ei ole Stonehenge kliimamuutustes kuidagi süüdi. Küll aga on selle aktsiooni vajalikkuses süüdi ajakirjandus. Stonehenge’i aktsiooniga samal nädalavahetusel toimus Londonis rahumeelne ja väga rahvarohke meeleavaldus, kus 100 000 inimest marssisid tugevama looduskaitse nimel. Sellest me ajakirjanduse valikute tõttu aga ei kuulnud. Ka Just Stop Oil ise on korraldanud rohkelt malbeid aktsioone, näiteks kirjutanud poliitikutele või nendega kohtunud või istunud kõnniteel vaikides plakatitega. Seda ajakirjandus suurelt ei kajasta. Seega on keskkonnakaitsjad paradoksi ees: kas korraldada häirivaid aktsioone, mis saavad rohkelt (vaenulikku) tähelepanu, või korraldada mahedamaid aktsioone, millest keegi ei kuule. Ilmselgelt ei suuda need saavutada oma eesmärki – tõmmata tähelepanu eksistentsiaalselt ohtlikele keskkonnakriisidele.
Sama paradoksi olen omal nahal kogenud ka Eestis kliimamuutustele tähelepanu tõmmata püüdes. Mitu aastat järjest noorte kliimastreike korraldades märkasin, kuidas ajakirjandus omaalgatuslikult keskkonnakriisidest reeglina ei räägi. Kui me Fridays for Future Eestiga korraldasime mõne kliimastreigi, siis kajastas ajakirjandus meeleavalduse toimumise fakti, kuid isegi siis jäeti enamasti välja toomata põhjus, miks me tänavatele tulime. Ehk siis: kui me ei sikuta kliimamuutustele tähelepanu, eirab ajakirjandus kliimamuutusi, ja kui me püüame tõmmata kliimamuutustele tähelepanu, pöörab ajakirjandus tähelepanu meile, aga ikka mitte kliimamuutustele enestele.
Südasuvise soojuse käes püstitan uuesti küsimuse: mida sa oleksid valmis tegema, kui tead, et oled teiste inimeste tegevuse tõttu oma eluajal kaotamas elu ja ühiskonna alustalad? See küsimus pole retooriline, vaid kliimakriisi tõsiduse tõttu otsast lõpuni aktuaalne.
Hiljuti pälvis heakskiidu Euroopa Liidu looduse taastamise määrus. Sellega on üle Euroopa seatud eesmärgiks hakata taastama metsi, rohumaid, märgalasid, jõgesid, järvi. Ja mitte ainult maamaastikke. Selle otsuse mõju ulatub ka linna ning parandada ja üles ehitada tuleb ka linna ökosüsteeme. See tähendab linnade teistmoodi planeerimist kui seni ning roheluse ja looduse võtmist võrdsena majade, teede, tänavate, maa-aluste torude ja tänavate kõrval. See tähendab niitude rajamist, vähem niitmist, põõsaste istutamist, kodumaiste, seniajani osaliselt umbrohuks peetud liikide kasutamist linnahaljastuses jne. Tähelepanu nõuab iga lible ja leht, sest olemasoleva säilitamine ja hoidmine on lõpuks lihtsam ja odavam kui uue ökosüsteemi ülesehitamine. See tähendab iga uusarenduse juures olemasoleva haljastusega arvestamist ja säilitamist – ka siis, kui see on seni väärtusetuks peetud tühermaa. Samuti katuseaedade rajamist ja fassaadidel ronitaimede ulatuslikumat kasutamist.
Linnad hõivavad maakera pindalast vaid kolm kuni viis protsenti, kuid nende jalajälg on tohutu. Linnades kasutatakse ära 60–80 protsenti toodetavast energiast ning linnade tegevusest paiskub õhku 75 protsenti kogu süsinikuheitmest. Säästlikum elu, linnade säästlikumaks kujundamine viib edasi parema tuleviku poole. Üks osa sellest suhtumisest on linnalooduse tõsiselt võtmine.
Linnaloodusele ja -rohelusele mõeldakse tavaliselt siis, kui majad, parklad ja tänavad on planeeritud ning paar põõsast-puud paigutatakse sinna, kuhu enam midagi muud paigutada ei osata. Selle tagajärjel on linnaloodus meie linnades suvaline, juhuslik ega täida neid ülesandeid, mida täita võiks, et saaksime elada tervislikumas, elamisväärsemas linnas.
Linnaloodus turgutab elanike füüsilist ja vaimset tervist: mida elurikkamad on linna rohealad, seda paremini toetavad need linlaste heaolu. Linnaloodus aitab alandada temperatuuri ja reguleerida mikrokliimat. Alles hiljuti Balti riikides tehtud uuringus tuuakse välja, et kuumalainete esinemissagedus on meil kahekordistunud. Kes vähegi on pidanud päikese köetud linnas liikuma, teab, et varjuda saab ikka puude-põõsaste läheduses. Juba niitmata muru vähendab pinnatemperatuuri mitme kraadi võrra. Rääkimata siis puudest-põõsastest, mida peaks istutama rohkem, ja niidualadest, mida tuleks rajada laialdasemalt.
Seni on linnahaljastuse kavandamise peamine alus olnud esteetika. Keskendutud on sellele, mis on üldsuse silmis ilus, mis kole. Paljuski juhindutakse harjumusest ja mõtteviisist, et alati on nii olnud. Kui mõelda kas või korraks teravale arutelule, mille on kaasa toonud linnades niitmise vähendamine, siis saab selgeks, kui sügavalt on meie kultuuriteadvusse juurdunud arusaam, et linnaloodus peab olema pügatud ja kontrollitud. Ega see meid mõnusama linnani vii. Ühekülgsed murualad tuleb ümber kujundada selliselt, et seal oleks nii suuri kui väiksemaid põõsaid, õitsvaid heintaimi.
Selleks et linna rohealadega aitaksime kaasa säästlikuma elukeskkonna loomisele, tuleb linnahaljastuse kavandamisel aluseks võtta tervikliku ökosüsteemi põhimõtted. Sidusast võrgustikust, kus pargid, skväärid, aiad, metsatukad, niidud, pargid, põõsastikud ja tänavaservad moodustavad katkematu rohelise laine, mida mööda liiguvad mitte ainult inimesed, vaid ka näiteks tolmeldajad, kelle olemasolu on vajalik kas või selleks, et meie toidulaual oleksid õunad, pirnid, ploomid jms. Vaja on haljastuse arengukavasid, kus kirjas linnalooduse seis, selle parendamise ja taastamise võimalused ning seejärel loomulikult ka investeeringud haljastusse.
Looduse taastamise määruses on kirjas, et tegutseda tuleb jõudu säästmata, selleks et linnade rohealad, eriti puudega kaetud alad, ei väheneks. Linnade rohealasid tuleb taastada ja nende hulka suurendada. Tööpõld on lai, sest asfaldi- ja pügatud muru väljad, mille arvelt linna rohestada, on määratu suured.
Kui küberturvalisust puudutav juhtum ületab korduvalt kohalike tavauudiste künnise,1 on paslik teema andmelühiskonnas üles võtta. Välismaise tarkvara- ja küberturvalisuse ettevõtte CrowdStrike – sellise väljendi kasutusest hiljem mõnevõrra pikemalt – tarkvarauuendus läks sedavõrd nässu, et arvukatel Windowsi operatsioonisüsteemi masinatel tekkis üleilmne digikooma.
Küberturvalisuse lipulaevaks peetud ettevõttel CrowdStrike õnnestus pealtnäha rutiinse tarkvarauuenduse käigus kogu maailma lennundus-, tervishoiu-, pangandus- ja meediasektori toimimine korralikult pea peale pöörata. Hetkega tõmmati kriips peale miljonite reisiplaanidele, paljudes riikides ei toimunud selleks päevaks planeeritud korralisi operatsioone, osas USA osariikides ei toiminud ka erakorraline abi, sest 911 telefoniliinid ei töötanud. Meediamajad ei saanud edastada uudiseid, pangaülekandeid ei tehtud jne, jne – elu pandi ootamatult pausile ja operatsioonisüsteemi asemel kuvasid kuvarid vaid „sinist surmaekraani“.2 Teenuste ja süsteemide kokku kukkumisest tekkinud ülemaailmne kaos illustreerib ilmekalt, kui palju sõltub tehnoloogilistest süsteemidest ja on seetõttu haavatav meie elu ja kõigi eluvaldkondade toimimine. Seepärast võib 19. juulil CrowdStrike’i tekitatud ülemaailmset tehnoloogilist kollapsit pidada mastaapseimaks3 süsteemse riski realiseerumise intsidendiks.
Mis võis ometi sellise kaoseni viia? Kui Washington Posti ajakirjanikud4 palusid toimunu kohta arvutiekspertidelt selgitust, said nad vastuseks, et tõenäoliselt oli CrowdStrike’i tarkvara ebapiisavalt testitud, selles esines põhjendamatuid andmeid ning tarkvaral puudus digitaalne „koodiallkiri“ (meetod, mille abil tõendatakse koodijupi autorit ja antakse kindlus, et koodi pole muudetud). Ühesõnaga – see oli käkk.
CrowdStrike’i tarkvarauuendus tekitas ülemaailmse tehnoloogilise kollapsi. Pildil „sinised surmaekraanid“ 19. juulil New Yorgis LaGuardia lennujaamas.
Miks on juhtum andmelühiskonnale märkimisväärne? Või kui küsida teisiti: miks ei või sellist juhtumit pidada lihtsalt õnnetuseks, CrowdStrike’ile „ata-ata teha“ ja edasi liikuda? Aga sellepärast, et kõigi nende väljumata lendude ja haiglates tühistatud operatsioonide taustal keerleb midagi ohtlikku, mida võib nimetada küberturvalisuse küberneetiliseks karusselliks. Selgitame karusselli tööpõhimõtet pisut lähemalt.
Nagu lõbustusparkidest tuntud karussellid, nii keerleb ka küberturvalisuse küberneetiline karussell ikka ringiratast. Kuid erinevalt lõbustuspargist, kus tuleb sõidule saamiseks lunastada pilet, käivitub küberturvalisuse küberneetiline karussell hetkest, mil teatud sotsiaalset, administratiivset või muud laadi teenust või süsteemset funktsiooni soovitakse lahendada digitaalselt ehk tarkvara abil. See tähendab, et tuleb luua digitaalne lahendus, mis nõutud funktsiooni täidaks ja kataks – selline lahendus annab tööd ja toimimist nii digipäkapikkudele kui -hiidudele. Digitaalset innovatsiooni, digilahendusi loovad teadupärast inimesed, kes, nagu inimesed ikka, on kõike muud kui täiuslikud. Enamgi veel, kõik nad ei pruugi oma töös väga osavad olla, rääkimata sellest, et digilahendusi peaks enne turule paiskamist testima eksperdid. CrowdStrike’i juhtumi näitel näeme, et ka maailmatasemel ettevõtetes võib see faas kergesti ununeda ja nii (inimlikud) eksimused on juba eos kerged tekkima. See kõik tingib aga paradoksaalse olukorra – maailma kiiremaks ja mugavamaks toimimiseks loodud digilahendustes on algusest peale sees vead, mida peab aeg-ajalt lappima. Sedalaadi tegevust peetakse tehnoloogia sektoris tavapäraseks, „normaalseks“, olgugi et muudes valdkondades sajaks ilmselgete puudustega toote müügi puhul kaebusi ja nõudeid nagu sügisel vihma. (Jätame siinkohal õhku, kas Euroopa Liidu püüdlus puudustega toodete eest vastutust ka tarkvarale laiendada, praktikas õnneks läheb).
Olukord läheb aga veelgi ennustamatumaks, kuna peale teadaolevate vigade on tarkvaralahendustes tõenäoliselt üksjagu ka peidetud puudusi, mis pakuvad sobivat kasvulava harjutavatele häkkeritele. Mõni kriitilisem hääl torkaks siinkohal vahele, et mõnd kena disainiga koodiüllitist tarkvaralahenduseks nimetada on üleüldse kummaline, pigem oleks sobilikum öelda: „Võtsime kasutusele uue tarkvaraprobleemi.“ Kuna probleeme on tarkvaraga palju ja raske on leida eluvaldkonda, mis ühel või teisel viisil tarkvarast ei sõltu, tuleb loomulikult välja mõelda riskide maandamise mehhanism. Siinkohal tulevadki mängu CrowdStrike’i taolised tarkvara toimimist turvavad ettevõtted. Kuna ka turvatarkvara nõuab loomist ja sedagi loovad kõike muud kui täiuslikud inimesed, on tulemuseks täpselt samasugune tarkvara, mille vigade eest turvatarkvara pidi kaitsma. Ehk küberneetiline karussell on teinud ära ühe tiiru – oleme jõudnud sotsiaalse probleemi teatud osa katmisest tarkvaralahenduse loomiseni, mis vajab omakorda vigade turvamiseks tarkvara, mis viib taas uue sotsiaalse probleemi tekkimiseni. Võite pakkuda, mille abil viimati mainitud uut probleemi lahendama hakatakse!
Kuigi meile meeldib mõelda „minu arvuti“ ja „minu nutitelefon“, siis tegelikkuses on nende digividinate sisu ja toimimine eristuvalt särava lõppviimistluse taustal üsna üksluine. Aja jooksul on liiga palju võimu ja kontrolli kogunenud võrdlemisi väikese arvu riist- ja tarkvaratootjate kätte. Võetakse jupid – kusjuures siinkohal on tihtilugu paslikum küsida „kummalt“, mitte „milliselt“ tootjalt – ja pannakse kokku. Seejärel tuleb otsustada, millist (või jällegi, „kumba“) operatsioonisüsteemi sinu sotsiaalne ringkond sobilikumaks peab. Nii käesoleva kaose keskmes olnud CrowdStrike kui ka Microsoft, kelle operatsioonisüsteeme krahh puudutas, on oma valdkonnas peamised turuliidrid. Enamgi veel, käesolev kriis on tingitud nimetatud tehnoloogiafirmade monopoolsest seisundist ehk ilmestab seda, mis võib juhtuda, kui võim koondub liiga väheste väljavalitute kätte.5
Karussell keerleb. Küberturvalisusest võib lõputult (kuigi midagi see ei muuda) kirjutada – alati on mõni uus sotsiaalne aspekt, mida üritatakse lahendada digivahenditega, mis toob kaasa tarkvarakäkid, mis põhjustavad tuska ja materiaalset kahju. Ja inimesed jäävad sealjuures alati inimesteks, sest nad ei toimi alati nõuetekohaselt ning neil on tugev mugavuse-eelistus.
Kas olete märganud, et keegi rõhutaks tarkvara puhul korrektsust? Või vastutust? Kuna rõhk on ikkagi mugavusel, viib mugavuskarussell meid ühest tarkvarast teise, ühest turvanõrkusest järgmisse. Igale sotsiaalsele probleemile on kuskil olemas digilahendus, mille käima lükkamiseks on kasutada enam-vähem sama kogus juppe. Tehnoentusiastid on alati rõõmsalt valmis väitma, et nende kasutuses olevast viiest Lego klotsist, millest kaks on roosad ja kolm oranžid, saab täiesti adekvaatselt kokku panna Kölni katedraali. Kuna keegi väga ei kontrolli, väga ei nõua, sest tehnoloogiasektorit puudutava õigusruumi korrastamisega on maailmas jäädud lootusetult hiljaks, ei näe paljud tehnoloogiasektori ettevõtted ka vajadust korrektsust puudutavaid muudatusi teha. Seega pole mitte ainult tehnoloogiasektori vastutus võimalike digikäkkide eest minimaalne, vaid ajaloost nähtub, et ka tõsised tagajärjed sektorile enamasti puuduvad. Näiteks pole aktsiaväärtuste kõikumised suurde jamasse sattunud ettevõtetele enamasti saatuslikuks saanud.6 CrowdStrike’i aktsia kukkus küll päevaga 15%, kuid eeldatakse, et aktsionärid ei hakka siiski kohe varasemale Wall Streeti lemmiklapsele7 selga keerama.
Kui mõni lugeja mõtleb, et küllap CrowdStrike peab siiski kahjusid kandnud klientidele (keda neil peaks olema 29000ringis)8 korralikult hüvitist maksma, siis ollakse eksiteel. Nimelt on CrowdStrike’i tüüpilised lepingutingimused sellised, et firma peab kahjude korral klientidele hüvitama vaid lepingutasuga samaväärse summa.9
Küberneetiline karussell tiirleb niisiis hoogsalt edasi – eesmärgiks mugavus, tööriistaks „vana hea digivärk“ ning katseklaasiks ühiskonna turvalisus ja toimevõime.
Kristjan Kikerpill on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoõiguse ja digisotsioloogia lektor, Andra Siibak meediauuringute professor.
1 Elle Isabel Lindpere, Ulatuslik IT-katkestus: miks see täpsemalt juhtus? – Delfi 19. VII 2024.
2 Charlotte Graham-Mclay et al., A faulty software update causes havoc worldwide for airlines, hospitals and governments. – AP 20. VII 2024.
3 Ruxandra Iordache, et al., Microsoft-CrowdStrike issue causes „largest IT outage in history“. – CNBC 20. VII 2024.
4 Joseph Menn, Shira Ovide, A fatal program update: How CrowdStrike crashed global computer systems. – Washington Post 19. VII 2024.
5 Edward Ongweso Jr, The Microsoft/CrowdStrike outage shows the danger of monopolization. – Guardian 20. VII 2024.
6 Kelly Sheridan, How Much Do Cyberattacks Affect Stock Price? Depends on The Breach. – Darkreading 28. IV 2021.
7 David Walsh, What is CrowdStrike, the cybersecurity firm behind the global IT outage? – Euro News 19. VII 2024.
8 Reuters, What is CrowdStrike, the cybersecurity firm behind a global tech outage? – Reuters 19. VII 2024.
9 Jacob Shamsian, CrowdStrike’s terms and conditions say most customers would just get a refund due to the massive outage, cybersecurity lawyer says. – Business Insider India 20. VII 2024.
Ukraina sõjas on kätte jõudnud tõe hetk ehk välja on kujunenud teatud objektiivne reaalsus, kus on selgeks saanud, et kummalgi poolel, ei Ukrainal ega Venemaal, ei ole piisavat ülekaalu, et tuua sõja käiku otsustavat muutust. Sellel taustal ilmutab end üha selgemini paratamatus alustada läbirääkimisi, kuid probleemiks on see, et initsiatiiv on praegu Venemaa käes ja Ukraina positsioon läbirääkimisteks on nõrk. Seda kinnitavad ka Putini absurdsed nõudmised, et rahu sõlmimiseks peaks Ukraina viima oma väed välja oblasteist, mille Venemaa on kuulutanud enda omaks.
Ukraina valikud
Nii pole Ukrainal muud valikut, kui oma positsioone parandada, toimugu see siis pika kurnamissõja tulemusel või mingil ajal ka suurema vastupealetungiga. Neid eesmärke toetavad lääneriikide sõjaline abi ja F16 hävitajate lisandumine Ukraina relvastusse, kuid samas pole abi maht piisav, et väljakujunenud reaalsust oluliselt muuta.
Ukraina oleks võinud saavutada suuremat edu kohe sõja esimeses faasis, nagu seda näitasid Harkivi oblasti pea täielik ja Hersoni oblasti osaline vabastamine, kuid praeguse seisuga on Venemaa vallutatud alad tugevasti kindlustanud, lükanud käima sõjatööstuse ja käivitanud mobilisatsioonisüsteemi, mis suudab edukalt juurde värvata just nii palju sõdureid, kui riik sõjas kaotab. Seetõttu pole Putin siiani välja kuulutanud ka üldmobilisatsiooni. Ukraina puhul pole asi hoopiski nii „roosiline“ – ukrainlaste esialgne entusiasm riiki kaitsta on oluliselt vähenenud ja mobilisatsiooni edendamiseks on võetud kasutusele karmid sunnimeetmed, sõjatööstus alles liigub vajalike võimete poole, riiki räsib korruptsioon ja moraalne väsimus ning suur osa elanikkonnast on häälestatud läbirääkimiste alustamise poolt. Tõsi, ka Venemaa sõjalistel ressurssidel on piirid, relvavarud hakkavad lõppema ja lääne sanktsioonidest pärsitud majandus käib alla. On pakutud, et Venemaa suudaks pidada sõda praeguse või ligilähedase intensiivsusega veel umbes kaks aastat, kuid väiksema intensiivsusega võib see venida kümneid aastaid. Esimene kümme alates Krimmi annekteerimisest ja sõja algusest Donbassis ongi juba möödunud.
Joe Bideni loobumine presidendiks kandideerimast ja tema asendamine Kamala Harrisega, keda suur osa mõjukaid demokraate on juba ka toetanud, on samuti osa uuest olukorrast. Harrise edust või ebaedust sõltub, kas pind spekulatsioonideks ebaõiglase rahu teemal jääb püsima või tekib täiesti uus paradigma.
Siiski võib kõnelda ka mingist lootuste perspektiivist – et käimasolevas kurnamissõjas kahaneb Venemaa sõjapidamisvõime alla kriitilise piiri, majandus variseb lõpuks ikkagi kokku või tabab Venemaad sisepoliitiline kaos, mis annab Ukrainale võimaluse kas sõjast võitjana välja tulla või vähemalt saavutada sellised rahulepingu tingimused, mille Ukraina avalik arvamus suudab alla neelata. Kuna Zelenskõi administratsioon on toitnud ukrainlasi kinnitustega, et Ukraina eesmärk on oma okupeeritud territooriumid vabastada ja mingeid järeleandmisi selles ei tehta, siis on võimul oleval presidendil ka väga raske või koguni võimatu sõlmida kokkuleppeid, mis sellele eesmärgile ei vasta, kuna see tooks kaasa sisepoliitilise kriisi Ukrainas.
Donald Trumpi jõuline esilekerkimine USA presidendivalimistel on loonud uue olukorra, kus peatsest kokkuleppest Ukraina ja Venemaa vahel (sealjuures Ukrainale ebasoodsast leppest) räägitakse juba kui millestki paratamatust. Teisalt on märke, et Trump ehk polegi Ukraina suhtes päris negatiivselt meelestatud. Ta on mitu korda, sealhulgas vabariiklaste kongressil peetud kõnes viidanud Ukrainas toimuvatele õudustele. President Zelenskõiga peetud telefonivestlust, kus räägiti rahu sõlmimise võimalustest, on Trump nimetanud väga heaks telefonikõneks. Allikate kinnitusel lubanud Trump Zelenskõile õiglast rahu.1
Venemaa on samas mõista andnud, et soovib kokkulepet või laiemat julgeolekulepet ennekõike USAga, sealjuures Ukrainat kõrvale jättes. Sisuliselt soovib Venemaa, et lääs jätaks Ukraina Vene mõjusfääri ja Ukraina võtaks vastu Venemaa esitatud tingimused. Lootuse, et nii võiks sündida, on pannud Venemaa Donald Trumpi võidule. Teisalt kostab kogu aeg ka seisukohti, et Trump tegelikult ei vasta Venemaa ootustele ja käitub ettearvamatult.
Kas Trump trumpab kõik üle?
Trump ise on seni jäänud Ukraina rahuplaani küsimuses napisõnaliseks ja andnud mõista, et see on ennekõike tema suur mõjuvõim, millega ta asjad paika paneb. Vabariiklaste kongressil lubas ta, et suudab lõpetada sõjad vaid ühe telefonikõnega. Oma mõjuvõimust kõneldes ütles Trump, et ta on nüüdisajal esimene [USA] president, kes ei ole algatanud ühtegi uut sõda ja on hoidnud tagasi ka teisi riike neid algatamast. Trump viitas Viktor Orbáni sõnadele ühes intervjuus2, kus Orbán nimetas vaoshoidmise taga tõsiasja, et nii Venemaa, Hiina kui ka kõik teised riigid kartsid teda. Teda – Trumpi. Trump märkis ka, et tema ajal ei algatanud Venemaa ühtegi sõda, kuid Venemaa on teinud seda siis, kui USAs olid võimul demokraadid: president George Bushi ajal tungis Venemaa Gruusiasse, Barack Obama ajal okupeeris Krimmi ja praeguse USA presidendi ajal on taotlemas kogu Ukraina vallutamist.3
Kuna Trump on piirdunud vaid oma mõjuvõimu ülistamisega, on kuulda spekulatsioone, mil moel ta Venemaa ja Ukraina tegelikult rahuleppeni viib. Ühe võimaliku stsenaariumi on välja pakkunud Ukraina praegune opositsioonipoliitik, Zelenskõi terav kriitik, Ukraina presidendiks pürgiv Oleksi Arestovõtš, kes enda kinnitusel on sel teemal suhelnud ka USA vabariiklastega.
Arestovõtši väljapakutud stsenaariumi kohaselt esitab Trump nii Venemaale kui ka Ukrainale ultimaatumi, mis sunnib neid omavahel kokku leppima. Ühelt poolt survestab Trump Ukrainat mingit osa oma territooriumist Venemaale loovutama – selles kontekstis on kõneldud ennekõike Donetski ja Luhanski oblastist –, kuid teiselt poolt eeldavat Trumpi rahuplaan, et Venemaa tagastab mingid alad ka Ukrainale. Et sõdivad pooled väljapakutud leppega nõusse jääksid, ähvardab Trump Venemaad, et kui see väljapakutuga ei nõustu, suurendab USA otsustavalt oma relvaabi Ukrainale; viimast aga hoiatatakse, et lepingust keeldumise korral USA loobub Ukraina edasisest toetamisest. Arestovõtši sõnul on selle plaani nõrk lüli see, et üks või ka kumbki pool ei pruugi Trumpi väljapakutud ettepanekutega nõustuda, mistõttu kogu plaan variseb kokku ja vastasseis jääb vinduma. Mõlema poole ambitsioonid on sellise leppe sõlmimiseks Arestovõtši arvates liiga suured ja kumbki pool pole nõus midagi loovutama.4
Trumpiga hiljuti kohtunud Boris Johnson avaldas väljaandes Daily Mail omalt poolt arvamust, et Trump teeb rahuleppeni jõudmiseks ennekõike seda, mis on talle loomuomane – kõrvaldab Ukraina abistamiselt bürokraatlikud takistused ja annab Ukrainale seda abi, mida too vajab. Ja alles siis, kui Putin on tagasi löödud, pakub talle tehingut. Selle eelduseks olevat see, et Putin tõmbub tagasi enne 2022. aasta invasiooni olnud piiridele, tunnustab Ukraina suveräänsust ja õigust liituda nii NATO kui ka Euroopa Liiduga.5
Kahe stsenaariumi ühisosa on see, et vähemasti osa Donetski ja Luhanski oblastist, mille Venemaa oli okupeerinud juba enne 2022. aasta veebruarit, peaks Ukraina loovutama.
Julgeolekuorkester ja selle dirigendid
Joe Bideni loobumine presidendiks kandideerimast ja tema asendamine Kamala Harrisega, keda suur osa mõjukaid demokraate on juba ka toetanud, on samuti osa uuest olukorrast. Harrise edust või ebaedust sõltub, kas pind spekulatsioonideks ebaõiglase rahu teemal jääb püsima või tekib täiesti uus paradigma. Pole ju välistatud, et Harrise võidu korral hakkab USA Ukrainat toetama hoopis julgemalt, kui seda tegi Biden, ja ka näiteks arglikku poliitikat toetav julgeolekunõunik Jake Sullivan vahetatakse välja, arvestades, et Bideni nõrkuse taga on sageli nähtud just Sullivani. Praeguse seisuga on Kamala Harrise võimalikku edu siiski veel raske hinnata. NATO viimased otsused näitavad, et allianss on otsustanud Ukraina abistamise koordineerimise USA-lt üle võtta. See tähendab, et arvestanud on ka halvimate stsenaariumidega, kus USA kas loobub Ukraina toetamisest või võtab NATOs üleüldse passiivsema rolli – mida on seostatud Trumpi võimuletulekuga.
Praegu on õhus niisiis hulganisti määramatust. Keegi ei tea täpselt, milliseks kujuneb Trumpi poliitika Ukraina suhtes ja Kamala Harrise kui uue tegija lisandumisega presidendikampaaniasse on võimatu ette näha ka valimiste käiku.
Olukorrale lisavad määramatust ka suundumused Euroopas, kus valimisedu on saatnud nii parema kui ka vasaku ääre erakondi, mis on Venemaa suhtes sageli positiivselt meelestatud. Ukraina peamistest toetajariikidest Saksamaal väheneb Olaf Scholtzi valitsuse populaarsus, Prantsusmaal heitleb Emmanuel Macron oma võimu säilimise nimel ja Suurbritannias võttis võimu üle Briti Tööpartei. Viimase juht ja uus peaminister Keir Starmer on küll kinnitanud jätkuvat toetust Ukrainale, kuid see pole kõlanud nii jõuliselt ja veenvalt, kui seda tegid konservatiividest peaministrid Boris Johnson ja Rishi Sunak. Aga võib-olla on veel vara Starmeri tegevust hinnata.
Piltlikult võttes meenutab praeguse ajahetke määramatus maailma julgeolekus olukorda ooperiteatri lavaaugus, kus orkester häälestab dirigenti oodates närviliselt pille ja kostab kakofoonilist müra. Vasakul kääksutavad viiulid eriti valjult ja paremal üritavad neid summutada kontrabassid. Ühed muretsevad, et tuleb jälle dirigent, kes taob taktikepi vihaselt vastu pulti puruks, sest talle ei meeldi see orkester ega ka muusika, mille dirigeerimist talt oodatakse. Teised aga rõõmustavad, et see, kes eelmine kord trepil komistas, noodilehed sassi ajas ja taktikepi maha pillas, enam ei tule, ning loodavad, et pulti astub keegi kolmas, kellega koosmäng sujub paremini.
USA avalikkust on seni heidutanud presidendikandidaatide ja ennekõike Joe Bideni vanus, mis varjutas uudisruumis nii Trumpi kohtprotsessid kui ka tema vastu esitatud süüdistused, kuid Bideni taandudes võib vanuse teema uuesti võimenduda. Nüüd aga juba seoses Trumpiga, sest Kamala Harris on viimasest tervelt 18 aastat noorem. Meedia tähelepanu võib tagasi pöörduda ka Trumpi kohtuprotsessidele ja siis ei varjuta neid enam ka Bideni poja Hunter Bideni pahuksisolek seadustega.
Kuna parim kaitse on rünnak, on vabariiklased juba asunudki Harrist teravalt kritiseerima. Trump on nimetanud Harrist Bideniga samaväärselt halvaks kandidaadiks, kes ei too muutust demokraatide poliitikasse. Harrise vastutada olevat Trumpi sõnul olnud piiriküsimus (Trump nimetab Harrist halvustavalt piiritsaariks) ja see olevat olnud väga halvasti lahendatud.6
Olukorras võib oodata seega nii- või teistsuguseid pöördeid ja selgus ei saabu enne kui novembris toimuvatel valimistel.
Ja mida meil siis oodata on?!
Ukraina sõja tõttu suurendavad Euroopa riigid oma sõjalisi kulutusi ja arendavad kaitsetööstust, kuid mitte ainult selleks, et Ukrainat aidata. Pigem nähakse, et lahendust kriitilisele julgeolekuolukorrale lähiajal ei ole ja valmistuda tuleb kaitseks. Kui Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitakse rahu ilma Venemaa sõjalisi võimeid hävitamata, nagu asjade käiku praegu kiputakse nägema, on see vaid hingetõmbeaeg enne järgmist sõda, mille ettevalmistamiseks vajab Venemaa ekspertide hinnangul kuni viis aastat.
See kergitab hulganisti muid küsimusi. Kui Lääs ei leia tahet ega vahendeid, et Ukrainat praegu võidule aidata, ja survestab teda sõlmima Venemaaga ebaõiglast rahu (sellisena võib ilmselt hinnata ka rahuplaani, kus Ukraina peab osa oma territooriume Venemaale loovutama), siis missugused on plaanid järgmiseks viieks aastaks? On see lootus, et selle aja jooksul saab Ukraina alliansiküpseks ja võetakse NATOsse vastu, nii et see peaks heidutama Venemaad hoiduma edasistest kallaletungidest? Või on selleks Ukraina hambuni relvastamine hea usus, et tulevase sõja suudab Ukraina juba otsustavalt võita?
See paneb meid Eestis ja küllap ka teistes Venemaaga ja Ukrainaga külgnevates riikides küsima, et kas poleks targem lahendada olukord lõplikult nüüd ja praegu ning mitte riskida uue sõjaga, mis tuleb tõenäoliselt suurem ja hullem, sest mõlemad pooled on selleks paremini ette valmistunud ja oma võimeid kasvatanud. Olukorra lahendamine nüüd ja praegu eeldaks oluliselt suuremat relvaabi Ukrainale, piirangute kaotamist relvade kasutamisele Venemaa territooriumil ning veelgi karmimaid sanktsioone Venemaa ja teda toetavate riikide vastu. Võib-olla tähendab see lihtsalt ka otsustavust asi ära teha.
Kuid inimestega on nagu on – nad lükkavad ebameeldivate asjade lahendamist edasi ja tegelevad nendega siis, kui teist võimalust enam ei ole. On selge, et heaolu nautiv lääs ei taha praegu sõdida ja valijad ei toeta poliitikuid, kes neid sõtta viivad. Nii pole ka poliitikuil palju valikuid. Ja ei ole palju valikuid ka meil, eestlastel, kes me peame elama tulevase sõja kartuses ja Ukraina kõrval ka iseennast hambuni relvastama.
1 Fritz Farrow, Gabriella Abdul-Hakim ja Will McDuffie, Trump says he had a ‘very good phone call’ with Zelenskyy. – ABC News 20.07.2024. https://abcnews.go.com/Politics/biden-stuck-home-covid-dissects-trumps-rnc-speech/story?id=112121050.
2 Trump ei nimetanud konkreetset intervjuud, kuid pikemalt on Viktor Orbán väljendanud oma vaateid Trumpist näiteks intervjuus Tucker Carlsonile möödunud aasta augustis. Vt Tucker Carlson Interviews Hungary’s Viktor Orbán. The DC Shorts, Youtube 30.08.2023. https://www.youtube.com/watch?v=a5wdgDCUX70&t=6s.
3 Donald Trump speaks at the RNC: FULL SPEECH. FOX 4 Dallas-Fort Worth, Youtube 19.07.2024. https://www.youtube.com/watch?v=qc5NgBZXdtI.
4 Покушение на Трампа. Classic News с Дмитрием Быковым и Алексеем Арестовичем. The Breakfast Show, Youtube 11.07.2024. https://www.youtube.com/watch?v=ZjUvGzDcKGQ.
5 Boris Johnson, Why I am more convinced than ever that Trump has the strength and bravery to save Ukraine and end this appalling war. Daily Mail 19.07.2024. https://www.dailymail.co.uk/news/article-13652007/BORIS-JOHNSON-convinced-Trump-strength-bravery-save-Ukraine-end-appalling-war.html?ico=topics_pagination_desktop.
6 Robert Costa, Trump says he thinks Harris is „no better“ than Biden in 2024 matchup. CBS News 21.07.2023. https://www.cbsnews.com/news/donald-trump-reaction-biden-drops-out-kamala-harris/.
Mõeldes dokumentaalfilmidele, mis on jõuliste visuaalidega suurele linale toonud Venemaa Ukrainasse sissetungi jõledused, meenuvad otsekohe kaks: „20 päeva Mariupolis“ ja „Ukraina vabatahtliku päev“1. Viimast võib mõneti võrrelda Oleh Sentsovi juhuse läbi sündinud uue filmiga „Reaal“2, mis esilinastus juuli alguses Karlovy Vary filmifestivalil. Nende kauge hingesuguluse taga pole mitte vorm või filmimise viis, vaid keskendumine konkreetsele lühikesele ajahetkele, mis võimaldab sõda näidata selle toores tegelikkuses ning edasi anda südantlõhestava mõju, mida sõda ukrainlastele avaldab.
„Reaal“ on pooleteisttunnine juhuslikult üles võetud materjal ühest spetsiifilisest olukorrast, kus filmi autoril ja minategelasel Oleh Sentsovil tuleb lahinguolukorras organiseerida oma tule alla jäänud kaaslaste evakuatsioon.
Sentsov on kaamera ja relvaga Putini režiimi vastu võidelnud alates 2014. aastast, kui venelased annekteerisid Krimmi ja tungisid Ida-Ukrainasse. Ta on oma hinge andnud ühtviisi nii filmidele kui ka vabadusvõitlusse. Rohkelt auhinnatud lavastaja, kelle kontol on „Mängur“, „Numbrid“ ja „Ninasarvik“3, oli Karlovy Varys „Reaali“ esitledes oma kodumaalt eemal esimest korda pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aasta alguses. Suure sõja algusest alates on Sentsov olnud aktiivselt lahingtegevuses.
Sentsoviga kohtudes tuleb juttu „Reaalist“ kui juhusest, Putinist ning ühise tugeva koalitsiooni moodustamise hädavajalikkusest selleks, et sõda lõpeks.
Oleh Sentsov: „Eelmisel sajandil juba nägime üht haiget meest, Hitlerit, kes kujutas endast Euroopale samasugust ohtu. Seekord ähvardab oht idast, mitte läänest.“
Mis tunne on olla Karlovy Varys?
Siin on palju parem kui kaevikus, nii et ega ma ei nurise. Ma olen sõja algusest peale oma esimesel puhkusel, nii et kuidas ma peaksin end halvasti tundma? See on täitsa teine maailm. Ma olen kaks aastat sõdinud ja see siin on väga üürike hingetõmbehetk enne, kui ma oma üksuse juurde naasen.
Te olete filmitegija, loovestja. Me oleme teie loominguga tuttavad. Kuidas te kirjeldate oma rindekogemust arvesse võttes praegust olukorda Ukrainas?
Olukord on raske. See sõda kestab kauem, kui keegi oleks osanud oodata. Praegu on täiesti ilmselge, et Putin tahab Ukraina riigi ja rahva täielikult hävitada ja meie eksistentsi lõpetada. Sel põhjusel jätkavad ukrainlased võitlust kuni lõpuni, aga oleks väga-väga raske võita ilma toetuseta. Isegi toetusega kestab võitlus praegu aina edasi.
Kuidas sõda teie arvates lõpeb?
Seda ei tea keegi, aga me loodame, et see lõpeb meie võidu ja Putini režiimi lõpuga.
Mil määral oleks sõda võinud ära hoida see, kui Zelenskõi oleks 2021. aastal nõustunud separatistidega läbi rääkima?
Pärast 2014. aastat polnud enam võimalik seda sõda vältida. See sai selgeks hetkel, mil Ukraina valis teise tee, kui Putin ette nägi, ja kui meie riik andis mõista, et võtab suuna demokraatiale. Putin ei suutnud seda infot selgelt päris omaks võtta. Tal oli ilmselt kontrolli kaotamise tunne. Ja see Ukrainas vastu võetud otsus oligi sõja ettekuulutus. Kõige taga on 2014. aasta sündmused, Putini mõjuvõim ja Ukraina otsus mitte olla edasi osa sellest režiimist ja tema võimumängudest.
„Reaal“ oli juba eelmisel aastal valmis. Miks see just nüüd välja tuua?
Film sündis eelmise aasta 17. juunil, suure vasturünnaku ajal. Meie Bradleyt (jalaväe lahingumasin – toim) tabas rakett ja me pidime selle maha jätma ning elu eest jooksma, et positsioonidele jõuda. Lahingumasinast väljudes kontrollisin üle, kas mul on ikka kogu varustus kaasas. Ma ei märganud, et kiivrit kontrollides lülitasin kogemata sisse selle külge kinnitatud kaamera. Pool aastat hiljem leidsin oma GoPro kaamerast suure faili. Otsustasin selle läbi vaadata, et näha, kas seal on äkki midagi huvitavat, ja juhul kui ei ole, siis kustutan faili ära, kuna see võttis nii palju ruumi.
Materjali läbi vaadates tundsin, et see on mulle liig. Kiivrikaamera aku kestab tavaliselt umbes poolteist tundi, mitte kauem. See ongi kõik üks järjestikune ülesvõte. Nii et see film on umbes aasta tagasi üles võetud materjal meist kaevikus, Ukraina kauaoodatud vasturünnaku ajal, mis polnud kahjuks edukas. See oli väga keeruline operatsioon.
Kui ma filmi kuus kuud pärast lahingu asetleidmist avastasin, otsustasin seda näidata ka oma produtsendile. Talle see väga meeldis. Ta pani sõpradest ja kolleegidest kokku toetusgrupi, kes vaatas väikeses kinos materjali läbi. Nende muljed olid väga huvitavad. Öeldi, et see materjal väärib näitamist omamoodi sõjadokumendina, väikese dokumentaalfilmi vormis. Ja selle peaks viima laiema publikuni.
„Reaali“ ellukutsumine polnud kuigi lihtne, sest Ukraina sõjaväelt tuli saada eriluba ja heakskiit. Kuidas sellega läks?
Tegin kõike ise. Normaaltingimustel oleks protsess olnud vägagi teistsugune. Kahjuks on meil palju bürokraate, juhtivtöötajaid ja ametnikke, kes ei olekski kuidagi saanud teada, kuidas sellise filmiga peab ümber käima. Bürokraatiakihtide tõttu ning arvestades olukorda Ukraina inforuumis, ei saanuks sellist filmi muidu teha, sest teatud reegleid tuleb järgida. See, kuidas asjad Ukraina süsteemis toimivad, on ühe pikema vestluse teema, aga operatsioonist oli ka juba aasta möödas. Filmis pole sõjasaladusi ja kogu informatsioon on avalikult kättesaadav. Minu arvamus on, et „Reaal“ aitab juhtida lisatähelepanu sõjale, nii et võtsingi ise vastu otsuse „Reaal“ publiku ette tuua.
Põhiline, et inimesed räägiksid edasi sõjast ja Ukraina sündmustest – reaalsest olukorrast. Film seisab mu kodumaa kaitsmise eest ja põhineb täielikult avalikest allikatest saadaval infol.
Miljonid ukrainlased on maalt lahkunud, pillutatud üle Euroopa. Kas te toetate nende naasmist kodumaale, et nad saaksid samuti võitlema asuda?
Jaa, sest surve on tõeliselt peal. Saan aga rääkida vaid oma kogemusest. Minu arvates on igal ukraina mehel tugev kohustus kaitsta relvaga oma kodumaad ja peret. Meid ründab keegi, kes tuli relvaga meid tapma. Sel põhjusel olen mina siin. Aga on ka mehi, kes mingil põhjusel võidelda ei saa, ja see pole alati hirmust tingitud. See on probleem. Kõik mehed, kes lahkusid maalt ja on mujale elama asunud, ei taha armeega liituda. Ma arvan siiski, et kedagi pole mõtet sundida sõtta minema, sest sellest poleks kellelegi kasu. Ukraina võiks luua soodsad tingimused neile, kes on valmis tagasi tulema, või panna neid mõistma seda, mille eest sõditakse. Parim lahendus on inimesi motiveerida, muu ei toimi.
Teie elu on kahjuks kujundanud teie suhe Putiniga. Te olete kandnud Venemaal vanglakaristust valesüüdistusega terrorismis4. Kas tahaksite jagada oma emotsioone temaga seoses?
Ma tunnen, et võitlen Putini kurja masinavärgi vastu. Ta on tõesti väga julm. Ta on keegi, kes elab siin maailmas oma väändunud maailmapildi ja haiglaste plaanide järgi. Eelmisel sajandil juba nägime üht haiget meest, Hitlerit, kes kujutas endast Euroopale samasugust ohtu. Seekord ähvardab oht idast, mitte läänest. Me võiksime põhjalikumalt analüüsida seda, millist sõda pidas üks ja millist peab teine, aga see praegune on mulle isiklikum Putini ja minu suhte tõttu selle kõigega. Mulle on Putin puhta kurjuse kehastus. Tuleb saada aru, et see pole mingi üldine mõte, tema julmus on paratamatu tõsiasi. Ta on olend, kes elab iseenda peas ja kellel on oma isiklik nägemus sellest, kuidas maailm peaks toimima. Ta tõesti usub sellesse, mida teeb, ja on valmis kõigeks, et oma eesmärke saavutada. Jällegi, Hitleri puhul oleme seda juba varem näinud. Loomult on see sama asi, samasugune julmus ja haiglaste nägemuste täideviimine.
Ma nägin seda tulemas, et Venemaa ründab Ukrainat. Inimesed pidasid mind liiga radikaalseks, isegi Ukrainas. Mäletan vanglast vabanemist, traumatiseeritult, nähes, mis suunas sündmused võivad edasi areneda. Kahjuks tuleb tõdeda, et mul oli õigus, sest ma mõistsin juba siis, kuidas vene meediamasin inimesed ära teeb ning paneb nad tundma viha ja valmisolekut hävitada Ukraina.
Kui ma vabanesin, tegin Euroopas ning ka mujal maailmas pika ringreisi, et inimestele olukorda selgitada. Pidasin Euroopa Nõukogus kõne ja ütlesin väga selgelt, et Putin pole üksnes Ukraina vaenlane, vaid oht kogu Euroopale. Keegi ei uskunud mind ning seda mõtet samuti mitte. Nüüd me näeme, mis suunas sündmused arenevad. Mida siin ongi lisada?
Kuidas hindate rahvusvahelist tuge Ukraina armeele praegusel hetkel? Kas seda on piisavalt või mitte?
Kui räägime „Reaalist“, siis seal on ka pisut juttu laskemoonapuudusest, aga mitte otseselt sel põhjusel. See olukord tekkis seetõttu, et meie laskemoona täis masin jäi rünnaku alla ja me pidime selle maha jätma. Venelased alustasid õhurünnakut ja said meile pihta. Me jõudsime küll oma sihtpunkti, aga kohe oli väga raske lahing peal ja me ei saanud enam oma moona Bradleyst kätte. See film käibki selle ühe konkreetse operatsiooni kohta.
Kui aga rääkida Ukrainast üldiselt ja Ukraina kaitsmisest, siis on asi pigem rakettides, õhtutõrjes ja teistes hädatarvilikes asjades. Tuleb aru saada, et see sõda on nagu tulekera ja ilma adekvaatsete relvadeta seda ei võida ja pidama ei saa.
Mida te inimlikult tunnete venelaste vastu, kes on teises kaevikus teie vastas? Kas te võtate vange ja kuidas te nendega ümber käite? Mida nad teile räägivad?
Mõned kuud pärast operatsiooni „Reaal“ olime positsioonidel Donetskis. Võtsime ala ära ilma inimohvriteta. Seal oli suur mets, mida läbi kammides leidsime kuus venelast, kelle võtsime ka vangi. Tänu nende droonidele teadsime juba ette, et nad tulevad. Ootasime, kuni nad lähemale jõuavad, ja võtsime nad kinni. Enne venelaste tabamist küsisid sõdurid minult kui komandörilt, kuidas edasi talitada ja mida nendega teha. Asi on selles, et me peame oma otsuseid langetama väga kiiresti. Kas võtame vangi või avame tule? Need kuus olid veel veidi eemal, kui ma ütlesin oma üksusele, et võtame nad vangi.
Kinnivõtmise järel nägin, et kaks neist olid ohvitserid. Hakkasin neid kohe üle kuulama, et teada saada, kas ümbruskonnas on veel inimesi, ja kui on, siis kus. Kui sain teada, et need kuus olid olnud juba mõnda aega oma varustusest, komandörist ja logistikast ära lõigatud, läks asi huvitavaks. Üks ohvitser küsis minult, kuhu meil on plaanis nad järgmiseks viia. Vastasin: „Noh, te olete terroristid, sissetungijad, nii et me viime teid vangi.“ Tema reaktsioon oli umbes selline: „Misasja? Miks? Mille eest vangi?“ Nad ei mõistnud, et teevad midagi valesti, ning olid väga üllatunud, et võivad oma tegevuse eest vangi minna. Nad ei saanud üldse aru, mida nad teevad. Jagasin nende tabamise hetke videot ka oma Facebooki lehel umbes kuus kuud tagasi. On ka video ühest teisest lahingust, mis oli mulle palju raskem kui „Reaal“. Üsna lühikesed klipid.
Kas te tunnete end turvaliselt?
Mul pole sellele selget vastust. Kui ma sõdurina näen või kohtan vene sõdurit, kes relv käes minu poole liigub, siis ma loomulikult tulistan, sest see on keegi, kes on tulnud relvaga minu maale mind tapma ja ma pean ennast kaitsma. Aga olukorras, nagu eelkirjeldatu – kui mul on võimalus need relvakandjad kinni võtta nii, et nad midagi eriti vastu ei saa teha, siis hoian ma nad elus ja võtan vangi.
Mis on kõige rabavam erinevus sõjafilmide ja tegelikkuse vahel?
Heades filmides saame näha stseene, mis toovad sõja tegelikkuse vaatajani. Aga ma arvan, et 90% juhtudest ei ole ekraanil nähtul eriti palju pistmist sellega, mis päriselt rindel ja lahinguväljal toimub.
Mis tunne oli teil kui rindekogemusega filmitegijal, kui te selle materjali leidsite? Kas nägite toonast kogemust uue nurga alt?
See puudutas mind väga sügavalt. Olin liigutatud, et see materjal mu kaameras oli, aga sellega kaasnes ka trauma. See polnud mu esimene suur lahing, trauma põhjuseks olid mitmed isikud, kes filmis figureerivad. Kaotasin seal palju sõpru, ka ühe väga lähedase. Filmi vaadates elasin selle kõik uuesti läbi, ja see oli väga piinarikas. Nende inimeste auks otsustasin, et meie ühised üleelamised on väärt laiemat tutvustamist. Seetõttu omandas filmitud materjal minu jaoks kummalise ja tugeva uue tähenduse.
Kas teie arvates võiks Putini surma või maagilise kadumise järel see hullumeelne lihunikutöö ka lõppeda? Äkki pole kellelgi teisel sellist võimu inimeste üle, et neid sõjapidamises veenda?
Ma arvan, et kui Putinit poleks, siis oleks võimalik praegu toimuvat sõda lõpetada. Probleem pole aga ainult Putinis, vaid ka inimestes tema ümber. Ta pole ainus, kes on sõja taga. See ongi põhjus, miks ma tõin võrdluse Hitleriga, sest kui tema peale mõelda, siis olid päris paljud seotud maailmasõja kestmisega aastaid ja aastaid. Sama toimub siin ja praegu. Kujutage ette kõiki neid tugeva propagandamasina poolt vormitud inimesi, kes on väga vihased ja valmis vaenlase vastu astuma. Kas neid on võimalik kergesti peatada? Ilmselt mitte. See ongi praegu põhiline.
Viie ja poole vangla-aasta ajal vaatasin vene filme, kus narratiiv on esitatud läbi väga kahjuliku propagandaprisma. Mulle oli täiesti selge, mis juhtuma hakkab, sest inimesed olid laetud vihast, mis neisse oli saadaoleva meediasisu tarbimise tulemusena kogunenud. Isegi, kui juht ära võtta, liigub mass mõnda aega inertsist edasi.
Kas praeguses punktis on kohta diplomaatiale?
Diplomaatia Putiniga pole praegu ilmselt õige vastus. Võimalus on liikuda edasi suurema ja tugevama koalitsiooniga, mis annaks läbirääkimisteks vajalikud diplomaatilised tööriistad. Aluspõhi peaks tõesti olema midagi laiemat. Peaks olema püüdlus ehitada tugevat ühendust. 15 aastat tagasi peeti neid hulludeks, kes rääkisid Putini tulevasest sissetungist Ukrainasse, nüüd on sõda väldanud varsti kolm aastat. Kui ma praegu kuulen Baltimaade või Poola inimesi ütlemas, et ka neid võib tabada Putini rünnak, siis ma usun, et neil võib olla õigus. Pole põhjust muud arvata, sest me näeme, mis praegu toimub. Nad on seda ennegi teinud.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „20 днів у Маріуполі“, Mstõslav Tšernov, 2023; „День українського добровольця“, Volodõmõr Tihii, 2022.
2 „Реал“, Oleh Sentsov, 2024.
3 „Гамер“, Oleh Sentsov, 2011; „Номери“, Oleh Sentsov, 2020; „Носоріг“, Oleh Sentsov, 2021.
4 Oleh Sentsov arreteeriti Krimmis 2014. aasta mais ja mõisteti 20 aastaks vangi terrorismisüüdistusega. Ta vabanes 7. septembril 2019 vangide vahetuse käigus.
Ma kasvasin ajal, mil materjalid olid inimese silmist ja kätest kadunud. Pilves, kus asjad ilmusid justkui tühjast õhust. Kuskil kaugel karjatati ja treeniti materjale aina uuteks liidesteks ja vidinateks, mis uhkusega istutasid end mu noore aru substraati, kuhu ei jäänud kohta angervaksale ega vokile, millega vanaema üritas mind tutvustada.
Ma kasvasin küborgiks. Minust sai digierootiline individualist – pean silmas Hasso Krulli käsitlust erootikast kui häälestumise ja lähenemise kunstist.2 Mina häälestusin arvutiks ja sain disaineriks. Mu kujutlusvõime, tööriistad, potentsiaal sidusid end selle masina omadega, nagu paljudel mu eriala- ja põlvkonnakaaslastelgi.
Aga paradoksaalsel kombel on peaaegu võimatu arvutile läheneda. Nii mikrokiibid kui serveriruumid on meie haardeulatusest väljas. Bitid-baidid ei idane ega mädane. Alumiiniumkorpus vaikib esinduslikult enda sees peituvatest saladustest, ta ütleb: tööstus on sinu teenistuses! Tee, mida hing ihkab, aga ära käpi mu sisemust! Nii et digiküborgide põlvkond usaldab paratamatult tööstust, teeb küll, mida hing ihkab, aga ei oska (üldiselt) lõhkuda lahti meie ühiskonna mugavalt disainitud korpusi, et nende sisuga eksperimenteerida. Me guugeldame ja analüüsime, aga ei kehastu. Me kasutame teadvustamise ja ümbermõtestamise tarkvara, aga vajame nende käivitamiseks ikka töötavat kõvaketast, akulaadimise juhet ja elektrivoolu, mille loomismehhanisme me ei mõista. Hing ei tee, mida ihkab, vaid on sõltuvuses.
Enne arvutit disainer lähenes materjalile ja materjal jonnis. Sellid ja meistrid, vanavanemad ja lapselapsed hüpitasid materjali põlvelt põlvele, taltsutasid teda jõudumööda. Vastastikku vormiti, hõõruti, puudutati, löödi, loodi. Meisterlikkus tähendas kontrolli, voli kehtestamist materjali üle. Arvutis kasvanud disainer simuleerib kontrolli. Meister pühib tolmu suletud toas, kus on kaheksa miljardit jonnivat inimest.
Pilvedest mudasse
Ühiskond kasvatas mind disainerina kaunite tolmupilvede keerutajaks, nende vahele rajasin oma elutee. Kuni avastasin, et seda ähvardab üsna pea üles kaevamine või õhku laskmine. Õigupoolest kõik juba murenebki.
Vanade metalltähtedega käsitsi trükitud esitlusslaid. Maria Muuk, kevad 2024
On selline sõna nagu solastalgia, mis tähendab leina kodukoha tundmatuseni muutumise pärast kliimamuutuste või tööstuse sekkumise tõttu. Inimesed ei leina mingit paika või väljasurnud liiki aga päris niisama. Iga lein on eelkõige lein iseenda pärast, iga maailmalõpp iseenda senise maailma lõpp. Miski tuleb, või tuleb ilmsiks, ja hävitab lohutava koduse minapildi, elutee, identiteedi, agentsuse. Mina, kes ei suutnud kaitsta. Mina, kellel pole enam tulevikku, mille heaks tegutseksin. Mina, kes olen väljapääsmatult sõltuvuses koos kaheksa miljardi jonniva inimesega, kes töötlevad kokkukukkumise paratamatust teadvustamise ja ümbermõtestamise tarkvaraga, hoides samal ajal kiivalt juhtmeid seinas.
Lävepakk, mis ühiskondlike muudatuste käima lükkamiseks on vaja ületada, on iga inimese kaudse eitamise faas, nagu seda nimetab Jem Bendell. See (implicative denial) „on selline eitamine, kus me küll teadvustame mingeid aspekte reaalsusest, aga ei lase neil muuta oma ideid, identiteeti, maailmavaadet või seda, kuidas me elatist teenime, panustades süsteemidesse, mis on osa probleemist“.3 Me hoiame oma väljakujunenud eluteest kinni nii kaua, kuni see vähegi tähenduslik näib ja lohutust pakub.
Aga kui selle tee asemel on selgelt moodustumas suur mudane auk – kui hing tunnistab oma sõltuvust, avab end kaotustele ja teeb ruumi kollapsile, mida ta siis ihkab, kuidas hakkama saab?
Ökoärevuse ja traumauurijad, psühholoogid ja terapeudid on kirjeldanud apokalüptilises mudamülkas sumpamise transformatiivset tööd suhteliselt sarnaselt. Rosemary Randall ja Panu Pihkala rõhutavad, et maailmaleina teekond pole lineaarne redel või trepp, vaid kohmakas sopane ukerdamine.4 Mudas libisetakse, kukutakse, kukerpallitatakse eri faaside vahel, komberdades (Timothy Mortoni järgi) läbi süü, häbi, vastikuse, õuduse, naeruvääristamise, melanhoolia, kurbuse, ebamäärasuse, igatsuse, ja siis – rõõmu.5 Meil on vaja omandada enese rahustamise oskused, leppida kaastundlikult enda ja teiste kaotusvalu ja ebakindlusega ning leida üles kaassumpajad.
Inimene, kes laseb end leinal muuta, kaotab ehk lootuse, aga leiab loovuse ja loomingu. Lähedal ees seisavad kohutavad muutused, mida ei ole võimalik ette näha ega kontrollida. Iseenesest pole sellest hullu. Eestlased on läbi ajaloo nii palju kollapseid läbi teinud, et juba teavad, et üks maailmalõpp tähendab alati teise algust. Lootus mattugu söakate sammude alla mudasse, tema kõdust kasvagu teod, julgus ja haavatavus. Neid on vaja uue maailma mättal – ja materjale.
Ökoloogiline hõõrdumine materjaliga
Materjalidel on võime aidata kaasa sellele, et paljud teisedki ületaksid oma kaudse eitamise lävepaku ja tuleksid sealt tolmusest pilveruumist alla mudaga mätsima. Samavõrra kui on oluline, et taasühenduksime loodusega, on oluline, et taasühenduksime loomisega: harjutaksime hõõrdumist oma füüsilise reaalsusega.
Graafilise disainerina teen ma nüüd koostööd puu, linooli, paberi, savi, sooda, pigmentidega. On nauding õppida materjale tundma lihtsalt tutvumise nimel, nendega mängida, jonnida, trööstida, proovile panna, samamoodi nagu nemad mind. Enam ei ole meistreid või vanaemasid, nad peavad ise endi eest rääkima. Ma ei taha nende üle omavolitseda, nende ebatäius on ütlemata võluv. Nad ei ole „laitmatud, selged substantsid, vaid rõugearmilised, auklikud, mädased, lekkivad, igasugu ebakõlade ja anomaaliatega – justnagu inimesedki“. Nii kirjutab Morton. Disainerina avastan, et materjalil võivad olla hoopis minuga plaanid.6
Materjali agentsuse kaudu leian leinates uuesti üles omaenda agentsuse. Nimelt kobamisi, amatöörlikult, klassikalise meisterlikkuse aspektist ilmselt ebaõnne kogedes lähenen materjalidele, õpin tõrksat taltsutama, leplikult, aeglaselt, samm-sammult kooslooma ning omandan seeläbi tasapisi enesekindluse ja järjepidevuse lähenemaks loovalt ka teistele elusolenditele, keerulistele olukordadele, süsteemidele. Lasen lahti vajadusest kontrollida kogu teekonda, visiooni ja tulemust, loovutan lootuse ning vormin jõudumööda maailma nii, et me mõlemad jääksime rahule.
Muidugi tõenäoliselt ei mõtesta oma hobitegevusi nii sügavalt ja ökoloogilisse meeleseisundisse jõudmise kaudu just igaüks, kes meisterdab pärandkäsitööringides puulusikaid, õpib kursusel keevitama või Youtube’i abil lõnga ketrama. Ma lihtsalt väidan, et materjaliga eksperimenteerimine ja mängimine võib olla ökoloogilist olemist kultiveeriv tegevus, mida igaüks saab keskkonnateadlikkuse kasvatamiseks teha, nagu ka prügi sortimine või rattaga sõitmine.
Sealjuures saaks disainerid võtta enda kanda rakendusliku käsitöö ümber kommunikatiivse tugivõrgustiku moodustamise ja materjaliteadlikkuse eetilis-transformatiivse potentsiaali teostamise. Käesolev kriis on paljuski kultuuri ja kujutlusvõime kriis. Me ei soovi normaliseerida leinamist ja lahtilaskmist, sest me ei usu, et alternatiivid oleksid piisavalt meeldivad, asjalikud ja trööstivad – sest me ei tunne, et meil on nende üle võimu, oskusi või huvi neid mõjutada. Kunstil ja humanitaarial, aga eelkõige disainil on need transdistsiplinaarsed tööriistad, et tekitada ja levitada sedalaadi loomingulist enese- ja maailma võimestamist.
1 Kohandatud I Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsi ettekandest (kevad 2024).
2 Hasso Krull, Tänapäeva askees. Kaksikhammas, 2020.
3 Jem Bendell, Breaking Together. Good Works, Bristol 2023.
4 Rosemary Randall, Loss and climate change: the cost of parallel narratives. Ecopsychology November 2009; Panu Pihkala, The Process of Eco-Anxiety and Ecological Grief: A Narrative Review and a New Proposal, Sustainability 2022, 14, 16628.
5 Timothy Morton, All Art Is Ecological, Penguin Books, 2018.
Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus“ Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel 31. V 2024 – 5. I 2025. Kuraator Triin Tulgiste-Toss (1987–2024).
Jevegeni Zolotko viimane näitus on tumemeelne. Tumedad toonid valitsevad lakkamatult. Pildid on alati mustvalged või on nende polükroomsus taandatud paarile kahvatule värvile; videod samuti mustvalged. Esemed on tumedad, hallid või roostekarva. Kui mõni kujude rida ongi hele, pole see ometi helge; kollaste vahaküünalde kimbud on mõlemast otsast põlenud. Tumemeelsust rõhutab väljapaneku monokroomne taust (must, hall või punane). Värve lisavad ainult üksikud laenatud maalid, mille funktsioon paistab olevat osutada: vaadake ometi, kui tume kõik ümberringi on. Kuid ka nende maalide koloriit on tumedapoolne.
Asjad on katki. Nad on purunenud, rebenenud, hargnenud, söestunud või roostetanud. See ei ole mingi lokaalse sündmuse, maavärina, tulekahju, sõja või õnnetuse tagajärg. See on üleüldine katastroof, marutuul, mille hävitustööd Walter Benjamini arvates vaatab ajaloo ingel: „Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani.“ Nii kirjeldas Benjamin Paul Klee pilti „Angelus Novus“, sest ta uskus juba nägevat, mida ingel enda ees näeb. Üleüldist katastroofi võiks siis nimetada ka ajalooks. Aga Benjamin ei piirdunud sellega, vaid lisas olulise täpsustuse: „Seda marutuult nimetame meie progressiks.“1
Progressi marutuul tuhiseb kõikjal. Pole siis midagi imestada, et katkised on ka inimesed. Näituse kõige mahukam töö, kokkuvõtliku pealkirjaga „Vaikiv“, jutustab inimese lugu, kellega on algusest peale midagi katki. Jutustust saadavad videod, kus näeme kaht istuvat naist, üks noorem, teine vanem. Nende ilme, silmade liikumine ja käteasendid väljendavad mure, ärevuse, teadmatuse ja ebakindluse erinevaid modaalsusi. Nad on ajaloo ingli pilgu all. See ingel tahaks küll jääda, tõtata appi ja panna purustatu uuesti kokku, aga marutuule käes ei saa ta seda teha. Järgneb „Mälu“, kus keset ruumi seisab hall kuup, kaetud ilmetute murtud tükkidega; seinal näeme ebamääraseid pilte, mille allkirjad annavad vastandlikke signaale: „Kas keegi kuuleb? Kes siin on? Kes räägib?“ „Vänts. Vänts. Vänts. Vänts. Vänts. Vänts …“ „Ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa siin olla enam.“ Fragmentaarsust manifesteeritakse siin otseselt, ilma keerutamata. Mälu on segane, hajus, tükatine.
Jevgeni Zolotko ei saa ära otsustada, kas valima peaks substantsiaalse või dekonstruktiivse hermeneutika, vähemalt mitte enne oma viimast näitust. Installatsioon „Armastus“. Näitusevaade.
Kõrvuti saalides paiknevad „Töö“ ja „Armastus“. Nende ühine taust põhineb kontrastil: üks sein kiltkivihall, teine kinaverpunane. Töö kohta saab öelda ainult üht: töö tapab. Ta on juba tapnud hobuse, kes köndistatuna põrandal lebab. Inimeste käed on rinnal x-kujuliselt risti, keelduvas hoiakus pole kahtlust. Näeme abituid kirjalikke vabandusi ja sassis heinasaadu lumevälja taustal. Hoopis midagi muud on armastus, mida kehastab rida heledaid rinnakujusid. Kuid need ei ole klassikalised büstid: õlad on ära lõigatud ja samba keskpaigas on ruumiliselt representeeritud inimese suguelund. Seinal rippuvatel fotodel näeme neidsamu kujusid metsa ääres ja põlluveeres, roobaste kõrval, seismas üksi kõleda taeva all, justkui ootaksid nad midagi. Just siia sobib kinaver seinal eriti hästi. Teose dokumentaalseks lisaks on rida tutvumiskuulutusi Venemaa kolgastest, dateeritud 1990. aastaga. Kõiki neid läbib lõikav üksindustunne, talumatu nukrus. Mis on nendest inimestest nüüd saanud?
Ühe võimaliku vastuse pakub „Testament“. Saal on täis laotud hauakive, millelt on nimed ja kuupäevad peitliga eemaldatud. Tagaruumis näitab video, kuidas seda tehti. Vaataja võib nüüd ehmuda: miks ometi? Kas siin tahetakse viimne kui jälg lõplikult kustutada? Jah ja ei.
Autor ise on hiljem antud intervjuus selgitanud: „Jääb järele ainult muru ja loodus. Aga paradoksaalsel viisil, kui me raiume nendelt hauakividelt ka nimed maha … nad hakkavad tähendama. See on selline hetk minu jaoks, mis on maagiline. Tähendust hävitades me loome tähenduse. Ei ole võimalik tähendusest lahti saada.“2 Siin kumab selgesti läbi dekonstruktiivne tähendusteooria: tähendus moodustub jälgedest ja jälgede jälgedest, üht jälge kustutades loome teise jälje. Kuid kas see tähendus sõltub inimesest? Samas intervjuus ütleb Zolotko: „Ma saan öelda seda, et see, mis jääb alles pärast inimest, see inimjärgne maailm on juba siin. See on meie ümber. See, kas me oleme siin või mitte, ei tee maailmale mingit vahet.“ Võiksime nüüd oletada, et tegu ei ole inimkeskse mõtteviisiga.
Ometi on näituse nimi „Aadama saladus“. Ja seda kommenteerib Zolotko nõnda: „Aadamal oli võime nimetada asju. Anda neile tähendus. Sisu. See oligi tema saladus. Teha asjadest mõisted.“ Tekib tunne, et autor kõigub kahe vastandliku hermeneutika vahel. Üks neist on substantsialistlik: maailm koosneb asjadest, mille substantsi sisaldavad mõisted, ja neid mõisteid saab tagasi viia platonistliku ideeõpetuseni või esmase nimetamise müüdini, n-ö Aadama saladuseni. Tähendus ei saa seega kaduda, sest substantsid ei kao.
Teine hermeneutika on dekonstruktivistlik: maailm koosneb jälgedest, mis omakorda on teiste jälgede jäljed, ja neid ei saa tagasi viia ühegi esmasündmuseni, sest igale loomisloole eelneb veel midagi. Sel juhul on Aadama saladus midagi muud: esmasele nimetamisele eelneb veel midagi, sest nimetamine on juba millegi jälg, millel on omakorda eellugu. Tähendus ei saa kaduda sellepärast, et samal hetkel tekib juba uus tähendus, mis kannab vana tähenduse jälge, isegi kui see jälg on kustunud. Mingit substantsi aga ei ole.
Nüüd tekib omakorda küsimus: kumma hermeneutika poole on Zolotko teel? Näitust saatvates intervjuudes rõhutab ta korduvalt, et tegemist on lõpliku aktiga. „See näitus on viimane näitus, mida ma saan teha. Rohkem minu näituseid pole vaja.“ „Nagu ma juba ütlesin, see on näituste näitus.“3 „Sest see on viimane. Ma arvan, et … aitab.“4 Võiks arvata, et autori esteetiline intentsioon või filosoofiline programm on teatava täitumiseni jõudnud, seepärast pole mõtet samamoodi jätkata. Ometi on ta ise niisugust täitumist eitanud: „Mul on palju tundeid, mis on sellega seotud. Praegu ma teen seda eelkõige suure lootusega. See on põhjendamatu lootus. Sest ettevõetud teema ei eelda ei lahendust, ei katarsist. Ma ei tea isegi, mida ma loodan.“5
Seega on siin sündimas täitumine, mis ei olegi täitumine, ja saabumas lahendus, mis ei olegi lahendus; eriti paradoksaalne on autori väide, et tema suur lootus on põhjendamatu. Kui lootus on põhjendamatu, eks ole see siis lootusetuse teine nimi? Aga kui põhjendust polegi, kas pole siis lootusetus samuti põhjendamatu? Kui lootusetusel oleks kindel põhjus, võiks kahtlemata loota selle põhjuse kadumist, ja nii muutuks ta põhjendamatuks; samamoodi võib karta, et kaob lootuse põhjus, ja see muutub põhjendamatuks (mis ongi ehk toimunud). Ühesõnaga, lootus ja lootusetus on mõlemad ühtmoodi põhjendamatud, üht kindlat põhjust neil siin ei ole.
„Küll tahta, kuid mitte saabuvat, vaid saabuva tähendust, kuni hetkeni, mil tahe pöördub saabuva vastu. Just seda tähendabki igavene taastulek kui amor fati,“ kirjutab filosoof David Lapoujade. Ainult nõnda saab „olla sündmuse kõrgusel“.6 Jevgeni Zolotko püüdlus näib liikuvat just selles suunas. Tõepoolest, ta tahab olla sündmuse kõrgusel, mitte jääda lihtsalt selle tunnistajaks või asuda moraliseerivale positsioonile, mis ju ei ole muud kui takkajärele tarkus. Just seepärast ongi talle oluline tahta saabuva tähendust, sest ainult siit saab võrsuda saatusearmastus, amor fati. Sündmuse põhihäälestus on meile juba selge: see on ajalugu kui üleüldine katastroof, progressi marutuul, mille purustavat jõudu ajaloo ingel peatada ei suuda.
Kuid selleks, et sündmuse kõrgusel püsida, peab Zolotko alal hoidma teatavat otsustamatust, jätkuvat kahevahelolekut. Ta ei saa ära otsustada, kas valima peaks substantsiaalse või dekonstruktiivse hermeneutika, vähemalt mitte enne oma viimast näitust. Seda otsustamatust rõhutab omaette kõrvalsaalis asuv „Saša ja asjad“, kus ebamäärastele, algse kuju kaotanud või kasutuks muutunud asjadele antakse uusi, vahel üpris ootamatuid nimesid. Need nimed võiksid nimetada midagi substantsiaalset – aga nad võivad olla ka jäljed, mis kustutavad varasema jälje, ilma et see ometi jäljetult kaoks.
„Uue õigluse tähendus ongi, et enam ei usaldata olemise vägede juhuslikku jaotust, vaid jaatatakse selle juhuslikkuse paratamatust igavese taastuleku mõtlemises,“ jätkab Lapoujade. Oletan praegu, et kunstniku mõtlemine on jõudnud just sellisesse etappi. Olemise vägede juhuslikku jaotust ei saa ta usaldada, kuid ta ei ole ka kindel, kas jaatada selle juhuslikkuse paratamatust. Uue õigluse otsingus pole küll kahtlust, seda õhkub „näituste näituse“ igast nurgast. Kuid kas on selles ka taastuleku tahe? Kas siin ollakse valmis jaatama iga ainulisust, igat olemise tükikest sellisena, nagu ta on, toetumata mingile transtsendentsele printsiibile, mis ainulisuse allutab ja tühistab? See ei ole veel päris selge. Ehk teisisõnu, Aadama saladuse kõrvalt on praegu puudu Eeva saladus, mis tegelikult on märksa suurem müsteerium, elu enese müsteerium, immanentsuse kosmos. Seda suuremat müsteeriumi tõesti ei saa samade vahenditega väljendada, sest seda ei saagi väljendada, vaid üksnes sünnitada.
Ma ei taha väita, et siin oleks igasuguse kunsti piir. Vastupidi, siin on ainult ühe, teatavat laadi kunsti piir. Seda piiri saab ületada, piiri mõiste sisaldabki ületamise võimalust. Zolotko on seda piiri tajuma hakanud, seepärast räägibki ta „viimasest“ näitusest. Nõnda on ta vabanenud piiri ületamise kohustusest, mis muidu võiks muutuda monomaaniaks, iseenesele võetud ahistavaks sunduseks. Kuid nõnda ei ole veel kadunud ületamise võimalus, ja ammugi mitte ületamise iha. Kuidas võiks see võimalus ilmuda?
Arvan, et selleks tuleks ümber mõtestada Aadama saladus ise. Aadama tõeline saladus ei olegi nimetamine, selle võtit ei anna ei substantsialistlik ega dekonstruktivistlik hermeneutika. Aadama tõeline saladus on Lilith, kes heebrea traditsiooni järgi oli tema esimene naine, isegi võimsam kui Eeva. Kuna Lilithi taga seisab muistne sumeri jumalanna Belet-ili (kelle kõige tuntum nimi oli Ninhursag), tähendab selle saladuseni jõudmine radikaalset müütilist hüpet. Kas sellise hüppe suudaks teha kunst? Kas kunst suudaks jõuda ühe veel suurema müüdini? Kahtlemata suudaks. Muide, viimase küsimuse võib ümber pöörata: mis mõtet võiks kunstil selle suurema müüdita ollagi? Taastuleku tahe on Lilithi taastuleku tahe. Siit võrsubki uus õiglus.
1 Walter Benjamin, Ajaloofilosoofilised teesid. Tlk Hasso Krull. Vikerkaar 2002, nr 11-12, lk 20.
2 Juhan Raud, Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike. – Sirp 14. VI 2024.
3 Jevgeni Zolotko. Koostanud Eero Epner ja Peeter Talvistu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2024, lk 177 ja 179.
4 Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike, ibid.
5 Jevgeni Zolotko, lk 178.
6 David Lapoujade, Deleuze, les mouvements aberrants. Paris: Minuit, 2014, lk 88.
